Igal lapsel on oma kodu ja oma voodi.Ei mingit sõbranna juures olemist.

"Pere ja Kodus" ilmus hiljuti artikkel sellest, kas lapsi peaks/võiks ööseks külla lubama. Kui aus olla, siis selle artikli kommentaarid ja teiste vanemate arvamused sellel teemal tulid mulle üllatusena. Selles mõttes, et kui paljudel vanematel oli väga jäik seisukoht, et ööseks sõbra/sõbranna juurde jääda ei ole okei. Päris palju oli sarnases stiilis kommentaare: " Ega ei … Continue reading Igal lapsel on oma kodu ja oma voodi.Ei mingit sõbranna juures olemist.

Valel ajal vales kohas

Meid ootab reedel ees meeleolukas merereis Pranglisse ja kuna lubab korralikku tuult, siis tuli mulle meelde, kuidas ma esimest ja viimast korda end ära lasin rääkida ning sain kustumatu mälestuse Keri saarele minekust. Tuli kohe soov seda 2012 aasta kogemust jagada uuesti. Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime … Continue reading Valel ajal vales kohas

Kas elutoa- või magamistoavanem?

Ega ma poleks teadnudki, et sellised vanemate tüübid olemas on kui Mallukas poleks kirjutanud sellest. Öelge veel, et blogide lugemine pole hariv. Nali, muidugi oleks ma ka ilma selle teadmiseta edasi elanud rahulikult, aga väga huvitav oli ja loomulikult pani see mind ka mõtlema. Mina olen siis 100% elutoavanem. Mulle ei ole kunagi meeldinud lasteasjad … Continue reading Kas elutoa- või magamistoavanem?

Lugu sellest, kuidas ma ise netiperverdiga suhtlesin

Mõnikord tuleb ikka ette, et võõrad inimesed kirjutavad mulle instagramis (harvem ka facebookis). Tegelikult võiks ju lausa öelda, et ma suhtlen instagramis inimestega, keda ma päriselus ei tunne, aga natukene nagu on tekkinud juba selline tunne, et tegu on tuttavatega. Inimesed avaldavad oma arvamust minu storyde ja postituste peale ja see on tore. Alustan igaks … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma ise netiperverdiga suhtlesin

Mallu, sul on mune seda kajastada ehk inimeste haiglane janu klatši järele

Mul ei tulnud eile öösel und ja nii nagu sellistel puhkudel ikka skrollin ma telefonis ringi. Ma tean, et see ei ole hea mõte ja targem oleks, kas lugeda raamatut või minna vaadata telekat, aga no ma juba olen selline laisk, et telefonis absurdsete videote ja lollakate uudiste skrollimine tundub lihtsama vastupanu tee. Aga ausalt, … Continue reading Mallu, sul on mune seda kajastada ehk inimeste haiglane janu klatši järele

Kuidas mul päriselt läheb?

Puukborrelioos on päriselt üks selline haigus, mida ma alati kartnud olen. Sest nii palju jubedaid lugusid on selle haigusega kaasas käinud, ajakirjandusest olen lugenud õuduslugusid ja kahjuks ka sõpradelt-tuttavatelt olen kuulnud hirmutavaid lugusid. Omamoodi veider, et ma olen seda haigust alati kartnud, aga pidanud seda samas millekski, mis mind ju küll ei taba. Kuniks siis … Continue reading Kuidas mul päriselt läheb?

Aus ülestunnistus, miks ma nii palju veini joon

Mul on üks (või paar?) lemmikkommentaatorit, kes iga kord kui ma teen Instagramis mõne Q&A, kus saab anonüümselt küsimusi esitada, küsivad üht ja seda sama. Miks ma nii palju veini joon? Kas ma olen selle ohtra joomise järgi jätnud? Ja see pole veel kõik, mõnikord nad üritavad ka teiste inimeste Q&A-s sama küsida minu kohta. … Continue reading Aus ülestunnistus, miks ma nii palju veini joon