“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Geograafias ma väga tugev ei ole, seepärast pean ma ausalt tunnistama, et Usbekistanist ma liiga palju ei teadnud. Küll aga olen ma alati olnud raamatukoi ja lisaks on mul päris hea pildimälu. Nii rääkisin ma Samarkandi kohale jõudes Herlingule, kuidas Samarkand ei ole mulle tundmatu nimi, sest meil oli Kivi tänavas sektsioonkapil alumisel vasakul riiulil kristallist vaagna ja kella kõrval teiste raamatute seas “Maailm ja mõnda” sarja kuulnud Samarkandi tutvustav raamat. Mõisavahes elades “kolis” see raamat elutuppa pruuni sektsioonkapi ülemisele vasakule riiulile, kristallist kell ja vaagen jäid alumisse riiulisse ENE-de kõrvale.
Kui hakkasin kodus uurima, kes selle raamatu kirjutas, sain ma aru, et tegelikult mu mälu pettis mind. Meil ei olnud sellist raamatut. Sellist raamatut ei ole isegi kirjutatud. Raamat, mida ma silmas pidasin oli Vello Lattiku “Kus sa oled Larissa? Sahhalini päevik”. Guugeldades tuletasin meelde. Emme muidugi vaatas kodus nüüd oma raamatukapid ja riiulid läbi ja ütles, et ka sellist raamatut tal pole, aga eks see kolimiste käigus siis on lihtsalt jalutama läinud. Ma tean, et see raamat meil olemas oli. Mitte et see üldse enam kuidagi oluline oleks seoses Samarkandi reisiga. Ja 30 aastat hiljem.
Eelmisel aastal sain ma esimest korda osa Uudishimu päevast Eesti Meremuuseumi hoidlas. Ausalt öeldes ei osanud ma enne minekut päris hästi ette kujutada, mida oodata, aga lahkusin sealt teadmisega, et tahan tulevikus kindlasti veel sellistele ekskursioonidele sattuda. See oli äärmiselt põnev. Kui muuseumisaalis näeme tavaliselt vaid väikest osa kogudest, siis hoidlas avaneb täiesti teine maailm. Seal on tuhanded fotod, dokumendid ja esemed, mis jutustavad lugusid meie merendusajaloost ning inimestest, kelle elu ja töö oli merega seotud.
Mõned nädalad tagasi sain ma väikese sneak-peaki’i selleaastasest Uudishimupäevast ja sain põhjaliku eelvaate sellest, mida külastajatele näidatakse. Ja muidugi olen ma kindel, et olen ekskursioonil kohal ka õigel päeval 14.11 (kui kohti on, sest vajalik ON eelregisteerimine!).
Hoidlas saab uudistada merepäästega seotud päevikuid, vanu fotosid ja päästevahendeid. Põnev oli võtta aega ja uurida dokumente, mis kirjeldasid päris sündmusi, päris inimesi ja päris päästeoperatsioone. Fotokogudes leidus hulgaliselt jäädvustusi päästejaamadest ja nende igapäevaelust ning nende juurde räägitud lood tegid ammused sündmused kuidagi väga elavaks.
Põnev oli kuulata lugusid ajaloolistest päästejaamadest. Eesti rannikule hakati neid rajama juba 1859. aastal ning nende eesmärk oli aidata laevaõnnetustesse sattunud inimesi. Päästejaamad paiknesid tavaliselt sadamate ja tuletornide läheduses ning päästetööd tegid kohalikud vabatahtlikud rannamehed, kes kutsuti välja märguande peale. Huvitav oli teada saada, et kasutusel olid spetsiaalselt uppumatuks ehitatud päästepaadid, talvisel ajal aga jääpaadid, mis liikusid nii jääl kui vees. Päästetööd ei sündinud sugugi juhuslikult, vaid päästemeeskonnad harjutasid regulaarselt nii päästevõtteid kui ka esmaabi andmist. Fotodelt ja dokumentidest avanenud pilt näitas ilmekalt, kui oluline roll oli päästejaamadel Eesti rannikuelus kuni nende tegevuse lõpetamiseni 1941. aastal.
Üllatavalt pikalt jäin pidama ka ühe kaustiku juurde, kuhu olid kogutud sissekanded Eesti päästejaamade kohta. Esmapilgul tagasihoidlik ese, aga tegelikult täis lugusid inimestest, kes läksid tormi ja külma kiuste teiste elu päästma. Selliseid materjale vaadates tajud hästi, et muuseumikogudes ei säilitata mitte ainult esemeid, vaid ka mälu.
Väga eriline oli näha haruldast elupäästjamedalit, mida Eesti Punane Rist andis välja aastatel 1923–1936. Selliseid medaleid jagati välja vaid mõnisada ning suur osa neist anti uppujate päästmise eest. Väike hõbedane medal rääkis tegelikult väga suure loo inimestest, kes olid valmis kellegi teise elu päästmiseks enda oma ohtu seadma.Medali esiküljel on kiri „Elu päästmise eest“ koos punase ristiga ning tagaküljel sõnad: „Armasta ligimest kui iseennast“. Just see viimane lause jäi kuidagi eriti kõlama. Kahjuks ei ole teada, kellele see konkreetne medal kunagi kuulus, kuid ehk muudabki see museaali omal moel salapärasemaks. Vaadates seda väikest hõbedast teenetemärki, hakkad paratamatult mõtlema inimesele, kes kunagi tegi midagi sedavõrd ennastsalgavat, et sellise tunnustuse pälvis. Vaata lisa: https://opendata.muis.ee/object/4443656
Lisaks dokumentidele ja fotodele on väga äge vaadata merepäästevarustust ennast. Kasvõi tänapäevane veepatrullülikond, mis nägi välja nagu midagi kosmoseülikonna ja kalamehe vihmariiete vahepealset. Natuke kohmakas, natuke hirmuäratav, aga samas muljetavaldav. Selliste esemete juures on hea hetkeks peatuda ja mõelda, et kui meie saame tormi ajal turvaliselt kaldalt merd vaadata, siis merepäästjad lähevad just sellistes tingimustes vajadusel appi.
Lõpetuseks on ekstraomapärased vaatamisväärsused need nõukogudeaegsed veeturvalisuse plakatid. Pean tunnistama, et need mõjusid mulle täna vaadates peaaegu et morbiidse kunstinäitusena. Samas oli nende loogika halastamatult lihtne. Ei mingit ilustamist, pehmendamist ega kommunikatsioonistrateegiat. Sõnum oli lühike ja konkreetne: vesi + alkohol = surm. Tänapäeva vaates mõjub see karmilt, aga terve mõistus ütleb, et ega seal väga vaielda ei ole.
Ühesõnaga. Ma väga soovitan Uudishimupäevale minna. Mitte ainult selleks, et näha vanu esemeid, vaid selleks, et kuulda lugusid, mida tavalisel muuseumikülastusel ei kuule.
Uudishimu päev Eesti Meremuuseumi hoidlas: Volta tn 1, Kalamaja Laupäeval, 14. novembril Ekskursioonid kell 12.00 ja 13.00 Grupis kuni 15 inimest Osalemine tasuta, kuid vajalik on eelnev registreerimine
Eelmisel aastal oli äge, sel aastal on kohe kindlasti ka äge. Kui sulle meeldivad kohad, kuhu tavaliselt ei pääse, päris lood, natuke ajalugu ja avastamisrõõmu, siis tasub end kirja panna. Kõige põnevamad leiud ei pruugi olla vitriinis, vaid hoidlariiulite vahel.
Uudishimupäev on Vabariigi Presidendi algatus, mida esimest korda tähistati 2022. aasta 17. novembril. Päeva eesmärk on väärtustada uudishimu kui elukestva õppimise alust ning innustada tegevusi, mis inspireerivad igas vanuses inimesi silmaringi avardama ja uusi teadmisi ning oskusi omandama.
Muidugi PÖFFi aeg! Kui täiesti aus olla, siis PÖFF on mulle igal aastal natuke nagu magus probleem. Mida rohkem programmi avalikustatakse, seda rohkem tekib tunne, et tahaks kõik muu pausile panna ja lihtsalt kinno kolida. Ideaalis elaksin paar nädalat mõne kino kõrval, ilma koosolekute, tähtaegade ja muude kohustusteta, ning planeeriks oma päevi vaid järgmise seansi järgi. Võib-olla on asi tänavuses programmis (vaevalt muidugi, sest see probleem on mul igal aastal), võib-olla minus endas, aga filmide valik tundub erakordselt tugev ning iga uus avalikustatud film teeb otsustamise ainult raskemaks.
Praeguseks on avalikustatud viie võistlusprogrammi filmid, kogu Just Filmi programm ning suur osa PÖFF Shortsist. Kuid kõige põnevam on alles ees, sest 30. oktoobril avalikustatakse kogu PÖFFi programm.
Doc@PÖFF Balti võistlusprogramm on üks minu lemmikuid ja jube raske on välja valida, mida vaatama minna. Aga valima peab, sest ka parima tahtmise juures ei ole võimalik kõike filme vaadata. Praegu olen ma näpu peale pannud näiteks “Pärast tormi”, “Täiuslikud”, “Surra, et elada”.
Doc@rahvusvaheline võistlusprogramm teeb valimise alati veelgi keerulisemaks. Siin ma reaalselt ei oska valida. Võib-olla “Demokraatia maitse” ja “Isakodu” kindlate valikutena? Praegu olen jõudnud faasi, kus nimekirjas on juba liiga palju valikuid. Ühest küljest on see veidi frustreeriv, teisest küljest aga ka üks PÖFFi võlusid. Enne festivali on võimalik kujutleda, kuidas jõuan kõike näha, teen täiusliku ajakava ning liigun seansilt seansile nagu hästi õlitatud masin. Tegelikkuses tuleb teha kompromisse, avastada ootamatuid pärleid ja leppida sellega, et kõik head filmid lihtsalt ei mahu ühte novembrisse ära. Aga olgem ausad, see on üks neist probleemidest, mille üle on lausa rõõm kurta. 30. oktoobrit ootan igatahes suure põnevusega. Siis läheb alles tõeline planeerimine lahti.
NB! Kuni 29. oktoobrini on PÖFFi filmipiletid veel soodushinnaga. Kui plaanis on vaadata rohkem filme, tasub kindlasti pilk peale visata ka festivalipassidele, sest nii kujuneb ühe filmi hind märksa soodsamaks. Minul on Hundipass juba kotis ning nüüd ei jää muud üle kui novembrit oodata, kogu programmi avalikustamise järel kinokava paika panna ja loota, et ööpäevas on festivali ajaks kuidagi rohkem tunde. Kohtume pimedates saalides! 🎬
Traditsioonid sünnivad ootamatult ja nüüd kui toimunud on minu jaoks juba teine pimereis, võib seda traditsiooniks nimetada küll. Neli aastat tagasi alguse saanud momcation Herlinguga on juba teist aastat selline reis, kus minul pole ka lennujaamas olles veel aimugi, mis sihtkoht meid ees ootab. Eelmisel aastal Ameenia ja sel aastal Usbekistan ning Tadžikistan.
Uudishimu tappis kassi ja nii püüdsin minagi chat gpt’le sisse sööta vihjeid, et mis see pimereisi sihtkoht võiks olla. Saan vastuseks Dubai (no ilmselgelt välistan), Marokko (Herling alles käis), Rohuneeme saared ja ka Usbekistan (tänu vihjele Ida õpetajalt suunan tehisaru sinna suunda siiski veidi ise). Viimase osas mõtlen küll korraks, et aga äkki tõesti, kuid olen millegi pärast siiski seekord arvamusel, et reis viib meid Euroopasse. Sest “nii lihtsat” sihtkohta ma ära ei arvaks. Alles Istanbuli vahemaandumisel saan teada, et jah meie seiklus viib meid seekord Usbekistani, esmalt Taškenti. Ja kui ma ütlen seiklus, siis alguses see reis tõepoolest seikluse mõõtmeid võtab.
Lõpetasin just “Minu Leedu” audioraamatu kuulamise ja see on kindlasti üks mu lemmikuid sellest sarjast. Kuna ma autorit Threadsi kaudu nö tunnen, siis ma kujutasin vägagi ilmekalt ette teda ühes või teises olukorras sõbralikult torisemas või midagi vahva huumoriga kommenteerimas. See raamat on nii mõnusalt huumoriga vürtsitatud.
Ma käisin ka hiljuti ju suht esimest korda Leedus. Sealhulgas ka Klaipedas ja Nidas. Hakkasin sellest blogipostitust kirjutama, aga siis tabasin end mõttelt, et ma ei taha. Ma ei oska nii hästi kirjutada. Ma parem jagan katkendit Sveni “Minu Leedu” raamatust, mis räägivad Klaipedast ja Nidast ning pakun enda poolt lisaks kauneid Simase poolt tehtud fotosid. Monai restoran Klaipedas, millest ka raamatus räägitakse, on jätkuvalt üks parimaid. Mina isegi tahaks öelda, et põhjus Klaipedasse tagasi minna. Ja Alba Bistro. Kui mitte millegi muu pärast, siis nende kahe restorani pärast juba tasub minna.
*** Leedus on suvitamiskohta lihtne valida. Kui tahad päikest, mine, kuhu tahad; kui tahad päikest ja veesilma, siis mine samuti, kuhu tahad, jõgesid-järvi on Leedus palju ja kuskilt ikka mõne rahuliku koha leiab; kui tahad minna sinna, kuhu kõik lähevad, siis mine Trakaisse. Aga kui tahad peale päikese ka merd, siis on sul valida ainult kahe koha vahel: Klaipėda ja Palanga. Kui Mandri-Eestil on rannajoont umbes 1200 kilomeetrit, siis Leedul kõigest 108. Klaipėda ja Palanga on selle 108 kilomeetri ulatuses ainsad linnad ja needki on üksteisest vaid 30 kilomeetri kaugusel.
Leedus oleme jõe ja järve ääres suvitamise juba ära proovinud, see on mõõdukalt tore, aga mitte eriti inspireeriv. Marre, kes on elanud Tartus, on õppinud ka jõge armastama, aga olgem ausad, õige veekogu on ikka meri. Veekoguäärse rannaliivaga ei lähe vastaskalda nägemine lihtsalt kuidagi kokku. Meil on vaja merd. Päris merd. Leedus pole ka ühtegi nii suurt siseveekogu, nagu Eestis on Peipsi, seega peame võtma jalge alla tee Klaipėdasse. Klaipėda ei ole üldse selline, nagu ma eeldasin. Arvasin, et tegu on lihtsalt mereäärse kuurortlinnaga, umbes nagu Pärnu või Haapsalu, ja seda Klaipėda muidugi on ka, kuid Klaipėda vana osa on midagi muud. Astud raudteejaamas rongilt maha, kõnnid mööda väikelinlikult rohelisi tänavaid tuttavlikku Leedu-nõukogude segapärandiga kesklinna, pöörad vasakule vanalinna… ja oled ühtäkki väikeses saksa linnakeses, kus on heledavärviliste majade seintel näha dekoratiivne tume puitsõrestik.
Klaipėda oli 13. sajandist Saksa ordu käes, esmalt linnusena, siis juba linnana. Leedulased ründasid ja rüüstasid tollase nimega Memelit korduvalt, kuid Leedu riigi koosseisu sai linn alles 1923. aastal. Linnaga tuli kaasa jupike saksa kultuuri — ruumi ja ajalugu, mida võib seal tänini kohata. Seda mitte ainult arhitektuuris, Klaipėda on tänaseni sakslaste seas kuurordina populaarne, mõned käivad seal niisama uudistamas ja suvitamas, teised perekonna juuri otsimas. Saksa keelt kuuleb tänaval palju ning restoranide menüüd on tihtipeale lisaks leedu, vene ja inglise keelele ka saksa keeles. Või siis ainult leedu ja saksa keeles, nagu ühes söögikohas nägime. Klaipėda on madal linn. Klaipėda city moodustavad paar üksikut kõrghoonet, millest üks on teatud nurga alt vaadates K-tähe kujuga, kuid isegi keset Klaipėdat Dangė jõel statsionaarselt ankrus seisva purjelaeva mastid ulatuvad kõrgemale kui Klaipėda vanalinna katused. Hoonetest rääkides on paslik mainida, et Leedu kümnest kõrgemast hoonest kaheksa asuvad loomulikult Vilniuses, kuid kaks Klaipėdas, mitte näiteks Kaunases. Kaunase kõrgeim on umbes 55meetrine, Kaunasest kaks korda väiksemas Klaipėdas on aga lausa 112 meetri kõrgune 34korruseline elumaja. Klaipėda kesklinn on väike, kompaktne ja roheline, vähemalt see osa, kuhu turist satub. Nõukogude ajalugu on jätnud jälje ka siia, igas suuremas linnas laiuvad koledad ja mitteinspireerivad magalarajoonid, neid on Vilniuses, Kaunases ja loomulikult ka Klaipėdas.
Mul pole käepärast Leedu linnade skulptuuristatistikat avalikus ruumis asuvate kujude kohta, ent kahtlustan, et Klaipėda seisaks selles edetabelis üsna kõrgel kohal. Ka Vilniuses on neid ohtralt — selles hoovis on Frank Zappa pea, selles hiiglasuur värviline muna, seal daam karuga jne –, kuid need on jagunenud suurema ala peale. Väikeses Klaipėdas saad vaevalt ümber nurga keerata, kui komistad järjekordse kujukese otsa. Selles tänavas on pronksist kass, seal aga väike hiir, siin on majaseinal hiinapärane draakon, sellel platsil aga kipsist pöial. Ja kui sellest on veel vähe, siis on kesk linnast kiviviske kaugusel otse kõrvuti seisvate lasteaia Rongike ja Klaipėda jahi- ja kalandusseltsi vastas üle tee skulptuuride park, milles imetlemiseks välja pandud 116 skulptuuri. See on ka ainus park, kus ma olen näinud mitmekorruselisi pesakaste. Tavaliselt on pesakastid ühepereelamud, aga vaat Klaipėdas nägin ma kolmekordseid pesakaste. Üksteise kohal kolm auku, kolm õrt. Kõrghoone!
Pärast pargis jalutamist saab sealsamas keha kinnitada, mõnekümne meetri kaugusel asub väga hea Momo grill ning paarsada meetrit linna poole pidevalt Leedu restoranide esikolmikus olev Monai. 2018. aastal on see edetabelis teine, 2019. aastal kolmas. Muide, 2019. aastal ei ole esikümnes ainsatki Kaunase restorani, kümnest kaheksa asub Vilniuses, üks Klaipėdas (Monai) ja üks Palangas (Vila Komoda). Nii et kes tuleb Leetu söögireisile, võib Kaunasesse sõitmist edasi lükata ja kindlasti vähemalt Klaipėdas ja Palangas ära käia.
Klaipėdast rääkides ei saa kuidagi mööda Kura säärel asuvast Neringast, kuhu pääseb sadamast väljuva praamiga. Neringa on mitmest asulast koosnev linn, mille halduskeskus on üks neist, Nida. Linn on Neringa pigem administratiivselt, sest see hõlmab tervet Kura sääre Leedu-poolset osa, mis tähendab sisuliselt liivaluiteid, metsa ja 47 kilomeetri pikkust sirget maanteed. Seal on imelised matkarajad ja Vytautas kinnitab, et mitte kuskil mujal Leedus pole nii mõnus rattaga sõita kui Neringas. Neringa on matkajate ja looduspuhkust armastavate inimeste paradiis. Midagi muud seal eriti teha pole, asustus on hõre ning metsa ja liiva on rohkem kui inimesi.
Nidas on siiski kirik (isegi mitu, teiste hulgas ka luteri kirik), postkontor, kunsti-, spordi- ja keskkool ning otse loomulikult merevaigumuuseum. Külalismaju on seevastu kümneid ja kümneid. Broneerid koha, tuled kohale, paned asjad ära ja lähed seiklema. Ilma meresaarteta Leedus on Neringa koht, kus saab peaaegu tunda seda, mida tähendab mõnel Eesti väike saarel olla. Kura säär pole rangelt võttes saar, kuid Leedust sinna maismaad mööda ei pääse, mandriga ühendatud ots on Kaliningradi oblasti territooriumil. Isegi kui ei ole seda tüüpi reisisell, kelle meele teeb rõõmsaks kinga sisse sattunud liiv või rattasõidust jäänud poritriip seljal, mis kunagi pesus välja ei lähe, võiks Klaipėdasse sattudes ikkagi korraks Kura säärele põigata, sest seal on meremuuseum ja delfinaarium. Delfinaariumisse minekuks pole isegi vaja üle 40 kilomeetri läbi sõita, sinna jalutab 15–20 minutiga.
Meil on tuttavaid, kes sageli Neringas käivad. Sinna saamiseks tuleb minna läbi Klaipėda, aga nad ei ütle kunagi, et nad käisid Klaipėdas ja Neringas. Klaipėda ei ole mainimist väärt, aga vaat kus Neringa, vaat kus Nida!
Kui ma eestlasena mõtlen merevaigu peale, siis pean ausalt tunnistama, et eriliselt sooje tundeid see minus ei tekita. Kui see muidugi pole see “Merevaik”, mis 60ndatel Pärnu Piimatoodete Kombinaadi tootmisest välja tuli ning on sellest ajast saati erinevate põlvkondade südameid võitnud. See “Merevaik” tekitab minus tõesti sooje tundeid. Kui ma aga möödun Tallinna vanalinnas jalutades mõnest suveniiripoest, kus suurte ja sädelevate kirjadega ilutseb “Baltic Amber“, hakkab mul vasak silm tõmblema. Kõik need poed on ühte nägu ja mitte meie nägu. No milleks meile merevaik?
Seda küsimust saan ma endalt küsida Eestis. Piisas aga ühest reisist Leetu, et hakata merevaiku nägema hoopis teise pilguga. Aupaklikuma ja soojemaga. Seal oli merevaik osa maa hingest. Ma nägin, millise õhinaga sellest räägiti, kuidas inimesed hoidsid seda peopesal nagu väikest päikesetükki, millesse meri on oma saladused peitnud. Mul hakkas isegi natuke kahju, et meie suveniiripoodides jääb merevaik sageli lihtsalt üheks odavaks meenekeseks teiste seas, sest tegelikult ei ole ta ju pelgalt kivike. Igal asjal on oma koht ja oma lugu ning alles siis hakkab ta elama.Merevaik õpetas mulle, et väärtus sünnib mälestustest. Kui lugu on olemas, muutub ka kõige väiksem leid eriliseks. Poeb vaikselt südamesse. Minu randmel on nüüd tilluke südamekujuline merevaigutükk. Tõsi, selle ostsin ma pärast pikka jalutuskäiku Nida luidetel, mitte ei püüdnud ise merest. Aga tema väärtus ei sündinud ostuhetkel, ta muutus eriliseks juba enne seda, kui me seisime tuule ja lainete keskel ning püüdsime merest “kulda”. Nüüd kannab see väike meekarva kivike endas mälestust sellest päevast, mere lõhna, märga kleiti, naeru ja tunnet, et vahel annab meri sulle kaasa midagi palju enamat kui ühe ilusa ehte. Sellest sai suvi, mida saab siiani käes hoida 💛
Eile käisin ühe kooli „Stereotüübi õpi- ja töökeskkonna“ avamisel. Hiljem arutledes jäi mind saatma üks mõte: naised kipuvad sageli iseennast pisendama ja on endiselt valdkondi, kus naistel tuleb oma pädevust rohkem tõestada kui meestel. Olen aastaid töötanud ehitusvaldkonnas. Ajal, mil tegemist oli veel palju tugevamalt meestekeskse maailmaga kui täna. Mäletan pilke ehitusobjektil, kui kohale ilmus kleidi ja pärlitega naine. Nagu välimus oleks automaatselt määranud selle, mida ma tean, oskan või mille eest vastutan. Kunagi Trondheimis sattusin koos kolleegiga lausa olukorda, kus meid lennujaamas hakati küsitlema nii põhjalikult, et mulle jäi mulje, nagu peetaks mind mailorder-pruudiks, kes on koos oma kupeldajaga kohale saabunud. Ma ei olnud kuidagi väljakutsuv, lihtsalt tavalises klassikalises mustas kleidis, pärlites ja lahtistes jalanõudes.
Ehitusplats oli täis punastes kiivrites töömehi, pori, betooni ja killustikku. Muidugi pole ime, et silma paistsin. Eriti siis, kui viimaseks aksessuaariks sai punane ehituskiiver. Pärlid ja punane kiiver. Nii jäin ma norralastele meelde. Aga riietusest hoolimata saime me töö endale. Statoili uue hoone projekti Stjørdalis.
Mäletan ka väga hästi, kuidas jällegi kleidist ja pärlitest hoolimata tõin (koos hea tiimiga muidugi) hiljem “koju” ühe ettevõtte 20-aastase tegevusajaloo suurima objektivõidu. Eestisse tööle tagasi tulles vaatasid mõned meeskolleegid mulle juba ette kaastundliku pilguga otsa, nagu öeldes: „Pole midagi, ega me ei oodanudki, et me selle hanke võidame.“ Aga me võitsime. Ma olen sellise pisendamisega omajagu kokku puutunud. Seda enam, et olen alati olnud seda meelt, et ma ei hakka riides käima nii nagu eeldatakse, et üks inimene, kes on asjalik ja teab oma asja käima peaks (loe ka minu rõivaste töötoa mõtteid) Teate ju küll – lipsu ja ülikonnaga tüüp on automaatselt asjatundja, väljaveninud kampsunis ja kootud mütsiga tüüp mitte nii väga. Kleidid ja kontsakingad on veel eraldi teema. Stereotüübid. Räägime küll, et kõik on võrdsed ja milleks meile selliseid programme vaja on, aga siis teed hommikul kohvi kõrvale uudised lahti ja loed:
Mind teeb kurvaks, et 2026. aastal ei pisenda naisi ainult osa meestest. Vahel teevad seda ka naised ise. Ausalt öeldes tekkis küsimus: kas naisajakirjanikul hoiti revolvrit oimukohal, et selline lugu kirjutada? Või käib toimetustes võistlus, kes suudab panna kõige sisutühjema ja stereotüüpsema pealkirja? Sest samal ajal räägime avalikult naiste enesekindlusest, julgusest ja vajadusest stereotüüpidest välja murda. Aga siis toodame ise sisu, mis neid samu stereotüüpe taastoodab.
Mees läheb lapsega trenni ja teda kiidetakse kui eeskujulikku isa. Naine viib lapse trenni ja see tundub iseenesestmõistetav. Mees läheb komandeeringusse ning räägitakse tema karjäärist ja pühendumisest. Naine läheb komandeeringusse ning esimene küsimus on sageli: „Aga kus lapsed siis on?“ Mees saab kõrge ametikoha ning tähelepanu on tema kogemusel, visioonil ja saavutustel. Naise puhul jõutakse hämmastavalt kiiresti tema välimuse, pereelu või emarollini. Asjadeni, millel ei ole tema tööalase pädevusega otsest seost. Ja siis imestame, miks naised mõnikord iseennast tagasi hoiavad.
Kõige huvitavam on see, et pärast eilset üritust kuulsin ka mõtet: „Mis sellest sooneutraalsusest ikka rääkida? Minul pole küll mingit probleemi.“ Aus vastus on, et minul ka mitte. Ma ei tunne (enam) iga päev, et peaksin naisena võitlema selle nimel, et mind tõsiselt võetaks. Olen saanud oma tööd teha, vastutada, otsustada ja tulemusi saavutada. Aga minu isiklik kogemus ei ole ühiskonna kogemus. See, et minul on läinud hästi, ei tähenda, et probleemi ei eksisteeri. Seepärast ongi sellised projektid olulised, sest stereotüübid ei kao ära lihtsalt sellepärast, et meie neid enam ei märka. Need avalduvad seal, kus eeldame automaatselt, kes viib lapse trenni, kes jääb haige lapsega koju, kes loobub komandeeringust, kes sobib juhiks, kes on „ambitsioonikas“ ja kes „lihtsalt pereinimene“. Need ilmuvad küsimustes, mida me isegi ei teadvusta. Ja vahel on kõige kurvem see, et neid ootusi aitavad alal hoida inimesed, kes peaksid neid kõige paremini mõistma.
Täna tundub mulle aga, et oleme jõudnud veel ühe huvitava verstapostini. Asi on muutunud nii absurdseks, et isegi meesministrid on hakanud sellele tähelepanu juhtima. Kui ka nemad näevad, et naisministrite puhul räägitakse liiga tihti kõigest muust peale nende töö ja kompetentsi, siis ehk on aeg tunnistada, et probleem ei ole väljamõeldis ega järjekordne „võrdõiguslikkuse jututuba“. Ma ei hakka üldse isegi rääkima sellest, et meil on ministrid ja NAISministrid. Kuidas nende stereotüüpide ja võrdõiguslikkusega ikka lood on meil?
Probleem on päriselt olemas. Tegelikult peaksime 2026. aastal olema jõudnud kohta, kus inimese töö väärtust ei mõõdeta tema soo, riietuse, perekonnaseisu ega selle järgi, kas ta on ema või isa. Kui tahame päriselt stereotüüpe murda, peame neid kõigepealt märkama. Ka seal, kus need meid ennast otseselt ei puuduta. Seepärast on mul hea meel, et neid teemasid üldse käsitletakse. Ja olen ma täna pettunud, sest me ei saa ühe käega rääkida stereotüüpide lõhkumisest ja teisega neid ajakirjanduses, avalikus arutelus ning igapäevastes hoiakutes uuesti üles ehitada.
19.septembril toimub jälle Maal Elamise Päev ja ma ei hakka siin midagi keerutama, vaid ütlen kohe välja: tulge Lääne-Harjut avastama. Ja mitte sellepärast, et see on mingi ametlik üleskutse või kohustus. Ma kutsun päriselt ka.
Nagu päriselt päriselt.
Alles eile veetsime ühe ajakirjanikuga terve päeva Paldiskis. Hommikust õhtuni. Rääkisime inimestega, käisime kohtades, avastasime nurki, kuhu mina ka varem sattunud ei olnud ning päeva lõpuks jäi tunne, et oleks vabalt võinud veel teisegi päeva otsa panna. Paldiski on megaäge. Selline koht, mis ei püüa iga hinna eest muljet avaldada, aga teeb seda ikkagi. Mida rohkem siin ringi käia, seda rohkem avastad, kui palju põnevaid lugusid, ettevõtmisi ja inimesi selles linnas peidus on.
Võib-olla just sellepärast, et Paldiski ei ole steriilne ega üheülbaline. Ta on värviline, linn oma looga, oma iseloomu ja oma inimestega. Siin kohtuvad mereäärne ajalugu, militaarpärand, väikesed kohalikud ettevõtted ja täiesti ootamatud avastused. See on koht, mis ei ava end korraga, vaid kiht kihi haaval. Ja mida rohkem neid kihte avastad, seda rohkem saad aru, miks see linn paneb kuidagi endast suure südamega rääkima.
Ja Klooga. Nii nagu minuga ikka aegajalt juhtub, siis ma lasen end mõjutada. Näiteks ajalool ja ei saa öelda, et oleksin Kloogat seostanud nunnu ja armsa kohaga, mida külastada. Sel suvel olen ma sinna sattunud kordi ja tahate ma avaldan teile saladuse? Mul on muidugi natuke valus kasutada sõna “sel suvel”, sest no olgem ausad, suve nagu väga ei olnudki, aga sellest olematust suvest hoolimata sai Kloogast ootamatult üks minu lemmikkohti. See on üks neist paikadest, kuhu lähed korra ja avastad ühel hetkel, et satud sinna aina uuesti tagasi. Ujuma, sauna, sööma, jalutama. Viimane kord käisin ma seal ühel kohtumisel ja jäin pärast veel pikemaks ajaks randa istuma ja kohalikku luigepere jälgima. Ma täiesti unustasin end sinna.
Siis on siin Kloostrimetsa. Mitte kuidagi ei jää see mulle tee peale, ma sõidan sinna spetsiaalselt selleks, et nende talupoest kraami osta. Head asjad väärivad väikest kõrvalepõiget. Täpselt samamoodi sattusin ma Honey Energy juurde. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et nende mesi rabas mu jalust. Mul on nüüd lõpuks koht, kust mett osta ilma, et peaks Viljandimaale sõitma. Lisaks on seal võimalik näha päris mesilasmaailma lähedalt ja saada aru, kui palju tööd ühe meepurgi taga tegelikult on.
Aga need pole kaugeltki ainsad põhjused, miks 19. septembril siia tulla. Siin on veel Pagula Loometalu, kus saab käed külge panna päris talutöödele, Sootsu Lavendel, Metsaveere kalakohvik oma sügiseste maitsetega, Klooga Kosk koos parvsaunaga, Vihterpalu Tall, Leigri Puit, Pakri tuletorn, Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum ja terve hulk kohti, mille olemasolust paljud ilmselt isegi ei tea. Just sellepärast mulle Maal Elamise Päev meeldibki. See ei ole lihtsalt üritus kalendris. See on võimalus minna kohtadesse, kuhu muidu võib-olla kunagi ei satuks, kohtuda inimestega, kes neid ettevõtmisi veavad, kuulata nende lugusid ning näha, kuidas see maal elamise värk päriselt toimib.
Aga üks oluline soovitus. Pane end ekskursioonidele kirja kohe. Sest oleks üsna kurb sõita kohale, vaadata põnevat programmi ja siis avastada, et soovitud tuur või töötuba on välja müüdud. Ütlen ainult vihjeks, et mitmel ekskursioonil on umbes pooled kohtadest läinud, nii et kui tahad näha DFDS laeva seestpoolt, piiluda Bestneti ja Tsingipaja tootmisse, kohtuda kohalike tegijatega või osaleda töötubades, siis ära jäta registreerimist viimasele minutile.
Kui oled kunagi mõelnud, et äkki võiks elu linnast veidi kaugemal isegi päris tore olla, siis Maal Elamise Päev annab selleks ideaalse võimaluse. Lisaks ettevõtetele, koolidele, kogukondadele ja ekskursioonidele saab tutvuda ka erinevate kinnisvaraobjektidega üle valla. Kes teab, võib-olla avastad päeva lõpuks mitte ainult uue lemmikkoha, vaid ka oma tulevase kodu.
Mina igatahes loodan, et 19.09 kohtume! Kohtume ju?
🌿 Maal elamise päev Lääne-Harju vallas 🏡
Tule avasta Lääne-Harju valda, tutvu kohalike kogukondade, ettevõtete, koolide ja kinnisvarapakkumistega ning saa osa põnevatest tegevustest üle valla! NB! Mõned sündmused vajavad eelregistreerimist: eveliis.kundzujev@laaneharju.ee
Külastajaid teenindavad vallavanem ja vallavalitsuse meeskond ise. Kohvikus pakuvad oma lemmikuid mitmed vallavalitsuse ametnikud, nii et avastamisrõõmu jagub nii toredateks kohtumisteks kui ka maitseelamusteks.
🏫 10.00-13.00 Pakri Kool Tule tutvu uuenenud kooliga ning võta osa erinevatest töötubadest. Võimalik kohtuda õpilasesinduse liikmetega, kes viivad läbi koolis ekskursiooni, viime läbi mälumängu ja hoovigolfi turniiri. Jagame auhindu!
🚒 10.00-13.00 Paldiski Päästekomando Tule tutvu Paldiski päästekomando töö ja tegemistega.
🏭 11.00 Bestnet (Tiki-Treiler) / Tsingipada ekskursioonid • Eesti- ja venekeelne grupp • Maksimaalne grupi suurus 25 inimest • Vajalik eelregistreerimine
🌊12.30-13.30 DFDS laeva ekskursioon. Vajalik eelregistreerimine, grupi maksimaalne suurus 15 inimest.
🎨 11.00-18.00 Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum. Lisaks Ateljeemuuseumi püsinäitusele on septembris muuseumi suvegaleriis üleval Ija Reimanni fotokunstinäitus “Koit ja Hämarik – looduse lummuses”, mille kohta saab lähemalt lugeda siit: https://amandusadamson.ee/sundmus/ija-reimani-fotonaitus-koit-ja-hamarik-looduse-lummuses/. Peale selle on muuseumiaed ideaalne koht, kus ilusa ilma korral vahepeal maha istuda ja pikniku pidada, meil on selleks toolid-lauad olemas, õunapuude küljest saab ka õuna haarata.
🌊 12.00-18.00 Pakri tuletorn Külasta Eesti kõrgeimat tuletorni ning naudi võrratut merevaadet ja maalilist pankrannikut.
KLOOGA
🏫 12.00-16.00 Lodijärve Kool Õpilasesindus tutvustab kooli kell 13.00 ja 14.00 ning lisaks toimuvad erinevad tegevused.
🍽️ 11.00-16.00 Metsaveere kalakohvik. Laual on kodukohviku hitid.
käsitööpelmeenid metsaseenekastmes
koorene kollaka kukeseene supp
säinakotletid ning veel üht-teist head ja suupärast. Avatud on ka Metsaveere müügilett, kust leiad purkidesse püütud maitseid Klooga põldudelt, metsadest ja aasadelt. 📍Kell 14.00 ja 16.00 toimub toidupäästmise töötuba, kus saab valmistada saporitat – viimastest aiasaadustest ja värskest maitserohelisest mõnusa maitseainesegu. Räägime selle kõrvale toidupäästmisest, Klooga toiduringluskapist ja sellest, kuidas kasutada ära seda, mida aed hooaja lõpus veel pakub. Töötuba on kohvikukülastajatele tasuta. Iga töötoas osaleja saab kaasa purgi endavalmistatud saporitat. Töötoas osalemine vajab eelregistreerimist.
🔥 12.00-14.00 ja 14.00-16.00 Klooga Kosk parvsaun • Leiliruumi mahub kuni 10 inimest • Broneerimine: info@kloogakosk.ee 🌿 16.00-17.00 Tutvu Klooga Koske parvsaunaga Kui sauna minna ei soovi, saad tulla sauna eestvedajatega juttu ajama ning parvsauna uudistama. 🧖 17.00 Saunarituaal. Saunarituaali viib läbi Jan Seepter, kes juhatab osalejad lõõgastavale rännakule, mis aitab eemalduda argimõtetest ja olla hetkes kohal.
🏠 13.00-13.30 Klooga pansionaadi maja tutvustus Vajalik eelregistreerimine.
ETTEVÕTTED, MIDA SAAB KÜLASTADA
💜 Sootsu Lavendel 🕙 10.00-17.00
🍎 Kloostrimetsa Siidrimaja 🕚 11.00-17.00
Avatud on kodukohvik ja talupood ning degusteerimiseks kõik Kloostrimetsa tooted. https://fb.me/e/4Sf4kyPbN
📍 Tuurid kell 13.00 ja 15.00
Peremees Ando tutvustab talu tegemisi ning siidri tootmist.
💄 Mibellami Ilusalong 🕙 10.00-14.00
Tutvu ettevõtte loo ja tegemistega • Pakutakse kohvi ja suupisteid • Võimalus kasutada salongi teenuseid
🍰Roosimarja kodukohvik 🕙 11.00-16.00 Pakutakse sooja toitu ning maitsvaid kooke ja pirukaid. Lisaks on avatud hoidiste sahver, suitsuliha ning vuti- ja kanamunade müük. Üles on pandud taaskasutusnurgake, toimub garaažimüük.
📍14.00 algab “Looduslikust materjalist sügispärja õpituba”, mida viib läbi florist. Vajalik eelregistreerimine gerly.liibek@gmail.com
Pagula loometalus saavad huvilised ise talutöödes kaasa lüüa, millistes, see selgub juba koha peal loosiga. Lisaks saad kaasa meisterdada näiteks sügisese küüslaugukimbu, tutvuda Pabula printsesside ja teiste tegelastega, tutvuda majaga, mis ehitatud 1940.aastal, kuulata selle talu põnevat lugu. Tegevusi ja lugusid siin jagub. Ka vihmase ilmaga. Kohapeal on kasutamiseks ka tööülikonnad.
🍯 Honey Energy 🕚 11.00-17.00
Tutvu mesilaste eluga • Uuri lähemalt mesindusturismi võimalusi • Maitse erinevaid mett • Naudi pannkooke • Kui ta lubab, siis tee pai talu pontsakale kassile
🐴 Vihterpalu Tall 🕙 14.00-17.00
🪵 Leigri Puit ootab teid Paldiskis külla 10.00-13.00, et tutvustada Puidubutiigi tooteid, oma maale elamise lugu ja pakkuda inspiratsiooni maal toimetamiseks. Kell 13.00-16.00 saab tutvuda Kloogaranna Aiaga, mis lisaks imeilusale asukohale ja lilleaiale on ka justkui näidisruum, kuidas tooted pärisruumis mõjuvad.
☕ Hatu Kohvimõis 🕙 10.00-16.00 Siin saad maitsva kohvi juurde kuulda mõisapere maale kolimise põnevat lugu aastast 2014. Avatud on mõisakohvik käsitöö kohviga, mida valmistab suure kire ja hoolega kohvimeistrist mõisahärra oma röstikojas röstitud ubadest. Menüüs on mõisaköögi värsked küpsetised – soolast ja magusat igale maitsele. Kohvik on avatud siseruumides ja ilusa ilma korral ka väljas. Tasuda saab nii kaardiga kui sularahas. Kohv koju kaasa – mõisa röstikoja värsked oad ootavad kohviku letis.
Kas teie teate seda tunnet kui reisi eel kohe tekib vastupandamatu soov oma garderoobi värskendada? Sest mitte midagi ei ole ju selga panna ja pealegi tahaks natukene noobel ka välja näha. Ei taha ju samade riietega fotole jääda, millega alles sai käidud ettevõtte peol/pulmas/sünnipäeval/eelmisel reisil. No kui teie seda tunnet ei tea, siis mina tean. Nüüdki on selline tunne. Üks reis ukse ees ja mitte midagi pole selga panna. Samal ajal kui asjad ei mahu garderoobi ära, eksju.
Ja siis käis mingi klikk. Ma ei tea täpselt, kas selleks andis tõuke töötuba, kus ma nädalavahetusel käisin. Või oli see see veidi ootamatult taasavastatud enesekindlus, mis koondamisega korraks kaduma läks. Või oli see nende kahe koosmõju või üldse midagi kolmandat, aga vahet ei ole. Ma tulin sealt töötoast ära, pea täis värskeid mõtteid, sealhulgas hullumeelseid mõtteid kapselgaredroobi suunas. Miks hullumeelseid?Ma ei ole kunagi olnud selle suuna austaja, sest riided ja mood ja aksessuaarid ja kingad ja…No mulle lihtsalt meeldivad riided, ma ei saa sinna midagi teha. Ja nüüd siis sellised mõtted. Ma otsustasin endale esitada väljakutse. Võib-olla isegi kaks. Ma jätan kappi alles ainult lemmikud. Ja reisile püüan kaasa pakkida nii, et erinevaid asju omavahel kombineerides tekiks tunne nagu oleks mul kuueks päevaks kaasas 18 outfit‘i. Saab olla noobel, saab olla värskendatud garderoobiga ja ei tarbi üle. Ei pea Marekile ka pinda käima, et garderoob liiga väike on.
Ma olen maal elanud 20 aastat ja selle ajaga jõuab inimene päris palju ära teha selleks, et maal elamine oleks lihtsam, mugavam ja võib-olla oleks see ka oma pensionipõlve kindlustamine. Mina seda teinud ei ole. Ma olen ehe näide sellest, kuidas romantiline kunstnikuhing kolib maale ja kujutab ette, et kõik tööd saavad siin ise tehtud. Naljaga pooleks ma ütlen, et saavad ju ka, te ju teate seda ise ka, ega ma ei varja (lugege ise kui veel ei tea). Tegelikkus on muidugi see, et kui mul ei ole oleks kõrval Marekisugust meest, siis ma ei korjaks siin romantiliselt lilli ja ei lehviks mööda kesapõldu lendlevas kleidikeses. Ilma Marekita poleks maja ilmselt umbrohu ja võsa seest enam väljagi paista ja kusagil seal poollagunenud välidiivanil räämas maja hoovis istuksin mina oma arvuti süles ja kirjutaksin oma romantilisi maaelu jutukesi. ei saaks ma siin hakkama, ma oleks ammu käega löönud ja linna tagasi kolinud.
Sellest oleks paganama kahju, sest ma võin küll olla nö siidine linnatüdruk (loe: laisk keskealine), aga ma ei armasta midagi rohkem kui siin Ussipesas elamist. Muidugi on maal elamisel miinuseid, muidugi vaatan ma sügisel pahaselt oma valgeid tosse või kontsakingi, mis majast autoni jõudes on poriseks saanud, muidugi ma ei taha kogu aeg lapsele autojuht olla, muidugi mulle ei meeldi, et ma ei saa ilma planeerimata spontaanselt kinno minna…Loetelu jätkub. Kokkuvõttes ja veidi utreeritult võib öelda, et minu 20 aastat maaelu on tähendanud virisemist, et meil ei ole seda ja toda ja toda ka ning üldsegi võiks Marek kiiremini ja paremini ja rohkem teha, et naine saaks oma “ministriproua” elu elada. Igaks juhuks mainin siin, et see ministriproua väljend on tulnud tuntud laulust ja kuna ma kohati (vaid kohati? mitte pidevalt?) meenutan Kohviveskit, siis ka see laul iseloomustab mind täitsa hästi.
