Ole siis oma keskpärase naisega rahul. WDYM?

See on nüüd üks veidi vanem lugu, mis Patreoni jälgijatele juba tuttav, aga kuna ma siin olen veidikene oma “aastas korra-paar kurvameelsuses-faasis”, siis tuli see meelde, sest see on ikka üks paganama kummaline avaldus, millega välja tulla. Kes ütleb teisele otse näkku, et kuule, sa oled ikka täitsa keskpärane.

Ma ise teen muidugi enda kulul nalja, sest noh pean ka aus olema, et ega ma suurt midagi tõesti ei oska ega ka viitsi, aga ma siiski arvan, et sellist “nalja” võiks ikka vaid ma ise enda kulul teha, mitte keegi teine.

Käis üks koor telekas laulmas

“Laululahing” sai Lääne-Harju jaoks eile läbi. Kas ma soovisin, et Padise segakoor jõuaks finaali? Muidugi soovisin. Kas ma elasin neile kaasa? Loomulikult. Kas nad olid finaalikohta väärt? Minu arvates sada protsenti. Kas ma nõustusin kõigi kohtunike hinnetega? Mitte päris. Aga kas ma olen kurb või pettunud? Ausalt öeldes mitte. Pigem tunnen ma tohutut tänutunnet. Ja tahan teha suure kummarduse Padise segakoorile, Synnele, Liinale, Margele – aitäh teile selle ägeda reisi eest.

Ma olen uhke. Tean… see kõlab võib-olla natuke tobedalt, sest ega minul ei ole selle koori edukusega mingit pistmist ja mis uhke, eks. Aga olen küll. Kuulen sõna “Padise” ja noogutan heakiitvalt, uhkelt, automaatselt kaasa, et ikka Padise. Muidugi võib öelda, et Padisel on alati olnud põhjust uhke olla. Siin on klooster, mõis, kastell, spaa ja palju muud. Aga kui nüüd päriselt küsida, siis kui paljud neist kohtadest veel mõni kuu tagasi midagi teadsid?Täna võib üsna kindlalt öelda, et kümned tuhanded inimesed teavad. Ja mitte ainult Padise nime.

Kuidas vaid minu lapsel pole emaga vedanud

Koolist koju sõites vaatab Ida oma Stuudiumist, et sai matas kehvema hinde kui soovis. Hakkan uurima, et miks nii läks, aga juba loeb ta ette teisi hindeid – selles aines viis, tolles viis miinus, veel üks viis, üks viis miinus…Ma ei jõua öeldagi, et väga hästi ju kui Ida on tujust ära. Selgub, et eesti keele keskmine hinne on 4,3. “Neli pole ju ka halb?” julgen küsida.

Pilk oleks võinud tappa.

“Jää, mehed ja kuldnokk” ajas mulle kananaha peale

Nädalavahetus pakkus nii palju erinevaid elamusi ja emotsioone. Vihula mõisa külastusest “Laululahinguni”, aga kirsiks tordil oli kohe kindlasti Doc@PÖFFi Balti võistlusprogrammi raames esimest korda ekraanile jõudnud “Jää, mehed ja kuldnokk”.

Omamoodi veider, et just dokfilmid on mulle nii südamelähedased, sest mul on lapsepõlvest meeles, et dokfilmid ja spordiülekanded (välja arvatud korvpall, seda vaatasin nagu teleka ette naelutatud) olid need kõikse igavamad asjad maailmas. Millegipärast oli mul tunne, et maal Vasulas telekast just neid vaid tuligi. Andu armastas dokke ja sporti ning polnud harv, kui ta töötegemise eest salaja tuppa kadus, et emba-kumba vaadata. Ma küll ei mäleta kindlalt, aga ilmselt olid tal telekavas nende saadete ümber pastakaga ringid tehtud. Vanaemal ja tädil olid küll “Vaata kööki” ja “Prillitoos” paberlehel ära märgitud. Mitte et nad nende aegu peast poleks teadnud. See oli lihtsalt nende rutiin.

“Meheks kasvamise õpetus” Russell Brandi näitel

Vaatasin Russell Brandi dokumentaali “Netflixist” ja ütlen ausalt ja ilustamata – ta on tülgastav. Ma ei saa öelda, et ma oleksin tema elust ja loost ja tegemistest väga palju teadnud, pole ka otseselt kunagi fänn olnud, kuid mõned tema filmirollid, näiteks Arthur, olid omal ajal väga meeltmööda. Oli karismaatiline ja humoorikas näitleja mu arvates. Ups. Mul pole ausalt öeldes pikka aega keegi nii kiiresti ja nii põhjalikult vastumeelseks muutunud. Kõigest pooleteise tunniga.

Dokumentaalis toodi näiteid nii tema enda raamatust kui ka stand-up-esinemistest, kus Russell Brand rääkis ja naljatas ise oma kiskjaliku käitumise üle. Ta justkui tunnistas asju, mis tagantjärele mõjuvad väga tõsiste ohumärkidena, aga esitas need huumorina. Ja kui inimene ise oma käitumise laval naljaks pöörab, siis publik naerab kaasa, sealhulgas naised ning tekibki kummaline olukord, kus midagi väga problemaatilist pakendatakse meelelahutuseks.

Madalad ootused, suured tunded: „Lave forventninger“ PÖFFil

Üks mu filmi valiku kriteeriume on alati norra keel. Ideaalis tahaksin ma ära vaadata kõik PÖFFi programmis olevad norrakeelsed filmid ning see, et need mulle enamasti väga meeldivad, ei ole ammugi mingi saladus. Erandiks ei osutunud ka „Madalad ootused“. Armastan Skandinaavia filmikunsti just selle aususe, vaoshoituse ja inimlikkuse pärast, aga seekord jäi see film mulle silma juba enne kui olin aru saanud, et see on Norra film.

Filmi keskmes on 29-aastane Maja, kelle elu ja karjäär on pärast isiklikku kokkuvarisemist ummikusse jooksnud. Ta on kolinud tagasi ema juurde ning püüab samm sammult aru saada, kes ta on ja kuidas edasi minna. See kõlab sünge algusena, kuid „Madalad ootused” ei ole depressiivne film. See räägib identiteedist, mälestustest, ootustest, läbikukkumise hirmust ja sellest segadusest, mis võib täiskasvanueluga kaasa tulla. Depressioonist rääkides on lihtne langeda raskemeelsusesse, kuid režissöör Eivind Landsvik hoiab tasakaalu väga osavalt. Filmis leidub palju väikeseid ja elulisi olukordi, mis panevad muigama just siis, kui lugu muutub emotsionaalselt kõige raskemaks.

Omaette kiidusõnad peaosalisele Marie Ulvenile, keda norrakad tunnevad hoopis artistinime Girl in Red järgi. See on tema esimene filmiroll, kuid seda ei oskaks arvata. Ma olin täiesti kindel,et ta on andekas noor näitlejanna. Tema rolli täitmine oli nii loomulik ja ma julgeks öelda, et täiuslik. Maja sisemised võitlused ei avaldu suurte sõnade või draamaga, vaid pilkudes, pausides ja vaikustes. See ongi see skandinaavia vaoshoitus, mis mulle filmides meeldib. Natuke ehk meenutab Eesti filmi kurbade ja sügavate silmavaadetega, aga mulle meeldib. Mind kõnetab. Mõjub.

Samuti jäid meelde Maja ja tema ema suhted. Nende vahel on armastust ja hoolimist, kuid samal ajal ka valusat oskamatust teineteist päriselt mõista. See on teema, millega ilmselt paljud vaatajad saavad samastuda. Mõnikord tahame aidata, kuid ei leia selleks õigeid sõnu. Ma mõistsin Maja ema valu. Filmi kõrvaltegelased toovad loosse vajalikku kergust ning kuigi kõik süžeeliinid ei tundu lõpuni välja arendatud, ei häirinud see tervikpilti.

Kui siiski ikka natuke kritiseerida, siis kõrvalliin Maja õpilasest Aidast jääb mind naaaatukene häirima. See liin oleks võinud minna pisut sügavamale või siis jääda olemata. Tema lugu jäi mu jaoks poolikuks ja see jäi mulle veidi kripeldama. Aga ma saan aru, et kui kõik mu küsimused oleksid saanud vastused, oleks see film 1,45 asemel olnud kolmetunnine ja siis oleks juba kadunud ära ka filmi kergus, mis selle teema puhul just oli plussiks. Pigem püüdiski film jätta mulje, et elu ise ei paku alati selgeid lahendusi ega korralikult seotud lõpp-punkte. Ühesõnaga on tegu väga hea filmiga vaimsest tervisest, eneseteostusest, ootustest, täiskasvanuelust. Oli mõtlemapanev, kurb, soe ja üllatavalt naljakas.

Kojusõidul panin Spotify’st mängima nii Marie Ulveni kui ka tema artistinime Girl in Red alt ilmunud lood. Viimane neist leidis endale koha ka minu Spotify playlistis. Filmi saab veel 22.11 kinos Sõprus vaadata ja minu soovitus on, et ostke piletid ära.

Mäed ulatuvad taevani. Tüdrukute väljavaated mitte.

“Siinsetel tüdrukutel on valida, kas abielluda ja teenindada meest ja lapsi või abielluda ja teenindada meest lapsi,” räägib meie giid Eraj kui jalutame Khurdaki järve ääres asuvas Padruni mägikülas. Vaatamata sellele, et Shingi jõe org, kus asub kuulus seitsmest mägijärvest koosnev ahel, mida kohalikud kutsuvad Haft Kul, pakub ilma liialdamata hingematvaid vaateid, jääb Tadžikistanist mulle kõige sügavamalt meelde põgus jalutuskäik tolles mägikülas.

Esimese hooga vaatan ma minulikult loomulikult mööda kasinatest elutingimustest ja võimalustest, ma näen mägikülaelus romantikat. Järgmisel hetkel saan ma aru kui privilegeeritult selline mõttelõng kõlada võib. Jah, seal on teatud võlu ja vaikus ja rahu ning loomulikult suudan ma sellest külakesest vaimustuda. Tunnen lausa, et tahaksin siin veidi pikemalt peatuda, saada osa argielust, näha, millised on koolipäevad, aga kui Eraj räägib ilma ilustamata naiste argipäevast – ärkad vara, palvetad, hoolitsed loomade eest, siis tegeled lastega, saadad nad kooli, teed mehele hommikusöögi, saadad ta tööle, alustad majapidamistöödega ja nii samas rattas ikka uuesti ja uuesti – mõtlen ma, et oleme õnnelikud, et oleme seda paika külastamas. Eraj oleks justkui mu mõtteid lugenud ning võtab meie külaskäigu kokku sõnadega: “Te olete õnnelikud, et olete siia tulnud. Tulnud siia teisest riigist. Teil on see võimalus. Hinnake seda.” See võib kõlada pinnapealselt, nii nagu giidid lõpetavad oma tuure, et saada jootraha, kuid Eraj on teistsugune. On aru saada, et kõik tema sõnad tulevad südamest ja see koht on talle südamelähedane. Ta on sarnasest mägikülast pärit. Tänaseks on ta õppinud neljas ülikoolis ja räägib kuut keelt, kuid tema nö väljamurdmine sellisest mägikülast ei ole tavaline. See on kombinatsioon juhustest, kokkusattumustest, pealehakkamisest, tahtmisest ja tarkusest. Just head õpitulemused on olnud tema teekond maailma. “Ka korruptsioon,” lisab ta vaikselt, “sellest ei ole pääsu.”

Theatrum tõi lavale selle, mis mu peas toimub kell kolm öösel kui ma magada ei saa

“Stupe i havet var frihet for deg, under vann for å skrike, så ingen kunne høre deg” ehk “mere sügavusse sööstmine oli sinu jaoks vabadus, vee all võisid karjuda, nii et keegi ei saanud sind kuulda”, hakkas autoraadiost kõlama Chris Holsteni laul, kui pärast teatrit kodu poole sõitma hakkasin.Pidin selle kiiresti kinni panema. Pärast „Elada on olla teine” etendust tundusid need sõnad liiga teravad ja liiga lähedased. Seedisin alles laval nähtut ning mõistsin korraga, miks keegi minu kõrval, kui saal pimedaks läks ja etendus lõppes, vaikselt, peaaegu salaja, kuid siiski kuuldavalt ohkas: „Jumal tänatud.”

Kuna paljud ei loe sissejuhatusest kaugemale, ütlen kohe ära: muidugi see etendus meeldis mulle. Minu pikemaajalised jälgijad ilmselt teavad seda juba isegi. Theatrum on jätkuvalt üks minu lemmikteatreid ning andke mulle sügavaid, endasse vaatavaid lavastusi, mis põimivad moodsa tantsu, poeesia ja filosoofilised mõtisklused üheks tervikuks, ning ma olen müüdud. Aga tulen siiski tagasi selle „jumal tänatud” juurde.

Jälle koondatud

Täiesti väljamõeldud lugu. Kõik tegelased, kohad, sündmused ja olukorrad on välja mõeldud ning igasugused sarnasused päriselu ettevõtete või inimestega on täiesti juhuslikud. Kui keegi end siiski ära tunneb, siis on see üksnes tema enda asi.

Täna on koondamisteated kahjuks nii tavalised, et need vist ei šokeeri enam kedagi. Selles mõttes, et jah, kuradima ebameeldiv on see ikka. Ühel hetkel on töö olemas, järgmisel mitte. Arved aga millegipärast ei kao kuhugi. Aga ühiskondlikult pole see enam uudis, pigem kahjuks kurb ja raske reaalsus.

Uudishimu viib kohtadesse, kuhu tavaliselt ei pääse

On kohti, kus aeg läheb kuidagi teistmoodi. Eesti Meremuuseumi hoidla on üks neist. Sel aastal tähistatakse taas Uudishimu päeva, mille eesmärk on innustada inimesi avastama, küsimusi küsima ja maailma natuke tähelepanelikumalt vaatama. Meremuuseumi hoidla sobib selle mõtte illustreerimiseks peaaegu täiuslikult.

Ekskursioone viivad läbi Eesti Meremuuseumi kogude osakonna töötajad Ruth Ristmägi, Andres Eero, Laura Jamsja, Oksana Leontjeva, Meeli-Heli Lepna, Mirjam Mardi, Eve Paavel, Eva Rebane, Katrin Sepalaan, Evelyn Silmet ja Helju Zahharov. Just inimesed ongi üks põhjus, miks ma seda kogemust soovitada tahan.

Eelmisel aastal sattusin Uudishimu päeva raames hoidlat külastama esimest korda. Arvasin enne, et eks vaatan tunnikese vanu dokumente ja esemeid ning saan lihtsalt natuke targemaks. Tegelikkus oli hoopis midagi muud. Kõige huvitavam ei olnudki ainult see, mida näidati, vaid inimesed, kes sellest rääkisid. Üks küsimus viis teiseni. Ühest fotost kasvas välja terve lugu. Ühe eseme taga oli inimene, tema saatus, mingi sündmus või ajastu. Tuur kestis umbes tunni, aga lõpus oli tunne, et tegelikult tahaks veel jääda. Ikka tuli meelde mõni uus küsimus. Kuidas see asi siia sattus? Kes seda kasutas? Mis temast edasi sai? Miks just nii?

See ongi vist uudishimu kõige parem omadus. Mida rohkem teada saad, seda rohkem tekib küsimusi.

Hoidla ei ole sugugi vaikne ja tolmune koht, kuhu vanad asjad lihtsalt ära pannakse. Vastupidi. Minu jaoks tundus see olevat koht, kus muuseumi lood tegelikult elavad. Seal on esemed, mis ei mahu näitusesaali. Seal on fotod, dokumendid, kirjad, märkmikud ja leiud, mis ootavad oma järgmist avastajat.

Tänavu saab lähemalt tutvuda merepääste ajaloo ja sellega seotud kogudega. Vanad fotod päästejaamadest, päevikud, päästevahendid ja dokumenteeritud lood inimestest, kes läksid merele siis, kui enamik meist oleks eelistanud turvaliselt kaldale jääda.

Mulle meeldib hoidlates just see, et seal muutuvad ajalooõpiku faktid päris inimesteks. Näed vana päästemedalit ja hakkad mõtlema, kelle rinnas see kunagi võis olla. Loed päevikusse tehtud sissekannet ja saad aru, et selle kirjutas inimene, kes ei teadnud veel, et sada aastat hiljem keegi tema märkmeid huviga uurib. Ja siis märkad, et tunnike ongi möödas. Või õigemini lennanud. Täpselt selliste hetkede pärast ongi Uudishimu päev minu meelest väärt ettevõtmine. See tuletab meelde, et maailma ei pea alati kogema läbi ekraani või kiirsisuna. Mõnikord piisab ühest küsimusest, ühest esemest või ühest vestlusest, et avastada terve uus lugu.

Uudishimu päev Eesti Meremuuseumi hoidlas:

Volta 1, Kalamaja
14. novembril
Ekskursioonid kell 12.00 ja 13.00
👥Grupis kuni 15 inimest
Osalemine on tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine

Kui sulle meeldivad kohad, kuhu tavaliselt ei pääse, inimesed, kellel on põnevaid lugusid rääkida, siis pane end kirja. Kõige ägedamad avastused sünnivad sageli just uudishimust. Ja hoidla on selleks üks väga hea koht.