Lugu sellest, kuidas ma teiste vanematega läbi ei saa

“Kas sa ei ole mõelnud, et võiksid Ussipesas laste üritusi korraldada? küsis mu sõbranna minult hiljuti. “Jah, ma olen sellele mõelnud, mulle meeldivad lapsed ja lasteüritused, aga on üks “aga” – ma ei saaks hakkama lastevanematega,” vastasin ma. Ma olen kuulnud nii palju lugusid helikopter-vanematest, ma olen kokku puutunud helikopter-vanematega ja lõppkokkuvõttes pean ma ütlema, et ma ei kipu teiste lastevanematega läbu saama. Mulle ei meeldi teised lapsevanemad.

Negatiivsed inimesed. Hala. Nii. Suur. Viha!

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ilmselt on ka minu blogi olnud kordi negatiivsem kui hetkel ja ma ise pole sellest arugi saanud, nii et ma natukene mõistan seda “paiskan kõik oma mõtted internetti üles, sest minu konto ja mul on õigus end välja elada” – suhtumist. Aga vaid natuke, sest avastasin ise paar kontot, mis mind oma negatiivsuses nii hulluks ajasid, et kõige lihtsam oli panna unfollow, sest päriselt see negatiivsus tappis ka läbi arvutiekraani. Nii et palun teilt vabandust, kui olen teid ka niimoodi hulluks ajanud.

Mu skandaalne raamat

Sellest on tegelikult isegi naljakas kirjutada, sest mingit raamatut ju ei ole isegi olemas, nii et ärge minge pealkirja õnge. Aga kohati tundub mulle siiski, et see raamat on salaja ja minu teadmata ilmunud, sest sellest on kuidagi teenimatult palju juttu ning ma saan ikka küsimusi ajakirjanikelt. Kuigi olen öelnud vist kolme või nelja erineva väljaande ajakirjanikele, et raamatut veel ei ole ning kindlasti ei ole see kellegi elulugu. Ei minu enda ega ka kellegi tuntud inimese elulugu. Seda viimast ei viitsiks ma isegi kirjutada, ma ei ole elulugude fänn ning kindlasti ei hakka ma kellegi ihukirjanikuks. Okei, ma valetan, ma fännan elulooraamatuid kui tegu on legendidega. Noored 30+ inimesed ei ole legendid ning ma julgen arvata, et nende elulugude seas on vaid mõni üksik pärl.

Issand jumal, need kaped ajavad mu hauda!

Loomulikult ei ole ma veel sellega ära harjunud, et mu suu nagu kondoome täis on topitud ja et marääkides susistan, küll aga pean ma tunnistama, et kapede suhu panemine ja ära võtmine on tunduvalt lihtsam kui ma esimese hooga kartsin. Lihtsalt paganama tüütu on. Või noh mitte isegi tüütu, aga kui teised näksivad pähkleid või kartulikrõpse või kui istud sünnipäevalauas ja tahaks näksida, siis see on välistatud, sest kapedega lihtsalt ei saa süüa ning iga ampsu pärast neid suust ära võtta, tagasi panna ei tundu mõtekas. Vastan kohe ka küsimusele, et küll ma ära harjun ja nendega sööma hakkan. Ei harju, sest need ei ole nagu tavalised breketid, mis on igal hambal eraldi, vaid plastikust kaared. Kas te olete püüdnud plastikust hammastega midagi katki hammustada? Mina nüüd olen. See on võimatu. Miks ma ei pannud breketeid on teine populaarne küsimus. Breketite ootejärjekorrad on 2+ aastat.

Lugu sellest, kuidas mu blogist ka kasu oli

Noh, kes on öelnud, et see blogimine on üks mõttetu tegevus? Nali teie kulul. Oli ikka täitsa palju kasu kui tulin mõttele vanaemale sünnipäevaks fotoraamat kinkida. Hea oli varnast igasugu vahvaid seiku ja pilte leida. Muidugi mu esialgne tekst oli fotoraamat kirjutada, aga nii nagu ikka ärkan ma tihti viimasel minutil ja selleks ei jäänud lihtsalt aega. Eks see fotoraamatki sai natuke üle jala tehtud ehk viimasel sekundil, jumal tänatud, et Picture Happy (not sponsored) tuli appi ja kiirtellimusena töö ära tegi. Sellest postitusest leiategi vaid trobikonna vanaema pilte ja lõbusaid seiku, mis raamatusse said pandud. Mõned ajasid täitsa muigama. Näiteks eile sai päris palju veini joodud ja kui me poleks pidanud kella pealt Dexterile järgi minema, oleks vanaema jälle saanud öelda “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha” nii nagu aastaid tagasi.

Kui on midagi, mida ma ei kannata, siis see on ootamine

Marek ütleb, et tema ei lähe enam minuga restorani, sest ta teab, et 50/60 on võimalus, et ma lähen oodates närvi. Mina ütleks, et ta teeb mulle liiga, ma lähen närvi vaid siis kui ma olen perega söömas ja kahele tuuakse toit lauda ning mina pean ootama. Ja ma ei pea silmas mingit paari minutit, mille ma loomulikult ära kannatan, aga kui teistel on toit juba peaaegu söödud ja ma ikka ootan, siis mul läheb tuju ära, sest siis see ei ole enam koossöömine. Mäletate kui ma Haapsalus Müüriääre kohvikus vihastasin, sest keegi ei märganud, et ma lauas istun, kuigi ma käisin juba ka leti ääres küsimas, et kas pean letist tellima, aga ootasin ikka edasi, kuniks lõpuks vihast puhisedes läksin uuesti leti juurde, et uurida, kas ma saan menüü või mitte. “Pole nüüd vaja kurjustada,” sain ma vastuseks, “me ei pannud teid tähele.” Nagu mis vabandus see on? Õues oli samal ajal teenindada veel vaid üks laud. Te ei pannud oma klienti tähele ja lasite mul lihtsalt pool tundi niisama oodata. Siis ma lähen kurjaks.

Lugu sellest, kuidas “Harry Potter” mind hulluks ajas

Võimalik, et ma olen ainus Harry Potteri fänn, kes on näinud kõiki filme kümneid kordi ja ei väsi neist ikka, aga ei ole lugenud ühtegi raamatut. Mhm, ma tean, et see kõlab uskumatult ja ma kogu aeg võtan end kokku, et homme hakkan lugema, aga sellest homsest on saanud juba mitukümmend aastat. Kuna see «Potter» välja tuligi? Oli 20 aastat tagasi,eks? Igatahes filme ma armastan ja on üsna suur tõenäosus, et raamatud meeldivad mulle veel rohkem. Kipub olema nii, et raamatud on ikka paremad kui nende järgi tehtud filmid. Filmidega ei anna kõiki nüansse ja sügavust mu meelest edasi anda. Isegi «The Help» mis mu meelest on fantastiline film ja üks mu lemmikuid, on raamatuna ikka kordi sügavam ja liigutavam. Arusaadav, et filmi ei saa kõiki nüansse panna – pikk see film siis olema peaks? Kui ma viimast korda «Harry Potterit» vaatasin (nüüd kui Kanal2 neid näitas jälle) jäin ma nii tihti mõtlema, et aga kuidas see või too hetk on raamatus kirja pandud, kuidas kirjanik need tegevused sõnadesse paneb.

Hellad hambad ja söömata jäänud pitsatükk

Peale õhtusööki läksin ma vannituppa oma kapesid suhu paigaldama. See osa on lihtne. Kõige keerulisem on nende elastikute kinnitamine, see võttis tibake aega, natuke pidin kodulehelt pilte vaatama, et aru saada, kuhu need ülemiste kapede puhul kinnituvad. No oli ikka pusimist, aga sain hakkama. Vannitoast tagasi tulles möödusin köögisaarel taldrikule alles jäänud pitsalõigust. Mul on komme näksida. Tahtsin ka seekord seda teha, aga siis tuli meelde, et ei saa ju. Sinna see minust jäi. Paar tundi hiljem läks Marek kööki. “Ahh, aga mulle meeldib see,” lausus ta rahulolevalt pitsalõiku vaadates, “muidu oleks siin näritud tükk juba ammu, aga nüüd ma saan selle pitsalõigu panna kenasti külmkappi ja selle hommikuks süüa.” Nali on tema kulul, sest hommikul sõin ma ikka selle ise ära, ta oli unustanud selle kappi.

Lugu sellest, kuidas ma ma kapinupu otsa komistasin ja mul hambaid saeti

Nagu te Facebookist juba teate sain ma täna öösel peksa. Ja mitte vähe. Ärkasin selle peale, et peast käis jube valu läbi, silmadest hakkas midagi jooksma ja ümberringi käis kohutav kassisisin. Ehk siis ma sain kasside käest peksa või pigem sattusin nende kahe sõja vahele oma imeilusa näolapiga. Või variant on ka see, et Max ikkagi haudus kättemaksu mulle, et ma teda teist korda kastreerima tahtsin viia ning Elli oli süütu kannataja ja peksa pidingi mina saama. Oli kuidas oli, mu esimene mõte oli, et mul on silm peast läinud ja ma ei tee üldse nalja, sest lisaks teravale valule tundsin ma ka üht nõelteravat küünt oma silmas. Kui ma järgmisel hetkel ikkagi mõlema silmaga näha sain, veendusin ma, et see, mis mul näos niriseb, on kõigest (???) veri. Peksin kassid laiali, vandusin vene keeles (vat kui palju me keelt oskame sellises olukorras) ning tormasin alla, et midagi külma peale panna näole. Vaatasin peeglist uuesti üle, et kas silm on alles. Oli. Kobistasin oma külma spinatipakiga Ida tuppa, haarasin sinna kaasa Maxi ja jätsin Elli Ida ning Mareki juurde. Max magas mul jalgades terve öö nagu poleks midagi olnud. Elli tegi ilmselt sama. Vaid mina vähkresin üleval, valutasin silma, sättisin külma spinatit endale silma peale ning vandusin, et olin Ida toast paksud kardinad ära võtnud – kuu sillerdas otse silma sisse. Selle silma sisse, millega ma nägin.

Lugu sellest, kuidas ka minu kulmud ära rikuti

Tundub, et kulme rikutakse ilusalongides viimasel ajal lausa pidevalt ja mitte vaid Tartus, aga ka Tallinnas, sest sellised nägid minu kulmud välja veel paar tundi tagasi. Täpselt samasugused nagu eilse ja tänase päeva kõige kuulsamad kulmud Tartust Tsikiita ilusalongist. Kes veel ei tea, millest juttu, siis eile postitati Facebooki üks rikutud kulmupaar. Läbi jagamiste (viimati nägin, et seda oli tehtud 441 korda) jõudis see ka minu vaatevälja. Esimese hooga olin ka mina šokis. Kas tõepoolest pakutakse kusagil salongis sellist teenust? Siis aga hakkasin mõtlema, et kas mu enda kulmud ei näe ka kulmude värvimise ajal korraks sarnased välja ja nagu tellitult sain ma sellele täna kinnitust ehk käisin kulmuhoolduses ning mu kulmud nägidki välja samasugused nagu kuulsad Tartu kulmud.