Haapsalust ja reklaamist

Vanasti (kõlab nagu “ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal”) käisime me Marekiga aastas paar korda Haapsalus. See on vaieldamatult üks minu lemmiklinnakesi Eestis. Viimastel aastatel ei ole me millegi pärast sinna peaaegu üldse sattunud. Ma ei teagi miks, aga see viga sai nädalavahetusel parandatud ning võiksin siinkohal sõnadega “Haapsalu on jätkuvalt võrratu” selle postituse ka lõpetada, sest kõik oleks öeldud.

Aga ma ütlen natuke veel. Siiani on minu jaoks olemas olnud kaks Haapsalu. Üks on spaa-Haapsalu, mis tähendab laias laastus seda, et valin välja sobiva paketi ja veedan nädalavahetuse spaas. Naudin hoolitsusi, spaaprotseduure ja niisama olemist – linna peale suurt ei jõua, sest lihtsalt mõnus rammestus on nii suur, et ei viitsi. Teine Haapsalu on käin-mööda-linna-Haapsalu, mis tähendab, et ma olen turist selle kõige otsesemas mõttes. Käin ja jalutan läbi kõik kohustuslikud vaatamisväärsused promenaadist kohvikuteni.

Seekord lisandus ka kolmas Haapsalu. Lastega-Haapsalu, mis tähendas seda, et tegevused ja kohad, mida külastada, olid sellised, kus lastel igav ei oleks. Ja ega see ka kõige lihtsam pole kui koos on kaks perekonda, kel erinevad harjumused ja soovid, püüa siis see kuldne kesktee leida. Õnneks leidsime. Hea, et mul viimasl hetkel õnnestus Dexter maha raputada ja talle lapsehoidja leida, sest kahe lapse ja koeraga oleks see minipuhkus ilmselt kõike muud kui puhkus olnud. Nüüd siiski oli.

Ma ei olnud Iloni imedemaal käinud. Te olete? Kui ei ole, siis soovitan soojalt. Lastega või lasteta. Hästi hubane ja sümpaatne muuseum. Ei ole küll vilesid ja tulesid ja tuld purskavaid lohesid, aga on armas. Nii tore on kuidagi külastada kohta, kus on elanud sinu lapsepõlve lemmikraamatute imeliste illustratsioonide autor. Kõnnid mööda muuseumi ja tunned korraks, kuidas Ronja, Korp, tötskääbused, Emil ja Ida, Karlsson ellu ärkavad. Jalutad ja mõtled kui uhke tunne on, et just Haapsalu on inspireerinud maailma kõige ägedamate lasteraamatute pilte. Neid samu, mida sai lapsena vaadatud, imetletud ja vildikaga värvitud ning raamatute sodimise pärast hiljem emalt pahandada saadud. Nii palju lapsepõlvemälestusi tuli meelde. Jutustad neid edasi oma lapsele ja lubad, et koju tagasi minnes hakkame “Ronjat” õhtujutuks lugema. Või “Lõvisüdameid”. Viimane on mu absoluutne lemmikraamat! Mõte Nangijaalast on mul aidanud nii mitmed rasked hetked ja kaotused kergemini üle elada.

Edasi jalutasime promenaadile. Imeline vananaiste suvi ja Haapsalu promenaad ning rand. Võimalik, et klišee, aga kas saab veel olla romantilisemat paika? Lapsed olid muidugi pettunud, et rannas enam jäätist osta ei saanud ning kibelesid linna kohvikusse ning see lühike aeg, mis me promenaadil saime olla, jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud seal valgel pingil istuda, merd vaadata, nautida vaikust ja mõelda omi mõtteid. Kuni päikeseloojangu ja hiliste öötundideni. Lastega ei saa. Tuleb lihtsalt tagasi minna. Haapsalu on liiga romantiline linn, et sinna mitte tihedamini sattuda.

Me ei käinud seekord otseselt rohkem kusagil, lihtsalt jalutasime (et mitte öelda, et ma viisin iga kord otsetee asemel meid ringiga punktist a punkti b) mööda tänavaid, nautisime ilusat ilma ja puitarhitektuuri (okei, seda viimast nautisin ilmselt mina oluliselt rohkem kui teised). Mõnus laisk laupäev oli.

Instagramis küsisin teilt soovitusi ööbimiseks ning esimese hooga olin kindel, et valin ööbimiseks Epp Maria Kokamäe galeriimajutuse, sest see tundus täpselt see õige, kuid 149 eurot öö eest enam nii täpselt see õige ei tundunud. Valisin kõrgeima hinde ja parima hinna järgi Lapmanni külaliskorterid. Kui see oleks makstud reklaam või koostöö, siis ma ütleksin selle koha kohta vaid kiidusõnu, sest 45 euro eest oli korter väga korralik, armas ja heas asukohas, ma jätaksin miinused välja toomata. Kui ma aga olen maksev klient, kes tegi oma otsuse lisaks heale hinnale ka 9,6 punktise keskmise hinde järgi, siis ma toon välja ka miinused.

Miks ma sellest niimoodi räägin? Mitte et ma oleks väga süvenenud, aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Turundajate Liit lõid koostöös juhendi  sotsiaalmeedias reklaami avalikustajatele, mis kohati vist kirgi kütab. Selle valguses ajab mind ikka ja jälle muigama suunamudijate/influentserite suhtumine, et “olge reklaami tellides valmis ka selleks, et toode/teenus mulle ei meeldi ning ma kirjutan ausa arvustuse”. Kammoon, need on ju kaks eri asja! Mitte keegi ei telli raha eest reklaami, mis tuhandetele lugejatele ütleb, et teate see ja too ei meeldinud. Kes maksab, tellib muusika. Ja see on okei, reklaam on okei. Mulle isiklikult meeldib reklaampostitusi lugeda, mulle meeldib neid analüüsida. Hiljuti lugesin Promoty lehelt, et turundusinimesed pahandavad suunamudijatega, et nood kõik koostööd vastu võtavad. Mina ütleks, et siin ei saa kuidagi kivi suunamudijate kapsaaeda visata. Oletame, et mu sissetulek sõltubki suures osas/vaid suuna mudimisest. On ju igati inimlik, et võtad vastu võimalikult palju, sest kellele siis raha teenida ei meeldiks. Pigem peaksid turundusinimesed ise peeglisse vaatama. Kui tundub, et üks või teine võtab vastu kõik koostööd, siis äkki valid mõne teise? Või teed enne taustauuringut, kellele koostööpakkumisi teha, kes sobiks kokku su brändi ja tootega. Mu meelest nii lihtne.

Kui ma tegin Hotelliveebiga koostööd, siis aegajalt tahtsin ma ka kirjutada ausa arvustuse, aga minu töö oli hotelle reklaamida. Seepärast ka see koostöö lõppes, sest kuigi jätkuvalt olen ma seda meelt, et Eesti hotellide tase on väga kõrge ning igast hotellist saab kirjutada keskendudes vaid positiivsele, tundus mulle, et sellistest “arvustustest” ei ole kellelegi kasu.

Aga tagasi seekordse ööbimiskoha juurde enne kui teema lappama läheb. Kas ma jäin majutusega rahule? Jah, kindlasti. Hind, asukoht ja suhtlus olid väga head. Ma olin broneerinud ühe teise toa, kuid kui selgus, et korterid on omavahel ühendatavad, küsisime me, kas saaksime toad vahetada, sest siis saaksid lapsed omavahel justkui ühes toas olla, kuid vajadusel saame vaheukse kinni panna ja igaüks tagasi oma tuppa kolida. Meie tuba Idaga sai selline:

Meiega kaasas olnud teise pere tuba oli võimalik ühendada kardina taga peidus oleva ukse kaudu. Köögi kõrvalt läks uks edasi ka kolmandasse korterisse (seal kus me algselt pidime Idaga olema), nii et vajadusel saab omavahel ühendada lausa kolm korterit. Seega, kui mitme perega koos minna, aga ei taha päris ühte maja/korterit võtta, on selline lahendus mu meelest ideaalne.

Kas ma läheksin samasse ööbimiskohta uuesti tagasi? Jah, kui minek oleks uuesti samamoodi mitme perega ja tahaks ühendatavaid tubasid. Kui ma nüüd läheksin uuesti üksinda või koos vaid oma perega, siis pigem mitte. Minu jaoks on 9,6 keskmine hinne väga kõrge ja siis ma julgen ka natuke norida, kui minu arvates see hinne ei ole päris adekvaatne. Mis mulle ei meeldinud? Esiteks väga kitsas parkimine. Kuna tegu on endise autoremonditöökojaga, siis parkimisplats on kohe tubade ees esimesel korrusel (nii nagu autoremonditöökodade juures tavaliselt ongi ju), aga dämn see oli kitsas. Mina loobusin ise parkimisest, mul oli selle parkla jaoks liiga suur auto. Oleks pidanud oma PT Cruiseriga minema. Ausalt, hästi raske oli seal manööverdada ja tagurdada. Teiseks oli voodi madrats kehv, olles keskmisest võib olla pirtsakam, siis ma julgeks öelda isegi päris kehv. Hommikul oli mul selg igatahes valus. Kolmas miinus on muidugi juba vaid norimine, aga olles ühes kõige romantilisemas Eesti linnas, tundsin ma puudust aiast ja lillepeenardest. Eriti sellise imelise ilmaga. Oleks tahtnud istuda õues ja juua klaasikese veini samal ajal kui lapsed toas multikat vaatasid, aga nunnu aia asemel oli asfaltiga parkimisplats. Norimine ma tean, aga just seepärast see ongi aus arvustus, mitte reklaam:) Mina paneks hindeks 8,7-8,8. Ja valiks mõne ööbimiskoha mere vahetus läheduses. Sellise ilmaga oleks ma täiega õhtul ujuma tahtnud minna. Või hommikul. Aga nii, et oleks saanud mereni jalutada oma kohvitassiga ja hommikumantlis.

Kui väike norimine kõrvale jätta, siis ma lõpetan ikkagi samade sõnadega, millega põhimõtteliselt sai ka alustatud. Haapsalu on jätkuvalt võrrrrrratu!

Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev//Adult mode off and childish mode on!

Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles sel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis. Naistepäeva eel tekkis mul mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja Ussipessa tundus nii igav.

Minu valikuks sai hotell London Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi  ning  ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa  lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka mitu aastat Eesti  parimate restoranide hulka kuulub. Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.

Te ju teate, et ma olen tegelikult Tartu tüdruk? Kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsutamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunemaid paiku.

IMG_5619.JPG

Kui külm põski ja nälg kõhtu näpistama hakkas, oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeeilikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.

IMG_5690.JPGIMG_5677IMG_5624

Muide, kui te olete ka naistepäevausku nagu mina ja mõtlete, kuidas seda tähistada või milliseid vihjeid mehele anda, siis ma soovitan teil vaadata Londoni ja Polpo poole. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis naistepäeva ajal on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Ja kui sellest veel väheks jääb, siis 10.03 on Uku (ikka Suviste, muidugi) teid seal ootamas. Mmmmm….šampus. Mis teie siis arvasite?Uku Suviste peale mõmisemiseks olen ma liiga vana ja liiga abielus ja liiga ülekaaluline.

IMG_5662IMG_5658

Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib olla isegi mitte selle pärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.

Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.

Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära. Ahjaa, ma ei tea, mida koristajad tuba koristades pärast mõtlesid. Ei, me ei korraldanud mingit läbu, me lihtsalt sõime nii nagu oleks viimne päev tulemas. Asi oli nimelt selles, et kuigi Polpo kostitas meid suupistetega, läksid meie jutud ülikooli peale. Kuidas raha ei olnud ja siis sai Tsink Plekk Panges munariisi söömas käidud, sest rohkemaks polnud raha või priiskamise päevadel Tavernast pitsa tellitud. Nostalgialainel olles ja kuna kõik toidukohad olid ju käe-jala juures otsustasime me vanade aegade meenutuseks nostalgiatoite tellida. No sai natuke rohkem kui munariis ja väike pitsa;)

IMG_5701IMG_5710IMG_5713

Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks Helen Valk-Varavin ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba järgmisel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell me juba põõnasime nagu kotid. Või vähemalt mina. Sõbranna oli isegi kontrollimas käinud, kas ma ikka elus olen, sest ta polevat kedagi näinud nii liikumatult magamas. Ma olin lihtsalt väsinud. Mu viimase aja unegraafik oli tiba peapeale läinud ja see oli päris kurnavaks muutunud.

IMG_5721.JPG

Hommikul ärkasime me teise sõbranna uksele koputuse peale. Ma pidin minestama. Kell oli üheksa. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.

Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.

IMG_5617.JPG

I’ve lost count on how many years in a row I’ve meet up with my girlfriends every month to do something fun together. Five, maybe six years? It doesn’t even matter, it’s just one of those nice traditions. This February it was my turn to host the girls or ask them out somewhere but I didn’t have any time. We ended up meeting this Saturday which obviously was already March. In anticipation of International Women’s Day I had a thought of organising a lovely girls’ night out. But where? I don’t have anywhere in Tartu to invite the girls over to and inviting them to my home, Ussipesa seemed such a boring idea.

I ended up choosing Hotel London in the middle of Tartu. I made the choice based on its location: the hotel is in the old town of Tartu, town hall square, university and the Dome Church Hill as well as places to eat are all just around the corner. So in nice weather it’s perfect for a little walk around the the Dome Church Hill and then for finding a place to eat based on what we end up fancying. Also, I must mention the hotel restaurant Polpo, which has been among the best restaurants in Estonia for years. I have a very special relationship with Hotel London. It was one of the first hotels that I visited when I was reviewing hotels and I was so impressed by the reception that first time that I was almost a little bit upset that I did’t have more reasons to stay in the hotel when visiting Tartu. Life and circumstances, however, have changed and now over the years I’ve had many a reason to stay in hotels in Tartu. Hotel London has often been my place of choice for the aforementioned reasons.

You do know that I’m actually a girl from Tartu? When I was younger, I wasn’t keen on the sleepiness of Tartu but over the years I’ve come to appreciate it more and more. The weather on Saturday was gorgeously sunny and so the only right thing to do before the girls arrived was to go for a little stroll around the town. I walked up to Dome Church Hill, across the Bridge of Angel and the Bridge of Devil, past the Old Observatory, Gunpowder Cellar, ruins of the Dome Church, statue of Kristjan Jaak Peterson, Kissing Hill; I walked and reminisced like an old lady. I’ve walked across the Dome Church Hill many times – in good spirits and bad, in order to pass the time or be romantic, to have a drink before heading out clubbing (I’ve been a penniless student after all!) and ran over the hill to make it from one lecture to another. Dome Church Hill is one of the most beautiful places in the world in my option.

When the cold started biting my cheeks and my stomach started rumbling, I knew it was time to head back indoors. I had ordered a lovely aubergine dish and a glass of well-rounded wine from Polpo. So I threw myself on the couch and enjoyed the rerun of “Windward Land” on the TV. It felt nice and homely. Snug and cosy. The warm sunshine was pushing into the room through the curtains and there were fresh tulips on the table and I know this will sound awfully like a cliché but I felt how spring was making its way into my heart. I felt like it was no longer far away.

By the way, I don’t know if you believe in celebrating International Women’s Day the way I do and are wondering how to celebrate it and what hints to drop to your man. Either way, I suggest to have a glance at Polpo and and Hotel London. Even if you don’t plan on staying there for the night, then they have a number of good offers around International Women’s Day. I have a couple of favourite champagnes, they didn’t have Charles Heidsieck on their offer but Ruinart and Veuve Cliquot are waiting for you in Polpo. And if that’s not enough, then on 10th of March Uku (Suviste, obviously!) will also be there for you. Mmmm…. Champagne! What did you think? I am too old and too married to think about Uku Suviste:D

While I was waiting for the girls to arrive, I turned on the sauna. Not only because I don’t have that luxury in my own home or because I felt a bit cold but mainly because I just love wrapping myself into a comfy bathrobe when I’m in a hotel room. I would’ve done it sooner but I find it more polite to greet your friends in proper clothing.

It had been so long since I’d last seen my friends that one of them had even had a baby in the mean time! Okay, I’m joking, of course I knew she had had a baby but this was the first time that I had met tiny Adeele. Taking a newly born to the presidential reception is a bit against the rules of etiquette but the tiny princess cannot ruin any girly dinners in any way!

When’s the last time you did something together with your girlfriends? If it has been a while, let me recommend you a slightly different girly evening: good food, good wine, good company and laughing until you cry. We giggled like teenagers and laughed over silly stuff. We were completely childish. Adult mode off and childish mode on! Every now and again it hits the spot completely. I’ve no idea what the housekeepers must have thought when they were cleaning the room. No, we didn’t turn the room upside down, we just ate like it was our last meal ever. Although Polpo provided us with snacks, we started talking about our university days. How we didn’t have any money and how we went to eat egg-fried rice at Tsink Plekk Pang because that was all taht we could afford, or how when we splashed out, we ordered pizza from Taverna. Feeling nostalgic and with everything being so close by we decided to order all those student foods for sake of memories. And of course we ordered a bit more than some egg-fried rice and a small pizza.

My sister brought me an early birthday present – Helen Valk-Varavin designer jewellery. She re-gifted her ones. This was so damn sweet of her because I have tried for years to talk her into giving them to me. And so suddenly I was reminded that I turn 37 next week and our quiet Saturday night turned into… I’d like to say into a wild celebration but I must admit just into quiet celebrations. At ?? o’clock we were already asleep like babies. Or at least I was. One of my friends had even checked on me to make sure I was alive since she had never seen anyone sleeping without moving one bit. I was just so tired. Lately, my sleeping schedule has been turned upside down and it had become quite exhausting.

In the morning, we woke up to another friend knocking on the door. I nearly passed out. It was nice o’clock. I can’t remember the last time that I had to be WOKEN at nine o’clock in the morning. I usually check out of hotels around nine. This time I checked out twelve minutes to twelve. I just stayed to enjoy the room, the peace, the rest, the time for myself. I drove out of Tartu with spring in my step and a warm feeling in my heart. Yes, a double cliché; laugh away but sometimes it just feels like nothing can upset you and everything makes you feel good.

Sunday in Tartu was traditionally sleepy. Empty. But full of sunshine.

 

Jõulud Pärnus ehk #hakkamesättima

Me pidime jõulud veetma Pärnus Kurgo Villas nii nagu ka aasta varem, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et Pärnusse jõudsime me alles eile, vabariigi sünnipäeva eel ja vähendatud koosseisus. Lihtsalt kui me oleksime jäänud ootama, kuna Marek kogu Eesti eest töö ära teeb, siis oleks me villasse jõudnud alles öösel ja sellest oleks paganama kahju olnud. Tuba, kus me seekord ööbisime, oli nii imearmas, et seal oleks olnud patt vaid magada.

Kui ma korraks olin ikkagi kurb, et me Marekit ära ei oodanud, siis üsna kiiresti mõtlesin ma ümber. Mitte Mareki suhtes, aga kurbuse suhtes. Milleks kurvastada? Mul oli kaasas pisike printsess, kes ei suutnud ära imestada, et ma ta “printsesside tuppa” olin toonud. Nii me veetsimegi printsesside vääriliselt 23.02 Pärnus. Eriline tunne oli, sest just Pärnus loeti 100 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Fotosessioon 1Fotosessioon 2Fotosessioon 9Fotosessioon 3Fotosessioon 13Fotosessioon 10Fotosessioon 4Fotosessioon 5Fotosessioon 7Fotosessioon 6Fotosessioon 14Fotosessioon 15

Kurgo Villast ja sellest, MIKS seal oma puhkus veeta, pikemalt esmaspäeval Hotelliveebi blogis.

Fotode eest kniks ja kraaps fotograafile Kristhel Vaht. Kurgo Villale ja restoranile Piparmünt sama suur kniks ja kraaps.

Puhkasime end Idaga nii välja, et hommikul kell kuus olime juba üleval, kella poole kaheksa ajal nõudsime juba hommikusööki ja kell üheksa liikusime juba Ussipesa poole, et pidu pidama hakata. Koduteel möödusime kolonnist, mis Läti poole põrutas. Autod Eesti ja Läti lipud. Ühtepidi khuul, et eestlased niimoodi koos midagi teevad. Teistpidi ikka maru piinlik.

Ilusat sünnipäeva kõigile!

Suvaline loba hotellidest ja muudest ööbimiskohtadest

Kui me eelmisel aastal käisime perega Jurmalas, siis sel aastal tuli meie seltskonnal plaan minna Prantsusmaale. Noh et lastel lõbus ja meile endale midagi ja kes siis Prantsusmaale ei tahaks, eksju. Ma olen Pariisis käinud vaid korra. Enelini moekooliga. Juba fakt, et ma käisin seal sellise kooliga, ütleb, et see oli sada tuhat aastat tagasi.

Sihtkoha leidmine on lihtne. Kõik sõltub võimalustest ja viitsimisest. Siin ei ole ka kokkuleppe saavutamine reisiseltskonnaga raske, küll aga tekivad erimeelsused ööbimispaikade valikul. Mitte halvas mõttes erimeelsused, lihtsalt erinevad soovid. Minu töö, nii blogija kui ärikonsultandina, hõlmab päris palju hotellides elamist. Viimati kui ma pidin ööbima ülehinnatud ja ebaisikupärases Thon hotellis, tundsin ma, et mul on kopp ees hotellidest (hotelli plussiks oli siiski väga hea Rootsi laud). Kõik on sama ja korduv. Ainsad plussid, et ei pea koristama ja hommikusöök on hinna sees.

Kuigi nüüd Kopenhaagenisse hotelli broneerides otsisin ma end vigaseks, et leida hotell, mis oleks okei asukohas, okei hinnaga ja sisaldaks hommikusööki. Ärireisidel on mulle oluline, et hotellis oleks hommikusöök, sest tihti ei ole mul aega süüa enne õhtut ja siis on hea kui vähemalt hommikut on korraliku toiduga alustatud. Lõpuks tegin järgiandmise selles, et tuba on jagatud vannitoaga. Muidu tundus igati okei. Hinna mõttes ka. Mul on selline kiiks, et ma ei taha hotellide eest liiga palju maksta.

12329168

Vähemalt tean ma, kus me Odenses ööbimine. Sai jälle üks armas koht avastatud, kuhu tagasi minemata jätmine oleks patt. Hästi lihtne, aga äärmiselt sümpaatne motell.

IMG_3061

Oslos ööbimiseks valisin ma jälle Gjedsjø Gårdi. Põhjuseid selleks on lisaks heale hinnale ja sobilikule asukohale (Oslost küll veidi kaugemal, kuid kuna mul on vaja olla ka Skis, siis Skiga võrreldes on asukoht imeline) ka suurepärane vastuvõtt ja imeline toit. Kui ma nüüd läbi Bookingi broneeringu tegin, sain ma nendelt eraldi kirja, et andku ma teada, kas nad saavad midagi ette valmistada, et ma end nende juures hästi tunneks. Võimalik, et nad kirjutavad nii kõigile, aga selline personaalne lähenemine annab nii palju juurde.

_file=Gjedsj_Gaard_stue_1803380655.jpg&dh=533&dw=800&cropX=0&cropY=79&cropH=640&cropW=960&t=4&

Kus aga ööbida Prantsusmaal? Et oleks Disneylandi lähedal ja mulle sobiva hinnaga. Muidugi oleks ma võinud broneerida hotellitoa nagu pool meie reisiseltskonnast tegi, aga siin oli mitu aga…1)ma ei taha olla vaid standard double hotellitoas kui ma olen puhkusel 2) ma ei taha  (loe: saa) maksta 1190 eurot, et saada hotellituba, millega ma oleks rahul. Hommikusöögi olemasolu puhkusereiside ajal ei ole mulle üldse oluline. Pigem mulle (erinevalt argipäevast) meeldib hommikusöögi ja lauakatmisega päeva alustada. Mina oleks muidugi võinud vabalt otsida sobiva hinnaga airbnb ka Pariisis ja seigelda busside või metroodega, aga laste peale mõeldes tundus siiski mõistlik, et oleksime Disneylandile lähedal ja piisavalt koos.

Jurmalas ööbisime me erinevates hotellides ja siis oli kogu aeg vaja Idale selgitada, miks Rihannat ei ole ka seal. Ma guugeldasin üks õhtu vist kõik võimalikud variandid läbi, nii et vaatasin ka vahemaid sellest hotellist, kus teised elavad. Mida kaugemale sellest konkreetsest piirkonnast, seda soodsamad ja põnevamad olid ööbimiskohad (4 ööd neljale oli võimalik saada juba 300 euroga), aga kui ikka piirkondi ei tea, siis oli raske valida, milline neist “very close to Disneyland” on. Meie kodu on ka “close to Tallinn”, aga oleks ikka nadi küll kui osa seltskonda ööbib Tallinna vanalinnas ja teine osa Ussipesas. Et ma ikka rahule ei jäänud, hakkasin ma airbnb host´idele kirjutama. Neljas väljavalitud kohtadest oli (piltide ja arvustuste järgi) jackpot. 22 meetrit hotellist, kahetoaline korter hea hinnaga.

Mulle meeldib täiega ööbimiskohti otsida ja mitte valida esimest soovitatud hotelli. Olgu, võib olla kuhugi kaugemale ja tundmatumasse kohta reisides valiks ma esimese hooga safe choice hotelli, ei viitsiks ju teadmatusest kuhugi slumi või narkodiilerite naabrusse sattuda, aga igal võimalusel püüan ma leida midagi, mis lisaks valgetele linadele ja toateeninduse ka hingele pai teeks, mingi emotsiooni tekitaks juba läbi pildi.

183811442974765494243

Ka Hotelliveebi blogijana ei arvusta ma ammu enam pelgalt tube, vaid hoopis teisi asju, isegi pisiasju. Pean siinkohas tunnistama, et Eesti hotellid üllatavad mind siiski 99% ajast positiivselt, ka need hotellid, mille kohta ma esimese hooga mõtlen, et “ah, vaid üks suur hotell, mis siin ikka nii erilist olla saab.” Aga teinekord saab. Näiteks Dorpat ja Meriton on olnud ootamatud üllatused.

 

2017 kokkuvõte – TOP 5

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel ShnelliPeretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

19149

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

IMG_0058

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!)  – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on.  Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

IMGP5213

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius.  Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++.  Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

IMG_7190

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

IMG_3374

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse  Mesi Tare Saunapaat.  Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

IMG_0492.JPG

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

img_6769.jpg

Printsessi elu

Ma mäletan nii hästi oma kolumni “Anne & Stiilis”, kus ma kirjutasin, et miks ma peaksin oma beebit kutsuma printsessiks, kui tema soontes ei voola sugugi sinine veri ning ka oma käitumiselt ei ole ta kuidagi printsessi moodi. Läks aga nii, et me oleme ise temast printsessi kasvatanud. Muidugi ei tähenda see seda, et ta oskaks käituda nagu Briti kuningapere liige ja ikka lubab ta endale rohkem lollusi kui ma tahaks, aga tema soovid vastavad printsesside omale. “Emme, kuna me uuesti sinna lossi läheme?” küsis Ida kui me ta eelmise aasta sünnipäeva pilte vaatasime. Ma jäin mõtlema. Aga miks ka mitte sellest teha iga-aastane perekondlik traditsioon nagu ma aasta tagasi mõtlesin. Mina jumaldan mõisaid, printsess saab omale printsessiväärilise sünnipäeva ning Marek saab …võimaluse, et me talle kodu asemel kusagil mujal pinda käiks (nali muidugi. Ta lihtsalt on väga vähenõudlik. Võrreldes pere naistega). Vot nii palju siis oma lapse mitte printsessiks kutsumiseks.

IMG_3152.JPGIMG_3153.JPG

Ma olen 365 päeva jooksul külastanud n+1 hotelli, ma olen käinud siin ja seal, kuid käsi südamel pean ma ka ütlema, et Kõue mõis puges peale esimest külastust meie kõigi südamesse ja ei ole sealt enam ära läinud. See on selline paik, kus sa astud uksest sisse ja tunned end kodus. Nagu päriselt kodus. Võib olla mitte esimene kord, aga teine kord astud uksest sisse ja kõik mõjub nii tuttavalt. Kutsuvalt. Sõbralikult. Nagu oleks oma koju sisse astunud. “Aaah, kui mõnus tuba!” õhkas Ida kui tuppa sisse astusime. Meie tuba oli seekord vaatega õunaaiale ja tagaaiale, päike sillerdas mõlemast aknast sisse.  “Kas ma tohin kohe kleidi selga panna?” palus väike printsess, kelle ma päeval olin ta enda sõnade järgi “vanainimeseks riietanud, aga ma ju tahtsin printsess olla”.

IMG_3158.JPGIMG_3173.JPGIMG_3199.JPG

Kui Ida muutus mõisas printsessiks võluväel nagu muinasjutus, siis ka minus tekkis mingi ….hmmmm… edevus. Kuidagi kohe tekkis tahtmine põsepuna palgele panna ja pitsiseelik* selga tõmmata ja peeglisse vaadates mõelda, peeglike, peeglike, pole sel peegelpildil suurt häda kedagi.

IMG_3230.JPGIMG_3249.JPG

Eelmisel aastal veetsime me suure osa sünnipäeva õhtusöögist põrandal, siis seekord otsustasime me kogu õhtusöögi kohe kolida põrandale ja kutsusime kõik Kõue mõisas leiduvad kaisuloomad ühele mõnusale piknikule. Seda soovitan ma kõigil lastevanematel järele proovida. Nii lihtne, aga samas natukene kastist välja ja lapsemeelne sünnipäeva tähistamine. Meelde jääb ka erilisena. Siinkohal minu suuuuuuuuuuuur tänu Kõue mõisa töötajatele, kes Ida sünnipäeva talle ekstraeriliseks tegid alates üllatuskoogist kuni selleni, et ta tohtis neil põhimõtteliselt terve päeva sabas sorkida. “Sina mina oma tuppa ära, tee tööd, ma lähen räägin tädidega juttu,” kuulsin ma Ida suust vähemalt kümme korda. Ka kööki tohtis ta appi asjatama minna.

IMG_3266.JPGIMG_3327.JPGIMG_3314.JPGIMG_3336.JPGIMG_3285.JPGIMG_3356.JPGIMG_3349.JPG

Õhtu lõppes voodis õhupalli- ja padjasõda mängides. Hotellitubades ei ole telekat, mis muudab mõisas veedetud kvaliteetaja päriselt ka kvaliteetajaks. Ei mingeid kõrvalisi ebavajalikke segajaid.

Uus hommik saabus kiiremini kui me oleksime tahtnud. Enne seitset ajas Ida meid jalule, et me juba hommikust läheksime sööma. Hommikusööki pakutakse mõisas alates kella üheksast, sest ükski normaalne inimene ei taha sellest mõnusast luksusest nii kiiresti välja tulla. Meie ka mitte, aga Ida tahtis minna “lossi üle vaatama”. Nii me enne kaheksat koos mööda maja kolistasimegi. Samas oli see erakordselt mõnus. Laisk hommik. Vahelduseks nendele argihommiku kiirustamistele.

IMG_3373.JPGIMG_3374.JPGIMG_3372.JPGIMG_3368.JPG

Ma olen oma elus söönud sadu hotellihommikusööke ja seepärast hindan ma hommikusööke ilmselt juba mingite oma kriteeriumide, mis teistele võivad arusaamatuks jääda, järgi. Näiteks täna hommikul sõin ma kõige täiuslikumat kaerahelbeputru. Kõlab veidralt ma tean, aga ausalt, täpselt nii see oli. Teenindus nagu ikka laitmatu, nii et tekibki tunne, et oled mõisaproua.

IMG_3391.JPGIMG_3397.JPGIMG_3398.JPG

Lahkuda oli Kõue mõisast jälle raske. Kohe päriselt kahju oli sellest killukesest luksusest lahti lasta ja tormata koosolekutele. Läbi see selleks korraks saigi. Aga samas, kui mitte varem, siis täpselt aasta pärast oleme me tagasi. Loodetavasti ikka ka varem, sest see peidetud pärl Kose metsade vahel on…sõna pärl ütleb tegelikult enda eest kõik.

IMG_3433.JPGIMG_3139.JPG

 

*Samas otsin ma ka taga selle pitsiseeliku omanikku. See imeilus asi jäi Norras minu kätte ja ma ei suuda leida enam omaniku kontakti. 

 

Hotel Jurmala Spa + kingitus ühele lugejale

Nagu te teate käisime me sel nädalal Jurmalas. Ma olen seal ühe korra varem käinud, ka ööbinud samas hotellis, kus seegi kord, aga ma ei mäleta tollest reisist mitte midagi. Jätan piinliku põhjuse enda teada.

Ma ei tea, miks ma eeldasin, et Jurmala on väga väike linn, kus kõik käe-jala juures. Meie Idaga ööbisime Hotel Jurmala Spa´s, teised mereäärses hotellis, mille nimi mulle hetkel meelde ei tule. Kui siis õhtul otsustasime “keskpõrandat kokku saada” selgus, et vahemaa meie hotellide vahel nii suur, et ainus mõistlik liikumisviis oli taksoga. Kui ma siis takosjuhile mainisin, et issand, ma arvasin, et see on väike linnake paari tuhande inimesega, vaatas ta mind nagu juhmi ja ütles, et mitte nii väga, siin on umbes 50 000 elanikku. #piinlik

Jurmala on tõeliselt armas linn. Jah, võib olla tõesti mõne teise linnaga, nt Ventspils, palju kommertslikum, kuid samas ma ei saa öelda, et mind see häiris. Pigem käis kesklinnas mõnus melu. Samal ajal kui me seal viibisime toimus ka muusikafestival ja terve suvi on veel kontsert kontserdi järel toimumas. Jurmalast pikemalt kirjutan ma varsti Delfi Naisteka Suveerisse.

Hetkel tahaksin ma natukene meie hotellist rääkida. Sest nüüd ma tean, et Jurmalas on hotellide valik ikka väga suur ning ma usun, et soovitus kulub ära.  Hotel Jurmala Spa asub täpselt peatänava kõrval, kus käis täielik melu ja elu, aga seda ei pane tähelegi, sest teine pool ehk peasissepääs asub vaikses tupiktänavas, nii et meie Idaga läksime kesklinna avastama suure ringiga (no miks minna otse kui saab ka ringiga) ja minu üllatus oli suur kui peatänaval jalutades me lõpuks end jälle oma hotelli ees leidsime. Ideaalne asukoht kesklinnas, aga samas siiski paarisaja meetri kaugusel mererannast.

Fasade_Hotel_Jurmala_Spa (112).jpg

Foto peatänavapoolsest otsast

Meie Idaga ööbisime superior toas üheksandal korrusel. Meie toa absoluutseks suurimaks plussiks oli TÕELISELT suur voodi ja VAADE.

20205990_1456419597729913_1037581714_n.jpg

Suurte tähtedega VAADE! Vaate nautimiseks on hotelli 11.korrusel ka Seaside baar, kus ma soovitan kindlasti kõigil selle hotelli külastajatel minna üht kokteili ja päikeseloojangut nautima.

Lux_room (69)

SEASIDE (41).jpg

Hotellis asub ka korralik spaa, basseiniosa on kompaktne  – kahe basseini ja kahe mullivanniga, aga olemas on ka väga korralik saunakompleks. Mina ja Ida soovitame loomulikult jälle soola-aurusauna. Need on meie vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud. Spaaprotseduuride nimekiri oli väga pikk ning mul oli natukene kahju, et mul ei õnnestunud  Wellness Oasis pakkumistega tutvuda. Mul oli plaanis kaks kehahoolitsust teisel päeval.

20196949_1456419581063248_1531662745_n.jpg

Ainsaks kriitikaks hotelli kohta ütleksin ma, et restorani töötajad oleksid võinud gramm paindlikumad ning keeleoskajamad olla. Kui me kümme minutit enne hommikusöögi algust Idaga lobby´s ootasime tuli Idal joogijanu. Ma küsisin HÄSTI viisakalt inglise keeles, et kas ma tohiks klaasi mahla võtta, kuni ootama. Esimene teenindaja vaatas mind nagu oleks ma kolme tilka verd nõudnud, teised kaks ei saanud aru, mida ma tahan ning kui lõpuks neljas tuli, kes mu soovist aru sai, ütles temagi, et mitte mingil juhul. Siis tuli minus diiva välja (päris ausalt ütlen, et olin pahane ja muutusin natuke ülbeks), kes ütles, et ta nüüd lihtsalt võtab klaasi mahla!

See on ka ainus kriitika, mida ma öelda saan. Kümnest punktist annaksin ma hotellile kaheksa punkti. Puhtalt keeleoskamatuse ja hommikusöögi pärast. Ma olen hotellihommikusöökidega natuke ära hellitatud ning ootan ilmselt ehk natuke rohkem juba kui tavapärane peekon ja munapuder + muu klassikaline hommikusöögimaterjal. Ärge saage valesti aru, kõik oli olemas ja maitsev. Mul on lihtsalt aastatega tekkinud oma kiiks, mille järgi ma hommikusööke hindan.

Buffet_restaurant_Jurmala (1).jpg

Me pidime hotelli jääma kaheks ööks. Kahjuks läks nii, et ma pidin töö pärast varem tagasi tulema. Õudselt kahju oli sellest teisest ööst loobuda. Sest no voodist sellist vaadet imetleda…Ohutum kui Dinner in the Sky´s;)

Et aga ööbimine raisku ei läheks, siis kingin ühe ööbimise kahele standardtoas (vahemikus  01.09.-30.12.2017) ka ühele blogilugejale.  Osalemiseks kirjuta kommentaaridesse, miks sina peaksid selle auhinna võitma. Lisahääle saamiseks jaga postitust Facebookis ka oma sõpradega. Auhinna loosin välja 01.08

//

I have been to Jurmala and Hotel Jurmala Spa once before. 11 years ago. For very embarrising reasons I remember nothing of that stay. So I was really glad to experience this hotel again. As an adult. 

I have stayed in many many many hotels in my life, but I honestly have to say Hotel Jurmala Spa won my heart with the view. Me and my daughter stayed at  superior room on 9th floor and the view from our king bed was something I have not experienced often. The sunset from the bed and balcony really is amazing. But…even if you don´t have the balcony please go to Seaside Bar on 11th floor. The VIEW. I don´t have to say more. 

The hotel is located in a perfect spot in my mind. In the middle of the city center, BUT you will not be disturbed by the life on the main street, because the main entrence to the hotel is from a quiet side street and I didn´t even realize how close to the main street we were because it was so quiet. I took a 25 minutes walk to find the city center instead of going out from the restaurant entrence and be on the main street in one minute. Typical me!

The hotel also has a big spa and sauna center on three floors, but what I liked was that the poolarea was quite complex –  which is perfect for a before breakfast chill with a child. I do not really like to run after her in big pools.  In sauna center our favorite was a salt-steam sauna, in this hotel they had a very good dry salt and Ida was pretending she is Elsa from Frozen making snowmen or something. 

I am a bit sad that I didn´t have time to check the spa procedures in Wellness Oasis. They have more than 200 spa rituals and massages. I had planned two rituals on my second day of stay, but well…I had to leave the hotel due to work duties one day earlier, and really was a pity, because I really wanted to see more of Jurmala. It is SUCH a cute town! We need to go back there!

Wellness_Oasis (19).jpg

The only critics to the hotel I have was the flexibility of the restaurant. I was in the restaurant 10 minutes before breakfast and my daughter wanted a glass of juice. I was refused by 3 waitresses until the Diva in my woke up and said I will now just take the glass of juice.  This is the only critics I have to otherwise a lovely hotel.

Would you like to stay there for free? For one blog reader I will giveaway a one night stay at standard room (valid 01.09.-30.12.2017). Just leave a comment to the blog, why it should be you.

 

 

 

No mida ometi teha?

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.

Padise, Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see  on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus.  No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.

“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.

Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev.  Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.

IMG_9858.JPGIMG_9913IMG_9921IMG_994518341703_1381318355240038_5525355976808819459_nIMG_9947

IMG_9874.JPG

IMG_9891.JPGIMG_9879.JPGIMG_9970IMG_9997IMG_0011IMG_9999IMG_0003

IMG_0006IMG_0013IMG_0062IMG_0066IMG_0068IMG_0058.JPGIMG_0053.JPGIMG_0045.JPG

IMG_0039IMG_0031IMG_0028IMG_0087IMG_0090IMG_0095I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”.  It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!

It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom. 

Leia kümme erinevust.jpg

Pärnu spaanädal: säravalt kevadesse

Kes veel ei tea, siis kuni pühapäevani kestab Pärnus spaanädal, kus nii spaad, hotellid kui restoranid pakuvad erihinnaga teenuseid. Kui ma Hotelliveebi jaoks soovitusi (LINK) kokku pannes pakkumistega tutvusin, teadsin ma kohe, kuhu ma ise minna plaanin. Hedoni vaikne spaa kuulub vaieldamatult ka minu enda lemmikute hulka, kuid ma olen seal mitu korda käinud ja tahtsin midagi muud proovida. Minu pilku püüdis Pärnumaa Kutsehariduskeskuse päevaspaa pakett Säravalt kevadesse (30 eurot).

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et mu nõrkusteks on lisaks ilusale pesule  ja (vahu)veinile ka igasugu hoolitsused. Veel kuus aastat tagasi ma hoolitsustest väga ei hoolinud, eriti näohoolitsustest. Mu tädi rääkis mulle juba ammu, et 30+ vanuses peab korra kuus kosmeetikus käima, kuid ma ei võtnud teda tõsiselt. Samuti nagu ei uskunud ma teda, et mingist vanusest tekivad vanainimese põlved ja et kael ja dekolteepiirkond reedavad inimese vanuse ka juhul kui nägu ja keha vanust ei reeda. No vot. Siis tulid kõige pealt nn vanainimesepõlved, dekoltee piirkonnal ei ole veel suurt häda, kuid nahk, eriti näonahk hakkab ikka oma elastust kaotama küll ja vajab aegajalt väikest turgutust. Näohoolitsused ei ole aga kõige odavamate killast.Nii ma passingi peale kui kusagil on eripakkumised. Nagu nüüd spaanädala raames.

3,5 tunnine päevapakett Pärnumaa kutsehariduskeskuses sisaldas näonaha koorimist, näo-, kaela- ja dekolteemassaaži, vitamiiniseerumit ja värskendavat erimaski koos käte spaahoolitsusega (2h) ja  juuste pesu, massaaži ja maskiga juuste hoolitsus, föönisoeng (1h15min).

Ma olen varem ka õpilaste juures maniküüris ja pediküüris käinud, nad tegid hoolikalt ja hind oli ulmeodav, mingi hetk ma lõpetasin nende salongi külastuse, sest mu sõbrannal lõigati seal kogemata pool varvast (muidugi ma liialdan;) maha ja ma enam ei julgenud. Nüüd võtsin jälle julguse kokku.  Nii nagu ma arvasin, siis plussiks oligi kindlasti see, et õpilane tegi oma tööd hästi hoolsalt ja kui mõned pisiasjad välja jätta (noh et mask mulle natukene juustesse voolas), siis ei saa sugugi öelda, et oleks kehvem olnud kui juba staažika kosmeetiku juures. Kaks tundi puhast mõnulemist vaid mulle endale. Väga soovitan nende salongi külastada. Salong on avatud 3.september-3.oktoober: E, T, K, N kl 12-18, R kl 9-14 ja asub Niidupargi 12.

Edasi liikusin ma juuksurisse. Mul on siiani veidi kahju, et oma juba peaaegu pikad juuksed maha lõikasin, kuid tänu blondeerimisele ja vähesele hoolitsusele olid mu juuksed nii katkised ja kuivad, nagu takud. Ma tahtsin säravaid ja terveid juukseid. Ma ei ole oma soenguga kõige rohkem rahul, kuid kui juuksur ütles, et mul on nii terved ja tugevad juuksed, siis unustasin ma soengu ja olin rahul, et olen takutuustist lahti saanud ning saan uhkustada tervete juustega. Mis teile juuksuri juures kõige rohkem meeldib? Ma võiks lasta oma pead pesta ja peanahka masseerida tunde. Just seda ma tänu sellele paketile teha lasta saingi. Juuksekääridega õpilaste suhtes olen ma veidike rohkem skeptiline kui kosmeetikute suhtes, sest kosmeetiku apsakaid annab üldiselt lihtsalt korrigeerida, juuksuri omasid aga mitte nii lihtsalt. Kui juuksuriõpilane väriseval käel mu tukka lõikas, tekkis mul ikka korraks hirm küll, et mis siit saab, kuid tänu õpetaja abistamisele sai tulemus selline nagu ma soovisin. Väga rahul. Jällegi julgen Pärnu inimestele soovitada.

Kõlab täiesti klišeena ja lameda reklaamtekstina, kuid uksest välja astusin ma palju värskema enestundega. Värskelt kevadesse nagu pakett lubas. Istusin rahulolevana autosse (ma ei jõua Terjet, kes mulle oma auto laenamisega liikumisvabaduse  andis, ära tänada) ja vurasin Rannahotelli.

Nii mõnus oli selline väikene paus, aeg vaid iseendale, keset nädalat. Ma mõtlesin, et olgu see päev varane sünnipäeva kink minult mulle endale.

 

V nagu võrratu või vara veel?

V Spaa ilmumist Tartusse oodati tõenäoliselt sama pikisilmi nagu me ootame jõule ja jaanipäeva. Mina, kui Tartu tihe külaline ja endine tartlane, olin elevuses. Mulle meeldib Tartu, mulle meeldib, et see on hariduse- ja teaduselinn, mulle meeldivad siinsed “sallitallajate” öölokaalid, mulle meeldib Tartu juures palju asju, kuid ma ei ole kunagi mõistnud, miks siin pole üht korralikku spaad. Kui siis spaa lõpuks eelmise aasta detsembris avati hakkasin ma siit ja sealt kuulma kiituse asemel hoopis kriitikat, see üllatas mind. Ligadi-logadi olla, lapsega pole seal midagi teha, põrandad on libedad, saunasid vähe, liiga vara avatud. Seega pean ma täiesti ausalt tunnistama, et ma ei oodanud sellest külaskäigust suurt midagi. Ma ei ole tegelikult üldse väga suur spaataja, selles mõttes, et mulle meeldivad väiksemad ja nö intiimsemad boutique-spaad. Suured basseinid jätavad mind üldjuhul külmaks ja millegipärast olin ma endale nüüd loonud illusiooni, et V spaa just veekeskuse osa on lihtsalt üks suur bassein, kus midagi teha pole.

Jälle kord sain ma kinnitust, et eelarvamused on üks kole asi ja klišeena kõlavale vanasõnale, et oma silm on kuningas. V Spaa ruulib! Karavanituba, kus kesest kehva suusailma on võimalus põigata suvisele liivarannale (ei, see ei ole piltlik kujund, vaid teid ootabki Lõõgastusmaailmas ees päris liivarand), nö basseinibaar, kadakasaun ning soolamaailm said meie lemmikuteks, kanepiõliga kehahoolitsusest tahaksin ma lausa eraldi postituse kirjutada (ka see ei ole liialdus). Meie veetsime spaas umbes neli tundi ja mulle meeldis näha, kuidas spaa päeva jooksul oma nägu muutis  – päikesepaiste asendus hämarusega ja näitas spaa mitmepalgelisust. Mina isiklikult soovitangi teil spaad külastada nii, et saate osa mõlemast näost. Nii aja- kui maailmataju kaob.

Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIT

IMG_8092.JPGIMG_8125.JPGIMG_8128.JPGimg_8151

IMG_8166.JPGIMG_8219.JPGIMG_8225.JPGIMG_8174.JPGIMG_8248.JPGIMG_8273.JPGIMG_8293.JPGIMG_8289.JPGIMG_8307.JPGIMG_8311.JPGIMG_8313.JPGIMG_8317.JPGIMG_8340.JPGIMG_8347.JPGIMG_8354.JPGIMG_8372.JPGIMG_8387.JPGIMG_8389.JPGIMG_8374.JPGIMG_8394.JPG