Arvamuse avaldamine sotsiaalmeedias

Täiesti lõpp, kuidas mul on kopp ee sellest, kuidas enam ei tohi mitte midagi öelda, sest kõike võib tõlgendada vihakõne, rassismi, kiusamise ja jumal teab, millena veel. Aga ära siia avalda arvamust, öeldakse tihti ja ausalt ka see on minu arvates juba täielik pullikaka-lause, mida öelda. Ma ei tea isegi, kust alustada, et mu arvamus lappama ei läheks.

Alustame solvumisest. See massiline solvumine, mainekahju tekitamine ja koheselt advokaadiga ähvardamine. Paar teemat tagasi avaldasin ma arvamust, otse loomulikult järgnes sellele solvumine, sest inimesed tundsid end ära. Kusjuures kõigis kolmes persoonis tundsid end ära mitmed inimesed, kes mulle isegi pähe ei oleks tulnud, aga küsisid viisakalt, et kas pean neid silmas ja läksime eluga edasi. Loomulikult oli neid, kes hakkasid räuskama, erinevates kanalites ja ka ähvardama, sest mainekahju. Ma ei hakanud nende inimestega isegi dialoogi astuma. Mõned populaarsest foorumist leitud kommentaarid selle teema kohta ajasid aga hinge täis küll. Teeb tahtlikult haiget, on kiuslik, depressioonihoogude, ebameeldiv… Ei, ma ei arva, et ma kõikidele peaksin meeldima, aga kui ikka justkui faktidena tuuakse välja täiesti absurdseid väiteid (nt et kindlasti olin see mina, kes Marimellide beebi sünnist läks ajakirjandusele rääkima vms ja kindlasti olin see mina, kes Sarve hirmus 1000+ kommentaari kustutas), siis tahaks küll teada, kes on selliste “faktide” taga ja kust sellist asja inimesed võtavad. Minu arvates on see ka minu maine kahjustamine, mille eest võiks kahjutasu nõuda. Kõige veidram on tolle foorumi puhul see kui paned kokku kirjastiili ja nii mulle blogisse kui sõnumitesse jäetud kommentaaride järgi pildi kokku, kes tegelikult seal taga on. See on vastik tunne. Siis tahaks küll ise paljastama hakata neid “ohvreid”. Kuid ma lepin sellega, et alati on teisitimõtlejaid ning ausalt minul küll ei “nõiajahiks” nii palju vaba aega. Solvun ehk ka korraks salaja, aga lähen edasi.

Ei, mul ei käi mingid “depressioonist tingitud hood” peal, ma lihtsalt päriselt olen selline, kes teatud õhus olevatest teemadest hakkab midagi arvama ja tahab oma arvamust avaldada. Uskuge mind, ma võtan sõna 0,2% teemadest, mille kohta ma midagi öelda tahaks, sest lihtsalt pärast selgitada, et ei, ma tõesti ei teinud kellelegi “tahtlikult haiget, sest olen õel ja kade” kui julgesin näiteks arvata, et koroonaeitaja koroonasse haigestumine on karma. “Mis see karma siia puutub?” saan ma küsimuse, lisaks sellele, et ma olen pahatahtlik, sest ma ju soovisin teisele halba (?) ja peaksin selgitama, mida ma mõtlesin ja miks ma nii ütlesin. Ma ei viitsi selliseid dialooge pidada. Tunnen ka ausalt öeldes, et mind rünnatakse selle eest, et mul on teistsugune arvamus. Aga jään vait. See kehtib viimasel ajal nii tuttavate, sõprade, anonüümsete kommentaatorite kui nimega kommentaatorite kohta üldse. Ma ei taha enam oma mõtteid ja seisukohti selgitada, sest olukord aastal 2021 on nagu allolev pilt. Isegi täiesti neutraalsetes toitude ja raamatute gruppides on viimasel ajal nii palju nääklemist, et hirm tuleb peale.

Ja siis viimane teema, mis mind täiesti marru ajas. Merje kirjutas fantastiliselt kümnesse postituse, lisas postitusse video, mida teine pool, keegi isa ISE on jaganud (tänaseks on video tehtud privaatseks, sest ju sai ka too isa aru, et mitte politsei ei rünnanud teda, vaid ta ise käitus politseiga ebaviisakalt, provotseerivalt ja ülbelt) ning otseloomulikult ei meeldinud tollele isale kui see, kuidas video päriselt vaatajatele näis, välja nägi. Mis sai edasi? Muidugi te arvasite õigesti, et too isa on solvatud ja tahab kohtusse minna. Mille pärast? Sest keegi näitas talle peegelpilti? Mul on tunne, et maailm on hulluks läinud, sest ilmselt leidubki inimesi, kes leiavad, et õnnetule isale on liiga tehtud ja lähevad kaasa tema abipalvega:

“Hetkel kaalun, kas alustan selles osas ka eraldi kohtuprotsessi, sest näen, et sellist ebaõiglust ei tohiks keegi tolereerida. Kui mina midagi ette ei võta, kes siis võtab? Järgmiseks on ohver keegi teine ja siis kolmas. Selline kohtuprotsess on kulukas ja seetõttu kaalungi, kas seda teed alustan, sest raha ei kasva ju puu otsas ja pean mõtlema ka sellele, kuidas hakkama saada ja pere toita järgmisel ja ülejärgmisel kuul. Ainuüksi tänu viimaste nädalatega tekkisid Toompeal käimisega mitmed suured kulud – näiteks auto parkimisele kulus ca 200€ suurune kulu. Kaalun võimalust, kas kasutada Teie abi ja küsides toetust – ehk sellises vormis, kui arvate, et oleks kindlasti vaja, et selline ebaõiglus tuleb ära lahendada, siis toetate mind ja kui leiate, et võiks jätta olukorra nii nagu on, siis ei toeta. Võime sellel teemal arutleda ka minu blogi Facebooki seinal selle artikli all kommentaarides.”

Ehk siis millisest ebaõiglusest ta räägib? Mida ei tohiks tolereerida? Kes on ohver? Ainuke, kes selles loos on kannataja, on politsei, kes peab jääma viisakaks ja tegema oma tööd. Ütleme siis nii, et ma isegi püüan mõista neid inimesi, kes mingi vabaduse eest hetkel protesteerivad, inimestel on õigus oma arvamust avaldada ja nagu me aru oleme saanud siis kõik ei saagi olla ühel meelel, kuigi krt kui hirmus on näha kui inimesed oma näo ja nimega kommenteerivad, et haiglates on näitlejad ja nukud, et koroonat ikka pole olemas. Mida ma aga ei tolereeri on selline provotseerimine, filmimine, politsei mõnitamine ja siis ohvri mängimine. Sellist asja on raske alla neelata.

Paradoksaalselt leiab ” ohver isa” blogist lause Merje kohta: “Lisaks ilmus ühe ennasttäis blogija väga sarkastiline ja halvustav kirjateos, mis on kirjutatud ilmselt kadedusest, pahatahtlikkusest ja õelusest, et võita selle loo pealt kiiret kuulsust ning samal ajal saab rahuldada enda sisemised probleemid läbi kellegi teise ründamise. Olen selle isiku poole pöördunud ja palunud lõpetada selline tegevus, kuid vastuseks sain vaid üleoleva kommentaari.”

Kas see on arvamuse avaldamine või kellegi jäme solvamine?

Lõpetuseks üks vestlus Idaga:

Ma ei mäleta, kuidas jõudsime mustanahaliste teemani. Ida ütles, et nii ei tohi nende kohta öelda. “Nii just tohib,” vastasin ma. “Aga black ka ju tohib?” küsis Ida, “sest black on ju inglise keeles “must” ja ta ju on must, mustanahaline.” Püüdsin Idale selgitada, miks just sedasi ei tohi öelda, kuigi tema küsimus ei olnud ju ei rassistlik, õel ega pahatahtlik, vaid lihtsalt siiras segadus, et miks siis ei tohi. Selgitasin siis edasi, et tegelikult ei peaks rassile üldse tähelepanu pöörama, et isegi kui inimesed on erinevat värvi, siis see pole oluline. “Aga mis see rass on?” küsis Ida. Järgnes selgitus europiidsest, mongoliidsest ja negriidsest rassist, mis Idale midagi ei öelnud. Tõime siis mängu värvid. “Näiteks sina oled valge,” ütlesin Idale. “Valge?” küsis ta peaaegu solvunult. “Ma ei ole valge, kui ma pean mingi rass olema, siis ma olen beežikas-roosakas!”. No vot – isegi labidat labidaks nimetades võib inimest solvata;)

Lockdown teine nädal – easy peasy!

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem peavalu tekitaja oli loomulikult hoopiski pisike koerabeebi Dexter (ja mudane ilm), mis tähendas, et ma pesin põrandat ilma liialdamata kaheksa kuni kümme korda päevas. Ilma selle Kärcheri masinata ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ellu jäänud. See masin on elupäästja!

Teiseks peavaluks oli mõnes mõttes autota olek ehk siis ei olnud nii, et tuleb tahtmine midagi osta, istud autosse ja poodi. Õnneks leidsin ma sellele ka lahenduse. Wolt küll Ussipessa toitu ei too, selle eest teeb seda kohalik Snäx Café. Küsisite mult, kas soovitan, et olete sealt mööda sõitnud, aga pole julgenud/viitsinud sisse astuda, et kas ikka on väärt. Vaadake kui ilus poke-kauss! Ma muidugi olen see tüüp, kes hea meelega katsetab teele jäävaid veidike kummalisena tunduvaid söögikohakesi, kunagi sai nii (vist) Jõgeva maanteelt avastatud “Postipoiss” (huvitav, kas see ikka veel toimib?) ja ma julgustan teid sama tegema. Pärleid võib leida. Harutee Snäx on üks selline koht.

Dexteri sünnipäevatort (whoop whoop, beebi sai 1-aastaseks!) toodi ka kohale. Vat on leidlikud inimesed – tahad oma koera sünnipäeva eriliseks teha, ei leia sobivat torti ja mõeldud-tehtud, hakkad ise koerakooke tegema. Väga tore ettevõtmine! Dexter muidugi hingas oma sünnipäevatordi ühe hingetõmbega sisse, aga kas te olete ka näinud kui suur see koer on? Et tal midagi alles jääks, peaks tort vist 30kilone, mitte 600g olema.

Nojah. Söök ja lockdown käivad kokku. Sellest ka laual see tagasihoidlik kuivatatud liha käntsakas. Kusjuures, ma söön liha aina vähem, aga sellisele kuivatatud/vinnutatud lihale ma vastu veel panna ei suuda.


Kas teil on ka nii, et täiesti kohutav soov on reisida või kuhugi minna? No et nagu keelatud vili. Aga kuhu sa lähed eksju. Spaasse ei lähe. Kinod ja restoranid on kinni. Reisile ei taha. Ok, tahan, aga ei lähe. Muudkui aga panen reisisihtkohti paika ja muudan neid, et kuhu me kohe reisime kui koroona-olukord paraneb. Sihtkohad muutuvad Lätist USAni. Ma lihtsalt tunnen nii puudust reisimisest. Eelmisel aastal lubasin Idale, et muidugi läheme Berliini tagasi ja siis veel sinna ja sinna ja sinna. Siin me siis oleme. Mitte et Ussipesas midagi viga oleks, siin on üsna idülliline ja täitsa petab ära nagu olekski reisil ja/või spaas, aga ikkagi. Mulle tuli meelde, kuidas me viimane kord Idaga läbi Riia Norrasse läksime, Riia vanalinnas aega veetsime ja igatsus tuli peale. Mhm, Riia ei ole kaugel, aga ma täiega fännan seda linna. Meil on Marekiga Riiaga omad mälestused, mul on Idaga Riiaga omad mälestused, meil on sõprade ja kolleegidega omad mälestused Riiast. Ma armastan Riiat. Oot, nüüd läks küll lappama. Ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin tegelikult. Ühesõnaga on vist näha, et ma igatsen reisimist.

Eelmise nädala reede oli küll selline päev, kus ma tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Tööalaselt oli see kodukontori-nädal kurnav tõesti. Ja kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis võib olla mitte vaid lapse ja koerabeebi pärast, aga selle pärast, et oli palju teha, ma tahtsin tulemusi, pidin keskenduma (mida segas pidev käppade puhastamine ühel ja võikude tegemine teisele), aga ei ole veel oma töös piisavalt pädev. Kõik võttis aega ja reedel panin ma ming hetk lihtsalt arvuti kinni, sest mu aju kärsas. Ma oleksin tahtnud terve nädalavahetuse veeta horisontaalis diivanil, nii nagu eelmisel laupäeval, aga seekord ei olnud see võimalik. Me läksime tühjendama Mareki ema korterit.

Korteri tühjendamine ei olnud iseenesest mingi eriliselt rõõmus tegevus, aga kui see osa kõrvale jätta, siis ma ei ole kunagi varem näinud nii korras ja organiseeritud korterit näinud. Seda oli nii lihtne koristada ja tühjendada. Peale tööd tegime sauna ja tünni ning korraga ma mõistsin Marekit – tegelikult on mõnus end esmalt liigutada ja siis lõõgastuda. Kuidagi teine tunne oli. Lisaks vaadake seda postamenti! Ma olen sellega juba igal pool eputanud, aga on olukordi, kus küll küllale liiga ei tee. Ma olen sellist taga ajanud. Leidnud koledamaid ja kallimaid ning siis selline aare. Mareki enda tehtud. Kellu kooli eksamitöö. Krt, see kuldsete käte jutt ei ole ikka üldse vale. A mu uut külmikut olete ju ka juba näinud? Ma nii rahul. 250 eurot hästi kulutatud. Köök ei vaja isegi enam kapiuksi. Piisas ühest väikesest õnnestunud FB Marketplace ostust.

Mareki ema korter läheb müüki. Kindlasti ei ole see lihtne otsus, Marekil ja ta õel on selle kohaga omad mälestused ja emotsioonid, kuid müüki ta läheb siiski. Imearmas Pelgulinna korter. Kel huvi, küsige julgelt lisainfot.

No ja nüüd kui see eelnev kõik kokku võtta ja lisada siia see, et täna sain üle kahe nädala kontorisse minna (nii tore ja lõbus oli!), siis tegelikult ma ikka ei saa üldse kurta. Kuigi kohati on ikka hull deja vu tunne. 2020 vs 2021. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Pisidetailid on muutunud, aga muidu vaatan neid aastase erinevusega tehtud pilte samal kuupäeval ja mõtlen, et sellist aastat (sellist kahte aastat) poleks osanud ette aimata ka oma unenäos.

Kuidas teie end lockdown 2-s tunnete? Millest kõige enam puudust tunnete?

Tahate teada, mis on julm inimõiguste rikkumine?

Mitte maski kandmise kohustus, vaid see, et ma olen kodukontoris. Lapsega. Ja ilma veinita. Alkoholism? Nope. Ellujäämis-moodus. Ma tean, et ma ei ole üksi! Päisepilt eelmisest aastast Kui mul oli veini. Seepärast vist eelmise aasta lock down oligi chill… Kuidas teil kulgeb kodukontor/lasteaed/kool?

Ma tean küll, et osa teist tahab nüüd öelda, et kodukontor ühe lapsega on nagu spaa, aga hei…Hoiame kokku eksju, ei ole vaja arvustada. Mul on Dexter ja Ida kombo viie lapse eest kohati:D

Dejavu! 2019 detsember: 2020 tuleb i-m-e-l-i-n-e! 2020 märts: LOL

Kas teil on ka deja vu tunne? Et selline olukord oleks nagu kordunud? Eelmisel aastal jõudsid mul sugulased sünnipäeval ära käia. Kaks päeva hiljem oli riik lukus. Või noh mitte otseselt lukus, aga järgnes kaks kuud kodukontorit koos lapsega, peapeale pööratud plaane ja natuke ikka hirmu ka. Täna on kaks päeva enne mu sünnipäeva ja riik on lukus. Kodukontor koos lapsega. Hirmu kui sellist otseselt enam küll ei ole, pigem viha nende eelmises postituses mainitud “vabaduseihalejate” vastu. Hahh, ma mäletan kui eelmisel aastal naersin nende üle, kes oma juubeleid uhkes üksinduses pidasid. Tundub, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Karma!

Eveliisi eluviis

Hmm… Mis ma muud oskan öelda praeguse olukorra kohta kui see, mis juba pealkirjas öeldud sai. Ma jätkuvalt ei tunne otsest hirmu ja kuigi inimesed jagavad pilte ja uudiseid Itaaliast, mis on kergelt öeldes kohutavad, elame me oma Ussipesas pooltavalist elu. Veel kõigest paar aastat tagasi ma töötasin niikuinii kodukontorist ja sellepärast ei ole siin midagi keerulist, pigem on lihtsam, sest Ida on suurem ja temaga on lihtsam läbi rääkida. Muidugi võiksin ma talle üldse kohe kaheksaks tunniks iPadi kätte anda ja lasta youtube’is hulluks minna, aga see on mu põhimõtete vastu. Mu meelest on ta niigi liiga palju youtube’is. Olgu see minu mugavusest, laiskusest või on see paratamatus. Ma ei tea, igatahes fulltime-youtube-ema must ei saa ning nii jagan ma oma päeva lihtsalt Ida ja töö vahel nii nagu vanasti. Ausalt öeldes on see isegi endale täitsa hea vaheldus. Teed tööd, paratamatult jooksed hetkel ummikusse mingite mõtetega (mida…

View original post 905 more words

Valime elu Vabaduses ehk puhastasin oma sõbralisti

Paar päeva tagasi jäi mulle tänu inimestele, kes on mu Facebooki sõbralistis, silma üritus nimega “Sõidame Eestimaa Vabaks” (linki ei hakka põhimõtteliselt panema, kes tahab, leiab ise ja loodetavasti vaid selleks, et lugeda, milliste totrustega inimese tegelevad, mitte selleks, et osaleda). Mina muidugi ei teadnudki, et Eesti okupeeritud on, aga mida mina ka tean, mulle on ilmselgelt ajupesu tehtud, sest koroonat usun, vaktsineerima olen nõus ja ei usu absoluutselt, et tänu maski kandmisele on vabamüürlased mind ära kiibistanud. Ühesõnaga – ürituse üleskutse on ” Oleme leidnud palju uusi sõpru ja avastanud, et me ei ole oma vabaduseihaluses üksi. Nüüd me tõuseme püsti! Ühel päeval! Kõik koos!/…/Tahaksime julgustada ja kutsuda kõiki üles rahumeelselt ja avalikult sõitma tänavatele ning sõnumit levitama autoritaarsete koroonapiirangute vastu, mis on meie elu kahjustanud rohkem kui seda ükski viirus ise on teinud. /…/ Me ühineme kõik rahvusvaheliselt ühel päeval meie põhiliste inimõiguste, põhiseadusega kaitstud vabaduste ja ülemääraste piiramiste lõpetamiseks./…/Valime elu Vabaduses!

Ma olen vist korduvalt öelnud, et selliseid avaldusi ja ülskutseid lugedes on piinlik eestlane olla ja ennast enam kordama ei jaksa hakata, ei ole tegelikult isegi tahtmist sellel teemal enam argumenteerida ega kuulata väiteid, kuidas maskikandmine ja treeningsaalide sulgemine on meie vabaduse ja inimõiguste piiramine. Kui ma veel ühe korra kuulen üht oma tuttavat ütlemas, et aga tegelikult ei ole maski kandmine põhiseadusega kooskõlas, siis ma ausalt tõstan käed üles ja ütlen, et mine koos teiste omasugustega Maxima ette põhiseadust deklameerima, aga ära minuga sel teemal enam räägi. Ma ei taha kuulda. Ma ei taha kuulda, kuidas sa kannatad.

Ajalootundi ma siin korraldama ei hakka, aga soovitaks nendel inimestel, kes kutsuvad Vabaduse nimel jõudusid ühendama, vaadata ära allolev video. Mida vabadus ja selle eest võitlemine tegelikult tähendas! Okupatsioonide muuseumi tasub ka külastada. Äkki peaks selle kohustuslikuks tegema kõikidele “vabadusvõitlejatele”? Ma ei ole seal veel näinud näitust maskide okupatsioonist, kuidagi piinlik oleks kui lähen kunagi lapselapselapsega sinna ja peaks talle selgitama, et vaata kallis laps, sõjad, küüditamine, laulev revolutsioon ja muud sellised sündmused olid nohu, aga vat see maskikandmise kohustus – oi see oli kole aeg.

Oma sõbralistist kustutasin ära kõik, kes “pole oma vabaduseihaluses üksi ja lähevad barrikaadidele, et saaks nädalavahetusel kaubanduskeskustes käia ja ilma maskita loomulikult” ning Eestimaad vabaks lähevad sõitma. Ei ole vaid Soomes küprokit paigaldavad ja või eluülikoolis käinud eestlased nagu mu sõbranna arvas. Oli inimesi, keda ma siiani olin pidanud intelligentseteks. Enam mitte.

Sõitku omasugustega Eestit vabaks.

Uued piirangud tulevad juba sellisel kiirusel, et ei tea kas koju enam jõuabki*

Lugesin eile ühe tuttava FB postitust (loodan, et ta ei pahanda, et selle siia lisan) ja tõtt öelda hakkavad need piirangud juba naeruväärseks muutuma. Ma ei taha(ks) piiranguid ja otsuseid naeruvääristada, aga kuidagi teisiti on juba raske asjadesse suhtuda:

Uued piirangud tulevad juba sellisel kiirusel, et ei tea kas koju enam jõuabki. Saun pandi trennis nõnda kinni, et olin viimane, kes sealt väljus, tõtt öelda olingi ainus saunataja, hommikupoolikuti on spordiklubis hõredam. Vabanduseks öeldi, et tuli kiirkorraldus saunad sulgeda. Küsimusele, kas trennid jäävad avatuks, vastata ei osatud, et see info alles tuleb?!

Olukord on kontrolli alt ammu väljas, juba ammu oleks pidanud kehtestama tunduvalt karmimad ja konkreetsed reeglid, et 1) oleks inimestel selge, mis on lubatud ja mis mitte ja 2) et oleks näha, kas nendest piirangutest on midagi kasu. Mitte nii, et ühe suurürituse lubame ja teist ei luba. Mitte nii, et saun pannakse poole trenni pealt kinni. Mitte nii, et lasteaiad on avatud, aga huviringid mitte. Mitte nii, et reisida justkui ei tohi, aga lisalende tellitakse koolivaheajaks juurde. Mitte nii, et sel nädalal hakkab koroona restoranides levima kell üheksa, uuest nädalast aga juba kella kuuest. Minu üks sõbranna sai oma sünnipäeva pidada üheksani, teine peab kella kuue ajal lõpetama, mul endal on siis (kahe nädala pärast) päevane teejoomine lubatud?

Ma saan aru, et majanduslikel kaalutustel ja blaa blaa, aga mu meelest on vaid kaks varianti. 1) kogu riik lukku ja kasvõi paganama komandandi tund, et näha, kas numbrid lähevad väiksemaks või 2) kogu riik lukust lahti ja vaatame, kes jääb ellu (vabandust musta huumori eest!). Sest oleme nüüd ausad, see pool riiki kinni – pool riiki lahti olukord ei muuda mitte midagi paremuse poole. Ja inimestel ongi kopp ees. Ma ei kutsu selle postitusega kedagi üles koroonasse ükskõikselt suhtuma, kuid ma ju näen, et midagi ei muutu paremaks. “Pingutame veel kaks viimast kuud, et lahti saada koroonast!” öeldakse mulle. Kust te teate nii täpselt, et vaid kaks viimast kuud? Ja kui see nii hästi ette teada on, siis oleks pidanud ammu kõik luku taha panema, oleks see “kaks viimast kuud” palju kiiremini ehk kohale jõudnud.

*Hea, et ta välja vähemalt sai saunast. Muidu oleks saanud teha uue filmi. “Saun”. Peaosas Tom Hanks või Raul ise.

Poolkinni-poollahti

Mul on väikene segadus. Ma ei saa enam koroonapiirangute loogikast. Tööl võib käia. Koolis ei või. Osad klassid võivad koolis käia, teised ei või. Koduõppel olevad noored jõlguvad kampadena ringi. Koolis istuksid nad pingis (eeldan, et pingid on ikka olemas koolides). Restoranid on kinni. Muuseumid on kinni. Kaubanduskeskused on lahti. Üks mu tuttav küsis Facebookis tabavalt, et aga miks on muuseum X kinni kui H&M on avatud, et mis te arvate, et kummas on rohkem rahvast. Ma küsiks sama. Ei ole ka nii, et vingume vingumise pärast, et muidu niikuinii muuseumis ei käi, aga nüüd kui ei saa, siis on pahasti. Asi pole selles ja pealegi ma käin muuseumis, asi on lihtsalt selles, et ma ei saa loogikast aru.

Harjumaal ei tohi kinos ja spaas käia. Tartus, kus numbrid elanikkonna kohta on suhteliselt samad, mis Harjumaal, tohib. Kus see loogika on? Või et Harjumaal ei tohi restorani minna, aga sõidan näiteks pooltunnikest Raplamaale ja tohin. Mitte et ma teaks, kas seal restorane hullult varnast võtta on, aga põhimõtteliselt eksju. Trennis vist ka ei tohi käia, aga valikuliselt, et osades trennides tohid, osades mitte. Okei, rühmatrenn pole lubatud. Aga kui eratreener kutsub ühel kellaajal tennist mängima viis inimest. Kas see siis on rühmatrenn, mis keelatud, või eratrenn, mis lubatud.

Kõik on justkui lubatud, aga samal ajal keelatud. Kuidas see poolkinni-poollahti olukord peaks aitama levikut takistada?

Mul on hetkel piinlik olla eestlane

Jah, ma räägin maskidest ja nende vastastest. Üldse tegelikult enam ei tahaks, sest vahet ei ole, mida kirjutada, läheb see vastastikuseks solvamiseks. Ei ole solvamise patust puhas ka mina ja tõepoolest nimetan vandenõuteoreetikuid, kes kardavad kiibistamist ja peavad maskide kandmise kohustust ajaloo suurimaks inimsuse vastaseks kuriteoks, lamemaalasteks, sest ma ei suuda viisakaks jääda kui inimesed lihtsalt on kaotanud ratsionaalse mõtlemise ja ütlevad, et “terveid inimesi koheldakse pidalitõbistena”.

Mis ma aga olen tähele pannud on see, et kui maskikandjad suudavad argumentidega selgeks teha, miks me peaksime hetkel maski kandma, siis vandenõuteoreetikud hakkavad lihtsalt solvama, sest neil ei ole mitte midagi muud öelda. Mul ei ole tegelikult vahet, kas mind nimetataks alloleva postituse kommentaarides “kaelarihmaga küünetehnikuks”, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuhu kadus inimeste kaine mõistus ja see teeb mind kurvaks, tekitab hirmu ja muret.

Olgu. Võtame vaatenurga, et viirust ei ole olemas ja kõik on üks suur ajupesu, kuritegu, vandenõu ja see on vaid algus meie kiibistamiseks ja moslemiteks muutmisel. Maski vastu tuleb sõdida ja korraldada meeleavaldus ja kutsuda inimesed üles protesteerima. Ma tahaksin küsida, kas need inimesed, kes selliseid üleskutseid teevad ja kes sinna kogunevad, ei karda grammivõrdki, mis juhtub nende töökohtadega, nende pereliikmete töökohtadega, nende sõprade töökohtadega kui viirus plahvatuslikult levima hakkab tänu uuele (absoluutselt ebavajalikule) koldele ja riik lukku pannakse. Kõiki töid ei saa teha kodukontorist, kõiki teenuseid ei saa tarbida internetist, ja isegi kui saab, siis kust tuleb see resurss, mille eest tarbida kui pole sissetulekuid. Töötuse määr on 7,7%, paar kuud tagasi oli töötuid pea 50 000 ja neid tuleb iga päevaga juurde. Haigekassa on üüratus miinuses. Tervelt 6% elanikkonnast ei ole ravikindlustust. Need numbrid tõusevad ja olukord halveneb. Kas sellisest lihtsast asjast ei saa need protestijad aru.

Teine kurb asi kogu selle olukorra juures on lähedasteta jõulud. Kas neil inimestel ei ole lähedasi, kas neil puudub empaatiavõime nende suhtes, kes on haiglates ja hooldekodudes ning keda lähedased ei saa külastada, sest on viiruseoht. Oletame, et teie 89-aastane vanatädi on hooldushaiglas, elab päev korraga ja paneb endale aina uusi eesmärke, mille nimel elada. Minu vanatädi oli haige ja pani endale pidevalt eesmärke, mille nimel elada. Küll tahtis ta näha, et suureks kasvaks minu ema ja onu, siis mina ja õde, siis tahtis ta näha ära meie koolilõpetamised, minu abiellumise…Viimased eluaastad elas ta nende hetkede nimel kui me teda külastasime. Jah, meil oli kiire ja tihti me vaid jooksime läbi, aga me siiski olime olemas ja nägime seda väikest sädet tema silmis. Kui me oleksime talle öelnud, et tuleme alles 1,5 kuu pärast külla, oleks ta kurbuse kätte surnud. Mis te arvate kui palju on kurbust ja valu ja küsimusi hooldekodudes hetkel kui sealsetele elanikele on öeldud, et neid ei tulla vaatama. “Kas ma olen midagi valesti teinud?”, “Kas nad on mind unustanud?” küsivad osad nendest päevas mitu korda. Lugege Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu muret koguduse FB lehelt. Ma olen temaga nõus, et hooldekodude külastamise piirangut ei tohiks seda, aga me ei oleks selles olukorras kui inimesed oleksid empaatiavõimelised, mõtleksid mitte vaid enda, vaid teiste peale ja lihtsalt käituksid vastutustundlikult.

Ma ei suuda aru saada nendest, kes uhkusega räägivad, et nemad küll maski ei kanna. Mulle meenuvad hullud nullindad, kui teatud ringkond vastu rinda tagus ja ütles, et nemad turvavööd küll ei kasuta ja kiirusepiirangud on nõrkadele. 90-alas sõidab iga normaalne inimene vähemalt 130-ga. Ma ei suuda mõista neid, kes kisendavad sotsiaalmeedias, et valitsus tahab meid allutada ja kas pole õudne, et me oleme selle aasta märtsist saati teinud seda, mis valitus meil käseb. Minu arvates on õudne hoopis see, et inimesed ei saa aru, et reeglid ja käitumistavad on ühiskonnas alati olnud. Me käime koolis, tööl, ei lähe punase tulega üle tee, ei viska prügi metsa alla, maksame makse – me “allume” korraldustele ja ma ei ole kordagi tundnud, et see kuidagi ahistaks minu vabadust. Ka ei võta mult vabadust maski kandmine. Meil on pigem teisi kohti, kus endaks olemise vabadusi ohtu seatakse. Ma ei pruugi maskis imeline välja näha, võib-olla on isegi umbne ja äkki polegi kasutegur hiilgav, aga ma olen nõus selle ära kannatama, sest see on vähim, mida mina teha saan, et Covid purki tagasi panna, et säilitada oma töökoht, et säilitada maskivastase töökoht, et hoida oma lähedasi ja teiste lähedasi. Kui niipidi võtta siis maskikandmise kasutegur on pagana suur.

Maski kandmine on hoolimise näitamine. See näitab, et me oleme võimelised mõtlema teiste peale. Maski mitte kandmine on näkku irvitamine nendele inimestele, kelle abi võib vaja minna ka muudel juhtudel kui (väljamõeldud) koroona. Arstiabi võib vaja minna ka siis kui juhtub autoõnnetus, murrad jalaluu, lihtsal kõhuvalul võivad olla traagilised tagajärjed kui arstiabi ei saa kiiresti. Aga mis siis kui ei ole resurssi? Sest me ei ole suutnud nii palju hoolida, et kanda maski. Maski ei peaks kandma, sest meil kästakse, vaid sellepärast, et me hoolime ja näeme kaugemale oma ninaotsast.

Ja ma tõesti olen nõus, et ikka väga priviligeeritud elu on elatud kui maski kandmine on kõige suurem raskus, mison läbi elada tulnud.

Sarkastiliselt võiks öelda, et mul on hea meel, et mu vanaema elab ja näeb, et 2020 aastal pannakse inimeste vastu toime kordades suurem kuritegu kui 1940-aastate repressioonid. Siberisse saatmine oli puhas meelakkumine, turismireis selle kõrval, kui jultunult hetkel inimestega käitutakse. Ma saan aru, kui me peaksime maski kandma 24/7 ja hoidma 2m vahet kodus oma pereliikmetega, siis ma saaksin veel sellest aru. Aga poes, teatris, kinos käimine on vabatahtlik, keegi ei sunni sinna minema, vabalt võib olla kodus ja maskita. Keegi ei käse seal maski kanda. Suur silm ei valva meie üle.

Ja lõpetuseks – kui keegi tahaks meid nii hirmsasti kiibistada, kas selleks ei oleks olemas mõni lihtsam ja tõhusam meetod kui mask?

*päise pilt – Ohhsanugis

Elu & mõtted

Ärkasin ööl vastu neljapäeva üles ja mõtlesin, et issand kui hea, et homme on pühapäev, et saan niisama voodis vedeleda. Siis tuli meelde, et kurat, ei saa ju, koertekool on ja olin täiega pettunud. Mis te arvate kui pettunud ma olin siis kui ma avastasin, et tegelikult on homme alles neljapäev ja vedelemisest ei saa unistadagi. Ei, ma ei taha sellega öelda, et mulle ei meeldi tööl käia ja ma parema meelega vedeleks voodis. Vastupidi. Lihtsalt mul on endal peas hetkel mingi üldine error, võimalik, et tavaline sügisväsimus, et ma olen tundnud end väsinuna ja kergemini ärrituvamana. Kuidagi on mulle tundunud, et tavalise 24 tunni sisse peab mahtuma 27 tunni jagu tegevusi või ma ei teagi… seda mina-aega, millega ma harjunud olen ja kohati vajan, on väheks jäänud.

Ida otsustas, et ta tahab jälle Kaari Sillamaa koolis käia, mul on otseloomulikult selle üle megahea meel, aga minu jaoks tähendab see, et kaks korda nädalas pean ma sõitma linna ja kodu vahet sada kilomeetrit, pluss vaatama, et töö oleks vähema ajaga tehtud. Ma ei kurda, aga see on üks neid kohti, kus ma täiesti ausalt ütlen, et maal elamisel on oma miinused. Jube ilus on küll siin elada, aga kui on linnas tegemist peale tööd, siis logistika on kohati väga väsitav. Üks sõbranna (kas nii saab öelda inimese kohta, keda ma kunagi näinud ei ole, aga lihtsalt tunnen, et me täiega klikime?) saatis mulle ühe seriaali soovituse ja ma vähemalt tunnen, et see kaks tundi, mis ma muusikateatri ukse taga Idat ootan, on hea ajakasutus. Midagi minu hingele. Ja seriaal on hea. Soovitan edasi – vaadata saab siit.

Samuti hakkasime me kolmekesi käima psühholoogi juures. Jällegi, ei kurda, mul on väga hea meel, et me seda teeme, sest mida rohkem ma ellu ja ümbritsevasse süvenen, saan ma aru, et elu üleüldiselt on nii pekkis, et see lihtsalt on vajalik. Ilmselgetel põhjustel ma pikemalt ei räägi, miks me seal käima hakkasime, aga jällegi plusside kõrval on üks miinus pool. Kui õhtul peale tööd minna, siis me jällegi sõidame edasi-tagasi 100 kilomeetrit.

Kui veel ajast rääkida, siis Idal on lasteaias teisipäeviti inglise keel ja neljapäeviti jooga, ehk siis täpselt nendel päevadel kui on ka muusikateater. Ühestki neist ta loobuda ei taha ehk siis me peame nüüd paika panema graafiku, mis päevadel ta, kuhu ringi läheb. Ma üldse ei imesta kui ma mingi hetk päevad ja ringid sassi ajan.

Veel kuu aega tagasi pidasin ma plaani, et lähen Aile juurde postitantsu õppima, lihtsalt väljakutse mõttes, et mida ma vahin pühapäeviti kodus seda tobedat “Maskis lauljat”, parem teen midagi endale, aga juba peale koertekooli olin ma nii väsinud, et tahtsin vaid koju diivanile. Koertekoolist võiks ka palju kirjutada, mulle täiega meeldib, aga nii nagu ka psühholoogi teemast täpsemalt ei kirjuta, ei kavatse ma ka koeralugusid siin blogis väga (või enam üldse) jagada. Nojah, diivani asemel läksime me linna Idale madratsit otsima. Kui keegi teab, kust saada 120×190 suuruses madratsit, siis ma olen üks suur kõrv, meie ei suutnud leida. Plussideks linnas käimisel oli, et käisime Mareki õe perega koos söömas ja lisaboonuseks see, et ma ei pidanud veel õhtul süüa tegema hakkama.

Üle ega ümber ei saa ka koroonast. Minul on ka kopp ees, tõesti on, aga mul on ka kopp ees sellest pidevast vingumisest, et appi appi, mask ei aita ja see on isikuvabaduse piiramine või nendest vandenõuteooriatest, et koroonat ei ole olemas, sest keegi ei tunne kedagi, kel oleks olnud koroona. Mina tean kahte inimest, mitte tuttavat tuttava tuttavat, vaid tuttavat inimest. Ma olen ka seda meelt, et elu ei saa seisma jääda, aga kui mask ja kätepesu on vähim, mida mina saan teha selleks, et me jälle paar kuud kodus isolatsioonis ei istuks, töökohti ei kaotaks, siis mul ei ole probleemi ühistranspordis ja poes maski kanda. Eestlane on ikka üks huvitav inimene – siis kui võiks kokku hoida ja allkirju koguda ja mässata, siis me vaatame pealt, et ah, mis nüüd minu arvamus, aga siis kui soovitatakse maski kanda, siis vot see on küige suurem ahistamine, mis Eestis üldse toimunud on. Ei hakka mina ka kellegagi vaidlema, kas peab või ei pea, ma arvan, et keegi ei teagi täpselt palju kasu on või ei ole, aga minu jaoks isiklikult on see nii lamp teema, mille üle “mässata”.

Mingi teema oli veel, millest ma mõtlesin, et vot täna blogin, et panen jälle kõik mõtted ühte patta, aga hetkel ei tule meelde, mis see oli ja ilmselt õnneks, sest no ma aina enam hakkan mõtlema, et kas ikka üldse on vaja oma arvamust avaldada. God knows, ma tahaks, aga samas ma ei viitsi – või noh mis ei viitsi, mul ei ole aega, inimestega vaielda ja oma seisukohti selgitada.

Ma nüüd ei teagi, kas see “ma tegelikult ei kurda”- postitus oli omamoodi “kurdan ikka küll”-postitus, aga vahet pole, isegi kui oli rohkem seda viimast – hetkel ongi mu peas selline on- ei ole- segadus. Wildwomani taroõhtu kaardid ütlesid sama. Segadus mu peas ja mingite perioodide kriitika hoiab mind tagasi ja paneb käituma nii nagu ma ei tahaks. Selle asemel, et panna jalga oma suure tüdruku püksid ja kasutada ära oma potentsiaal, ma isegi tean, mis valdkonnas ja kuidas, kardan ma ja kahtlen. Olen segaduses. Natuke närviline. Tunne väsimust ja millestki puudust. On see korralik pidu, spaapuhkus, aeg omaette, aeg kolmekesi koos – ma ei tea, aga midagi närib mind. Halvasti ei ole otseselt midagi, pigem on üllatuslikult hästi (ptüi ptüi ptüi!), aga ikkagi. On-ei ole-segadus.

Asjad, mida ma ei mõista vol2

Panin eile Idat magama ja kuna ta on otsustanud, et ainus viis, kuidas ta meie toas meie keskel ei maga, on magada keskmises avatud toas, kuulasin ma samal ajal alt korruselt telekast kostvat “Pealtnägijat” . Kuulasin ja mõtlesin samal ajal ka omi mõtteid ning jõudsin järeldusele, et ma olen üks segaduses ja/või rumal inimene. Sest jälle on tekkinud terve trobikond asju, mida ma ei mõista. Vol1 alles oli, aga siis ajasid mind segadusse pigem moodsad asjad, nüüd sellised…argisemad?… asjad.

  1. Pensionitõus. Valitus kinnitas, et aprillist jõustuv pensionitõus kasvatab keskmiselt vanaduspensionäri sissetulekut enam kui 20 euro võrra. Kuidas see on saavutus? Või asi, mille üle uhkust tunda? 20 eurot aastal 2021 on sama suure väärtusega kui…issand, mul ei tulegi võrdlust, sest no olgem ausad, see on peenraha, mis ühegi pensionäri argielu kuidagi ei paranda. Jah, ma saan aru, et kokku kulub pensionitõusudele kümneid miljoneid, aga dafaq, püüdke ise elada 251-594 euroga kuus, nii et saaks endale ka midagi lubada. Ma ei tea, aga iga jumala kord kui räägitakse pensionitest ja pensionitõusust on mul piinlik eestlane olla. Mul on piinlik selliseid pensionitõuse kuulda, sest Eurostati andmetel elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 46,3 protsenti Eesti vanemaealistest. 
  2. Estonia hukkumise põhjused. Sellest sündmusest on möödas 26 aastat, aga iga jumala aasta tulevad välja uued ja ennekuulmata/rääkimata tunnistajad, kel on uut ja olulist infot, mis muudab kõike. 26 aastat iga aasta septembris kordub sama asi. No enam ei jaksa. Otsustage ometi lõpuks ära, kas on hauarahu või tõstate laeva üles. Vandenõuteooriad ei kao kuhugi niikuinii, aga jumal hoidku, kus ma enam ei jaksa vaadata, kuidas kord aastas alati midagi uut välja tuleb, mis peaks kõike muutma, aga ei muuda lõppude lõpuks midagi. Igal aastal annavad nende uute avastuste valguses ministrid ja uurijad intervjuusid, mis on aasta aasta järel sama blaah.
  3. Käte pesemise õpetamine. Vist oli “Radar”, kus pool saatest kulutati sellele, et täiskasvanutele õpetada, kuidas ja kui kaua käsi pesta. Oli see kaks minutit, mis oli soovituslik kättepesu aeg? Palun tõstke käsi, kes peseb käsi kaks minutit? Võimalik, et ma ise olen räpakoll ja see on täiesti elementaarne nõue/soovitus/teadmine, mulle tundub tibake ülereageerimine. Üks asi on hetkel koroonahirm (mis ausalt ka hakkab mulle juba närvidele käima, kuigi ma olen seda teemat väga tõsiselt võtnud), teine asi on see, et kui me kõiki baktereid nii hullult kardame, kas me lõpuks ei ole bakteritele hoopis vastuvõtlikumad? Igatahes, kas tõesti peab täiskasvanutele õpetame kätepesu? See pole iseenesest elementaarne?
  4. Talveriided. Kätte on jõudnud minu lemmikaeg. See aeg kui hakkab pihta laste üle riietamine, sest “nad saavad ju külma, ilm on tuuline, mu laps on nõrgema tervisega”. Kui me käisime nädalavahetusel Haapsalus, oli väljas 23 kraadi sooja, lihtsalt kalender näitas sügist, ja samal ajal kui meie olime poolsuviselt riides, ma vannun, et nägin lapsi, kel olid peas mütsid, kaelas sallid ja käes kindad. Nagu päriselt? Jaah, kohati pean ma ka Idaga pahandama, et ta paneks midagi rohkem selga, sest ei saa enam päris paljajalu ringi joosta ilma, et sellele võiks külmetus järgneda, aga kindad. 23 kraadiga? Ma lihtsalt ei suuda mõista seda üle riietamist ja selle vabandamist sellega “et minu laps pole nii karastunud kui sinu oma”.
  5. Ühe tuntud blogija (endise) mehe vasektoomia. Sellest saan ma aru, et lahutus kütab kirgi ja tekitab küsimusi või imestust või ma ei tea, mida veel. Mu jaoks on kõige jaburamad hoopis mehe vasektoomiat puudutavad kommentaarid. Mis te kõik plaanisite tolle mehega joosta lapsi tegema ja olete nüüd pettunud või mis see põhjus on, et just see kõikidele kõige rohkem muret teeb.
  6. Terminaator. See bänd. Ma ei saa nende fenomenist aru. Nad olid popid 20 aastat tagasi, ma käisin ka nende kontsertidel. Nüüd on nad uuesti popid. Täpselt samade lauludega. Nagu ajas rändaks tagasi. Ei mõista. Pole minu teetassike.

Vist sai vol2 kõik.