See on see osa, mis mind ennast ehk isegi kõige rohkem häirima on hakanud. Tõsi, ma pean olema aus ja tunnistama, et tegelikult ma ise arvasin mingis meeltesegaduses vist, et olen üsna okei blogija – jagan oma teatriarvustusi, mõningal määral reisisoovitusi, räägin hotellidest, lisaks juurde ka törts arvamust ja argijuttu, enda üle naermist rohkem, teiste üle vähem. Aga eks see mingi meeltesegadus oli, et ma nii arvasin. Sest ikka puutusin ma kokku pilguga, mis etteheitvalt ütles, et “see on ju see nõme blogija”. Ja ma ei tea, kas asi ongi ikkagi selles, et kirjutan kehvasti või inimesed tahavad lugeda välja midagi muud kui see mida ma kirjutan ning see hakkas mind hulluks ajama.
Võtame näiteks selle teatrikooli postituse. Me loobusime koolist, sest mulle tundus, et laps ei arene seal nagu teatrikoolis peaks ja mulle tundus, et andsin üsnagi adekvaatset kriitikat. Muidugi ei meeldi kriitika kellelegi, aga mõnikord ma arvan, et kriitika on edasiviiv jõud ja kui emotsioonid kõrvale jätta, siis kriitika/tagasiside ei ole alati halb. Ma näiteks käin hotelle arvustamas ja kuigi ma keskendun alati pigem positiivsele, siis iga kord kui midagi märkan, mida võiks paremini, annan ma sellest teada ka hotellile. Näiteks, et Antonius oli IMELINE hotell, on täiesti kindlalt üks mu lemmikhotelle, seal on oivaline teenindus, veelgi mõnusam atmosfäär, aga padjad olid väga kehvad. Cava oleks ka võinud hommikul parem olla. See pole mustamine ega ärapanemine vaid kriitika, mis viib edasi. Ütleme siis lihtsalt aus tagasiside kui kriitika tundub liiga karm.