“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Mul oli kindel plaan sel aastal piletid kohe ära osta kui filmid avalikustatakse, juhtus nii nagu alati, et ma unustasin õige hetke maha ja nii jäin ma paljudest mulle huvi pakkuvatest seanssidest ilma, aga sellest pole ka midagi. Eks see käib PÖFFi juurde, et esiteks leiad filmis, mis meeldivad, siis püüad sobitada need argielu ja muude tegevustega, siis saada sinna piletid ja siis naudid neid filme, kuhu minna saad. Valik õnneks on jõhkralt suur ja isegi kui kõiki filme vaatama ei jõua, siis midagi sobivat leiab ALATI.
Kogu programmi olen ma läbi töötanud ja jagan teiega ka filme, mida plaanin vaatama minna ja ka neid, mis mulle endale kuupäeva või kellaaja tõttu ei sobi, aga mida ma kindlasti plaanisin vaatama minna.
“Maa sool” tundub mulle kirjelduse järgi nagu film, mis mulle väga meeldida võiks. Keskkonnateemad on mulle hingelähedased ja kui vähegi võimalik olen 15.11 maailmasilinastusel platsis. NB! Toimub ka Q&A
Kriitikute valiku võistlusprogrammis oli kindel plaan minna vaatama 16.11 “Mo Amor” maailmaesilinastust, sest Q&A, aga muidugi magasin ma piletid maha. Õnneks sain ma piletid 18.11 seansile. Pole kahtlustki, et see film on suurepärane, sest kõik, mida Eeva Mägi teeb, on ju suurepärane. Tuletan teile meelde üht oma uusimat lemmikfilmi. “Kui ma veel olemas olin” on mul ka hetkel märgitud kalendrisse.
Põhjusega mässajate valikust loodan ma väga jõuda “Kõrbe helisid” vaatama. Kuulama?
Balti filmi võistlusprogrammist on piletid olemas “Kuidas lahutada sõja ajal” ja “Musta pori näkku” oleks ka hea ära vaadata, Hundipassi piletid olid otsas, aga tavapileteid veel on, nii et tuleb ära osta, sest jällegi ka Q&A on ka 18.11 seansil. Ma võimalusel alati püüan saada osa nendest seanssidest, kus ka tegijad filmidest räägivad.
Doc@PÖFF rahvvusvaheline programm on alati selline programm, kus ma reaalselt tahaksin kõik filmid ära vaadata. Praegu on mul piletid olemas filmidele “Alasti kistud armastus”, “Demokraatia maitse”, aga näha tahaks veel ka “Taaskohtumist”. Samamoodi on lood Doc@PÖFF Balti võistlusprogrammiga. KÕIK filmid vaataks ära. Kuidas see oleks võimalik? Piletid on olemas hetkel “Pärast tormi” ja “Surra et elada” ning õudselt kahju on, et “Täiuslikud” ajaliselt ei klapi.
Erilinastustest ma nii tahaks näha “Jüri Järvet: Iga toll on kuningas” ja olgem ausad Erlend Štaubi filmi tahaks ka näha., aga mul on sel ajal juba “Demokraatia maitse” ajakavas. “Fookuses Baltimaad” sain hetkel klappima “Jõulud Vigalas”. Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei ole kindel, et seda filmi üldse näinud olen ja seda enam olen ma elevil, et seda lõpuks näha saan, restaureeritud kujul kusjuures.
Paremikust tahaks näha “Fuuriaid”. Sõbrad käisid eile juba vaatamas ja kiitsid igatahes. “Ikkagi armastusele” olen ka täpikese juurde pannud. “Lilledele värsket vett” müüdi vist välja sekundiga, sinna ma muidugi pileteid enam ei saanud. Alati püüan ma vaadata ära ka mõned norra filmid, seega “Madalad ootused” on ka kavas. Keskkonnafilmidest jääb ajapuudusel kahjuks vaatamata “Las elavad me mäed”, aga mul on tunne, et see on selline film, mis mulle väga meeldiks.
Sellest, et ma “Põgenevaid pilvi” ei näe on kuradima kahju. Ja sellest, et noortefilmid on keset päeva, on samamoodi mul kahju. Peaks töölt puhkuse võtma järgmisel ajal PÖFFi ajaks, nii palju filme jääb nägemata, sest pole vist väga adekvaatne ja aktsepteeritud põhjus öelda, et “Ma täna ei tuleks tööle, mul on PÖFF”. Kel aga aeg lubab, siis ma soovitan väga vaadata ka noortefilme ja lastefilme, need on alati suurepärased. Üks mida ma kindlasti vaatama läheks, oleks “Kas sa hooliks, kui ma sureks?” ja loomulikult “Kiusamisklubi“. Lastefilmidest kõnetas mind “Bryce Lee lugu“.
Ühesõnaga. Võtke aega. Vaadake programm rahulikult läbi ja ärge muretsege kui populaarsematele seanssidele pileteid ei saanud, valikut JAGUB.
Emmel on täna sünnipäev. Lausa jubileeeum. Saab 65. Ma olen alati rääkinud, et temast JA tema väljaütlemistest saaks ühe paganama hea raamatu, aga seniks kuni ma end kokku ei võta ja kõiki neid lugusid raamatuks ei köida, siis üks lugu sarjast “Emmega reisides on elu alati seiklus”. Olen ikka mõelnud, et meist oleks ühe ülihea reality saanud. Nii et emme sünnipäeva puhul viieosaline jutustus aastast 2015.
Hommikul ärkas Ida 4:45. Et me ikka jumala eest ei saaks välja puhata. Aga noh, ma isegi ei viitsi seda talle enam ette heita, see ei muuda niikuinii midagi. Nii olime me kella kuueks hommikusöögi söönud, kohvid joonud ja teinud ära köik tegevused, mida uldse annab uhes hotellitoas nii vara hommikul teha. Netti selles hotellis ei olnud, voi pigem tuli selle eest maksta 60 nok ja ma olin lihtsalt koi. Meil ei jäänud muud üle kui hakata end esimesele kohtumisele kolistama. Ma olen seda varem ka öelnud, et mul önnestub tihti “komistada” öigete inimeste otsa. Nii ka seekord. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see ei olegi tegelikult nii oluline, aga kohtumise lopuks oli mul olemas Lillehammeris üüripind ja elamine.
Mulle on alati olnud segadusttekitav ja harjumatu, et norrakad räägivad aastarendist voi aastapalgast, ma ei suuda seda kunagi ümber arvutada kuude löikesse. Nii ka seekord. Ma pidin esimese hooga pikali kukkuma kui kuulsin millist hinda sellise üüripinna eest taheti. Lillehammeris! Täitsa lollakas peast, mötlesin ma, Oslo kesklinnas on raudselt samad hinnad. Alles hetk hiljem sain ma aru, et tema rääkis aasta rendihinnast. Järgmisel hetkel ei suutnud me kumbki seda hinda eurodesse ümber arvutada. Minu puhul ei ole see muidugi midagi imeks pandavat, igal juhul tekkis meil tänu sellele väga hea klapp. Me istusime ja itsitasime nagu teismelised. Nüud ei olegi Lillehammeri poega tegelikult muud kui registreerida Norras ettevöte.
Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima. Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud. Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes? Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta. Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale. Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.
Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine. Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin.Seiklused alles algasid.Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. “No näed, kell üks oleme juba kodus,” arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.Jumal tänatud, et me seda tegime, sest auto surigi välja ja enam uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust. Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme). Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on.
“Kui siin on karusid,” küsisin ma emmelt, “kas nad siis saavad autosse sisse?” Emme arvas, et ei saa.
“Kust sa tead?” ei jätnud mina. “Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!”
“No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on,” ütles emme.
Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad? Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud.
Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.
(jätkub)
Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel).Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suure töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan. Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.
Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud.
Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.
Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud.
Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse “tööle” kaasa vötaksin. Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.
Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.
Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. “Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?” ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sõnagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.
Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. “Kas te räägite eesti keeles?” küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. “Meil auto sai…me söitsime tangi tühjaks,” kogelesin ma, “me ei oska midagi teha…” Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. “Pole probleemi, me saame auto korda!” ütlesid nad positiivselt. “Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!”
Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?
“Me ei ole eestlased,” naersid rekkajuhid, “me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused.”
Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma. Meestel ka. Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. “Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks,” ütles üks neist. “Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta.” Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga. Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame. “Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna,” ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.
Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada. Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna. Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama. (jätkub)
Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.
Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse. Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.
“Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi,” ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. “Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!” Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee – “Ekstreemturism Üllega”. Pakkuda on erinevad paketid – tühja “tangiga”, kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma…
Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi.Täna hommikul algas uus vaatus – kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma. Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal “ja” ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid “jah, muidugi” ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.
“No ei ole,” laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi.
Pärastlöunaks jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid. Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit.
Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.
(jätkub)
Kui me lootsime, et meie seiklus saab ometi lõpu ja täna istume me kenasti laeva, et lõpuks ometi koju sõita, siis olime me naiivsed, väga naiivsed. Ja me unustasime ära ühe pisiasja. Me oleme Rootsis. Siin ei käi asjad nagu Eestis.Me jõudsime uuesti auto juurde, saime selle kuidagi moodi lähevalasuvasse töökotta veetud ja astusime lootusrikkalt töökotta sisse. Emme naaber oli nendega telefonis rääkinud ja nii nagu mina aru sain, olid nad töökojas valmis meid kohe aitama. See oli esimene viga! Siin ei tähenda “kohe” “kohe”, vaid “siis kui võimalik”. Nii meile siis öeldigi, et meid aidatakse kohe kui võimalik, aga täna küll ei saa, sest nad on avatud vaid neljani (kell oli pool kolm!) ja homme on neil kõik ajad täis. Mingu me siis otsigu hotell.
Emme naaber, rootslane, kes meil abiks kaasas oli, tänas töömehi abivalmiduse eest ja ütles, et eks me siis jääme ootama, sest ega niimoodi kohe jah midagi teha ei saa, me ju isegi ei tea, mis autol viga. Ja siis ma tundsin esimest korda, kuidas mul vererõhk tõusis. Me olime 9876 korda seletanud, mis viga ja et hetkel on vaja starter ära vahetada. “Meil pole ju niikuinii seda kohe kusagilt võtta,” vastati mulle. Tule püha jumal appi, kisendasin ma, siis veel sisemiselt, vaikselt omaette. Meil oli starter kaasas, seda olime me ka 9876 korda seletanud.
“Nojah,täna igal juhul abi ei saa,” vastati mulle.
Emme naaber oli pahane, et miks ma juba hotelli ei otsi ja mul oli tunne, et ta tahtis koju tagasi ning tema meelest oleks me võinud sinna töökoja taha jäädagi ja siis omal käel, lapsevankri ja lapse ja kohvriga, mööda linna ringi kolistada, lootuses leida koht ööbimiseks.
Ma seletasin töömeestele uuesti, et meil oleks abi vaja paari mutri lahti keeramises, et me siis proovime ise seda vahetada. “Ei, ei saa, kell saab KOHE neli!” Töökoja juhataja ütles mulle, et kui ma täna abi tahan, siis telligu ma puksiir, vedagu auto 30km kaugusele Karlstadi ja proovigu seal õnne. Ma vihastasin end surnuks. Juhataja raputas pead, kaheksa töömeest, kes pidid tööga hõivatud olema, kuulasid pealt. “Laenake meile siis tööriistu, me proovime ise!” Ei, seda ka ei tohi “Kurat võtaks, me siis ostame need tööriistad!”ütlesin ma.
Aga mida osta? Me läksime kōik koos välja auto juurde, et tuvastada, mida vaja. Seal vihastas mu peale Marek, sest ma ei osanud seletada, et meil on vaja lehtsabapadrunmutterõhkvõtit või midagi sarnast. “Seleta siis neile, et vaid kaks mutrit on vaja lahti keerata,” pahandas Marek minuga. Kõik olid peadpidi kapoti all, mina püüdsin aru saada, mida kellele seletada.
Emme naaber soostus meile vahepeal siiski hotelli leidma, viis meie kohvri ka sinna ära. Tema oli oma heateo ära teinud ja võis koju sõita. Kogu loo tegi tegelikult traagiliseks see, et sel ajal kui Marek nägi vaeva, et mutrivõtmega starter lahti keerata, seisis toosama lehtsabapadrunmutterõhkvõti kasutult töökoja seinal, meist 10 m kaugusel, töömehed jalutasid ilma tööta ringi, sest kell oli juba kolm ja kohe oli tööpäev läbi, enam polnud mõtet midagi teha. Eestis oleks meile keegi juba ammu appi tulnud!
Varuosadepood oli lahti kella kuueni. Ma olin oma karjumisega ja lubadusega siia trepile magama jääda töökoja juhataja saanud nii kaugele, et ta lubas meil autovõtmed poodi jätta ja homse päeva jooksul auto ette võtta. “Kunagi 7 ja 16 vahel,” ütles ta. “Aga ma teen oma elu sellega paganama keeruliseks.”
Jah, tõesti, mõtlesin ma. Mulle tundus, et isegi mina saaks juba remondiga paremini hakkama kui need rootslased.
Me jätsime lõpuks võtmed poodi ja jalutasime hotelli, mis pidi olema kahe km kaugusel, aga oli vähemalt nelja kaugusel. Jälle üks rootsi eripära – kõik on neil jutu järgi lähemal kui tegelikult. Linn, kuhu me sattunud olime, meenutab mõnd õudusfilmist tuttavat linna, kuhu “vale pöörde” pärast satutakse. Hotell väärib omaette postitust. See on suur, poolenisti mahajäetud ja lagunenud, kus vägesid juhatab keeleoskamatu hiinlane ja mööda hotelli jalutab maanitäis kodutu välimusega habemik. Õudusfilmides saetakse sellistes hotellides külastajatel jalgu ja käsi küljest.Õnneks hotellituba ise on suhteliselt talutav. Kuigi radiaatoril kuivavad kellegi sokid ja trussikud.
Täna algab lõputu küünlapäev ilmselt otsast peale. Laeva peale ei jõua me kindlasti ja ma ei julge isegi mõelda, mis meid täna ees ootab.
(jätkub)
Kui me hommikul selles kummalises hotellis hommikust läksime sööma, siis hingasin ma kergendatult kui nägin laual sinki ja saia (mitte just köige rikkalikumat valikut) ja mitte kellegi küljest saetud käsi-jalgu, sest jumala ees, ma vannun, see hotell meenutas klassikalist öudusfilmi hotelli.
Kunagi suursugune ja kena hotell oli tänaseks maha jäetud ja väsinud, koridoris puhus vaid tuul ja kardinad haisesid suitsu järele, baari viiva ukse klaas oli puruks visatud. Restorani osas valitses haudvaikus. Me olime vaid kolmekesi. Ka hiinlast ega majavaimu polnud kusagil näha. Ma olin kindel, et nad jälgivad meid kusagilt maali tagant ning peavad plaani, kuna ja kuidas meid rünnata. Ma kujutasin ette, et esimesena notivad nad maha Mareki, teevad tema hakklihaks ära ja siis tulevad minu ja Ida järele. Ma pean tunnistama, et mul oli paganama hea meel kui sealt hotellist minema pääsesime.
Ma helistasin autotöökotta. Kui ma sain vastuseks, et starter on küll vahetatud, aga auto ei lähe ikka käima, hakkas see päev mulle “Löputut küünlapäeva” meenutama. See ei tahtnud kuidagi löppeda. Mehhaanikud olid juba mitu tundi autot “analüüsinud”, kuid ikka ei olnud nad suutnud viga tuvastada ega autot parandada. Ma ütlesin, mida nad veel teha vöiksid. “Jahaaa, see on küll hea möte!” ütlesid mehhaanikud ja lubasid proovida.
“Tule jumal appi,” mötlesin mina. Mina, kes ma tean autodest vaid seda, kuidas neid liikuma saada ja sedagi vaid edaspidi, mitte tagurpidi, pidin mehhaanikutele vihjeid andma, mida teha.
Lootusrikkalt pakkisime me oma kohvrid kokku ja jalutasime kaks (= Eesti möistes vähemalt neli) kilomeetrit töökoja poole.
Naiivselt lootsime me eest leida korras auto. Aga ei, loomulikult see nii polnud.
“ûtle neile, et nad kontrolliks, kas kaitsmeblokis ei ole viga!” käskis Marek. Ma vaatasin talle lolli näoga otsa. “Ma ju ei tea, kuidas see on!”
“Inglise keeles ju ikka tead!” vastas Marek nagu oleks see iseenesestmöistetav, et üks naine teab köikide varuosade nimetusi köikides keeltes.
Kuidagi said mehed siiski oma vahel ka selle asja üle kontrollitud. Ei, viga ei olnud selles.
“Nad peaksid vötma lahti selle juhtme/kaabli/toru, mis läheb kütusepumpa ja kontrollima, kas röhk on öige,” palus Marek mul neile seletada. Sama hästi oleks ta mul vöinud paluda ehitada allveelaeva. Ma ei saanud eesti keeleski aru, mida ta ütles. Ma andsin alla. Saagu mehed ise hakkama. Midagi nad omavahel vigases inglise keeles seletasid ja tuvastasid löpuks ka vea. Kütusepump oli katki. Seda polnud täna enam kusagilt saada. Ma hoidsin hinge kinni kui küsisin palju siis kogu see nali siiani maksma on läinud.
“Tjaa, tegelikult oleme me ju terve päeva tööd teinud,” arvutas juhataja ja jõudis töö maksumuseks kokku arvutada 2000 sek. Kell oli 11. Töökoda avati kell kaheksa.
Me seisime keset Rootsi pärapörgut ilma autota ja kohvritega. Emme oli küll eelmisel päeval pakkunud, et me läheks Stockholmist sinna kahe autoga, aga mina olin kindel, et saame ju auto korda. Hakka siis kahe autoga tagasi söitma. Nüüd vandusin ma end maapõhja, et selline optimist olin olnud.
Me keeldusin ka sellesse linna rohkemaks jäämast. See, et meil önnestunud eelmisel ööl elusalt pääseda, ei tähendanud ju seda, et meil ka täna vöiks sama hästi minna. Ma keeldusin hiinlase hotelli tagasi minemast. Emme oleks meile saanud järele tulla alles kella viiest. See oleks tähendanud, et me oleks selles paganama linnas pidanud passima kella üheksani.
Me otsustasime rongiga liikuda vähemalt Karlstadi 30 km kaugusel. Tsivilisatsiooni. Meie “röömuks” selgus, et rongid sel päeval ei söida. Jumal hoidku! Ma olin veendunud, et ka bussid ei söida, et see ongi mingi hiinlase ja majavaimu kaval vandenöu, et me kuidagi minema ei pääseks, peaks tagasi hotelli minema ja leppima oma saatusega saada hakklihaks.
ônneks siiski bussid söitsid. Löunaks olime me jöudud Karlstadi rongijaama.
Köik tundus minevat kenasti, isegi Stockholmi rong oli 15 minuti pärast väljumas. Ma püüdsin piletiautomaadist pileteid osta, mingil pöhjusel ei tuvastanud automaat mu kaarti.
“Kas rongist saab ka osta?” uurisn ma rongi ootavatelt inimestelt. “Jah, aga see maksab 100 krooni rohkem,” sain ma vastuseks. Meie seikluste ja kulutuste juures oli see juba köömes. Rong tegi uksed lahti viis minutit enne väljumist. “Kaks piletit Stockholmi,” ütlesin ma.
“See on väga kallis,” vastas konduktor.
“Jah, sada krooni rohkem,” ütlesin mina.
“Ei, üks pilet on tuhat krooni kallim,” vastas konduktor.
Ja siis murdusin mina esimest korda. Ma hakkasin hüsteeriliselt/paaniliselt/meeleheitlikult/ südantlöhestavalt nutma. “See ei ole vöimalik!” üürgasin ma nutta, pisarad voolasid nagu tuletörjevoolikust. “Ma ei saanud sellest kuradima automaadist osta ja nüüd ma jään rongist maha, sest mul ei ole 2000 krooni maksta piletite eest juurde.” Ma lahistasin nutta. Ma ei teagi, miks. Lihtsalt korraga vist tekkis selline abituse ja lootusetuse tunne, et pidime emmet aitama, aga ei saanud hakkama ja nüüd ei saa enam tagasi Stockholmi ka, sest ma keeldusin Grumsi kahe autoga sōitmast.
Paar minutit enne rongi väljumist tormasin ma ajalehekioskisse, palusin meeleheitlikult, nagu sõltuks sellest mu elu, et saaksin järjekorras ette ja ma sain need paganama piletid.
Kõigest kaks pool tundi hiljem olime me mugavalt Södertäljes, kust emme sõbranna meid peale võttis ja emme juurde viis. Emme oli isegi meie pesu puhtaks pesnud.
Meie jaoks oli seiklus lõppenud.
Järgmisel hommikul hakkasin ma laevapileteid broneerima. Kui igal muul ajal olid piletite hinnad umbes 68 eur, siis neljapäev ja reede olid piletid 271 eurot/aknata kajut ja 366 eurot/aknaga. “WTF!” hüüatasin ma. “Ma keeldun selle raha eest piletit ostmast!” Olete ju nõus, et see on röövimine päise pâeva ajal? Me uurisime lennukipileteid. Ühel hetkel tundus mõistlik läbi Moskva koju lennata. Hind oli lennukipiletitel odavam. Mina olin juba valmis neid pileteid tellima, et noh siis seiklus jätkuks, aga Marek arvas, et ehk selleks korraks piisab.
Korraks vaatasime me ka lennupileteid koju läbi Oslo, aga hea on, et me Oslosse ei otsustanud sōita, sest hiljem kuulsin ma uudistest, et halva ilma tõttu oli Gardemoen mitu tundi suletud. Oleks ikka olnud eriti veider kui me oleks uuesti Oslost oma seiklust alustanud:) (oma SAS boonuspunkte oleks ma saanud kasutada nii Norra kui Itaaliasse sõiduks, aga huvitaval kombel mitte Tallinnasse sõiduks. Miks nii?)
Mulle tundus, et me ei saagi enam koju. Et odavam on Rootsi elama jääda.
Mingil hetkel kui me ikka üritasime soodsamalt laevapileteid saada, hakkasid minu ja Mareki telefonid helisema. Eestis olid inimesed paanikas, et kas Marekiga ikka on kõik korras, et miski artikkel… Ma ei saanud päris täpselt aru enne kui laevas (jah, me saime lōpuks piletid 129 euroga) netti sain ja nägin Naistelehe tutvustuses lauset: “Mis juhtub hingega siis kui kallim traagiliselt hukkub? Eveliis Kund-Zujev teab.”
Alles siis saime me aru, miks paanika tekkinud oli. Meile pakkus asi nalja, aga ma saan aru, kuidas selline lause ehmatada võis. Ma kinnitan, Marek on elu ja tervise juures.
Lõputu küünlapäev hakkas läbi saama. Me oleme teel koju.
Ma ostsin igaks juhuks endale ka tabletid, mis merehaiguse vastu aitavad. Juba sadamas olid lained korralikud. Ma arvan, et saab olema loksuv reis. Aga ma lubasin endale, et peale sihukest seiklust mingit väikest lainet ma küll enam ei karda:)
Ahjaa… Kui ma homme peaks otsustama, et seiklus sai liiga kiiresti otsa, siis mul on kruiisipilet. Mul on võimalus homme tagasi sõita. Uue kütusepumbaga, et uuesti Grumsi sõita ja uuesti seiklema hakata. Aga ma vist jätan vahele…
Kuigi kui me sadamas emmega hüvasti jätsime, hakkas ta jälle nutma. No aru ma ei saa palju üks inimene jaksab nutta! Muudkui iga asja peale pill lahti. Ma võiks ju teda šokeerida ja laupäeva hommikul “tadaa” tagasi Rootsis olla. Idaga. Kes emme maja pea peale keeras ja aknad ära mökerdas, nii et emme peaaegu jälle nutma hakkas. Huvitav, kuhu on kadunud see emme, kes ütles, et saage ometi laps või kümme, mina hoian teda/neid:D
Ida kusjuures on terve selle reisi supertubli olnud, parem laps kui muidu. Auto korda saamiseks sai Marek koos onu Tarmoga veel kord Rootsi ja Grumsi sõita.
Mul on peas või hinges mitmed teemad, mis justkui vajavad välja kirjutamist, et mitte pahaks minna ja vinduma jääda ning nii nagu ma juba Facebookis ka kirjutasin, ei ole ma suutnud välja mõelda, kas tulla blogisse tagasi või anda Patreonile aega, et ta nö minu külge kasvaks. Ja kõige olulisem küsimus, et kas üldse ongi vaja blogida? Nendest isiklikematest asjadest? Saan ma sellest rohkem kasu või kahju? On sel sisul üldse tarbijaid? Kui blogi tegin tasuliseks siis lugejate arv langes 4-5 korda, aga pean ütlema, et mind rahuldas see seltskond, kes alles jäi ja oli ka nõus tasulise blogi eest maksma. Nii et vaatame, kuidas siis läheb nüüd (jätan tutvumishinna 1,99 eur/kuu peale aasta lõpuni).
Igatahes. Minuga on selline lugu, et ma ei saa mitte kusagil hakkama. Kui kunagi noorena oma esimestel töökohtadel olin, ei tulnud ma selle pealegi et oma oskustes kahelda. Mäletate ju seda juttu haagistest ja veopeadest? No jäid maha, siis jäid, kasutavad ilma veopeata. Stress või pinge või ülemõtlemine olid mulle tundmatud mõisted ja kõik tuligi kuidagi kergelt. Võib oli see ebaadekvaatne enesekindlus, võib olla ükskõiksus, võib olla segu neist mõlemast. Aga ma ei kahelnud kunagi, kas ma saan hakkama. Sain. Alati. Igal pool.
Nädalavahetusel oli üks kontsert, mida ma olin pikalt oodanud, piletid ostsin ära kohe kui need müüki tulid, sest on mingid kontserdid, mis mulle hinge lähevad juba enne kui olen neid kuulnud, enne kui neist rohkem tean. Need on hingedepäeva ja jõulude aja kirikukontserdid. Ma armastan neid. Ma armastan üldse kirikukontserte. Osaliselt on selles ilmselt süüdi emme, kes mind jätkuva järjepidevusega nendele vedas, osaliselt on selles süüdi Britt. Ei, mitte meie kolme nimega Britt Ida Loviisa, vaid see Norra Britt, kelle järgi Ida ka selle ühe nime saanud on. Kui nad kunagi kümneid aastaid tagasi Arnega Tallinnas käisid, Tahtis Britt minna Toomkirikusse orelikontserdile. “Orelikontserdile? Mida veel?”mõtlesin ma, aga vastu ei tahtnud nagu ka hakata. Ja jumal tänatud, et ei hakanud. See oli nii ilus ja pühalik ja ma mäletan siiani seda tunnet, neid helisid, mäletan, et tollest hetkest alates hakkasin ma kirikukontsertite vastu rohkem huvi tundma. Olen omamoodi valiv, aga see on ju ka okei. Kõik ei saagi meeldida.
Täna õhtul panin hingedepäeva puhul küünla põlema. Ma panen muidugi pea iga õhtu küünlad põlema sügistalvisel ajal, aga hingedepäeval küünla süütamine on teistsugune, see on eriline, sest viib mõtted nende juurde, keda enam ei ole. Kuna olin päev otsa olnud pahas tujus, ei olnud minu päev lihtsalt (tegelikult juba viimased mõned päevad olen seda tundnud ja see tunne jätkub), siis tuli eriline melanhoolsus peale. Küünal väreles ja jättis lauale koos lilledega huvitava varju. “Sa oled vari,” hakkas mul peas kummitama Madise kirikus hingedepäeval kuuldud laul ja see ilus, veidi nukrameelne kontsert tuli meelde.
Ma käisin eile Padisel toimunud “Naabrijuttude” vestlusõhtul, kus kokku said Keila linnapea Keiu Valge, Lääne-Harju vallavanema Jaanus Saat ja Saue vallavanema Andres Laisk. Ma ei tea, kas see on anne või rumalus, aga ma ei oska inimestest mõelda nii, et tema on linnapea, tema volikogu esimees, tema president, tema vallavanem ja nii edasi. Minu jaoks on kõik täpselt samasugused inimesed nagu ma ise. Võib-olla on selles süüdi Knut? Mäletate, ma alles hiljuti kirjutasin temast? No kui ei mäleta, las ma värskendan teie mälu.
Kui ma 1997.aastal Norrasse Rotary vahetusõpilaseks läksin, sai üheks minu host perekonnaks perekond Knut ja Kari Korsæth. Minu jaoks olid need vaid nimed, nad olid kõige tavalisemad Norra inimesed, kes on otsustanud paar kuud üht vahetusõpilast majutada, aga Norras panin ma tähele, et nii nagu ma nime Knut Korsæth mainisin, muutusid inimesed aupaklikuks. Sellele hakkas lisanduma imestus, et issake, ta on ju fylkesmann. Ma oskasin vaid õlgu kehitada. Isegi kui tundmatu sõna fylkesmann tõlgiti “county governor‘iks” ja ma oleks täpselt aru saanud, mis amet see siis on, oleks ma õlgu kehitanud. Mäletan isegi, et mult küsiti, kas ma ei karda sellise inimese juurde elama minna. Ma kehitasin ikka õlgu. Miks ma peaks kedagi kartma.
Kui Samarkandist rääkiva raamatu osas vedas mu mälupilt mind alt, siis Buhhaaraga on teine lugu. Iga kord kui Herling seda linna mainib, mainin mina “buhhahhaara kitsi”, neid mida Tallinna loomaaias karjade kaupa on. “Buhhahaara” tuleb sellest, et kunagi tundus see nimi nii naljakas ja mingil põhjusel keerasime me selle “buhhahaaraks”. Ütlen Herlingule, et kui me Buhhaaras neid kitsi ei näe, siis ma olen küll pettunud.
Kunagi kui perega käisime Euroopa ringreisil, siis onul oli kindel soov jalutada Alpi aasadel ja minul näha Milka lehma (ikka seda lillat). Onu Alpi aasadel sai jalutada, aga mul jäi lilla lehm nägemata, leppisin siis musta-valge kirjuga. Aga nüüd tahan mina oma kitsi näha. Ilmselt olin Herlingu surmani ära tüüdanud nende legendaarsete Buhhaara kitsedega. Iga kord kui Buhhaara jutuks tuli, mainin mina oma kitsi. Olin täiesti veendunud, et nüüd on lõpuks käes päev, mil näen neid nende päriskodus.Spoiler: ei näinud. Veel suurem spoiler: hiljem selgus, et Buhhaara kitsi pole üldse olemas.Küll aga on Tallinna loomaaias Buhhaara hirved.
Igatahes. Hommikul kell seitse olime hotellis stardivalmis. Päevareis Buhhaarasse ootas. Piletid olid Herlingul ammu ostetud ja hotelliperemees kutsus meile takso, et rongijaama saada.Ma ju ütlen, et terve Samarkandis viibimise aja hoolitses peremees meie eest nagu oleksime kaugelt külla tulnud sugulased või vähemalt sõbrad.
Buhhaara rongijaam asub linnast ca 12 kilomeetri kaugusel ja takso linnakeskusesse maksis kaks eurot. Meie juht oli üks lõputult jutukas usbeki härra, kelle kuldhambad särasid eredamalt kui hommikupäike. Ta jutustas lakkamatult vene keeles sellest, mida me kindlasti vaatama peame, millist plovi sööma ning miks Buhhaara on palju ägedam kui Samarkand. Seda oli tore kuulata. Üks asi, mis mulle Usbekistani juures väga meeldib, on see siiras uhkus oma kodukoha, kultuuri ja traditsioonide üle. Tundub, et iga taksojuht on siin ühtlasi ka turismisaadik. Buhhaara väärib seda. Ja vaadake, kuidas me suutsime valida nii hästi mu seelikuga mätsiva takso. Hiljem on tavalise taksoga sõita puhas piin, aga kahjuks teist heegelpitsis taksot meil rohkem leida ei õnnestu.
Buhhaara vanalinn kuulub alates 1993. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse ja seal ringi jalutades saab väga kiiresti aru, miks. Buhhaara pole nagu muuseum, pigem on tunne, nagu oleks sattunud elavasse keskaegsesse linna, kus inimesed elavad, töötavad ja peavad kohvikuid sajanditevanuste müüride vahel. Buhhaara oli sajandeid üks tähtsamaid Siiditee kaubandus- ja kultuurikeskusi ning see ajalugu on linnapildis siiani selgelt nähtav. Kitsad tänavad, savivärvi hooned, siseõued, käsitöökojad, mošeed moodustavad terviku, mis tundub korraga nii iidne kui elav. Kõndides vanalinna tänavatel tekib tunne, et järgmise nurga tagant võib vastu tulla kaamelikaravan. Eriti avaldas mulle muljet see, kui hästi on kogu linnaruum säilinud. Ark kindlus kõrgub endiselt võimsalt linna kohal, Kaljani minarett on sajandeid juhatanud teed nii ränduritele kui kaupmeestele ning uhked medresed meenutavad aega, mil Buhhaara oli kogu piirkonna haridus- ja religioonikeskus. Päeva lõpuks olid kõik need nimed mul küll juba veidi segamini, kuid tunne jäi alles. Vaadates neid hiiglaslikke ehitisi tekkis ikka ja jälle küsimus, kuidas suudeti sajandeid tagasi luua midagi nii suurejoonelist ja detailset. Samarkand pimestab oma kuulsate siniste kuplite ja monumentaalsusega, siis Buhhaara võlub atmosfääriga. Siin ei vaata sa lihtsalt ajalugu, vaid kõnnid selle keskel. Ja see ongi selle linna suurim võlu.
Ja jälle see käsitöö. Ma ei saa üle ega ümber kui palju on sellel maal ilu. Ilu mida tahaks kõike kohvriga kaasa võtta. Ma võiksin tunde vaadata inimesi, kes oskavad midagi oma kätega luua. Nikerdused, maalid, nahatööd, keraamika. Kui näed meistrit ise oma töökojas tegutsemas, siis ei teki hetkekski küsimust, kas see ese väärib oma hinda. Loomulikult vaatan ma eriliselt vaipu, sest olles parasjagu uue vaiba otsingul, siis oh, kuidas ma tahaks ühe neist kaasa haarata. Kui keegi on autoga Usbekistanist siiapoole tulemas, äkki viskate ühe vaiba ka peale? Okei, nali, aga ma tõesti arrrrrrrrrrmastan neid vaipu ja kuna Usbekistani hinnad on soodsad, siis mõtlen, et võibolla oleks ikka pidanud kohvriga seda ilu rohkem kaasa võtma. Või peab tagasi minema. Ma tahaks küll.
Üheks päeva lemmikleiduks kujunes väike rooftop-kohvik, mis asus sisuliselt kellegi kodus. Vaade oli imeline, toit kodune ja vein… noh, vein oli olemas. Muide, Herling räägib, et luges enne reisi, et alkoholi leidmine Usbekistanis võib keeruline olla. Tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks. Vein ja õlu olid olemas praktiliselt igas restoranis ja kohvikus, kuhu sattusime. Kohalike veinidega jäi meie suhe siiski pigem viisakaks kui kirglikuks.
Pärast lõunasööki suundusime uuesti vaatamisväärsusi avastama. Ühes fotonurgas kohtasime kohalikku härrasmeest, kes ladus meie ette terve mäe aksessuaare. Kulinad, ehted, loorid, peakated, tuhvlid. Enne kui arugi saime, olime ise kostümeeritud ning härra pildistas meid vaheldumisi meie enda telefonidega. See oli üks neist täiesti ootamatutest reisikogemustest, mis jääb meelde palju kauemaks kui mõni muuseum.
Päeva jooksul vaatasime üle ka Ark of Bukhara kindluse, kust avanes suurepärane vaade ümbruskonnale. Päeva lõpuks olid kõik need mošeed, medresad, minaretid ja mausoleumid mul peas küll juba üheks suureks kauniks tervikuks sulanud, aga iga uus ehitis suutis ikka jälle suu lahti võtta panna.
Kuna jalad on väsinud, siis otsustame teha väikese vahepeatuse restoranis. Süüa ma küll ei soovi, kuid Herling tellib salati, mida moepärast lihtsalt nokin ja see osutub niiiiiii heaks. Kodus olen jõudnud seda juba ka järele teha. Põhimõtteliselt vaid sink, muna, majonees, maitseained, sh ka loomulikult koriandrit. Aga selles restoranis sünnib ka üks mu lemmiklugudest kogu reisi jooksul. Sõime oma “Mehe kapriisi” nime kandvat salatit ja keset sööki tuli aga teenindaja meie lauda ja küsis: “Kas kõik on hästi?”Eesti keeles. Selgus, et ta oli teada saanud, et oleme Eestist, ning käinud vahepeal internetist eestikeelseid väljendeid õppimas.Seejärel jätkus kogu teenindus eesti keeles: “Kas soovite veel tellida?” “Kuidas maitses?” “Jah, toon arve.” “Tulge jälle.” Nagu mida wow-efekti! Päeva lõpetasime veel viimases kohvikus enne rongile minekut. Tellisime kohaliku ebaküdooniaveini ning nagu ma mainisin, siis suhe kohalike veinidega jääb tasemele “huvitav, aga rohkem pigem ei võtaks”. Joomata see muidugi ei jää, aga parem kui kohalik vein, on kohviku ees toimuv kasside seltsielu. Üks härraskass püüdis daamkasse ära moosida, vahepeal kakeldi, siis visati päikeselaiku puhkama, siis saabus koer, kelle vastu moodustati ühisrinne, ja kogu draama algas otsast peale. Jah, ma armastan reise, kus on kasse, kutsun seda hellitavalt “triin palmipuu sündroomiks”.
Kui rong õhtul Samarkandi tagasi sõitis, mõtlesin, et Buhhaara on täpselt selline koht, mida on raske ühe vaatamisväärsuse või pildi kaudu kokku võtta. See linn võlus mind. Lisaks sõnulseletamatule arhitektuuripärandile, jäävad meelde naeratav taksojuht, aksessuaaridega fotohärra, eesti keelt õppinud teenindaja, käsitöömeistrid, kohviku-ja poekassid ja muidugi jällegi toit. Ja see teadmine, et Tallinna loomaaias ei ole “buhhahaara kitsi”, aga Buhhaara hirved.
Geograafias ma väga tugev ei ole, seepärast pean ma ausalt tunnistama, et Usbekistanist ma liiga palju ei teadnud. Küll aga olen ma alati olnud raamatukoi ja lisaks on mul päris hea pildimälu. Nii rääkisin ma Samarkandi kohale jõudes Herlingule, kuidas Samarkand ei ole mulle tundmatu nimi, sest meil oli Kivi tänavas sektsioonkapil alumisel vasakul riiulil kristallist vaagna ja kella kõrval teiste raamatute seas “Maailm ja mõnda” sarja kuulnud Samarkandi tutvustav raamat. Mõisavahes elades “kolis” see raamat elutuppa pruuni sektsioonkapi ülemisele vasakule riiulile, kristallist kell ja vaagen jäid alumisse riiulisse ENE-de kõrvale.
Kui hakkasin kodus uurima, kes selle raamatu kirjutas, sain ma aru, et tegelikult mu mälu pettis mind. Meil ei olnud sellist raamatut. Sellist raamatut ei ole isegi kirjutatud. Raamat, mida ma silmas pidasin oli Vello Lattiku “Kus sa oled Larissa? Sahhalini päevik”. Guugeldades tuletasin meelde. Emme muidugi vaatas kodus nüüd oma raamatukapid ja riiulid läbi ja ütles, et ka sellist raamatut tal pole, aga eks see kolimiste käigus siis on lihtsalt jalutama läinud. Ma tean, et see raamat meil olemas oli. Mitte et see üldse enam kuidagi oluline oleks seoses Samarkandi reisiga. Ja 30 aastat hiljem.
Eelmisel aastal sain ma esimest korda osa Uudishimu päevast Eesti Meremuuseumi hoidlas. Ausalt öeldes ei osanud ma enne minekut päris hästi ette kujutada, mida oodata, aga lahkusin sealt teadmisega, et tahan tulevikus kindlasti veel sellistele ekskursioonidele sattuda. See oli äärmiselt põnev. Kui muuseumisaalis näeme tavaliselt vaid väikest osa kogudest, siis hoidlas avaneb täiesti teine maailm. Seal on tuhanded fotod, dokumendid ja esemed, mis jutustavad lugusid meie merendusajaloost ning inimestest, kelle elu ja töö oli merega seotud.
Mõned nädalad tagasi sain ma väikese sneak-peaki’i selleaastasest Uudishimupäevast ja sain põhjaliku eelvaate sellest, mida külastajatele näidatakse. Ja muidugi olen ma kindel, et olen ekskursioonil kohal ka õigel päeval 14.11 (kui kohti on, sest vajalik ON eelregisteerimine!).
Hoidlas saab uudistada merepäästega seotud päevikuid, vanu fotosid ja päästevahendeid. Põnev oli võtta aega ja uurida dokumente, mis kirjeldasid päris sündmusi, päris inimesi ja päris päästeoperatsioone. Fotokogudes leidus hulgaliselt jäädvustusi päästejaamadest ja nende igapäevaelust ning nende juurde räägitud lood tegid ammused sündmused kuidagi väga elavaks.
Põnev oli kuulata lugusid ajaloolistest päästejaamadest. Eesti rannikule hakati neid rajama juba 1859. aastal ning nende eesmärk oli aidata laevaõnnetustesse sattunud inimesi. Päästejaamad paiknesid tavaliselt sadamate ja tuletornide läheduses ning päästetööd tegid kohalikud vabatahtlikud rannamehed, kes kutsuti välja märguande peale. Huvitav oli teada saada, et kasutusel olid spetsiaalselt uppumatuks ehitatud päästepaadid, talvisel ajal aga jääpaadid, mis liikusid nii jääl kui vees. Päästetööd ei sündinud sugugi juhuslikult, vaid päästemeeskonnad harjutasid regulaarselt nii päästevõtteid kui ka esmaabi andmist. Fotodelt ja dokumentidest avanenud pilt näitas ilmekalt, kui oluline roll oli päästejaamadel Eesti rannikuelus kuni nende tegevuse lõpetamiseni 1941. aastal.
Üllatavalt pikalt jäin pidama ka ühe kaustiku juurde, kuhu olid kogutud sissekanded Eesti päästejaamade kohta. Esmapilgul tagasihoidlik ese, aga tegelikult täis lugusid inimestest, kes läksid tormi ja külma kiuste teiste elu päästma. Selliseid materjale vaadates tajud hästi, et muuseumikogudes ei säilitata mitte ainult esemeid, vaid ka mälu.
Väga eriline oli näha haruldast elupäästjamedalit, mida Eesti Punane Rist andis välja aastatel 1923–1936. Selliseid medaleid jagati välja vaid mõnisada ning suur osa neist anti uppujate päästmise eest. Väike hõbedane medal rääkis tegelikult väga suure loo inimestest, kes olid valmis kellegi teise elu päästmiseks enda oma ohtu seadma.Medali esiküljel on kiri „Elu päästmise eest“ koos punase ristiga ning tagaküljel sõnad: „Armasta ligimest kui iseennast“. Just see viimane lause jäi kuidagi eriti kõlama. Kahjuks ei ole teada, kellele see konkreetne medal kunagi kuulus, kuid ehk muudabki see museaali omal moel salapärasemaks. Vaadates seda väikest hõbedast teenetemärki, hakkad paratamatult mõtlema inimesele, kes kunagi tegi midagi sedavõrd ennastsalgavat, et sellise tunnustuse pälvis. Vaata lisa: https://opendata.muis.ee/object/4443656
Lisaks dokumentidele ja fotodele on väga äge vaadata merepäästevarustust ennast. Kasvõi tänapäevane veepatrullülikond, mis nägi välja nagu midagi kosmoseülikonna ja kalamehe vihmariiete vahepealset. Natuke kohmakas, natuke hirmuäratav, aga samas muljetavaldav. Selliste esemete juures on hea hetkeks peatuda ja mõelda, et kui meie saame tormi ajal turvaliselt kaldalt merd vaadata, siis merepäästjad lähevad just sellistes tingimustes vajadusel appi.
Lõpetuseks on ekstraomapärased vaatamisväärsused need nõukogudeaegsed veeturvalisuse plakatid. Pean tunnistama, et need mõjusid mulle täna vaadates peaaegu et morbiidse kunstinäitusena. Samas oli nende loogika halastamatult lihtne. Ei mingit ilustamist, pehmendamist ega kommunikatsioonistrateegiat. Sõnum oli lühike ja konkreetne: vesi + alkohol = surm. Tänapäeva vaates mõjub see karmilt, aga terve mõistus ütleb, et ega seal väga vaielda ei ole.
Ühesõnaga. Ma väga soovitan Uudishimupäevale minna. Mitte ainult selleks, et näha vanu esemeid, vaid selleks, et kuulda lugusid, mida tavalisel muuseumikülastusel ei kuule.
Uudishimu päev Eesti Meremuuseumi hoidlas: Volta tn 1, Kalamaja Laupäeval, 14. novembril Ekskursioonid kell 12.00 ja 13.00 Grupis kuni 15 inimest Osalemine tasuta, kuid vajalik on eelnev registreerimine
Eelmisel aastal oli äge, sel aastal on kohe kindlasti ka äge. Kui sulle meeldivad kohad, kuhu tavaliselt ei pääse, päris lood, natuke ajalugu ja avastamisrõõmu, siis tasub end kirja panna. Kõige põnevamad leiud ei pruugi olla vitriinis, vaid hoidlariiulite vahel.
Uudishimupäev on Vabariigi Presidendi algatus, mida esimest korda tähistati 2022. aasta 17. novembril. Päeva eesmärk on väärtustada uudishimu kui elukestva õppimise alust ning innustada tegevusi, mis inspireerivad igas vanuses inimesi silmaringi avardama ja uusi teadmisi ning oskusi omandama.
Muidugi PÖFFi aeg! Kui täiesti aus olla, siis PÖFF on mulle igal aastal natuke nagu magus probleem. Mida rohkem programmi avalikustatakse, seda rohkem tekib tunne, et tahaks kõik muu pausile panna ja lihtsalt kinno kolida. Ideaalis elaksin paar nädalat mõne kino kõrval, ilma koosolekute, tähtaegade ja muude kohustusteta, ning planeeriks oma päevi vaid järgmise seansi järgi. Võib-olla on asi tänavuses programmis (vaevalt muidugi, sest see probleem on mul igal aastal), võib-olla minus endas, aga filmide valik tundub erakordselt tugev ning iga uus avalikustatud film teeb otsustamise ainult raskemaks.
Praeguseks on avalikustatud viie võistlusprogrammi filmid, kogu Just Filmi programm ning suur osa PÖFF Shortsist. Kuid kõige põnevam on alles ees, sest 30. oktoobril avalikustatakse kogu PÖFFi programm.
Doc@PÖFF Balti võistlusprogramm on üks minu lemmikuid ja jube raske on välja valida, mida vaatama minna. Aga valima peab, sest ka parima tahtmise juures ei ole võimalik kõike filme vaadata. Praegu olen ma näpu peale pannud näiteks “Pärast tormi”, “Täiuslikud”, “Surra, et elada”.
Doc@rahvusvaheline võistlusprogramm teeb valimise alati veelgi keerulisemaks. Siin ma reaalselt ei oska valida. Võib-olla “Demokraatia maitse” ja “Isakodu” kindlate valikutena? Praegu olen jõudnud faasi, kus nimekirjas on juba liiga palju valikuid. Ühest küljest on see veidi frustreeriv, teisest küljest aga ka üks PÖFFi võlusid. Enne festivali on võimalik kujutleda, kuidas jõuan kõike näha, teen täiusliku ajakava ning liigun seansilt seansile nagu hästi õlitatud masin. Tegelikkuses tuleb teha kompromisse, avastada ootamatuid pärleid ja leppida sellega, et kõik head filmid lihtsalt ei mahu ühte novembrisse ära. Aga olgem ausad, see on üks neist probleemidest, mille üle on lausa rõõm kurta. 30. oktoobrit ootan igatahes suure põnevusega. Siis läheb alles tõeline planeerimine lahti.
NB! Kuni 29. oktoobrini on PÖFFi filmipiletid veel soodushinnaga. Kui plaanis on vaadata rohkem filme, tasub kindlasti pilk peale visata ka festivalipassidele, sest nii kujuneb ühe filmi hind märksa soodsamaks. Minul on Hundipass juba kotis ning nüüd ei jää muud üle kui novembrit oodata, kogu programmi avalikustamise järel kinokava paika panna ja loota, et ööpäevas on festivali ajaks kuidagi rohkem tunde. Kohtume pimedates saalides! 🎬
Traditsioonid sünnivad ootamatult ja nüüd kui toimunud on minu jaoks juba teine pimereis, võib seda traditsiooniks nimetada küll. Neli aastat tagasi alguse saanud momcation Herlinguga on juba teist aastat selline reis, kus minul pole ka lennujaamas olles veel aimugi, mis sihtkoht meid ees ootab. Eelmisel aastal Ameenia ja sel aastal Usbekistan ning Tadžikistan.
Uudishimu tappis kassi ja nii püüdsin minagi chat gpt’le sisse sööta vihjeid, et mis see pimereisi sihtkoht võiks olla. Saan vastuseks Dubai (no ilmselgelt välistan), Marokko (Herling alles käis), Rohuneeme saared ja ka Usbekistan (tänu vihjele Ida õpetajalt suunan tehisaru sinna suunda siiski veidi ise). Viimase osas mõtlen küll korraks, et aga äkki tõesti, kuid olen millegi pärast siiski seekord arvamusel, et reis viib meid Euroopasse. Sest “nii lihtsat” sihtkohta ma ära ei arvaks. Alles Istanbuli vahemaandumisel saan teada, et jah meie seiklus viib meid seekord Usbekistani, esmalt Taškenti. Ja kui ma ütlen seiklus, siis alguses see reis tõepoolest seikluse mõõtmeid võtab.
