Ma läksin “Romeo ja Juliat” vaatama kahetiste tunnetega, kui aus olla siis lausa eelarvamusega. Ma tulin Unibelt Arenalt ära kahetiste tunnete ja kange tagumikuga.
Esimese hooga oleksingi kirjutanud, et pigem pettusin nii nagu arvasin, et juhtub, aga õnneks on autosõit koju piisavalt pikk, et saime omavahel arutada ning selleks ajaks kui koju jõudsime, olin ma juba palju positiivsem. “Oot, aga see lugu oli ju hea”, “Tantsud mulle väga meeldisid”, “Kalle Sepa hääl on ikka võimas”, “Ägedalt tänapäevaseks tehtud”, “Ott Lepland ikka ka on hea laulja”, “Mõned ballaadid olid ka suurepärased”, “Ei noh kokkuvõttes oli hea“, “Ida, sulle meeldis, jah?” Ja Idale tõepoolest meeldis ning võib olla see ongi üks olulisemaid põhjuseid, miks ma kiidan, et rokkmuusikal taas lavale toodi. Selles mõttes, et näidake mulle teismelist, kelle paned vabatahtlikult Shakespeare’i lugema, aga eeldan, et see on koolis ikka veel kohustuslik kirjandus ja nii saavad noored palju lihtsamini aru, millest jutt, sest tõstke käsi, kes arvab, et Shakespeare on lihtne lugemine. Kui ma eksin ja “Romeo ja Julia” ei ole enam kohustuslik kirjandus, siis silmaringi arendamiseks ikkagi võiks natukene kursis olla tema teostega ning selleks pole midagi paremat kui läbi sellise rokkmuusikali. Seega, jah, mina vastan küll küsimusele, kas ikka oli vaja legendaarne muusikal uuesti lavale tuua, et oli küll.
Kusjuures ma olen ka algversiooni näinud. Nukuteatris ja vaid Terminaatoriga ning nii palju kui ma tagasi mäletan, siis tookord muusikal mulle muljet ei avaldanud. Kuidagi nihelesin ja ootasin, et muusikal läbi saaks. Eks siin mängib rolli ka see, et ma ei ole suuremat sorti Terminaatori fänn, kuid nüüd kui laval oli ka orkester, siis oli hoopis teine asi. Mitte et ma seekord ka ei oleks kärsituks muutunud ja mõelnud kohati, et kaua veel, kuid tegelikult ei olnud see otseselt muusikali süü. Mul lihtsalt jääb alati tagumik sel plasttoolil kangeks ja nüüd kui Linnahalli, kontserthalli teema korraks jälle on lauale tõstetud, siis need on need korrad kui ma tunnen, et meil on päriselt puudu kontserthallist. Muusikalis oli paar päris head nalja. Näiteks kui Julia ema ütles tütrele, et isver küll, meil siin uhkele peole minek ja sina näed välja nagu läheksid Põlva bussijaama pubisse. See oli üsna tabav, sest paljud, kes vaatama tulid etendust, olid end ikkagi viisakalt/pidulikult riidesse pannud – kleidid ja kontsakingad, ülikonnad ja siis istud pidulikus riides kolm ja pool tundi plasttoolil nagu Põlva bussijaama ooteruumis (mitte et ma teaks, milline see ooteruum on). Aga millal siis end veel üles lüüa kui mitte muusikali vaatama minnes? Millal seda ülikonda kanda? Natuke on ju tegelikult kurb.
Muusikal ise oli minu jaoks veidike veniv. See üldse kipub paljude produktsioonide viga olema. Justkui tahetakse inimestele anda nö täie raha eest, aga mina isiklikult eelistaksin 3,5tunni asemel kahetunnist etendust. Ma ei jääks sugugi mõtlema, et maksin summa X (ma ei tea palju piletid maksid, emme kinkis meile jõuludeks) ja tahan nüüd muusikali nautida nagu Rootsi laeva buffet-õhtusööki – taldrik lookas. Ei, vähem on minu jaoks sellistel puhkudel rohkem. Kui kodus hakkasime arutama, et mida oleks võinud vähem olla, kus kiiremini minna, siis ausalt öeldes muidugi ei osanudki öelda, aga olime Marekiga ikkagi üht meelt, et oleks saanud tempokamalt. Poleks tagumik ka kangeks jäänud. Ja kuigi ma jätkuvalt olen positiivselt meelestatud muusikali suhtes (isegi ka imestan), siis midagi ikka jäi puudu. Mis see oli, ma ei tea. Käisite ka vaatamas? Võib olla oskate mind siin aidata siis? See jääb mind piinama.
Onuheinolike naljade kogus muusikalis oli minu jaoks piiripealne, aga ma saan aru, miks need sinna pandud olid ja annan andeks. Samas, mida ma peenutsen siin, ise hakkasin ka nii mõnegi nalja peale naerma. Võib need onuheinolikud repliigid olid omamoodi värskendavad tänases poliitkorrektses maailmas, kus iga sõna ja ütlust võetakse surmtõsiselt ning solvutakse. Natuke oli naljakas, aga natukene pani hambaid krigistama ja mõtlema, et äkki ei peaks naiste välimuse üle nalja viskama…Kahetised tunded selles osas. Ja Ott Leplandi vaadates veits tuli “Vasaku jala reede” vaibi. Võib olla ei oleks tahtnud. Kuigi film mulle meeldib ja Ott Lepland näitlejana samuti. Häälest ei hakka rääkima. Meeldib. Väga meeldib. Nagu Kalle Sepp – kui see mees oma suu lahti teeb ja laulma hakkab, siis on võimas.
Jaagup Tuisk ja Wanda-Helene Ollep olid ägedad, minu jaoks usutavad, väga hästi sidusid originaal Shakespeare’i tänapäevaga, eriti lõpus. Lõppu oleks ma muidugi tahtnud tibake rohkem süveneda, kuid kahjuks pidin ma rohkem süvenema ühe beebi häälitsustesse/nuttu. Mul ei ole midagi beebide vastu, ma saan aru, et nad teevad häält ja nutavad, see kõik on okei, aga teatris ma tahaksin süveneda laval toimuvasse, mida oli raske teha kui selja taga oli beebi. Ei, ei, beebi ema oli viisakas – ta ei olnud nutva lapsega saalis, vaid läks koridori kardina taha, kuid unustas ära pisasja, et kohe kardina taga oli saal ja toolid ning inimesed, kes tahtsid etendust vaadata. Oli tibake raske lõppu süveneda ja keskenduda ning siis ma muutusin veel ekstrakärsituks ja ootasin, millal etendus juba lõppeb.
Nii, et mis ma siis kokkuvõttes ütlen? Oli nii ja oli naa. Lahe, et uuesti lavale toodi. Pigem jäin rahule. Midagi jäi puudu. Hea meel, et käisime vaatamas. Jääme siis ootama kolmandat ja veel suuremat tulemist 20 aasta pärast. Jaagup Kreemil oleks jaksu küll.
