Käisime eile Idaga uues Keila Keskuses. Ma ei teagi…ühtpidi ju tore, et lõpuks ometi on näiteks Apollo raamatupood olemas ja noh kui kino tuleb, siis see on küll äge, aga kuidagi keskus muidu oli nii ja naa. Väljast suur, aga seest kuidagi tühi või olid poed väikesed, ma ei tea, midagi nagu jäi puudu. Ida muidugi kilkas rõõmust, et seal on Sportlland, aga ega seal ka valik ülemäära suur ei olnud. Samas ma võib olla lihtsalt polnud eile selles tujus ja olen ülemäära kriitiline.

Ei tohiks ju olla, sest nagu öeldud Apollo oli olemas ja ma sain endale sünnipäevaks osta ammusoovitud Fred Jüssi “Mõttemustrid” raamatu. Mu meelest see on raamat, mis igal inimesel peaks kodus olemas olema, sest nii lihtne, aga nii palju sügavust. Rääkimata sellest, et lihtsalt ka nii ilus raamat. Vaat, kui palju rõõmu võib tuua üks lihtne raamatuke. Loomulikult ei tahtnud ma tegelikult sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas ma last tüssasin, ise rahul olin, aga Marekilt pahandada sain.

Mul on mingi sürreaalne tunne mingist uuest energiast. Ma tean, et see kõlab kuidagi uhhuult, seda on isegi raske selgitada ja asi pole kindlasti mitte vanuses, et oo, ma nüüd olen juba nii täiskasvanu. Ükskõik kui vana, ma tean, et ma jään ikka selliseks veidi lapsemeelseks, mis ühtpidi kindlasti on hea omadus ja teistpidi ehk mitte nii väga, aga midagi ei ole teha, selline ma olen. Pigem on see tingitud hoopis teistest asjadest.

Näiteks osalesin ma paar päeva tagasi Milttonis ühel arutelul, kuhu oli kaasatud väikene grupp sisuloojaid ja sealhulgas ka selliseid, keda ma pean ise asjalikeks, tarkadeks, eeskujuks. Jäin mõtlema, et miks ka mina sinna kaasatud olin, sest kes olen mina ja arutelu ajal sain ma aru, et mul on komme end ise vähendada. Kes olen mina, miks olen mina, ma ju ei tea, ma ju olen kõigest. Mis mõttes “kõigest”? Miks ma olen üldse lubanud endale naha vahele pugeda arvamusel, et ma olen ju “vaid blogija” nagu see oleks midagi halba. Selle asemel, et endale tunnistada, et olen ajaga muutunud targemaks ja mul on hääl, mida ma saan läbi blogi kasutada. Olen paari õela ja kibestunud inimese vestluste tõttu pidanud targemaks see blogi lõpetada, tundnud eksistentsiaalset kriisi blogijana ja isegi häbi kui mind nii nimetatakse, aga miks. Ühesõnaga pean siiralt tänama Milttonit kutse ja selle arutelu eest, see puudutas ja müksas mind jätkama ka oma blogiga.

Nagu te teate, siis lubasin ma oma blogiga lõpparve teha, sest see on mõnes mõttes mulle koormaks hakanud olema. Üks ajend lõpetamiseks oli kindlasti see, et mind hakkas tööalaselt segama, et oli inimesi, kes ei suutnud vaadata minus sügavamale ja leidsid, et “mingi blogija” on ainus professioon, mis mul on. Mulle ei sobinud see ilkumine enam. Teine põhjus oli selles, et mul hakkas Idast ja Marekist kahju. Marekist selles mõttes vähem, et ta on täiskasvanud inimene ja üldiselt võtab kõike mu blogiga seotut täiesti külma närviga, aga Ida on selles vanuses, kus ema on niikuinii kõige piinlikum inimene maailmas ja ma ei tahtnud, et tal peaks olema lisapiinlik, et ema veel “mingi blogija” ka.

Reisil olles rääkisin Idaga ka sellest ja olin kindel, et tal on hea meel, aga tema vastas mulle vaid, et ma ei tohi lõpetada, sest see on ju minu hobi. Tõsi ta on, aga mul päriselt oli/on vajadus veidi eemalduda blogija Eveliisist. Samas Dubais oli see mu teraapia ja kirjutades tundsin ma end hästi. Ma sain oma blogiga jälle lähedasemaks ja mõtlesin, et kuidas ma selle nabanööri siis nüüd julmalt läbi lõikan. Nii et ma ei teagi…Üks osa minust ütleb, et lõika see nöör läbi ja keskendu nüüd oma tööle, sest kas ma tahan “päris” tööl olla ka lisaks meelelahutaja-kloun. Ei taha. Ma ei taha, et blogi oleks kuidagi koormaks või annaks kellelegi jälle võimaluse seda kuidagi minu vastu kasutada. Teine osa minust ütleb, et tee lihtsalt paus ja asjad jooksevad ise paika, nii nagu on õige. Jagada saab siin ka vaid selliseid teemasid, mis minust “vaid mingit blogijat” ei tee. Aga võib olla oleks siis õige selle blogi uks sulgeda ja avada uus? No ma vaatan veel.

Kui ma siiani olen suutnud hoida kainet pead ja võtta asju rahulikult, siis eile oli see päev, mis päriselt tekitas ängi ja hirmu. On hästi lihtne kommenteerida asju eemalt, ei saa öelda, et kõik, mis öeldakse, on vale, aga tõsiasi on ka see, et kui ise ei ole selles olukorras olnud, siis ei hakkagi täielikult mõistma, milliseid tunnete virr-varri saab üle elada vaid ühe päeva jooksul. Ma saan aru, et kellelgi polnudki täit infot selle kohta, mis tegelikult toimub, aga kõige hullem ongi teadmatus ning see kui erinev on kättesaadav info. Ise infot kokku kogudes tekibki lõpuks paanika, sest ei suuda mõelda, mis siis õige on.

Ma ei hakka eilsest lennujaamas käimisest pikemalt rääkima, ütlen vaid seda, et kui sa oled lennujaamas, kus korraga on kõik lennud tühistatud, see suletakse, midagi kusagil piiksub nagu alarm, siis närvid teevad oma töö, sest samal ajal tuleb ka erinevatest infokanalitest soovitusi esimesel võimalusel ära saada. Mida see tähendab? Kas see on nö suvaline paanika või teab keegi rohkem? Kas peaks tundma hirmu rohkem kui me tunneme? Kui me välja näitame? Sest lapse pärast ju püüad veel ekstrarahulikuks end sundida, et temal ei tekiks lisastressi. Niigi peab vaene laps hakkama saama oma nõmeda blogijast emaga (ja saab suurepäraselt! lihtsalt kannatab ära, et ema “cringe” on, mis sa ikka teed kui sellise emaga oled õnnistatud) ja nüüd siis selline “silmaringi avardav kogemus”. Nii et enne kui ma jõuan tänasesse päeva tahan ma ekstra kiita Idat, et ta on sellel reisil nii tubli ja täiskasvanulik, vapper. Päriselt ebareaalselt vapper 12-aastase kohta. Kohati kindlasti tublim kui meie ise.