Millal sina viimati Vilniuses käisid?

Mina pean ausalt tunnistama, et päriselt Vilniust külastamas käisin ma rohkem kui 20 aastat tagasi, võib olla isegi rohkem, millalgi kooliajal. Läbi olen ma siit mõned korrad ikka elus sõitnud, aga Vilnius on minu jaoks olnud sihtkoht, mille peale ma pole kunagi mõelnud. Rohkem ütleb see muidugi minu kui Vilniuse kohta. Kuigi Skyscanneri leht on mulle Vilniusse kordi ja kordi pakkunud soodsaid lennupileteid.* Lühidalt võin öelda, et see linn rokkis mul sokid jalast ära ning pani endasse armuma juba esimese kahe tunni jooksul, mil ma isegi ei olnud jõudnud meie hotellist kaugemale kui paar tänavat. Ma lihtsalt ahmisin linna enda sisse nagu oleks esimest korda välismaale sattunud.

Juba esimene pisikene kõrvatänav võttis meid vastu põnevate poekeste ja kohvikutega. Sisehoovidesse pilku visates jäi mulje nagu oleks selles linnas kaks erinevat linna. Linn kihab ja on täis mõnusat suminat, inimesed naudivad välikohvikutes kooki ja kohvi, klaasikest veini, autod vuravad edasi-tagasi, turistid, kohalikud, melu. Ja siis avad mõne sisehoovi väravad ja astud sisse täielikku vaikellu. Suured lopsakad lillepõõsad, nöörile kuivama pandud pesu, omavahel vaikselt jutustavad naabrid, täielik vaikus. See mõnus kontrast vaikuse, rahu ja linnasumina vahel ilmselt mind ka kõige enam võlus.

Kusjuures kui korraks veel peatuda kohvikutel, mida ma liiga tihti külastama ei kipu, siis Leedu toob minus esile varjatud maiasmoka. Kondiitripoed pakuvad põnevaid plaadikooke, küpsiseid, konjakitorusid, rummikooke, nii et nii mõneski kohvikus-kohvipoes, mida me külastame, otsustan minagi magusale võimaluse anda ja see otsus õigustab end, isegi kui kuus päeva hiljem on tunne, et nüüd tuleb küll number või paar suuremad riided osta. Aga see kõik on seda ka väärt.

Esimese õhtu lõpetame Stiklia Tavernis. Sel reisil kogetud toiduelamused väärivad eraldi peatükki (ja selle ka saavad!), aga tundub vaid aus, et alustan oma Leedu avastamist loomulikult legendaarse roosa külmsupi šaltibarščiai maitsmisega. See viib keele alla ja saades teada, et roosale supile on maikuus lausa pühendatud festival, tekib peas vaikselt mõte järgmisel aastal just sel ajal Leedut külastada. Otsustan olla ka veidi rebel ning kuulsatele täidisega kartulipallidele – tsepeliinid peale pea 20aastast pausi uue võimaluse anda. Mäletan, et kui neid esimest ja viimast korda Palagal sõin, siis need õhupallisuurused veidrad kleepuvad pontsikud mulle muljet ei avaldanud, aga uudishimu saab minust võitu ning ma pean teada saama, kas arenenud on minu maitsemeel või on tsepeliinid ikka sellised “once, but never again“. Seekord maitsevad tsepeliinid mulle v-ä-g-a. Kuna tegemist on nii toeka rooga, et sellest saaks söönuks terve päev otsa tööd rüganud põllumees, jääb osa sellest roast küll lõpetamata, sest olen juba söönud ära nii roosa supi kui kartulipannkoogid, aga julgustan teid ka siiski proovima. Veidi etterutates ütlen, et saan tsepelliine proovida veel ka Klaipedas ja kuna seal olid need tunduvalt pisemad, siis tahaks ma leedukatele soovitadagi oma tsepelliine poole väiksemana ja värske salatiga serveerida. Muidu see lihtsalt on liiga rammus.

Me jõudsime Vilniusse pühapäeva varahommikul ja nautisime linna omal käel nii palju kui meil aega oli, aga järgmise päeva hommikut alustasime giidiga tuuriga – kuna aega on vähe, tunnike, ning osa meis grupist Vilniuses mitmendat korda, siis ei viinud giid meid tutvuma kõigi tuntumate kohtadega, nendega saame me ise omal käel ka tutvuda. Meie teekonnale jääb muidugi väga palju imeilusaid kirikuid, kuhu korraks ikka sisse piilume ning võin kinnitada, et need kõik on külastamist väärt. Seekord jalutame me läbi kõrvaltänavate, nende juba mainitud muinasjutu-sisehoovide, põikame sisse Vilniuse ülikooli Balti osakonda, kus meid üllatab vapustav “Hooaegade” nimeline fresko ning surnud keeltele pühendatud haud, ning enne Beer SPA külastust viib giid meid kunstnike linnaossa, vabandust kunstnike vabariiki Užupis. See ei ole nali. Tegu on tõesti vabariigiga, kus on omad seadused, oma põhikiri, oma iseseisvuspäev (1.04), oma valitsus ja isegi oma raha ning kuhu siseneda ei või ilma naeratuseta näol. Naeratus tuleb näole lihtsalt, sest isegi kui jääme väikse vihmasaju kätte, leiame me igalt poolt põnevaid kunstiteoseid, skulptuure ja muud vahvat. Vilniusel on turistidele nii palju pakkuda, et tunnine ekskursioon vanalinnas on ilmselgelt liiga vähe, eriti kui giid on nii vapustav, kuid olen ülimalt tänulik ka selle tunnikese eest, sest minu teadmised Vilniuse ja Leedu ajalooga kasvavad rohkem kui ma olen teadnud viimase 20+ aasta jooksul. Veider, et oleme küll kolm ühist Baltimaad, aga kuidagi teame teineteisest nii vähe. Või on see vaid minu viga. Ka see on võimalik. Igatahes on mul soov seda viga parandada.

Teile jäi eelmisest lõigust juba silma Beer SPA? Ma saan aru, et ega see midagi revolutsioonilist oma olemuselt ei ole, aga ma ei saa ka öelda, et selline asi mulle varem silma oleks jäänud või ka kui aus olla kõnetanud, sest noh õlut võin ma ju juua, aga õlle sees liguneda…ma ei tea…Kahtlane, eks? Tegelikult oli tegu selle reisi ühe highlight‘iga. Hoolitsuse keskmes on tuhande liitrised mullivannid, mille vette lisatakse traditsioonilise õllepruulimise koostisosi: humalat, linnaseid ja õllepärmi. Humala eeterlikud õlid aitavad nahka turgutada ning B-vitamiinide ja aktiivsete ensüümide poolest rikas õllepärm toetab naha uuenemist. Tulemuseks on sügav füüsiline ja vaimne lõõgastus, mis aitab maandada stressi, väsimust ja pingeid. Elamusele lisab mõnusat nüanssi võimalus nautida piiramatult kvaliteetset Leedu õlut kogu protseduuri vältel. Kui te arvate, et see on vaid reklaamjutt, siis käsi südamel võin öelda, et meie seitsmene seltskond kõik eranditult ütles, et nahk oli peale õllevanni pehme nagu beebil. Mina spaas õllega juuksed ei pesnud, küll aga ostsin kaasa nii õllešampooni kui palsami ja eks ma siis annan teile teada kui juuksed nagu Rapuntselil kasvama hakkavad. Ma lapsepõlvest mäletan küll, et juukseid soovitati õlle ja munakollasega pesta:)

Igatahes – Beer SPA asub mugavalt Vilniuse vanalinnas ja sobib ideaalselt väikeseks lõõgastuseks vanalinna tuuri ja näiteks lõunasöögi vahel. Kokku võiks aega varuda 1,5 tundi.

Kogu meie seekordset reisi iseloomustab naljaga pooleks öeldult lõputu söömine, aga ma ei kurda, vaid nagu juba öeldud suurima hea meelega ostan endale peale reisi veidike suuremad riided, sest see gastronoomiline osa reisist on selline, mille pärast tasub Leedu reis ette võtta. Niisiis viibki lõunapaus meid enne Palangale sõitmist Saint-Malo prantsuse restorani, et juba kolm tundi hiljem Palangas järgmist restorani külastada:)

Kui jutt juba restoranidele läks, siis viimasel õhtul oleme küll oma ajagraafikust kolm(!) tundi maas, sest aeg Palangal jäi seisma ja me kaotasime restoranis lõunatades täielikult ajataju, kuid otsustame siiski lõpetada ühise õhtusöögi ning kokteilidega Motif – nimelises restoranis. Minu pildid ei tee toidule au, sest restoranis oli hämar ning mu toidupiltide tegemise oskused on niikuinii kaheldavad (seepärast on mul hea meel, et ülejäänud reisi vältel oli meiega kaasas ka fotograaf ning saan toitude peatükis kasutada tema fotosid), kuid hamachi tataki, wagyu tacod ja kagoshima wagyu on nii hõrgud, et kui olin siiani kindel, et minu top1 restoran oli Palangal või Klaipedas, siis see restoran on väga tugev esikoha kandidaat.

Esimese öö Vilniuses ööbisime Pacai hotellis vanalinnas. Olen küll aastate jooksul korduvalt öelnud, et just see või too hotell on parim, kus ma kunagi ööbinud olen. Aga siis ei olnud ma veel avastanud Vilniuse vanalinna südames asuvat Hotel PACAId. Selles hingematvalt kaunis barokkpalees, kus sajanditepikkune ajalugu kohtub kaasaegse disainiga, nautisime vaadet linnale koos klaasi vahuveiniga, alustasime hommikut täiuslike eggs benedict’idega ning lubasime endale mõnusaid saunaprotseduure. PACAI ei ole lihtsalt hotell, vaid elamus, mis peegeldab Vilniuse romantilist ja kultuurset olemust. Raske oli lahkuda kohast, kus iga detail, ajaloolisest sisehoovist elegantsete tubadeni, kutsub aeglasemalt elama ja hetke nautima. Mõnikord tuleb lihtsalt tunnistada: senised lemmikud peavad trooni loovutama. PACAI puhul täiesti õigustatult.

Viimase öö Vilniuses ööbime Novotel Vilnius Center hotellis. Novoteliga olen ma juba Tallinnast tuttav (viimane ööbimine just seal oligi) ning ei pea pettuma ka siin. Uni oli siin kuidagi eriti magus. Võib-olla sellepärast, et järgmisel hommikul polnud kuhugi kiiret ning kogu linn justkui ootas rahulikult ukse taga. Novotel Vilnius Centre on asukoha poolest ideaalne, eriti kui järgmist reisi plaanin koos lapsega. Vanalinn, kohvikud, poed ja ostukeskused on kõik mõne sammu kaugusel, nii et logistika pärast ei pea hetkekski muretsema. Valgusküllane tuba pakkus mõnusat linnapuhkuse tunnet. Vahel ei olegi vaja midagi ekstravagantset, vaid piisab heast asukohast, mugavusest ja teadmisest, et võid päeva võtta täpselt omas tempos.

*Kui Ida oma kipsist lahti peaks saama järgmisel nädalal, siis me teeme väikese Vilniuse nädalavahetuse, sest lennupiletid sinna on jätkuvalt soodsad.

Kui sõnamäng müüb, aga visuaal põletab

Rannarootsi uus grillliha reklaam on viimaste päevade jooksul tekitanud sotsiaalmeedias erakordselt tulise arutelu. Harva juhtub, et ühe lihatoodete reklaami alla koguneb sadu kommentaare, ähvardusi boikotiks, üleskutseid toodet rohkem osta, viiteid reklaamiseadusele ning isegi pöördumisi erinevate riigiasutuste poole.See tähendab ühte: reklaam ei jätnud kedagi ükskõikseks.

Minu esimene reaktsioon oli pigem positiivne. Ausalt öeldes ei saanud ma kohe arugi, millest täpselt jutt käib. Alles mõne hetke pärast jõudis kohale sõna “sibul” kahetähenduslikkus. Ja just selles peitus reklaami tugevus. Sõnamäng oli terav, meeldejääv ja piisavalt nutikas, et panna inimene hetkeks peatuma.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale – teine päev

Teisel päeval uuesti Uneallikale sõites, et oma reisikaaslane sealt peale võtta, sõidan ma mööda kõige kaunimatest moonipõldudest, on veel varajane hommik, aga temperatuur on juba üle 20 kraadi ja käes on tõeline Eestimaa suvi. “Infrapunasaunaauto” kütab end vaikselt üles, kuid see ei morjenda mind grammivõrdki, selline see suvi olema peabki. Niikuinii asendub see varsti jälle vihmaga, mõtlen ma omaette ehteestlaslikult pessimistlikult ja kavatsen nautida iga võimalikku minutit sellest leitsakust.

Üsna ootamatult tuleb autoraadiost A-Ha hittlaul aastast 2000 ja “Minor Earth, Major Sky” viib mind mõtetes tagasi ühele teisele roadtripile. Mul oli just Lillehammeris kool läbi saanud ja emme ning onu tulid mulle autoga järgi, sest aastaga oli mul nii palju kola tekkinud (mida ju maha jätta ei saanud, kõik oli vajalik!) ja see oli üks vinge autoreis – Haugenis jõulude tähistamine keset suve, väike vahepeatus Oxelösundis, kõik need naljad ja hetked, mis mul siiani meeles on. Jah, võib vist öelda, et see vanderselli veri voolab meie suguvõsas.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale

Naljaga pooleks olen ma alati öelnud, et minu sees elab üks vanderselli hing, sest pole midagi toredamat kui seigelda ja avastada uusi paiku. Milleks minna otse kui saab ka ringiga, ütlen ma alati ja nii olen ma Oslost koju Tallinnasse sõitnud läbi Kopenhaageni, sest miks ka mitte.  Kuuetunnine autosõit otse Stockholmi osutus kahepäevaseks Taani-Rootsi ringreisiks.

„Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal,» ütleb ju  vandersellide hümngi, aga siinkohal ütlen ma, et teinekord ei pea oma õue alt üldse kaugemale minema, et oleks seiklust. Sest see oma õu pakub ääretult palju avastamist ja rõõmu. Napi paari kuu jooksul, mil olen Lääne-Harju vallaga rohkem seotud olnud, olen ma osalenud erinevates töötubades, avastanud second-hand poode, mis oma valikuga teevad pealinna butiikidele silmad ette, käinud kunstinäitustel, osalenud laatadel, kuulanud head muusikat, söönud gurmeetoitu, maitsnud kohalikku siidrit ja tigedat tikrikastet, jalutanud metsaradadel-rannas ning teinud peatusi kohtades, mida ma varem isegi ei teadnud. Teadlikult olen ma valinud töölt koju sõitmiseks erinevad kõrvalteed, autoraadios taustaks Arvo Pärdi muusika kellakõlaline vaikus. Ma olen aru saanud, et teekond läbi Lääne-Harju valla on nagu pärlitest koosnev kee. 

Vanad retseptivihikud

See ei olnud ju ammu kui ma Harjumaa muuseumi avastasin ja sellest vaimustuse sattusin. Alles kuu aega tagasi jõudsin esimest korda sinna ja hea meel, et otsustasin minna. Tookord jäi mulle sealt meelde ühe vestlusringi reklaam ja eile kui ma koristamisega alustamise asemel Facebookis scrollisin, tuletas ürituste kalender mulle meelde, et poole tunni pärast on too sama vestlusring, kus Pille Petersoo räägib sellest, mida vanad retseptivihikud räägivad, algamas.

Mõeldud-mõeldud. Tõmbasin kiiruga koduriided selga, viskasin pesemata ja kammimata juuksed krunni, haarasin oma uue heegelkotikese ja minekut, Mulle meeldivad vana aja lood ja olin üsna kindel, et need vanad retseptivihikud räägivad põnevaid lugusid. Tädi Helju oma räägiks ka. Kõik need “Vaata kööki” saatest kirjutatud retseptid, ühe sõbranna parim õunakook, teise sõbranna parimad kurgid. Ma tean, et mul on see punane retseptimärkmik alles, aga tont seda teab, kus täpselt. Tuleks üles otsida, sest etteruttavalt võin öelda, et ma sain eilsest vestlusringist omajagu inspiratsiooni. Muide, Harjumaa muuseum otsib praegu ka Harjumaaga seotud toidulugusid ja retsepte. Kui sul on mõni lugu või retsept jagada, siis saatke neile. Minul endal on jagada vaid Lõuna-Eesti ja Rootsi/Norra toidulugusid.

Siis kui suved olid Satumaised

Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.

Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.

Üks Eveliis. Kaks blogi.

Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.

See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.

Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?

Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.

Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).

Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.

Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.

Rummu: vangla ja karjäär

Eks ma olen oma kodukanti omajagu avastanud – mus on ju see vanderselli veri, mis aeg-ajalt paneb tundma, et peaks lihtsalt kuhugi teele asuma, võtma suuna ja vaatama, mis teele jääb. Nii avastasin ma näiteks aastaid tagasi Rummu. Esmapilgul tundub see oma ajaloo tõttu üsna tume paik, aga tegelikult… kuidas seda nüüd öelda..ei saa just väita, et see oleks helge kant, kuid kindlasti ei ole see ka sünge ja hirmus. Pigem hoopis avastamist väärt. (Kõrvalepõige: Mäletate, et Rummus asub ka üks neist second hand poodidest, millest ma Insatgramis olen rääkinud)

Murru vanglat ja karjääri olen ma korduvalt taasavastanud. Matkamas olen seal käinud mitmel korral ja igal aastaajal – iga kord on karjäär end mulle uuest küljest avanud. Alles 2022. aastal sain seal SUPitamise maitse suhu ja avastasin, et see on vist ainus sportlik tegevus, mis mulle päriselt meeldib (kui nüüd mitte arvestada seda kogemust Dubais lainetusega, nii et sain teada, et mul on käte asemel makaronid). Vanglatuuril olen samuti paar korda käinud, viimati alles sel nädalal.

Elu on õpetanud, et kõike ei saa kontrollida, küll aga saan teha otsuseid, mis annavad mulle kindlustunde

Ma pean ausalt ütlema, et elukindlustus ei olnud asi, millele ma varem mõtlesin. See tundus kuidagi kauge teema. Midagi sellist, millega tegeletakse “kunagi hiljem”, mitte siis, kui elu on täies hoos. Kuni elu ise tõi hetked, mis panid mind peatuma.

Eelmisel aastal tabas mind tõsine terviserike. Selline, mille puhul ma täna oma haiguslugu lugedes mõtlen siiani, et kas see olin tõesti mina. Kiirabi, teadmatus, pidev tunne, et keha ei tee enam koostööd. Ja paratamatult tekib siis ka mõte kui kiiresti võib kõik muutuda.Kui olin justkui hakanud taastuma, tuli järgmine löök. Koondamine. See hetk, kus lisaks tervisele kaob ka tööalane kindlus. Ja sa tunned, kuidas pinnas su jalgade all muutub jälle ebakindlaks. Ja siis, justkui elu tahtnuks veel midagi õpetada, jääb ikka väga eredalt meelde olukord Dubais, kui sõja tõttu ei olnud võimalik kohe ära tulla. Paanikahoog, rohud lõppemas, ja see tunne, et kontroll puudub täielikult. Sellised hetked panevad väga selgelt paika prioriteedid. Kõigi nende kogemuste juures tekkis mul üks mõte, mis on minuga siiani: Elu on õpetanud, et kõike ei saa kontrollida. Küll aga saan teha otsuseid, mis annavad mulle kindlustunde, et minu lähedased on hoitud ka siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.

Just see viis mind elukindlustuseni. Ma ei teinud seda hirmust, ma tegin selle rahu pärast. Sest tegelikult ei anna kindlustus meile garantiid, et midagi ei juhtu. Ta annab hoopis teadmise, et kui midagi juhtub, ei kuku kõik korraga kokku.

Kui ma hakkasin lahendusi vaatama, jäi mulle silma Lyfery, arvutasin oma elustiiliskoori välja, sain ka pakkumise, kuid esimese hooga jätsin kõik jälle sinnapaika. Kuidagi jälle tuli miskit vahele, midagi tähtsamat (irooniline, kas pole, et midagi tunub tähtsam kui elu?), aga ühel kenal päeval nad helistasid mulle ise, küsisid, et miks ma pooleli jätsin ja üks jutt viis teiseni ning sellest sündis koostöö. Sellest koostööst ma siin räägingi.

Lyfery ei ole lihtsalt kindlustusplatvorm. Nad lähenevad kogu teemale elustiili kaudu. See tähendab, et sind ei hinnata ainult vanuse või statistika järgi, vaid vaadatakse ka seda, kuidas sa elad, milliseid valikuid teed ja kuidas saad ise oma tervist parandada. Mulle see mõte väga meeldis. Mitte keegi ei taha olla lihtsalt number tabelis. Ja Lyfery puhul tekib tunne, et sul on päriselt roll selles, kuidas sinu kindlustus kujuneb.

Sisuliselt koondub kõik kolme väga olulise kaitse ümber. Elukindlustus ise loob rahalise turvavõrgu sinu lähedastele – olukorraks, kus sind enam ei ole. See mõte ei ole kunagi kerge, aga samas on see üks suurimaid vastutuse vorme. Teadmine, et sinu inimesed saavad vajadusel tuge, annab mingi seletamatu rahu.

Teiseks on olemas töövõime kaotuse kaitse. Ja see on ausalt see koht, mille peale ma varem ei mõelnud. Sest me kipume mõtlema äärmustes, kas kõik on hästi või kõige hullem on juhtunud. Aga elu on vahepeal. Vahel juhtub nii, et sa oled olemas, aga ei saa enam töötada. Ja siis kaob sissetulek, kuid elu kulud ei kao. Sellises olukorras on rahaline tugi midagi, mis võib päriselt aidata jalad alla saada.

Kolmas osa on kriitiliste haiguste kaitse. Kui tuleb raske diagnoos, muutub kõik hetkega. Siis ei ole küsimus ainult tervises, vaid ka selles, kuidas igapäevane elu edasi toimib. See, et sul on võimalus saada rahalist tuge ja ise otsustada, kuidas seda kasutada, olgu see ravi, taastumine või lihtsalt aja võtmine, on tohutult oluline. Mulle meeldib ka see, et see kaitse laieneb osaliselt ka lastele. Sest kui oled lapsevanem, siis mõtled paratamatult ka nende peale.

Lisaks ei piirdu Lyfery ainult kindlustusega. Neil on ka partnerpakkumised, mis on seotud tervise ja heaoluga. Ehk siis see ei ole ainult kaitse halbade stsenaariumite jaoks, vaid ka tugi selleks, et igapäevaelus paremini hakkama saada.

Kui sa tahad lihtsalt tunnetada, kus sa täna oled, siis saad väga lihtsalt alustada oma elustiiliskoori vaatamisest. See on selline huvitav peegeldus, mis paneb korraks mõtlema oma harjumuste peale. Ja kui otsustad edasi liikuda, siis väikese boonusena on võimalik kasutada ka koodi eveliiskund-zujev, millega saad esimese kuumakse tasuta.

Ma tean, et paljudel on arusaamatu hirm testamentide ja elukindlustuste ees, et see on justkui halb enne. Eks minagi olen kunagi nii mõelnud. Aga tegelikult oleme nüüd täiskasvanud – see ei ole teema, mis peaks olema ebamugav või raske, vaid lihtsalt osa vastutustundlikust elust. Sest vastutustunne ei tähenda pidevat muretsemist. See tähendab seda, et sa tead, et oled olulised asjad läbi mõelnud. Ja et mis iganes elu toob, oled sina ja sinu lähedased võimalikult hästi hoitud. See teadmine on tegelikult hindamatu. 💛

Igatahes alustada võid sellest, et arvutad siin oma elustiiliskoori. Siis vaatad edasi, kas kõnetab ja võrdled teiste pakkujatega ning kui otsustad lepingu sõlmida, siis jäta meelde, et kood eveliiskund-zujev annab esimese kuumakse tasuta.

ON SEE ÕITSVATE KAKTUSTE SOSIN?

Ma olen päris palju kasutanud tsitaati “Elamisejõud on talumisejõud”. Teadsin, et see on ühest Artur Allikasaare luuletusest, aga millisest? Millest see luuletus räägib? Sellele ei olnud ma kunagi mõelnud ja ega ei saa öelda, et Alliksaare loominguga väga kursis oleks. Peale selle ühe tuntuma, mis ütleb, et “ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu.”. Aga ühel hetkel siin hiljuti tekkis mul vajadus täpsemalt teada saada, mis on selle elamise-ja talumisejõu taga. Et kas sobiks ühes kõnes kasutada? Ja võib olla luuletusena ette kanda?

Astusin sisse raamatukokku ja ütlesin, et mind huvitab Alliksaare luule. Sain luulekogu kätte ja hakkasin siis otsima luuletust nimega “Elamisejõud on talumisejõud”. Millegi pärast ma olin alati arvanud, et see on luuletuse pealkiri. Saime selgeks, et nii see ei pruugi olla. Aga kuidas siis leida seda õiget? Seda üht luuletust, kust fraas pärit? Lappasime luuletusi raamatust, uurisime internetist. Sealt saime kätte lõigu “Elamisjöud on talumisjõud. Talumistarve on tunnetustarve. Tunnetuslust on võitluslust. Kadunuks peetud kaarikud keerlevad maailma maanteedel“, aga ikka ei leidnud me üles tervet luuletust.