Tasuta pikendatud puhkus Dubai kulul – mida see tegelikkuses tähendab

/ Eveliis / Leave a comment

Nii nagu ma olen korduvalt kirjutanud, siis ma päriselt hindan seda kui paljud kaasa elavad ja soovivad turvalist kiiret kojulendu, kuid on üks asi, mis mind hakkab ärritama. Mitte selle pärast, et inimesed seda kirjutavad, ma saan aru, et kõik tahavad aidata, aga meil koha peal on sama info ja rohkem kui on inimestel Eestis läbi Eesti meedia.

Ka meil on info, et AÜE on lubanud hotellitoad tasuta pikendada, aga tegelikkuses ei ole nii, et lähed kõnnid hotelli vastuvõttu ja olema, meie võime oma tuba pikendada kenasti vastavalt hotelli kehtivale hinnakirjale. Vähemalt selline on mulle vastus täna hotelli fuajeest ja kuna olukord infoga segane üldse, siis ausalt ma naaaaatukene pahandan kui saan kommentaare, et oot, mis mõttes, Delfis ju kirjutas, et Dubai katab kulud. Andke andeks, aga see pole päris see valuuta, millega vastuvõtust vastu lauda lüüa – mis mõttes tasuta tuba ei saa, meil Delfi ju kirjutas nii!

Dubais hetkel

/ Eveliis / 1 Comment

Kust alustada? Ütleme siis nii, et otseselt paanikat ei ole, meie hotellis on kõik rahulik ja hommikul ärkasime kenasti oma voodis, läksime hommikust sööma nagu polekski midagi. Kõik tundus pigem halb uni ja kohe jätkame oma rutiiniga – tunnikeseks randa, siis lõuna Claw BBQ-s ja edasi igapäevane linnaseiklus. Maksimaalselt mõnus puhkus pǎikese käes.

Siis aga tuli meelde, et öösel ärkasime alarmi peale ja tahad või mitte igasugu stsenaariume jookseb peast läbi kui koos teistega 24. korruse trepist alla jooksed. Oli ebameeldivalt kõhe küll hotelli ees seista ja oodata, kuigi kõik oli siiski rahulik, vaikne, ei mingit paanikat. Lastega inimeste silmis oli kõigil üks sama pilk – lapsi lohutav. Kõik saab korda, kõik on hästi, see kõik on varsti môödas.

Blogilõpp läheneb

/ Eveliis / 1 Comment

…ja on aeg rääkida natukene tööst. Iga kord (okei, need kolm korda) kui ma Instas teen anonüümsete küsimuste-vastuste vooru, on esimesed neli-viis küsimust töö kohta. Kas ma töötan, kus ma töötan, miks ma kandideerin ja nii edasi. Ma saan sellest aru. Ma olengi segaseid signaale andnud. Teate, see polegi oluline, kus ja kas ma töötan/töötasin. Võttis aega, mis ta võttis, aga ma sain aru, et liiga palju ei tasu endast blogis rääkida, sest te ei kujuta ette kui fantastilisi jutte ma viimaste kuude jooksul enda kohta olen kuulnud ja seda teatud määral just tänu blogi persoonale. Inimesed siiski ei oska üht teisest eristada.

See selleks. Puhtalt mu enda (karu)teene.

Ma pean operatsioonile minema

/ Eveliis / Leave a comment

Tegime Marekile sõbrapäevakingi ja koristasime kõik koos kodu, ma nägin, kuidas ta seda ühist meelelahutust nautis, sest kuigi keegi ei oodanud, et ta ka koristama hakkab, siis loomulikult oli ta platsis ja aitas kaasa, sest “teil läheb nii kaua aega”. Oma diivanilauakeselt tolmu võttes liigutasin ma ka vererõhuaparaati ja mõtlesin, et üle pika aja vaataks, mis seis siis on, sest pinget on viimasel ajal oma jagu olnud. 114/84 näitasid numbrid ja kilkasin siis, et näed, koristan ja sahmin siin, aga numbrid nii madalad, et vaata, et täiuslikud ju, et nii veider, aga ju siis ravi/rohud mõjuvad. Marek kiitis vastu, et see on koristamise tulemus, see olla nii rahustav ja lõõgastav tegevus ning põhjus, miks ta pidevalt koristab.

Jääme eriarvamusele selle suhtes, miks vererõhk normis on, aga see tuletas mulle meelde, et kuu aja pärast pean ma haiglasse minema. Operatsioonile. Ma üldse ei taha.

Lõpu algus: Kolmas lugu ehk nõme blogijana

/ Eveliis / 2 Comments

See on see osa, mis mind ennast ehk isegi kõige rohkem häirima on hakanud. Tõsi, ma pean olema aus ja tunnistama, et tegelikult ma ise arvasin mingis meeltesegaduses vist, et olen üsna okei blogija – jagan oma teatriarvustusi, mõningal määral reisisoovitusi, räägin hotellidest, lisaks juurde ka törts arvamust ja argijuttu, enda üle naermist rohkem, teiste üle vähem. Aga eks see mingi meeltesegadus oli, et ma nii arvasin. Sest ikka puutusin ma kokku pilguga, mis etteheitvalt ütles, et “see on ju see nõme blogija”. Ja ma ei tea, kas asi ongi ikkagi selles, et kirjutan kehvasti või inimesed tahavad lugeda välja midagi muud kui see mida ma kirjutan ning see hakkas mind hulluks ajama.

Võtame näiteks selle teatrikooli postituse. Me loobusime koolist, sest mulle tundus, et laps ei arene seal nagu teatrikoolis peaks ja mulle tundus, et andsin üsnagi adekvaatset kriitikat. Muidugi ei meeldi kriitika kellelegi, aga mõnikord ma arvan, et kriitika on edasiviiv jõud ja kui emotsioonid kõrvale jätta, siis kriitika/tagasiside ei ole alati halb. Ma näiteks käin hotelle arvustamas ja kuigi ma keskendun alati pigem positiivsele, siis iga kord kui midagi märkan, mida võiks paremini, annan ma sellest teada ka hotellile. Näiteks, et Antonius oli IMELINE hotell, on täiesti kindlalt üks mu lemmikhotelle, seal on oivaline teenindus, veelgi mõnusam atmosfäär, aga padjad olid väga kehvad. Cava oleks ka võinud hommikul parem olla. See pole mustamine ega ärapanemine vaid kriitika, mis viib edasi. Ütleme siis lihtsalt aus tagasiside kui kriitika tundub liiga karm.

Lõpu algus: Teine lugu ehk nõme emana

/ Eveliis / 2 Comments

Me oleme ametlikult jõudnud ikka, kus ma olen see nõme ema. Täpselt nii nagu mulle tundus noorena, et vaid minul on see kõige rangem ja kõige nõudlikum ema, kes kunagi ei teinud midagi lahedat nagu teiste vanemad, vaid oli selline “Maaja Kallast”, olen ma ise jõudnud täpselt sellesse samasse rolli.

Me olime üleeile Ida arenguvestlusel ja õpetaja kiitis teda, et nii tubli õpilane, hinded on head ja väga head, silmaring on lai ja ma lihtsalt pidin teda katkestama, küsima, et mis silmaringist me räägime, et kas ikka Idast, sest arenguvestlusele minnes oli minu enda üks murekohti just see, et minu arvates, see silmaring võiks olla palju laiem. Õpetaja ütles kenasti, et täiskasvanute viga ongi selles, et me eeldame ja kipume unustama, et viienda klassi õpilane on tegelikult ikkagi veel laps ja oma vanuse kohta on silmaring täiesti piisav. See oli see hetk, kus ma sain aru, et ma olen nõme. Nõme vanem.

Lõpu algus: Esimene lugu

/ Eveliis / Leave a comment

Hakkasin täna kirjutama arvamuslugu “Vennad Lõvisüdamed” raamatust. Selles mõttes, et mulle tuli üllatusena, et mõni vanem leidis, et tegu on lapsi nii traumeeriva raamatuga, et see ei tohiks olla valikuks kohustuslikuks kirjanduseks viiendas klassis. Minu enda jaoks on see raamat alati olnud küll kurb, aga samas helge, see on mulle (just nooremana) pakkunud lohutust ja kuidagi õpetanud surmaga paremini hakkama saada. Nii öelda ilus vale, et praegu ja siin võib lahkuminek olla raske, kuid meil on ju veel Nangijaala, Nangiliima. See on mu meelest üks kõige ilusamaid, südamlikumaid raamatuid ning raske on aru saada, et aastal 2026 kui meil on Netflix ja näiteks Stranger Things ja Squid Game, et just Astrid Lindgreni raamatud võivad olla need, mis on “ohtlikud” (liialdan loomulikult).

“Kohtume Nangijaalas” on lause, mida ma täiskasvanueas olen palju kasutanud olukordades, kus oluliste inimestega on vaja hüvasti jätta. See on olnud minu lohutus. Ma tean, et vanaemal on Nangijaalas alles mõlemad jalad, ma olen siin postituses mõelnud Nangijaalast, Hugo läks üle lillesilla just Nangijaalasse, satumainen Satuga kohtume me Nangijaalas… Saate aru, et “Vennad Lõvisüdamed on minu hinge jätnud kustumatud emotsioonid, ma olen seda lugenud lapsena kordi ja kordi ning ka täiskasvanuna mitmed korrad, võin isegi öelda, et see on üks raamat, mida ma vaata,et tean peast. Iga kord kui mul on raske, tuleb mulle see imeline raamat meelde, see aitab mind ja nii oli mul tõesti raske aru saada, et keegi näeb seda raamatut teistmoodi.

Tööle kandideerimine: tee “kodutööna” KOLME KUU strateegia tasuta

/ Eveliis / 3 Comments

Tööle kandideerimiste lugusid olen ma nüüd kuulnud ja kogenud ise igasuguseid, aga see siin võidab absoluutse esikoha. Lugesin eile oma meile ja mõtlesin, et kas ma olen saanud juba tööpakkumise, mille ma olen kuidagi maha maganud, sest kuidas saab olla, et mulle juba laekuvad konkreetsed tööülesanded. Sest see, mu sõbrad, ei ole enam kodutöö, vaid puhas strateegia, mida tööle kandideerijatelt tasuta tahetakse.

Ma ei ole sellise asjaga absoluutselt nõus. Ma olen aastaid samasuguseid asju teinud tööülesannetena, saanud selle eest korralikku palka, või siis on eksportturule sisenejad, minult seda teenusena ostnud. Ühesõnaga ma olin kergelt šokis. Kui šokist üle saan, siis vastan neile ka viisakalt, aga enne emotsioneerin end siin blogis ära. Ja soovitan tööle kandideerijatel oma väärtust teada. Ma saan aru, et seis turul on raske, “kandideerijaid oli oioi kui palju, aga sina oled nüüd üks neist viiest, kellele ma peale KOLMANDAT vooru ka kodutöö veel saadame ENNE kui omanikuga vestlema lubame”, kuid nii asjad ikka ei käi.

Oot, aga miks “suunamudija” peab olema sõimusõna või midagi halba?

/ Eveliis / Leave a comment

Kunagi aaaaaaaastaid tagasi kui ma blogima hakkasin ja väikesest anonüümsest Mutrikesest Eveliisiks sain avalikult, kritiseerisid mu valikut päris mitmed sõbrad (ja muidugi emme), et misjaoks ma ometi seda teen, kas ma ei arva, et minust hakatakse arvama, kui et ma ei oskagi muud midagi kui “mingi blogija” olla ja miks ometi ma end tahan näidata rumalana kui ma olen.

Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et teate, mu meelest on oluline oskus enda üle nalja teha ja mulle meeldib enda üle naerda. Mis siis kui keegi võõras mind blogi põhjal juhmakaks peab, mõtlesin ma. Laias laastus mõtlen ma nii ka täna. “Nalja peab saama, muidu ma ei mängi,” on mu moto ka praegu kui aus olla, aga täna ma enam vastu ei vaidle sellele, et on inimesi, kes oma arvamuse minust kujundavad vaid selle põhjal, mida ma blogis jagan, eriti kui nad loevad blogist vaid pealkirju/loevad blogi harva/sattusid lugema vaid depressiooni perioodil/koondamise ajal. Ma annan neile võimaluse luua nende oma Eveliis selle info põhjal, mis nad siit leiavad. Ja noh, eks me kõik oleme oma “suunamudija karjääri” jooksul püüdnud üht või teistmoodi intriigi tekitada, sest nii nagu ka täna müüs ka kümneid aastaid tagasi intriig.

Kuidas see ütlus oligi, et kes patsist tüdrukut tirib, sellele meeldib?

/ Eveliis / Leave a comment

Ma ei tea, miks see nii on, aga minuga kipub kuidagi olema nii, et ma kas meeldin inimestele või ei meeldi kohe üldse. Kui mõned eranditest tatraveskid kõrvale jätta, siis viimasel ajal on mul olnud õnn kokku puutuda inimestega, kellele ma meeldin. Ja kui muidu ei olegi see meeldin/ei meeldi kuigi oluline, sest ega ma populaarsuskonkursil ei osale, võin ma öelda, et koostööd on lihtsam teha inimestega, kellele ma meeldin.

Koostööde osas on mul pigem olnud rõõm kohtuda inimestega, kellele ma meeldin. Üks neist ütles lausa, et ma pidavat nii positiivne olema, et peaksin positiivse suhtumise koolitusi andma. Tahate ma ennustan midagi? Kui Marek seda postitust tuleb lugema, siis siinkohal ta kas köhatab või kommenteerib, et teistega sa jah oled rõõmus ja positiivne. Aga see selleks. Nagu te aimata võite, ei tule ma siia kirjutama sellest, kuidas ma kõigile meeldin, vaid ilmselgelt olen ma siis sattunud kokku inimesega, kellele ma üldse ei meeldi.