Mehed!

Lugesin paar päeva tagasi Herlingu blogipostitust ja mul oli tunne nagu oleks ma selle ise kirjutanud. Järgnev kirjeldus oleks nagu meie perest ning ajas mind nii muigama: “Mina olen raamatut lugenud ja kogu etendus oli puhas nauding. 4 tunni jooksul ei olnud mitte ühtegi korda tunnet, et peaks kella vaatama või kaua siin juba istutud on. Ühtäkki sai etendus lihtsalt läbi ja ärkasid mullist! Härra mul jällegi, kes kuulub kategooriasse “loen-ühe-pildiraamatu-aastas” – mees, siis temaga olid lood teised. Torises mul tükk aega kõrval, miks kõik pidi nii kunstiline olema. Aga kuidas sa paned 600 lehekülge tihedat lugu etendusse muidu? ” Marek on samasugune. Praktiline. Aega on raha. Ja see kehtib nii näidendite, kunstigaleriide kui ka kasutusjuhendite kohta.

Nagu te teate, siis meie Idaga olime nädalavahetusel (justkui) Sibulatee puhvetitepäeva nautimas. Marek pidi selle ajaga kodus tegema ära need tööd, mida ma kunagi tähele ei pane, sest need on sellised vajalikud ettevalmistustööd, aga silmailu ei paku. Muuhulgas pidi ta panema kokku ka Ida uue mängumaja, mille alusraami ta pani kokku juba neljapäeva õhtul ja laupäeva hommikul valas raamijalad ka betooni, et maja ikka väga kindlalt paigas oleks. Pühapäevaks kui me koju jõudsime, ei olnud ta maja kokkupanekuni jõudnud. “Ärge muretsega, sellega ei lähe üldse palju aega, ma esmaspäeval panen kokku, sest karkass ja alustööd on tehtud,” lohutas ta meid. Me usaldasime teda. Noh esmaspäeval olime me väsinud, alustasime siis teisipäeval. Kuigi Marek tahtis juba siis ka ära nihverdada, aga Ida arvas, et “sa oled meid juba kaks päeva reetnud”, et tuleb ikka pihta hakata. Ega Marek pole ka rumal. Podises, et kui tema peab maja kokku panema, siis jäävad muud tööd tegemata, et keegi ei korja kokku neid kiva, mis ta oma kopaga on laiali ajanud. Olgu nii, panime Idaga töövormi nr 3 selga ja hakkasime kiva korjama. Mida kõike üks ema oma lapse heaolu nimel ei tee. Krt, ma murdisn isegi küüne ära! Ja ma olen kindel, et see on Mareki poolt mingi töökasvatus. Raudselt tegelikult pole neid kive vaja korjata, aga ta lihtsalt nautis seda, et sai meid tööle panna.

Ja mis siis selgub? Kõige pealt ütleb ta, et laost on valed jupid pandud, et siin on mingi eeskoda ka, et meie majal ju pole. Näitan talle siis pilti ja mis sa ütled – meie maja ongi eeskojaga, lihtsalt Marek võttis esimese paki, pani selle kokku ja eeldas, et see ongi vajalik alusraam. Ja siis on veel meie peale pahane kui me julgesime jonnida, et miks ta siis eeltööd korrektselt ära ei teinud. “Kust ma teadsin, et on veel raame ja juhendeid,” puhises ta omaette. No tüüpiline mees. Selle asemel, et süveneda ja uurida, ta eeldas, et tegi kõik õigesti. Maja oleks ammu koos olnud ja väiksema tüliga kui mehed vaataksid juhendeid ja süveneks! Aga okei, maja sai püsti ja on ikka nunnu küll. Ma olen ammu neid maju vaadanud ning nüüd otsustasime, et see on selline asi, mis pakub ka turistidele väärtust ning tellisime ära. Võtsin ka enne seda oma julguse kokku ning kirjutasin neile, et noh ma siin minisemisuunamudija, et küll oleks tore kui saaks natuke allahindlust ka. Sain. Olen hästi tänulik. Miks ma seda eraldi mainin? Ma ei eelda ega oota sugugi erikohtlemist, kuid mu meelest on täiesti tavaline, et (ka mitte suunamudijast) inimene küsib allahindlust, tavaline tingimine. Vastus on jah või ei. Ka “ei” on vastus. Minu jaoks on oluline see, et vastatakse. Marek plaanis samal ajal ka uue murutraktori ostmist. Ütlesin talle, et oota, ma igaks juhuks küsin, kas nad saavad paremat hinda pakkuda, sest olin ka näinud, et ettevõte, kelle Marek oli välja valinud, teeb päris suunamudijatega koostööd. Ma ei saanud mingit vastust. Jube vastik tunne tekib, et kui pole megagiga tuntud Eestis, siis ei saa isegi vastust. Täna tuli Marek koju teise ettevõtte murutraktoriga. Ega muidugi too esimene ettevõte ei kaota ilmselt midagi, aga lihtsalt vastik tunne jääb kui sulle kui potentsiaalsele kliendile ei vastata.

Tagasi maja juurde. Eks selline mängumaja on natuke oma lapsepõlveunistuste realiseerimine ka. Ma lapsena alati unistasin mängumajast. Täiskasvanuna tundus endale seda veider tellida, aga kui sul on majas laps, siis on paljud lapsemeelsed otsused õigustatud. See mängumaja on õigustatud otsus. Ja muide neil on praegu päris head hinnad, lihtsalt tarneajad ei pruugi nii head olla. Esimene maja, mis me välja valisime, oleks meieni jõudnud kevadel. Kas ma jaksaks kevadeni oodata? Hullud olete peast. See mudel tuli päriselt päevaga kohale.

See pole veel kõik. Mul on veel Mareki kallal joriseda. Me olime juulis Varnjas käies kokku leppinud, et viime Mesi pere Pranglisse. Kuupäevi ma ei mäletanud, aga jäi meelde, et sobiks neljapäev-reede. Arutasime veel, et ma ehk saaks puhkusepäevi võtta ja ehk ikka esimeses klassis võib veel puududa ka. Sel nädalavahetusel küsib siis Varnjas härra Mesi, et kas kõik ikka jõus, vastasin, et muidugi. Rohkem ei midagi, sest ma teadsin, et vahepeal oli info muutunud ja Prangli trip oli lükatud nädalavahetusse, mis sobis veel paremini. Mulle. Kui siis Marek ja härra Mesi hakkasid omavahel detaile kokku leppima, et kunas läheme ja kunas tuleme, selgus, et üks teadis, et minek on neljapäeval, teine, et laupäeval. Klappima me aegu enam ei saanud. Seda enam, et lubas tormi ja lisaks sellele, et ma kardaks paaniliselt tormise merega minna Pranglisse, pidin ma olema kindel,et esmaspäeva hommikul kell kolm (jap!) olen ma lennujaamas. Mul on ees ootama liiga oluline kohtumine, millega ei saa riskida (ma olen päriselt nädal aega teinud ja harjutanud presentatsiooni, selline koolilapse tunne on, närv sees nagu enne eksamit!). Noh ja nii ta siis jäi, et meie ammmmmuuuu planeeritud Prangli reis jäi kommunikatsioonivea tõttu tegemata. Või noh sai lükatud edasi.

“Aga kui me nüüd uut reisi planeerime, siis te Herlinguga suhtlete ise omavahel ja lepite kokku!” andis Marek instruktsioonid, “mehed ikka ei saa hakkama!”

M.O.T.T.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Ma olen üsna kindel, et seda pealkirja olen ma jaanipäevapostitusteks kasutanud vähemalt aastaid viis, aga tundub, et mõni traditsioon on tulnud selleks, et jääda, siis nii jääb ka selle pealkirjaga. Traditsioon. Meil oli sel aastal plaan veeta jaaniõhtu kodulähedal, aga selgus, et vaikimisi olid kõik veendunud, et oleme Pranglis ja olid arvestanud, nii et kus sa siis ikka reetur oled ja ei lähe. Traditsioon. Mõeldud- tehtud.

Postipaadile astudes tuli mulle millegi pärast meelde esimene kord kui selle tillukese sinise paadiga Prangli poole asusime. Nagu te teate kardan ma merd ja laevasõitu, ma kartsin vanasti isegi Rootsi laevaga sõitu (või noh eks ma kardan tibake siiani, aga kunagi kui väikese tormiga Idal hirm oli, käis mul mingi klõps läbi, et ma ei tohi oma hirmu lapsele näidata ja sellest ajast suudan ma enam-vähem hakkama saada paadisõiduga. Kuigi…järgmise päeva tormiga ei oleks ma merele tahtnud jääda, aga sinna me veel jõuame). Ma kartsin too esimene kord paadisõitu “Helgega” metsikult, nüüd aga tuli kuidagi soe ja hea tunne sellele paadile astuda. Kui te olete kapten Iivarit näinud, siis te mõistate miks, ta on minu jaoks Prangli nägu – soe, heatahtlik, lõbus ja töökas.

Muidugi olen mina võrreldes Mareki ja Idaga ikka täielik turist, aga ka saarele jõudes tunned end omamoodi juba nagu teises kodus. Ilmselt jällegi pole asi mitte niivõrd palju saares, vaid nendes inimestes, kes sind vastu tulevad võtma. Ma ei ole neid kunagi näinud tülpinuna või tüdinuna, et issake, jälle need nö turistid platsis, vaid nad viitsivad aastast aastasse kostitada meid kohaliku gurmee ja romantikaga. See on selline luksus, mida sõnadega edasi anda on raske, pildid ehk annavad aimu, aga kogemus on selline, mille eest oled lihtsalt siiralt tänulik, et sellised inimesed ja selline paik meie elus on.

Esimene valge öö sai rahulikult hommikusse saadetud. Algas teine päev. Palju situatsioonikoomikat ja omavahelist lõõpimist, mida edasi ei ole mõtet kirjutada, sest situatsioonikoomika võlu ongi just seal ja tolles hetkes, tekivad omad siseringi naljad, mis veel hiljemgi naerma ajavad, aga vaid neid, kes kohal olid. Naersime nende üle, kes jagasid oma vihmaste jaanipidude pilte, sest meil oli põrgukuumus ja ainus jahutav koht oli meri. Ja isegi meri oli soe! Korraga hakkasid ootamatult merelt pilved kogunema. “Ei, need ei tule, ei need siia ei jõua!” võtsime me asja rahulikult, kuniks pilved ikkagi ääretu kiirusega hakkasid meieni jõudma . Kiirelt jooksime me autode poole, et minna päästma lahti jäetud telke ja lauale jäetud sööke. Pilved liikusid nii kiiresti, et ma päriselt ei ole sellist asja varem näinud. Nagu filmis.

Suur osa telkidest sai päästetud, asjad kiiresti tuppa tõstetud. Vaid üks telk ununes lahti ja selles oleks saanud magada nagu vesivoodis. Algas tõeline torm ja sadu. Samal ajal kui meie olime soojas toas ja lapsed nautisid õues vihmatantsu, olid meie sõbrad, kes oma jahiga Prangli poole liikusid, jäänud just selle kõige suurema tormi kätte. Aidi jõudsis ühest rahulikumast hetkest pildi teha. Vot selle tormiga ma merele olla ei oleks tahtnud.

Ja see polnud veel kõik. Eks me ikka muretsesime nende pärast ja kui Elari lõpuks helistas oli meil kõikidel hea meel, et nüüd on nad sadamas, aga nii lihtsalt ei läinud. Neil läks sadama lähedal mootor katki ja nii ei saanud nad ka sadamasse sisse sõita, sest tuul oleks nad vastu kive võinud visata. Nii kaua kuni Marek ja teised nö päästepaadi korraldasid, triivisid nad kai lähedal. Mina ei ole eriline meremees, ma ei tea paatidest midagi, aga mõnda asja ma siiski tean ja eeldan, et vähemalt inimesed, kes paatidega sõidavad, teavad ka kokkulepitud signaale, mida teatud olukordades merel kasutada. Noh näiteks kui oled hädas, siis lehvitad käsi enam-vähem nagu alloleval pildil. Aga selle asemel, et aidata, lehvitasid oma paatidel-kaatritel samal ajal sadamast välja sõitnud inimesed neile lõbusalt ja soovisid head jaani. Kujutan ette seda tunnet kui oled väsinud, külmunud ja soovid abi, aga inimesed vaid lehvitavad sulle sõbralikult ja teevad pilti.

Igatahes. Torm jäi järele. Sõbrad said kenasti merelt ära. Algas jaaniõhtu. Romantiline ja lõbus, koos üleväsinud lastega, keda peomeeleolus vanemad üritasid maha raputada. Meil on alati lapsehoidja olemas seal, kes lapsed kokku korjab ja neid katseldab kui vaja, jaanipäeval olime me nõus isegi kolmekordse taksiga – ehk tavapärase 15 euro eest oleks pidanud välja käima 45 eurot, aga Hannes on seda igati väärt ka. Jälle üks hetk, kus ma korraks saan aru, et ma olen ikka täitsa vana, on see, kui ma vaatan vanu pilte, kus me alles esimesed korrad Pranglis käisime ja väike Hannes meil jalus siblis ja lollusi tegi, aga nüüd on tast kasvanud suur ja arukas poiss, kes on nõus mudilasi kantseldama. Aga seekord ei olnud mudilased nõus. Vähemalt Ida pani salaja plehku. Ootas kuniks Hannes wc-sse läks, pani jope selga ja tahtis tagasi peole tulla. Õnneks jõudis ta vaid maja ette, aga minu suur pidu sel hetkel lõppeski. Läksin tagasi majja. Ega ma ei kurda, seltskond oli ka majas tore, juttu jätkus kauemaks, nalja sai, lapsed jäid ka magama lõpuks ja siis tuli korraga jonn peale, et mis mõttes Marek jäi peole ja mina last hoidma. Prangli on üks väheseid kohti, kus noored, ikka meist 20-25 aastat nooremad, meid ka noortena (kasvõi viisakusest) võtavad ja ma oleks ka tahtnud nende noortega juttu ajada. Selle asemel olin ma lapsehoidja. Ja üle mitme-setme aasta läksime me Marekiga korraks lausa nii tülli, et ma tahtsin talle punase veini klaasiga virutada kui ta lõpuks ka kohale jõudis. Hommikuks oli muidugi naljakas ja jällegi juttu jätkus kauemaks. Kes teab, võib olla me oleks kauem nö kakelnud, aga kodutee Praagale oli üüüüüüsna pikk kui jalgsi minna, nii et selle peale jõudis mu viha lahtuda, pealegi oli natukene romantiline ka varahommikul läbi metsa (ja sääskede) lapse ja mehega kodupoole jalutada.

Jaanipeost veel nii palju, et lassikaline köievedu, kus omadele nii kaasa elada, et häält ka ei olnud, sai ka ikka tehtud. Romantilised pildid lõkkest ja päikeseloojangust ka, aga neid te olete vist juba küllalt näinud.

Üks traditsioon on veel, et igal jaanipäeval on meil seltskonnas vähemalt kaks Kaisat. Seekord oli üks nö minu Kaisa ja üks nende Kaisa. Aga vähemalt olid Kaisad esindatud. Et ei pea muretsema, et kui üks Kaisa jääb Soome, et siis on Kaisatu jaanipäev. Nope. Ei ole.

Minu Kaisa on mu sõbranna tütar. Või mu sõbranna ja mu klassivenna tütar. Teate ju küll seda klassivenda, kes mul keskkoolis üks parimaid sõpru oli. Aga nüüd on saanud temast ühe mu parima sõbranna mees. St nad on abielus olnud sada aastat, kuid oli mu klassivend ja tema naine, aga siis kaardid pöördusid ja tema naistest sai mu sõbranna ja noh see klassivend…tema käib sõbrannaga kaasa, mis sa ikka temaga teed. Ei, ei, ma ei taha öelda, et ta mulle ei meeldi, meeldib küll, nad on oma perega mu lemmikpere (peale mu enda oma),aga see klassivend ei jäta kunagi kasutamata hetke, et mulle meelde tuletada mu keskkooliaegseid “high lighte” ja muudkui norib mu kallal. Ma annan endast ka parima, et vastu teha, aga millegi pärast on tal minust rohkem blonde hetki meenutada. Ütleb vist ühtteist minu kohta?

Seekord üritas ta kasulik ka olla ja mulle panoraampildistamist õpetada. Nohhhh…ma andsin endast parima, aga minu piltidele jäid inimesed siiski kas kahe pea või nelja käega. Ma pean veel harjutama, et järgmisel jaanipäeval hiilata.

Tahtsin korraks juba kilgata, et sellele pildile said kõik ja polegi keegi kahekordne, aga siis tuli meelde, et selle pildi tegi ka Elari ise🤷‍♀️

Tavaliselt meeldib mulle ikka nendes jaanipäeva postitustes teiste üle naerda. Ja eks ma oleks sel aastal ka seda teinud, sest nii Mareki kui teiste suust tuli sama kustumatuid tsitaate nagu “siin köögis koristan mina”, aga…selle jaanipäeva trumpasin ma ise üle ja pean lõpetama enda üle naermisega. Me olime rannas ja sõbrad tahtsid oma autoga järele tulla, aga võtmed olid kadunud. pool saart otsiti läbi, kodud tõmmati tagurpidi, rannas kõik arutasid, kuhu nad need võtmed pistsid, mina kuulasin kõike pealt ja mõtlesin, et nojah ega süvenenud rohkem. Kui me siis tagasi majja jõudsime ütles üks sõber mulle “aitäh, sul on meile vist midagi anda”. Ma ei saanud midagi aru. Selgus, et võtmed olid minu teksade taskus. Hea, et kellelegi see meelde tuli, enne kui me mandrile jõudsime. Minul see meeles ei olnud, et ma nende võtmed ära oleksin võtnud. Uups. Võib ka nii minna, et mõnda pisiasja lihtsalt ei mäleta. Järgmisel aastal on vähemalt teada, et kui midagi on kadunud, siis esmalt tasub minu taskudest vaadata. Huvitav, kas mul on midagi viga, sest ka töö juures leitakse tihti kadunud asjad just minu laualt. Ja ma ise ei mäleta…

Igatahes. Aitäh, Prangli, järjekordse meeleoluka jaanipäeva eest. Järgmisel aastal peitke oma autovõtmed minu eest ära!

11 aastat, Prangli ja üks triibuline särk

Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.

Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.

Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.

Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?

Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.

Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…

Käisin-nägin-tegin-ja-samas-ei-teinud-mitte-midagi-panen-kõik-ühte postitusse”- postitus

Tundub, et need “käisin nägin tegin ja samas ei teinud mitte midagi panen kõik ühte postitusse”- postitused hakkavad tavapäraseks saama. Sest jälle. Justkui ei teinud mitte midagi sellist, millest rääkida, aga samas mis blogija sa oled kui üldse ei kirjuta, mida tegid. Onju? 

Alustame juba neljapäevast ja Napsie suvepäevadest, mis mulle sobivalt toimusid koduses Ussipesas. Ma ise küll mõtlesin, et Ussipesa ei ole piisavalt atraktiivne koht ja pealegi nii kaugel, et kes see ikka tahab kesklinna lounge´ide asemel metsa maale tulla, aga näed… Mul olid kodukontori päevad ja sel ajal kui mina toas tööd tegin oli meie tagasihoidlik õu ikka totaalse make-overi saanud. Polnudki enam nii lihtne ja kodune Ussipesa, vaid täitsa glamuurne peopaik, nii et pidin jälle tõdema, et inimesed jagunevad kahte. On need inimesed, kes oskavad pidu organiseerida ja korraldada ning on need inimesed, kes oskavad peol käia. Mina kuulun viimasesse gruppi. Napsie´tarid kuuluvad esimesse gruppi. 

Napsie tooteid ma eraldi kiitma ei hakka. Olen seda piisavalt teinud ja loodan, et usutavalt. Paar lugejat küll kurtsid, et on Napsies pettunud pika tarneaja tõttu, ma tõesti ei oska kaasa rääkida sel teemal, sest kõik tekid-padjad-madratsid on mulle koju mugavalt kätte tulnud ka ilma tellimata, aga ma ikka soovitan uue võimaluse anda, sest jätkuvalt annan ma endapoolse garantii (kui seda usute) et on hea kraam. Kui ikka kõhklete, siis Napsie.ee instakontol on loosimine ka hetkel – proovige õnne.  Aa oot ikka hakkasin kiitma. Sry! Aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen väga Napsie poolt kodustatud ja väga tänulik selle üle. 

Mida ma aga eraldi tahan kiita (lisaks lahedale seltskonnale ja jälle paarile uuele tutvusele) on BCD mobiilne kokteilibaar, mis meile siia õuele oli kutsutud. See teenindus, suhtlus, koolitus, need kokteilid – kõik oli nii ülivõrdes, et ma jäin mõtlema, et selle baari peaks igale oma peole kutsuma. Reaalselt ise lihtsalt naudid oma pidu ja keegi teeb kõik ette-taha ära. Ning nii professionaalselt ning toredalt. Ma võin 100% kindlusega öelda, et mu juubelil järgmisel aastal on sama baar kohal. Ja ei, ei ole nii, et vaid alkohoolsed kokteilid on valikus. Vastupidi, väga palju huvitavaid ja maitsvaid alkoholivabasid kokteile sai ka selgeks õpitud. Nii et kui teil on ka mõni üritus tulemas, siis soovitan BCD poole vaadata. 

Reedeks olid mul nagu ma juba olen maininud, suured plaanid. Okei, tegelikult lihtsalt pidin sõitma Peipsi äärde, et kaeda üle uus ja põnev Samovarimaja ning nautida Voronja galerii hooaja viimaseid kontserte. Kujutasin juba ette, kuidas ma rahus ja vaikuses omaette küünlavalgel ühes saunapaadislihtsalt omi mõtteid mõtlen ja olen, aga nagu te ka teate, siis vana hea klassika on, et kui Eveliis teeb plaane, siis elul on teised plaanid. Nii sattusin ma hoopis Pranglisse. Tegin oma klassikat – arvutasin aega valesti ja jõudsin paadile viimasel minutil, okei, viis minutit enne väljumist olin kohal, aga ikka selline suht nippa-nappa nagu mul vanasti oli kombeks Stockholm-Tallinn laevadele jõuda. Ma olen sellistest viimase hetke jõudmistest vist puudust tundnud. 

Mõnikord ma ikka vingun Mareki kallal, et ta nii palju saares on, aga iga kord kui ma ise sinna jõuan, saan ma tegelikult sellest aru. Seal on teine aeg, teine suhtumine, teine elu. Hoopis lihtsam ja mõnusam ja vahetum. Ida, Marek, Dexter ja sõbrad lastega tulid mulle vastu ning korraks tekkiski mul tunne nagu mu pere elaks seal alaliselt ning mina käin aegajalt külas “linnaprouana” (olles ise tegelikult täielik maanaine oma Ussipesas). 

Marek ilkus mu kallal, et peokleidiga kohale tulin, aga vaadake kui hästi ma koeraga kokku sobin. No unustasin teised riided kaasa võtta ja nii ma laupäeva hommikul jalutasin enne kukke (krt, ei! kukk oli ikka tunduvalt varem juba üleval) ja koitu Dexteriga mööda pooltühja saart, nautisin varast hommikuvaikust pidukleidis. Mõnikord tuleb overdressed ka olla. Võin ju öelda, et nii hea meel oli perega kokku saada, et nende puhul olin teksade ja tenniste asemel pidulikuma väljanägemisega. Kleit muidugi sai Dexteri poolt lõhnastatud räimelõhnaga ning kaunistatud märja liiva ja muu sodiga, nii et kodu poole tagasi sõites tundsin ma, et lõhnan koera, räimede ja jumal teab veel mille järgi. Nii palju siis linnaprouast.

Teate, mis ma tegin pühapäeval? Jah, arvasite õigesti. Mitte midagi. Või siis vaatasin päev otsa telekast filme. Uni läks kell seitse ära. Jälle vana hea klassika eksju. Oled üksi kodus ja ei maga. Aga ega ma ei kurda ka, et päev horisontaalis sai mööda saadetud. Seda oli ilmselgelt mulle vaja. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

Ma olen Fred Jüssi filmi vaadanud nüüd kolm korda. Kes näinud ei ole, soovitan väga. Nii ilus, lihtne, aga samas sügav. Mõtlemapanev. 

Kalsarikännit, vaimonhakkaajapaita ja heinategu

Teisipäevahommikune leitsak äratab mind enne äratuskella. Jätan Ida veel voodisse unelema ja hakkan oma asju pakkima, kätte on jõudnud jaanipäev, mille me võib vist juba öelda, et traditsiooniliselt veedame Pranglis. Ma püüan küll vaikselt teha, kuid tasapisi ärkab ka ülejäänud maja, uniste nägudega, kuid tavapärase uimamise asemel on kõik tegusad ja nii jõuame me sadamasse pool tundi enne paadi saabumist. Päike praeb, kuigi kell on alles üheksa, meri on peegelsile. Sellise ilma ja merega ma paadisõitu ei karda, postipaat “Helge” viib meid seekord enne Pranglit ka Aksi saarele. Mulle tuleb meelde Prangli puhkus 2012 kui me tormiga sama paadiga Keril käisime. Peale seda lubasin ma, et enam kunagi ei lähe ma ühelegi saarele, millele saamiseks tuleb keset merd ronida pisikesse paati. Kaheksa aastat hiljem söön ma oma sõnu. Ronin kenasti keset merd “Helgelt” pisikesse paati, mis meid seekord Aksile viib.

org_dsc02342

Juba esimestest hetkedest on aru saada, et Aksi on iga romantiku unistuste sihtkoht – imelise loodusega, inimtühi ja vaikne. Jalutame mööda saart tuletorni poole. Poolel teel kostab metsikut kajakate kisa – neil on parasjagu pojad ja nad ei pruugi kõige sõbralikumad olla, aga teekond viib nende pesadest suhteliselt lähedalt läbi. Mina annan alla. Parem ootan rannas kui teen läbi Hitchcock’i “Linnud”-live versiooni. Ei. aitäh! Ma ei ole ainus “argpüks”, meid on kokku umbes kümme, kes üksiku maja juurde ootama jäävad. Päike põletab, kurk kuivatab, fantaasia lendab. “Vale pööre” ja “Kümme väikest neegrit” tuleb meelde. “Vaadake, seal on kaamera,” hüüatab keegi meist, ongi nii, et meist tehakse nüüd tõsielusari. Enne kui jõuame fantaasiat edasi kerida juhib keegi meist tähelepanu kohatule sõnale, mida me kasutasime. Raamatu nimigi on tänaseks ju ära vahetatud. Vaidleme natuke “black lives matter” teemal, kuid palavus teeb oma töö ja meil ei ole pikemaks vaidluseks jaksu. Pigem fantaseerime edasi teemal, kas meid jäetigi randa, et näha, kuidas me ellu jääme. Ise peavad kindlasti juba Pranglis jaanipidu. Igaks juhuks seame sammud randa tagasi, paat on veel alles. Ma meisterdan valmis SOS-märguande ja pisikese lõkke, et endast mööduvatele paatidele märku anda kui Christie või Hitchcock peaks siiski tegelikkuseks muutuma. Ma olen vähemalt valmistunud, et keegi mind päästaks.

Õnneks jäävad õudusfilmide stsenaariumid vaid meie fantaasiatesse ja mina juba eemalt vaatan, et sealt paistab üks täpikene. Mis täpikene? Ega seda minagi mõtlen, mis täpikene see huvitav on. Ja siis ma vaatan, see läheb suuremaks ja suuremaks. Ei ole täpikene, see on inimene ju! Ei ole inimene, see on naine. Ei, see ei ole. See on neiu! Ma korraks vaatan teisele poole ka, äkki tuleb kahelt poolt. Ei, ei tule, ei tule. Ühelt poolt!

org_dsc02320

Pranglis on meil vastas Marek. “Kas teil on siin suvekodu?” küsib keegi. Vastan eitavalt. “Lihtsalt mees tuli naisest ja lapsest juba enne puhkama, aga näed, me tulime teise paadiga järgi,” lisan ma. Küsija jääb kukalt kratsima. Oli see siis nali või mitte. Vaatan paadist välja astuvaid kristallkingakestega daame ja õlut joovaid mehi ning mõtlen endamisi, et “turistid”.  Nagu ma ise ei oleks turist. Aga võib olla päris ei ole ka enam? Kümme aastat oleme me selle saare vahet käinud, kes rohkem, kes vähem. Inimesed on tuttavad, kohad on tuttavad, huumorile ja elule hakkan aina rohkem pihta saama. Pranglis on teine ajaarvamine, sellest olen ma aru saanud.  Meenutan esimesi reise Pranglisse ja jõuan järeldusele, et isegi kui ma tahaksin teisiti mõelda, siis me oleme ikkagi turistid, võib olla lihtsalt mitte sellised, kes esimest korda saarde satuvad.  Samas ma kadestan neid, kes Pranglisse esimest korda satuvad. Ma mäletan seda esimeste kordade tunnet. See tunne kui esimesest silmapilgust saarde armud.

“Mitu Kaisat teil seltskonnas on?” küsitakse meilt lõpuks, kui keegi enam aru ei saa, miks me Kaisat taga otsime, kui Kaisa minu kõrval seisab. Ikka mitu peab olema. Mitu. Siis on segadust ja põnevust. Jalutan õhtul oma Kaisadega käest kinni nagu ema lastega. Jah, Marek on küll meie seltskonna vanim liige nagu ta ise õhtu jooksul mitu korda (rõõmsalt?) teatas, aga ega mul ka väga enam kilgata pole. Istume “muttidega” trepil kui noored meist mööduvad ja naerame omaette, et noortele tuldi näitama, milliseks nad 15 aasta pärast muutuvad. Torisevateks tädideks. Kuigi me ei torisenud. Mind ristitakse tädi Liisuks. See on armas, aga korraks naljakas. Saan aru, et ka mina olen jõudnud kõrgesse ikka. Mäletan oma lapsepõlvest, et kõik vanemad prouad olid eesliitega “tädi”, sest see oli viisakas ja aupaklik. Nüüd minust endast tädi saanud. Tädi Liisu.

Esimese õhtu idüll ei taha lõppeda. Lammaste toitmine jääb mul vahele, tunnen et ei viitsi kõndida, aga nean end maapõhja kui teised tagasi tulevad, telefonid täis “so instagrammable pilte“.  “Mis suunamudija sa selline oled, kui ei suuda ette mõelda, et päikesepaiste, heinamaa, lambad ja lapsed kisendab Instagrami piltide järgi,” naeravad teised mu üle. Peab tunnistama, et üsna kehv suunamudija tõesti. Teinekord olen targem.

Igal pool jagati artikleid, et ärge näidake lastele, et jaanipäev on vaid joomapidu. Nõustun. Meie panime peale perekondlike pidustusi lapsed magama ja olime ise nagu noored vasikad, kes karjamaale lahti lastud. Sähh, sulle eeskujulikke pereinimesi. Aga mis seal ikka häbeneda? Haiget ei saanud keegi peale meie järgmise hommiku peade. Küsite, kas oli siis seda väärt. Noh, pean tunnistama, et oli küll. Kaisa teeb mulle samal ajal soome keele kümblust ja õpetab mulle sõnu, mis vaid Soomes olemas on. Kalsarikännit ja vaimonhakkaajapaita  – aluspesu väel joomine ning naisepeksasärk ehk maika. Ma olen alati arvanud, et soome keel on kummaline ja veider keel, millest ei ole võimalik aru saada, need sõnad kinnitavad mu arvamust. Mõtlen päevase enda peale – seljas päevitusriided ja käes veinipokaal ning tunnen, et lisaks õpitud uuele sõnale olen ma seda peaaegu nagu praktiseerinud.  Kordki tunnen, et on hea, et mu käsivarred on nii paksud, et ma ei tunne end maikat kandes enam mugavalt, muidu oli maika üks mu lemmikumaid riideesemeid.

Ma ei ole kunagi olnud seltskonnamängude fänn, kuid seekord mõtleme Kaisaga koos, et millal siis ikka kui mitte nüüd elus esimest korda köievedu proovida. Tõstame käed, oleme tiimis ja tunneme end eriti tugevate naistega. Mis see siis ei ole, mõtlen ma endamisi. Järgmisel hetkel olen ma põlvili, selili, kõhuli liiva sees ja saan aru, et köietõmbamisest ei tea ma midagi. “Korraga, korraga!” agiteerib klassivend kõrval, me võtame end kokku ja võidame korra. Esimesest võidust joovastunud, läheb meil rind kummi ja me oleme kindlad, et võidame kogu pulli. Kordub uuesti see, mis ennegi. Kõhuli, selili, põlvili, peadpidi põõsas liiva sees. Tunnistan endale, et olen üks neist, kes suuga teeb suure linna, aga käega ei saa köieveoga hakkama.

Pidu lõppeb kell viis hommikul. Algab teine päev.

Kõige parem sellel saarel on see, et saar hoiab lapsi ise. Hommikul lased nad uksest välja ja õhtul võtad ülepeakaela mudase, liivase ja väsinuna tuppa. Nii ka seekord. Laseme lapsed hommikul välja ja suurt rohkem neid ei näe. Mõistan, et neid näha polnud. Mida sa ikka nendest tüütutest vanainimestest vaatad kui vaatamiseks ja mängimiseks on kassipojad, jänkud ning lisaks saab tee ääres möödujatele pannkooki, kala ja limonaadi müüa. Lapsed on head müüjad. Toas küpsetab Marek pannkooke, lapsed pätsavad “endale söögiks” mõned kaasa. Kokku teenivad lapsed 14 eurot tunni ajaga. Minul õnnestus osta maailma kõige alahinnatum suitsutursk (50 sendiga) ja maailma kõige ülehinnatum nätsupadi (üks euro). Nüüd ei ole muud kui oma 14 eurot poes laiaks lööma minna. Sooja on rohkem kui 30 kraadi, laste isu karjub jäätise järgi, aga poes on jäätis otsa saanud. Mulle tuleb jälle lapsepõlv meelde kui teatud päevadel jäätist müüdi ja siis tuli kiiresti poodi joosta, et mitte ilma jääda. Järjekord oli nii pikk, et jäätis jõudis enne maksmist peaaegu ära sulada. Mulle tundub, et Pranglis saavad lapsed kogeda ehedat lapsepõlve. Ekraanivabalt. Keegi ei tunne muret, et “Väike poni” ja “Andi Mack” nägemata jääb. Kellelgi pole meeleski.

Isegi Mareki paneb Prangli saar naeratama, kui mitte öelda, et lausa naerma. Isegi rannas, niisama istudes. “Elmari” raadiost laulab Koit Toome, lapsed hullavad vees, Marek hakkab ehitama oma väikest maailma. Aeg seisab. Päike on meid vaid mõne tunniga kohvipruuniks paitanud. Te võib olla ei usu mind, aga see on täiesti tõsi, et kõik mured ja stress, mis mandril kimbutama kipuvad, lähevad saarel meelest. Siin ei ole, vähemalt turistil, aega ei stressiks ega muredeks.

Osa turistidest jäetakse hoovi peale grillima, teised koondatakse kokku ja aetakse heina tegema. Liialdan kui ütlen et aetakse, tegelikult palutakse viisakalt abi, aga põnevuse kruttimiseks ütlen, et aetakse. Et teile jääks ikkagi mulje, et isegi turistidel ei lasta niisama päikese käes vedeledes ära põleda, vaid nad pannakse ikkagi ka tööle lõpuks. “Ma ei tahaaaa,” virisen mina virisemise pärast. Lapsepõlv tuleb meelde. Ka siis käis heinategu suve juurde. Ainuke vahe on see, et siis ütles vanama mu virisemise peale, et las laps puhkab, laps ei pea tööd tegema ja ma sain rahulikult puu otsas raamatut lugeda. Aga nüüd ei ütle keegi  nii.  Mõtlen takti peale, et Marekile meeldib ju töö tegemises võistelda, et kindlasti õnnestub vaid töötegemist teeselda, aga Marek on kaval. Võtab mu enda silma alla ja muudkui juhib vägesid. Ma leian, et see on laisa ja mugava kontoriroti suhtes ebaaus. Kontorirotid ei ole füüsilise töö tegemise jaoks loodud. “Kuule, mujal kontorirotid maksavad sellise elamuse eest, ära virise!” kommenteerib Marek & co. “Schneller, scheller!” karjub pealik autokastis. Mulle tundub, et see “schneller schneller” võiks mõnest teisest ooperist laagrist olla. Moodsast tantralaagrist võib-olla. Aga vastu ka ei vaidle ja annan endast parima, nii et rinnahoidjate vaheltki tilgub higi. Heinamaa on pisike, aga väsitab linnarotid korralikult ära. “Tai boh kui villid saan,” parafraseerin ma üht laulu. Kõik vastavad kui ühes kooris, et saan.

Teistele ei tunnista, aga ütlen iseendale salaja, et seekordne heinategu ei ole samasugune tüütu kohustus kui tookord ammu lapsepõlves. Pigem oli lõbus. Nalja sai. Rohkem ma seda vabatahtlikult siiski ise teha ei tahaks. Niipea. Kui siis uuel jaanipäeval.

Kaisa toodud lillekimbu pistame õhtuse grilliga pintslisse. Korjame liivased murjamid kokku ja kaome igaüks oma tuppa magama. Selleks korraks sai jaanipäev läbi. Varahommikul ootab meid paat. On aeg tööle minna. Sellest annavad märku klientidelt tulevad küsimused, et kaua me siis õieti seda jaanipäeva tähistame, et juba terve päev otsa pole keegi nende küsimustele vastanud. Algab rutiin. Aga järjekordsed meeleolukad mälestused jäävad. Ilus saar, ilusad inimesed, ilus ilm, huumor, palju palju huumorit. Musta huumorit. Mulle meeldib.

Kõigest, mittemillestki ja luupainajast

Vau! Oli see vast nädalavahetus. Valisin küll töö sõprade asemel, aga samas jäi ka piisavalt aega, et suve ja vaikust nautida. Sest Ida oli ju ka Pranglis. Marek saatis mulle pilte ja pagan noh, kuigi see saar ajab mind kohati närvi, et mehe ära varastanud (hahhaa! liialdan muidugi natuke!), siis on ikka lahe küll, et on ikka veel olemas selliseid kohti, kuhu euroremont jõudnud ei ole ja lapsed saavad nautida maksimaalset lapsepõlve. See on väärtus omaette. Kahjuks ei taha paljud inimesed sellest aru saada enam.

Kas teile tundub ka, et Ida on korraga nii suure lapse nägu? Mul endal on kohati isegi raske mõista, et millal see siis juhtus. Kui sain eile kutse Ida sõbranna seitsmendale sünnipäevale, sain aru, et Ida mitte ei ole suure lapse nägu, vaid nad ongi suureks saamas. See on nii äge! Ja äge on see, et kaks kuud täiesti tühja üritustetahvlit hakkab jälle täituma erinevate kutsete ja suvepidudega. Tüüpiline mina muidugi panin esimese hooga ühe juuLi ürituse juuNikuusse, aga õnneks hakkasin kuupäevi vaatama, muidu oleksin kuu aega varem hakanud samme Aegna poole sättima ning imestanud, et mis pull see jälle on, et kedagi ei ole. See ei oleks mul esimene kord valel ajal kohale minna.

Minu Magrada pakike jõudis ka nädalavahetusel kohale. Damn ju, kes te mulle seda brändi soovitasite! See pojengisari on nii hull, et peale hommikust dushi ja kreemitamist, muudkui nuusutasin ennast. No on hea, on jah hea. Eile oli suht tuuline ilm, aga siiski mõtlesin ma, et pekid pruuniks ja vedelesin pool päeva aiatoolis raamatut lugedes (sellises asendis, et nüüd on pool mu kõhtu lumivalge ja teine pool vähkpunane). Iga kord kui tuuleiil tuli, tundsin ma pojengide lõhna. Pojengipõõsas on veel täitsa õieiluta, sain siis ise oma hoovi pojeng olla.

Lõpetuseks midagi jubedat ka. Või ebameeldivat. Mul on siiani nii vastik olla. Kas teie usute luupainajatesse? Mul ei ole luupainaja muret olnud aastaid, seega ma olin selle teema täiesti ära unustanud, kuid eile öösel oli luupainaja kohal. Ma ei jäänud õhtul hästi magama ja kui jäin, siis ärkasin iga väiksema krõpsu peale, mis pole väga tavaline, sest meil lihtsalt ei krõbista majas keegi. Ometigi tundus mulle kogu aeg, et kuulsin mingeid hääli. Kuulsin, et Hugo tahab õue ja unenäos ma teda ka välja laskma läksin, aga Hugo vaatas mind sellise näoga, et mina küll kuhugi ei teha. Järgmisel korral ärkasin ma justkui koputuse peale, tundus nagu oleks uksed käinud. Jällegi tegelesin ma sellega unenäos ja süüdistasin Hugot, et ta kolistab. Juba see, et ma unenägu nii selgelt mäletan, on veider, sest üldjuhul ma neid absoluutselt ei mäleta. Mu uni oli katkendlik ja kehv, mulle tundus, et keegi liigub majas.  Ja siis ärkasin ma selle peale, et ma TUNDSIN, kuidas keegi puges mu kõrvale voodisse, tõstis teki ja puges minu teki alla, ma ei julgenud end liigutada, tundsin vaid seda, et keegi on mu selja taga. Ma ei julgenud hingatagi. Nüüd olin ma juba ärkvel ja mõtlesin, et see peab olema luupainaja, sest kuigi ma füüsiliselt tundsin tema kohalolekut, tundsin ma, et ta ei ole pärisinimene. Imelikul kombel ei olnud mul ei raske hingata ega ka ei lämmatanud ta mind, ta lihtsalt oli mu kõrval/peal ning ühel hetkel nägin ma tumedat mehenägu endale otsa vaatamas ja mulle näkku karjumas. Ma ehmusin nii, et viskasin ta endal seljast (jõudsin veel mõelda, et raudselt ma ei jaksa teda ära visata seljast) ja ei mäleta, kas ta ütles, mida sa siin teed või miks sa siin oled, igatahes oli ta mu peale vihane, aga kadus.  Korraks. Tuli hetk hiljem tagasi, aga ei tahtnud mulle halba, ma ka ei kartnud enam, vaid mulle tundus, et ma tunnen teda. Ta võttis mind endale kaissu ja võttis mul käest kinni. See käsi tundus karvane, ent ei olnud ebameeldiv, ma jäin magama.  Kui ma paari tunni pärast uuesti ärkasin, oli ta kadunud.

Ma ei taha, et ta uuesti tagasi tuleks. Guugeldasin isegi, mida tegema peab ja tundub, et peale tööd lähen kohe havisaba ja meresoola ostma. Ausalt, ma ei ole hulluks läinud. Nurusin Marekit, et nad juba täna koju tuleks, sest ma ei tahaaaaaa üksi jälle mingi jamaga tegeleda öösel, aga no muidugi ta ju ei tule. Ütles, et tulgu ma õhtuse paadiga saarde, tulema koos hommikul tagasi. Muidu isegi võiks, aga inimesed naeraks mind nähes surnuks. Miks? Kujutate ette mind sellisena mööda saart jalutamas? Mhm, ma ka mitte. Ma oleks nagu moodne versioon Lia Laatse tegelaskujust “Siin me oleme” filmist😀

Jään lootma, et havisaba ja meresool aitab🙏🏻

 

2019 aasta …

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

Hullumaja!… Meri kohiseb, lambad määgivad…

Kutsuge mind idioodiks, aga mina ei saa aru, miks kõike vana ja väärikat peab ilmtingimata moodsaks tegema. Võtame kasvõi meie enda vana palkmaja. Miks te seda ära ei renoveeri ometi, küsitakse meilt tihti. Uskuge mind mu süda tilgub verd kui ma vaatan seda lagunevat hoonet, kuid vastus on liigagi argine – meil ei ole selleks piisavalt finantse. Kas te teate, mis sellise maja renoveerimine maksab? Ma võtsin eelmisel aastal hinnapakkumisi. Raha eest, mille eest ma sain osta sauna, ei oleks ma saanud katustki vahetatud. Seda peaks kindlasti säilitama ja issand kui nunnu see on, kuuleme me tihti. On tõesti, ma ei vaidle vastu, aga selle “vana sara” renoveerimist ei toeta keegi.

17391904_1699740553376458_1549125581_n

Lugu on teistsugune ühe teise “vana saraga” – Prangli sadamakuuriga, mille ümber juba pikemat aega tobe ja piinlik trall käib. Mingil põhjusel leiab Viimsi vald, hoolimata inimeste vastuseisust, et renoveerimise ja säilitamise asemel tuleks see maha tõmmata, sest sadam on vaja moderniseerida. Eile lugesin, et selle asemele on planeeritud konteiner, et turistidel oleks mõnus seal praami oodata. Ausalt, mis värk sellega on, et Eestimaast peab vägisi kohe Estonia tegema? Kas see inimene, kes selliste ideedega välja tuleb, on üldse saarel käinud ja praami oodanud, et ta oskab arvata, et hetkel on seal turistidel nii ebamugav? On ta üldse kursis sadama hingeeluga? Kelnase sadam on läbi aegade olnud Prangli saare elanike jaoks oluline kokkusaamiskoht. Kui kunagi püüti sadamas kala, siis tänasel päeval püütakse turiste. Seda ikka selle parimas tähenduses. Sadam on esmane kokkupuutepunkt külaliste ja kohalike vahel. Või miks muidu kogunevad elanikud ikka veel igapäevaselt laeva saabudes sadamasse vaatama, kes täna tuli? Ikka põnev ju, kes tuleb! (loe Prangli sadamakuuri lugu pikemalt siit).

Ma ei saaks olla rohkem nõus sellega, et kui lammutad vanad hooned, oled sa teinud, midagi, mida ei saa tagasi võtta. Jah, lammutamine on lihtsam, kuid töö ja vaev on väärt seda, et alles jääks nii ajalugu kui praktilisus. Vaadake selle loo päisepilt. Mõelge nüüd ise, mis oleks Pranglile sobilikum, kas see, et hoida ja säilitada saare eripära nii palju kui võimalik või ehitada sinna asemele keskpärane eurohoone. Lugesin eile, et Viimsi Vallavolikogu on lisanud 2020.aasta valla eelarvesse 50 000 eurot Kelnase sadamasse konteiner-ootesaali ja dushiruumi rajamiseks. Kas te sooviksite Pranglil pärast lahedat saarepäeva Kelnase sadamas laeva oodata konteineris? Jah, Pinterest on täis lahedaid konteiner-majade näiteid ja mina ka olen mõelnud, et selline konteiner-maja oleks meil siin Ussipesas turistide majutamiseks täitsa lahe, AGA kui mul oleks 50 000 eurot ja kaalukausil kas taastada vana või tuua kohale konteiner, siis ma ju ei kõhklekski, mis siia keskkonda rohkem sobiks. Andke mulle andeks, aga kas Viimsi Vallavolikogus on täiesti mõtlemisvõimetud inimesed või mis paneb inimesi üldse selliseid ideid välja pakkuma? Kas need inimesed ei saa aru, et just selle saare ajalugu ja natuke räsitud-romantiline ilme ongi see, mis turiste kohale meelitab. Jätame midagi alles ka nendele, kes hindavad ajalugu ja loodust. 

64906244_2334045650180376_7335693730843721728_n

Kas te Lofootidel olete käinud? Mina olen. Ma olen ööbinud vanas kalurihütis, ilma mugavusteta, sest see on osake selle saarestiku võlust ja ajaloost. Ma räägin teile sellest natuke. Rorbu´d ehk lihtsad kalurihütid on tillukesed punaseks võõbatud, valgete ukse-ja aknaraamidega nukumajakesed. Kobaras koos, õõtsumas paadisillal, mägede ja igast ilmakaarest ümbritseva mere taustal. Ma kujutasin ette, kui haavatavad need tillukesed majakesed võivad loodusjõududele olla. Ja arvatavasti just see haavatavus tegigi majakesed nii kutsuvaks ja omamoodi romantiliseks. Iga rorbu ees rippusid puidust valmistatud kuivatusrestidel, mis mulle kõrgeid vaibakloppimispuid meenutasid, värsked või juba kuivatatud kalad, kollastes ja oranžides vihmakostüümides kalurid ronisid meisterliku osavusega mööda kuivatusrestide konstruktsioone. Majade ees valgete laudade taga ja valgetel toolidel nautisid turistid päikest ja jõid veini. Ninna tungis eriline kalurikülalõhn – see oli segu värskest ja kuivatatud kalast, tuulest, tõrvast, veinist, keskööpäikesest ja ajaloost. Loofootidelt pärit kuivatatud kala, ”Tørrfisk fra Lofoten”, valmistatakse samal meetodil nagu aastasadu tagasi, nendel samadel vaibakloppimispuid meenutaval kuivatusrestidel , mida tegelikult norra keeles „hjell’iks“ nimetatakse, kuivatades. Enne kuivama panemist eemaldatakse kalalt maks ja mari – millest esimene läheb kalamaksaõliks ja teine kaaviari valmistamiseks. 

blogger-image-355188052.jpg

Esimesed rorbu’d lasi kuningas Øystein ehitada juba 1120.aastal, et kaluritel oleks kusagil ööbida. Kas te arvate, et nad on sellest ajast just sellisena säilinud? Tuulte ja tormide käes? Või on neid renoveeritud? Uuesti ehitatud, et ajalugu jääks? Lihtsam ja praktilisem oleks sinna ka konteinermajad püsti panna. Erinevalt Viimsi vallast, seal aga hoolitakse oma saare(stiku) loost.  Kui vanasti olid need paadikuuri väga lihtsad ja väiksed, koosnedes harilikult vaid kahest ruumist, elamiseruumist ja magamisruumist, siis tänapäeval on aga rorbu’sid võimalik leida alates kõige lihtsamatest kuni väga luksuslikena välja. Rorbuferie on väga levinud ja armastatud turistide hulgas. See on üks põhjus, miks sinna minnakse. Turiste on igat tüüpi, aga soovi korral mahuvad saarele ära mõlemad – need, kes hindavad vana ja need, kes hindavad euroremonti, bling-bling´i ja Kohviveski kombel kurdavad, et “Hullumaja!… Meri kohiseb, lambad määgivad…” Viimaste jaoks ei pea ajalugu maha lammutama ja saart ära remontima. Saab ka teisiti. Kui tahta.

 

 

 

Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu saar, mis seedripalme kasvatab!

Üldiselt ei ole ma see tüüp, kes vanu asju taga nutab, ja see ei tähenda sugugi, et mul ei tuleks mõnda vana asja meenutades nostalgia peale, sest mälestustel on vägagi tugev jõud. Minu lapsepõlv möödus näiteks suures osas Kivi tänava puitmajas ning oli tõesti kahju kui maja omanikele tagastati ja vanaema sealt ära pidi kolima. Kahju oli, aga mälestused jäid ja uutest kohtadest tulid peale uued mälestused. Seepärast ei ole ma otseselt kurb olnud ka selle pärast, et Viimsi vallavalitsus on otsustanud Prangli sadamakuuri maha lammutada. On küll ka minul sealt äärmiselt toredaid mälestusi, aga tuleb uus kuur ja uued mälestused olen ma mõelnud.

img_0646

Siis kui lugesin, et PRIA toetab kuuri taastamist/ehitamist, aga vallavalitsus on otsustanud selle ikkagi maha tõmmata, tekkis küll tunne, et midagi ei ole nii nagu räägitakse ja ilmselgelt peab sealt taga olema kellegi (poliitiline või majanduslik) huvi – Eestis on teadupärast õigete tutvuste ja piisava rahaga võimalik kõike teha, aga ikka otseselt ei tundnud kurbust. Sain isegi mingil määral aru vallavanema põhjendusest, et kuur on vana ja väsinud ning mis saab siis kui see mõne peo käigus kokku kukub. Mitte et PRIA rahadega ei saaks kuuri taastada, aga teate küll eestlast – lihtsam on maha tõmmata ja siis uus ehitada. Ega seegi otseselt vale pole alati, aga siis lugesin ma jälle vallavanema Laine Jänese selgitust, et mida te muretsete, tuleb uus kuur, lihtsalt moodsam, sest no kaua see kole sara ikka saarele tulijaid tervitab. Aeg on sadamaala moderniseerida!

Ja siis mul kihvatas.

IMG_3131

See kole sara on osakene saare võlust, nii nagu on seda ka liivased külatänavaid ja kiviaiad. Mulle tuli meelde üks jutt, kus räägiti, et Viimsi vallavalitsus tahab saare külavaheteed ära asfalteerida, et turistidel oleks parem liigelda. Ehitusele ettejäävad kiviaiad oleksid lihtsalt lammutamisele läinud. Ma ei tea, kas tegu oli külajutuga või on tegu ikka reaalse plaaniga, aga midagi nii idiooset ei olnud ma varem kuulnud. Teate, miks turist läheb sellele saarele? Sest tahab eemale argipäevast, linnamürast, kõigest sellest, mis on tavaline ja igapäevane. Prangli ei ole tavaline ja igapäevane ning see on just see, mis inimesi sinna kutsub. Seal jääb aeg seisma või liigub omasoodu. Saar on natukene ajahambast räsitud, kuid idülliline, romantiline ja nii pagana kutsuv oma kitsaste tänavakeste ja kiviaedade ning sadamakuuriga. Viimane tervitab minu arvates saarele tulijaid nii rõõmsalt, moodustab selle ees seisvate turiste ja kohalikke ootavate veoautode ja atv-dega, paadilt saabuvaid turiste hindavate kohalikega mõnusa terviku andes aimu sellest, milline Prangli on. Sadamakuur on saare näoga.

img_0606img_9444

Sinna ei ole vaja kaasaegset keskkonda, et turistid end paremini tunneks. Igal pool ei ole vaja euroremonti teha, see paaniline soov võiks olla minevik ja jääda sinna üheksakümnendatesse kui kõik palkseinad gyprociga kaeti, et ikka moodsam oleks. Tänaseks päevaks on suur osa  inimesi aru saanud, et kõik vana ei ole halb, vaid on omaette väärtus, inimesed on pöördumas tagasi lihtsama elu ja ajaloo, oma juurte juurde.  Me ei peaks enam vaevlema väikeriigi kompleksis, me oleme mu meelest maailmale piisavalt tõestanud, et oleme väike ja tubli, me peaksime olema uhked Eestimaa üle. Laulusõnu mäletate, et eile nägin veel Eestimaad, tondiraba ja rahvariiet, ugriverd, laulupidu, läänemerd?

img_9439-1

Aga Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”

IMG_3185

Kui sulle tundub ka, et saar ei vaja euroremonti, siis mine anna oma allkiri sadamakultuuri säilitamise poolt SIIN. 

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi X Muhu girl by Tiks

Jaanipäev on alati minu lemmikpüha olnud. Minu jõulud kui nii võib öelda. See ei tähenda minu jaoks hommikuni pidutsemist, kuigi eks ka seda on ette tulnud, vaid pigem on jaanipäev minu jaoks võimalus olla koos heade sõpradega, teha nalja ja lihtsalt autopiloot välja lülitada.

Kui me Idaga laupäeval Pranglisse sõitsime tundsin ma korraks, et ma ei taha sinna minna. Liiga palju rahvast, liiga palju melu, just nagu sõidaks juba Saaremaale, kõik tundus nii “teeme nii nagu kõik teised teevad, sest nii on kombeks”. Kohale jõudes sain ma aru, et selles paigas, kus meil on õnn elada, ei ole midagi “teeme nii nagu kõik teised teevad, sest nii on kombeks”. See on jätkuvalt selline koht, mis iseloomustab sõna “idüll” kõige paremini. Ärkad, jood kohvi, käid rannas, saare eksursioonil, valmistad šašlõkki, mida on maitsetatud kodusiidri ja tüümiani ning koriandriga, kuulad klassikalisi jaanilaule, vahelduseks sekka Muhu girl, jood veini, lähed külapeole, kiigud, võtad lõpuks väsinud lapse sülle, lähed koju ja poed teki alla. Sääsepinina saatel, sest sa oled akna lahti unustanud.

Hommikul unustad hambad pesta.

Aeg jääb seisma.

Ida sai endale kaksikõe. Oh seda nuttu kui oli aeg hüvasti jätta, oh seda vanemate leidlikkust, kuidas lohutada ja mida kokku lubada (ikka teostatavat!), et lastel kurb poleks laiali minna. Mina sain ka endale kaksikõe. 26 aastat noorema. Lõpuks ometi keegi, kes on minuga samal lainel. Harry Potteri lainel.

Ma tegelikult täiesti mõistan, miks Marek igal võimalusel sinna ära põgeneb. Koht, mida sõnadesse ei anna panna ja mida pildid ei edasta. Muidugi on oluline roll ka inimestel. Eeskätt pererahval, kelle lahkusel ei ole piire. Teiseks headel sõbradel, kellega kunagi igav ei hakka.

Head sõbrad, kes sind mandrile ära viivad kui sa oled laeva väljumise aja valesti meelde jätnud.

Sõnadesse on meie jaanipäeva raske panna.  Võib olla see trobikond pilte annab edasi mõned emotsioonid.

Kui te küsite, miks ma ühel pildil toolil olen, siis ma pidin lõpuks selle nunnu lambatalle eest põgenema. Ta oli nagu koer, liputas saba ja ronis sülle ning käis kaasas. Selline nagu Olle “Bullerby lastes” kooli kaasa võttis. Kui aga nunnu pahaseks sai, et talle tähelepanu ei pöörata, siis ta hakkas puksima. Seepärast ma toolil olengi.

64755057_433534094134603_7190967008144392192_n64764451_436584600257942_1930158972837298176_n64775856_445411486039676_1690894655538855936_n64847792_2413154225401609_5413124493499432960_n64906244_2334045650180376_7335693730843721728_n64914143_2520466067972923_5977392112822386688_n65001958_2183001775324932_2978328694700900352_n65022544_2324990450955513_2811895104208371712_n65101923_506285103474580_3666939697461985280_n65465083_452607108869316_8208000622293680128_n65508691_2374438302786759_8925432646612287488_nDSC07807DSC07813DSC07816DSC07817DSC07838DSC07823DSC07833DSC07846DSC07841DSC07862DSC07873DSC07900DSC07915DSC07923DSC07929DSC0794764784581_2301179699935617_8490095989850374144_n.jpg

64960926_323948895174140_3132135132882796544_n65640195_325936168297957_8920696697844137984_n64872115_340831599920540_4492004366722531328_n.jpgDSC07956