“Minu Hispaania” läbi minu Norra

Andke mulle andeks see egoistlik lähenemine Marju “Minu Hispaania” raamatule, aga mingil põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes nii palju seoseid oma Norraga. Kaks erinevat maad, täiesti erinevad inimesed ja elud, ent ometigi samastusin ma nii paljus Marju teekonnaga. Kui ma hakkasin raamatut lugema, mõtlesin, et saab olla huvitav vaadada, kuidas mind kõnetab maa, millest ma suurt midagi ei tea ja kui aus olla isegi ole huvitunud. Mingil põhjusel on Hispaania mind kuidagi külmaks jätnud ja ma pole seal isegi käinud. See tähendab Kanaarisaartel olen, aga mu jaoks ei ole see kunagi olnud Hispaania-Hispaania. Ma ei oska seda seletada, aga mu jaoks võrdub Hispaania Madriid, Barcelona ja teised linnad ning siis on Kanaarisaared. Kõige suurem side on mul Hispaaniaga ilmselt onu Oskari poolt saadetud postkaartidega. Ma pead ei anna, aga millegi pärast on mul tunne, et nad puhkasid just Malagas. Vahet ka tegelikult ei ole, üheksakümnendatel kui me elasime vaeselt kui kirikurotid, tundus Hispaania midagi nii kauget ja kättesaamatut, et mulle tundus, et seal kaugel kaugel, seitsme maa ja mere taga, saavad puhata vaid Rootsi sugulased. Onu Oskari postkaardid olid alati oodatud killuke päikest hallidesse argipäevadesse, kus tuli hommikul poes piima ja saia sabas seista.

Tuleme tagasi tänapäeva ja Marju raamatu juurde. Võtsin raamatu paar õhtut tagasi kätte ja oleksin selle ühe hooga läbi lugenud, see on kirjutatud nii hoogsalt ja kaasahaaravalt, tunned kohe, kuidas tahad edasi lugeda, pakid koos Marju ja tema perega kohvrid, maandud Hispaania öös, otsid koos tema perega korterit ja tahad teada, mis edasi. Marju oskab läbi sõnade endaga reisile kaasa kutsuda. Ma siiski taltsutasin ennast ja lugesin raamatut mitu õhtut, nautisin seda hetke kui Idale oli õhtujutt loetud, ta nohises minu kõrval magada ja mina sain reisile minna. Vaid klaasike Riojat oli täiuslikkusest puudu. Ma lugesin ja mõtlesin samal ajal oma Norra peale. Kuidas me Idaga maikuus õhukeste riietega Lillehammerisse jõudsime ja seal sadas lund, meil ei olnud talveriideid kaasas, sest no kuulge, isegi Norras peaks ju maikuus kevad tulema ja pealegi ei plaaninud me ju kauaks jääda. Kevad tuli küll, aga maikuu lõpus, me saime piisavalt külmetada, sest lisaks sellele, et õues oli külm, oli külm ka meie elamises, kuna ma ei raatsinud raatsinud radikaid sisse keerata. Mis ei raatsinud, oleme ausad, mul ei olnud selleks lihtsalt raha. Planeeritud kuu asemel jäime me Norrasse pea kaheks aastaks. Need kaks aastat erinesid totaalselt kõikidest minu varasematest Norradest. Ma olin 20 aastat Eesti ja Norra vahet jõlkunud, kuid alati oli mind seal keegi oodanud – vahetuspered, Rotary liikmed, kolleegid, seekord olime me Idaga kahekesi. Külmas ja kõledas majas, mille ainsaks plussiks oli tibatilluke poeke esimesel korrusel. Poeke, mis kuulus mulle. Kui ma lugesin, kuidas Marju lihtsalt otsustas, et ta läheb Hispaaniasse, teadmata täpselt, kuidas seal hakkama saadakse ja mida täpselt tegema, mõtlesin ma, et issand, milline hull naine, kes teeb nii. Järgmisel hetkel vaatasin ma kujutlevasse peeglisse ja nägin seal veel ühte hullu, kes nii teeks. Ja ma elasin kaasa tema pere Airbnb tegemistele, kitarrimängule mäenõlval, fotostuudio avamisele, matkadele.

Mulle nii meeldis, kuidas Marju oskab kirjeldada kohalikku eluolu ja loodust, nii et see ei ole igav kirjeldus, millest tahaks üle kerida nagu mõne raamatu puhul juhtub, ta võtab lugeja endaga igale poole kaasa nii, et silme ette tekivad värvikad pildid ja Hispaania tänavad ning loodus tärkavad ellu, ka inimesed ärkavad ellu – mõlemad Antoniod, see, kes Marju pildile laigi viskab ja see, kelle eest end varjatakse. Ma saan aru, et oma koha otsimine Hispaanias ei saanud olla lihtne, ma mõistsin neid hetki, kus tunded keesid üle, kus pisarad tulid silma ja tekkis läbipõlemine. Ma elasin kõik selle ise üle Norras. Läbipõlenud ja sügavas depressioonis, kuid siiski piisavalt kange, et mingite aurude peal masinlikult edasi toimetada. Kui ma vaatan viis aastat tagasi Norrasse, siis ma tõesti kohati ei suuda uskuda, et ma (ja hiljem me kogu perega) hakkama saime. See vaesus ja teistelt pidev abisaamine. Hiljem sürreaalne kombinatsioon vaesusest ja tänu Satule luksusest ning kohati ekstravagantsusest. Marimekko, krabid, šampanja, hytta ja jälle viinerid ning odav kartulisalat. Kui me ei joonud šampanjat,sõime me kõige odavamat kartulisalatit. Marju perele saatis ema söögiraha, minu ema sõitis Rootsist söögiga kohale. Need olid parimad hetked, sest ma pääsesin korraks nende odavate viinerite ja näkileiva söömisest. Viinereid ei taha ma just Norra pärast enam süüa. Mu meelest sõime me esimesed paar kuud vaid viinereid, mis maitsesid nagu saepuru. Idale keetsin ma putru nii, et keetsin kuuma vett läbi kohvimasina. Mul ei olnud veekeetjat ega pliiti, kuniks emme need meile tõi. Samas ei olnud elu teisalt üldsegi nii kole, sest meid ümbritsev loodus tegi pildi nii palju ilusamaks. Me käisime palju matkamas, me jalutasime palju parkides, mul õnnestus mõned korrad hankida meile tasuta piletid nii ujulasse, lõbustusparkidesse. Maihaugen, Sigrid Undseti muuseum ja paljud teised kohad said läbi käidud, eks ma enda kõhu kõrvalt näpistasin muuseumipiletite raha, aga ilma selle meelelahutuseta oleks ma hulluks läinud. Kõik need vahvad väljasõidud, hiljem kui ka Marek meiega ühines, muutsid meie Norra ilusaks. Nii et viinerid läksid meelest ja tekkisid mälestused, millele tagasi mõeldes tekib soe tunne.

Marju viib meid palju matkama ja loodusesse, ma millegi pärast arvan, et neil oli umbes sama lugu nagu meil. Imeline loodus, vaated, päikeseloojang- ja tõus, mererand tõid ellu tasakaalu ja rahu. See on nii veider, kuidas “Minu Hispaania” on üheaegselt nii kirglik kui ka rahulik. Tundub võimatu, kuid raamatut lugedes te saate ise sellest aru. Mulle tundub, et rahu toob sellesse eluenergiast pakatavasse raamatusse just loodus. Mäed, orud, oliivid, mäed, orud, oliivid. Hispaania, mis mind ei ole kunagi kutsunud, tekitab minus nüüd huvi ja panen mõttes järgmiseks reisisihtkohaks just Hispaania. Miks mitte Malaga. Või Granada. Või teha road trip? See tundub nii põnev. Peaasi on oma asjadel silm peal hoida, et paljaks ei varastata. Issand, kuidas ma tundsin kaasa, kui neid paljaks varastati ja ma peatüki lõpus lootsin, et nad siiski saavad oma asjad tagasi. Ei saanud. Aga elu ei jäänud seisma, vastupidi, ikka edasi ja flamenko saatel. Ma tahan Hispaaniasse. Saaks see paganama koroona läbi.

Oh jaa, koroona, mis Marju ja ta pere elu peapeale pööras. Kui ma olin raamatuga umbes poole peale jõudnud lugesin ma tagakaanelt tutvustust, et raamatus on “ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite”, ma ei saanud sellest üldse aru. Ma olin jõudnud lugemisega sinna, kus kõik tundus just minevat ülesmäge ja elu täpiline nagu flamenkokleit. Ilus.Valust ja raskustest ei olnud haisugi, või noh natuke oli ehk aimata, et kõik ei olnud alati täpiline, ent siiski tundus mulle, et Marju ja ta pere elavad unistuste elus. Valu alles tuli. Julgus ausalt ja intiimselt rääkida raskustest teeb selle raamatu veel omakorda ilusaks. Mitte et mulle meeldiks, et kellelgi on raske, vaid see lisab raamatule ja muinasjutuelule teise mõõtme. Nii nagu Anna-Maria Penu raamatu tutvustuses kirjutab – on suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Täpselt nii ongi. Marju on ilus. Väljast (ah kui kaunis!) ja seest. See kumab igast raamatus kirjutatud sõnast läbi.

Aitäh meid oma teekonnale kaasa võtmast! Ma võiksin pikemalt kirjutada, ma võiksin veel ja veel tuua näiteid, kus ma samastusin Marjuga, kuid ma arvan, et olen selles “arvustuses” juba piisavalt egoistlik olnud. Teekond kulgeb edasi Marju blogis – https://seitsmemaajameretaga.com/

Random

Tühjendasin eile kaamerat, kus oli ilmselgelt liiga palju pilte juba. Neid kunstiliselt mitte midagi pakkuvaid pilte vaadates jäin ma mõtlema, et võib olla olengi ma lõhestunud isiksus. Alustades juba sellest, et ma ei suuda ära otsustada, kus mulle rohkem meeldib – Eestis või Norras. Augustis läheks Ida Norras esimesse klassi ja ma olen ikka ja jälle end leidnud mõttelt, et aga mis siis kui…Siis aga tuleb mulle meelde kui hea oli Norras elades Eestis käia ja sinnapaika see mõte jääb. Õnneks (vist) ka juba seetõttu, et meil poleks Norras elukohta. Ma mäletan seda aega kui ma pidin igal esmaspäeval minema Norra kontorisse tööle ja tagasi sain alles reedel ning kuidas ma selle perioodi lõppedes lubasin endale, et ei lähe enam kunagi Norrasse tagasi. Kaks aastat püsisin Eestis ning siis hakkasin tundma, et midagi on puudu. Nii ma kahe riigi vahel pendeldangi. Valin töökohad, kus see on ka osa tööst.

Teiseks tunnen ma, et ma olen imelik, sest üks osa minust tunneb end vastupandamatu ja maailma targemana, samas olete ju ise lugenud, kuidas ma alles hiljuti masendusin selle pärast, et olen keskpärane kõndiv õnnetusehunnik. Muidugi hakkab ka minu kevadmasendus selleks korraks üle minema, nii et võib olla on ka selles põhjus, et ma näen jälle asju hoopis positiivsemas mõttes. Võimalik, et siin on seos ka sellega, et ma olen viimaste nädalate jooksul endale teadvustanud ja saanud kinnitust, et mu teadmised ja oskused on üsna muljetavaldavad.

Ühesõnaga…ma ei hakka pikemalt filosofeerima, mis selle põhjuseks on, et ma end osaliselt lõhestununa tunnen, keskendun päikesele ja jagan teiega pilte, mis mulle tõid naeratuse suule.

DSC04710DSC04811DSC04800DSC04861DSC04868DSC04875DSC04877DSC04882DSC04884

Inimesed meie elus

Olete te kunagi mõelnud sellele, kui palju inimesi meie elust läbi käib. Mõni on meie elus vaid hetke, tuleb ja läheb, ei jäta mingit jälge, samas kui teised, kes meie elus on samamoodi vaid viivuks, jätavad kustumatu mälestuse.

Minu tädil ja onul ei olnud ühiseid lapsi, aga onul oli tütar eelmisest abielust. Ühed toredamad mälestused, mida ma lapsepõlvest mäletan, ongi onutütre külaskäigud või neil külas käimine. Siis ei olnud telefone ja kõik sellised külaskäigud olid enne kokku lepitud. Kellaajaliselt. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma alati tädi juures aknal ootasin kui kell hakkas lähenema õigele ajale, kõõlusin köögiaknal ja vaatasin, kas nad juba paistavad. Aknad olid valele poole, st mitte maja ette, aga köögiaknast suurte puude vahelt oli näha teed, kust kaudu bussipeatusest tädi poole tuldi. Samal ajal oli köök täitunud kõige imelisemate söögilõhnadega. Tädi tegi alati külaliste tulles Michelini tärnide väärilisi hõrgutisi. Trepikoda lõhnas alati tädi Helju pirukate järgi. See on minu lapsepõlve lõhn. Hiljem kui tädi oli vana ja haige oli toidulõhn kadunud, aga see lapsepõlve pirukate ja saiakeste lõhn on mul siiani ninas. Juba lapsena imetlesin ma tema oskust justkui olematutest toorainetest toite, mis viisid keele alla (välja arvatud piima-juurviljasupp, kes sellise õuduse üldse välja on mõelnud?). Lõpuks, peale pikka ootamist, oli külalisi näha. See oli alati nii tore. Tädi, onu ja onutütar istusid köögis, meie onu tütretütrega mängisime oma lastemänge. Ma (vist) olin temast natuke vanem, aga siiski oli ta minu lapspõlve üks parim sõber.

Me käisime nii tihedalt läbi. Tädi jaoks oli onutütar nagu oma tütar ja meie kõigi jaoks oli ta pereliige, kelleta nagu ei osanudki olla. Alati nii särav ja rõõmus. Ilus inimene. Ma mäletan seda šokki kui sain teada, et ta on haige. Ma olin täiesti laps, aga ma mäletan nii hästi seda segadust oma peas, mis mõttes ta sureb, mis mõttes just tema, aga ta on ju nii noor.  Tema surmaga kadus ka suhtlus onu tütretütrega. Me kohtusime uuesti palju kümneid aastaid hiljem onu matustel. Ma olen tihti mõelnud kui kurb see on, et see suhtlus kadus, aga samas ma ka mõistan. Tol ajal ei olnud kontakti hoidmine nii lihtne kui praegu.

Teine inimene, kes minu elu on totaalselt muutnud, on Norra Britt-Ida. Samamoodi justkui viivuks mu elus, aga kuidas üks inimene saab oma olemusega liigutada, minna nii hinge ja südamesse, et vaid temale mõeldes tulevad pisarad silma. Mul on nii kahju, et noor ja vana Britt Ida ei saanud kohtuda, aga ma usun, et vana Britt Ida oleks uhkusest lõhki läinud, et meie Ida just tema järgi on nime saanud.

Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlborot”“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada.  Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Britt-Ida oli naine, kes täitis ühe mu suurima soovi. Kui ma olin 16 ja nende juures jõule pidasin, soovisin ma, et ka mu ema ja õde saaks kogeda muinasjutulisi Haugeni jõule. Aasta hiljem läksime me ema, õe ja onuga neile SUVEL külla. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, Liisu,” naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti. „Mis see on?” küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”. Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause. Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Norras sõltub kõik klienditeenindajast

Mul on Norra telefoninumber, mida ma kasutan klientidele helistamiseks. Tean, et see on kenasti alati õigel ajal makstud ja olin lihtsalt naernud nende meilide peale, mis tuletasid meelde, et oled meid unustanud. Kustutasin kenasti ära. Siis aga hakkas Norra postkasti tulema inkassoteateid. Ma olin segaduses. Võtsin chat´is ühendust telefonifirmaga, et uurida, milles asi on. Teil on maksmata arve. Vastasin, et ei ole ja saatsin maksekviitungi. Selge, vabandust, siis kõik korras, sain vastuseks.

Läks mööda mitu kuud kui sain sõnumi, et “väldi oma numbri kinnipanemist ja maksa arve ära”. Vaatasin jällegi, et arve tasutud ja rohkem ei muretsenud. Kuni läksin Norra ja avastasin terve posu inkassokirju sellelt samalt telefonifirmalt. Selle aja peale oli mu number ka suletud juba väljuvateks kõnedeks. Hakkasin siis jälle uurima, et milles asi. Sain vastuseks, et teil on VIIS KUUD arved maksmata, et nüüd ajage inkassoga enne asjad korda ja siis tulge tagasi meie jutule. Ma kaklesin ja vaidlesin klienditeenindajaga kindlalt pool tundi ja püüdsin talle puust ja punaseks teha, et arved makstud. Rääkisin ära, et ühe korra juba oli mingi jama, et kas nüüd sama. Tema ei leidnud chat´ist midagi ja ütles, et ma ei ole nendega kunagi varem arvete teemal suhelnud. Et olgu ma nüüd nii armas ja võtku ühendust inkassoga.

Olgu, logisin end sisse inkassolehele ja pidin pikali kukkuma. Te võite aimata, milline oli nõue viie kuu maksmata arvete kohta. Püüdsin inkassole selgeks teha, et need nõuded on mitte millegi eest, aga nemad ei saanud midagi teha. Suhelgu ma telefonifirmaga.

Alustasin uuesti. Ei teil on VIIS KUUD arved maksmata, sain ikka vastuseks. No ei ole, raiusin mina. Peale pikka jauramist, ütlesin ma võlusõna. Ma maksan Eesti kontolt. Aa jaa, muidugi, kui te maksate välismaalt, siis te peate iga kord saatma maksekviitungid. Seda ma ei teadnud. Okei, saatku ma siis maksekviitungid kontaktvormi kaudu. Kontaktvormi kaudu sai saata vaid ühe kviitungi, aga kuna ma oma mure ära kirjeldasin ja olin ju klienditeenindajaga suhelnud, arvasin ma, et saan kas telefonikõne või meili, et kuhu siis ülejäänud kviitungid saata. Vaikus. Kaks kuud. Vahepeal läks ka mul endal meelest sellega tegeleda ja meelde tuli see alles siis kui sain ootamatult teada, et minu “number ei ole kasutusel”.

Seda ei saanud ma endale lubada. Alustasin uuesti kadalippu. Mulle sattus chat´i harukordselt meeldiv ja abivalmis teenindaja, kes ütles, et suhtleb kohe raamatupidamisega ja andis mulle ka meiliaadressi, kuhu ma sain kõik kviitungid saata. Jäin siis põnevusega ootama, et huvitav kaua võtab aega, et nad midagi vastaksid. Täiesti hämmastaval kombel tuli vastus juba paari tunni pärast. Kõik on korras, number avatud ja inkassonõuded tagasi võetud. Ma sain jälle rahulikult hingata.

Hommikul kui meilboksi lahti tegin oli seal esimesena meil telefonifirmalt. “Ega sa meid unustanud pole?” Igaks juhuks suhtusin sellesse nüüd täie tõsidusega ja saatsin klienditeenindajale, kellega ma lõpuks sain ka meili teel, mitte läbi chat´i suhelda, et algab otsast peale see jama. Süsteemiviga, sain vastuseks, vabandust. Ma saatsin igaks juhuks veel kord makstud arvete kviitungid.

Mulle tundub et igasugu segaduste vältimiseks ja oma närvide säästmiseks on lihtsam kanda Norra kontole raha ja maksta telefoniarvet Norra kontolt.

 

Laske lastel lapsed olla!

Paar päeva tagasi potsatas meie postkasti kiri teatega, et Ida on alates august 2019 võetud vastu Lillehammeri Hammertuni kooli esimesse klassi. Ida on siis veel viie-aastan. Täpselt nii ongi, et kooli alustavad lapsed seal viie-kuueaastaselt, sõltuvalt sünnipäevast. Kui ma vaatan Ida Norra lasteaiakaaslasi, siis osa neist käis veel aasta tagasi mähkmega, kirjutada ja lugeda ei oska neist keegi, numbreid ka ei oska. Ometi ei ole nad rumalad, nad on taibukamad ja tragimad kui lasteaialapsed Eesti lasteaias.* Nad on nutikad ja saavad paljus paremini hakkama kui nende eakaaslased Eestis. Miks? Neil puudub pinge ja stress, vanemate, õpetajate ja ühiskonna poolt. Lasteaed ei ole ka Norra vaid hoiufunktsiooniga, ent põhirõhk õpetusel on muus kui ABC ja 123 õppimisel. Nad saavad lasteaiast kaasa  oskused, mida meie lastel tihti vajaka jääb. Ma tean 5-6 aastaste laste gruppi, kes käis poolekilomeetrisel “matkal” ja suur osa lastest väsisid ära, sest nad ei ole harjunud liikuma. Ida ja tema Norra lasteaiakaaslaste jaoks ei ole mitte midagi ületamatut paarikilomeetrises matkas mägedes.

Norra lapsed alustavad õppimist koolis. Esimeses klassis. Kindlasti on lapsi, kes juba oskavad lugeda ja kirjutada ning arvutada, kuid see ei ole eluliselt oluline. Teised ei oska – pole probleemi. Õpivad. Need lapsed ei jää oma arengult maha ega ole milleski halvemad kui eakaaslased Eestis ja keegi ei tule selle pealegi, et lapsi lahterdada – tublimad ja mahajäänumad, kelle pärast teised igavlema peavad.  Muuta ei tule mitte lasteaedade süsteemi, et koolivalmiduse tase oleks ühtlasem, vaid muuta tuleb meie iganenud haridussüsteemi üleüldiselt. Ma ei liialda kui ma arvan, et Eesti koolid on ühed tagurlikumad. Me väärtustame vaid hindeid ja tulemusi, mitte indiviide nende hinnete taga. Meie haridussüsteemi võtab kokku allolev pilt:

Ronige-selle-puu-otsa-768x576.png

Albert Einstein on öelnud kuldsed sõnad: “Igaüks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis ta elab kogu oma elu uskudes, et ta on rumal.” Täpselt nii meie haridussüsteem toimib. Minul õnnestus 16-aastasena veeta aasta vahetusõpilasena välismaal, see muutis mind ja minu suhtumist oma teadmistesse, sellega ka usku oma oskustesse ja tugevustesse totaalselt. Ma mõistsin, et ei ole rumalam, sest minu matemaatika hinne oli piiripealne “kolm” (kaldu ikka “kahe” poole) matemaatika viielisest ega targem klassikaaslasest, kes sai kirjandi eest “kahtesid”, samal ajal kui mina noppisin “viisi”. Meil olid erinevad tugevused. Me olime ja oleme siiani erinevad. Eesti koolidesse on vaja sellist hoiakut, mitte paluda kalal puu otsa ronida ja seda hinnata.

Minu lasteaiast ja koolist on möödunud 30 aastat,  selle ajaga ei ole suurt mitte midagi muutunud. Oleks aeg midagi muuta. Muutus ei pea algama lasteaiast. Lasteaia algne hoiufunktsioon EI TULE asendada tänapäevasele alusharidus asutuse vajalikkusele. EI TULE viia sisse võõrkeeleõpe lastaia eelviimases rühmas. EI TULE koostada õppeprogramme, mis tagaksid ühtse kooliküpsuse kõigile lastele. Laps EI PEA (võib, aga ei pea) nelja-aastaselt oskama lugeda, viie-aastaselt matemaatikat ning kuue-aastaselt võõrkeelt. Lasteaed EI PEA OLEMA väikese inimese töökoht.  Millal siis laps saab laps olla? Tal on ees vähemalt üheksa aastat kooliteed, kus elu suuresti koosnebki õppimisest. Uskuge mind, kui ta ei oska esimeses klassis kirjutada, siis üheksanda klassi lõpuks võib ta osata kirjutada paremini kõigist nendest, kes nelja-aastaselt juba lugesid.

Mul on siiralt kahju, et Ida ei saa oma kooliteed alustada Norras. Õnneks saab ta vähemalt käia osaliselt Norra lasteaias. Nautida laps olemist ilma surveta olla kellestki parem või vähemalt samaväärne. Ja ennetades kommentaare, siis oma vanuse kohta on ta uskumatult tark laps – tähti tunneb, veerib kokku sõnu ja numbritega on ka rohkem sina peal kui mina kunagi olen olnud ehk et mitte selle pärast, et ta oleks rumal ja ma kardaks, et ta ei saa Eesti koolis hakkama, tahaks ma, et ta saaks Norras koolis käia.

Postitus on vastulause Kristiina Heinmets Aigro arvamusartiklile.

*muidugi ma üldistan

**päisepilt on tehtud märtsis. Lapsed nautisid esimest kevadpäikest ja keeldusid kõik koju minnes endale rohkem riideid selga panemast. Keegi ei saanud šokki.

Käed külmunud, jõulud südames

Täitsa hull kui külm täna oli. -12 kraadi. Aga see ei tähendanud sugugi, et ma ei oleks kell pool kaheksa lasteaias õues oodanud, et laste Lucia rongkäiku vaadata. Koos teiste lastevanematega, sest täpselt seda sa 13. detsembril – Luciapäeval – teed. Näpud on ära külmunud, sest korraliku Insta-emana püüad ju ikka seda armast hetke iga hinna eest jäädvustada (mis sellest, et sa pole ikka viitsinud oma uue kaamera kasutusjuhendit läbi lugeda ja suur osa pilte on lihtsalt blaaaah), aga jõulud on südames ja ongi õige aeg kodu poole tagasi sõitma.

Maihaugenis on ka käidud. Suusahüppetornis. Kamina ees konte soojendatud. Glögi joodud. Ha det bra, selleks korraks!

DSC01310DSC01311DSC01347DSC01370DSC01398DSC01416DSC01423DSC01432DSC01438DSC01292

Lutefisk ja kransekake- aeg aastas

Ma olin täiesti kindel, et sel aastal me Lillehammerisse ei jõua. Elu on lihtsalt nii paganama kiire olnud, või isegi mitte kiire, vaid pigem igal pool. Veel enne jõulegi jõuan ma teha ühe uskumatu USA reisi, ma reaalselt kavatsen FB-s igas lennujaams check-in´i teha, et näha kas ma teen mingi Facebooki rekordi. Hetkel on mul näiteks järg täiesti käest ära, mis linnas ja kuna me oleme, ma tean vaid seda, et meil on selleks aega 1,5 päeva ja enne tagasisõitu saan ma teha ühe ööune Chicagos. Aga mitte sellest ei tahtnud ma (veel) rääkida. Tagasi Norra teemadele.

Natuke kahju oli mõelda, et me ei jõua siia, sest 1) LUMI – ma ei ole küll hullupööra talveinimene, aga kui talv, siis igal juhul lumi ja külm kui vihm, muda ja roheline muru- ja 2) Norra lasteaia jõulupidustused. Läks aga nii, et minu õde, kes just kõige spontaansem ei ole tavaliselt, ütles, et tema tahaks Norrasse minna ja järgmisel hetkel olime me põhimõtteliselt teel. Tüdrukud ja üks koerabeebi.

DSC01229

Jõuludega on selline värk, et jõulutunne võib küll südames olla ka siis kui oled palmi all soojas või mudases Eestis, aga selline ehe ja tõeline talve- ja jõulutunne tuleb mul alati Lillehammeris. Talvel on see linn täielik talvemuinasjutumaa. Nunnu, lumine ja jõulune. Linnake on suvel ka nunnu, aga talvel on see kuidagi eriliselt hubane. Koselig!

DSC01248DSC01255DSC01258DSC01259DSC01263DSC01265

Kui Eestis olles ei olnud mul väga meeleski, et olin oma vanad talvesaapad eelmisel aastal ära visanud ja me ei näinud väga vaeva uute saabaste otsimisega, sest korralikku talvegi polnud, aga siin lumehangedes tossude ja tavaliste saabastega kaugele ei purjeta. Mul ei olnud muud valikut kui ma pidin endale saapaid otsima minema. Minu suureks rõõmuks oli Ecco poes allahindlus ja minu jalga leidsid tee need beebid. Eccodega on selline naljakas värk, et nii kaua kui ma mäletan on meie peres (vanemad) naised käinud Eccodega. Rootsist sugulased saatsid. Emme ja vanaema kiitsid taevani, mina ei saanud sellest kiitusest aru. Mu meelest olid Eccod koledad nagu öö. Nii arvasin ma veel mõned aastad tagasigi, kuigi ma olin vanusega aru saanud, miks nad neid kiitsid. Siis aga hakkas Ecco kenastid jalavarje ka tegeme ja ma olen ikka mõelnud, et peaks endale soetama. Polnud põhjust. Nüüd oli. Ma olen rahul ja ilmselt tähendab see valik ka seda, et olen jõunud ka meie pere vanemate naiste hulka. Ma olen vana naine oma mugavate uute Eccodega.

DSC01270DSC01276

Norras elades võtsin ma endale pähe, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Lutefisk valmistamine on  lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et “kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus“. Ma ei tea, ma olen lutefiski ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta – nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekaket olen ma teinud neljal-viiel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti, ülejäänud korrad ei ole ka siiski päris see olnud. See õige Britt-Ida tehtud kransekake. Britt-Ida oskas seda imeliselt. Ja seitset sorti küpsiseid tegi ka. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid.
Lutefiski ei ole Marian ja Klaudia minuga sööma tulema, (poest ostetud) kransekakega olid nad vähemalt nõus. Taevani ei kiitnud, aga sõid siiski. Minu jaoks on kransekake kõige ehtsam jõulumaius. Iga kord kui ma sellele koogile mõtlen tulevad mulle Haugeni jõulud Britt-Ida ja Camillaga meelde. Milline mälestus kogu eluks!

DSC01281DSC01285DSC01277DSC01273

Samas võib olla ikka peaks Mariani ka lutefiski sööma meelitama. Lihtsalt ei tasu tal lasta enne sööma minekut guugeldada seda kala. Internetist leiab igasugu huvitavaid nalju.

“Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. It is currently the only exception for the man who ate everything. Otherwise, I am fairly liberal, I gladly eat worms and insects, but I draw the line on lutefisk” (from a Jeffrey Steingarten interview in Dagbladet)

 

img_56491blogger-image-768709036

“Ega ma ei tule alla. Ma ei tule alla, te võite matta mind koos majaga!”

Parafraseerides filmiklassikuid olime me pühapäeva hommikul õega nõus ütlema, et “tehke mis tahate, meie enam Norrast laevaga tagasi ei tule!” Ja ma praegu ka mõtlen õudusega, et isssssand, me ju tõepoolest peame laevaga ka tagasi minema.

Kui ma lugesin Kerli Nõu reisiraamatut, tärkas mus uuesti  soov kunagi reisida Antarktikasse. Ma olen alati mõelnud, et kunagi kindlasti, kuid see lõik sealt raamatust ei kõla just kõige kutsuvamalt:. “Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake´i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake´i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng, tühi-tähi.”  Jah, mina külastan Antarktikat vaid läbi raamatute või filmide. Sellist “titemängu” ma üle ei elaks. Samas vaatasin ma nädal tagasi Go Traveli reisipakette ja jälle jäi mulle silma see paganama Antarktika.  Mõlgutasin mõtteid, et ehk ikka ühel päeval.

Ja siis läksime me laupäeva öösel Paldiski-Kappelskäri laevale. Kui ma kella poole kahe paiku loksumise ja lainetuse peale üles ärkasin, sain ma aru, et ma olen ikkagi endale ja teistele valetanud, et ma ei karda laevasõitu. Lamasin pimeduses ja sisendasin endale “think happy thoughts, think happy thoughts”, kuid ikka ja jälle jõudsin ma tagasi mõtteni, et see lainetus ei ole normaalne ja kuidas see lõppeb sellega, et ma lihtsalt upun ära, sest ma ei oska ujuda ja isegi kui oskaks, siis külmas vees vist kaugele niikuinii ei purjetaks. Kell oli saanud pool kolm. Laev jõuab sadamasse pool kaheksa. Liiga palju aega veel. Piinlesin üksinda ja mõtlesin, et kurat keegi teine ei karda. Minu rõõmuks tõusis ühel hetkel üles ka õde, kes samamoodi oli pimedas piinelnud ja täpselt samu mõtteid mõelnud. Piinlesime siis koos natuke aega, aga jutuajamine ja tule põlema panemine rahustas meid veidi. Kujutasime ette, et paari tunni pärast võiks ju ometi tulla mingi saarestik, et torm ja lainetus jääks vähemaks. Lainetus jäigi vähemaks ja me saime isegi magama jääda. Tunniks. Sest siis alles torm ja kõikumine algas. Ma reaalselt tundsin kõhus seda sama õõnsat tunnet nagu oleks lõbustuspargis ameerika mägedel, et kõige pealt kiiresti üles mäest ja siis hooga alla, ainuke erinevus lõbustuspargiga oli see, et sõit ameerika mägedel kestab viis minutit, see sõit kestis “mõnusad” poolteist tundi. Üles ja alla, ühele küljele ja teisele, põmm, lõid lained vastu laeva kokku, voodid kääksusid, seinad pragisesid.

“Ma mõtlesin, et tegelikult võiks tagasi läbi Venemaa sõita,” ütles õde. Ma olin kohe nõus selle plaaniga. Me kumbki ei tahtnud isegi mõelda, et peaksime veel selle laeva peale tulema ja sama sõidu läbi elama. “Või teine variant,” mõtlesime edasi, “müüme auto maha ja ostame lennukipiletid! Või mis müüme, jätame selle auto sinna ja lendame tagasi.” Ükskõik mida, peaasi, et ei peaks laevaga tagasi minema. Ma ei tahaaaaa! Ma sain kinnitust, et ma ikkagi kardan tormist merd ja kohe kindlasti mitte ei hakka ma kunagi Antarktikasse kruiisima.

 

“Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ka!”// One of the most wonderful places in the world

Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.

“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.

“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi. 

“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”

Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”

Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.

Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa   on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!

//

 

We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.

 “No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.

 “But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.

 “Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”

 Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”

 Very naïve conversation, that is not so wrong after all.

 We have the honor, privilege  and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.

 I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …

 I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.

 

 

 

Norra asjaajamine vol miljon

Nii umbes kevadel taotlesin ma ühele projektile vajalikke dokumente. Möödus nädal, möödus kaks. Vaikus. Uurisin, kas taotlus on kätte saadud. Sain vastuse, et dokumendid vaadatakse läbi umbes kolme nädala pärast ja saan teada kui midagi on vaja muuta või täpsustada.

Suvi tuli vahele.

Nüüd mõtlesin, et peaks uuesti uurima, kas kõik sai korda. Saatsin kirja samale kontaktisikule, lisades küsimuse SAMALE meilivahetusele, kus projektist juttu on. Sain vastuseks – “see luba antakse projektipõhiselt, millisest projektist me räägime?”

Ema, anna padruneid! Selline küsimus on võimalik vaid Norras. Vastasin viisakalt, et juttu ikka samast projektist ja arvasin (naiivselt) et nüüd on asjalood korras. Muidugi ma eksisin. “Aga sa ju saatsid taotluse, mis tuleb saata projekti lõpus, mitte alguses, see on vale dokument, sina ei saagi seda taotleda, seda peab teine ettevõte tegema.”

Eeemmm… Aitäh, et mulle seda siis ütlesid kui ma dokumendid saatsin ja küsisin, kas kõik on õige. Ehk siis tuletas see mulle jälle meelde, kuidas Norras asjad käivad. KUI ISE TÄPSELT EI KÜSI, siis keegi ei anna sulle teada, kas midagi on vaja muuta või kas kõik on korrektne. Kui on dokumentide ülevaatus ja seal on mingi viga, siis seda sulle ei öelda. taotlus läheb lihtsalt paberihunniku alumisse otsa ja kaevatakse sealt välja alles siis kui ISE küsid.

Täna oli mul postkastis kiri. Paberkujul. Inkassonõue. Mul on jäänud mingi lasteaiaarve maksmata. Käsi südamel, ma EI OLNUD seda arvet saanud, ma ei teadnud MITTE MIDAGI sellest arvest ega võlgnevusest. Puudu ei olnud ka nagu ühtegi arvet jäänud. Ei osanud kahtlustadagi, et olen midagi kahe silma vahele jätnud. Seekord;) Uutel arvetel EI OLE peal olnud, et midagi on maksmata. Aga lasteaiast leidsin täna Ida kapist hunniku arveid. Vanu -ammu makstud, uusi – ka makstud, ja ilmselt ka selle kadumaläinud arve. Miks on Norras nii tavaline, et arve ei jõua kohale, aga inkassohoiatus/nõue jõuab? Ja arve tuleb teinekord alles hiljem hoiatusest?