“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kas kõik emad lähevad pärast laste saamist paksuks ja koledaks? Umbes nii küsib üks tuntud eestlane oma sotsiaalmeedia kontol ja toob näiteks oma fit sõbranna, kes on peale laste saamist elu parimas vormis. Ma tean veel päris palju fit vanemaid, näevad tõesti head välja, ometi ei ole ma kordagi kuulnud neid sel teemal sõna võtmas. Jaa, nad näitavad oma sportlikku eluviisi, kuid on aru saada, et see on vaid üks osa nende elust. Nad näevad head välja, kuid see pole peamine. Nad on lõbusad, eluterved, positiivsed, toetavad ja terves suhtes nii iseenda kui oma perega.
On teiste emade välimus ja kehakaal midagi sellist, mille üle üldse arutleda? Mille põhjal inimesi lahterdada ja kritiseerida? Kahjuks on inimesi, kelle jaoks välimus on kõik. Hea on teoorias rääkida ja kritiseerida, kui oled lastetu.🐺Inimesi, kes ei jõua trenni, koledaks nimetada.
Ütlesin Idale ka täna, et ma olen ausalt nii väsinud. Saad korraks hingata kergendatult. Endale kiirabi kutsuda (loll nali, sry, pidin tegema). Ja juba on järgmine probleem, millega tegeleda. Räägid õpetajatega. Vanematega. Lepid kokku teraapia ajad. Samal ajal on kõik enda maailmas nii segane, aga sellele ei ole võimalik keskenduda, sest üks probleem ajab teist taga.
Kõige kurvem selle asja juures on see, et selle Snapchati kiusu taustal tuli välja, et kiusamine on ikkagi palju sügavam kui ma oskasin arvata (st mitte meie puhul, aga suuremas pildis). Keegi kommenteeris Facebookis, et kadestab mind kui ütlesin, et ei oleks osanud arvata, et ilma põhjuseta kedagi mõnitama hakatakse. “Varem siis arvasite, et põhjusega lennatakse alandustega peale? Seljuhul olete kull väga rahulikku ja turvalist elu elanud, siiralt kade.” Eks ma tõesti vist olen mingis mullis elanud nii mitmelgi tasandil.
Ilmselt ebapopulaarne arvamus, aga ma ei saa igasugustest rahumeelse vanemluse/partnerluse/parema mina/parema enesemõistmise koolitustelt kasu. Mul on probleem. Ma tahan probleemile lahendust. Ma ei saa seda. Ma saan teooria, millega mul pole mitte midagi peale hakata.
Ma olen teoorias megatugev. Ma võiksin ise neid koolitusi teha. Praktika on hoopis teine teema. Nagu mis kasu on mulle soovitusest “sa pead jääma rahulikuks, sa pead oskama oma emotsioone reguleerida” kui ma tean seda ise ka. Mul on vaja teada, kuidas seda teha, sest ma ei oska seda teha.
Kunagi ammu ennemuistsel ajal käisin ma koolis. Sellest ajast on palju muutunud, aga samas on ka palju samaks jäänud. Noh, et peab õppima ja mõnikord antakse kodutöid teha. Olid ja on kontrolltööd, lugemiskontrollid ja eksamid. Sellised basic asjad, mille vastu väga ei punninud, isegi kui kõik kodused tööd ei meeldinud, mõni sai tehtud viimasel hetkel ja mõned ka pinginaabri pealt maha kirjutatud.
Kool ei olnud alati lust ja lillepidu. Mõnikord olid õpetajad ka nõmedad. Aga asjad said tehtud suurema lärmi ja probleemideta. Nüüd on selles suhtes teised ajad. Koolitööde juurde käib pidev vihastamine. Minu peale.
Eelmisel neljapäeval mõtlesin ma õhtul veini avada, et tähistada seda, et Idal sai teatrikool selleks aastaks läbi. Mitte et mulle teatrikool ei meeldiks, aga tundsin, et halleluuja, tervelt septembrikuuni ei pea ma logistika peale mõtlema ja saan lihtsalt vahelduseks ka oma elu elada. Boy was I wrong! Seda sama postitust kirjutan ma hetkel – pühapäeval – teatrikooli kivitrepil, ootan kuni proovid läbi saavad ja lõpupidu algab.
Veel enne kui ma tolle neljapäevase veinini jõudsin, sain ma teada, et on rahvatantsulaste koosolek ja kui seegi läbi sai tormasin ma Maksimarketisse laupäevaseks esinemiseks musti tenniseid ostma. Ei saanud. Seega jäi vaid reede. Tulin töölt varem ära ja jooksin mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et sobivaid jalatseid leida. Leidsin. Laupäeva hommikul tegin äratas Ida mind pool kaheksa, sest oli patsipunumise aeg.
Meil on kuidagi kujunenud nii, et Marek tegeleb majapidamisega ja mina Ida asjadega. Selles mõttes, et tema vaatab, et arved oleks makstud (arusaadavatel põhjustel on see tema kanda) ja minu asi on tegeleda Ida trennide ja sõprade sünnipäevade ja muu sellisega. Kuna Ida käib nii teatrikoolis, rahvatantsus, tantsukoolis, siis tuleb ette ka üsna palju kontserte. Kui nüüd päris aus olla, siis neid on nii palju viimasel ajal, et kui kalendris kirjas ei oleks, siis mul ei püsiks enam meeles. Kogu suvi ongi praktiliselt juba täidetud Ida esinemiste ja laagritega.
Ei, ma ei kurda. Pean ka täiesti aus olema, et tegelikult mulle meeldivad need esinemised, etendused ja kontserdid. Muidugi teinekord mõtlen peale tööpäeva, et aaargh, tahaks ju puhata hoopis diivanil, aga siis saan aru kui lame see on ja vaadates sära lapse silmades, siis muidugi olen ma kohal. Võib olla moe pärast virisen, et nädalavahetusel ei saa ka puhata ja siis veel see tantsupeotrall, aga no tõesti, see kõik on juba moe pärast.
“Ida, ega sul täna ei ole ühtegi etendust, trenni, showd, esinemist?” küsisin ma hommikul. Ida kinnitas, et pole. “Oled kindel, et sul ei ole kooli vaja tekki, karu, pehmeid sokke, kleiti või ükskõik, mida muud?” Ida kinnitas, et pole. Ma loodan, et see peab paika, sest ma vaikselt ei suuda juba järge pidada, kuhu ma mida ja mis ajaks viima pean. Ma jõuan veel ringiga tagasi nende küsimuste põhjuseni veidi hiljem. Kooli jõulupeo kingi viisin eile ka ära, lootsin, et sellega jõuluhullus lõppeb, aga nüüd on jäänud veel kaks asja, mida ma loodan, et ei unusta. Homseks peoks midagi näksimiseks kaasa panna ja kodused kingitused ära pakkida. Mul olid mingid kingid juba varakult olemas, kuid nende pakkimisega olen venitanud nii kaua, et pakiautomaadiga neid enam saata ei julge, teised olen jätnud ostmata, sest aega ju on veel ja nüüd mõtlen, et mis ma siis asenduseks ostan, sest tellida neid enam ei jõua ja ühtede kinkide puhul pole ma enam kindel, kas neid on.
Ma olen mingil määral jõuludest väsinud. Ei, mitte kinkide pärast. Neid teeme me õnneks vähe – Idale said asjad tellitud ja ootavad garderoobis, Marekiga kinkisime me endale juba ette kohvimasina ja vist autoremondid, seega seal kuuse all midagi ootamas ei ole, vähemalt mina päriselt ei ole sel aastal midagi ostnud. Ja paar ülejäänut ootavad vaid pakkimist. Mõtlesin korraks ka olla tubli ja kenasti paberisse kunstipäraselt pakkida nagu teised tublid, aga 99,99% on kindel, et minu kingid lähevad eelmise aasta kinkekottidesse. Ma ei jaksa tubli olla.
Aga millest ma siis väsinud olen? Ida käib sajas trennis ja igal pool on ju esinemised. Seda, et osa neist tähendab mulle pikki sõite, on juba ära vingutud teema. Nüüd ma vingun selle üle, et ma olen püüdnud meeles pidada, kus ja millal, mida on vaja selga panna. Laupäeval oli Salmes pidu, lapsed pidid päkapikud olema, ega meil kodus midagi päkapikulist polnud peale päkapikumütsi, nii et ma ei hakanud Idale seda ütlema, ma teadsin, mis draama sealt tuleb. Salmesse jõudes olid kõik lapsed punased. Ida oli valge. Ma ennetasin draamat, ütlesin, et pean korra ära käima ja tormasin Paavlisse. Jumal tänatud, et selline koht olemas on. Leidsin sealt nii punase kleidi, seeliku kui kampsuni. Kihutasin Selverisse ja ostsin ka paar paari sukkpükse, kunagi ei tea, millised parasjagu sobivad, nii et säästa end uuest draamast, et olen valet värvi sukkpüksid ostnud, ostsin mitu paari. Lilled haarasin ka kaasa. Kui ma olin tagasi teel Salmesse helistas Ida. “Emme, kas sa saad mulle midagi punast tuua?” Ma olin endaga rahul. Sain vastata, et seepärast ma ära käisingi ja juba tulen punaste asjadega. Päev oli päästetud.
Enne seda ajasin ma mingiks esinemiseks taga musti retuuse ja musta t-särki. Tantsutrenni õpetaja oli palunud selga panna need riided, sest need on kindlasti kõikidel kodus olemas. Aga meil just neid ei olnud. Lisaks oli vaja tantsukavaks meisterdada lumepallid. Meisterdada ma ei oska, nii ajasin ma palle poest taga. Sain. Jälle üks pidu päästetud.
Päkapiku nädal koolis ja jõulukampsuni päev. See oli enne seda kui ma olin Salme jõulupeo jaoks punased asjad ostnud. Selgus, et Idal ei olegi punaseid riideid. Või noh on küll see imeilus punane sametkleit, mis siin pildilgi, aga “retuka-eas” eelteismeline ju selliste riietega enam ei käi. Päkapikk oli toonud roosaka kleidi, aga see oli number liiga suur. Hommik algas draamaga, sest kõik, mis Ida selga pani, oli päkapikulisest kaugel. Lõpuks sobis talle eelmisel aastal jõuluvana poolt saadud Dadamora punane jõuludressipluus. Ilus oli kohe vaadata. Peale tööpäeva läksin ma jõulukampsunit otsima. Rumala peaga võtsin Ida kaasa. Ta leidis kampsuni, mis talle meeldis, mulle ei meeldinud selle hind. “Aga ma palun päkapikult, et ta selle tooks,” pakkus Ida välja, “ta ju eile tõi mulle selle (sisesta siia mingi asi, mida ma enam ei mäleta), mida sina poes ei ostnud.” Damn it! Kuidas sellest välja vingerdada? Ei vingerdanudki. Palusin müüjal selle kampsuni mulle kotti sokutada nii, et Ida ei näeks. Veel üks päev sai päästetud.
Viimane pidu, mida ma teadsin, oli rütmika esinemine. Tegin patsid (küll kaks korda, sest alguses “polnud punast linti piisavalt näha punupatsides”), panin kaasa tekid ja padjad ja sokid ja kõik muu vajaliku. Mulle tundus, et pidude ja esinemiste aeg oli läbi. Ja siis tuli eilne hommik. Ida oli mulle küll õhtul öelnud, et pean e-kooli vaatama, kuid ma tunnistan ausalt, mul kipub see meelest minema. Ma olen püüdnud panna teavitusi, et kui keegi midagi kirjutab, siis tuleks see mulle telefoni/meilile/tavapostkasti, kuid ilmselgelt pole ma sellega hakkama saanud. Ühesõnaga viisin ma Ida kooli ja kui olin kodus tagasi (pidin auto remonti viima ja ei läinud otse tööle) helistas Marekile dramaatiline Ida. “Las emme toob mulle kleidi!” nuttis ta ja viskas toru ära. Võimalik, et ta ütles “teki”, aga see polegi hetkel oluline. Millise kleidi? Miks? Ma ei teadnud. Helistasin Idale ja loomulikult ta enam ei vastanud. Helistasin õpetajale, tema ei saanud ka tol hetkel vastata. Ma hakkasin närvi minema. “Miks sa ei küsinud, millise kleidi?” karjusin ma Mareki peale. “Kust mina oskasin seda küsida?”karjus tema vastu, “vii talle mingi kleit!” Idal on 4639269 kleiti ja 463928 neist ei pruugi sel hetkel õiged olla. Lõpuks helistasin ma läbi erinevad kooli telefonid ja sain Ida õpetaja kätte. Nad pidid rütmika kava uuesti filmima ja selleks oli vaja tekki, patja, kaisukat ja muid aksessuaare. Tormasin kooli. Jõudsin tund hiljem tööle. Lugesin lõpuks e-kooli ja nägin, et ka patse oleks vaja olnud. Ma juba kujutasin ette,milline draama sellest tuleb õhtul kui järele läheme Idale. Ei tulnudki. Saime kätte hoopis heatujulise Ida.
Kui siia lisada veel vaidlused ja arutelud, mida kinkida õpetajale, mis peaks olema lapse kingipakis ja jõuluaual, siis ma tundsin täna hommikuks, et olen täiesti “done” jõuludega. Mul on hirm, et ma olen midagi veel ära unustanud või ei jõua kuhugi õigeks ajaks. Püüdsin oma peas läbi mõelda logistikat, kuidas ma jõuan jõululauale midagi viia, kuid õnneks üks armas ema lubas hommikul snäkipakid kokku korjata. Peaasi, et ma ei unusta seda kaasa anda Idale hommikul. Ja et ma ei unusta ära, et Ida läheb homme õhtul sõbranna sünnipäevale ööseks. Ja et ma ei unusta ära, et 23. on siiski veel tööpäev ja ei maga hambad laiali.
Mulle tundub, et ma ei ole midagi ära unustanud. Jõuluõhtusöögiga ei ole ma lihtsalt jõudnud veel tegeleda. Eile püüdsin Clean Kitchenist tellida, kuid loomulikult olin ma päevakene hiljaks jäänud. Tundus muidu nii mugav ja vahelduseks stressivaba. Kas jõuluõhtusöök võiks olla ka hiinaka take-away?
Jah, ma tean, et vaid üks laps. Aga väsinud võib olla sellest jõulutrallist ka ühe lapse vanem. Kui mul oleks rohkem lapsi, kes käiks sajas ringis ja ma peaks meeles pidama, kus ja mida ja millal, siis ma vist…issand ma ei teagi, kuidas oleks võimalik hakkama saada. Ja siis on veel inimesed, kes jaksavad teha kinke sõpradele ja töökaaslastele, saata kaarte (aitäh, et te mulle ka ikka saadate) – mina jaksan ellu jääda ja Facebooki jõulutervituse saata korraga kõigile.
Jah, ma usun, et teil on “12 kuud” postitustest juba kopp ees, sest eks ma neid ikka jagasin hoolega eile, aga mis sa teed kui minust sai täpselt üks see ema, kelleks ma ütlesin, et ei saa. See proud mom, kes arvab, et kõik, mida ta laps teeb, on fenomenaalne. Samas ma tõesti olen nii uhke ta üle, et ta on oma hirmud ületanud ja julges eile laval olla ning oligi, oma pisikeste apsakatega, fenomenaalne. Minu jaoks. Mul on Kaari Sillamaa kooliga olnud armastan-vihkan suhe. Mkm, mitte kooli enda pärast, kool ja sealsed õpetajad on võrratud.
Ma panin Ida kunagi sinna mudilasringi, sest ta oli kodus ja lasteaias superesineja. Seal aga tuli talle kramp sisse ja enne igat tundi oli 50/60 võimalus, et ta karjub klassi ukse taga ja ei taha sinna minna. Peale igat tundi oli ta muidugi alati rahul ja tahtis edasi käia, kuni järgmise tunnini. Siis kordus sama jama. Ma väsisin ära ja tundsin, et see on mulle nii stressirohke, et ma ei viitsinud enam kaks korda nädalas 120 kilomeetrit sõita. Läks aasta mööda ja Ida osales “Harjumaa laululaps” konkursil, kus ta auhinnalist kohta ei saanud ning palus peale seda, et ma ta tagasi Kaari kooli paneksin. Mul oli seda vaid hea meel kuulda. Aga ka see aasta ei möödunud raskusteta. Meil oli kokkulepe, et Ida käib aasta lõpuni ja siis me edasi ei käi kui ta ei taha. Minu suureks üllatuseks ta tahtis. Täiesti ootamatult on ta oma hirmud ületanud ning loomulikult oli eilne üks selline proud mom moment, mida oli vaja maailmaga jagada. Ma olingi nii pagana uhke ta üle.
Minulikult pika sissejuhatuse/eellooga jõuame me selleni, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Sellest kui kurnav see nädal on minu jaoks on olnud. Ida jaoks loomulikult ka, sest päevad on meil alanud klassikaliselt kella kuue paiku ning lõppenud alles kümne ajal. Ma ise olen viimase kolme päeva jooksul sõitnud ilma liialdamata maha umbes viissada kilomeetrit ning olin eile koju jõudes nii surmväsinud, et räägin teile selle, kuhu ma tahan jõuda, juba ette ära. Ida oli üleväsinud ning hakkas hilisõhtul veel diivatsema, nii et ma tundsin, et kui Marek temaga ei tegele ja teda magama ei vii, siis ma plahvatan. Ja nii ma keerasingi end diivanile pleedi sisse kerra ning ütlesin, et mu akud on tühjad, tehtagu. Mida iganes, aga peaasi, et Ida ei nutaks. Ma ei handel inud seda ära.
Aga jõuame algusesse tagasi. Aasta lõpp on töö juures pingeline, meil on veel enne jõule vaja Taanis teha ära ühe toote tuletest ning selle organiseerimine on olnud paras peavalu. Või noh tegelikult mitte peavalu,sest mulle meeldib selliste asjadega tegeleda, aga uus teema, mis on tähendanud seda, et ma olen veetnud nädalaid nii, et lõpuks isegi arvutasime kolleegiga hüpotenuusi pikkust. Krt, ma mäletan, kuidas ma õpetaja Mirmele ütlesin, et kellele seda Pythagorase teoreemi vaja läheb. Ta võiks nüüd pihku naerda, sest mu igapäevatöös läheb matemaatikat rohkem vaja kui mu eelnevas elus kokku ja nagu te teate, siis ma ei olnud matemaatikas kõige kirkam kriit (mis on ka juba understatement, ma sakkisin matas täielikult). Lisaks tööle on siis kaks korda nädalas olnud vaja Idaga proovides käia. Neljapäev on mul just sel põhjusel kodukontoripäev, et ma ei peaks nii palju edasi-tagasi kärutama, aga just sel neljapäeval olid meil külas olulised kliendid, mis tähendas, et ma sõitsin hommikul tööle, pidasin ära koosoleku, kimasin Idale järgi, kõike kellapealt (ma pidin isegi hakkama Waze´i kasutama, et olla kindel, mis kell ma pean punktist a liikuma, et jõuda punkti b ja siis punkti c õigeaegselt) ja avastasime enne punkti c (ehk Glehni teatrisse) jõudmist, et Ida oli maha unustanud sussid ja sukkpüksid (ning diivale kohalikult keeldus ta peaproovi valede asjadega minemast), ent koju me enam ei oleks jõudnud, nii et me pidime veel jõudma ka poodi. Wow, see lause vist tegi Tammsaarele ka silmad ette oma pikkusega.
Proov kestis viis tundi. Nendest kaks suutsin ma tööd tehes ja blogides veeta Snoob restos. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Kui te ka ei ole, siis parandage see viga. Nunnu, hea teenindusega ning võrratult hea söögiga resto. Järgmised kolm tundi veetsin ma Glehni teatris proovi vaadates. Note to self – järgmine kord mine külla seal lähedal elavale tuttavale või sõida koju, peaproovi vaatamine väsitab rohkem kui isegi edasi-tagasi sõitmine. Lisaks ootamisele olin ma terve päeva olnud läbikülmunud ega saanudki sooja sisse. Ma olin pidanud päev otsa sõitma Mareki bussiga ning teades oma parkimisoskusi, siis ma parkisin teatrist kaugemale. Tuiskas. Külm oli. Ma teadsin kui külm see buss on kui me lõpuks Idaga sinna tagasi jõuame, nii et hea emana läksin ma enne proovi lõppu parklasse, et jääkülm bussiga sõita tearile lähemale parklasse (mhm, ma olin vaadanud järgi, et seal oli kohti). Ikka selleks, et lapsel oleks parem. Issand, mulle tuleb meelde, kuidas emme ärkas talviti varem et panna köögis sisse ahi, et meil Mariga oleks soojem riietuda. Mingil põhjusel ei olnud Annelinnas talvel mõnikord korterites sooja. Ikka jõhkralt külm oli. Ja emme tegi kõik, mis võimalik, et lastel oleks mugavam. On see emadus alles jõhker koorem, kas pole:)
Tagasi tänapäeva. Me jõudsime koju. Pool üksteist ma kukkusin voodisse. Külmununa.
Reedese päeva olin ma vabaks võtnud, sest ma tundsin, et kui ma pean ka veel tööga tegelema (mida ma pidin niikuinii), siis ma lihtsalt enam ei jaksa. Ma teen lühidalt. Hommikul pidime me olema teatris, seega mingit eelmise õhtu väljapuhkamisest ei olnud juttugi. Ma jõudsin Tallinna ja Keila vahet sõita kolm korda, mis teeb läbisõidu kilometraažiks umbes 150 kilomeetrit. Miks? Kahe etenduse vahel oli aega viis tundi, ma ei oleks viitsinud Idaga poodides käia (kuigi mul oli vaja). Lihtsam oli koju sõita. Ja kui ma lõpuks olin Ida teatrisse tagasi viinud, ostnud talle järgmise päeva tantsukooli etenduseks vajalikud riided ning etendusele lilled, et saan nüüd natuke hinga tõmmata, helistas Marek, et tema auto on ikka remondis ning ma pean talle järgi sõitma. Muidugi ma sõitsin, sest kui Marek ei oleks etendusele tulnud, oleks Ida olnud pettunud. Ta niigi pidi leppima sellega, et vanaema, keda ta ootas, kahjuks haigeks jäi ega saanud tulla. Nii et Keilasse sõitmine oli ainuvõimalik variant.
Peale suurepärast etendust, tõesti see oli imeilus talvemuinasjutt, jõudsime me koju jälle pool üksteist. Ida oli nii väsinud, et jäi sekundiga diivanile magama. Meie hakkasime filmi vaatama. Kõik oli ilus ja idülliline – magav laps, hea seltskond, põnev film, ehk isegi plaanid kurameerimiseks, aga siis ärkas diiva. Tal ei olnud diivanil piisavalt ruumi, et jalgu sirutada. Võite mürki võtta, et ta hakkas vaikselt “tihkuma” (kui kasutada vanaema Koidula sõna). Alguses vaikselt, siis kõvemini, et me ikka välja teeksime ning saaksime aru kui ebameeldiv tal on. Ma tundsin kui lühike mu süütenöör on. Marek viis Ida üles magama. See ei läinud lihtsalt. Kell oli juba pea kaksteist, aga korraga oli diival vaja juua, süüa, pissile. Ma olin plahvatamas. Lõpuks jäi Ida magama. Me vaatasime filmi. Küünlavalgel. Päris romantiline vaib oli. Ja siis arvas Ida, et ta peab nutuga üles ärkama. Põhjus? Miks vanemad ikka veel ärkvel on. Aaarggggghhhh. Ma võtsin end kokku. Ei vihastanud ja lubasin, et lähen nüüd rahustan ta ise magama.
Ärkasin kell üheksa Ida kõrval. Riietes. Marek ärkas alumisel korrusel diivanil. Nii palju siis romantikast. Paar tundi hiljem sõidutasin ma Ida tantsutrenni filmimisele. Kui te mult küsite, kas ma täna olen väsinud, siis ma vastan teile ausalt, respekt inimestele, kel on rohkem kui üks laps ja rohkem kui üks huviring. Kuidas te hakkama saate? Mina keeran nüüd end uuesti diivanile pleedi sisse ning ei tee ülejäänud nädalavahetuse midagi peale dolce far niente. Kes süüa tahab, söögu pelmeene. Ma käisin tanstutrenni ootamise ajal poes ja ostsin toite, mida saab kuumaõhufritüüri visata. Ma ei jaksa perfect housewife olla. See on parim, millega ma hakkama saan sellistel nädalatel.
See on ikka omamoodu naljakas kui saamatuks mehed muutuvad kui nad korraga üksinda lapsega koju jäävad. Kõigepealt läksin ma paariks päevaks Norra ja Marek pidi olmega hakkama saama. Juba esimesel päeval sain ma kõne, et kuule, kas Idal on telefoninumber ka või ma peangi talle vaid messengeri helistama. Aasta isa tiitlit vist loota ei ole? Hiljem muidugi selgus, et tal on tegelikult Ida telefoninumber, aga ta oli selle nimeks kogemata pannud “Ida kell” ja kuna Idal toda nutikella enam ei olnud, siis ta ka ei hakanud uurima, et mis number see siis on. Järgmisena sain ma kõne, kust mul küsiti, kus Ida sukkpüksid on. Mis sellest, et meil on vaid üks kapp, kus on pesu ja sokid ning suhteliselt lihtne oleks olnud selle kapi sahtlid läbi vaadata. Edasi sain ma kõne, et kuule, mis Ida riiete suurus on, me peame minema talle sukkpükse ostma.
Selle jätame vahele, et Kaari Sillamaa kooli logistikaga ei hakanud ma Mareki pead üldse vaevama. Põhiline, et ta lapse õigeks ajaks kooli sai ja koolist koju. Ka seda pidin ma kordama üle, mis päeval ja mis kellaajal mis tunnid on, kuigi ma olen saatnud Ida tunniplaani Marekile nii meilile kui selle ka seina peale välja printinud. Ja siis ta ütleb, et mina ei süvene. Kõik, mis puudutab sellist olmet ja logistikat, on Mareki jaoks nagu taustamüra, mida ta ignoreerib sel hetkel kui ma seda selgitan. Alles siis kui häda käes, siis pean ma uuesti üle rääkima. Kui tüütu!
Kui ma päevaks Rootsi läksin, sujus neil vist kõik enam-vähem normaalselt. Telefoninumber oli teada, riiete suurus ka, isegi tundide algused ja lõpud. Vaid see läks natuke errorisse, et ma tundsin end tagasitulles tõbisena ning olin vähe maganud ning tahtsin Marekile tooliga virutada, kui ta ütles, et viiks lapse ise kooli, aga tal on töökäsud tegemata ning ma ei öelnud ju, et haigeks jään. Nojah. Mehed ja nende loogika.
Edasijõudnute tasemel jõudsime me nüüd kui ma Taanis olin. Ida on haige ja Marek pidi kodukontorist tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, oli kodust nagu sõda üle käinud. Ida meisterdused olid igal pool laiali, rääkimata kõigest muust, mis laiali vedeles. Küsisin nii muuseas, et kas nad on koristamisoskuse kaotanud ja Marek vastas ahastuses, et issand jumal, ma ju tegin tööd kodust, mitte ei olnud niisama kodus. Karma! Karma ma ütlen. Kui ma kodust tööd teen, siis ta iga kord mainib mulle, et kui mul on aega, siis ma võiksin pesu kuivama panna/kokku korjata/jms teha. Sai nüüd siis tunda, et kodukontor ei tähenda seda, et oleks rohkem vaba aega, vaid lihtsalt seda, et kõik töö tuleb kodus olles ära teha. “Kodus töötamine on õudne,” ütles ta. “Tahaks ju ausalt kaheksa tundi arvuti taga istuda, aga see ajab hulluks!” Muidugi ajab. Õpetasin talle siis, et selle pärast kodukontoris olles tasubki päeva jagada töö ja muude tegemiste vahel. Muidu lähedki hulluks.
Kui ma siis reedel diivanil puhkasin läks Marek demonstratiivselt nagu kangelane kassiliiva vahetama. Noh et näidata, et ta ikkagi on multifunktsionaalne, et oskab teha kodukontorist tööd, tegeleda haige lapsega ning samal ajal ka olmega. “Noh, mis, ühe korra vahetad liiva?” naersin ma. Marek oli solvunud. “Ma olen kõik need kolm päeva liiva vahetanud!” vastas ta sellise uhkusega nagu oleks ta millegi erakordsega hakkama saanud.
Ja mida nad sõid need päevad kui ma ära olen? Alati on kõik need asjad, mille ma olen kappi jätnud ja millest saab süüa teha, alles. Kapp on täiesti tühi. Ma ei mõista, aga kahtlustan pelmeene ja makarone hakklihaga. Et nad ka jaksavad.
Sellel hetkel kui Marek kassiliiva vahetama läks, sain ma aru, miks me abielupaarina tegelikult hästi toimime. Mina teen ära kõik need “tillukesed” olmeasjad, mis mu meelest ei ole märkimisväärsed. Seda ka kodukontoris, haige lapsega või ise haige olles. Marek teeb ära need asjad, mida mulle ei meeldi teha. Koristab kööki ja peseb pesu. Ainult mitte siis kui ta on haige lapsega kodukontris.
Kuna Marek oli kodukontorist ja olmest kurnatud, kupatasime me ta Idaga mõneks ajaks Pranglisse komandeeringusse. Saame rahulikult multikaid vaadata ja keegi ei käi pinda, et noh, mis täna plaanis on. Midagi ei ole plaanis. Lebo on plaanis. Parim osa nädalavahetusest.
(Igaks juhuks ütlen jälle, et see kõik on huumoriga kirjutatud.)
Teate kui veider on see hetk kui Ida kutsikasilmadega mulle otsa vaatab ja poest midagi tahab, tehes näo, et ta ei saa mitte kunagi mitte midagi, mossitab, jonnib, karjub, ja ma tunnen deja vu tunnet. Selline asi oleks nagu olnud. Aga Ida asemel olin ma ise. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma olin tõesti lapsena üks ärahellitatud printsess ja ilmselt tekitasin oma emale samasugust peavalu nagu Ida mulle hetkel.
Reaalselt tal on igast poest midagi vaja. Küll on see täpselt see käekott, kampsun, pluus, kleit, mänguasi, sukkpüksid, sokid, kommid, hambapasta, šampoon, mida tal veel ei ole ja hädasti vaja on. Näiteks seekord oli tal hädasti vaja seda halli dressipluss- kleiti, ma ei olnud vastu, sest esiteks kattus see minu maitsega ja teiseks, tõepoolest justkui oli vaja. Aga siis oli ta pettunud, et järgmisest poest midagi ei saanud. “Juuksekumme mul ju ka ei ole,” ütleb ta nukralt ning mul on ilgelt raske ei öelda, sest ma ei taha, et talle jääks mulje, et me ei saa endale neid asju lubada (ma lugesin kusagilt teooriat, et kui lapsele öelda pidevalt, et pole raha, siis see suhtumine jääb teda elus kandma ja pole õige), ühesõnaga ma ei ütle peaaegu kunagi, et “mul ei ole selle või tolle jaoks raha”, aga mind ajab illlllllllllgelt närvi, et ta ei saa aru, et raha ei tule puu otsast ja ma ei käi tööl vaid selleks, et talle asju osta, mida ta järgmine hetk isegi ei hinda. Lisaks on tal alati vaja midagi teistele osta.
Ja siis tuleb mulle meelde üks seik oma lapsepõlvest. Seda lugu kuulsin ma nii kaua kuni tädi Lola elas. “Kas sa mäletad, kuidas sa Nyköpingus karjusid ja keeldusid pargist edasi liikumast, sest sa ei saanud seda nukku, mida sa tahtsid?” meenutas ta mulle iga kord. Emme oli ammu edasi läinud, sest esiteks olin ma just saanud oma elu esimese Petra (aastal 1991 oli see kuldaväärt!) ja mõistan seda täna täiega, miks ta mind ignoreeris ja ma mõistan kui närvis ta olla võis. Mulle ei piisanud sellest Petrast, ma tahtsin teist veel. Aga saage nüüd minust ka aru, nõukaaja laps, kes sattus 10aastaselt välismaale ja kõik oli nagu suur kommipood. Kas ma mõtlesin sellele, et äkki meil pole selleks raha ja et ma peaksin olema tänulik, et juba ühe nuku sain? Ei. Ma tahtsin teist veel! Ma ei mäleta, miks, aga suure tõenäosusega tahtsin ma seda kellelegi kingiks viia. Suure tõenäosusega Dagnele. Ühesõnaga ma karjusin seal pargis ja tädi Lolal hakkas must kahju. Teist Petrat ma ei saanud, küll aga sain ma mingi väiksema beebinuku. Ma saan tädi Lolast ka aru, esiteks karjus laps võõras keeles keset linna ja teiseks ma olin ikkagi vaesest Eestist, ta päriselt hellitas mind. Just tema oli see, kes mulle Rootsis olles kõik popid asjad (teiste vastuseisust hoolimata) ostsis ja raha ka veel andis.
No vot ja siis on aasta 2021 ja mul on Ida, kes kohati käitub samamoodi nagu mina veel kümne-aastasena. Või 13-aastasena.
Jällegi ma mäletan kui ma emmelt Anne turult midagi nõudsin. Tookord oli Anne turg veel megapopp ja kuuma kraami täis. Ma mäletan, et me seisime bussipeatuses, mina jälle mossitasin ja emme ütles mulle, et palun, siin on mu rahakott, maksa ära arved, osta süüa ja palun osta siis endale kõik need asjad, mida hing ihaldab. Kas te arvate, et ma ei ole sama lauset sada korda Idale öelnud? Ta ei saa lihtsalt rahast aru ja ma lähen närvi. Ma olen oma ema. Ja Ida on minu karma. Kui te arvate, et ma olin mõistlik hiljem, siis oo ei, kindlasti mitte. Ka teismelisena, või nii umbes 18-aastaselt, nõudsin ma emalt mingeid asju, sest ma tahan! Ma ei lahkunud kaubamajast enne kui ma olin saanud Arne Niidu pintsaku, mis tol ajal maksis jõõõõõõõhkrat hinda. Ma sain selle pintsaku.
Kui ma laevas olin õelapsele ostnud väikese kingituse ja Idal oli ka sarnast vaja, sest “siis me oleme ühtekad”, pluss Idale ostnud lubatud kommid ja 6-eurosed mahlajoogid (mitmuses!) showbaaris ja raisanud ta peale kokku üsna arvestusväärse summa , nii et ei raatsinud endale enam osta CC kreemi (ahh, see Diori oma oli imeline!), tundsin ma, mida võis tunda minu ema kui ma kõiki neid kalleid asju kogu aeg nõudsin ja sain. Kui raske tal võis olla. Kas ta endale ka midagi kunagi lubas, ma ei tea. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma olin enesekeskne printsess. Nagu Ida praegu.
