Täna möödub 77 aastat ühe Eesti ajaloo traagilisema sündmuse, märtsiküüditamise toimumisest. 1949. aastal viidi Siberisse üle 20 000 süütu inimese, kelle ainus süü oli elada nõukogude režiimi vastastele aladele. Märtsiküüditamine on meeldetuletus, et totalitaarne võim võib represseerida ja hävitada inimesi, kelle ainus viga on oma rahva ja vabaduse kaitsmine.

Aeg-ajalt kuulen ma ikka mõtlematuid kommentaare, et milleks meenutada midagi, mis juhtus nii ammu, et elame parem edasi ja jätame mineviku seljataha. Selle peale võiks küsida: milleks meile siis üldse ajalugu? Kas tõesti piisab vaid tänases päevas elamisest, ilma et mõistaksime, mis on meid siia toonud?

Tegelikult need inimesed, kellel õnnestus ellu jääda, läksidki eluga edasi. Võiks isegi öelda, et andestasid ja seda on minul olnud alati veidike raske mõista, kuid vanaema on seletanud, et kõige olulisem oli, et nad olid koos (ema, isa ja kaks last) ja jäid ellu. Ma ei saa öelda, et ma nõustun nende A. Allikaare sõnadega, et elamisejõud on talumisejõud, aga ma mõistan, et talumisejõud tõi nad koju tagasi. Kus nende kodutalus elas muidugi sees juba võõras mees ning kõike tuli alustada otsast peale.

Vanaema ja tädi Helju veetsid Siberis kaheksa pikka ja rasket aastat, kuid jäid sellest hoolimata elu lõpuni erakordselt positiivseteks inimesteks. Nende lugusid kuulates tundsin ma tihti isegi piinlikkust, kui olin ise millegi üle kurtnud. Nad olid mulle eeskujuks oma vastupidavuse, töökuse ja sisemise tugevusega, oskusega edasi minna ka siis, kui selja taga oli midagi väga rasket ja valusat. Just selliste inimeste pärast peamegi minevikku mäletama: et hoida nende mälestust ja mõista, kui kallis on vabadus. Ja ehk veelgi olulisem, et mõista, et ajalugu ei ole midagi, mis jääb mustvalgetesse fotodesse. Me oleme näinud, kuidas Ukrainas toimuvad kuriteod ja deporteerimised, kuidas süütuid inimesi viiakse vastu nende tahtmist Venemaale. Need ei ole kauged mälestused, vaid tänapäevased sündmused. Me ei tohi unustada, kes on meie naaber ja milleks üks agressiivne režiim on võimeline, kui talle antakse voli inimeste saatuste üle otsustada. Mineviku mäletamine ei ole kinnihoidmine valust. See on valvsus, mis aitab hoida vabadust, mille eest eelnevad põlvkonnad pidid maksma liiga kõrget hinda.

Seda fotot vanaemast ja tädist olen ma oma rahakotis kandud sellest ajast kui tädi Helju suri. Nüüd on nad vanamaga mõlemad Nangijaalas, aga nii on nad alati minuga ja tuletavad mulle meelde, et elamisejõud….pagana Alliksaar noh…ongi mõnikord talumisejõud.

Enne kui vanatädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. Kahjuks taipasime me seda teha liiga hilja, sest nüüd on seda päevikut vaid seitse lehekülge. Toon teieni mõned katkendid: 

25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat. Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? 

Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.

Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.

Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. Selle märkmiku vahel on ka üks minu enda vana kirjand. Täna on paslik seda jälle jagada.

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tanstupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Tädi Helju märkmikku ja albumit, kus ka nende Siberi majast (kui seda onni nii võib nimetada) ei leidnud praegu kahjuks, seega jagan mõnd fotot onu Oskari albumist. Tema kohta teadis perekond, et ta sai surma ja ma ei mäleta kui pikalt läks aega enne kui nad said talt teate, et tal õnnestus Rootsi põgeneda. Mäletan, kuidas tädi sellest kui nad teada said, et vend elab, alati rääkis õnnepisarad silmis. Igatsus mõlemal poolel oli suur. Ja teadmatus. Kokku ei saanud nad veel pikalt, kuid vähemalt teadsid nad, et kõik on elus. Seda, kas vanemad ka poja uuesti ära nägid, ma ei mäleta. Pean emmelt küsima.