Veidi üle kahe aasta tagasi hakkas meie majas aina enam kostma sõnapaar Marcus & Martinus. Ma ei saanud aru, kust see tuli, mis see oli ja miks. Keegi siis ütles mulle, et nad esindasid ühel aastal Rootsit Eurovisioonil. Ma küll olen suur euroka vaataja, aga üldse ei mäletanud. Hea küll, kuulasin lugu. Tõesti täitsa hea. Kes ei tea, siis lugu oli “Unforgettable”. Aga see polnud veel kõik. Ida, keda ma olin püüdnud multikate ja audioraamatutega ikka norra keele lainel hoida ja selles feilinud, laulis korraga puhtas norra keeles. “Elektrisk”. Tore, aga täielik müstika. Igatahes aina enam saadeti mulle kontsertide linke ja ühel õhtul ma siis mõtlesin, et vaatan, mis need piletid maksavad ja kus kontserdid toimuvad. Enne kui isegi aru sain, olin ma ostnud meile Idaga kontserdipiletid Berliini. Kui neid Idale näitasin, sain vähemalt kaks päeva tunda, mida tähendab olla “maailma parim ema”.
Berliini kontserdile läksin ma nii, et teadsin kaht lugu, aga sain korraga aru, et sain osa millestki suuremast. Ida mangus, et me läheksime järjekorda tunde varem, kuid meie hotell oli kontserdikohast reaalselt paarsada meetrit ja ma ei saanud aru, miks me seda tegema peaksime. Kui mulle siis hiljem etteheitvalt näidati videot, kuidas artist oli tulnud järjekorras seisnud fännidega suhtlema ja laulma ja pilte tegema, sain ma aru, et ma ei saa lihtsalt millestki aru. Aga isegi kui me ei läinud kohale tunde varem õnnestus meil kuidagi saada kohad esiritta. Mõistsin, et liikuda enam ei tohi, sest ega seal mingit sõbralikku kohahoidmist küll polnud. Meie kõrvale sattus üks ema oma Idavanuse lapsega, kes ohkas, et isver, kuidas tahaks üht õlut, aga ära ei saa ka minna. Lubasin, et olen ta lapsele turvamees kuniks ta endale jooki läheb ostma. Lõpuks läks nii, et ta tõi jooke nii endale kui mulle veel mitmeid kordi kontserdi vältel. Samal ajal kui tüdrukud fännasid ja meie õppisime fännama, saime me omavahel ka tuttavaks. Nemad olid tulnud Serbiast, meil kuidagi klappis nii hästi, et vahetasime ka kontakte ning plaanisime koos Sloveeniasse (vist oli) kontserdile minna, aga lennupiletite hinnad panid sellele plaanile piduri. Neile küllamineku plaan on mul aga ikka to do listis. Ööbimiskoht, mida nad peavad on nunnu ja inimesed olid nii toredad, et miks mitte. Äärmiselt tore õhtu oli ja mul oli hea meel, et olime vist Idaga ühise hobi leinud. Ema-tütre asja. Sest kuigi ma kontserdile läksin veidi eelarvamusega tulin ma kontserdilt ära positiivsete emotsioonidega ning hakkasin edasi vaatama, kuhu veel soodsalt saaks kontserdile minna. Kahjuks jäi see plaan teostamata, sest osad sobivad sihtkohad olid juba välja müüdud ja teistesse olid lennupiletid liiga kallid või kattusid kuupäevad meie perereisiga.
Igatahes Berliini kontsert oli äge. Peale kontserti hängisin Idaga veidi veel seal kontserdipaigas, et ehk tulevad need poisid veel välja. Ei tulnud. Selle asemel aga pakuti mulle kaks korda narkootikume. Ma olevat välja näinud nagu “vajan veidi turgutust”. Kontserdipaikadest oli see üks omamoodi kant. Ma alguses kui raudteejaamast hotelli poole jalutasime, mõtlesin, et oleme vale aadressi pannud, aga ei, oligi selline “boheemlaslik” kant. Üksi last sinna öisel ajal ei lubaks. Enne kui ta 45 on;)
Järgmiseks kontserdiks oli Helsingi kontsert eelmisel aastal. Ei jäta ju minemata kui nii lähedal. Mulle endale oleks küll meeldinud rohkem paar Rootsi kontserti, aga jälle lõin kulusid üht ja teistpidi kokku ning Helsingi oma tundus nii palju loogilisem. Sellest kontserdist mul endal midagi rääkida pole, sest ootamatu koondamisteade viis mu just läbipõlemisest taastunud keha päev enne kontserti hoopis haiglasse. Kuidas laps kaua oodatud kontserdile ikka saada viimasel hetkel? Uurisin ühelt ja teiselt sõbrannalt, kas nad saaksid aidata hädast välja. Suvine aeg, kõigil olid loomulikult juba oma plaanid tehtud. Marekil oli samuti mingi oluline tööasi. Ei jäänud mu emal muud üle kui hilisõhtul Tallinnasse sõita ja järgmisel varahommikul Helsingisse minna. See mure sai lahendatud, aga eks see ootamatu haiglasse sattumine ehmatas meid kõiki ja mäletan, kuidas Ida veel õhtul helistas mulle, et tema ei lähe, sest mina olen haiglas. Lõpuks õnnestus mul teda veenda, et minuga on kõik korras, leida loogiline vastus küsimusele, aga miks sa siis haiglasse pidid jääma ning et ta ei saa mind kuidagi aidata kui kodus muretseb. Enne kontserti olin ma jälle saanud tuttavaks ühe emaga, kes oma tütrega sinna oli minemas ja nii palju kui ma aru sain oli tüdrukutel äge kontserdi kogemus. Emme otsustas Ida ja teised saata vaid väravani, kuigi minu pilet jäi ju üle ja pärast ütles, et kahetses. Nende poppkaksikute lugudes on midagi, mis kaasa haarab ka need, kes varem pole nende lugusid kuulnud.
Eelmise aasta jõuludeks tõi jõuluvana Idale Marcus&Martinuse Oslo kontserdi piletid. Jälle kord oleksin ma tegelikult eelistanud Rootsit, kuid samal ajal pidime me Mareki ja Mesidega minema Armeeniasse, nii et master plan oli Oslo kontserdil ära käia, mina lendan järgmisel päeval Riiga ning sealt edasi Jerevani kohe, teised tulevad hilisema lennuga tagasi. Air Baltic hiljem muidugi tühistas meie lennu ja Armeenia reis jäi ära, nii et oleksime saanud ka Stockholmi minna, kuid oleme ausad – andke mulle põhjus Oslosse minna ja ma lähen. Paus oligi juba liiga suur olnud ning kerge Norra igatsus juba peal. Seekord tulid meiega kaasa ka emme, mu õde ja tema lapsed, nii et oli selline 2in1: perereis ja kontserdireis.
Oslo kontsert oli päriselt võimas. Kui muidu on kontserdid olnud pisemates kohtades, kuhu mahub ehk paar tuhat inimest, siis Oslo kontsert toimus Unity Arenal, kus kontserdikülastajaid oli ca 11 000. Võrreldes teiste kontsertidega oli see nagu öö ja päev. Päris ausalt ütlen, et nautisin kontserti ilmselt pea sama palju kui Ida. Loomulikult mängis rolli ka see, et suurem osa lauludest on ka mulle pähe kulunud, need on vabatahtlikult mu playlistis ning rohkem kui mujal oli norrakeelseid lugusid. Võib- olla ma valetan, aga mul on kuidagi meeles, et ka see lugu tuli seal esitamisele? Vabalt võib olla muidugi, et see tuli hiljem ning on lihtsalt mu Spotify playlistis. On sellega kuidas on, aga nüüd kui ma nende muusika ja loomulikult ka elulooga olen rohkem kursis, siis hästi huvitav on kuulata, kuidas muusika ja ka sõnumid on muutunud. Näiteks mu teine hetke lemmiklugu räägib sellest, kuidas suurlinna tuledest on veidike kõrini ja tahaks kodus lihtsalt rattaga poodi sõita ning jäätist osta. Kuidagi nunnu on ja mu meelest see natukene ka võtab kokku selle, miks nad ilmselt nii populaarsed on. Nad on jätkuvalt humble (ma tõesti ei oska eesti keeles vastet leida sellele sõnale) oma kuulsuse juures. Võib-olla see on mingi norra värk. Vaatame kasvõi Haalandit, eks. Ja see siiras olek mõjub. Viimane singel, mis mulle esimese hooga üldse muljet ei avaldanud, sai mu jaoks hoopis teise tähenduse kui sõnu hakkasin kuulama. Kui sa oled rambivalguses olnud sellest ajast kui oled 12aastane, siis ilmselt on kõrini küll juba sellest, et igaüks viskab sama vana nalja, et te polegi 12 vä? Natuke kumab nendest laulusõnadest minu jaoks läbi tüdimust kogu sellest melust, kuid samas on nendes lugudes hästi palju siirust. Norra kontsert oli ka kokkuvõttes kuidagi eriliselt siiras ja kodune, suur(ejooneline), aga siiski kodune kui see üldse loogiline tundub.
Oslo kontsert oli kindlasti mu enda lemmik. Me ikka käisime ka kontserdipäeval Universali kontori pop-up poes merchi ostmas, saime teada, et artist ööbis meiega samas hotellis – olime liiga väsinud, et fuajees igaks juhuks passida nagu paljud fännid tegid ja lihtsalt oligi tore reis. Ma iga kell läheks Oslo kontserdile uuesti/veel.
Mitte väga palju hiljem tuli uudis, et Marcus & Martinus esinevad augustis ka Eestis. Mulle loeti sõnad peale, et ma TÄPSELT sel hetkel kui piletimüük avatakse oleksin online ja TÄPSELT seda ma ka tegin. Piletid said ostetud ja järgnesid kuud, mil meie majas ei kuulnud me enam midagi peale Marcuse ja Martinuse nime. Toa seinad kattusid plakatitega, laulusõnadega, igalt poolt telliti kõikvõimalikku merchi ja tehti suurejoonelisi plaane, kuidas juba varahommikul minnakse järjekorda seisma, sest siia kontserdile on vaja saada esirea kohad maksku, mis maksab. Plaaniti lausa ööbima minna Helitehase ette, aga sellele plaanile tõmbasin ma kindlalt pidurit ning õnneks tegi sama ka korraldaja.
Ja siis mõned nädalad enne kontserti murdis Ida oma sääreluu. Algas stress. Vähemalt minu jaoks. Sellest aga juba järgmises postituses.