Kiidan ilutegijaid

/ Eveliis / 5 Comments

#sisaldab koostöölinki

Keetsin eile teed ja valasin vett kruusist mööda, kuivatasin selle ära, kuid unustasin kruusi alt kuivatada. “Siis jääb ju uus veering lauale kui sa ei kuivata,” ütles Marek. “Nisanäpp öeldakse selliste kohta,” kommenteeris ema. Ega enam vist kellelegi üllatusena ei tule küll, et ma suht saamatu olen teatud asjades. “Nisanäpp” või saamatu, kohe eriliselt saamatu olen ma veel ühes valdkonnas. Seda teate te tegelikult ka. Iluprotseduurides. Kui ei oleks olemas ilutegijaid siis käiksin ma ringi puhmas kulmude, karvakasvanud jalgade, murtud küünte ja templilillaks värvitud juustega. Pole siis midagi imestada, et minu meigikotti kuulub vaid kolm-neli toodet, mida ma neist kokku ostan kui kasutada ei oska. Aga ilus tahaks ju ikka olla. Või hoolitsetud. Ja seepärast on mul hea meel, et on olemas inimesed, kes oskavad teisi ilusaks teha. Mina olen endale leidnud suurepärased ilutegijad. Neid ei tahaks küll kaotada ega kellegi vastu välja vahetada.

  1. Juba (vist) paar aastat käin ma maniküüris ja pediküüris Rena juures Stuudio ilusalongis. Olen küll käinud siin ja seal ka kui pole tema juurde aega saanud, aga ikka pean tõdema, et tema tehtud maniküür ja pediküür on mulle kõige sobivam. Ta teab mu küünekuju, need on alati täpselt õige pikkuse ja ühtlase kujuga ning geellakk ei tule lahti. Mitte kunagi ei ole juhtunud seda, et lakk lahti tuleks, pigem jõuan ma alati tema juurde siis kui küüned on juba lootusetult välja kasvanud. Jah, hästi raske on leida aega ja iga kord ei viitsi ka, aga siis kui jälle värskete küüntega sealt välja tulen, on ikka hea meel küll. Ilus on. Vähemalt mulle endale meeldib. Ma olen üks nendest, kellele ei meeldi pikad küüned, eriti need moes olevad kolmnurksed teravad. Ma isegi ei saa aru, kuidas nende küüntega on võimalik midagi teha. Ma ei saaks nööpegi kinni.

2. Ilutuba Ehedus ja seal toimetav Elisabeth on täielik kingitus. Elisabethi juures hakkasin ma depilatsioonis käima juba Keilas ja käsi südamel, tema depilatsioon on maailma parim. Keegi ei tee Brasiilia depilatsiooni paremini kui Elisabeth. Nagu ikka olen ma see laisk ilutoa külastaja, et jätan vahepeal käimata ja kasutan ikka sõber žileti abi ning saan siis tema käest jälle pahandada, et no mida ma jälle vahepeal teinud olen, et kas ma siis ometi juba ei õpi. Näha on, et ei õpi. Õnneks ta siiski ei ole mind ära blokkinud ja võtab kenasti vastu ka siis kui ma üle mitme kuu end sinna ilmutan. Pahandab natuke, aga ukse taha ei jäta. Pilti ma tema tööst ilmselgetel põhjustel siia ei lisa.

3. Kes oleks uskunud, et ka maailma parima juuksuri võib leida Keilast. Aga näete, on võimalik. Muidugi tean ma siin ka paari teist head juuksurit, kelle teenuseid aastaid kasutanud, kuid sellest hetkest kui I´00 Salon oma uksed avas ja ma kogemata, või siis pigem murest, sest olin oma pea templisiniseks värvinud, sattusin, olin ma müüdud. Võrratu teenindus, toredad inimesed, khuul salong ja kõige olulisem – välja astud salongist miljonidollari juustega.

4. Kulme käisin ma siiani samuti Rena juures tegemas, tal on hea vaist ja silm ning kuigi ta iga kord kui mu kulmud ette võttis, ohkas, et mida ma ometi teinud olen oma kulmudega (sinna veel jõuame, mida ma nendega siis tegin), tegi nad need ilusaks. Teeb kulme nii hästi, et isegi maailma kõige karmim kriitik – mu ema – on öelnud, et vat need on ilusad kulmud ja on isegi tahtnud tema juurde oma kulme korda minna tegema. Aga on jälle üks “aga”. Ma olen laisk. Ma ei viitsi kogu aeg käia ja aega pole ka, nii et need kulmud kipuvad ikka täitsa koledad olema poole ajast. Ma olen sada korda mõelnud püsimeigi peale, aga jällegi, polnud siiani viitsinud seda ette võtta. Samas suvalisse kohta ju ka ei lähe ja kõiki oma kulmude kallale ei usalda. Hmmm, või siiski siiski. Kuidas ma oma kulmud siis ära rikkusin? Noh Norras elades vaatasin, et Klaudial on alati nii ilusad kulmud ja uurisin, et kus ta neid teeb. “Ise,” vastas ta. Õppis YT videotest microbladingu ära ja teeb ise. Mõeldud, mõeldud, teeme siis minu kulmud ka korda. Ja nii me nad “korda” tegimegi. Klaudia wc-s. Tegelikult oli tulemus alguses ilus, aga ta siiski ei olnud proff tegija, nii et natukene läks mõni lõige liiga sügavale, pluss jutuvada käigus ja mitte kõige paremas/õigemas asendis istudes said need ka natuke ebaühtlased. Kuid ma ei kurtnud, need olid ikkagi kordi paremad kui need kaared, mis ma endale ise joonistada oskasin. Mina olin isegi rahul. Küll aga on kõik professionaalsed ilutegijad alati silmi pööritanud ja ohanud, et issand jumal, kuidas neid ometi korda teha saab.

Ühesõnaga jõuame me selle pika sissejuhatusega sinna, et mulle kirjutas Krislin ja küsis, et kas ma ei oleks huvitatud püsimeigist. Igaks juhuks mainis veel häbelikult juurde, et ta üldse ei solvu kui ma kardan või ei usalda või ei julge või ta tööd ei meeldi. Hahh, naljatilk, ütlen ma! Ma olin juba Pranglis ta enda kulme vaadanud, et kuradi ilusad, et tahaks ka, aga ei lähe ju inimese juurde, keda otseselt nagu ei tunne, et jou, kus sa kulme korda teed. Kunagi hiljem Marek ütles, et ta tegeleb püsimeigiga, et kui ma peaks tahtma, aga ma ei süvenenud. Praegu mõtlen, et oot, kas mu kulmud olid siis nii koledad, et isegi Marek, kes ei pane tähele kui ma juuksuriski käin, soovitas mul end korda teha?

Nojah, see selleks. Eelmisel nädalal ma Kadriorgu Krislini salongi läksin. Selles, et ma tööga rahule jään, ma ei kahelnud. Olin ta töid Instagramis vaadanud ja olin kindel, et siin pole midagi karta. Tema ise muidugi ohkas mu kulme nähes, kuid lootis ka, et ehk ikka saab parem. Aa, kui kõiki neid ilutegijaid, kelle juures ma käin, peaks iseloomustama ühe sõnaga, siis see oleks perfektsionism. Ma nevvver ei viitsiks nii palju vaeva näha nagu nemad. Ja Krislin on veel nendest kõige suurem perfektsionist. Jaa, kulmud on olulised ja kui ikka püsimeigiga pange paned, siis ilmselt väga hea reklaam ei ole, aga ma olin ammmmmmu juba rahul kui Krislin ikka veel ütles, et ei, ikka veel ei ole päris see, mida ta tahab. Ma muidugi sain aru, miks ta ühte kohta parandada püüdis (see koht, kuhu Klaudiaga meil natuke liiga sügavale läks lõikamine ja kulmukuju ära sai rikutud), aga ma ise olen sellega nii harjunud, et ei pane tähele. Olen 100% kindel, et keegi teine (peale ilutegijate endi) ka ei pane.

Kulmude püsimeigiks peaks arvestama 2,5-3 tundi, minuga läks küll tibakene rohkem aega, kuid tulemus oli seda väärt. Juba siis kui nad veel nö värsked ja minu jaoks harjumatult tumedad olid. Mulle meeldis, et mul olid lõpuks ometi konkreetsed ja kenad kulmud.

Kas oli valus? Ei. Esiteks, ma vist olen nii tundetu tükk, et 90% iluprotseduuridest, mis teiste jaoks tunduvad ebameeldivad või valusad (alates depilatsioonist ja lõpetades fotonoorendusega) on minu jaoks sellised protseduurid, et ma isegi ei tunne neid. Okei, depilatsioon mõnikord kohati on ebameeldiv, aga siiski piece of cake. Sama selle protseduuriga. Teiseks muidugi kasutatakse püsimeigi tegemisel tuimestust, nii et see ei saagi valus olla. Krislin ikka küsis pidevalt, et kas ikka ei ole, aga nagu öeldud – tundetu tükk. Ma ei tundnud midagi.

Kõige ebameeldivam osa? See kui kulmudelt värv maha hakkab kooruma. Siis on kulmud sellised ebaühtlased ja koledad. Seega kui otsustate püsimeigi kasuks, siis pidage silmas, et teil ei oleks lähipäevadel mõnd olulist sündmust. Muidu olete nagu mina, kes just kulmude koorumise päeval Taani kohtumisele läks. Kaks esimest päeva on kulmud ühtlased, aga natuke sellised tumedad, et võib jääda mulje, et värviga on pange pandud, kolmas päev on koorumise päev ja ei saa öelda, et väga kena oleks, kuid täna – nädal aega hiljem – on mul ideaalsed kulmud. Minu jaoks. Mõne aja pärast kui kulmud on paranenud pean ma minema neid korrigeerima (huvitav, mida siin korrigeerida), aga tõesti ei saaks rohkem rahul olla. Kui ma suudan end kokku võtta ja täna kokku klopsida (jätkuvalt Idaga haiged), siis lisan hiljem pildi ka tänastest kulmudest. Seniks tumedate ent ideaalse kujuga kulmud teie ees. Kas soovitan? Hell, yes!

Millest mina aru ei saa

/ Eveliis / Leave a comment

Peab olema pime või üldse mitte internetis käima, et mitte osa saada ühe muinasjutu skandaalsest (vist ikkagi) lõpust. Isegi kui ei taha, siis eile iga kord kui ma Facebooki lahti tegin hüppas sinna ette uus artikkel antud teemal. Suuremast osast neist olen ma lugenud vaid pealkirju, aga kuna ma mingis meeltesegaduses kunagi tellisin Õhtulehe või Delfi või mõlema digipaketi, siis mõned artiklid on mulle tellijana avatud ja natuke olen minagi teemaga kursis. Osaliselt ausalt uudishimust, et mida siis veel.

Aga on nii palju asju, millest ma aru ei saa.

Võib olla olen ma valesti aru saanud, aga mis kuradi sõbranna see “Kroonika” ajakirjanik on. Või kuidas teda saab pidada sõbrannaks, kui tema ainus mõte tundub olevat müüginumbrid ja kuidas sellest teemast viimast võtta. Okei, avaldasid loo, tõid koledused päevavalgele, aga nagu MIKS SINA OLED SEE, kes mingites podcastides teemat analüüsib, intervjuusid annab ja naispoole suuvooder on. Mhm, on küll ajakirjaniku töö, aga siis ära esitle end sõbrannana, vaid ole lihtsalt ajakirjanik ja tee oma tööd, nii on lihtsalt kahepalgeline. Vastik hakkab, päriselt. Kui oled sõbranna, lisaks ajakirjanikule olemiseks ja sinu motiiv pole olnud vaid sõbrannatada selleks, et nägid mahlakat lugu, siis aita päriselt. Ära kirjuta mikroahjudest ja mingitest ebaolulistest teemadest, mis klikke toodavad, vaid aita oma sõbrannat. Või sa ei näe, et ta vajaks päriselt abi? Ma küll ei ole arst, aga kui oleksin sõbranna, siis ma näeksin seda ja mõtleks sellele rohkem kui müüginumbritele.

Sellest seebiooperi osast ma saan aru. Üks ütleb üht, teine ütleb teist, esimene lükkab ümber, blablaablaa…Ajakirjanike kukub töö lihtsalt sülle. Aga osad artiklid on nii absurdsed, et ma lihtsalt mõtlen, et kas ajakirjanikud ongi sellise karjääri üle õnnelikud, et “emme, vaata, ma kirjutasin veel ühe artikli”. Meespoole autoistmel olevast pudelist, mis näeb välja nagu libesti või kehaõli. 13-aastased olete, et selline pudel kellegi autoistmel teile šokeeriv ja/või skandaalne tundub?

Siis see koduvägivalla osa. Ma ei kavatse kahtluse alla seda, et vägivaldust ja tülisid ei olnud, ma ei ole uurija ja tean sellest vaid nii palju kui ühest ja teisest kohast kuulnud olen või nüüd ka lugenud. Mis mind teeb kurvaks on fakt, et koduvägivallast, mis on nii tõsine teema, on tehtud tsirkus. Ja see pole esimene kord, ka varasemalt on neid skandaalseid suhteid avalikkuse ette tiritud ja tänu selle ümber kerkinud tsirkusele polegi lõpuks selgeks saanud, kas ja kes oli kannataja või elasid koos lihtsalt pooletoobised, kes tahavad üksteisele ära panna. Sama muster kordub uuesti. Tõsine teema tuleb välja ja aina enam hakkab osapoolte endi poolt ilmuma killukesi, mis võib anda aimu, et kumbki ei räägi tõtt. Koduvägivald keeratakse seebiooperiks, meelelahutuseks ja tsirkuseks ning see teeb mind kurvaks. Ma tean koduvägivallast palju, rohkem kui tahaksin ja tean, mida see tähendab ning miks on minu arvates oluline, et sellest ka räägitakse. Näiteks olen ma väga tänulik ühele naisele, kes kunagi mulle oma loo rääkis. Sellised lood võivad teistele sarnases olukorras olevatele naistele olla toeks. Aga sellised skandaalsed lood seavad teema tõsiduse kahtluse alla, teevad naeruväärseks. Seda ei tohiks teha. Koduvägivald on midagi sellist, kus vaid mõte vägivallatsejaga (sel hetkel) koos olemisest paneb hirmu tundma. Hiljem muidugi lepitakse ära ja kõik läheb ilusasti edasi kuni järgmise samasuguse vägivallatsemiseni, aga fakt on see, et ükski terve mõistuse juures olev inimene ei tee sellise teemaga nalja lihtsalt “because I have the oppertunity”.

Ja lõpetuseks – no miks inimesed ise endale auku kaevavad? Kõige pealt avameelsed intervjuud, lubadus sotsiaalmeediast eemalduda ning endaga tegeleda, järgmisel hetkel teadaanded, et ollaks viimased paar tundi vaid ajakirjadele intervjuusid andes veedetud ning lõpetuseks hoop, et “ajakirjandus, laske jalga, ma tahan rahu”. Ma ei saa aru. Kas rahu soovimine ei tähendaks seda, et siis ei peeta intervjuumaratone? Või siis ollakse nii naiivne ja arvatakse, et ajakirjandus kirjutab vaid seda, mida üks või teine osapool soovib? On ju teada, et ajakirjandus on hunt, ma ei imestaks kui varsti hakkavad intervjuusid andma ka endised sõbrannad, kes siiani poolsaladuslikult kommentaariumites lõugu lõksutavad – noh et saaks ka ikka oma 15 minutit kuulsust, ja otsitakse välja endised töökaaslased stripibaaridest ja mujalt. See oli ju teada, et ei ole vaid nii, et avaldad oma loo ja kõik. Kui kõik ei ole nii must ja valge, siis enne loo rääkimist tasuks endale selgeks teha, mis edasi võib juhtuda ja paar sammu ette mõelda.

Ma ei saa aru. Ja mul on nii kahju, et tõsisest teemast ja süüdistusest sai meelelahutus. Haiglane meelelahutus. Kõik saavad oma osa ja natuke feimi. Kas siis feim ongi hoopis selles loos kõige olulisem? Kurb.

Hambasaaga

/ Eveliis / 6 Comments

Ausalt, mul oli reedel nii kopp ees sellest hambateemast, et mõtlesin juba, et kõik, ma annan alla – jään selliseks nagu olen ja harjun ära sellega, et keegi ikka mõne kuu aja tagant kusagil anonüümselt kirjutab, et issand jumal, kas tal peeglit pole, et ei näe, mis seal suus on ja see on ju tänapäeval nii lihtne, et miks ta juba midagi ette ei võta.

Sellest ma olen juba kirjutanud kui kaua mu hammaste remont juba käinud on. Sellest olen ma ka kirjutanud, et kui ma lõpuks mõtlesin, et okei, müün ka mõne neeru maha nagu teised popid blogijad ning lasen saadud raha eest endale “kivisaare naeratuse” teha, siis selgus, et see pole võimalik. Või noh on, aga arstid ütlesid, et nemad seda ei tee, sest tõenäosus on, et hambad kukuvad välja ja siis olen ma lihtsalt tühja maksnud. Ja ei ole see hambaravi nii odav nagu mulle siin vihjatud on (ikka anonüümselt). Seega jäi ära. Lõpuks leidsin ma siis koha, kus me mu hambad pidime korda saama kapedega. Uskuge mind see oli rõõmus päev. Lõpuks ometi hakkab midagi edasi liikuma.

Reedel läksin rõõmsalt arstile. Okei, valetan, ei läinud rõõmsalt, sest ma teadsin, et suure tõenäosusega hakatakse mul tarkusehambaid välja tõmbama. Ja mis siis selgus? 2631870 põhjust, miks mu hambaid ka kapedega korda ei saa. Ma olin pettunud. Nagu mismõttes? Jälle? Jõudsime siis ikkagi nii kaugele, et teeme kompromissravi. Nali minu kulul, et maksma läheb see ikka sama palju kui ka terve ravi läheks.

Ühesõnaga, parim, mis me teha saame on see, et saan hambad tahapoole ja sirgeks. Vahed jäävad ikka, sest arst ei riski sellega, et tõmbaks mul tarkusehambad välja, mille tagajärjel võiks välja kukkuda üks suretatud juurega hammas, mille külge kape üks ots oleks kinnitatud ja… ma isegi enam ei süvenenud ja/või ei saanud aru. Ütlesin, et mis seal siis ikka – teeme vähemalt nii palju ära kui saab. Mis mul muud üle jääb? Plussiks oli muidugi see, et pääsesin tarkusehammaste väljatõmbamisest, aga ikkagi…

Ja siis inimesed mõnitavad, et miks sa midagi ette ei võta. Sellistel tahaks küll vastu vahtimist anda nii, et neil hambaid kahte lehte lendaks. Aa, aga positiivne on see, et kui ma viimane kord hammastest kirjutades olin päriselt kurb kurb, siis täna tunnen ma, et hambad hammasteks, korraks teeb kurvaks, aga samas on elus nii palju asju, mis on hästi, et nüüd maailma lõpp ka ei ole, et ma välimuselt täiuslik ei ole. Õnneks ei Marekit, töökaaslasi, sõpru ega koostööpartnereid pole ka minema ehmatanud.

Arenguvestlus

/ Eveliis / 4 Comments

Koolis oli esimene arenguvestlus. Miks sügisel kui kool alles justkui alanud on ja mitte kevadel? Mulle selline süsteem meeldib. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on kool ja kõik sellega seonduv mulle uus. Jah, ma olen ise koolis käinud, aga vähe sellest et ajad ja vahendid on muutunud, ei ole ma kunagi koolilapse vanem ise olnud. Teiseks saan ma nii teada, kuidas laps on kooli sisse elanud ja mis on asjad, millele mina saan/pean tähelepanu pöörama ning millega mina ja laps arvame, et õpetaja saab aidata. Mitte nii, et saan aasta lõpus teada, et vot seda ja teist ja kolmandat oleks võinud arendada. Kolmandaks ka see, et õpetaja on ikkagi uus inimene ning hea on omavahel tuttavaks saada rohkem ikka aasta alguses. Ma arvan, et ka õpetajal. Mina õpetajana tahaksin teada, millised on mu laste vanemad, eks see annab ka palju taustinfot juurde.

Ühesõnaga arenguvestlusele ma siis läksin täna. Mul ei olnud kahtlust, et Ida on energiline, tragi, tubli tüdruk, kes saab hästi hakkama. Kui ta tahab. Kui ta ei keskendu, siis ta ei kuula, ei süvene, ei saa aru. Ei midagi uut. Nii nagu kodus ja igal pool. Ida haarab kõike linnulennult ning on nutikas, aga ta on kärsitu. Tahab olla kiire ja esimene, nii et siis tulevad sisse hooletusvead. Ma näen seda kodus temaga õppides ja ma loen sama e-koolist. See ei kehti vaid õppimise puhul. Ida on tulesäde. Tuulepea. On see siis hea või halb, võta sa kinni. Ilmselt mõlemat omamoodi. On see geenidest? Osaliselt kindlasti. Käsi südamel, kogu algkooli olin ma tõeline viieline – kui mulle midagi meeldis teha, siis õppida. Õppida meeldis mulle hiljem ka, aga igasugu segavaid faktoreid hakkas tekkima ja nii olen ka mina olnud klassis “sädistaja” nii nagu õpetaja Idat kirjeldas. Sellest ka juba mõned märkused Ida e-päevikus. Näiteks et Idat ei saa panna kellegagi kokku istuma, sest ta kukub lobisema. Märkusi, tõsi, ei ole mul kunagi olnud, küll on mul põhikoolis olnud paari veerandi käitumishinne “mitterahuldav”, sest ma hakkasin õpetajatele vastu. Seega ma tean, et käbi kännust kaugele ei kuku.

Tänu sellele “sädistavale” iseloomule eks neid murekohti minu jaoks muidugi on, nagu ma olen öelnud, siis ma olen pigem karm vanem, aga leida üles see piir liiga karmi ja jõu-ma-tahan-su-parim-sõbranna-olla-vanema vahel on keeruline. Minu jaoks. Võib olla kõik teised on vanemateks sündinud ja oskavad kõike kohe õigesti teha. Mina ei oska, aga ma püüan ja mul oli väga hea meel, et ka õpetaja mõistis, millest ma räägin. Ei midagi traagilist, aga näiteks see, et kui Idale midagi ei meeldi, kui ta ei saa oma tahtmist, siis ta kõnnib jalgu trampides minema. Õnneks on Ida hakanud aina rohkem aru saama, et iga kord ei saa minema jalutada, vaid peabki lõpuni kuulama. Isegi siis kui ei meeldi. Seda ma nägin eile rahateema pealt. Ta juba on võimeline ära kuulama epistli ning ei võta kõike (rõhk sõnal “kõike”) isiklikult. Ma olen ka kõike seda teinud, ma näen oma väikest peegelpilti. Aga auahnust on temas seitsesada korda rohkem kui minus, soovi olla esimene. See on üks asi, mida minus ei ole. Ma pean silmas igasugu võistlusi – mind ei huvita, kas ma olen esimene või sajas. Kuigi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis spordis ma tahtsin kooli ajal ikka parim olla ja läksin närvi küll kui pinginaaber pikka maad kiiremini jooksis. Samas ma viskasin palli temast kaugemale. Vist. On ju nii, Pips?

Kokkuvõttes saab vist öelda, et kool on meile kõigile olnud uusi väljakutseid pakkuv. Idale, et aru saada, et ta on sisenenud uude maailma, kus on teised reeglid. Meile, et panna paika logistika ja saada täpselt aru, mida ja kui palju kodus peame temaga õppima, millele tähelepanu pöörama, mida lubama ja mida mitte. Eks need väljakutsed jätkuvad, aga nüüd kui esimene arenguvestlus peetud tunnen ma end palju kindlamana. Kindlamana koolilapse vanemana.

Mäletate ma ei olnud kindel, kas Ida panna siia kooli, kus ta käib, sest ta tahtis, või sinna kuhu mina tahtsin? Ma olen siiani olnud kahevahel oma otsuse õigsuses lasta Idal kool valida. Täna sain ma kuidagi hingerahu, et see on hea valik. Palju on kinni õpetajas ja see õpetaja mulle meeldib. Idale muidugi ka, aga mulle meeldib, et õpetaja ei ole selline (vabandage väljenduse eest) kuivik, kes järgib mingeid iganenud traditsioone ja harjumusi (nagu mul kartus oli Eesti koolisüsteemi kohta), vaid ta kombineerib õppeaineid ja looduses, vabas õhus liikumist. See on mulle väga oluline ja ma hindan seda väga. Tundub selline õpetaja, kes saab aru, kuidas lapsed panna kooli armastama ka hiljem, panna neid loogiliselt mõtlema, iseseisvalt ja rühmas töötama, tegema koostööd kõikidega, mitte vaid oma sõbrannaga. Ja riietus- ning käitumiskultuuris kattusid meie mõtted. Kui ikka aina rohkem inimesi kipub dressis minema teatrisse, siis võib olla soliidse koolivormi nõue ning etiketi õpetamine juba algklassides aitab neist “ikkagi inimesed” kasvatada. Ei, ma ei arva, et koolivorm tapab isikupära ja individuaalsust, mida ma koolitöös hindan. See õpetab vaid etiketti. Ja nagu ma selle siia kirja panin, kujutasin ma vaimusilmas ette neid 6-7.klassi Idaga vaidlusi selle üle, mida sobib selga panna ja mida mitte.

Võib olla ma olen naiivne, eriti kuna just eelmise postituse lõpus ma kirjutasin kui lihtne on end tunda vanemana läbikukkujana, aga tänu tänasele arenguvestlusele tundub mulle, et ega me ikka väga pange ei ole ka pannud Ida õpetamisega. Lihtsalt oleme ta ära hellitanud ning peame natukene suunama veel. Süda on tal igatahes õiges kohas. Õrnake, aga õiges kohas. Kui koostööd õpetaja ja kooliga jätkata niimoodi, siis saame need väikesed sädistamised ja eputamised ka kontrolli alla. Seda küll ei tahaks, et need süveneks.

Tõsised jutuajamised lapsevanemana

/ Eveliis / 6 Comments

Teate, mis mulle lapsevanemaks olemise juures kõige vähem meeldib? Tõsised jutuajamised. Väga lihtne on olla cool lapsevanem, lubada ja osta kõike, aga ma ei taha selline olla. Ses mõttes et jah, mul ei ole tema jaoks millestki kahju ning mulle täiega meeldib temaga koos igasugu asju ette võtta, nii et meil mõlemal on lahe, kuid ma olen juba oma olemuselt veidikene rangem, et päris cool ema minust kunagi ei saa. Kuigi ilmselge on ka see, et Ida on ära hellitatud. Eks sellel on erinevaid põhjusi ja midagi rohkem ei saa öelda, et kui ise oleme süüdi.

Meil on olnud tülisid ja pahandusi ja karjumisi, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe Ida juures teatud käitumismustrid ja suhtumine asjadesse, ja kui meie mõlema iseloomud kokku panna, siis sealt tulebki kokku plahvatus kui me hakkame asju selgeks rääkima. Ma saan aru, et olen 40 ja vanem ja peaksin suutma olla rahulik ning kavalusega ehk meelitama/keelitama, kuid ma ei ole ka see musterema, kes igas olukorras oskab õigesti käituda, kuigi teoreetiliselt ma tean, mida ja kuidas peaks. Nii palju kui mul aega on, püüan ma erinevatel webinaridel ja koolitustel osaleda, väga palju head infot saab kusjuures, kuid ikka on nii, et mõtlen, et ahhaa, peaks käituma nii ja issand, ma pole selle peale tulnudki, kuid siis on see olukord käes ja kõik mu uued ja vanad teadmised lendavad vastu taevast.

Alles hiljuti rääkisime me TikTokist ja selle ohtudest. Selgitasin ja rääkisime ning tundus, et sai aru, miks temavanused ei peaks seal tegema tantsuvideosid. Manjana postitus aitas kusjuures päris hästi, sest nii sai „paha võmm“ olla keegi teine ja mina olin vaid hääletoru, kes edasi rääkis ohtudest. Ja siis avastan ma eile, et Ida on teinud video, kus ta kirjutab, et otsib sõpru, et võiks pargis kokku saada. Jah, tema pidas silmas seda, et mängivad Robloxi, aga mul lõi sellise punase tule põlema, et ei osanudki midagi kosta peale selle, et videod ära kustutasin. Ei osanudki midagi öelda ja kuna emotsioonid oleks minust võitu saanud, siis otsustasin vait olla ja mõelda välja, kuidas sellest teemast räägime. Oleme ausad, ma eile olin nii šokis, et  kui oleksin oma suukese lahti teinud, siis see oleks lõppenud lihtsalt tüliga. Kui teil on nüüd soovitusi, kuidas kaheksa-aastasele selgeks teha, miks netis kedagi parki kohtama ei tasu kutsuda, siis need on teretulnud. Tuleviku mõttes. Täna oli ta sunnitud minuga 45 autos istuma ning sunnitud mind ka kuulama. Ega sealt midagi tarka vastuseks ei tulnud kui, et “sõbrannad tegid” ka, kuid ma pidasin monoloogi, miks selline asi ohtlik on.

Aga jätame selle teema kõrvale, et miks talle üldse konto. Me oleme sellest rääkinud, meil on siin kokkulepped ja kui ta nendest üle astub, siis seda kontot seal ka ei ole enam. Ka seekord ma ei keelanud tal seda kontot ära, vaid püüdsin teda tunnustada nendes asjades, milles ta tugev on. Et oskab hästi videosid teha, on tubli videote kokkupanija, pakkusin välja võimalusi asjadest, mida ta teinud on varasemalt nt youtubeis ja mis oleks võib olla kasulik ning keelamise asemel püüdsin teda suunata. Kas see toimib ma ei tea, hetkel jälle tundus, et mõjus.

See on üks nendest tõsistest vestlustest, mida ma ei taha üldse pidada. Mitte et ma kardaks vähem cool või sõber olla, vaid ma tunnen, et minu taustteadmised ja hirmud internetiohtudest on suuremad kui tal, aga ma ei oska nende ohtlikkust (nagu näha) selgeks teha. Seda, kes “perverdid” ja “sekskurjategijad” on ma talle ka seekord selgeks ei teinud, kuid “kurjategija”, “teevad haiget” ja muud sellised sõnad, mis siiski tema peakeses juba olemas on, tundusid mulle, et jõudsid kohale. Eks mul ei jää muud üle kui kontrollida ja jälgida, mida ta teeb. Päris keelamise usku ma ei ole, siis tekib hoopis rohkem uudishimu ma kardan. Seda on näha ka sellest teisest vestlusest, mida pidime täna pidama.

Rahateemaline. Nagu te Instagramist ehk juba teate, siis Ida jättis meelde minu App store parooli ning katsetas eile, peale seda kui ma olin talle ühe mängu ostnud ning öelnud, et üksinda ärgu proovigu, sest vaid salasõnast ei piisa, kas mu sõnad peavad vett või mitte. Ei pidanud. Piisas vaid salasõnast ja nii ta endale 60 euro eest Roblox jm mänge tellis. Meil oli kokkulepe, et ta ei tee selliseid asju ise ning muidugi olin ma pettunud, et ta mu usaldust kuritarvitas. Samas on mul hea meel, et avastasin selle tööl, sest mul oli aega oma emotsioonid alla suruda (see rahulikuks jäämine igas olukorras ei ole minu tugevus) ja mõelda, kuidas sellele probleemile ning olukorrale läheneda, nii et see oleks rahulik vestlus ning Ida ka midagi õpiks. Ta ei tunne raha, tema jaoks on 130 eurot laagri eest maksta selline summa, et “emme, kas sa mu sõbranna eest ei saa seda ära maksta”. Selleks, et ta ei kulutaks oma kogutud raha ja sünnipäevarahasid niisama poest nänni ostes ära, on tal ka iganädalane taskuraha. Viis eurot. Sellega võib ta teha mida tahab ja raisaku see kasvõi esmaspäeval ära, siis lihtsalt tuleb uue esmaspäevani oodata. Aga muud suuremad summad on kogumispurgis ja selle kasutamist tuleb enne meiega arutada – jätkuvalt võib ta oma raha eest osta, mida ise soovib, aga mitte nii, et võtab 20 eurot kaasa ja läheb sõpradega krõpse ostma. On ka erandeid. Mõnikord ma luban. Aga see tähendab, et ta on enne minult küsinud.

Nüüd aga läks ta minu jaoks ikka üle piiri ja mulle tundus, et ei piisa vaid sellest, et “ära rohkem tee”. Kuidagi peab ta aru saama, et 60 eurot ei kasva puu otsas ja minu arvates peab kaheksa-aastane ka juba saama õppetunde. Üks minu mõte, mida talle ka juba tutvustasin, on see, et paneme kapi otsa uue “60 euro purgi” ja Ida kogub oma taskurahast sinna kulutatud raha tagasi. 12 nädalat! Ma tean, et me ei ole kumbki nii järjepidevad, aga kui saame kasvõi kuu aega hakkama ja ta näeb, et nelja nädalaga sai ta kokku alles 1/3, siis võib olla see mõjub? Lisaks sain ma teilt Instagramist palju mõtteid ja üks variant on ka see, et läheme temaga poodi, valime koos välja korvitäie asju, mis meile mõlemale meeldivad ( 60 euro eest) ja siis oleme sunnitud need tagasi panema ning saama hakkama näiteks 20 euro eest, sest “nädala eelarvest kulutas Ida 60 eurot ära ja peame 20 euroga hakkama saama”. Mulle tundub, et kui visuaalselt näidata kui suur summa on 60 eurot, siis see toimib paremini. Muidugi võib olla tänapäeva lastel ongi taskuraha nädalas 60 eurot ja naerate siin minu “suure summa” peale, aga ma leian, et hoolimata sellest, et on aasta 2021 ja elu on paaaaalju muutunud sellest ajast kui mina laps olin, ei peaks ta nö karistuseta jääma.

Niipalju ma teda juba tunnen, et sellest ei ole kasu kui ma pahandan. See on nagu hane selga vesi, ühest kõrvast sisse ja teisest välja,ma loodan, et kui ta näeb, et tegudel on tagajärjed (issand, ma siinkohal pean silmas vaid raha teemat, mitte seda interneti teemat, seal kavatsen ma kaagutada ja õpetada ja targutada nii palju kui torust tuleb, aga ka mitte pahandada), siis mulle tundub, et see on õigem suund.

Hahh, ma mina arvasin, et lapse saamise juures on sünnitamine ja magamatus kõige hullem. Yeah right. Õigus oli neil, et aina hullemaks läheb ja aina eelajaloolisena mina end tunnen. Muidugi olen ka mina vanemate ja vanavanemate rahakotist raha pätsanud (vabandust, kui sellest alles nüüd, 30 aastat hiljem teada saite. päriselt piinlik on, et seda teinud olen kunagi), aga millegi pärast ma ikka mäletan, et need probleemid tekkisid ikka vanemana kui olid juba peole minekud ja muud sellised värgid.

Kes oleks arvanud, et see vanemaks olemine nii keeruline on. Pole siis ime, et lihtne on end tunda läbikukkujana või mõelda, et mida ma valesti teen. Teistel ju pole selliseid probleeme. Või on?

The Kapp ja muud jutud

/ Eveliis / 9 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, kuidas ma pikemat aega otsin telekaalust kappi, mis oleks 1960-1970aastatest, aga ei maksaks 1700 eurot. Selliseid paaritonniseid on mulle ikka aegajalt ette visanud, aga selliseks ostuks vaba raha nagu ei ole. Ja siis ühel päeval jäi mulle ette, et üks mu lemmik instakonto omanik oli müüki pannud väga eripärase kummuti. Vaatasin seda, aga ei olnud päris kindel. Umbes kuu aega hiljem hüppas see mulle uuesti ette, võtsin seda juba kui märki, aga ikka ei olnud kindel. Ma ei tea, miks. Päev hiljem tekkis mul aga tunne, et pean selle kapi endale saama ja lootsin siiralt, et see on alles. Surfasin pool päeva netis, et too kuulutus üles leida (muidugi oleksin võinud otse Elerile kirjutada, aga otsida oli põnevam). Leidsin. Kapp oli alles ka. Ainsaks põhjuseks, et keegi ei viitsinud kolmemeetrise kapi transpordiga jännata. Bronnisin kapi endale ära ja olin Mareki bussiga valmis sellele järele minema.

Minu silmamõõt on legendaarne. Ma olin kindel, et see mahub bussi. Hea on, et Eleri soovitas bussi ikkagi ära mõõta, sest muidugi see ei oleks sinna mahtunud, aga mina oma silmamõõduga oleks lihtsalt Pärnusse kohale uhanud. Ilma asjata. Vana hea. Näitasin Marekile ka kapi pilti ja Marek küsis kohe, et kas see liiga kõrge ei ole. “Muidugi ei ole,” vastasin mina. Hea, et ma talle ei öelnud kapi kõrgust, sest ta oleks koheselt saanud aru, et kapp on liiga kõrge. Nii aga õnnestus mul kapp koju organiseerida ning oma silmaga veenduda, et kapp ONGI liiga kõrge nii nagu Marek oli öelnud. Aga ma tean, et alati on lahendus olemas. Esimese ideena pakkusin ma, et võtame esialgu jalad alt, aga sellele pani Marek kohe veto peale. Tisler temas hakkas rääkima. Siis pole see üldse see kapp ja nii ikka ei saa. Panime kapi ajutise koha peale, et hakata välja mõtlema, mida siis täpselt teha. Kusjuures see ajutine asukoht osutus üsna ägedaks ja mõtlesime seda sinna jättagi, aga see poleks lahendanud olukorda telekaalusega ning triibuline kapp sinna juurde enam ei sobiks.

Kapp ise aga on tõeline kunstiteos, kui ma õigesti mäletan, siis keegi tisler oli selle 60ndatel endale teinud ja seda on näha, et kapp on vanakooli käsitöö. Naeltega tehtud ja puha. Vajab küll putitamist ja tibake restaureerimist, aga see mind ei heidutanud. Ma ju tean, kellega ma koos elan ja peale seda kui avastasime Mareki ema juurest selle lillepostamendi tean ma ka kui palju mööblitislerit Mareki sees elab.

Kui 90% juhtudest läheb Marek närvi kui ma midagi koju vean ilma mõõtmata ja talle lisatööd tekitan (90% juhtudest tekitan), siis seekord oli lugu teistsugune. Kapp kõnetas ka teda. Juba uuris ta, kuidas seda saaks toestada, kuidas pealispinda taastada, kuidas sinna ikkagi oleks vaja must klaas peale panna, kuidas seda ja toda ja kolmandat, oli nõus minuga eile tervet tuba teistpidi tõstma ning täna enne üheksat oli ta juba ehituspoe poole teel, et kapi esialgeseks tuunimiseks materjalid tuua. Vat kui palju elevust tõi üks “väike” kapp meie majja.

Väikese kapi kohale tuleb telekas. Kui mul muidu on telekatest üsna suva, siis nüüd mõtlesin, et ehk oleks õige aeg vaadata uue teleka poole. selle Samsung Frame poole. Siis ei oleks telekas seal nö kunstikogus nagu võõrkeha, vaid ka killuke kunsti. Kellel on see telekas? Millised muljed on?

Igatahes tuba sai ringi keeratud ja meile endale tundub, et väga hästi sobib.

Lisaks sellele (ilma igasuguse minupoolse surveta) arvas Marek, et see on hea lahendus, et siis saab teise poole toa seina ka ära värvida. Kaua me ikka niimoodi elame, et pool tuba on valge ja pool pruun? Kuigi ega ennast enam ei häirigi, aga selline tuhin remonti tegema hakata tuli peale. Temal. Minul on tuhin ammu peal, ainult oskusi pole. Ja nüüd sobib vana vaip ka tagasi, too suur vanaaegne, saab sellest Jyski vaibast (mis hädapärast Dexteri sai asenduseks pandud) lahti. Mitte et mul midagi Jyski vastu oleks, ma olen sealt palju ägedat leidnud viimasel ajal, aga ikkagi. Murelik blogilugeja küsis ka, et kuhu kõik pitslinikud on saanud ja ma võiksin küll vastata, et elu ja turvalisuses ja/või maal vanaema juures, aga tegelikult on nad häbiväärselt sahtlis olnud, sest ma olen jätkuvalt ka diivanilaua otsingul, kuhu linikud uuesti peale sobiks. Ei ole lihtne ülesanne, sest jällegi ma tean, mida ma tahan, kuid nende hinnad ei ole rahakotisõbralikud. Seniks peame nende mustade asenduslaudadega hakkama saama. Kuid et ei tekiks muljet, et ma olen kõik linikud kuhugi ära sokutanud salaja, siis ma mureliku blogilugeja rahustuseks leidsin ikka paar tükki, mis hetkel ka sobisid tuppa ja tõin nad sahtlist välja.

Ei kao see heegelliniku-Eveliis kuhugi. Hytta ja teine korrus ja terrass (mitte talvel eks) on ikka sama pitsiline kui varem.

Kui me eile seda tuba ringi tõstsime, siis sain ma aru, et mulle peab kõik puust ja punaselt ette näitama, et ma saaksin aru, millest jutt. No näiteks selle kapi tõstsime ka teise seina, aga ma ei suutnud näha tervet pilti. Nii ma pidin kohale tõstma ka raamatud, küünlad, lilled ja muu nodi, et saaksin aru, milline üldpilt tuleb. Vähemalt sai Instapilt ära tehtud. Selline see instaelu on. Tõstad toa ringi, teed pildi ära ja siis lükkad diivani kapi ette, sest diivanile tekib õige koht alles täna.

Lisaks sellele on Marek mulle kogu aeg rääkinud, kuidas ta tahab teha esikule viilkatust ja sinna peale siis hoiuruumi, kuhu kõik üleliigne kola peita ning ma päriselt ei ole aru saanud, et mismoodi see välja hakkab nägema. Nädalavahetusel käisime Mareki õe soolaleival ja näitasin Marekile elevusega, et vaata kui äge väikene peidukas neil teisel korrusel on, et nii lahe pesa, kus magada. Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et ma olen ju pikka aega sulle rääkinud, et just sellist ma meile teha tahan. Ta ei olnud seda mõelnud küll lisa “magamistoana”, aga kuna meil on üks tuba puudu, siis sellest tekib väikene lisatuba. “Miks sa mulle varem ei ole rääkinud, et see su plaan on?” küsisin ma. Marek vastas lihtsalt, et edaspidi hakkab ta mulle puust ja punaseks ette joonistama oma ideid, sest selgitustest ei saa ma aru. Ei saa jah kusjuures. Sama rääkis ta mulle suvel terrassi katuse kohta. Ma ei olnud ideest vaimustuses. Siis käisime Varnjas ja kui ma jälle ütlesin, et issand kui lahe, et neil sellised katused on seal terrassil, Marek lihtsalt ohkas. Just seda oli ta mulle püüdnud sõnadega visualiseerida. Midagi pole teha, ma ei ole ruumilises mõtlemises väga tugev. Päriselt ei ole. Aga nüüd ma tean, mis uued tööd teda ees ootavad uuel kevadel. Kuradi kahju, et ma sellest viilkatuse-asjast varem aru ei saanud, tahaks ju kohe. A talvel vist katust lahti ei lammuta? Kuigi… Ilmad on ju soojad?

Ma ei tea, kas me saime inspiratsiooni ja indu The Kapist või Mareki õe uuest majast, aga vahet ei olegi. Jube mõnus uus energia tekkis Ussipessa. Nii palju uusi ideid, nii palju töid, ainult üks Marek. Ma luban pühalikult, et ma vähemalt teesklen, et teen ka tööd, sest te ju olete juba lugenud, kuidas see talle mõjub;)

Miks me silmakirjalikkust promome?

/ Eveliis / 14 Comments

Teate, minul on nüüd ükskõik, mida minust peaks arvama härra Lõvi või keegi teine, aga ma tunnen, et ma pean selle otse ja ausalt välja ütlema. Ma ei jälgi härra Lõvi, sest ta on mulle ebasümpaatne (sama ei ütle ma tema kaasa kohta, lihtsalt vahemärkusena), ma ei “heidi” teda, vaid tema olek ja väljaütlemised on minu jaoks ebasümpaatsed, küll aga ei õnnestu päris nii elada, et tema tegemistest midagi ei tea. Näiteks tegin lahti Õhtulehe ja sealt ta jälle mulle vastu vaatab. “Nunnu kiisupilk” ees ja räägib avameelselt viljatusest. Tõsine teema ja selle üle naerda või ilkuda ei ole ilus, aga fakk, kus ma tunnen kui silmakirjalik see on. Kui palju on olnud neid teemasid, mille kohta inimesed on reaalselt sadu korda küsinud ja saanud vastuseks “see on liiga isiklik”, “me ei pea kõigest isiklikust rääkima” ja siis otsustab härra Lõvi, et steriilsusest rääkida ei ole liiga isiklik ja jagab kenasti linki, et “tõstame teadlikkust”. Nagu jaa, okei, tõesti ka sellistest teemadest tulebki rääkida, absoluutselt nõus, sest muidugi võib olla inimesi, keda see teema väga puudutab, aga kes seda häbenevad. Ka mina sain kümme aastat tagasi arstilt diagnoosi, et olen viljatu. Ma tean neid tundeid, mis selline diagnoos võib tekitada. Ühesõnaga ma absoluutselt ei vähenda selle teema tõsidust ja olulisust sellest rääkida. Aga.

On üks “aga”. Kuidas saab võtta tõsiselt inimest, kes sokutas salaja ära oma kassid ja valetas nii, et silm ka ei pilkunud. Ja jällegi, ma ei ütle midagi selle kohta, et lemmikloomad ära antakse, seda tuleb kahjuks ette, et inimene, kas eksib, on allergia, ei sobi loomaga, mida iganes, aga kui seda tehakse salaja ja valetades, siis ma mõistan vägagi inimeste pahameelt. Minul endal ajab harja punaseks see, et nii suure jälgijaskonnaga staarpaar ei tahtnud siis “teadlikkust tõsta”. Või edaspidi kui selgus, et kassid anti varjupaika, siis ei tulnud pähe “tõsta teadlikkust” sellest kui palju kasse ja koeri on varjupaikades ning neid näiteks toetada?

Maksnud ära oma trahvid ja mitte kakelnud ning tembeldanud pahadeks kõiki teisi. Ole inimene ja toeta siis varjupaiku kui ka su enda kiisud peavad seal uut kodu ootama. See oleks teadlikkuse tõstmine ja see oleks positiivne suunamudimine. Saaksite soovitud tähelepanu ja ei peaks pidevalt draamasid välja mõtlema. Aga ei – see teema oli liiga isiklik ja kõik, kes julgevad kritiseerida, on automaatselt halvad. Päriselt tekib küsimus, mis inimestega tegu on, kes absoluutselt biiti ei jaga, mida peaks jagama ja mida ei peaks. Või et selline sobiv valikuline jagamine on lihtsalt nii pagana silmakirjalik.

Täiesti siiralt ütlen ma , et müts maha näiteks Malluka ja Thyme0ut ees, kes on nii head eeskujud sellest, kuidas oma jälgijaskonda kaasates head teha. Kui tihti nad aitavad, toetavad, jagavad teiste abipalveid. Ja nad mõjuvad siiralt ning ausalt. Võtame kasvõi selle kui Mallukas oma “põrgujänesele” uut kodu otsis. Ei valetanud, et on elus ja tervises ja/või maal vanaema juures, vaid rääkis ausalt, et ei tahaaaa ning leidis talle uue kodu. Pole ka siis ime, et nende üleskutsetele head teha inimesed alati reageerivad. Mu meelest on see nii tore, et inimesed ei aja vaid feimi taga, vaid teevad ka ise midagi head. Ei ole silmakirjalikud…vabandage väljenduse eest, keigarid.

Ja palun selgitage mulle, miks ajakirjandus selliste silmakirjalike inimeste peale leheruumi raiskab? Sest see on ju raiskamine?

Ikka veel vallaline. Miks ma ei imesta!

/ Eveliis / 4 Comments

Kuna mul on mitmeid vallalisi sõbrannasid, siis et keegi jumala eest ei arvaks, et ma nendest kirjutan, vannun käsi südamel, et see pole teist. Kohtusin paar nädalat tagasi ühes seltskonnas umbes endavanuse naisega ja pärast temaga vestlemist ma lihtsalt tundsin, et tahan kirjutada, miks ma arvan, et ta ikka veel vallaline on. Võib olla ma teen liiga kõikidele vallalistele naistele siin maailmas, aga ausalt kui naine tahab suhet (mõni tahabki vallaline olla ja see on okei), aga kui inimene ise tunnistab, et ta tahab nii väga suhet, siis ma pean küll illusiooni purustama ja ütlema, et prints valgel hobusel on pigem olemas vaid muinasjutus. Tuleb mõned konnad ka ära suudelda (jaa jaa, klišee) ja ausalt igal inimesel on mingi “viga” küljes, ei saa otsida täiuslikku inimest või täiuslikku ettekujutust sellest, milline on täiuslik inimene. Kui ma Marekiga tuttavaks sain, siis ta kandis dresse. Ma ei kannata absoluutselt dresse, aga ometi ei jätnud ma selle pärast temaga suhtlemata, sest ma vaatasin natuke sügavamale. Meil on erinev filmi-, muusika- ja raamatumaitse, ma oleks võinud suhtlemise pooleli jätta, sest ei saa temaga suhelda kaunitest kunstidest. Palju asju olid meis nii erinevad, aga aastatega oleme me muutunud nii sarnaseks, kuigi oleme jätkuvalt erinevad (saate ju aru, mida ma mõtlen). Me ei ajanud kumbki taga täiuslikkust vaid oleme täiuslikuks teinud selle, mida armastame (jaa jaa, veel üks klišee).

Aga siis see naine. Väga kena naine, ja teadis seda ka ise. Oli endale teinud Tinderi konto ja rääkis siis, milline põhjakiht seal koos on. “Ma olen ju palju rohkemat väärt” ja “seal ei ole minu sarnaseid inimesi” olid kaks põhilauset, mida ta korrutas. Jumala eest, mõtlesin mina, äkki ei hakkaks kohe mingit “perfect matchi” otsima, vaid lihtsalt suhtleks inimestega. Avastaks, et ehk ei peagi kohe päris sarnane olema ja äkki ei peaks kohe hakkama mõtlema, et kas saaks abielluda ja lapsi saada. Äkki lihtsalt suhtleks ka endast veidike erinevate inimestega? (Oi, ma tean, mida üks mu sõbranna selle peale ütleb. Ta alati imestab, kuidas mul saab olla seinast seina tuttavaid:D) Selle erinevuste koha pealt oli mul hiljuti hästi huvitav vestlus oma sõbraga. Et kuidas me automaatselt, alateadlikult blokime vestluskaaslasena ära inimese, kes ei ole meie sarnane oma välimuselt. Maika ja kuldketiga vend vs kalamaja hipster, latekskleidis tibi vs minusgune kampsunis tädi jne. Aga et sõjaväes kui kõik kandsid vormi, siis ta sellele ei mõelnud ja alles hiljem kui kõik panid tagasi oma erariided, avastas ta, et ta oli ühise keele leidnud inimesega, kelle ta riietuse pärast oleks muidu vestluskaaslasena välistanud, ja ei klappinud üldse inimesega, kes välimuselt oli tema sarnane. See oli huvitav mõte ja tähelepanek. Ja nii on ka selle Tinderiga. Ehk ei peaks otsima täpselt enda sarnast inimest? Mul hea teoreetik olla, sest ma ei tea tegelikult Tinderist mitte midagi, aga osalesin alles ühel webinaril (küll juhtimisalasel), aga üks mõte jäi ka sealt meelde:

Tagasi selle naise juurde. Ma ei tea, miks ta näitas meile oma vestlusi paari mehega – ilmselt selleks, et näidata, et mehed on debiilikud, aga nende vestluste põhjal ei saaks öelda, et need mehed päris debiilikud on. Noh ütleme, et mees püüab flirtida, võib olla natuke kohmetult ja ehk isegi piinlikult, aga kui sellele rämeda sarkasmiga vastata, siis ma mehena tõmbaks ka uttu. Ja mõelge nüüd ise kui sarkastiline peab sarkasm olema kui isegi mina, kes ma olen äärmiselt sarkastiline, tunnen, et minnaks üle piiri. Mu meelest on sarkastilised naljad okeid oma tutvusringkonnas, seltskonnas ja inimestega, keda sa tead, kes tunnevad sind ja sinu huumorit ning isegi kui teinekord on nali liiga terav, siis neelavad alla, sest tunnevad sind ja on sellega leppinud. Aga kui keegi minuga esimestes vestlustes oleks megasarkastiline, siis ma ikka mõtleks küll, et ju ma ei paku huvi.

Või siis edasi, et appikene, ta ei teadnud seda kirjanikku ja seda raamatut ning polnud kuulnud midagi sellisest toidust või polnud seal ka käinud ja nii edasi. Ma võin siin tuua näite (mida ma olen vist ka juba kirjutanud), et tulin kunagi koju ja olin megaõnnelik, et nüüd juba tean, palju roovisamm on, et jäi lõpuks meelde ning Marek vastas, et issand, seda teab ju igaüks, see on elementaarne. Kui me oleks tinderdanud, siis kas ta oleks mind nüüd debiilikuks pidanud, sest ma ei teadnud tema jaoks nii elementaarset asja. Ja kas debiilik on see, kes ei tea minu arvates elementaarset asja. Näiteks millal toimus esimene laulupidu. Nagu miks juba eos inimesed ära lahterdada ja neid endast halvemaks pidada? Võib on sel inimesel mingeid muid põnevaid teadmisi? Et üksteist täiendada?

Ja ausalt, peale õhtupoolikut selle naise seltsis ma absoluutselt ei imesta, et ta ikka veel vallaline on. Nii ninakas ja lihtsalt õudne targutaja. Tahab nii metsikult suhet, aga ise ei saa aru, et oma suhtumise tõttu on juba muutunud nii kibestunuks, et see väljendub kõikide halvustamises. Jah, julgengi nii välja öelda. Sest mul oli korraga kahju nendest meestest, keda ta valimatult mõnitas.

Depressioon vol 1000

/ Eveliis / Leave a comment

Ma pean vabandust paluma. Et olen olnud sõnumitele kehv vastaja. Peale toda Pere ja Kodu usutlust, kus natukene avasime tagamaid, mida depressioon meie eluga tegelikult tegi, sain ma mitmeid sõnumeid ja lubasin endale ka, et vastan homme, aga homsest sai ülehomme ja nii edasi. Oli selline kiire periood ja hiljem kui hakkasin otsima, et kes mulle kirjutas, ei leidnud ma enam neid sõnumeid üles. Päriselt vabandan. Ma ikka püüan vastata alati, aga mõnikord läheb nii, et kiire tuleb peale.

Ühesõnaga. Kahjuks ma nõu ei oskagi anda. Tahaks. Ausalt tahaks, sest ma tean mis tunne on ummikus olla ja nii tahaks, et keegi oskaks midagi tarka öelda. Aga see polegi sugugi nii lihtne.

Ma võin käsi südamel öelda, et depressioon ei lähe kunagi päris üle. Sellega tuleb õppida elama. Seda tuleb ravida. Ja on äärmiselt oluline, et lähedased sellest aru saaksid ning toetaksid. Toetamine ei ole lihtne, tean seda enda pealt. Kuigi ma “aktiivselt” depressioonis enam ei ole, siis on ikka mingid hetked, mingid “triggerid”, mille peale ma plahvatan, mis mu endast välja viivad ning ma võin täiesti ebaadekvaatselt käituda. Ei, ma ei ole hull ja see ei mõjuta igapäevaselt mu elu, kuid on olnud hetki, kus ma tõesti olen mõelnud, et võib olla peaksin minema ravile, nagu päris ravile ravile, sest kui see hoog mind tabab, siis ma võin öelda asju, mida ei mõtle, ses mõttes, et ma näen kõike kõige mustemates värvides, ma ei näe tunneli lõpus valgust ja ma võin end süüdistada kõikides maailma muredes. Tekib selline süütunne ja murekoorem, et ma tegelikult mõistan inimesi, kes on endalt depressioonis elu võtnud. Ei, minu pärast ei pea muretsema, need mõtted on mul ammmmmmmu peast pühitud ja jäänud sinna aega kui ma ei tunnistanud, et psühholoogi ja ravimite abi vajasin ning arvasin ka, et saan hingamise ja positiivsetele asjadele keskendumise läbi ise hakkama. Kõige olulisem asi, mida depressiooni (kahtluse) puhul tuleb arvesse võtta – sellega ei saa ise hakkama, seda tuleb ravida. Need, kes ütlevad, et depressiooni ei ole olemas ja sellga saab ise hakkama, ajavad jama. Ärge kuulake neid, vaid pöörduge spetsialisti poole. See ei ole häbiasi. Samuti ei peaks häbiasi olema ka antidepressandid. Üks mu tuttav ütles hästi – kui meil pea valutab, siis me võtame peavalutableti ega kannata vaikides, miks peaks siis depressiooni valu kannatama kui ravi on olemas. Ma võin eksida, aga ma kasutan antidepressante vist juba kuus aastat. Mul on nii lihtsam oma emotsioone kontrolli all hoida ja see ei tähenda, et oleksin tundetu, kes mind teavad, need teavad, et emotsioone on mul vajadusel palju. Mõnikord liiga palju. Seega ei pea kartma, et antidepressantide tõttu ei ole enam tundeid, vaid stabiilne ükskõiksus. Ei ole. Aga kehakaal tõuseb küll. Vaadake mind kui ei usu.

Teine asi on see partneri või lähedase toetus. Seda on palju lihtsam öelda kui teha. Nüüd ma tean. Oma haiguse nö tipus ma ei näinud kui palju Marek minu haiguse pärast kannatas ja kuidas see ka teda mõjutas, kuid nüüd ta on rääkinud, miks ta muutus kinnisemaks ja hoidis eemale. Ta kartis, et iga valesti öeldud sõna algatab tüli. Ja võiski algatada. Õnneks suutis tema rahulikuks jääda ning oli nii palju tugev, et ei astunud minema. Kohati oleks kindlasti olnud lihtsam käega lüüa, sest milleks selline pidev stress. Eriti kui end ka aidata lasta ei taha. Mina ei tahtnud. Mul oli kõik hästi. Elasin oma fassaadielu ja oma pisikeses mullis, kus kõik tundus ilus, täpselt selle hetkeni kui võisin suvalise asja peale murduda ning ohjeldamatult nutta.

Kuidas me tülitsemise lõpetasime? Ausalt? Ei olegi lõpetanud. Me tülitseme ikka. Pisasjade pärast, suuremate asjade pärast, aga need ei ole enam sellised tülid, kus me läheme isiklikuks ning süüdistame üksteist nii nagu me tegime minu depressiooni ajal. Muidugi ei ole meil ka enam neid muresid, mis meil olid tol hetkel. Seega ma tõesti ei saa anda nõu, kuidas sarnases olukorras “ellu jääda”. Pean olema jõhkralt aus ja ütlema, et ühtegi garantiid ei ole. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. Halva all ma pean silmas seda, et minnakse lihtsalt lahku, sest probleemid ning depressioon on liiga suured. Ainsad soovitused, mis ma oskan anda on väga basic soovitused. 1) Leida hea psühholoog ning alustada ravi. Ja ravi ei tähenda ka vaid seda, et lähete perearstile, täidate ära ankeedi, mille punktid näitavad, et jah olete depressioonis ja lasete endale välja kirjutada AD. AD üksinda ei aita, see aitab fookuses olla. Ilma antidepressantideta ma ei suutnud keskenduda, absoluutselt üksi asi ei huvitanud ja lükkasin isegi olulised asjad edasi, sest ma ei suutnud tegelikkusega tegeleda. Oluline on, probleemides selgusele jõuda, leida enda jaoks rahunemismeetodid (minul aitab jalutamine ja lillede korjamine, kui ma vihastan, siis ma torman metsa ja see rahustab mind täiesti maha). 2) Teine pool peab suutma rahulikuks jääda. Tean, raske teostada, aga kahjuks nii on. Mul on hetkel hea rääkida, sest need suured probleemid on selja taha jäänud ning saan tegeleda vaid enda tervisega, aga kui oleks jätkuvalt probleemid, mis üle pea käivad, siis ma arvan, et mu jutt oleks hoopis teistsugune.

Imevahendeid depressioonist lahti saamiseks ei ole. Lihtsalt ärge häbenege abi küsida ning pidage meeles, et vaimne tervis on kõige alus. Kui ikka “katus sõidab”, siis ei tule välja millestki midagi. Ka probleemid jäävad lahendamata, sest te ei suuda mõelda. Keskenduda. Aga kui fookus paigas ning suudate ka teist inimest, sh ka kriitikat ära kuulata, nii et ei tunne endal süüd ja ei taha ka teist süüdistada, siis on juba suuuuuur samm edasi astutud.

Paha-paha vs hea-hea

/ Eveliis / 5 Comments

Ma ei kirjuta nüüd ühestki konkreetsest hiljutisest juhtumist või olukorrast, vaid pigem on tegu mõttega, mida ma olen aegajalt mõlgutanud ja täna tuli meelde ning vajas ära kirjutamist. Eluliselt oluline teema, mille üle juurelda ilmselgelt.

Oletame, et ma oleks suunamudija, kelle põhieesmärk oleks feim. Mu suurim soov oleks saada Õhtulehe jt väljaannete kaantele. Ma teeksin kõik, et ajakirjandus minust kirjutaks. Ja ajakirjandus kirjutabki. Ilmuvad pikad lood, intervjuud, uudisnupukesed. Oh seda õnnetunnet ja uhkust. Emme, vaata, ma olen kuulus! Seda kõike jagatakse suurima rõõmuga oma sotsiaalmeedia kontodel. Sest no äge ja vau ja super ja kihvt! Tänatakse ajakirjandust ja ajakirjanikke. Unistused on täitunud.

Siis aga juhtub, et ajakirjandus kirjutab ka negatiivsetest asjadest, spekulatsioonidest, küsimusi tekitavatest tegudest. Ajakirjandus on järsku paha-paha, ilmuvad magedad laulusõnad ja/või tsitaadid ja solvunud avaldused, kuidas ei suudeta kunagi enam ajakirjandust tavalise pilguga vaadata, kui lame see kõik on ja kuidas häbi on olla eestlane, et kõik kiusavad. Lubatakse, et ei anta enam kunagi ühtegi intervjuud. Kuniks jälle tekib mingi sündmus, kus ajakirjanik küsib arvamust ning suurima hea meelega vastatakse küsimustele. Ajakirjandus on hea-hea.

Ma ei saa sellisest käitumisest aru. Iga semi-kuulsuse kohta vorbitakse hommikust õhtuni kümneid ja kümneid artikleid ja uudisnupukesi, igasugu jama ja igasugu täiesti ebaolulist infot, aga seniks kuni on olemas kollane meedia jäävad sellised artiklid ju ilmuma. Ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi päriselt viitsiks sõrmega järge ajada, et mida parasjagu kirjutatakse. Okei, isegi kui aetakse, siis ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks päriselt solvunut mängida ja näppu viibutada ning eeldada, et neist kirjutatakse vaid sada protsenti head.See oleks umbes sama hea kui ma loeks Perekooli ja leiaks sealt enda kohta midagi positiivset (mida ka leida võib kusjuures), jagaksin neid kuvatõmmiseid ja tänaks Perekooli taevani, et sealsed kasutajad on nii toredad ja positiivsed ning toetavad. Ja siis järgmisel hetkel, kui loeksin sealt midagi negatiivset (oh, hell, seda on seal palju), siis oleksin solvunud ning mul oleks häbi eestlane olla?

Ma ei poolda seda sopaloopimist, mida põhjendatakse «aga ise nad tahavad tähelepanu»-argumendiga, kuid ma arvan küll, et iga suunamudija võiks olla piisavalt paksu nahaga, et ei teeks igast väikesest asjast välja. Kuidagi nii piinlik on vaadata pealt seda ebastabiilset armastan-vihan-meediat-suhet.