Peale õhtusööki läksin ma vannituppa oma kapesid suhu paigaldama. See osa on lihtne. Kõige keerulisem on nende elastikute kinnitamine, see võttis tibake aega, natuke pidin kodulehelt pilte vaatama, et aru saada, kuhu need ülemiste kapede puhul kinnituvad. No oli ikka pusimist, aga sain hakkama. Vannitoast tagasi tulles möödusin köögisaarel taldrikule alles jäänud pitsalõigust. Mul on komme näksida. Tahtsin ka seekord seda teha, aga siis tuli meelde, et ei saa ju. Sinna see minust jäi. Paar tundi hiljem läks Marek kööki. “Ahh, aga mulle meeldib see,” lausus ta rahulolevalt pitsalõiku vaadates, “muidu oleks siin näritud tükk juba ammu, aga nüüd ma saan selle pitsalõigu panna kenasti külmkappi ja selle hommikuks süüa.” Nali on tema kulul, sest hommikul sõin ma ikka selle ise ära, ta oli unustanud selle kappi.
Lugu sellest, kuidas ma ma kapinupu otsa komistasin ja mul hambaid saeti
Nagu te Facebookist juba teate sain ma täna öösel peksa. Ja mitte vähe. Ärkasin selle peale, et peast käis jube valu läbi, silmadest hakkas midagi jooksma ja ümberringi käis kohutav kassisisin. Ehk siis ma sain kasside käest peksa või pigem sattusin nende kahe sõja vahele oma imeilusa näolapiga. Või variant on ka see, et Max ikkagi haudus kättemaksu mulle, et ma teda teist korda kastreerima tahtsin viia ning Elli oli süütu kannataja ja peksa pidingi mina saama. Oli kuidas oli, mu esimene mõte oli, et mul on silm peast läinud ja ma ei tee üldse nalja, sest lisaks teravale valule tundsin ma ka üht nõelteravat küünt oma silmas. Kui ma järgmisel hetkel ikkagi mõlema silmaga näha sain, veendusin ma, et see, mis mul näos niriseb, on kõigest (???) veri. Peksin kassid laiali, vandusin vene keeles (vat kui palju me keelt oskame sellises olukorras) ning tormasin alla, et midagi külma peale panna näole. Vaatasin peeglist uuesti üle, et kas silm on alles. Oli. Kobistasin oma külma spinatipakiga Ida tuppa, haarasin sinna kaasa Maxi ja jätsin Elli Ida ning Mareki juurde. Max magas mul jalgades terve öö nagu poleks midagi olnud. Elli tegi ilmselt sama. Vaid mina vähkresin üleval, valutasin silma, sättisin külma spinatit endale silma peale ning vandusin, et olin Ida toast paksud kardinad ära võtnud – kuu sillerdas otse silma sisse. Selle silma sisse, millega ma nägin.
Lugu sellest, kuidas ka minu kulmud ära rikuti
Tundub, et kulme rikutakse ilusalongides viimasel ajal lausa pidevalt ja mitte vaid Tartus, aga ka Tallinnas, sest sellised nägid minu kulmud välja veel paar tundi tagasi. Täpselt samasugused nagu eilse ja tänase päeva kõige kuulsamad kulmud Tartust Tsikiita ilusalongist. Kes veel ei tea, millest juttu, siis eile postitati Facebooki üks rikutud kulmupaar. Läbi jagamiste (viimati nägin, et seda oli tehtud 441 korda) jõudis see ka minu vaatevälja. Esimese hooga olin ka mina šokis. Kas tõepoolest pakutakse kusagil salongis sellist teenust? Siis aga hakkasin mõtlema, et kas mu enda kulmud ei näe ka kulmude värvimise ajal korraks sarnased välja ja nagu tellitult sain ma sellele täna kinnitust ehk käisin kulmuhoolduses ning mu kulmud nägidki välja samasugused nagu kuulsad Tartu kulmud.
Miks ma ei suuda empaatiline olla?
Aegajalt ikka käib kusagilt läbi, et ma olen tohutult empaatiavõimetu. See on üks selline kommentaar, mis mulle alati haiget teeb, sest olgugi, et ma tundun ülbe ja üleolev, olen paljude jaoks isegi ebameeldiv, siis vot selle empaatiaga on nii, et ma tegelikult võtan hästi palju hinge seda, mis teistega juhtub. Mis otseselt kuidagi isegi ei puuduta mind. Näiteks hetkel Kristi Ojasaare surm, siiani ei suuda selle uudisega hakkama saada ja mõtlen, mida tema pere tunda võib. Kohutavalt valus hakkab. Estcoy-8 dokumentaali vaatasin. Pidin vahepeal pausi tegema, sest see valu hakkas rõhuma. Nälginud, hüljatud ja piinatud loomad – ma tahaks neid kõiki aidata. Tean, et minu panus nende aitamisse on minimaalne ja tahaks veelgi rohkem teha, aga ma ei oska. Vägivalla käes kannatavatest naistest ja lastest ma isegi ei suuda rääkida. See on teema, kus ma ausõna vägivallatsejatele ise peksa annaks kui oskaks ja tohiks.
Suhte hoidmise saladus
Hiljuti kutsuti mind ühte podcast´i rääkima sellest, kuidas suhet hoida depressiooni kõrvalt, aga ma tänasin esimese hooga eitavalt, sest mulle tundus, et mul ei ole midagi öelda. Minult on seda varemgi küsitud ning ikka ja jälle olen pidanud vastama, et mul ei ole ühtegi toimivat nippi. Ma usun, et mõned lihtsalt tulevad kriisist välja ja teised mitte, palju sõltub ilmselt sellest, kes su kõrval on. Kas partneril on kannatust ja närve vastu pidada, kui ei, siis ongi lihtsalt p****s. Ausalt ja ilustamata nii ma arvan. Või arvasin.
Täiesti suvaline kodupildipostitus
Et tegu on tasulise blogiga, siis olgu kohe alguses öeldud, et siit postitusest midagi põnevat ei leia. Lihtsalt pildid. Ühtlasi pani see postitus mind aru saama, miks ma blogimisest puudust tundsin. Mulle meeldib pildistada, ma ei ole selles küll eriti hea, aga mulle meeldib pilte teha ja kui ma jõulude ning uueaasta vahel oma telefonis pilte skrollisin, leidsin ma end mõttelt, et aga mida ma nende piltidega teen kui mul pole blogi, kus neid jagada. Mitte et ma arvaksin, et teie millestki olulisest ilma jääksite, aga see vist ongi see blogijale sissekodeeritud edevus, millest lahti ei saa – soov oma tegevusi ikkagi mingil määral teistega jagada. Ehk siis see on üks neist postitustest, mis on kirjutatud selle pärast, et mul need pildid vaid telefonis ei oleks, kust ma nad ühel hetkel kustutan, sest no milleks neid ikka vaja:D Aga ma näitan ka paari leidu, mis eile Keila “Sõbralt sõbrale” poest leidsin. Shopping olla hea teraapia. Proovisin eile ja pean tunnistama, et korraks oli päris hea. Eriti kui Ida tuppa lõpuks leidsin täpselt sellise voodikatte, mida taga olen ajanud.
Lugu sellest, kuidas ma kastreeritud kassi kastreerimisele viisin
See on nüüd lugu sellest, kuidas minu elab kaks erinevat inimest. Üks, kes saab tööalaselt asjadega hästi hakkama ja teine, kes on täielik udu. Ja kuna see udu on ikkagi ülekaalus, siis juhtubki nii, et palud töölt võimalust kodust tööd teha, sest vaja on kass kastreerimisele viia, sõidad siiski linna, sest loomulikult ei olnud sul meeles, et opp toimub Haaberstis, mitte Keilas, lähed istud kontoris töölaua taha ja saad pool tundi hiljem loomakliinikust kõne. “Teie kiisu on juba kastreeritud, võite oma kiisu-miisule järele tulla!” Ei olnud piinlik, üldse mitte. Ja ei olnud ma enda peale vihane, ei olnud, sest sõitsin kõigest ilmaasjata linna ja tagasi. Oot, mis need kütusehinnad meil eile tegidki?
Miks ma vahetan töökohti nagu sokke?
See postitus on mustandite all seisnud üle aasta. Ma olen ikka mõelnud, kas seda avaldada või mitte, sest ma pole kuidagi tahtnud, et inimesed teeksid vägivaldseid tõlgendusi, kuid õhtul tundsin, et pean selle teema endast välja rääkima. Kripeldab. Nimelt aegajalt jääb mulle silma, et inimesed räägivad, et mul on
töökohtades alati probleeme ja vahetan neid nagu sukkpükse. Ma ei saa aru, kust see tuleb. Ma olen siis püüdnud enda jaoks analüüsida seda teemat, et äkki ma lihtsalt olengi nii rumal, et ei saa aru, et kogu aeg mingid probleemid on. Muidugi on kohti, kus on probleeme olnud. Esimesena tuleb mulle ja ilmselt ka teile meelde Suur Ja Tähtis Ettevõte, millest minu blogikarjäär alguse sai.
Influencerid ja mustad nimekirjad
Uudishimu ei ole patt ja seepärast pidin mina ka ikka minema uudistama, et kas tasulise blogi teema on üles võetud ühes foorumis. Oli. Kommentaarid olid üldiselt etteaimatavad ja mis neile ikka reageerida, eks igaüks teab natuke rohkem kui teine ja nii ta läheb. Parandan vaid seda, et mulle ei ole «jälle mingi stress», vaid on olukordi, kus depressioon nö pead tõstab ja tahab argipäevast võimust võtta. Ma olen otsustanud, et ei lase. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, tahtsin lihtsalt selgitada, miks ma Perekooli läksin, et ei oleks kellelgi vaja arvata, et «ma ise ei käi, sõbranna saatis lingi». Mind kõnetas seal üks teine teema. Influencerid ja mustad nimekirjad.Kõikidel turundajatel olla olemas oma mustad nimekirjad suunamudijatest, kellega kindlasti koostööd ei teha. Loomulikult toodi esimesena välja Marimellid, sest nemad on/peavad end turundajateks ning siis on ju kõige põnevam öelda, et vot nemad on sellised influencerid, kellega ükski agentuur koostööd teha ei taha.
ATH – oma organiseerimatus või päris diagnoos
Ma pean ausalt tunnistama, et olen üles kasvanud ajal kui inimesed jagati laias laastus kahte – normaalsed ja ebanormaalsed. Mida see “ebanormaalne” täpsemalt tähendas, kas see üldse kedagi huvitas. Fakt oli see, et kui sa näiteks tavakooli raamidesse ei mahtunud, siis saadeti sind “ebanormaalsete” kooli. Ja sinna ei tahtnud keegi kuuluda. Nii must ja valge maailm oligi. Minu tutvusringis “ebanormaalseid” pole kunagi olnud ja pean jälle ausalt tunnistama, et ega ma sellesse teemasse kunagi rohkem süvenenud pole. Kui siis vaid nii palju, et ülikooli bakatöö kirjutasin (kehvasti) osaliselt obsessiiv-kompulsiivse käitumishäire vaatenurgast, sest tol hetkel see teema kõnetas mind. Ma tunnen, et kannatan ise selle häire all. Või tundsin tol hetkel, palju ma neid muid häireid teadsin. Kas mul see ka päriselt on, ei mina tea, ma tean vaid, et ei suuda jalga panna muud värvi sokke kui valgeid, et mul peavad toiduained olema riiulis/külmkapis nö võrdselt ära jagatud ja lillevaasid, küünlajalad peavad olema just seal, kus mina näen, et nende õige koht on. Noh, et kui mõned näited tuua. Aa, ja see pagana Mareki veeklaas, mida ta hoiab kuivainetega ühes riiulis, “sest ma ju kasutan seda kogu aeg ja see on kraanikausile lähedal” ajab mind hulluks. Praktiline või mitte, aga seal ei ole tema koht!