Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Ütlemata jäänud sõnad

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli sulle oluline ja kadus ära. Seda ei saanud ühegi uue taldrikuga asendada. Sina olid meie taldrik.  Sind ei saa ka asendada.

Sa olid eriline.

Mäletad sa kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada sinu peent avajat? Sa naersid mu üle ja küsisid, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada.

img_3837.jpg

Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua. Mäletad neid õhtuid, mis läksid üle hilisööks ja me istusime sinu köögis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest? Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Mäletad sa neid õhtuid sinu rõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust? Ei saa ka unustada krabisid. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.  Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Mäletad me vaatasime koos esimest korda „Totorot“? See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis sinu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Sa olid meie tädi Satu.

Ka Mareki tädi Satu. Mäletad, kuidas Marek su aia „ära rikkus“ ? Me ei teadnud, et sulle ei meeldi kui muru on liiga pügatud, sulle meeldis kui aed on natukene romantiliselt lohakas. Mina saan sinust aru, mulle meeldib ka. Marek ei teadnud. Sa helistasid ja küsisid, miks su aiast on nagu sõda üle käinud, et see nii lage on. Mäletad, kuidas sa pahandasid Marekiga, et ta su tööriistad igalt poolt kokku korjas? Sulle meeldis kui need olid seal, kuhu sina olid need jätnud. Aga sulle meeldis ka, kuidas Marek hytta´s nokitses. Te ei saanud keelebarjääri tõttu suhelda nii nagu mina ja sina, kuid teil oli oma suhtlus. Sinule meeldis, et ta kogu aeg midagi parandada tahtis ja temale meeldis, et ta sai kasulik olla. Aga kas sa seda mäletad kui sa küsisid, kas ta ka head ööd musi saab ja Marek selle peale ehmus? Me saime selle üle veel mitu aastat hiljem nalja visata.

Sa olid hea huumorisoonega.

Sinu huumorit ei pruukinud kõik mõista. Selleks pidi sind tundma ja teadma. Mäletad sa, kuidas sa oma psühholoogi haiglas kiusasid oma musta huumoriga? Su huumor oli must, aga sa suutsid oma olekuga kõige raskema päeva heledaks muuta. Sa teadsid, mida öelda. Mäletad, kuidas sa ütlesid, et sa ei taha mind suunata? Sa lootsid, et oled mulle teed näidanud. Sa tegid seda rohkem kui sa ise teadsid. Rohkem kui ma isegi aru sain. Mäletad kui sa leidsid mu poest nutmas ja ütlesid mulle, et aitab küll tänaseks, et lähme parem sinu poole? Mäletad kui Marek mulle järgi tuli, olime me šampanjast lõbusalt svipsis? Sama palju kui sa armastasid šampanjat, armastasid sa elu.

Sa armastasid palju.

Sa armastasid kunsti. Meil oli sama maitse. Mäletad kui ma avastasin, et üks vene kunstnik on teinud tuntud maalidest humoorikaid koopiaid? Sinu paljaste naiste maal, mida me nii tihti analüüsisime, oli ka nende seas. Ma lubasin sulle selle kunstniku kodulehe lingi saata, aga ma ei leidnud seda enam.  Sa armastasid lugeda. Mäletad kui me lugesime koos „Ohakalindu“? Mäletad, kuidas me olime sellest eriarvamusel. Mulle meeldis, sina olid pettunud. Sa oskasid raamatuid analüüsida sügavamalt kui vaid sõnad. Sa armastasid kultuuri. Mäletad kui me käisime koos Knausgårdi etendust vaatamas? Ann Christin tuli Idat hoidma, et prouad saaksid linna peale kultuuri nautima minna. Mäletad, kuidas sa kinkisid mulle Elena Ferrante romaanid ja ei jõudnud ära oodata, et ma need juba läbi saaks. Need olid su lemmikud ja sa tahtsid oma mõtteid nii jagada. Sa armastasid reisida. Mäletad, meil oli nii palju plaane? Me pidime minema Veneetsiasse, Taani, Hurtigruta-reisile, Amsterdami, Tallinna ja Stockholmi. me ei jõudnud koos reisile, aga me reisisime koos sinu mälestustes ja elu(kogemuse)s.

 

Sa armastasid jagada.

Ma ei pea silmas asju, kuigi ka sinu lahkusel ei olnud piire. Polnud heategevusorganisatsiooni keda sa ei toetanud ja polnud inimesi, keda sa poleks tahtnud aidata. Mäletad, kui sa ostsid uue maali, sest sulle tundus, et noori kunstnikke tuleb tunnustada. Ma ei mõistnud seda maali, kuid ma hindasin mõtet selle taga. Mäletad, Jaagup aitas sul selle seina panna? Me valisime sellele õiget kohta nagu suured kunstiteadlased. Kui asjad kõrvale jätta, siis sa armastasid jagada meiega oma elu. Jagada meiega oma kõige lemmikumat kohta maailmas. Hytta´t. Sa naersid mu üle, kuidas ma oma katkise autoga Eesti ja hytta vahel liiklesin, aga mäletad sa kui me palaval suvepäeval sinu punase putukaga teele jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust? Mäletad kui me talvel bålpanne ostsime? Kõik koos grillisime? Mina, sina, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Mäletad sa kui me sügisel saunas käisime ja pärast seda Næra jääkülma vette ujuma läksime? Ma ei tea, kas sa tead, aga Ida sai just tänu sinule saunapisiku. Meil on nüüd kodus saun ja ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Mäletad, ta kartis alguses sauna? Mäletad kui me kevadel esimesed korrad terrassil istusime, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid? Mäletad sa neid suviseid õhtusööke?

Sa armastasid pidu-õhtusööke.

Mäletad kui me Idaga eelmisel suvel pidime vaid korraks Lillehammerist läbi tulema ja edasi Poola sõitma? Meil olid lennupiletid olemas. Sa küsisid, kas me ei saaks neid muuta ja me veetsime kõige ilusama puhkuse hytta´s. Minu ema ja minu vanaema tulid autoga Rootsist meile külla. Sulle meeldis olla üksi ja sa ei armastanud väga paljusid inimesi peale oma perekonna Soomes, kellest ma nii palju head kuulsin, kuid ometigi avasid sa oma südame ja kodu mulle ning kogu mu perele. Ei ole palju inimesi, kes jätavad südamesse nii sügava jälje nagu sina. Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud sind kogeda, sinuga sõbraks saada, sinuga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda. Mäletad, kui sa näitasid mulle millised uued kangad sa olid tellinud ja me tellisime endale koos ühesugused sinised Marimekko tennised?

Sa armastasid disaini.

Mäletad sa kui me käisime läbi su riidekappi ja sa pärandasid mulle mõned oma vanad lemmikud? Sa ei valinud neid huupi, vaid ütlesid, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Sul oli võrratu maitse ja stiilitunne. Su riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. Mäletad sa seda käsisti tikitud käekotti, mis sa olid Prantsusmaalt ostnud ja mille sa mulle mu 35. sünnipäevaks kinkisid? Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Ma mäletan, kui kaunilt sa riides olid. Ma kadestasin su maitset. Mäletad, kuidas me eelmise aasta 17.mail proovisime selga su bunad, et ma saaksin Idaga koos lasterongkäigus olla Norra rahvariietes, aga su bunad-kingad ei läinud mulle jalga. “Järgmisel aastal võta enda omad kaasa,” ütlesid sa. Sa olid moe ja moeloojatega kursis rohkem kui paljud praegused moeblogijad. See ei tähendanud, et sa oleksid olnud pinnapealne. Oo, ei. Sa olid sügav, sa olid kõige intelligentsem inimene, keda ma teadsin. Aga mitte ainult. Sinus oli nii palju külgi.

Sa olid südamlik.

Kas sa mäletad, kuidas sa andsid mulle Klaudia telefoninumbri, sest sa arvasid, et me võiksime sõbrad olla? Sa teadsid, et meil ei ole palju sõpru ja sa nägid, et me võiksime klappida. Sa tundsid selle ära. Sa mõtlesid kogu aeg teiste peale. Mõtlesid, kuidas neil oleks hea ja millest neil võiks puudus olla. Oled sa mõelnud sellele, et ilma sinuta ei oleks meie elus Klaudiat ja Jaagupit? Me istusime eile Klaudiaga üleval ja rääkisime sinust. Kas sa tead, mis on sinu pärandus meile kõigile? Lisaks unustamatutele hetkedele? Sõprus. Sa oled meile kinkinud meie inimesed.

2 (1).jpg

Eelmisel kolmapäeval saatsin ma sulle sõnumi, et küsida, kuidas su tervis on. Ma teadsin, et sa oled haige. Sa ei saanud seda sõnumit kätte. Ma sain teada, et sa olid samal päeval läinud ära Nangijaalasse. Sa läksid sinna liiga vara. Ida arvas, et sa tuled meid igal aastal üle nõmmeliivasilla külastama, nii nagu “Cocos”, peaasi, et me sind ei unustaks. Ära muretse, sa saad üle silla kuna iganes sa soovid. Me ei unusta sind.

 

Käed külmunud, jõulud südames

Täitsa hull kui külm täna oli. -12 kraadi. Aga see ei tähendanud sugugi, et ma ei oleks kell pool kaheksa lasteaias õues oodanud, et laste Lucia rongkäiku vaadata. Koos teiste lastevanematega, sest täpselt seda sa 13. detsembril – Luciapäeval – teed. Näpud on ära külmunud, sest korraliku Insta-emana püüad ju ikka seda armast hetke iga hinna eest jäädvustada (mis sellest, et sa pole ikka viitsinud oma uue kaamera kasutusjuhendit läbi lugeda ja suur osa pilte on lihtsalt blaaaah), aga jõulud on südames ja ongi õige aeg kodu poole tagasi sõitma.

Maihaugenis on ka käidud. Suusahüppetornis. Kamina ees konte soojendatud. Glögi joodud. Ha det bra, selleks korraks!

DSC01310DSC01311DSC01347DSC01370DSC01398DSC01416DSC01423DSC01432DSC01438DSC01292

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

34909179_834357470108580_8852828560935616512_n.jpg

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?

//

Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.

In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.

We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.

The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.

But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?

 

 

Modern family situation

Ma ei hakka härdaks minema emaduse teemadel. Laias laastus võiks ma öelda, et emadus on kõige raskem, parem, kurnavam, teraapilisem, arendavam amet maailmas. Ilma igasugu sarkasmita. Ma ei tea, kes ma ilma Idata oleks. Kindlasti on Ida mind muutnud paremaks inimeseks ja see ütleb tegelikult kõik.

Täna hommikul võtsime me ette väikese matka metsas ja et sellest veel vähe ei olnud ronisime suusahüppetorni ka. Täiega hämmingus, kuidas Ida sellised matkad vastu peab. Ma ei tea, mitu kilomeetrit see ring oli, aga mu pulsikell näitab 7800 sammu, nelja-aastase jalgade jaoks on seda ikka piisavalt.

Saatsime Marekile pilte meie “moodsast perekonnast” ja kommenteerisime, et jama küll, et peab sellisest vahvast matkast  ilma jääma. Selle peale sai Ida pahaseks ja ütles, et nii ei tohi rääkida, et lõpetagu me rumal jutt. Laps oli rääkinud. Ega me rohkem ei rääkinudki, keskendusime kaljudel ronimisele. Ilus emadepäev. Minu maitsele.

IMG_7202IMG_7205IMG_7210IMG_7214IMG_7217IMG_7224IMG_7227IMG_7238IMG_7233IMG_7244IMG_7245IMG_7250IMG_7257

Ut på tur

Vaatasin täna tuttavated pilte kevadlilledest ja sulanud lumest ning ei osanudki muud mõelda kui, et mina siin mõtlen, et kas peaks munapühade ajaks endale veel suusapüksid soetama, et õues võimalikult mugav ja soe oleks, saab Eestis juba päevitusriideid välja otsida. Ma muide väga tihti istun juba märtsis suvel õues Ussipesas ja lasen kevadpäikesel oma lumivalgeid jalgu päevitada. Kevadine päike on nii mõnus mu meelest.

Samas ega lume olemasolu ei takista sama ka siin tegemast. Täna ma natuke seda tegingi.  Ja lumes oleks palju mugavam olnud kui mul oleks suusapüksid. Maihaugenisse tulnud norrakad olid traditsiooniliselt varustatud võileibade ja kakaoga, et võimalikult kaua värskes õhus vastu pidada. See pühapäevane “ut på tur” traditsioon on ikka tore.

Muide Lillehammeri künkad on nii libedad, et kõige lihtsam moodus liikumiseks ongi pepukas. Inimesed ehk vaatavad natuke imelikult kui mööda tänavaid alla kulged kiljudes, ent vähemalt on kindel, et ei murra jalgu ära.

29386208_2036331083250755_8945319573553414144_nIMG_6201IMG_6202IMG_6216IMG_6218IMG_6239

Ei ole ma varem lumeinimene olnud…

…aga Norras elamine muutis täiega mu suhtumist talve ja nüüd kui siin on täiesti fenomenaalne talv, siis ei saa mul lumest kuidagi küllalt. Lillehammeri inimesed isegi ei mäleta nii lumerohket talve ja uskuge mind, siin on talviti kogu aeg palju lund.

Eile oli nii imeilus (pisut kevadehõnguga) päikeseline ilm, et kohe kiskus õue jalutama. Kuidas saab üks talv nii ilus olla?

IMG_5912IMG_5920IMG_5934IMG_5940IMG_5957IMG_5962

Ja ei ole ma varem saanud öelda, et lasin lapse rõdu peale ja rohkem kui lund polnudki mängimiseks vaja. Pool tundi täielikku rahu ja vaikust. Oleks ilmselt kauem olnud, aga ma hakkasin kartma, et ehk on tal juba külm. (ei olnud!)

PS: Kui teil lumest kõrini on, siis ei tasu siia blogisse vist münda aega vaadata, meil on plaanis täna ja homme pikematele jalutuskäikudele minna. Kahtlustan, et tuleb lumepiltide lisa!

Lisa:

Läksime hommikul kell kümme majast välja, ilm oli nii imekaunis, soe ja päikeseline. Me ei olnud ainsad, kes nii arvasid. Strandpromenaden´il jalutavad inimesed ütlesid täpselt seda sama – issand, milline imeline ilm! Kui sul on laps ja jalutavatel inimestel on koerad, siis on see kindel võrrand, kuidas täiesti võõrastega juttu ajama hakata.

Peale jalutuskäiku kaevasime me aias lumeonni või no sellist pesa, kus saaks ka istuda, lõket teha ja vorste grillida. See oli ikka sada korda raskem kui ma arvasin. Saime peaaegu valmis. Marekit oleks vaja. Mul on küll tahtmist ja pealehakkamist, Idal ka, aga meil jääb jõudu väheks. Öelge siis veel, et lollidel on palju jõudu. Ei ole ikka midagi. Ennast pean silmas otseloomulikult, mitte Idat.

Linnas tahtsime me peale poeskäiku kusagil kohvikus ühe kohvi juua, aga nii nagu hommikul olid inimesed Strandpromenadil avastanud, et ilm on imekena ja patt toas istuda, oli sama avastanud ka ülejäänud Lillehammer. Kõik kohvikud – nii sees KUI VÄLJAS olid rahvast täis. Me istusime ka õues. Ja kus mujal kui Norras istud sa keset talve välikohvikus ja sööd jäätist! Aga miks ka mitte eksju?

Kui nüüd vedamisest rääkida, siis vot Norra lastel on küll vedanud, et nad sellises kohas elavad. Või vähemalt Lillehammeri lastel. Astud koduuksest oma pepukaga välja ja oledki liumäel, mis Munamäele silmad ette teeb. Puhas rõõm talvest. Seitse tundi värskes õhus möödub nii, et silm ka ei pilgu. Kui see pole vedamine, siis mis veel on?

IMG_5973IMG_5976IMG_5977IMG_5983IMG_5992IMG_6021IMG_5979IMG_6019

Pinnebrød ja lapse sünnipäev

Teate, miks mulle Norras laste sünnipäevad meeldivad? Need on lihtsad ja ülepingutamata. Käisime täna Ida lasteaiasõbra (endise?)peika sünnipäeval ja vaadake ise neid pilte. Vaja oli lapsi, lund, pepukaid, kõrget terrassi äärt, lõbusaid lapsevanemaid, vorste, grilli ja pinnebrød ning tulemuseks oli maailma kõige vahvam sünnipäev. Ja pole siis ju imekspandav, et kohale kutsutakse kogu lasteaiarühm. Ei ole erilisi kulutusi ja planeerimist sünnipäeva pidamisel. Ilm ei mängi ka mingit rolli – suvi, sügis, talv, kevad – sünnipäeva saab ALATI õues pidada. Nii mõnus!

Ida oli seda sünnipäeva pikalt oodanud, sest ikkagi Magnus ju…Isver, mulle tuli praegu meelde, kuidas nad lasteaia alguses kogu aeg kaklesid. Nagu kass ja koer. Ida tuli kogu aeg koju ja ütles, et Magnus tegi haiget. Magnus läks ilmselt koju samasuguse jutuga. Sellest kasvas aga välja sõprus.

img_6809img_6797img_6796img_6793img_6803img_6805img_6792img_6790img_6791img_6794img_6807img_6800

Sünnipäev ise ei läinud just kõikse paremini. Kui me kohale jõudsime, hüüdis Magnus teistele lastele, et vaadake Ida tuli ja see tähelepanu ehmatas Ida täiega ära. Mind vist ehmataks ka, kui ma isegi täiskasvanuna kuhugi seltskonda saabuks ja sellise tähelepanu osaliseks saaks. Eriti kui keel ka natukene takistuseks on.

Ühesõnaga pidin mina ka sinna jääma, sest Ida ei leppinud teistega. Pool tundi hiljem ütles ta mulle, et võin ikkagi ära minna. Ma läksin. Jõudsime Jaagupiga linna Klaudiale järgi kui Magnuse ema helistas, et Ida on natuke kurb. Läksin tagasi, Magnuse ema lohutas ohjeldamatult nutvat Idat ja Ida nuttis, et tahab ääääraaaa kojjjju. Keegi ei teadnud, miks see nutt täpselt tuli, aga no tuli. Koju jõudes ütles Ida, et nüüd ta tahaks tegelikult tagasi, sest kook jäi ju söömata.

“Me ei saa ju enam tagasi minna,” selgitasin talle ja küsisin, et mis siis juhtus, et ta ära tahtis tulla. Ida kehitas õlgu ja ütles, et tegelikult ei juhtunudki midagi. Ehtne naine. Oma tujudega. Naistepäeval ju ikka võib natuke tujutseda ja ümber mõelda.

Udune ja lumine Lillehammer

Täitsa harjumatu oli vahelduseks Norra lennukiga tulla, ma olin autoga liikumisega juba nii ära harjunud, et olin peaaegu unustanud kui kiiresti siia jõudmine lennukiga käib. Väike naljakas seik ka. Üks blogilugeja tuli täna korraks Eesti ja pidime täna kohtuma ja tassikese kohvi jooma, kohvi sai joodud, aga lennujaamas – tema just tuli Inglismaalt ja meie Idaga läksime. Ja isver, ma aina imestan KUI normaalsed ja ägedad inimesed mu blogi loevad. Ausalt, aitäh teile! Ma tunnen end ka tänu teile natuke ägedana.

Igatahes, nats enne kahte läksime me lennuki peale ja veerand viis olime me juba Lillehammeris. Jumal tänatud, et Norras rongid alati hilinevad, jooksime natuke ja jõudsime ka varajasema rongi peale. Jube nadi oleks olnud kaks minutit hiljaks jääda ja siis tund aega lennujaamas järgmist rongi oodata. Saime Trondheimi rongi peale, mis ka ei peatu igas külas. Palju mõnusam oli. Ja teate, ma pean ausalt ütlema, et mul tuli nii hull soov edasi Trondheimi põrutada. Mul oli natuke isegi kahju, et ma õiget peatust maha ei maganud;) Ma täitsa mõtlen, et võib olla järgmine nädal teeme väikese Trondheimi reisi – otseselt Lillehammeris kinni ei hoia mind midagi ja saaksin võib olla seal ka natuke tööasju ajada. Peab uurima, aga muidu täitsa võiks minna.

Lumepildid ei eruta ilmselt kedagi, sest õnneks on Eestis ka talv tulnud, aga need hanged…need hanged, mis tänavate ääres on isegi minust kõrgemad, rääkimata siis Idast…see on hetkel see, millega Lillehammer võlub. Selle nimel tasuks hetkel siia isegi turismireisile tulla. Linn oli nii nunnult lumine ja uttu mattunud, täielik muinasjutulinn. Eelmine kord kui meil auto siin katki läks ja tagasi lennukiga pidime minema, jäid Ida suusad ka siia ootama. Me ei olnud küll sobivalt riides, aga tegime siiski väikese suusatiiru. Ida meenutab mind kui ma (16-aastaselt!) suusatama õppisin. Jube püüdlik on, aga ikka kipub pepu tahapoole vajuma, nii et tasakaal paigast ära läheb, aga küll ta õpib.

Viimastel päevadel on palju (blogimaailmas või minu seltskonnas) räägitud vedamistest. Et mõni inimene on justkui priviligeeritud, sest tal on vedanud.  See on tegelikult huvitav teema, millel võiks pikemalt peatuda, aga mina ütlen siinkohal, et minul on ka vedanud. Vedanud sellega, et meil on Norras oma Muinasjutt (nagu te teate, siis Satu = muinasjutt soome keeles). Vedas, et me ühel ilusal päeval just selle rongi peale istusima, temaga juttu ajama sattusime ning  võrratu sõbranna/pereliikme leidsime. See oli vedamine. Aga kas Lillehammerisse tõi mind vedamine? Mõttekoht eks?

Ja mõnusaks kontrastiks eelmise postituse suvepiltidele lumine Lillehammer! Kurat, mul on ikka vedanud küll, et saan siia kui koju tulla;) Brne tõin ka kaasa. Sobib siia.

IMG_5793IMG_5796IMG_5803IMG_5806IMG_5819IMG_5832IMG_5898IMG_5880IMG_5855IMG_5888

 

 

28 kilomeetrit ja kolm tundi

Nagu juba Facebookis öeldud, siis minu järgi võiks ilma hakata ennustama. Fakt on, et iga kord kui ma pean Lillehammerist Oslosse (ja tagasi) sõitma, on kohutav ilm. Heal juhul vaid lumetorm, halvimal juhul… No täna oli see halvim juhus.

Viisin hommikul Ida lasteaeda ja hakkasin lumetormis Oslo poole liikuma. Teed väga näha ei olnud, sain lõpuks omal nahal teada, miks teede ääres need punased kepid on – ilma nendeta ei oleks kuidagi võimalik näha, kus tee lõpeb ja kuristik algab. Mis kuristik? Oslosse viib ju kiirtee? Noh….kuna linnas oli juba kaos ja Ida lasteaed asub linna ääres, kust saab Oslo poole minna ka läbi käänulise poolmetsatee ilma Lillehammerisse tagasi keeramata, siis muidugi valisin ma selle tee. Ütleme nii, et ei olnud kõige hullem, juba kuidagi harjunud nende lumiste oludega.

Raadios räägiti kogu aeg õnnetustest ja suletud teedest ja “äärmiselt kehvadest ilmaoludest”. Kella kolmest pidi eriti hulluks minema. Teades KUI ruttu võib ilm Norras muutuda, siis ega ma väga ei kahelnud ka kui räägiti jäävihmast. Mis sellest, et hetkel oli väljas -10,5 kraadi ja sadas paksu kohevat lund.

27294750_1628305263874678_2056502113_n

Oslosse jõudes sain ma aru, et oodata ON kehvasid ilmaolusid, sest raadios hakkas aina rohkem rääkima õnnetustest ja suletud teedest, ikka ja jälle rõhutati, et kella kolmest läheb Hedmarkis ja Opplandis (kus ma elan) eriti kehvaks.  Näha oli, et temperatuur muutus ja Oslost tagasi tulles hakkaski poole tee peal märga lund sadama. Õnneks olin ma igati graafikus ja pidin Lillehammeris tagasi olema juba kell 13.

30 kilomeetrit enne Lillehammerit otsustasin veel poes käia, mõtlesin, et Lillehammerisse jõudes käin veel autopesulast läbi, maksan arved ja muud maksimist ootavad asjad, bookin Pariisi ööbimise, koristan köögi ja alustan söögitegemisega ning alles siis lähen Idale lasteaeda järele. Aega ju oli maa ja ilm. Oli-oli. 28 kilomeetrit enne Lillehammerit sattusin ma ummikusse. Ei saanud enam ei edasi ega tagasi, sest sõidusuundi eraldavad need metallist piirdepostid. Ja alles siis sain ma aru, et SEE õnnetus, mille pärast ÜKS tee suletud oli, oligi SEE tee, kuhu ma sattunud olin. Oli selge, et enne jäävihma ma koju ei jõua.

27153100_1628305250541346_1133146142_n

40 minutit peale ummikus seismist oli mul jäävihmast juba suhteliselt suva, ma hakkasin mõtlema, kas ma Idale lasteaeda järele jõuan. Kell hakkas juba kolm saama, teatavasti korjavad korralikud vanemad oma lapsed hiljemalt kell neli lasteaiast ära ja pealegi pannakse lasteaed kell viis kinni. Ummik ei liikunud aga kuhugi! Vaadates seda kohta, kuhu ma seisma jäin, käis mul peast läbi mõte, et jumal tänatud, et laiem koht, saab ringi keerata kui vaja. Mitte et seal oleks kuhugi minna olnud. Aga keegi mind ikka natuke kaitseb, sest ühel hetkel avastasin ma, et paar autot eemal oli keegi avastanud piirete sees vahe ja asus seda lumest puhtaks kraapima. Ma läksin talle appi. “No kurat, midagi ei toimu ja midagi ei räägita, me ei saa siin ju lõpmatuseni seista,” sajatas ta. Ma nõustusin temaga, sest mul oli vaja ju Idale järele jõuda. “Aga siit peaks me välja saama küll,” arutas ta, ise samal ajal jalaga piirete vahele käiku uuristades. Saime koos ava lahti kaevatud, soovisime teineteisele edu ja…tema põrutas esimesena vallist läbi. Mina tema järel.

Ummik, mis teele oli tekkinud, oli HULLUMEELNE. Sama hullumeelne oli minu plaan mägiteelt Lillehammerisse liikuda, aga mis mul muud üle jäi. Paar minutit peale seda kui olin libedale metsateele keeranud kuulsin ma raadiost hoiatust, et Lillehammerisse viivat kiirteed tuleks vältida ja teelt maha sõita nii pea kui võimalik. Ehk siis ega ma teisiti koju poleks saanudki. Etteruttavalt võin öelda, et ilmaolud läksid tõesti nii kehvaks, et veel tunnike ja ma oleks sinna metsa jäänud.  Mu auto ei oleks lihtsalt mäest ülesse vedanud. Praegu oli mu ainus mure teed näha.

27043571_1628305280541343_1754934492_n

Lillehammerisse ma jõudsin. KUIGI oli ka paar olukorda, kus ma olin risti keset teed ja peaaegu kindel, et siit ma omal jõul enam edasi ei saa, aga sain. Ida sai ka lasteaiast õigeaegselt ära toodud. Alles siis PÄRIS tsirkus algas. Nagu ma olen rääkinud, siis Lillehammer asub küngaste peal ja kui ma ütlen künkad, siis ma pean silmas Munamäe-kõrguseid mägesid. Satu juures elamise plussiks on see, et tema majani saab läheneda ülevalt poolt, aga Klaudia ja Jaagup elavad reaalselt ühe sellise Munamäe tipus ja sinna on vaid üks moodus – mäest ÜLES. Ma olin üsna skeptiline ja valmis hullemaks ralliks, aga ma ei olnud valmis selleks, mis mind ees ootas.

Kõige pealt proovisin ma koju saada otseteed. See oli aga lumest ja jääst ja vihmast nii libe, et polnud lootustki. Ma ei pidanud isegi tagurdama, ma lihtsalt libisesin ühest 90kraadisest künkast alla. Minu taga olev autojuht vandus ja viibutas rusikaga nagu ma oleks nimelt seal ees ukerdanud. Oli ilmselge, et otseteed ma üles ei saa. Proovisin ühest laugemast mäest. Sain poolele teele, aga ikkagi mitte piisavalt kaugele. Jälle tuli mul mäest alla tagurdada. Siis tuli mulle meelde kolmas tee – tundus laugem ja oligi. Suss käis autol all ringi, kütuse kulu oli 23-41 liitri vahel, aga ma sain üles. Ja siis oli mul ees buss!  Pagan noh! Ma pidin mäenõlvale seisma jääma. Siit alla ukerdamine oleks olnud juba paras töö ja ma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma sinna jäängi. Imekombel sain ma sealt siiski minema. Tundus juba päris hea. Samas KÕIGE HULLEM JA JÄRSEM osa ootas mind veel alles ees.

Võtsin hoogu ja hakkasin üles nühkima. Ei midagi. Poolel teel pidin ma jälle alla andma. Tagurdasin mäest alla tagasi. Sain end ümber keeratud ja proovisin uuesti. Jälle kord jõudsin ma vaid ühe järsema tõusuni ja edasi ei midagi. Auto lihtsalt libises tagasi. Nagu ma jala pidurilt ära võtsin hakkas auto tagurpidi minema sinna kuhu ta ise tahtis. Küljepeeglist nägin ma vaid lähenevat garaaži. Teadagi, kuidas see lugu lõppeb, mõtlesin ma, ent ometigi õnnestus mul veidi enne garaažiust auto kinni saada. Nüüd aga istusin ma kinni lumehunnikus. Teate, mis on täiega veider?  Ma suutsin end sealt edasi-tagasi nõksutades välja saada. Ja liuglesin jälle mäest alla. Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiii megapalav, et ma olin akna lahti teinud ja seepärast olid tagumised aknad udused, nii et põhimõtteliselt ma lihtsalt liuglesingi mäest alla teadmata täpselt, kuhu ja miks. Midagi küljepeeglitest aimasin, aga mitte eriti palju. Uuesti. Püüdsin suurema hooga mäele peale lennata, aga ikka jäi auto jõudu väheks. Äkki suudan ma end kuidagi ukerdada hotelli parklasse, mõtlesin ma. Las siis auto jääb sinna ja edasi tuleb jalgsi minna. Ma SAINGI parklasse, aga loll jonn minus mõtles, et sealt hotelli juurest saaks ehk parema hooga mäest üles keerata, no et ehk saab suurma hoo sisse ja üles ning loomulikult pidin ma seda proovima. Teadagi lõppes see sellega, et ma jõudsin TÄPSELT SAMASSE KOHTA nagu eelmised neli korda ja pidin hakkama jälle mäest alla tagurdama. Midagi nägemata ja lihtsalt poolhuupi ukerdades, aga ega suurt vahet polnud, sest auto liikus põhimõtteliselt sinna, kuhu ta ise tahtis.

Sain jälle mäest alla ukerdatud ning mulle meenus üks kõrvaltee. Võib olla saan sealt üles ja suurema kurvi võtta ning edasi jõuda? Mõeldud peaagu proovitud. Õnneks sõitis samal ajal minust mööda Jaagup ja ma tundsin, et peale viit ebaõnnestunud katset nende Munamäe tipus asuvasse koju jõudmist, on aeg alla anda. Ukerdasin auto hotelli parklasse ja sinna see auto meist maha jäi.  Ida, kes oli kogu selle show maha maganud, tegi silmad lahti ja ei saanud üldse aru, miks me auto suvalisse kohta maha jätsime.

Homme on teistsugune ilm. Eks ole näha, kas hea või halb teistsugune. Kui külmetab ja jäätub, siis on pekkis. Kui…ma ei tea, ma ei jaksa nii kaugele mõelda. Paganama talv, ma ütlen! Ma olin 28 kilomeetrit koju sõitnud KOLM tundi. Läbi nagu Läti raha.