suvi

Pärnu ei luba matkaautodel rannapiirkonnas parkida

/ / 4 Comments

Me oleme perega (küll kunagi liiga ammu) käinud Euroopas matkaautoga. Jube mõnus tripp oli. Ega meil suurt sihtkohta silma ees polnud, selles mõttes, et me plaanisime kahe nädalaga jõuda nii Itaaliasse kui Prantsusmaale, aga kui keegi väheke loogilise mõtlemisega inimene hakkas lõpuks ka kaarti ja vahemaid vaatama, siis selgus, et sellisel juhul me vaid sõidakski. Nii panime me sihiks Itaalia ja hakkasime vaikselt Tartust kulgema.

Üks parim osa tripist oli erinevatesse sihtkohtadesse kohale jõudmine, parkisid auto sobivasse parklasse (ses mõttes, et igas linnas me ei ööbinud, vaid käisime niisama ringi tšillimas ja parkisime matkaka mõnda suuremasse a la Europarki) ja läksid linna uudistama.

Me peaksime tihedamini Saaremaal käima!

/ / 4 Comments

Mina ei tea, kas see on nüüd vanadus, uute antidepressantide mõju või on emme chillimaks muutunud, aga me oleme sel suvel emmega koos juba kahel minireisil käinud ja polegi kakelnud. Muidugi on see lause kirjutatud naljaga, sest noh me vaidleme ja tülitseme küll, aga tegelikult on mul kõige ägedam ema. Ärge talle seda öelge;)

Ja Mareki õele ütlesin ma eelmisel suvel, et kui nad Saaremaale maja ostavad, siis nendest saavad meie lemmiksugulased. Jällegi, naljaga öeldud, aga Saaremaa pole kunagi nö minu saar olnud. Käid spaas ära, mõnus on, aga kogu see saare vaib on jäänud katsetamata. Mitte enam. Nii äge on, et keegi on nõus selle hullu kamba vastu võtma, meiega koos käinud saart avastamas ja meile uusi kohti tutvustamas ning loodetavasti pole vaid meie need, kes ütlevad, et sigaäge on olnud koos olla. Siseringi naljad jätan rääkimata, sest noh siseringi naljad.

Lugu sellest kui lapse loomingulisus lappesse läks

/ / Leave a comment

Ma ausalt pean tunnistama, et ma kartsin suvevaheaega. Selles mõttes, et kuidas ja kus Ida need kolm kuud on, sest enam ei ole ajad sellised, kus vanaemad olid kodused ja lapsed terveks suveks maale saadeti. Ei, ei, see ei ole üldse etteheide, ma peangi silmas seda, et ajad on muutunud ja isegi kui vanavanematel ja teistel sugulastel on puhkused, siis kas nad on kohustatud lapselapsi hoidma kogu aja? Või noh pigem ei saa eeldada, et neil ei ole ka endil plaane ja puhkust vaja.

Ühesõnaga hakkasin ma oma peakeses mõtlema, et kuidas ja kus, et kedagi ei ahistaks, aga saaks ise tööl käia ja Ida ei peaks kas olema meiega kaasas või üksinda kodus olema. Pean ka seda tunnistama, et ega ma väga ei kipu teda üksinda jätma (issand, võib olla ei võigi? aga no paar korda ta on ikka mõned tunnid üksinda olnud).

Suvaline pildipostitus vol 4 ehk suvi

/ Eveliis / 2 Comments

Oi, kuidas ma armastan sellist suve ja kuumust. Muidugi kohati on tunne, et üldse ei jaksa midagi teha ja toas jahedas on ka hea olla, aga IGA KELL palun mulle selline suvi kui see tavapärane kehv suusailm. Eile kui aiamajas voodipesu vahetasin oli küll selline tunne, et oleks nagu infrapunasaunas, aga sellelgi oma plussid – võib olla higistasin end paar kilo kergemaks. Ok, nali – pärast läksin kastsin end jääkülma veega üle ja jälle oli hea olla. Terrassi peaks värvima ja aiamaja, aga selleks on natuke liiga kuum. Ja pealegi – ega töö jänes pole, et eest ära jookseb. Kaua seda kuumust ikka on, tulebki aeg maha võtta ja nautida.

Megamõnus suvi. Palju vahvaid sündmusi ja niisama chill. Suvalised klõpsud ja meeleolu ning mälestused.

Napsie suvepidu

/ Eveliis / 2 Comments

Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.

Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.

Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!

Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!

Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!

Vanust on küll juurde tulnud, aga vaid välimusse

/ Eveliis / 4 Comments

Jah, kätte on jõudnud see aeg aastas kui kõik mu lugejad, kes on harjunud päevast päeva lugema sarkastilise Eveliisi arvamusavaldusi, peavad üle elama ka iga-aastase roosamannavahu doosi. Midagi pole parata, minu sarkastilise pealispinna all on peidus ka ikka see lootusetu romantik ja roosamannavahu-armastaja, mille te lihtsalt peate üle elama. Õnneks seda ei juhtu ju nii tihti,ega? Korra aastas on okei nunnu pereema olla, eksju?

See kõlab veidike kummaliselt, aga tõepoolest meie suvehooaeg saab avatud ühe konkreetse suvepeoga. Ja see ei ole mingi hullumeelne, poole hommikuni kestev vahupidu (oot, seda te ju ka enam minust ei eeldanud?), vaid täiesti tavaline lapsesünnipäev, mida me kõik, ka täiskasvanud, igal aastal ootame. See vaib ja tunne ja emotsioon sellelt peolt on alati nii positiivne, et lähed sealt ära, küll väsinud laste kilgetest, ja tunned, et aah, elu ongi ilus. Täiega nautimist väärt.

Sellest te vist olete juba aru saanud, et seda imelist suvepidu korraldab minu sõbranna, kes on juhuslikult abielus minu klassivennaga. Vanasti, nii 20 aastat tagasi, oli vastupidi – mul oli klassivend, kellega me olime sõbrad, ja tal oli naine. Mitte et me enam sõbrad ei oleks, aga põhjus, miks me nüüd aastaid hiljem koos käime, ei ole mitte mu sõprus vana klassivennaga, vaid tema naisega. Veelgi naljakam on see, et sinna seltskonda kuulub ka üks minu klassiõde oma mehega. Veelgi veidram on see, et meie mehed saavad oma vahel väga hästi läbi. Veelgi veidram on see, et meie lapsed saavad omavahel läbi. Veelgi veidram on see… ei, tegelikult ei ole siin midagi veidrat, kui siis vaid see, et mõnikord meenutab see kooslus mulle üht vana teleseriaali. “Seitsemendat taevast” mäletate?

Kui ma meid, lapsevanemaid, seal vaatasin, siis üks on ikka jätkuvalt kindel. See mu klassivend on ikka samasugune kiusaja. Heas mõttes, kui nii saab öelda. Kui ikka saab mulle meelde tuletada mu blonde hetki keskkoolist, siis ega ta seda kasutamata ei jäta. Nii ma järelduseni jõudsingi, et me võime küll vanemaks jääda, aga mõned asjad ei muutu kunagi. Poisid jäävad poisteks.

IMG_3480IMG_3485IMG_3315IMG_3750IMG_3810IMG_3866IMG_3898IMG_3913IMG_3916IMG_3530IMG_3877IMG_3893

Õhtul kodus terrassil istudes jäin ma mõtisklema selle üle, et mis see siis on, mis mulle kõigile selle peo juures nii meeldib. Jah, seltskond on tore. Jah, toit on hea. Jah, ilm on alati ilus. Jah, lastel on lõbus. Aga see ei ole see, mis sellest peost SELLE peo teeb. See on midagi muud, miski eriline see, miks me seda nii naudime. Ma mõtlesin selle üle pikalt ja mulle tundus, et leidsin ka vastuse. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, nii et see ei kõlaks valesti või et ma ei solvaks ühel või teisel põhjusel vallalisi inimesi, aga selle peo ühine nimetaja on perekond. Me kipume seda võtma nii iseenesestmõistetavalt, et meil on kõrval keegi, kes hoolib ja armastab, see pidu tuletab mulle meelde, kui oluline see on.

Kuidas süümepiinadega hakkama saada

/ Eveliis / 15 Comments

Igal suvel on mul sama tunne. Tunne, et ma olen üks kehv lapsevanem. Ei, mitte selle pärast, et ma Idaga pahandan ja ta peale häält tõstan aegajalt (mida ma küll ka täna tegin ja tunnen, et täna on see päev, kus lisaks vabanduse palumisele tuleb ka last natuke asjadega ära osta), vaid sellepärast, et ta lasteaias käib. Just see, et ta päevad on pikad. Tal endal ilmselt ei ole küll selle vastu mitte midagi, aga kui ma kell seitse hommikul olen esimene lasteaia ukse taga ja kell kuus õhtul viimane, kes lapsele järele läheb, tunnen mina süümepiinu.

Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata. Ma lähen vara hommikul tööle, aga vahemaa pärast linnaga ei jõua ma siiski nii palju varem, et saaksin piisavalt palju varem õhtul liikuma hakata. Või siis läheb aeg liiga kiiresti ja enne kui ma arugi saan, on kell pool kuus ning lasteaeda jõuan ma poole seitsmeks. Poole seitsmeks õhtul! See on 12 tundi lasteada. Sama hästi võiksin ma ta mingisse ööpäevaringsesse lasteaeda pista tundub mulle vahel. “Tule mulle rattaga järele!” palub ta viimasel ajal. Jah, ma võiksin, oma kehakaalu arvestades lausa peaksin seda tegema, kuid kui ma veel kodust hakkaksin peale tööd rattaga liikuma, jõuaksin ma kohale alles siis kui lasteaed suletud on. Mulle meeldib tööl käia, noh nii laias laastus, aga mulle üldse ei meeldi need vahemaad linnaga. Pagana raske on töötav, ja maal elav, ema olla!

Sel nädalal olen ma püüdnud seda kõike leevendada sellega, et oleme õhtul läinud näiteks Keilasse parki. See on megailusaks tehtud. Lausa uskumatu mu meelest, et Keila, millest ma siiani suurt pidanud ei ole, on muutumas nunnuks ja armsaks linnakeseks.

Eile (kuna ma jälle rattaga ei jõundud, sest koosolekud venisid tunduvalt pikemaks kui ma olin planeerinud) lubasin ma tal sõbrannadega Ääsmäel mängida. “Pool tundi maksimaalselt!” lugesin ma talle sõnad peale. Jajah, poolteist tundi hiljem olime me ikka kohalikus skatepark’is. Ei, ega ma ei kurda. Tegelikult oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel seal toimetavad ja seletavad ja jooksevad ja lõbutsevad ning ma ise hakkasin kuidagi seda kanti hoopis teise pilguga vaatama, nii et hakkas täitsa meeldima, aga kogu nende õhtuste tegevuste juures on üks teine “aga”. Teistmoodi süümepiinade-aga.

Kodus on kõik tegemata. Pesu kuivab mul nööril juba kolmas päev. Taimed jäid eile kastmata. Aknad on pesemata (kuigi lubasin, et teen selle ära). Muru on niitmata (nüüd kui võililled on ära õitsenud, siis on rõve). Sada muud asja veel. Lisaks on mul pooleli mõned projektid, aga kui Ida kell üheksa ära kustub, siis tunnen ma, et tahan ise ka magama minna. Lihtsalt ei ole jõudu arvutit lahti teha. Peaks, aga ei jaksa. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et söögiks ostan ma kaasa paki lihapalle, viskan need fritüüri või teen meile mõned võileivad. Ei mingit tervislikku, vaheldusrikast toitu siin. Ja nädalavahetusel kui võiks, siis ma lihtsalt ei viitsi. Tuleb see miks-ma-ei-ole-hea-perenaine-süümepiin veel lisaks peale. Ja siis ma naudingi kui keegi tuleb külla, kes tahab süüa teha. Jube egoistlik minust, aga mis ma teen kui ma olen väsinud igasuguks gurmeeks?

Homme plaanisin ma sõita Tartusse. Ma ei ole oma sõbrannasid nii ammu näinud ja meil on Valgamaal õhtusöök üle saja aasta. Ma olin nii elevil. Täna ma enam ei tea, kas mul on võimalik sinna sõita. Jah, ma tahan, jah, ma tean, et peab puhkama, aga samas ütleb mu kohusetunne, et üks tööasi on nii oluline, et see on vaja ära teha nädalavahetusel. Saaksin Ida saata ta sõbranna vanematega loomaaeda ja ise ehk need asjad valmis teha. Teine osa minust, see muretu ja “lükka kõik homsesse”-mina, ütleb, et taevas ei kuku alla ja ma ei saa kõike enda õlgadele võtta, teadmata isegi, kas keegi seda tegelikult hindab. Siis aga tuleb jälle see tüütu süümepiina-mina õlale koputama ja ütleb, et sa pead seda tegema. Ma tunnen justkui kohustust.

Marekit ei ole veel viis päeva. Ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama. Mõistan ta põhjendust, aga tunnen ikkagi, et ei saa hetkel hakkama üksinda. Liiga palju on teha, liiga vähe on aega, liiga palju on segaseid asju. Täna ärkasin ma 4:30! Issand, need süümepiinad lasteaia, töö, kodu ja sõprade pärast ajavad mind hulluks. Miks mu sõbrad üldsegi nii kaugel peavad elama?

   

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

/ Eveliis / 9 Comments

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?  

Teeme nii, et ma ühe korra võin nutta!

/ Eveliis / 5 Comments

Tegelikult on see lihtsalt üks random pildipostitus, mis paneb sõnadeta kirja selle, miks ma ei tüdine Norra ja Eesti vahel tilkumisest. Kes saaks tüdineda kui see pakub elu sellises paradiisis. Ausalt, mul ei ole isegi häbi uhkustada. Probleemid ja äng ja argipäev on üks asi, aga võimalus siin aias jõhvikaid korjata, saunas käia ja pärast järve ujuma hüpata, paduvihmas tühja kummiga rattal bussipeatusesse ja tagasi “sõita”, alpaka-pleedi all varbaid soojendada, kail hommikust süüa, naabri koeraga vees lustida, terrassil päikeseloojangut vaadates krevette süüa, lobiseda, seda paika teiseks koduks nimetada annab elule teise vaatenurga.

Ida on samuti olnud täiesti imeline. Juba KOLM PÄEVA ilma igasuguse jonnita. “Ida, mis sinuga juhtunud on?” küsisin ma Idalt. “Sa oled nii hea laps!” “Ma ei tea, ma ei taha enam jonnida,” vastas ta ja lisas loomulikult, et ma end natuke pahasti tunneks, et ta ei taha, et issi ja emme karjuks ta peale. “Siis me ei karjugi.” “Aga teeme nii, et ma ühe korra võin nutta,” katsetas Ida igaks juhuks piire. “Sellest ei ole midagi hullu, kui ma ühe korra nutan. Marian ütles, et ühe korra võib.” “Ahah,” noogutasin mina. “Aga ütle siis issile ka, et ühe korra võib nutta.” “Teeme nii.” Sellised mõtlemapanevad vestlused paradiisis. (Ja “riidehull nagu ma olen, siis saabunud Marimekko pakk tegi rõõmu küll. Natuke kahju on vaid, et ma Idale kleidi juurde ka sama komplekti pükse ei tellinud. Oleks veel cool’im olnud)

Lõpetuseks tegime natuke nalja ka. “Käisime Idaga juuksuris”. Panin uuest soengust pildi ka üles Facebooki, provokatiivse pealkirjaga, et värvisin Idal juuksed ära. Loomulikult oli esimene kommentaar tänitav, kuidas lapsel ei ole vaja nii noorelt juukseid värvida. Ei tulnud inimene selle peale, et äkki on tegu parukaga. Oi ei. Aga peaasi, et sai öelda, et ma olen emana ikka puhta idioot. Vot täpselt nii need kõiketeadvad Perekooli postitused sünnivadki.

img_3244-1

Appi, ma ei taha enam seda kuumust!

/ Eveliis / 20 Comments

Üheksa kuud vingume me, et on külm ja pime ja vastik ja märg. Me oleme kurjad ja masenduses. Siis tuleb vihmane suvi. Me oleme veel kurjemad ja veel rohkem masenduses. Järgneb üheksa kuud kehva suusailma. Ainus asi, millest me unistame on suvi. Ja siis tuleb sajandi suvi. Kuuuuuuuuuuuuuuuuum. Sõna otseses mõttes kuum. Mida me teeme? Vingume, et palav on.

Ausalt, what the fuck teil, inimesed, viga on? Sõitsin eile rattaga koju ja keha kleepus niiskusest ja palavusest, eks ikka oli ebameeldiv, aga püha jeesus noh, patt oleks viriseda. Kas ma tahaks rattaga sõita kui sajab lörtsi ja puhub tuul, nii nagu tavaliselt Eestimaa suvel? Muidugi mitte, eksju. Iga kell enne olen kleepuva kehaga. vesi on ju olemas!

Mul on kopp ees, ma ei saa magada, ma ei taha enam suve, appi, kuna see kuumus lõppeb, põrgupalavus tapab – igalt poolt ainult virin. Krt nautige seda, et ei pea talvejopes lõkke ääres istuma või vihma eest peitu pugema. Meil on ka kodus palav. Allkorrusel on konditsioneer, seal pole häda kedagi, aga teisel korrusel magamistubades on nagu magaks leiliruumis. No ja siis. Juba paari kuu pärast on seal külm.

Ma täiega naudin seda, et teen hommikul silmad lahti, käin dusi all, tõmban midagi kiiresti selga ja uksest välja. Ei mingit saja vammuse selga ajamist. Ei mingit mõtlemist, kas riided kannatavad tuult, vihma, lund, miinuskraade. Lihtsalt astun uksest välja.

Õhtul astun ujuma. Sest vesi on soe. Mõnusalt soe. Ma ei armasta eriti ujumist, aga sellise suvega on mere/järve/tiigi ääres nii mõnus ja hea. Nautige neid kolme-nelja kuud. Viriseda saab ka muude asjade üle. Suvesoojus ei peaks olema üks neist!

Meil on vaja end talveks laadida. End laadida End laadida End laadida Täna Suvi ongi selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev…