Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.

Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.

Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.

See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.

Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?

Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.

Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).

Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.

Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.