Mina pean ausalt tunnistama, et päriselt Vilniust külastamas käisin ma rohkem kui 20 aastat tagasi, võib olla isegi rohkem, millalgi kooliajal. Läbi olen ma siit mõned korrad ikka elus sõitnud, aga Vilnius on minu jaoks olnud sihtkoht, mille peale ma pole kunagi mõelnud. Rohkem ütleb see muidugi minu kui Vilniuse kohta. Kuigi Skyscanneri leht on mulle Vilniusse kordi ja kordi pakkunud soodsaid lennupileteid.* Lühidalt võin öelda, et see linn rokkis mul sokid jalast ära ning pani endasse armuma juba esimese kahe tunni jooksul, mil ma isegi ei olnud jõudnud meie hotellist kaugemale kui paar tänavat. Ma lihtsalt ahmisin linna enda sisse nagu oleks esimest korda välismaale sattunud.
Juba esimene pisikene kõrvatänav võttis meid vastu põnevate poekeste ja kohvikutega. Sisehoovidesse pilku visates jäi mulje nagu oleks selles linnas kaks erinevat linna. Linn kihab ja on täis mõnusat suminat, inimesed naudivad välikohvikutes kooki ja kohvi, klaasikest veini, autod vuravad edasi-tagasi, turistid, kohalikud, melu. Ja siis avad mõne sisehoovi väravad ja astud sisse täielikku vaikellu. Suured lopsakad lillepõõsad, nöörile kuivama pandud pesu, omavahel vaikselt jutustavad naabrid, täielik vaikus. See mõnus kontrast vaikuse, rahu ja linnasumina vahel ilmselt mind ka kõige enam võlus.
Kusjuures kui korraks veel peatuda kohvikutel, mida ma liiga tihti külastama ei kipu, siis Leedu toob minus esile varjatud maiasmoka. Kondiitripoed pakuvad põnevaid plaadikooke, küpsiseid, konjakitorusid, rummikooke, nii et nii mõneski kohvikus-kohvipoes, mida me külastame, otsustan minagi magusale võimaluse anda ja see otsus õigustab end, isegi kui kuus päeva hiljem on tunne, et nüüd tuleb küll number või paar suuremad riided osta. Aga see kõik on seda ka väärt.
Esimese õhtu lõpetame Stiklia Tavernis. Sel reisil kogetud toiduelamused väärivad eraldi peatükki (ja selle ka saavad!), aga tundub vaid aus, et alustan oma Leedu avastamist loomulikult legendaarse roosa külmsupi šaltibarščiai maitsmisega. See viib keele alla ja saades teada, et roosale supile on maikuus lausa pühendatud festival, tekib peas vaikselt mõte järgmisel aastal just sel ajal Leedut külastada. Otsustan olla ka veidi rebel ning kuulsatele täidisega kartulipallidele – tsepeliinid peale pea 20aastast pausi uue võimaluse anda. Mäletan, et kui neid esimest ja viimast korda Palagal sõin, siis need õhupallisuurused veidrad kleepuvad pontsikud mulle muljet ei avaldanud, aga uudishimu saab minust võitu ning ma pean teada saama, kas arenenud on minu maitsemeel või on tsepeliinid ikka sellised “once, but never again“. Seekord maitsevad tsepeliinid mulle v-ä-g-a. Kuna tegemist on nii toeka rooga, et sellest saaks söönuks terve päev otsa tööd rüganud põllumees, jääb osa sellest roast küll lõpetamata, sest olen juba söönud ära nii roosa supi kui kartulipannkoogid, aga julgustan teid ka siiski proovima. Veidi etterutates ütlen, et saan tsepelliine proovida veel ka Klaipedas ja kuna seal olid need tunduvalt pisemad, siis tahaks ma leedukatele soovitadagi oma tsepelliine poole väiksemana ja värske salatiga serveerida. Muidu see lihtsalt on liiga rammus.
Me jõudsime Vilniusse pühapäeva varahommikul ja nautisime linna omal käel nii palju kui meil aega oli, aga järgmise päeva hommikut alustasime giidiga tuuriga – kuna aega on vähe, tunnike, ning osa meis grupist Vilniuses mitmendat korda, siis ei viinud giid meid tutvuma kõigi tuntumate kohtadega, nendega saame me ise omal käel ka tutvuda. Meie teekonnale jääb muidugi väga palju imeilusaid kirikuid, kuhu korraks ikka sisse piilume ning võin kinnitada, et need kõik on külastamist väärt. Seekord jalutame me läbi kõrvaltänavate, nende juba mainitud muinasjutu-sisehoovide, põikame sisse Vilniuse ülikooli Balti osakonda, kus meid üllatab vapustav “Hooaegade” nimeline fresko ning surnud keeltele pühendatud haud, ning enne Beer SPA külastust viib giid meid kunstnike linnaossa, vabandust kunstnike vabariiki Užupis. See ei ole nali. Tegu on tõesti vabariigiga, kus on omad seadused, oma põhikiri, oma iseseisvuspäev (1.04), oma valitsus ja isegi oma raha ning kuhu siseneda ei või ilma naeratuseta näol. Naeratus tuleb näole lihtsalt, sest isegi kui jääme väikse vihmasaju kätte, leiame me igalt poolt põnevaid kunstiteoseid, skulptuure ja muud vahvat. Vilniusel on turistidele nii palju pakkuda, et tunnine ekskursioon vanalinnas on ilmselgelt liiga vähe, eriti kui giid on nii vapustav, kuid olen ülimalt tänulik ka selle tunnikese eest, sest minu teadmised Vilniuse ja Leedu ajalooga kasvavad rohkem kui ma olen teadnud viimase 20+ aasta jooksul. Veider, et oleme küll kolm ühist Baltimaad, aga kuidagi teame teineteisest nii vähe. Või on see vaid minu viga. Ka see on võimalik. Igatahes on mul soov seda viga parandada.
Teile jäi eelmisest lõigust juba silma Beer SPA? Ma saan aru, et ega see midagi revolutsioonilist oma olemuselt ei ole, aga ma ei saa ka öelda, et selline asi mulle varem silma oleks jäänud või ka kui aus olla kõnetanud, sest noh õlut võin ma ju juua, aga õlle sees liguneda…ma ei tea…Kahtlane, eks? Tegelikult oli tegu selle reisi ühe highlight‘iga. Hoolitsuse keskmes on tuhande liitrised mullivannid, mille vette lisatakse traditsioonilise õllepruulimise koostisosi: humalat, linnaseid ja õllepärmi. Humala eeterlikud õlid aitavad nahka turgutada ning B-vitamiinide ja aktiivsete ensüümide poolest rikas õllepärm toetab naha uuenemist. Tulemuseks on sügav füüsiline ja vaimne lõõgastus, mis aitab maandada stressi, väsimust ja pingeid. Elamusele lisab mõnusat nüanssi võimalus nautida piiramatult kvaliteetset Leedu õlut kogu protseduuri vältel. Kui te arvate, et see on vaid reklaamjutt, siis käsi südamel võin öelda, et meie seitsmene seltskond kõik eranditult ütles, et nahk oli peale õllevanni pehme nagu beebil. Mina spaas õllega juuksed ei pesnud, küll aga ostsin kaasa nii õllešampooni kui palsami ja eks ma siis annan teile teada kui juuksed nagu Rapuntselil kasvama hakkavad. Ma lapsepõlvest mäletan küll, et juukseid soovitati õlle ja munakollasega pesta:)
Igatahes – Beer SPA asub mugavalt Vilniuse vanalinnas ja sobib ideaalselt väikeseks lõõgastuseks vanalinna tuuri ja näiteks lõunasöögi vahel. Kokku võiks aega varuda 1,5 tundi.
Kogu meie seekordset reisi iseloomustab naljaga pooleks öeldult lõputu söömine, aga ma ei kurda, vaid nagu juba öeldud suurima hea meelega ostan endale peale reisi veidike suuremad riided, sest see gastronoomiline osa reisist on selline, mille pärast tasub Leedu reis ette võtta. Niisiis viibki lõunapaus meid enne Palangale sõitmist Saint-Malo prantsuse restorani, et juba kolm tundi hiljem Palangas järgmist restorani külastada:)
Kui jutt juba restoranidele läks, siis viimasel õhtul oleme küll oma ajagraafikust kolm(!) tundi maas, sest aeg Palangal jäi seisma ja me kaotasime restoranis lõunatades täielikult ajataju, kuid otsustame siiski lõpetada ühise õhtusöögi ning kokteilidega Motif – nimelises restoranis. Minu pildid ei tee toidule au, sest restoranis oli hämar ning mu toidupiltide tegemise oskused on niikuinii kaheldavad (seepärast on mul hea meel, et ülejäänud reisi vältel oli meiega kaasas ka fotograaf ning saan toitude peatükis kasutada tema fotosid), kuid hamachi tataki, wagyu tacod ja kagoshima wagyu on nii hõrgud, et kui olin siiani kindel, et minu top1 restoran oli Palangal või Klaipedas, siis see restoran on väga tugev esikoha kandidaat.
Esimese öö Vilniuses ööbisime Pacai hotellis vanalinnas. Olen küll aastate jooksul korduvalt öelnud, et just see või too hotell on parim, kus ma kunagi ööbinud olen. Aga siis ei olnud ma veel avastanud Vilniuse vanalinna südames asuvat Hotel PACAId. Selles hingematvalt kaunis barokkpalees, kus sajanditepikkune ajalugu kohtub kaasaegse disainiga, nautisime vaadet linnale koos klaasi vahuveiniga, alustasime hommikut täiuslike eggs benedict’idega ning lubasime endale mõnusaid saunaprotseduure. PACAI ei ole lihtsalt hotell, vaid elamus, mis peegeldab Vilniuse romantilist ja kultuurset olemust. Raske oli lahkuda kohast, kus iga detail, ajaloolisest sisehoovist elegantsete tubadeni, kutsub aeglasemalt elama ja hetke nautima. Mõnikord tuleb lihtsalt tunnistada: senised lemmikud peavad trooni loovutama. PACAI puhul täiesti õigustatult.
Viimase öö Vilniuses ööbime Novotel Vilnius Center hotellis. Novoteliga olen ma juba Tallinnast tuttav (viimane ööbimine just seal oligi) ning ei pea pettuma ka siin. Uni oli siin kuidagi eriti magus. Võib-olla sellepärast, et järgmisel hommikul polnud kuhugi kiiret ning kogu linn justkui ootas rahulikult ukse taga. Novotel Vilnius Centre on asukoha poolest ideaalne, eriti kui järgmist reisi plaanin koos lapsega. Vanalinn, kohvikud, poed ja ostukeskused on kõik mõne sammu kaugusel, nii et logistika pärast ei pea hetkekski muretsema. Valgusküllane tuba pakkus mõnusat linnapuhkuse tunnet. Vahel ei olegi vaja midagi ekstravagantset, vaid piisab heast asukohast, mugavusest ja teadmisest, et võid päeva võtta täpselt omas tempos.
*Kui Ida oma kipsist lahti peaks saama järgmisel nädalal, siis me teeme väikese Vilniuse nädalavahetuse, sest lennupiletid sinna on jätkuvalt soodsad.