“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Viimastel nädalatel on avalikus arutelus taas esile kerkinud küsimus, mida tähendab elada normaalses ja turvalises ühiskonnas. See ei ole pelgalt retooriline mõtisklus, vaid väga praktiline küsimus, kas ja kuidas suudab riik kaitsta oma kõige haavatavamaid, sealhulgas lapsi. Ettevaatust.ee võimalike kitsaskohtade osas olen ma juba varem sõna võtnud, aga täna tahan ma öelda otse: mulle aitab. Päriselt. Sest see maailm ja õigusruum, milles me elame, ei tekita enam tunnet, et oleks turvaline. Ja asi ei ole ainult minus. Asi on selles, et järjest rohkem tekib tunne, et varsti ei julgegi lapsi saata trenni, koolibussi või isegi haiglasse, mitte sellepärast, et me kujutaks midagi ette, vaid sest tundub, et vabalt ringi jalutavad perverdid ongi uus normaalsus. Me ei saa selle normaalsusega harjuda.
Kõige rohkem tekitab minus küsimusi justiitsministri suhtumine. Tundub nagu elaks ta justkui mingis teises dimensioonis. Hämmastava jäärapäisusega korrutab ta, et pedofiile karistatakse karmilt ja et tema teab paremini.
Täna möödub 77 aastat ühe Eesti ajaloo traagilisema sündmuse, märtsiküüditamise toimumisest. 1949. aastal viidi Siberisse üle 20 000 süütu inimese, kelle ainus süü oli elada nõukogude režiimi vastastele aladele. Märtsiküüditamine on meeldetuletus, et totalitaarne võim võib represseerida ja hävitada inimesi, kelle ainus viga on oma rahva ja vabaduse kaitsmine.
Aeg-ajalt kuulen ma ikka mõtlematuid kommentaare, et milleks meenutada midagi, mis juhtus nii ammu, et elame parem edasi ja jätame mineviku seljataha. Selle peale võiks küsida: milleks meile siis üldse ajalugu? Kas tõesti piisab vaid tänases päevas elamisest, ilma et mõistaksime, mis on meid siia toonud?
Tegelikult need inimesed, kellel õnnestus ellu jääda, läksidki eluga edasi. Võiks isegi öelda, et andestasid ja seda on minul olnud alati veidike raske mõista, kuid vanaema on seletanud, et kõige olulisem oli, et nad olid koos (ema, isa ja kaks last) ja jäid ellu. Ma ei saa öelda, et ma nõustun nende A. Allikaare sõnadega, et elamisejõud on talumisejõud, aga ma mõistan, et talumisejõud tõi nad koju tagasi. Kus nende kodutalus elas muidugi sees juba võõras mees ning kõike tuli alustada otsast peale.
Vanaema ja tädi Helju veetsid Siberis kaheksa pikka ja rasket aastat, kuid jäid sellest hoolimata elu lõpuni erakordselt positiivseteks inimesteks. Nende lugusid kuulates tundsin ma tihti isegi piinlikkust, kui olin ise millegi üle kurtnud. Nad olid mulle eeskujuks oma vastupidavuse, töökuse ja sisemise tugevusega, oskusega edasi minna ka siis, kui selja taga oli midagi väga rasket ja valusat. Just selliste inimeste pärast peamegi minevikku mäletama: et hoida nende mälestust ja mõista, kui kallis on vabadus. Ja ehk veelgi olulisem, et mõista, et ajalugu ei ole midagi, mis jääb mustvalgetesse fotodesse. Me oleme näinud, kuidas Ukrainas toimuvad kuriteod ja deporteerimised, kuidas süütuid inimesi viiakse vastu nende tahtmist Venemaale. Need ei ole kauged mälestused, vaid tänapäevased sündmused. Me ei tohi unustada, kes on meie naaber ja milleks üks agressiivne režiim on võimeline, kui talle antakse voli inimeste saatuste üle otsustada. Mineviku mäletamine ei ole kinnihoidmine valust. See on valvsus, mis aitab hoida vabadust, mille eest eelnevad põlvkonnad pidid maksma liiga kõrget hinda.
Seda fotot vanaemast ja tädist olen ma oma rahakotis kandud sellest ajast kui tädi Helju suri. Nüüd on nad vanamaga mõlemad Nangijaalas, aga nii on nad alati minuga ja tuletavad mulle meelde, et elamisejõud….pagana Alliksaar noh…ongi mõnikord talumisejõud.
Enne kui vanatädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. Kahjuks taipasime me seda teha liiga hilja, sest nüüd on seda päevikut vaid seitse lehekülge. Toon teieni mõned katkendid:
25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat.Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga?
Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.
Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.
Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.
Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. Selle märkmiku vahel on ka üks minu enda vana kirjand. Täna on paslik seda jälle jagada.
„Elamisejõud on talumisejõud…”
(A.Alliksaar)
Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.
Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.
Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tanstupeoks marlist (!) kleit õmmelda.
Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…
Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.
Tädi Helju märkmikku ja albumit, kus ka nende Siberi majast (kui seda onni nii võib nimetada) ei leidnud praegu kahjuks, seega jagan mõnd fotot onu Oskari albumist. Tema kohta teadis perekond, et ta sai surma ja ma ei mäleta kui pikalt läks aega enne kui nad said talt teate, et tal õnnestus Rootsi põgeneda. Mäletan, kuidas tädi sellest kui nad teada said, et vend elab, alati rääkis õnnepisarad silmis. Igatsus mõlemal poolel oli suur. Ja teadmatus. Kokku ei saanud nad veel pikalt, kuid vähemalt teadsid nad, et kõik on elus. Seda, kas vanemad ka poja uuesti ära nägid, ma ei mäleta. Pean emmelt küsima.
Norras elades oli meile lähim pood KIWI Næroset. Justkui täiesti tavaline pood nagu nad kõik, vahet pole siis kas kannab nime Rimi, Rema, Kiwi, Coop, ühe väikese erandiga. Seal oli imearmas nurgake, kus müüdi kohalikku toodangut ja kus sai lihtsalt niisama hinge tõmmata, ajalehte lugeda, tuttavatega juttu puhuda.
Ma armastan selliseid väikeseid poekesi. Ja mitte selles mõttes, et nad peavad olema sellised ülinunnud nagu see Norra pood, mulle meeldivad need poekesed, kus müüja sind tunneb, naeratab sulle ja jääd korraks juttu ajama. Tühjast-tähjast. Üks mu unistusi on alati olnud sarnase poekese omamine ja noh kui nüüd aus olla, siis mu Lillehammeri poeke ju natuke selle unistuse täitis ja sarnase vaibiga oli ka.
Ma läksin “Romeo ja Juliat” vaatama kahetiste tunnetega, kui aus olla siis lausa eelarvamusega. Ma tulin Unibelt Arenalt ära kahetiste tunnete ja kange tagumikuga.
Esimese hooga oleksingi kirjutanud, et pigem pettusin nii nagu arvasin, et juhtub, aga õnneks on autosõit koju piisavalt pikk, et saime omavahel arutada ning selleks ajaks kui koju jõudsime, olin ma juba palju positiivsem. “Oot, aga see lugu oli ju hea”, “Tantsud mulle väga meeldisid”, “Kalle Sepa hääl on ikka võimas (“teeee seda veeeeel” jääb pikalt veel kummitama)”, “Ägedalt tänapäevaseks tehtud”, “Ott Lepland ikka ka on hea laulja”, “Mõned ballaadid olid ka suurepärased”, “Ei noh kokkuvõttes oli hea“, “Ida, sulle meeldis, jah?” Ja Idale tõepoolest meeldis ning võib olla see ongi üks olulisemaid põhjuseid, miks ma kiidan, et rokkmuusikal taas lavale toodi. Selles mõttes, et näidake mulle teismelist, kelle paned vabatahtlikult Shakespeare’i lugema, aga eeldan, et see on koolis ikka veel kohustuslik kirjandus ja nii saavad noored palju lihtsamini aru, millest jutt, sest tõstke käsi, kes arvab, et Shakespeare on lihtne lugemine. Kui ma eksin ja “Romeo ja Julia” ei ole enam kohustuslik kirjandus, siis silmaringi arendamiseks ikkagi võiks natukene kursis olla tema teostega ning selleks pole midagi paremat kui läbi sellise rokkmuusikali. Seega, jah, mina vastan küll küsimusele, kas ikka oli vaja legendaarne muusikal uuesti lavale tuua, et oli küll.
Tartlasena ei ole mul Linnahalliga seoses erilisi nostalgilisi tundeid, seega minu arvamus ei ole “nostalgiline heietus”, vaid pigem mõtted avalikust linnaruumist ja arhitektuurist.Olengi seal vist vaid ühe korra käinud muusikali vaatamas. Pakun, et see oli “Helisev muusika”, aga pead ei või anda. Muusikal nagu aru saada kustumatut elamust ei pakkunud. Küll aga pakkus elamust hoone ise, just välisilmelt. Midagi selle massiivse betoonmonumendi juures oli korraga nii võõrastav kui ka kummaliselt ligitõmbav. Need lõputud betoonastmed ja vaated. Hoone omamoodi robustsus, aga ka elegantsus, treppide geomeetriline rütm ja mere lähedus lõid koos mingi täiesti oma atmosfääri. Kuigi muusikal, mida ma seal kunagi vaatasin, piletihinda ei väärinud, siis Linnahalli välisilme avaldas muljet. Kutsus ka hiljem tagasi.
Nii nagu kutsub mind Oslos olles iga korda tagasi Oslo ooperimaja. Selles on midagi meditatiivselt ligitõmbavat. Ooperimaja katus on avalik linnaruum, kuhu võib minna lihtsalt istuma, jalutama või merd vaatama. Valge marmor, mis ulatub otse fjordi kaldalt üles katusele, loob tunde, nagu kõnniksid üle vee. See helge, lauge kaldtee tõmbab kõrgemale, lähemale taevale ja avaramatele vaadetele. Ja need vaated… Need on kindlasti üheks põhjuseks, miks ma sinna ikka ja jälle tagasi lähen, kuid sama palju paelub mind ka selle hoone olemus. See on nagu arhitektuurne paus koht, kuhu minna hingetõmmet võtma, mõtteid koguma või lihtsalt vaadet nautima, ilma et peaks midagi muud tegema.
Eilse postituse ja arvamusavalduse jätkuks tahan ma rõhutada, et kuigi mul ettevaatust-lehe suhtes on kahetised tunded, siis mul on NULLtolerants pedofiilide osas, ma julgeks isegi öelda, et miinustolerants. Ma arvan, et kuriteol ja kuriteol on vahe, ma olen võimeline arvama, et inimesed on võimelised muutuma, aga see ei laiene minu jaoks pedofiilidele.
Ja tegelikult on selles valguse minu jaoks häbiposti panemisest olulisem teadlikkuse tõstmine, et ohtudest räägitakse ja et lapsed/noored teaksid et kõik, mis hiilgab ei ole kuld ega tõsi ning et igast veidikenegi kahtlasest vestlusest, katsumisest tuleb teada anda. Et ei oleks häbitunnet või teadmatust. Minu lapsepõlves sellistel teemadel ei räägitud ja nii ei olnud meil aimugi, et tore naabri-Ants oli tegelikult lihtsalt üks pervert. Me pidasime teda toredaks onuks, kes aegajalt lihtsalt käitus veidralt ja kelle eest oli vaja uksi lukustada. Igaks juhuks.
Ilmselt peab elama kivi all kui eile poleks üks kuni kuus korda visanud erinevates kanalites ette seksuaalkuritegudes süüdimõistetud kurjategijate avalikustamiste lehe kohta arvamusi. Kui ma õigesti aru sain, siis kõik sai alguse sellest, et laste seksuaalses väärkohtlemises süüdimõistetud inimene sai oma endise töö tagasi üsna kiiresti ja see paneb ikka (leebelt öeldes) pead vangutama küll. Ma ei kujutaks ette, et saadaksin oma lapse südamerahuga ratsatrenni, kus töötab ka süüdimõistetud pedofiil (mis sellest, et lastega kokku ei puutu väidetavalt). Oli vist nii? Ühesõnaga päris jõhker.
Siiski on mul selle lehega seoses vastakad tunded. Mu ema on poole oma elust töötanud kriminaalhooldajana ja kui keegi veel uskus, et inimesi on võimalik muuta ja et nad muutuvadki, siis oli see tema. Muidugi ta ei rääkinud kunagi täpselt oma tööst, küll aga nägin ma kõrvalt, kuidas ta uskus ka sellistesse inimestesse, kes kõikide teiste poolt olid maha kantud, ja tean vähemalt paari juhtumit, kus inimene päriselt muutuski. Nii ma siis nüüd mõtlen siin, et ühest küljest kindlasti mõistan avalikustamise mõtet, ERITI mõistaksin ma lehel nimede avalikustamist korduvate kuritegude puhul, teisest küljest jällegi näen, et üsna võimatu on edaspidi elada normaalset ja seaduskuulekat elu. Kas me seda tahamegi, et oled kord süüdi mõistetud ja elu lõpuni tühistatud. Oodake nüüd, hoidke oma hobuseid ja ärge hakkake kohe kommenteerima.
Eile õhtul oleks ma pidanud juba haiglas olema, aga nagu te mu muudest sotsmeedia kanalitest aru saite, siis olin ma hoopis trendikas Tallinna kohvikus. Ehk siis ma lükkasin oma operatsiooni edasi. Loomulikult mitte sellepärast, et kohvikusse minna ega enam ka selle pärast, et oleksin otseselt enam kartnud (sellest võite lugeda siit), sest päris mitmed teist jagasid oma kogemust, oli hea kuulda ja teada saada erinevaid kogemusi – 99,9% head – ning otsustada siis, et ah, teeme ära.
Ei, see ei ole kõhuplastika:D Kuigi leppisime eile sõbrannadega kokku, et mina püüan saada kõhuplastika koostööna ja kui toon sõbrad kaasa, siis nemad saavad 50% allahindlust. Nali, see on muidugi nali (kas on?). Aga teate ju küll, suvi tulemas, aeg on jälle kümme kilo alla võtta nii nagu iga suve eel see käib. Eilegi sõime kohvikus porgandeid selle ülla eesmärgi nimel.
Käisime eile Idaga uues Keila Keskuses. Ma ei teagi…ühtpidi ju tore, et lõpuks ometi on näiteks Apollo raamatupood olemas ja noh kui kino tuleb, siis see on küll äge, aga kuidagi keskus muidu oli nii ja naa. Väljast suur, aga seest kuidagi tühi või olid poed väikesed, ma ei tea, midagi nagu jäi puudu. Ida muidugi kilkas rõõmust, et seal on Sportlland, aga ega seal ka valik ülemäära suur ei olnud. Samas ma võib olla lihtsalt polnud eile selles tujus ja olen ülemäära kriitiline.
Ei tohiks ju olla, sest nagu öeldud Apollo oli olemas ja ma sain endale sünnipäevaks osta ammusoovitud Fred Jüssi “Mõttemustrid” raamatu. Mu meelest see on raamat, mis igal inimesel peaks kodus olemas olema, sest nii lihtne, aga nii palju sügavust. Rääkimata sellest, et lihtsalt ka nii ilus raamat. Vaat, kui palju rõõmu võib tuua üks lihtne raamatuke. Loomulikult ei tahtnud ma tegelikult sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas ma last tüssasin, ise rahul olin, aga Marekilt pahandada sain.
Ma olen jõudnud omadega sellisesse kohta, kus ma päriselt ja käsi südamel ütlen, et inimeste välimus ja veel vähem kehakaal ei huvita mind absoluutselt. Muidugi ma panen tähele kui keegi on erakordselt, silmatorkavalt kaunis (näiteks viimati viskas mulle FB ja Insta algoritm pidevalt ette Anastassia Kovalenko-Kõlvarti fotosid EV108 vastuvõtult ning ta tõepoolest nägi välja muinasjutuliselt kaunis), aga et ma muidu mõtleks ja vaataks, kuidas keegi välja näeb, pole mulle enam absoluutselt oluline. Sest ei saa salata, et nooremana ikka vaatasin, kritiseerisin, mõtlesin ning kohati on mukaga täna saan ma aru, et ütlus “ilu algab seestpoolt” pole lihtsalt sõnakõlks, vaid see on see, mis loeb. Sisu – see sisemine ilu – ja enesekindlus.
Seepärast olen ma ka olnud viimasel ajal aina rohkem kriitiline teemadel nagu “mees PEAB naisest pikem olema”. Olen jätkuvalt nõus, et esmalt me tõesti vaatame välist poolt inimese juures, aga ma reaalselt ei kujuta ette, et istud vallalisena ühes seltskonnas, jutt, huumor, põhimõtted ja kõik klapib, aga siis vaatad, et kuramus, ei saa lähemalt tuttavaks saada, sest liiga lühike mees või liiga tüse naine. Tõin Threadsis ka näiteks, et minu vanatädi ja onu Endel olid abielus terve elu hoolimata sellest, et onu Endel oli tädist peajagu lühem, selline parajalt paks mees oma parimais aastais. Tädi kutsus teda “oma Nunnuks” ja ma arvan, et mitte keegi kusagil ja mitte kunagi ei mõelnud, et appikene kui kohutav – pikk naine ja lühike ees, kuidas nad küll saavad õnnelikult koos elada. Mulle tundub see nii jabur, et kellegi pikkus või olla probleemiks.
