Meie “Meie” pood kui inspiratsiooni allikas

Norras elades oli meile lähim pood KIWI Næroset. Justkui täiesti tavaline pood nagu nad kõik, vahet pole siis kas kannab nime Rimi, Rema, Kiwi, Coop, ühe väikese erandiga. Seal oli imearmas nurgake, kus müüdi kohalikku toodangut ja kus sai lihtsalt niisama hinge tõmmata, ajalehte lugeda, tuttavatega juttu puhuda.

Ma armastan selliseid väikeseid poekesi. Ja mitte selles mõttes, et nad peavad olema sellised ülinunnud nagu see Norra pood, mulle meeldivad need poekesed, kus müüja sind tunneb, naeratab sulle ja jääd korraks juttu ajama. Tühjast-tähjast. Üks mu unistusi on alati olnud sarnase poekese omamine ja noh kui nüüd aus olla, siis mu Lillehammeri poeke ju natuke selle unistuse täitis ja sarnase vaibiga oli ka.

“Romeo ja Julia” ehk miks meile on vaja kontserthalli

Ma läksin “Romeo ja Juliat” vaatama kahetiste tunnetega, kui aus olla siis lausa eelarvamusega. Ma tulin Unibelt Arenalt ära kahetiste tunnete ja kange tagumikuga.

Esimese hooga oleksingi kirjutanud, et pigem pettusin nii nagu arvasin, et juhtub, aga õnneks on autosõit koju piisavalt pikk, et saime omavahel arutada ning selleks ajaks kui koju jõudsime, olin ma juba palju positiivsem. “Oot, aga see lugu oli ju hea”, “Tantsud mulle väga meeldisid”, “Kalle Sepa hääl on ikka võimas (“teeee seda veeeeel” jääb pikalt veel kummitama)”, “Ägedalt tänapäevaseks tehtud”, “Ott Lepland ikka ka on hea laulja”, “Mõned ballaadid olid ka suurepärased”, “Ei noh kokkuvõttes oli hea“, “Ida, sulle meeldis, jah?” Ja Idale tõepoolest meeldis ning võib olla see ongi üks olulisemaid põhjuseid, miks ma kiidan, et rokkmuusikal taas lavale toodi. Selles mõttes, et näidake mulle teismelist, kelle paned vabatahtlikult Shakespeare’i lugema, aga eeldan, et see on koolis ikka veel kohustuslik kirjandus ja nii saavad noored palju lihtsamini aru, millest jutt, sest tõstke käsi, kes arvab, et Shakespeare on lihtne lugemine. Kui ma eksin ja “Romeo ja Julia” ei ole enam kohustuslik kirjandus, siis silmaringi arendamiseks ikkagi võiks natukene kursis olla tema teostega ning selleks pole midagi paremat kui läbi sellise rokkmuusikali. Seega, jah, mina vastan küll küsimusele, kas ikka oli vaja legendaarne muusikal uuesti lavale tuua, et oli küll.

Linnahall. Monstrum. Arhitektuuriline paus. Mausoleum. Avatud linnasüda. Taastada. Lammutada.

Tartlasena ei ole mul Linnahalliga seoses erilisi nostalgilisi tundeid, seega minu arvamus ei ole “nostalgiline heietus”, vaid pigem mõtted avalikust linnaruumist ja arhitektuurist.Olengi seal vist vaid ühe korra käinud muusikali vaatamas. Pakun, et see oli “Helisev muusika”, aga pead ei või anda. Muusikal nagu aru saada kustumatut elamust ei pakkunud. Küll aga pakkus elamust hoone ise, just välisilmelt. Midagi selle massiivse betoonmonumendi juures oli korraga nii võõrastav kui ka kummaliselt ligitõmbav. Need lõputud betoonastmed ja vaated. Hoone omamoodi robustsus, aga ka elegantsus, treppide geomeetriline rütm ja mere lähedus lõid koos mingi täiesti oma atmosfääri. Kuigi muusikal, mida ma seal kunagi vaatasin, piletihinda ei väärinud, siis Linnahalli välisilme avaldas muljet. Kutsus ka hiljem tagasi.

Nii nagu kutsub mind Oslos olles iga korda tagasi Oslo ooperimaja. Selles on midagi meditatiivselt ligitõmbavat. Ooperimaja katus on avalik linnaruum, kuhu võib minna lihtsalt istuma, jalutama või merd vaatama. Valge marmor, mis ulatub otse fjordi kaldalt üles katusele, loob tunde, nagu kõnniksid üle vee. See helge, lauge kaldtee tõmbab kõrgemale, lähemale taevale ja avaramatele vaadetele. Ja need vaated… Need on kindlasti üheks põhjuseks, miks ma sinna ikka ja jälle tagasi lähen, kuid sama palju paelub mind ka selle hoone olemus. See on nagu arhitektuurne paus koht, kuhu minna hingetõmmet võtma, mõtteid koguma või lihtsalt vaadet nautima, ilma et peaks midagi muud tegema.

Tahaksin siiralt loota, et kõikidel ei ole lapsepõlvest oma nilbet Naabri-Antsu

Eilse postituse ja arvamusavalduse jätkuks tahan ma rõhutada, et kuigi mul ettevaatust-lehe suhtes on kahetised tunded, siis mul on NULLtolerants pedofiilide osas, ma julgeks isegi öelda, et miinustolerants. Ma arvan, et kuriteol ja kuriteol on vahe, ma olen võimeline arvama, et inimesed on võimelised muutuma, aga see ei laiene minu jaoks pedofiilidele.

Ja tegelikult on selles valguse minu jaoks häbiposti panemisest olulisem teadlikkuse tõstmine, et ohtudest räägitakse ja et lapsed/noored teaksid et kõik, mis hiilgab ei ole kuld ega tõsi ning et igast veidikenegi kahtlasest vestlusest, katsumisest tuleb teada anda. Et ei oleks häbitunnet või teadmatust. Minu lapsepõlves sellistel teemadel ei räägitud ja nii ei olnud meil aimugi, et tore naabri-Ants oli tegelikult lihtsalt üks pervert. Me pidasime teda toredaks onuks, kes aegajalt lihtsalt käitus veidralt ja kelle eest oli vaja uksi lukustada. Igaks juhuks.

Sotsiaalmeedia ja ühiskonna kihama pannud ettevaatust-leht

Ilmselt peab elama kivi all kui eile poleks üks kuni kuus korda visanud erinevates kanalites ette seksuaalkuritegudes süüdimõistetud kurjategijate avalikustamiste lehe kohta arvamusi. Kui ma õigesti aru sain, siis kõik sai alguse sellest, et laste seksuaalses väärkohtlemises süüdimõistetud inimene sai oma endise töö tagasi üsna kiiresti ja see paneb ikka (leebelt öeldes) pead vangutama küll. Ma ei kujutaks ette, et saadaksin oma lapse südamerahuga ratsatrenni, kus töötab ka süüdimõistetud pedofiil (mis sellest, et lastega kokku ei puutu väidetavalt). Oli vist nii? Ühesõnaga päris jõhker.

Siiski on mul selle lehega seoses vastakad tunded. Mu ema on poole oma elust töötanud kriminaalhooldajana ja kui keegi veel uskus, et inimesi on võimalik muuta ja et nad muutuvadki, siis oli see tema. Muidugi ta ei rääkinud kunagi täpselt oma tööst, küll aga nägin ma kõrvalt, kuidas ta uskus ka sellistesse inimestesse, kes kõikide teiste poolt olid maha kantud, ja tean vähemalt paari juhtumit, kus inimene päriselt muutuski. Nii ma siis nüüd mõtlen siin, et ühest küljest kindlasti mõistan avalikustamise mõtet, ERITI mõistaksin ma lehel nimede avalikustamist korduvate kuritegude puhul, teisest küljest jällegi näen, et üsna võimatu on edaspidi elada normaalset ja seaduskuulekat elu. Kas me seda tahamegi, et oled kord süüdi mõistetud ja elu lõpuni tühistatud. Oodake nüüd, hoidke oma hobuseid ja ärge hakkake kohe kommenteerima.

Lükkasin operatsiooni edasi

Eile õhtul oleks ma pidanud juba haiglas olema, aga nagu te mu muudest sotsmeedia kanalitest aru saite, siis olin ma hoopis trendikas Tallinna kohvikus. Ehk siis ma lükkasin oma operatsiooni edasi. Loomulikult mitte sellepärast, et kohvikusse minna ega enam ka selle pärast, et oleksin otseselt enam kartnud (sellest võite lugeda siit), sest päris mitmed teist jagasid oma kogemust, oli hea kuulda ja teada saada erinevaid kogemusi – 99,9% head – ning otsustada siis, et ah, teeme ära.

Ei, see ei ole kõhuplastika:D Kuigi leppisime eile sõbrannadega kokku, et mina püüan saada kõhuplastika koostööna ja kui toon sõbrad kaasa, siis nemad saavad 50% allahindlust. Nali, see on muidugi nali (kas on?). Aga teate ju küll, suvi tulemas, aeg on jälle kümme kilo alla võtta nii nagu iga suve eel see käib. Eilegi sõime kohvikus porgandeid selle ülla eesmärgi nimel.

Tüssasin last ja sain Marekilt pahandada

Käisime eile Idaga uues Keila Keskuses. Ma ei teagi…ühtpidi ju tore, et lõpuks ometi on näiteks Apollo raamatupood olemas ja noh kui kino tuleb, siis see on küll äge, aga kuidagi keskus muidu oli nii ja naa. Väljast suur, aga seest kuidagi tühi või olid poed väikesed, ma ei tea, midagi nagu jäi puudu. Ida muidugi kilkas rõõmust, et seal on Sportlland, aga ega seal ka valik ülemäära suur ei olnud. Samas ma võib olla lihtsalt polnud eile selles tujus ja olen ülemäära kriitiline.

Ei tohiks ju olla, sest nagu öeldud Apollo oli olemas ja ma sain endale sünnipäevaks osta ammusoovitud Fred Jüssi “Mõttemustrid” raamatu. Mu meelest see on raamat, mis igal inimesel peaks kodus olemas olema, sest nii lihtne, aga nii palju sügavust. Rääkimata sellest, et lihtsalt ka nii ilus raamat. Vaat, kui palju rõõmu võib tuua üks lihtne raamatuke. Loomulikult ei tahtnud ma tegelikult sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas ma last tüssasin, ise rahul olin, aga Marekilt pahandada sain.

Endale valetamine

Ma olen jõudnud omadega sellisesse kohta, kus ma päriselt ja käsi südamel ütlen, et inimeste välimus ja veel vähem kehakaal ei huvita mind absoluutselt. Muidugi ma panen tähele kui keegi on erakordselt, silmatorkavalt kaunis (näiteks viimati viskas mulle FB ja Insta algoritm pidevalt ette Anastassia Kovalenko-Kõlvarti fotosid EV108 vastuvõtult ning ta tõepoolest nägi välja muinasjutuliselt kaunis), aga et ma muidu mõtleks ja vaataks, kuidas keegi välja näeb, pole mulle enam absoluutselt oluline. Sest ei saa salata, et nooremana ikka vaatasin, kritiseerisin, mõtlesin ning kohati on mukaga täna saan ma aru, et ütlus “ilu algab seestpoolt” pole lihtsalt sõnakõlks, vaid see on see, mis loeb. Sisu – see sisemine ilu – ja enesekindlus.

Seepärast olen ma ka olnud viimasel ajal aina rohkem kriitiline teemadel nagu “mees PEAB naisest pikem olema”. Olen jätkuvalt nõus, et esmalt me tõesti vaatame välist poolt inimese juures, aga ma reaalselt ei kujuta ette, et istud vallalisena ühes seltskonnas, jutt, huumor, põhimõtted ja kõik klapib, aga siis vaatad, et kuramus, ei saa lähemalt tuttavaks saada, sest liiga lühike mees või liiga tüse naine. Tõin Threadsis ka näiteks, et minu vanatädi ja onu Endel olid abielus terve elu hoolimata sellest, et onu Endel oli tädist peajagu lühem, selline parajalt paks mees oma parimais aastais. Tädi kutsus teda “oma Nunnuks” ja ma arvan, et mitte keegi kusagil ja mitte kunagi ei mõelnud, et appikene kui kohutav – pikk naine ja lühike ees, kuidas nad küll saavad õnnelikult koos elada. Mulle tundub see nii jabur, et kellegi pikkus või olla probleemiks.

Blogija

Mul on mingi sürreaalne tunne mingist uuest energiast. Ma tean, et see kõlab kuidagi uhhuult, seda on isegi raske selgitada ja asi pole kindlasti mitte vanuses, et oo, ma nüüd olen juba nii täiskasvanu. Ükskõik kui vana, ma tean, et ma jään ikka selliseks veidi lapsemeelseks, mis ühtpidi kindlasti on hea omadus ja teistpidi ehk mitte nii väga, aga midagi ei ole teha, selline ma olen. Pigem on see tingitud hoopis teistest asjadest.

Näiteks osalesin ma paar päeva tagasi Milttonis ühel arutelul, kuhu oli kaasatud väikene grupp sisuloojaid ja sealhulgas ka selliseid, keda ma pean ise asjalikeks, tarkadeks, eeskujuks. Jäin mõtlema, et miks ka mina sinna kaasatud olin, sest kes olen mina ja arutelu ajal sain ma aru, et mul on komme end ise vähendada. Kes olen mina, miks olen mina, ma ju ei tea, ma ju olen kõigest. Mis mõttes “kõigest”? Miks ma olen üldse lubanud endale naha vahele pugeda arvamusel, et ma olen ju “vaid blogija” nagu see oleks midagi halba. Selle asemel, et endale tunnistada, et olen ajaga muutunud targemaks ja mul on hääl, mida ma saan läbi blogi kasutada. Olen paari õela ja kibestunud inimese vestluste tõttu pidanud targemaks see blogi lõpetada, tundnud eksistentsiaalset kriisi blogijana ja isegi häbi kui mind nii nimetatakse, aga miks. Ühesõnaga pean siiralt tänama Milttonit kutse ja selle arutelu eest, see puudutas ja müksas mind jätkama ka oma blogiga.

Chat GPT abil tööle!

Ma olen erinevatest kandideerimistest ja kodutöödest kirjutanud omajagu, viimane neist see imeline kogemus, kus kodutööna taheti seda kolme kuu turule sisenemise strateegiat (loe siit), aga ma ei ole kirjutanud sellest, miks ma päriselt arvan, et need igasugu kodutööd ja strateegiate kirjutamised on mõttetud ja minu arvates ei aita leida tööle õiget ja oma peaga mõtlevat inimest.

Alustame algusest ja minu enda näidete põhjal. See sama kandideerimine, kus oli 67 vooru ja vaja strateegia kirjutada, et kuidas saaks uuelt eksportturult kolme kuu, mitte kahe aastaga (nagu oma ala asjatundjad kõik ütlevad) tulemusi. Seal oli ühe esimese vooruna vaja vastata ka kuuele küsimusele. Ma vastasin ka. Võtsin küsimused, panin Chat GPT-sse ja saatsin ära. Sain järgmisse vooru, kus sain suhelda juba äriarenduskonsultandiga, kes oli appi võetud, ning teada, et mu vastused olid ülihead, kohe näha, et mõtlev inimene, teab millest räägib. Eks ma tean ka, aga võin ka täitsa ausalt öelda, et ma parandasin neid Chat’i vastuseid minimaalselt.