Oot, mis sa küsisid? On siin ikka midagi teha ja vaadata? Jäta rumal jutt ja tule kohale!

19.septembril toimub jälle Maal Elamise Päev ja ma ei hakka siin midagi keerutama, vaid ütlen kohe välja: tulge Lääne-Harjut avastama. Ja mitte sellepärast, et see on mingi ametlik üleskutse või kohustus. Ma kutsun päriselt ka.

Nagu päriselt päriselt.

Alles eile veetsime ühe ajakirjanikuga terve päeva Paldiskis. Hommikust õhtuni. Rääkisime inimestega, käisime kohtades, avastasime nurki, kuhu mina ka varem sattunud ei olnud ning päeva lõpuks jäi tunne, et oleks vabalt võinud veel teisegi päeva otsa panna. Paldiski on megaäge. Selline koht, mis ei püüa iga hinna eest muljet avaldada, aga teeb seda ikkagi. Mida rohkem siin ringi käia, seda rohkem avastad, kui palju põnevaid lugusid, ettevõtmisi ja inimesi selles linnas peidus on.

Võib-olla just sellepärast, et Paldiski ei ole steriilne ega üheülbaline. Ta on värviline, linn oma looga, oma iseloomu ja oma inimestega. Siin kohtuvad mereäärne ajalugu, militaarpärand, väikesed kohalikud ettevõtted ja täiesti ootamatud avastused. See on koht, mis ei ava end korraga, vaid kiht kihi haaval. Ja mida rohkem neid kihte avastad, seda rohkem saad aru, miks see linn paneb kuidagi endast suure südamega rääkima.

Ja Klooga. Nii nagu minuga ikka aegajalt juhtub, siis ma lasen end mõjutada. Näiteks ajalool ja ei saa öelda, et oleksin Kloogat seostanud nunnu ja armsa kohaga, mida külastada. Sel suvel olen ma sinna sattunud kordi ja tahate ma avaldan teile saladuse? Mul on muidugi natuke valus kasutada sõna “sel suvel”, sest no olgem ausad, suve nagu väga ei olnudki, aga sellest olematust suvest hoolimata sai Kloogast ootamatult üks minu lemmikkohti. See on üks neist paikadest, kuhu lähed korra ja avastad ühel hetkel, et satud sinna aina uuesti tagasi. Ujuma, sauna, sööma, jalutama. Viimane kord käisin ma seal ühel kohtumisel ja jäin pärast veel pikemaks ajaks randa istuma ja kohalikku luigepere jälgima. Ma täiesti unustasin end sinna.

Siis on siin Kloostrimetsa. Mitte kuidagi ei jää see mulle tee peale, ma sõidan sinna spetsiaalselt selleks, et nende talupoest kraami osta. Head asjad väärivad väikest kõrvalepõiget. Täpselt samamoodi sattusin ma Honey Energy juurde. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et nende mesi rabas mu jalust. Mul on nüüd lõpuks koht, kust mett osta ilma, et peaks Viljandimaale sõitma. Lisaks on seal võimalik näha päris mesilasmaailma lähedalt ja saada aru, kui palju tööd ühe meepurgi taga tegelikult on.

Aga need pole kaugeltki ainsad põhjused, miks 19. septembril siia tulla. Siin on veel Pagula Loometalu, kus saab käed külge panna päris talutöödele, Sootsu Lavendel, Metsaveere kalakohvik oma sügiseste maitsetega, Klooga Kosk koos parvsaunaga, Vihterpalu Tall, Leigri Puit, Pakri tuletorn, Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum ja terve hulk kohti, mille olemasolust paljud ilmselt isegi ei tea. Just sellepärast mulle Maal Elamise Päev meeldibki. See ei ole lihtsalt üritus kalendris. See on võimalus minna kohtadesse, kuhu muidu võib-olla kunagi ei satuks, kohtuda inimestega, kes neid ettevõtmisi veavad, kuulata nende lugusid ning näha, kuidas see maal elamise värk päriselt toimib.

Aga üks oluline soovitus. Pane end ekskursioonidele kirja kohe. Sest oleks üsna kurb sõita kohale, vaadata põnevat programmi ja siis avastada, et soovitud tuur või töötuba on välja müüdud. Ütlen ainult vihjeks, et mitmel ekskursioonil on umbes pooled kohtadest läinud, nii et kui tahad näha DFDS laeva seestpoolt, piiluda Bestneti ja Tsingipaja tootmisse, kohtuda kohalike tegijatega või osaleda töötubades, siis ära jäta registreerimist viimasele minutile.

Kui oled kunagi mõelnud, et äkki võiks elu linnast veidi kaugemal isegi päris tore olla, siis Maal Elamise Päev annab selleks ideaalse võimaluse. Lisaks ettevõtetele, koolidele, kogukondadele ja ekskursioonidele saab tutvuda ka erinevate kinnisvaraobjektidega üle valla. Kes teab, võib-olla avastad päeva lõpuks mitte ainult uue lemmikkoha, vaid ka oma tulevase kodu.

Mina igatahes loodan, et 19.09 kohtume! Kohtume ju?

🌿 Maal elamise päev Lääne-Harju vallas 🏡

Tule avasta Lääne-Harju valda, tutvu kohalike kogukondade, ettevõtete, koolide ja kinnisvarapakkumistega ning saa osa põnevatest tegevustest üle valla!
NB! Mõned sündmused vajavad eelregistreerimist: eveliis.kundzujev@laaneharju.ee

PALDISKI

🧁 10.00-16.00 Lääne-Harju Vallavalitsuse pop-up kohvik “Kajakas”.

FB üritus: https://fb.me/e/4UV8hwozg


Külastajaid teenindavad vallavanem ja vallavalitsuse meeskond ise. Kohvikus pakuvad oma lemmikuid mitmed vallavalitsuse ametnikud, nii et avastamisrõõmu jagub nii toredateks kohtumisteks kui ka maitseelamusteks.

🏫 10.00-13.00 Pakri Kool
Tule tutvu uuenenud kooliga ning võta osa erinevatest töötubadest. Võimalik kohtuda õpilasesinduse liikmetega, kes viivad läbi koolis ekskursiooni, viime läbi mälumängu ja hoovigolfi turniiri. Jagame auhindu!

🚒 10.00-13.00 Paldiski Päästekomando
Tule tutvu Paldiski päästekomando töö ja tegemistega.

🏭 11.00 Bestnet (Tiki-Treiler) / Tsingipada ekskursioonid • Eesti- ja venekeelne grupp • Maksimaalne grupi suurus 25 inimest • Vajalik eelregistreerimine

🌊12.30-13.30 DFDS laeva ekskursioon. Vajalik eelregistreerimine, grupi maksimaalne suurus 15 inimest.

🎨 11.00-18.00 Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum. Lisaks Ateljeemuuseumi püsinäitusele on septembris muuseumi suvegaleriis üleval Ija Reimanni fotokunstinäitus “Koit ja Hämarik – looduse lummuses”, mille kohta saab lähemalt lugeda siit: https://amandusadamson.ee/sundmus/ija-reimani-fotonaitus-koit-ja-hamarik-looduse-lummuses/. Peale selle on muuseumiaed ideaalne koht, kus ilusa ilma korral vahepeal maha istuda ja pikniku pidada, meil on selleks toolid-lauad olemas, õunapuude küljest saab ka õuna haarata.

🌊 12.00-18.00 Pakri tuletorn
Külasta Eesti kõrgeimat tuletorni ning naudi võrratut merevaadet ja maalilist pankrannikut.

KLOOGA

🏫 12.00-16.00 Lodijärve Kool Õpilasesindus tutvustab kooli kell 13.00 ja 14.00 ning lisaks toimuvad erinevad tegevused.

🍽️ 11.00-16.00 Metsaveere kalakohvik. Laual on kodukohviku hitid.

  • käsitööpelmeenid metsaseenekastmes
  • koorene kollaka kukeseene supp
  • säinakotletid ning veel üht-teist head ja suupärast.
    Avatud on ka Metsaveere müügilett, kust leiad purkidesse püütud maitseid Klooga põldudelt, metsadest ja aasadelt.
    📍Kell 14.00 ja 16.00 toimub toidupäästmise töötuba, kus saab valmistada saporitat – viimastest aiasaadustest ja värskest maitserohelisest mõnusa maitseainesegu. Räägime selle kõrvale toidupäästmisest, Klooga toiduringluskapist ja sellest, kuidas kasutada ära seda, mida aed hooaja lõpus veel pakub. Töötuba on kohvikukülastajatele tasuta. Iga töötoas osaleja saab kaasa purgi endavalmistatud saporitat.
    Töötoas osalemine vajab eelregistreerimist.

🍄 12.00 Matkafy sügisene seenekoolitussarja matk Klooga metsades.

Lisainfo: 🔗 https://fb.me/e/4jG46oNuy
🔗 https://laternamatkad.ee/matk/seenekoolitus

🔥 12.00-14.00 ja 14.00-16.00 Klooga Kosk parvsaun • Leiliruumi mahub kuni 10 inimest • Broneerimine: info@kloogakosk.ee
🌿 16.00-17.00 Tutvu Klooga Koske parvsaunaga Kui sauna minna ei soovi, saad tulla sauna eestvedajatega juttu ajama ning parvsauna uudistama.
🧖 17.00 Saunarituaal. Saunarituaali viib läbi Jan Seepter, kes juhatab osalejad lõõgastavale rännakule, mis aitab eemalduda argimõtetest ja olla hetkes kohal.

🏠 13.00-13.30 Klooga pansionaadi maja tutvustus
Vajalik eelregistreerimine.

ETTEVÕTTED, MIDA SAAB KÜLASTADA

💜 Sootsu Lavendel 🕙 10.00-17.00

🍎 Kloostrimetsa Siidrimaja 🕚 11.00-17.00

Avatud on kodukohvik ja talupood ning degusteerimiseks kõik Kloostrimetsa tooted. https://fb.me/e/4Sf4kyPbN

📍 Tuurid kell 13.00 ja 15.00

Peremees Ando tutvustab talu tegemisi ning siidri tootmist.

💄 Mibellami Ilusalong 🕙 10.00-14.00

  • Tutvu ettevõtte loo ja tegemistega • Pakutakse kohvi ja suupisteid • Võimalus kasutada salongi teenuseid

🍰Roosimarja kodukohvik 🕙 11.00-16.00
Pakutakse sooja toitu ning maitsvaid kooke ja pirukaid. Lisaks on avatud hoidiste sahver, suitsuliha ning vuti- ja kanamunade müük. Üles on pandud taaskasutusnurgake, toimub garaažimüük.

📍14.00 algab “Looduslikust materjalist sügispärja õpituba”, mida viib läbi florist. Vajalik eelregistreerimine gerly.liibek@gmail.com

🌾 Pagula Loometalu 🕛 12.00-17.00

FB üritus: https://fb.me/e/6zjvo5juP

Pagula loometalus saavad huvilised ise talutöödes kaasa lüüa, millistes, see selgub juba koha peal loosiga. Lisaks saad kaasa meisterdada näiteks sügisese küüslaugukimbu, tutvuda Pabula printsesside ja teiste tegelastega, tutvuda majaga, mis ehitatud 1940.aastal, kuulata selle talu põnevat lugu. Tegevusi ja lugusid siin jagub. Ka vihmase ilmaga.
Kohapeal on kasutamiseks ka tööülikonnad.

🍯 Honey Energy 🕚 11.00-17.00

  • Tutvu mesilaste eluga • Uuri lähemalt mesindusturismi võimalusi • Maitse erinevaid mett • Naudi pannkooke • Kui ta lubab, siis tee pai talu pontsakale kassile

🐴 Vihterpalu Tall 🕙 14.00-17.00

🪵 Leigri Puit ootab teid Paldiskis külla 10.00-13.00, et tutvustada Puidubutiigi tooteid, oma maale elamise lugu ja pakkuda inspiratsiooni maal toimetamiseks.
Kell 13.00-16.00 saab tutvuda Kloogaranna Aiaga, mis lisaks imeilusale asukohale ja lilleaiale on ka justkui näidisruum, kuidas tooted pärisruumis mõjuvad.

☕ Hatu Kohvimõis 🕙 10.00-16.00
Siin saad maitsva kohvi juurde kuulda mõisapere maale kolimise põnevat lugu aastast 2014.
Avatud on mõisakohvik käsitöö kohviga, mida valmistab suure kire ja hoolega kohvimeistrist mõisahärra oma röstikojas röstitud ubadest. Menüüs on mõisaköögi värsked küpsetised – soolast ja magusat igale maitsele. Kohvik on avatud siseruumides ja ilusa ilma korral ka väljas. Tasuda saab nii kaardiga kui sularahas.
Kohv koju kaasa – mõisa röstikoja värsked oad ootavad kohviku letis.

🛍️ Paldiski Kaubamaja 🕙 10.00-22.00

🏡 KINNISVARAGA TUTVUMINE

📍Harju-Risti 6, Harju-Risti

🕚 11.00-12.00

Tutvu kinnisvaraga: 🔗 www.kv.ee/3873650

Vajalik eelregistreerimine hiljemalt 18.09: 📧 alar@ruumkv.ee

📍Merihobu tee 3, Meremõisa küla

🕛 12.00-13.00

Vajalik eelregistreerimine hiljemalt 18.09: 📧 christin.lauk@uusmaa.ee 📞 5684 8585

🔗 https://uusmaa.ee/pakkumine/28160-laane-harju-vald-meremoisa-kula-uus-merihobu-tee-3/

📍Peetri tn 28, Paldiski

🕐13.00-14.30

Eelregistreerimine hiljemalt 18.09: 📧 alar@ruumkv.ee

🔗 www.kv.ee/3907446

📍Sadama 21, Paldiski

🕝 14.45-16.00

Eelregistreerimine: 📧 alar@ruumkv.ee

🔗 www.kv.ee/3830275

📍Tikri 33, Paldiski

🕐12.00–14.00

🔗 https://kinnisvara24.ee/suvila-muuk-laane-harju-vald/240914262

📍Aia 7-17, Rummu

🕐15.00–17.00

🔗 https://kinnisvara24.ee/korter-muuk-laane-harju-vald/240914268

📍 Aia 7-46, Rummu

🕐 15.00–17.00

🔗 https://kinnisvara24.ee/korter-muuk-laane-harju-vald/240916836

Kõik aadressid ja täpsem info leiad külastuskaardilt: 🔗 https://maalelamisepaev.ee/kulastuskaart/

Kas kummikutes tohib teatrisse minna? Aga reisile vaid ühe kleidiga? Kanda iga päev sama kampsunit?

Kas teie teate seda tunnet kui reisi eel kohe tekib vastupandamatu soov oma garderoobi värskendada? Sest mitte midagi ei ole ju selga panna ja pealegi tahaks natukene noobel ka välja näha. Ei taha ju samade riietega fotole jääda, millega alles sai käidud ettevõtte peol/pulmas/sünnipäeval/eelmisel reisil. No kui teie seda tunnet ei tea, siis mina tean. Nüüdki on selline tunne. Üks reis ukse ees ja mitte midagi pole selga panna. Samal ajal kui asjad ei mahu garderoobi ära, eksju.

Ja siis käis mingi klikk. Ma ei tea täpselt, kas selleks andis tõuke töötuba, kus ma nädalavahetusel käisin. Või oli see see veidi ootamatult taasavastatud enesekindlus, mis koondamisega korraks kaduma läks. Või oli see nende kahe koosmõju või üldse midagi kolmandat, aga vahet ei ole. Ma tulin sealt töötoast ära, pea täis värskeid mõtteid, sealhulgas hullumeelseid mõtteid kapselgaredroobi suunas. Miks hullumeelseid?Ma ei ole kunagi olnud selle suuna austaja, sest riided ja mood ja aksessuaarid ja kingad ja…No mulle lihtsalt meeldivad riided, ma ei saa sinna midagi teha. Ja nüüd siis sellised mõtted. Ma otsustasin endale esitada väljakutse. Võib-olla isegi kaks. Ma jätan kappi alles ainult lemmikud. Ja reisile püüan kaasa pakkida nii, et erinevaid asju omavahel kombineerides tekiks tunne nagu oleks mul kuueks päevaks kaasas 18 outfit‘i. Saab olla noobel, saab olla värskendatud garderoobiga ja ei tarbi üle. Ei pea Marekile ka pinda käima, et garderoob liiga väike on.

Maal elamine ja maal elamine

Ma olen maal elanud 20 aastat ja selle ajaga jõuab inimene päris palju ära teha selleks, et maal elamine oleks lihtsam, mugavam ja võib-olla oleks see ka oma pensionipõlve kindlustamine. Mina seda teinud ei ole. Ma olen ehe näide sellest, kuidas romantiline kunstnikuhing kolib maale ja kujutab ette, et kõik tööd saavad siin ise tehtud. Naljaga pooleks ma ütlen, et saavad ju ka, te ju teate seda ise ka, ega ma ei varja (lugege ise kui veel ei tea). Tegelikkus on muidugi see, et kui mul ei ole oleks kõrval Marekisugust meest, siis ma ei korjaks siin romantiliselt lilli ja ei lehviks mööda kesapõldu lendlevas kleidikeses. Ilma Marekita poleks maja ilmselt umbrohu ja võsa seest enam väljagi paista ja kusagil seal poollagunenud välidiivanil räämas maja hoovis istuksin mina oma arvuti süles ja kirjutaksin oma romantilisi maaelu jutukesi. ei saaks ma siin hakkama, ma oleks ammu käega löönud ja linna tagasi kolinud.

Sellest oleks paganama kahju, sest ma võin küll olla nö siidine linnatüdruk (loe: laisk keskealine), aga ma ei armasta midagi rohkem kui siin Ussipesas elamist. Muidugi on maal elamisel miinuseid, muidugi vaatan ma sügisel pahaselt oma valgeid tosse või kontsakingi, mis majast autoni jõudes on poriseks saanud, muidugi ma ei taha kogu aeg lapsele autojuht olla, muidugi mulle ei meeldi, et ma ei saa ilma planeerimata spontaanselt kinno minna…Loetelu jätkub. Kokkuvõttes ja veidi utreeritult võib öelda, et minu 20 aastat maaelu on tähendanud virisemist, et meil ei ole seda ja toda ja toda ka ning üldsegi võiks Marek kiiremini ja paremini ja rohkem teha, et naine saaks oma “ministriproua” elu elada. Igaks juhuks mainin siin, et see ministriproua väljend on tulnud tuntud laulust ja kuna ma kohati (vaid kohati? mitte pidevalt?) meenutan Kohviveskit, siis ka see laul iseloomustab mind täitsa hästi.

Lugu sellest, kuidas ma printsess Märtha Louise voodikeses magasin ja peaaegu kuningas Haraldi auks korraldatud õhtusöögil osalesin

Kui ma 1997.aastal Norrasse Rotary vahetusõpilaseks läksin, sai üheks minu host perekonnaks perekond Knut ja Kari Korsæth. Minu jaoks olid need vaid nimed, nad olid kõige tavalisemad Norra inimesed, kes on otsustanud paar kuud üht vahetusõpilast majutada, aga Norras panin ma tähele, et nii nagu ma nime Knut Korsæth mainisin, muutusid inimesed aupaklikuks. Sellele hakkas lisanduma imestus, et issake, ta on ju fylkesmann. Ma oskasin vaid õlgu kehitada. Isegi kui tundmatu sõna fylkesmann tõlgiti “county governor‘iks” ja ma oleks täpselt aru saanud, mis amet see siis on, oleks ma õlgu kehitanud. Mäletan isegi, et mult küsiti, kas ma ei karda sellise inimese juurde elama minna. Ma kehitasin ikka õlgu. Miks ma peaks kedagi kartma.

Hiljem kui Knuti ja Kari juures elasin (paari kuu asemel elasin ma nende juures pool aastat) meenutasime me seda seika ja ma alati naersin, et enne nendega tutvumist ma mõtlesin, et miks teda siis kartma peaks, et mis hirmsa inimesega tegu on. Tegelikult oli asi muidugi selles, et ta oli Poliitik suure algustähega – olnud linnapea, oli tol ajal maakonnavanem (saab vist nii seda tõlkida?), Norra parlamendi asendusliige ja nii nagu ühe ta mälestusraamatu pealkiri ütles “Rahva ja Kuninga poolt valitud mees Opplandi maakonnas”. Minu jaoks oli ta ikkagi ainult Knut ja hoolimata sellest, et mind temaga nö hirmutati – peeti silmas seda, et ta on range ja alati nö poliitik, oli ta üks kõige soojemaid ja toredamaid inimesi, keda mul oma elus on au olnud tunda. Ta oligi nagu isa ja Kariga tutvustasid nad mind alati, et olen Lisa, nende Eesti tütar. Ma jäin nende Eesti tütreks nende elu lõpuni.

Marcus&Martinus palavik: ratastooliga Eesti kontserdil

Ühel päeval potsatas mu töölauale teema “ligipääsetavus”. Mõtlesin, et mida mina sellest teemast tegelikult siis tean ja kuidas ma oskan midagi kaasa öelda, sest tõepoolest ei ole mul selle teemaga (õnneks) isiklikku kokkupuudet. Aastaid tagasi ehitusvaldkonnas töötades puutusin küll põgusalt kokku universell utformingu ehk universaalne disainiga, mis tähendab, et keskkond ja teenused luuakse algusest peale kõigile sobivaks, mitte ei kohandata neid hiljem ainult teatud kasutajarühmade jaoks, aga siiski ei saa öelda, et mul oleks liiga palju teadmisi sellest.

Küsi ja sulle antakse. Ma küll muidugi ei küsinud, kuid juhtus ikkagi nii, et kuu aega tagasi oli Idal vaja teha jõu ja ilunumbreid, sõprade ees esineda ning oma sääreluu seeläbi murda. Nii et saime omal nahal kogeda, mida tähendab ratastooli ja karkudega ligipääsetavus. “Kas mul jääb nüüd kontsert ära?” oli ta esimene küsimus ning kuigi ma vastasin, et ei jää, lähme kasvõi ratastoolis, ei olnud ma tol hetkel ka ise kindel, kas ja kui võimalik see tegelikult on. Emana olen ma õppinud ära sellistes olukordades, kus last vaja rahustada, kasutama väikeid valgeid valesid samas kui enda sees on stress. Paljud võib-olla mõtlevad, et mida mina stressan, ise kukkus oma jala katki, ise on süüdi, ongi karistuseks, et ei saa kontserdile, kuid mina nii jäik olla ei oska. Ma ei fänna kedagi ega midagi, seepärast mulle meeldib tegelikult vaadata, kuidas noored oma lemmikuid jumaldavad ning emana tahtsin ma anda parima, et laps saaks võimalikult hea kontserdielamuse kipsist/ratastoolist hoolimata. See tundus esimese hooga raskem kui ma arvasin.

Marcus&Martinus palavik

Veidi üle kahe aasta tagasi hakkas meie majas aina enam kostma sõnapaar Marcus & Martinus. Ma ei saanud aru, kust see tuli, mis see oli ja miks. Keegi siis ütles mulle, et nad esindasid ühel aastal Rootsit Eurovisioonil. Ma küll olen suur euroka vaataja, aga üldse ei mäletanud. Hea küll, kuulasin lugu. Tõesti täitsa hea. Kes ei tea, siis lugu oli “Unforgettable”. Aga see polnud veel kõik. Ida, keda ma olin püüdnud multikate ja audioraamatutega ikka norra keele lainel hoida ja selles feilinud, laulis korraga puhtas norra keeles. “Elektrisk”. Tore, aga täielik müstika. Igatahes aina enam saadeti mulle kontsertide linke ja ühel õhtul ma siis mõtlesin, et vaatan, mis need piletid maksavad ja kus kontserdid toimuvad. Enne kui isegi aru sain, olin ma ostnud meile Idaga kontserdipiletid Berliini. Kui neid Idale näitasin, sain vähemalt kaks päeva tunda, mida tähendab olla “maailma parim ema”.

Berliini kontserdile läksin ma nii, et teadsin kaht lugu, aga sain korraga aru, et sain osa millestki suuremast. Ida mangus, et me läheksime järjekorda tunde varem, kuid meie hotell oli kontserdikohast reaalselt paarsada meetrit ja ma ei saanud aru, miks me seda tegema peaksime. Kui mulle siis hiljem etteheitvalt näidati videot, kuidas artist oli tulnud järjekorras seisnud fännidega suhtlema ja laulma ja pilte tegema, sain ma aru, et ma ei saa lihtsalt millestki aru. Aga isegi kui me ei läinud kohale tunde varem õnnestus meil kuidagi saada kohad esiritta. Mõistsin, et liikuda enam ei tohi, sest ega seal mingit sõbralikku kohahoidmist küll polnud. Meie kõrvale sattus üks ema oma Idavanuse lapsega, kes ohkas, et isver, kuidas tahaks üht õlut, aga ära ei saa ka minna. Lubasin, et olen ta lapsele turvamees kuniks ta endale jooki läheb ostma. Lõpuks läks nii, et ta tõi jooke nii endale kui mulle veel mitmeid kordi kontserdi vältel. Samal ajal kui tüdrukud fännasid ja meie õppisime fännama, saime me omavahel ka tuttavaks. Nemad olid tulnud Serbiast, meil kuidagi klappis nii hästi, et vahetasime ka kontakte ning plaanisime koos Sloveeniasse (vist oli) kontserdile minna, aga lennupiletite hinnad panid sellele plaanile piduri. Neile küllamineku plaan on mul aga ikka to do listis. Ööbimiskoht, mida nad peavad on nunnu ja inimesed olid nii toredad, et miks mitte. Äärmiselt tore õhtu oli ja mul oli hea meel, et olime vist Idaga ühise hobi leinud. Ema-tütre asja. Sest kuigi ma kontserdile läksin veidi eelarvamusega tulin ma kontserdilt ära positiivsete emotsioonidega ning hakkasin edasi vaatama, kuhu veel soodsalt saaks kontserdile minna. Kahjuks jäi see plaan teostamata, sest osad sobivad sihtkohad olid juba välja müüdud ja teistesse olid lennupiletid liiga kallid või kattusid kuupäevad meie perereisiga.

Millal sina viimati Vilniuses käisid?

Mina pean ausalt tunnistama, et päriselt Vilniust külastamas käisin ma rohkem kui 20 aastat tagasi, võib olla isegi rohkem, millalgi kooliajal. Läbi olen ma siit mõned korrad ikka elus sõitnud, aga Vilnius on minu jaoks olnud sihtkoht, mille peale ma pole kunagi mõelnud. Rohkem ütleb see muidugi minu kui Vilniuse kohta. Kuigi Skyscanneri leht on mulle Vilniusse kordi ja kordi pakkunud soodsaid lennupileteid.* Lühidalt võin öelda, et see linn rokkis mul sokid jalast ära ning pani endasse armuma juba esimese kahe tunni jooksul, mil ma isegi ei olnud jõudnud meie hotellist kaugemale kui paar tänavat. Ma lihtsalt ahmisin linna enda sisse nagu oleks esimest korda välismaale sattunud.

Juba esimene pisikene kõrvatänav võttis meid vastu põnevate poekeste ja kohvikutega. Sisehoovidesse pilku visates jäi mulje nagu oleks selles linnas kaks erinevat linna. Linn kihab ja on täis mõnusat suminat, inimesed naudivad välikohvikutes kooki ja kohvi, klaasikest veini, autod vuravad edasi-tagasi, turistid, kohalikud, melu. Ja siis avad mõne sisehoovi väravad ja astud sisse täielikku vaikellu. Suured lopsakad lillepõõsad, nöörile kuivama pandud pesu, omavahel vaikselt jutustavad naabrid, täielik vaikus. See mõnus kontrast vaikuse, rahu ja linnasumina vahel ilmselt mind ka kõige enam võlus.

Kui sõnamäng müüb, aga visuaal põletab

Rannarootsi uus grillliha reklaam on viimaste päevade jooksul tekitanud sotsiaalmeedias erakordselt tulise arutelu. Harva juhtub, et ühe lihatoodete reklaami alla koguneb sadu kommentaare, ähvardusi boikotiks, üleskutseid toodet rohkem osta, viiteid reklaamiseadusele ning isegi pöördumisi erinevate riigiasutuste poole.See tähendab ühte: reklaam ei jätnud kedagi ükskõikseks.

Minu esimene reaktsioon oli pigem positiivne. Ausalt öeldes ei saanud ma kohe arugi, millest täpselt jutt käib. Alles mõne hetke pärast jõudis kohale sõna “sibul” kahetähenduslikkus. Ja just selles peitus reklaami tugevus. Sõnamäng oli terav, meeldejääv ja piisavalt nutikas, et panna inimene hetkeks peatuma.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale – teine päev

Teisel päeval uuesti Uneallikale sõites, et oma reisikaaslane sealt peale võtta, sõidan ma mööda kõige kaunimatest moonipõldudest, on veel varajane hommik, aga temperatuur on juba üle 20 kraadi ja käes on tõeline Eestimaa suvi. “Infrapunasaunaauto” kütab end vaikselt üles, kuid see ei morjenda mind grammivõrdki, selline see suvi olema peabki. Niikuinii asendub see varsti jälle vihmaga, mõtlen ma omaette ehteestlaslikult pessimistlikult ja kavatsen nautida iga võimalikku minutit sellest leitsakust.

Üsna ootamatult tuleb autoraadiost A-Ha hittlaul aastast 2000 ja “Minor Earth, Major Sky” viib mind mõtetes tagasi ühele teisele roadtripile. Mul oli just Lillehammeris kool läbi saanud ja emme ning onu tulid mulle autoga järgi, sest aastaga oli mul nii palju kola tekkinud (mida ju maha jätta ei saanud, kõik oli vajalik!) ja see oli üks vinge autoreis – Haugenis jõulude tähistamine keset suve, väike vahepeatus Oxelösundis, kõik need naljad ja hetked, mis mul siiani meeles on. Jah, võib vist öelda, et see vanderselli veri voolab meie suguvõsas.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale

Naljaga pooleks olen ma alati öelnud, et minu sees elab üks vanderselli hing, sest pole midagi toredamat kui seigelda ja avastada uusi paiku. Milleks minna otse kui saab ka ringiga, ütlen ma alati ja nii olen ma Oslost koju Tallinnasse sõitnud läbi Kopenhaageni, sest miks ka mitte.  Kuuetunnine autosõit otse Stockholmi osutus kahepäevaseks Taani-Rootsi ringreisiks.

„Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal,» ütleb ju  vandersellide hümngi, aga siinkohal ütlen ma, et teinekord ei pea oma õue alt üldse kaugemale minema, et oleks seiklust. Sest see oma õu pakub ääretult palju avastamist ja rõõmu. Napi paari kuu jooksul, mil olen Lääne-Harju vallaga rohkem seotud olnud, olen ma osalenud erinevates töötubades, avastanud second-hand poode, mis oma valikuga teevad pealinna butiikidele silmad ette, käinud kunstinäitustel, osalenud laatadel, kuulanud head muusikat, söönud gurmeetoitu, maitsnud kohalikku siidrit ja tigedat tikrikastet, jalutanud metsaradadel-rannas ning teinud peatusi kohtades, mida ma varem isegi ei teadnud. Teadlikult olen ma valinud töölt koju sõitmiseks erinevad kõrvalteed, autoraadios taustaks Arvo Pärdi muusika kellakõlaline vaikus. Ma olen aru saanud, et teekond läbi Lääne-Harju valla on nagu pärlitest koosnev kee.