“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ilmselt ma kordan ennast, aga ütlen siiski veelkord, et olen ütlemata tänulik, et mu ümber on nii palju ägedaid inimesi, kes ei lasknud mul auku (tagasi) kukkuda, sest tegelikult on see valu ja häbitunne, mis kaasnes selle koondamisega, ikka päris kohutav, millega hakkama saada. Aga mu sõbrad ja pere on mulle toeks ja nii juhtuski, et leidisin end üleeile Samovarimajast külalisi vastu võtmas. Herling küll reklaamis julgelt välja, et olin perenaise rollis, kuid see on minu arvates siiki esimese hooga liiga ambitsioonikas tiitel. Mulle endale meeldis mõelda, et olin ikka rohkem nagu õpilane Kiir.
Kui te olete mu blogi pikemat aega lugenud, siis te teate, et meie sõprus Herlinguga on samasugune nagu Maikro näitus Samovarimajas. Üks tee viis teiseni. Kunagi iidsetel aegadel (nii umbes kaheksa aastat tagasi) kui blogimine veel popp oli, kutsus Herling mind Mesi tarre paadimajutust testima. Kumbki meist ei osanud arvata, et üks tee viib teiseni. Et Sibulatee võrgutab mind ära, et meist saavad sõbrad, et meie peredest saavad sõbrad, et Varnjas (ja Sibulateel üldse) tutvume me veel nii paljude inimestega, keda ilmselt oleks aus juba ka sõpradeks kutsuda, et ühel ilusal päeval olen ma Samovarimajas ja võtan seal külalisi vastu. Sest mu sõbranna andis mulle sellise võimaluse. Et ma ei jääks koju norutama
Te kindlasti arvate, et siit tuleb (jälle) üks enesehaletsuspostitus ja intrigeerivad paljastused, kuid päris ausalt ütlen, et ma võin küll olla haavunud, aga ma ei ole s***pea. Poolnaljaga sai sõbrannadega räägitud, et parem töötu kui eelpoolmainitu.
Siiski on päris huvitav vaadata, kuidas keegi sellesse uudisesse suhtus ja sellest olen ka teinud järeldused. Mitte et see midagi loeks või oleks isegi oluline, aga maailm on väike, ühtteist olen ma kuulnud ning kuigi ei ole tahtnud uskuda, siis antud olukorra valguses saan ma aru, et peab paika ütlus…
Ma ütlen teile täiesti ausalt, et kui ma vaatasin ilmateadet ja AKNAST VÄLJA, siis mina ei uskunud, et sellest söömingust midagi välja tuleb. Kõikjal oli pori, ilm oli hall ja lisaks kõigele sadas vihma. Kuidas on võimalik sellistes tingimustes midagi nunnut teha? Rahvast kohale meelitada? Nautida? Teha välikohvikut??? Nope, no pole võimalik, eksju.
Aga Mesi tare (ja teised, kes sellest sündmusest osa võtsid) ei väsi üllatamast. Nii nagu ka eelmisel aastal oli ka sel aastal isegi härra president kohal. Mis on veider, sest seekordne sööming toimus ju 24.02 ja kas ta mitte Estonias ei peaks kätlema? No vot. Mesi tare saab kõigega hakkama.
Laupäeva hommikul enne SaunafESTi sättisin ma end Herlingu kõrvale laua taha mummulisest tassist kohvi jooma. Jalas vaid sukkpüksid (aluspesu ikka ka, aga selle olemasolu tundus loogiline ka ilma mainimata, kuniks mõtlesin, et segaduste vältimiseks mainin ikka ära, et ma täitsa pesuta teiste kodus ringi ei lipanud) ja seljas kampsun. No ei olnud sellist tunnet, et viitsiks kohe endale suusapüksid jalga tõmmata ja teeselda, et olen asjalik. Ma ei ole hommikuti asjalik. Punkt.
Järgmisel hetkel võtsin nagu muuseas õigest sahtlist kahvli ja noa, tahtsin sööma hakata, aga nägin aknast, et mehed on ka koju tagasi jõudnud ja kodune tunne võib ju seal Varnjas olla küll, aga siis tuli meelde, et ikkagi teiste kodus ja tasuks püksid jalga tõmmata. “Kui sa sahtlist kahvlid üles leiad, mis sa siis neist pükstest jalga paned. Oled ju kodus!” naeris Herling, aga ma tundsin, et Varnja vanasõna või mitte, viisakas oleks ikkagi suusapüksid jalga tõmmata. Sest ega enam polnud midagi uneleda ja unistada, saunapidu oli vaid paari tunni kaugusel. Ja ma pidin oma sauna kütte saama.
Täna töölt koju sõites oli taevas erakordselt kaunis – verevpunane taevas flirtis valgusfooride rohelise tule ja tänavalampide kollaka kumaga. Oli selline moodne romantika, mis karjus jäädvustamise järele. Kahjuks keset liiklust autot seisma jätta ei saa, taevas jäi jäädvustamata. Nautisin seda looduse ja linna valguse mängu. Järsku oli hämar. Verevpunane taevas asendus oranžika kumaga. Teele tuli udu. Pöörasin pea teisele poole ning seal ta oli – kuu. Nii kollane nagu kera juustu. Helendas nagu toalamp. Karjus selle järele, et teda pildistaks. #instagramable! Ma aeglustasin, et peatuda, kuid järgmisel hetkel otsustasin siiski edasi sõita. Jõudsin koju ja püüdsin teistele seletada kui ilusaid vaatepilte loodus täna pakkus. Jäin hätta. Kuidas kirjeldada midagi, mida ei anna sõnadega edasi anda?
Sama tunne valdas mind hetk tagasi kui laadisin arvutisse selle postituse jaoks üles fotosid Pöörasest täiskuuÖÖsöömingust. Kuidas seda kõike edasi anda? Sõnadest jääb puudu, fotod ei edasta pooltki emotsiooni, mida marutuulisel Peipsi järve jääl omal nahal kogetud sai. Aga ma püüan anda endast parima, et teiega jagada üht elu kõige ägedamat ja pöörasemat kogemust.
Kui päris aus olla, siis mu asjadesse mitte süvenemine tuleb kohati kasuks, sest selleks hetkeks kui ma aru sain, millega tegelikult tegu on, olid mul juba talvepüksid jalas ning ma leidsin end keset jääpuhveti ettevalmistusi. Üks asi on ju talvises marutuules hüpata korraks sellisest puhvetist läbi, teha paar nunnut postitust Instagrami jaoks, hoopis teine asi on aru saada, et oot hastagiga #sõinsibulapirukat #midatuult see minu jaoks ju seekord ei piirdugi. Endale aru andmata olin ma lubanud jääl veeta 8+ tundi. Pere võtsin ka kaasa. Marek on suur inimene, täitsa mõtlemisvõimeline, seega tema riietuses ja valmisolekus ma ei kahelnud. Küll aga tekkis mul korraks hirm Ida pärast. Oli ju teine reedel Varnja poole teele asudes küsinud, et kas kilepüksid ja talvesaapad tuleb ka kaasa võtta. Olin valmis selleks, et meie õhtu lõppeb kaklusega selle üle, miks nabapluusi ja paljaste pahkluudega ei ole paslik jääle minna. Ma eksisin.
Laps(ed) olid ilmale vastavalt riides ja rõõmsad, punapõsked, trotsisid õhtu läbi tuult ja külma ning uisutasid jääl nii nagu homset poleks. Ilmselt lõkkel küpsetatud vahukommid andsid lõputuna näivasse energiasse oma panuse. Vaatan allolevaid pilte ja mõtlen, et kui see pole “ehtne ja õige lapsepõlv nii nagu vanasti” nagu meile meeldib rääkida oma lapsepõlvest enne nutimaailma, siis mis on? Koju jõudes küsis Ida, et kas me ei võiks seal Varnjas rohkem käia, sest seal on nii äge. Eelpubeka suust, kes suurema osaga elust enam rahul ei ole, on see ilmselt suurim kompliment, mida ühe koha ja ürituse kohta teha saab.
Muidugi olen ma tegelikult temaga nõus. Selles mõttes, et kas me just seal rohkem peaks käima (kes meid välja jõuab kannatada?), aga äge on seal küll. Ja seda ägedust on raske sõnadesse panna.
See on kõik asjad kokku.
Võrratu loodus.
Jah, ka pöörasel tuulel oli oma võlu. Keerutas siitpoolt ja sealtpoolt. Pani paja all söed tantsima. Taevas, mida võis lihtsalt vaatama jääda. Oli vaata et ägedam vaatamine kui Netflix. Kuu, mis pilvede vahelt meiega justkui peitust mängis. Tuli, läks. Peitis end just siis kui tahtsid pildistada. Ja tuli uuesti välja täpselt sel hetkel kui olid oma külmunud näpud uuesti kinnastesse mässinud.
Sürreaalsed kogemused.
Olete ju nõus, et mõte sellest, et teha keset järve lõket ja keeta uhhaad, tundub täitsa hull? Rääkimata sellest, et keset jääd on üles pandud puhvet koos töötava ahjuga, kust tulid terve öö jooksul välja värsked auravad sibulapirukad. Podisevad samovarid. Lauad, toolid, pingid. Sõjaväetelk, kuhu tuule käest varjuda. Jääl rallivad ATV-d ja karakatitsad. Kõik see on kokku toodud järvele, kus me muidu ujumas käime. Hull. Täiesti hull!
Kohalikud toidud.
Lihtsad, ent viivad keele alla. Juba vaid lõhnad ajavad hulluks. Ma arvan, et ma ei valeta kui ütlen, et ma ei ole elus varem päris uhhaad söönud. Päris uhhaad. Mitte kalaseljankat. See oli vist kõige maitsvama supp, mida ma elus söönud olen. Kuulsin nii siit-sealt teisteltki külastajatelt, et vat oli see alles üks õige supp. Ma ei taha sellega öelda, et mujal puhvetites head kraami ei pakutud (nägin piltidelt, et pakuti! “sorimaripudrust” nagu tädi Helju seda kutsus vähkideni!) ma pean silmas seda, et see supp maitseski jumalikult. Arvate, et ma liialdan? Tulge proovige järgmisel aastal ise järele. Ja andke mulle ka teada, kas jäite minuga nõusse?
Veelgi sürreaalsemad kogemused.
Herlingul on läbi aastate olnud kombeks meile üllatusi pakkuda. Küll on meid Mesi spaas äratanud rebane, küll on valmis olnud uued paadisviidid, küll on põõsast välja hüpanud hobused, aga seekord oli ta meile vau-efekti pakkumiseks lausa presidendi kohale kutsunud. Okei, okei…president külastas puhveteid ikka omal algatusel ja meile vau-efekti pakkumine ilmselgelt ei olnud eesmärk, aga kas ei ole äge mõelda, et elame riigis, kus president koos abikaasaga tuleb ilma turvameeste ja igasugu tseremooniata lihtsalt üht öörestorani külastama, räägib inimestega juttu nagu oleks täiesti tavaline inimene (aga ongi ju?) ja soovi korral võid teda kasvõi kallistada. Äge. Lillehammeris kätlesin presidendiprouaga. Peipsi ääres kohtun presidendiga. Sürreaalne. Ja veelgi sürreaalsem, et kui ma lõkkest, kalasupist, uiskudest, järvejääst suudan saada nii mõnegi #instagramable kaadri, siis vot presidendist suudan ma tabada vaid sellised kaadrid.
Kas ma sellest üldse hakkan rääkima, et jäin hätta Be Real äpi kasutamisega? No andsid mulle tüdrukud telefonid pihku, et kas ma saan mõlema telefoniga pilti teha kui president pirukat ostab. Issand, muidugi saan. Kust mina oskasin aimata, et ma ei pea tegema tavalist pilti, vaid pean pildi tegemiseks kasutama mingit moodsat äppi? Võimalus on, et tegin presidendiga pildi asemel hoopis endast selfie ja saatsin selle tüdrukute sõpradele.
Nojah. Aga sõbrannaga sain pildile. Nagu ta tabavalt ütles, et tuleb jäädvustada. Sest kes see muidu usub, et kohtusime. Ma isegi ei mäleta, millal ma Heilyga viimati kohtusin. Elab siis teine Tallinnast nii kaugel.
Seltskond.
See on nüüd see koht, mida tõesti ei anna sõnadesse panna. Seltskond, kes meil jääl koos oli, oli sõnaseletamatult pöörane. Ikka heas mõttes. Mitte ainult pererahvas, vaid nende sõbrad, tuttavad, puhveti külastajad…Selline ühise veregrupiga punt hulle inimesi. Ja ehk ka põhjus, miks kaheksa+ tundi tuules ja külmas ei olnud kokkuvõttes mingi väljakutse, vaid metsikult äge kogemus, mida kordaks iga kell uuesti.
Ah et te ei usu, et ma teeks seda uuesti? Noh me olime juba järgmisel hommikul uuesti jääl tagasi. Seekord oli väljas päike. Noorperemees Markuse sünnipäeva auks. Hipphipphurra veelkord ja aitäh võimaluse eest nii ägedal sünnipäeval osaleda.
Mesi tare on meie perele ammu hinge pugenud. Nüüd puges Pöörane TäiskuuÖÖsööming ka.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Herling mind kuus (juba kuus! kontrollisin järgi) aastat tagasi kutsus saunapaati külastama. Korra kutsus, aga mina sinna käima jäingi. Alguses üks kord suvel, siis juba ka sügisel ja talvel ja kevadel, üksinda, sõpradega, perega, aina rohkem ja rohkem. Võib olla selles ivantšais, mida nad pakuvad, mingi vilsterjalsteripalsam, mis Varnjasse ja Mesi Taresse armuma pani, võib olla on see lihtsalt üks Eesti parima vaibiga puhkusepaiku. Ega vahet ei olegi. See on koht, millesse mina olen armunud.
Naljaga pooleks oleme me öelnud, et igal suvel on Herling meile pakkunud uut wow-efekti. Küll on meie paadi katusel jalutanud rebased, küll on ootamatult võsast välja tulnud Ida tolle hetke lemmikkuulsused, küll on meid paadiga järvele viidud ja nii edasi. Ma ise olen ka alati öelnud, et nooh, millega sa siis sel aastal üllatad ja ta alati üllatab ka millegagi. Sel aastal pingutas ta “tibake” üle. Leppisime kokku, et kuus aastat on üllatusi piisavalt olnud, et ta nüüd rohkem elamusi meile ei paku. Teeme nii, et lihtsalt istume vaikselt terrassil ja joome veini. Piisab ka sellest.
Ei, ma tegelikult käisingi. Ärkasime Idaga pool seitse ja juba pool kaheksa liikusime, nii et oleksime pidanud teoorias juba kümne paiku jõudma esimese kohviku juurde ootama, aga meil oli tee peal vaja pildistada udu ja teha kohvi ja burksi peatus ning Varnjasse jõudsime me kümne asemel poole kaheteist paiku. Nii et Peipsi äärde me siiski jõudsime, kui te arvasite, et me ei jõudnud kuhugi. Mul oli plaan sel aastal alustada kõige kaugemast puhvetist ja lõpetada Mesi Tares, kus me üle pika aja pidime paatides ööbima, aga seda te ju teate, et kui ma plaane teen, siis midagi ei lähe nii nagu ma plaanin. Mõttetu on mul üldse plaane tehagi.
Eelmisel aastal ukerdasime me külade vahel autoga ja tegelikult oli see kohati päris väsitav, sest rahvast oli palju ja parkimiskoha leidmine omamoodi väljakutse. Samas sai palju nähtud, nii palju kui beebikoer Dexteriga näha sai. Seekord jätsime beebikoera, kes enam polegi nii beebikoer, maha, et ta jälle midagi maha ei lammutaks ja mõnest tuulutusaknast välja ei roniks – ta on ausalt nagu Houdini, kes suudab end välja pressida ka kõige olematumast praost, lisaks on mul kohati tunne, et ta oskab läbi seinte käia, sest isegi kui uksed-aknad on kinni, saab ta kusagilt välja. Ühesõnaga… et alustame siis kaugemalt oli plaan.
Tegelikkus sai selline, et Mesi Tares oli lausa parkimisteenus, mu auto pargiti nii ilusasti ära, et mulle tundus patt seda sealt liigutada, pealegi oli ilm nii ilus, et lausa nõudis nautimist ja laisklemist. Me alustasime Mesi Tares tšai ja kukeseenepirukaga. Oskab ikka selle maja perenaine küpsetada, vahet pole, mis ta ahjust välja tuleb, kõik viib keele alla.
Plaani asemel kõik kohvikud läbi sõita, otsustasime me hoopis Varnjasse jääda ja sealsed vanad head klassikalised kohad läbi jalutada. Tegelikult imehea plaan, sest 1) nii sai Voronjas rabarberiveini juua (jah, see on selline asi, milleta ei möödu ükski selle galerii külastus) ja 2) niisama kulgeda. Molutada. Polnud beebikoera, kes tahaks kõikidele sülle ronida või midagi ära süüa, ega kärsitut Marekit, kes muudkui edasi tahab minna, sest “kõik on ju juba ära vaadatud”. Ootamatult põrkasime me seal kokku ka sugulastega, lastel jätkus mängu pikemaks, meil juttu kauemaks. Molutasimegi päikese käes, arutlesime “Serafima ja Bogdani” ja kunsti üle. Voronja on sellelaadseks molutamiseks imeline paik.
Jutud räägitud, kunst vaadatud, rabarberivein joodud ja kaasa ostetud, liikusime me edasi või peaks ütlema tagasi.
Kas te teate kui mõnus oli selline niisama kulgemine? Vaatasime natuke siia-sinna, hüppasime läbi “Lendavast laevast” ja liikusime tagasi Mesi Tarre. Laste mängimist vaadates tundsin ma end nagu vana Gren, kes ohkas “jajah, lapsepõlve süütud muretud mängud”, aga tõesti nii see ka oli. Milline idüll ja milline mõnus lapsepõlv. Telefonid olid unustatud ja ainus, mida me vahepeal kuulsime, oli see, kuidas tüdrukud lubasid poistele peksa minna andma ja pidime neid korrale kutsuma, et “ei lähe poisse peksma!”.
Minu ja sõbrannaga liitusid ka siiski ka puhveteid külastanud sugulased ja Voronjas pooleli jäänud jutud said siin lõpuni räägitud. Või kas just lõpuni. Igatahes varahommikust sai lõuna, päevast õhtu, õhtust öö. Peale puhvetitepäeva ametlikku lõppu crashisime me Mesi pere after partyle. Ega me ei küsinud, kas tohib. Lihtsalt imbusime sisse. Nagu ma korduvalt olen öelnud, ise on nad süüdi, et meid ära võrgutasid. Nii me sinna imbuma jäämegi.
Puhveteid väga ei näinud, sibuavanik jäi kaasa ostmata, aga uued mõnusad mälestused tulid ikkagi kaasa. Võib olla see viimane ongi olulisem.
Alustame jälle kaugemalt. Nii nagu te juba teate, et mul kombeks on. Pikk sissejuhatus ja siis alles jutu tuumani. Kuigi antud postituses see päris nii polegi. Ehk siis kui ma mõtlen sõnapaari suvegurmee peale, siis minu jaoks tähendab see kindlasti Voronja galeriid. Ei, mitte vaid vahvlite ja imelise rabarberiveini pärast, vaid kõik see atmosfäär – kunst, huumor, toit ja jook, pisidetailid ning võrratud inimesed – muudavad Voronja absoluutseks suvegurmeeks. Kas teile tundub ka, et võrratute inimeste konsentratsioon on Sibulateel kuidagi eriliselt kõrge? Ükskõik, kuhu ma satun, ja kelega tuttavaks saan, kõik nad on seal võrratud. Muidugi on ka tõenäosus, et mu sõnavara on lihtsalt nii limiteeritud ja ma ei oska paremini neid kirjeldada, aga mulle endale tundub, et sõna “võrratu” on täpselt see õige. Voronja galerii kohta kehtib sajaprotsendiliselt.
Suvenäitusele me seekord keskenduda ei jõudnud. Ausalt öeldes, ei olnudki otseselt plaanis, sest me olime valinud niisama kulgemise ja “beebikoer” Dexteriga ei oleks see niikuinii kuigi teostatav olnud, aga jällegi ma ei kurvastanud, hoopis vastupidi. Me keskendusime skulptuuride aiale (ja kui Marek midagi vabatahtlikult pildistab, siis peab see olema pildistamist väärt) ning ma tean, et mind ootab ees veel üks suvine reis Varnjasse. Siis juba koos sõbrannadega (tuleb lihtsalt leida kuupäev, mil mõni mesipaat ka vaba on, mis tundub mission impossible) ja Voronja galerii saab olema üks suur osa sellest tüdrukutetripist. Nii et kunstigurmeed jõuan ma veel uuesti nautima. On mida oodata. Olge lihtsalt valmis, et ma kirjutan Voronjast sel aastal veel. Isegi kui teile tundub, et võib olla ma muudkui vaid külastan samu kohti, siis ma ei suuda neid emotsioone, mida see piirkond mulle pakub, vaid enda sees hoida. Ma arrrrmastan Voronja galeriid! Päriselt ma kunagi aastaid tagasi arvasin, et see on mingi välismaa galerii, sesrt no ei ole võimalik. On võimalik!
Järgmiseks ootas meid Sibulatee poolt kutse Turgi talu reheresto suvegurmeele. Kui te olete Sibuatee kohvikupäevadel käinud, siis ilmselt olete te ka Turgi tallu sattunud, aga meie ei olnud sinna veel jõudnud. Seepärast tuli mulle järjekordse üllatusena, et keset metsa, justkui mittekusagil, asus järjekordne imearmas pärl. Mul oli plaanis ka seal ööbida, aga loomulikult olin ma liiga hiljaks jäänud ning nunnud aidamaja toad olid juba broneeritud.
Ma olin kindel, et meid ootab ees romantiline reheresto, aga selleks, mis meid ees ootas, ma valmis ei olnud. See oli täpselt minu masti romantiline. Kõik need heegeldatud linad, need nõud, need küünlad ja siis veel üllatusena tšellistid. Fantastiline kogemus ja pole ime, et õhtusöögile olid juhuslikult sattunud lausa kolm paari, kes oma pulma-aastapäeva tähistasid.
Mu instagrami kontol Eestimaa paikade highlights´ide all saate koju õhtut soovi korral rohkem näha.
Nii nagu Sibulateel ikka, oli ka siin näha, et inimesed teevad oma asja hingega ja südamest. See on minu arvates iga ettevõtmise juures kõige olulisem asi – kui see välja paistab, andestad ka pisiapsakad. Noh näiteks, et sabinas läks peremehel kala kõrvale meelest veini pakkuda. Aga see oli nii nunnu apsakas, et ei seganud ja need, kes tahtsid Alatskivi veini proovida, said seda teha magustoitu oodates.
Menüüs ootas meid:
Tervituseks: Roheline smuuti Eelroog: Kõrvitsapüreesupp, Turgi talu kodune leib, karulaugumääre Pearoog: Peipsi koha filee, lillkapsariis, ahjuspargel, roheline salat Magus: Maasika-mandli toortort
Selliste õhtusöökide puhul on mu suurimaks hirmuks Ida suhtumine. Ta on jõudnud ikka või perioodi, kus ühel hetkel sööb ta vaid kanapastat, teisel hetkel ütleb, et ei söö ju makarone ja kolmandal hetkel ütleb, et kõik on halb ja sööks vaid komme ja meie närve. Uued maitsed ei lähe üldse peale. Suur oli minu rõõm kui ta oli nõus igat toitu vähemalt proovima ja kõrvitsasupi ja kala kohta oli tal vaid kiidusõnu öelda. Selle väikese, aga jõhkralt ausa toidukriitiku järgi saab öelda, et õhtusöök oli täielik õnnestumine. Smuuti ja marineeritud kuusevõrsete kohta jäi ta eriarvamusele, kuid seda ei saa talle ette heita. Kuusevõrsetega tuleb mulle alati meelde, kui me Norras elades Klaudiale rääkisime ja näitasime, et sööme hea meelega kuusevõrseid ning ta imestas, et eestlased on ikka veidrad inimesed, kes jõulupuud söövad. Aga tõsi ta on, kuusevõrsed, eriti marineeritud kujul on minu arvates, äärmiselt maitsvad.
Selle konkreetse õhtusöögi puhul meeldis mulle just see lihtne luksus kui nii võib öelda, kodused maitsed gurmeevõtmes. 22. ja 29. juulil on teil veel võimalik seda kõike ise järele proovida. Sellest saab üks maagiline õhtu, mida te ei unusta.
Meie õhtu lõppes natukene kiiremini kui teistel – üleväsinud laps restoranis ja üleannetu koer omaette võõras kodus tegid oma töö, esimene neist oli laua taha tukkuma jäämas ja teine pani meid lihtsalt muretsema, nii et perenaise vaibakudumise töötuba me ei näinudki ja sellest on küll paganama kahju, sest ma vaatasin pärast pilte. Need ei ole vaibad, vaid kunstiteosed!
Mhm, see on nüüd see koht, kus ma pean tunnistama, et ega ma “Kalevipojast” rohkem ei tea ka. Selles mõttes, et muidugi olen ma läbi lugenud Eno Raua poolt ümber jutustatud Kalevipoja, aga eepost ennast ei ole ma läbi lugeda suutnud, mitu korda olen alustanud, aga kuidagi ei ole ikka sina peale saanud. Kui me nüüd Sibulateel seiklesime, soovitas Herling meil ka Kalevipojakojast läbi minna. Hakkasin Idale seletama, et kes see Kalevipoeg oli ja mida ta tegi, aga (on, on piinlik tunnustada) jäin täitsa jänni.
Seega täitsa hea meel, et selline muuseum avatud on. Ikka võiks rahvuseeposest natukene rohkem teada. Ütlen kohe, et kui te pole eeposega eriti suured sõbrad nagu mina, siis ärge kartke, et muuseum on raske või igav. Nad on eeposele hästi uudselt lähenenud, nii et seal on ääretult põnev. Nii 40-aastasel kui 8-aastasel.
Kuna ma olin (jälle!) avamisaegu valesti vaadanud, olime me Kääpas kohal tund aega enne kui muuseum avati. Sellest ei olnud midagi, sest nii oli meil aega uudistada seiklusrajal ja mänguhoovis. Viimases saab vaadata kui suured võisid olla Kalevipoja tööriistad ja tema mööbel ning selleks, et oleks veel põnevam, on iga eseme juures ka väike ülesanne. Tund möödus väga kiiresti.
Muuseumi jaoks oli meil nagu ma juba ka Instagramis kirjutasin vähe aega, sest me pidime Mareki ja beebikoeraga Varnjas kokku saama. Ikkagi otsustasime muuseumist kasvõi läbi joosta, et saada aimu millega tegu. Üks on nüüd kindel. Me peame sinna tagasi minema ja aega varuma, sest seal oli nii palju tegemist ja uudistamist. Mängulisel moel saab kogeda eepose kõige olulisemaid sündmusi, olgu see siis kuulsa kuningliku mõõga lugu, põrgu väravates toimunu või teekond maailma otsa. Näiteks sellele rännakule suure laevaga nimega Lennuk saavadki muuseumi külastajad ise kaasa minna või siis vaadata pardal lühifilmi Kalevipojast. Mänguline ongi sõna, millega ma muuseumi kokku võtaksin ja mis teeb sellest nauditava koha igas vanuses külastajatele.
Tusad, valud, vaevad, piinad ja kibedad saatsime ka ära.
Ma ei saa lubada, et nüüd kindlasti “Kalevipoja” läbi loen, aga huvi sellele uue võimaluse andmiseks tekkis mul tänu muuseumile küll. Kuidagi tekkis tunne, et äkki polegi nii raske. Mis teie arvate? Kas ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.”
1862.aasta “Kalevipoeg”
Igaks juhuks jälle, et #notsponsored. Kuigi meile lubati, et kui tšeki alles hoiame, siis saame järgmine kord tasuta minna, sest no tõesti häbiväärselt lühikeseks jäi meie teekond maailma otsa. Virtuaalreaalsuses tahan ma kindlasti Vanapaganaga ka võidelda.
