Lugu sellest, kuidas ma lõunapausi ajal Dexterit päästsin jääkülmast merest

Kuna tegu on tasulise artikliga ja inimesed ei näe rohkem kui esimest lõiku, siis ütlen kohe ära, et pilti tegi Ida. Kui Dexter vette kukkus, sattus Ida paanikasse ja ma leidsin talle niimoodi tegevuse. Ise olin juba suuremale jäätükile roomanud, palusin jumalat, et kõik mu teadmised peavad paika ning päästsin jääkülmast veest Dexterit. Seega ei olnud nii, et ma lasin koeral seal jääsupi sees hulpida, ise samal ajal Insta pilte tehes. Veider fakt minu kohta, aga nö kriisiolukorras suudan ma täiesti kaine mõistuse säilitada, ma ei lähe paanikasse ja ma hakkan mõtlema, mida teha. Absoluutselt mitteminulik, sest loogika ei ole muidu mu parim sõber.

Lugu sellest, kuidas ma endise peikaga peaaegu välja läksin

Eelmisel aastal jooksin ma lennujaamas kokku ühe vana peikaga. Teretasime ja rääkisime mõned laused juttu, ma olin meeldivalt üllatunud, et täiesti normaalne inimene tundus, samas loogiline, et inimesed vanusega küpsemaks muutuvad. Viimati kohtusime me kui me olime 20+ aastased, nii et 20 aastat oli oma töö teinud ka selle inimesega. “Kunagi võiks kohvi juua,” ütles ta. Ma noogutasin. Jajah, muidugi lähme me koos kohvi jooma, mõtlesin mina. Sinna paika see kõik jäigi. Läks veel mõned kuud ja ta kirjutas mulle messengeri. Mu jaoks täiesti ootamatult. Rääkisime peredest ja lastest ja niisama. Imestasin jälle, et täiesti normaalne inimene.

Eesti kui Titanic

Merje kirjutas oma blogis Haapsalu Hestia kohta, et “see hotell on nagu Titanicu laev – klassivahe on nii suur lihtsalt. Economys oleks olnud nagu katlaruumi peal, siin juba kuskil täitsa peenes klassis.” Ma olen selle võrdlusega nõus. Me olime ka Idaga economy toas ja see on kõike muud kui hubane ja armas, kuid muus osas sai see minu uueks lemmikuks ning ma lähen kindlasti tagasi. Aga samuti mitte economy tuppa, kuigi mu meelest ON paremate tubade hinnad veidike soolased. Samas mulle meeldib Haapsalu, mulle meeldis spaaosa ja mulle meeldis restoran, nii et mina lähen nö Titanicule tagasi. Meie eelmisest külaskäigust saate huvi korral lugeda siit.

“Ooh, loodetavasti pole mul siis rasvaimu vaja!”

Me tahame kõik alati kõhnemad olla. Me näeme end alati paksemana kui me oleme. Me peame pidevalt dieeti. Me võrdleme end teistega. Me mõtleme ja räägime kehadest. Eriti viimasel ajal. Fakt. Te juba teate, mida ma arvan kehapositiivsusest. Ma ei poolda ülekaalulisuse propageerimist. Mulle ei meeldi need “ehedad” lödisevad kehad sotsiaalmeedias. Mu meelest pole see ei esteetiline aga ka midagi sellist, mille üle peaks uhkust tundma.

Lugu sellest, kuidas ma teiste vanematega läbi ei saa

“Kas sa ei ole mõelnud, et võiksid Ussipesas laste üritusi korraldada? küsis mu sõbranna minult hiljuti. “Jah, ma olen sellele mõelnud, mulle meeldivad lapsed ja lasteüritused, aga on üks “aga” – ma ei saaks hakkama lastevanematega,” vastasin ma. Ma olen kuulnud nii palju lugusid helikopter-vanematest, ma olen kokku puutunud helikopter-vanematega ja lõppkokkuvõttes pean ma ütlema, et ma ei kipu teiste lastevanematega läbi saama. Mulle ei meeldi teised lapsevanemad.

Negatiivsed inimesed. Hala. Nii. Suur. Viha!

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ilmselt on ka minu blogi olnud kordi negatiivsem kui hetkel ja ma ise pole sellest arugi saanud, nii et ma natukene mõistan seda “paiskan kõik oma mõtted internetti üles, sest minu konto ja mul on õigus end välja elada” – suhtumist. Aga vaid natuke, sest avastasin ise paar kontot, mis mind oma negatiivsuses nii hulluks ajasid, et kõige lihtsam oli panna unfollow, sest päriselt see negatiivsus tappis ka läbi arvutiekraani. Nii et palun teilt vabandust, kui olen teid ka niimoodi hulluks ajanud.

Mu skandaalne raamat

Sellest on tegelikult isegi naljakas kirjutada, sest mingit raamatut ju ei ole isegi olemas, nii et ärge minge pealkirja õnge. Aga kohati tundub mulle siiski, et see raamat on salaja ja minu teadmata ilmunud, sest sellest on kuidagi teenimatult palju juttu ning ma saan ikka küsimusi ajakirjanikelt. Kuigi olen öelnud vist kolme või nelja erineva väljaande ajakirjanikele, et raamatut veel ei ole ning kindlasti ei ole see kellegi elulugu. Ei minu enda ega ka kellegi tuntud inimese elulugu. Seda viimast ei viitsiks ma isegi kirjutada, ma ei ole elulugude fänn ning kindlasti ei hakka ma kellegi ihukirjanikuks. Okei, ma valetan, ma fännan elulooraamatuid kui tegu on legendidega. Noored 30+ inimesed ei ole legendid ning ma julgen arvata, et nende elulugude seas on vaid mõni üksik pärl.

Issand jumal, need kaped ajavad mu hauda!

Loomulikult ei ole ma veel sellega ära harjunud, et mu suu nagu kondoome täis on topitud ja et marääkides susistan, küll aga pean ma tunnistama, et kapede suhu panemine ja ära võtmine on tunduvalt lihtsam kui ma esimese hooga kartsin. Lihtsalt paganama tüütu on. Või noh mitte isegi tüütu, aga kui teised näksivad pähkleid või kartulikrõpse või kui istud sünnipäevalauas ja tahaks näksida, siis see on välistatud, sest kapedega lihtsalt ei saa süüa ning iga ampsu pärast neid suust ära võtta, tagasi panna ei tundu mõtekas. Vastan kohe ka küsimusele, et küll ma ära harjun ja nendega sööma hakkan. Ei harju, sest need ei ole nagu tavalised breketid, mis on igal hambal eraldi, vaid plastikust kaared. Kas te olete püüdnud plastikust hammastega midagi katki hammustada? Mina nüüd olen. See on võimatu. Miks ma ei pannud breketeid on teine populaarne küsimus. Breketite ootejärjekorrad on 2+ aastat.

Lugu sellest, kuidas mu blogist ka kasu oli

Noh, kes on öelnud, et see blogimine on üks mõttetu tegevus? Nali teie kulul. Oli ikka täitsa palju kasu kui tulin mõttele vanaemale sünnipäevaks fotoraamat kinkida. Hea oli varnast igasugu vahvaid seiku ja pilte leida. Muidugi mu esialgne tekst oli fotoraamat kirjutada, aga nii nagu ikka ärkan ma tihti viimasel minutil ja selleks ei jäänud lihtsalt aega. Eks see fotoraamatki sai natuke üle jala tehtud ehk viimasel sekundil, jumal tänatud, et Picture Happy (not sponsored) tuli appi ja kiirtellimusena töö ära tegi. Sellest postitusest leiategi vaid trobikonna vanaema pilte ja lõbusaid seiku, mis raamatusse said pandud. Mõned ajasid täitsa muigama. Näiteks eile sai päris palju veini joodud ja kui me poleks pidanud kella pealt Dexterile järgi minema, oleks vanaema jälle saanud öelda “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha” nii nagu aastaid tagasi.

Kui on midagi, mida ma ei kannata, siis see on ootamine

Marek ütleb, et tema ei lähe enam minuga restorani, sest ta teab, et 50/60 on võimalus, et ma lähen oodates närvi. Mina ütleks, et ta teeb mulle liiga, ma lähen närvi vaid siis kui ma olen perega söömas ja kahele tuuakse toit lauda ning mina pean ootama. Ja ma ei pea silmas mingit paari minutit, mille ma loomulikult ära kannatan, aga kui teistel on toit juba peaaegu söödud ja ma ikka ootan, siis mul läheb tuju ära, sest siis see ei ole enam koossöömine. Mäletate kui ma Haapsalus Müüriääre kohvikus vihastasin, sest keegi ei märganud, et ma lauas istun, kuigi ma käisin juba ka leti ääres küsimas, et kas pean letist tellima, aga ootasin ikka edasi, kuniks lõpuks vihast puhisedes läksin uuesti leti juurde, et uurida, kas ma saan menüü või mitte. “Pole nüüd vaja kurjustada,” sain ma vastuseks, “me ei pannud teid tähele.” Nagu mis vabandus see on? Õues oli samal ajal teenindada veel vaid üks laud. Te ei pannud oma klienti tähele ja lasite mul lihtsalt pool tundi niisama oodata. Siis ma lähen kurjaks.