Kohal

Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.

Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.

Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.

See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.

Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.

Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.

Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.

Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.

Järgmine peatus: Voronja galerii ja Turgi talu.

Puhkuseplaanid

*Postitus sisaldab koostöölinki

Mul algab paari nädala pärast puhkus. Ida ootab seda nagu hinge õnnistust, sest tema plaan on, et terve see aeg tripime me mööda Eestit ringi. Mul ei ole selle plaani vastu mitte midagi, aga jäin õhtul mõtlema, et mingi plaan tuleb ju paika panna, et kuhu minna ja mida külastada.

  1. Selge on see, et me peame jõudma Peipsi äärde. Täpsemini Mesi Tarre ja Voronja galeriisse, suvi ilma nende kahe koha külastamiseta ei ole õige suvi. Ootavad nad meid või mitte, ise on süüdi, et meid ära võrgutasid. Loodetavasti oleme me jätkuvalt siiski oodatud:) Ilmselt oleks taibukas hakata ka ööbimist broneerima, sest vaevalt ma ainus olen, kel on plaanis suvel Varnjasse minna.

2. Paar aastat tagasi pidime me ööbima Kadrina mõisas. Mingil põhjusel tuli too ööbimine tühistada. Nüüd tahaks sinna ka jõuda. Kuidagi tundub nii armas koht. Kui te oskate veel toredaid mõisaööbimisi, mis ei maksa miljon, soovitada, siis olen üks suur kõrv. Ammu pole üheski mõisas käinud, vanasti sai ikka tunduvalt rohkem käidud. See viga tuleb parandada.

3. Üks kindel plaan peale Tormas glämpimas käimist oli sinna tagasi minna. Ma tahaks seal igal aastaajal ööbida. Jah, talvel ka. Ma usun, et see on omaette kogemus, aga absoluutselt kindlasti on seda ka suvine aeg. Ääretult romantiline koht. Seekord raputaks Dexteri ka maha, et saaks rahulikumalt aega veeta;) Kätemeri tartlaste poolt, kes teda hoida tahavad? Aga kui tagasi Torma ja glämpimise juurde tulla, siis mul on teile üks link, mida kasutades toetad glämpinguteküla lahedaid plaane laienemiseks – https://glampima.ee/ref/eveliis/. Sealt saate ka täpsemalt lugeda ideede ja pakettide kohta. Kui oleks olemas märk “Eveliis soovitab”, siis ma päriselt paneks Tormale sellise märgi, aga ka selle märgita soovitan Tormas glämpimist proovida.

4. Lottemaa. Igal aastal kuulen ma vingumist teemal “küll on kallis”. Ma olen sellest ka eelmisel aastal kirjutanud, aga see suhtumine teeb mind nii kurvaks, et aastast aastasse saab lugeda, et kallis ja ülehinnatud ja seal pole mitte midagi. Ma olen nõus, pilet ei ole odav, lisan siia veel kütusekulu, söömise ja võibolla ka ööbimise ning tõesti on see väljaminek. Aga mõelge nüüd, et see on päev otsa tegevust – etendusi, meisterdamisi, tegelaskujusid, kes püsivad karakteris. Inimesed, kes seal töötavad, ei tee ju seda vaid seepärast, et on Lotte fännid?! Ja vanemad, kui teil on igav, siis teate miks? Sest te istute seal telefonis, selle asemel, et etendustest ja tegevustest osa võtta. Proovige telefon käest panna ja lapsega päriselt seal koos aega veeta. Siis saate aru, miks Lottemaa “kallis” on.

Ja jällegi kui keegi oskab soovitada vahvat kohta ööbimiseks Pärnus, siis kuulan huviga. 20 000-euroseid külaliskortereid ei taha;)

5. Minu plaan oli ka Ida-Virumaale minna, aga Marek arvas, et võiks pigem Võrumaa ette võtta. Ma olen Võrumaal ühes megaägedas kohas ööbinud, üks turismitalu keset metsa, leidsin selle juhuslikult kui paar suve tagasi üksinda puhata tahtsin ja otsisin, kuhu minna, aga enam ei suuda ma seda leida, st mul ei ole aimugi mille järgi ma selle tookord leidsin ja noh nüüd ma ei tea, kuhu suund võtta.

Kuhu teie Võrumaal soovitate minna? Või üleüldse, kuhu te soovitaksite veel minna? Mõtlesin ka Saare- või Hiiumaa ette võtta, aga kardan, et see puhkus kaob nii kiiresti, et igale poole ka ei jõua. Tartu võiks ka plaanidesse mahtuda, on teine kuidagi nii tahaplaanile jäänud viimasel ajal, aga sealgi ju täitsa palju vahvat suviti toimumas. Naljakas kohe, kuidas linn on aastatega muutunud. Kui ma noor olin, siis Tartu oli suviti maailma kõige igavam linn. Isegi ainus lahe ööklubi kolis suveks Pärnusse:D

Minu (tegelikult Herlingu) täpiline tassike teed

Et see Varnja ja Peipsäär ja sealsed inimesed. Ega ma ei oskagi tegelikult midagi uut öelda, sest kõik justkui nagu juba öeldud ja sõnad ei annagi seda õiget tunnet ilmselt edasi. Või noh annavad ka, aga mitte minu omad. Lugege näiteks Herlingu enda blogi (aga te ju loete seda juba niikuinii?), tema oskab kohaliku elu ja olu ja melu ja võlu sõnadesse ka panna. Mina käin lihtsalt kohal, ahmin seda kõike endasse, imestan, et nii idülliline koht olemas on, kadestan (vist ikka heas mõttes) seal toimetavaid inimesi, unustan külakosti kaasa võtta (ja saan alati Marekilt selle eest sugeda, samas võiks ta ju mind juba teada ja siis ise selle eest vastutada) ja püüan mõne pildiklõpsuga natukenegi edasi anda seda, mida seal kogeda saab.

Kui tundub, et kõik ongi juba nähtud ja kogetud, mitte et MINUL küllalt saaks (oi, ei, see on selline paik, millest ei saa küllalt saada!), mul on lihtsalt kohati tunne, et ma ahistan oma lugejat nende Peipsi lugudega (öelge, et ei ahista, onju), siis suudab perekond Mesi meid jälle üllatada ja ma ei saa teisiti kui jälle pean oma muljeid jagama. Esiteks karakatisafari. Kes teab palju sellist talve üldse enam tuleb ja mul on nii hea meel, et selle ära teha saime. Veel rohkem on mul hea meel, et see juhtus mitte päevake hiljem, sest no Peipsi VEEL autolaadse asjaga sõita tundub ikka naaaatukene hirmus. Ma saan aru, et karakatirehviremonditrall ei pruukinud asjaosalistele just kõige meelelahutuslikum olla, kuid mina ei kurda. Meie saime sel ajal nautida Samovarimaja.

See on nüüd jälle üks selline koht, kus aeg peatub. Peale väikest maja ja samovaride ajaloo tutvustust jääd teetassi taha mõtisklema. Isegi ei räägi teistega, vaid jääd üht ja teist detaili vaatama ning unistama, kaod kuhugi teise reaalsusesse ära. Vahepeal kallad endale jälle tassikese samovariteed, räägid paar lauset juttu ning jääd jälle unistama, sest detailid ja selle maja imeline aura tõmbavad su endasse. Täielik zen paik. Hoopis teise vaibiga kui Mesi Tare. Ma siiani olen Mesi Taret kõige romantilisemaks paigaks pidanud, aga Samovarimaja trumpab selle üle. Aeg päriselt jääb seisma.

Meil oli Tallinnast ära sõites korraks väikene dilemma, et kas võtta tagasihoidlik koerapoiss Dexter kaasa või mitte. Ida arvas, et nii tobe on ku Dexter peab vabariigi aastapäeval üksinda kodus olema, aga Marek arvas, et ta ei pruugi just kõige eeskujulikum külaline olla, noh et tirib ja hüppab ja tahab mängida ning siis on jälle nii, et kogu tähelepanu keskendub koerale ja me ei saagi päeva nautida. Õudusega mõtlesime me Samovarimajas istudes, mis sellest majast oleks järele jäänud kui koerapoiss seal ringi oleks saanud joosta nii nagu ta ise oleks tahtnud. Ilmselt oleks Varnja piiri peale pandud meie nägudega silt, millel juures tekst “mitte sisse lubada, lammutavad kõik maatasa”. Okei, okei, ma teen muidugi Dexterile liiga ja liialdan, et oleks põnevam, aga te vaadake seda I-M-E-L-I-S-T kapitäit täpilisi teetassikesi. Mis oleks neist saanud kui Dexter oleks kogemata sinna riiulile hüpanud, et midagi hambusse haarata. Ei jaksa rohkem sellele mõelda, valus hakkab. Umbes sama valus kui eelmisel aastal Ida ronis köögikapile, et sealt klaas võtta ja kukutas maha kümme (!) Tarbeklaasi klaasi. Praeguse hulluse juures terve väike varandus lendas kildudeks. Ühesõnaga. Vaadake seda kollektsiooni! Ükski kord saan ma õhata, et nii minu teetassike, ilma et keegi saaks ärrituda, et nii tobe väljend.

Lõpetuseks tegi Ida meist perepildi. Dexter ja Skype näivat hästi läbi saavat. Mulle tundus, et ma nii memm veel ei ole (13. märtsil võib olla saan, kes teab, mis see 4.0 uuendus kaasa toob endaga) ja otsustasin perepildi pigem muinasjutuks ümber vesta. Mäletate seda muinasjuttu? Ida küsis, kuidas nii, et väikesel hiirel nii palju jõudu on. No vot. Alati välimus ei loe. Väikeses hiirekeses võib sees peidus olla võimas jõud. Selliste tarkuseteradega ekskursioon läbi saigi.

Armastan. Mutionu. Kukeseen. 103

Eesti vabariigi aastapäev on minu jaoks alati olnud erilise tähendusega päev. Ma ei saa öelda, et ma alati tunnen, et Eestis on kõige parem elada, ma leian ikka ja jälle midagi kritiseerida ja millegi kallal nuriseda, kuid Eesti sünnipäev on üks nendest päevadest, kus ma tunnen Eesti üle uhkust. No vaata enda ümber ringi, mille üle siin uhkust tunda on, küsite te võib olla, aga ma ei pea silmas seda hetke siin, milles me elame, vaid seda, et me saame elada oma riigis, oma keele ja oma meelega, olla eestlased ja ei pea kartma, et hümni laulmise või sinimustvalge lipu pärast naaber meie peale kaebaks ning meid ootaks ees pikk rongisõit tundmatusse. Minu jaoks on minevik oluline, minu jaoks on oluline see, kes ma olen ja kust ma tulen. Eveliisi ja eestlasena. Mulle on oluline, et seda teaks ka minu laps, et ta väärtustaks ajalugu ja hindaks seda. Õnneks on Ida väga “Eesti vabariigi laps” nagu me teda mõnikord hüüame. Ta armastab hümni, teda huvitab ajalugu, tema lemmikfilm on on “Seltsimees laps” ja tal on miljon miksi, et saada teada, miks üks või teine asi juhtus. Ma olen selle üle väga uhke.

24. veebruar on see päev, kus ma mõtlen tänutundega tagasi ajaloo peale, nende inimeste peale, kes on kannatanud või andnud oma elud, et me saaksime 24.veebruaril Eesti sünnipäeva tähistada. Võibolla mõtlete te, et mida ma targutan, see on minevik ja möödunu, keda see enam huvitab? Ma toon teile mõned näited ajaloost, mis panevad mind tänulikkust tundma. Ma tean oma vanaema ja tädi Helju elust päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. 

“25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat.”/…/”Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? /…/”Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.”/…/”Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.”/…/”Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.” (http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/06/elamisejoud-on-talumisejoud-aalliksaar.html)

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. See on meie lugu. Seepärast on 24.veebruar minu jaoks ka päev, kus ma tunnen häbi nende inimeste üle, kes ütlevad, et nende jaoks ei ole Eesti sünnipäev mingi tähtpäev, neil on suva, nad ei ole seda kunagi tähistanud ja neid ei huvita Eesti. Nad kommenteerivad presidendi kõnet lausetega “söö si**a” ja “p***ui, esimesel võimalusel tõmbaks minema”. Mind teeb kurvaks nende inimeste kitsarinnalisus ja piiratud maailmavaade, analüüsivõime. Nagu ma ütlesin ei pea ma silmas seda, et me peaksime armastama poliitikuid ja nende tegudega nõustuma, aga me peaksime oskama hinnata oma riiki. Vaba riiki. See ei ole sugugi väike asi. Palju on meie endi teha,milline see riik saab olema ja millised me ise, eestlased, oleme. Ma ei arva ka, et sünnipäeva peab tähistama vaid kurbasid sündmusi meenutades või et ilmtingimata peab sööma kiluleiba, minema lipuheiskamisele ja laulma hümni (meie tegime neid asju ka), tähistada saab igat moodi, peaasi, et seda tehakse. Näiteks Tartus sai sünnipäeva puhul Eestile häid soove läkitada läbi sõnapusle. Lisaks kilupiltidele nägin ma eile sotsiaalmeedias nii palju meeleolukaid Tartu pilte ringlemas. Meie veetsime oma päeva Peipsi ääres karakatisafaril. Siinkohal suur aitäh Herlingule ja Markole, esiteks muidugi kutsumise eest ja teiseks, et nad nii vägevat asja veavad Varnjas. Hämmastavad inimesed. Inspireerivad, positiivsed, töökad, julged. Sellised nagu minu meelest eestlased olema peakski. Au ja rõõm oli see eriline päev veeta just nende seltsis. Aitäh! Oleme jälle ühe elamuse võrra rikkamad ja veel rohkem võrgutatud.

Samovarimajast pean ma eraldi postituse tegema. Iga kord kui ma arvan, et ma olen Peipsi ääres juba piisavalt näinud, et mis mind ikka enam üllatada saab, siis saab. Minu Peipsi on nagu üllatusmuna. Kullakarvaline. Siiruviiruline.

PS: Jagage oma pidupäeva pilte ERR kodulehel

Käisin-nägin-tegin-ja-samas-ei-teinud-mitte-midagi-panen-kõik-ühte postitusse”- postitus

Tundub, et need “käisin nägin tegin ja samas ei teinud mitte midagi panen kõik ühte postitusse”- postitused hakkavad tavapäraseks saama. Sest jälle. Justkui ei teinud mitte midagi sellist, millest rääkida, aga samas mis blogija sa oled kui üldse ei kirjuta, mida tegid. Onju? 

Alustame juba neljapäevast ja Napsie suvepäevadest, mis mulle sobivalt toimusid koduses Ussipesas. Ma ise küll mõtlesin, et Ussipesa ei ole piisavalt atraktiivne koht ja pealegi nii kaugel, et kes see ikka tahab kesklinna lounge´ide asemel metsa maale tulla, aga näed… Mul olid kodukontori päevad ja sel ajal kui mina toas tööd tegin oli meie tagasihoidlik õu ikka totaalse make-overi saanud. Polnudki enam nii lihtne ja kodune Ussipesa, vaid täitsa glamuurne peopaik, nii et pidin jälle tõdema, et inimesed jagunevad kahte. On need inimesed, kes oskavad pidu organiseerida ja korraldada ning on need inimesed, kes oskavad peol käia. Mina kuulun viimasesse gruppi. Napsie´tarid kuuluvad esimesse gruppi. 

Napsie tooteid ma eraldi kiitma ei hakka. Olen seda piisavalt teinud ja loodan, et usutavalt. Paar lugejat küll kurtsid, et on Napsies pettunud pika tarneaja tõttu, ma tõesti ei oska kaasa rääkida sel teemal, sest kõik tekid-padjad-madratsid on mulle koju mugavalt kätte tulnud ka ilma tellimata, aga ma ikka soovitan uue võimaluse anda, sest jätkuvalt annan ma endapoolse garantii (kui seda usute) et on hea kraam. Kui ikka kõhklete, siis Napsie.ee instakontol on loosimine ka hetkel – proovige õnne.  Aa oot ikka hakkasin kiitma. Sry! Aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen väga Napsie poolt kodustatud ja väga tänulik selle üle. 

Mida ma aga eraldi tahan kiita (lisaks lahedale seltskonnale ja jälle paarile uuele tutvusele) on BCD mobiilne kokteilibaar, mis meile siia õuele oli kutsutud. See teenindus, suhtlus, koolitus, need kokteilid – kõik oli nii ülivõrdes, et ma jäin mõtlema, et selle baari peaks igale oma peole kutsuma. Reaalselt ise lihtsalt naudid oma pidu ja keegi teeb kõik ette-taha ära. Ning nii professionaalselt ning toredalt. Ma võin 100% kindlusega öelda, et mu juubelil järgmisel aastal on sama baar kohal. Ja ei, ei ole nii, et vaid alkohoolsed kokteilid on valikus. Vastupidi, väga palju huvitavaid ja maitsvaid alkoholivabasid kokteile sai ka selgeks õpitud. Nii et kui teil on ka mõni üritus tulemas, siis soovitan BCD poole vaadata. 

Reedeks olid mul nagu ma juba olen maininud, suured plaanid. Okei, tegelikult lihtsalt pidin sõitma Peipsi äärde, et kaeda üle uus ja põnev Samovarimaja ning nautida Voronja galerii hooaja viimaseid kontserte. Kujutasin juba ette, kuidas ma rahus ja vaikuses omaette küünlavalgel ühes saunapaadislihtsalt omi mõtteid mõtlen ja olen, aga nagu te ka teate, siis vana hea klassika on, et kui Eveliis teeb plaane, siis elul on teised plaanid. Nii sattusin ma hoopis Pranglisse. Tegin oma klassikat – arvutasin aega valesti ja jõudsin paadile viimasel minutil, okei, viis minutit enne väljumist olin kohal, aga ikka selline suht nippa-nappa nagu mul vanasti oli kombeks Stockholm-Tallinn laevadele jõuda. Ma olen sellistest viimase hetke jõudmistest vist puudust tundnud. 

Mõnikord ma ikka vingun Mareki kallal, et ta nii palju saares on, aga iga kord kui ma ise sinna jõuan, saan ma tegelikult sellest aru. Seal on teine aeg, teine suhtumine, teine elu. Hoopis lihtsam ja mõnusam ja vahetum. Ida, Marek, Dexter ja sõbrad lastega tulid mulle vastu ning korraks tekkiski mul tunne nagu mu pere elaks seal alaliselt ning mina käin aegajalt külas “linnaprouana” (olles ise tegelikult täielik maanaine oma Ussipesas). 

Marek ilkus mu kallal, et peokleidiga kohale tulin, aga vaadake kui hästi ma koeraga kokku sobin. No unustasin teised riided kaasa võtta ja nii ma laupäeva hommikul jalutasin enne kukke (krt, ei! kukk oli ikka tunduvalt varem juba üleval) ja koitu Dexteriga mööda pooltühja saart, nautisin varast hommikuvaikust pidukleidis. Mõnikord tuleb overdressed ka olla. Võin ju öelda, et nii hea meel oli perega kokku saada, et nende puhul olin teksade ja tenniste asemel pidulikuma väljanägemisega. Kleit muidugi sai Dexteri poolt lõhnastatud räimelõhnaga ning kaunistatud märja liiva ja muu sodiga, nii et kodu poole tagasi sõites tundsin ma, et lõhnan koera, räimede ja jumal teab veel mille järgi. Nii palju siis linnaprouast.

Teate, mis ma tegin pühapäeval? Jah, arvasite õigesti. Mitte midagi. Või siis vaatasin päev otsa telekast filme. Uni läks kell seitse ära. Jälle vana hea klassika eksju. Oled üksi kodus ja ei maga. Aga ega ma ei kurda ka, et päev horisontaalis sai mööda saadetud. Seda oli ilmselgelt mulle vaja. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

Ma olen Fred Jüssi filmi vaadanud nüüd kolm korda. Kes näinud ei ole, soovitan väga. Nii ilus, lihtne, aga samas sügav. Mõtlemapanev. 

Emotsioonid

Mida teeb üks naine, kelle mees on nädalavahetuseks meestepeol Pranglis? Muidugi kogub ta kokku oma sõbrannad ja teeb naistepeo Varnjas. Hea küll, tegelikult pidi naistepidu (loe: õhtusöök) toimuma Ussipesas, aga mina ei oleks ju mina, kui ma viimasel hetkel kõike peapeale ei keeraks ja plaane ei muudaks. Kalendrit vaadates tundus mulle, et pool suve on juba läbi ilma, et ma oleks Varnjasse jõudnud ja see ei kõlba kuhugi ning nii mulle mõte pähe torkaski, et uuriks Herlingilt, kas vana hea saunapaat on vaba ja korraldaks naistepeo just seal. Paadid – nii vana hea saunapaat kui uued megaromantilised mesisviidid – olid juba broneeritud, kuid minu õnneks oli vaba veel Mesi  Tare ise. Ja esimesel korrusel me ei olnudki veel ööbinud. Mõeldud- tehtud! Mesi Tare (ja saunapaadid) on mu meelest iga romantiku unistuste sihtkoht. Uskuge mind, pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mis koha pealt saab.

109301167_327295681762197_9052516145307959277_n109935433_583989722264031_382442533793377436_n109924363_282850419616176_8767619354518860620_n

Me olime ühe sõbranna ja lastega juba hommikul platsis, aga et mitte ekskursioonidel jalus olla, otsustasime me natukene teiste küladega ka tutvust teha. Või noh, mina sibulatee fännina tutvustasin sõbrannale kohti, mis mulle endale meeldivad. Ma ei olnud vist ainuke, kes sama mõtles, sest külad olid rahvast nii täis, et tekkis tunne nagu oleks kusagil mõni suuremat sorti üritus. Ei olnud (vist), aga ju inimesed sel suvel avastavadki rohkem Eestimaad ja see on mu meelest nii äge. Peipsi külastuskeskuses istusime Tädi Šura kohvikus ning mina jõin oma elu esimese teise (sest ikka peale talvist matka sai Mesi Tares esimene joodud) samovaritee ning leidsin inspiratsiooniallika, milliseks minu enda klaasist kasvuhoone saama peab.

109824218_620802795236904_9089151525406722231_n109792829_283388856412502_3727762983544446986_n109833065_1206070136430939_6414763248433864764_n

Hiljem pidin sõbrannadele Herlingu juures ka teed tegema, aga ma ei olnud Tartu sõbrannasid päris pikalt näinud, jutuvada oli nii intensiivne, et selleks ajaks kui meelde tuli, et pidime teed jooma, oli samovaris vesi juba külmaks läinud. Ja oleme üdini ausad, Voronjast kaasa ostetud rabarberivein (ja need imelised vahvlid!) oli ka natuke süüdi, et meelest läks, mis päevakava ette nägi. Maitses liiga hästi ja kõik muu läks meelest. Või olid selles süüdi alasti meeste pildid, mis meil pea segi ajas? Alasti meeste? Nojah. Osad meist ei olnud kursis, et Anne & Stiilis on “paljaste meeste rubriik” ja nii me siis seal võrdlesime neid kunstfotosid ning arutasime, kes oli kena, kes mitte nii väga ja keda tahaks seal alasti näha. Naabrid ilmselt mõtlesid meie lõkerdamise ja juttude peale, et kamp pooletoobiseid on kohale sõitnud. Hea, et veel kaema ei tulnud. Või oot, ehk siiski tulidki? Aga sinna me veel jõuame.

109733208_891102731372252_5143598526300019235_n108201402_2101738353290483_3481348507955932915_n

Enne käime Voronjas ära. Sest Varnjas käik ei ole täiuslik ilma selle galerii külastamiseta ning seal aias käsitöölimonaadi, veini ja vahvlite nautimiseta. See hetk kui naerusuine Musjöö Voronin limonaadi lauda toob ja natukene juttu ajab, nii et sõbranna laps küsib, et appikene, kas sa tunned teda ja ma mõtlesin endamisi, et pagan, tunnen ju jah ning olen natuke nagu uhke, et nii ägedaid inimesi tunned, sain ma aru kui väga Sibulatee sind ära võrgutanud on. Ma naudin iga hetke selles kohati ikka veel muinasjutu-maailmana tunduvas kohas ja juba enne kui ma olen sealt lahkunud, tahan ma tagasi. See atmosfäär, mis selles kohvik-galeriis valitseb, on sõnaseletamatu.

Alati on midagi juurde tehtud, nii et astud väravast sisse ja vaid ahhetad. Sel korral jäid mul näitused ja pood üle kaemata, sest meil oli kaasas ka arglik koerapoiss, kes loogilistel põhjustel eelistas ringi jalutamise asemel laua all põõnamist, aga pole hullu. Ma vist juba järgmisel nädalavahetusel lähen Voronjasse tagasi. Kes veel ei tea, siis lisaks imelise rabarberiveini valmistamisele oskab Musjöö Voronin ka väga hästi kirjutada. Järgmisel nädalavahetusel  tuleb esitlusele tema teine raamat – “Minu Peipsiveer“. Ma ei jõua seda raamatut ära oodata. Juba lugemata tean ma, et sellest saab minu üks lemmikraamatuid.

107819114_280637196363620_7057586583663198162_n

Tagasi Mesi Taresse. See ei ole vaid niisama nunnu ja (very instagrammable) koht, selle koha teevad nagu te juba võib olla siit blogist olete lugenud, eriliseks sealsed inimesed. Meie saabudes on Herling just ära saatnud ekskursioonigrupi, koristanud maja, pannud hakkama tee, võtmas vastu uut 40-pealist gruppi, tegeleb saunapaadis ööbivate inimestega, võtab vastu telefonikõnesid, annab juhiseid abikaasale, ent ometi on tal aega ka meid, liiga vara saabujaid, suure sooja kallistusega vastu võtta. Kui te tahate näha rööprähklemise musternäidist, siis siin see naine on. Teeb alloleval pildil lahti saamatu turisti veinipudelit, sest Ussipesast pärit turist ei tulnud selle peale, et osta kaasa prosecco, mida saaks lahti keerata ning ei oska veiniavajat kasutada (rääkimata sellest, et ei leidnud avajat ka üles sahtlist ja Herling pidi ka selle töö turisti eest ära tegema), kuigi on just saanud puhkehetkeks maha istuda.  Hetk hiljem, kui Herling on jälle saanud korraks puhkama istuda, lammutab saamatu turist laiali diivanvoodi ning Herling peab jälle appi tõttama. Aga ta ei kurda, lõkerdav nakkavalt naerda ning juba tormabki appi.

109819547_589602835072847_112995926056339730_n109198076_605850723694540_2043805436550168972_n

Vahepeal tormab koju ka, sest kogu selle sigina ja sagina tautaks on pererahval ka teine pulma-aastapäev. “Kes see rumal üldse suvel abiellub,” naerab ta ja näitab meile hiljem meie juurde tagasi tulles millega abikaasa teda üllatas. Me naerame jälle koos, sest pagan, ongi ju nunnu ja romantiline. Nii nagu on nakatav Herlingu naer, on nakatav ka nende ellusuhtumine ja huumor. Õhtupoole vaatame kõik kambakesi telefonist nende pulmavideot. “Appi kui armas, kui äge, kui kihvt!” kommenteerime me kooris Herlingu ümber ja ma mõtlen endamisi, et pagan, kui ägedaid inimesi ma tunnen ning olen natuke nagu uhke. Uhke, et ma võrgutatud olen.

109547721_3289932947736582_5419732600267032529_n

Täiusliku õhtu teevad veelgi täiuslikumaks mu sõbrad. “Oi, kus ma saan sellest alles loo kirjutada,” luban ma neile, kui me jälle kõhud kõveras millegi õle naerama. “Kahju ainult, et ma homme ei mäleta neid lugusid, mida ma kirja lubasin panna,” tõden ma järgmisel hetkel. Ja nii lähebki. Ei, asi ei ole joodud veinis, vaid selles, et need lood toimisid seal sellel hetkel, selleks, et neid mõista, oleksite te ise pidanud kohal olema Võib olla nii ongi parem, et jääb vaid emotsioon meile endile. Sisenaljad, mille üle veel aastaid hiljem naerda ja mida meenutada. Mul on sõpradega nii vedanud. Mis sellest, et ükski neist pole mind oma pulma kutsunud;) Näete, üks sisenali. Kas teil oli ka naljakas? Minul igatahes oli.

https://www.instagram.com/p/CCy61psJdjW_fOdJUNS2dsrIgw3qgtQNEIZ8gY0/

109526032_4442606972446596_851030724580853123_n110319855_659511581313570_674240796794073415_n (1)

Ida on nii võrratu reisikaaslane. Asjalik, arukas, lõbus lapsesuu. Ja kui õhtu lõpuks ära väsib poeb emme kaissu. Kunagi oli mu lemmikraamatuks “Memme musi”. Teate sellist raamatut? Hunt varastas jäneste kapsapead ära ja jänesepoisid läksid seda tooma. Esimesed kaks läksid hundi vastu erinevate relvadega, kuid sattusid sellest hoolimata hundi kätte vangi, aga viimane, pisike jänesepoiss, võttis kaasa vaid memme musi. Memme musi osutus nii vägevaks relvaks, et hunt hakkas kartma ja tänu memme musile said vabaks nii jänkupoisid kui saadi kätte varastatud kapsapead. Memme musi on siiamaani kõige parem relv ja rohi iga mure vastu.

 

109944442_2516521158639576_4537036200179296338_n

Päike hakkab loojuma, vein hakkab otsa saama ja sõbrannad hakkavad end vaikselt koju sättima (kaine autojuhiga, igaks juhuks mainin), aga saatus mõtleb, et vara veel. Ma olen tüdrukutele rääkinud naabrimehe koduveinist ja nagu tellitult tuleb hoovi kaema naabrimees, väikene pudelikene põues. “Naised, kuidas te siin nii üksi, ilma meesteta?” küsib ta, “mul on tunne, et te tunnete meestest puudust.” Raudkindlalt on ta meie päevast arutelu meeste teemadel pealt kuulnud. “Ma pakun teile seltsi,” otsustab härra, istub lauaotsa ja paneb lauale koduveini pudeli. “Tahate proovida?” küsib ta. Muidugi. Kojumineku plaan lükkub natuke edasi. “Ma joon vaid valget veini,” ütleb üks meist. “Njet problem,” ütleb härra ja läheb koju, et tuua valget veini.  Hetk hiljem tuleb tagasi samasuguse punase veiniga. “See on valgetest viinamarjadest, aga seistes vist punakaks läinud,” selgitab ta. Meile selgitus sobib. Vein sobib ka. Algab elav arutelu eksistentsiaalsete küsimuste ümber. Kas abielluda, kas petta, kas üks või mitu meest/naist. Eluliselt tähtsad teemad. Jõuame diskussiooni lõpuks ühisele arusaamisele, et piisab ühest. “Minu naine on minu tugevus,” võtab härra teema kokku, “teised on minu nõrkus.”

109389850_2531048337115903_7174776946899950300_n

Elutarkused taskus, läheme laiali. Kes Tartusse, kes Mesi Tarre. “Aitäh võrratu emotsiooni eest!” ütlen ma ust lukku keerates. Kellele täpselt, ma ei teagi. Vist kõigile ja kõigele, mida see laupäev pakkus.

 

 

Kuidas meid ära võrgutati ehk pohmakat väärt pidu

Kuigi see lugu saab alguse sellest, kuidas meid uhkesse pidusse kutsuti, siis tegelikult algab see lugu hoopis kaugemalt. Sealt kui Herling mulle kirjutas ja minu kui kuulsa blogija (jap, jap, minu) endale külla kutsus. Juba siis tundsin ma, et olin võrgutatud, kuid see kõik oli alles algus. Juhtus nii, et mina võrgutasin lisaks ära ka Mareki ja Ida ning nii ongi juhtunud, et Sibulatee ja sealsed inimesed ning ettevõtmised on meid kõiki nii ära võrgutanud, et enam ilma ei saa. Muudkui kisub tagasi. Igal võimalusel. Isegi vahemaa Tallinnast Peipsi äärde tundub nagu kiviga visata.  Ja mõelda vaid, Tartus elades tundus Peipsiäärne kant nii kaugel ja sinna päevitama-ujuma-puhkama sõitmine tundus nagu välismaale sõit.

Paar aastat olen ma Sibulatee tegemistel silma peal hoidnud, neile kaasa elanud ja neid heas mõttes kadestanud. Millised võrratult soojad ja lihtsad inimesed, ehedad ja positiivsed ja pühaissandjumal kui palju ideid neil kogu aeg on. Vaadake kasvõi Voronja galeriid! Kui tundub, et nüüd küll enam millegagi üllatada ei saa, siis saab ikka. Hetkel koguvad nad näiteks hoogu skulptuuride aia jaoks. Kui keegi on mulle eeskujuks, siis nende aastatega on  sibulateelised mulle suureks eeskujuks saanud. Oma ellusuhtumiselt ja elamiselusti poolest. Need on inimesed, kes oskavad elada, nautida ja näha neid pisiasju, mis loevad, aga kipuvad tihti müra sisse ära kaduma ning olla olemas, hetkes, siin ja praegu. Ma tean ise ka kui klišeelikult see kõlab, aga Peipsi ääres paistab tänu sellistele inimestele alati päike. Ma olen rohkem tänulik kui sõnadesse panna oskan, et need inimesed on mind kaasanud oma tegemistesse. Kas pole uskumatu, et mina, kes ma ei ole kunagi elus sibulapirukat söönud, aitasin sel aastal välja valida parimat pirukameistrit? Ja aina uskumatuks läheb. Eelmisel kuul leidsin ma oma postkastist kutse – Sel suvel sai Sibulatee kümme. Jah, juba kümme aastat oleme toimetanud liites kokku ühte võrgustikku Kesk-Peipsimaa ettevõtjad ning vähemalt Eesti sihtturul on Sibulatee tuntud turismisihtkoht. Selliseid asju tuleb ikka tähistada! Oleme koos võrgustiku liikmetega plaanimas üht toredat pidu:) Meil on hea meel Sind kui Sibulatee head toetajat kutsuda meie sünnipäevapeole Alatskivi lossis.  Ma olin kutsest pahviks löödud. Milline au!

Ja oli see alles pidu. Õnneks on Herling minu eest suure töö ära teinud ja peomuljed kenasti kirja pannud, nii et mina võtan endale õiguse siin seda kirjatükki jagada. Mul ei ole tükk aega nii lõbus olnud ja asi ei ole sugugi kohalikus napsus, mis meid ka natuke purjakile tegi, vaid ikka nendes imelistes inimestes. Kuigi suur osa nendest ei ole mulle isiklikult tuttavad, siis ikkagi pani nii üks või teine kõne silmanurgast pisarat pühkima. Milline jõud, soov ja tahe koos midagi teha. Tihti otse rahalist tasu selle eest saamata. Samal ajal kui mina kirjutan oma CV-sse palgasoovi alla mille ma “isegi voodist ei viitsiks püsti tõusta, on Liis – Sibulatee võrgustiku eesvedaja,  asutaja, pihiema, toetaja, reisikorraldaja – juba 10 aastat ja täiesti vabatahtlikult, palgatasu saamata, oma tööd teinud. Ta on üks neist inimestest, kes on mulle (ja võiks/peaks olema kõigile!) eeskujuks sellega, kuidas säde silmis on edasiviiv jõud, tänu millele saab nii palju tehtud ja mis paneb inimesi pingutama ühise eesmärgi nimel. Täiesti imeline! Pole siis ime, et ta Sibulatee haldjaks sai nimetatud ja kroonitud.

78091518_3267564216619315_365644984113692672_o77417787_3267564559952614_3815463609337643008_o77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o69674412_3271094612932942_1568889783009148928_o74238231_3277971128911957_169368384595558400_o77306566_3271093622933041_2108165954004320256_o78529866_3277977122244691_1451801574291537920_o78549827_3273149759394094_338300915909918720_o78608503_3264636580245412_9040099477322465280_o78620883_3277971882245215_1030983813955584000_o78738157_3273150049394065_6482580678872399872_o78787384_3273148902727513_5171967504372727808_o79080881_3271094249599645_4462200051057295360_o79116274_3277977912244612_131207540041056256_o

Hommikul kui ma oma kontsakingad kotti panin, mugavad tossud jalga lükkasin ning oma tuikava pea ja ära tantsitud jalad autosse vedasin, tundsin ma, et enam ei ole ma sibulateeliste peale kade. Ma olin neile hoopis tänulik.  Ma sain aru, et nemad ongi mind kahe viimase aasta jooksul voolinud olema parem inimene, keskenduma sellele, mis tegelikult on oluline ning märkama pisiasju meie ümber, nemad on õpetanud mulle, kuidas peaks elama ja kuidas alati on kusagil paistmas tuluke ning saama aru, et iga pingutus toob endaga kaasa midagi head, tuleb lihtsalt mõõnad ka üle elada. Neid mõõnasid on lihtsam üle elada kui sul on olemas tugivõrgustik nagu sibulateelised on üksteisele. Seda kõike siin kirjutades saan ma aru, et iga asi, mis juhtub on millegi jaoks hea. Nüüd on minu kord olla kannatlik ja see ära oodata. Tugivõrgustik on ka minul ju abikaasa ja lapse näol olemas.

“Muidu ma oleks öelnud, et liiga kaugel!”

Esmaspäeva õhtu. Kodune Ussipesa. Pulma-aastapäevani on jäänud loetud päevad, aga mu pea on täiesti tühi mõtetest, mida Marekile kinkida. Ma tean, et suvaline nänn teda ei huvita, spaad ja restoranid ning šampanjamekutamised on rohkem minule endale mõeldud olnud ning asjad, mis Marekile päriselt rõõmu teeks on minu rahakotile liig/utoopilised/väljaspool minu oskuste ringi. Ma olen põhimõtteliselt loobunud mõttest talle midagi kinkida ja mõtlen juba peaaegu pahaselt, et miks üldse neid totakaid aastapäevi on vaja tähistada. Ja siis ühtäkki postitab Herling Mesi Tare Facebook´i lehele, et Varnja SaunafESTile on tulemas ka haagissaun koos saunamungaga. Hmm…20.august, homme, vaba päev, last ei ole, Marekile meeldib saun, mulle meeldib Varnja, talle ka…Kirjutan Herlingile suht vähese lootusega, et äkki on saunapaat veel ööbimiseks vaba. Minu suureks rõõmuks ongi. Ahh, vat sellest saabki Marekile üllatus. Igaks juhuks küsin, kas ta saab kolmapäeval veidike hiljem tööle minna. Saab. Ütlen talle, et no siis on mul talle üllatus.

Õhtul istume teleka ees ja Marek küsib ühtäkki, et kas me ikka jõuame Varnjast kella üheksaks kolmapäeva hommikul tagasi. Talle jäi ka saunafESTi reklaam Facebookis ette ja nii eeldas ta, et see ongi ta üllatus. Ta on selles mõttes igavene üllatuste-rikkuja, et ta suidab pea alati välja mõelda, mis plaanis. Ütlen talle, et kuule nii kaugele me küll sõitma ei hakka. Viga. Strateegiline viga. Ma unustasin, et samal ajal kui mina olen spontaanne ja ilma mõtlema ütlen, et istume autosse ja paneme Peipsi äärde ajama, meeldib temale plaan. Nii juhtuski, et Varnjasse jõudes olime me pahurad, näljased ja sularahata, viimaseta Peipsi ääres kaugele ei purjeta. “Miks sa mulle ometi eile ei öelnud, et Varnjasse läheme?” pahandas Marek, “ma oleks osanud planeerida. Valinud otsema tee, käinud tee peal söömas, võtnud sularaha.” Ma ei liialda kui ma ütlen, et mulle tulid pisarad silma ja ma mõtlesin sisimas vihaselt, et olgu see viimane kord kui ma püüan selle vana toriseja jaoks midagi romantilist teha. Mina olen pika vihaga solvuja ja me mõlemad olime seda fakti arvesse võttes kindlad, et sinnapaika see meie romantika surebki.

Aga võta näpust. Kõhud Kolkjas täis söödud (ja Alatskivilt sularaha toodud) puhusid meie tunnetes hoopis teised tuuled. Mossitamine oli kadunud ning rõõmsalt võtsime me suuna Mesi Tare suunas, kus meid oli ootamas võrratu ilm, imelised inimesed, kaheksa hullumeelselt ägedat sauna, suitsukala, koduõlu, naabrimehe hoidised ja otseloomulikult minu vaieldamatu lemmik, maksimaalselt romantiline saunapaat Mesispa Peipsi pilliroo varjus.

DSC09931.JPGDSC09936.JPGDSC09925.JPG

Me ei ole Marekiga see idülliline paar, kes üldse kunagi ei kakle, vastupidi, me kakleme pidevalt ja nagu te teate, siis meie suhet iseloomustab see, et mina olen kaos, mis Mareki reeglitele ja korrale tugineva maailma peapeale keerab. Meil on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, kui üdini aus olla, siis hetkel on meil käsil jällegi üks selline raske perioode. Mitte selles mõttes, et me ei hooliks ega armastaks, aga olmeprobleemid on põhjuseks, et me oleme tihti kergemini ärrituvad, väsinud ning tunneme, et teeme teineteisele etteheidetega liiga. Samas ei ole armastus aastatega kuhugi kadunud. See on meiemoodi, meienäoline. “Sa oled ilus mees,” ütlesin ma Marekile kui tast pilti tegin. “Sina oled ilus naine,” ütles Marek, võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind kõvasti. Salaja Peipsi pilliroo vahel muutub temagi julgeks. “Ma ikka mõnikord mõtlen, et kust ma sellise naise sain,” meelitas ta edasi. “Sa lähed aastatega aina ilusamaks,” lisas mu oma isiklik Casanova. “Ja paksemaks, ” lisasin mina.  Marek vangutas pead ja ütles, et rohkem küll ei tohi paksemaks minna, et siis on juba kole.  Õnneks ma keskkohast veel nõnna jämme ei ole, et enne peab võileiva ära sööma kui mulle tiiru peale teeb.

Igatahes vat kus on romantilise auraga koht, isegi kidakeelse Eesti mehe paneb armastust avaldama oma keskealisele naisele ja nagu Instagramis nägite romantilist filmiklassikat järgi tegema.

DSC00012.JPGDSC09970.jpgDSC00008.JPG

Aga olgu. Aitab sellest imalast armastuse jutust. Me läksime siiski SaunafESTile. Teate, veel umbes neli aastat tagasi ei olnud ma üldse sauna-inimene, tundus selline täiesti tobe tegevus, ma läksin iga kell parem vanni mõnulema kui sauna, errrriti veel kui ma oleks seal pidanud olema võõraste inimestega. Võehhhhh. Ma pean Satule aitäh ütlema, tema juures hytta´s elades sain ma aru, mida saunaskäik tegelikult tähendab, et see on midagi muud kui pesemine. See on meelelahutus ja mõnu. Mesi Tares võetakse saunatamist täie tõsidusega.  Festival on festivali mõõtudega ja seekord huugas keris tervelt kaheksas erinevas saunas, sealhulgas suitsusaunas. Oma 38 eluaasta jooksul ei olnud suitsusaunas (ega ka kile ja indiaanisaunas kui nüüd aus olla) kunagi varem käinud. Suitsusaun kui me 12 inimest koos saunalaval istusime ja tagumik naks ja naks kuuma lava külge kinni jäi nii et pekid sulasid oli selline kogemus, mille pärast ma olen nõus järgmisel aastal uuesti Tallinn-Varnja-Tallinn vahemaa läbi sõitma ning vajadusel kell pool kuus hommikul ärkama.

DSC09977DSC09979DSC09980DSC09983DSC00006DSC09972DSC09974

Tunnete, et pole saunainimene ja mõtlete, et ah, mis ma sellepärast hakkan sõitma. Ärge nii küll mõelge. Seltskond ja huumor ning naabrimehe hoidised + koduvein on omaette põhjus iga kell Varnjasse minna. Selleks ajaks kui me suitsusaunast tagasi jõudsime oli naabrimees oma garaaži-lavka juba kinni pannud, aga see ei oleks ju Varnja kui sa ei võiks uksekella lasta ja paluda garaaž uuesti avada, sest koduveiniklaas oli tühjaks saanud, kiidetud hoidised kaasa ostmata jäänud ja praetud Peipsi tint samuti! Saate aru, Peipsi tint oli mu lapsepõlve lemmiktoit. Tädi Helju ja onu Endeli köögis oli alati radiaatori peal kandik kuivatatud tindiga. Nüüd pakkus Herlingi naabrimees praetud tinti. Vähe sellest, et see tuletas meelde ilusa lapsepõlve ja tollased maitsed, see oli tõeline gurmee. Gurmee ma ütlen teile! Ma telliks seda endale veel mõned kilod!

DSC09992DSC09995DSC00003DSC09997DSC09998DSC00017.JPGDSC09957DSC09986DSC09961

Muinasjutuline õhtu muinasjutulises kohas lõppes muinasjutuvääriliselt. Istusime vaikselt oma paadis kui ühel hetkel käis põnts. Paadi katusele hüppas rebane. Selline nagu “Väikes printsis”. Ei, me olnud koduveinist ja õllest purjus, et viirastusi oleksime näinud. Oligi kõige pesuehtsam “Väikese printsi” rebane, sõi meiega praetud tinti ja uuris meid siit ja sealtpoolt. Kui ta oleks osanud rääkida inimeste keeles, siis ta oleks ilmselt öelnud – ainult südamega näete hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Või oleks ta palunud end taltsutada? Tuletanud meile meelde, et tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” 

DSC0003268963452_413422765944224_3863399674903789568_n69360547_378144849748551_3867281719748984832_n

“Siia tulla oli parim otsus,” ütles Marek kui me õhtupimeduses paadipingil istusime ja loodust kuulasime. “No vot, midagi ei oleks ju muutunud kui ma oleksin sulle seda eile öelnud,” vastasin mina.  “Oleks,” vastas Marek. “Ma oleks öelnud, et see on liiga kaugel ja me ei lähe.” Tegi väikese pausi ja lisas siis: “See oleks viga olnud!”

 

Suvi on täiuslik kui oled ära käinud maailma servas

Üks mu tuttav küsis just hiljuti, kas peaks puhkuse edasi lükkama, sest ilmateade lubab ikka vihma. Ma ise loomulikult eelistaksin ka päikeselist puhkust, kuid seekordne suvepuhkus möödus just vihmas. Selles mõttes, et taevast sadas vihma, aga päikest annab leida ka mujalt. Üks selline koht, kus päike alati paistab on, Voronja galerii Varnjas.  Asub justkui maailma servas, aga vahemaa ei ole küsimus – peale seda kui ma sinna kolm aastat tagasi esimest korda sattusin, tean ma, et ma pean sinna suvel paar korda saama. Hing puhkab ja isegi kui ma ütlen, et läheme vaid korraks, pooleks tunniks, et süüa üks vahvel ja juua klaasike kraadidega rabarberilimonaadi, venib Voronja galerii külastus ilma et arugi saaks, kolmetunniseks. Kui just Marek kaasas ei ole, tema ei suuda liiga kaua paigal istuda – tegutseda on vaja, tegutseda, aga meie Idaga ei saa sealt kunagi tulema.

Suvi on täiuslik ja päike tuleb ka kõige vihmasemast taevast välja kui jõuad nende tagahoovi, näed Rauli sõbralikku naeratust ning tunnd värskelt küpsetatud vahvlite lõhna. Teed oma tellimuse, ajad juttu, tunned end nagu vanal tuttaval külas, valid laua (see ei ole lihtne, sest issand jumal, see galerii tagahoov on midagi sellist, mida sõnadega kirjeldada ei anna, muinasjutumaa!), teed esimese kiire tiiru galeriis sees, silmad toimekat Kailit (tal on alati midagi lõbusat käsil!), pildistad teda nagu oleks ta osake galerii väljapanekust, isegi küsimata, kas see teda ei sega või kas tohib, imestad selle üle, kui palju nad on aasta jooksul teha suutnud ja lähed tagasi aeda, et süüa ära maailma kõige parem vahvel. Ida on juba kadunud. Õunapuu otsa. “Oma” majakesse.

DSC08966.JPGDSC08958DSC08971DSC08972DSC08987DSC08980DSC09036DSC09037DSC09039DSC09034

Möödunud on esimene tund. Majja näitust vaatama pole me veel jõudnudki. Voronja galerii kuuendat suvehooaega kureerivad Riias resideeruvad kunstiteadlased Valts Miķelsons ja Indrek Grigor, kes toovad galeriisse Eesti, Läti ja Leedu meediakunstnikud. Näitus „Wanderlust” ei keskendu aga nii väga meediale, vaid igihaljale küsimusele, kuidas ja mida inimene maailma kohta teab. Loe rohkem näituse kohta siit.

DSC08949DSC08950DSC09020DSC09021DSC08970DSC09026

Möödunud on teine tund. Üks maja põnevam osa – teine korrus, kuhu võib end lebotama unustadagi, eriti vihmase ilmaga – on veel läbi käimata. Olge hoiatatud, sinna minek on omal vastutusel, mina ei ole süüdi, kui te sealt enam lahkuda ei taha. Kes tahaks? See on täielik unistuste peidupaik. Ma ei tea, mida ma annaks, et mul endal selline koht olemas oleks. Iga kord seal olles tunnen ma sellist mõnusat segu kadedusest ja loomingulisest tulvast, ma tunnen, kuidas mu patareid saavad laetud ja ma lähen trepist alla, tagasi argipäeva (kui ma just ei lähe edasi Mesi Tare saunapaati nagu traditsiooniks on saanud!) täis emotsioone, inspiratsiooni ja pakatades heast tujust.

DSC08993DSC08995DSC09003DSC09008DSC09014DSC08994

Kolm tundi on möödunud. On aeg (natuke vastumeelselt!) lahkuda. Teades, et me tuleme tagasi. Sest seal maailma ääres paistab alati päike.

DSC09010DSC09024DSC09043.JPG

Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp

Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

DSC09136.JPGDSC09121.JPG

Järvefestivaliga saate liituda veel kuni pühapäevani ja ma väga soovitan! Ma ise mõtlen, et liitun vist veel ka Emajõe Suursoo peoga, seekord ilma Idata. Meil on nüüd Marekiga puhkusest puhkus. Ida on tädi Pepe juures ja Marek Pranglis, minul võimalus valida, kuidas ma veedan oma viimased puhkusepäevad enne argipäeva naasmist. Ida kippus eile olema sellises tujus nagu alloleval pildil ja ma tunnistan ausalt, et halb ema minus kaotas enesevalitsuse ja ütles, et aitab, me läheme koju. Koju tähendas muidugi Varnjasse ja Mesi Tare Saunapaati ning mulle tundub, et seda Ida just taotleski, sest nagu me sinna jõudsime oli ta tuju 180 kraadi muutunud.

DSC09013.JPG

Ma saan natukene ka tema mossitamisest aru. Me käisime hommikul Voronjas – käed püsti, kes veel seda oma kõige lemmikumaks kohaks peab? – ja kuna Ida on nagu mina, kes sealt tulema ei saa, siis ma lubasin, et vaatama, ehk läheme õhtul tagasi. Ei jõudnud. Ma saan tema pettumusest aru. Voronja galerii on selline koht, kus ei käida lihtsalt läbi, see on osake elust ja elustiilist, see on koht, kus tuleb aeg maha võtta ja nautida. See on midagi sõnaseletamatut. Suvi on täiuslik kui härra Voronin on sulle aknast ulatanud värskelt küpsetatud vahvlid ja klaasikese jumalikku rabarberiveini. See on koht, mis läheb iga aastaga paremaks. Seepärast te ju ei pahanda kui ma Voronja galeriist (kolmas aasta järjest) eraldi postituse teen lähiajal? Seniks teile paar pildikest sellest muinasjutulisest kunstigaleriist.

DSC08958.JPGDSC08984.JPGDSC09039.JPGDSC09034.JPG

Lõpuks oli kätte jõudnud meie Peipsi puhkuse tähstündmus. Kahepäevase hilinemisega olime me jõudnud oma lemmikspaasse. Mesi Tare saunapaati. Me oleme kolm suve järjest saunapaadis ööbinud, kuid ma arvan, et järgmisel aastal peame me tegema lausa kaks Mesi Tare puhkust, sest ma ikka tahan tares ka ööbida. See tundub nii müstiliselt romantiline. Kuigi saunapaadil on olemas oma maagiline pool, millega raske võistelda, aga milleni me veel jõuame. Igatahes tundub mulle Mesi Tare kodumajutus nagu mõnda vanaaegsesse muinasjuturaamatusse sisenemine. Kui olete valmis, siis ma viin teid sinna läbi piltide nii palju kui ma seda üldse oskan.

DSC09060DSC09065DSC09074DSC09076DSC09096

Saunapaati on Herling alati suutnud organiseerida mõne loodusliku nunnumeetri. Eelmisel aastal oli selleks väike pardipere, sel aastal oli ta meile kohale organiseerinud hobused. Päris hobused. Istusime enne sauna paaditreipil, nautisime õhtupäikest (jah, eile õhtul tuli ka suvi tagasi!) ja korraga kappasid meie juurde kaks sõbraliku loomuga hobust. Elu nagu romantilises filmis eksju.

DSC09194.JPGDSC09203

Minult on palju küsitud, mis selle koha nii eriliseks teeb. Teate, ma olen täiesti aus, ma ütlen, et ma ei teagi. Võib olla see koht ise, võib olla see võimalus peale sauna hüpata järve, võib olla need inimesed, võib olla need romantilised kaunistused, võib olla see, et tunne end oodatuna, võib olla kõik see kokku. Ma ei tea. Ma tean vaid ühte. See on selline koht, kus ma puhkan. Kus ma naudin elu. Ja kuhu ma tahan tagasi. Tunnen ka natuke kadedust, et kellelgi on selline oma paradiis olemas. Ja siis jälle kergendust, et endal ei ole, sest kõik see romantika nõuab ilmselt väga palju tööd. Mina naudin selles kohas puhkamist.

DSC09097.JPGDSC09157DSC09179DSC09246.JPG

Seekord oli Herling muidugi meile lausa erilise “fänni-paketi” korraldanud. Kui muidu ikka luuratakse kuulsuste järgi, siis seekord võime me öelda, et kuulsused luurasid meie järel. Istusime vaikselt oma saunapaadis kui korraga pistis võsast välja pea üks tuntud Eesti inimene, kelle fänniks meie pere end pidada julgeb, lapsed ja hobused järel. Nad teadsid rääkida, et kui seitsmevennapäeval saavad lapsed enne päikeseloojangut hobuse selga, siis tuleb ilus suvi. Me saime vähemalt neli last hobuse selga. Seega…on lootust, et suvi veel tuleb! Aitäh teile selle “fännipaketi” eest. Ootame huviga, millega ta meid järgmisel aastal üllatab;)

Ida ei saanud pärast kohtumist veel pikka aega rahulikult olla, et kas te ikka nägite, kes need olid, kas te ikka tundsite ära. Megavahva väike kokkusattmus, et me sinna samal ajal suvitama sattusime. Kokkusattumustest veel, siis Marek sai Mustvees kokku sõbraga, kellega nad on pikemat aega püüdnud Tallinnas kohtuda. Ja siis täiesti ootamatult Mustvees eksju? Kohas, millega kummalgi pole mingit seost.

DSC09207DSC09211.JPG

Hommikul silmad lahti tehes hakkas Ida kohe nuiama, et lähme vaatame, kas Lembit on ka ülesse juba ärganud. Me ei saanud aru, mis Lembitust ta räägib. “No selle poisi ema,” seletas Ida. Ahjaa, Herling! Ega tal Lembit-Herlingust polnudki suurt asja, küll aga nende pojast, kellega nad Mustvees sõpradeks said. Kuigi Ida arvas, et me võiksime Marekiga ära minna ja tema sinna lastega mängima jätta, arvasime me, et ehk oleks ikka õige perena lahkuda. “Me tuleme veel tagasi ja ehk isegi veel sel aastal,” lubasime me Idale. Ükskõik kui palju uusi ja huvitavaid kohti Peipsi ääres me ka ei leia, siis Varnja oma galerii ja mesitarega on jõudnud meie südamesse, et siia jääda. Meist see koht enam lahti ei saa.

DSC08967.JPG

Elas kord üks muinasjutt. See muinasjutt sai läbi.