Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale – teine päev

Teisel päeval uuesti Uneallikale sõites, et oma reisikaaslane sealt peale võtta, sõidan ma mööda kõige kaunimatest moonipõldudest, on veel varajane hommik, aga temperatuur on juba üle 20 kraadi ja käes on tõeline Eestimaa suvi. “Infrapunasaunaauto” kütab end vaikselt üles, kuid see ei morjenda mind grammivõrdki, selline see suvi olema peabki. Niikuinii asendub see varsti jälle vihmaga, mõtlen ma omaette ehteestlaslikult pessimistlikult ja kavatsen nautida iga võimalikku minutit sellest leitsakust.

Üsna ootamatult tuleb autoraadiost A-Ha hittlaul aastast 2000 ja “Minor Earth, Major Sky” viib mind mõtetes tagasi ühele teisele roadtripile. Mul oli just Lillehammeris kool läbi saanud ja emme ning onu tulid mulle autoga järgi, sest aastaga oli mul nii palju kola tekkinud (mida ju maha jätta ei saanud, kõik oli vajalik!) ja see oli üks vinge autoreis – Haugenis jõulude tähistamine keset suve, väike vahepeatus Oxelösundis, kõik need naljad ja hetked, mis mul siiani meeles on. Jah, võib vist öelda, et see vanderselli veri voolab meie suguvõsas.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale

Naljaga pooleks olen ma alati öelnud, et minu sees elab üks vanderselli hing, sest pole midagi toredamat kui seigelda ja avastada uusi paiku. Milleks minna otse kui saab ka ringiga, ütlen ma alati ja nii olen ma Oslost koju Tallinnasse sõitnud läbi Kopenhaageni, sest miks ka mitte.  Kuuetunnine autosõit otse Stockholmi osutus kahepäevaseks Taani-Rootsi ringreisiks.

„Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal,» ütleb ju  vandersellide hümngi, aga siinkohal ütlen ma, et teinekord ei pea oma õue alt üldse kaugemale minema, et oleks seiklust. Sest see oma õu pakub ääretult palju avastamist ja rõõmu. Napi paari kuu jooksul, mil olen Lääne-Harju vallaga rohkem seotud olnud, olen ma osalenud erinevates töötubades, avastanud second-hand poode, mis oma valikuga teevad pealinna butiikidele silmad ette, käinud kunstinäitustel, osalenud laatadel, kuulanud head muusikat, söönud gurmeetoitu, maitsnud kohalikku siidrit ja tigedat tikrikastet, jalutanud metsaradadel-rannas ning teinud peatusi kohtades, mida ma varem isegi ei teadnud. Teadlikult olen ma valinud töölt koju sõitmiseks erinevad kõrvalteed, autoraadios taustaks Arvo Pärdi muusika kellakõlaline vaikus. Ma olen aru saanud, et teekond läbi Lääne-Harju valla on nagu pärlitest koosnev kee. 

Vanad retseptivihikud

See ei olnud ju ammu kui ma Harjumaa muuseumi avastasin ja sellest vaimustuse sattusin. Alles kuu aega tagasi jõudsin esimest korda sinna ja hea meel, et otsustasin minna. Tookord jäi mulle sealt meelde ühe vestlusringi reklaam ja eile kui ma koristamisega alustamise asemel Facebookis scrollisin, tuletas ürituste kalender mulle meelde, et poole tunni pärast on too sama vestlusring, kus Pille Petersoo räägib sellest, mida vanad retseptivihikud räägivad, algamas.

Mõeldud-mõeldud. Tõmbasin kiiruga koduriided selga, viskasin pesemata ja kammimata juuksed krunni, haarasin oma uue heegelkotikese ja minekut, Mulle meeldivad vana aja lood ja olin üsna kindel, et need vanad retseptivihikud räägivad põnevaid lugusid. Tädi Helju oma räägiks ka. Kõik need “Vaata kööki” saatest kirjutatud retseptid, ühe sõbranna parim õunakook, teise sõbranna parimad kurgid. Ma tean, et mul on see punane retseptimärkmik alles, aga tont seda teab, kus täpselt. Tuleks üles otsida, sest etteruttavalt võin öelda, et ma sain eilsest vestlusringist omajagu inspiratsiooni. Muide, Harjumaa muuseum otsib praegu ka Harjumaaga seotud toidulugusid ja retsepte. Kui sul on mõni lugu või retsept jagada, siis saatke neile. Minul endal on jagada vaid Lõuna-Eesti ja Rootsi/Norra toidulugusid.

Siis kui suved olid Satumaised

Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.

Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.

Üks Eveliis. Kaks blogi.

Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.

See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.

Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?

Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.

Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).

Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.

Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.

Rummu: vangla ja karjäär

Eks ma olen oma kodukanti omajagu avastanud – mus on ju see vanderselli veri, mis aeg-ajalt paneb tundma, et peaks lihtsalt kuhugi teele asuma, võtma suuna ja vaatama, mis teele jääb. Nii avastasin ma näiteks aastaid tagasi Rummu. Esmapilgul tundub see oma ajaloo tõttu üsna tume paik, aga tegelikult… kuidas seda nüüd öelda..ei saa just väita, et see oleks helge kant, kuid kindlasti ei ole see ka sünge ja hirmus. Pigem hoopis avastamist väärt. (Kõrvalepõige: Mäletate, et Rummus asub ka üks neist second hand poodidest, millest ma Insatgramis olen rääkinud)

Murru vanglat ja karjääri olen ma korduvalt taasavastanud. Matkamas olen seal käinud mitmel korral ja igal aastaajal – iga kord on karjäär end mulle uuest küljest avanud. Alles 2022. aastal sain seal SUPitamise maitse suhu ja avastasin, et see on vist ainus sportlik tegevus, mis mulle päriselt meeldib (kui nüüd mitte arvestada seda kogemust Dubais lainetusega, nii et sain teada, et mul on käte asemel makaronid). Vanglatuuril olen samuti paar korda käinud, viimati alles sel nädalal.

Elu on õpetanud, et kõike ei saa kontrollida, küll aga saan teha otsuseid, mis annavad mulle kindlustunde

Ma pean ausalt ütlema, et elukindlustus ei olnud asi, millele ma varem mõtlesin. See tundus kuidagi kauge teema. Midagi sellist, millega tegeletakse “kunagi hiljem”, mitte siis, kui elu on täies hoos. Kuni elu ise tõi hetked, mis panid mind peatuma.

Eelmisel aastal tabas mind tõsine terviserike. Selline, mille puhul ma täna oma haiguslugu lugedes mõtlen siiani, et kas see olin tõesti mina. Kiirabi, teadmatus, pidev tunne, et keha ei tee enam koostööd. Ja paratamatult tekib siis ka mõte kui kiiresti võib kõik muutuda.Kui olin justkui hakanud taastuma, tuli järgmine löök. Koondamine. See hetk, kus lisaks tervisele kaob ka tööalane kindlus. Ja sa tunned, kuidas pinnas su jalgade all muutub jälle ebakindlaks. Ja siis, justkui elu tahtnuks veel midagi õpetada, jääb ikka väga eredalt meelde olukord Dubais, kui sõja tõttu ei olnud võimalik kohe ära tulla. Paanikahoog, rohud lõppemas, ja see tunne, et kontroll puudub täielikult. Sellised hetked panevad väga selgelt paika prioriteedid. Kõigi nende kogemuste juures tekkis mul üks mõte, mis on minuga siiani: Elu on õpetanud, et kõike ei saa kontrollida. Küll aga saan teha otsuseid, mis annavad mulle kindlustunde, et minu lähedased on hoitud ka siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.

Just see viis mind elukindlustuseni. Ma ei teinud seda hirmust, ma tegin selle rahu pärast. Sest tegelikult ei anna kindlustus meile garantiid, et midagi ei juhtu. Ta annab hoopis teadmise, et kui midagi juhtub, ei kuku kõik korraga kokku.

Kui ma hakkasin lahendusi vaatama, jäi mulle silma Lyfery, arvutasin oma elustiiliskoori välja, sain ka pakkumise, kuid esimese hooga jätsin kõik jälle sinnapaika. Kuidagi jälle tuli miskit vahele, midagi tähtsamat (irooniline, kas pole, et midagi tunub tähtsam kui elu?), aga ühel kenal päeval nad helistasid mulle ise, küsisid, et miks ma pooleli jätsin ja üks jutt viis teiseni ning sellest sündis koostöö. Sellest koostööst ma siin räägingi.

Lyfery ei ole lihtsalt kindlustusplatvorm. Nad lähenevad kogu teemale elustiili kaudu. See tähendab, et sind ei hinnata ainult vanuse või statistika järgi, vaid vaadatakse ka seda, kuidas sa elad, milliseid valikuid teed ja kuidas saad ise oma tervist parandada. Mulle see mõte väga meeldis. Mitte keegi ei taha olla lihtsalt number tabelis. Ja Lyfery puhul tekib tunne, et sul on päriselt roll selles, kuidas sinu kindlustus kujuneb.

Sisuliselt koondub kõik kolme väga olulise kaitse ümber. Elukindlustus ise loob rahalise turvavõrgu sinu lähedastele – olukorraks, kus sind enam ei ole. See mõte ei ole kunagi kerge, aga samas on see üks suurimaid vastutuse vorme. Teadmine, et sinu inimesed saavad vajadusel tuge, annab mingi seletamatu rahu.

Teiseks on olemas töövõime kaotuse kaitse. Ja see on ausalt see koht, mille peale ma varem ei mõelnud. Sest me kipume mõtlema äärmustes, kas kõik on hästi või kõige hullem on juhtunud. Aga elu on vahepeal. Vahel juhtub nii, et sa oled olemas, aga ei saa enam töötada. Ja siis kaob sissetulek, kuid elu kulud ei kao. Sellises olukorras on rahaline tugi midagi, mis võib päriselt aidata jalad alla saada.

Kolmas osa on kriitiliste haiguste kaitse. Kui tuleb raske diagnoos, muutub kõik hetkega. Siis ei ole küsimus ainult tervises, vaid ka selles, kuidas igapäevane elu edasi toimib. See, et sul on võimalus saada rahalist tuge ja ise otsustada, kuidas seda kasutada, olgu see ravi, taastumine või lihtsalt aja võtmine, on tohutult oluline. Mulle meeldib ka see, et see kaitse laieneb osaliselt ka lastele. Sest kui oled lapsevanem, siis mõtled paratamatult ka nende peale.

Lisaks ei piirdu Lyfery ainult kindlustusega. Neil on ka partnerpakkumised, mis on seotud tervise ja heaoluga. Ehk siis see ei ole ainult kaitse halbade stsenaariumite jaoks, vaid ka tugi selleks, et igapäevaelus paremini hakkama saada.

Kui sa tahad lihtsalt tunnetada, kus sa täna oled, siis saad väga lihtsalt alustada oma elustiiliskoori vaatamisest. See on selline huvitav peegeldus, mis paneb korraks mõtlema oma harjumuste peale. Ja kui otsustad edasi liikuda, siis väikese boonusena on võimalik kasutada ka koodi eveliiskund-zujev, millega saad esimese kuumakse tasuta.

Ma tean, et paljudel on arusaamatu hirm testamentide ja elukindlustuste ees, et see on justkui halb enne. Eks minagi olen kunagi nii mõelnud. Aga tegelikult oleme nüüd täiskasvanud – see ei ole teema, mis peaks olema ebamugav või raske, vaid lihtsalt osa vastutustundlikust elust. Sest vastutustunne ei tähenda pidevat muretsemist. See tähendab seda, et sa tead, et oled olulised asjad läbi mõelnud. Ja et mis iganes elu toob, oled sina ja sinu lähedased võimalikult hästi hoitud. See teadmine on tegelikult hindamatu. 💛

Igatahes alustada võid sellest, et arvutad siin oma elustiiliskoori. Siis vaatad edasi, kas kõnetab ja võrdled teiste pakkujatega ning kui otsustad lepingu sõlmida, siis jäta meelde, et kood eveliiskund-zujev annab esimese kuumakse tasuta.

ON SEE ÕITSVATE KAKTUSTE SOSIN?

Ma olen päris palju kasutanud tsitaati “Elamisejõud on talumisejõud”. Teadsin, et see on ühest Artur Allikasaare luuletusest, aga millisest? Millest see luuletus räägib? Sellele ei olnud ma kunagi mõelnud ja ega ei saa öelda, et Alliksaare loominguga väga kursis oleks. Peale selle ühe tuntuma, mis ütleb, et “ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu.”. Aga ühel hetkel siin hiljuti tekkis mul vajadus täpsemalt teada saada, mis on selle elamise-ja talumisejõu taga. Et kas sobiks ühes kõnes kasutada? Ja võib olla luuletusena ette kanda?

Astusin sisse raamatukokku ja ütlesin, et mind huvitab Alliksaare luule. Sain luulekogu kätte ja hakkasin siis otsima luuletust nimega “Elamisejõud on talumisejõud”. Millegi pärast ma olin alati arvanud, et see on luuletuse pealkiri. Saime selgeks, et nii see ei pruugi olla. Aga kuidas siis leida seda õiget? Seda üht luuletust, kust fraas pärit? Lappasime luuletusi raamatust, uurisime internetist. Sealt saime kätte lõigu “Elamisjöud on talumisjõud. Talumistarve on tunnetustarve. Tunnetuslust on võitluslust. Kadunuks peetud kaarikud keerlevad maailma maanteedel“, aga ikka ei leidnud me üles tervet luuletust.

Estonian Fashion Festival. Mitte vaid sõõm värsket õhku, vaid korralik tuuleiil.

Estonian Fashion Festival ei ole lihtsalt järjekordne moeüritus, vaid kord aastas toimuv jätkusuutliku moe suursündmus, mille keskmes on kolm eriilmelist etendust: Mood-Performance-Tants, Antoniuse moeetendus ja OmaMood. See on festival, kus mood ei ole ainult esteetika, vaid ka seisukoht. Festival sünnib Pallase, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tartu Loomemajanduskeskuse koostöös ning on pälvinud rahvusvahelise A Greener Future sertifikaadi ehk tunnustuse päriselt jätkusuutliku sündmusena. Ja jätkusuutlikkus ei ole siin vaid nö moesõna, vaid see päriselt on siin oluline.

Mina käisin sel aastal Mood-Performance-Tantsul Jaani kirikus ja Antoniuse moeetendusel ERMis. Viimastel aastatel olen kuidagi väsinud moeüritustest, kus fookus tundub sageli olevat pigem sellel, kes kohal on ja mida kannab, kui sellel, mida moel tegelikult öelda on. Vahel jääb mulje, et mood on muutunud millekski, mis lõhnab rohkem sponsorluse ja jaekaubanduse järele kui päris loomingulise väljenduse järgi. Loomulikult on erandeid – väikseid, siiraid ja väga ilusaid etendusi –, aga suuremates formaatides kipub see tunne vahel siiski tekkima. Estonian Fashion Festival ei olnud aga lihtsalt teistsugune, vaid lausa vastupidine. See ei olnud värske tuuleiil, vaid korralik tuul, mis raputas kaasa ka minu enda mõtteid.

Harjumaa muuseum – nii lähedal, samas nii kaugel

Postituse pealkiri on meil selline siseringi nali. Oleme kordi tahtnud külastada üht või teist kohta, mis käegakatsutavas kauguses, aga midagi on ette tulnud ja nii ongi külastus edasi lükkunud. Ühe korra olime Setomaa piiril kui pidime ootamatult ringi keerama ning onu siis naljaga ja teatraalselt ohkas, et nii lähedal, samas nii kaugel. Sama võiks mina öelda ka Harjumaa muuseumi kohta.

Võib olla vaid selle erinevusega, et ma olen korduvalt sattunud siinkandis elades sinna lähedale, aga kuidagi sisse pole astunud. Mitte aja puudumisel, aga kuidagi ma ei tea…ei kutsunud. Ma vabandan selle väljaütlemise pärast, see oli ka enne seda kui ma leidsin, et iga kõige väikemgi muuseum on väärt külastamist ning olen nii avastanud nii palju toredaid kohti, mis räägivad oma koha ja inimeste lugu. Need on toredad lood.