Kas teie usute juhustesse?

Kui ma oma blogiga raha teeniks, siis ma peaksin vist varsti sõbrannadele maksma hakkama, sest mulle tundub, et pooled lood siin on ajendatud nendega jutuajamistest. Õnneks ma ei teeni, nii et kasutan lihtsalt neid ära. Samas mõtted on minu. Lihtsalt nemad panevad mind neid mõtteid mõtlema.

Ühel päeval rääkisime me töötamisest ja juhustest. Ma enam ei mäletagi, millest täpsemalt, aga nemad olid rohkem seda meelt, et kõik, mis meiega juhtub, on meie enda teha. Meie enda pingutused, meie enda töö, meie suhtumine. Selles osas olen ma nendega nõus, et on inimesi, kes ei tee midagi, toovad ettekäändeid alates õnnetust lapsepõlvest kuni migreenini, aga kurdavad, et pole eluga rahul. Võta siis midagi ette ja tee midagi! Olen sellega nõus. Aga sellega pole ma nõus, et kõik tuleb alati ise teha, oma töö ja vaevaga ning et juhuseid pole olemas. Mina usun juhustesse. Mu elus on nii palju juhuseid, tänu millele ma olen seal, kus ma olen.

Ussipesas metsas, küsite te? Vau, mis saavutus. Ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas kogemusi, mis on mind inimesena muutnud ja vorminud. Muidugi ei saa ma väita, et ma ei oleks samasse kohta välja jõudnud kui keegi poleks mind toetanud, aga nii on ikka lihtsam olnud küll, palju lihtsam. Tänu juhustele.

Juba see, et ma sada aastat tagasi Rotary kaudu Norrasse läksin, on puhas juhus. Puhas juhus, et Mesna Rotary otsustas tulla Tartusse ja sealt üks vahetusõpilane leida. Tol ajal ei olnud see kõik tavaline ja Taru Rotary oli vahetuse suhtes leige, pealegi ei olnud kedagi, kes oleks Norrast tahtnud Eestisse, Tartusse tulla. On juhus, et selleks valitud õpilaseks sain mina. Lihtsalt juhuste kokkusattumus.

On juhus, et ma sattusin Norras elama perede juurde, kellest päriselt said minu pered. Mitte niisama vahetuspered, aga pered, kes hoidsid mind nagu oma tütart. Oleks võinud teisiti minna, teistel oli igasuguseid kogemusi. Nelja pere asemel jäi mulle kaks peret. Jälle juhuste kokkusattumus, et üks peredest ei saanud mind vastu võtta perekondlikel põhjustel ja ma oleks pidanud saama endale asenduseks Yuko pere, aga ma palusin, et võiksin Briti ja Arne juurde jääda. Samuti pidin ma juhuste kokkusattumusel olema natuke kauem Knuti ja Kari juures. Ma palusin, et ehk ei peaks ma enam nende juurest ka kolima, kui niikuinii oli vaid paar kuud Norras elamist veel jäänud. Nii jäi mulle kaks peret.

Tänu nendele peredele läksin ma edasi Lillehammerisse kunstiajalugu õppima. Üks pere lubas, et toetavad mind õpingute ajal elamisega ja rahaliselt, teine pere aitas mul üldsegi viisa ja elamisloa saada. Ilma nende peredeta ei oleks ma Lillehammerisse õppima läinud. Tartu ülikoolis tahtsin ma minna õppima skandinavistikat, aga vastuvõtt oli iga kahe aasta järel, mul oli üks aasta oodata. Ma olin plaaninud Rootsi lapsehoidjaks minna. Ma päriselt käisin mingis agentuuris end juba kirja panemas. Praegu tuleb kananahk peale vaid sellest mõttest. Õnneks läks hästi ja ma sain (mulle tehti?) Lillehammeris kooli minna. Sealt hakkas kõik edasi kerima, palju juhuseid, mis on otseselt või kaudselt seotud Norraga ja nende kahe aastaga, mil ma seal elasin. Ka Oslos sain ma ülikoolis käia tänu sellele, et sain Briti ja Arne tütrei juures Oslos elada. Vastasel juhul ei oleks mul stipendiumist jagunud ja mu vanematel ei oleks olnud võimalusi minu õpinguid toetada. Ilma Norra ja nende inimesteta Lillehammeris ei oleks ma täna mina.

Isegi Britt Ida Loviisa nimi on 50% Norrast pärit.

Puhas juhus on see, et ma aastaid hiljem läksin sõbrannaga külapeole. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel peol käinud ja ei saa öelda, et ma väga oleksin tahtnud minna. Ta keelitas mind kaasa. On puhas juhus, et tollel peol oli keegi, kes töötas Norras, kellele ma andsin igaks juhuks oma visiitkaardi ja tänu kellele sain ma oma esimese projekti Norras.

On puhas juhus, et me Lillehammeri raudteejaamas saime tuttavaks Satuga. Ta küsis, kas me oleme eestlased, et tuttav keel. Me istusime rongis kõrvuti, tema sõitis Oslosse haiglasse, meie Idaga lennujaama. Me ei jaganud telefoninumbreid. Kuu aega hiljem astus ta mu poe uksest sisse. Meist said sõbrad. Ta avas meile oma südame ja oma kodud, ta toetas ja aitas meid kui meil oli kõige raskem. Ka rahaliselt. Me saime tuttavaks juhuslikult.

On puhas juhus, et minu poenaabriks sai Ann Christin, kellega me juhuslikult ühel õhtul juttu hakkasime rääkima ja puhas juhus, et tema abikaasa ettevõttes oli just vaja ehituse projektijuhti. Nii kolis Norrasse meie juurde Marek.

On puhas juhus, et Satu hakkas arsti juures rääkima Klaudiaga ja puhas juhus, et Klaudia talle mainis, et tal oli Eestist pärit elukaaslane. Tänu Klaudiale saime me Idaga ka pärast Lillehammerist ära kolimist käia iga kuu Lillehammeris, kus Ida ikka lasteaias käis, seal ajal kui mina Norra kliente külastasin. Ahjaa, on puhas juhus, et ma kandideerisin ühele ametikohale, kuhu ma ei sobinud, aga neile sobis mu norra keele oskus ja teadmised Norrast, nii et just like that otsustati tegelema hakata Norra turuga. Nad ei olnud kunagi varem Norra poole vaadanud. Puhas juhus.

Juhuseid on veel ja veel. Väiksemaid ja suuremaid. Ma olen tähele pannud, et mul on anne olla tihti õigel ajal õiges kohas. Võib olla ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et juhused on mänginud ja mängivad mu elus suurt rolli. Absoluutselt kindlasti mängivad rolli ka kogemused ja teadmised, enesekindlus ja julgus, aga kõik needki on tulnud läbi juhuste.

Kuidas teiega on? Kas te usute juhustesse?

Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Ootamine ehk siis kui Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi käis

Saabus kauaoodatud esmaspäev. Juba kell üheksa olime me NAVi ukse taga, et uurida, kuidas  ja kas Britt Ida saaks endale lasteaiakoha. „See on väga lihtne,” vastas mulle naeratav neiu, „sa lähed internetti, teed ära taotluse ja ootad vastust.” Tundus tõepoolest lihtne. „Aga sul peab olema registeeritud Norra aadress,” lisas ta kui ma lahkuma hakkasin.Norra aadressi mul loomulikult ei olnud. Selleks, et seda saada oli mul vaja üürilepingut. Mul oli olemas vaid äripinna üürileping, elamine teisel korrusel käis suusõnalise kokkuleppe alusel selle hinna sisse. Nüüd pidin ma paluma üürileandjalt ka toakesele üürilepingut. Jorunn elas Oslos, ta oli uuesti Lillehammerisse tulemas kolmapäeval. Igaks juhuks käisime me siiski läbi ka Lillehammeri Skattekontor’ist (Maksuametist), et uurida, kas esialgu piisaks ka vaid äripinna üürilepingust. Võib-olla isegi oleks piisanud, aga dokumentide vormistamiseks pidime me sõitma hoopis teise linna, kuhu Folkeregisteri (Rahvastikuregister) osa kolinud oli. Ma ei hakkanud riskima edasi-tagasi sõitmisega kui ei olnud kindel, kas vaid äripinna lepingust piisab. Ma olen ajaga õppinud, et seda mida sulle Norras räägitakse ei tasu alati uskuda ehk siis kui keegi ütles, et „ma arvan, et piisab ka sellest dokumendist”, siis tasub tähele panna, et ta ütles „arvab”. See tähendab, et tal pole õrna aimugi. Kui ta oleks öelnud „ma tean”, siis oleks see tähendanud „ma arvan”. Me ei hakanud oma aja ja rahaga riskima. Me ootasime kuni Jorunn saab elukoha üürilepingu tuua.

Vahepeal oleksin ma pangas konto avanud, aga seda ei saa teha ilma ettevõtte registreerimiseta. Ettevõtet ei saanud ma aga registreerida, kuna ma ootasin oma Altinn keskkonna koode.  Sõna otseses mõttes me lihtsalt ootasime päev päeva järel. See muutis mind närviliseks, sest iga päev, mil poe avamine viibib, kaotasin ma raha. Ja üleliigset raha mul ei olnud. Kui me lõpuks Jorunnilt üürilepingu saime, sõitsime me rongiga Hamarisse, et vähemalt oma aadress Rahvastikuregistris kirja panna. Loomulikult ei õnnestunud ka see nii lihtsalt. Mulle oldi unustatud öelda, et enne kui ma saan Rahvastikuregistrisse minna, pean ma ära käima politseis ja saama elamiseks loa. Seda unustati mulle Lillehammeris öelda. Loomulikult, nii nagu Norras ikka juhtub. Me tormasime Hamari politseijaoskonda, et võib-olla saaks kohe asjad korda aetud, aga sealt saime me teada, et enne kui üldse midagi teha saab, oleksin ma pidanud kodus neti teel avalduse täitma ja aja broneerima minu isiku tuvastamiseks. Alles siis kui see on tehtud, saaksin ma minna Rahvastikuregistrisse. Me sõitsime nukralt koju tagasi. Ma olin raisanud ära terve päeva asjatult. Kulutatud 278 nokist oli ka kahju. Aga kõige kurvem oli mul selle pärast, et mu koodid olid saabunud, ma olin saanud ära vormistada kõik ettevõtte dokumendid, oli jäänud veel viimane samm. Pank. Nüüd pidin ma seda homme tegema.

Norra asjaajamisega olen ma ka igal varasemal korral kõige pealt peaga vastu seina jooksnud, kuid mitte kunagi varem ei olnud see mind nutma ajanud. Seekord aga tundsin ma, kuidas pisarad iseenesest silma tikkusid. Ma ei tea, kas see oli stress või hirm, mis mind nutma pani, aga ma nutsin, esimest korda elus ajas Norra bürokraatia mind nutma. Ja see oli alles algus. Pangakonto avamine, mille taga seisid nüüd ka kõik teised toimingud alates ettevõtte registreerimisest kuni kauba vastuvõtmiseni, osutus tõeliseks Ruubiku kuubiku lahendamiseks. Niisiis alustame sellest, et pangakontot ei saa avada enne kui Brønnøysundsregister’is on ettevõte registeeritud, ettevõte saab aga registreerida alles siis kui konto on avatud. Kõlab absurdselt? Õnneks tegelikkuses asi päris nii absurdne pole, kuid piisavalt veider siiski. Pangakonto avamiseks tuleb (kui te ei ole juba varem selle panga klient) kõigepealt hakata ise kliendiks, selleks tuleb internetis täita küsimustik, ja seejärel saab täita teise küsimustiku, et avada konto ettevõttele. Nüüd tragikoomiline on see, et ega ma tegelikult ei teagi, kas asjad nii on, sest pangas ütles teller mulle, et enne kui mul ei ole ettevõtte kontot ei saa ma avada eraisiku kontot, klienditoe telefonil öeldi vastupidist ja teine teller ütles, et ta on saatnud ära taotlused mõlema konto avamiseks üheaegselt. Võta sa nüüd kinni, kellel õigus oli. Norra puhul on see tavaline. Väga tihti tuleb ette, et kõik räägivad erinevat juttu, see on esimene põhjus, miks asjaajamine tihti takerdub. Te teete ühel moel asjad ära (nii nagu teile on öeldud), ootate umbes nädalakese vastust ja saate siis teada, et olete valesti teinud ning alustate uuesti.

Kui ma olin taotlused konto(de) avamiseks ära saatnud, sain ma klienditoelt küsimuse, kes maksis aktsiakapitali ja nõude saata neile soovituskiri minu kodupangast Eestis, lisaks väljavõte Norra rahvastikuregistrist minu aadressi kohta (sobib ka välismaa aadress, kuid siis on kadalipp, mis konto avamiseks läbida, veelgi raskem). Ma ei suutnud esimest küsimust nähes ära imestada. Kuidas oleksime me saanud maksta ära aktsiakapitali, kui mul puudub konto. Peale mõningaid meile edasi-tagasi, sain ma konto ja ka aktsiakapitali makstud. Edasi selgus, et ma pean kõige pealt ka panka minema ja end autoriseerima. Veider selle asja juures on, et panka läksin ma kõige esimesena ja sealt sain ma vastuse, et kõik tuleb teha internetis. Vahepeal (paari tunniga) sain ma Eestist soovituskirja, saatsin ära kinnituse aktsiakapitali maksmise kohta ja skännisin klienditoele oma üürilepingu, sest Rahvastikuregistris tehakse kanne ära minimaalselt kahe nädalaga. Kusjuures, panete tähele, et ma ütlen „skännisin”? Veel paar aastat tagasi oli faks Norras täiesti adekvaatne sidevahend. Ma usun, et tegelikult kasutatakse seda veel praegugi, lihtsalt uuemad ja moodsamad vahendid on ka lisandunud.

Ma läksin panka end autoriseerima. Mul oli kaasas pass ja ma teadsin peast oma Norra id-numbrit. „Oi, aga sellest ei piisa, et sul on Eesti pass ja sa tead oma Norra id-numbrit,” naeratas klienditeenindaja mulle sõbralikult. „Meil on vaja Maksuametist paberil kinnitust, et id-number kuulub sulle ja et sa oled see, kes sa oled.” Ma ei hakanud ütlema, et mu pass ju peaks olema täiesti legaalne ja piisav dokument mu isiku tõestamiseks. Hea on, et me elasime Lillehammeris. Linnakeses, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. Ma tormasin ummisjalu Maksuametisse, et sealt vastav dokument saada. „Huvitav,  et nad seda paberil nõuavad,” imestas klienditeenindaja Maksuameti kontoris, „seda saab ju netist kontrollida.” Ma tahtsin peaga vastu seina lüüa, sest mulle jäi korraks mulje, et ma ei saa sellist dokumenti mitte mingil juhul, kuid lõpuks õnnestus see mul ikkagi saada. Ma jooksin tagasi panka end autoriseerima. Mu id-number on aastast 1997, seega on mul passis aastal 2015 peale abiellumist teine nimi. Ma tänasin jumalat, et ma ei olnud vaid oma mehe nime võtnud, vaid olin selle oma nimele liitnud. Vastasel juhul ei kujuta ma ette kui palju probleeme ka „vale” nimi oleks tekitanud, sest ka liitnimi tekitas piisavalt segadust ja ma hoidsin hinge kinni iga kord kui mult küsiti, et kumb nimi siis õige on, kas see, mis passis või see, mis neil aastast 1997 andmebaasis.

„Jah, nüüd on kõik dokumendid saadetud, aga sa pead arvestama, et see kõik võtab nüüd natuke aega,” ütles klienditeenindaja pangas kui lõpuks oli saanud selgeks, et mina olen tõesti mina. Ma noogutasin, sest mis see paar päeva siia-sinna enam teeb, mõtlesin ma. Selle peale, et Rahvastikuregistris ei olnud mu aadress veel muudetud, ei jaksanud ma tol hetkel mõelda. „Kas Te oskate umbes öelda kaua võiks aega minna?” uurisin ma siiski. Klienditeenindaja naeratas ja vastas: „Sellega läheb nüüd täpselt nii kaua kuni läheb.” Selles oli tal paganama õigus.

Tundus siiski, et kõik hakkas looma. Aga ma eksisin. Siit teile ka nõuanne. Kui te alustate Norras ettevõtlusega, siis jumala eest, ärge tehke seda aprillis-mais. Norrakad tunduvad olevat kõige usklikum rahvas terve maamuna peal, sest nendel kahel kuul on neil pidevalt mingid Jeesusega seotud pühad.  Kusjuures, mulle jääb mulje, et Norral on ka mingi oma tõlgendus Jeesuse ülestõusmisest, sest tundub, et siin käis Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi, tõusis üles ja läks taevasse, tuli tagasi maa peale ja läks uuesti üles, siis jälle alla ja jälle uuesti üles. Päriselt. Kui te olete nendel kahel kuul olnud Norras, siis te mõistate mu sarkasmi. Töötajana ütleks ma muidugi, et jumala eest, kallis Jeesus, rohkem edasi-tagasi käimist, kuid ettevõtjana, kes püüab asju korda saada, ajab selline pühade hulk hulluks. Arvestada tuleb ka sellega, et kui püha satub reedele, siis võite mürki võtta, et ka neljapäeval ei tee keegi enam tööd ja põhimõtteliselt on rusikareegel, et igale pühale eelneb ja järgneb vähemalt poolik tööpäev.

Nii loomulikult minuga juhtuski, et kui olin Brønnøysundi dokumendid ära saatnud, sain ma vastuse, et dokumendid vaadatakse üle reedel või järgmisel tööpäeval. Reedel ei jõutud, esmaspäev oli vaba ja teisipäeval sain ma vastuse, et ettevõtte registreerimine oli tagasi lükatud, sest ühel dokumendil ei olnud kirjas, kes on aktsionärid. See oli eraldi lehel kirjas ja nii ei tohi. Ma alustasin uuesti. See tähendas omakorda, et ka pangakontot ei saanud ma ikka veel avada. Või tegelikult, mul oli olemas pangakonto ja seal peal raha, mille eest maksta üür ja tellida kaupu, kuid ma ei saa kontot kasutada kuni mul on olemas organisatsiooninumber. Ka see oli mul tegelikult olemas, kuid ma ei saanud ka seda panka edastada seniks kuni Brønnøysund oli kinnitanud, et kõik on korras. Ma hakkasin uuesti ootama. Sellest ajast kui ma hakkasin pangakonto avamisega tegelema oli mööda läinud kolm nädalat ja ma ei olnud kindel, et uus nädal toob lõpuks lahenduse.

Esimesed kaubad olin ma eksportinud Norrasse ajutise organisatsiooninumbriga. See tähendas seda, et käibemaksu, mis mul kaupade sissetoomisel maksta tuli, ei saanud ma tagasi. Vähemalt kui ma uurisin raamatupidajalt, tollist ja ekspedeerijatelt, siis keegi neist ei teadnud, kas mul oleks see võimalik hiljem oma ettevõttele üle tõsta. Kellelegi polnud praktikat. Ma plaanisin seda Maksuametist uurida, kuid mitte enne kui olin pangakonto ja ettevõtte registreerimisega hakkama saanud. Ma ei jaksanud mitme ameti ja nö probleemiga üheaegselt tegeleda. Kaks nädalat peale Hamari Rahvastikuregistris käimist sain ma sealt kirja. Ma olin õnnelik. Suure tõenäosusega oli see kiri, et mu aadress on muudetud. Ja jällegi ma eksisin. Seal oli kiri, et politseist oli vaja „kinnitust Norras viibimise kohta” ka Britt Idale. Ma registreerisin meile politseis uue aja – esimene vaba aeg oli nädala pärast kolmapäeval. Kui me kohale läksime selgus, et ma oleksin aja pidanud tellima Britt Ida nimele. „Jah, kahjuks ma tõesti ei saa teid aidata, enne peate te uue aja internetis panema ja siis tagasi tulema,” vastati mulle sealt. Ma muidugi ei suutnud mõista, miks me ei saanud uut aega kohe sealsamas kirja panna, sest ühtegi inimest peale meie polnud, kuid reeglid on reeglid ja nende vastu ma vaielda ei saanud. Me jooksime Britt Idaga tagasi koju ja saime internetis kinnitada uue aja järgmiseks hommikuks. Kui me tagasi läksime selgus, et vaja oleks ka Britt Ida originaalsünnitunnistust. Loomulikult oli see mul kodus Eestis. Sellel hetkel tahtsin ma alla anda. Koju olin ma minemas alles kolme nädala pärast. Kas see kõik tähendas, et mu aadressi ei muudeta Rahvastikuregistris enne kui olen kodust toonud originaali, uuesti aja registreerinud ja uuesti politseisse kohale läinud? Kas see tähendas, et pangakontot ei saa ma kasutama hakata enne vähemalt nelja nädalat? Klienditeenindaja sõnad, et asjaajamisega läheb kaua läheb, olid muutumas rohkem tõeks, kui ma oleksin tahtnud.

Minu rõõm oli piiritu kui saime siiski hakkama ka koopiaga. Viis minutit hiljem oli ka Britt Idal olemas luba Norras viibimiseks. Me tormasime selle dokumendiga Maksuametisse, palusime selle saata Hamari Rahvastikuregistrisse ja läksime koju ootama. Nüüd olid kõik vajalikud dokumendid igale poole esitatud. Algas ootamine. Kas Brønnøysundsregister seekord tunnistab köik dokumendid korrektseks, kas pank aktsepteerib, et Rahvastikuregistris ei ole mu aadress veel muudetud, kas lõpuks ometi saab kõik korda? Kõigest kuu aega hiljem. Ootamine oli kohutav ja aeg venis nagu näts. Pealegi ei saanud ma ju kindel olla, et kusagilt jälle ei tule välja veel mõnd lisadokumenti, mis on jäänud allkirjastamata või lisamata või et ma ei pea kuhugi veel kohale minema, et oma isikut tõendada.

Me ootasime. Väljas sadas praktiliselt kogu aeg vihma, pooled päevad olid pühad, me istusime Britt idaga kahekesi toas ja ootasime.

Kaks nädalat hiljem saabus kauaoodatud teade. Ettevõte oli registreeritud. Päev hiljem saabus ka pangast teade, et pangakonto on avatud. Selle kasutamine ei osutunud aga sugugi nii lihtsaks, kogu asja juures oli üks konks. Nii kaua kuni ma ootasin pangakaarti (mis selgus, et saadeti postiga mulle koju Eestisse) ja pin-kalkulaatorit, sain ma kontot kasutada läbi oma isikliku netipanga. Kas ma olen juba öelnud, et mul ei olnud isiklikku pangakontot, sest selle sain ma avada peale seda kui ma olin avanud ettevõtte konto?

Ma läksin panka. „Jah, ettevõtte konto on olemas ja sa saad seda läbi oma isikliku konto kasutada,” vastati mulle.

„Aga mul ei ole isiklikku pangakontot,”vastasin mina.

„Siis teeme,” vastati mulle abivalmilt, aga seal ka abivalmidus lõppes. „Oih, aga sulle ei saa isiklikku kontot teha, siin on nii kirjas, et enne kui pole ettevõtte kontot, siis ei saa ka isiklikku kontot.”

„Jah, aga te just ütlesite, et ettevõtte konto on olemas,” ütlesin ma pahaselt.

„Seda küll, aga siin on kirjas, et kõik dokumendid pole korras, et su äripartner pole end autoriseerimas käinud ja tal puudub ligipääs ettevõtte kontole,” luges klienditeenindaja arvutist maha seal oleva info.

„See ei puutu ju kuidagi minu isikliku konto avamisse?” olin ma segaduses.

Klienditeenindaja raputas pead. „Kahjuks ma ei saa midagi teha, siin on kirjas, et sa ei saa isiklikku kontot enne kui ettevõte konto on olemas.”

Ma ei ausõna ei jaksanud teist korda veel seletada, et ettevõtte konto on mul ju olemas. Ma läksin koju pin-kalkulaatorit ootama.

See tuligi. Kaks päeva hiljem. Minu rõõm oli piiritu. Ma hakkasin end netipanka sisse logima, et maksta ära üür (millega ma nüüdseks olin juba 22 päeva hilinenud), kuid siis selgus veel üks aga. Ma olin küll saanud pin-kalkulaatori, kuid esimene kood pidi mulle saadetama paari päeva pärast eraldi kirjana. Ma vandusin Norra pangad maapõhja.

Jah, loomulikult sain ma aru, et see oli turvalisuse kaalutlustel, kuid päriselt… Kui muidu tuleb igas liigutuseks panka kohale minna, kas siis tõesti pin-kalkulaatorit koos kõigi vajaminevate koodidega ei saanud ka kätte anda pangast?

Ei, Norras käisid asjad teisiti. Me jäime jälle posti ootama.

Norra asjaajamise puhul kehtibki vaid kaks reeglit „Varuge kannatust ja närve!” ja „Unustage kõik, mida te seni teadsite!”.  Kui teile lubatakse, et teile antakse teada, kui kõik dokumendid on korras ja erinevad taotlused vastu võetud, siis arvestage sellega, et teile ei anta teada, kui dokumendid ei ole korras. Seda peate te ise uurima. Vastasel juhul võib juhtuda, et pool aastat hiljem lõppeb teil tõepoolest kannatus ja te hakkate uurima, miks teie taotlus ikka veel vastust pole saanud. Siis selgub, et see on kusagile riiulisse ootele pandud, sest puudu oli kahekümnekolmandal leheküljel allkiri ja te ei olnud seda viga parandanud. „Miks te sellest teada ei andnud?” küsiksite te. Ja teile vastatakse: „Aga te ju ei küsinud!”

Üheks Norra eripäraks on ka see, et erinevatesse ametitesse tuleb ise kohale minna, tööle on võetud klienditeenindajad, kes peaksid teid aitama, kuid nende esimene vastus on, et vaadake palun netist või et selle kohta ei oska mina midagi öelda. Näiteks NAV (Töötukassa) on selline koht. Esimene kord käisin ma sealt abi palumas lastetoetuse taotluse kohta, sest ma netist ei leidnud täpselt seda, mida ma teada tahtsin. Vaadake netist, sain ma vastuseks. Teine kord läksin ma uurima, kuidas Töötukassa kaudu asendajat palgata. Meie ei saa teid aidata niimoodi, saatke netist taotlus. Samas võin ma mürki võtta, et kui kõige pealt saata küsimused läbi neti, tuleb sealt kindlasti vastus, et vaja on kohale minna. Samuti on asjaajamine teinekord natukene „kiviaegne”. Näiteks saadate te meili teel ära mõne taotluse. Paar nädalat hiljem saate te posti teel vastuse, et vaja on suhteliselt sarnane taotlus saata ka tavapostiga. See on tavaline.

Kui alguses ajab Norra asjaajamise „kiirus” iga eestlase, kes on harjunud, et asjad liiguvad kiiresti, endast tibake välja, sest me oleme ju harjunud, et vastused tulevad kohe, siis üsna pea võtate te samasuguse suhtumise nagu norrakad. Läheb kaua läheb! Sest vastasel juhul lähete te lihtsalt hulluks. Mõne aja möödudes ei oota te enam, et keegi teie kirjadele või telefonidele reede pärastlõunal vastab, te saate aru, et on reede ja inimesed on nädalavahetuse-režiiml juba peale kella 12. Te mõistate, et enne esmaspäeva vastuseid ei tule ja kindlasti mitte ei ole te enam nii naiivsed, et ootaksite oma meilidele vastust nädalavahetuseti. Nädalavahetused on pere ja hobide aeg, töö ootab. Nii võtsime ka meie selle suhtumise ja elutempo üle. Stress ja tööasjad lõppesid punkt kell 12 reedel. Laupäev oli Maihaugeni ja matkade aeg. Stressilainele asusin ma tagasi punkt kell kaheksa esmaspäeval. Laupäevad ja pühapäevad olid kõige ilusamad päevad.

Kuigi norrakad ise väidavad, et nad naeratavad harva ja on kinnised, siis minul on neist hoopis teine arvamus. Minu arvates on norrakad ääretut sõbralikud ja jutukad, nad jumaldavad chit-chat’i ja neil on aega terve maailm. Selline mõnus rahulik olek tulebki minu arvates just sellest, et nad oskavad elu nautida ja ei pinguta ninast verd välja, et terve maailma inimeste eest, nagu meil eestlastel kombeks, tööd ära teha.

Neljas peatükk ehk me saame hakkama!

Kõik vanad blogilugejad hoiavad peast ilmselt kinni kui ma “Minu Norrast” ja ajaloost hakkan heietama, aga teate kui palju ma olen viimase kahe kuu jooksul saanud küsimusi, et mis seos meil selle Norraga ikka on. See pani mind üles otsima lugusid, mida ma Norras elades kirja panin. Neljas peatükk ehk viies kolimine Norrasse. Tol hetkel 18 aastat peale esimest korda kui ma selle omamoodi riigiga “suhtesse astusin”.

Niisiis neljas peatükk ehk me saame hakkama

Ma vaatasin auto tagaistmel turvatoolis tukkuvat Britt Idat mõeldes vaikselt endamisi, et mida kuradimat ma küll seekord ette olen võtnud. Kust tuleb ühel naisel ühtäkki idee võtta oma pooleteise-aastane laps kaenlasse, jätta koju Eestisse ootama armastav abikaasa, ja kolida Norra, selleks, et siin pood avada? Milline täie mõistuse juures täiskasvanud naine midagi sellist teeb? Mitte ükski? Mina? Olen ma üldse täie mõistuse juures? Need olid küsimused, mis aina valjemini minu sees vastust hakkasid otsima, mida lähemale me Lillehammerile jõudmas olime. Ma tundsin, kuidas mind valdas kerge hirm ja ma hakkasin närveerima. See ei olnud see sama hirm, mida ma tundsin siis, kui esimest korda elus Lillehammerisse sattusin, siis olin ma kõigest 16-aastane plikatirts, ma olin lihtsalt häbelik, kogu see vahetusõpilase-asi oli mu jaoks nii uus, see tekitas hirmu. Ma mõtlesin, kas ma meeldin oma „vanematele” või kas nemad meeldivad mulle, ma mõtlesin, kas ma saan keele selgeks, kui ruttu ja kas ma hakkan oma pere järgi igatsust tundma. See oli hoopis teistsugune hirm. Kui ma 18-aastaselt, peale Eestis keskkooli lõpetamist, uuesti Lillehammerisse tulin, et siin aastake kunstiajalugu õppida, ei tundnud ma mingit hirmu. Ja miks ma oleks ka pidanud. Ma olin 18-aastane. Täiskasvanu! Terve maailm oli minu. Ei, otseloomulikult ei tundnud ma siis mingit hirmu. Selles vanuses ei tuntagi hirmu. Pealegi, Brittist ja Arnest oli siin saanud minu päris perekond. Ma mäletan seda maailmavallutamise tunnet, millega ma pisikesse Lillehammerisse tookord tagasi saabusin. Ime, et ma ei oodanud, et terve Mjøsast üle viiv sild oleks olnud kaetud punase vaibaga. Minu naasmise auks.

Nüüd kaheksateist aastat hiljem olin ma küll enesekindel, kuid see hirm, mis mind seekord siia linnakesse jõudes valdas, murdis ka minu enesekindluse. Sisemiselt, otseloomulikult. Väliselt ei näidanud ma välja mingit hirmu. „Isver, kui kole ilm siin on,” porisesin ma vaid emale, kes oli tulnud mind ja Britt Idat meie seitsme padja, siidisukkade ja samovariga ära tooma. „Mai algus ja siin on lumi maas,” jätkasin ma. Siin oli tõepoolest lumi maas. Ja ma mõtlesin, jälle hirmuga, et olin meile kaasa pakkinud üsna õhukesed riided, sest suvi on ju kohe käes, olin ma mõelnud. Rootsis olime me samal ajal korjanud ülaseid ja nautinud pluusiväel kevadpäikest.

Õnneks sulas mai lõpuks lumi ära ja me ei pidanud enam külmetama.

Oma 34 eluaasta jooksul olin ma Norra kolinud viiel korral, mitte ühtegi neist kordadest ei saa võrrelda seekordse siia kolimisega. Esimesed kaks korda oli mu elukohaks Lillehammeri kõige prestiižem maja linna südames, minu käsutuses oli terve katusekorter, Oslosse kolides elasin ma Majorstuenil, mida samuti üheks mainekamaks elurajooniks peetakse, Fredrikstadis üürisime korterit jälle kord linna südames, imekaunis kohas, jõeäärsel promenaadil. Norra oli mind siiani elukohtadega hellitanud, ma peaks isegi ütlema, et ära hellitanud. Seekord aga ulatati mulle pihku võtmed, mis keerasid lahti minu poekese ukse – me astusime ema ja Britt Idaga niiskesse ja kopituse järgi lõhnavasse ruumi, teisel korrusel asus tuba, kus me Britt Idaga elama hakkasime. Seal oli jääkülm. Sellest külmast korrusest pidi saama meie elukoht seekord. Millegi pärast tuli mulle meelde Sigrid Undseti elulugu, ma olin alles hiljuti ka käinud vaatamas teatrietendust tema elust. Kui ta Roomas elas, elas ta koos oma lapsega kasinates tingimustes ühes tillukeses toakeses. See situatsioon ja fakt, et Sigrid Undset on Lillehammerist pärit, asetas mind korraks tema kingadesse. Ma tean, et on kohatu end võrrelda maailmakuulsa kirjanikuga, kuid mulle turgatas nende olukordade sarnasus pähe.

Kaheksateist aastat hiljem olin ma jõudnud uuesti Lillehammerisse. Seekord koos lapsega. Rohkem hirmul kui ma endale, ja veel vähem teistele, julgesin isegi tunnistada. Seekord ei oodanud mind siin ees mitte keegi, seekord pidime mina ja Britt Ida üksinda hakkama saama. „Ja me saame hakkama!” sisestasin ma endale.

Ma olen Norraga nii kaua aastaid asju ajanud ja ma tean ju, et siin on omad seadused, omad reeglid, oma ajaarvamine, omad rutiinid. Ma ju tean, aga ma ei kontrollinud. Ma eeldasin. Ma eeldasin, et minu Eestis kuu aega tagasi posti pandud dokumendid olid kenasti Brønnøysundi kohale jõudnud ja selleks ajaks kui mina Norra jõuan, on ettevõte ka registeeritud. Ma pean ka tunnistama, et lapse kõrvalt töö tegemine ja magamatus on ilmselt siiski oma jälje jätnud minu ajule, sest kuigi ma keeldun seda avalikult tunnistamast, siis tegelikult on mul natukene isegi hea meel, et dokumendid kaotsi läksid. Ma olin aktsiaseltsi ja NUF-ettevõtte registreerimise nagu pudru ja kapsad omavahel segamini ajanud. Ise veel suur Norra ekspordiekspert. Igatahes, ma vandusin end maapõhja, et ma ei olnud Brønnøysundist kontrollinud, kas mu dokumendid on vastu võetud. Sest kui ma oleksin seda teinud, siis ma oleksin teadnud, et need ei ole kuigi kaugele jõunud, ma oleksin saanud teada, et mõistlikum oleks seda läbi Altinni teha, ma oleksin saanud teada, et mu Altinni sissepääsu jaoks oli vaja uusi koode, mis saadeti mu Eesti aadressile, samal ajal kui mina olin juba Norras, ma oleksin teadnud, et ilma aktsiakapitali sisse maksmata ei oleks ma niikuinii mitte kuidagi organisatsiooninumbrit saanud. Ma oleksin kõike seda teadnud, mitte ei oleks istunud Norras oma poekese üüripinnal kastide otsas ja nuputanud, et mida ma siis nüüd peale hakkan.

Jah, mu mehel on õigus. Ma eeldan liiga tihti, aga ei kontrolli. Ma võiksin õppida. Siis ma ei satuks sellistesse olukordadesse. Oli neljapäev. Reedel oli 1.mai ja siis tuli juba nädalavahetus, sel nädala ei õnnestunud mul enam mitte kui midagi korda ajada, mul ei jäänud muud üle kui unises Lillehammeri linnakeses endale ja Britt Idale tegevust leida. Norra püha(de) päevade juures, välja arvatud 17.mai, on üks müstiline fenomen – neil päevadel kaovad kõik norrakad nagu vits vette, linnatänavad on inimtühjad. Nende kolme päeva jooksul jalutasime me läbi rohkem kilomeetreid kui ma viimasel kolmel, või lausa kolmeteistkümnel, aastal kokku.  Ma olin juba ära unustanud, et Lillehammeris asuvad kõik vaatamisväärsused mõne mäe tipus ja kui ma ütlen mäe, siis ma ikka ka mõtlen mäge – nii umbes Munamäe kõrgust. Inimesi kohtasime me alles metsarajal või vabaõhumuuseumis Maihaugenis. Me, see tähendab mina otsustasin, et meil ei ole muud targemat teha kui minna vaatama ka suusahüppetorni. Nii nagu alati, vahet ei ole mis kella- või aastaaeg on, sõitis ka sel korral sinna vähemalt kaks turismibussi. Meie rühkisime vapralt, keel vestil, mäest üles jalgsi. Kokku läks aega 40 minutit, et jõuda Munamäe tippu, mis loomulikult iseenesest on alles suusahüppetorni jalam.Ma ei ole tegelikult kunagi aru saanud, mida selles tornis nii vaadata on. Jah, olid kunagi olümpiamängud, aga see on ka kõik. Nii võiks igast Lillehammeris asuvast majakesest või mäest teha vaatamisväärsuse. Samas pean ma tunnistama, et vaade Lysgaardsbakkenilt on võimas. Gudbrandsdalen oma võimsate kaljuseintega, mille keskel orus tilluke tilluke Lillehammer, Mjøsa järv paistab nii kaugele kui silm seletab, nagu ookean, mägede tippudes on veel näha lund. Võib-olla ongi just see peamine põhjus, miks suusahüppetorn turistidele nii ahvatlev on, lisaks veel killuke (spordi)ajalugu.

Nende puhkepäevade jooksul veetsime me suurema osa päevadest õues, kuid päevad veinisid nagu näts. Ilmselt oli see tingitud sellest, et ma ei olnud enam harjunud, et Norras tuleb väga palju oodata, ma olin kärsitu ja tundsin, kuidas ma lihtsalt niisama passin. Ma olin unustanud, et nädalavahetused on Norras puhuseks ja just nimelt niisama passimiseks, ootamiseks,  kõike muud rohkem ja vähem olulist saab teha homme. „Homme” on norrakate lemmikaeg, nad teevad kõike „homme”, kuid unustavad täpsustada, millise aasta homsest jutt käib. See võib vabalt olla „homme” 20 aasta pärast. Selline tobe mittemidagiütlev väljend. Neid tühje väljendeid on Norras veel teisigi. Näiteks „Takk for sist!” (Aitäh, viimase korra eest).  See järgneb alati tervitusele. Kui sa näed oma raamatupidajat, kellega sa nädal tagasi arveid üle vaatasid, või oma naabrit, kellega sa eelmisel õhtul kohvi jõid, või ka oma koolivenda, keda sa pole peale kooli lõppu 50 aasta jooksul kordagi kohanud, siis sa ütled neile „Takk for sist!”.

Igatahes. Ma ootasin terve nädalavahetuse, et saabuks esmaspäev, et ma saaksin midagigi korda ajada sel ajal kui ma ootan, kuni mu Altinni koodid Eestisse jõuavad, et abikaasa saaks need mulle saata ja ma saaksin dokumente korda hakata ajama. Ma ootasin.

Natuke kurbus hinges

Huvitav, kas selles on süüdi ligihiiliv sügis, aga ma olen viimasel ajal olnud melanhoolne. Mitte kurb ega masendunud, aga just melanhoolne. Täna tuletas Facebook meelde aastatagust reisi hytta‘sse. See muutis mind veelgi melanhoolsemaks. Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et issand jumal, kas selline inimene oli tõesti olemas, kes meiega oma muinasjutumaailma niimoodi jagas. See on ilmselgelt üks suurimaid ja fantastilisemaid kinke, mis meile kunagi tehtud on. Võõra inimese poolt. Me oleme Idaga palju Satu meenutanud. Kui ma enne matuseid kahtlesin, kas võtta laps kaasa, siis täna on mul hea meel, et ma seda tegin. Ta sai hüvasti jätta. Lehvitas arglikult kirstule, samal ajal kui mina sinna lilled asetasin.  Inimesed ikka tulevad ja lähevad meie elus, aga mõni jääb nii hinge ja kui seda inimest enam ei ole, siis on mingid hetked, kus tunned nii paganama palju puudust. Oi, me kaklesime ka ja vaidlesime, aga leppisime jälle, istusime koos hytta terrassil, jõime cavat ja sõime krevette, tegime plaane, kuhu me reisile läheme. Nii palju jäi ütlemata ja tegemata. Õnneks jäid mälestused, mille eest ma olen nii tänulik.

41952256_1911849865520215_8403750495612567552_n42058985_1911849895520212_5235988604714483712_n42087287_1911849782186890_6472554610295832576_n

Eile avastasime sõbrannaga et keegi on Satu maalid (ja vist ka muid asju) Norra osta.ee-sse müüki pannud. Ma tean, et mul ei ole sellega tegelikult üldse asja, aga kuidagi me mõlemad sõbrannaga tundsime nagu hoopi südames. Me teadsime mõlemad kui palju need maalid talle tähendasid. Nendest kahest maalist rääkis ta alati heldimusega, et ostis need esimese palga eest. Kuidagi kurb on nüüd neid oskjonil näha. Ma tean, et Satu oleks tahtnud neid näha heategevuslikul eesmärgil müügis või mõnes muuseumis edasi rippumas. Ta ei hoolinud rahast, talle oli tähtis teha head. Viimased korrad kui me hytta´s istusime rääkis ta palju sellest, et peaks oma vara annetama “Doctors without borders” tegevusele.  Seda enam tekib mulle südamesse kurbus.

Tuul tõuseb. Nii raske on hingata. Satu, kas mäletad seda kaske? Kus pole me kohtunud iial. Kas oleme kohtunud üldse? Su juuksed on rohtunud juba….

41977870_1911849948853540_1994923536312958976_n

42096589_1911849792186889_1865867238016286720_n

Ütlemata jäänud sõnad

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli sulle oluline ja kadus ära. Seda ei saanud ühegi uue taldrikuga asendada. Sina olid meie taldrik.  Sind ei saa ka asendada.

Sa olid eriline.

Mäletad sa kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada sinu peent avajat? Sa naersid mu üle ja küsisid, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada.

img_3837.jpg

Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua. Mäletad neid õhtuid, mis läksid üle hilisööks ja me istusime sinu köögis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest? Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Mäletad sa neid õhtuid sinu rõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust? Ei saa ka unustada krabisid. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.  Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Mäletad me vaatasime koos esimest korda „Totorot“? See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis sinu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Sa olid meie tädi Satu.

Ka Mareki tädi Satu. Mäletad, kuidas Marek su aia „ära rikkus“ ? Me ei teadnud, et sulle ei meeldi kui muru on liiga pügatud, sulle meeldis kui aed on natukene romantiliselt lohakas. Mina saan sinust aru, mulle meeldib ka. Marek ei teadnud. Sa helistasid ja küsisid, miks su aiast on nagu sõda üle käinud, et see nii lage on. Mäletad, kuidas sa pahandasid Marekiga, et ta su tööriistad igalt poolt kokku korjas? Sulle meeldis kui need olid seal, kuhu sina olid need jätnud. Aga sulle meeldis ka, kuidas Marek hytta´s nokitses. Te ei saanud keelebarjääri tõttu suhelda nii nagu mina ja sina, kuid teil oli oma suhtlus. Sinule meeldis, et ta kogu aeg midagi parandada tahtis ja temale meeldis, et ta sai kasulik olla. Aga kas sa seda mäletad kui sa küsisid, kas ta ka head ööd musi saab ja Marek selle peale ehmus? Me saime selle üle veel mitu aastat hiljem nalja visata.

Sa olid hea huumorisoonega.

Sinu huumorit ei pruukinud kõik mõista. Selleks pidi sind tundma ja teadma. Mäletad sa, kuidas sa oma psühholoogi haiglas kiusasid oma musta huumoriga? Su huumor oli must, aga sa suutsid oma olekuga kõige raskema päeva heledaks muuta. Sa teadsid, mida öelda. Mäletad, kuidas sa ütlesid, et sa ei taha mind suunata? Sa lootsid, et oled mulle teed näidanud. Sa tegid seda rohkem kui sa ise teadsid. Rohkem kui ma isegi aru sain. Mäletad kui sa leidsid mu poest nutmas ja ütlesid mulle, et aitab küll tänaseks, et lähme parem sinu poole? Mäletad kui Marek mulle järgi tuli, olime me šampanjast lõbusalt svipsis? Sama palju kui sa armastasid šampanjat, armastasid sa elu.

Sa armastasid palju.

Sa armastasid kunsti. Meil oli sama maitse. Mäletad kui ma avastasin, et üks vene kunstnik on teinud tuntud maalidest humoorikaid koopiaid? Sinu paljaste naiste maal, mida me nii tihti analüüsisime, oli ka nende seas. Ma lubasin sulle selle kunstniku kodulehe lingi saata, aga ma ei leidnud seda enam.  Sa armastasid lugeda. Mäletad kui me lugesime koos „Ohakalindu“? Mäletad, kuidas me olime sellest eriarvamusel. Mulle meeldis, sina olid pettunud. Sa oskasid raamatuid analüüsida sügavamalt kui vaid sõnad. Sa armastasid kultuuri. Mäletad kui me käisime koos Knausgårdi etendust vaatamas? Ann Christin tuli Idat hoidma, et prouad saaksid linna peale kultuuri nautima minna. Mäletad, kuidas sa kinkisid mulle Elena Ferrante romaanid ja ei jõudnud ära oodata, et ma need juba läbi saaks. Need olid su lemmikud ja sa tahtsid oma mõtteid nii jagada. Sa armastasid reisida. Mäletad, meil oli nii palju plaane? Me pidime minema Veneetsiasse, Taani, Hurtigruta-reisile, Amsterdami, Tallinna ja Stockholmi. me ei jõudnud koos reisile, aga me reisisime koos sinu mälestustes ja elu(kogemuse)s.

 

Sa armastasid jagada.

Ma ei pea silmas asju, kuigi ka sinu lahkusel ei olnud piire. Polnud heategevusorganisatsiooni keda sa ei toetanud ja polnud inimesi, keda sa poleks tahtnud aidata. Mäletad, kui sa ostsid uue maali, sest sulle tundus, et noori kunstnikke tuleb tunnustada. Ma ei mõistnud seda maali, kuid ma hindasin mõtet selle taga. Mäletad, Jaagup aitas sul selle seina panna? Me valisime sellele õiget kohta nagu suured kunstiteadlased. Kui asjad kõrvale jätta, siis sa armastasid jagada meiega oma elu. Jagada meiega oma kõige lemmikumat kohta maailmas. Hytta´t. Sa naersid mu üle, kuidas ma oma katkise autoga Eesti ja hytta vahel liiklesin, aga mäletad sa kui me palaval suvepäeval sinu punase putukaga teele jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust? Mäletad kui me talvel bålpanne ostsime? Kõik koos grillisime? Mina, sina, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Mäletad sa kui me sügisel saunas käisime ja pärast seda Næra jääkülma vette ujuma läksime? Ma ei tea, kas sa tead, aga Ida sai just tänu sinule saunapisiku. Meil on nüüd kodus saun ja ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Mäletad, ta kartis alguses sauna? Mäletad kui me kevadel esimesed korrad terrassil istusime, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid? Mäletad sa neid suviseid õhtusööke?

Sa armastasid pidu-õhtusööke.

Mäletad kui me Idaga eelmisel suvel pidime vaid korraks Lillehammerist läbi tulema ja edasi Poola sõitma? Meil olid lennupiletid olemas. Sa küsisid, kas me ei saaks neid muuta ja me veetsime kõige ilusama puhkuse hytta´s. Minu ema ja minu vanaema tulid autoga Rootsist meile külla. Sulle meeldis olla üksi ja sa ei armastanud väga paljusid inimesi peale oma perekonna Soomes, kellest ma nii palju head kuulsin, kuid ometigi avasid sa oma südame ja kodu mulle ning kogu mu perele. Ei ole palju inimesi, kes jätavad südamesse nii sügava jälje nagu sina. Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud sind kogeda, sinuga sõbraks saada, sinuga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda. Mäletad, kui sa näitasid mulle millised uued kangad sa olid tellinud ja me tellisime endale koos ühesugused sinised Marimekko tennised?

Sa armastasid disaini.

Mäletad sa kui me käisime läbi su riidekappi ja sa pärandasid mulle mõned oma vanad lemmikud? Sa ei valinud neid huupi, vaid ütlesid, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Sul oli võrratu maitse ja stiilitunne. Su riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. Mäletad sa seda käsisti tikitud käekotti, mis sa olid Prantsusmaalt ostnud ja mille sa mulle mu 35. sünnipäevaks kinkisid? Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Ma mäletan, kui kaunilt sa riides olid. Ma kadestasin su maitset. Mäletad, kuidas me eelmise aasta 17.mail proovisime selga su bunad, et ma saaksin Idaga koos lasterongkäigus olla Norra rahvariietes, aga su bunad-kingad ei läinud mulle jalga. “Järgmisel aastal võta enda omad kaasa,” ütlesid sa. Sa olid moe ja moeloojatega kursis rohkem kui paljud praegused moeblogijad. See ei tähendanud, et sa oleksid olnud pinnapealne. Oo, ei. Sa olid sügav, sa olid kõige intelligentsem inimene, keda ma teadsin. Aga mitte ainult. Sinus oli nii palju külgi.

Sa olid südamlik.

Kas sa mäletad, kuidas sa andsid mulle Klaudia telefoninumbri, sest sa arvasid, et me võiksime sõbrad olla? Sa teadsid, et meil ei ole palju sõpru ja sa nägid, et me võiksime klappida. Sa tundsid selle ära. Sa mõtlesid kogu aeg teiste peale. Mõtlesid, kuidas neil oleks hea ja millest neil võiks puudus olla. Oled sa mõelnud sellele, et ilma sinuta ei oleks meie elus Klaudiat ja Jaagupit? Me istusime eile Klaudiaga üleval ja rääkisime sinust. Kas sa tead, mis on sinu pärandus meile kõigile? Lisaks unustamatutele hetkedele? Sõprus. Sa oled meile kinkinud meie inimesed.

2 (1).jpg

Eelmisel kolmapäeval saatsin ma sulle sõnumi, et küsida, kuidas su tervis on. Ma teadsin, et sa oled haige. Sa ei saanud seda sõnumit kätte. Ma sain teada, et sa olid samal päeval läinud ära Nangijaalasse. Sa läksid sinna liiga vara. Ida arvas, et sa tuled meid igal aastal üle nõmmeliivasilla külastama, nii nagu “Cocos”, peaasi, et me sind ei unustaks. Ära muretse, sa saad üle silla kuna iganes sa soovid. Me ei unusta sind.

 

Elu, mõtted ja vestlused lapsega

Eelmise postituse valguses on seda postitust kuidagi nagu raske kirjutada. Selles mõttes, et kui iseenesestmõistetavalt me võtame teatud asju nagu teatris käimine ja kui koletu võib maailm ja elu üldse olla. Hommikul valutad südant väikeste Aafrika laste pärast, õhtul lähed oma eluga edasi. Olgu, see on tibake liialdus, ma püüan nii palju kui võimalik erinevate heategevusorganisatsioonide tegevusele kaasa aidata. Üks variant on loomulikult ka läbi Mondo poe. Satu ostsis Lillehammeris alati Aafrikast pärit meeneid, et sealseid inimesi toetada. Nii minul kui Idal on üks väikene Aafrika (äkki oli Keenia) pross meenutamas seda kui oluline on endast nõrgemaid toetada.

Aga tagasi meie argipäeva. Oma viie-aastasega.

Teate, mõnikord on mul tunne, et mu laps on viieaastasena intelligentsem kui mina 38-aastaselt. Selles mõttes, et elukogemus annab mulle muidugi teatavad eelised tema ees, aga tal on oma vanuse kohta fantastiliselt suur silmaring. Jällegi, et keegi ei saaks mulle ette heita, et oma last kiidan (kogu aeg jama, jama kui peksad, jama kui kiidad!), siis mul puuduvad tõesti teiste samavanuste lastega kogemused, võib olla see on täiesti normaalne. Ma räägin sellest, mida ma kodus näen ja kuulen.

“Ida, ära selle kleidi juurde seda tutti küll veel pähe pane, keelan ma, “sa oled muidu nagu venelane.”

“Nagu Leelo Tunglal oli,” vastab ta pikemalt mõtlemata. Ma ei saa seosest aru, aga enne kui ma jõuan midagi küsida, selgitab ta. “Venelased. Siis kui nad pidid oma kodust ära kolima, sest venelased tulid.” Tänu sellele filmile hakkas Ida arvama, et venelased on pahad ja venelanegi paha sõna. Ma pidin talle siis seletama, et mitte venelased ei ole pahad, vaid sõda tegi inimesed pahaks ja et venelastel on lihtsalt natukene teistsugune maitse. Pole just paha, aga kui kõike on liiga palju, siis ei ole hea. Mul on hea meel, et “Seltsimees laps” on üks tema lemmikfilme ja niimoodi talle muljet avaldanud. Ei keerle ikka kõik vaid Elsa ja Vikerkaare Maagia ümber.

Õhtul, peale “Kaunitar ja Koletist” (loomulikult käisime me seda muusikali vaatamas, sest natukene keerleb meie maailm hetkel just selle teose ümber), vaatasime “Eia” filmi. See on Ida teine lemmikfilm ja jällegi on mul selle üle vaid hea meel, sest see imearmas muinasjutufilm on esiteks nii ilus ja teiseks nii õpetlik. Ida vaatab seda ja küsib siis ootamatult, et kas selle filmi on teinud ka…jääb mõttesse ja küsib, et kes see “Lotte” kirjutaski. Meie, rumalad, vastame Heiki Ernits. “Eeeei,” pole Ida vastusega rahul. “See teine!” Me Marekiga muigame ja vastame: “Andrus Kivirähk”, sellise tooniga, et no oleks ikka päris ime kui sa teda oleks mõelnud.  “Jah, just, Andrus Kivirähk,” vastab Ida õnnelikult ja küsib, kas Andrus Kivirähk on “Eia” filmi ka teinud. Vastame, et selle filmi stsenarist on Anu Aun, seekord ilma üleoleva toonita, sest enam me isegi ei imestaks kui ta ka seda nime juba teaks. Vist (veel) ei tea. Noogutab ja mulle tundub, et imeb selle nime oma ajju just täpselt nii, et mind järgmisel hetkel oma teadmistega pahviks lüüa.

Et ma teda ainult ei kiidaks, siis ma natuke ütlen ka, et ta ajab mind (meid) oma lobisemise ja küsimustega hulluks. Teeb hommikul kell seitse (panete tähele, et enam ei kirjuta ma KUUS?) silmad lahti ja kukub vatrama, ei vaiki enne kui õhtul magama jääb. Mõnikord me anume teda, et ole natukene tasa, et mängime seda mängu, kes kõige kauem vait suudab olla. Talle ei meeldi see mäng. Selle asemel ütleb ta meile, et andku me talle telefon. “Ei anna,” vastan mina. Ida ei jää alla, vaatab mulle silma sisse ja ütleb:”Kui te mulle telefoni annate, siis ma annan teile natuke aega rahu, kui ei anna siis ma räägin edasi.”

Ma ütlen see elu siin Ussipesas on nagu…ma ei teagi…hullumaja? Aga selline omamoodi armas hullumaja, üks hullem kui teine. Ja ma pean neid oma elu kaaslasi siin silmas.  Seda ma teile Facebookis ju juba rääkisin, et Marek tahab kalosse osta ja Ida palus, et passi tehes me siis ühtlasi ta nime ka ära vahetaks Belleks.

Ilmselged kevade märgid Norras

Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on esimesed õues grillimised, aga siis tuleb mulle meelde, et ma olen grillinud IGA ilmaga ja IGAL aastaajal. Ma võiks öelda, et lumehanged on madalamad kui talvel, aga samas kukkusin ma aia taga just kõhuni lumme. Ma isegi ei liialda. Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on….Hmmm…siin maal polegi kevade ilminguid. On talv ja on natuke vähem talv.

DSC04722DSC04737DSC04740DSC04750DSC04751DSC04753DSC04759DSC04773DSC04776

Korraks kodus

Miks see alati nii on, et kuigi reisil käia on mõnus, on alati see kõige parem tunne koju tagasi jõuda? Hoolimata sellest, et meid võttis laevast ma tulles vastu eriliselt hall ilm. Õnneks andis Lillehammer meile sellise jõululaengu, et andis sellist hallist ilmast mööda vaadata.

Koju tulles saime jälle hunniku advendikalendri kinke lahti teha. Mu sõbrad tunnevad mind ikka nii hästi.Ma just mõtlesin, et mis raamat endale näiteks reisile kaasa võtta. See mure sai lahendatud. Lennart Meri raamat oli nagu rusikas silmaauku. Lisaks ootas mind üllatuspakk armsalt Triinu-Liisilt. Ma olen (hinnast hoolimata) tema küünalde fänn ja pidin juba paar nädalat tagasi uue tellimuse tegema, aga no elu tuli vahele ja lihtsalt ei olnud aega. Nii armas oli leida temalt pakike küünla ja heade mõtetega. Aitäh! Kusjuures, käsi südamel, ma mitte kunagi ei ostaks ise vabatahtlikult ühtegi šokolaadilõhnalist toodet, aga see küünal lõhnab jumalikult. Paremini kui teised. Kodu on nii mõnusat šokolaadilõhna täis. Ehk siis ma söön oma sõnu – šokolaadilõhn võib hea olla. Ja veelkord, Triinu-Liisi küünlad, oma käsitöö või kellegi teise oma, minu – vana küünlafriigi – täielik lemmik. Täielik! Ma väga loodan. et neid küünalaid saadab edu ja pikk iga.

DSC01575DSC01573DSC01571DSC01556DSC01554

Aga kui rääkida Rootsi-Norra reisist, siis see oli mingil määral reis leidmaks iseennast. Mitte et ma oleksin end ära kaotanud või mitte isegi leinud (ahhh, kui segane!), vaid meil oli ühe Norra sõbraga aega pidada selliseid diipe vestlusi, mis mind mõtlema panid. Nagu päriselt. Ma ei oska seda isegi (veel) seletada, mida ma silmas pean, sest ma pole nendest vestlustest ja nende tähendustest (veel) täpselt aru saanud, aga no näiteks veetsin ma ühe õhtu mõeldes sellele “et oluline on leida see, kes sa oled, mitte see, kes sa arvad, et sa oled”. See lause ajas mind segadusesse. Vist heas mõttes. Õde arvas, et see on loogiline, sest mind on kolm – päris mina, töömina ja blogimina. Mind ajas see veel rohkem segadusse, sest ma ise olen arvanud, et olengi vaid mina. Ma loodan, et meil on selle sõbraga võimalik veel ja rohkem nendel teemadel vestelda. Mulle meeldivad inimesed, kes mind mõtlema panevad. Muide, ma jõudsin veel ka järeldusele, et kõik mu sõbrad on megarahulikud ja head, erinevalt minust – egoistlikust “fireballist”.  Kas ma olen endale teadlikult valinud sõbrad, kes on minust nii erinevad? Miks nad minuga sõbrad on? Ja mitte mõned kuud või aastad, mu parimad sõbrad on olemas olnud enam-vähem 30 aastat (apppppppiiiii! ma ju olengi vana!) ja uued parimad sõbrad on ka sellised, et tunduvad minuga hakkama saavat hoolimata sellest, kes ma olen. Ma vist ikka peaks tänulik olema küll?

No vot. Vaid mõned lühikesed vestlused ajasid mind segadusse. Tahate teada, mille üle mul aga hea meel oli? Lisaks sellele, et külastasime talve imemaad ja maailma parimaid sõpru, oli mul nii hea meel, et mu õde meiega kaasa tuli. Mul on ikka maailma parim õde! Ma sain kinnitust, et me oleme erinevad nagu öö ja päev, ta on nii hea ja armas ja tore ja sõbralik (mis tähendab, et mina seda ilmselgelt ei ole), aga erinevusest hoolimata on ta kõige kõige kõige rohkem minu inimene. Minu maailma parim väike õde.

Jaaaah, see oli üks imeline (ja mõtlemapanev) jõulureis! Parim jõulukink, kui aus olla.

DSC01504DSC01509DSC01530DSC01544

DSC01528

Täna kavatsen ma kodus vaid teleka ees pikali olla ja elu nautida. Sauna minna. Homme hakkan kohvrit pakkima. Boston ja Chicago ootavad!

 

 

Käed külmunud, jõulud südames

Täitsa hull kui külm täna oli. -12 kraadi. Aga see ei tähendanud sugugi, et ma ei oleks kell pool kaheksa lasteaias õues oodanud, et laste Lucia rongkäiku vaadata. Koos teiste lastevanematega, sest täpselt seda sa 13. detsembril – Luciapäeval – teed. Näpud on ära külmunud, sest korraliku Insta-emana püüad ju ikka seda armast hetke iga hinna eest jäädvustada (mis sellest, et sa pole ikka viitsinud oma uue kaamera kasutusjuhendit läbi lugeda ja suur osa pilte on lihtsalt blaaaah), aga jõulud on südames ja ongi õige aeg kodu poole tagasi sõitma.

Maihaugenis on ka käidud. Suusahüppetornis. Kamina ees konte soojendatud. Glögi joodud. Ha det bra, selleks korraks!

DSC01310DSC01311DSC01347DSC01370DSC01398DSC01416DSC01423DSC01432DSC01438DSC01292