“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Järgmine reisipäev viis meid Cannes’isse. Sellega läks esimese hooga muidugi nii, et sõitsime rongiga õigest linnast mööda. Üks oli süvenenud oma tegemistesse, teine enda omadesse ja nii see peatus silmist lipsaski. Õnneks panime apsakat tähele juba järgmises peatuses ja aja kokkuhoiu mõttes ei hakanud me ootama uut rongi, vaid võtsime Bolti.
Cannes ei avaldanud esimese hooga mingit muljet. Pühapäev, poekesed kinni, kohvikukesed kinni, suhteliselt inimtühi ja loomulikult ei aidanud kaasa ka meile osaks saanud vihmasadu. Vaatasime läbi nö kohustuslikud kohad.
Kui ikka veel natuke Istanbuli lainel olla, siis üks ägedamaid kogemusi tegelikult on see, et linna jaguneb kahe maailmajao vahel. Ärkad üles Euroopa poolel, jood hommikukohvi, vaatad üürikorteri aknast välja, kust paistab Aasia pool ja mõtled, et aga läheks käiks siis Aasias ära väikese tiiru.
Nagu Valga-Valka.
Euroopa poolel kihab minu meelest kogu aeg nagu sipelgapesa. Lähed Aasiasse ja täielik vaikus. Vähemalt pühapäeva hommikul ja selles piirkonnas, kuhu me esimese hooga läksime. Kui järgmisel päeval ikka Kadiköy kripeldama jäi ja paduvihm enne lennukile minekut soosiski uut laevasõitu, siis seal muidugi käis ka vilgas elu, aga Üsküdar oli pühapäeva hommikul küll uniselt vaikne nagu mõni Eesti väikelinn. Huvitav kontrast Euroopa poolega. Mõnus vaheldus näha ka Istanbuli teist poolt. Eriti kui olime natuke püüdnud ka shopata, aga shopping polnud kummagi tugevaim külg, pigem ostutänav oma rahvamasside ja üsna ühenäolise kaubaga väsitas. Naersime, et Aasia poolel nägime rohkem kasse kui inimesi.
Kusjuures mulle nii meeldis, kuidas kasside (ja koerte) eest hoolitseti. Igal pool võis näha neile tehtud majakesi, pesasid, joogikausse, toidupoolist. Kuidagi nii sümpaatne mulje jäi.
Peale inimtühja Üsküdari ja luhtunud katset shoppata, otsustasime uuesti minna mošeesid külastama. Parim otsus. Sa ikka ei ole Istanbulis käinud kui sa ei ole Hagia Sophiat ja sinist mošeed seest näinud. Loomulikult ei anna ükski pilt edasi seda, mida seal koha peal koged ja tunned, aga no vähemalt mu biker-pearätt võiks teile meeldida. Onju.
Hagia Sophia on arhitektuuriajaloo lummavamaid saavutusi. Selles pole kahtlustki.
Kingsepalt ja eunuhhilt ostetud maatükile ehitatud pühakoja töödel osales ühtekokku 10 000 töölist ja 100 meisterlikku kiviraidurit, kes teostasid keisri ideed ja Anthemiose Trallesest ja Isidorose Mileetosest suurprojekti. Keiser ise olevat selga tõmmanud lihtsa rüü ja iga päev käinud ehitusel tööde kulgu jälgimas. Kogu Bütsantsi maailmast saabus siia suurepäraseid materjale ja ehitusdetaile. Ateenast, Efesosest, Roomast toodi siia antiiktemplite sambad, kaunimad marmorid, väärismetallid, Baalbeki kuulsa päikesetempli porfüürsambad ja Efesose Artemise templi marmor. Kuplialuse viimistlemiseks kasutati erilist segu: sulakulla massi segati oonüksit, ametüste, pärleid ja safiire – kõik ikka kõige kallim.
Topkapi paleest jooksime läbi. Tund aega oli sulgemiseni aega ja mõtlesime, et noh tunniga midagi ju ikka näeb. Hahh! Kui paleel on juba kolm siseõue, siis võite ise aimata palju me näha jõudsime. Ma mõistan, miks öeldakse, et Topkapi palee annab aimdust Ottomani impeeriumi valitsejate jõukusest, see on lihtsalt sõnaseletamatult VÕIMAS. See on kindlasti koht, mida ma tahan uuesti küöastada, et saada rohkem aimu sajanditetagustest intriigidest ja kirgedest.
See kompleks on otsekui ajalugu arhitektuuris, mis jutustab meile ühe impeeriumi ajaloost, jutustab intiimselt ja säilitab ikka veel kiivalt salapära, mis jäi võimsate müüride varju. Siit valitses impeeriumi 25 sultanit, see oli nii kindlus ja varjupaik kui ka palee ja pühamu. Siin sündisid sultanid, siin asusid nad troonile, siin kukutati valitsejad. Siia koguti tohutud varandused ja reliikviad, siin asunud haaremis elas tuhandeid naisi kogu impeeriumist.
Topkapi palee külastus tekitas mus ka soovi vaadata “Sajandi armastust” või mis selle seebika nimi oli. Kuidagi tundus, et see polegi lihtsalt seebikas, vaid oleks sissejuhatus sellesse osasse ajaloost, milles mu teadmised on rohkem kui nõrgad.
Reisi lõpuks sain ma ka teada, kes on see mees, kelle pilte kõik kohad täis on. Mustafa Kemal Atatürk! Kõigi türklaste isa (Atatürgi otsene tõlge ongi türklaste isa). Türgi esimene president. Nii palju kui ma aru sain, siis tegu on nii püha mehega, et kuigi juba mõnda aega surnud, siis pole ta türklaste jaoks surnud, vaid elab neist kõikides edasi (seepärast ei tooda kusagil otseselt välja ka tema surma-aastapäeva). Avastasime tema kohta guugledades Vikerraadiost ka tema kohta saate, väga väärt kuulamine on: Vikerraadiol: Hommikumaa vägevad. Kõigi türklaste isa. Soovitan kuulata. Kas enne/pärast Istanbuli reisi, või lihtsalt silmaringi harimiseks.
Reisi lõpetasime veini asemel Ayraniga. Täitsa üllatav, et lisaks veinile on maailmas veel jooke, mis positiivselt üllatavad. See üllatas.
Järgnes kolmetunnine kojulend. JA seitse tundi autosõitu koju. Väsitav oli. Aga reisielamused olid niivõrd positiivsed, et ma oleks iga kell nõus samamoodi läbi Riia reisile minema. Natuke juba peaaegu, et olimegi perekond Mesidega koos Reykjaviki minemas (neil on piletid juba olemas), aga kahtlustan, et nii kaua kuni Marek otsustab, kas talle sobib või mitte (kuupäevad siis, mitte seltskond), on soodsad piletid juba otsas. Noh, siis on nii.
Istanbuli reisikulud on mul ka kokku veel löömata.
Kui üks turistikas kohas ootamatu 100eurone lõuna (arve moodustas suuremas osas kehv vein, mille hind oli naaaatukene arusaamatu menüüs) välja arvata, siis mulle tundub, et nii võib rohkem reisida. Ostad soodsad lennupiletid, leiad ägeda Airbnb korteri, jagad kulud kütusele jm ning voila! Kulud saab päris madalad hoida ja ei ole mingi säästureis.
Teine päev Istanbulis algas minul veidi enne kella kuut. Ma olin küll võtnud puhkusepäevad, aga siis kui ma reisi planeerisin ei teadnud ma ju ette, et töö natuke muutub ja nii olid mõned asjad vaja ära teha ka reisi ajal. Ideaalne oli need varahommikul kohe ära teha, et siis ülejäänud päev mõnusalt linnaga tutvuda.
Kusjuures ärkasin ma äratuskella peale. Mitte minarettidest kostuva palvele kutsungi peale. Pean isegi täiesti ausalt tunnistama, et need kutsed olid mulle pigem sümpaatsed kui häirivad. Ma ei teagi, kuidas, aga neis oli mingi võlu. Kui me esimene kord sinise mošee juurde sattusime täpselt palvuse ajaks, siis ma ausalt jäin kutset lihtsalt kuulama ja olin omamoodi lummatud sellest helist.
Nojaa. Selles mõttes, et ma olen nüüd näinud küll, mis saab kui kokku saab seltskond naisi, kes joovad suurtes kogustes proseccot ja eks ma pean ausalt tunnistama, et täitsa kohe kardan seda detsembri alguses toimuvat suvelõpu pidu. Jap, lugesite õigesti – suvelõpupidu, mis toimub detsembris. Lihtsalt varem ei olnud kellelgi vaba aega ja muudkui nihutasime seda pidu edasi. Kuni jäigi detsember.
Mitte et ma teaks, mis see suvelõpupidu tegelikult on, sest see on meie perele esimene kord. Kuidagi lihtsalt juhtus nii, et esmalt nihverdasime me end perekond Mesidele sõbraks, siis nihverdasime end nende sõpruskonda ja nii me muudkui nende ja nende sõprade üritustest osa võtamegi.
Eile Trondheimi jõudes mõtlesin ma, et oh, siin linnas polegi väga palju käinud, kuid juba järgmisel hetkel tuli mulle meelde, et see on alatu vale. Lisaks Oslole ja Lillehammerile on just Trondheim see Norra linn, kus ma olen kõige rohkem käinud. Naljakas, kui mõelda, et ma ei tunne siin linnas mitte kedagi. Okei, üks kunagine sõbranna peaks siin elama, aga temaga kadus mingil hetkel kontakt ja ma ei tea, nüüd oleks nagu veider endast märku anda. Oot, aga miks veider? Tegelikult peaks just temaga kohvile minema kui järgmine kord siia satun. Kui aega on. Seekord ei oleks olnud.
Kahe kohtumise vahel tegin ma väikese jalutustiiru ümber Nidarose kiriku. Isegi mitte sellepärast, et turist olla ja natuke linna näha, vaid sellepärast, et end veidi tuulutada. Mul on aegajalt migreenilaadsed peavalud, ma ei saa öelda, et otseselt migreen, sest ma siiski suudan funktsioneerida, aga sellised üsna intensiivsed, mis kuidagi ei anna järgi. Eile oli üks sellistest peavalu päevadest. Käisin ühe kliendi juures ja pidasin vapralt koosoleku ära temaga, ära minnes mainisin nagu muuseas, et mul on täna jube peavalu. “Miks sa ei öelnud?” küsis ta, “mul on peavalurohtu.” Miks ma varem ei küsinud, tõesti. Ega see tablett siiski suurt ei aidanud, ei aidanud ka jalutuskäik, aga natuke ikka petsin end, et aitas.
Nagu öeldud on täpselt meie villa ees bussipeatused – nii Amalfi kui ka Positano ja Sorrento suunas. Minu esimene mõte on võimalikut kuivalt tagasi Napolisse saada ning kaldun Amalfi-Salerno-Napoli suunda, aga kuna Ida on ikkagi mu laps ja olen talle välja pakkunud ka teise variandi Amalfi-Positano-Sorrento-Napoli, valib tema pikema teekonna. Olen temaga nõus, sest igal pool näitab vihma ja mida varem me Napolisse tagasi saame, seda kauem me lihtsalt hotelli toas passime, vaevalt me hakkaksime vihmaga kusagil ringi seiklema. Hahh, kuidas see lause mind veel tagumikust hammustab.
Sõidame bussiga Positano-Sorrento suunas ja tänan uuesti jumalat, et rendiauto peale ei mõelnud. Jah, mugavam ehk on, aga ma ei kujutaks end ette seal kitsastel käänulistel teedel koos busside, matkaautode, kihutavate kohalike ja vihmaga. Küll on vaja tagurdada, küll satuvad bussid udu tõttu vaata et kokku sõitma, üsna ekstreemne. Aga nemad on vilunud, nad on harjunud, ma oleks autoroolis juba ammu käed üles tõstnud kui oleks pidanud udus ja kitsal teel taguradama, et kui tahate edasi, siis tagurdage mind ise siit kuhu soovite. Autokooli eksami edasijõudnute tase. Isegi Paldiski laevale tagurdamine tundub nende teede kõrval lapsemäng. Udu on täiega intense. Ma ei tea, miks mulle selle reisiga kangastuvad silme ette nii paljud filmid, isegi need, mis pole absoluutselt Itaaliaga seotud. Need udused vaated toovad mulle silme ette “The others” filmi. Kohe kohe tulevad kusagilt välja Nicole Kidman ja “teised”. Kas te olete seda filmi näinud? Mu üks järjekordseid lemmikuid. Peakski täna vaatama.
Amalfi võtab meid vastu vihmaga. Väikeses nunnus vanalinnas sagivad vihmamantlites ja vihmavarjudega üksikud turistigrupid. Vaatame ilmateatest, et 11 peaks vihm järgi jääma ning otsustame seniks leida mõne toidukoha. Hommikusöök on niikuinii söömata. Seame sammud esimese ristorante juurde ja enne kui saame midagi küsida, vastatakse meile “toilet up”. Jääme rumalalt vaatama, sest me ju ei küsinud, kus wc asub. Kõnnime edasi, sest saame aru, et pole siin oodatud. Astume sisse järgmisesse kohta. Küsin, kas tohime. Saan vastuseks “no”, millele järgneb selgitus, et see on ristorante, pizzeria. Vastan, et seda me tahamegi. “Avame alles 11,” saan vastuseks. Okei, seepärast ehk meid esimesestki kohast ära aeti, et polnud veel avatud? Igatahes olen natuke hämmingus justkui lapsega turist ei tahakski süüa, vaid ainult ajab taga wc-d. Vihmavarju saame kohvikus, mille ma esimesena kohe välistasin. Nägi välja turistilõks, esimene, mis silma torkab ja seega ka raudselt kallimad hinnad. Ma ei eksi. Pitsa on siiski imeline. Ida 6eurone CocaCola paremini ei maitse kui poest ostetud.
Meie ööbimiskoht asub keskusest kolme kilomeetri kaugusel. Ilm on kahtlane ja nii otsustan, et uudistame veidike linna ja liigume siis hotelli. Linnake on armas, kitsad tänavad, pisikesed poekesed, kohvikutes espressot joovad prouad, limoncello siin ja limoncello seal, sidrunid riietel, bikiinidel, ehetel, külmkapimagnetitel, trepid, palju treppe…Nii Itaalia kui veel saab olla.
Ärkame kell seitse. Hommikusöögini on veel aega ning otsustame minna linnamaksu jaoks sularaha tooma. Hommikune Napoli on hoopis teistsugune. Igal pool on sigin ja sagin, poekestesse tuuakse kaupa, turul sätivad müüjad kaupa välja, päike tôuseb majade vahelt aina kõrgemale. Ilus on. Omamoodi.
Peale hommikusööki otsustan, et hakkame Salerno poole liikuma. Pôhjus osaliseks kiirustamiseks on see, et mul on vaja teha üks esitlus Zoomis. Olen küll kôik vajalikud asjad alla laadinud ja üle kontrollinud – töötavad. Internet seevastu on heitlik. Rongisôit Salernosse kestab 45 minutit. Oleksime kohal kell 10 ja mul oleks aega, et jôuda hotelli ning loota, et seal on parem internet.
Esmamuljed Napolist on mitmekülgsed. Lennukiaknast näen mina kaunit rannikut, saari, villasid. Ida kommenteerib kõrvalt, et nii palju lagunenud maju on. Üksjagu neid tõesti paistab. Jõuan oma mõtetes Elena Ferrante romaanideni. Piltideni, mis tema romaanid on mulle silme ette, maalinud. Juba enne maandumist on meil kaks erinevat Napolit.
Lennujaamast väljudes satume ehtitaalialikku siginasse-saginasse. Kus algab autotee ja kus lõpeb kõnnitee? Kas siin üldse see kedagi huvitab. Mina hakkan loomulikult vales suunas kõndima, Ida suunab mu õigele poole. “Vaata kaarti!” ütleb ta enesekindla uhkusetundega, et on orienteerumises minus sada korda targem.
Nägin täna üht meemi, mis jagas reisile minevad inimesed kahte leeri. Ühed need, kel on nädal enne kõik paigas, broneeringud välja prinditud ja teekond punktist a punkt b ära planeeritud, ja siis on need teised, kes paar päeva enne küsivad, et oot, kuhu me siis läheme.
Mina ilmselgelt kuulun teise gruppi. Selle mööndusega, et ma tõesti tean, seda, et esmaspäeval istume me Idaga lennukisse ja sõidame Napolisse, aga kui te arvate, et ma broneerisin lihtsalt hotelli ja kõik tehtud, siis te eksite. Siiski pean ma tunnistama, et ma esimese hooga broneerisin meile kõigiks neljaks päevaks ühes sihtkohas ühe hotelli, aga siis tuli sõbranna külla ja ütles, et oo jaa, seal on ju Amalfi rannik, et kui te seal käinud ei ole, siis tasub minna. Ta mõtles muidugi lihtsalt päevatripiks, aga mina…mina vaatasin Google´ist vahemaid, Bookingust hotellida hindasid ja tühistasin kohe esimese broneeringu. Nii et kui kedagi meie eesoleva seikluse eest tänada, siis sõbranna Siirit.
