Marcus&Martinus palavik

Veidi üle kahe aasta tagasi hakkas meie majas aina enam kostma sõnapaar Marcus & Martinus. Ma ei saanud aru, kust see tuli, mis see oli ja miks. Keegi siis ütles mulle, et nad esindasid ühel aastal Rootsit Eurovisioonil. Ma küll olen suur euroka vaataja, aga üldse ei mäletanud. Hea küll, kuulasin lugu. Tõesti täitsa hea. Kes ei tea, siis lugu oli “Unforgettable”. Aga see polnud veel kõik. Ida, keda ma olin püüdnud multikate ja audioraamatutega ikka norra keele lainel hoida ja selles feilinud, laulis korraga puhtas norra keeles. “Elektrisk”. Tore, aga täielik müstika. Igatahes aina enam saadeti mulle kontsertide linke ja ühel õhtul ma siis mõtlesin, et vaatan, mis need piletid maksavad ja kus kontserdid toimuvad. Enne kui isegi aru sain, olin ma ostnud meile Idaga kontserdipiletid Berliini. Kui neid Idale näitasin, sain vähemalt kaks päeva tunda, mida tähendab olla “maailma parim ema”.

Berliini kontserdile läksin ma nii, et teadsin kaht lugu, aga sain korraga aru, et sain osa millestki suuremast. Ida mangus, et me läheksime järjekorda tunde varem, kuid meie hotell oli kontserdikohast reaalselt paarsada meetrit ja ma ei saanud aru, miks me seda tegema peaksime. Kui mulle siis hiljem etteheitvalt näidati videot, kuidas artist oli tulnud järjekorras seisnud fännidega suhtlema ja laulma ja pilte tegema, sain ma aru, et ma ei saa lihtsalt millestki aru. Aga isegi kui me ei läinud kohale tunde varem õnnestus meil kuidagi saada kohad esiritta. Mõistsin, et liikuda enam ei tohi, sest ega seal mingit sõbralikku kohahoidmist küll polnud. Meie kõrvale sattus üks ema oma Idavanuse lapsega, kes ohkas, et isver, kuidas tahaks üht õlut, aga ära ei saa ka minna. Lubasin, et olen ta lapsele turvamees kuniks ta endale jooki läheb ostma. Lõpuks läks nii, et ta tõi jooke nii endale kui mulle veel mitmeid kordi kontserdi vältel. Samal ajal kui tüdrukud fännasid ja meie õppisime fännama, saime me omavahel ka tuttavaks. Nemad olid tulnud Serbiast, meil kuidagi klappis nii hästi, et vahetasime ka kontakte ning plaanisime koos Sloveeniasse (vist oli) kontserdile minna, aga lennupiletite hinnad panid sellele plaanile piduri. Neile küllamineku plaan on mul aga ikka to do listis. Ööbimiskoht, mida nad peavad on nunnu ja inimesed olid nii toredad, et miks mitte. Äärmiselt tore õhtu oli ja mul oli hea meel, et olime vist Idaga ühise hobi leinud. Ema-tütre asja. Sest kuigi ma kontserdile läksin veidi eelarvamusega tulin ma kontserdilt ära positiivsete emotsioonidega ning hakkasin edasi vaatama, kuhu veel soodsalt saaks kontserdile minna. Kahjuks jäi see plaan teostamata, sest osad sobivad sihtkohad olid juba välja müüdud ja teistesse olid lennupiletid liiga kallid või kattusid kuupäevad meie perereisiga.

Igatahes Berliini kontsert oli äge. Peale kontserti hängisin Idaga veidi veel seal kontserdipaigas, et ehk tulevad need poisid veel välja. Ei tulnud. Selle asemel aga pakuti mulle kaks korda narkootikume. Ma olevat välja näinud nagu “vajan veidi turgutust”. Kontserdipaikadest oli see üks omamoodi kant. Ma alguses kui raudteejaamast hotelli poole jalutasime, mõtlesin, et oleme vale aadressi pannud, aga ei, oligi selline “boheemlaslik” kant. Üksi last sinna öisel ajal ei lubaks. Enne kui ta 45 on;)

Järgmiseks kontserdiks oli Helsingi kontsert eelmisel aastal. Ei jäta ju minemata kui nii lähedal. Mulle endale oleks küll meeldinud rohkem paar Rootsi kontserti, aga jälle lõin kulusid üht ja teistpidi kokku ning Helsingi oma tundus nii palju loogilisem. Sellest kontserdist mul endal midagi rääkida pole, sest ootamatu koondamisteade viis mu just läbipõlemisest taastunud keha päev enne kontserti hoopis haiglasse. Kuidas laps kaua oodatud kontserdile ikka saada viimasel hetkel? Uurisin ühelt ja teiselt sõbrannalt, kas nad saaksid aidata hädast välja. Suvine aeg, kõigil olid loomulikult juba oma plaanid tehtud. Marekil oli samuti mingi oluline tööasi. Ei jäänud mu emal muud üle kui hilisõhtul Tallinnasse sõita ja järgmisel varahommikul Helsingisse minna. See mure sai lahendatud, aga eks see ootamatu haiglasse sattumine ehmatas meid kõiki ja mäletan, kuidas Ida veel õhtul helistas mulle, et tema ei lähe, sest mina olen haiglas. Lõpuks õnnestus mul teda veenda, et minuga on kõik korras, leida loogiline vastus küsimusele, aga miks sa siis haiglasse pidid jääma ning et ta ei saa mind kuidagi aidata kui kodus muretseb. Enne kontserti olin ma jälle saanud tuttavaks ühe emaga, kes oma tütrega sinna oli minemas ja nii palju kui ma aru sain oli tüdrukutel äge kontserdi kogemus. Emme otsustas Ida ja teised saata vaid väravani, kuigi minu pilet jäi ju üle ja pärast ütles, et kahetses. Nende poppkaksikute lugudes on midagi, mis kaasa haarab ka need, kes varem pole nende lugusid kuulnud.

Eelmise aasta jõuludeks tõi jõuluvana Idale Marcus&Martinuse Oslo kontserdi piletid. Jälle kord oleksin ma tegelikult eelistanud Rootsit, kuid samal ajal pidime me Mareki ja Mesidega minema Armeeniasse, nii et master plan oli Oslo kontserdil ära käia, mina lendan järgmisel päeval Riiga ning sealt edasi Jerevani kohe, teised tulevad hilisema lennuga tagasi. Air Baltic hiljem muidugi tühistas meie lennu ja Armeenia reis jäi ära, nii et oleksime saanud ka Stockholmi minna, kuid oleme ausad – andke mulle põhjus Oslosse minna ja ma lähen. Paus oligi juba liiga suur olnud ning kerge Norra igatsus juba peal. Seekord tulid meiega kaasa ka emme, mu õde ja tema lapsed, nii et oli selline 2in1: perereis ja kontserdireis.

Oslo kontsert oli päriselt võimas. Kui muidu on kontserdid olnud pisemates kohtades, kuhu mahub ehk paar tuhat inimest, siis Oslo kontsert toimus Unity Arenal, kus kontserdikülastajaid oli ca 11 000. Võrreldes teiste kontsertidega oli see nagu öö ja päev. Päris ausalt ütlen, et nautisin kontserti ilmselt pea sama palju kui Ida. Loomulikult mängis rolli ka see, et suurem osa lauludest on ka mulle pähe kulunud, need on vabatahtlikult mu playlistis ning rohkem kui mujal oli norrakeelseid lugusid. Võib- olla ma valetan, aga mul on kuidagi meeles, et ka see lugu tuli seal esitamisele? Vabalt võib olla muidugi, et see tuli hiljem ning on lihtsalt mu Spotify playlistis. On sellega kuidas on, aga nüüd kui ma nende muusika ja loomulikult ka elulooga olen rohkem kursis, siis hästi huvitav on kuulata, kuidas muusika ja ka sõnumid on muutunud. Näiteks mu teine hetke lemmiklugu räägib sellest, kuidas suurlinna tuledest on veidike kõrini ja tahaks kodus lihtsalt rattaga poodi sõita ning jäätist osta. Kuidagi nunnu on ja mu meelest see natukene ka võtab kokku selle, miks nad ilmselt nii populaarsed on. Nad on jätkuvalt humble (ma tõesti ei oska eesti keeles vastet leida sellele sõnale) oma kuulsuse juures. Võib-olla see on mingi norra värk. Vaatame kasvõi Haalandit, eks. Ja see siiras olek mõjub. Viimane singel, mis mulle esimese hooga üldse muljet ei avaldanud, sai mu jaoks hoopis teise tähenduse kui sõnu hakkasin kuulama. Kui sa oled rambivalguses olnud sellest ajast kui oled 12aastane, siis ilmselt on kõrini küll juba sellest, et igaüks viskab sama vana nalja, et te polegi 12 vä? Natuke kumab nendest laulusõnadest minu jaoks läbi tüdimust kogu sellest melust, kuid samas on nendes lugudes hästi palju siirust. Norra kontsert oli ka kokkuvõttes kuidagi eriliselt siiras ja kodune, suur(ejooneline), aga siiski kodune kui see üldse loogiline tundub.

Oslo kontsert oli kindlasti mu enda lemmik. Me ikka käisime ka kontserdipäeval Universali kontori pop-up poes merchi ostmas, saime teada, et artist ööbis meiega samas hotellis – olime liiga väsinud, et fuajees igaks juhuks passida nagu paljud fännid tegid ja lihtsalt oligi tore reis. Ma iga kell läheks Oslo kontserdile uuesti/veel.

Mitte väga palju hiljem tuli uudis, et Marcus & Martinus esinevad augustis ka Eestis. Mulle loeti sõnad peale, et ma TÄPSELT sel hetkel kui piletimüük avatakse oleksin online ja TÄPSELT seda ma ka tegin. Piletid said ostetud ja järgnesid kuud, mil meie majas ei kuulnud me enam midagi peale Marcuse ja Martinuse nime. Toa seinad kattusid plakatitega, laulusõnadega, igalt poolt telliti kõikvõimalikku merchi ja tehti suurejoonelisi plaane, kuidas juba varahommikul minnakse järjekorda seisma, sest siia kontserdile on vaja saada esirea kohad maksku, mis maksab. Plaaniti lausa ööbima minna Helitehase ette, aga sellele plaanile tõmbasin ma kindlalt pidurit ning õnneks tegi sama ka korraldaja.

Ja siis mõned nädalad enne kontserti murdis Ida oma sääreluu. Algas stress. Vähemalt minu jaoks. Sellest aga juba järgmises postituses.

Millal sina viimati Vilniuses käisid?

Mina pean ausalt tunnistama, et päriselt Vilniust külastamas käisin ma rohkem kui 20 aastat tagasi, võib olla isegi rohkem, millalgi kooliajal. Läbi olen ma siit mõned korrad ikka elus sõitnud, aga Vilnius on minu jaoks olnud sihtkoht, mille peale ma pole kunagi mõelnud. Rohkem ütleb see muidugi minu kui Vilniuse kohta. Kuigi Skyscanneri leht on mulle Vilniusse kordi ja kordi pakkunud soodsaid lennupileteid.* Lühidalt võin öelda, et see linn rokkis mul sokid jalast ära ning pani endasse armuma juba esimese kahe tunni jooksul, mil ma isegi ei olnud jõudnud meie hotellist kaugemale kui paar tänavat. Ma lihtsalt ahmisin linna enda sisse nagu oleks esimest korda välismaale sattunud.

Juba esimene pisikene kõrvatänav võttis meid vastu põnevate poekeste ja kohvikutega. Sisehoovidesse pilku visates jäi mulje nagu oleks selles linnas kaks erinevat linna. Linn kihab ja on täis mõnusat suminat, inimesed naudivad välikohvikutes kooki ja kohvi, klaasikest veini, autod vuravad edasi-tagasi, turistid, kohalikud, melu. Ja siis avad mõne sisehoovi väravad ja astud sisse täielikku vaikellu. Suured lopsakad lillepõõsad, nöörile kuivama pandud pesu, omavahel vaikselt jutustavad naabrid, täielik vaikus. See mõnus kontrast vaikuse, rahu ja linnasumina vahel ilmselt mind ka kõige enam võlus.

Kui sõnamäng müüb, aga visuaal põletab

Rannarootsi uus grillliha reklaam on viimaste päevade jooksul tekitanud sotsiaalmeedias erakordselt tulise arutelu. Harva juhtub, et ühe lihatoodete reklaami alla koguneb sadu kommentaare, ähvardusi boikotiks, üleskutseid toodet rohkem osta, viiteid reklaamiseadusele ning isegi pöördumisi erinevate riigiasutuste poole.See tähendab ühte: reklaam ei jätnud kedagi ükskõikseks.

Minu esimene reaktsioon oli pigem positiivne. Ausalt öeldes ei saanud ma kohe arugi, millest täpselt jutt käib. Alles mõne hetke pärast jõudis kohale sõna “sibul” kahetähenduslikkus. Ja just selles peitus reklaami tugevus. Sõnamäng oli terav, meeldejääv ja piisavalt nutikas, et panna inimene hetkeks peatuma.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale – teine päev

Teisel päeval uuesti Uneallikale sõites, et oma reisikaaslane sealt peale võtta, sõidan ma mööda kõige kaunimatest moonipõldudest, on veel varajane hommik, aga temperatuur on juba üle 20 kraadi ja käes on tõeline Eestimaa suvi. “Infrapunasaunaauto” kütab end vaikselt üles, kuid see ei morjenda mind grammivõrdki, selline see suvi olema peabki. Niikuinii asendub see varsti jälle vihmaga, mõtlen ma omaette ehteestlaslikult pessimistlikult ja kavatsen nautida iga võimalikku minutit sellest leitsakust.

Üsna ootamatult tuleb autoraadiost A-Ha hittlaul aastast 2000 ja “Minor Earth, Major Sky” viib mind mõtetes tagasi ühele teisele roadtripile. Mul oli just Lillehammeris kool läbi saanud ja emme ning onu tulid mulle autoga järgi, sest aastaga oli mul nii palju kola tekkinud (mida ju maha jätta ei saanud, kõik oli vajalik!) ja see oli üks vinge autoreis – Haugenis jõulude tähistamine keset suve, väike vahepeatus Oxelösundis, kõik need naljad ja hetked, mis mul siiani meeles on. Jah, võib vist öelda, et see vanderselli veri voolab meie suguvõsas.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale

Naljaga pooleks olen ma alati öelnud, et minu sees elab üks vanderselli hing, sest pole midagi toredamat kui seigelda ja avastada uusi paiku. Milleks minna otse kui saab ka ringiga, ütlen ma alati ja nii olen ma Oslost koju Tallinnasse sõitnud läbi Kopenhaageni, sest miks ka mitte.  Kuuetunnine autosõit otse Stockholmi osutus kahepäevaseks Taani-Rootsi ringreisiks.

„Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal,» ütleb ju  vandersellide hümngi, aga siinkohal ütlen ma, et teinekord ei pea oma õue alt üldse kaugemale minema, et oleks seiklust. Sest see oma õu pakub ääretult palju avastamist ja rõõmu. Napi paari kuu jooksul, mil olen Lääne-Harju vallaga rohkem seotud olnud, olen ma osalenud erinevates töötubades, avastanud second-hand poode, mis oma valikuga teevad pealinna butiikidele silmad ette, käinud kunstinäitustel, osalenud laatadel, kuulanud head muusikat, söönud gurmeetoitu, maitsnud kohalikku siidrit ja tigedat tikrikastet, jalutanud metsaradadel-rannas ning teinud peatusi kohtades, mida ma varem isegi ei teadnud. Teadlikult olen ma valinud töölt koju sõitmiseks erinevad kõrvalteed, autoraadios taustaks Arvo Pärdi muusika kellakõlaline vaikus. Ma olen aru saanud, et teekond läbi Lääne-Harju valla on nagu pärlitest koosnev kee. 

Vanad retseptivihikud

See ei olnud ju ammu kui ma Harjumaa muuseumi avastasin ja sellest vaimustuse sattusin. Alles kuu aega tagasi jõudsin esimest korda sinna ja hea meel, et otsustasin minna. Tookord jäi mulle sealt meelde ühe vestlusringi reklaam ja eile kui ma koristamisega alustamise asemel Facebookis scrollisin, tuletas ürituste kalender mulle meelde, et poole tunni pärast on too sama vestlusring, kus Pille Petersoo räägib sellest, mida vanad retseptivihikud räägivad, algamas.

Mõeldud-mõeldud. Tõmbasin kiiruga koduriided selga, viskasin pesemata ja kammimata juuksed krunni, haarasin oma uue heegelkotikese ja minekut, Mulle meeldivad vana aja lood ja olin üsna kindel, et need vanad retseptivihikud räägivad põnevaid lugusid. Tädi Helju oma räägiks ka. Kõik need “Vaata kööki” saatest kirjutatud retseptid, ühe sõbranna parim õunakook, teise sõbranna parimad kurgid. Ma tean, et mul on see punane retseptimärkmik alles, aga tont seda teab, kus täpselt. Tuleks üles otsida, sest etteruttavalt võin öelda, et ma sain eilsest vestlusringist omajagu inspiratsiooni. Muide, Harjumaa muuseum otsib praegu ka Harjumaaga seotud toidulugusid ja retsepte. Kui sul on mõni lugu või retsept jagada, siis saatke neile. Minul endal on jagada vaid Lõuna-Eesti ja Rootsi/Norra toidulugusid.

Siis kui suved olid Satumaised

Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.

Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.

Üks Eveliis. Kaks blogi.

Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.

See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.

Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?

Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.

Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).

Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.

Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.

Rummu: vangla ja karjäär

Eks ma olen oma kodukanti omajagu avastanud – mus on ju see vanderselli veri, mis aeg-ajalt paneb tundma, et peaks lihtsalt kuhugi teele asuma, võtma suuna ja vaatama, mis teele jääb. Nii avastasin ma näiteks aastaid tagasi Rummu. Esmapilgul tundub see oma ajaloo tõttu üsna tume paik, aga tegelikult… kuidas seda nüüd öelda..ei saa just väita, et see oleks helge kant, kuid kindlasti ei ole see ka sünge ja hirmus. Pigem hoopis avastamist väärt. (Kõrvalepõige: Mäletate, et Rummus asub ka üks neist second hand poodidest, millest ma Insatgramis olen rääkinud)

Murru vanglat ja karjääri olen ma korduvalt taasavastanud. Matkamas olen seal käinud mitmel korral ja igal aastaajal – iga kord on karjäär end mulle uuest küljest avanud. Alles 2022. aastal sain seal SUPitamise maitse suhu ja avastasin, et see on vist ainus sportlik tegevus, mis mulle päriselt meeldib (kui nüüd mitte arvestada seda kogemust Dubais lainetusega, nii et sain teada, et mul on käte asemel makaronid). Vanglatuuril olen samuti paar korda käinud, viimati alles sel nädalal.

Elu on õpetanud, et kõike ei saa kontrollida, küll aga saan teha otsuseid, mis annavad mulle kindlustunde

Ma pean ausalt ütlema, et elukindlustus ei olnud asi, millele ma varem mõtlesin. See tundus kuidagi kauge teema. Midagi sellist, millega tegeletakse “kunagi hiljem”, mitte siis, kui elu on täies hoos. Kuni elu ise tõi hetked, mis panid mind peatuma.

Eelmisel aastal tabas mind tõsine terviserike. Selline, mille puhul ma täna oma haiguslugu lugedes mõtlen siiani, et kas see olin tõesti mina. Kiirabi, teadmatus, pidev tunne, et keha ei tee enam koostööd. Ja paratamatult tekib siis ka mõte kui kiiresti võib kõik muutuda.Kui olin justkui hakanud taastuma, tuli järgmine löök. Koondamine. See hetk, kus lisaks tervisele kaob ka tööalane kindlus. Ja sa tunned, kuidas pinnas su jalgade all muutub jälle ebakindlaks. Ja siis, justkui elu tahtnuks veel midagi õpetada, jääb ikka väga eredalt meelde olukord Dubais, kui sõja tõttu ei olnud võimalik kohe ära tulla. Paanikahoog, rohud lõppemas, ja see tunne, et kontroll puudub täielikult. Sellised hetked panevad väga selgelt paika prioriteedid. Kõigi nende kogemuste juures tekkis mul üks mõte, mis on minuga siiani: Elu on õpetanud, et kõike ei saa kontrollida. Küll aga saan teha otsuseid, mis annavad mulle kindlustunde, et minu lähedased on hoitud ka siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.

Just see viis mind elukindlustuseni. Ma ei teinud seda hirmust, ma tegin selle rahu pärast. Sest tegelikult ei anna kindlustus meile garantiid, et midagi ei juhtu. Ta annab hoopis teadmise, et kui midagi juhtub, ei kuku kõik korraga kokku.

Kui ma hakkasin lahendusi vaatama, jäi mulle silma Lyfery, arvutasin oma elustiiliskoori välja, sain ka pakkumise, kuid esimese hooga jätsin kõik jälle sinnapaika. Kuidagi jälle tuli miskit vahele, midagi tähtsamat (irooniline, kas pole, et midagi tunub tähtsam kui elu?), aga ühel kenal päeval nad helistasid mulle ise, küsisid, et miks ma pooleli jätsin ja üks jutt viis teiseni ning sellest sündis koostöö. Sellest koostööst ma siin räägingi.

Lyfery ei ole lihtsalt kindlustusplatvorm. Nad lähenevad kogu teemale elustiili kaudu. See tähendab, et sind ei hinnata ainult vanuse või statistika järgi, vaid vaadatakse ka seda, kuidas sa elad, milliseid valikuid teed ja kuidas saad ise oma tervist parandada. Mulle see mõte väga meeldis. Mitte keegi ei taha olla lihtsalt number tabelis. Ja Lyfery puhul tekib tunne, et sul on päriselt roll selles, kuidas sinu kindlustus kujuneb.

Sisuliselt koondub kõik kolme väga olulise kaitse ümber. Elukindlustus ise loob rahalise turvavõrgu sinu lähedastele – olukorraks, kus sind enam ei ole. See mõte ei ole kunagi kerge, aga samas on see üks suurimaid vastutuse vorme. Teadmine, et sinu inimesed saavad vajadusel tuge, annab mingi seletamatu rahu.

Teiseks on olemas töövõime kaotuse kaitse. Ja see on ausalt see koht, mille peale ma varem ei mõelnud. Sest me kipume mõtlema äärmustes, kas kõik on hästi või kõige hullem on juhtunud. Aga elu on vahepeal. Vahel juhtub nii, et sa oled olemas, aga ei saa enam töötada. Ja siis kaob sissetulek, kuid elu kulud ei kao. Sellises olukorras on rahaline tugi midagi, mis võib päriselt aidata jalad alla saada.

Kolmas osa on kriitiliste haiguste kaitse. Kui tuleb raske diagnoos, muutub kõik hetkega. Siis ei ole küsimus ainult tervises, vaid ka selles, kuidas igapäevane elu edasi toimib. See, et sul on võimalus saada rahalist tuge ja ise otsustada, kuidas seda kasutada, olgu see ravi, taastumine või lihtsalt aja võtmine, on tohutult oluline. Mulle meeldib ka see, et see kaitse laieneb osaliselt ka lastele. Sest kui oled lapsevanem, siis mõtled paratamatult ka nende peale.

Lisaks ei piirdu Lyfery ainult kindlustusega. Neil on ka partnerpakkumised, mis on seotud tervise ja heaoluga. Ehk siis see ei ole ainult kaitse halbade stsenaariumite jaoks, vaid ka tugi selleks, et igapäevaelus paremini hakkama saada.

Kui sa tahad lihtsalt tunnetada, kus sa täna oled, siis saad väga lihtsalt alustada oma elustiiliskoori vaatamisest. See on selline huvitav peegeldus, mis paneb korraks mõtlema oma harjumuste peale. Ja kui otsustad edasi liikuda, siis väikese boonusena on võimalik kasutada ka koodi eveliiskund-zujev, millega saad esimese kuumakse tasuta.

Ma tean, et paljudel on arusaamatu hirm testamentide ja elukindlustuste ees, et see on justkui halb enne. Eks minagi olen kunagi nii mõelnud. Aga tegelikult oleme nüüd täiskasvanud – see ei ole teema, mis peaks olema ebamugav või raske, vaid lihtsalt osa vastutustundlikust elust. Sest vastutustunne ei tähenda pidevat muretsemist. See tähendab seda, et sa tead, et oled olulised asjad läbi mõelnud. Ja et mis iganes elu toob, oled sina ja sinu lähedased võimalikult hästi hoitud. See teadmine on tegelikult hindamatu. 💛

Igatahes alustada võid sellest, et arvutad siin oma elustiiliskoori. Siis vaatad edasi, kas kõnetab ja võrdled teiste pakkujatega ning kui otsustad lepingu sõlmida, siis jäta meelde, et kood eveliiskund-zujev annab esimese kuumakse tasuta.