Depressioon vol 1000

Ma pean vabandust paluma. Et olen olnud sõnumitele kehv vastaja. Peale toda Pere ja Kodu usutlust, kus natukene avasime tagamaid, mida depressioon meie eluga tegelikult tegi, sain ma mitmeid sõnumeid ja lubasin endale ka, et vastan homme, aga homsest sai ülehomme ja nii edasi. Oli selline kiire periood ja hiljem kui hakkasin otsima, et kes mulle kirjutas, ei leidnud ma enam neid sõnumeid üles. Päriselt vabandan. Ma ikka püüan vastata alati, aga mõnikord läheb nii, et kiire tuleb peale.

Ühesõnaga. Kahjuks ma nõu ei oskagi anda. Tahaks. Ausalt tahaks, sest ma tean mis tunne on ummikus olla ja nii tahaks, et keegi oskaks midagi tarka öelda. Aga see polegi sugugi nii lihtne.

Ma võin käsi südamel öelda, et depressioon ei lähe kunagi päris üle. Sellega tuleb õppida elama. Seda tuleb ravida. Ja on äärmiselt oluline, et lähedased sellest aru saaksid ning toetaksid. Toetamine ei ole lihtne, tean seda enda pealt. Kuigi ma “aktiivselt” depressioonis enam ei ole, siis on ikka mingid hetked, mingid “triggerid”, mille peale ma plahvatan, mis mu endast välja viivad ning ma võin täiesti ebaadekvaatselt käituda. Ei, ma ei ole hull ja see ei mõjuta igapäevaselt mu elu, kuid on olnud hetki, kus ma tõesti olen mõelnud, et võib olla peaksin minema ravile, nagu päris ravile ravile, sest kui see hoog mind tabab, siis ma võin öelda asju, mida ei mõtle, ses mõttes, et ma näen kõike kõige mustemates värvides, ma ei näe tunneli lõpus valgust ja ma võin end süüdistada kõikides maailma muredes. Tekib selline süütunne ja murekoorem, et ma tegelikult mõistan inimesi, kes on endalt depressioonis elu võtnud. Ei, minu pärast ei pea muretsema, need mõtted on mul ammmmmmmu peast pühitud ja jäänud sinna aega kui ma ei tunnistanud, et psühholoogi ja ravimite abi vajasin ning arvasin ka, et saan hingamise ja positiivsetele asjadele keskendumise läbi ise hakkama. Kõige olulisem asi, mida depressiooni (kahtluse) puhul tuleb arvesse võtta – sellega ei saa ise hakkama, seda tuleb ravida. Need, kes ütlevad, et depressiooni ei ole olemas ja sellga saab ise hakkama, ajavad jama. Ärge kuulake neid, vaid pöörduge spetsialisti poole. See ei ole häbiasi. Samuti ei peaks häbiasi olema ka antidepressandid. Üks mu tuttav ütles hästi – kui meil pea valutab, siis me võtame peavalutableti ega kannata vaikides, miks peaks siis depressiooni valu kannatama kui ravi on olemas. Ma võin eksida, aga ma kasutan antidepressante vist juba kuus aastat. Mul on nii lihtsam oma emotsioone kontrolli all hoida ja see ei tähenda, et oleksin tundetu, kes mind teavad, need teavad, et emotsioone on mul vajadusel palju. Mõnikord liiga palju. Seega ei pea kartma, et antidepressantide tõttu ei ole enam tundeid, vaid stabiilne ükskõiksus. Ei ole. Aga kehakaal tõuseb küll. Vaadake mind kui ei usu.

Teine asi on see partneri või lähedase toetus. Seda on palju lihtsam öelda kui teha. Nüüd ma tean. Oma haiguse nö tipus ma ei näinud kui palju Marek minu haiguse pärast kannatas ja kuidas see ka teda mõjutas, kuid nüüd ta on rääkinud, miks ta muutus kinnisemaks ja hoidis eemale. Ta kartis, et iga valesti öeldud sõna algatab tüli. Ja võiski algatada. Õnneks suutis tema rahulikuks jääda ning oli nii palju tugev, et ei astunud minema. Kohati oleks kindlasti olnud lihtsam käega lüüa, sest milleks selline pidev stress. Eriti kui end ka aidata lasta ei taha. Mina ei tahtnud. Mul oli kõik hästi. Elasin oma fassaadielu ja oma pisikeses mullis, kus kõik tundus ilus, täpselt selle hetkeni kui võisin suvalise asja peale murduda ning ohjeldamatult nutta.

Kuidas me tülitsemise lõpetasime? Ausalt? Ei olegi lõpetanud. Me tülitseme ikka. Pisasjade pärast, suuremate asjade pärast, aga need ei ole enam sellised tülid, kus me läheme isiklikuks ning süüdistame üksteist nii nagu me tegime minu depressiooni ajal. Muidugi ei ole meil ka enam neid muresid, mis meil olid tol hetkel. Seega ma tõesti ei saa anda nõu, kuidas sarnases olukorras “ellu jääda”. Pean olema jõhkralt aus ja ütlema, et ühtegi garantiid ei ole. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. Halva all ma pean silmas seda, et minnakse lihtsalt lahku, sest probleemid ning depressioon on liiga suured. Ainsad soovitused, mis ma oskan anda on väga basic soovitused. 1) Leida hea psühholoog ning alustada ravi. Ja ravi ei tähenda ka vaid seda, et lähete perearstile, täidate ära ankeedi, mille punktid näitavad, et jah olete depressioonis ja lasete endale välja kirjutada AD. AD üksinda ei aita, see aitab fookuses olla. Ilma antidepressantideta ma ei suutnud keskenduda, absoluutselt üksi asi ei huvitanud ja lükkasin isegi olulised asjad edasi, sest ma ei suutnud tegelikkusega tegeleda. Oluline on, probleemides selgusele jõuda, leida enda jaoks rahunemismeetodid (minul aitab jalutamine ja lillede korjamine, kui ma vihastan, siis ma torman metsa ja see rahustab mind täiesti maha). 2) Teine pool peab suutma rahulikuks jääda. Tean, raske teostada, aga kahjuks nii on. Mul on hetkel hea rääkida, sest need suured probleemid on selja taha jäänud ning saan tegeleda vaid enda tervisega, aga kui oleks jätkuvalt probleemid, mis üle pea käivad, siis ma arvan, et mu jutt oleks hoopis teistsugune.

Imevahendeid depressioonist lahti saamiseks ei ole. Lihtsalt ärge häbenege abi küsida ning pidage meeles, et vaimne tervis on kõige alus. Kui ikka “katus sõidab”, siis ei tule välja millestki midagi. Ka probleemid jäävad lahendamata, sest te ei suuda mõelda. Keskenduda. Aga kui fookus paigas ning suudate ka teist inimest, sh ka kriitikat ära kuulata, nii et ei tunne endal süüd ja ei taha ka teist süüdistada, siis on juba suuuuuur samm edasi astutud.

Isast ja isadepäevast

Ma ei ole alati armastanud isadepäeva. Ma ei ole ka alati armastanud oma isa. Lahutatud vanemad, uued pered ning paratamatult tundsin ma lapsena, et ma ei mahu võrrandisse, olin ühel ja teisel pool justkui ülearune, see igavene teine. Seega ei olnud isadepäev ja emadepäev kunagi mu lemmikpüha, tundsin nende päevade vastu salaja trotsi. Mul oli nende päevadega armastan-vihkan suhe.

Samad tunded on mul olnud ka isa suhtes. Armastan-vihkan. Lapsena ma mäletan, et rääkisin teistele, et käisin isal külas, aga tegelikkuses tähendas see seda, et olin isa õe juures ning käisin isale “tere” ütlemas. Ega me kumbki midagi rääkida ei osanud, aga ma mäletan, et mulle oli see oluline, et sain tal nö külas käia. Isegi kui see tähendas enne bussile minekut ukse vahelt kohmakalt “tere” ütlemist. Ma idealiseerisin oma isa. Vaatasin oma beebipilte ja tundsin uhkust, et mul on maailma parim isa. Mis sellest, et teda ei olnud kunagi olemas. Ma olin endale võtnud pähe, et mul on maailma parim isa. Ise teda tundmatagi.

Teismelisena tekkis mul isa vastu viha. Ma otsustasin oma isa vihata. Ma ei ole isegi päris kindel, miks, aga võimalik, et ma olin kade, et tal oli teine pere. Mina olin see teine. Ma mäletan, kuidas ma oma päevikusse kirjutasin kui kohutavad vanemad mul on, et nad üldse ei hooli minust. Puberteedi värk, nii palju tundeid ja oli selline faas. Õnneks läks see üle. Isaga ikka palju ei suhelnud, aga ta oli olemas ja mul oli selle üle hea meel. Mul oli alati nii hea meel kui isa helistas või külla tuli. Hilisteismelisena sain ma aru, et ma mitte ei vihka oma isa, vaid hoolimata sellest, et vanemad olid lahutatud, ma armastasin oma isa. Ma olin oma vanematele tänulik, et nad suutsid minu pärast ka suhelda ning vajadusel ühes seltskonnas olla. Koolilõpp ja muud sellised sündmused. Mis iganes põhjustel mu vanemad kunagi lahku läksid, see ei huvitanud mind. Mulle meeldis see, et ma ei mäleta kunagi, et nad teineteise kohta midagi halba rääkinud. Vähemalt mulle. Mida nad enda sees tundsid või teistele rääkisid, see mind ei huvitanud. Ma olin tänulik.

Isaga rohkem hakkasin ma suhtlema peale ülikooli lõppu. Ilmselt tänu vennale. Ka vend tuli mu ülikooli lõpetamisele ning naersime oma vahel, et kui oleksime teadnud, et me mõlemad nii lahedad oleme, oleks juba varem suhtlema hakanud. Suhtlema me hakkasime ja suhtlema me oleme jäänud. Ja mu vend on megalahe. Vastand minule – rahulik, tasakaalukas ning asjalik, aga huumorisoon on meil sarnane. Mustemast mustem. Suhtlema jäime me ka isaga. Esimest korda elus tundus mulle, et meil tekkis isa-tütar suhe Ida sünniga. Isa oli kuidagi olemas. Rohkem olemas kui kunagi varem. Ta ei ole selline isa-isa, pigem tüüpiline Eesti mees, kes väga välja ei näita, et hoolib ja armastab, kuid ma olen õppinud oma isa hindama. Muidugi ei tähenda see, et ma teda enam idealiseeriks nagu lapsena, aga ma arvan jätkuvalt nii nagu lapsena, et mul on hea isa. Inimese, abikaasa, onu, venna, töökaaslase, sõbrana ma ei tea, milline ta on. Aga isana ta meeldib mulle. Ta annab oma parima, et olemas olla ja mulle meeldib see. Sellest piisab.

Ja dämn, kui ma arvasin, et olen oma jonnaka iseloomu saanud emalt, siis tegelikult on mul hoopis isaloom. Jonnakas ja kange. Mul peab alati õigus olema. Ja öelgu teised, mis tahes, mul on õigus kui ma ütlen, et mul on parim isa.

Hambaarst

Erinevalt populaarsele arvamusele, et ma ei tea, millised on mu hambad ja et ma nende raviga ei tegele, siis terve see aasta olen ma vaid nende pagana hammastega tegelenudki. Nagu ma kirjutasin juba ka, siis ei olnud nii lihtne, et läksin arstile, lõin rahapaki lauale ja sain uued hambad suhu. Ortodondi aega saada oli veel eriliselt raske, sain lugejatelt küll soovitusi, kuid aega siiski mitte. Teate, ma olin päriselt alla andnud ja mõtlesin, et no mis siis ikka. Elan edasi nii ja vaatan, millal hambad nii palju ettepoole vajuvad, et ma rääkides põrandaparketi ära kriibin. Aga siis sain ma eelmisel nädalal kõne! Neil oli tekkinud vaba aeg ning reedel ma hambaarsti juures käisingi.

See oli nagu lotovõit. Ainukese vahega, et mu kontole ei teki raha juurde, vaid läheb välja, kuid mul on ükskõik. “Kas täna vaid räägime või hakkame kohe pihta?” küsis arst. Issand jumal, muidugi hakkame kohe pihta! Ma olin justkui šokeeritud, et olin lõpuks ometi ortodondi juures ning keegi ütles tõepoolest sõnad, et hakkame pihta! Kui kaua ma seda lauset oodanud olen.

Skännisime mu hambad ära. Sain saatekirja, et siiski tarkusehambad välja tõmmata. Kurat, kus ma lootsin, et ei pea seda tegema, aga kui ma tahan, et hambad tagasi ei vajuks, siis ilmselt ei jää mul midagi muud üle ja ma san hakkama. Ega see sünnitusest ikka valusam olla ei saa? Ja selle ma ju elasin üle. Juba homme on mul arsti juures uus aeg, natuke keeruliseks läheb, sest ma olen haige Idaga kodus ja pean õhtul Taani lendama, aga panen selle aja klappima, ma olen nii kaua oodanud, et ei kavatse küll midagi edasi lükata. Ennegi keerulise logistika ja edasi-tagasi sõitmisega hakkama saanud, miks siis seekord ei peaks saama. Tuleb vaid loota, et Ida on nõus natuke üksinda kodus olema. Kaheksa-aastane ju tohib?

Esimese hooga 90 eurot vaesamana astusin ma lootusrikkalt arstikabinetist välja. “Sellega pole mingit muret, et me hambaid korda ei saa, saame küll,” oli arst öelnud. Kõige ilusam lause. Siiani olin ma ju vaid kuulnud, et ei üht ega teist ei saa minu hammaste puhul teha. Homme jään ma 75 eurot vaesemaks, siis 250 eurot vaesemaks, siis 3500 eurot ja võimalik, et midagi veel. Kes ütleb, et hambaravi on nii lihtne ja kättesaadav kõigile, siis me elame erinevates maailmades. Minu jaoks on see üsna suur väljaminek. Väljaminek, väljaminekuks – eks ma natuke pean nüüd hea naine olema ja Marekit kodutöödes aitama (send help! ma ju ei oska midagi peale lillede ostmise ja nende välja suretamise), aga keegi peab mind ülal pidama kui ma nüüd veel vaesemaks hakkan kui siiani olen.

Samas perspektiiv on ilus. Võimalik, et aasta lõpuks on mul juba kaped suus. Tulemus peaks tulema samasugune kui päisepildil. Mulle sellest piisab.

Motivatsiooni- ja/või olmekriis

Ma pidin täna ärkama 3:30, mis loomulikult tähendas seda, et umbes 12 ajal läks mul uni ära ja ma vahtisin tund aega Ida toas lakke, kerisin peas igasugu mõtteid ja kui lõpuks magama jäin, nägin unes, et olin end mingitest tablettidest lukku tõmmanud ning emme pahadas minuga, et ma vähemalt pea ära peseks, et natukenegi viisakam välja näeksin. Nojah.

Kui ma siis seal öösel lakke vahtisin ja enda peale vihane olin, et ma ei maga, jõudsin ma mõelda, et kui selle nädala üle elan, siis see on juba saavutus omaette. Ma mõistan, et suurem osa inimestest naerab mu peale, aga mulle on see aja pealt igale poole jõudmine ja iga oma liigutuse planeerimine kuidagi nii kurnav olnud, et ma olen natuke nagu tühjaks pigistatud sidrun. Selline harjumatu rutiin ja olme. Kell 6:45 äratus, siis kiirustamine, et Ida 7:46 bussile jõuaks, sest kui ta ei jõua, siis ma satun ummikutesse ja ei jõua õiges ajaks tööle ja siis mul on süümekad kui pean varem ära minema, aga ma pean, sest ma ei taha, et Ida peale trenne küla vahel niisama jõlgub, nii kui nii ta jõlgub seal minu jaoks liiga palju, aga mul pole ka midagi teha, sest ma käin tööl. Kaks korda nädalas vean ma Idat Kaari Sillamaa kooli ning kuigi ma teen seda hea meelega, siis näiteks teisipäeviti kui ma edasi-tagasi sõidan 120 kilomeetrit ja koju alles poole üheksa ajal jõuame, olen ma väsinud. Ida on ka, aga tema lihtsalt ei ütle seda. Jumal tänatud, et ma neljapäeviti saan kodukontoris olla, sest muidu ma lihtsalt ei händliks ära seda toimetamist. Ma tean, tavaline argipäev, aga krt, ma ei ole ju väga palju niimoodi elanud, et kella pealt siia ja sinna. Pidin meile isegi päevaplaani tegema, sest ausalt, ei suuda meeles pidada, kus trennis Ida parasjagu on ja mis päeval ma pean talle midagi meelde tuletama.

Lisaks mu enda graafik. Täna ärgata 3:30, et jõuda Göteborgi kohtumisele, õhtul tagasi. Homme on mul emme ja õega teater kavas, väga hea tükk tundub olevat kirjelduse järgi, aga see algab kell seitse ja kestab neli tundi. Ma jõuan koju kell kaksteist. Okei, poleks midagi erilist, aga neljapäeval tahan ma olla Norras, et ehitusmessi külastada. See lennuk väljub 5:45, mis teeb äratuse ajaks 2:30-3:00 vahel. Ma selles mõttes ei kurda, selline reisimine on alati olnud osa minust ja mu tööst, mina ei ole üks nendest müügiinimestest, kes oskab telefoni teel midagi maha müüa, ma tahan inimestega näost näkku kohtuda, mul tekib nendega hoopis teine side, tavaliselt usalduslik. Koroona-aastad ja reisipiirangud on mulle keerulised olnud, nii mõnegi projekti lörri vedanud ja selles mõttes ma tõesti olen tänulik, et ma saan jälle inimestega päriselt kohtuda. See osa kõik meeldib mulle. Samas tunnen ma, et mul on tekkinud mingi motivatsioonikriis. Mida ma sellest saan, et olen magamata ja jooksen ühest riigist teise? Mida see annab mulle? Meile? Küll aga tean ma, mida see tähendab Idale. Näiteks kahte puudumist Kaari koolist, see ei ole väga mõistlik, sest neil on detsembris etendus ja laulud vajavad õppimist. Miks Marek siis ei vii ja too nendel päevadel? Te ju teate ise kui keeruline on meeste jaoks selline “see kell mine sinna, siis mine sinna, siis oota seal ja siis tee seda organiseerimine”? Täna peab Marek Dexteriga arstile minema, juba selle organiseerimine jooksutas ta errorisse. Maal elamise valud. Vahemaad on sellistes olukordades, kus on vaja edasii-tagasi sõita piisavalt pikad ja tüütud ning valel ajal tähendab ummikuid ja hilinemisi. Nii et Ida teatrikool jääb ära.

Et igav ei hakkaks, on Idal ka pühapäeval sünnipäev ja nagu laste puhul ikka tähendab see peo organiseerimist. Me oleme mitu aastat saanud pidu kodus teha, aga beebikoer Dexter on natuke liiga suur mõndade laste jaoks ning see tähendas koha otsimist. Mängutoad tahtsin ma välistada, sest mulle ei meeldi mängutoad, st ma võin seal vabalt teiste laste pidudel käia, aga oma üritusel tahaks lihtsalt juttu ajada täiskasvanutega. Mängutubades on see võimatu. Korraks käis meil peast läbi teha ööbimisega pidu, aga jooksime jälle ummikusse, et palju neid lapsi mahub ülesse korrusele ja jällegi…Dexter. Samuti kas Baymax, kes suurema osa ajast ikka on meie voodi all, elaks üle 15 lapse kisa. Küsisin siit ja sealt pakkumisi, üks koht isegi sobis, aga siis leidis Ida, et tema tahaks ikka nii, et kõik saaks voodis magada, mitte magamiskottides koos pörandal, kuid oleme nüüd ausad – kaheksa-aastase lapse peo eest ma ei maksa 300 eurot peoruumi eest, pluss ööbimine ja toit. Mu enda 40. juubel maksis sama palju. Lisame siia juurde ka veel sobiva kuupäeva otsimise. Pidin jälle tegema endale ülevaate, kus kellelgi parasjagu juba sünnipäev on. Ma ei liialda kui ütlen, et meil on Ida sõpradel sünnipäevad 22., 23., 24. ja 25.10. 23. 10 on neid lausa kaks. Ühe peab ta ära jätma, samuti 25.10 sünnipäeva, sest me saadame Ida Tartusse. Tal on vaheaeg, meil ei ole. Jah, küla noortekeskuses on tegevusi, aga teate, ma ei taha, et ta nagu kodutu kogu aeg kusagil jõlgub. Mida inimesed meist nii arvavad? Niigi peab ta 8-aastase kohta päris palju iseseisvalt tegutsema, sest meil lihtsalt ei ole aega. Ja see ei tähenda, et me ei tegeleks tema koolitükkide või kohustusliku kirjanduse lugemisega. Tegeleme ikka, aga ma pean silmas seda, et lihtsalt ei saa kogu aeg teda tuua-viia nagu tema tahaks/ühiskond võib olla eeldaks/ise süümekatest tunneme, et peaks. Hea on, et ma ühel päeval Paavlist halloweeni kostüümi talle just in case ostsin, sest loomulikult mahub reedesse ka kooli halloweenipidu. Ma jõuan neljapäeval kell 1 öösel koju ja lähen reedel tööle, millal ma seda kostüümi veel oleks ostnud… Kas ma seda mainisin, et Ida oli solvunud, et tema pidu 24. ei toimu? Et me kaklesime, sest mul oli nii kopp ees, et püüan kõikide muude asjade kõrval korraldada pidu, aga ikka midagi ei sobi? Ühesõnaga eile õhtul otsustasime siiski mängutoa kasuks, tegin valmis kutsed ja 29. see pidu ikkagi toimub. Marekil oli ilmselt õigus, et kas ma tõesti kogu selle kiirustamise keskel tahaksin endale veel ühe kohustuse kaela võtta, et öösel ka lapsi valvata. Tegelikult ei taha. Või noh, mul ei ole laste vastu midagi, aga ma olen niigi juba väsinud.

Ja siis ma mõtlen, et kõik vanemad jõuavad oma lastega kinos käia. Me pidime ka nädalavahetusel minema, aga ma lihtsalt valetasin Idale, et koroonapiirangud on. Ma tundsin, et tahan niisama omaaega ka, mitte kogu aeg olla pidevas lärmis ja actionist ümbritsetud. Et natukene oma süümekaid leevendada, siis mu loogika ja ajakalender ütleb, et pühapäeval enne/peale üht sünnipäeva pidu võiksime me ju kolmekesi veel kinno ka jõuda. Perega. Seda pereaega on vähe olnud. Kahe täiskasvanu omavahelisest ajast rääkimata. Aga võimalik, et me ei jõua, sest ma olen midagi kahe silma vahele jätnud. Ma ei imestaks.

Idale tahtsin ma sünnipäevaks seda lastekaamerat osta. Tundub selline lahe vidin, aga kuna Ida siin heitis ette, et me ei ole perega midagi teinud ja et tema ei ole lennukiga ammu käinud kusagil, siis hakkasin nüüd nö vabal hetkel hoopis lennupileteid vaatama. Mingi hetk oli jube palju hea hinnaga pileteid, võiks ju küll väikese city break’i teha. Berliini näiteks.

Seda ma tean, et olen ühele või teisele sõbrale lubanud, et aitan neid ühe või teise asjaga, kuid olen lihtsalt unustanud. Isegi ehk mitte unustanud, vaid mitte leidnud aega. Ma tunnen end nagu orav rattas, kes jookseb selles rattas, aga ilma motivatsiooni ja mõtteta, lihtsalt sellepärast, et nii peab. Isegi blogida ei viitsi, kuigi see on mu ainus hobi. Tekib jälle see tunne, et milleks? Mul oli kunagi ammu kokkulepe ühe veebiajakirjaga, et nad võivad mu blogist lugusid võtta enda tarbeks, selle keelasin ka ära, sest tundsin, et mulle ei anna see midagi. Tagant järgi kahetsen isegi seda lugu. Tundus küll, et noh hea mõte, et anda teistele lootust, et alati ei pea rasketel aegadel püssi nurka viskama, aga nüüd mõtlen, et milleks. Mis mul teistest? Kas teistel on midagi minust? Nagu aru saite, siis blogima tulin ma ka kell kuus hommikul vaid selleks, et viriseda ja vinguda. Aga kusagil pean ma end välja elama.

Niikuinii ma kodus olen kuri ja väsinud. Las ma siis olen natuke siin blogis ka kuri ja väsinud ja motivatsiooni ning sihita. Võib olla siis olen kodus natukene paremas tujus homme. Nii palju kui ma kodus olen. Hommikul tööle, siis teatrisse, magama ja uuesti lennujaama. Tai pohh kui see magamatus ära ei tasu. Siis ma küll annan alla.

Over and out. Sain end välja elada, aitäh, et ära kuulasite.

Kohvimasin, isekus, heategevus

Meil läks hiljuti kohvimasin katki. Tundus, st tundub siiani maailma lõpp, sest ma olen harjunud ühe nupu vajutusega, et oma hommikunauding kätte saada. Lisaks sellele, et ma olen solvunud iga pisema ja mõttetuma kommentaari peale, on see eluks olulise masina katkiminek mind närvi ajanud. Jah, me võiksime osta uue masina, aga teate, olles elanud läbi nii üht kui teist, siis ei kipu kohe kuidagi raha sinna kulutama. Vanasti saime hakkama pätikohviga, miks siis mitte ka hetkel. Võiks ju ka kannukohvi teha, aga kes see viitsib. Harjumuste ori. Masinakohv on mugav ja lihtne. Nüüd on see mitu lisaliigutust. Jube lugu.

Muidugi ei tahtnud ma tegelikult oma kohvimasina murest kirjutada. Ma olen oma onust õppinud, et teemani jõudmiseks tuleb alustada kusagilt Kristuse sünni ajast. Perekonna viga. Mulle tundub, et taustainfo on vajalik. Ja andke mulle andeks, et mul läheb sada aastat päriselt teemani jõudmiseks. Ma luban,et mu kirjutisel on ka point.

Ma ei ole pühak, ma ei ole teinud vaid õigeid otsuseid, ma olen paljus tundnud end ohvrina, ma olen ennast haletsenud, haavu lakkunud, jälle kord teinud valesid otsusi. Ma olen jäänud võlgu ja tundnud süümepiinu valides, kes on olulisem – mina ja minu pere või teised. Ma olen valinud oma pere, sest kui midagi loeb, siis on see pere. Ida ja Marek on minu kõrval olnud kõige raskematel aegadel, ma ei saaks teha midagi muud kui valida nemad. See teeb minust mõnede inimeste silmis egoisti, mida ma isegi ei heida neile ette, aga ütlen vaid seda, et sõltuvalt vaatevinklist valime me kõik oma pere esimesena.

Oma tehtud vigu püüan ma heastada omal moel. Mõnda aega tagasi rääkisime me sõbrannaga tulumaksu tagastusest ja ma ütlesin, et sain tagasi raha annetuste ja heategevuse pealt ka. Ta vastas, et pidi see siis alles summa olema. Muidugi ma solvusin (eelmise postituse valguses üllatus üllatus). Jah, me ei räägi suurtest summadest, aga 15 eurot iga kuu, 5 eurot siia, 10 sinna. On see püüe oma vigu heastada või Satu kool ja pärandus – ma ei tea. Ma arvan, et viimane. Polnud organisatsiooni, mida Satu ei toetanud. Ta õpetas mulle otseselt ja kaudselt, isiklikult ja umbisikuliselt kui oluline on tagasi panustada. Toetada ja aidata teisi. Tema toetus – nii rahaline kui moraalne on kindlasti üks oluliseid põhjuseid, et meie pere täna on see,kes me oleme ja kus me oleme. Koos. Oma murede ja rõõmudega, aga koos.

Ma ei räägi oma blogis palju heategevusest ega kutsu inimesi üles aitama, sest mu meelest on see iga inimese oma asi, südameasi, mida ja keda toetada. On see Eesti ettevõtlus, loomade hoiupaik või erinevad abipalujad (sotsiaal)meedias. Aga mõned mured kõnetavad mind, kõnetavad rohkem kui teised. Ma ei ole palju üleskutseid teinud aitamiseks, kuid aegajalt tuleb mulle meelde, kuidas ma Idale pudru keetmiseks läbi kohvimasina vett soojendasin või sõbranna juurest grammikese soola nö laenasin, kui suurt rõõmu tundsin ma jahumaitselisest viineritest ning kui lähedal me olime perega lahkuminekule kui meile osutati abikäsi, mis muutis meie elu ning pani meid tunneli lõpus valgust nägema. Ma arvan, et ma ei ole kunagi öelnud oma perele ja sõpradele KUI palju nende toetus tol hetkel tähendas. Satule ei saa ma kahjuks enam kunagi öelda, MIDA ta meie heaks TEGELIKULT tegi. Ma loodan, et ma andsin endast parima, et ta teaks, siis kui ta veel elus oli. Ta mitte vaid ei päästnud mind ja mu peret, vaid muutis mu maailmavaadet.

Ehk siis nüüd mu heietuse pointini. Eile kirjutas mulle üks naine. Ma tean teda veidike, mitte palju, aga ta on mind aidanud kui mul abi oli vaja. Ma ei ütle millega, sest ma ei taha, et keegi ta ilmaasjata ära tunneks. Ma tean, et see naine ei kurda niisama, ta on see tüüpiline Eesti naine, kes kurdab alles siis kui enam muud ei oska. Ja ma samastusin nii tema murega. Selles mõttes, et ma jälgin teda Facebookis ning ei oskaks kunagi arvata, et ta on omadega nii ummikus. Nende nunnude laste ja ilusate päikeseliste piltide tagant ei paista murepilved välja. Sama oli minuga. Üheltpoolt võrratu Satumainen elu, teiselt poolt aga kõige mustemad mõtted. Ma tean seda tunnet.

Avaldan tema kirja siinkohal muutmata kujul, eemaldan vaid mõned nimed ja muud väiksemad faktid, et keegi ei tunneks teda otseselt ära. Aga kui te tahate teda aidata, siis kirjutage mulle, ma annan tema kontaktid/konto:

“Ma nüüd kirjutan pika kirja. Ma olen õnnelik kui sa selle üldse viitsid läbi lugeda. Ma tean, et sa teed seda !Ma enam ei tea, kuhu poole pöörduda või mida üldse edasi minna ja kas minna üldse?
Nüüd tuleb pikk ja lohisev jutt. Nimelt, olen ma oma eluga sealmaal kus ma vihkan pea igat päeva ja ma ei suuda näha midagi rõõmsat, vaatamata, et mul on kolm imearmsat last. Ma tõesti üritan ja püüan, ent kui ma üksi olen, olen ma pisarates. Kas öösiti või autoroolis üksinda.
Minu lugu algas sellest et kolisime maale. 10 aastat tagasi. Mõtlesime, et alustame põllumajandusega sest mõlemad, nii mina kui mu laste isa/eks abikaasa nüüdseks, oleme maal kasvanud ning tahtsime teha seda, millesse ka lapsi tulevikus kaasata Me matsime kõik need aastad raha, võtsime kergekäeliselt laene ning lõpuks jõudsime punkti, kui pidime kõik maha müüma. Aga jäid laenud, mingi aeg üritasime maksta siis olime lõpuks maksejõuetud. Jõudsime kogu selle aja jooksul( enne hävimist) abielluda ja saada kolm last.
Mida aeg edasi, seda sügavamale vajusime. Lõpuks tulid ka kohtutäiturid mängu ja elamegi paar aastat niimoodi, et kontod on arestitud. Kui sa küsida, kuidas see võimalik, siis ma ise ka ei kujuta ette. Vähemalt sai mingi elatismiinimumi, milleks minul on 1100 eurot millegagi ja see polegi üldse oluline. Sügisel saab pea kuus tuhat ka pensionisambast, mis läheb otse täiturile. Nende aastate jooksul pidime ka kuidagi elama, me elame siiani koos kuigi meie omavahelised suhted on plahvatusohtlikud ja kannatavad ainult lapsed. Me mõlemad teame seda ja püüame muutuda, maksame võlgu aga iga jumala päev on minu jaoks nagu ellujäämiskursus. Lapsed ongi need, kelle pärast ma otsustan kuidagi moodi abi otsida, sest nende peal elan ma ennast välja. See on häbiväärne ja ma küll vabandan kui ma murdun, aga see kõik jätab jälje. Mu süda murdub iga kord kui ma näen neidki nutmas ning nad ei saa aru, miks ma selline olen ja miks ma nii nendega käitun. Ma kusjuures kardan lapsi pshüholoogi juurde viia, sest ma ei taha kuulda seda, kuidas me nende pshhüüika pekki oleme keeranud.Me ei saa ka laste isaga oma elusi lahku lüüa, sest rahaliselt on see võimatu. Vähemalt hetkel. Me oleme küll tublid tööi nimesed aga kulutusi läheb ikka nii palju välja ja eks see koroona pani ikka täieliku põntsu. Sel ajal pidime ka leidma endale elamise, sest vanast kohast kolisime välja kuna see maja oli nii külm ja seal elamine kahjustas ainult laste tervist. Saime läbi tuttavate endale maja, leppisime kokku järelmaksu peale (19000)ja siis tuli üks pauk, koroona, nende peres suur lein ja uuesti koroona-lepinguni pole jõudnud, oleme maksnud kõik muud kulud aga maja osamakset või üüri pole suutnudtasuda. /…/ nüüd on see aeg, kui me peame hakkama maja eest maksma, meil on kaelas kohtutäiturid, igakuiselt üritame samas ka ellu jääda.
Majas pole veel vett, vets on väljas. See suvi oleks vaja vundament ära soojustada ja uued põrandad vaja panna, elektrijuhtmed,Põrandad nende aastatega seisnud ja vajuma hakanud. Iga kord kui me astume põranda peal, loodame, et me keldrisse ei kuku ja ahi vaja ära lammutada.. Need on sellised SOS asjad, milleta ei saa enam. Toetusi ega abi me küsida ei saa, sest kontod on arestitud. Muidu me saaksime toetustega maja väga korda teha.

Muidugi on ka üks positiivne asi. /…käin ettevõtluskoolitusel (et lõpuks luua oma väike kohalik ettevõte) ja on võimalus alustada elu nullist. Mõeldes ainult laste peale ja saada ka eraldi elud laste isaga. Kusjuures mul on tulnud ka väga halbasi mõtteid, sest on olnud hetki, kui ma tunnen et ma enam ei suuda. Isegi mu parimad sõbrad ei tea tegelikult minu praegust seisu, sest olen suutnud seda kiivalt varjata. Ma paistan elurõõmsa ja positiivse inimesena, pean väikest viisi blogi ja olen suuna võtnud rohelisema elu suunas aga tegelikult olen ma kokkuvarisenud, minust on jäänud vaid kest ja minus peitub  nii palju valu, mida ma olen suutnud väga kiivalt varjata.

Seda kirjutada on minu päris(teine) meeleheitlik samm. Kirjutasin esimesena ühele teisele blogijale, aga tundub, et tal on muidki tegevusi. Ta küll lubas mind aidata, mis tegi küll mulle suurt rõõmu aga nüüd on vaikus ja ilmselt jääbki. Võib-olla läks tal meelest, aga ma enam ei julge talle kirjutada, Kuna sinul on ka mitmeid tuhandeid fänne, siis mõtlesin ka sulle kirjutada. Kui sul tekib mingigi mõte( Ala kui iga fänn annetaks kasvõi ühe eruo) või saaks neid blogijaid kuidagi kokku postitama või ma isegi ei tea. kuidas saaksid sa mind aidata( otseloomulikult kui sa üldse tahad). Kasvõi ehituse materjali või midagigi,et saaksime enne talve selle maja korda teha. Et tuul ei puhuks talvel põrandatest läbi, et aknad ei jäätuks, et vett oleks kaevus ja nii edasi. See nimekiri on pikk.

Ma südamesoov on alustada uuesti oma elu ja ma ei leia, et väikesed lapsed peaksid kannatama oma vanemate otsuste pärast aga kahjuks meie peres on hetkel sellised lood.

See on minu meeleheitlik teine kiri. Ma olen küll tugev inimene, olen tulnud igast pasast välja aga tundub, et minu piir on nüüd täis. Tahaks lihtsalt teki alla kerra tõmmata ja jäädagi sinna.

Aga aitäh sulle, kui sa võtad selle aja ja loed selle läbi. “

Selliseid kirju lugedes mõistan ma kui väikesed on minu mured hetkel. Katkine kohvimasin. Ostmata jäänud tennised. Mure, et puhkuse ajal peab valima, kuhu minna, sest kõigeks ei jagu. Sellised kirjad panevad oma elu ja olemasolevat rohkem hindama. Ma luban teile, et kirjakirjutaja on tõepoolest tubli ja tegus naine Nii palju kui ma inimesi tunnen, siis ma mõistan kui raske oli seda kirja kirjutada. Ma mõistan tema olukorda ja meeleheidet. Kui tunned, et saad ehitusmaterjalide või millegi muuga aidata, siis anna endast mulle märku, viin teid kokku. Kirjasaatja palvel lisan siia OMA kontonumbri, sest ta ei taha, et väikeses kohas elades voiks välja tulla, kes ta on. Keegi ei pea kartma, et raha ei jõua abivajajani – kui vaja võin pärast avaldada kontoväljavõtte (nimede ja konto andmeteta muidugi)


EE611010010332899011 EVELIIS KUND-ZUJEV , pange selgituseks “abivajajale edasi kandmiseks”

Sapised kommentaarid või ükskõik, milline ilkumine jätke kirjutamata palun!

Solvumine

Ma olen viimasel ajal pannud tähele solvumist. Ei, ei, mitte teiste oma, vaid solvumist enda juures. Võib olla ei ole seda õige nimetada solvumiseks, aga pigem ärritumiseks. Ma saan aru, et eks ma ise olen ka piisavalt arvamust avaldanud ja ilmselt ka teisi solvanud ning ega siis ei ole ju justkui õigust solvuda, sest teised ju ka vaid avaldavad arvamust. Ometigi solvun ma kuidagi või võtan hinge. Kuidagi nagu kopp on ees, et igaüks ütleb, mida tahab ja kuna ma tegelikult olen selline inimene, kes väga ei taha konflikte, siis ma lihtsalt olen vait, kuulan ära ja lähen edasi.

Jah, te võite kunagiste sotsiaalmeediamaailma „draamade“ valguses öelda, et mis mõttes ei taha konflikte, kogu aeg kellegagi tülis, aga teate, isegi kui olin, siis enam ei viitsi. Vaatan pealt, kuidas mingid uued „draamad“ lahtirulluvad ja olen vait, sest 1) ka mina olen ajaga muutunud ja 2) sotsiaalmeedia olulisus kahaneb mu jaoks iga päevaga. Ja ega need mu solvumised ei olegi seotud otseselt sotsiaalmeediaga, vaid pigem üleüldiselt.

Kes end puudutatuna tunneb, laske lahti ja ärge hakake mulle kirjutama, et ma ju ei mõelnud niimoodi. Nii nagu teil on olnud emotsioon oma arvamus öelda, on mul emotsioon end pahasti tunda ja vajadus end välja elada.

Ühesõnaga. Panen mina üles pildi puiduvärvi majast, saan kommentaarideks, et küll naturaalne puit on kole. Kuulge, ma tean ju ise ka, et maja tuleb üle võõbata, aga jagan oma rõõmu, et maja on lõpuks kohal. Või et viin mööbli enne põranda värvimist sisse, sest mulle meeldib näha, kuidas asjad sobituvad majja ja juba keegi naerab mu üle. Jällegi, ma olen kohati üsna blond, tõesti, isegi ei vaidle vastu, aga ma ei ole päris loll, et ei saa aru, et siis tuleb asjad ka uuesti välja tõsta. Muidugi ma naeran ise enda üle ka ja olengi endast loonud kuvandi kui lollist ja saamatust, aga kohati ei tahaks, et kõik kaasa naeraks. Ebaloogiline soov, ma tean. No näete, olengi ebaloogiline. Jagan looduspilti või emotsioonipilti, mis ei ole sajaprotsendiliselt fookuses. Ma ei ole loodusfotograaf ega professionaalne fotograaf, ma lihtsalt annan endast parima. Mõnikord tulevad paremini, mõnikord halvemini välja. Mis siis? Kirjutan midagi, kus korrektne väljendus lonkab natukene. Juba tuleb kommentaare, et seda peaks kirjutama kuidagi teisiti, sest muidu saab seda kaheti mõista, et tegelt saab aru küll, aga ma olen keelepede ja tahaks, et sa korrektselt kirjutaks. Tee palun oma  blogi! Pühin kodus põrandalt ära mingi prahi, mis Dexter on toonud tuppa ja keegi (ei,mitte Marek) kommenteerib, et no see on ju ainuke koht, kus tolm oli. Tegelt? Ma ei hakka ju keset pidu põrandaid pesema? Või tuleme vaatame su enda kodu üle? Kas Dexteriga loomaarstil oled käinud, ta tundub lonkavat, sa vist ei tea, et suure koeraga tuleb käia tihti arstil, sest neil on terviseprobleeme palju.  Jah, olen, aga igat asja ei jaga. Võin jagada ka viimast ülevaatust – „Palpeeritav eelkõige paremas esijäsemes valgusdeformatsioon randmes, kodarluu distaalne mediaalne nurk võrreldes vasaku esijäsemega tunduvalt paremini palpeeritav ja esiletulev. Arutatud ka võimalikke operatsioonivariante. Hetkel tulevad 5 kuu möödudes röntenpiltidele“. Saite targemaks? Teed/ei tee vaktsiini? Sada argumenti, miks üks või teine variant hea/parem/õige on. Ma ei taha sel teemal rääkida, st ma ei taha end õigustada, miks ma teen vaktsiini/usun Covid-isse/ei pea maskikandmist inimõiguse vastaseks. Ma ei jaksa avada mulle saadetud linke, kuidas kõik on vandenõuteooria ja inimõiguste rikkumine. Erinevad arvamused on okei, las mõni asi jääb nii. Musta ei pea valgeks argumenteerida. Aga miks sa ei taha vaielda, kas sa ei usu sellesse, mida sa räägid. Mul on palju rohkem olulisemaid asju teha! Aga miks sa telefonile ei vasta. 1) ei viitsi, 2) seda ei ole kaasas 3) ma teen midagi ja ei saa pooleli jätta. Siis ei pea kohe paaniliselt kirjutama ja mind taga ajama, et kus ma olen. Laske olla. Vanasti pidi üldse kirjutama ja vastust ootama päeva/nädala/kuu. Miks sa selfie tegid nii, et lõualott, kõhuvolt, ma ei tea, mis veel peale jäi. Ma ei ole ideaalne, ma olen selline nagu olen, ei viitsi ma õiget nurka otsida ega vaeva näha. Emotsioon on emotsioon. Ja ei, ma ei pea ka siin silmas seda, et tulebki seda nn „päris elu“ jagada. Siin kohal olen ma jätkuvalt 100% üht meelt Mariga.

Ma võiks neid näiteid tooma jäädagi, aga ma usun, et saite pihta pointile, mis mind hetkel ärritavad. Suht kõik asjad ma vaatan. Ju siis on mingi selline periood. Aa, ennetan klassikalist kommentaari –  tabletid võtmata. Ei ole😉 Lihtsalt võtan kuidagi kommentaare hinge ja solvun kergemini. Olen kuidagi haavatav millegipärast. Muidugi läheb see üle, aga ärge siis vastu solvuge kui ma teie arvamusele/kommentaarile lihtsalt ei vasta. Ma ei viitsi hetkel end õigustada. See, et ma ise olen suur arvamuse avaldaja (olnud), ei tähenda, et ma ka päris rauast olen ja mulle võib kõike öelda, sest „ah, ta ei solvu ju, tal on paks nahk“.

Teie ja sina

Ma olen vaikimisi “teietaja”. Eriti kui tegu on minust vanema inimesega, siis ma kohe ei oska “sina” öelda. Mulle tundub see nii vale. Või siis kuidas ma ütlen võõrale inimesele “sina”. Jah, mingi hetk ma lähen sinatamise peale üle, aga seda alles siis kui ma olen pikemalt inimesega vestelnud, teda tundma õppinud või mult on küsitud, kas võiksime sinatada edaspidi. Muidugi on ka olukordi, kus sinatamine tuleb automaatselt, aga pigem on ikkagi nii, et ma alguses teietan. Ma ei oska teisiti. Samas, blogikommentaarides ma räägin võõrastega sina-vormis. Huvitav, millest see vahe?

Tallinnasse kolides elasin ma ühe tuttava vanema proua juures mõnda aega. Tema ei teietanud ega sinatanud, vaid rääkis kolmandas isikus. Ma ei saanud alguses üldse aru, kellelt või mida ta küsib, kui ta näiteks ütles mulle “mis kell on harjunud magama minema”, “mida oma võileiva peale soovib”, “mis kell tuleb” ja nii edasi. Hiljem sain ma aru, et teietamine oli tema jaoks liiga palju, aga sinatamine liiga familiaarne. Läks aega enne kui ta sinatama hakkas. Teietamas ei kuulnud ma teda kunagi. Ma võin eksida, aga ka võõraste inimestega rääkis ta samamoodi kolmandas isikus.

Marek seevastu on sinataja. Mulle on see nii võõras. Ma ei suuda poes öelda müüjale “anna mulle see sealt”, ikka “andke mulle see sealt”, samuti ei taha ma, et müüja ütleks mulle “kas sul on sente”, ikka et “kas teil on sente”. Marek alati naerab mu üle ja ütleb, et ma olen nii vanakool, et tänapäeval ei teieta enam keegi. Ma ei tea, võib olla tal on õigus, sest tegelikult kuulen, näen ja loen ma üsna palju sina-vormis pöördumisi võõraste poole. Klienditeeninduses – vahet pole kummal pool olles – on see nii kummaline mu jaoks. Kõrvale vale. Ma päriselt ei kujuta, ette, et kirjutaksin kliendile “saada mulle maksekorraldus”. Marek (ja paljud teised) aga täpselt nii kirjutavad/räägivad.

Kumb teie olete? Sinataja või teietaja? On teietamine vanakool?

12 küsimust 2. osa

7. Kas sa tunned ennast vanana?

Absoluutselt mitte. Võin käsi südamel öelda, et ma tunnen, et hetkel olen kõige paremas vanuses. Tõsi, veel kümme aastat tagasi tundus 40 väga vana, rääkimata siis sellest, mida ma arvasin kui olin 18-aastane. 70-aastane vaatab mind ilmselt ikka veel kui last. Kuigi kui isale sünnipäevaks helistasin ja nimelt ütlesin, et õnne soovib su 40-aastane tütar, et kuidas tundub, siis ta pidi vastama, et seda on naljakas kuulda küll.

Igal vanusel on omad head ja vead. Ma ei ole kunagi vanuse kui sellise peale mõelnud. Mu meelest see päriselt ka on vaid number. 70-aastane Satu oli oma mõttemaailmalt nooruslikum kui teine 35-aastane ja me klappisime nagu üheealised, samuti tundub mõni 20-aastane minuga samaealine. Teine 40-aastane aga oma vanuse kohta liiga “uhuuu” ja mõni tundub vanem kui mu vanaema. Ühesõnaga. Vanuse juures sõltub kõik sellest, kust vaadata.

8. Kas sa käid tööl või elad blogimisest?

Jah, ma käin tööl. Mul ei ole kunagi olnud ambitsiooni olla elukutseline suunamudija. Mulle meeldib blogida, kuid ma ei kujutaks ette, et see oleks mu töö, ma ei tahaks ennast nii palju avada ja minna kaasa teatud moevoogudega sotsiaalmeedias, et oleksin piisavalt põnev selleks, et olla päris suunamudija. Mulle on see jätkuvalt hobi, mis toob ka sisse ja millel on oma eelised, aga kindlasti ka miinused, sest ma pean alati mõtlema, kas ma tahan, et üks või teine inimene, kellega ma tööalaselt kokku puutun, teaks minust kõike alates aluspesust kuni suhtumiseni presidenti. Siiani ei ole see probleemiks olnud ja ma usun, et ma ei ole ka nö maitsekuse piire ületanud.

9. Mis sind kurvaks teeb?

Nii palju ja mitte midagi. Sõltub kõik päevast ja tujust. Alles hiljuti tegi mind kurvaks see Taavi Libe saade, kus näidati kehvades tingimustes elavat last ja sotsiaaltöötajate ükskõiksust. Üleeile tegi mind kurvaks lõhutud Iitala veiniklaas. Kuid tagasi tegi mind kurvaks kui mu Instagrami konto kaaperdati ja ma selle tõttu tuhandeid jälgijaid kaotasin. Muidugi pseudoprobleem, aga ikka teeb kurvaks. Mõni hommik teeb mind kurvaks see, et juuksed hoiavad valele poole. Teisel päeval, isegi nädalal ei kurvasta mind miski, sest kui vaadata suuremat pilti, siis pole selleks lihtsalt põhjust.

10. Kas sul on eeskujusid?

Kindlasti on, aga mitte otseselt nii, et olen püüdnud kellegi moodi olla või jälgin kedagi väga innukalt. Üldiselt võiks öelda, et mu eeskujudeks on andekad ja tegusad inimesed. On need siis kunstnikud, suunamudijad, investorid, pereemad. Igaüks võib olla erinevalt andekas. Riskides sellega, et kõlan imalalt ütlen ma, et mu eeskujudeks on kindlasti olnud mu ema ja onu kui ma peaksin kedagi konkreetset välja tooma. Ema on selline raudne leedi, keda ükski raskus ei murra. Ma olen oma ema moodi ja kuigi Marek ikka ohkab, et issand, ära ole nagu Ülle, siis tegelikult on see omamoodi kompliment. Ja onu on olnud mulle teejuht tööalaselt. “Õpi keeli!” ütles ta väikesele Liisule kunagi, “see viib edasi.” Ja Liisu õppis ja see viis edasi.

11. Mida sa õppinud oled?

TÜ-s Skandinavistikat ja avalikkussuhteid ja teabekorraldust. Norras kunstiajalugu ja Põhjamaade kirjandust. Praegu tunnen ma, et tahaks teoloogiat õppida, aga see tuhin võib üle minna. Seda enam, et sel aastal osalen ekspordijuhtide koolitusprogrammis ja see on päris mahukas.

12. Millest sa unistad?

Hahhh. Ma unistan kogu aeg. Ärge unustage, et ma olen Kalade tähtkujus sündinud – Kalad on unistajad. Nii et ma ei hakka isegi loetlema, millest ma unistan. Lihtsam on öelda, millest ma EI unista.