Emaks olemine versus karjäär

Kui ma (hetkel tundub juba, et) 3726 valgusaastat tagasi lubasin suure suuga, et lapse saamisega ei muutu minu elus midagi, siis tegelikult muutus loomulikult kõik. Tõsi, ma ei olnud end kunagi emana ette kujutanud ning mõte minust kui emast, kellestki, kes vastutab teise inimese elu ja heaolu eest, olles ise peast laps (33 võib ka peast laps olla:), tundus suhteliselt harjumatu mitte vaid mulle. Ma ei olnud kunagi lapse peale mõelnud, seepärast ei kurvastanud mind väga ka see, kui sain teada, et ei saa lapsi, elasin teadmisega, et minu elu = töö ja karjäär ning loomulikult arvasin ma, et kõik läheb samamoodi edasi ka peale lapse sündi.

Ja siis sündis (põrgupiinade saatel!)  see tilluke väänik, sai uhked nimed ja otsustas, et nüüd muutub siin maailmas kõik. Suurim muutus neist on aastatega muidugi see, et kui ma enne kippusin end identifitseerima vaid läbi töö ja emadus tundus mulle midagi teisejärgulist, midagi, mida lihtsalt tehakse, sest muud varianti ju ei ole ja mulle tundus, et…ah teate, ma selle mõtte jätan lõpetamata, sest ma ei taha, et pärast internet kommentaaridest katki läheb…siis aastatega on läinud nüüd nii, et ma tunnen uhkust kui saan öelda, et olen ka ema. Olen milline ma teiste arvates olen, aga oma lapse sõnade järgi siiski “maailma parim, kuigi sa vahepeal oled kuri ka ja siis sa ei ole hea”. Mulle see sobib, sest ma ei tahagi olla sõbranna-ema ega yolo-ema, ma tahan olla pigem range, aga mõistlikuse piirides range ema. See selleks. Ma olen siin blogis emaduse tõuse ja mõõnasid piisavalt analüüsinud ning oma aususe eest ka nö vitsad saanud.

Ma tahan öelda, et kui veel seitse aastat tagasi oli minu jaoks igal juhul esikohal töö ja mõte karjäärist, siis nüüd tundub mulle see nii jabur. Jah, klišee, aga peale rasket tööpäeva on pere olemasolu ja nende toetus kõige olulisem. Iga kell panen ma täna pere ja lapse tööst ettepoole. I-g-a k-e-l-l! Ma armastan jätkuvalt tööd teha ning tööteemad, töövõidud, edasiminekud, probleemilahendused, uute turundusideede genereerimine, müügitaktikate proovimine panevad mul jätkuvalt silmad särama ning reaalselt tekitavad elevust, kuid mitte rohkem kui emaks olemine. Ma olen uhke ema. Mõnikord ma mõtlen, et peaks minema edasi kooli õppima, sest kuidas sa ikka tänapäeva ühiskonnas vaid bakakraadiga elad, mõnikord ma mõtlen, et peaks muutuma tagasi megaambitsioonikaks karjäärimutiks, aga siis ma leian end jälle mõttelt, et tegelikult ma (enam? hetkel?) ei viitsi ega taha.

Ja siis ma satun tuttavate seltskonda. Ma ei olnud neid inimesi aastaid näinud, viimati kui nägin, siis ühel oli teha viimane eksam, et saada (ma ei mäleta mis) kirurgiks, teisel oli võimalus kandideerida a la OECD peasekretäriks. Nüüd olid nad mõlemad emaks saanud. Ühel oli kaks last, teine soovis teist last juurde. Küsisin, kuidas neil tööalaselt siis läheb. Nad vaatasid mõlemad mulle otsa ja ütlesid, et otsustasid, et see pole neile, et nad on otsustanud olla kodused emad. Kui ma ütlen kodused emad, siis ma mõtlen need emad, kes teevad kõik oma püreed ja hoidised ise, triigivad mähkmeid ja on läbi lugenud kõik lastekasvatusalased raamatud, sest nad lihtsalt naudivad emaks olemist maksimaalselt. Vaatasin neid ja mõtlesin endamisi, et issand, sellist karjääri ma küll ei suudaks pooleli jätta ega täiskohaga kodune olla. Vastuoluline ma tean, kui just ütlesin, et mõistan ka ise, et emaks olemine on nii ilus ja oluline ja iga kell tööst eespool, aga siin on üks aga. Ma olen küll oma töövaldkonnas väga hea, aga ma ei ole 637289 aastat koolis käinud, et saada kirurgiks ning OECD peasekretäriks. Nemad on. Mulle tundus nii arusaamatu, et nad on valinud olla pigem kodused emad.

Muidugi ei taha ma jälle siin halvustada (nagu osa ilmselt arvab) koduseid emasid. Ma täiega mõistan seda ja mõistan ka seda, et mõnel ei olegi ambitsiooni käia 237608 koolis ning 24/7 tööl käia, sest karjäär. See kõik on okei ja ausalt öeldes, usun, et kõik ei peagi tahtma muud kui oma lastega päevast päeva koos olla, nendega mängida, neid arendada, nendega lõbusalt aega veeta. Kui beebiiga välja arvata, no ja see metsik jutuvada, mis tuleb seitsme-aastase suust ja väsitab, siis ma ju tean ise ka kui lõbus lapsega koos kodus on. Mõnikord ongi tunne, et ei tahakski muud teha kui lapsega koos joonistada, puude otsas turnida, multikaid vaadata ja südamekujulisi pitsasid meisterdada. Ma ei halvusta midagi. Lihtsalt jäin mõtlema selle peale, kuidas emadus tegelikult meid muudab. Kõiki.

Mind. Neid kirurgiks õppinud emasid. Neid, kes ütlevad, et nad ei muutu kunagi.

Mis mind tööl motiveerib?

Mõned päevad tagasi jäime me sõbrannaga tööst, motivatsioonist ja tööstressist rääkima. Ta rääkis, et ei kujutaks ette, et peaks ekspordis töötama, sest ta on hetkel sellises seisundis, et ei taha üldse inimestega suhelda, talle meeldib oma graafilise disaini kallal nokitseda. Mina jälle vastupidi ei kujutaks ette, et ma peaksin kusagil vaikselt nokitsema. See oleks mu jaoks kõige nürim töö üldse. Peale raamatupidamise, mis on maailma kõige hullem töö. Minu jaoks;) Aga mulle meeldib müük. Ma tean, et paljusid inimesi paneb see õlgu võdistama ja ma pean ka täpsustama, et mulle meeldib eksportmüük.  Selles on nii palju nüansse, et see on lihtsalt põnev. Nii nagu müügis ikka, tuleb hästi palju kasuks inimeste tundmine, lisaks kultuurilised erinevused. Uued inimesed, uued ideed, uued kohad, uued kultuurid, uued keeled. See on ju põnev!

Ma käisin nädal tagasi Norras kahel kliendikohtumisel ja juba sisse astudes võisin ma ära öelda, millist tüüpi inimesed on ja mis neid motiveerib. Ma ei eksinud. Ma tunnen norrakaid. Ilmselt pole selles ka midagi imekspandavat, sest just neile olen ma alates aastast 2000 midagi müüa püüdnud. Ma ei ole selles mõttes klassikaline müügiinimene (halloo, oma hariduselt olen ma ju üldse filoloog ja iseloomult selline poolkunstiinimene), aga ma naudin kliendisuhete loomist, hoidmist ja läbi selle ka müümist. Ma müün läbi oma persooni. See võib tunduda praegu uhkeldamisena, et oh teate ma olen nii lahe inimene, et sellepärast müün, aga ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas seda, et pooltel juhtudel ei osta inimesed toodet, vaid suhteid. See on tõsi. Päriselt. Ja minu tugevuseks ongi suhted. Päriselt. Nii kihvt on vaadata ja endale ise õlale patsutada kui näed, et kuuekuuline (või pikem) suhtlemine lõpuks vilja hakkab kandma ja klient sind usaldab, läbi sinu ka brändi, mida esindad.

Mis mind töö juures motiveerib?

Ma olen selle peale viimasel ajal palju mõelnud. See ei olegi nii lihtne. Jah, ilma keerutamata võin ma öelda, et hea palk motiveerib. Ma ei taha kõlada ülbena, aga tõesti alla mingi summa ma tööle (ilma tungiva vajaduseta) ei läheks. Ma arvan, et mu teadmised ja oskused ning ka saavutused on oma hinda väärt. Hiljuti rääkisin ma ühe Eesti ettevõtjaga, kes tahtis, et ma tal aitaks Skandinaaviasse kontakte ja müügivõimalusi luua. Ma ütlesin oma hinna, ta pidas seda kalliks ja loobus. Mina ei kaotanud midagi, minule jääb rohkem aega olla perega ja tegeleda oma hobidega, tema kaotas. Kui saab mujalt odavamalt teenust, siis palun. Mina tahan oma töö eest tasu.

Mis mind kindlasti motiveerib on hea töökeskkond, hea seltskond ja liikuvus. Ma olen töötanud 9-17ni konkreetses Ussipesas (hmmmm, mis sõnademäng!). Palk oli hea, isegi väga hea, aga lõpuks ei kaalunud see ka üle. Ma läksin tööle oksemaik kurgus. Milline vabadus oli sealt lõpuks ära minna (st ära saadetud saada). Ussipessa olen ma veel ühe korra sattunud. Palk oli kehv, aga boonuseks vabadus ja liikuvus. Ma võisin teha tööd kodukontoris või käia kontoris täpselt nii palju kui tahtsin. Käisin liiga palju, sest seda hakati eeldama ja pidama normaalseks, kuigi mul ei olnud ettevõttega töölepingut ja kokkulepe oli, et käin kontoris 1-2 päeva nädalas. Ussipesas igapäevaselt karjumist taluda (vahet ei ole kelle peale karjuti, aga see karjumine oli jõõõõhker). Seega kindlasti ei valiks ma enam töökohta, kus ei ole inimlikku suhtlust. Katseajaga saab sellised asjad üsna hästi teada. Samuti on oluline inimestega klappimine. Ei pea olema kõikidega parimad sõbrad, sest eelkätt on siiski tegu kolleegidega, aga ühine huumorisoon tuleb alati kasuks. Ja mõistmine.

Samuti ei suudaks ma töötada kohas, kus keegi näpuga järge ajab, mis kell tulid, mis kell läksid ja kaua lõunal olid. Muidugi mingid piirid peavad olema, st et ei ole okei tulla tööle kl 11 kui tööpäev algab kell üheksa ja minna siis kell 14 ära, aga põhimõtteliselt arvan ma, et tööl käimise kellaaeg ei tohiks olla üldse määrav, vaid see, et asjad on tehtud ja kontrolli all. Olgu see tehtud kasvõi rannas. Ma võin vajadusel tööd teha iga kell, aga ületunnid mõjuvad mulle tänaseks päevaks demotiveerivalt. Umbes pool oma elust olen ma tööd teinud põhimõtteliselt 24/7. Telefoni meilid sisse ja kogu aeg on vaja ju vastata, isegi nädalavahetusel, isegi asjadele, mis absoluutselt ei põle. See on nii loll harjumus. Eelmises töökohas ma isegi lugesin töövestlusi öösiti, kahe-kolme ajal. Milleks? Mida see tegelikult annab, et inimene ei oska puhata? tahate ma ütlen teile. Tööstressi. Väsimus. Tüdimuse.

Mulle on oluline, et mind kuulatakse ja usaldatatakse, ma ei karda vastutada, ma tean, et ma teen ka vigu (kunstiinimese pool minus ei tule alati kasuks), aga ma olen alati valmis oma vigade eest vastutama ja neid parandama. Mul on müügist, ekspordist, transpordist ja turundusest üsna pikaajalised ja tulemuslikud kogemused, üldiselt ma tean, mida ma räägin. Mulle meeldib kui mind usaldatakse. Sealhulgas ka mu müügimeetodeid. Ma ei ole müügihai, kes uksest aknast sisse ronib, isegi kui need on telliskividega kinni müüritud. Mulle ei meeldi olla pealetükkiv, mulle meeldib panna inimene mind usaldama ja tekitada tal vajadus selle toote järgi, mida ma pakun. Kõik ekspordiga tegelevad inimesed teavad, et igal turul on oma eripärad, kõik teavad, millised turud on keerulisema, kõik teavad kui kaua võib müügiprotsess aega võtta ja et see võib olla tingitud sajast asjast, ometigi kiputakse see müügis tihti unustama ja tahetakse tulemust kohe. Jah, läbi telliskividega kinni müüritud korstna läbi ronides saab kindlasti kätte ühe müügi, aga mina tahan pikaajalist suhet. Müügisuhet siis eksju. Norra puhul võib huvi tekkimisest päringuni minna kuus kuud, sealt tellimuseni veel teine kuus kuud. On oluline seda omapära teada ja mitte olla pealetükkiv. Kogu aeg tuleb käsi pulsil hoida, aga mitte teist poolt närvi ajada. Õige kanalivalik on oluline. Ühe koostöö lõpetasin ma ära kui töö tellija ütles, et ma ei tee päevas piisavalt telefonikõnesid, et ma jõuaksin ju teha vähemalt 25-35 kõnet. B2B müük ei ole kõnekeskus! Ma võin ausalt öelda, et 90% oma klientidest teatud turgudel olen ma saanud läbi Linkedin’i. Seda kanalit ei tasu alahinnata. Ja kui see on öeldud, siis tean ma, et on turge, mis eeldavad silmast silma kohtumisi, mis sellest, et meil on Skype ja kõik võimalikud muud videokonverentside võimalused olemas. On inimtüüpe ja turgusid, kus esimesed kontaktid ning hilisem “käehoidmine” tuleb teha silmast silma kohtudes. Messid on kindlasti oluline koht, kus olemas olla ja kus mitu kärbest ühe hoobiga saab löödud. Ei pea 100 eri maad läbi lendama, harilikult on kõik olulisemad kontaktisikud ka messil kohal.

Ma võiksin müügist ja oma kogemustest ning tähelepanekutest rääkida tunde. Ma ausalt armastan eksporti umbes sama palju kui ma armastan kirjandust, disaini ja moodi. See on osake minust. Aga jällegi – kõike ma müüa ei suuda ega tahagi. Ma tahan olla aus müügiinimene. Müüa seda, mida ma tõesti julgen oma nime ja näoga soovitada. Paku Skandinaaviasse ühe korra jama ja oled endal margi täis teinud. teist võimalust ei pruugita sulle anda, sest uksele koputajaid on palju.

Mis ma aga olen aastatega avastanud, mis mind motiveerib, on tulemus. Kõlab arusaamatult? Tulemus selles mõttes, et on ikka mingid kliendid ja kohad, kus ma tahaksin müüdava tootega esindatud olla. Näiteks pesu müües oleks minu üks ambitsioone Norras Steen & Strøm kaubamajas esindatud olla. See oleks kvaliteedimärk. Teed selle eesmärgi nimel tööd ja lõpuks oledki kohal. See võib olla aastatepikkune töö, aga oluline on tulemus. See annab enesekindlust, rahulolu, paneb veelgi kõrgemale püüdlema. Eelmisel nädalal oli mul paar rasket tööpäeva, olulised asjad läksid viltu, ei saanud piisavalt kiiresti tehtud, mida iganes. Ma olin natukene löödud. Järgmisel hetkel sain ma tellimusekinnituse firmalt, mida teavad kõik. See tõstis motivatsiooni jälle üles. Mu teine klient on samuti maailmakuulus, ei ole vist inimest, kes seda ettevõtet ei teaks. Nüüd püüan ma kolmandat maailmakuulsat ettevõtet. See täiega motiveerib mind ennast tööle.

Hmmm…ma ei tea, miks ma praegu üldse tööst kirjutan. Hetkel motiveeriks mind hoopis õues päikese käes peesitamine. Ei läheks tööle, vaid loeks terrassil raamatut ja jooks klaasi külma valget veini.

Reeded võiks vabad olla…

 

 

Sa oled ikka nii cool mutt ehk üleväsimus

Rääkisin täna üle pika aja sõbrannadega, polnud pikalt olnud aega lihtsalt niisama Facebookis tsättida, aga täna hommikul viskasin end diivanile pikali, vaatasin poole silmaga NCSI-d ja tsättisin. “Kust sa selle energia (selliseks reisimiseks) võtad?” küsisid nad ja enne kui ma jõudsin vastata, jõudsid nad ise järeldusele, et see on mu elustiil, kui ma oleks kodus paigal, siis ma lihtsalt läheks laisaks, kamandaks Marekit ja blogiks sellest kui “kiire mul on” mitte midagi tehes. “Sa oled ikka nii cool mutt,” ütles üks neist ja ma jäin selle lause peale mõtlema.

Jah, ma olen ülbe ja enesekindel ja põhimõtteliselt nõustun, et ma olen mingil määral cool, aga samas ikka ei ole ka. Vaatan kasvõi oma kolleege, kes tõepoolest on coolid ja ma imestan, kust nemad selle energia võtavad ning see nakatab. Ma olen sattunud tööle, kus inimesed on energilised, lahedad ja attitude´iga. Mulle meeldib ja see nakatab. Vaatan neid inimesi, kellega ma Dubais kohtusin ja mõtlesin, et vau, nemad on coolid, tahaks ka olla pooltki selline. Näiteks üks naine, kes Dubais tegeleb ühe tuntud Eesti moelooja esindamisega, selle naise olek ja suhtumine ja energia…jällegi nakatav.

Jõudsin eile pärastlõunal Eestisse tagasi ja esimest korda tundsin, et kurat Eesti on ikka sügisel nii hall ja masendav, kass tuli peale, väsimus ilmselt tegi oma töö, oleks tahtnud kerra visata teki alla, aga meile tulid külalised. Marek küsis mitu korda, et kas tühistame selle ürituse, et ma saaksin puhata ja ma jõudsin järeldusele, et mul on siiski maailma parim mees. Hooliv ja armastav. Muidugi ütlesin ma, et me ei tühista sõprade külaskäiku. Ta on põhimõtteliselt kaks kuud juba nagu üksikisa olnud, muidugi vajab ka tema nüüd puhkust ja lõõgastust ega pole süüdi selles, et mina töö pärast väsinud olen. Ainuke kokkulepe oli, et ma ei pea midagi valmistama. Ja saate aru, meile tulid Pranglist sõbrad külla, kes esiteks tõid ise söögi kaasa ja teiseks ka valmistasid meile õhtusöögi. Kui see pole luksus, siis mis veel on? Värske kala, seenekaste ja kartulid, sojakastmega äkine – J-U-M-A-L-I-K, lihtne, aga jumalik. Need on coolid inimesed! “Saare rahvas ongi selline,” ütleb mulle Marek iga kord kui ma imestan nende inimeste suhtumise ja oleku üle. Tal on ilmselt õigus. Saare rahvas on teistsugune – päikeseline ja soe, mitteeestlaslik. Mul on nendelt palju õppida.

Hommikul tegin ma silmad lahti selle peale, et Ida arvas, et oleks aeg ärkama hakata. Ma tundsin, et ma ei suuuuuuudaaaaaa ärgata. “YouTube’i tahad?” küsisin ma ideaalse vanemana. Tahtis. Ma võitsin pooltunnikest magamisaega. Siis kadus internet. “Mine paki oma kott kokku,” pakkusin ma talle välja ja ta läks. Ma sain veel tunnikese magada. Samas ma ei tea, MIDA ta oma kotti kaasa pakkis, kuid ajalugu on näidanud, et ta on täitsa hea pakkija, ma loodan parimat. Ma sain magada kuus tundi. Aga kelle süü see oli, et ma kohe peale sauna magama ei läinud? No vot. Just. Kedagi pole süüdistada. Nüüd istun ma laevas ja tegelikult tunnen, et ma olen üleväsinud, üldse mitte cool mutt, lihtsalt väsinud ja magamata, näen välja nagu oleks 784603294 päeva pidu pannud. Võtsin isegi ühe prosecco (klaasi!) ette, et kui juba nagu joodiknaine välja näha, siis olgu põhjusega.

Ma olen nüüd 72 tunni jooksul maganud minimaalselt, aga teate, mis mulle energiat annab. Mõte, et üks mu kolleeg pidi Dubaisse sõitma Kanadast – 22 tundi lendu, 12 tundi ajavahet ja PIKAD tööpäevad messikeskuses ning ta sai hakkama oma väsimusega, minu väsimus tema väsimuse kõrval on ilmselt lapsemäng.

GIVEAWAY: Võida endale muhupulgakas⠀

Tere neljapäeva! Otsige üles Trööstiplaastrite  instagrami konto, seal on käimas väike giveaway;)

Mis on muhupulgakas?⠀

Jääkott, pehme kaisukas ja mahlajäätis ühes tootes. Vala jääkotti lapse lemmikmahl ja pane see sügavkülma. Kui laps on end ära löönud, võta pulgakas sügavkülmast välja, pane pehme ümbrise sisse ja aseta muhule. Paari minuti pärast eemalda pehme ümbris, ava pulgakas ja lase lapsel nautida mahlajäätist. Nii kaob valu kiiresti.⠀

Muhupulgakas on saadaval kõikide trööstijate nägudega. Valida on Lilly Adoria Roosa, Siniberti, Siin ja Seal, Ahvipahvi ja Mamsi vahel. Hind 14,95.⠀

Võitja selgub JUBA HOMME

45660950_698449257209033_1483637856164380672_n

Siis kui ma messil käisin//Orgatec2018, schnitzel and Kölsch

Orgatec 2018 sai läbi. Ühtepidi on kahju, sest te ei kujuta ette, kui cool on olla messil väljas tootega, mida tulevad kiitma maailma tipptegijad, ma auslat ei liialda. Teisalt on hea koju saada. Esiteks messipäevad on väsitavad. Peale päeva lõppu tahad tegelikult kohe koju saada magama, aga kuna sa pole päeva jooksul mitte midagi söönud, siis vead end siiski kohalikku Schnitzel-hausi ja sööd ära söögilauasuuruse šnitsli, nii et silm ka ei pilgu. Viimasel päeval jood veel kolleegidega 26 Kölsch õlut ka ja jääd ellu. Postitad teistelegi pildi, et vaadake kui kõvad me oleme (ja jätate ütlemata, et üks õlu on 0,2l). Teiseks saime me korteriga tünga. Võtsime Airbnb-st ja pildilt tundus korralik korter, ega tal ei olnudki konkreetselt midagi viga…kui teile meeldib 1970-1980 vibe ja sisekujundus. Aaah, see helkiv surikaatidega wc-poti kaas, et ma sellest pilti ei teinud! Positiivse poole pealt asus see korter Lena Baari lähedal. Lena Baar oli selline, millest me iga päev mööda kõndisime ja vaatasime, et küll on kummalised inimsed seal ees suitsu tegemas. Viimasel päeval kui õhtusöögilt koju jalutasime, möödusime jälle Lena Baarist. “Lähme vaatame ikka üle, sest tõenäosus on, et me ei satu siia enam kunagi oma elus,” mõtlesime me. 1980-aastate saksa pornot teate? Noh need inimesed seal olid umbes samasuguse välimusega nagu klassikalistes saksa xxx filmides. Bakenbardid, vuntsid, pikad juuksed (meestel), nahkvestid. Me jõime ühe õlle ja läksime igaks juhuks koju ära. Kolmadaks on Köln ise üks kummaline linn. Ei üks ega teine. Nagu aeg oleks ka kogu linnas seisma jäänud. Välja arvatud katedraal, mis tõesti avaldab muljet.

29073554e872c84dc6e29a8e80dfb944367dfcb4.jpg

Neljandaks, mess oli küll lahe, aga kui sul on kodus maailma kõige lahedam laps (kui ta ei karju) ja suht okei mees, siis hakkad neist puudust tundma. Seda enam, et juba järgmine nädal lendan ma jälle minema, tulen korraks vahetan kohvris pesu ära ja lendan uuesti minema. Viiendaks, väsimus. See jõhker väsimus, mis tuleb peale kui oled messiga ühele poole saanud. Nüüd tahaks küll koju!

Aga ei saa. Esimese lennuni on ikka veel kolm tundi aega (ma olen kolm tundi juba lennujaamas istunud!) ja teine lend jõuab Tallinnasse alles peale südaööd. Kuidagi tuleb aega sisustada. Jagan teiega mõnda oma lemmik-standi Orgatecilt. Disaini ja innovatiivsust ja lihtsalt ägedaid asju oli metsikult. Jama oli ka palju, aga sellele ma isegi ei viitsi keskenuda, meie saime teada, et me oleme, ilma liialdamata, väljas maailma parima tootega, omas valdkonnas. See teeb nats uhkeks küll.

DSC00494DSC00556DSC00543DSC00542DSC00535DSC00530DSC00528DSC00525DSC00521DSC00515DSC00510DSC00500DSC00504DSC00496

Loook Industries toodet uudistades sain ma tuttavaks nende müügidirektori Paulaga. Ülichill kuju oli. Ütles, et proovi aga, kuidas on teha väikene power nap keset metsikut möllu ja jumal, kus ma oleks tahtnud sinna pikemaks vedelema jääda. Nii mõnus oli! Mõtlesin, et kodus võiks selline koht olla, et lähed viskad end pikali, paned klapid pähe ja põgened reaalsusest. Jaa, muidugi saab seda kodus teha ka tavalisel diivanil, aga saate ju aru küll, see pole see ja no toode pole ka koju mõeldud. Massaaži ka ei tee tavadiivan. Lennujaamades kuluks küll täiega marjaks ära, ja kontorites. Kihvt värk! Rääkisime Paulaga, et kust mina olen ja kust nemad on ja mis tuli välja…toode on osaliselt ka Eesti päritoluga. Toodetakse Tartus. “Ma ei tea, kuidas seda kohta hääldada, aga sain aru, mis linna ma mõtlesin?” küsis ta. “Kylla, kylla,” vastasin mina, “ma olen Tartust pärit. Naersime. “Kui me järgmisel nädalal Tartusse läheme, siis ma kindlasti küsin sult, mida külastada ja kuhu minna.” Uued tutvused ja kontaktid ning suhtlus on see osa, mis mulle messidel täiega meeldib.

N.A.P. – ist võite huvi korral lugeda rohkem nende kodulehelt.

DSC00540390A2652_M

Iseenesestmõistetavalt kuulub aga minu süda Silenile. Meil käis standist läbi selline rahvas, et ise ka ei usu. Suhtled, räägid, viskad nalja ja pärast vaatad visiitkaardilt, kellega sa nalja tegid ja suhteid lõid. Mõni kontakt oli uskumatum kui teine. Ka pole mitte äge, kuidas ühest suhtkoht nalja pärast tööle kandideerimisest saab alguse täiesti uus hingamine ja elu?

DSC00523.JPG

Orgatec 2018 is over. From one side it’s sad, because you’ve got no idea what it’s like to present a product that even the top people of the industry come and praise, honestly that is soooo cool. On the other side it is nice to get back home.

Firstly, the days in expo are really tiring. At the end of each of them, you just want to go and get some sleep, but because you haven’t eaten all day, you drag yourself into a local Schnitzel-house and eat the biggest schnitzel ever with no problem. On the very last day you go on and have 26 Kölsch beers with your colleagues and survive. You even post a picture to show off not specifying that one glass is only half a pint.

Secondly, we got ripped off with our apartment. We booked it in Airbnb and on pictures it looked decent enough. To be fair, there wasn’t anything specifically wrong with it … if you enjoy the vibe and deco from the 70’s and 80’s. Oh, and I forgot to take a photo of that special shiny toilet seat. On a positive note, the apartment was very close to Bar Lena. Bar Lena was a place we walked pass every day and wondered how weird people are standing and smoking in front of it. On the last day, after walking back from our dinner, we passed it again and decided to go in. “Let’s just check it out, the likelihood that we will never come back here is too high.” Are you familiar with German porn from the 80’s? Well, the people in there were pretty much a classical example of the characters in German XXX films. Sideburns, moustaches, long hair (on men), leather vests. We had one beer and went home, just in case.

Thirdly, Cologne is one strange city. You can’t really figure it out. Seems like the time has stopped in the whole city. Except  for the cathedral, that IS impressive.

Fourthly, the expo was awesome, but if you have the coolest child at home (when she is not screaming) and quite okay man, you will start to miss them. Not to forget the fact, that I am flying away yet again in couple of days. Just popping in to change the content of my suitcase and I’m off.

Fifthly tiredness. That horrible tiredness that hits you once the expo is over. Now I’m ready for home!

But no I still have 3 hours until my first flight (I’ve already been in the airport for three hours) and the second flight lands in Tallinn after midnight. I need to do something to fight with boredom so I’m sharing some of my favorite stands from Orgatec. There was a lot of design and innovation and just very cool things. A lot of crap too, but I couldn’t be bothered to concentrate on that. We found out that, without exaggeration, we have the best product of our industry. That DOES make me feel proud!  

DSC00500.JPG

While checking the product by Loook Industries, I got to know their sales director Paula. Very chill person. Urged me to try what it feels like to have a quick power-nap in the middle of loud noise. I wish, I could have stayed there longer, it was amazing. I was thinking that I could have a place like this at home where you can go lye down, put your headphones on and escape from reality. Of course you can do it on a couch as well, but you know what I mean, this is not the same and well this product is not meant to homes anyway. Your couch at home doesn’t perform any massage either. But in airports, offices, I can definitely see it there. We spoke with Paula where I am from and where they are and turned out … that product is partly from Estonia as it’s been produced in Tartu. “I don’t know how to pronounce the place, but did you understand which city I am talking about?” she asked. “Yes, yes, I am from Tartu” We laughed. “When we visit Tartu next time, I will definitely as where to go and what to see!” New people and contacts, communication – this is the part I really like about expos.

If you are interested, you can read more about NAP from their website.

But without a doubt, my heart belongs to Silen. We had so many people visiting our stand, it was unbelievable. You talk, communicate, make a joke and only later read from the business card, who was that person you just spoke. Some of the conversations you can’t believe just happened. One is more unbelievable than other. Isn’t it just amazing when one moment you applying for a position just for fun and that leads you to the beginning of new life and breathing.

 

42106117_891152951089280_9145463997280026624_n44686777_907398522798056_9082957104838344704_n41991848_891152974422611_7192184236235816960_n

Kuidas poncho mind piinlikkusest päästis

Ma olen oma elus päris palju koosolekutel ja läbirääkimistel käinud, aga see ei tähenda, et mõnel olulisemal jalg võdisema ei hakkaks ja isegi kui oled endale kõik asjad selgeks teinud on tunne, et appikene, kuidas ma hakkama saan. Eriti kui on uues kohas esimene üksinda vette hüppamine, pole kedagi, kelle peale loota kui midagi peaks pekki minema, peale iseenda.

Igatahes kõndisin ma hommikul prežtiisikas Oslo kvartalis asuva ärihoone uksest  sisse ja mõtlesin, et this is it, teeme ära, muidugi teeme ja kogu see muu pep talk, mis enesemotivatsiooniks vajalik oli. Algus läks hästi. Kui Norras algab koosolek sellega, et sind kutsutakse lõunale, siis on see hea märk. Minu üks edukamaid koosolekuid algas  kunagi juustuvõileibade söömisega. Pandi lauale karbike juustu, leiva, või ja singiga ning öeldi “Velbekomme”.  Seekord oli karbike puudu, aga kutse lõunale oli olemas. Hea märk. Ma olin powerit täis. Kõndisime modernses majas koosolekuruumi poole, mööda ühest ja teisest ja jõudsime lõpuks koosolekuruumini, mille uksel oli kirjas “SUUR koosolekuruum” – aknast oli näha, et see oli rahvast täis. Mida värki. Ma teadsin, et meid on koosolekul vaid kaks? Aga seal oli neid kakskümmend (okei, vähemalt kaheksa). Ma tundsin nagu oleksin uuesti Marju Lauristini loengusse sattunud ja pean suure auditooriumi ees esinema. Jakobi tänava hoone (olid vist osad loengud seal?) auditoorium oli ikka üüratu suur. Mul oli täpselt sama tunne. Ma tundsin, kuidas ma täiega higistama hakkasin. Täiega! Kui higistamisest on midagi rõvedamat, siis on see higistav naine ja sel hetkel olin mina see rõve higistav naine.

Feil oli muidugi see, et ma ei pannud SUURE ruumi kõrval tähele VÄIKEST ruumi, kuhu meie suundusime, nii et kogu mu higistamine ja hirm rahvamassi ees oli täiesti mõttetu, aga higistamist ei saa tagasi võtta, tegematuks teha. Ma tänasin jumalat, et olin värvilise kleidi asemel pannud selga valge pluusi ja PONCHO, mille sain endale ümber mähkida. Isver kui kohutavalt piinlik oleks olnud olla kui mul ei oleks kaitsvat ponchot seljas olnud…

Kui häbiväärne seik kõrvale jätta, siis koosolek ise läks muidugi hästi, aga no ausalt…täiesti veider, kuidas inimene saab nii lambist ennast ise ära hirmutada. Täiesti ilmaasjata.

PS: Tasuta müüginipp. Ma tean, et paljud soovivad kohtumisi saada kohe juhi ja/või omanikuga, sest kes see teine majas ikka otsustab. Teate, aastal 2004 võis see nii ka olla, aga mitte enam. Kui ajate taga vaid juhti, saate suure tõenäosusega vastuseks “ei”, sest neil pole aega. Vaja on leida see õige inimene, kes ukse avaks ja teie eest kostaks. Sotsiaalmeedia ei ole vaid mõttetu meelelahutus, kus aega suruks lüüa, vaid kanal, kust selliste inimesteni jõuda. Unustage külmad müügikõned ja ukselt uksele “Piibli müük”;) 

Kui Norras on kollektiivpuhkus//Thank you for your message. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in 13 weeks.

Meil läks viimane kord Norras olles auto katki (what else is new eks?), kutsusime autoabi ja lasime auto remonditöökotta viia. Nädalavahetus oli tulemas ja me isegi ei mõelnud, et võiks enne esmaspäeva uurida, et kas ja mis. Esmaspäeval saime teada, et uups, meil on hetkel puhkus ja enne augusti keskpaika ei juhtu midagi. Sõbranna otsustas siis mõned nädalad hiljem auto teise töökotta transportida, et ehk saaks ikka suvel veel auto kätte ja liikuda. Saatis tuttava töökotta järele autole, aga mida ei olnud, oli auto. Püüa sa ka teada saada, mis juhtunud on, kui kõik on puhkusel. Lõpuks sai teada, et auto oli teise linna transporditud. Ahah, siis ikkagi ehk lootus auto enne sügist kätte saada, mõtles ta. Naiivselt. Ka see töökoda oli puhkusel. Tullakse välja augusti keskpaigas. Siis vaadatakse auto üle. Võib siis loota, et oktoobriks saab auto kätte remondist.

Kui te veel ei tea, siis Norras on by default juulikuus kollektiivpuhkus. Lind ka ei lenda. Hea, et pangad ja toidupoed veel kinni pole;)* PS: Proovige munapühade ajal mõni avatud pood või pank leida. Ja milline on tulemus kui püüad norrakatega kollektiivpuhkusel tööasju ajada? Aga palun. Out of office reply´d riburada pidi. Ma peaks oma puhkust pikendama augusti keskpaigani.

PS2: tegin siin nende oktoobris ehk saab ja oodake vastust 13 nädalat asjadega nalja, AGA ma reaalselt sain ühe auto-reply täna, kus oligi kirjas, et enne oktoobrit palun ärge vastust oodake. 

Nimetu.png

*kusjuures lasteaiad on avatud. Vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel kaks nädalat järjest puhkust anda lasteaiast, aga muidu on kõik tavapäraselt toimiv.

//

Our Car broke down last time we were in Norway (what else is new?), We called for help and we were able to bring the car to the repair shop. The weekend was coming and we did not even think that before Monday we could get any answers. On Monday, we came to know that surprise-surprise, we have a holiday at the moment and nothing happens before mid-August. My  friend then decided to transport the car a few weeks later to another workshop, so perhaps she could still get up and move in the summer. She sent someone to the workshop , but what was not there, was the car. Try to find out what’s going on when everyone is on vacation. Finally, they found out that the car was transported to another city. Ahah, then, perhaps, there is still hope getting the car fixed before autumn, she thought. Naively. This workshop was also on vacation. They come to work  in the middle of August. We can then  hope that by October the car will be fixed.

If you still do not know, there is collective holiday in Norway from July. Even birds don´t. It’s a miracle that the banks and grocery stores are not yet closed;)  PS: Try to find an open bank or grocery store in Easter time.

And what is the result if you try to work on a collective holiday on the Norwegians? Hereś the answer. Out of office replies. I should extend my vacation.

Parim lohutus//Liar, liar, pants on fire!

Tulin õhtul koosolekult koju ja murdusin. Üle saja aasta nutsin ma töö pärast. Nutsin nagu väike laps. Vahet pole isegi, mis need põhjused olid, aga mida enam ma püüdsin end tagasi hoida ja mitte nutta, istusin ma arvuti taga ja luksusin nutta. Lahinal. Marek püüdis mind lohutada, aga no ei saanud ma oma veekraane kinni.

“Miks emme nutab?” küsis Ida toast. Marek ütles, et emme on kurb ja palus Idal mulle kalli teha. Ida jooksis minu juurde ja küsis: “Miks sa nutad?”

“Tööonu oli emme peale pahane,” vastasin ma.

“Mis pärast?” uuris Ida edasi.

Ma ei osanud talle vastata. Kuidas seletada 4,5aastasele, et ma murdusin tööstressi all.

“Tööonu ütles, et emme on paha,” ütlesin ma, mõtlemata üldse sõnadele, mis ma suust välja tulid.

Ida vaatas mulle otsa, siiralt ja sügavalt ning ütles: “Sa ei ole üldse paha.” Ja kallistas mind.

Korraks hakkasin me veel rohkem nutma, aga võtsin end kokku ja tänasin Idat. See oli täpselt see, mida ma hetkel vajasin. Kui mu laps, kelle jaoks ma enda arvates olen pigem halb ema, range ja pidevalt töösse uppunud, ütleb, et ma ei ole paha, siis see on parim kompliment, mida kuulda.

“Kas ta ütles, et sa oled paha?” kordas Ida mõne aja pärast uuesti.

Noogutasin ja teesklesin naeru. “Aga ei ole onju, onu valetas,” naersin läbi pisarate.

Ida nõustus. “Ta oli valevorst. Meil öeldakse lasetaias siis “häbi häbi püksis käbi”.”

//

I came home from the meeting in the evening and broke down. For the first time in ages I cried over work. Cried like a little baby. It doesn’t even matter what the reasons behind it were, but the more I tried to keep myself together and not cry, the more I sobbed behind the computer. Uncontrollably. Marek tried to console me but I just couldn’t turn off my waterworks.

Why is mummy crying?“ Ida was asking from the other room. Marek told her that mummy was sad and asked Ida to give me a hug. Ida ran to me and asked, “Why are you crying?“

The man at work was mad at mummy,” I said.

Why?” Ida enquired further.

I didn’t know how to reply. How are you supposed to explain to a 4.5-year-old that I had cracked under work pressure?

The man at work told me that mummy is bad,” I said without even thinking about the words that slipped out of my mouth.

Ida looked at me, deeply and sincerely, and said, “You are not at all bad.” And she gave me a hug.

For a moment, I started crying even more but pulled myself together and thanked Ida. This was exactly what I needed that moment. If my kid, for whom I think I am more like a bad mother, strict and buried under work, if she thinks that I am not bad then that is the best compliment I could ever receive.

Did he say you were bad?” Ida repeated after a while again.

I nodded and pretended to laugh, “But I’m not, am I? He was lying,” I laughed through the tears.

Ida agreed, “He was a liar. In the kindergarten we say ‘Liar, liar, pants on fire!’“

 

Elu teeb ringe? //Throwback to Fashion Sundays

Eile jäin ma õhtul sõbrannale üht pilti otsides Moepühapäevade albumit sirvima. Täitsa lõpp kui lõbusad üritused need olid. Jaa, muidugi olid need kodukootud ja lihtsakesed, aga meil oli alati nii lõbus. See sigimine ja sagimine ja mõnikord väikeste modellide “lavanärv”, kõik tuntud ja tuntumad Eesti lastebrändid käisid läbi.

Veebruaris lähen ma jälle Oslo Fashion Week´ile, peale seda ühele messile moeshow´d korraldama, kui ma arvasin, et selle aasta algusega on saavad mu moe- ja ilumaailmaga seotud projektid läbi, siis eile sain ma teada, et võib olla on see alles algus. Laias laastus tähendab see seda, et mulle jääb ööpäeva veel kolm korda liiga vähe tunde, aga ma ei kurda. See on nii põnev maailm.

Kui eile üks disainer mult mõõte võttis, et messi jaoks kleit teha, jäin ma mõtlema, et elu teeb ju täiega ringe. Aastaid tagasi sain ma tänu moepühapäevadele tuttavaks nii paljude huvitavate brändidega, nüüd olin ma samas kohas tagasi. Uued brändid, uued tutvused, pooljuhuslikult minuni jõudnud. Nii veider…

Ma tean küll, et igasugu nostalgitsemised ei paku lugejale suurt midagi, aga mulle endale on alati meeldinud vanades asjades tuhnida, nii et siit ta tuleb. Moepühapäevade throwback:D

16 üritus sai kokku.

IN ENG

Yesterday I was looking for a photo for a friend and ended up browsing through the album of Fashion Sundays. It’s almost beyond me how much fun those shows and Sundays were! Of course, I know that they were amateurish and a bit elementary but we always had a laugh. The hustle and bustle and the occasional “stage fright” of the little catwalk models. All well-known and less-known kids fashion brands were represented.

In February, I am going to Oslo Fashion Week once again; after that I’m heading to a convention to organise a fashion show. If I ever thought that my fashion-related projects have come to their ends with the start of this year, then yesterday I found out that maybe it was all just a beginning. In general, this means that I would need at least three times as many hours as there are in a day but I am not complaining. This is such a fascinating world!

When a designer was taking my measurements yesterday for a dress that will be made for the convention, I found myself thinking that life is full of circles. Years ago I got to know loads of interesting brands thanks to Fashion Sundays and now I’m back at the same place. New brands, new acquaintances… all of them have come to me by chance. How bizarre…

I know that most of my readers don’t care much for my nostalgia but I have always loved to leaf through old stuff, so here it comes: throwback to Fashion Sundays.

We put on 16 shows all together

IMG_8901.jpg

IMG_1009.jpg

IMG_6465.jpgIMG_6622.jpg

IMG_5607.jpg

IMG_8047.jpgIMG_4586.jpgIMG_4827.jpg

IMG_2380

IMG_2703.jpg

_MLC5247.jpg

IMG_1797.jpgIMG_1176.jpgIMG_0921

IMG_0829.jpg

IMG_0678

2017 kokkuvõte – TOP 5

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel ShnelliPeretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

19149

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

IMG_0058

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!)  – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on.  Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

IMGP5213

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius.  Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++.  Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

IMG_7190

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

IMG_3374

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse  Mesi Tare Saunapaat.  Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

IMG_0492.JPG

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

img_6769.jpg