Mida teha kui vihma sajab?

Vastus on väga lihtne. Tuleb minna sinna, kus vihma ei saja! Ehk siis meie reisi ajal tuli ette ka üks vihmane päev, mis meile kohe üldse ei meeldinud. Aga mida me teeme selle päevaga mõtlesime me? Käime mööda muuseume, istume hotellitoas, restoranis? Kõik ju täiesti mõeldavad tegevused, aga meie võtsime lahti Rome2Rio, Accuweather ja Google mapsi ning hakkasime vaatama, kuhu minna, et oleks päikeseline ilm. “Tahaks Veneetsias ka käia,” ütles Marek ja esimesena torkas mulle pähe, et aga davai, istume rongi peale ja sõidame sinna. Õnneks sadas ka seal vihma. Miks õnneks? Rongipiletid olid tegelikult natuke liiga kallid. Kooner minus tõstis pead. Torino, Asti, Genova, Bergamo ja Verona olid samuti vihmased. Selge, tuli vaadata rohkem lõuna poole. Bologna, Firenze, Pisa olid täiesti päikeselised, aga jällegi tundusid meile piletid liiga kallid (kuigi nad seda ei olnud). Vaatasime kaardilt, et mis veel valikutesse on jäänud. Silm jäi seisma Parma peal. Piletid sinna maksid 11 eurot ja ilm näitas 21 kraadi ning päikest. Mõeldud-tehtud! Ja täpselt nii me Parmasse sõitsimegi. Veetsime imevahva päeva, sõime suurepäraseid tortellinisid, jõime odavat pakiveini, kõndisime vähemalt 25 kilomeetrit, läksime korraks tülli ja leppisime ära. Iroonilisel kombel jäi meil söömata ja kaasa ostmata parmesan (Parmigiano-Reggiano) ja prosciutto di Parma. Aga linnake oli armas. Ja päikeseline. Hea valik sattus.

Omapärane ja armas linnake oli. Mul ei oleks midagi selle vastu, et sinna uuesti tagasi minna. Kas või juba selle pärast, et mul kripeldavad söömata jäänud sink ja juust.

DSC03950DSC03962DSC03965DSC03966DSC03969DSC03995DSC04002DSC04026DSC04027DSC04036DSC04037DSC04045DSC04048DSC03953

Life like in a movie

Üle ookeani lennata on mõnus. Mõnus mitte selles mõttes, et osa reisist (aa, see oli alles lend Islandile, aga no las jääb) oli nii konarlik, et inimesed päriselt oksendasid lennukis. Ma ise lugesin samal ajal Lennart Merist kirjutatud raamatust Siberi osa ja ei olnud kindel, kas mul endalgi oli süda pahaks minemas Nõukogude võimust lugemisest või raputamisest. Mõnus selles mõttes, et võidad ööpäeva juurde mitmeid tunde. Kodus oleks juba magama läinud, aga Bostonis oli kell alles viis. Seitse võidetud lisatundi ööpäeva nagu naksti. Lähed edasi Chicagosse ja võidad veel ühe tunni. Kaheksa lisatundi ööpäeva! Nali. Tegelikult ajab see rütmi ikka päris sassi. Täna ei ole ma enam kindel, kas ma üldse esmaspäevast alates maganud olen. Kõige hullem oli eilne päev kui meil oli vaja kohaliku aja järgi ülivarajasele lennule minna ja ka kohalik päev venis pikaks. Aga see kõik on seda väärt olnud. Jah, 90% töö, kuid esimeseks korraks on ka see 10% lõbu piisav. Vaadake kasvõi allolevat pilti. Päris ehe Ugly Sweater Party. Ma sain teada, et satume ladu külastama just sellel päeval ja ei suutnud mina vastu panna. Nüüd on mul kotis ehe Ameerikast pärit kole jõulukampsun.

IMG_1973 (002).jpg

Chicagosse sõitsime me autoga läbi maapiirkonna. Mulle kangastusid silme ette seriaalid, mida ma Foxi pealt vaadata armastan kui aega on. Criminal Minds, Bones ja teised sellised. Teate küll, sellised filmid, kus väikestest kiirteede ääres metsatukka peidetud natuke räämas majadest leitakse sarimõrvar. Väikesed ja räämas linnakesed. Mida need inimesed seal muud teevad kui annavad ainest sellistele seriaalidele. Aga toit selles veidras sinise karuga majas Racine linnakeses oli imehea. Menüü nagu Ameerika filmis.

DSC01617DSC01621DSC01619DSC01615

Chicagos läksime me laiali. Kes edasi Kanadasse, kes tagasi New Hampshire´i, kes Chicagosse. Mul oli siiralt hea meel, et minu reis mind edasi Kanadasse ei viinud. Päev oleks veelgi pikemaks läinud, ikkagi 12 tundi ajavahet, aga ma olin piisavalt läbi ka sellest kaheksast tunnist ja varajasest lennust. Vahemärkusena – Delta airline´siga sõit oli üks ütlemata mõnus kogemus. Suurepärane pardateenindus. Läbi kui Läti raha, kuid mul oli kindel plaan minna Chicagot avastama. Näiteks tahtsin ma kindlasti jõuda siia pilvelõhkuja tippu, kuigi ma ei tea miks, sest isegi Eiffeli torn oli minu jaoks piisavalt hirmutav ja kõrgused tekitavad mulle judinaid, aga no ma siiski mõtlesin vähemalt proovida. Tegelikkus kujunes aga mõnevõrra teistsuguseks. Esiteks kulub lennujaamast downtowni jõudmiseks tund aega. Teiseks on mul raskusi orienteerumisega ja kui telefon kokku jookseb, siis läheb metroojaamast 15 minuti asemel 45 minutit. Ja kolmandaks võib juhtuda, et sa ei saagi niisama lihtsalt hotelli sisse registreerida, sest su krediitkaart lihtsalt ei toimi. Ma olin korraks meeleheitel. Surmväsinud ja ei saa oma tuppa. Teist kaarti pole, kellelegi helistada ei saa (kamoon, keset ööd, et õu kuule ole hea ja maksa mu eest hotell Chicagos ära!). Õnneks oli lahendus, et sain sularaha välja võtta ja siiski toa eest tasutud.

DSC01664

Esimese asjana kui ma tuppa jõudsin, aa ei teisena – esimese asjana tegin ma vaadet nähes “vau”- teise asjana jõin ma korraliku klaasi veini ühe sõõmuga ära. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Hotell on tõesti vau. Ma kirjutan sellest eraldi pikemalt, aga tasub ikka olla booking.com tihe kasutaja, tõelisi pärle leiab.

DSC01680DSC01668

Eesti aja järgi elav mina oleks muidugi hea meelega voodisse lesima jäänud ja vaadet nautinud, kuid seljakotiga seiklejahing mina ütles, et ma pean end toast välja ajama. Isegi kui ma ei jõua nende plaanitud vaatamisväärsuste juurde, pean ma ikkagi natuke linnaga tutvuma. Panin pooltühja telefoni taskusse ja astusin toast välja. Kiire kõrvalepõige soovituseks – lisaks mitmele kaardile, et ikka kindel olla, et mõni neist siin ka töötab, pistke kindlasti kohvrisse adapter. Mina muidugi viimase unustasin ja pidin siit selle ostma, mis tähendas lihtsalt seda, et kui kõik asjad korraga tühjaks saavad, tuleb prioritiseerida, mida laadida. Mina valisin kaamera laadimise. Kaugele ei plaaninud minna, mõtlesin et kaen lihtsalt siinsamas lähedal oleva Magnificent Mile ostutänava üle.  Kas teid paneb imestama, et 20 minuti asemel võttis mul Nordstrom racki jõudmiseks umbes 50 minutit? Shopahoolikud läheks siin hulluks. Mina ei läinud, kuigi kiusatusi oli küll ja veel. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss jne selliste hindadega nagu H&Mis.

DSC01805

DSC01776DSC01778DSC01814

Ühel hetkel tundsin ma, et that´s it. Nüüd on jõud otsas ja ma tahan tagasi hotellituppa. Mäletate ma ütlesin, et mul oli kaasas pooltühi telefon, mis kohe tühjaks saigi kui teda vaja oli, ja ma ei ole suurem asi orienteeruja. Ma püüdsin Magnificent Mile´i poole kõndides meelde jätta mõned märgid, aga me kõik teame, et see on juba eos lootusetu üritus. Ma teadsin, et hotell on kusagil siin samas lähedal, aga korraga ei orienteerunud ma tänavates ja block´ides absoluutselt. Absoluutselt! Leidsin paar kohta, mille nimed tulid tuttavad ette, aga ma ei suutnud meenutada, kuna ma neist möödunud olin või kas ma äkki olin neid vaid kaardil silmanud. Wabasha, Grande, N State St tundusid nii tuttavad ja õiged, aga kuhu poole minna. Ma enam ei teadnud. Lihtsalt juhe jooksis kokku.

DSC01645DSC01638DSC01652DSC01797DSC01838DSC01827DSC01834

Pimedaks hakkas ka ikka minema. Ega siis midagi, astusin ühte hotelli, kõndisin arvuti ja printeri juurde nagu tolle hotelli elanik ja pritisin endale google maps´ist teekonna välja. Kurat! ma alles olin Rock Bottoms baari juures.  Sealt oli hotellini vaid OTSE tee minu hotellini. N.State St ka. North State Street oligi tänav, kus minu hotell asus, millegi pärast arvasin ma, et mul on aga North Streeti vaja otsida. No pole hullu. Leiame uuesti. Võtsin kaardid kätte. Ja enam neid kohti ei leidnud. Ka kaardi abiga. Lootusetuna seisin suvalisel ristmikul. “Mida sa otsid?” küsis üks kodutu välimusega mees. “Mis tänavat, mis hotelli?” Vastasin. “No problem, see on siin samas,ma näitan sulle suuna kätte!” hüüatas ta ja me hakkasime hoogsal sammul õiges suunas kõndima. “Ma olen su giid Anthony, ma olen Chicagos 58 aastat elanud, ära käinud, aga ikka tagasi tulnud, selles linnas on midagi,” seletas ta mulle rõõmsal meelel. Ma hakkasin kohti ära tundma, kuid mees otsustas mind hotellini saata. “Now, don´t look down on me,” ütles ta kohale jõudes, “aga siin kõrvaltänavas on supiköök, kus minusugused kodutud saaks suppi osta, ega sul ei ole mulle natuke raha anda?” Ma tundsin end nii halvasti. Mul ei oleks midagi selle vastu olnud, et talle viiekas anda, aga ma olin ju just hotelli jaoks sularaha välja võtnud ja tänu vargusele olin ma kõik oma limiidid minimaalseks keeranud. Ma ei saanud rohkem raha välja võtta. Vabandasin ette ja taha, ma siiralt oleksin tahtnud teda aidata, sest tema aitas mind. Olgu omakasupüüdlikult ja turisti lollust ära kasutades või mitte, could not care less. Ma olin nii surmväsinud, et ma ei oleks jaksanud enam seigelda. Vabandasin veel ette ja taha. “That´s okay,” vastas ta ikka rõõmsameelselt. Ma tundsin end nii kehvasti. Eriti kui jõudsin hotellituppa, viskasin oma CK koti lauale, viskasin end pikali pehmesse voodisse, jõin veel ühe klaasi veini ja imetlesin vaadet. Jälle tundsin ma enda pärast häbi. Mina ja minu mured. Versus teiste mured. Brändipoodide ees istusid kodutud. Täiskasvanutest suudan ma mööda astuda, kuid kui täiskasvanul on kaisus tühja pilguga möödujaid vaatav laps, tahab mu süda murduda. Miks mõne lapse lapsepõlv nii ebaaus on? Mina ja mu probleemid.

DSC01860DSC01887

Hommikul olin ma jälle kell neli üleval. Kuigi magama läksin alles 23 paiku. Üleväsimus teeb oma. Mis seal ikka, on aeg kark alla ajada ja liikuma hakata. Ma lubasin Idale Miraculous Ladybug kostüümi viia. Leidsin koha, kus see soodsalt müügis on. Et mitte lennukist maha jääda, mis küll läheb alles kell viis õhtul, on targem tegutsema hakata. Tundes mind. Chicagos on küll tore, aga hetkel tahaks ma koju. Oma haige lapse ja ilmselt ka väsinud abikaasa juurde. Ajavahe tõttu jõuan ma nendeni alles homme hilisõhtul.

//

I really enjoy flying across the Atlantic. I didn’t enjoy that rough part when people were actually throwing up in the plane. Oh right, that was my first flight to Iceland, so let’s leave that. Meanwhile I was reading an autobiography about Lennart Meri and his Siberian experience and wasn’t sure if I was going to be sick because of how cruel Soviet power was or because of the plane shaking. But I do enjoy the part that you gain quite a few extra hours in your day. If I had been at home, I would have already gone to bed, but it was only 5PM in Boston. I won an extra 7 hours just like that. I continued my journey to Chicago and won another hour. 8 extra hours in one day! Just kidding. Actually it really messes you up. At this point I am not really sure if I have actually had any sleep since Monday. The worst day was yesterday when we had a really early local flight to catch and the whole day ended up being very long. But it has all been worth it. 90% work, but for the first time even 10% of fun is enough. I mean, look at the picture here, a real Ugly Sweater Party. I found out that we will be visiting the warehouse on that exact day and I just couldn’t resist. Now I have a proper American ugly Christmas sweater.

We drove on a proper country road to get to Chicago. All I could see was scenes from my favorite Fox series flashing in front of my eyes – Criminal Minds, Bones and all other similar. You know, all these films, where they find a serial killer in an abounded house next to a small highway in the middle of nowhere. Small and dirty towns. What else are these people doing that giving ideas to series like those. On another note, the food in this strange building with blue bear in Racine was gorgeous. The menu was just like from an American movie.

In Chicago we all went our different ways. Some continued to Canada, some returned to New Hampshire, some stayed in Chicago. I was very glad to stay in Chicago as the trip to Canada would have made my day even longer. The time difference was already 12 hours, but early wake-up and 8 hours of driving had done their bit. As a side note – travelling with Delta Airline is a very pleasant experience as their on-board service is class. I was exhausted, but determined to go and explore Chicago. For example, I definitely wanted to go to the top of this skyscraper with no logical reason. Even visiting the Eiffel tower was frightening enough and I am not that good in dealing with heights, but at least I thought to give it a go. The reality however, was something else. First of all, it takes an hour to get from the airport to the downtown. Secondly, I am not the best when it comes to directions and if my phone fails as well, then it takes me 45 minutes to get from the metro station to the hotel instead of your usual 15 minutes. And thirdly, it might just happen that you can’t check-in as your credit card is not working. I felt desperation for a moment. I was dead exhausted and couldn’t get to my room. I didn’t have another card with me nor could I ring anyone (in the middle of the night to ask if they could pay the hotel for me). Luckily I could withdraw some cash and settle it this way.

First thing I did, when I stepped into my room, no second thing I did – firstly I was absolutely amazed by the view from my room – second thing I did, was drinking a full glass of wine in one go. I was sooooooo tired. The hotel itself was just amazing. I will write about it separately and in more detail, but it does pay off to use booking.com frequently as you can stumble on some really good deals.

If I had stick to Estonian time, I would have gladly just stayed lying in the bed and admire the view, but the adventurous me ordered me to go out. Even if I can’t visit all the sights, I still need to see little bit of the city. So I dropped a half empty mobile in my pocket and went. Here is a small suggestion – on top of different credit cards you take with you to be sure that at least one of them is working, take an adapter with you as well. Of course I forgot that and had to buy new which meant that everything run out of battery at the same time and I had to prioritize what to charge first. I chose to charge the camera. I wasn’t planning to go too far anyway, just to bob around the corner to see the Magnificent Mile shopping street. Does it even make you wonder that instead of 20 minutes it took me 50 minutes to arrive to Nordstrom Rack? If you were a shopaholic you would loose your mind here. I didn’t this time, but I was tempted more than once. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss with prices like in H&M.

At one point it was enough for me, I had no power left and wanted to get back to my hotel room, like NOW. Remember me telling you about the half empty phone I took with me, which pretty much died then and there, but I really needed it as I am not the best when it comes to directions. I was trying to remember all the signs as I was walking from my hotel to Magnificent Mile, but we all know it was not going to happen. I knew the hotel was somewhere nearby, but suddenly I couldn’t get my head around in the blocks and streets. Like not at all! I found couple of places that sounded familiar, but I couldn’t remember when did I pass them or had I seen them only on the map. Wabasha, Grande, N State St looked all so right, but which way would be the right to take? I didn’t know anymore. My brain just stopped working.

It started to get dark. I didn’t know what else to do, but to step into a hotel, walk up to their computer and printer like I was staying there and print out my route in google maps. Damn it! I just passed Rock Bottoms bar and it was only a direct way to my hotel. Same was with N. State St. My hotel was on North State Street, but for some reason I was looking for North Street. Well, what can you do, let’s just find it again. I looked at the maps again … and couldn’t find the places anymore, even if I had printed the route out. I was standing at a crossing, feeling totally hopeless. “What are you looking for?” a homeless guy approached me. “Which street, which hotel?” I replied. “No problem, it’s right here, I’ll show you the way,” and we started to walk to the right direction. He was chatting very vividly: “I am your guide, Anthony, I’ve lived in Chicago for 58 years, went away but still came back. There is something about this city.” I started to recognize places, but he decided to walk me all the way to my hotel. “Now don’t look down on me, but there is a shelter around the corner where I can buy some soup, you don’t happen to have some cash on you?” I felt so bad. I would have gladly given him a fiver, but I had used my daily limit to get cash to pay for the hotel and because of the theft in Denmark last month, I had decreased all my limits. I couldn’t withdraw any more money. I kept apologizing and I sincerely would have liked to help him out, because he helped me. I doesn’t matter if he had personal interest involved or not, I couldn’t care less. I was absolutely shattered and had no will or power to have more adventures that evening. I apologized one more time. “That’s okay” was his cheerful reply, but I still felt really bad. Especially when I arrived into my room, threw my CK bag on the table and fell into my soft bed. I had another glass of wine and just admired the view. I was ashamed of myself. Me and my problems vs. problems that other people have. Homeless people were sitting in front of high street shops. I can walk pass homeless adults, but if that adult is holding a child who has this empty look in her eyes, my heart just breaks. Why do some children have so unfair childhood? Me and my problems.

In the morning I was up again at 4AM though I went to bed around 11PM. Feeling fatigue works its own ways I guess. I had no other choice but to get up and move on. I promised to get Miraculous Ladybug costume for Ida and found a place that sold it cheap. I didn’t want to risk missing my flight (which departed 5PM), but I was better of starting my day now. Knowing me. Chicago is nice, but at the minute I would rather be home with my poorly child and (probably) tired husband. Because of the time difference I get to see them only late tomorrow.

DSC01895

Mis juhtub siis kui lennupileteid broneerin mina/ How does an average person book a holiday vs me

Kuidas planeerib puhkust normaalne inimene? Mõtleb aegsasti välja, kuhu minna, vaatab sobivad kuupäevad, leiab (võimalikult otse) lennud ja läheb reisile.

Kuidas planeerin puhkust mina? Keegi mõtleb aegsasti välja, kuhu puhkama minna, et saaks soodsad lennupiletid ja ööbimised broneeritud. Mina jätan erinevatel põhjustel õigel ajal piletid broneerimata ja hakkan sellega tegelema viimasel hetkel. Hinnad on muutunud. Muidugi on. Iga loll teab seda. Kuidas siis saada sihtkohta nii, et ennast vigaseks ei maksa? Mina hakkan uurima erinevaid reisi alguskuupäevi, ööbimisi ja alguskohti väljalennuks.

Ehk siis nagu te aimata võite tegelesin ma  viimasel hetkel lennupiletite broneerimisega. Pariisi. Vaatasin Tallinnast, Stockholmist, Helsinkist, Riiast, isegi Vilniusest, aga nii palju olen ma õppinud oma koonerdamise juures, et kui vahe on väga väike, siis ei ole asjal mõtet, sest no igasugu muud kulutused juurde ja ongi sama hind (või kallim). Aga nüüd olid hinnavahed päris arvestatavad. Ainsaks probleemiks, miks ma kohe läbi Austraalia  (kirjanduslik liialdus, saite ju aru) Pariisi pileteid ei ostnud, on Marek. Tema eelistab seiklustele võimalikult otse ja mugavalt reisida. Ent ometi laseb ta ikka veel minul piletite ja ööbimiste ja planeerimistega tegeleda;)

Ma olin hiirekliki kaugusel seekord Marekile mõeldes otselendu broneerimas, kui mulle meenus, et enne Pariisi minekut olen mina Norras ja Ida Rootsis, et miks pagana pärast meie siis peame Eesti tagasi tulema ja siit OTSE lendama kui me saame Rootsist nende paganama soodsate piletitega lennata (Tallinnast Stockholmi tulekul poleks mõtet, sest laevapiletid on sel perioodil ulmekallid). Näiteks Stockholm-Vilnius. Veeta seal paar ööd. Lennata edasi Vilnius – Pariis ning teistega seal kohtuda. Mõeldud ja peaaegu tehtud. Üks lend kahele 40 eurot, teine lend 100 eurot. Aga MIKS üldse Vilnius mõtlesin ma siis ühtäkki? Ryanair lendab Skavstast ka mujale. Lõin otsingusse Skavsta Varssavi ja Varssavi Pariis ning juba järgmisel hetkel uurisin ma palju ööbimine Varssavis maksab. Maksis vähe. Ühes kohas (tundus piltide ja hinnete järgi väga ok) oli hind KAHELE KOLMEKS ÖÖKS 25 eurot. Samas…tundus ikka liiga odav. Kahtlane värk. Kuigi keskmine hinne oli 9.  Broneersin hinnalt natuke kallima koha. Ja ostsin meile Idaga lennupiletid Stockholm-Varssavi, Varssavi-Pariis. Kaks ööd saame koha peal olla ja Poola pealinnaga tutvust teha. Ma ei olegi Varssavis käinud.

Marekile ostsin otselennu koos teistega Tallinnast Pariisi. Eks ma pärast reisi löön kokku kui mõtekas see minu “kokkuhoid” oli, aga samas ma pean ütlema, et asi oli pigem selles, et nii oli võimalik ja tundus palju põnevam. Pealegi Ida on harjunud minuga koos seiklema.

img_9474

Pariisis valisin ma ka otseloomulikult hotelli asemel Airbnb. Ma olen tööalaselt nii palju hotellides ööbinud, et kui vähegi võimalik, üritan ma leida midagi põnevamat kui tavapärased Scandicud. Siiani on hästi läinud. Hind on ka tihti tunduvalt parem. Ma väga loodan, et selle ööbimiskoha asukoht on seal, kus ma arvan, et on. Õnneks erinevad arvustused annavad lootust: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

Vot nii broneerin pileteid ja reise mina. Võib olla oleks aeg hakata täiskasvanuks ja reise ette planeerima? Aga samas, need ei ole ju mingid reisid reisid. Paapua Uus Guineasse ja Amazonase vihmametsadesse planeeriks natuke rohkem isegi mina, aga sellised lähireisid…Mulle ei ole üldse oluline otselend või transpordivahend. Kui jääbki viimasele hetkele, siis nagu näha, kuidagi ikka saab, ka soodsalt.

//

How does an average person book a holiday? Thinking well in advance where to go, chooses suitable dates, finds as direct flight as possible and goes.

How do I book a holiday? Somebody chooses well in advance the destination to get the flights and accommodation fairly cheap. For various reasons, I delay the booking process and instead start doing that on the last minute. Have the prices changed? Of course they have. Everybody knows that. How to reach your destination then without overpaying too much? Usually I start to play with different departure dates, starting points and places to stay.

As you can guess, I tried to book our tickets on the last minute. To Paris. I checked flights from Tallinn, Stockholm, Helsinki, Riga and even Vilnius. Though I am quite tight with money when it comes to buying flight tickets, I have learnt that if the price difference is small, there is actually no point in going for the cheaper option as you will end up with different additional costs and paying the same amount if not more. This time though the difference was quite remarkable. The only reason, why I didn’t buy tickets via Australia (I am joking here, you do realize that) to Paris the first place, is Marek. He prefers to travel directly and comfortably to avoid any adventures.  Yet he still lets me to take care of all the booking 😉

I was about to click and book direct flights for us, this time thinking of primarily at Marek, when I realized that I will be in Norway and Ida in Sweden before the trip. So why should we come back to Estonia for these direct flights, when we can get cheaper tickets from Sweden to Paris (no point in a ferry trip from Tallinn to Stockholm at that time, as the tickets are just unbelievably expensive). For example Stockholm-Vilnius and spend couple of night there. Then fly Vilnius-Paris and meet up with others. Very good idea and almost booked too. One flight for two people 40 euros, other flight 100. But suddenly I was thinking why Vilnius? Ryanair flys from Skavsta to other destinations too. So I googled Skavsta-Warsaw and Warsaw-Paris and was already looking up prices for accommodation in Paris. It wasn’t dear. One place cost 25 euros for two for three nights and it seemed very okay according to pictures and feedback. But still … it seemed a bit too cheap. A bit fishy, though the average rate was 9. So I booked a bit more expensive accommodation for us and bought tickets from Stockholm to Warsaw and then Warsaw-Paris. We will spend two nights in the capital of Poland to get to know it. I have never been to Warsaw yet.

Marek got his direct flight from Tallinn to Paris with others. I will calculate after the trip HOW cost-effective all this was. I must admit thought that this was more about because it was possible and seemed more fun. Beside, Ida is used to have adventures with me.

Of course I chose Aibnb in Paris instead of a hotel. I have spent too much time in hotels because of my work, so wherever possible I try to find something more exciting than your usual Scandic. So far I have not been disappointed. Usually the price is also better. I really hope the place is where I think it is. Luckily, various feedbacks let me believe, it does: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

So this is how I book our holidays and tickets. Maybe it is time to grow up and starting planning every trip in advance? But these are not your traditional trips. If I was going to Papua New Guinea or rainforests in Amazon, I would plan a bit more. But these sort of short trips … I really don’t care about direct flights or way of transport as a matter of fact. If it is left to the last minute, you can still get there, as you can see. And also save some money.

 

 

 

Kuidas oma laupäeva sisustada?//Let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars

Meie laupäev algas imeilusalt. Sõime rahulikult Radissonis hommikusööki (muide, hommikusöögi valiku eest peab küll hotelli kiitma!) ja hakkasime vaikselt Oslo poole liikuma. Riidesse panime end nagu peened preilid, sest meil oli ikkagi plaan ilumessile minna ja autoga sõites ei ole ju väga vahet ka, kas oled talveoludele vastavalt riides või mitte. Jõudsin veel mõelda, et noh ja kui midagi peaks juhtumagi, siis talveriided on ju autos olemas. Sõita olid vaid 300 kilomeetrit ja ma võtsin täitsa rahulikult. Tegime peatusi, käisime harry-tuuril* Rootsis

27459227_1639105102794694_1192554831110796079_n

Nagu näete ei olnud me kõige talvisemalt riides.

61 kilomeetrit enne Oslot ILMA igasugu hoiatuseta hakkas auto korraga tegema mingit lõgisevat häält. Ma jäin kuulatama, et aru saada, kas see võiks olla midagi ohtliku või lihtsalt mingi suvaline heli. Enne kui ma jõudsin selgusele jõuda, kas see on midagi ohtlikku, läks lõgin kõvemaks, auto hakkas turtsuma ja kapoti alt tuli tossu. Tõmbasin kiiresti kiirteel teeserva ja täpselt sinna see auto ka suri. Tossas lihtsalt. Samal hetkel helistas Marek. Ma ei tahtnud teda muretsema panna ja rääkisin muretult temaga uuest vannist, mida Marek parasjagu kodus paigaldas. Olin üsna kindel, et see on mingi väike (hmm…tossav auto ja väike viga?) viga ja me saame edasi. Ootasin viisteist minutit ja proovisin auto käima saada. Süüdet keerates hakkas auto vaid tossama ja ei liikunud kuhugi. Nüüd oli selge, et väikese veaga tegu ei ole. Nii ma siis helistasin Marekile tagasi ja andsin teada, et oleme JÄLLE tee peal. Seekord TERVE autoga. Ida õnneks magas. Jälle. Tal on kombeks autohädade ajal magada. Mina püüdsin kedagi kinni pidada, et keegi meid lähimasse bensukasse tõmbaks. Ma olin seisma jäänud ikka eriti halva koha peal. Suure liiklusega kiirteel. Mis te arvate, kas keegi oli nõus mind tõmbama? St autot? Muidugi mitte, sest see ei ole Norras lubatud ja norrakad on VÄGA seadusekuulekad. Nii ei jäänud mul muud üle kui autoabi kutsuda.

Autoabi kutsumine Norras tähendab väikesest varandusest loobumist. Meil juhtus ju (ikka minuga roolis) Lillehammeris ükskord väikene seik autoga ja paar kilomeetrit auto vedamist maksis 2000 krooni. Nüüd olin ma lähimast linnast 12 kilomeetri kaugusel. Sain tead, et see läheb maksma 4000 krooni ja tellisin abi ära, teades, et mul EI ole seda raha. Lahendusele mõtleme hiljem, mõtlesin ma. Hetkel oli oluline minema saada, sest väljas olid siiski miinuskraadid ja lapsega autos ma kaua ei oleks vastu pidanud. Autoabi lubas minu kutset prioritiseerida, mis tähendas, et abi tulekuni läks aega vaid 48 minutit + aeg, mis ma veetsin telefoni otsas.  Norras on see tõesti vaid. Ma ei tea, kas ilma kõrgema prioriteedita oleks puskiir esmaspäevaks kohale jõudnud. Kui Ida ärkas, pakkisin ta talveriietesse. Jumal tänatud, et need autos olid, eksju:D

Marek küsis, et kuidas ma suudan olukorda nii positiivselt ja naljaga võtta, et tema oleks küll stressis. Stress sellisel juhul ei aita ju. Ja olgem ausad, natuke on ju naljakas, et mul kogu aeg midagi autodega juhtub.

27332092_1639105109461360_1012243737799217959_n

Aga kust siis raha leida? Mul ettevõtte kaardil oli muidugi raha, AGA…ma ei ole viitsinud pangakaarti teha, pole nagu vajadust olnud ja ülekande jaoks oli mul vaja telefoni, mis KÜLMAGA OTSAD ANDIS. Mobiil-iide-shmiidee. Ma sain skype´is kätte oma ülemuse, kes oli just Peterburis ooperisse minema, aga mingil põhjusel korraks arvuti taha tulnud. Minu õnneks oli tal SEB konto ja ta sai mu isiklikule kaardile teha ülekande. Probleem lahendatud. Jumala eest, keegi ikka natuke aitab mind nendes totakates olukordades.

PuksiirautoD (MITMUSES, sest kiiruse ja ohutuse mõttes peab kiirteel appi tulema ka saateauto) vedasid meid lähimasse töökotta. “Kas keegi tuleb teile järele?” küsis puksiirijuht. Hmmm…välismaise numbrimärgiga autoga suvalises kohas…kes see mulle järgi oleks pidanud tulema. Vastasin, et läheme rongiga edasi ja küsisin, kus rongijaam on. “10 minutit autosõitu,” vastast juht ja näitas mulle suuna kätte. Mul oli laps, kaks suurt rasket kohvrit ja kaks seljakotti, väljas oli selline tuul, et tundus nagu oleks -20 kraadi külma. “Võib olla Te tellite mulle takso?” küsisin. “Ahjaa,” vastas juht, tellis takso ja kadus. Enne kui jõudsime kringliks külmuda tuli takso.

Rongijaamas suutsin ma ära lõhkuda oma telefoni, nii et sellega ei saanud enam helistada. Mida ebaõnne eks? Ma hakkasin juba Oslos hotelle otsima, kuigi ma tundsin, et MA EI TAHA ühtegi hotelli enam, aga õnneks sain ma Facebookist Klaudia kätte. No ja nii me siis oma saja koti ja kompsuga rongiga Lillehammeri poole liikuma hakkasime.  “Emme ma tahan sind aidata!” ütles Ida ja NÕUDIS, et saaks ise üht kohvrit vedada. “Ei, ma jaksan küll,” vastas ta ja vedas vapralt enda järel kohvrit, mis oli temast suurem.

27459301_1639105149461356_1619467244370011617_n

Kohale jõudes oli juba pime ja väljas – 18 kraadi külma. Issand kui hea, et ma hommikul ei olnud otsustanud kleidi kasuks. Nüüd jäi mu disainerkleit nukralt Meknonomen hoovi autosse rippuma. Koos saja teise kompsu ja kohvriga, mida ma ei jaksanud kaasa tassida.

*harrytur tähendab norra keeles seda kui (nädalavahetusel) sõidetakse Norrast Rootsi odavat toitu ja alkoholi ostma. Ja neid inimesi on PALJU! Ma olen küsinud, mida väljend “harry” täpselt tähendab, aga keegi just nagu ei tea ka. Nii palju kui aru olen saanud, siis see tähendab justkui maakat, kes tahaks olla ägedam kui tegelikult on ja nt on oma lapsele Harry nimeks pannud, et oma “ägedust” rõhutada. 

//

Our Saturday started off wonderfully. We had a leisurely breakfast at the Radisson (by the way, thumbs up for breakfast selection at the hotel!) and then we started to slowly drive towards Oslo. We dressed like fancy little ladies because we had plans to go to a beauty convention and when you’re driving it doesn’t really matter whether you are dressed for the weather or not. I managed to think that even if something were to happen, then we had all our winter layers in the car. We had only 300 kilometres to drive and I was completely relaxed about it. We stopped along the way, did a harry-tour* in Sweden…

61 kilometres before Oslo, the car, WITHOUT any prior warning, suddenly started making a rattling noise. I listened in order to understand whether it’s something bad or just a random noise. Before I could reach the verdict, the car started stuttering and there was smoke rising from under the bonnet. I quickly pulled up to the road side and that’s where the car decided to die. It just kept smoking. At this very moment, my husband Marek called me. I didn’t want to worry him and so I chatted carelessly about the new bath he was installing at home. I was pretty certain that it’s some small fault (hmm.. a smoking car and a small fault?) and that we can soon get going again. I waited for fifteen minutes and tried to somehow start the car. When I twisted the ignition, the car only started to smoke and did not move an inch. By now it was clear that it was no small fault. So I called Marek back and let him know that ONCE AGAIN we are stuck on the road. This time with a (previously) RUNNING car. Ida was fortunately asleep. Again. She has a habit of sleeping through car problems. I tried to get someone to stop so that they could tow us to the nearest service station. We had stopped in an awfully lousy spot: on a busy motorway. Have a guess whether someone was willing to pull me? I mean, my car? Of course not, because that’s not legal in Norway and Norwegians are awfully law-abiding. So I had no other choice but to call for breakdown service.

Calling for roadside assistance in Norway means parting with a small fortune. We (I was obviously driving) had a little incident in Lillehammer a while ago and a few kilometres of towing cost 2000 NOK. Now I was 12 kilometres from the closest town. I found out will cost 4000 NOK and I ordered the service knowing that I DID’T have that kind of money. We’ll find a solution for that later, I thought. What mattered the most at that moment was getting away as the temperature was below zero and I wouldn’t have lasted long with my kid in the car. They promised to prioritise my callout which meant that it only took 48 minutes plus the time spent on the phone to them for help to actually arrive. In Norway, that really is only. I’m not sure if without high priority the tow would have arrived before Monday. When Ida woke up, I packed her up in winter clothes. Thank god we had those it the car, right! 😀

Marek asked me how I manage to stay so positive and joke about the situation. He would be stressing out in my position. I know that stressing out doesn’t help at all. And let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars.

However, how to find money? I had money on my business account BUT… I hadn’t bothered to get a card for that because there hasn’t been a need for it. In order to make a bank transfer, I needed my phone but that had given up in the cold. So much for Mobile-ID. I managed to get hold of my boss on Skype even though he was just on his way to the opera in St Petersburg. For some reason, he had just opened his computer and as luck would have it, he had an account at SEB bank and could make a transfer to my personal account. Problem solved! Honest to god, someone must be looking after and helping me in these silly situations.

Breakdown vanS (PLURAL because keeping in mind the speed and general safety, an escort van needs to come as well for a tow on a motorway) towed us to the nearest garage. “Is someone picking you up?” the driver asked. Hmm… a car with a foreign number plate at a random spot… who on earth was supposed to come and pick me up? I replied that we’ll take the train to continue our journey and I asked for the nearest train station. “It’s a 10-minute drive,” he replied and pointed at the direction. I had a kid, two big and heavy suitcases and two backpacks, the wind factor was minus 20 degrees. “Perhaps you could call a taxi for me,” I asked. “Oh, right,” he replied and called for a taxi and disappeared. Just before we were about turn into icicles, the taxi arrived.

At the train station I managed to break my phone so that I couldn’t make any calls. How’s that for bad luck? I started to look for hotels in Oslo although I knew that I DIDN’T WANT any hotel rooms anymore but as luck would have it, I managed to get hold of Klaudia via Facebook. And so we started off towards Lillehammer with our heap of luggage. “Mum, I want to help you!” said Ida and DEMANDED that she would pull one of the suitcases. “No, I can do it,” she replied and bravely dragged the suitcase that was bigger than her.

When we arrived it was already dark and it was minus 18 degrees! Thank god I didn’t decide for a dress in the morning. Now my designer dress was left to hang on its own in the car in a yard of Meknonomen together with a hundred other pieces of luggage that I couldn’t drag along with me.

*harrytur in Norwegian means when you drive (over a weekend) from Norway to Sweden to buy cheap food and alcohol. And LOADS of people do it. I have asked where the expression ‘harry’ comes from but no one’s really sure. I have found out that it seems to mark a hillbilly, who wants to be cooler that they are and for example, has named their kid Harry to show exactly how cool they are.

“Kuna me kirikusse läheme?”//„When are we going to visit the church?“

Ida tõmbas hommikul aknal kardinad eest ja avastas, et meie hotelli vastas on kirik. “Kas me läheme sinna kirikusse?” hakkas ta kohe mult uurima. Mul ei olnud iseenesest selle vastu mitte midagi, mulle meeldib kirikuid uurida ja nii ma lubasingi Idale, et enne üht kohtumist läheme kirikut vaatama. Kahjuks oli kirik kinni. Või ei leidnud ma õiget ust üles. Ega ma väga ei süvenenud ka. Pole ju nii oluline ka.

Aga Ida jaoks ilmselt oli. Kohtumisel hakkas ta mult uurima, et kas kirik on nüüd lahti ja kuna me ikka kirikusse läheme. Tõlkisin oma koostööpartnerile ka, et laps tahab kirikusse. “Ma ei ole veel enne kuulnud, et laps kirikusse tahaks,” ütles ta. Mina ka mitte. “Kuna me hakkame minema?” ei jätnud Ida mind rahule, “ma tahan enne minna, kui kirik uuesti kinni pannakse.” Ma sain aru, et lapse soov kirikut külastada on tõsine. Kui ma ütlesin, et nüüd võime minna, plaksutas ta käsi ja hüppas üles-alla.

Jalutasime peale kohtumisi tagasi hotelli (ehk siis ka kiriku) poole ja Ida oli elevil. Ma olin juba ise ka põnevil, et mis värk on. Jõudsime lõpuks kirikuni, aga see oli ikka kinni. Lugesin seinalt, et uksed avatakse kell viis igaõhtuseks jumalateenistuseks. Selgitasin Idale, et kirik on kinni, ent tehakse õhtul lahti ja läksime tuppa pitsat sööma.

Kui te arvate, et sellega lugu lõppes, siis te eksite. Ida istus oma pitsaga aknalauale ja piidles kirikut, vahe peal ikka küsis, et kas juba tehakse lahti. Mul oli täiega plaan ta üle lasta, aga kui ta ikka viie ajal ütles, et tuled põlevad ukse juures, ütlesin ma talle, et pangu ta end siis riidesse ja lähme. Ausalt, see laps pole kunagi end nii kiiresti riidesse saanud kui nüüd.

Nii me kell viis jumalateenistusele läksimegi. Ida istus mõnda aega vaikselt ja uudistas. 10 minutit kannatas ära ja palus siis, et me lahkuks. Lahkumisega oli ka selline naljakas seik, et ma suutsin ära unustada, millisest uksest me sisse tulime ja üritasin välja lammutada uksest, mis oli tabalukuga kinni. Jõudsin juba mõelda, et oleme raudselt mingite viimasepäeva kummardajate sekti koosolekule sattunud, kes kohe endalt rõõmsalt koos elu võtavad, aga no minulik ju…et ma uksega eksisin.

Lahkudes küsisin Idalt, et kas talle siis meeldis kirikus. Ida kirtsutas nina. Sain aru, et midagi jäi puudu. “Ma tahtsin surnud onusid näha,” vastas ta mulle.

IMG_5124.JPG

Tegelikult ma tean küll, kust see tuleb, ei ole laps päris friik. Me kunagi tegime Stockholmis aega parajaks ja käisime seal Toomkirikus. Ida uuris, et mis need suured mürakad kastid maas on. Selgitasin talle, et need on hauad. Aga kuidas seletada kolme-aastasele, mis on haud? Püüdsin talle rääkida, et vanaks jäädeks surrakse lõpuks ära, pannakse inimesed mulla alla ja mälestuseks on hauad ja hauakivid. Selgitasin nagu täiskasvanule, sest ei osanud ma kuidagi lapsekeeles rääkida. Lisasin vaid, et seal kivide all on surnud onud – surnud kuningad. Ju talle siis see meelde jäi, et kirikus on kivide all peidus surnud onud. Vot sulle lapse aju.

Surm huvitab teda üldse teemana väga. Ma ei tea, kas peaks muretsema või on see mingi järjekordne vanuseetapp, kus surmaga seotud teemadele tuleb vastust anda. Mul oleks kodus nagu mini versioon Ebapärlikarbist, kes sellistel teemadel filosofeerib.

//

One morning, Ida pulled off the curtains from the window and discovered a chuch opposite our hotel. Immediately she started to ask if „we are going to visit that church?“ I was not against it, I myself like to explore churches, so I promised her to visit it before one meeting. Unfortunately, the church was closed. Or I couldn’t find the right door. I didn’t really pay attention to be honest. It wasn’t important anyway.

But apparently it was important to Ida. At the meeting, she started to ask questions about the church being opened and when will we go there. I had to translate my business partner, that my child wants to go to a church. His was surprised, as never had he heard of a child wanting to go to a church. Neither had I. But Ida would not leave me alone. „When are we gonna go? I want to go before it closes again,“ I understood that her wish to go was very serious. When I finally told it was time, she started to clap her hands and jump up-and-down.

We were walking back to the hotel (towards the church) and Ida was very excited. I was getting excited as well. Finally we arrived, but it was still closed. Luckily, I could read from the message board, that doors will be opened at 5PM for the evening service. I explaned it to Ida and we went into our room to eat pizza.

If you think that was the end of the story, you are so wrong. Ida sat on the window sill with her pizza slice and kept a keen eye on the church. Asking every now and again, if it will be opened already. I was actually planning to „forget the whole thing“, but when she said around 5PM the lights being on, I told her to get dressed as we are going. Honestly, that child has never ever dressed so quickly.

So we attended the 5PM service. Ida sat quietly for a while and was just looking around. She was able to sit still for 10 minutes and then asked to go away. Leaving was funny for us as I managed to forget which door was the entrance one. So I tried to exit from the one, that was all chained up. I already started to imagine that we were accidentally participating a meeting for a weird religious sect, who are all about to take their own lives … with a smile on their face. But then again, that was so me … to mix up the doors.

As we were walking out, I asked Ida, if she liked the church. She only pulled a face. Straight away I understood, that for her, something was missing. „I wanted to see the dead men too“ she replied.

I actually DO know where this all came from, my child is not a freak. A while ago, we had some spare time in Stockholm and so we visited the Dome Cathedral. Ida was asking about the gigantic box shape rocks on the floor, which I replied to be tombs. But how do you explain to a 3-year old, what a tomb is? I tried by saying, that when you get very old, people will die, they will be buried and left with grave and a grave plate as memorial. I was explaining like I would to an adult, as I didn’t know how to put it in a child`s language. I only added, that under those rocks are dead men – dead kings. She must have remembered, that in churches you have dead men under the rocks. There you go – a child’s mind.

Death as a subject is very intriguing for her. I am not sure weather to worry or is it yet another phase she is going through and requires answers to death related topics. It’s like I have a mini version of Ebapärlikarp (one of my favorite bloggers) at home, who likes to philosophize on these kind of topics.

 

Täiuslik hotellielu

Kuu aega tagasi avastasin ma Oslo lähistel metsas pärli. Kui mul seekord oli vaja Oslos ööbida kolm ööd, siis ei olnud kahtlustki, kus ööbida. Loomulikult samas kohas. Esiteks on kolm päeva steriilses hotellitoas nelja seina vahel lihtsalt ahistav, teiseks selle selle hotelli hämmastavalt rahakotisõbralik hind, kolmandaks on selles väikeses bed and breakfastis kodune tunne, neljandaks väga maitsev toit ja viiendaks ning ehk kõige olulisemaks  erakordselt meeldivad võõrustajad. Per Erik ja Rosmary on natukene nagu karakterid mõnest vanast Prantsuse filmist – šikid ja elegantsed.

Olgugi, et võõrustajad olid seekord haiged – ühel kerge külmetus ja teine oli just südamerikkega haiglast tulnud, ei lasknud nad latti alla. Me küll püüdsime aidata ja uurisime, kas on midagi, mida me teha saame, kuid võõrustajad jäid endale kindlaks. Nende külalistel peab olema nende juures nii hea, et nad tahavad tagasi tulla. Nii valmis ilma hinnaalanduseta õhtul võrratu guljašš ning hommikusöögilaud oli värsketest hõrgutistest lookas.

Suhtlus nendega lihtne ja soe nagu ka eelmine kord. Seekord oli meiega enamuse ajast ka nende 12-aastane tütrepoeg Gregory ja nii nagu vanavanemad oli ka lapselaps nagu teisest maailmast. Teda huvitas Ida-Euroopa kirjandus, ta teadis maailma ajaloost ja poliitikast kui meie ning reisi lõpuks teadis ta Jaan Krossi kohta rohkem kui meie. Ausõna.

Gjedsjø Gaard on muinasjutuline. Ma loodan, et mul on põhjust sinna varsti tagasi minna. Kui muidugi tuba saab. Nende maja on kogu aeg broneeritud. Ja ma ei imesta, miks. Huvitav, kas kõik külalised hindavad neid inimesi, detaile, lugusid? Mulle igatahes on see koht ja need inimesed nii hinge pugenud.

IMG_5027IMG_5031IMG_4985IMG_4988IMG_4993IMG_5001IMG_5004IMG_5007IMG_5015IMG_5021IMG_5032IMG_5033IMG_5034IMG_5040IMG_5042IMG_5043IMG_5051IMG_5054IMG_5056IMG_5068IMG_5013

3. päev: koosolekud koos lapsega

Mina ei oleks mina kui ma poleks Oslos tunnelites ära eksinud, sada korda valele poole sõitnud ja pooletunnist maad tund aega sõitnud. Aga ma tunnen ennast ja nii varusin ma endale hommikul ekstra aega seiklemiseks, pluss  ummikutes istumiseks. Oslo hommikused ummikud ei ole naljaasi. Ja kui veel valesti ka sõita, siis võib vabalt liiga kaua aega minna sihtpunkti jõudmiseks.

Koosolekud tuli pidada koos Idaga. Sõnad said peale loetud, aga sellistel juhtudel on ikka 50-60% võimalus,  et tal lähevad peale loetud sõnad meelest ära kohe kui kontorisse siseneme. Seekord läks hästi, võib olla oli Ida lausa mu lucky charm. 

Koosolekute vahepeal sõime me Kon Tiki muuseumi lähedal hilist hommikusööki, jalutasime mööda Oslo tänavaid, paitasime mööduvaid koeri ja…issand, me ei teinudki mitte midagi asjalikku. Aga kas peakski?

Autoga sõitmise ajaks tuli täna 5 tundi ja vahemaaks kõigest 298 kilomeetrit. Ida head käitumist võis ju ometi jäätisega premeerida (ilma viieteisteurose trahvita, mis meil muidu kehtib kui nädala sees maiustusega patustada).

IMG_2746.JPGIMG_2749IMG_2752IMG_2755IMG_2761IMG_2763IMG_2776

So. Bussiness meetings together with a 4years old. Is it possible? Yes. Of course there is always a 50-60% possibility that she will not behave, but that is just the risk I have to take when I have no babysitter, but the meetings are way too important to cancel.  This time Ida even worked as a lucky charm. 

Between the meetings we walked in parks, ate late breakfast, petted dogs and just did nothing useful. The autumn weather was nice as well, a pleasure to walk around the city. I must say that Oslo is not one of my favorite cities, but there definately is something about that city that I just love. And after traffic jams and taking wrong turns 6576 times it was also good to arrive in Lillehammer. And celebrate a successful day with ice cream. 

 

 

2.päev: ah õigus, täna tuleb lühike sõit

Tegime hommikul pool kaheksa silmad lahti ning hakkasime oma kodinaid kokku pakkima, et Norra poole sõitma hakkama. Ees ootas kaheksa tundi sõitu. The usual! Ja siis tuli mulle meelde, et me ei sõida üldsegi mitte Lillehammerisse, vaid Oslosse, kuhu on kõigest kuue tunni autosõidu tee. “Ah, täna tuleb ju vapsee lühike sõit!” tuletasin ma endale meelde ja nii ei hakanudki me enne kella 11 liikuma. Igal juhul oleme enne pimedat kohal.

Lillehammerisse autosõit läheb iseenesest ka kiiresti, see kaheksa tundi tundub kuidagi nii sups ja kohal, ainuke ebameeldiv osa on viimased paar tundi kui jääda pimeda peale, sest tee on käänuline metsatee ja meile on vähemalt kolm korda seal põdrad ette jooksnud, nii et seda osa tuleb venida 70km/h.

Naljakas tegelikult, kuidas mõiste “see on nii kaugel” on nii suhteline. Viis kilomeetrit Keilast Ussipessa tundub nii kaugel, aga 500 km Stockholmist Oslosse on käkitegu. Ida oli täiesti imetlusväärne reisikaaslane, laulsime terve tee oma lemmiklaule kaasa (mina kõvasti ja valesti, Ida nagu väike ingel) ja tegime reaalselt vaid ühe kümneminutilise pausi kogu tee jooksul. OOTD postitus tuli ju ka ära teha:D (Aga no see riietehunnik, mis ma Idale skoorisin neljapäeval, on lihtsalt nii imearmsaid asju täis, et patt oleks pildistamata jätta).

21984166_1515458981825974_2050396056_n

Tänane hotell ei ole teab mis pärl, aga ma teadsin seda juba ette, mis meid ootamas oli. Samas hinna ja kvaliteedi suhe on paigas (kui välja arvata parkimine, mis maksab pea 30 eurot ööpäevas ehk pool kogu toa maksumusest), asukoht on väga hea, parkida on lihtne ja kui peaks vaja olema, siis kesklinn on kiviviske kaugusel, metroo paarisaja meetri kaugusel.  Ja Munchi muuseum samuti. Minu jaoks annab hotellile plusspunkte. Kahju, et seekord pole aega selle külastamiseks.

Teate neid expectations vs reality pilapostitusi lastega reisimise kohta? Ma võiks ka sellise teha, ainult et reality on Idaga reisimise puhul veelgi ägedam kui expectations. Jumalast pull kuju ja kihvt reisikaaslane on! Vahepeal ajab nats pahaseks muidugi ka oma kärsituse ja miljon miksiga, aga halloooo laps ju.

22014743_1515458951825977_1953501065_n

 

God how I enjoy having a car! No extra planning, just to wake up, sit in the car and drive from Stockholm to Oslo. 6 hours and 555 km – piece of cake! Funny how 5 km from my house to nearest town seems so far, but 555 km seems like nothing. 

We were actually supposed to drive to Lillehammer, but I remembered that I have a very early meeting in Oslo so it sounded reasonable to stay in Oslo. I also got a great deal in Central City Apartments, so instead of driving 180 km back and forward, we stayed in Oslo already today. 

The hotel is no Grand Hotel, but I have stayed here before also and knew what I get. Except I did not remember that the parking costs almost as much as the room and it irritated me a bit. Otherwise I think the hotel gives good value for the money, it has a perfect location (ps: Munch museum is some hundred metres from the hotel) and the rooms are clean and spacious. No shared bathroom either.

Tomorrow will be filled with meetings and then…Lillehammer here we come!

 

 

Seljakotid selga!

Olgu, olgu, tegelikult ei viska me sugugi seljakotte selga, vaid hoopis kohvrid autosse, kuid “väikesele” reisile läheme me siiski. Kärutame seekord lisaks vanale heale Norrale ka natuke Rootsis ja Taanis. Kusjuures ma ei ole Taanis kunagi käinud, lennujaam ja raudteejaam ei lähe arvesse, ja see tundub eriliselt põnev. Mulle on Taani alati meeldinud, eriti armusin ma Taanisse peale Mae Lenderi “Minu Taani” lugemist ja siin ma nüüd siis olen, poolootamatult eesmärgi nimel töötades viib töö mind Taani.

Ma olen viimased kaks päeva pannud paika reisiplaani, arvutanud välja vahemaid, palju ma jaksan sõita, palju potentsiaalseid kliente külastada, kus on soodsam ööbida, kuidas ühelt saarelt teisele saada – äge!

Keegi küsis minult, et kuidas ma jaksan. Kui ma hakkasin kokku arvutama, mitu aastat ma olen niimoodi Eesti ja Norra vahet sõelunud sain ma kokku 12 aastat. Täiesti müstika. Mulle tundub, et ma pole nii vanagi, et oleksin nii pikka aega saanud tööl käia, see tähendab sellisel kohvrite otsas tööl. Aga ma jaksan tõesti, sest mulle meeldib. Ma ei suuda paigal olla.

Huvitav, kas minus on mingit mustlase verd? Kui mul oleks võimalusi, siis ilma liialdamata veedaksin  ma üldse poole oma ajast mööda maailma reisides.

IMG_2118.JPG

We are packing our bags to head to Norway again, but this time the trip will be a bit different, we will also visit Denmark and Sweden. Workwise I have only had one project in Sweden, so this is in a way an unknown territory, but as for Denmark, it is totally new for me. I have been to airport and railway station several times, but this doesn´t count as visiting Denmark. I am so excited and for last couple of days I have been setting up a travelplan, where to stay, how many customers I am able to visit, how much driving there is, how to get from one island to another. 

It is so cool to have new markets to explore and enter. I am sure itis not gonna be easy, but I need a challenge. I need to challenge myself. When I went to psychiatrist she told me I define myself through work and I need challenges and results to be able to feel good about myself. Strange. Because  I also “believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love” (Erlend Loe). But I guess work and fun and games have to go hand in hand in order for me to be efective and satisfied. 

Anyway. Can you believe I have done this kind of work which requires living half time in Norway and half time in Estonia  for 12 years already? I am not even that old. 

Let´s cross fingers now for results!

21742860_243251952867278_2774468011811587746_n

Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:)