Jõudsin reedel tagasi tööreisilt ja ega need ei ole mingid meelakkumise reisid - palju sõitmist, palju suhtlemist, vähe magamist. Mitte et ma kurdaks, vastupidi, ma ei kujutaks muud moodi tööd ettegi, aga kuna siiski väsitav, siis oleme ausad, peale selliseid reise tahan ma nädalavahetusel vaid molutada, energiat taastada. Sel nädalavahetusel läks kõik teisiti. Ma ei … Continue reading Ma läksin katki!
it’s all about me
Lugu sellest, kuidas üks iluteenindaja mind täiega närvi ajab
See Keila ja sealsed iludraamad. No ei kipu lõppema. Okei, seekord ei ole draamat kui sellist, ma ise tõmban nö draama üles, sest jumal, kus mulle käib pinda üks (väidetav) iluteenindaja grupis, kus ma liige olen. Iseenesest ei peaks seal grupis olema, sest mul on oma ilutegijad olemas, aga tundub kuidagi loogiline, et olen seal, … Continue reading Lugu sellest, kuidas üks iluteenindaja mind täiega närvi ajab
Öö kapis ja Ukraina sõjapõgenikud
Enne Norrasse tulekut viisime me Idaga ühele Ukraina emale väikese tõukeratta. Nende aadressiks oli Isabelle. Ma olen nii siit kui sealt lugenud, et mõned laevaelanikud ei ole rahul laevas elamisega ja saanud selle eest palju pahaseid kommentaare, et ole tänulik, vähemalt pommid ei lange peakohal. Ühtepidi on kommenteerijatel ju õigus, aga ma ei teagi, miks … Continue reading Öö kapis ja Ukraina sõjapõgenikud
Laste sünnipäevad
Ma mäletan kui mu sugulane rääkis, et tema õelastel muud ei olegi kui sünnipäevad. Iga nädalavahetus on kellegi sünnipäev. Tookord ma muigasin, et kammoon, mida sa liialdad, iga nädalavahetus ei saa olla sünnipäevasid ja no kui ongi, siis mis seal siis nii hullu on. Nüüd olen ma ise samas olukorras. Ma päriselt peaks ostma eraldi … Continue reading Laste sünnipäevad
Lugu sellest, kuidas ma lootsin, et mind tööle ei võeta
Igaks juhuks ütlen kohe alguses ära, et sellest postitusest ei leia mingit mahlakat gossipit või draamat tööandjate ja töövestluste kohta. Lihtsalt üks kogemuslugu, kus ma ühel hetkel leidsin end töövestluselt, ja kõne lõpetades hakkasin kohe ootama, et saaksin sealt negatiivse vastuse. Ei, töökohas ja vestluses ega ka tingimustes laias laastus ei olnud midagi halba. Kuidagi … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma lootsin, et mind tööle ei võeta
Elu kapedega. Peaaegu neli kuud.
Need, kes ütlesid, et kapedega on võimalik ära harjuda, valetasid. Tegelikult ikkagi ei ole. Nad segavad päris palju. Aga nendega on võimalik elada ja hakkama saada. Ja see vastas küll tõele, et nende elastikute kinnitamine, mis tundus alguses täiesti võimatu ülesanne ja ma pusisin peegli ees nii kaua esimesed korrad, et arvasin, et lihtsam on … Continue reading Elu kapedega. Peaaegu neli kuud.
Lugu sellest, miks “ma panen oma msn-i nimeks PERSSE KÜLL, et inimesed hakkaks muga suhtlema küsides: “Noh mis värk on?” teen ennast huvitavaks öeldes: “ah ei midagi” ja siis kurdan pseudoprobleemi”
Ilmselt te saite mu Instagramist aru, et mul on nadi tuju olnud. Tegin seda sotsiaalmeedia klassikat, et paned endale staatuseks või pealkirjaks "Haiglas", "Kehv tuju" või midagi muud sarnast ja siis kui inimesed hakkavad küsima, et mis juhtus, vastatakse "ah, ma ei taha, sellest rääkida" või "ah, ei midagi". Mul on hetkel natuke sama värk. … Continue reading Lugu sellest, miks “ma panen oma msn-i nimeks PERSSE KÜLL, et inimesed hakkaks muga suhtlema küsides: “Noh mis värk on?” teen ennast huvitavaks öeldes: “ah ei midagi” ja siis kurdan pseudoprobleemi”
Kaks korda koroonas
Õnneks (ptui ptui ptui) on koroona vähemalt hetkeks eilne päev ja kahjuks tuli selle asemel palju õudsam olukord maailmas, kuid eile kui mu käsi hakkas korraks valutama, tuli mulle meelde, et ma ei olegi oma koroona kogemusi jaganud. Jah, ikka mitmuses, sest mina pole mingi lihtne lilleke, mina sain ikka kaks korda seda "väljamõeldud moehaigust" … Continue reading Kaks korda koroonas
Rubriigist “Võib juhtuda vaid Eveliisiga, aga õnneks ei juhtunud”
Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole … Continue reading Rubriigist “Võib juhtuda vaid Eveliisiga, aga õnneks ei juhtunud”
Lugu sellest, kuidas Liisust Eveliis sai ja ma sellega harjusin
Kui ma veel kunagi sada tuhat aastat tagasi algkoolis käisin, siis ei meeldinud mulle sugugi mu nimi. Kes paneb lapsele nimeks Eveliis, mõtlesin ma. Teised olid Margitid, Katrinid, Marjud, Kristiinad, aga mina olin mingi totakas Eveliis. Muidugi olin ma õnnelik, et mu emal ei oldud lastud mulle nimeks panna Kai, Kai oli mu meelest veel … Continue reading Lugu sellest, kuidas Liisust Eveliis sai ja ma sellega harjusin