“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Mulle nii “meeldib” kui saad kehva teenuse või praaktoote osaliseks ja siis sulle pakutakse kõige naeruväärsemat kompensatsiooni. Enne kui ma asjani jõuan, tuleb mulle meelde, et mõnda aega tagasi pidin ma tellima nimelisi tasse. Tundub kõige lihtsam tegevus, eks? Ma vist kirjutasin ka sellest kui ma eksi. Kõigi nende äparduste juures sain ma näiteks kaks ühenimelist tassi ja puudu jäi just see tass, mida oli vaja täpselt selleks päevaks. Nö allahindluseks, et olin nende tassidega pea paar kuud edasi tagasi jooksnud ja saanud pidevalt vale toote, pluss siis ka ühe toote, mida ma ei soovinud, sain ma suuremeelse pakkumise – “me selle topelt tehtud tassi eest siis raha ei küsi”. No s**t!
Aga noh tegu oli “kõigest” tassidega ja las siis olla. Lõppkokkuvõttes sain ma ju kõik kätte ja õigesti, lihtsalt mu närvid ja kannatus olid juba otsa saamas. Teine lugu, mis mind ikka veel pahaseks ajab, on palju hullem ja nende suuremeelne allahindlus on lausa selline, et tekib tahtmine sealt uuesti tellida. NOT!
Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.
Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.
Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.
Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.
Foto: Tartu Kunstimuuseum
Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.
Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.
Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.
Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.
Mõni kohtumine muudab maailma. Kui Hannes Rüütel eelmisel aastal Oiul oma esimest ehtekollektsiooni tutvustas ei olnud ma ainus, kel silmanurka pisar tuli. Sest see ei olnud lihtsalt kollektsioon, vaid lugu. Vähe on minu arvates Eestis disainereid, kes oskavad lugu rääkida ja läbi selle oma rõivad ja ehted elama panna. Nii et see poeks südamesse, haaraks sooja embusesse ja paneks armuma. Nii nagu sa kunagi varem ei ole armunud ühte nokamütsi, kaelakeesse, t-särki.
Hannes Rüütel räägib lugu. Ja see eristabki teda paljudest teistest. Lisaks disaineri enda nakatav rõõmsameelsus, positiivsus ja optimism. Tunnistan ausalt, et kui keegi on pannud mind tundma, et tahaks ise ka olla parem inimene, siis on see just Hannes Rüütel. Tema enda headus ja soojus kandub edasi igasse tema disainitud rõivasse ning kui muidu oleme me muinasjuttudest lugenud, kuidas kangasse päikest kootakse, siis Hannes teeb seda ka päriselt.
Kaisa Kuusnõmm on suutnud panna (m)emmed kihama, sest kandis spaas paljastavat trikood ja see võis olla lastele ja/või lastevanematele häiriv ning keegi (vist) kaebas, et nii pole ikka sünnis käia. Pean ausalt ütlema kolme asja: 1) kui mul oleks keha nagu Kaisal, siis ma käiks ka tööl sellises trikoos (ja kaotaks suure tõenäosusega töö;) 2) iga kriitika taga ei ole alati kadedus ja 3) mina ise olen ka üks selline (m)emme, kes leiab, et spaad ei peaks olema üleseksualiseeritud ja pööritab veidi silmi küll kui keegi liiga alasti spaas on.
Sest mu meelest on iga asja jaoks aeg ja koht. Ma pakkisin just kohvrisse läbipaistva pluusi ja liibuva kleidi, aga ma ju ei pane neid tööle selga, nii nagu ma ei kannaks väga avara dekolteega pluusi kontoris. See lihtsalt ei sobi. Sama leian ma spaade kohta, et see ei ole päris see koht küs nöörbikiine ja paljastavaid trikoosid kanda ja see grammivõrdki ei tähenda, et naine peaks kohe endale burka või kalipso selga tõmbama, on ka vahepealseid variante. Aga rannas? Rand on minu jaoks väheke teine tera. Ma ei oskagi seda seletada täpselt, miks, aga kuidagi mulle tundub, et spaa (kui see pole 18+) on selline pereasutus, natuke nagu lõbustuspark ja ma ei tea, kas need on täpselt need kohad, kus alastuda. Ei ole siin taga ei kadedust, hirmu, et mees vaatab ilusat naist ega ebakindlust oma keha suhtes. Lihtsalt aeg ja koht. Nii lihtne see ongi.
Täitsa jabur värk. Või peaks ütlema – tagurpidi manfesteerimine? Ehk siis kui me sinna Dubaisse lõksu jäime, oli meil mõlemal Marekiga tunne, et ülde ei taha enam mõnda aega reisida. Aga ees oli juba ootamas paar reisi ja kui mõlemad ütlesime, et Armeenia jätame küll ära, siis ma tegelikult saan isegi aru, et inimesed ütlesid, et ah, mis te plärate, aega läheb mööda, küll ümber mõtlete.
Nii ja naa. Kui ma mõtlesin sellele KUI äge Armeenias oli ja KUI äge seal ilmselt saaks olema ka neljakesi, siis ma tõesti mõtlesin ümber ja pigem tahtsin sinna minna. Üks põhjus oli muidugi selles, et lennupiletid olid ju olemas. Lennupileteid juba raisku ei lase. Marek samas oli vägagi kahe vahel ja pigem oleks ka lennupiletid raisku lasnud. Eks ta lõppkokkuvõttes loomulikult oleks tulnud, sest happy wife, happy life, aga…
See pealkiri ei ole click bait, vaid tegelikkus. Ma üldiselt suhtun igasugustesse haigla lugudesse teatava reserveeringuga, sest osaliselt on lood ka ülepaisutatud. Näiteks kui ma augustis olin haiglas, siis oli minuga ühes palatis ka üks tegelikult imearmas vanamemm, aga kahjuks tõesti dementne ning iga kord kui õed ja arst püüdsid talle selgitada, miks ta ei või liikuda ja muud sellist, siis ta lihtsalt sõimas kõiki ja karjus, et teda pekstakse ja ahistatakse. Kui ma oleksin tema tütar või lapselaps ja oleks pärast temalt seda kuulnud, siis muidugi oleksin ma vanamemme uskunud. Haiglat alusetult süüdistanud. Niipidi lugusid on ka omajagu.
Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et haiglates probleeme ei ole. Vastupidi. Muidugi on. Ma ju ise nüüd toongi teistpidise näite. Minu tuttav sattus haiglasse põletikuga ja tagasi koju tuli diagnoosiga, et on ajukahjustusega, ei liigu, ei räägi, ei saa millestki aru. Võiks ju uskuda, et juhtuski midagi, et on halvatud ja ajukahjustusega, ainult et… Ma ise nägin teda liikumas ja rääkimas.
Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.
Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?
Screenshot
Screenshot
Screenshot
Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?
Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.
Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.
Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.
See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?
Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et mul kipub üldiselt olema nii, et ma kas meeldin inimestele või ei meeldi kohe üldse, aga tegelikult olen ma ajaga aru saanud, et asi pole üldse meeldimises ja mittemeeldimises, vaid selles, kas klikid või mitte. Mõnega sobib kohe kõik ja teistega…teistega tuleb lihtsalt hakkama saada, sest ega siis kõik ei saa sõbrannad olla.
See viimane ongi viga, mida ma nooremana tegin. Ma arvasin, et kõik peavad olema sõbrad ja kõikidele tuleb meeldida, süvenes ka see hea tüdruku sündroom,peaasi, et teistel hea on, kasvõi enda läbipõlemise hinnaga, Vahepeal põdesin ma seda suvalise blogija sündroomi, kuid seegi läks üle ja lõpetamise asemel otsustasin hoopis ju edasi blogida, sest päriselt arvangi, et see et ma olen ka blogija on hoopis väärtus.
Mõni päev tagasi osalesin kliimakoolitusel, kus keskenduti kliimamuutuse mõjudele ja kriisidega toimetulekule. Üks esinejatest oli Päästeameti peadirektori asetäitja Viktor Saaremets ning pole ilmselt üllatav, et jutuks tuli ka droonijuhtum ja sellega seonduvad valeuudised. Üks aktiivsemalt leviv valeväide räägib sellest, et Venemaa on kohe ründamas Baltikumi, sõjatehnika ootab väidetavalt piiril ja Narva kuulutatakse peagi autonoomseks vabariigiks.
Me elame ajal, kus tehisintellekt võib toota näiliselt veenvaid artikleid, videoid ja arvamusavaldusi. See tähendab, et iga info puhul tuleb olla kriitiline, kontrollida allikaid ja vajadusel küsida juurde. Ometi liiguvad ehmatavad kuulujutud, eriti sõja ja julgeoleku kohta, sotsiaalmeedias väga kiiresti.Kõige murettekitavam on see, et valed jõuavad ka noorteni. Osa neist jagab infot võib-olla lihtsalt tähelepanu pärast, kuid on ka neid, kes tunnevad päriselt hirmu ja nakatavad sellega teisi. Kui juba täiskasvanutel napib tihti kriitilist mõtlemist, mida siis oodata lastelt ja teismelistelt?
Viimastel nädalatel on avalikus arutelus taas esile kerkinud küsimus, mida tähendab elada normaalses ja turvalises ühiskonnas. See ei ole pelgalt retooriline mõtisklus, vaid väga praktiline küsimus, kas ja kuidas suudab riik kaitsta oma kõige haavatavamaid, sealhulgas lapsi. Ettevaatust.ee võimalike kitsaskohtade osas olen ma juba varem sõna võtnud, aga täna tahan ma öelda otse: mulle aitab. Päriselt. Sest see maailm ja õigusruum, milles me elame, ei tekita enam tunnet, et oleks turvaline. Ja asi ei ole ainult minus. Asi on selles, et järjest rohkem tekib tunne, et varsti ei julgegi lapsi saata trenni, koolibussi või isegi haiglasse, mitte sellepärast, et me kujutaks midagi ette, vaid sest tundub, et vabalt ringi jalutavad perverdid ongi uus normaalsus. Me ei saa selle normaalsusega harjuda.
Kõige rohkem tekitab minus küsimusi justiitsministri suhtumine. Tundub nagu elaks ta justkui mingis teises dimensioonis. Hämmastava jäärapäisusega korrutab ta, et pedofiile karistatakse karmilt ja et tema teab paremini.
