“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ilmselt ma kordan ennast, aga ütlen siiski veelkord, et olen ütlemata tänulik, et mu ümber on nii palju ägedaid inimesi, kes ei lasknud mul auku (tagasi) kukkuda, sest tegelikult on see valu ja häbitunne, mis kaasnes selle koondamisega, ikka päris kohutav, millega hakkama saada. Aga mu sõbrad ja pere on mulle toeks ja nii juhtuski, et leidisin end üleeile Samovarimajast külalisi vastu võtmas. Herling küll reklaamis julgelt välja, et olin perenaise rollis, kuid see on minu arvates siiki esimese hooga liiga ambitsioonikas tiitel. Mulle endale meeldis mõelda, et olin ikka rohkem nagu õpilane Kiir.
Kui te olete mu blogi pikemat aega lugenud, siis te teate, et meie sõprus Herlinguga on samasugune nagu Maikro näitus Samovarimajas. Üks tee viis teiseni. Kunagi iidsetel aegadel (nii umbes kaheksa aastat tagasi) kui blogimine veel popp oli, kutsus Herling mind Mesi tarre paadimajutust testima. Kumbki meist ei osanud arvata, et üks tee viib teiseni. Et Sibulatee võrgutab mind ära, et meist saavad sõbrad, et meie peredest saavad sõbrad, et Varnjas (ja Sibulateel üldse) tutvume me veel nii paljude inimestega, keda ilmselt oleks aus juba ka sõpradeks kutsuda, et ühel ilusal päeval olen ma Samovarimajas ja võtan seal külalisi vastu. Sest mu sõbranna andis mulle sellise võimaluse. Et ma ei jääks koju norutama
Vaatasin, et Mesi Tare peab täna oma üheksandat sünnipäeva. Ja mis oleks siis veel paslikum (peale PALJU ÕNNE! soovimise) kui meenutada, kust sai alguse minu (ja nüüdseks kogu meie pere) armastus Mesi Tare, Varnja ja Peipsi) vastu. Omamoodi veider, sest tegelikult olen ma Tartus elades ju Peipsiga palju kokku puutunud. Mu ema oli alati nõus võtma ette autosõidu Kallastele või Kauksi, et ujuma minna ning sibulaküladest olin ma ka kuulnud, kuid kuidagi oli see ikka nii kaugel, seal eemal, midagi millest räägiti, aga piisas vaid kolida Tallinnasse ja hakata blogijaks kui ühel ilusal päeval SEITSE AASTAT tagasi tuli Peipsi ja Varnja mulle nii lähedale, et lahti pole me enam üksteistest saanud.
Ja seda kõike tänu Mesi perele. Algul kutsusid külla ühe (ehk minu), see võttis sõbrad ka kaasa, hiljem kogu pere ja kui alguses sai käidud vaid kord aastas, siis nüüd on asi nii kaugel, et vaesekesed peavad meid taluma aastajast ja ilmast hoolimata lausa mitu korda aastas. “Kodusta blogija!” ütles Herling kunagi naljaga, et kuidas alustavale ettevõttele reklaami saada. Seitse aastat hiljem nali nende kulul. Blogija on nii kodustatud, et ei taha enam ära minna.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis mina plaanisin korralik olla ja laupäeval laulda, et “iga pidu saab ükskord läbi”, aga noh siis tuli teadagi see automuukimine ja enne kui ma arugi sain olime me afterpartyl. Mitte et ma väga kurvastaks, et asjad nii läksid…
Esiteks tegime me giidiga tuuri Kallastel. Millal te viimati Kallastel käisite? Või kas üldse olete käinud?
Kui te olete sama vanad kui mina, siis ilmselt te mäletate sellist filmi nagu “American Pie”. Ja mäletate seda punapäist tüdrukut, kelle lood algasid kõik lausega “this one time, at band camp”. Mina võiksin 2023 aasta filmiversioonis teda mängida. Lihtsalt minu lood ei algaks bändilaagrist, vaid “sellest ühest korrast, kui ma Herlinguga proseccot jõin.”
Nii ka seekord. Ma alustan oma lugu kronoloogiliselt vales järjekorras, aga kogu sündmuste jada sai alguse sellest ühest korrast kui ma Herlinguga proseccot jõin, nii et põhimõtteliselt võiks öelda, et kõik see on tema süü. Kui me poleks Saunafestil “Bacchusi mõju all olnud” * siis me ei oleks pidanud täna hommikul guugeldama videosid “how to”.
Laupäeva hommikul enne SaunafESTi sättisin ma end Herlingu kõrvale laua taha mummulisest tassist kohvi jooma. Jalas vaid sukkpüksid (aluspesu ikka ka, aga selle olemasolu tundus loogiline ka ilma mainimata, kuniks mõtlesin, et segaduste vältimiseks mainin ikka ära, et ma täitsa pesuta teiste kodus ringi ei lipanud) ja seljas kampsun. No ei olnud sellist tunnet, et viitsiks kohe endale suusapüksid jalga tõmmata ja teeselda, et olen asjalik. Ma ei ole hommikuti asjalik. Punkt.
Järgmisel hetkel võtsin nagu muuseas õigest sahtlist kahvli ja noa, tahtsin sööma hakata, aga nägin aknast, et mehed on ka koju tagasi jõudnud ja kodune tunne võib ju seal Varnjas olla küll, aga siis tuli meelde, et ikkagi teiste kodus ja tasuks püksid jalga tõmmata. “Kui sa sahtlist kahvlid üles leiad, mis sa siis neist pükstest jalga paned. Oled ju kodus!” naeris Herling, aga ma tundsin, et Varnja vanasõna või mitte, viisakas oleks ikkagi suusapüksid jalga tõmmata. Sest ega enam polnud midagi uneleda ja unistada, saunapidu oli vaid paari tunni kaugusel. Ja ma pidin oma sauna kütte saama.
Täna töölt koju sõites oli taevas erakordselt kaunis – verevpunane taevas flirtis valgusfooride rohelise tule ja tänavalampide kollaka kumaga. Oli selline moodne romantika, mis karjus jäädvustamise järele. Kahjuks keset liiklust autot seisma jätta ei saa, taevas jäi jäädvustamata. Nautisin seda looduse ja linna valguse mängu. Järsku oli hämar. Verevpunane taevas asendus oranžika kumaga. Teele tuli udu. Pöörasin pea teisele poole ning seal ta oli – kuu. Nii kollane nagu kera juustu. Helendas nagu toalamp. Karjus selle järele, et teda pildistaks. #instagramable! Ma aeglustasin, et peatuda, kuid järgmisel hetkel otsustasin siiski edasi sõita. Jõudsin koju ja püüdsin teistele seletada kui ilusaid vaatepilte loodus täna pakkus. Jäin hätta. Kuidas kirjeldada midagi, mida ei anna sõnadega edasi anda?
Sama tunne valdas mind hetk tagasi kui laadisin arvutisse selle postituse jaoks üles fotosid Pöörasest täiskuuÖÖsöömingust. Kuidas seda kõike edasi anda? Sõnadest jääb puudu, fotod ei edasta pooltki emotsiooni, mida marutuulisel Peipsi järve jääl omal nahal kogetud sai. Aga ma püüan anda endast parima, et teiega jagada üht elu kõige ägedamat ja pöörasemat kogemust.
Kui päris aus olla, siis mu asjadesse mitte süvenemine tuleb kohati kasuks, sest selleks hetkeks kui ma aru sain, millega tegelikult tegu on, olid mul juba talvepüksid jalas ning ma leidsin end keset jääpuhveti ettevalmistusi. Üks asi on ju talvises marutuules hüpata korraks sellisest puhvetist läbi, teha paar nunnut postitust Instagrami jaoks, hoopis teine asi on aru saada, et oot hastagiga #sõinsibulapirukat #midatuult see minu jaoks ju seekord ei piirdugi. Endale aru andmata olin ma lubanud jääl veeta 8+ tundi. Pere võtsin ka kaasa. Marek on suur inimene, täitsa mõtlemisvõimeline, seega tema riietuses ja valmisolekus ma ei kahelnud. Küll aga tekkis mul korraks hirm Ida pärast. Oli ju teine reedel Varnja poole teele asudes küsinud, et kas kilepüksid ja talvesaapad tuleb ka kaasa võtta. Olin valmis selleks, et meie õhtu lõppeb kaklusega selle üle, miks nabapluusi ja paljaste pahkluudega ei ole paslik jääle minna. Ma eksisin.
Laps(ed) olid ilmale vastavalt riides ja rõõmsad, punapõsked, trotsisid õhtu läbi tuult ja külma ning uisutasid jääl nii nagu homset poleks. Ilmselt lõkkel küpsetatud vahukommid andsid lõputuna näivasse energiasse oma panuse. Vaatan allolevaid pilte ja mõtlen, et kui see pole “ehtne ja õige lapsepõlv nii nagu vanasti” nagu meile meeldib rääkida oma lapsepõlvest enne nutimaailma, siis mis on? Koju jõudes küsis Ida, et kas me ei võiks seal Varnjas rohkem käia, sest seal on nii äge. Eelpubeka suust, kes suurema osaga elust enam rahul ei ole, on see ilmselt suurim kompliment, mida ühe koha ja ürituse kohta teha saab.
Muidugi olen ma tegelikult temaga nõus. Selles mõttes, et kas me just seal rohkem peaks käima (kes meid välja jõuab kannatada?), aga äge on seal küll. Ja seda ägedust on raske sõnadesse panna.
See on kõik asjad kokku.
Võrratu loodus.
Jah, ka pöörasel tuulel oli oma võlu. Keerutas siitpoolt ja sealtpoolt. Pani paja all söed tantsima. Taevas, mida võis lihtsalt vaatama jääda. Oli vaata et ägedam vaatamine kui Netflix. Kuu, mis pilvede vahelt meiega justkui peitust mängis. Tuli, läks. Peitis end just siis kui tahtsid pildistada. Ja tuli uuesti välja täpselt sel hetkel kui olid oma külmunud näpud uuesti kinnastesse mässinud.
Sürreaalsed kogemused.
Olete ju nõus, et mõte sellest, et teha keset järve lõket ja keeta uhhaad, tundub täitsa hull? Rääkimata sellest, et keset jääd on üles pandud puhvet koos töötava ahjuga, kust tulid terve öö jooksul välja värsked auravad sibulapirukad. Podisevad samovarid. Lauad, toolid, pingid. Sõjaväetelk, kuhu tuule käest varjuda. Jääl rallivad ATV-d ja karakatitsad. Kõik see on kokku toodud järvele, kus me muidu ujumas käime. Hull. Täiesti hull!
Kohalikud toidud.
Lihtsad, ent viivad keele alla. Juba vaid lõhnad ajavad hulluks. Ma arvan, et ma ei valeta kui ütlen, et ma ei ole elus varem päris uhhaad söönud. Päris uhhaad. Mitte kalaseljankat. See oli vist kõige maitsvama supp, mida ma elus söönud olen. Kuulsin nii siit-sealt teisteltki külastajatelt, et vat oli see alles üks õige supp. Ma ei taha sellega öelda, et mujal puhvetites head kraami ei pakutud (nägin piltidelt, et pakuti! “sorimaripudrust” nagu tädi Helju seda kutsus vähkideni!) ma pean silmas seda, et see supp maitseski jumalikult. Arvate, et ma liialdan? Tulge proovige järgmisel aastal ise järele. Ja andke mulle ka teada, kas jäite minuga nõusse?
Veelgi sürreaalsemad kogemused.
Herlingul on läbi aastate olnud kombeks meile üllatusi pakkuda. Küll on meid Mesi spaas äratanud rebane, küll on valmis olnud uued paadisviidid, küll on põõsast välja hüpanud hobused, aga seekord oli ta meile vau-efekti pakkumiseks lausa presidendi kohale kutsunud. Okei, okei…president külastas puhveteid ikka omal algatusel ja meile vau-efekti pakkumine ilmselgelt ei olnud eesmärk, aga kas ei ole äge mõelda, et elame riigis, kus president koos abikaasaga tuleb ilma turvameeste ja igasugu tseremooniata lihtsalt üht öörestorani külastama, räägib inimestega juttu nagu oleks täiesti tavaline inimene (aga ongi ju?) ja soovi korral võid teda kasvõi kallistada. Äge. Lillehammeris kätlesin presidendiprouaga. Peipsi ääres kohtun presidendiga. Sürreaalne. Ja veelgi sürreaalsem, et kui ma lõkkest, kalasupist, uiskudest, järvejääst suudan saada nii mõnegi #instagramable kaadri, siis vot presidendist suudan ma tabada vaid sellised kaadrid.
Kas ma sellest üldse hakkan rääkima, et jäin hätta Be Real äpi kasutamisega? No andsid mulle tüdrukud telefonid pihku, et kas ma saan mõlema telefoniga pilti teha kui president pirukat ostab. Issand, muidugi saan. Kust mina oskasin aimata, et ma ei pea tegema tavalist pilti, vaid pean pildi tegemiseks kasutama mingit moodsat äppi? Võimalus on, et tegin presidendiga pildi asemel hoopis endast selfie ja saatsin selle tüdrukute sõpradele.
Nojah. Aga sõbrannaga sain pildile. Nagu ta tabavalt ütles, et tuleb jäädvustada. Sest kes see muidu usub, et kohtusime. Ma isegi ei mäleta, millal ma Heilyga viimati kohtusin. Elab siis teine Tallinnast nii kaugel.
Seltskond.
See on nüüd see koht, mida tõesti ei anna sõnadesse panna. Seltskond, kes meil jääl koos oli, oli sõnaseletamatult pöörane. Ikka heas mõttes. Mitte ainult pererahvas, vaid nende sõbrad, tuttavad, puhveti külastajad…Selline ühise veregrupiga punt hulle inimesi. Ja ehk ka põhjus, miks kaheksa+ tundi tuules ja külmas ei olnud kokkuvõttes mingi väljakutse, vaid metsikult äge kogemus, mida kordaks iga kell uuesti.
Ah et te ei usu, et ma teeks seda uuesti? Noh me olime juba järgmisel hommikul uuesti jääl tagasi. Seekord oli väljas päike. Noorperemees Markuse sünnipäeva auks. Hipphipphurra veelkord ja aitäh võimaluse eest nii ägedal sünnipäeval osaleda.
Mesi tare on meie perele ammu hinge pugenud. Nüüd puges Pöörane TäiskuuÖÖsööming ka.
Iga kord nii uus. Iga kord nii huvitav. Aga samas juba nagu vana hea tuttav. Iga kord külastades tulevad mulle eelmistest külastustest mõned seigad meelde.
Viimane kord tundsin ma end nii priviligeerituna, sest saime maja külastada väljaspool avamisaegu, ma tõesti hindasin nii väga seda, et Herling võttis kõikide oma tegemiste ja tiheda päeva juures veel aja meiega turistitada. Ma ei tea, kuidas ta seda kõike jõuab, aga mul on hea meel, et ta jõudis/jõuab.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Herling mind kuus (juba kuus! kontrollisin järgi) aastat tagasi kutsus saunapaati külastama. Korra kutsus, aga mina sinna käima jäingi. Alguses üks kord suvel, siis juba ka sügisel ja talvel ja kevadel, üksinda, sõpradega, perega, aina rohkem ja rohkem. Võib olla selles ivantšais, mida nad pakuvad, mingi vilsterjalsteripalsam, mis Varnjasse ja Mesi Taresse armuma pani, võib olla on see lihtsalt üks Eesti parima vaibiga puhkusepaiku. Ega vahet ei olegi. See on koht, millesse mina olen armunud.
Naljaga pooleks oleme me öelnud, et igal suvel on Herling meile pakkunud uut wow-efekti. Küll on meie paadi katusel jalutanud rebased, küll on ootamatult võsast välja tulnud Ida tolle hetke lemmikkuulsused, küll on meid paadiga järvele viidud ja nii edasi. Ma ise olen ka alati öelnud, et nooh, millega sa siis sel aastal üllatad ja ta alati üllatab ka millegagi. Sel aastal pingutas ta “tibake” üle. Leppisime kokku, et kuus aastat on üllatusi piisavalt olnud, et ta nüüd rohkem elamusi meile ei paku. Teeme nii, et lihtsalt istume vaikselt terrassil ja joome veini. Piisab ka sellest.
Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.
Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.
Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.
See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.
Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.
Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.
Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.
Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.
