Suvaline pildipostitus vol 4 ehk suvi

Oi, kuidas ma armastan sellist suve ja kuumust. Muidugi kohati on tunne, et üldse ei jaksa midagi teha ja toas jahedas on ka hea olla, aga IGA KELL palun mulle selline suvi kui see tavapärane kehv suusailm. Eile kui aiamajas voodipesu vahetasin oli küll selline tunne, et oleks nagu infrapunasaunas, aga sellelgi oma plussid – võib olla higistasin end paar kilo kergemaks. Ok, nali – pärast läksin kastsin end jääkülma veega üle ja jälle oli hea olla. Terrassi peaks värvima ja aiamaja, aga selleks on natuke liiga kuum. Ja pealegi – ega töö jänes pole, et eest ära jookseb. Kaua seda kuumust ikka on, tulebki aeg maha võtta ja nautida.

Megamõnus suvi. Palju vahvaid sündmusi ja niisama chill. Suvalised klõpsud ja meeleolu ning mälestused.

Napsie suvepidu

Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.

Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.

Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!

Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!

Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!

Vanust on küll juurde tulnud, aga vaid välimusse

Jah, kätte on jõudnud see aeg aastas kui kõik mu lugejad, kes on harjunud päevast päeva lugema sarkastilise Eveliisi arvamusavaldusi, peavad üle elama ka iga-aastase roosamannavahu doosi. Midagi pole parata, minu sarkastilise pealispinna all on peidus ka ikka see lootusetu romantik ja roosamannavahu-armastaja, mille te lihtsalt peate üle elama. Õnneks seda ei juhtu ju nii tihti,ega? Korra aastas on okei nunnu pereema olla, eksju?

See kõlab veidike kummaliselt, aga tõepoolest meie suvehooaeg saab avatud ühe konkreetse suvepeoga. Ja see ei ole mingi hullumeelne, poole hommikuni kestev vahupidu (oot, seda te ju ka enam minust ei eeldanud?), vaid täiesti tavaline lapsesünnipäev, mida me kõik, ka täiskasvanud, igal aastal ootame. See vaib ja tunne ja emotsioon sellelt peolt on alati nii positiivne, et lähed sealt ära, küll väsinud laste kilgetest, ja tunned, et aah, elu ongi ilus. Täiega nautimist väärt.

Sellest te vist olete juba aru saanud, et seda imelist suvepidu korraldab minu sõbranna, kes on juhuslikult abielus minu klassivennaga. Vanasti, nii 20 aastat tagasi, oli vastupidi – mul oli klassivend, kellega me olime sõbrad, ja tal oli naine. Mitte et me enam sõbrad ei oleks, aga põhjus, miks me nüüd aastaid hiljem koos käime, ei ole mitte mu sõprus vana klassivennaga, vaid tema naisega. Veelgi naljakam on see, et sinna seltskonda kuulub ka üks minu klassiõde oma mehega. Veelgi veidram on see, et meie mehed saavad oma vahel väga hästi läbi. Veelgi veidram on see, et meie lapsed saavad omavahel läbi. Veelgi veidram on see… ei, tegelikult ei ole siin midagi veidrat, kui siis vaid see, et mõnikord meenutab see kooslus mulle üht vana teleseriaali. “Seitsemendat taevast” mäletate?

Kui ma meid, lapsevanemaid, seal vaatasin, siis üks on ikka jätkuvalt kindel. See mu klassivend on ikka samasugune kiusaja. Heas mõttes, kui nii saab öelda. Kui ikka saab mulle meelde tuletada mu blonde hetki keskkoolist, siis ega ta seda kasutamata ei jäta. Nii ma järelduseni jõudsingi, et me võime küll vanemaks jääda, aga mõned asjad ei muutu kunagi. Poisid jäävad poisteks.

IMG_3480IMG_3485IMG_3315IMG_3750IMG_3810IMG_3866IMG_3898IMG_3913IMG_3916IMG_3530IMG_3877IMG_3893

Õhtul kodus terrassil istudes jäin ma mõtisklema selle üle, et mis see siis on, mis mulle kõigile selle peo juures nii meeldib. Jah, seltskond on tore. Jah, toit on hea. Jah, ilm on alati ilus. Jah, lastel on lõbus. Aga see ei ole see, mis sellest peost SELLE peo teeb. See on midagi muud, miski eriline see, miks me seda nii naudime. Ma mõtlesin selle üle pikalt ja mulle tundus, et leidsin ka vastuse. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, nii et see ei kõlaks valesti või et ma ei solvaks ühel või teisel põhjusel vallalisi inimesi, aga selle peo ühine nimetaja on perekond. Me kipume seda võtma nii iseenesestmõistetavalt, et meil on kõrval keegi, kes hoolib ja armastab, see pidu tuletab mulle meelde, kui oluline see on.

Kuidas süümepiinadega hakkama saada

Igal suvel on mul sama tunne. Tunne, et ma olen üks kehv lapsevanem. Ei, mitte selle pärast, et ma Idaga pahandan ja ta peale häält tõstan aegajalt (mida ma küll ka täna tegin ja tunnen, et täna on see päev, kus lisaks vabanduse palumisele tuleb ka last natuke asjadega ära osta), vaid sellepärast, et ta lasteaias käib. Just see, et ta päevad on pikad. Tal endal ilmselt ei ole küll selle vastu mitte midagi, aga kui ma kell seitse hommikul olen esimene lasteaia ukse taga ja kell kuus õhtul viimane, kes lapsele järele läheb, tunnen mina süümepiinu.

Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata. Ma lähen vara hommikul tööle, aga vahemaa pärast linnaga ei jõua ma siiski nii palju varem, et saaksin piisavalt palju varem õhtul liikuma hakata. Või siis läheb aeg liiga kiiresti ja enne kui ma arugi saan, on kell pool kuus ning lasteaeda jõuan ma poole seitsmeks. Poole seitsmeks õhtul! See on 12 tundi lasteada. Sama hästi võiksin ma ta mingisse ööpäevaringsesse lasteaeda pista tundub mulle vahel. “Tule mulle rattaga järele!” palub ta viimasel ajal. Jah, ma võiksin, oma kehakaalu arvestades lausa peaksin seda tegema, kuid kui ma veel kodust hakkaksin peale tööd rattaga liikuma, jõuaksin ma kohale alles siis kui lasteaed suletud on. Mulle meeldib tööl käia, noh nii laias laastus, aga mulle üldse ei meeldi need vahemaad linnaga. Pagana raske on töötav, ja maal elav, ema olla!

Sel nädalal olen ma püüdnud seda kõike leevendada sellega, et oleme õhtul läinud näiteks Keilasse parki. See on megailusaks tehtud. Lausa uskumatu mu meelest, et Keila, millest ma siiani suurt pidanud ei ole, on muutumas nunnuks ja armsaks linnakeseks.

Eile (kuna ma jälle rattaga ei jõundud, sest koosolekud venisid tunduvalt pikemaks kui ma olin planeerinud) lubasin ma tal sõbrannadega Ääsmäel mängida. “Pool tundi maksimaalselt!” lugesin ma talle sõnad peale. Jajah, poolteist tundi hiljem olime me ikka kohalikus skatepark’is. Ei, ega ma ei kurda. Tegelikult oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel seal toimetavad ja seletavad ja jooksevad ja lõbutsevad ning ma ise hakkasin kuidagi seda kanti hoopis teise pilguga vaatama, nii et hakkas täitsa meeldima, aga kogu nende õhtuste tegevuste juures on üks teine “aga”. Teistmoodi süümepiinade-aga.

Kodus on kõik tegemata. Pesu kuivab mul nööril juba kolmas päev. Taimed jäid eile kastmata. Aknad on pesemata (kuigi lubasin, et teen selle ära). Muru on niitmata (nüüd kui võililled on ära õitsenud, siis on rõve). Sada muud asja veel. Lisaks on mul pooleli mõned projektid, aga kui Ida kell üheksa ära kustub, siis tunnen ma, et tahan ise ka magama minna. Lihtsalt ei ole jõudu arvutit lahti teha. Peaks, aga ei jaksa. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et söögiks ostan ma kaasa paki lihapalle, viskan need fritüüri või teen meile mõned võileivad. Ei mingit tervislikku, vaheldusrikast toitu siin. Ja nädalavahetusel kui võiks, siis ma lihtsalt ei viitsi. Tuleb see miks-ma-ei-ole-hea-perenaine-süümepiin veel lisaks peale. Ja siis ma naudingi kui keegi tuleb külla, kes tahab süüa teha. Jube egoistlik minust, aga mis ma teen kui ma olen väsinud igasuguks gurmeeks?

Homme plaanisin ma sõita Tartusse. Ma ei ole oma sõbrannasid nii ammu näinud ja meil on Valgamaal õhtusöök üle saja aasta. Ma olin nii elevil. Täna ma enam ei tea, kas mul on võimalik sinna sõita. Jah, ma tahan, jah, ma tean, et peab puhkama, aga samas ütleb mu kohusetunne, et üks tööasi on nii oluline, et see on vaja ära teha nädalavahetusel. Saaksin Ida saata ta sõbranna vanematega loomaaeda ja ise ehk need asjad valmis teha. Teine osa minust, see muretu ja “lükka kõik homsesse”-mina, ütleb, et taevas ei kuku alla ja ma ei saa kõike enda õlgadele võtta, teadmata isegi, kas keegi seda tegelikult hindab. Siis aga tuleb jälle see tüütu süümepiina-mina õlale koputama ja ütleb, et sa pead seda tegema. Ma tunnen justkui kohustust.

Marekit ei ole veel viis päeva. Ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama. Mõistan ta põhjendust, aga tunnen ikkagi, et ei saa hetkel hakkama üksinda. Liiga palju on teha, liiga vähe on aega, liiga palju on segaseid asju. Täna ärkasin ma 4:30! Issand, need süümepiinad lasteaia, töö, kodu ja sõprade pärast ajavad mind hulluks. Miks mu sõbrad üldsegi nii kaugel peavad elama?

 

 

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?

 

Teeme nii, et ma ühe korra võin nutta!

Tegelikult on see lihtsalt üks random pildipostitus, mis paneb sõnadeta kirja selle, miks ma ei tüdine Norra ja Eesti vahel tilkumisest. Kes saaks tüdineda kui see pakub elu sellises paradiisis. Ausalt, mul ei ole isegi häbi uhkustada. Probleemid ja äng ja argipäev on üks asi, aga võimalus siin aias jõhvikaid korjata, saunas käia ja pärast järve ujuma hüpata, paduvihmas tühja kummiga rattal bussipeatusesse ja tagasi “sõita”, alpaka-pleedi all varbaid soojendada, kail hommikust süüa, naabri koeraga vees lustida, terrassil päikeseloojangut vaadates krevette süüa, lobiseda, seda paika teiseks koduks nimetada annab elule teise vaatenurga.

Ida on samuti olnud täiesti imeline. Juba KOLM PÄEVA ilma igasuguse jonnita.

“Ida, mis sinuga juhtunud on?” küsisin ma Idalt. “Sa oled nii hea laps!”

“Ma ei tea, ma ei taha enam jonnida,” vastas ta ja lisas loomulikult, et ma end natuke pahasti tunneks, et ta ei taha, et issi ja emme karjuks ta peale.

“Siis me ei karjugi.”

“Aga teeme nii, et ma ühe korra võin nutta,” katsetas Ida igaks juhuks piire. “Sellest ei ole midagi hullu, kui ma ühe korra nutan. Marian ütles, et ühe korra võib.”

“Ahah,” noogutasin mina.

“Aga ütle siis issile ka, et ühe korra võib nutta.”

“Teeme nii.”

Sellised mõtlemapanevad vestlused paradiisis.

(Ja “riidehull nagu ma olen, siis saabunud Marimekko pakk tegi rõõmu küll. Natuke kahju on vaid, et ma Idale kleidi juurde ka sama komplekti pükse ei tellinud. Oleks veel cool’im olnud)

Lõpetuseks tegime natuke nalja ka. “Käisime Idaga juuksuris”. Panin uuest soengust pildi ka üles Facebooki, provokatiivse pealkirjaga, et värvisin Idal juuksed ära. Loomulikult oli esimene kommentaar tänitav, kuidas lapsel ei ole vaja nii noorelt juukseid värvida. Ei tulnud inimene selle peale, et äkki on tegu parukaga. Oi ei. Aga peaasi, et sai öelda, et ma olen emana ikka puhta idioot. Vot täpselt nii need kõiketeadvad Perekooli postitused sünnivadki.

img_3244-1

Appi, ma ei taha enam seda kuumust!

Üheksa kuud vingume me, et on külm ja pime ja vastik ja märg. Me oleme kurjad ja masenduses. Siis tuleb vihmane suvi. Me oleme veel kurjemad ja veel rohkem masenduses. Järgneb üheksa kuud kehva suusailma. Ainus asi, millest me unistame on suvi. Ja siis tuleb sajandi suvi. Kuuuuuuuuuuuuuuuuum. Sõna otseses mõttes kuum. Mida me teeme? Vingume, et palav on.

Ausalt, what the fuck teil, inimesed, viga on? Sõitsin eile rattaga koju ja keha kleepus niiskusest ja palavusest, eks ikka oli ebameeldiv, aga püha jeesus noh, patt oleks viriseda. Kas ma tahaks rattaga sõita kui sajab lörtsi ja puhub tuul, nii nagu tavaliselt Eestimaa suvel? Muidugi mitte, eksju. Iga kell enne olen kleepuva kehaga. vesi on ju olemas!

Mul on kopp ees, ma ei saa magada, ma ei taha enam suve, appi, kuna see kuumus lõppeb, põrgupalavus tapab – igalt poolt ainult virin. Krt nautige seda, et ei pea talvejopes lõkke ääres istuma või vihma eest peitu pugema. Meil on ka kodus palav. Allkorrusel on konditsioneer, seal pole häda kedagi, aga teisel korrusel magamistubades on nagu magaks leiliruumis. No ja siis. Juba paari kuu pärast on seal külm.

Ma täiega naudin seda, et teen hommikul silmad lahti, käin dusi all, tõmban midagi kiiresti selga ja uksest välja. Ei mingit saja vammuse selga ajamist. Ei mingit mõtlemist, kas riided kannatavad tuult, vihma, lund, miinuskraade. Lihtsalt astun uksest välja.

Õhtul astun ujuma. Sest vesi on soe. Mõnusalt soe. Ma ei armasta eriti ujumist, aga sellise suvega on mere/järve/tiigi ääres nii mõnus ja hea. Nautige neid kolme-nelja kuud. Viriseda saab ka muude asjade üle. Suvesoojus ei peaks olema üks neist!

Meil on vaja end talveks laadida.

End laadida

End laadida

End laadida

Täna Suvi ongi selline

trussikute väel

mööda kodu ringi kondamise päev…

 

Mul on probleem

Ikka see puhkus. Selle luksusega võib ju ära harjuda. See on täielik probleem. Kuidas ma tagasi argiellu tagasi lähen? Kuidas ma hakkama saan? Ma isegi ei mäleta enam kuna mu puhkus algas, päevad on segamini ja kui Norwegian meelde ei tuletaks, et check in´i võib ära teha, siis ma isegi teaks, et esmaspäev lähenemas on. Saate aru, see on hullumeelne. Teed hommikul kell pool üheksa silmad lahti ja jalutad kai peale kohvi jooma ja hommikust sööma. Enne kui arugi saame on paar tundi niisama vedeledes möödunud. Palav hakkab. Päike on vahepeal kõrgele taevasse tõusnud. Aga pole probleemi. Astud vette ja jahutad end vees, mille temperatuur on kindlasti üle 20 soojakraadi. Muutud uniseks. Lähed Idaga (kes väidab, et ta pole väsinud) lõunaund magama ja magad tervelt KAKS TUNDI. Ulme. Kuna veel endale sellist asja lubada saaks? Lihtsalt niisama olemist.  Ma isegi ei häbene öelda, et me oleme igal õhtul šampust joonud. isegi kui te mind alkohoolikuks peate. Aga nii mõnus on. Elu. Dolce far niente. Hingele pai. Lihtsad asjad. Learn to be happy with simple things because you are completely surrounded by the wonderful simple things! Kõik klišeed reas kui tahate. Jumala eest noh, mul on puhkusest sõltuvus.

“If you think adventure is dangerous try routine, it’s lethal.” – Paulo Coelho

Kui midagi saaks veel minu reisiettevõtmisi iseloomustada, siis just nimelt see tsitaat, sest nagu te aru saite, siis ka seekord ei lähe ma punktist A punkti B otse, vaid läbi punkti C, D, E ja F. Sest lihtsalt saab. Ja on huvitavam. Ja (vist) soodsam. Ma reisi lõpus löön kulud kokku ja vaatame, palju siis soodsam tuli (kui üldse). Kuid oluline ongi just seiklus.  Oluline on reis ise, mitte vaid sihtkoht. Kõik teed viivad niikuinii Rooma või siis antud olukorras Disneylandi.

Riias olles natuke tundsin, et krt seekordne reisiplaneerimatus oli ka minu jaoks natuke liiast, aga mul läks hommik nii kiireks ja ma lihtsalt mõtlesin, et ah küll saab ja on aega, lõppes see aga nii, et kui õhtul sõbrannadele rääkisin, kuidas ma Riiga jõudsin ja nuputasin, kuidas bussijaamast ilma rahata lennujaama saada, ütlesid nad, et vaid mu juttu kuulates said nad seitse miniinfarkti. Mina aga mõtlesin välja plaani B ja lennujaama me jõudsime.  (Igaks juhuks ütlen, et tegelikult olen ma dramaatilisem kui olukord ise, sest kuigi mul 15 minutit enne Riia bussi väljumist ei olnud piletit ja ma ei saanud selle eest maksta, oleks mul aega olnud veel asjad korda saada, sest tegelikult pidime me alles 1,5h pärast väljuvale bussile minema. Lihtsalt saime varem valmis ja väike paus Riias vanalinnas tundus nii ahvatlev, sellest ka see kiirustamine ja paanika, et kas jõuame.

Riia vanalinn oleks lihtsalt külastamata jäänud. Ja sellest oleks natuke kahju olnud, sest Riia on mu meelest nii ilus linn. Huvitav, kas lätlased mõtlevad oma vanalinnast samamoodi nagu mina Tallinna omast? Et ilus küll, aga et liiga palju turiste, ülehinnatud kohad ja pole nagu see. Et Riia ei võrdu vaid vanalinn või midagi sellist? Aga ilus on ikkagi. Mulle meeldib Riia vanalinnas turist olla. Idale ka. Ta sai mööda kirikuid käia. Pole mina veel näinud last, kes niimoodi kirikuid fännab. Kas teie teate mõnda?

36724790_1804739412897928_7946521849377062912_n36744267_1804739396231263_4999857839720628224_n36685989_1804739532897916_7290018725040750592_n

Nynäshamni jõudsime me alles hilisõhtul. Jube tüütu on see, et lend kestab vaid tund, aga emme juurde sõit terve igaviku. Ma sellepärast lähen homme Oslosse ka rongiga, sest hommikuse lennu jaoks peaks me kell kolm öösel juba liikuma hakkama. Ma ei viitsi. Ma parem istun kuus tundi rongis. Pealegi saabki blogida ja lugeda ja natuke tööd ka teha, puhkuse ajal nii kui nii pole nii, et haarad arvuti iga hetk kätte. Puhkus on üks kummaline asi – elu toimub väljaspool internetti. Muide, veel pool tundi tagasi ei teadnud ma, kuidas ma ikkagi Oslosse lähen. Ma ei olnud viitsinud nii kaugele mõelda.

Kui me muidu tormame kohe Stockholmi ja selle lähilinnadesse second hand´e rüüstama, siis seekord jäi see ära. Lihtsalt ei viitsinud. Mis muidugi ei tähendanud, et emme ja Ida ei oleks mind mööda poode jooksutanud. Nad on ikka täiega soulmates mis puutub shoppingusse. Ja kingadesse. Sest no Ida sai kolm paari uusi kingi + veel ühed, mis emme oli juba ette valmis ostnud, aga emma arvas ikka, et äkki võiks veel osta. Ma pidin neid kahte shoppahoolikut lihtsalt taltsutama. Õnneks nad shoppasid suurema osa Lidlist. Kõlab küll nagu läheks Säästumarketisse shoppama, aga ilma naljata sellest poest võib pärleid leida. Vaadake ise neid Pochahontase kingi!

Kleiti ei suutnud mina ühte kohalikku second handi jätta;)

36659442_1804742729564263_4918315995820457984_n

Peale shoppingutuuri koperdasime Nynäshamni sadamas nagu õiged turistid. Ega see linnake muidu midagi ülierilist ei ole, tavaline Rootsi väikelinn, aga sadama osa ja nood kaljud, kus me eelmine kord turnimas käisime, muudavad selle linna mõnusaks ja omanäoliseks. Nii, et ei peagi alati Stockholmi ronima. Soovitan täitsa seda linnakest külastada. Gotlandile minekuks peabki? Igatahes Gotlandi laevad siia sadamasse saabuvad.

36701150_1804741366231066_7238643941153701888_n36707656_1804740639564472_7203241161387933696_n36710740_1804740969564439_4814254079314231296_n36723874_1804741432897726_6984718890429317120_n36724793_1804742356230967_2756162315790319616_n36742208_1804741322897737_4126887474607685632_n36768133_1804742439564292_3344841537086291968_n36744857_1804739976231205_440677555968671744_n

Ilm oli täna nii mõnusalt kuum, et ma olin peaaegu vabatahtlikult nõus Idaga ujuma minna. Ma ei tea, miks see lahesopp mulle alati järve meenutab ja ma saan aru, et see on meri alles siis kui soolane vesi suhu läheb. Jube mõnus on ikka kui mererand on majast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Kergelt kadedaks teeb isegi. Või siis mitte. Sest Idaga mere ääres elades tähendaks see vist vaid rannas passimist. Ja nii palju ma ka ei viitsi.

PS: Minusse see laps ikka üldse ei ole. Vaadake ise kui lähedal ta nendele partidele on.

36623645_1804742519564284_6417636117612331008_n36693045_1804742706230932_5777754679920295936_n36755023_1804742602897609_6652906312893988864_n36817106_1804742632897606_378154982601392128_n36684842_1804742526230950_6890510505073442816_n

Päeva lõpuks tegin mina meile paramadillopadroneid Pimientos de Padrón´e ja Ida suhkru-kummeli-tomati salatit. Viimase “sõin” ma salaja ära ja kiitsin.

Homme 5.40 hakkan ma Oslo poole liikuma. Over and out.

PS: Sain selle kirjatüki valmis ja see meenutab mulle täiega mu põhikooliaegseid kirjadeid teemal “Minu suvi”.

 

Täpselt sellepärast suvi nii kiiresti lähebki

Osake minust mõtleb, et ei tohiks suvel nii palju ringi rallitada, et peaks maja lõpuni värvima ja sada tuhat muud asja tegema, mis tegemist vajavad kodushoovis, aga teine osa minust mõtleb, et no kammoon, kuna siis veel…ja suve on meil niikuinii nii vähe, et seda tulebki nautida.

Nii me saatsimegi Mareki Pranglisse ja läksime ise Idaga Lõuna-Eestisse. Maiki ärasaatmispeole. Ärasaatmine kõlab muidugi iseenesest nagu kõike muud kui lõbusalt, aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii traagiline. Kui siis natukene. Nimelt kolib ta ära Austraaliasse ja siis tuli ju nats õhtusöögilistega teda mälestada. Jah, nimelt kasutasime terve õhtu selliseid väljendeid. Must huumor.

Lasin isal end Vidrikele viia ja kui mina olen kaardilugeja siis võib ju kindel olla, et otse me ka sinna kohale ei jõudnud. Isa viis mu kenasti Vidrike puhkemajani, aga minna oli vaja ju Vidrike külamajja. Panin sealsamas puhkemaja parkimisplatsil oma gps-i sisse, selle asemel, et sisse minna ja uurida, kas olen õiges kohas, ning gps näitaski, et Vidrike külamaja on 4,7 km kaugusel. Sõitsime siis 4,7 km ja jõudsime ringiga tagasi samasse kohta. Poleks ju mina kui poleks väikest mööda sõitmist. Vidrike puhkemajast polnud ma kuulnudki, aga see restoran seal on nii külastamist väärt, et kohe on. Hea väike söögivalik, suussulavad spinatiravioolid ja jumali tiramisu.

Kusjuures, kui üks meie õhtusöögilistest poleks üle küsinud, et kus õhtusöök toimub, oleksin ma 100% sõitnud Sangastesse, Vidriku restorani.

Peale õhtusööki kolistasin end tädi juurde, hoidsin teda veini juues üleval kella kolmeni hommikul ja isegi ei tunne süümekaid. No olime järgmine päev natuke väsinud, aga nii vanad me nüüd ka veel ei ole, et ei suudaks üle elada viietunnilist iluund.

Enne Varnjasse sõitmist tegime Idaga ka väikese shoppingu. Ida sai vanaisalt taskuraha ja nii lubasin ma Idale, et lähme mänguasjapoodi ja ta võib ise valida, mida tahab. Ida ei saanud üldse aru, et mis mõttes. Ma luban tal väga vähe mänguasju osta. Isegi mitte selle pärast, et ma kooner olen, vaid mulle tundub, et mänguasju lihtsalt pole nii palju vaha. Nad ei oska neid hinnata kui kogu aeg saab poest valida, mida ise tahab. Nüüd aga sai. Reaalselt olin temaga KAKS TUNDI poes, sest ta ei suutnud otsustada. Ma olin juba hulluks minemas! Minu arusaam laupäevasest meelelahutusest on kõike muud kui ostukeskuses jalutamine.

Lõpuks sai preili ikka oma valikud tehtud. Ka riidepoes ei olnud temaga lihtne. Muudkui söötsin talle ette kleite, mis mulle meeldisid, aga vastuseks sain kogu aeg vaid “ei,”, “ei”, “ei”. Täitsa lõpp kui pretentsioonikas shoppaja. Aga tuleb tunnistada, et lõplikud valikud ei ole ju pahad? Jah, Ida ostsis mulle ka uue kleidi. Vot see on juba hea laps eksju. Ja kuigi ma pigem olen taaskasutus ja second hand riiete pooldaja, siis Reservedis olid hetkel küll sellised aled, et oleks võinud sada kleiti osta. Ida kleit maksin näiteks 9.99. Reserved on mu meelest üldse selline pood, kust võib täiega ägedaid asju skoorida ja kui neid teiste asjadega miksida, siis ei saa arugi, et odav kiirmood.

Õhtu lõpetasime onu ja tädi juures maal. Tõmbasime sulejoped selga ja grillisime. Ükski õige Eesti suvi ei möödu ilma sulejopeta.

Ida jäi Tartusse. Mina käin veel mõned päevad tööl ja siis algab meie suve teine osa. Väljamaareisid. Mult on palju küsitud, et miks me otse Tallinnast Pariisi ei lenda. Esiteks. Mina ju. Liiga mainstream oleks. Ja teiseks lennupilet Skavstast Varssavisse oli kõigest üheksa eurot inimesele. Miks siis tulla Rootsist tagasi 130-eurose laevapiletiga, et sõita 168eurose lennupiletiga Pariisi, kui saab üheksa euroga Varssavisse ja sealt edasi 24 euroga Pariisi? Elu olgu seiklus.

Koduteel käisin läbi tillukesest külapoest, et oma külalistele hommikusööki osta, mõtlesin veel, et viisakas oleks ju õhtusööki ka teha, aga ei viitsi. Kodus ootas mind ees suur potitäis ehtsat borši. Meil on hetkel majas turistid Moskvast ja täitsa loogiline, et söök juba hoopis meid ees ootas. Borši olen ma n+1 korda söönud, aga see borš oli küll kõikide boršide ema. Ulmehea! Airbnb boonused;)

Muideks, ma ei tea, mis värk on sel aastal, aga mulle tuleb reaalselt iga päev uusi päringuid ööbimiseks. Põhimõtteliselt ongi nii olnud, et ühed tulevad ja teised lähevad. Nii äge, kui palju saab teada, tundma erinevaid inimesi maailma eri paigust. Külalised on kõik nii erinevad. Mõni on vaikselt omaette, teised suhtlevad rohkem, aga kui huvitav on saada teada nende arvamust ja kogemust Eestist. Näiteks seekord on meil külas perekond Moskvast.  Ülikihvt kogemus. Vaadata vene rahvusest inimestega jalgpalli, kus vastamisi on Venemaa ja …Hispaania? Mitte et mind jalgpall huvitaks, aga nii teistmoodi kogemus on. Ja proovida vene keeles suhelda. Keelekool missugune.

Järgmiseks aastaks loodan ma väga, et me saame ikka tillukese saunamaja/külalistemaja püsti. Mulle muidugi meeldib kui majas on rahvast kogu aeg, aga ma usun, et meie külalised hindaksid ka rohkem privaatsust.

Nii “põnev” random lobapostitus saigi. Ma ise ka ei tea, miks sellist läksin-tegin-enne-pärast-siis-postitust vaja kirjutada oli. Ju oli vaja näidata kui palju ma ühe nädalavahetusega jõuan. Seepärast ka suvi nii kiiresti lähebki, et me ei püsi pudeliski kinni. Tarmo imestas mu julguse üle minu autoga Tartusse sõit ette võtta, aga…no mis seal ikka enam juhtuda saab, millega ma harjunud ei oleks?

Nüüd tööle! Trööstiplaastrid on jõudnud Apothekasse ja mul on pooleli intervjuu Shamaga, kes on Trööstiplaastrite looja. Intervjuu temaga saab loodetavasti olema põnev lugemine. Eriti neile, kes on olnud depressioonis ja olnud mustas augus.