“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma tean, et ma ei ole ainus emotsiooniostleja. Mõnikord on vaja vaid väikest tõuget – nagu järjekordne lapse lemmikartisti esinemine Oslos – et võtta lahti lennupileteid pakkuvad keskkonnad ja juba järgmisel hetkel on need lennupiletid ostukorvis ja ostetud ning reis planeeritud. Sest piletid olid ju nii odavad. Meie lennupiletid Riia-Oslo läksid seekord maksma vist ca 80 eurot inimese kohta.
Siis aga hakkavad tulema miinused ja lisakulud, sest ega ju keegi ei süvenenud lennuaegadesse, bussiaegadesse, parkimistasudesse (emme tuli autoga, sest bussiajad ei klappinud üldse) ja noh kui aus olla siis ka Oslo hotellide hindadesse sel nädalavahetusel. Muidugi oleksime me saanud soodsama hotelli kontserdikohast kaugemal, aga lõpuks on ikka mugav küll kui peale konterti on hotelli jalutada vaid mõnisada meetrit ja ei pea paarikümne tuhande inimesega koos bussi või taksot ootama. Lisaks veel see teadmine, et lemmikartistid ööbisid samas hotellis (ja võib olla ka teadmine, et me ikkagi võisime neid vargsi korraks ka näha).
Seda te ju teate, et Edvard Munch on minu üks lemmikkunstnikke? Mitte et see fakt üldse kuidagi oluline oleks või elus edasi aitaks, aga no igatahes kui varem ei teadnud seda, siis nüüd teate. Lemmik võib ta olla, muuseumis kordi käidud (nii vanas kui uues) ja maale erinevates seltskondades analüüsitud, aga millegi pärast ei olnud ma “Karje” varguse lugu detailsemalt uurinud. Nüüd kui Oslos käies ka Munchi-muuseumis käisime, tekkis meil arutelu, kes ja miks ja kuidas selle maali varastas ning (piinlik tunnistada), et sain alles nüüd teada, et maalivaras oli üks omamoodi põnev tüüp. Näiteks on ta “Karjet” varastanud lausa kaks korda ja peale teist vargust jättis ta muuseumi postkaardi, kus seisis, et aitäh, et nii halvasti maali valvate. Vanglas olles aga avastas ta endas kunstiande ning vabanedes tegi ta oma maalidest ka näituse.
MUNCHist meie seekord jooksime läbi, sest meil olid kaasas väsinud lapsed ja eks kui üdini aus olla, olime me isegi varasest ärkamisest ja ringi kõndimisest väsinud, aga ka see “jooks” andis juba sellise emotsiooni. Siiski soovitan muuseumi jaoks päriselt ikka mitu head tundi varuda, sest seal ON põnev. Ja kui tahta kõiki kolme “Karje” versiooni näha, siis peab juba kolme tunniga arvestama. Need maalid ei ole nähtaval kogu aeg.
Kuna juba paari nädala pärast on mul rõõm väga ägedas seltskonnas jälle osa võtta Hooked on Estonia festivalist Stockholmis (olgu, eelmisel aastal oli festivali nimi Hooked on Tallinn, aga mõte on siiski sama) ning sel korral toimub see mu lemmikus “salaaias” Rosendals Trädgårdenis, siis tuli mul tahtmine üht vana postitust jagada. Kui emme Rootsis elas, siis me iga kord käisime Stockholmis olles sealt läbi.
Uskumatu, et see oli juba kümme aastat tagasi kui me Norra ja Rootsi vahet pendeldasime. Ma pean tunnistama, et osa minust tunneb sellest elust puudust ja tunneb, et viimasel ajal on mu elus olnud liiga vähe Skandinaaviat. Õnneks juba neljapäeval teeme me väikese hüppe Oslosse (ikka Marcus & Martinus kontserdile ja siis juba õige pea Stockholm. Abiks ikka.
Laupäeval istusin kodus ja hakkasin blogima. Vaatasin, et mul on pooleli neli erinevat postitust, aga ma ei tahtnud neid edasi kirjutada. Ma sain aru, mis oli juhtunud. Blogimelanhoolia oli mul juba mõnda aega peal ja nagu te väga hästi teate, siis plaan lõpetada kirjutamine oli ka kindel, aga samuti vastab tõele, et kirjutajast kirjutamist välja ei saa. Ma tundsin, et kui ma kirjuta, siis ma olen nii tühi seest. Jätkasin.
Siis aga juhtus midagi. See, mille taipamine, mulle kohale jõudis laupäeval ja pani teatud määral pastaka nurka viskama.
Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma sulle veel näitan. Ma ei ole kehvem. Aga ma ei taha, et sellised inimesed saavad tulla siia vaatama, mida ja millal ma kirjutan.
Seega siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Ja kui üdini aus olla, siis rohkem kui need üleolevad pilgud, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Facebooki leht jääb. Instagrami leht ka (vähemalt seniks kuni sealt inimesi ei hakka ära kaduma). Siin jään jagama vaid nö reklaampostitusi – reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb 1eur tasu kõigele.
Aga et olla enda vastu aus, siis tuleb tagasi tulla selle alguse juurde. Kirjutamist kirjutajast välja ei saa ja tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin.
Mulle nii “meeldib” kui saad kehva teenuse või praaktoote osaliseks ja siis sulle pakutakse kõige naeruväärsemat kompensatsiooni. Enne kui ma asjani jõuan, tuleb mulle meelde, et mõnda aega tagasi pidin ma tellima nimelisi tasse. Tundub kõige lihtsam tegevus, eks? Ma vist kirjutasin ka sellest kui ma eksi. Kõigi nende äparduste juures sain ma näiteks kaks ühenimelist tassi ja puudu jäi just see tass, mida oli vaja täpselt selleks päevaks. Nö allahindluseks, et olin nende tassidega pea paar kuud edasi tagasi jooksnud ja saanud pidevalt vale toote, pluss siis ka ühe toote, mida ma ei soovinud, sain ma suuremeelse pakkumise – “me selle topelt tehtud tassi eest siis raha ei küsi”. No s**t!
Aga noh tegu oli “kõigest” tassidega ja las siis olla. Lõppkokkuvõttes sain ma ju kõik kätte ja õigesti, lihtsalt mu närvid ja kannatus olid juba otsa saamas. Teine lugu, mis mind ikka veel pahaseks ajab, on palju hullem ja nende suuremeelne allahindlus on lausa selline, et tekib tahtmine sealt uuesti tellida. NOT!
Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.
Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.
Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.
Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.
Foto: Tartu Kunstimuuseum
Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.
Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.
Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.
Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.
Mõni kohtumine muudab maailma. Kui Hannes Rüütel eelmisel aastal Oiul oma esimest ehtekollektsiooni tutvustas ei olnud ma ainus, kel silmanurka pisar tuli. Sest see ei olnud lihtsalt kollektsioon, vaid lugu. Vähe on minu arvates Eestis disainereid, kes oskavad lugu rääkida ja läbi selle oma rõivad ja ehted elama panna. Nii et see poeks südamesse, haaraks sooja embusesse ja paneks armuma. Nii nagu sa kunagi varem ei ole armunud ühte nokamütsi, kaelakeesse, t-särki.
Hannes Rüütel räägib lugu. Ja see eristabki teda paljudest teistest. Lisaks disaineri enda nakatav rõõmsameelsus, positiivsus ja optimism. Tunnistan ausalt, et kui keegi on pannud mind tundma, et tahaks ise ka olla parem inimene, siis on see just Hannes Rüütel. Tema enda headus ja soojus kandub edasi igasse tema disainitud rõivasse ning kui muidu oleme me muinasjuttudest lugenud, kuidas kangasse päikest kootakse, siis Hannes teeb seda ka päriselt.
Kaisa Kuusnõmm on suutnud panna (m)emmed kihama, sest kandis spaas paljastavat trikood ja see võis olla lastele ja/või lastevanematele häiriv ning keegi (vist) kaebas, et nii pole ikka sünnis käia. Pean ausalt ütlema kolme asja: 1) kui mul oleks keha nagu Kaisal, siis ma käiks ka tööl sellises trikoos (ja kaotaks suure tõenäosusega töö;) 2) iga kriitika taga ei ole alati kadedus ja 3) mina ise olen ka üks selline (m)emme, kes leiab, et spaad ei peaks olema üleseksualiseeritud ja pööritab veidi silmi küll kui keegi liiga alasti spaas on.
Sest mu meelest on iga asja jaoks aeg ja koht. Ma pakkisin just kohvrisse läbipaistva pluusi ja liibuva kleidi, aga ma ju ei pane neid tööle selga, nii nagu ma ei kannaks väga avara dekolteega pluusi kontoris. See lihtsalt ei sobi. Sama leian ma spaade kohta, et see ei ole päris see koht küs nöörbikiine ja paljastavaid trikoosid kanda ja see grammivõrdki ei tähenda, et naine peaks kohe endale burka või kalipso selga tõmbama, on ka vahepealseid variante. Aga rannas? Rand on minu jaoks väheke teine tera. Ma ei oskagi seda seletada täpselt, miks, aga kuidagi mulle tundub, et spaa (kui see pole 18+) on selline pereasutus, natuke nagu lõbustuspark ja ma ei tea, kas need on täpselt need kohad, kus alastuda. Ei ole siin taga ei kadedust, hirmu, et mees vaatab ilusat naist ega ebakindlust oma keha suhtes. Lihtsalt aeg ja koht. Nii lihtne see ongi.
Täitsa jabur värk. Või peaks ütlema – tagurpidi manfesteerimine? Ehk siis kui me sinna Dubaisse lõksu jäime, oli meil mõlemal Marekiga tunne, et ülde ei taha enam mõnda aega reisida. Aga ees oli juba ootamas paar reisi ja kui mõlemad ütlesime, et Armeenia jätame küll ära, siis ma tegelikult saan isegi aru, et inimesed ütlesid, et ah, mis te plärate, aega läheb mööda, küll ümber mõtlete.
Nii ja naa. Kui ma mõtlesin sellele KUI äge Armeenias oli ja KUI äge seal ilmselt saaks olema ka neljakesi, siis ma tõesti mõtlesin ümber ja pigem tahtsin sinna minna. Üks põhjus oli muidugi selles, et lennupiletid olid ju olemas. Lennupileteid juba raisku ei lase. Marek samas oli vägagi kahe vahel ja pigem oleks ka lennupiletid raisku lasnud. Eks ta lõppkokkuvõttes loomulikult oleks tulnud, sest happy wife, happy life, aga…
See pealkiri ei ole click bait, vaid tegelikkus. Ma üldiselt suhtun igasugustesse haigla lugudesse teatava reserveeringuga, sest osaliselt on lood ka ülepaisutatud. Näiteks kui ma augustis olin haiglas, siis oli minuga ühes palatis ka üks tegelikult imearmas vanamemm, aga kahjuks tõesti dementne ning iga kord kui õed ja arst püüdsid talle selgitada, miks ta ei või liikuda ja muud sellist, siis ta lihtsalt sõimas kõiki ja karjus, et teda pekstakse ja ahistatakse. Kui ma oleksin tema tütar või lapselaps ja oleks pärast temalt seda kuulnud, siis muidugi oleksin ma vanamemme uskunud. Haiglat alusetult süüdistanud. Niipidi lugusid on ka omajagu.
Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et haiglates probleeme ei ole. Vastupidi. Muidugi on. Ma ju ise nüüd toongi teistpidise näite. Minu tuttav sattus haiglasse põletikuga ja tagasi koju tuli diagnoosiga, et on ajukahjustusega, ei liigu, ei räägi, ei saa millestki aru. Võiks ju uskuda, et juhtuski midagi, et on halvatud ja ajukahjustusega, ainult et… Ma ise nägin teda liikumas ja rääkimas.
