“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Täiesti väljamõeldud lugu. Kõik tegelased, kohad, sündmused ja olukorrad on välja mõeldud ning igasugused sarnasused päriselu ettevõtete või inimestega on täiesti juhuslikud. Kui keegi end siiski ära tunneb, siis on see üksnes tema enda asi.
Täna on koondamisteated kahjuks nii tavalised, et need vist ei šokeeri enam kedagi. Selles mõttes, et jah, kuradima ebameeldiv on see ikka. Ühel hetkel on töö olemas, järgmisel mitte. Arved aga millegipärast ei kao kuhugi. Aga ühiskondlikult pole see enam uudis, pigem kahjuks kurb ja raske reaalsus.
Kui mult viimase Q&A ajal jälle mitu korda küsiti, miks ma blogimise lõpetasin, siis mõtlesin, et olen sellest vist juba sada korda rääkinud. Tõsi küll, pigem läbi lillede, sest ma ei tahtnud tekitada lisadraamat. Nüüd on sellest juba piisavalt aega möödas ja saan ilmselt ausamalt rääkida.
Mul on peas või hinges mitmed teemad, mis justkui vajavad välja kirjutamist, et mitte pahaks minna ja vinduma jääda ning nii nagu ma juba Facebookis ka kirjutasin, ei ole ma suutnud välja mõelda, kas tulla blogisse tagasi või anda Patreonile aega, et ta nö minu külge kasvaks. Ja kõige olulisem küsimus, et kas üldse ongi vaja blogida? Nendest isiklikematest asjadest? Saan ma sellest rohkem kasu või kahju? On sel sisul üldse tarbijaid? Kui blogi tegin tasuliseks siis lugejate arv langes 4-5 korda, aga pean ütlema, et mind rahuldas see seltskond, kes alles jäi ja oli ka nõus tasulise blogi eest maksma. Nii et vaatame, kuidas siis läheb nüüd (jätan tutvumishinna 1,99 eur/kuu peale aasta lõpuni).
Igatahes. Minuga on selline lugu, et ma ei saa mitte kusagil hakkama. Kui kunagi noorena oma esimestel töökohtadel olin, ei tulnud ma selle pealegi et oma oskustes kahelda. Mäletate ju seda juttu haagistest ja veopeadest? No jäid maha, siis jäid, kasutavad ilma veopeata. Stress või pinge või ülemõtlemine olid mulle tundmatud mõisted ja kõik tuligi kuidagi kergelt. Võib oli see ebaadekvaatne enesekindlus, võib olla ükskõiksus, võib olla segu neist mõlemast. Aga ma ei kahelnud kunagi, kas ma saan hakkama. Sain. Alati. Igal pool.
Eile käisin ühe kooli „Stereotüübi õpi- ja töökeskkonna“ avamisel. Hiljem arutledes jäi mind saatma üks mõte: naised kipuvad sageli iseennast pisendama ja on endiselt valdkondi, kus naistel tuleb oma pädevust rohkem tõestada kui meestel. Olen aastaid töötanud ehitusvaldkonnas. Ajal, mil tegemist oli veel palju tugevamalt meestekeskse maailmaga kui täna. Mäletan pilke ehitusobjektil, kui kohale ilmus kleidi ja pärlitega naine. Nagu välimus oleks automaatselt määranud selle, mida ma tean, oskan või mille eest vastutan. Kunagi Trondheimis sattusin koos kolleegiga lausa olukorda, kus meid lennujaamas hakati küsitlema nii põhjalikult, et mulle jäi mulje, nagu peetaks mind mailorder-pruudiks, kes on koos oma kupeldajaga kohale saabunud. Ma ei olnud kuidagi väljakutsuv, lihtsalt tavalises klassikalises mustas kleidis, pärlites ja lahtistes jalanõudes.
Ehitusplats oli täis punastes kiivrites töömehi, pori, betooni ja killustikku. Muidugi pole ime, et silma paistsin. Eriti siis, kui viimaseks aksessuaariks sai punane ehituskiiver. Pärlid ja punane kiiver. Nii jäin ma norralastele meelde. Aga riietusest hoolimata saime me töö endale. Statoili uue hoone projekti Stjørdalis.
Mäletan ka väga hästi, kuidas jällegi kleidist ja pärlitest hoolimata tõin (koos hea tiimiga muidugi) hiljem “koju” ühe ettevõtte 20-aastase tegevusajaloo suurima objektivõidu. Eestisse tööle tagasi tulles vaatasid mõned meeskolleegid mulle juba ette kaastundliku pilguga otsa, nagu öeldes: „Pole midagi, ega me ei oodanudki, et me selle hanke võidame.“ Aga me võitsime. Ma olen sellise pisendamisega omajagu kokku puutunud. Seda enam, et olen alati olnud seda meelt, et ma ei hakka riides käima nii nagu eeldatakse, et üks inimene, kes on asjalik ja teab oma asja käima peaks (loe ka minu rõivaste töötoa mõtteid) Teate ju küll – lipsu ja ülikonnaga tüüp on automaatselt asjatundja, väljaveninud kampsunis ja kootud mütsiga tüüp mitte nii väga. Kleidid ja kontsakingad on veel eraldi teema. Stereotüübid. Räägime küll, et kõik on võrdsed ja milleks meile selliseid programme vaja on, aga siis teed hommikul kohvi kõrvale uudised lahti ja loed:
Mind teeb kurvaks, et 2026. aastal ei pisenda naisi ainult osa meestest. Vahel teevad seda ka naised ise. Ausalt öeldes tekkis küsimus: kas naisajakirjanikul hoiti revolvrit oimukohal, et selline lugu kirjutada? Või käib toimetustes võistlus, kes suudab panna kõige sisutühjema ja stereotüüpsema pealkirja? Sest samal ajal räägime avalikult naiste enesekindlusest, julgusest ja vajadusest stereotüüpidest välja murda. Aga siis toodame ise sisu, mis neid samu stereotüüpe taastoodab.
Mees läheb lapsega trenni ja teda kiidetakse kui eeskujulikku isa. Naine viib lapse trenni ja see tundub iseenesestmõistetav. Mees läheb komandeeringusse ning räägitakse tema karjäärist ja pühendumisest. Naine läheb komandeeringusse ning esimene küsimus on sageli: „Aga kus lapsed siis on?“ Mees saab kõrge ametikoha ning tähelepanu on tema kogemusel, visioonil ja saavutustel. Naise puhul jõutakse hämmastavalt kiiresti tema välimuse, pereelu või emarollini. Asjadeni, millel ei ole tema tööalase pädevusega otsest seost. Ja siis imestame, miks naised mõnikord iseennast tagasi hoiavad.
Kõige huvitavam on see, et pärast eilset üritust kuulsin ka mõtet: „Mis sellest sooneutraalsusest ikka rääkida? Minul pole küll mingit probleemi.“ Aus vastus on, et minul ka mitte. Ma ei tunne (enam) iga päev, et peaksin naisena võitlema selle nimel, et mind tõsiselt võetaks. Olen saanud oma tööd teha, vastutada, otsustada ja tulemusi saavutada. Aga minu isiklik kogemus ei ole ühiskonna kogemus. See, et minul on läinud hästi, ei tähenda, et probleemi ei eksisteeri. Seepärast ongi sellised projektid olulised, sest stereotüübid ei kao ära lihtsalt sellepärast, et meie neid enam ei märka. Need avalduvad seal, kus eeldame automaatselt, kes viib lapse trenni, kes jääb haige lapsega koju, kes loobub komandeeringust, kes sobib juhiks, kes on „ambitsioonikas“ ja kes „lihtsalt pereinimene“. Need ilmuvad küsimustes, mida me isegi ei teadvusta. Ja vahel on kõige kurvem see, et neid ootusi aitavad alal hoida inimesed, kes peaksid neid kõige paremini mõistma.
Täna tundub mulle aga, et oleme jõudnud veel ühe huvitava verstapostini. Asi on muutunud nii absurdseks, et isegi meesministrid on hakanud sellele tähelepanu juhtima. Kui ka nemad näevad, et naisministrite puhul räägitakse liiga tihti kõigest muust peale nende töö ja kompetentsi, siis ehk on aeg tunnistada, et probleem ei ole väljamõeldis ega järjekordne „võrdõiguslikkuse jututuba“. Ma ei hakka üldse isegi rääkima sellest, et meil on ministrid ja NAISministrid. Kuidas nende stereotüüpide ja võrdõiguslikkusega ikka lood on meil?
Probleem on päriselt olemas. Tegelikult peaksime 2026. aastal olema jõudnud kohta, kus inimese töö väärtust ei mõõdeta tema soo, riietuse, perekonnaseisu ega selle järgi, kas ta on ema või isa. Kui tahame päriselt stereotüüpe murda, peame neid kõigepealt märkama. Ka seal, kus need meid ennast otseselt ei puuduta. Seepärast on mul hea meel, et neid teemasid üldse käsitletakse. Ja olen ma täna pettunud, sest me ei saa ühe käega rääkida stereotüüpide lõhkumisest ja teisega neid ajakirjanduses, avalikus arutelus ning igapäevastes hoiakutes uuesti üles ehitada.
Kas teie teate seda tunnet kui reisi eel kohe tekib vastupandamatu soov oma garderoobi värskendada? Sest mitte midagi ei ole ju selga panna ja pealegi tahaks natukene noobel ka välja näha. Ei taha ju samade riietega fotole jääda, millega alles sai käidud ettevõtte peol/pulmas/sünnipäeval/eelmisel reisil. No kui teie seda tunnet ei tea, siis mina tean. Nüüdki on selline tunne. Üks reis ukse ees ja mitte midagi pole selga panna. Samal ajal kui asjad ei mahu garderoobi ära, eksju.
Ja siis käis mingi klikk. Ma ei tea täpselt, kas selleks andis tõuke töötuba, kus ma nädalavahetusel käisin. Või oli see see veidi ootamatult taasavastatud enesekindlus, mis koondamisega korraks kaduma läks. Või oli see nende kahe koosmõju või üldse midagi kolmandat, aga vahet ei ole. Ma tulin sealt töötoast ära, pea täis värskeid mõtteid, sealhulgas hullumeelseid mõtteid kapselgaredroobi suunas. Miks hullumeelseid?Ma ei ole kunagi olnud selle suuna austaja, sest riided ja mood ja aksessuaarid ja kingad ja…No mulle lihtsalt meeldivad riided, ma ei saa sinna midagi teha. Ja nüüd siis sellised mõtted. Ma otsustasin endale esitada väljakutse. Võib-olla isegi kaks. Ma jätan kappi alles ainult lemmikud. Ja reisile püüan kaasa pakkida nii, et erinevaid asju omavahel kombineerides tekiks tunne nagu oleks mul kuueks päevaks kaasas 18 outfit‘i. Saab olla noobel, saab olla värskendatud garderoobiga ja ei tarbi üle. Ei pea Marekile ka pinda käima, et garderoob liiga väike on.
Ühel päeval potsatas mu töölauale teema “ligipääsetavus”. Mõtlesin, et mida mina sellest teemast tegelikult siis tean ja kuidas ma oskan midagi kaasa öelda, sest tõepoolest ei ole mul selle teemaga (õnneks) isiklikku kokkupuudet. Aastaid tagasi ehitusvaldkonnas töötades puutusin küll põgusalt kokku universell utformingu ehk universaalne disainiga, mis tähendab, et keskkond ja teenused luuakse algusest peale kõigile sobivaks, mitte ei kohandata neid hiljem ainult teatud kasutajarühmade jaoks, aga siiski ei saa öelda, et mul oleks liiga palju teadmisi sellest.
Küsi ja sulle antakse. Ma küll muidugi ei küsinud, kuid juhtus ikkagi nii, et kuu aega tagasi oli Idal vaja teha jõu ja ilunumbreid, sõprade ees esineda ning oma sääreluu seeläbi murda. Nii et saime omal nahal kogeda, mida tähendab ratastooli ja karkudega ligipääsetavus. “Kas mul jääb nüüd kontsert ära?” oli ta esimene küsimus ning kuigi ma vastasin, et ei jää, lähme kasvõi ratastoolis, ei olnud ma tol hetkel ka ise kindel, kas ja kui võimalik see tegelikult on. Emana olen ma õppinud ära sellistes olukordades, kus last vaja rahustada, kasutama väikeid valgeid valesid samas kui enda sees on stress. Paljud võib-olla mõtlevad, et mida mina stressan, ise kukkus oma jala katki, ise on süüdi, ongi karistuseks, et ei saa kontserdile, kuid mina nii jäik olla ei oska. Ma ei fänna kedagi ega midagi, seepärast mulle meeldib tegelikult vaadata, kuidas noored oma lemmikuid jumaldavad ning emana tahtsin ma anda parima, et laps saaks võimalikult hea kontserdielamuse kipsist/ratastoolist hoolimata. See tundus esimese hooga raskem kui ma arvasin.
Rannarootsi uus grillliha reklaam on viimaste päevade jooksul tekitanud sotsiaalmeedias erakordselt tulise arutelu. Harva juhtub, et ühe lihatoodete reklaami alla koguneb sadu kommentaare, ähvardusi boikotiks, üleskutseid toodet rohkem osta, viiteid reklaamiseadusele ning isegi pöördumisi erinevate riigiasutuste poole.See tähendab ühte: reklaam ei jätnud kedagi ükskõikseks.
Minu esimene reaktsioon oli pigem positiivne. Ausalt öeldes ei saanud ma kohe arugi, millest täpselt jutt käib. Alles mõne hetke pärast jõudis kohale sõna “sibul” kahetähenduslikkus. Ja just selles peitus reklaami tugevus. Sõnamäng oli terav, meeldejääv ja piisavalt nutikas, et panna inimene hetkeks peatuma.
Estonian Fashion Festival ei ole lihtsalt järjekordne moeüritus, vaid kord aastas toimuv jätkusuutliku moe suursündmus, mille keskmes on kolm eriilmelist etendust: Mood-Performance-Tants, Antoniuse moeetendus ja OmaMood. See on festival, kus mood ei ole ainult esteetika, vaid ka seisukoht. Festival sünnib Pallase, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tartu Loomemajanduskeskuse koostöös ning on pälvinud rahvusvahelise A Greener Future sertifikaadi ehk tunnustuse päriselt jätkusuutliku sündmusena. Ja jätkusuutlikkus ei ole siin vaid nö moesõna, vaid see päriselt on siin oluline.
Mina käisin sel aastal Mood-Performance-Tantsul Jaani kirikus ja Antoniuse moeetendusel ERMis. Viimastel aastatel olen kuidagi väsinud moeüritustest, kus fookus tundub sageli olevat pigem sellel, kes kohal on ja mida kannab, kui sellel, mida moel tegelikult öelda on. Vahel jääb mulje, et mood on muutunud millekski, mis lõhnab rohkem sponsorluse ja jaekaubanduse järele kui päris loomingulise väljenduse järgi. Loomulikult on erandeid – väikseid, siiraid ja väga ilusaid etendusi –, aga suuremates formaatides kipub see tunne vahel siiski tekkima. Estonian Fashion Festival ei olnud aga lihtsalt teistsugune, vaid lausa vastupidine. See ei olnud värske tuuleiil, vaid korralik tuul, mis raputas kaasa ka minu enda mõtteid.
Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.
Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?
Screenshot
Screenshot
Screenshot
Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?
Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.
Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.
Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.
See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?
Tartlasena ei ole mul Linnahalliga seoses erilisi nostalgilisi tundeid, seega minu arvamus ei ole “nostalgiline heietus”, vaid pigem mõtted avalikust linnaruumist ja arhitektuurist.Olengi seal vist vaid ühe korra käinud muusikali vaatamas. Pakun, et see oli “Helisev muusika”, aga pead ei või anda. Muusikal nagu aru saada kustumatut elamust ei pakkunud. Küll aga pakkus elamust hoone ise, just välisilmelt. Midagi selle massiivse betoonmonumendi juures oli korraga nii võõrastav kui ka kummaliselt ligitõmbav. Need lõputud betoonastmed ja vaated. Hoone omamoodi robustsus, aga ka elegantsus, treppide geomeetriline rütm ja mere lähedus lõid koos mingi täiesti oma atmosfääri. Kuigi muusikal, mida ma seal kunagi vaatasin, piletihinda ei väärinud, siis Linnahalli välisilme avaldas muljet. Kutsus ka hiljem tagasi.
Nii nagu kutsub mind Oslos olles iga korda tagasi Oslo ooperimaja. Selles on midagi meditatiivselt ligitõmbavat. Ooperimaja katus on avalik linnaruum, kuhu võib minna lihtsalt istuma, jalutama või merd vaatama. Valge marmor, mis ulatub otse fjordi kaldalt üles katusele, loob tunde, nagu kõnniksid üle vee. See helge, lauge kaldtee tõmbab kõrgemale, lähemale taevale ja avaramatele vaadetele. Ja need vaated… Need on kindlasti üheks põhjuseks, miks ma sinna ikka ja jälle tagasi lähen, kuid sama palju paelub mind ka selle hoone olemus. See on nagu arhitektuurne paus koht, kuhu minna hingetõmmet võtma, mõtteid koguma või lihtsalt vaadet nautima, ilma et peaks midagi muud tegema.