Kokkusattumused

Reklaampostitus

Kas teie usute kokkusattumustesse? Mina usun. Need ei pruugi olla mingid suured asjad, aga tillukesed juhused, mis panevad mind mõtlema, et kuidas ja miks asjad juhtuvad.

Paar nädalat tagasi otsustasin ma vahelduseks autota Tartusse minna, et vaataks lihtsalt bussis filmi või loeks raamatut. Ostsin bussijaamas just pileti ära kui sõbranna kirjutas, et ta läheb autoga Tartusse. Samale peole kuhu mina. Loomulikult müüsin ma pileti tagasi ja läksin temaga, sest no transport kohe ukseni ja üldse The Maiki on minu üks ägedamaid sõbrannasid. Jah, see on seesama Maiki, kellega me absoluutselt läbi ei saanud kuniks olude sunnil jäime kahekesi kolmandat sõbrannat (seda, ühist, kelle pärast me üldse ka ühte seltskonda sattusime aegajalt) ja avatasime, et me tegelikult oleme mõlemad täitsa ägedad. Ma isegi ei mäleta enam, miks me üksteisele ei meeldinud vanasti. Aga mitte Maikist ei tahtnud ma seekord rääkida, vaid kokkusattumustest.

Nagu te teate on meil uus koer. Selline pisike 70-kilone 8-kuune taskukoer Dexter. Ta sööb päris palju ja vajab ka eritoitu, sest selgus, et pisikoer on sensitiivse kõhuga. Sõna “eri” koeratoidu ees aga tähendab dollarimärke silmade ees. Siit hakkab hargnema kokkusattumus. Räägi inimestega! Rääkisime sõbrannaga autosõidul koertest ning sain teada, et sõbranna näiteks tellib oma koerale toidu Saksamaalt. Sellisest poest nagu Zooplus. Hiljem sain ma loomulikult teistelt koeraomanikelt teada, et see on vana hea teada tuntud pood, kust tellida, aga minu jaoks oli see uus info. Kasulik. Vaatasin kiiruga, et hinnavahe ühel konkreetsel toidul oli 20 eurot. See on päris suur summa kui aasta peale kokku lüüa ja võtta arvesse fakti, et see on midagi sellist, mida ma pean iga kuu ostma, mitte ei ole tegu luksuskaubaga, mida võib ja ei või osta.

Kaks päeva peale selle avastuse tegemist võttis minuga ühendust OstaEu.ee kaupade kohaletoimetamise platvorm. Otseloomulikult tekkis mul eestlasena esimese hooga segadus nimega, ajasin selle sassi ühe teise veebikeskkonnaga ja hakkasin enne koostöö vastuvõtmist uurima, kuidas ma neile kasulik saan olla. Sain kiiresti oma segadusest aru ning selgeks, et tegu on millegi muuga – OstaEU on kaupade kohaletoimetamise platvorm,kus pakutakse võimalus tellida erilisi tooteid samal ajal raha kokku hoides. Aga mis kasu mul sellest on?

Tuleme tagasi Maiki ja Zooplusi juurde. Kokkusattumuse juurde. Poodide nimistus oli ka seesama kõnealune lemmikloomapood ehk siis automaatselt tekkis mul suurem huvi platvormi vastu. Kui ma niikuinii olin sellest poest tellimas, siis miks mitte teha seda läbi koostöö ja läbi uue huvitava platvormi.

Osta.eu eelised?

  • Kättetoimetamine Saksamaalt, Poolast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Leedust ja Itaaliast. Kaubad, mille mõõtudele ja kaalule ei ole piiranguid, toimetatakse meie Saksamaa, Poola, Inglismaa, Prantsusmaa, Leedu ja Itaalia ladudesse kõigist antud riikide e-poodidest ja ka nende naaberriikide e-poodidest, kust Eestisse ei tarnita.
  • Kiire kohaletoimetamine. Sinu ostud toimetatakse kohale 2-5 tööpäevaga.
  • Turvaline ja lihtne kasutamine. Igal kasutajal on kaupade tellimiseks unikaalne kasutajanumber (ID). Kaup on kindlustatud kogu tarneteekonna vältel kuni Eestisse jõudmiseni. Saadetised sisestatakse süsteemi ja kasutaja saab konto oleku muutusi jälgida. Oleku muutumisest teavitatakse kasutajat e-posti teel.
  • Tellimuste liitmine. Telli kaupu erinevatest veebipoodidest – me liidame Sinu saadetised üheks kokku ja nii maksad ainult nende kogukaalu eest.
  • Tarne hind. Osta.eu platvormi kasutades säästad märkimisväärselt. (20 eurot kokkuhoidu koeratoidult, mäletate!)
  • Kaupade hind, originaalsus ja kvaliteet. Saad kõike odavamalt osta, kuna tänu suurele konkurentsile ja laiale valikule on kvaliteetne originaalkaup oluliselt odavam kui Eestis. Samuti saad valida ja osta niisuguseid kaupu, mida Eestis saadaval pole.

See viimane on ka minu jaoks teine oluline punkt, miks oma oste läbi Ostaeu.ee teha. Ma olen nimelt ka jõudnud punkti (tänu beebikoerale), kus mulle tundub, et elu ilma robottolmuimeja/põrandapesumasina ei ole miski elu. Eestis on nende masinate hinnad mu meelest (ja tänu lugejate arvamusele) absoluutselt jaburad. Aga kuidas kõlab kui selle saaks endale soetada kuni -60% soodsamalt kui see, mida Eestis pakutakse? Hästi? No vot.

Paavli kaltsukas on eilne päev

Ma ei arva Keilast kuigi palju. Kihvtid asjad surevad siin välja. Viimasena “Tuba ja Taburet”, aga mõned asjad siin siiski on. Hea ripsmetehnik, mu lemmikilusalong, tibipood (ma ei tea, mis selle poe nimi isegi on, aga me oleme seda aastaid tibipoeks nimetanud ja nimest hoolimata olen ma sealt nii mõnedki oma lemmikud ostnud). Nüüd on siia nimistusse lisandunud ka mu uus lemmikkaltsukas. Ühe korra sattusin ma sinna eelmisel aastal, oli igav ja mõtlesin, et vaatan, mida pakutakse. Lahkusin seeliku, pluusi ja kampsuniga, mis siiani mu lemmikud. Maksin nende eest 4-5 eurot. Juhus mõtlesin ma. Sest Keila.

Täna sain ma depilatsioonis varem valmis (kui te otsite head kohta, kuhu minna, siis Belle ilusalongis on IMELINE tegija!), aga mida teha tunni vaba ajaga Keilas? Kohas, kus ei ole midagi? Ah, lähen vaatan, mis seal kaltsukas (FB leht siin) on, mõtlesin ma, käin korra läbi. Lasteriietest ma seekord kaugemale ei jõudnud, sest seal oli nii palju ägedaid asju. Hinnad 0,50 eurost nelja euroni. Nii palju kui ma nägin, siis kallimaid küll polnud. Kohe sellised teistmoodi ja ägedad.

Ühte kleiti katsusin nii ja naapidi. Täpselt minu maitse. Imearmas. Retro. Aga kas see Idale ka meeldib? Vaadake, juhtunud on nii, et Ida on riietuse suhtes osutunud väga valivaks, enam ei ole nii, et mina otsustan, mis Hernetera selga paneb, Hernetera otsustab väga häälekalt, mis talle sobib. (99% ajast on need roosad “bariini” – loe “baleriini” seelikud) Kuna hind oli siiski vaid 2,50 (vist), siis otsustasin riskida. Selgus, et sellest kleidist sai Ida lemmik. Jumal tänatud, vist on ikka natuke seda minu “kaltsaka-geeni” edasi läinud temasse ka.

DSC09757DSC09736DSC09732.JPG

0,50 eurot/tk ostsin ma talle ka neli t-särki. Sellised kompromissikad. Roosad, aga ka minu maitsele. Mul hakkas vahepeal tekkima juba roosa värvi suhtes allergia, aga nüüd ma olen suutnud leida kompromissi, et mõlemad rahule jääks. Pildile need kahjuks ei jäänud, sest Herneteral olid korraga muud soovid kui riideid selga proovida.

DSC09769.JPG

Pükstega oli jälle nii ja naa. Kas meeldivad täiega või ei meeldi üldse. Ühe euro eest otsustasin riskida. Seekord läks jälle õnneks. Aga kas need pole mitte imearmsad? Ja see roosa põllkleit? Jällegi – üks euro.

DSC09720.JPGDSC09710.JPG

Asjade eest makstes (ja POOLED lasteasjad veel kõrvale pannes) ütlesin müüjale, et neil on nii ägedad asjad. Ilusad, korralikud, teistsugused ja heade hindadega. Jäime jutustama ja sain teada, et nad tellivad kaupa samast kohast, kust Paavli. Sellest siis mul ka tunne, et ma oleks selles poes nagu varem ka käinud. Ainuke erinevus, et pole inimesi tõuklemas üksteise kõrval, on aega proovida ja sobrada – aega peab selles poes olema! ning ma võin oma kogemusest öelda, et Paavli on selle second hand poe kõrval eilne päev. Nats praegu muidugi mõtlen, et miks ma teiega oma uut kullaauku jagan, aga…ega ma (väga) kade ei ole ka oma loomult!

Arve kokku: 11 eurot. Kaks kleiti, neli pluusi, ühed püksid, üks dressikas, kaks käekotti. Keskmine hind: 0,9 eurot asja kohta.

DSC09784.JPG

 

Shopping (is cheaper than therapy)

Kunagi vanasti olin ma selline tröösti-shoppaja, et kohe kui paha tuju oli, tormasin poodi mingit nodi kokku ostma. Sellest tobedast kombest olen ma ammu lahti saanud, aga eile oli vaja Idale poest midagi ja ma tundsin, et tahaks midagi VEEL osta. Isegi mitte endale. Ostsin Idale, ja hüpersuure allahindlusega, aga tröösti-shoppamiseks saab seda ikkagi nimetada.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et tahtsin soovitada teile üht ostukeskust Milanos.  Scalo Milano shopping village, mida meilegi soovitati. Muidugi kui lähete Milanosse eesmärgiga shopata, siis leidub kindlasti lähiümbruse paremaid ja suuremaid ja ägedamaid ostukeskusi, aga meie eesmärk ostlemine ei olnud, lihtsalt mõtlesime, et sõidame uudistama. Tasus sõita küll. Esiteks olime me mõlemad jalutamiseks pannud jalga valed jalanõud ja tundsime, et kui me korralikke jalanõusid ei leia, siis on meie linna peal koperdamisel kriips peal. 40 euro eest saime kaks paari IMELISI jalanõusid. Pean ütlema, et mu uued valged käimad on isegi mugavamad kui vanad sissekäidud Lacoste´id ja see tähendab, et nad ON mugavad.

Kui veel ostukeskusest, siis Calvin Kleini, Converse ja Pepe Jeans asju müüdi naeruväärselt odava hinnaga. Ferrari (pood) ei ole mind kunagi tõmmanud, aga Mareki rõõmuks läksime sisse. Mina ei tea, mis meestel nende Ferraridega on. Oma üllatuseks pean ütlema, et see ei olnudki pealaest jalatallani koledat Ferrari punast sportkaupa täis, vaid ka ilusaid lasteriideid oli. Mul on natuke isegi kahju, et Idale üht roosat dresskleiti ei ostnud, aga samas tuli mulle meelde, et ta oli palunud kingituseks kas kohvrit või printsessikleiti, nii et Ferrari kleit ei oleks ilmselt olnud see, mis teda lakke hüppama oleks pannud.

Igatahes tasub sellesse ostukeskusesse kiigata. Rongiga on lihtne sinna saada, boonuseks näete Milano lähiümbrust ja võite avastada mõne vahva toidukoha nagu meie.

DSC03806DSC03810

Poodides ikka vaatasime ringi, et kui palju mood erineb. Mulle tundus, et mood erineb totaalselt, aga samas ei ole ma kõige adekvaatsem hindaja, sest Eestis ma ju väga poodides ei käi. Igatahes hinnataset vaadates tundus mulle küll, et selle asemel, et Eestist endale riideid osta, oleks soodsam teha paaripäevane tripp Itaaliasse – saaks soodsamalt ja ägedamalt garderoobivärskendust. Peale tossude ostsin mina endale vaid päisepildil oleva trikoopluusi. See karjus mu nime. Teiste blogijate ees, kellele lubasin ka selle tuua, et nagu ametlik vormiriietus või nii, pean vabandama, sest sattusin küll sinna poodi tagasi, ent suurused, mis olid alles olid xs ja s – andke siis andeks kui ma teid liiga suureks pidasin, aga need nägid MEGAväikesed välja. Nende Itaalia numbrite järgi olen ma muide üldse totaalne bigfoot. Mu jalanumber on 39, aga suurem osa Itaalia jalatsitest, mis mulle sobis, olid 41 suurus.

DSC03817

Miss Sixty pood on see pood, kuhu peab minema. Otsast lõpuni ägedat ja nooruslikku kaupa täis. Kui me üleval kohvikus istusime, jälgisime me nagu realityt ühte noort tüdruku, kes oli vanematega shoppingule tulnud. Ta proovis selga sada erinevat asja, ema tõi asju juurde, müüjad tõid asju juurde, isa istus tülpinult pingil ja noogutas/raputas pead. Tüdruk keerutas siiapoole ja sinnapoole. Me elasime üleval korrusel kaasa, et mis ta siis ostab, ei tahtnud enne ära ka minna kui näeme, et mis ta lõpuks välja valib. Umbes 50 minutit hiljem läksid nad kõik riidekuhjaga alumisele korrusele, kus asusid kassad ja (vist ka) garderoobid. Me tegime panuseid, et mitme kotiga ta üles tagasi tuleb. Saate siis aru, et nad tulid tagasi ILMA ÜHEGI kotita. Meile jäi täiega kripeldama, et kas nad jätsidki kõik asjad ostamata või jätsid nad kotid sinna hoiule kuni näiteks linnas ringi jalutavad. Ma siiani kahetsen, et müüjalt ei küsinud. Seriaal jäi niimoodi poolikuks ju.

DSC04402.JPG

Viimasel päeval guugeldasin, kuhu veel minna. Internet soovitas ühe parimana Rinascente keskust. Ütleme nii, et seniks kuni mu rahakott ei luba sealt ekspromt osta 615 eurot maksvat D&G seljakott/kohvrit Idale, siis mina käisin selles poes pigem kui muuseumis.

DSC04420DSC04421DSC04422

Moegurmaanidele on Milano kahtlemata täielik pärl. Igas hinnaklassis. Kingahullud nagu mu ema oleks Milanos (Itaalias üldse?) täielikus paradiisis. Mu meelest seal on kingapoode iga kahe meetri tagant.

DSC04392

Life like in a movie

Üle ookeani lennata on mõnus. Mõnus mitte selles mõttes, et osa reisist (aa, see oli alles lend Islandile, aga no las jääb) oli nii konarlik, et inimesed päriselt oksendasid lennukis. Ma ise lugesin samal ajal Lennart Merist kirjutatud raamatust Siberi osa ja ei olnud kindel, kas mul endalgi oli süda pahaks minemas Nõukogude võimust lugemisest või raputamisest. Mõnus selles mõttes, et võidad ööpäeva juurde mitmeid tunde. Kodus oleks juba magama läinud, aga Bostonis oli kell alles viis. Seitse võidetud lisatundi ööpäeva nagu naksti. Lähed edasi Chicagosse ja võidad veel ühe tunni. Kaheksa lisatundi ööpäeva! Nali. Tegelikult ajab see rütmi ikka päris sassi. Täna ei ole ma enam kindel, kas ma üldse esmaspäevast alates maganud olen. Kõige hullem oli eilne päev kui meil oli vaja kohaliku aja järgi ülivarajasele lennule minna ja ka kohalik päev venis pikaks. Aga see kõik on seda väärt olnud. Jah, 90% töö, kuid esimeseks korraks on ka see 10% lõbu piisav. Vaadake kasvõi allolevat pilti. Päris ehe Ugly Sweater Party. Ma sain teada, et satume ladu külastama just sellel päeval ja ei suutnud mina vastu panna. Nüüd on mul kotis ehe Ameerikast pärit kole jõulukampsun.

IMG_1973 (002).jpg

Chicagosse sõitsime me autoga läbi maapiirkonna. Mulle kangastusid silme ette seriaalid, mida ma Foxi pealt vaadata armastan kui aega on. Criminal Minds, Bones ja teised sellised. Teate küll, sellised filmid, kus väikestest kiirteede ääres metsatukka peidetud natuke räämas majadest leitakse sarimõrvar. Väikesed ja räämas linnakesed. Mida need inimesed seal muud teevad kui annavad ainest sellistele seriaalidele. Aga toit selles veidras sinise karuga majas Racine linnakeses oli imehea. Menüü nagu Ameerika filmis.

DSC01617DSC01621DSC01619DSC01615

Chicagos läksime me laiali. Kes edasi Kanadasse, kes tagasi New Hampshire´i, kes Chicagosse. Mul oli siiralt hea meel, et minu reis mind edasi Kanadasse ei viinud. Päev oleks veelgi pikemaks läinud, ikkagi 12 tundi ajavahet, aga ma olin piisavalt läbi ka sellest kaheksast tunnist ja varajasest lennust. Vahemärkusena – Delta airline´siga sõit oli üks ütlemata mõnus kogemus. Suurepärane pardateenindus. Läbi kui Läti raha, kuid mul oli kindel plaan minna Chicagot avastama. Näiteks tahtsin ma kindlasti jõuda siia pilvelõhkuja tippu, kuigi ma ei tea miks, sest isegi Eiffeli torn oli minu jaoks piisavalt hirmutav ja kõrgused tekitavad mulle judinaid, aga no ma siiski mõtlesin vähemalt proovida. Tegelikkus kujunes aga mõnevõrra teistsuguseks. Esiteks kulub lennujaamast downtowni jõudmiseks tund aega. Teiseks on mul raskusi orienteerumisega ja kui telefon kokku jookseb, siis läheb metroojaamast 15 minuti asemel 45 minutit. Ja kolmandaks võib juhtuda, et sa ei saagi niisama lihtsalt hotelli sisse registreerida, sest su krediitkaart lihtsalt ei toimi. Ma olin korraks meeleheitel. Surmväsinud ja ei saa oma tuppa. Teist kaarti pole, kellelegi helistada ei saa (kamoon, keset ööd, et õu kuule ole hea ja maksa mu eest hotell Chicagos ära!). Õnneks oli lahendus, et sain sularaha välja võtta ja siiski toa eest tasutud.

DSC01664

Esimese asjana kui ma tuppa jõudsin, aa ei teisena – esimese asjana tegin ma vaadet nähes “vau”- teise asjana jõin ma korraliku klaasi veini ühe sõõmuga ära. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Hotell on tõesti vau. Ma kirjutan sellest eraldi pikemalt, aga tasub ikka olla booking.com tihe kasutaja, tõelisi pärle leiab.

DSC01680DSC01668

Eesti aja järgi elav mina oleks muidugi hea meelega voodisse lesima jäänud ja vaadet nautinud, kuid seljakotiga seiklejahing mina ütles, et ma pean end toast välja ajama. Isegi kui ma ei jõua nende plaanitud vaatamisväärsuste juurde, pean ma ikkagi natuke linnaga tutvuma. Panin pooltühja telefoni taskusse ja astusin toast välja. Kiire kõrvalepõige soovituseks – lisaks mitmele kaardile, et ikka kindel olla, et mõni neist siin ka töötab, pistke kindlasti kohvrisse adapter. Mina muidugi viimase unustasin ja pidin siit selle ostma, mis tähendas lihtsalt seda, et kui kõik asjad korraga tühjaks saavad, tuleb prioritiseerida, mida laadida. Mina valisin kaamera laadimise. Kaugele ei plaaninud minna, mõtlesin et kaen lihtsalt siinsamas lähedal oleva Magnificent Mile ostutänava üle.  Kas teid paneb imestama, et 20 minuti asemel võttis mul Nordstrom racki jõudmiseks umbes 50 minutit? Shopahoolikud läheks siin hulluks. Mina ei läinud, kuigi kiusatusi oli küll ja veel. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss jne selliste hindadega nagu H&Mis.

DSC01805

DSC01776DSC01778DSC01814

Ühel hetkel tundsin ma, et that´s it. Nüüd on jõud otsas ja ma tahan tagasi hotellituppa. Mäletate ma ütlesin, et mul oli kaasas pooltühi telefon, mis kohe tühjaks saigi kui teda vaja oli, ja ma ei ole suurem asi orienteeruja. Ma püüdsin Magnificent Mile´i poole kõndides meelde jätta mõned märgid, aga me kõik teame, et see on juba eos lootusetu üritus. Ma teadsin, et hotell on kusagil siin samas lähedal, aga korraga ei orienteerunud ma tänavates ja block´ides absoluutselt. Absoluutselt! Leidsin paar kohta, mille nimed tulid tuttavad ette, aga ma ei suutnud meenutada, kuna ma neist möödunud olin või kas ma äkki olin neid vaid kaardil silmanud. Wabasha, Grande, N State St tundusid nii tuttavad ja õiged, aga kuhu poole minna. Ma enam ei teadnud. Lihtsalt juhe jooksis kokku.

DSC01645DSC01638DSC01652DSC01797DSC01838DSC01827DSC01834

Pimedaks hakkas ka ikka minema. Ega siis midagi, astusin ühte hotelli, kõndisin arvuti ja printeri juurde nagu tolle hotelli elanik ja pritisin endale google maps´ist teekonna välja. Kurat! ma alles olin Rock Bottoms baari juures.  Sealt oli hotellini vaid OTSE tee minu hotellini. N.State St ka. North State Street oligi tänav, kus minu hotell asus, millegi pärast arvasin ma, et mul on aga North Streeti vaja otsida. No pole hullu. Leiame uuesti. Võtsin kaardid kätte. Ja enam neid kohti ei leidnud. Ka kaardi abiga. Lootusetuna seisin suvalisel ristmikul. “Mida sa otsid?” küsis üks kodutu välimusega mees. “Mis tänavat, mis hotelli?” Vastasin. “No problem, see on siin samas,ma näitan sulle suuna kätte!” hüüatas ta ja me hakkasime hoogsal sammul õiges suunas kõndima. “Ma olen su giid Anthony, ma olen Chicagos 58 aastat elanud, ära käinud, aga ikka tagasi tulnud, selles linnas on midagi,” seletas ta mulle rõõmsal meelel. Ma hakkasin kohti ära tundma, kuid mees otsustas mind hotellini saata. “Now, don´t look down on me,” ütles ta kohale jõudes, “aga siin kõrvaltänavas on supiköök, kus minusugused kodutud saaks suppi osta, ega sul ei ole mulle natuke raha anda?” Ma tundsin end nii halvasti. Mul ei oleks midagi selle vastu olnud, et talle viiekas anda, aga ma olin ju just hotelli jaoks sularaha välja võtnud ja tänu vargusele olin ma kõik oma limiidid minimaalseks keeranud. Ma ei saanud rohkem raha välja võtta. Vabandasin ette ja taha, ma siiralt oleksin tahtnud teda aidata, sest tema aitas mind. Olgu omakasupüüdlikult ja turisti lollust ära kasutades või mitte, could not care less. Ma olin nii surmväsinud, et ma ei oleks jaksanud enam seigelda. Vabandasin veel ette ja taha. “That´s okay,” vastas ta ikka rõõmsameelselt. Ma tundsin end nii kehvasti. Eriti kui jõudsin hotellituppa, viskasin oma CK koti lauale, viskasin end pikali pehmesse voodisse, jõin veel ühe klaasi veini ja imetlesin vaadet. Jälle tundsin ma enda pärast häbi. Mina ja minu mured. Versus teiste mured. Brändipoodide ees istusid kodutud. Täiskasvanutest suudan ma mööda astuda, kuid kui täiskasvanul on kaisus tühja pilguga möödujaid vaatav laps, tahab mu süda murduda. Miks mõne lapse lapsepõlv nii ebaaus on? Mina ja mu probleemid.

DSC01860DSC01887

Hommikul olin ma jälle kell neli üleval. Kuigi magama läksin alles 23 paiku. Üleväsimus teeb oma. Mis seal ikka, on aeg kark alla ajada ja liikuma hakata. Ma lubasin Idale Miraculous Ladybug kostüümi viia. Leidsin koha, kus see soodsalt müügis on. Et mitte lennukist maha jääda, mis küll läheb alles kell viis õhtul, on targem tegutsema hakata. Tundes mind. Chicagos on küll tore, aga hetkel tahaks ma koju. Oma haige lapse ja ilmselt ka väsinud abikaasa juurde. Ajavahe tõttu jõuan ma nendeni alles homme hilisõhtul.

//

I really enjoy flying across the Atlantic. I didn’t enjoy that rough part when people were actually throwing up in the plane. Oh right, that was my first flight to Iceland, so let’s leave that. Meanwhile I was reading an autobiography about Lennart Meri and his Siberian experience and wasn’t sure if I was going to be sick because of how cruel Soviet power was or because of the plane shaking. But I do enjoy the part that you gain quite a few extra hours in your day. If I had been at home, I would have already gone to bed, but it was only 5PM in Boston. I won an extra 7 hours just like that. I continued my journey to Chicago and won another hour. 8 extra hours in one day! Just kidding. Actually it really messes you up. At this point I am not really sure if I have actually had any sleep since Monday. The worst day was yesterday when we had a really early local flight to catch and the whole day ended up being very long. But it has all been worth it. 90% work, but for the first time even 10% of fun is enough. I mean, look at the picture here, a real Ugly Sweater Party. I found out that we will be visiting the warehouse on that exact day and I just couldn’t resist. Now I have a proper American ugly Christmas sweater.

We drove on a proper country road to get to Chicago. All I could see was scenes from my favorite Fox series flashing in front of my eyes – Criminal Minds, Bones and all other similar. You know, all these films, where they find a serial killer in an abounded house next to a small highway in the middle of nowhere. Small and dirty towns. What else are these people doing that giving ideas to series like those. On another note, the food in this strange building with blue bear in Racine was gorgeous. The menu was just like from an American movie.

In Chicago we all went our different ways. Some continued to Canada, some returned to New Hampshire, some stayed in Chicago. I was very glad to stay in Chicago as the trip to Canada would have made my day even longer. The time difference was already 12 hours, but early wake-up and 8 hours of driving had done their bit. As a side note – travelling with Delta Airline is a very pleasant experience as their on-board service is class. I was exhausted, but determined to go and explore Chicago. For example, I definitely wanted to go to the top of this skyscraper with no logical reason. Even visiting the Eiffel tower was frightening enough and I am not that good in dealing with heights, but at least I thought to give it a go. The reality however, was something else. First of all, it takes an hour to get from the airport to the downtown. Secondly, I am not the best when it comes to directions and if my phone fails as well, then it takes me 45 minutes to get from the metro station to the hotel instead of your usual 15 minutes. And thirdly, it might just happen that you can’t check-in as your credit card is not working. I felt desperation for a moment. I was dead exhausted and couldn’t get to my room. I didn’t have another card with me nor could I ring anyone (in the middle of the night to ask if they could pay the hotel for me). Luckily I could withdraw some cash and settle it this way.

First thing I did, when I stepped into my room, no second thing I did – firstly I was absolutely amazed by the view from my room – second thing I did, was drinking a full glass of wine in one go. I was sooooooo tired. The hotel itself was just amazing. I will write about it separately and in more detail, but it does pay off to use booking.com frequently as you can stumble on some really good deals.

If I had stick to Estonian time, I would have gladly just stayed lying in the bed and admire the view, but the adventurous me ordered me to go out. Even if I can’t visit all the sights, I still need to see little bit of the city. So I dropped a half empty mobile in my pocket and went. Here is a small suggestion – on top of different credit cards you take with you to be sure that at least one of them is working, take an adapter with you as well. Of course I forgot that and had to buy new which meant that everything run out of battery at the same time and I had to prioritize what to charge first. I chose to charge the camera. I wasn’t planning to go too far anyway, just to bob around the corner to see the Magnificent Mile shopping street. Does it even make you wonder that instead of 20 minutes it took me 50 minutes to arrive to Nordstrom Rack? If you were a shopaholic you would loose your mind here. I didn’t this time, but I was tempted more than once. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss with prices like in H&M.

At one point it was enough for me, I had no power left and wanted to get back to my hotel room, like NOW. Remember me telling you about the half empty phone I took with me, which pretty much died then and there, but I really needed it as I am not the best when it comes to directions. I was trying to remember all the signs as I was walking from my hotel to Magnificent Mile, but we all know it was not going to happen. I knew the hotel was somewhere nearby, but suddenly I couldn’t get my head around in the blocks and streets. Like not at all! I found couple of places that sounded familiar, but I couldn’t remember when did I pass them or had I seen them only on the map. Wabasha, Grande, N State St looked all so right, but which way would be the right to take? I didn’t know anymore. My brain just stopped working.

It started to get dark. I didn’t know what else to do, but to step into a hotel, walk up to their computer and printer like I was staying there and print out my route in google maps. Damn it! I just passed Rock Bottoms bar and it was only a direct way to my hotel. Same was with N. State St. My hotel was on North State Street, but for some reason I was looking for North Street. Well, what can you do, let’s just find it again. I looked at the maps again … and couldn’t find the places anymore, even if I had printed the route out. I was standing at a crossing, feeling totally hopeless. “What are you looking for?” a homeless guy approached me. “Which street, which hotel?” I replied. “No problem, it’s right here, I’ll show you the way,” and we started to walk to the right direction. He was chatting very vividly: “I am your guide, Anthony, I’ve lived in Chicago for 58 years, went away but still came back. There is something about this city.” I started to recognize places, but he decided to walk me all the way to my hotel. “Now don’t look down on me, but there is a shelter around the corner where I can buy some soup, you don’t happen to have some cash on you?” I felt so bad. I would have gladly given him a fiver, but I had used my daily limit to get cash to pay for the hotel and because of the theft in Denmark last month, I had decreased all my limits. I couldn’t withdraw any more money. I kept apologizing and I sincerely would have liked to help him out, because he helped me. I doesn’t matter if he had personal interest involved or not, I couldn’t care less. I was absolutely shattered and had no will or power to have more adventures that evening. I apologized one more time. “That’s okay” was his cheerful reply, but I still felt really bad. Especially when I arrived into my room, threw my CK bag on the table and fell into my soft bed. I had another glass of wine and just admired the view. I was ashamed of myself. Me and my problems vs. problems that other people have. Homeless people were sitting in front of high street shops. I can walk pass homeless adults, but if that adult is holding a child who has this empty look in her eyes, my heart just breaks. Why do some children have so unfair childhood? Me and my problems.

In the morning I was up again at 4AM though I went to bed around 11PM. Feeling fatigue works its own ways I guess. I had no other choice but to get up and move on. I promised to get Miraculous Ladybug costume for Ida and found a place that sold it cheap. I didn’t want to risk missing my flight (which departed 5PM), but I was better of starting my day now. Knowing me. Chicago is nice, but at the minute I would rather be home with my poorly child and (probably) tired husband. Because of the time difference I get to see them only late tomorrow.

DSC01895

Appikene, valitud tooted KUNI -20%

Nii nagu meile meeldib üle võtta igasuguseid Ameerika pühasid ja kombeid, on ka kurikuulus Black Friday Eestisse jõudnud. Aga ikka Eesti moodi. Igalt poolt võib kuulda reklaami, et KÕIK ASJAD/VALIK TOOTEID ON KUNI -20%. Kas teie magasite ka – 20% allahindluse pärast poe ees magamiskotis, et avamise hetkel esimene olla? Olete vähemalt praegu juba kaubanduskeskustesse tormamas, sest ikkagi KUNI -20%?

Eile sattusin ma Ringvaates kuulama intervjuud (võib olla ma eksin, aga kellegagi) Kaubamajast, kes seletas, et nemad pakuvad ka allahindlust kuni -20%, sest rohkem lihtsalt ei saa, sest kõikidel kaupadel on omahind ja kvaliteetne asi maksabki nii palju,aga et kui inimene ikka kvaliteetset asja tahab, siis ta ongi õnnelik -20% allahindluse üle.

Vaata kui huvitav mõttemaailm. Nii erinev minu omast. Ütleme, et ma plaanin endale osta saapaid, näiteks neid,  35 eurot allahindlust ei ole see summa, mille pärast ma täna ekstra poodi jookseks või mis paneks mind neid saapaid ostma kui ma leiaks, et 179 eurot on kallis. Samas  tean ma faktina, et kevadel on selles poes allahindlused kuni -70% ja kui tegu klassikalise mudeliga, siis muidugi soetan ma hea meelega need poole hinnaga uueks hooajaks. Ma olen 400eurose Hugo Bossi kleidi ostnud 70 euroga, oli lihtsalt eelmise hooaja mudel. Klassikaline lõige, minu jaoks vahet ei ole, mis hooaja mudeliga tegu on. Marka tennised maksavad 150 eurot. Kevadise allahindlusega sai need 49 euro eest.  Ma ootan parem uut Marimekko igakevadist -50-70% allahindlust kui torman mustal reedel kaubamajja soetama tenniseid KUNI -20% allahindlusega. Pealegi, mis on “moekaubad”, mis on partnerkaardiga kuni -20%? Ilse Jacobseni tennised igatahes ei olnud. Katsetasin huvi pärast.Aga vahet polegi – löö aga Google otsingusse sisse “Ilse Jacobsen sneakers” ja juba tulevad vastused, et mustal reedel kõik tennised – 50%

Niisiis julgen mina väita, et ka kvaliteetseid ja kalleid asju saab vägagi soodsate hindadega soetada. Erinevalt tollest Ringvaates esinenud tegelasest, kes ütles, et loodab, et mitte kunagi ei jõutagi Eestis nii kaugele, et suuremad allahindlused hakkaksid olema, sest nad ei poolda arutut ostlemist.

Kui rumal jutt.

Kui arutut ostlemist ei poolda, siis pole mõtet üldse selliseid ostuüritusi teha. Kui me ei suuda ega taha teha päris allahindlusi nagu mujal maailmas, siis võib olla lihtsalt ei ole mõtet iga tava üle võttagi? Kui me ei oska. Lihtsalt teeme selle pärast, et Ämeerikas on? Milleks meile Black Friday, mis on täpselt samasuguste allhindlustega ja sama kehvade valikutega nagu iga teine nädalavahetuse pakkumine? Võtke õppust näiteks sellest netipoest. KÕIK asjad on KUNI 40% allahindlusega. Osa asju ka -80%. Kas te arvate, et nad müüvad mustal reedel kahjumiga? Muidugi mitte, nad teenivad sel päeval (ÜHEL PÄEVAL!) jõhkralt!

Ma saan kallitest firmamärkidest orgasmi

Sõbranna saatis mulle selle artikli lingi ja te ei kujuta ette, mitu erinevat mõtet mul seda lugedes peast läbi käis. Et lõpuni aus olla, siis ka mina armastan firmamärke, aga sinnani ma veel jõuan. Ma lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et 1) pole ime, et blogijaid peetakse idiootideks 2) ma hakkan nõustuma Perekooli kägudega, kes väidavad, et blogivad vaid need inimesed, kel millestki (kasvõi mõistusest) puudu on 3)kas kõik müügiks, selles mõttes, et kas inimene ongi nii pinnapealne ja loll või vaid provotseerib, et uuesti kuulsaks (?) saada 4) kas see ongi see kuulsus, mille poole me (?), blogijad, püüdleme 5) kas nii lihtsalt toodetaksegi uusi staare – varsti hakkame nägema lugusid staar-blogija Madisest. Vist said kõik mõtted kirja, mis mind seda artiklit lugedes valdasid, nii et liigume edasi sinna kallite firmamärkide ja orgasmide poole.

Ka mina külastasin Pariisis Louis Vuittoni poodi. Jäi tee peale ette, olime ämmaga kahekesi, aega oli, mõtlesime, et miks mitte uudistada, mille pärast sabas seistakse. Nats tuli isegi nostalgia peale. Kohe kui kusagil saba oli, pidi kenasti ritta mindma, sest äkki on midagi head. Aga see selleks.?Seisime sabas ära nagu teised ja ausalt mõtlesin ka, et mis tunne oleks istuda sinna laua taha, juua šampust ja kohvi samal ajal kui teenindaja mulle hinnalist 3800eurost kotti näitaks (kindad käes, et seda kaitsta), öelda siis, et jah see sobib ja jalutada välja suure oranži LV logoga kandekotiga. Ma pean ka ausalt tunnistama, et pooled LV asjad mulle ei meeldiks kui seal poleks peal maailmakuulsat logo. Sama ka paljude teiste luksusbrändidega. Ma ihalen endale Gucci kotti, kuid ma ei ole kindel, et kott mulle meeldiks kui seal poleks tuntud logo peal. Fun fact – sain kunagi endale Versace käekoti, väga ilusa kujuga kott oli, vaid kuldne logo oli mu meelest liiast. Kangutasin selle sealt küljest ära. Kui hiljem sain teada, et tegu oli Versace logoga, õmblesin selle niidiga tagasi koti külge. Nii et ma selles mõttes ei saa staarblogija Madise üle irvitada, sest mulle meeldivad ka teatud brändid ja logod ja isegi nende kinkekotid.

melanie-pongratz-694890-unsplash.jpg

Aga. Logode hullus – kui isegi teksapükstele pidi rihma panema peale nii, et pükste firmamärk näha jääks ja “kogemata” särgiäär üles unustada, et kõik ikka kindlasti seda näeksid, jäid minu puhul 1990-aastate lõppu/2000-aastate algusesse. Nui neljaks pidin ma jalga saama Iceberg teksad ja Versace pluusi, sest püha issand jumal kui keegi peaks arvama, et ma ei saa neid endale lubada. Tegelikult ei saanudki, minu tollane poiss-sõber pidi tegema kõik selleks, et saaks mulle soovitud riideesemed osta. Just selline 1000% harakas ma olin. Nagu ka 97% teistest väikestest linnadest pärit tüdrukuid, kel oli vaja midagi tõestada.

Normaalsed inimesed kasvavad sellisest näitamisest välja ja kuigi ka mind on Norras juba ootamas pakk uute Marimekko papudega, ja ma ei jõua ära oodata, kuna need kätte saan, siis ausalt – mul oleks piinlik mu elu tipphetk oleks postkontorisse pakile jätele minek, et saaksin sealt tuntud nimega kotikesega välja jalutada. Kuulutaksin tervele maailmale, et nüüd on mu maailm palju täiuslikum, sest mul on Instagramis näitamiseks uued jalavarjud. Või et ma teeks endast pilti DKNY kotiga, tunneksin elevust Michael Korsi saadetise üle nagu oleks taevast mannat sadama hakanud. Mul on elu jooksul olnud n+1 DKNY ja MK riideeset, on ka praegu, aga need ei ole ju luksusbrändid, millega eputada? Ma pigem varjan oma MK asjade logosid, sest ma ei tea…kuidagi piinlik on näidata, et mul ka.

Mulle meeldivad tuntud ja kvaliteetsete firmade riided ja kotid ning jalanõud, aga ma ei taha, et need kaugelt karjuksid firma nime. Ma ei taha seda näidata. Kallimad ja kvaliteetsemad märgid annavad mulle lihtsalthea enesetunde ja – enesekindluse (nagu hea pesu, mida me ju ei välguta, aga mis annab hoopis parema enesetunde). Mu meelest on firmamärkidega eputamine kuidagi nii eilne päev. Aasta 2000 kui võitis see, kel oli kõige suurema Armani kirjaga valge t-särk. Praegu tundub mulle, et võimalikult nähtavaid firmamärke kannavad just inimesed, kes tegelikult seda endale lubada ei saa. Kes tahavad tõestada, et nemad ka. Või inimesed, kes ongi nii lollid, et tekitavad tänu firmalogodega kottidele sotsiaalmeedias oma võltsmaailma – vaadake mind, ma olen parem ja elan paremini kui sina.

Oo(t)d second hand´ile

Nagu ma Ostustopi grupis juba kirjutasin sattusin ma eile esimest korda Telliskivi Kirbukasse  ja ei saanud sealt kuidagi lahkuda ilma paari kleiti ostmata. Need karjusid minu nime. Üks neist maksis kaks eurot, teine kümme. Pean ka ütlema, et Ostustopi eesmärk ei ole (minu jaoks) üldse mitte midagi tarbida, vaid tarbida mõistlikult, osta kvaliteetseid asju, mida ei pea kogu aeg välja vahetama ning propageerida taaskasutust.

Tallinn on nii mõnusaid kirbukaid ja second hande täis, et ma pean ütlema, et pärispoes ostlemisest hoidumine tuleb mul ilma igasugu pingutamiseta välja. Ma lihtsalt ei näe põhjust ostukeskustesse minemisekski. Mul tuleb kananahk peale kui ma mõtlen perede peale, kelle jaoks meelelahutus või perega koos millegi tegemine on mööda kaubanduskeskusi rallimine.

Näitan teile siis üles ka oma viimase aja või lihtsalt lemmikud sekkarileiud. Et te ei arvaks, et need komplektid on kõik eile ostetud, siis oh ei, näiteks pruuni nahkpintsaku ostsin ma Tartust kirbuturult kolm aastat tagasi ühe euro eest. Üks mu lemmik riideesemeid.

Ma tahaks näidata ka asju, mis ma Idale leidnud olen, kuid millegi pärast on mu üha enam tunne, et (kuigi ta jumaldab pildistamist), ei ole minust aus tema ootd´e väga tihti näidata, sest ajalugu on näidanud, et osade lugejate viha minu vastu kantakse üle ka lapse peale ja ta ei ole seda ära teeninud. Ta ei ole tsirkuseloom ning ma püüan teda säästa võimalikust tulevasest koolikiusamisest.

18386469_1384063334965540_447176113_n.jpg

Lilleline kleit – 10 eurot Telliskivi kirbukas

18386503_1384063311632209_969290967_n

Teksajakk – Uuskasutuskeskus 2,80 eurot

Kleit – Telliskivi kirbukas 2 eurot

Kott – Telliskivi kirbukas 2 eurot

Kingad – Uuskasutuskeskus 3 eurot

18341703_1381318355240038_5525355976808819459_n

Pintsak – Humana 4 eurot

Valge T-särk – Humana 1 euro

Valged tossud – Uuskasutuskeskus 5 eurot

17974077_1361654107206463_1263526440_n

Nahkpintsak – Tartu kirbuturg 1 euro

18336613_1382117358493471_1565100508_n

Valge kleit – Uuskasutuskeskus 4 eurot

Ühtlasi pean ma kurbusega ütlema, et pean ära jätma Swap ´til You Drop riietevahetusürituse 14.05 Vääna Seltsimajas. Kahjuks peeti seda asukohta siiski liiga kaugeks, ei ole päris öko sõita autoga nii kaugele kampsuneid vahetama ning mul ei ole kesklinnas ühtegi kohta välja pakkuda. Kui keegi oskab kohaga aidata, siis see oleks muidugi vahva, AGA seniks jagame oma riideid selles samas Ostustopp2017 FB grupis. Liituge julgesti ja jagage. Mina panin esimesed oma riided vahetuseks üles. Vastu tahan valgeid t-särke. Ja kui uue portsu lisan, siis hakkan lootma, et ehk kellelgi seisavad nukralt kasutult nurgas igasugu trenniriideid.

*****

When you vist Tallinn and plan shopping here, I have to tell you a little secret. There are so many cool second hand shops in town that You do not need to go to “regular” stores or shopping malls at all.  Here are some of my favorite pieces from different second hand shops. Click on the name of the shop under photos to see their homepage. Happy second hand shopping in Tallinn. And feel free to join Ostustopp2017 (Shoppingstop2017) in Facebook where we share our best findings from second hands and also swap clothes until we drop:) 

17 eurot? Palju või vähe?

Nagu ma rääkisin käisin ma Idale villakombet otsides ka paar second hand poodi läbi. Ma olen oma garderoobi nii tühjaks teinud (ja antidepressantide tarbimisel peab jälgima kehakaalu, kahjuks need kipuvad kaalu tõstma), et ega mul suurt midagi enam selga panna polegi. Kui siia lisada veel killuke naiselikku edevust, et ikka tahaks ju aegajalt midagi uut, siis tulemuseks ongi see, et ma “laristasin” ära 15 eurot, aga mu kapis on mõned uued asjad, mida omavahel ja olemasolevatega kombineerida, nii et laias laastus sain ma endale päris mitu uut rõivakomplekti.

img_5264

Teksakleit: 3 eurot. Vabalt saab kanda ka pükste peal pikema pluusina.

img_5268

 

Mulle sellised teksakitlid meeldivad. Need on praktilised ja sobivad igal aastaajal kanda. Sellel konkreetsel oleks võinud veel pikad varrukad ka olla, siis oleks täiega rahul.

IMG_5279.JPG

Hall kampsun: 3 eurot.

IMG_5274.JPG

Must seelik: 3 eurot

IMG_5281.JPG

Linane seelik: 3 eurot, topp ja nahast käekott varasemad second hand leiud, mõlemad 1 eur

IMG_5283.JPG

Saapad: kolm eurot

IMG_5292.JPG

Ma ei teagi nüüd, saab seda siis laristamiseks või raha kokku hoidmiseks nimetada, kuid mina kutsun küll kõiki üles taaskasutusele. Taaskasutusel on ikka päris palju plusse kiirmoe ees. Omanäolisus ja väiksem ökoloogiline jalajälg vaid kaks neist;)

Go Pokemon OOTD

Ei, ma ei ole tegelikult nii moodsaks hakanud, et Pokemone taga käiks ajamas, AGA me leidsime öhtusel jalutuskäigul graffiti, mis ma arvan, et kujutab seda moodsat hullust. Kas ma panin täiega mööda?

Ja tegelikult ei ole sellel postitusel muud eesmärki kui uhkustada oma tänaste Ting og Tøy poe (osade) ostudega. Mäletate, ma tutvustasin seda poodi SIIN ja SIIN. See pood on olemas ka Lillehammeris ja kuna ma tean, et seal on päris muljetavaldav cd-de kogu, siis ma lootsin, et ehk seal mingil pöhjusel on ka kassette. Ei olnud, AGA ma sain VIIS HOOAEGA (!!!) “Mad Meni” ehk MINU UUT (mis sellest et see tegelikult on juba täiega vana) täielikku lemmikseriaali viie euro eest. Jah, üks hooaeg = 1 euro. Uskumatu.

Lisaks paar hilpu kokku KÛMNE EURO eest. Esimest outfiti näete siin. Pildid on kehvakesed, aga teate, kui pildistajat ei ole, siis ise endast pilte teha on…noh ma ei viitsinud väga pingutada ka, aga edevus ja vajadus eputada ei lasknud oodata, kuni möne pildistaja leian.

IMG_3786.JPGIMG_3795.JPGIMG_3814.JPGIMG_3824.JPGIMG_3789.JPG

Minu outfit: Pluus 3 eur, seelik 3 eur, mölemad Ting og Tøy Lillehammer;  kingad 20eur, tutikad MK, Buduaari turult; nahast käekott 1,50 eur Vintage Humana Tallinn.

Ida kleit: H&M, 1 eur, kohalik loppemarked

//No, we didn’t go hunting Pokemons, but I guess this is a graffiti of Pokemon hunt we found on our walk today. Am I right? And this post has no otherpurpose than to brag about what I found in Ting og Tøy Lillehammer today. I have talked about this shop (in Moelv) before also HERE and HERE. I went to Lillehammer shop  in hope of finding some old cassettes, they have impressive collection of dvds and CDs. I did not find any cassettes, but I got 5 seasons (!!!) of the best TV series “Mad Men” for 50 kroner. Yes, 50 kroner for 5 seasons. Crazy!

And some clothes came home with me as well. 100 kroner all together, here you see the skirt and blouse bought today. Bad photos I know, but I felt too vain and excited to wait until I will find someone to take photos. Skirt 30 kroner, blouse 30 kroner, the leather handbag I purchased in Vintage Humana last week for 1,5 euros and the shoes are two year old MK shoes bought brand new on a “loppemarked” in Estonia for 20 euros.

Ida’s dress is a local “loppemarked” finding for 10 kroner.

Second hand shopping ehk isetut heategu pole olemas

Ma olen suuuuuuuur taaskasutuse ja second hand poodide sõber. Viimased paar aastat ei ole ma põhimõtteliselt isegi kaubanduskeskustes käinud (noh nii et kohe shoppamas või nii), vaid soetan suurema osa asjadest mõnest taaskasutuspoest. Põhjuseid on rohkem kui üks, nt 1) hinnad on kordades soodsamad, 2) leida võib tõeliselt uskumatuid pärleid, 3) võid kindel olla, et sama asi ei ole igal teisel samal ajal seljas 4) heategevus.

Eile sattusin ma Moelvis juhuslikult Storgatal mööda sõitma sellisest poest nagu Ting og Tøy. Lillehammeri samas poes on suurepärane valik cd-sid ja dvd-sid (hinnad ca 2 eur/tk) ja ma tahtsin näha, kas ma ehk leian Idale mõned norra keelsed filmid. Läks nii hästi, et ma sain lisaks muule ka Kardemoni linna röövlite ja Vahtramäe Emili cd. Ja “øisteini pliiatsi”. See viimane on selline khuul lastesaade, kus mees nimega øistein õpetab joonistama, nii et natuke pingutades oskab ka minusugune täielik võhik mingeid naljakaid kasse ja trolle joonistada. Dvd kaanel on näha C tähte, mis kassiks muutus. Geniaalsed ja kihvtid ideed. IMG_3061.JPG

Endale sain ma linase Noa Noa kleidi (50nok) ja kaelaeehte (20nok) ja siis leidsin ma SELLE, mida ma juba eraldi postituses näitasin. Pluus on küll kahjuks väike (komplekt oli ilmselt valesti kokku pandud), nii et kui kellelgi on vaja rahvariidelikku pluusi suuruses 86, mul on. Kingad sain ka Idale. Praktiliselt kandmata. Täpselt parajad. 20 nokIMG_3005.JPGIMG_3065.JPGIMG_3063.JPG

Kui ma siis maksma läksin, selgus et minu kaart selles poes ei toimi. Mul oli rahakotis sularaha vaid pool sellest summast, mis vaja läks ja teate mis…ma sain täpselt 50% allahindlust. Ei mingit “mine otsi sularahaautomaat” või muud sellist, lihtsalt äärmiselt sümpaatne suhtumine.

Täna kui meie kohvreid pakkisin, sorteerisin ma ka natuke riideid ning mänguasju. Neid on ikka kogunenud. Ma otsustasin need sinna poodi viia. Mitte et ma oleks ainus või teinud midagi nii üllast, kuid mind võeti vastu nagu heategijat, keda ette ja taha tänati, nii et mul paratamatult tekkis selline hea tunne sisse. Et olen päeva õigesti alustanud või nii. Ma lubasin järgmine kord kui kohvreid pakin, jälle kriitilise pilguga asjad üle vaadata. Kellelgi on neid asju kindlasti rohkem vaja. Kusjuures osa tulust selles poes läheb Eesti, Läti , Leedu, Rumeenia abivajajatele. 2x kohe hea tunne oli. Kunagi jäi mulle kõrvu üks selline lause, et isetut heategu ei ole olemas. Ei ole jah vist. Sest mina sain vastutasuks sellele kotitäiele asjadele hea enesetunde. See hea tunne.

Kui satute siia kanti (Moelv on 20-25 km Lillehammerist), siis külastage kindlasti seda Storgatal asuvat poodi.

// I am ahuge fan of reuse and second hand/vintage clothes. I think it happened when I was preagnant with Ida that I suddenly almost stopped shopping in “real” stores. Of course I’ve been to shopping centres and regular shops, but I find second hand shops with much more soul. The prices are good, the choices are better, you don’t have to be worried that everyone else is wearing the same thing and then there’s of course the part of charity. It’s important to help others. I hope one day I can do more than I do now.

But back to the topic. Yesterday I by accident drove by a Ting & Tøy second hand store in Moelv. Right on Storgata. Of course I stopped, because in Ting & Tøy Lillehammer there are wonderful things to find. And they have dvd-s and cd-s. Last I bought “Once we were warriors” ( a new zealand movie, which Faylyn introduced me) and “Men of Honour”. For 40 Nok. Today I hoped to find some movies and cds to Ida. In Norwegian, so that perhaps she will keep a bit of Norwegian language when we move back to Estonia. I found more than I could expect. Two fairy tale cd-s and some movies she likes. 20nok/pc. 

For myself I found a linen Noa Noa dress for 50 nok and a necklace for 20 nok and then the festdrakt for Ida, which I showed in last post. 

IMG_3047

When I wanted to pay we found out that my credit card is not working in this shop and I only had a bit of cash in my wallet. To little to pay for everything. And you know what -. I got a discount. “It’s enough with what you have” the lovely lady in the shop told me. I was so surprised of her kindness. 

Today when I was packing our suitcases I thought we have too many clothes and toyes. I decided to take them to this shop. As a thank you for yesterday. I didn’t do anything special, but the lady who was working there thanked my like i was some kind of a saint. And it was such a good feeling to start the day so positively. I promised to come back with more things later in September or October. I especially liked that one of the purposes of the shop is to help people in need in Estonia, Latvia, Lithuania and Romania. Life in Estonia looks pink and bubbly on magazines, but the reality is somewhat different. Especially in small places. 

Anyway when you are in Moelv (it’s 20-25 km) from Lillehammer, between Hamar and Lillehammer, make sure to visit the shop on Storgata. It’s filled with kindness, warmth and good prices and nice things.