“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Peab olema pime või üldse mitte internetis käima, et mitte osa saada ühe muinasjutu skandaalsest (vist ikkagi) lõpust. Isegi kui ei taha, siis eile iga kord kui ma Facebooki lahti tegin hüppas sinna ette uus artikkel antud teemal. Suuremast osast neist olen ma lugenud vaid pealkirju, aga kuna ma mingis meeltesegaduses kunagi tellisin Õhtulehe või Delfi või mõlema digipaketi, siis mõned artiklid on mulle tellijana avatud ja natuke olen minagi teemaga kursis. Osaliselt ausalt uudishimust, et mida siis veel.
Aga on nii palju asju, millest ma aru ei saa.
Võib olla olen ma valesti aru saanud, aga mis kuradi sõbranna see “Kroonika” ajakirjanik on. Või kuidas teda saab pidada sõbrannaks, kui tema ainus mõte tundub olevat müüginumbrid ja kuidas sellest teemast viimast võtta. Okei, avaldasid loo, tõid koledused päevavalgele, aga nagu MIKS SINA OLED SEE, kes mingites podcastides teemat analüüsib, intervjuusid annab ja naispoole suuvooder on. Mhm, on küll ajakirjaniku töö, aga siis ära esitle end sõbrannana, vaid ole lihtsalt ajakirjanik ja tee oma tööd, nii on lihtsalt kahepalgeline. Vastik hakkab, päriselt. Kui oled sõbranna, lisaks ajakirjanikule olemiseks ja sinu motiiv pole olnud vaid sõbrannatada selleks, et nägid mahlakat lugu, siis aita päriselt. Ära kirjuta mikroahjudest ja mingitest ebaolulistest teemadest, mis klikke toodavad, vaid aita oma sõbrannat. Või sa ei näe, et ta vajaks päriselt abi? Ma küll ei ole arst, aga kui oleksin sõbranna, siis ma näeksin seda ja mõtleks sellele rohkem kui müüginumbritele.
Sellest seebiooperi osast ma saan aru. Üks ütleb üht, teine ütleb teist, esimene lükkab ümber, blablaablaa…Ajakirjanike kukub töö lihtsalt sülle. Aga osad artiklid on nii absurdsed, et ma lihtsalt mõtlen, et kas ajakirjanikud ongi sellise karjääri üle õnnelikud, et “emme, vaata, ma kirjutasin veel ühe artikli”. Meespoole autoistmel olevast pudelist, mis näeb välja nagu libesti või kehaõli. 13-aastased olete, et selline pudel kellegi autoistmel teile šokeeriv ja/või skandaalne tundub?
Siis see koduvägivalla osa. Ma ei kavatse kahtluse alla seda, et vägivaldust ja tülisid ei olnud, ma ei ole uurija ja tean sellest vaid nii palju kui ühest ja teisest kohast kuulnud olen või nüüd ka lugenud. Mis mind teeb kurvaks on fakt, et koduvägivallast, mis on nii tõsine teema, on tehtud tsirkus. Ja see pole esimene kord, ka varasemalt on neid skandaalseid suhteid avalikkuse ette tiritud ja tänu selle ümber kerkinud tsirkusele polegi lõpuks selgeks saanud, kas ja kes oli kannataja või elasid koos lihtsalt pooletoobised, kes tahavad üksteisele ära panna. Sama muster kordub uuesti. Tõsine teema tuleb välja ja aina enam hakkab osapoolte endi poolt ilmuma killukesi, mis võib anda aimu, et kumbki ei räägi tõtt. Koduvägivald keeratakse seebiooperiks, meelelahutuseks ja tsirkuseks ning see teeb mind kurvaks. Ma tean koduvägivallast palju, rohkem kui tahaksin ja tean, mida see tähendab ning miks on minu arvates oluline, et sellest ka räägitakse. Näiteks olen ma väga tänulik ühele naisele, kes kunagi mulle oma loo rääkis. Sellised lood võivad teistele sarnases olukorras olevatele naistele olla toeks. Aga sellised skandaalsed lood seavad teema tõsiduse kahtluse alla, teevad naeruväärseks. Seda ei tohiks teha. Koduvägivald on midagi sellist, kus vaid mõte vägivallatsejaga (sel hetkel) koos olemisest paneb hirmu tundma. Hiljem muidugi lepitakse ära ja kõik läheb ilusasti edasi kuni järgmise samasuguse vägivallatsemiseni, aga fakt on see, et ükski terve mõistuse juures olev inimene ei tee sellise teemaga nalja lihtsalt “because I have the oppertunity”.
Ja lõpetuseks – no miks inimesed ise endale auku kaevavad? Kõige pealt avameelsed intervjuud, lubadus sotsiaalmeediast eemalduda ning endaga tegeleda, järgmisel hetkel teadaanded, et ollaks viimased paar tundi vaid ajakirjadele intervjuusid andes veedetud ning lõpetuseks hoop, et “ajakirjandus, laske jalga, ma tahan rahu”. Ma ei saa aru. Kas rahu soovimine ei tähendaks seda, et siis ei peeta intervjuumaratone? Või siis ollakse nii naiivne ja arvatakse, et ajakirjandus kirjutab vaid seda, mida üks või teine osapool soovib? On ju teada, et ajakirjandus on hunt, ma ei imestaks kui varsti hakkavad intervjuusid andma ka endised sõbrannad, kes siiani poolsaladuslikult kommentaariumites lõugu lõksutavad – noh et saaks ka ikka oma 15 minutit kuulsust, ja otsitakse välja endised töökaaslased stripibaaridest ja mujalt. See oli ju teada, et ei ole vaid nii, et avaldad oma loo ja kõik. Kui kõik ei ole nii must ja valge, siis enne loo rääkimist tasuks endale selgeks teha, mis edasi võib juhtuda ja paar sammu ette mõelda.
Ma ei saa aru. Ja mul on nii kahju, et tõsisest teemast ja süüdistusest sai meelelahutus. Haiglane meelelahutus. Kõik saavad oma osa ja natuke feimi. Kas siis feim ongi hoopis selles loos kõige olulisem? Kurb.
Ausalt, mul oli reedel nii kopp ees sellest hambateemast, et mõtlesin juba, et kõik, ma annan alla – jään selliseks nagu olen ja harjun ära sellega, et keegi ikka mõne kuu aja tagant kusagil anonüümselt kirjutab, et issand jumal, kas tal peeglit pole, et ei näe, mis seal suus on ja see on ju tänapäeval nii lihtne, et miks ta juba midagi ette ei võta.
Sellest ma olen juba kirjutanud kui kaua mu hammaste remont juba käinud on. Sellest olen ma ka kirjutanud, et kui ma lõpuks mõtlesin, et okei, müün ka mõne neeru maha nagu teised popid blogijad ning lasen saadud raha eest endale “kivisaare naeratuse” teha, siis selgus, et see pole võimalik. Või noh on, aga arstid ütlesid, et nemad seda ei tee, sest tõenäosus on, et hambad kukuvad välja ja siis olen ma lihtsalt tühja maksnud. Ja ei ole see hambaravi nii odav nagu mulle siin vihjatud on (ikka anonüümselt). Seega jäi ära. Lõpuks leidsin ma siis koha, kus me mu hambad pidime korda saama kapedega. Uskuge mind see oli rõõmus päev. Lõpuks ometi hakkab midagi edasi liikuma.
Reedel läksin rõõmsalt arstile. Okei, valetan, ei läinud rõõmsalt, sest ma teadsin, et suure tõenäosusega hakatakse mul tarkusehambaid välja tõmbama. Ja mis siis selgus? 2631870 põhjust, miks mu hambaid ka kapedega korda ei saa. Ma olin pettunud. Nagu mismõttes? Jälle? Jõudsime siis ikkagi nii kaugele, et teeme kompromissravi. Nali minu kulul, et maksma läheb see ikka sama palju kui ka terve ravi läheks.
Ühesõnaga, parim, mis me teha saame on see, et saan hambad tahapoole ja sirgeks. Vahed jäävad ikka, sest arst ei riski sellega, et tõmbaks mul tarkusehambad välja, mille tagajärjel võiks välja kukkuda üks suretatud juurega hammas, mille külge kape üks ots oleks kinnitatud ja… ma isegi enam ei süvenenud ja/või ei saanud aru. Ütlesin, et mis seal siis ikka – teeme vähemalt nii palju ära kui saab. Mis mul muud üle jääb? Plussiks oli muidugi see, et pääsesin tarkusehammaste väljatõmbamisest, aga ikkagi…
Ja siis inimesed mõnitavad, et miks sa midagi ette ei võta. Sellistel tahaks küll vastu vahtimist anda nii, et neil hambaid kahte lehte lendaks. Aa, aga positiivne on see, et kui ma viimane kord hammastest kirjutades olin päriselt kurb kurb, siis täna tunnen ma, et hambad hammasteks, korraks teeb kurvaks, aga samas on elus nii palju asju, mis on hästi, et nüüd maailma lõpp ka ei ole, et ma välimuselt täiuslik ei ole. Õnneks ei Marekit, töökaaslasi, sõpru ega koostööpartnereid pole ka minema ehmatanud.
Teate, minul on nüüd ükskõik, mida minust peaks arvama härra Lõvi või keegi teine, aga ma tunnen, et ma pean selle otse ja ausalt välja ütlema. Ma ei jälgi härra Lõvi, sest ta on mulle ebasümpaatne (sama ei ütle ma tema kaasa kohta, lihtsalt vahemärkusena), ma ei “heidi” teda, vaid tema olek ja väljaütlemised on minu jaoks ebasümpaatsed, küll aga ei õnnestu päris nii elada, et tema tegemistest midagi ei tea. Näiteks tegin lahti Õhtulehe ja sealt ta jälle mulle vastu vaatab. “Nunnu kiisupilk” ees ja räägib avameelselt viljatusest. Tõsine teema ja selle üle naerda või ilkuda ei ole ilus, aga fakk, kus ma tunnen kui silmakirjalik see on. Kui palju on olnud neid teemasid, mille kohta inimesed on reaalselt sadu korda küsinud ja saanud vastuseks “see on liiga isiklik”, “me ei pea kõigest isiklikust rääkima” ja siis otsustab härra Lõvi, et steriilsusest rääkida ei ole liiga isiklik ja jagab kenasti linki, et “tõstame teadlikkust”. Nagu jaa, okei, tõesti ka sellistest teemadest tulebki rääkida, absoluutselt nõus, sest muidugi võib olla inimesi, keda see teema väga puudutab, aga kes seda häbenevad. Ka mina sain kümme aastat tagasi arstilt diagnoosi, et olen viljatu. Ma tean neid tundeid, mis selline diagnoos võib tekitada. Ühesõnaga ma absoluutselt ei vähenda selle teema tõsidust ja olulisust sellest rääkida. Aga.
On üks “aga”. Kuidas saab võtta tõsiselt inimest, kes sokutas salaja ära oma kassid ja valetas nii, et silm ka ei pilkunud. Ja jällegi, ma ei ütle midagi selle kohta, et lemmikloomad ära antakse, seda tuleb kahjuks ette, et inimene, kas eksib, on allergia, ei sobi loomaga, mida iganes, aga kui seda tehakse salaja ja valetades, siis ma mõistan vägagi inimeste pahameelt. Minul endal ajab harja punaseks see, et nii suure jälgijaskonnaga staarpaar ei tahtnud siis “teadlikkust tõsta”. Või edaspidi kui selgus, et kassid anti varjupaika, siis ei tulnud pähe “tõsta teadlikkust” sellest kui palju kasse ja koeri on varjupaikades ning neid näiteks toetada?
Maksnud ära oma trahvid ja mitte kakelnud ning tembeldanud pahadeks kõiki teisi. Ole inimene ja toeta siis varjupaiku kui ka su enda kiisud peavad seal uut kodu ootama. See oleks teadlikkuse tõstmine ja see oleks positiivne suunamudimine. Saaksite soovitud tähelepanu ja ei peaks pidevalt draamasid välja mõtlema. Aga ei – see teema oli liiga isiklik ja kõik, kes julgevad kritiseerida, on automaatselt halvad. Päriselt tekib küsimus, mis inimestega tegu on, kes absoluutselt biiti ei jaga, mida peaks jagama ja mida ei peaks. Või et selline sobiv valikuline jagamine on lihtsalt nii pagana silmakirjalik.
Täiesti siiralt ütlen ma , et müts maha näiteks Malluka ja Thyme0ut ees, kes on nii head eeskujud sellest, kuidas oma jälgijaskonda kaasates head teha. Kui tihti nad aitavad, toetavad, jagavad teiste abipalveid. Ja nad mõjuvad siiralt ning ausalt. Võtame kasvõi selle kui Mallukas oma “põrgujänesele” uut kodu otsis. Ei valetanud, et on elus ja tervises ja/või maal vanaema juures, vaid rääkis ausalt, et ei tahaaaa ning leidis talle uue kodu. Pole ka siis ime, et nende üleskutsetele head teha inimesed alati reageerivad. Mu meelest on see nii tore, et inimesed ei aja vaid feimi taga, vaid teevad ka ise midagi head. Ei ole silmakirjalikud…vabandage väljenduse eest, keigarid.
Ja palun selgitage mulle, miks ajakirjandus selliste silmakirjalike inimeste peale leheruumi raiskab? Sest see on ju raiskamine?
Kuna mul on mitmeid vallalisi sõbrannasid, siis et keegi jumala eest ei arvaks, et ma nendest kirjutan, vannun käsi südamel, et see pole teist. Kohtusin paar nädalat tagasi ühes seltskonnas umbes endavanuse naisega ja pärast temaga vestlemist ma lihtsalt tundsin, et tahan kirjutada, miks ma arvan, et ta ikka veel vallaline on. Võib olla ma teen liiga kõikidele vallalistele naistele siin maailmas, aga ausalt kui naine tahab suhet (mõni tahabki vallaline olla ja see on okei), aga kui inimene ise tunnistab, et ta tahab nii väga suhet, siis ma pean küll illusiooni purustama ja ütlema, et prints valgel hobusel on pigem olemas vaid muinasjutus. Tuleb mõned konnad ka ära suudelda (jaa jaa, klišee) ja ausalt igal inimesel on mingi “viga” küljes, ei saa otsida täiuslikku inimest või täiuslikku ettekujutust sellest, milline on täiuslik inimene. Kui ma Marekiga tuttavaks sain, siis ta kandis dresse. Ma ei kannata absoluutselt dresse, aga ometi ei jätnud ma selle pärast temaga suhtlemata, sest ma vaatasin natuke sügavamale. Meil on erinev filmi-, muusika- ja raamatumaitse, ma oleks võinud suhtlemise pooleli jätta, sest ei saa temaga suhelda kaunitest kunstidest. Palju asju olid meis nii erinevad, aga aastatega oleme me muutunud nii sarnaseks, kuigi oleme jätkuvalt erinevad (saate ju aru, mida ma mõtlen). Me ei ajanud kumbki taga täiuslikkust vaid oleme täiuslikuks teinud selle, mida armastame (jaa jaa, veel üks klišee).
Aga siis see naine. Väga kena naine, ja teadis seda ka ise. Oli endale teinud Tinderi konto ja rääkis siis, milline põhjakiht seal koos on. “Ma olen ju palju rohkemat väärt” ja “seal ei ole minu sarnaseid inimesi” olid kaks põhilauset, mida ta korrutas. Jumala eest, mõtlesin mina, äkki ei hakkaks kohe mingit “perfect matchi” otsima, vaid lihtsalt suhtleks inimestega. Avastaks, et ehk ei peagi kohe päris sarnane olema ja äkki ei peaks kohe hakkama mõtlema, et kas saaks abielluda ja lapsi saada. Äkki lihtsalt suhtleks ka endast veidike erinevate inimestega? (Oi, ma tean, mida üks mu sõbranna selle peale ütleb. Ta alati imestab, kuidas mul saab olla seinast seina tuttavaid:D) Selle erinevuste koha pealt oli mul hiljuti hästi huvitav vestlus oma sõbraga. Et kuidas me automaatselt, alateadlikult blokime vestluskaaslasena ära inimese, kes ei ole meie sarnane oma välimuselt. Maika ja kuldketiga vend vs kalamaja hipster, latekskleidis tibi vs minusgune kampsunis tädi jne. Aga et sõjaväes kui kõik kandsid vormi, siis ta sellele ei mõelnud ja alles hiljem kui kõik panid tagasi oma erariided, avastas ta, et ta oli ühise keele leidnud inimesega, kelle ta riietuse pärast oleks muidu vestluskaaslasena välistanud, ja ei klappinud üldse inimesega, kes välimuselt oli tema sarnane. See oli huvitav mõte ja tähelepanek. Ja nii on ka selle Tinderiga. Ehk ei peaks otsima täpselt enda sarnast inimest? Mul hea teoreetik olla, sest ma ei tea tegelikult Tinderist mitte midagi, aga osalesin alles ühel webinaril (küll juhtimisalasel), aga üks mõte jäi ka sealt meelde:
Tagasi selle naise juurde. Ma ei tea, miks ta näitas meile oma vestlusi paari mehega – ilmselt selleks, et näidata, et mehed on debiilikud, aga nende vestluste põhjal ei saaks öelda, et need mehed päris debiilikud on. Noh ütleme, et mees püüab flirtida, võib olla natuke kohmetult ja ehk isegi piinlikult, aga kui sellele rämeda sarkasmiga vastata, siis ma mehena tõmbaks ka uttu. Ja mõelge nüüd ise kui sarkastiline peab sarkasm olema kui isegi mina, kes ma olen äärmiselt sarkastiline, tunnen, et minnaks üle piiri. Mu meelest on sarkastilised naljad okeid oma tutvusringkonnas, seltskonnas ja inimestega, keda sa tead, kes tunnevad sind ja sinu huumorit ning isegi kui teinekord on nali liiga terav, siis neelavad alla, sest tunnevad sind ja on sellega leppinud. Aga kui keegi minuga esimestes vestlustes oleks megasarkastiline, siis ma ikka mõtleks küll, et ju ma ei paku huvi.
Või siis edasi, et appikene, ta ei teadnud seda kirjanikku ja seda raamatut ning polnud kuulnud midagi sellisest toidust või polnud seal ka käinud ja nii edasi. Ma võin siin tuua näite (mida ma olen vist ka juba kirjutanud), et tulin kunagi koju ja olin megaõnnelik, et nüüd juba tean, palju roovisamm on, et jäi lõpuks meelde ning Marek vastas, et issand, seda teab ju igaüks, see on elementaarne. Kui me oleks tinderdanud, siis kas ta oleks mind nüüd debiilikuks pidanud, sest ma ei teadnud tema jaoks nii elementaarset asja. Ja kas debiilik on see, kes ei tea minu arvates elementaarset asja. Näiteks millal toimus esimene laulupidu. Nagu miks juba eos inimesed ära lahterdada ja neid endast halvemaks pidada? Võib on sel inimesel mingeid muid põnevaid teadmisi? Et üksteist täiendada?
Ja ausalt, peale õhtupoolikut selle naise seltsis ma absoluutselt ei imesta, et ta ikka veel vallaline on. Nii ninakas ja lihtsalt õudne targutaja. Tahab nii metsikult suhet, aga ise ei saa aru, et oma suhtumise tõttu on juba muutunud nii kibestunuks, et see väljendub kõikide halvustamises. Jah, julgengi nii välja öelda. Sest mul oli korraga kahju nendest meestest, keda ta valimatult mõnitas.
Ma ei kirjuta nüüd ühestki konkreetsest hiljutisest juhtumist või olukorrast, vaid pigem on tegu mõttega, mida ma olen aegajalt mõlgutanud ja täna tuli meelde ning vajas ära kirjutamist. Eluliselt oluline teema, mille üle juurelda ilmselgelt.
Oletame, et ma oleks suunamudija, kelle põhieesmärk oleks feim. Mu suurim soov oleks saada Õhtulehe jt väljaannete kaantele. Ma teeksin kõik, et ajakirjandus minust kirjutaks. Ja ajakirjandus kirjutabki. Ilmuvad pikad lood, intervjuud, uudisnupukesed. Oh seda õnnetunnet ja uhkust. Emme, vaata, ma olen kuulus! Seda kõike jagatakse suurima rõõmuga oma sotsiaalmeedia kontodel. Sest no äge ja vau ja super ja kihvt! Tänatakse ajakirjandust ja ajakirjanikke. Unistused on täitunud.
Siis aga juhtub, et ajakirjandus kirjutab ka negatiivsetest asjadest, spekulatsioonidest, küsimusi tekitavatest tegudest. Ajakirjandus on järsku paha-paha, ilmuvad magedad laulusõnad ja/või tsitaadid ja solvunud avaldused, kuidas ei suudeta kunagi enam ajakirjandust tavalise pilguga vaadata, kui lame see kõik on ja kuidas häbi on olla eestlane, et kõik kiusavad. Lubatakse, et ei anta enam kunagi ühtegi intervjuud. Kuniks jälle tekib mingi sündmus, kus ajakirjanik küsib arvamust ning suurima hea meelega vastatakse küsimustele. Ajakirjandus on hea-hea.
Ma ei saa sellisest käitumisest aru. Iga semi-kuulsuse kohta vorbitakse hommikust õhtuni kümneid ja kümneid artikleid ja uudisnupukesi, igasugu jama ja igasugu täiesti ebaolulist infot, aga seniks kuni on olemas kollane meedia jäävad sellised artiklid ju ilmuma. Ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi päriselt viitsiks sõrmega järge ajada, et mida parasjagu kirjutatakse. Okei, isegi kui aetakse, siis ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks päriselt solvunut mängida ja näppu viibutada ning eeldada, et neist kirjutatakse vaid sada protsenti head.See oleks umbes sama hea kui ma loeks Perekooli ja leiaks sealt enda kohta midagi positiivset (mida ka leida võib kusjuures), jagaksin neid kuvatõmmiseid ja tänaks Perekooli taevani, et sealsed kasutajad on nii toredad ja positiivsed ning toetavad. Ja siis järgmisel hetkel, kui loeksin sealt midagi negatiivset (oh, hell, seda on seal palju), siis oleksin solvunud ning mul oleks häbi eestlane olla?
Ma ei poolda seda sopaloopimist, mida põhjendatakse «aga ise nad tahavad tähelepanu»-argumendiga, kuid ma arvan küll, et iga suunamudija võiks olla piisavalt paksu nahaga, et ei teeks igast väikesest asjast välja. Kuidagi nii piinlik on vaadata pealt seda ebastabiilset armastan-vihan-meediat-suhet.
Ma ei ole alati armastanud isadepäeva. Ma ei ole ka alati armastanud oma isa. Lahutatud vanemad, uued pered ning paratamatult tundsin ma lapsena, et ma ei mahu võrrandisse, olin ühel ja teisel pool justkui ülearune, see igavene teine. Seega ei olnud isadepäev ja emadepäev kunagi mu lemmikpüha, tundsin nende päevade vastu salaja trotsi. Mul oli nende päevadega armastan-vihkan suhe.
Samad tunded on mul olnud ka isa suhtes. Armastan-vihkan. Lapsena ma mäletan, et rääkisin teistele, et käisin isal külas, aga tegelikkuses tähendas see seda, et olin isa õe juures ning käisin isale “tere” ütlemas. Ega me kumbki midagi rääkida ei osanud, aga ma mäletan, et mulle oli see oluline, et sain tal nö külas käia. Isegi kui see tähendas enne bussile minekut ukse vahelt kohmakalt “tere” ütlemist. Ma idealiseerisin oma isa. Vaatasin oma beebipilte ja tundsin uhkust, et mul on maailma parim isa. Mis sellest, et teda ei olnud kunagi olemas. Ma olin endale võtnud pähe, et mul on maailma parim isa. Ise teda tundmatagi.
Teismelisena tekkis mul isa vastu viha. Ma otsustasin oma isa vihata. Ma ei ole isegi päris kindel, miks, aga võimalik, et ma olin kade, et tal oli teine pere. Mina olin see teine. Ma mäletan, kuidas ma oma päevikusse kirjutasin kui kohutavad vanemad mul on, et nad üldse ei hooli minust. Puberteedi värk, nii palju tundeid ja oli selline faas. Õnneks läks see üle. Isaga ikka palju ei suhelnud, aga ta oli olemas ja mul oli selle üle hea meel. Mul oli alati nii hea meel kui isa helistas või külla tuli. Hilisteismelisena sain ma aru, et ma mitte ei vihka oma isa, vaid hoolimata sellest, et vanemad olid lahutatud, ma armastasin oma isa. Ma olin oma vanematele tänulik, et nad suutsid minu pärast ka suhelda ning vajadusel ühes seltskonnas olla. Koolilõpp ja muud sellised sündmused. Mis iganes põhjustel mu vanemad kunagi lahku läksid, see ei huvitanud mind. Mulle meeldis see, et ma ei mäleta kunagi, et nad teineteise kohta midagi halba rääkinud. Vähemalt mulle. Mida nad enda sees tundsid või teistele rääkisid, see mind ei huvitanud. Ma olin tänulik.
Isaga rohkem hakkasin ma suhtlema peale ülikooli lõppu. Ilmselt tänu vennale. Ka vend tuli mu ülikooli lõpetamisele ning naersime oma vahel, et kui oleksime teadnud, et me mõlemad nii lahedad oleme, oleks juba varem suhtlema hakanud. Suhtlema me hakkasime ja suhtlema me oleme jäänud. Ja mu vend on megalahe. Vastand minule – rahulik, tasakaalukas ning asjalik, aga huumorisoon on meil sarnane. Mustemast mustem. Suhtlema jäime me ka isaga. Esimest korda elus tundus mulle, et meil tekkis isa-tütar suhe Ida sünniga. Isa oli kuidagi olemas. Rohkem olemas kui kunagi varem. Ta ei ole selline isa-isa, pigem tüüpiline Eesti mees, kes väga välja ei näita, et hoolib ja armastab, kuid ma olen õppinud oma isa hindama. Muidugi ei tähenda see, et ma teda enam idealiseeriks nagu lapsena, aga ma arvan jätkuvalt nii nagu lapsena, et mul on hea isa. Inimese, abikaasa, onu, venna, töökaaslase, sõbrana ma ei tea, milline ta on. Aga isana ta meeldib mulle. Ta annab oma parima, et olemas olla ja mulle meeldib see. Sellest piisab.
Ja dämn, kui ma arvasin, et olen oma jonnaka iseloomu saanud emalt, siis tegelikult on mul hoopis isaloom. Jonnakas ja kange. Mul peab alati õigus olema. Ja öelgu teised, mis tahes, mul on õigus kui ma ütlen, et mul on parim isa.
Surfasin eile erinevate spaade lehekülgedel ja otsisin igasugu häid pakkumisi. Hetk hiljem avasin ühe ajakirja ja sealgi hakkas mulle silma üks spaapakett (kui internet jätab meelde kõik lehed, kus ma käin, kas nüüd on siis sammuke edasi mindud ja internet suunab mind ka kätte võtma just neid ajakirju, mida internet tahab, et ma loeks?) Ega selles pakkumises muud erilist polnudki, kui et tegu oli „eakate paketiga inimestele alates 55. eluaastast“.
Pani ikka kulmu kergitama küll. Semantika või mitte, aga minu jaoks on mu 90-aastane vanaema eakas, mu 50+ sõbrad või kohe 60. saav ema ei seostu kohe kuidagi selle sõnaga. Kuidagi narr on 55-aastase kohta eakas öelda. Okei, oled 20aastane noor turundusguru ja tõesti 55-aastane on sinu kõrval khm…eakas…aga siis ikkagi võiks püüda natukene sõnu valida. Ausalt, kui ma oleksin 55-aastane ja loen „eakate pakett“, siis ma edasi ei loeks, sest ma ei peaks ennast sihtrühmaks. Küsiks vanaemalt, et kuule, tahad teiste 90-aastasega spaasse minna, saaks eitava vastuse, sest ta on nii eakas, et ei viitsi kusagil enam käia ja otsiks edasi spaapaketti, mis oleks mulle sobilik.
Aga tundub, et suhtumine, et kõik üle 25 aasta on vanurid, kes peaksid juba hauakivi endale tellima, ei ole erand, vaid pigem reegel. Mulle tuleb meelde üks suvine projekt, kus reklaam sooviti suunata vanemale generatsioonile. Tehke nüüd enne edasi lugemist oma pakkumine, mis oli „vanem generatsioon“! Kui pakkusite 35-45-aastaseid, siis palju õnne, olete selle arvamismängu võitja! Kui mitte, siis olete sama vana ja/või rumal kui mina, kes alla 40-aastast ei suuda kuidagi „vanema generatsioonina“ võtta.
Mind paneb hämmastama see, et ühelt poolt räägime me, et „40 on uus 20“ ja tõesti, ma võin enda pealt kinnitada, et nii see on ka. Kuidagi hoopis teine hingamine ja tunne on. Justkui mingi vabanemine, et nüüd oled nii palju vana, et saad ise otsustada ja ei pea enam tegema nii nagu teised eeldavad ja ootavad. Lihtsalt teed nagu ise õigeks pead, natuke peaks juba mõistust ja vahendeid ka olema. Ja siis teiselt poolt lajatame labidaga vastu vahtimist ning ütleme, et 55 on eakas.
Muidu tahame Põhjamaad olla, aga võtaks siis vanusesse suhtumises ka malli. Shama Persson on 53 ja aluspesu modell. Mitte eakas, keda spaasse saata käimiskeppidega.
See teemadejada mu peas ja sõpradega arutelus sai vist alguse Jaanika raamatu “Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks” raamatust. Ma ostsin selle täiesti vabatahtlikult oma raha eest ja suuri ootusi sellele raamatule ei pannud, sest pean ausalt tunnistama, et kuigi ma jälgin Jaanika blogi ja teda omal moel ka fännan, siis tema kirjastiili austajate hulka ma ei kuulu ja nii ma ka raamatust suurt ette ei arvanud. Võtsin selle kätte kui Dexterit juuksurist ootasin ja olin positiivselt üllatunud, et see meeldis mulle, pakkus tol hetkel lihtsat lugemist ja meelelahutust, mida vaja oli. Oli olnud raske päev ja ma ei viitsinud kuulata ei “Vikerraadiot” ega isegi blogida, mõtteid ka nagu polnud peas. Jah, kohati pani raamat mind silmi pööritama, et no issand kui lihtne elu ja keskpärane ja klišeesid täis, aga siis tuli meelde, et raamatus kirjutas tol hetkel 18-19aastane, aga mina olen 40-aastane. Meie arusaamad suhetest ja armastusest ongi erinevad, 18aastane mina oli totaalne lammas (ausalt, ilustamata!). Järgmisel päeval lugesin ma raamatut edasi ning eks oli teine päev, enam ma nii positiivne ei olnud. Ometigi ütlesin ma samal õhtul külla tulnud õele, et ausalt kahetised tunded, et on nagu nii halb, et on omamoodi hea, kuid kui küsida, kas siis pigem meeldis või mitte, siis pean ütlema, et meeldis ja võimalik, et just ka sellepärast, et inimesel oli unistus ja tegi ära. Kõik. Suva, mida teised arvavad.
Lugemise väljakutse grupis läks selle raamatu kohta vaidluseks. Osad justkui kaitsesid Jaanikat, osad ütlesid, et no pekki küll, kõik ei peaks kaante vahele jõudma, osadele tundus, et kriitika on surnud, osad leidsid, et alati ei pea midagi sarkastilist arvama. Just eile kuulasin mingit saadet muusikakriitikute kohta, kus tuli jutuks, et inimesed ei julge enam ausalt muusikat kritiseerida, sest kõik solvuvad. Ma olen sellega kohati nõus, sest kohe kui arvustad, siis lendab keegi peale, et miks sa midagi sellist ütled, et kas sa siis ei tea, et kui midagi head ei ole öelda, siis ära ütle. Mina jään seisukohale, et kui keegi tahab ise raamatut avaldada, siis tal on selleks õigus, kui on inimesi, kes seda ka toetavad, siis selline ongi elu ja ei saa öelda, et palun palun ärge kirjutage mingit tüüpi raamatuid, sest muidu kaob tõelise kirjanduse mõtte ära. Ei kao. Ja arvamused jäävad alati erinevaks. Tõstke käsi, kellele meeldib “Kuristik rukkis”? Ma usun, et palju käsi ei tõusnud. Mul aga on see üks lemmikraamatuid. Kas see raamat oleks pidanud mitte ilmavalgust nägema? Teatud kirjastuste raamatud on mu jaoks nii kehvad, et ei kavatse neid peale selle ühe, mille läbi lugesin, mitte kunagi lugeda. Ometi saadab neid menu. Hallidest varjunditest tehti lausa film, isegi mitu filmi. Mis on veel halvemad kui raamatud, aga inimesed loevad ja vaatavad. Kiidavad ka. Seega mu seisukoht on, et vahet pole, mis tüüpi see kirjandus on, las olla – kõigile midagi. Ma ei pea end üliintelligentseks, aga ei pea ka lolliks, kuid mul on kohati tunne, et inimesed tahavad nii diibid olla, et alati on vaja kommenteerida midagi, mis pole nö kõrgem kunst. Ega ma ise ka ei ole patust prii, aga mulle kohati nii käib närvidele, et mõned intelligentsed inimesed kohe peavad kõike natuke lihtsamat naeruvääristama. Ma ei tea, mulle tundub see kuidagi…vale? kibestunud? kurb? Ma pole ammmmmmu Ibsenit tsiteerinud, kuid teate ju küll, mida ma arvan eluvalest ja selle vajalikkusest? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! ” Kas see ei ole mitte geniaalne mõte? Kõik ei pea olema ühtviisi diibid ja intelligentsed, aga kõigil on õigus OMA õnnele.
Mis iganes neid õnnelikuks teeb. On see raamatukese väljaandmine, “Rannamaja” kuulsus, abielu, karvased kostüümid. Mind ei huvita. Ja see ei tähenda, et ma ei pööritaks silmi või ei klatšiks sõbrannadega. Muidugi pööritan ja muidugi klatšin, ma ei ole bigger person, ma olen lihtne inimene oma murede ja rõõmudega. Mõned ajad käivad mulle nii närvidele, et kirjutan need siia blogisse välja ja siis läheme sõbrannadega vaidlema, et kuule, kuidas selline asi saab närvidele käia ning miks sa seda kirjutasid üldse. Ja mina jälle mõtlen mõne neid ärritava teema peale, et miks ja kuidas. Siis me kraakleme natukene, nemad nimetavad mind drama queeniks ja me läheme edasi teiste teemadega, kuni jälle jõuame kuhugi teemani, kus üht või teist osapoolt ärritab miski, mida teised tähelegi ei pane. Meist ühte ärritavad näiteks kirjavead, ma ei märka neid üldse. Mind jällegi häirib kui mulle satub ette pilt, kus inimesed ei suuda õhtusöögiks särki selga panna. Nendel on p…ui. Me oleme aru saanud, et meid ärritavad erinevad asjad, meile meeldivad erinevad asjad, me ei ole küll otseselt nii seda defineerinud, aga eks meil kõigil on oma eluvale, millest me kinni hoiame. Võib olla just sellepärast, et mitte olla keskpärased?
Aga mis on keskpärasus ja miks see on halb? Sõltub ka kellega vaadata ja võrrelda. Pane mind kõrvuti Sõõrumaaga või presidendi või Nobeli rahupreemia laureaadiga ning ma olen rohkem kui keskpärane. Olen loonud enda ümber oma eluvale, mis mulle tagab minu õnne. Kui panna mind kõrvuti inimestega, kelle päevad mööduvad vaid peegli ees keerutades ja/või kõike kommenteerides, siis on nemad minuga võrreldes (minu arvates) keskpärased. Neil on ilmselt oma eluvale, mis paneb neid nii õnnelikuna tundma. Nemad ei arva, et on minust keskpärasemad. Kunagi ütles üks mu tuttav, et keskpärasus tapab, et ta on pigem kõike muud kui keskpärane. Tookord olin ma nõus, sest mul vist olid mingid ambitsioonid, mis ma arvasin, et teevad minust tähtsama ja olulisema inimese. Täna ma nii ei arva. Mõnikord on mu ainus ambitsioon osta uued aialilled. 20 aastat tagasi oleks selline õnn mu jaoks olnud “tappev keskpärasus”, täna on selle nimi “õnnelik elu”. Ja kui ma arvan, et midagi nö tapab, siis on see hoopis asjadesse liigne süvenemine, liigne tõsidus, soov olla tark ja seda näidata, keskendumine sellele, mis on valesti, mida saab kommenteerida ja kritiseerida, ses mõttes, et mis see meile annab kui me analüüsime kui kohutav saade on “Poissmeeste pidu”. Keegi on nõus sinna minema, keegi on nõus seda vaatama (ma vaatasin ka!) ja ongi keskpärased inimesed, kes on õnnelikud, et saavad feimi ja tasuta alkoholi. Ei pea selliseid saateid kohe ära keelama, sest keegi teeb end vabatahtlikult teiste meelelahutuseks lolliks. Aga ei ole ka mõtet öelda, et võeh, ma selliseid saateid küll ei vaata, ma vaatan vaid Fred Jüssi dokkfilme ja “Esimest stuudiot”. Ma isegi püüdsin laupäeval hallide varjundite filmi vaadata, sest tahtsin lihtsat meelelahutust (feilisin siiski ja üle poole ei suutnud).
Kas siis kriitika ongi surnud? Et tuleb kõiki kiita, kes midagi sellist teevad, mida me ei pea saavutuseks või peame lausa pigem nii halvaks, et seda ei oleks pidanud sündima, aga nende jaoks on see unistuse täitumine. Või kui meile tõesti midagi ei meeldi, kas siis ei tohigi öelda, sest vastasel juhul keegi solvub? Minu arvates tohib. Minu arvates on ka vaja igasugu kunsti ja igasugu tagasisidet, kiitust ja kriitikat. Siis sünnivadki kunstiteosed ja šedöövrid. Kui maailm oleks täis vaid head kunsti, siis jääks lõpuks kõik keskpäraseks, sest poleks millegagi võrrelda, millegagi mõõta, midagi ei paistaks silma.
Alustasin seda postitust Jaanika raamatu unistuse kaitsmisega, aga lõpetan siis ka kriitikaga. Jaanika, viska see värviline mantel ära!
Ida oli pikalt juba nuianud, et me spaasse läheksime. Pean tunnistama, et ma ei ole viimasel ajal väga spaalainel olnud, kuidagi nagu pole kiskunud lihtsalt, siis sai see näpp ikka antud Idale ning enam ta järgi ei jätnud enne kui leppisime kokku, et läheme pühapäeval Laulasmaale. Pühapäeval just selle pärast, et ma tegelikult tahtsin lihtsalt nädalavahetuse kodus molutada. Vanasti olin ma esimene, kes autole hääled sisse pani kui keegi “spaa” ütles. Nüüd nautisime nädalavahetusel kodust spaad, mis tänu sügislehtedele on hetkel mu meelest maksimaalselt romantiline, aga Ida jaoks ei olnud see nagu päris see. Muidugi ma mõistan teda.
Ma ise fännan sügist, see tähendab seda osa, kui kõik on kuldkollane ja päikeseline ning isegi kui ma ise seda ütlen, siis Ussipeas on sellisel ajal äärmiselt ilus.
Hea on, et ma läbi bookingu laupäeva hommikul Laulasmaa spaas tuba ei broneerinud, sest seal olid hooldustööd, mis tähendas, et avatud olid vaid saunad, mulle oleks see sobinud, aga arusaadavatel põhjustel Idale see variant ei meeldinud. Vaatasin Tallinna spaasid ja tabasin end mõttelt, et mul on esmaspäeva hommikul palju lihtsam sõita Haapsalust Tallinna poole kui et viia Ida Ääsmäele kooli ja siis tagasi sõita Tallinnasse. Nii me Haapsalu poole vaatama hakkasimegi. Mõtlesin küll, et ei kirjuta sellest väikeset tripist midagi, sest sai nagu juba igal pool sotsiaalmeedias jagatud oma positiivseid ja negatiivseid mõtteid, et mida ma ikka end kordan, kuid siin ma olen ja Hestia Hotel Haapsalu Spaast natuke ikka kirjutan.
Tahtsime Idaga sööma minna Dietrichisse, aga see oli täiesti täis. Väljas olid ka lauad, aga kuidagi ei olnud üldse nii hubane nagu suvine õueterrass, mistõttu me liikusime Müüriääre kohvikusse, kus ma tean, et on nunnu sisehoov. Kohvikust endast ma ei ole juba aastaid enam suures vaimustuses olnud, ma ei tea, kas olen mina pirtsakas või on nende kvaliteet langenud, kuid kuidagi ei ole nagu wow-tunnet olnud enam. Nüüd aga istusime õue laua taha ja jäime päikese käes mõnuledes ootama. Teenindaja käis paar korda väljas, kuid ei teinud meist välja, tabasin end mõttelt, et ju on letiteenindus. Läksin küsima, ei olnud – lauast teenindamine, mulle anti menüüd kaasa. Ootasime, ootasime, oooooootasime. Teenindaja käis veel mitu korda õues, tõi teistele joogid ja söögid ning eemaldus nagu oleks meil küüntest kübar. Jah, me istusime kaugemas nurgas, aga see ala ei ole nii suur, et sa ei paneks inimesi tähele. Peale selle oligi õues tol hetkel koos meiega kolm laudkonda. Kümme minutit hiljem ma vihastasin ning marssisin dramaatiliselt sisse. Mhm, ma olen tõesti selles mõttes kohutav klient, et ma vihastan kui pean niimoodi ootama. Sisisesin teenindajale vihaselt oma tellimuse, sain pahandada, et ei pea ju kohe vihastama, aga et ta tõesti ei märganud meid. Hoovi tagasi istudes, otsustasin negatiivsed tunded endalt maha raputada, sest ilm oli liiga ilus ja ma ei tahtnud, et reis niimoodi algaks. Sain hakkama.
Kui lahkusime jäi samasse lauda seal aia ääres istuma üks Soome paar. Me olime kohta vahetanud, sest seal laud kõikus. Nad olid tolleks hetkeks kui meie Müüriääre kohviku ukse enda järelt kinni panime, oodanud ka umbes kümme minutit. Veider teenindus.
Jalutasime veidike linna peal ringi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellele Haapsalu meeldib. Täiesti üks lemmikumaid linnasid Eestis, nii hubane, tilluke, armas, täpselt selline, et tahaks panna kaminale klaaskuuli sisse. Eriti koos kõikide nende kollaste lehtedega. Täiesti armu ära. Või noh, ma olengi armunud. Eriti sügisesse Haapsallu. Ehk see ongi põhjus, miks me siia alati just sügiseti satume. Ja teate, see on üks imelik asi, et siin paistab alati päike. Kõik on alati kollane ja kuldne. Rahulik.
Kui me lõpuks spaa poole hakkasime sõitma, panin ma 2+2 kokku, et Hestia Haapsalu on vana “Laine” ja kuigi ma olin näinud pilte ning eeldasin, et hotell on teinud läbi uuenduskuuri, siis korraks vandusin end küll maapõhja. Ma olen “Laines” käinud ja siis tundsin ma end täiesti võõrkehana Soome pensionäride keskel. Siis ei meenutanud see kuidagi spaad, vaid sõnaotseses sanatooriumi, kuhu raviproteduure tullakse tegema. Ma lootsin, et heaoluspaa nagu seda nüüd kutsutakse, tähendab midagi muud.
Tähendas!
Asukoht otseloomulikult fantastiline. Aga sisu? Alustame tubadest. Toad on väikesed, telekas seinal miniatuurne nagu Laulasmaal. Ma proovisin küll merevaatega toa vastu meie tuba vahetada, kuid väidetavalt ei olnud vabu tube, ehk oleks ma pidanud ütlema, et olen nõus juurde maksma? Kui me järgmine kord sinna perega tagasi läheme (ja me läheme!) , siis ma arvan, et võiks sviidis ööbida. Kõik teised toad, ka merevaatega, tunduvad ikka liiga kitsukesed ning kui tahaks toas mugavalt aega veeta, siis tahaks, et seal saaks ringi ka end keerata. Seekord polnud lugu, sest esiteks teadsin ma, et olen sunnitud (nii ma arvasin alguses) suurema osa ajast spaas veetma ning teiseks olin ma kindel, et jääme üsna varakult magama (mhm, kell 21 me magasime juba).
Spaa, kus ma arvasin, et olen sunnitud suurema osa päevast veetma? Ütleme nii, et sundimisega ei ole siin küll midagi pistmist. Selles spaas oli rõõm aega veeta. Viiest erinevast saunast sai Ida lemmikuks “Sool & Muda”, sest seal sai endale mudamaski näole kanda. Mis Haapsalus spaas käimine see on, kui pole Haapsalu mudaga end kokku mökerdanud eksju? Me tegelikult algselt plaanisime ka massaaži minna, kuid seal ei olnud võimalust kahekesi minna ning Ida hakkas lõpuks oma massaaži ikkagi kartma. Kuigi ise oli sellest nädalajagu juba rääkinud, kuidas ta laseb end mudida. No järgmine kord siis.
“Lõõgastav ja kadakane” saun on miljonidollarivaatega. Päriselt ma ei tea ühtegi teist nii ilusa vaatega spaad ja sauna. Alles hiljuti Norras külastatud Farris Bad, mis olla ju luksusspaa, jäi kaugele maha. Ma ei liialda.
“Äkiline ja kuiv” saun sai ka ära proovitud, seda väga lihtsal põhjusel – me ei kavatsenud minna ära ilma 14kraadisesse külmaveebasseini hüppamata. Jube äkiline, aga jube mõnus oli lisaks saunale ka külmaveebassein. Edasi nautis Ida hülgeelu ujumis- ja massaažibassein, mina istusin seal samal kõrval, võtsin läbi klaasi päikesevanne ja nautisin proseccot. Midagi rohkemat oleks tollel hetkel olnud patt tahta. Olin just hiljuti arutanud sõpradega kriitika, keskpärasuse ja rahulolu teemadel. Mõlgutasin neid mõtteid oma peas edasi tundes, et kui see on keskpärane elu, siis olen rohkem kui hea meelega keskpärane, sest selline elu pakub täielikku rahuolu. Olen küll sügiseti veidike melanhoolsem kui tavalisem, kuid taipasin seal istudes, et ma olen pisiprobleemidest hoolimata rahul ja õnnelik. Kas saab veel midagi rohkemat tahta elult? See spaasse tulek ja sügisene kollane ilu mõjus mulle nii positiivselt. Ma tundsin, et kiirgan positiivsusest. Imal jah?
Restoran? Hmm, ausalt, ma olin valmis pettumuseks. Ma ei tea, miks ma end nii olin häälestanud, ju ikka see “Laine” kogemus rääkis. Kui olete nagu mina, siis päriselt laske lahti vanast, uus spaa on hoopis midagi muud ja seda on ka restoran. Esiteks vaade. Sellest vaatest kui päike hakkab vaikselt loojuma ja värvib taeva kollakas-roosaks, ei saa küllalt saada. Ma oleksin seal võinud pikalt istuda. Teiseks toit. Jumalikud merekarbid valgeveinikastmes täpselt piisava koguse tšilliga. Ida muidugi vaatas mind kõrvalt oma pastat pugides (kui see laps sööb, siis on toit väga hea, ja ta sõi kahe suu poolega!) ja küsis, et miks me ometi midagi sellist sööme, et see ei saa ju hea olla, aga ärge teda küll siinkohal uskuge. Minge sööge neid karpe! Ja proovige eelroaks kodust pasteeti. Kas ma “jumalik” juba kasutasin oma süvaanalüüsis? Kordan end. Ütlen veel kord “jumalik”. Kuigi võiks öelda ka hõrk, suussulav, sõrmilimpsimapanev. Kolmandaks teenindus. Antonina, kes meid teenindas, tekitas sellise tunde nagu oleksime selles restoranis kõige oodatumad külalised. Samamoodi suhtus ta külastajatesse, kes tulid peale meid. Fantastiliselt soe ja armas teenindus. Palusin vabandust, et mul ei olnud sularaha, et jootraha jätta, kaardiga seda teha ei saanud, kuid tänasin tõesti teda teeninduse eest. Teenindus on selles spaas üldse võrratu. Kohe selline kutsuv.
Mõnus tunne oli sees kui kaheksa ajal voodisse pugesime, et veel enne uinumist “Kolikambri müsteeriumi” (filmi saate soovi korral tellida siit) vaadata. Uni oli magusamast magusam. Isegi hoolimata sellest, et padjad tuleks küll (vähemalt selles toas) ära vahetada, need olid liiga õhukesed, vaata, et õhemad kui Tallinki laevades ja seal on maailma kõige halvemad padjad. Siinkohal oleks ma pidanud oma postituse eile ära avaldama, sest siis ei oleks mul ei oleks midagi negatiivset öelda (isegi padjad annaks andeks).
Hommikusöök oli alates kella seitsmest. Et oli esmaspäev tähendas see meile hiljemalt 7:20 lahkumist, et Ida jõuaks õigel ajal kooli ja mina tööle. Iga minut oli arvel, ja seepärast läksime me restorani viis minutit varem, et saaksime kenasti veel ka süüa Muidugi oleksime me võinud tanklast kabanossi osta tee peale, aga kuidagi ikka tahaks normaalselt laua taga istuda, kohvi ära juua ja midagi süüa enne lahkumist. Pealegi hommikusööki kiideti arvustustes. Uks oli veel kinni, töötajad tegelesid viimaste asjade lauale sättimisega – kohvimasina täitmise ning kahvlite paigutamisega. Kahtlustada võiks, et mul oli peas jälle küüntest kübar, et mind ukse taga ei märgatud, kuid nad nägid, ütlesid omavahel, et “me pole veel avatud ju” ja ma tundsin, et kõik mu eile leitud positiivsus lendas õhku. Ma ei ole ka päris loll, et tulen niisama ukse taha kraapima kui tean, mis kell see avatakse, ju mul ikka on mingi põhjus ning mina töötaja asemel oleks küsinudki, kas saan kuidagi aidata. Ma olen oma elus 7843204 hotellis olnud, olnud ka olude sunnil varem hommikusöögilauas ning alati on kõik olnud mõistvad. Ka siin oleks saanud meid sisse lasta, me oleksime saanud hakata võileiba tegema, nemad oleksid samal ajal lõpetanud kohvimasina täitmise. Me ei oleks üksteist seganud. Nüüd meie segasime. Mulle jäi nii paha tunne sisse. Kuulsin jälle oma torina peale, et ei pea ju pahandama, aga mina olin pahane. Oleks võinud tee pealt tanklast kabanossi ja kohvi võtta, oleks tunne parem olnud. Sellised pisiasjad pahandavad mind. Olen jah selline. Tilk tõrva rikkus küll üldist kogemust, kuid kokkuvõttes oli muidu just teenindus selle spaa üks väga suuri plusse. Naerusuisest koristajast, kes meie toas just lõpetas kui saabusime, vastuvõtuadministraatorite, spaa info ja kuni õhtul meid teenindanud ettekandjani.
Mul on natukene kahju, et kiirustades lahkuma pidime. Ma oleksin tahtnud nautida, kuidas järjekordne päev kollaseks värvub. ☀️
Eveliisi eluviis 