“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
“Siinsetel tüdrukutel on valida, kas abielluda ja teenindada meest ja lapsi või abielluda ja teenindada meest lapsi,” räägib meie giid Eraj kui jalutame Khurdaki järve ääres asuvas Padruni mägikülas. Vaatamata sellele, et Shingi jõe org, kus asub kuulus seitsmest mägijärvest koosnev ahel, mida kohalikud kutsuvad Haft Kul, pakub ilma liialdamata hingematvaid vaateid, jääb Tadžikistanist mulle kõige sügavamalt meelde põgus jalutuskäik tolles mägikülas.
Esimese hooga vaatan ma minulikult loomulikult mööda kasinatest elutingimustest ja võimalustest, ma näen mägikülaelus romantikat. Järgmisel hetkel saan ma aru kui privilegeeritult selline mõttelõng kõlada võib. Jah, seal on teatud võlu ja vaikus ja rahu ning loomulikult suudan ma sellest külakesest vaimustuda. Tunnen lausa, et tahaksin siin veidi pikemalt peatuda, saada osa argielust, näha, millised on koolipäevad, aga kui Eraj räägib ilma ilustamata naiste argipäevast – ärkad vara, palvetad, hoolitsed loomade eest, siis tegeled lastega, saadad nad kooli, teed mehele hommikusöögi, saadad ta tööle, alustad majapidamistöödega ja nii samas rattas ikka uuesti ja uuesti – mõtlen ma, et oleme õnnelikud, et oleme seda paika külastamas. Eraj oleks justkui mu mõtteid lugenud ning võtab meie külaskäigu kokku sõnadega: “Te olete õnnelikud, et olete siia tulnud. Tulnud siia teisest riigist. Teil on see võimalus. Hinnake seda.” See võib kõlada pinnapealselt, nii nagu giidid lõpetavad oma tuure, et saada jootraha, kuid Eraj on teistsugune. On aru saada, et kõik tema sõnad tulevad südamest ja see koht on talle südamelähedane. Ta on sarnasest mägikülast pärit. Tänaseks on ta õppinud neljas ülikoolis ja räägib kuut keelt, kuid tema nö väljamurdmine sellisest mägikülast ei ole tavaline. See on kombinatsioon juhustest, kokkusattumustest, pealehakkamisest, tahtmisest ja tarkusest. Just head õpitulemused on olnud tema teekond maailma. “Ka korruptsioon,” lisab ta vaikselt, “sellest ei ole pääsu.”
Kui Samarkandist rääkiva raamatu osas vedas mu mälupilt mind alt, siis Buhhaaraga on teine lugu. Iga kord kui Herling seda linna mainib, mainin mina “buhhahhaara kitsi”, neid mida Tallinna loomaaias karjade kaupa on. “Buhhahaara” tuleb sellest, et kunagi tundus see nimi nii naljakas ja mingil põhjusel keerasime me selle “buhhahaaraks”. Ütlen Herlingule, et kui me Buhhaaras neid kitsi ei näe, siis ma olen küll pettunud.
Kunagi kui perega käisime Euroopa ringreisil, siis onul oli kindel soov jalutada Alpi aasadel ja minul näha Milka lehma (ikka seda lillat). Onu Alpi aasadel sai jalutada, aga mul jäi lilla lehm nägemata, leppisin siis musta-valge kirjuga. Aga nüüd tahan mina oma kitsi näha. Ilmselt olin Herlingu surmani ära tüüdanud nende legendaarsete Buhhaara kitsedega. Iga kord kui Buhhaara jutuks tuli, mainin mina oma kitsi. Olin täiesti veendunud, et nüüd on lõpuks käes päev, mil näen neid nende päriskodus.Spoiler: ei näinud. Veel suurem spoiler: hiljem selgus, et Buhhaara kitsi pole üldse olemas.Küll aga on Tallinna loomaaias Buhhaara hirved.
Igatahes. Hommikul kell seitse olime hotellis stardivalmis. Päevareis Buhhaarasse ootas. Piletid olid Herlingul ammu ostetud ja hotelliperemees kutsus meile takso, et rongijaama saada.Ma ju ütlen, et terve Samarkandis viibimise aja hoolitses peremees meie eest nagu oleksime kaugelt külla tulnud sugulased või vähemalt sõbrad.
Buhhaara rongijaam asub linnast ca 12 kilomeetri kaugusel ja takso linnakeskusesse maksis kaks eurot. Meie juht oli üks lõputult jutukas usbeki härra, kelle kuldhambad särasid eredamalt kui hommikupäike. Ta jutustas lakkamatult vene keeles sellest, mida me kindlasti vaatama peame, millist plovi sööma ning miks Buhhaara on palju ägedam kui Samarkand. Seda oli tore kuulata. Üks asi, mis mulle Usbekistani juures väga meeldib, on see siiras uhkus oma kodukoha, kultuuri ja traditsioonide üle. Tundub, et iga taksojuht on siin ühtlasi ka turismisaadik. Buhhaara väärib seda. Ja vaadake, kuidas me suutsime valida nii hästi mu seelikuga mätsiva takso. Hiljem on tavalise taksoga sõita puhas piin, aga kahjuks teist heegelpitsis taksot meil rohkem leida ei õnnestu.
Buhhaara vanalinn kuulub alates 1993. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse ja seal ringi jalutades saab väga kiiresti aru, miks. Buhhaara pole nagu muuseum, pigem on tunne, nagu oleks sattunud elavasse keskaegsesse linna, kus inimesed elavad, töötavad ja peavad kohvikuid sajanditevanuste müüride vahel. Buhhaara oli sajandeid üks tähtsamaid Siiditee kaubandus- ja kultuurikeskusi ning see ajalugu on linnapildis siiani selgelt nähtav. Kitsad tänavad, savivärvi hooned, siseõued, käsitöökojad, mošeed moodustavad terviku, mis tundub korraga nii iidne kui elav. Kõndides vanalinna tänavatel tekib tunne, et järgmise nurga tagant võib vastu tulla kaamelikaravan. Eriti avaldas mulle muljet see, kui hästi on kogu linnaruum säilinud. Ark kindlus kõrgub endiselt võimsalt linna kohal, Kaljani minarett on sajandeid juhatanud teed nii ränduritele kui kaupmeestele ning uhked medresed meenutavad aega, mil Buhhaara oli kogu piirkonna haridus- ja religioonikeskus. Päeva lõpuks olid kõik need nimed mul küll juba veidi segamini, kuid tunne jäi alles. Vaadates neid hiiglaslikke ehitisi tekkis ikka ja jälle küsimus, kuidas suudeti sajandeid tagasi luua midagi nii suurejoonelist ja detailset. Samarkand pimestab oma kuulsate siniste kuplite ja monumentaalsusega, siis Buhhaara võlub atmosfääriga. Siin ei vaata sa lihtsalt ajalugu, vaid kõnnid selle keskel. Ja see ongi selle linna suurim võlu.
Ja jälle see käsitöö. Ma ei saa üle ega ümber kui palju on sellel maal ilu. Ilu mida tahaks kõike kohvriga kaasa võtta. Ma võiksin tunde vaadata inimesi, kes oskavad midagi oma kätega luua. Nikerdused, maalid, nahatööd, keraamika. Kui näed meistrit ise oma töökojas tegutsemas, siis ei teki hetkekski küsimust, kas see ese väärib oma hinda. Loomulikult vaatan ma eriliselt vaipu, sest olles parasjagu uue vaiba otsingul, siis oh, kuidas ma tahaks ühe neist kaasa haarata. Kui keegi on autoga Usbekistanist siiapoole tulemas, äkki viskate ühe vaiba ka peale? Okei, nali, aga ma tõesti arrrrrrrrrrmastan neid vaipu ja kuna Usbekistani hinnad on soodsad, siis mõtlen, et võibolla oleks ikka pidanud kohvriga seda ilu rohkem kaasa võtma. Või peab tagasi minema. Ma tahaks küll.
Üheks päeva lemmikleiduks kujunes väike rooftop-kohvik, mis asus sisuliselt kellegi kodus. Vaade oli imeline, toit kodune ja vein… noh, vein oli olemas. Muide, Herling räägib, et luges enne reisi, et alkoholi leidmine Usbekistanis võib keeruline olla. Tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks. Vein ja õlu olid olemas praktiliselt igas restoranis ja kohvikus, kuhu sattusime. Kohalike veinidega jäi meie suhe siiski pigem viisakaks kui kirglikuks.
Pärast lõunasööki suundusime uuesti vaatamisväärsusi avastama. Ühes fotonurgas kohtasime kohalikku härrasmeest, kes ladus meie ette terve mäe aksessuaare. Kulinad, ehted, loorid, peakated, tuhvlid. Enne kui arugi saime, olime ise kostümeeritud ning härra pildistas meid vaheldumisi meie enda telefonidega. See oli üks neist täiesti ootamatutest reisikogemustest, mis jääb meelde palju kauemaks kui mõni muuseum.
Päeva jooksul vaatasime üle ka Ark of Bukhara kindluse, kust avanes suurepärane vaade ümbruskonnale. Päeva lõpuks olid kõik need mošeed, medresad, minaretid ja mausoleumid mul peas küll juba üheks suureks kauniks tervikuks sulanud, aga iga uus ehitis suutis ikka jälle suu lahti võtta panna.
Kuna jalad on väsinud, siis otsustame teha väikese vahepeatuse restoranis. Süüa ma küll ei soovi, kuid Herling tellib salati, mida moepärast lihtsalt nokin ja see osutub niiiiiii heaks. Kodus olen jõudnud seda juba ka järele teha. Põhimõtteliselt vaid sink, muna, majonees, maitseained, sh ka loomulikult koriandrit. Aga selles restoranis sünnib ka üks mu lemmiklugudest kogu reisi jooksul. Sõime oma “Mehe kapriisi” nime kandvat salatit ja keset sööki tuli aga teenindaja meie lauda ja küsis: “Kas kõik on hästi?”Eesti keeles. Selgus, et ta oli teada saanud, et oleme Eestist, ning käinud vahepeal internetist eestikeelseid väljendeid õppimas.Seejärel jätkus kogu teenindus eesti keeles: “Kas soovite veel tellida?” “Kuidas maitses?” “Jah, toon arve.” “Tulge jälle.” Nagu mida wow-efekti! Päeva lõpetasime veel viimases kohvikus enne rongile minekut. Tellisime kohaliku ebaküdooniaveini ning nagu ma mainisin, siis suhe kohalike veinidega jääb tasemele “huvitav, aga rohkem pigem ei võtaks”. Joomata see muidugi ei jää, aga parem kui kohalik vein, on kohviku ees toimuv kasside seltsielu. Üks härraskass püüdis daamkasse ära moosida, vahepeal kakeldi, siis visati päikeselaiku puhkama, siis saabus koer, kelle vastu moodustati ühisrinne, ja kogu draama algas otsast peale. Jah, ma armastan reise, kus on kasse, kutsun seda hellitavalt “triin palmipuu sündroomiks”.
Kui rong õhtul Samarkandi tagasi sõitis, mõtlesin, et Buhhaara on täpselt selline koht, mida on raske ühe vaatamisväärsuse või pildi kaudu kokku võtta. See linn võlus mind. Lisaks sõnulseletamatule arhitektuuripärandile, jäävad meelde naeratav taksojuht, aksessuaaridega fotohärra, eesti keelt õppinud teenindaja, käsitöömeistrid, kohviku-ja poekassid ja muidugi jällegi toit. Ja see teadmine, et Tallinna loomaaias ei ole “buhhahaara kitsi”, aga Buhhaara hirved.
Geograafias ma väga tugev ei ole, seepärast pean ma ausalt tunnistama, et Usbekistanist ma liiga palju ei teadnud. Küll aga olen ma alati olnud raamatukoi ja lisaks on mul päris hea pildimälu. Nii rääkisin ma Samarkandi kohale jõudes Herlingule, kuidas Samarkand ei ole mulle tundmatu nimi, sest meil oli Kivi tänavas sektsioonkapil alumisel vasakul riiulil kristallist vaagna ja kella kõrval teiste raamatute seas “Maailm ja mõnda” sarja kuulnud Samarkandi tutvustav raamat. Mõisavahes elades “kolis” see raamat elutuppa pruuni sektsioonkapi ülemisele vasakule riiulile, kristallist kell ja vaagen jäid alumisse riiulisse ENE-de kõrvale.
Kui hakkasin kodus uurima, kes selle raamatu kirjutas, sain ma aru, et tegelikult mu mälu pettis mind. Meil ei olnud sellist raamatut. Sellist raamatut ei ole isegi kirjutatud. Raamat, mida ma silmas pidasin oli Vello Lattiku “Kus sa oled Larissa? Sahhalini päevik”. Guugeldades tuletasin meelde. Emme muidugi vaatas kodus nüüd oma raamatukapid ja riiulid läbi ja ütles, et ka sellist raamatut tal pole, aga eks see kolimiste käigus siis on lihtsalt jalutama läinud. Ma tean, et see raamat meil olemas oli. Mitte et see üldse enam kuidagi oluline oleks seoses Samarkandi reisiga. Ja 30 aastat hiljem.
Järgmine reisipäev viis meid Cannes’isse. Sellega läks esimese hooga muidugi nii, et sõitsime rongiga õigest linnast mööda. Üks oli süvenenud oma tegemistesse, teine enda omadesse ja nii see peatus silmist lipsaski. Õnneks panime apsakat tähele juba järgmises peatuses ja aja kokkuhoiu mõttes ei hakanud me ootama uut rongi, vaid võtsime Bolti.
Cannes ei avaldanud esimese hooga mingit muljet. Pühapäev, poekesed kinni, kohvikukesed kinni, suhteliselt inimtühi ja loomulikult ei aidanud kaasa ka meile osaks saanud vihmasadu. Vaatasime läbi nö kohustuslikud kohad.
Kui ikka veel natuke Istanbuli lainel olla, siis üks ägedamaid kogemusi tegelikult on see, et linna jaguneb kahe maailmajao vahel. Ärkad üles Euroopa poolel, jood hommikukohvi, vaatad üürikorteri aknast välja, kust paistab Aasia pool ja mõtled, et aga läheks käiks siis Aasias ära väikese tiiru.
Nagu Valga-Valka.
Euroopa poolel kihab minu meelest kogu aeg nagu sipelgapesa. Lähed Aasiasse ja täielik vaikus. Vähemalt pühapäeva hommikul ja selles piirkonnas, kuhu me esimese hooga läksime. Kui järgmisel päeval ikka Kadiköy kripeldama jäi ja paduvihm enne lennukile minekut soosiski uut laevasõitu, siis seal muidugi käis ka vilgas elu, aga Üsküdar oli pühapäeva hommikul küll uniselt vaikne nagu mõni Eesti väikelinn. Huvitav kontrast Euroopa poolega. Mõnus vaheldus näha ka Istanbuli teist poolt. Eriti kui olime natuke püüdnud ka shopata, aga shopping polnud kummagi tugevaim külg, pigem ostutänav oma rahvamasside ja üsna ühenäolise kaubaga väsitas. Naersime, et Aasia poolel nägime rohkem kasse kui inimesi.
Kusjuures mulle nii meeldis, kuidas kasside (ja koerte) eest hoolitseti. Igal pool võis näha neile tehtud majakesi, pesasid, joogikausse, toidupoolist. Kuidagi nii sümpaatne mulje jäi.
Peale inimtühja Üsküdari ja luhtunud katset shoppata, otsustasime uuesti minna mošeesid külastama. Parim otsus. Sa ikka ei ole Istanbulis käinud kui sa ei ole Hagia Sophiat ja sinist mošeed seest näinud. Loomulikult ei anna ükski pilt edasi seda, mida seal koha peal koged ja tunned, aga no vähemalt mu biker-pearätt võiks teile meeldida. Onju.
Hagia Sophia on arhitektuuriajaloo lummavamaid saavutusi. Selles pole kahtlustki.
Kingsepalt ja eunuhhilt ostetud maatükile ehitatud pühakoja töödel osales ühtekokku 10 000 töölist ja 100 meisterlikku kiviraidurit, kes teostasid keisri ideed ja Anthemiose Trallesest ja Isidorose Mileetosest suurprojekti. Keiser ise olevat selga tõmmanud lihtsa rüü ja iga päev käinud ehitusel tööde kulgu jälgimas. Kogu Bütsantsi maailmast saabus siia suurepäraseid materjale ja ehitusdetaile. Ateenast, Efesosest, Roomast toodi siia antiiktemplite sambad, kaunimad marmorid, väärismetallid, Baalbeki kuulsa päikesetempli porfüürsambad ja Efesose Artemise templi marmor. Kuplialuse viimistlemiseks kasutati erilist segu: sulakulla massi segati oonüksit, ametüste, pärleid ja safiire – kõik ikka kõige kallim.
Topkapi paleest jooksime läbi. Tund aega oli sulgemiseni aega ja mõtlesime, et noh tunniga midagi ju ikka näeb. Hahh! Kui paleel on juba kolm siseõue, siis võite ise aimata palju me näha jõudsime. Ma mõistan, miks öeldakse, et Topkapi palee annab aimdust Ottomani impeeriumi valitsejate jõukusest, see on lihtsalt sõnaseletamatult VÕIMAS. See on kindlasti koht, mida ma tahan uuesti küöastada, et saada rohkem aimu sajanditetagustest intriigidest ja kirgedest.
See kompleks on otsekui ajalugu arhitektuuris, mis jutustab meile ühe impeeriumi ajaloost, jutustab intiimselt ja säilitab ikka veel kiivalt salapära, mis jäi võimsate müüride varju. Siit valitses impeeriumi 25 sultanit, see oli nii kindlus ja varjupaik kui ka palee ja pühamu. Siin sündisid sultanid, siin asusid nad troonile, siin kukutati valitsejad. Siia koguti tohutud varandused ja reliikviad, siin asunud haaremis elas tuhandeid naisi kogu impeeriumist.
Topkapi palee külastus tekitas mus ka soovi vaadata “Sajandi armastust” või mis selle seebika nimi oli. Kuidagi tundus, et see polegi lihtsalt seebikas, vaid oleks sissejuhatus sellesse osasse ajaloost, milles mu teadmised on rohkem kui nõrgad.
Reisi lõpuks sain ma ka teada, kes on see mees, kelle pilte kõik kohad täis on. Mustafa Kemal Atatürk! Kõigi türklaste isa (Atatürgi otsene tõlge ongi türklaste isa). Türgi esimene president. Nii palju kui ma aru sain, siis tegu on nii püha mehega, et kuigi juba mõnda aega surnud, siis pole ta türklaste jaoks surnud, vaid elab neist kõikides edasi (seepärast ei tooda kusagil otseselt välja ka tema surma-aastapäeva). Avastasime tema kohta guugledades Vikerraadiost ka tema kohta saate, väga väärt kuulamine on: Vikerraadiol: Hommikumaa vägevad. Kõigi türklaste isa. Soovitan kuulata. Kas enne/pärast Istanbuli reisi, või lihtsalt silmaringi harimiseks.
Reisi lõpetasime veini asemel Ayraniga. Täitsa üllatav, et lisaks veinile on maailmas veel jooke, mis positiivselt üllatavad. See üllatas.
Järgnes kolmetunnine kojulend. JA seitse tundi autosõitu koju. Väsitav oli. Aga reisielamused olid niivõrd positiivsed, et ma oleks iga kell nõus samamoodi läbi Riia reisile minema. Natuke juba peaaegu, et olimegi perekond Mesidega koos Reykjaviki minemas (neil on piletid juba olemas), aga kahtlustan, et nii kaua kuni Marek otsustab, kas talle sobib või mitte (kuupäevad siis, mitte seltskond), on soodsad piletid juba otsas. Noh, siis on nii.
Istanbuli reisikulud on mul ka kokku veel löömata.
Kui üks turistikas kohas ootamatu 100eurone lõuna (arve moodustas suuremas osas kehv vein, mille hind oli naaaatukene arusaamatu menüüs) välja arvata, siis mulle tundub, et nii võib rohkem reisida. Ostad soodsad lennupiletid, leiad ägeda Airbnb korteri, jagad kulud kütusele jm ning voila! Kulud saab päris madalad hoida ja ei ole mingi säästureis.
Teine päev Istanbulis algas minul veidi enne kella kuut. Ma olin küll võtnud puhkusepäevad, aga siis kui ma reisi planeerisin ei teadnud ma ju ette, et töö natuke muutub ja nii olid mõned asjad vaja ära teha ka reisi ajal. Ideaalne oli need varahommikul kohe ära teha, et siis ülejäänud päev mõnusalt linnaga tutvuda.
Kusjuures ärkasin ma äratuskella peale. Mitte minarettidest kostuva palvele kutsungi peale. Pean isegi täiesti ausalt tunnistama, et need kutsed olid mulle pigem sümpaatsed kui häirivad. Ma ei teagi, kuidas, aga neis oli mingi võlu. Kui me esimene kord sinise mošee juurde sattusime täpselt palvuse ajaks, siis ma ausalt jäin kutset lihtsalt kuulama ja olin omamoodi lummatud sellest helist.
Nojaa. Selles mõttes, et ma olen nüüd näinud küll, mis saab kui kokku saab seltskond naisi, kes joovad suurtes kogustes proseccot ja eks ma pean ausalt tunnistama, et täitsa kohe kardan seda detsembri alguses toimuvat suvelõpu pidu. Jap, lugesite õigesti – suvelõpupidu, mis toimub detsembris. Lihtsalt varem ei olnud kellelgi vaba aega ja muudkui nihutasime seda pidu edasi. Kuni jäigi detsember.
Mitte et ma teaks, mis see suvelõpupidu tegelikult on, sest see on meie perele esimene kord. Kuidagi lihtsalt juhtus nii, et esmalt nihverdasime me end perekond Mesidele sõbraks, siis nihverdasime end nende sõpruskonda ja nii me muudkui nende ja nende sõprade üritustest osa võtamegi.
Eile Trondheimi jõudes mõtlesin ma, et oh, siin linnas polegi väga palju käinud, kuid juba järgmisel hetkel tuli mulle meelde, et see on alatu vale. Lisaks Oslole ja Lillehammerile on just Trondheim see Norra linn, kus ma olen kõige rohkem käinud. Naljakas, kui mõelda, et ma ei tunne siin linnas mitte kedagi. Okei, üks kunagine sõbranna peaks siin elama, aga temaga kadus mingil hetkel kontakt ja ma ei tea, nüüd oleks nagu veider endast märku anda. Oot, aga miks veider? Tegelikult peaks just temaga kohvile minema kui järgmine kord siia satun. Kui aega on. Seekord ei oleks olnud.
Kahe kohtumise vahel tegin ma väikese jalutustiiru ümber Nidarose kiriku. Isegi mitte sellepärast, et turist olla ja natuke linna näha, vaid sellepärast, et end veidi tuulutada. Mul on aegajalt migreenilaadsed peavalud, ma ei saa öelda, et otseselt migreen, sest ma siiski suudan funktsioneerida, aga sellised üsna intensiivsed, mis kuidagi ei anna järgi. Eile oli üks sellistest peavalu päevadest. Käisin ühe kliendi juures ja pidasin vapralt koosoleku ära temaga, ära minnes mainisin nagu muuseas, et mul on täna jube peavalu. “Miks sa ei öelnud?” küsis ta, “mul on peavalurohtu.” Miks ma varem ei küsinud, tõesti. Ega see tablett siiski suurt ei aidanud, ei aidanud ka jalutuskäik, aga natuke ikka petsin end, et aitas.
Nagu öeldud on täpselt meie villa ees bussipeatused – nii Amalfi kui ka Positano ja Sorrento suunas. Minu esimene mõte on võimalikut kuivalt tagasi Napolisse saada ning kaldun Amalfi-Salerno-Napoli suunda, aga kuna Ida on ikkagi mu laps ja olen talle välja pakkunud ka teise variandi Amalfi-Positano-Sorrento-Napoli, valib tema pikema teekonna. Olen temaga nõus, sest igal pool näitab vihma ja mida varem me Napolisse tagasi saame, seda kauem me lihtsalt hotelli toas passime, vaevalt me hakkaksime vihmaga kusagil ringi seiklema. Hahh, kuidas see lause mind veel tagumikust hammustab.
Sõidame bussiga Positano-Sorrento suunas ja tänan uuesti jumalat, et rendiauto peale ei mõelnud. Jah, mugavam ehk on, aga ma ei kujutaks end ette seal kitsastel käänulistel teedel koos busside, matkaautode, kihutavate kohalike ja vihmaga. Küll on vaja tagurdada, küll satuvad bussid udu tõttu vaata et kokku sõitma, üsna ekstreemne. Aga nemad on vilunud, nad on harjunud, ma oleks autoroolis juba ammu käed üles tõstnud kui oleks pidanud udus ja kitsal teel taguradama, et kui tahate edasi, siis tagurdage mind ise siit kuhu soovite. Autokooli eksami edasijõudnute tase. Isegi Paldiski laevale tagurdamine tundub nende teede kõrval lapsemäng. Udu on täiega intense. Ma ei tea, miks mulle selle reisiga kangastuvad silme ette nii paljud filmid, isegi need, mis pole absoluutselt Itaaliaga seotud. Need udused vaated toovad mulle silme ette “The others” filmi. Kohe kohe tulevad kusagilt välja Nicole Kidman ja “teised”. Kas te olete seda filmi näinud? Mu üks järjekordseid lemmikuid. Peakski täna vaatama.
Amalfi võtab meid vastu vihmaga. Väikeses nunnus vanalinnas sagivad vihmamantlites ja vihmavarjudega üksikud turistigrupid. Vaatame ilmateatest, et 11 peaks vihm järgi jääma ning otsustame seniks leida mõne toidukoha. Hommikusöök on niikuinii söömata. Seame sammud esimese ristorante juurde ja enne kui saame midagi küsida, vastatakse meile “toilet up”. Jääme rumalalt vaatama, sest me ju ei küsinud, kus wc asub. Kõnnime edasi, sest saame aru, et pole siin oodatud. Astume sisse järgmisesse kohta. Küsin, kas tohime. Saan vastuseks “no”, millele järgneb selgitus, et see on ristorante, pizzeria. Vastan, et seda me tahamegi. “Avame alles 11,” saan vastuseks. Okei, seepärast ehk meid esimesestki kohast ära aeti, et polnud veel avatud? Igatahes olen natuke hämmingus justkui lapsega turist ei tahakski süüa, vaid ainult ajab taga wc-d. Vihmavarju saame kohvikus, mille ma esimesena kohe välistasin. Nägi välja turistilõks, esimene, mis silma torkab ja seega ka raudselt kallimad hinnad. Ma ei eksi. Pitsa on siiski imeline. Ida 6eurone CocaCola paremini ei maitse kui poest ostetud.
Meie ööbimiskoht asub keskusest kolme kilomeetri kaugusel. Ilm on kahtlane ja nii otsustan, et uudistame veidike linna ja liigume siis hotelli. Linnake on armas, kitsad tänavad, pisikesed poekesed, kohvikutes espressot joovad prouad, limoncello siin ja limoncello seal, sidrunid riietel, bikiinidel, ehetel, külmkapimagnetitel, trepid, palju treppe…Nii Itaalia kui veel saab olla.
