vanemaks olemine

Aasta ema jõuluhullus

/ Eveliis / 17 Comments

“Ida, ega sul täna ei ole ühtegi etendust, trenni, showd, esinemist?” küsisin ma hommikul. Ida kinnitas, et pole. “Oled kindel, et sul ei ole kooli vaja tekki, karu, pehmeid sokke, kleiti või ükskõik, mida muud?” Ida kinnitas, et pole. Ma loodan, et see peab paika, sest ma vaikselt ei suuda juba järge pidada, kuhu ma mida ja mis ajaks viima pean. Ma jõuan veel ringiga tagasi nende küsimuste põhjuseni veidi hiljem. Kooli jõulupeo kingi viisin eile ka ära, lootsin, et sellega jõuluhullus lõppeb, aga nüüd on jäänud veel kaks asja, mida ma loodan, et ei unusta. Homseks peoks midagi näksimiseks kaasa panna ja kodused kingitused ära pakkida. Mul olid mingid kingid juba varakult olemas, kuid nende pakkimisega olen venitanud nii kaua, et pakiautomaadiga neid enam saata ei julge, teised olen jätnud ostmata, sest aega ju on veel ja nüüd mõtlen, et mis ma siis asenduseks ostan, sest tellida neid enam ei jõua ja ühtede kinkide puhul pole ma enam kindel, kas neid on.

Ma olen mingil määral jõuludest väsinud. Ei, mitte kinkide pärast. Neid teeme me õnneks vähe – Idale said asjad tellitud ja ootavad garderoobis, Marekiga kinkisime me endale juba ette kohvimasina ja vist autoremondid, seega seal kuuse all midagi ootamas ei ole, vähemalt mina päriselt ei ole sel aastal midagi ostnud. Ja paar ülejäänut ootavad vaid pakkimist. Mõtlesin korraks ka olla tubli ja kenasti paberisse kunstipäraselt pakkida nagu teised tublid, aga 99,99% on kindel, et minu kingid lähevad eelmise aasta kinkekottidesse. Ma ei jaksa tubli olla.

Aga millest ma siis väsinud olen? Ida käib sajas trennis ja igal pool on ju esinemised. Seda, et osa neist tähendab mulle pikki sõite, on juba ära vingutud teema. Nüüd ma vingun selle üle, et ma olen püüdnud meeles pidada, kus ja millal, mida on vaja selga panna. Laupäeval oli Salmes pidu, lapsed pidid päkapikud olema, ega meil kodus midagi päkapikulist polnud peale päkapikumütsi, nii et ma ei hakanud Idale seda ütlema, ma teadsin, mis draama sealt tuleb. Salmesse jõudes olid kõik lapsed punased. Ida oli valge. Ma ennetasin draamat, ütlesin, et pean korra ära käima ja tormasin Paavlisse. Jumal tänatud, et selline koht olemas on. Leidsin sealt nii punase kleidi, seeliku kui kampsuni. Kihutasin Selverisse ja ostsin ka paar paari sukkpükse, kunagi ei tea, millised parasjagu sobivad, nii et säästa end uuest draamast, et olen valet värvi sukkpüksid ostnud, ostsin mitu paari. Lilled haarasin ka kaasa. Kui ma olin tagasi teel Salmesse helistas Ida. “Emme, kas sa saad mulle midagi punast tuua?” Ma olin endaga rahul. Sain vastata, et seepärast ma ära käisingi ja juba tulen punaste asjadega. Päev oli päästetud.

Enne seda ajasin ma mingiks esinemiseks taga musti retuuse ja musta t-särki. Tantsutrenni õpetaja oli palunud selga panna need riided, sest need on kindlasti kõikidel kodus olemas. Aga meil just neid ei olnud. Lisaks oli vaja tantsukavaks meisterdada lumepallid. Meisterdada ma ei oska, nii ajasin ma palle poest taga. Sain. Jälle üks pidu päästetud.

Päkapiku nädal koolis ja jõulukampsuni päev. See oli enne seda kui ma olin Salme jõulupeo jaoks punased asjad ostnud. Selgus, et Idal ei olegi punaseid riideid. Või noh on küll see imeilus punane sametkleit, mis siin pildilgi, aga “retuka-eas” eelteismeline ju selliste riietega enam ei käi. Päkapikk oli toonud roosaka kleidi, aga see oli number liiga suur. Hommik algas draamaga, sest kõik, mis Ida selga pani, oli päkapikulisest kaugel. Lõpuks sobis talle eelmisel aastal jõuluvana poolt saadud Dadamora punane jõuludressipluus. Ilus oli kohe vaadata. Peale tööpäeva läksin ma jõulukampsunit otsima. Rumala peaga võtsin Ida kaasa. Ta leidis kampsuni, mis talle meeldis, mulle ei meeldinud selle hind. “Aga ma palun päkapikult, et ta selle tooks,” pakkus Ida välja, “ta ju eile tõi mulle selle (sisesta siia mingi asi, mida ma enam ei mäleta), mida sina poes ei ostnud.” Damn it! Kuidas sellest välja vingerdada? Ei vingerdanudki. Palusin müüjal selle kampsuni mulle kotti sokutada nii, et Ida ei näeks. Veel üks päev sai päästetud.

Viimane pidu, mida ma teadsin, oli rütmika esinemine. Tegin patsid (küll kaks korda, sest alguses “polnud punast linti piisavalt näha punupatsides”), panin kaasa tekid ja padjad ja sokid ja kõik muu vajaliku. Mulle tundus, et pidude ja esinemiste aeg oli läbi. Ja siis tuli eilne hommik. Ida oli mulle küll õhtul öelnud, et pean e-kooli vaatama, kuid ma tunnistan ausalt, mul kipub see meelest minema. Ma olen püüdnud panna teavitusi, et kui keegi midagi kirjutab, siis tuleks see mulle telefoni/meilile/tavapostkasti, kuid ilmselgelt pole ma sellega hakkama saanud. Ühesõnaga viisin ma Ida kooli ja kui olin kodus tagasi (pidin auto remonti viima ja ei läinud otse tööle) helistas Marekile dramaatiline Ida. “Las emme toob mulle kleidi!” nuttis ta ja viskas toru ära. Võimalik, et ta ütles “teki”, aga see polegi hetkel oluline. Millise kleidi? Miks? Ma ei teadnud. Helistasin Idale ja loomulikult ta enam ei vastanud. Helistasin õpetajale, tema ei saanud ka tol hetkel vastata. Ma hakkasin närvi minema. “Miks sa ei küsinud, millise kleidi?” karjusin ma Mareki peale. “Kust mina oskasin seda küsida?”karjus tema vastu, “vii talle mingi kleit!” Idal on 4639269 kleiti ja 463928 neist ei pruugi sel hetkel õiged olla. Lõpuks helistasin ma läbi erinevad kooli telefonid ja sain Ida õpetaja kätte. Nad pidid rütmika kava uuesti filmima ja selleks oli vaja tekki, patja, kaisukat ja muid aksessuaare. Tormasin kooli. Jõudsin tund hiljem tööle. Lugesin lõpuks e-kooli ja nägin, et ka patse oleks vaja olnud. Ma juba kujutasin ette,milline draama sellest tuleb õhtul kui järele läheme Idale. Ei tulnudki. Saime kätte hoopis heatujulise Ida.

Kui siia lisada veel vaidlused ja arutelud, mida kinkida õpetajale, mis peaks olema lapse kingipakis ja jõuluaual, siis ma tundsin täna hommikuks, et olen täiesti “done” jõuludega. Mul on hirm, et ma olen midagi veel ära unustanud või ei jõua kuhugi õigeks ajaks. Püüdsin oma peas läbi mõelda logistikat, kuidas ma jõuan jõululauale midagi viia, kuid õnneks üks armas ema lubas hommikul snäkipakid kokku korjata. Peaasi, et ma ei unusta seda kaasa anda Idale hommikul. Ja et ma ei unusta ära, et Ida läheb homme õhtul sõbranna sünnipäevale ööseks. Ja et ma ei unusta ära, et 23. on siiski veel tööpäev ja ei maga hambad laiali.

Mulle tundub, et ma ei ole midagi ära unustanud. Jõuluõhtusöögiga ei ole ma lihtsalt jõudnud veel tegeleda. Eile püüdsin Clean Kitchenist tellida, kuid loomulikult olin ma päevakene hiljaks jäänud. Tundus muidu nii mugav ja vahelduseks stressivaba. Kas jõuluõhtusöök võiks olla ka hiinaka take-away?

Jah, ma tean, et vaid üks laps. Aga väsinud võib olla sellest jõulutrallist ka ühe lapse vanem. Kui mul oleks rohkem lapsi, kes käiks sajas ringis ja ma peaks meeles pidama, kus ja mida ja millal, siis ma vist…issand ma ei teagi, kuidas oleks võimalik hakkama saada. Ja siis on veel inimesed, kes jaksavad teha kinke sõpradele ja töökaaslastele, saata kaarte (aitäh, et te mulle ka ikka saadate) – mina jaksan ellu jääda ja Facebooki jõulutervituse saata korraga kõigile.

Behind the scenes

/ Eveliis / 2 Comments

Jah, ma usun, et teil on “12 kuud” postitustest juba kopp ees, sest eks ma neid ikka jagasin hoolega eile, aga mis sa teed kui minust sai täpselt üks see ema, kelleks ma ütlesin, et ei saa. See proud mom, kes arvab, et kõik, mida ta laps teeb, on fenomenaalne. Samas ma tõesti olen nii uhke ta üle, et ta on oma hirmud ületanud ja julges eile laval olla ning oligi, oma pisikeste apsakatega, fenomenaalne. Minu jaoks. Mul on Kaari Sillamaa kooliga olnud armastan-vihkan suhe. Mkm, mitte kooli enda pärast, kool ja sealsed õpetajad on võrratud.

Ma panin Ida kunagi sinna mudilasringi, sest ta oli kodus ja lasteaias superesineja. Seal aga tuli talle kramp sisse ja enne igat tundi oli 50/60 võimalus, et ta karjub klassi ukse taga ja ei taha sinna minna. Peale igat tundi oli ta muidugi alati rahul ja tahtis edasi käia, kuni järgmise tunnini. Siis kordus sama jama. Ma väsisin ära ja tundsin, et see on mulle nii stressirohke, et ma ei viitsinud enam kaks korda nädalas 120 kilomeetrit sõita. Läks aasta mööda ja Ida osales “Harjumaa laululaps” konkursil, kus ta auhinnalist kohta ei saanud ning palus peale seda, et ma ta tagasi Kaari kooli paneksin. Mul oli seda vaid hea meel kuulda. Aga ka see aasta ei möödunud raskusteta. Meil oli kokkulepe, et Ida käib aasta lõpuni ja siis me edasi ei käi kui ta ei taha. Minu suureks üllatuseks ta tahtis. Täiesti ootamatult on ta oma hirmud ületanud ning loomulikult oli eilne üks selline proud mom moment, mida oli vaja maailmaga jagada. Ma olingi nii pagana uhke ta üle.

Minulikult pika sissejuhatuse/eellooga jõuame me selleni, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Sellest kui kurnav see nädal on minu jaoks on olnud. Ida jaoks loomulikult ka, sest päevad on meil alanud klassikaliselt kella kuue paiku ning lõppenud alles kümne ajal. Ma ise olen viimase kolme päeva jooksul sõitnud ilma liialdamata maha umbes viissada kilomeetrit ning olin eile koju jõudes nii surmväsinud, et räägin teile selle, kuhu ma tahan jõuda, juba ette ära. Ida oli üleväsinud ning hakkas hilisõhtul veel diivatsema, nii et ma tundsin, et kui Marek temaga ei tegele ja teda magama ei vii, siis ma plahvatan. Ja nii ma keerasingi end diivanile pleedi sisse kerra ning ütlesin, et mu akud on tühjad, tehtagu. Mida iganes, aga peaasi, et Ida ei nutaks. Ma ei handel inud seda ära.

Aga jõuame algusesse tagasi. Aasta lõpp on töö juures pingeline, meil on veel enne jõule vaja Taanis teha ära ühe toote tuletest ning selle organiseerimine on olnud paras peavalu. Või noh tegelikult mitte peavalu,sest mulle meeldib selliste asjadega tegeleda, aga uus teema, mis on tähendanud seda, et ma olen veetnud nädalaid nii, et lõpuks isegi arvutasime kolleegiga hüpotenuusi pikkust. Krt, ma mäletan, kuidas ma õpetaja Mirmele ütlesin, et kellele seda Pythagorase teoreemi vaja läheb. Ta võiks nüüd pihku naerda, sest mu igapäevatöös läheb matemaatikat rohkem vaja kui mu eelnevas elus kokku ja nagu te teate, siis ma ei olnud matemaatikas kõige kirkam kriit (mis on ka juba understatement, ma sakkisin matas täielikult). Lisaks tööle on siis kaks korda nädalas olnud vaja Idaga proovides käia. Neljapäev on mul just sel põhjusel kodukontoripäev, et ma ei peaks nii palju edasi-tagasi kärutama, aga just sel neljapäeval olid meil külas olulised kliendid, mis tähendas, et ma sõitsin hommikul tööle, pidasin ära koosoleku, kimasin Idale järgi, kõike kellapealt (ma pidin isegi hakkama Waze´i kasutama, et olla kindel, mis kell ma pean punktist a liikuma, et jõuda punkti b ja siis punkti c õigeaegselt) ja avastasime enne punkti c (ehk Glehni teatrisse) jõudmist, et Ida oli maha unustanud sussid ja sukkpüksid (ning diivale kohalikult keeldus ta peaproovi valede asjadega minemast), ent koju me enam ei oleks jõudnud, nii et me pidime veel jõudma ka poodi. Wow, see lause vist tegi Tammsaarele ka silmad ette oma pikkusega.

Proov kestis viis tundi. Nendest kaks suutsin ma tööd tehes ja blogides veeta Snoob restos. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Kui te ka ei ole, siis parandage see viga. Nunnu, hea teenindusega ning võrratult hea söögiga resto. Järgmised kolm tundi veetsin ma Glehni teatris proovi vaadates. Note to self – järgmine kord mine külla seal lähedal elavale tuttavale või sõida koju, peaproovi vaatamine väsitab rohkem kui isegi edasi-tagasi sõitmine. Lisaks ootamisele olin ma terve päeva olnud läbikülmunud ega saanudki sooja sisse. Ma olin pidanud päev otsa sõitma Mareki bussiga ning teades oma parkimisoskusi, siis ma parkisin teatrist kaugemale. Tuiskas. Külm oli. Ma teadsin kui külm see buss on kui me lõpuks Idaga sinna tagasi jõuame, nii et hea emana läksin ma enne proovi lõppu parklasse, et jääkülm bussiga sõita tearile lähemale parklasse (mhm, ma olin vaadanud järgi, et seal oli kohti). Ikka selleks, et lapsel oleks parem. Issand, mulle tuleb meelde, kuidas emme ärkas talviti varem et panna köögis sisse ahi, et meil Mariga oleks soojem riietuda. Mingil põhjusel ei olnud Annelinnas talvel mõnikord korterites sooja. Ikka jõhkralt külm oli. Ja emme tegi kõik, mis võimalik, et lastel oleks mugavam. On see emadus alles jõhker koorem, kas pole:)

Tagasi tänapäeva. Me jõudsime koju. Pool üksteist ma kukkusin voodisse. Külmununa.

Reedese päeva olin ma vabaks võtnud, sest ma tundsin, et kui ma pean ka veel tööga tegelema (mida ma pidin niikuinii), siis ma lihtsalt enam ei jaksa. Ma teen lühidalt. Hommikul pidime me olema teatris, seega mingit eelmise õhtu väljapuhkamisest ei olnud juttugi. Ma jõudsin Tallinna ja Keila vahet sõita kolm korda, mis teeb läbisõidu kilometraažiks umbes 150 kilomeetrit. Miks? Kahe etenduse vahel oli aega viis tundi, ma ei oleks viitsinud Idaga poodides käia (kuigi mul oli vaja). Lihtsam oli koju sõita. Ja kui ma lõpuks olin Ida teatrisse tagasi viinud, ostnud talle järgmise päeva tantsukooli etenduseks vajalikud riided ning etendusele lilled, et saan nüüd natuke hinga tõmmata, helistas Marek, et tema auto on ikka remondis ning ma pean talle järgi sõitma. Muidugi ma sõitsin, sest kui Marek ei oleks etendusele tulnud, oleks Ida olnud pettunud. Ta niigi pidi leppima sellega, et vanaema, keda ta ootas, kahjuks haigeks jäi ega saanud tulla. Nii et Keilasse sõitmine oli ainuvõimalik variant.

Peale suurepärast etendust, tõesti see oli imeilus talvemuinasjutt, jõudsime me koju jälle pool üksteist. Ida oli nii väsinud, et jäi sekundiga diivanile magama. Meie hakkasime filmi vaatama. Kõik oli ilus ja idülliline – magav laps, hea seltskond, põnev film, ehk isegi plaanid kurameerimiseks, aga siis ärkas diiva. Tal ei olnud diivanil piisavalt ruumi, et jalgu sirutada. Võite mürki võtta, et ta hakkas vaikselt “tihkuma” (kui kasutada vanaema Koidula sõna). Alguses vaikselt, siis kõvemini, et me ikka välja teeksime ning saaksime aru kui ebameeldiv tal on. Ma tundsin kui lühike mu süütenöör on. Marek viis Ida üles magama. See ei läinud lihtsalt. Kell oli juba pea kaksteist, aga korraga oli diival vaja juua, süüa, pissile. Ma olin plahvatamas. Lõpuks jäi Ida magama. Me vaatasime filmi. Küünlavalgel. Päris romantiline vaib oli. Ja siis arvas Ida, et ta peab nutuga üles ärkama. Põhjus? Miks vanemad ikka veel ärkvel on. Aaarggggghhhh. Ma võtsin end kokku. Ei vihastanud ja lubasin, et lähen nüüd rahustan ta ise magama.

Ärkasin kell üheksa Ida kõrval. Riietes. Marek ärkas alumisel korrusel diivanil. Nii palju siis romantikast. Paar tundi hiljem sõidutasin ma Ida tantsutrenni filmimisele. Kui te mult küsite, kas ma täna olen väsinud, siis ma vastan teile ausalt, respekt inimestele, kel on rohkem kui üks laps ja rohkem kui üks huviring. Kuidas te hakkama saate? Mina keeran nüüd end uuesti diivanile pleedi sisse ning ei tee ülejäänud nädalavahetuse midagi peale dolce far niente. Kes süüa tahab, söögu pelmeene. Ma käisin tanstutrenni ootamise ajal poes ja ostsin toite, mida saab kuumaõhufritüüri visata. Ma ei jaksa perfect housewife olla. See on parim, millega ma hakkama saan sellistel nädalatel.

Kui mees on lapsega üksinda kodus

/ Eveliis / 2 Comments

See on ikka omamoodu naljakas kui saamatuks mehed muutuvad kui nad korraga üksinda lapsega koju jäävad. Kõigepealt läksin ma paariks päevaks Norra ja Marek pidi olmega hakkama saama. Juba esimesel päeval sain ma kõne, et kuule, kas Idal on telefoninumber ka või ma peangi talle vaid messengeri helistama. Aasta isa tiitlit vist loota ei ole? Hiljem muidugi selgus, et tal on tegelikult Ida telefoninumber, aga ta oli selle nimeks kogemata pannud “Ida kell” ja kuna Idal toda nutikella enam ei olnud, siis ta ka ei hakanud uurima, et mis number see siis on. Järgmisena sain ma kõne, kust mul küsiti, kus Ida sukkpüksid on. Mis sellest, et meil on vaid üks kapp, kus on pesu ja sokid ning suhteliselt lihtne oleks olnud selle kapi sahtlid läbi vaadata. Edasi sain ma kõne, et kuule, mis Ida riiete suurus on, me peame minema talle sukkpükse ostma.

Selle jätame vahele, et Kaari Sillamaa kooli logistikaga ei hakanud ma Mareki pead üldse vaevama. Põhiline, et ta lapse õigeks ajaks kooli sai ja koolist koju. Ka seda pidin ma kordama üle, mis päeval ja mis kellaajal mis tunnid on, kuigi ma olen saatnud Ida tunniplaani Marekile nii meilile kui selle ka seina peale välja printinud. Ja siis ta ütleb, et mina ei süvene. Kõik, mis puudutab sellist olmet ja logistikat, on Mareki jaoks nagu taustamüra, mida ta ignoreerib sel hetkel kui ma seda selgitan. Alles siis kui häda käes, siis pean ma uuesti üle rääkima. Kui tüütu!

Kui ma päevaks Rootsi läksin, sujus neil vist kõik enam-vähem normaalselt. Telefoninumber oli teada, riiete suurus ka, isegi tundide algused ja lõpud. Vaid see läks natuke errorisse, et ma tundsin end tagasitulles tõbisena ning olin vähe maganud ning tahtsin Marekile tooliga virutada, kui ta ütles, et viiks lapse ise kooli, aga tal on töökäsud tegemata ning ma ei öelnud ju, et haigeks jään. Nojah. Mehed ja nende loogika.

Edasijõudnute tasemel jõudsime me nüüd kui ma Taanis olin. Ida on haige ja Marek pidi kodukontorist tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, oli kodust nagu sõda üle käinud. Ida meisterdused olid igal pool laiali, rääkimata kõigest muust, mis laiali vedeles. Küsisin nii muuseas, et kas nad on koristamisoskuse kaotanud ja Marek vastas ahastuses, et issand jumal, ma ju tegin tööd kodust, mitte ei olnud niisama kodus. Karma! Karma ma ütlen. Kui ma kodust tööd teen, siis ta iga kord mainib mulle, et kui mul on aega, siis ma võiksin pesu kuivama panna/kokku korjata/jms teha. Sai nüüd siis tunda, et kodukontor ei tähenda seda, et oleks rohkem vaba aega, vaid lihtsalt seda, et kõik töö tuleb kodus olles ära teha. “Kodus töötamine on õudne,” ütles ta. “Tahaks ju ausalt kaheksa tundi arvuti taga istuda, aga see ajab hulluks!” Muidugi ajab. Õpetasin talle siis, et selle pärast kodukontoris olles tasubki päeva jagada töö ja muude tegemiste vahel. Muidu lähedki hulluks.

Kui ma siis reedel diivanil puhkasin läks Marek demonstratiivselt nagu kangelane kassiliiva vahetama. Noh et näidata, et ta ikkagi on multifunktsionaalne, et oskab teha kodukontorist tööd, tegeleda haige lapsega ning samal ajal ka olmega. “Noh, mis, ühe korra vahetad liiva?” naersin ma. Marek oli solvunud. “Ma olen kõik need kolm päeva liiva vahetanud!” vastas ta sellise uhkusega nagu oleks ta millegi erakordsega hakkama saanud.

Ja mida nad sõid need päevad kui ma ära olen? Alati on kõik need asjad, mille ma olen kappi jätnud ja millest saab süüa teha, alles. Kapp on täiesti tühi. Ma ei mõista, aga kahtlustan pelmeene ja makarone hakklihaga. Et nad ka jaksavad.

Sellel hetkel kui Marek kassiliiva vahetama läks, sain ma aru, miks me abielupaarina tegelikult hästi toimime. Mina teen ära kõik need “tillukesed” olmeasjad, mis mu meelest ei ole märkimisväärsed. Seda ka kodukontoris, haige lapsega või ise haige olles. Marek teeb ära need asjad, mida mulle ei meeldi teha. Koristab kööki ja peseb pesu. Ainult mitte siis kui ta on haige lapsega kodukontris.

Kuna Marek oli kodukontorist ja olmest kurnatud, kupatasime me ta Idaga mõneks ajaks Pranglisse komandeeringusse. Saame rahulikult multikaid vaadata ja keegi ei käi pinda, et noh, mis täna plaanis on. Midagi ei ole plaanis. Lebo on plaanis. Parim osa nädalavahetusest.

(Igaks juhuks ütlen jälle, et see kõik on huumoriga kirjutatud.)

Krt, see ongi karma?

/ Eveliis / 8 Comments

Teate kui veider on see hetk kui Ida kutsikasilmadega mulle otsa vaatab ja poest midagi tahab, tehes näo, et ta ei saa mitte kunagi mitte midagi, mossitab, jonnib, karjub, ja ma tunnen deja vu tunnet. Selline asi oleks nagu olnud. Aga Ida asemel olin ma ise. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma olin tõesti lapsena üks ärahellitatud printsess ja ilmselt tekitasin oma emale samasugust peavalu nagu Ida mulle hetkel.

Reaalselt tal on igast poest midagi vaja. Küll on see täpselt see käekott, kampsun, pluus, kleit, mänguasi, sukkpüksid, sokid, kommid, hambapasta, šampoon, mida tal veel ei ole ja hädasti vaja on. Näiteks seekord oli tal hädasti vaja seda halli dressipluss- kleiti, ma ei olnud vastu, sest esiteks kattus see minu maitsega ja teiseks, tõepoolest justkui oli vaja. Aga siis oli ta pettunud, et järgmisest poest midagi ei saanud. “Juuksekumme mul ju ka ei ole,” ütleb ta nukralt ning mul on ilgelt raske ei öelda, sest ma ei taha, et talle jääks mulje, et me ei saa endale neid asju lubada (ma lugesin kusagilt teooriat, et kui lapsele öelda pidevalt, et pole raha, siis see suhtumine jääb teda elus kandma ja pole õige), ühesõnaga ma ei ütle peaaegu kunagi, et “mul ei ole selle või tolle jaoks raha”, aga mind ajab illlllllllllgelt närvi, et ta ei saa aru, et raha ei tule puu otsast ja ma ei käi tööl vaid selleks, et talle asju osta, mida ta järgmine hetk isegi ei hinda. Lisaks on tal alati vaja midagi teistele osta.

Ja siis tuleb mulle meelde üks seik oma lapsepõlvest. Seda lugu kuulsin ma nii kaua kuni tädi Lola elas. “Kas sa mäletad, kuidas sa Nyköpingus karjusid ja keeldusid pargist edasi liikumast, sest sa ei saanud seda nukku, mida sa tahtsid?” meenutas ta mulle iga kord. Emme oli ammu edasi läinud, sest esiteks olin ma just saanud oma elu esimese Petra (aastal 1991 oli see kuldaväärt!) ja mõistan seda täna täiega, miks ta mind ignoreeris ja ma mõistan kui närvis ta olla võis. Mulle ei piisanud sellest Petrast, ma tahtsin teist veel. Aga saage nüüd minust ka aru, nõukaaja laps, kes sattus 10aastaselt välismaale ja kõik oli nagu suur kommipood. Kas ma mõtlesin sellele, et äkki meil pole selleks raha ja et ma peaksin olema tänulik, et juba ühe nuku sain? Ei. Ma tahtsin teist veel! Ma ei mäleta, miks, aga suure tõenäosusega tahtsin ma seda kellelegi kingiks viia. Suure tõenäosusega Dagnele. Ühesõnaga ma karjusin seal pargis ja tädi Lolal hakkas must kahju. Teist Petrat ma ei saanud, küll aga sain ma mingi väiksema beebinuku. Ma saan tädi Lolast ka aru, esiteks karjus laps võõras keeles keset linna ja teiseks ma olin ikkagi vaesest Eestist, ta päriselt hellitas mind. Just tema oli see, kes mulle Rootsis olles kõik popid asjad (teiste vastuseisust hoolimata) ostsis ja raha ka veel andis.

No vot ja siis on aasta 2021 ja mul on Ida, kes kohati käitub samamoodi nagu mina veel kümne-aastasena. Või 13-aastasena.

Jällegi ma mäletan kui ma emmelt Anne turult midagi nõudsin. Tookord oli Anne turg veel megapopp ja kuuma kraami täis. Ma mäletan, et me seisime bussipeatuses, mina jälle mossitasin ja emme ütles mulle, et palun, siin on mu rahakott, maksa ära arved, osta süüa ja palun osta siis endale kõik need asjad, mida hing ihaldab. Kas te arvate, et ma ei ole sama lauset sada korda Idale öelnud? Ta ei saa lihtsalt rahast aru ja ma lähen närvi. Ma olen oma ema. Ja Ida on minu karma. Kui te arvate, et ma olin mõistlik hiljem, siis oo ei, kindlasti mitte. Ka teismelisena, või nii umbes 18-aastaselt, nõudsin ma emalt mingeid asju, sest ma tahan! Ma ei lahkunud kaubamajast enne kui ma olin saanud Arne Niidu pintsaku, mis tol ajal maksis jõõõõõõõhkrat hinda. Ma sain selle pintsaku.

Kui ma laevas olin õelapsele ostnud väikese kingituse ja Idal oli ka sarnast vaja, sest “siis me oleme ühtekad”, pluss Idale ostnud lubatud kommid ja 6-eurosed mahlajoogid (mitmuses!) showbaaris ja raisanud ta peale kokku üsna arvestusväärse summa , nii et ei raatsinud endale enam osta CC kreemi (ahh, see Diori oma oli imeline!), tundsin ma, mida võis tunda minu ema kui ma kõiki neid kalleid asju kogu aeg nõudsin ja sain. Kui raske tal võis olla. Kas ta endale ka midagi kunagi lubas, ma ei tea. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma olin enesekeskne printsess. Nagu Ida praegu.

Kurat, kus ma vihkan seda karmavärki.

Headeks vanemateks saamise koolitus ehk lõpp on lähedal ehk kuidas ma oma abikaasa kalendri alusel seksima panen

/ Eveliis / 1 Comment

Hoolimata (võimalikust) intrigeerivast pealkirjast pean ma teile (võib olla) pettumuse valmistama. Detailset infot ja palastuvaid kehasid rohkem kui ma juba Instagramis olen näidanud, te siin postituses (kahjuks?) ei näe. Intrigeeriva pealkirja taga on hoopis argisem, ent võib olla siiski kõige olulisem osa meie elust.

Lapse kasvatamine ja vanemaks olemine.

Neli kuud oleme me Mareki ja teiste paaridega käinud koolitusel, kuidas saada paremaks vanemaks ning olgugi, et ma tahaks öelda, et see ei ole mulle andnud ühtegi konkreetset tööriista lapse kasvatamiseks, sest lapsed ja vanemad ei ole ühesugused, siis saan ma ise ka aru et tegelikult ei vastaks see tõele. Neli kuud on piisavalt pikk aeg, et saada aru, kus probleem on ja ise hakata sellega tegelema, nõuannete järgi, mida koolitus on meile andnud. Samas ka liiga lühike aeg, sest teate ju küll, eestlane ei saa alguses vedama ja pärast pidama. Muidugi ei ole sellest grupist saanud südamesõpru, ent nüüd kui jäänud on veel kaks korda, on kõigil küsimus, et aga kuidas edasi, mida me “justkui maast leitud” kolme tunniga igal neljapäeval tegema hakkame. Kellega oma muredest, edusammudest, mõtetest rääkida, kellega kogu seda infot jagada? See koolitus on omamoodi olnud nagu AA koosolek ja psühholoogi juures käimine. Räägid välja oma mõtted, ideed, mured ja väljakutsed ning tunned, et (erinevalt internetist) ei halvusta sind keegi, vaid sa saad ideid, mida proovida.

Näiteid elust enesest.

Ma olen see vanem, kes plahvatab ja ütleb, et kui sa nii ei tee, siis…Aga seda “siis” ei juhtu pea kunagi, sest kas oskab Ida kenasti vabandada ja lubada, et enam ei tee või ei ole mul endal südant lubatud “siis” täide viia. Koolitusel oleme me viimased kaks nädalat just loomulikest ja loogilistest tagajärgedest rääkinud. Meil ei ole olnud põhjust Idaga rakendada ühtegi õpitud tööriista, sest ta on tõesti olnud imeliselt käituv laps viimasel ajal. Kuni täna mängiti mulle see koolitusel nähtud situatsioon kätte. Ida keeldus lasteaias selga panemast minu poolt kaasa võetud riideid ja kui mul koju minekuks on suhteliselt ükskõik isegi kui ta paljas peaks olema, siis üritusele minnes, kus ma arvasin, et meid ootab ka natuke väljas olemist, peab ta end siiski riidesse panema. Fashionistale ei sobinud mu valik (ma sain ise ka aru, et polnud parim valik kui neid asju koos nägin, aga polnud ka midagi hullu ning ega midagi enam muuta ka poleks saanud) ja ta hakkas väga valjult ja agressiivselt oma arvamust väljendama. Igal muul hetkel oleks ma talle öelnud, et pekki küll, ma lähen minema ja jätnud ta sinna üksinda nutma (jaajaa, ma juba tean, et nii ei tohi, aga kui te olete vanemad, siis te mõistate ju mind ka?), aga nüüd panin ma oma aju tööle, sisendasin endale, et ei, Eveliis, sa ei ärritu ning sa mõtled, mida sa õppinud oled. Rahunemise tool! Mitte karistus ega nurka panek, vaid hetk rahunemiseks. Tooli ei olnud meil käepärast võtta ja nii viisin ma Ida koridori rahunema. Ütlesin, et kümme minutit ja me proovime uuesti, kas saame riidesse. Rahulikult, ilma jonnita. Uskuge mind, see ei olnud lihtne, aga ma pean tunnustama nii Idat, kes tõesti suutis lõpuks rahuneda, sest keegi ei teinud ta etendusest välja ja ta sai aru, et me ei liigu sealt enne ku ita on rahunenud, kui ennast, kes ma hoolimata oma depressiooni tagasilöögist ning madalseisust hoolimata, suutsin jääda täiesti adekvaatseks ja rahulikuks vanemaks. Ilma ähvardusteta. Mida ma niikuinii 90% ajast (ehk välja arvatud poes) ei rakenda.

Kuidas see kõik seksiga seotud on?

Ega tegelikult ei olegi. Rohkem kui, et see grupp ja koolitus on pannud meid kuidagi avanema, me julgeme rääkida ausalt oma probleemidest ja väljakutsetest ning kui viimane kord paluti meil valida üks idee, mida nädala jooksul rakendada, siis 99% meist mõtles lapsele, vaid üks isa ütles, et nende nädala mõte on enda eest hoolitsemine.Me hakkasime kõik naerma, aga olgem ausad, me kõik saime ka aru, mida ta silmas pidas. Ei, mitte (vaid)seksi, aga just nimelt ka aega iseendale. Kui paljud asjad saavad alguse lapsega koos mängimisest, siis palju mängib rolli ka see, kas meie enda “tass on täis”. Sellest lausest kõik alguse saigi. Selgus, et www.tarkvanem.ee  on just sellise kampaaniaga välja tulnud.Et “tass oleks täis”. Keegi meie grupist oli veel kuulnud, et ühes raadiosaates oli räägitud sellest kui oluline on lapsevaemana leida aega seksi  jaoks ja kui keeruline see võib olla (tell me about it! Ida magab ikka veel meie vahel!) ning kui kuidagi teisiti ei osata, siis tulebki kalendrisse kirja panna kuupäevad ja kellaajad, millal seksida. Me muidugi jõudsime kaugemale mõelda, et kas sellesse peab siis ka suhtuma nagu kohustusse, et no kui ikka üldse ei taha (ka ilma peavalu või väsimuseta;), kas siis ka peab, aga see selleks. Eks see on iga pere enda välja nuputada.

Me võime küll olla täiskasvanud, kelle elus seks on ilmselt üks üsna oluline osa, kuid uskuge mind, see teemakäsitlus tekitas elevust nagu oleks läinud ajas tagasi 9. klassi terviseõpetuse tundi. Marekit ei olnud seekord kaasas ning ma lubasin, et noh ma lähen siis nüüd koju ja ütlen, et sellenädalane kodutöö on panna kalendrisse kirja kuupäevad, millal seksitakse ning siis seda järgmine kord analüüsida grupiga – kas läks hästi või halvasti. Me läksime üsna avameelseks ja see minu meelest näitaski, et koolitusel on mingi sügavam mõte. Avada tavaline kinnine eestlane ning teha meile selgeks, et ka meie oleme olulised, mitte vaid meie lapsed. Tõstke käed, kes on lapsevanemaks saades mõelnud rohkem enda kui lapse peale. Mhm, seda ma arvasin. Meist saavad vanemad, kes oma “tassi” peale ei mõtle. Koolituse lõppedes mõtlesin ma (ja lubasin teisele) et kasvõi nalja pärast panen ma sellise kalendri üles, lihtsalt et näha Mareki reaktsiooni.

Koju jõudes ootas mind nagu teema edasiarendusena pakike Pesubutiikilt. Ma tegin paar spontaanset videot, et seda ka oma jälgijatega ka jagada, et neid mõjutada, teate küll. Luban aga vahemärkusena, et pesusõltlasena, ma teile niisama jama pähe määrima ei hakkaks. Ühesõnaga tegin siis paar videot ja näitasin neid Marekile, et kas ikka on sünnis ja mis tema arvab. Marek skrollis videosid ja pilte edasi-tagasi ning ütles, et paganama ahvatlevad fotod. Samal ajal istusin mina tema kõrval kandes seda pesu, mida ta mu telefonis skrollis. Ma siis tuletasin talle meelde, et noh nii muuseas, ei tea kas sa märkasid, et seesama komplekt istub live´s su kõrval.

Kuida õhtu lõppes jäägu meie teada.

Vot nii võib ka minna “headeks vanemateks saamise koolitusel”, et tunnedki, et see siin on sinu tugigrupp, kus me kõik oleme inimesed ja vanemad, kes ei häbene rääkida kõigest, sest eesmärk on üks. Olla hea vanem ja hoida oma tass täis.

Headeks vanemateks saamise koolitus: greatsuccess #1

/ Eveliis / 5 Comments

Mitut Eesti meest te teate, kes vabatahtlikult läheks grupiteraapiasse? Ütleks, et jah, kallis, ma tahan sinuga tulla koolitusele, kuhu lastekaitse meid saatis, sest sa oled “lapsepeksja”? Mina tean ühte meest, kes sellisele koolitusele kindlasti tulla ei taha vabatahtlikult. Minu enda abikaasa. Kui ma esimesed kaks korda sundisin teda, “sest sa pead”, siis sel nädalal mõtlesin, et aga miks “peab”, tegelikult ikka sundida ei saa. Ütlesingi nii, et otsustagu ise.

Minu suureks üllatuseks ta tuli ka sel nädalal, seekord siis poolvabatahtlikult ja esimene kord nende viienädala jooksul nägin ma, et ta andis koolitusele võimalusele. Mul oli selle üle hea meel, sest olgem ausad pooled meie probleemidest algavadki ka sellest, et me ei ole ühel meelel. Lapsekasvatuse osas.

Seekordse koolituse teema oli tunnustamine. Kui laps teeb midagi head, väikeste sammude tunnustamine, tunnustamine ilma “agadeta”. “Sa olid nii tubli, et sa voodi ära tegid”, ilma “mulle meeldiks kui sa seda iga päev teeks” lisata. Lihtsalt tunnusta ja ole vait. Me kipume ikka tunnustama vaid üsna suuri asju, sest väikesed asjad on iseenesestmõistetavad ja alati tahaks justkui, et oleks/läheks/teeks paremini. “Tunnustage ka ennast,” soovitati meile ja me pidime teiste ees ütlema, miks me arvame, et oleme tegelikult head vanemad. Kas te teate, et see on palju raskem kui see tundub. Tunnustamine ja kiitmine ei ole meil lihtsalt veres.

“Välja arvatud minul, minul tuleb enda tunnustamine väga hästi välja,” kommenteeris Marek kui me teised ennast kiites kohmetud olime. Nali, aga ma sain aru, millele ta vihjas. Ma ei oska tunnustada! Just nimelt neid väikesi asju, sest ma pean neid iseenesestmõistetavaks. Me vaatasime paari videot, kus vanemad tunnustamise asemel keskendusid sellele, mis valesti tehti. Näiteks üks ema pahandas lapsega, kes püüdis aidata nõusid pesta, aga tekitas selle asemel rohkem segadust, ajas vett laiali ja ei pesnud korralikult. “Sa vaata, kuidas sa pesed, nii ei saa ju!” pahandas ema. “Hahh, nagu minu ema,” naersin mina, “selle pärast ma nõusid ei pesegi.” Tsau, emme, tundsid end ka ära jah? “Aa, ja sellepärast Eveliis ei panegi nõusid nõudepesumasinasse, sest ma ütlen talle alati, mida ta valesti teeb,” lisas Marek. Me naersime, aga tegelikult oli selles kõiges tõde see. Me ei oska märgata pisiasju, keskendume ikka vaid vigadele, isegi kui selle taga on siiras püüd aidata,  ning nkiitmine ja tunnustamine tundub meile võlts.

Nii nagu ka nädala teema, on ka kodutöö tunnustamine. Ületunnustamine. Kaks korda rohkem tunnustamine. Tunnustamise sisseharjutamine. Mitte niisama kiitmine, et “oo, tubli”, vaid “tubli, sest sa tegid/olid…”. Täislausetega nagu koolis. Ja kiita/tunnustada teineteist, nii et see tekitab eeskju. Ilma sarkasmita. See viimane saab mulle väljakutse olema, ma juba tean. Ma olen tegelikult selle vastu juba ka eksinud, aga no kammoon, andke mulle andeks. Beebisammud halvast vanemast paremani, eksju.

“Mina tunnustan Idat kui ta ise magama jääb,” lubas Marek. “Ja mina tunnustan Marekit selle eest,” lubasin omalt poolt mina. Mulle tundus esimest korda, et me võiksime teha lapsevanematena koostööd.

#greatsuccess

DSC08539

Seekordne koolitus oligi rohkem nagu paariteraapia. Mulle andis hästi palju juurde. Motivatsiooni ja jõudu ja arusaamist, mis valesti on ja mida muuta tuleks. Mul on hea meel, et meid “sunnitakse” nädalas korra koos käima. Selline väike asi, mida me perena koos teeme ja Ida näiteks ootab seda koolitust iga nädal. Ta teab, et kui me oleme seal head vanemad, siis ta saab uued kleepsud, mis panna oma “heade vanemate kalendrisse”. Me saime Marekiga kumbki omad kleepsud, ma panin need oma taskusse. “Oota, anna minu kleeps mulle,” ütles Marek, “muidu Ida vaatab, et vaid sina annad talle kleepse ja oled hea vanem.”

“Kas te täna kleepsud saite?” küsis Ida esimese asjana kui ta meid nägi. Mõlemad saime talle oma kleepsud ulatada. “Te olete head vanemad,” ütles ta ja kallistas meid.

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2

/ Eveliis / 9 Comments

Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud võtta vana hea kergema vastupanu tee – mine vaata multikaid ja pärast vaatame, mis teeme. Samas ei tundunud nagu õige ka. Küsisin Idalt, kas ta tahaks minu juures köögis joonistada, samal ajal kui ma süüa teen ja kui söök tehtud, siis joonistame koos. Idale mõte sobis! Mulle ka, sest kaks ühes ju. Vahepeal kui lillkapsas kees ja kana haudus, kamandas Ida mind ka joonistama. Teate, ma ei ole suurem asi joonistaja (süüdistan kunstiõpetajat, kes mu loovuse tappis, mulle terve kooli aja sisendades, et ma ei oska joonistada), aga kuidagi läksime nii mängu sisse, et esimest korda elus ma nautisin joonistamist. Selle nädala kodutöö oli lisaks lapsega mängimisele olla ka nö spordikommentaator, et ei küsi lapselt, mida sa teed ja mis see on ja kas see on, vaid kommenteerid kirjeldavalt kõike seda, mis laps teeb. Mis selle eesmärk on, sinna me veel jõuame. Mingi hetk tundus mulle, et hoopis Ida on sellel koolitusel käinud, sest tema suunas ja õpetas mind, mitte vastupidi ning ma pean tunnistama, et lastes tal seda teha, sain ma oma joonistamise krambist üle ja nautisin koos tegemist.  Andsin Idale ka kleepsud, mis me koolitusel oma soorituste eest saame ja selgitasin Idale, et iga kord kui me oleme head vanemad, siis me saame sellised kleepsud. Ida muidugi arvas, et ta hakkab neid kleepse koguma ja paneb külmkapi peale oma kogu, et siis me kõik näeme, kui head vanemad me oleme. Rumal see laps kohe kindlasti ei ole. Mingi hetk rääkisin ma Marekiga ja Ida osutas kleepsule, kus on kirjas “kuulan oma last” ning tuletas meelde, et peame teda kuulama.

70864878_380586012897054_6062255173328175104_n

71005949_762752800821291_3008463920416423936_n

Aga kirjeldav kommenteerimine ehk spordikommentaatoriks/loodusdoki kommentaatoriks olemine. Mida see tähendab ja miks see hea on? Teate, kuidas ma lähen lukku/endast välja kui keegi töö juures kohe tuleb küsima mu käest, mis see on, kas see on nii, kuidas see seal selliseks läks. Aga mida ma teen lapsega ise? Mis see on? Mida sa nüüd joonistad? Kas see on hobune? Mis number see on? Mis värv see on? Nii nagu mina ise, täiskasvanuna, tekib ka lapsel tunne nagu teeks ta kontrolltööd. Mis on nende küsimuste esmärk? Mida me mängimise ja küsimustega tahame saavutada? Seda et ta õpiks? Või seda et ta mängib ja omandab mängu käigus infot?  Ehk siis selle asemel, et kohe küsimustega peale lennata tuleks olla kommentaator, kes ütlebki, ma näen, et sa tegid sinise triibu ja kollase ringi, et laps saaks sisse elada “kontrolltöö vooru”, mitte kohe küsida, miks puu on sinise tüvega ja lehed kollased. Võib olla laps ei olnudki puud joonistamas?  Teine asi, mida me (ilmselt kõik) teeme on see, et me keskendume sellele, mis on valesti. Mäletate koolis etteütlust? Millised sõnad tõmmati alla? Need, mis olid valed. Ja punasega. Aga miks mitte keskenduda sellele, mis on õige? Tõmmata rohelisega alla need sõnad, mis on õigesti? Me kipume lapsi nii suunama ja oleme nii kinni selles, et laps peab olema koolivalmiduse poolest parem kui naabri-Mari, aga me unustame ära, et nii me tapame lapse loovust. Ma olen ise ka seda kordi öelnud, et ärme õpeta lapsi nii agaralt, neil on koolis aega õppida küll ja lasta oma loovust tappa. Pole vaja kohe 3-6-aastast last “kontrolltöödega” kiusama. Kommenteerime rohkem ja küsime vähem. Tulemuseks on lapse keskendumine ning eneseusalduse edendamine.

Üks asi, millega mina varasemalt hästi palju vaeva nägin, oligi see, et mulle tundus, et laps mängib valesti. Mina ju tean, kuidas puslet kokku pannakse, mina tean et sellest ei ehitata torni, mina ju tean, et sellest peab tulema pilt. Kui laps ei saanud hakkama, siis ma tegin tema eest ise asja ära, sest 1) sai kiiremini ja 2) oli justkui mängitud, et jäta nüüd mind rahule ja tegele oma asjadega. Tegelikult peaks laps saama puslest torni teha kui ta tahab ja vanemad ei pea kommenteerima, kuidas on õigesti, vaid julgustama ning emotsionaalset toeks olema. Kui torn läheb viltu ja kukub kokku ning laps muutub tusaseks, et ei saa hakkama, siis ei peaks kohe ütlema, et “ma ju ütlesin, et pusletükkidest ei saagi torni teha”, vaid kommenteerima, et last julgustada. Ma näen, et sa püüad torni teha, sa oled väga tubli, et sa pingutad ja uuesti proovid, see ongi raske, emme-issi ei saa ka alati hakkama – need on vaid mõned soovitused julgustavaks kommenteerimiseks. Oluline on mitte lapse eest ära teha, vaid toetada, et laps proovib. Kiitma ei pea ka iga liigutust, vaid ikka seda kui ta saabki hakkama, eriti kui saab hakkama siis kui vanemad on öelnud, et meie ka ei oska alati ja see võibki raske olla, sest nii tekib lapse tunne, et ta ei ole üksinda nö koba ja tal tekib “ma saan hakkama tunne”. Kui läks hästi peale jõupingutust, saab laps enesekindlust.

Nädala feil: Ida ei saanud kahvliga spagettide söömisega hakkama. Meile Marekiga meenus kohe, et ahah, selline olukord, kus me saame nüüd koolitusel õpitut kasutada. Et kommenteerime ja toetame ja ütleme, et see võibki mõnikord raske olla ja meil ei tule ka alati välja. Koolituse teoreetiline laps ei läinud kohe närvi kui hakkama ei saanud ja koolituse teoreetilised vanemad ei läinud kohe närvi kui laps jonnima hakkas. Teoorias oli see kõik palju lihtsam. Praktika oli aga selline, et kõik me kolm läksime närvi. Mina viisin karjuva Ida ülesse oma tuppa, kus ta karjus 28 minutit, et ta ei taha seal olla, kuigi Marek ütles talle vahepeal kaks korda, et kui sa jonni lõpetad, võid alla tulla. 28 minutit hiljem tõin ma ta toast allakorrusele tagasi. Edasi olime me ideaalne perekond, aga teoorias omandatu jäi praktikas katsetamata. Me oleme liiga lühikese süütenööriga kõik. Kui te arvate, et ma seda feili koolitusel ei julge jagada, siis te eksite. Selle koolituse juures mulle meeldibki just see, et me ei pea teesklema. Keegi ei mõista su üle kohut, vaid kõik saavad aru, et me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad oma vigade ja eude ja probleemidega.

#childhoodunplugged

/ Eveliis / 4 Comments

Lugesin Perekoolist* inimeste lapsepõlvemälestusi ja mul hakkas natuke kurb. Ma olen veendumusel, et lapsepõlv mõjutab meie tulevikku olulisel määral ja kui lapsepõlves tunnetavad lapsed, et nad ei saa piisavalt tähelepanu või mäletavad negatiivseid asju, siis pole ju ime, et meie ümber on nii palju katkisi ja kibestunud ning kurjasid inimesi.

Minu lapsepõlve mahtus ka palju asju, mida ükski laps ei peaks üle elama ja kui nendele mõelda, siis võiks öelda, et mul oli õnnetu lapsepõlv, ometigi on kõik need lapsepõlvemälestused, mis mulle esimesena pähe tulevad, hoopiski helged ja kui te minult küsite, milline oli minu lapsepõlv, siis ma ütleksin teile kõhklemata, et õnnelik. Eile mõtlesin, millised on esimesed mälestused, mis mulle ilma pikalt mõtlemata pähe tulevad. Esimene mälestus on see, kui onu tuli tagasi sõjaväest. Ta tõi mulle vildikad, sellised paksud ja mõnusad ning te ju teate, millist rõõmu tõid 30+ aastat tagasi vildikad. Samal õhtul (vähemalt nii ma mäletan) läksime me kõik koos tädile külla. Väljas sadas paksu lund ja onu vedas mind kelguga enda järel, jooksis nii kiiresti, et lumi ta taldade alt lendas mulle näkku. Ma ei öelnud midagi, sest ma mäletan, et ma olin nii õnnelik. Teine mälestus, mis kohe pähe tuli, oli see, et ma ei mõistnud, kuidas päkapikud, kes tädi pool käisid, alati teadsid, mida ma tahan. Muidugi olid nõukaaja päkapikkudel limiteeritud võimalused, aga ma ihkasin üle kõige endale Hiina kleiti ja päkapikk tõi selle mulle. Kuidas ta teadis?  Kolmas mälestus on Kauksis telkimas käimine. Ma mäletan eriti eredalt ühte korda kui kusagilt oli kaasa õnnestunud hankida Fantat. Ma sain terve pudeli Fantat üksinda ära juua. Veidi hilisemast ajast kui me olime juba Annelinna kolinud, aga vanaema elas ikka Kivi tänavas kooli lähedal, mäletan ma kui vanaema peale kooli koridori aknast lehvitas. See tähendas, et ta oli teinud kas pannkooke või praekartuleid. Vanaema praekartulid olid maailma parimad. Kõige krõbedamad. Vaid tädi Helju pannkoogid ja marineeritud liha olid neist kartulitest ehk edetabelis eespool. Tädilastega mööda puid ja aedu jooksmine, herneraksus käimine, punaste sõstrate korjamine, puude ladumine (alati pidime me mingi töö ära tegema enne kui võisime ülejäänud päeva veeta nii nagu me tahtsime), lauatelefonilt võõrastele numbritele helistamine ja oma naljade üle itsitamine, triigitud saiad – üks parim osa lapsepõlvest. Ja õe sünd. Te ei kujuta ettegi kui uhke ma olin. Mul oli oma enda väike õde. Issand, ja Panda kampsun – vist üks imelisemaid riidetükke mu lapsepõlvest. Kui täna võib sellise WWF logoga sviitri osta ilmselt igast netikaubamajast, siis tol ajal oli see kampsun midagi nii erilist, et seda on raske sõnadesse panna.

10352570_10201892127343875_5627726499666719517_n

Kokkuvõttes ikka no paganama ilus lapsepõlv. Parim. Kaalub üle kõik need negatiivsed kogemused.

Aga kõige negatiivsem mälestus? Ma ei valeta, aga ausalt see tuli mulle esimesena meelde, sest ma mäletan kui pettunud ma olin. Praegu tundub see muidugi jabur ja naljakas, aga siis oli aasta 1989. Emme ja vanaema tulid Rootsist tagasi  ning rääkisid, kuidas nad laevas banaane sõid. Emme oli ühe pannud oma käekotti, et mulle ka tuua, aga hommikuks oli see olnud mustaplekiline ja plödine, et ta otsustas selle ära visata. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pettunud. Miks ta selle ära viskas? Banaani! Ma oleksin seda ju ikka süüa saanud. Mis sellest, et nad tõid mulle hunnikutes riideid, vildikaid, komme, jäi mulle meelde see banaan, mida ma ei saanud. Ma sain banaani proovida alles aastaid hiljem. Vanaema tuli linnast jooksuga koju ja ütles, et sai banaane! Vot elu.

Nüüd ise ema olles püüan ma Idale ka pakkuda võimalikult õnnelikku lapsepõlve. Laias laastus arvan ma, et ma olen hakkama saanud, aga sama palju arvan ma ka, et ma olen seda ära rikkunud. Detailidesse enam ei lasku, sest kõik on juba varasemalt öeldud ja ausalt öeldes ei ole ma valmis, et Dagmar Lamp saaks jälle ainest oma kliklugudeks. Eile läksime me Idaga õhtul tülli. Ma lähen endast välja kui ta ei kuula mu sõna ja mulle vastu vaidleb, ma karjusin (või peaksin ma igaksjuhuks poliitkorrektselt kirjutama “häält tõstma”, et vältida võimalikke probleeme?) ta peale. Kui ta siis oli mõnda aega nutnud/jonninud ning mina allkorrusel kõva kivi mänginud, läksin ma üles, et ära leppida. Me läksime veel rohkem tülli. Kuigi teoreetiliselt oli Ida valesti käitunud, sain ma ju täiskasvanuna aru, et tema ei oska olukorda nii analüüsida ning mina kui ema ja täiskasvanu pean vabandama, et karjusin. Ma viskasin Ida kõrvale voodisse pikali ja palusin talt vabandust. Ütlesin, et ta on kõigest hoolimata maailma kõige armsam, parem ja toredam laps ja et me armastame teda väga väga väga väga. Kuuni ja tagasi. Ida nuuksus veel nutta. Ma silitasin ta pead, tegin talle musi ja võtsin ta kaissu. Vaikselt andis Ida mulle andeks, et ma karjusin. Me rääkisime sosinal juttu. Ma püüdsin selgitada, mis mind ärritas ja Ida rääkis oma muredest, soovidest ja kodujuustu-paprika salatist, mida me kindlasti homme peame kodus tegema. Ma silitasin veel ta pead ja minut hiljem nohises see väike kõva kivi- oma ema koopia mu kaisus. Veidi hiljem tõstsime me ta magama meie voodisse, meie keskele. Ma ei tahtnud, et ta ärkaks öösel või hommikul üksinda peale tüli, mulle tundus, et lapsele on oluline, et ta teaks, et ükskõik kui palju pahandust me teeme, siis me oleme ikka ja alati üksteise jaoks olemas. Ja võib olla ka mõned tänapäevased “hiina kleidid”. Selle Belle kleidiga ta vist magaks ka hetkel.

Ma ei ole kasvatusteadlane, mul ei ole lastega kogemusi, aga oma sisetunde, kogemuste ning lapsepõlvemälestuste põhjal julgen ma loota, et kõige olulisem on õnneliku lapsepõlve juures, et laps teaks, et ta on armastatud, no matter what. Kas ma eksin? Olen (vähemalt pooleldi) õigel teel?

*Jah, ma käin Perekooli foorumit lugemas. Blogijate teemad mind ei huvita (õnneks neid pole ka enam olnud), aga huvitav on lugeda inimeste arvamusi erinevatel ühiskondlikel teemadel. Kohe päriselt, see on nagu omamoodi blogi, mida õhtuti sirvida enne magamajäämist. 

Spaasse seksima…ups…puhkama

/ Eveliis / 23 Comments

Ma olen  üsna sageli näinud blogipostitusi, kommentaare, artikleid teemadel “issand jumal, kus te siis seksite kui laps/lapsed teiega ühes voodis/toas magavad?” Mind ei huvita karvavõrdki see küsimus, pigem paneb mind alati imestama vastus “issand jumal, mida küsimust, ega siis voodi pole ainus koht, kus seksida”. Mis on siis need kohad, kus lapsevanemad seksivad?

Ma ei ole nii konservatiivne, et arvaks, et seks käib vaid voodis teki all ja tingimata pimedas, aga ausalt, ma muutun uudishimulikuks, et kui leidlikud need vanemad siis on. Et laps/lapsed silkavad päeval mööda elamist ringi, aga vanemad leiavad koha ja aja seksimiseks. Kus kohas? Panevad lapsed luku taha või lukustavad ise end kuhugi? Koridorikappi? Ja kogu aeg on sobivad kohad ja hetked olemas? Olgu,  on suurema ja väiksema vajadusega inimesi, mõni seksib nagu jänes ja on alati valmis. Mina ei kujutaks ette, et teen pliidi taga süüa, vaatan, et laps on piisavas kauguses ja torman siis mehe järele, et aeeee, kallis kaasa, meil on nüüd üks vaba hetk, patt oleks seda raisku lasta.

Meil on küll suur maja ja vaid üks laps, ent ometi julgen ma öelda, et seksi on meie majas tunduvalt vähem kui enne lapsevanemaks saamist. Tööde, tegemiste, väsimuse ja lapse kõrvalt ei viitsi me ilmselt kumbki olla nii leidlik, et mingid hetked kui laps on kümneks minutiks kleepunud teleka ette, vaikselt ja salaja garderoobikappi hiilida. Igasugu artiklitest, kommentaaridest ja postitustest jääb mulle aga mulje, et me oleme ainsad inimesed, kelle elus lapse saamisega midagi muutus, sest “issand jumal, ega siis vaid öösel ja voodis”.  Ma olen selle teema peale mõelnud ja ütlen ausalt, et ega ma väga mugavalt ei tunne end sellistel teemadel rääkides, aga ma lihtsalt pidin, sest eile ajas üks vestlus sõbrannaga mind lihtsalt nii naerma. Kutsusin sõbranna külla ja ta vastas mulle messenger´is:

“Me ei saa, sest me läheme mehega spaasse seksima…uups…kas ma kirjutasin selle välja…ma mõtlesin spaasse puhkama. Lapsed jäävad vanaema juurde.”

Muidugi oli see “eksimus” naljaga mõeldud, aga see vastas minu küsimusele. Lapsevanemad seksivad siis kui lapsi ei ole. Kodus. Kaasas. Punkt. Mitte leidlikult garderoobikapis samal ajal kui lapsed puslet kokku panevad. Ja iga hetk neid üllatada võivad. Sest see ei ole see põnevus, et issand, keegi võib näha, nii põnev ja nii keelatud ja nii erutav. Vaid…appike…ma ei taha isegi mõelda kui peaks lapsele seletama.

Või õpetajatele.

Facebookis alles ringles üks kirjand, kus laps kirjutas, et isa on kangelane, sest päästis ema kui ema voodis käed taeva poole karjus “God, I´m coming! God I´m coming!” aga isa oli emal peal ja hoidis teda tugevalt kinni, et jumal kätte ei saaks ema.

Kas need vanemad, kes väidavad, et “issand jumal, ega siis midagi ei muutu laste saades” valetavad? Endale? Teistele? Miks? Või tõesti ei ole mingit probleemi, kus ja kuna?

 

 

 

Mis saab siis kui ema läheb tööle?

/ Eveliis / 20 Comments

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et taevas kukub alla, aga pikemalt arutledes ei saa ma ikka aru, kuidas on võimalik oma elu ilma stressita korraldada siis kui mõlemad vanemad käivad tööl ja EI puhka suvel neli nädalast järjest. Või kui üks neist on alles tööle läinud ja teoorias üldse puhkust ei saa.

Eelmisel aastal ma juba olin hämmingus, et Eestis on lasteaiad (minu mõistes ikkagi terve) suvel kinni. Ma tegin kodukontorist tööd ja kuigi Idale oli raske selgeks teha, et ma ei saa iga sekund temaga mängida, teda aidata, talle tähelepanu pöörata, siis me saime siiski hakkama. Ma sain selgitusi, et lasteaed peab suvel sundkorras kinni olema, sest osad vanemad ei annaks muidu lastele üldse puhkust. Kõlab minu mõistuse jaoks nii arusaamatult, kuid õpetajate lugusid kuuldes, ma muidugi mõistsin seda. Sellegi poolest ma ei saa olla nõus, et selline lasteaia korraldus ei tekitaks probleeme. “Suguvõsa peale saab ikka hoitud,” sain ma eelmisel aastal vastuseks. Jah, okei – mingi aeg hoiab üks ja mingi aeg teine vanavanem, aga mis siis kui vanavanemad elavad kaugel, käivad tööl või ei hoia põhimõtteliselt lapselapsi? Tädid-onud-õed-vennad? Aga palun selgitage mulle, miks peaks üks tädi-onu oma puhkuse ajal minu last hoidma? Vanavanavanemad? Jah, kui te saite lapse noorena ja teie vanaema on ma ei tea…50? Minu vanaema on 86 ja ta on muidugi nii kange mutt et hoiaks ära ka, aga hallooo…ta on siiski 86 ja tema peale panustada ei ole lihtsalt isegi aus.

Niisiis, tuleb ikka  ise hakkama saada.  Aga mina läksin alles tööle ja mu abikaasa ei saa elu sees üle nädala puhkust. Isegi kolm päeva on tema töömaailmas liiast. “Pidid sa üldse tööle minema,” heitis Marek mulle NALJAGA ette, aga samas ei ole seal ju midagi naljakat. Kui ma eelmisel aastal vingusin, et mul on natuke raske terve suvi Idaga koos olla, siis oli see selline taustamüra. Sest noh ikkagi kodune ju. PÄRIStööl ei käi.

PÄRIStööl käimine on mind üldse pannud veel rohkem halva emana tundma. Esiteks jääme me Ida laulutundi kogu aeg hiljaks, sest ma püüan töölt viimasel hetkel ära minna, aga ummikud ja igasugu muud ootamatud takistused mõjuvad nii, et ükskõik kuidas ma ka ei kiirustaks jääme me hiljaks. Ja teiseks…Ida on oma lasteaia etendust, kuhu emad ja isad on ka oodatud, nii pikalt oodanud, muudkui vadistab et reedel on jänkude pidu. Ma pean talle homme ütlema, et kahjuks me ei jõua keegi jänkude peole, sest me lähme Norrasse. Töö. Ja lennupiletite hinnavahe reedeste ja laupäevaste piletite vahel oli 150 eurot. Üks õige ema valiks ilmselt lasteaiaetenduse, aga mina vean meid lennujaama. Ülejärgmisel nädalal on Idal Kaunite Kunstide etendus. Me oleme selleks isegi õppinud ja ma olen seda oodanud sama palju kui Ida. Aga…Töö. Ma olen Norras. Toon Ida koju ära, pakin uuesti kohvri ja lähen tagasi. Kirjutasin Marekile seinale, et “24.05 Ida etendus. kl 17. NB Eveliisi pole!”. Täna siis Marek luges seda ja küsis, et aga mis siis saab, et kas ta peab Idaga etendusele minema. “Vähe sellest,” vastasin ma, “sa pead Ida ENNE etendust lasteaiast ära tooma ja piisavalt enne etendust ka proovis olema.”

“Ütle uuesti, miks sa tööle läksid?” küsis ta. Ja nii tegelikult ongi, et kui ema ei ole kogu aeg enam kodus, siis kukub taevas alla. Elukorraldus on peapeale keeratud. Kõik on üks suur segapuder. Keegi ei saa aru, kuidas ja mismoodi elu nüüd välja hakkab nägema. Kui ma teisipäeval töö juurest  Ida laulutundi jooksin, küsisin ma kolleegidelt, et aga miks on nii, et isad ei pea mööda trenne ja etendusi jooksma, miks see on emade kohustus. Mu kolleegid naersid ja ütlesid, et isad võivad seda teha, aga see on emade RÕÕM.

Hea on, et ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus p…etunde ei loeta ja oluline on see, et töö saaks tehtud, vahet pole kus ja millal, aga kui ma olekski nüüd ootamatult klassikalisele 9-17 tööle läinud, siis…Ma ei oska isegi kaugemale mäelda. Juba praegu tundub mulle lasteaia suvepuhkuse ajal lapse hoidmise organiseerimine kõrgem matemaatika.