Alustan seda lugu ühe tuttava Facebooki postitusega (ma usun, et ta ei pahanda!), sest laias laastus võtab see kogu selle postituse ja ka tolle telesaate kokku.
Kuidas ära tunda, et oled (muld)vana:
medemis nahakliinik
Millisesse ilukliinikusse ma vist rohkem enam ei lähe?
Võib olla see pealkiri on natuke ebaaus, sest päris nii ei saa ma ka öelda, mul oli isegi veel ühe protseduuri jaoks sinna veel aeg kinni pandud, aga siis juhtus “sigaseid väljaminekuid” ja ausalt igasugu ilusüstid tundusid absoluutselt mitte olulised ning aeg sai tühistatud.
Natuke kahju on, sest oleks tahtnud ju näha, kas see ka veel midagi oluliselt muudab, st et kas keegi saab erinevusest aru ilma, et ütleksin midagi, aga teisalt ei ole ka kahju, sest ega ma viimase protseduuriga seal päris rahule ei jäänud. Pole nagu päriselt midagi viga, aga kuna kogemus on ka kahe teise kliinikuga ja väga positiivne, siis julgen öelda, et viimane kogemus oli kõige kehvem.
19 aastat hiljem saan ma lõpuks sellest nooruse lollusest lahti!
Koostööpostitus
Kui ise end peeglist ei vaataks, siis ei usuks, et lõpuks ometi oleme me minu tätoveeringu eemaldamisega jõudnud nii kaugele, et ma saan üsna kindel olla, et suvel ei pea ma enam kuulma neid üllatavaid hüüatusi, et „issand, sul ka tätoveering, ma ei teadnudki“. 20-aastaselt presenteerisin ma oma kunstiteost hea meelega, tänasel päeval ma tõesti eelistan, et võimalikult vähesed inimesed sellest midagi teaks. Aga ikka läheb mul see meelest ära ja just suvel rannas või napimate riietega on mu saladus ikka ja jälle välja tulnud. Mitte enam kauaks.
Tätoveeringu eemaldamise protsessi algusest võite lugeda siit.
Paar nädalat tagasi käisin ma Medemis nahakliinikus kolmandal protseduuril ja ma usun, et see jääks isegi viimaseks protseduuriks kui minu alaselja kusntiteos ei oleks erinevat värvi, sealhulgas ka rohelist. Nagu te piltidelt näete, siis üks osa tätoveeringust on veidike rohkem töötlust saanud. See ongi see roheline „roosileheke“, mida on kõige raskem olnud eemaldada. Samas on ikka ütlemata mõnus tunne näha, et tulemus on praktiliselt käes.
(Panen Instagrami üles ka pildi sellest, milline mu „roos“ välja näeb nüüd peale kolmandat protseduuri ja paranemist).
Jätkuvalt võin ma teile kinnitada, et protseduur ei ole valus. See on nii kiire, et ausõna ilma liialdamata on iga etapp läbi enne kui valu võiks tundma hakata. Kui ma püüan seda “valu” kirjeldada, siis umbes selline tunne on nagu keegi näpistaks järjest mitu korda ja hästi kiiresti ning see hetk kui tahaks öelda, et kuule lõpeta ära, tüütu on, siis ei ole enam midagi öelda, sest kõik on tehtud. Võimalik, et põhjus on kliinikus kasutusel olev kõige uuem ja tõhusam tipplaser, millega saab tööd teha ülitäpselt ümbritsevat nahka kahjustamata ja lühema aja jooksul sügavamatesse nahakihtidesse tungida. Lisaks valutule ja kiirele protseduurile tähendab see minu kui kliendi jaoks ka vähemaid vajalikke kordi tätoveeringu eemaldamiseks ning sellest tulenevalt ka soodsamat kuurihinda.
Kordan oma sõnu ja esimest emotsiooni kui protsessiga eelmise aasta novembris pihta hakkasime: “Tegelt on äge! Ma ületan oma hirmu. 19 aastat hiljem saan ma lõpuks sellest nooruse lollusest lahti.”
Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda Medemise kodulehelt siit.
Kiidan tegijaid
Nagu päisepildilt näha on, siis ei kasuta ma igapäevaselt isegi enam ripsmetušši. Ehk siis peaaegu, et ilma naljata võib öelda, et minu ilunipid ongi – pese juuksed puhtaks ja süsti otsa ette botoxit. Okei, huuled värvin ka ära, mul on huuled enamuse ajast värvitud ka kodus, aga muidu olen ma selline nagu ma olen. Ei viitsiks ausalt iga päev mässata meigiga, seda enam, et mul ei ole ka erilisi oskusi ja nii ma juba kujutan ette, kui kaua läheks mul aega, et endale korrektne lainerijoon teha. Kui ma noor olin (st veel gümnaasiumis käisin), siis ei läinud ma prügikasti ka välja viima ilma, et oleksin meigitud. Nagu mis mõttes eksju, pärast veel keegi näeb ja mida nad siis arvavad. Emalt küsisin alati, et miks ta ometi ennast ei meigi. Ema ütles, et ei viitsi. Ma ei saanud sellest vapsee aru. Siin ma nüüd siis olen. Samasugune. Jap, Marek sul on õigus, iga päevaga rohkem Ülle moodi.
Küll aga on mul (peaaegu) igal kuul teatud iluprotseduurid + mõned iluprotseduurid paar korda aastas. Ja neid tegijaid ma täna kiita tahangi.
- Medemis nahakliinik. Botuliinisüstid on üks asi, milleta mina enam elada ei kavatse. Mõnikord mult ikka küsitakse, et no kui kortsuline see otsaesine siis olla sai. Minge vaadake Instagrami highlightside alt ise. Tulemus püsib minul 6-7 kuud (on küll juba siis kortsud näha, aga mitte sügavad vaod, mul on just kurjusekorts hästi sügav muidu). IPL fotonoorendus on ka üks protseduur, mille puhul ma olen näinud kohest erinevust – ongi nahk kohe (st paari päeva pärast) siledam ja pringim ning jume kordades ühtlasem.
Viimane kord kui ma käisin oma tätoveeringut eemaldamas, uurisin ka kaenlaaluste laserepileerimise kohta, et kas on valus. Ma olen alati mõelnud, et nii mugav oleks kui ei peaks raseerima, aga ma olen ka olnud veendunud, et see on kohutavalt valus. Mulle öeldi, et see ei ole valusam kui tätoveeringu eemaldamine (mis tõepoolest ei ole valus) ja kuna neil oli just üks väikene vaba hetk, siis ma otsustasin oma julguse kokku võtta ja laserepileerimise ära proovida. Saate aru, seda tõesti ei tundnudki! Null valu, null tunnet, kaks minutit ja tehtud. Käia tuleks 4-8 korda ja siis edaspidi piisab korra aastas käimisest. Halleluuja! Parim iluprotseduur ever. 100% luban teile, et ei ole valus.
2. Ilutuba Ehedus. Elisabethiga sain ma tuttavaks Keilas Belle ilusalongis, kus ma bikiini depilatsioonis käisin, ta teeb ka siin jätkuvalt depilatsiooni, aga mina käin nüüd tema juures Kalamajas, kus tal on oma ilutuba. Elisabeth on kõige parem depilatsiooni tegija. Ei saa öelda, et täitsa valutu protseduur, aga ma olen juba nii harjunud, et tean, millal valus on ja oskan (natuke vandudes) sellega arvestada ja kannatan ära. Iga kord kui ma depilatsiooni lähen, saan ma pahandada – “ma ju ütlesin sulle, et ei raseeri vahepeal, sa ju tead, et siis on valus!” Mhm, täpselt nii ongi, raseeritud karv on tugevam ja seega ka nats valusam eemaldada. Kuid jällegi see valu on vaid korraks ja suurem osa protseduurist on valutu. Iga kord luban ma endale, et enam ei raseeri, et ei oleks üldse valus, aga jätkuvalt ei ole ma seda lubadust pidanud. Igatahes – soovitan siiralt!
3. Stuudio – Ilustuudio Keilas. Rena on minu iluvõlur juba paar aastat. Juhuslikult sai ta salongi sisse astutud ja seal ka käima hakatud, sest lihtsalt väga hea. Pealaest jalatallani. Juuksed, maniküür, pediküür, kulmud. Meiki olen ka lasnud Renal teha. Ehk siis pole asja, mida see naisterahvas hästi teha ei oska. Ma lähen alati kohale nagu ehtne maanaine, koduriietega ja väljun nagu korda tehtud maanaine, ikka koduriietega, aga hoolitsetud. Jube hea tunne on. Siin saan ka pidevalt pahandada,et millal ma ometi hakkan sokke kandma, et kes see siis paneb värskelt pediküüritud varbad tossude sisse, aga nagu ikka – küürakat parandab vaid haud. Mina ja sokid. Nii palju kui võimalik väldin seda kombot.
4. Vahi nalja, rohkem ei olegi kohti, kus ma käin end ilusaks tegemas. Igapäevaselt on mul meigikotis YSL huulepulk, Shisheido BB kreem, Issey Miyake lõhn (viimased 20+ aastat lemmik!) ja vererõhurohud:D Selline lihtne maanaine olengi. Endale kulutan kuus 100-150 eurot. Polegi ju midagi? Ma siin ikka teinekord loen Perekoolist ja mujalt palju inimesed tegelikult igakuiselt iluteenuste ja meigitoodete peale kulutavad. Ma ei raatsiks. Palju teie kuus iseenda peale kulutate?
Truu vaid ühele
Selle terminiga rutvusin ma Marimelli blogist, varasemalt ei olnud ma selle peale kunagi mõelnud. See tähendab, et mul on küll brände, mida ma armastan rohkem kui teisi (nii blogija kui mitteblogijana), aga ma ei kujutaks ette, et tarbiksin vaid neid brände. Näiteks on mul aastaid olnud lemmikuteks Lacoste tennised, Lacoste kui firma meeldib ka aastaid, aga nüüd tahan ma hoopis Karl Lagerfeldi tenniseid. Samas kasutan ma reaalselt aastakümneid ühte ja sama huulepulka (lisaks ostan muidugi ka teisi), nii et selles mõttes võin ma öelda vist, et olen YSL-ile brändilojaalne. Pesu ostan ka peaegu, et vaid kahest kohast, kuid ikka tuleb ette, et leian midagi meeldivat mujalt ja jagan blogis ka selliseid leide. Ise ostetud, ise kiidetud, keegi ei saa ette heita ei üht ega teist, et ei ole brändilojaalne.
Nüüd jõuame me koostööde ja brändilojaalsuseni blogijana. Marimell on öelnud, et nemad on truud vaid nendele brändidele, kellega nad koostööd teevad, et muu on justkui vastuolus nende põhimõtetega. Ühelt poolt olen ma nendega nõus, sest kui mind suunamudijate juures midagi häirib, siis on see see, et raha ja asjade eest võetakse vastu eranditult kõik pakkumised. Nii on üsna koomiline vaadata, kuidas ühel päeval on lemmik toode X ja juba järgmisel päeval toode Y. Ei mõju kuidagi usaldusväärselt ja ausalt öeldes jätab halva maigu ka nendest turundajatest, kes üldse oma kanaleid ei vali. Aga see selleks. Ma ei ole kriitiline selle suhtes, et suunamudijad erinevaid asju reklaamivad kui seda tehakse hästi, nii et ei ole “uus lemmik” iga kord, vaid lihtsalt (hea) sisuturundus kui selline. Minu meelest võib nii päris häid soovitusi saada. Ja ausalt mulle endale tundub, et kui ma aastast aastasse vaid Magrada asju kiidaks, siis muutuks see ka lugejale igavaks. Mulle endale ka. Selles mõttes ei ole ma absoluutselt brändilojaalne.
Aga ärge saage sellest valesti aru. Näiteks olen ma aastaid käinud Medemises oma kortse silumas. Ausalt, ei ole tegelikult olnud ühtegi teist kliinikut, kuhu ma oleks julgenud minna seda tegema esimene kord. Medemis võrdus minu jaoks kvaliteedi ja usaldusväärsusega ning ma ei pidanud selles pettuma. Olen käinud seal koostöö raames kui ka ise tasunud (soodushinda), ja käin seal jätkuvalt. Juba homme ootab mind ees “küpsisega kuradi” kolmas eemaldus ja ma ei jõua seda ära oodata, sest lootus on, et 20 aastat tagasi tehtud jube tätoveering kaob igaveseks ajaloo prügikasti. Ma olen teinud koostööd ka VIP Medicumiga. Juba tookord küsiti mult, et kas see ei ole “brändilojaalsuse” rikkumine. Miks peaks? Ma olen uudishimulik inimene, ma tahan erinevaid kohti ja tooteid ja teenuseid katsetada. Üks ei välista teist ja mul ei ole plaaniski neid kohti omavahel võrdlema hakata. Paar nädalat tagasi peeglisse vaadates hakkasin ma tähele panema, et saan jälle oma otsmikku liigutada. See ei meeldinud mulle. Minu töökoha kõrval asub Mari Laasma ilukliinik. Astusin sinna spontaanselt lõunapausi ajal sisse ja uurisin, millal nende juures saaks end jälle siledaks süstida. Selgus, et neil tekkis ootamatult 15-minutiline paus ja mul oli lihtne lõunapausist nende juurest läbi hüpata. Ei mingit ajakulu. Kui ma oleksin pidanud ekstra kuhugi minema, siis oleksin ma läinud loomulikult Medemisse, kuid mugavus luges ka midagi. Mari Laasma juurde julgesin ma minna, sest tean teda natuke tänu beebigrupile, kus me koos olime. Ma olin üsna veendunud tema töö kvaliteedis ja tahtsin ka uudishimust katsetada. Kas ma kiidan ja soovitan teda nüüd? Jah, Absoluutselt. Kas ma kiidan ja soovitan Medemist? Jah, absoluutselt. Kas ma kiidan VIP Medicumi? Jah, absoluutselt. Mulle meeldib kui on erinevaid kogemusi. Ja neid kogemusi jagan ma hea meelega ka oma lugejatega.
Täpselt samuti nagu mult on palju küsitud meie “koduloomade” kohta. Marek on Kärcheri usku. Ma mõistan teda, sest ausalt, see põrandapesumasin on isegi mind koristama pannud. Ma soovitaks seda igale inimesele une pealt ka. Nüüd aga lisandus meie majja Electroluxi varstolmuimeja. Kas ma soovitan seda? Issand jaa! Isegi Marek pidi tunnistama, et see ei jää Kärcherile alla. Eile pügasin natuke Dexterit ja ilma mingi probleemita olid karvad järgmisel hetkel Electroluxi poolt ära söödud. Vaev – null. Nii et ma ei saaks kuidagi öelda, et soovitan vaid üht.
Minu suureks kireks on Eesti looduskosmeetika (ja disain). Siin kohal pean ma vist küll ausalt ütlema, et Magrada toodetele ei ole ma veel võrdset leidnud, see on hetkel minu absoluutne lemmik, olen oma skeptilistel sõbrannadel (noh nendel, kes arvavad, et suunamudijad reklaamivad niikuinii kõike ja midagi halba ei ütle) lasknud siin neid tooteid proovida ja nemad ka ära mudinud. Aga jällegi – mulle meeldib proovida ka teisi tooteid. Oma Care on üks selliseid, mille avastasin tänu Mari Jaanuse blogile ja olen selle eest väga tänulik. Hoia kehakoorija kinkis mulle sõbranna. Julgen ka soovitada, aga olgu teile siis teadmiseks, et see sädeleb päris vahvalt, nii et kui (järgneb natuke liialt informatsiooni) pissil käia, siis saab end tunda nagu olekski ükssarvik, kes sädelust pissib, sest ka wc-paber on pärast sädelev.
No vot. Selline mittelojaalne blogija ma olengi. Ei kiida vaid üht brändi ega toodet, vaid katsetan hea meelega ja jagan kogemusi. Hea või halb, ma ei tea. Aga nii nagu väljaspool virtuaalmaailma ei osta ma vaid üht kindlat veini, sulajuustu, leiba, jalatseid, kleite, nii ka siin. On kindlad lemmikud, mille juurde ikka ja jälle tagasi jõuan või tarbin uute katsetustega paralleelselt, kuid vaid teatud brändile lojaalne ei saa ma kunagi olema. See oleks liiga igav.
Küpsisega kuradikese eemaldamine vol 2
Koostööpostitus
Nagu te ehk mäletate võtsin ma eelmisel aastal lõpuks oma julguse kokku ja läksin Medemisse teismelise lollusena tehtud “pekingi kana” tätoveeringut eemaldama. Ütlen juba praegu ette ära, et parim otsus ever. Jah, tõsi, et ma ise seda ei näe ja väga tihti läheb mul üldse meelest, et see seal on, aga spaas või rannas või kasvõi suvel kodus päevitusriietega ringi joostes tuletab keegi ikka meelde, et oi, sul ka tätoveering ja siis ma iga kord mõtlen, et pagan noh, ma ei taha seda tätoveeringut ju. Aga hirm eemaldamise ees on olnud ikkagi piisavalt suur. Esimesest protseduurist ja sellest, kas oli valus, saate lugeda siit.
Jaanuari alguses käisin ma teist korda protseduuril (kokku läheb minu tätoveeringuga vaja ilmselt kolme korda) ja minu suureks üllatuseks (lisaks sellele, et veel vähem oli valus ja protseduur sai läbi enne kui ma arugi sain!) oli tätokas ikka juba märgatavalt tuhmunud ka peale esimest korda. Ma ju ise seda peeglist ei vaata ja selja taha ei näe, nii et selline tulemus oli ikka väga wow-efektiga. Ma ei jõua kolmandat korda ära oodata!
Kui tahate protseduurist täpsemalt aimu saada, siis sellest “Hooaja” saatest võite täpsemalt ise vaadata: https://kanal2.postimees.ee/video/lonelyPlayer?videoid=233250
“Ma olen sama vana kui tema, aga selline tädi küll välja ei näe.”
#koostööpostitus
Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .
Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.
Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.
Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.
Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.
Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.
Tätoveeringu eemaldamine – kui hirmus tegelikult?
Koostööpostitus
Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?
Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.
Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.
Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega
Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.
Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.
Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?
Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.
Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.
Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.
Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.
Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:
- Tavaliselt läheb vaja vähemalt 3 protseduuri, vahel ka 5–6 protseduuri või rohkem.
- Protseduuride vahele peab jääma vähemalt 8 nädalat.
- Kuna suure osa tööst teeb ära keha immmuunsüsteem, saavad tugevama tervisega inimesed kiiremaid ja paremaid tulemusi.
- Protseduuri ei tohi teostada antibiootikumravi ajal, viimase tabletti võtmisest peaks mööduma 2 nädalat..
- Vastunäidustusteks on onkoloogilised haigused, kroonilised põletikud kehas, keloidarmid, aktiivne herpes.
- Tätoveeringut ei saa eemaldada päevitunud, pruunilt nahalt. Päevitamisest peab olema möödas vähemalt 2-4 nädalat. Enne protseduuri ja pärast seda ei tohi kasutada ka isepruunistavaid kreeme.
- Raseduse ja imetamise ajal protseduuri ei teostata.
Pekingi kana, tätoveeringud ja hirm
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb minna tagasi alloleva pildi tegemise aega ehk aastasse 2001, mil ma olin saanud stipendiumi Oslo ülikooli ja elasin kolm kuud Oslos koos oma host-õega Rotary vahetusõpilasaastast. Me olime mõlemad 20-aastased. Te ju mäletate, mida see vanus tähendab? Pidusid, rumalaid otsuseid, veel pidusid ja veel rumalaid otsuseid. Üks neist on just alloleval pildil. Tätoveeringud.
Ma isegi enam ei mäleta, kust meil see mõte tuli, aga ühel laupäeval ärkasime me üles ja mõtlesime, et kuule täitsa lahe oleks ju ning juba mõned tunnid hiljem vedasime me end ühte lähimasse tätoveerimissalongi. Tätokad olid kallimad kui me olime eeldanud, aga kui juba kohale sai tuldud, siis ära ka ei tahtnud ilma minna. Ma mäletan täpselt, et minu oma maksis 500 NOK´i ja kui praegu on see ca 50 eurot suht kommiraha, siis tol hetkel oli see 1/4 mu kuustipendiumist. Üsna kitsas summa, millega Norras ära elada, eriti kui sealt 500 raha tätoka peale ära raisata. Aga tehtud see sai. Valisin sealt kõige odavamate tätokate lehelt enda arvates ühe kõige ilusama ning otseloomulikult lasin selle teha alaseljale. Korralik trampstamp eluks.
Hiljem olen ma seda tätoveeringu tegemist korduvalt kahetsenud. Mitmel põhjusel. Esiteks, ma ei ole tätoveeringuinimene. Mulle ei meeldi tegelikult tätoveeringud üldse. Ei endal ega teistel. Mul on muidugi tuttavaid, kel on armsad tillukesed tähendusega tätoveeringud, kuid need popid ülekeha-tätoveeringud ei ole absoluutselt minu teetassike. Ma ei mõista kedagi hukka, oma keha, oma otsused, lihtsalt mulle ei meeldi (kui mu arvamus midagi muutma peaks). Ja kuigi ma olen arvamusel, et inimesi ei tohiks nende välimuse ja hobide pärast hukka mõista, pean ma olema aus ja ütlen, et mõistan, miks see mees lasteaias õpetajana töö kaotas.
Teiseks on mu tätoveering tähenduseta, see on lihtsalt reaalselt kõige mõttetum tätoveering ever. Kes teab, võib olla olen ma viimased 19 aastat käinud ringi seljal punane roos (mhm, mhm!) + võimalik, et hierogfüüf, mis tõlkes võib tähendada “Pekingi kana”. Või siis “ingi ka” või muud lühendit sellest õnnetust kanast, sest ega see seal seljal päris hieroglüüfi mõõtu ka välja ei anna. On selline poolik.
Kolmandaks on see aja jooksul nii tuhmunud, nii et lisaks sellele, et see on mõttetu, on see ka kole. Kuna see on sellise koha peal, kust ma ise seda väga ei näe, siis 90% ajast mul ei ole meeleski, et see mul olemas on. Küll aga pean ma 90% sõprade-tuttavatega spaas/ujumas käies leidma hüüatusele “oi, sul on ka tätoveering, me ei teadnudki!” leidma vabandusi, et keegi ei arvaks, et ma 39-aastaselt olen 10-aastasel ja/või pimedal lubanud oma alaseljale tramp stamp´i teha. Olete valmis seda kaunitari nägema?
Siit see tuleb! Daamid ja härrad, saage tuttavaks – minu “ngi ka” + roos.
Olete naermise lõpetanud?
Et asja natuke ilusamaks teha, siis alguses sai see tätoveering komplimente, see oli midagi uut ja huvitavat, lausa metsikut, sest ega neid tätoveeritud tüdrukuid tol ajal kuigi palju ei olnud (kui nad just ei olnud mootorratturid või mõne alternatiivse elustiili esindajad). Uskuge või mitte, aga seda peeti isegi seksikaks ja ma näitasin seda rannas ikka uhkusega. Mida aeg aga edasi, seda rohkem see mind häirima hakkas. Iga kord kui keegi hõikas “oi, sul on ka tätoveering” tahtsin ma peaga vastu seina joosta. Mu sõbrannad teavad, et ma olen selle tätoveeringu eemaldamisest või üle tegemisest juba aastaid rääkinud. Ma arvan, et isegi üks kümme aastat.
Miks ma sellega midagi ette ei võtnud?
Ausalt puhtast hirmust valu ees. Medemis kliinik kutsus mind tätoveeringu eemaldamisele juba ammu. Alguses olin ma “jah, muidugi, teeme ära!”, aga siis sai jälle hirm valu ees võitu ja kuna igapäevaselt ta mul silma ees ei ole, siis otseselt ei seganud ka. Marek oli harjunud, väitis ju, et teda ei häiri, et ma meeldin talle sellisena ka. Nii ma seda tätoveeringu eemaldamist edasi lükkasingi. Kuniks ma paar nädalat tagasi end duši alt tulles peeglist oma soengut vaatasin tagant poolt vaatasin ning paratamatult ka tätoveeringut märkasin. Pagan, see oli ikka kole kui öö. Kolm minutit hiljem kirjutasin ma Medemisse, et küsida, kas nad ikka veel on sellest tätoveeringu eemaldamise koostööst huvitatud. Minu rõõmuks ja hirmuks nad olid.
Mida lähemale protseduuri kuupäev tuli, seda rohkem ma kartma hakkasin. Nagu kohe päriselt. Marek ei teinud asja lihtsamaks. “Oot, mis nad nüüd siis hööveldavad sul naha maha sealt või lõikavad ära selle või?” küsis ta. Aitäh, mees! Ma niigi olin poolenisti põnnama löönud ja sõnad “hööveldama” ja “lõikama” ei kõlanud kuigi julgustavalt. Auto ära parkides ja Medemise poole kõndides, tundsin ma päriselt, et ma kardan. Aga mis siis kui on väga valus? Mis siis kui ma valust kedagi jalaga löön? Või kartma hakkan ja loobun? Või… Mul käis peast läbi sada mõtet ja hirm aina kasvas. Hirm ei läinud vähemaks ka konsultatsioonilaua taga istudes, kuigi protseduuri läbi viiv arst kinnitas, et see on valutum kui IPL fotonoorendus, mis mu meelest ei olnud üldse valus, pigem kohati ebameeldiv, ja ma sisestasin endale, et see ei saa kuidagi olla hullem valu kui sünnitus. Ja selle olen ma ometi üle elanud. Lisaks teadsin ma ju ka, et usaldan end oma ala professionaalide käte alla, nii et mida karta .
Ometi läksid mul lahti riietades ja protseduuri oodates peopesad higiseks.
Aga ma olin endaga rahul. Ma olin oma hirmu ületanud. 19 aastat hiljem olin ma sellest nooruse lollusest lahti saamas. Guri, mu host-õde, pidi tätoveeringu tunduvalt varem eemaldama. Kui ta vanemad sellest teada said, lubasid nad ta pärandusest ilma jätta. Sellest pärandusest ilma ei oleks tahtnud jääda.
Kuidas siis tegelikult oli? Oli tunne nagu oleks piinariistal olnud või ei saanud suurt arugi, et midagi tehti? Kirjutan kohe varsti sellest eraldi postituse. Püsige lainel!
Minu zen
Ei ole erilist saladust teinud sellest, et olen viimasel ajal olnud segaduses, melanhoolne ning kõige rohkem olen ma kartnud depressiooni tagasitulekut, sest meeleolu on nagu ta on. Ma tõesti ei tahaks enam antidepressante sööma hakata kui endaga nii suure töö ära olen teinud ning olen püüdnud leida teisi variante oma pingete maandamiseks. Koeraga hommikusi ja õhtusi hommikumantli- ja kohvitassijalutuskäike alustasin ma puhtalt sel põhjusel, et ta harjuks oma häda aiast välja tegema, sest olgem ausad nii suure koera puhul peaks suure Maxima kilekotiga ta järel koristama ja seda ma ka ei taha. Kuigi “minikoer” on veel beebi ja ei ole veel teab mis õpetatud koer on ka ilma õpetamiseta selgunud, et tegu on väga kiiresti õppiva koeraga. Nüüd ongi nii, et 6.30 hommikul ootab ta mind trepi ees ja ootab oma jalutuskäiku. Tööpäeviti on see igati okei kellaaeg, nädalavahetuseti püüan ma teda õpetada naaaatukene hiljem ärkama. Pühapäeval õnnestus kaheksani venitada ja sellest mulle juba piisab. Samuti on õhtuste jalutuskäikudega. Punkt 18.30 viskab ta oma tagasihoidliku käpa mulle sülle ning vaatab otsa pilguga, mis ei anna ruumi vastuvaidlemiseks. Olgu, liialdan, ma tegelikult ei näegi ta pilku, aga no fakt on see, et ta ei jäta enne kui ma end püsti ajan ja jalutama lähen. Nendest jalutuskäikudest on saanud mulle omamoodi teraapia. Hommikune mets on tõeliselt teraapiline. Kõige ilusamad on need esimesed hommikused päikesekiired puude vahelt, kuid pean tunnistama, et sõltuvalt tujust mõjuvad ka vihmapiisad ning poriloigud rahustavalt. Need jalutuskäigud on minu zen.
Positiivseks muutuseks on see, et ma olen öösiti magama hakanud. Negatiivseks see, et ma olen metsikult väsinud olnud. Kell üheksa on mul raskusi silmade lahti hoidmisega ja pea iga õhtu kui ma lähen Idat magama panema, jään ise ka sinna kõrvale magama. Eile mõtlesin, et panen Ida magama ja vaatan Marekiga koos natuke telekat, kuid ärkasin siis kui Marek juba hakkas end magama sättima. Üle pika aja ärkasin täna hommikul kell kolm. Mõtlesin oma mõtteid, kuid suutsin ikka end magama saada uuesti. Monontoonne meieisa-palve lugemine aitab tõesti. Muudkui korrutan seda, nii et varsti tekib juba tunne, et olen usklik. Muidugi võiksin ma korrutada ükskõik, millist luuletust, lihtsalt see palve on mul peas lapsest saati. Kunagi õppisin pähe ja nagu näha ka 30 aastat hiljem on meeles. Veider asi see mälu. Kohati ei suuda meeles pidada, mida teisest toast tooma lähen, aga 30 aastat tagasi õpitud luuletused on ikka veel peas.
Väsinud tunne viis igatahes nii kaugele, et peegelpilt, mis mulle igal hommikul vastu vaatas, ajas mind närvi – kogu aeg see üks ja sama kole krunn, et vedasin end juuksurisse. Küsisin instagramis soovitusi ning kuna ma ise olen pikalt Helen Heinroosi salongi jälginud, siis see ka valituks sai. Selle salongiga on selline värk nagu mul kunagi oli Medemisega. Medemisse ma olin ka pikalt tahtnud minna oma kortse süstima, aga tundus nii fancy ja mina nii maakas, et ei julgenud. Kuniks läksin ja sain aru, et ei ole fancy, on toredad ja sõbralikud inimesed, kes teevad suurepärast tööd. Note to self: kortsud hakkavad tagasi tulema, aeg on Medemisse ka oma sammud seada. Arvasin, et Helen Heinroosi salong on ka maaka jaoks liiga fancy. Muidugi ei olnud see seda. Oli hoopis siiani kõige parem juuksurikogemus. Kahetsen vaid ühte asja. Et kohe ka juukseid värvida ei lasknud. Mul lihtsalt ei olnud liiga palju aega ning tuustik mu peas vajas kiiremat likvideerimist, värv veel kannatab natuke. Rohkem rahul kui ma hetkel tulemusega olen, ei saakski olla.
