Nagu te teate, siis lubasin ma oma blogiga lõpparve teha, sest see on mõnes mõttes mulle koormaks hakanud olema. Üks ajend lõpetamiseks oli kindlasti see, et mind hakkas tööalaselt segama, et oli inimesi, kes ei suutnud vaadata minus sügavamale ja leidsid, et “mingi blogija” on ainus professioon, mis mul on. Mulle ei sobinud see ilkumine enam. Teine põhjus oli selles, et mul hakkas Idast ja Marekist kahju. Marekist selles mõttes vähem, et ta on täiskasvanud inimene ja üldiselt võtab kõike mu blogiga seotut täiesti külma närviga, aga Ida on selles vanuses, kus ema on niikuinii kõige piinlikum inimene maailmas ja ma ei tahtnud, et tal peaks olema lisapiinlik, et ema veel “mingi blogija” ka.

Reisil olles rääkisin Idaga ka sellest ja olin kindel, et tal on hea meel, aga tema vastas mulle vaid, et ma ei tohi lõpetada, sest see on ju minu hobi. Tõsi ta on, aga mul päriselt oli/on vajadus veidi eemalduda blogija Eveliisist. Samas Dubais oli see mu teraapia ja kirjutades tundsin ma end hästi. Ma sain oma blogiga jälle lähedasemaks ja mõtlesin, et kuidas ma selle nabanööri siis nüüd julmalt läbi lõikan. Nii et ma ei teagi…Üks osa minust ütleb, et lõika see nöör läbi ja keskendu nüüd oma tööle, sest kas ma tahan “päris” tööl olla ka lisaks meelelahutaja-kloun. Ei taha. Ma ei taha, et blogi oleks kuidagi koormaks või annaks kellelegi jälle võimaluse seda kuidagi minu vastu kasutada. Teine osa minust ütleb, et tee lihtsalt paus ja asjad jooksevad ise paika, nii nagu on õige. Jagada saab siin ka vaid selliseid teemasid, mis minust “vaid mingit blogijat” ei tee. Aga võib olla oleks siis õige selle blogi uks sulgeda ja avada uus? No ma vaatan veel.

Kui ma siiani olen suutnud hoida kainet pead ja võtta asju rahulikult, siis eile oli see päev, mis päriselt tekitas ängi ja hirmu. On hästi lihtne kommenteerida asju eemalt, ei saa öelda, et kõik, mis öeldakse, on vale, aga tõsiasi on ka see, et kui ise ei ole selles olukorras olnud, siis ei hakkagi täielikult mõistma, milliseid tunnete virr-varri saab üle elada vaid ühe päeva jooksul. Ma saan aru, et kellelgi polnudki täit infot selle kohta, mis tegelikult toimub, aga kõige hullem ongi teadmatus ning see kui erinev on kättesaadav info. Ise infot kokku kogudes tekibki lõpuks paanika, sest ei suuda mõelda, mis siis õige on.

Ma ei hakka eilsest lennujaamas käimisest pikemalt rääkima, ütlen vaid seda, et kui sa oled lennujaamas, kus korraga on kõik lennud tühistatud, see suletakse, midagi kusagil piiksub nagu alarm, siis närvid teevad oma töö, sest samal ajal tuleb ka erinevatest infokanalitest soovitusi esimesel võimalusel ära saada. Mida see tähendab? Kas see on nö suvaline paanika või teab keegi rohkem? Kas peaks tundma hirmu rohkem kui me tunneme? Kui me välja näitame? Sest lapse pärast ju püüad veel ekstrarahulikuks end sundida, et temal ei tekiks lisastressi. Niigi peab vaene laps hakkama saama oma nõmeda blogijast emaga (ja saab suurepäraselt! lihtsalt kannatab ära, et ema “cringe” on, mis sa ikka teed kui sellise emaga oled õnnistatud) ja nüüd siis selline “silmaringi avardav kogemus”. Nii et enne kui ma jõuan tänasesse päeva tahan ma ekstra kiita Idat, et ta on sellel reisil nii tubli ja täiskasvanulik, vapper. Päriselt ebareaalselt vapper 12-aastase kohta. Kohati kindlasti tublim kui meie ise.

Nii nagu ma olen korduvalt kirjutanud, siis ma päriselt hindan seda kui paljud kaasa elavad ja soovivad turvalist kiiret kojulendu, kuid on üks asi, mis mind hakkab ärritama. Mitte selle pärast, et inimesed seda kirjutavad, ma saan aru, et kõik tahavad aidata, aga meil koha peal on sama info ja rohkem kui on inimestel Eestis läbi Eesti meedia.

Ka meil on info, et AÜE on lubanud hotellitoad tasuta pikendada, aga tegelikkuses ei ole nii, et lähed kõnnid hotelli vastuvõttu ja olema, meie võime oma tuba pikendada kenasti vastavalt hotelli kehtivale hinnakirjale. Vähemalt selline on mulle vastus täna hotelli fuajeest ja kuna olukord infoga segane üldse, siis ausalt ma naaaaatukene pahandan kui saan kommentaare, et oot, mis mõttes, Delfis ju kirjutas, et Dubai katab kulud. Andke andeks, aga see pole päris see valuuta, millega vastuvõtust vastu lauda lüüa – mis mõttes tasuta tuba ei saa, meil Delfi ju kirjutas nii!

…ja on aeg rääkida natukene tööst. Iga kord (okei, need kolm korda) kui ma Instas teen anonüümsete küsimuste-vastuste vooru, on esimesed neli-viis küsimust töö kohta. Kas ma töötan, kus ma töötan, miks ma kandideerin ja nii edasi. Ma saan sellest aru. Ma olengi segaseid signaale andnud. Teate, see polegi oluline, kus ja kas ma töötan/töötasin. Võttis aega, mis ta võttis, aga ma sain aru, et liiga palju ei tasu endast blogis rääkida, sest te ei kujuta ette kui fantastilisi jutte ma viimaste kuude jooksul enda kohta olen kuulnud ja seda teatud määral just tänu blogi persoonale. Inimesed siiski ei oska üht teisest eristada.

See selleks. Puhtalt mu enda (karu)teene.

Me oleme ametlikult jõudnud ikka, kus ma olen see nõme ema. Täpselt nii nagu mulle tundus noorena, et vaid minul on see kõige rangem ja kõige nõudlikum ema, kes kunagi ei teinud midagi lahedat nagu teiste vanemad, vaid oli selline “Maaja Kallast”, olen ma ise jõudnud täpselt sellesse samasse rolli.

Me olime üleeile Ida arenguvestlusel ja õpetaja kiitis teda, et nii tubli õpilane, hinded on head ja väga head, silmaring on lai ja ma lihtsalt pidin teda katkestama, küsima, et mis silmaringist me räägime, et kas ikka Idast, sest arenguvestlusele minnes oli minu enda üks murekohti just see, et minu arvates, see silmaring võiks olla palju laiem. Õpetaja ütles kenasti, et täiskasvanute viga ongi selles, et me eeldame ja kipume unustama, et viienda klassi õpilane on tegelikult ikkagi veel laps ja oma vanuse kohta on silmaring täiesti piisav. See oli see hetk, kus ma sain aru, et ma olen nõme. Nõme vanem.