“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma mäletan kui ma kunagi ühes oma blogipostituses kasutasin väljendit “nagu valge inimene” ehk siis tahtsin midagi teha nagu valge inimene. Ausalt, polnud kunagi varem mõelnud, et seda väljendit kasutatakse mustanahaliste alandamiseks ja kindlasti mitte ei pidanud mina seda silmas.
Minu jaoks oli see lihtsalt üks väljend, millega ma olen üles kasvanud /võimalik, et mõnest lasteraamatust üles korjanud? mõnest ebasobivast või lausa keelatud raamatust nagu Tom Sawyer?)ja kultuurilise konteksti puudumisel kasutanud kui olen silmas pidanud, et…Noh näiteks, et kui tahaks minna kellegi sünnipäevale nii, et sätin end nagu korralik daam peegli ees paar tundi, sobitan kingi ja kleite, mitte ei orja (vist jälle poliitkorrektsuse poolest mitte sobiv väljend?) köögis viimase hetkeni.
Pealkiri on clickbait ei midagi muud, sest Jaanika kulmud mind ei šokeeri. Imestama panid küll, et miks selline toon ja kuju kui tegelikult annavad ilusa ja sobiva kujuga kulmud nii palju juurde, aga erinevalt populaarsest ajaviitenurgast, kus inimesed šokis olid, kehitasin ma vaid õlgu ja mõtlesin nojah.
Üks tuttav küsis hiljuti, et miks ma seda Perekooli jätkuvalt loen kui tean ju et sealt midagi head ei tule. Teate, ega ma nüüd nii väga ei loegi (ei, ei, keegi ei saada ka midagi, kui ikka tean, mis seal toimub, siis ikka nii, et ise olen vaadanud), aga kui istud neli tundi lennujaamas või kaks tundi teatrikooli ukse taga, saavad mõttekad tegevused ühel hetkel otsa ja skrollidki siin ja seal. Vaatad ka, mida inimesed siia ajaviiteks kirjutavad. Päris ausalt on ka huvitavaid teemasid või pigem teemaalgatusi, sest suurem osa teemasid tapetakse mitte asjasse puutuvate kommentaaridega ära.
Head uut aastat ei sobi enam soovida ja olen aus, ei saa öelda, et see just kõige paremini ka alanud oleks. Hästi stressirohke ja pingeline periood on olnud ning olles nüüd terve nädalavahetuse haavu lakkunud tundsin ma, et mu on vaja väljundit, et mitte hulluks minna. Mitte sõna otseses mõttes, aga siiski. Näiteks tunnen ma, et mu depressioon ei allu päris minu soovidele, või võib-olla on see pigem ületöötamine ja tööstress, mis mind hetkel kurnab, ma ei ole päris kindel.
Kui viimane, siis see teeb mind kurvaks, sest olen siiani tundnud, et olen leidnud just oma koha, koha kus mind hinnatakse ja kuhu mina tahan panustada, ometigi on see aasta alanud just mõtetega, et ma tahaks alla anda, sest mul on tunne, et ei saa hakkama ja vean oma kliente alt. Oma klientide alt vedamine tähendab tellimuste kadumist ja mõjutab minu rahakotti. Ja me räägime siin suurtest tellimustest. Müügi ja kliendisuhtlusega saan ma oivaliselt hakkama, selles pole küsimustki, küll aga olen ma kaks korda olnud seotud toote K1 10 D-s2,d2 tuletõkke testi tegemisega ning see pole läinud nii nagu oleks pidanud. Mhm, ma võin leida vabadusi, et see polegi minu valdkond ja mina pole süüdi, aga sellel kõigel pole vahet, sest ma võtan seda ikka isiklikult – minu klient, minu vastutus.
…kui korra aastas vähemalt ei mõtleks pilli põõsasesse visata. Peale talvepuhkust, eriti peale seda kui ma ei viitsinud aastavahetusest ühtegi pilti sotsiaalmeedias jagada ega isegi ühte pilti teha (aa, valetan, kolm pilti kolme päeva jooksul siiski tegin), tekkis kohe eriti selline mõte, et üldse ei viitsi enam.
Või äkki on õige sõna, et ei oska. Ma ei teagi, kas ma oskan seda seletada, aga ma mõistan, et olen ise oma kuvandi loonud ning olengi ise süüdi selles, kuidas minu sõnu mõistetakse, aga kohati ma tunnen, et ma ei talu enam kriitikat nii nagu vanasti. Selles mõttes, et jah kriitika kui ma ise kritiseerin kedagi on arusaadav ja omal kohal, see mind ei häiri, see on nagu nö teenitud palk. Ma pean silmas seda, et kui jagan mõnd oma arvamust – on see siis lapsekasvatuse või koera kohta, on ikka kusagil keegi, kes peab halvasti ütlema, sest “Eveliisile peab või võib, sest ta on Eveliis”.
Ma tean, et ma olen ise kõige suurem õpetaja ja kõige targem inimene aastate jooksul olnud, aga ma ei taha enam, et mind iga asja peale õpetatakse. Kui ma kirjutan, et mind häirivad filtreid kasutavad suunamudijad, sest mu laps arvab, et see on päris, saan ma kuulda õpetusi, kuidas oma last internetist ise peaks eemal hoidma. Ausalt, ma ei ole loll, ma ei lase oma lapsel internetis vaid elada ja ma tean, et minu asi on teda kasvatada/eemal hoida ja mida ma ka teen, aga ma ei jaksa/viitsi internetti kõike kirja panna ja nii tekibki mulje, et olen maailma kõige lollim inimene. Ei ole.
Mul oli aastavahetusel jutuajamine sõbrannaga. Ta tunneb mind väääääääga hästi. Peale joodud veini küsis ta, et miks ma niimoodi blogin, et tal tekib error, et kellele ma valetan, kas talle või oma lugejatele. Ma vastasin talle, et ma mõistan, mida ta mõtleb. Minu tuttavad on minult seda varem ka küsinud, aga minu aus vastus on – ma ei valeta kellelegi. Ju ma siis alateadlikult olen tekitanud blogi-Eveliisi, kes mingil määral siiski erineb päris-Eveliisist. Naljakas mulle endale ka. Justkui oleks mingi lõhestunud isiksus. A võib-olla olengi?
Muidugi on üks põhjus, miks ma ei taha väga palju kirjutada, seotud tervisega. Ei, kirjutamine ei ole mulle kuidagi vastunäidustatud, aga on erinevad põhjused, miks ma ei taha vähemalt hetkel väga palju aega arvutis veeta. Samas ma ju tean ise ka, et ega ma seda kirjutamist ei jäta, sest 1) ma siiski tahan kirjutada (jah, ma olen ka mõelnud lihtsalt sahtlisse mõne romaani kirjutada, mul on paar enda arvates päris head ideed) ja 2) ma tunnen, et midagi on puudu, kui ma ei kirjuta. Ikkagi ongi vist minu pärishobi. Teisalt jälle näitas talvepuhkus, et mitte midagi ei juhtu kui kõike ei dokumenteeri, jaga ja elada lihtsalt väljaspool internetti. See on täiesti võimalik:D
Ja lõpetuseks – kuigi ma ausalt ei blogi grammivõrdki selle pärast, et saada nänni, siis pagan võtaks, kohati on ikka nii cool kui saad täiesti ootamatu üllatuse või kingituse, sest “sa oled meiega”.
Ühesõnaga. Minult küsis hiljuti keegi, et miks ma nii kuri olen temaga suheldes. Või tõrges ta vastu. See küsimus tuli mulle kaela nagu ämber külma vett, sest ma enda arvates ei ole suheldes üldse kuri, pigem ikka sõbralik. Aga see pani mind mõtlema, et kuigi ma ehk ise arvan, et ma ei ole enam ka blogis nii kuri, siis kuvand ilmselt jääb. Eveliis ei muutu. Leppida sellega või mitte – selles on küsimus.
Mingi aeg tagasi kirjutasid mulle paar sõpra ja tuttavat, et kas ma tõesti olen Ukrainas ja vajan raha. Et tundus küll kahtlane, et minusugune instasõltlane pole pilte lisanud oma reisist, aga et kiri ja abipalve oli väga usutav. See oli esimene kord kui mu konto kaaperdati.
Kuid tagasi hakkas mu kontol toimuma jõhker jälgijate liiklus. Jälgijaid kadus, tuli asemele ja nii muudkui edasi-tagasi. Suhteliselt kahtlaseks kiskus. Ma reaalselt veetsin oma IG kontol tunde ja kustutasin jälgijaid, kes tundusid kahtlased. Kui te ei usu, et see oli tüütu, siis ma ütlen teile, OLI. Igatahes tekkis vaikus ja tundus, et lōpuks on asi kontrolli all. Ennetan ja ütlen, et jah, mul oli kontol kaheastmeline sisselogimine.
Paar nädalat tagasi sōitsin sōbrannaga Tartusse ja sattusime Instagramist rääkima. Tal juhtus sama asi (ja ta ei ole suunamudija ega keegi tuntud). Tema sai konto tagasi, nii et pidi Instagrami saatma enda foto, kus hoiab paberile kirjutatult koodi, mis Instagram talle saatis.
Vōdistasin ōlgu, et issand kui ōudne, et mul on siis ikka täitsa hästi läinud, aga näete… hōiskasin enne ōhtut. Keset kaunist pühapäeva, samal ajal kui ma Instagrami kasutasin, logiti mind välja. Pidasin seda lihtsalt tehniliseks apsuks, kuni sōbrad hakkasid uurima, et miks kontot ei ole. Siis tundus asi juba kahtlane.
Lōpuks kirjutasin ka Instagrami. Sain sama “ülesande”: saada foto oma näost, hoia paberil koodi, mille saatsime, vaata et mōlemad käed oleks näha. Kusjuures kui ma poleks samal teemal sōbrannaga rääkinud, siis ma poleks julgenud seda teha. Tundus ka nii kahtlane.
Jäin ootama. Midagi ei juhtunud. Nüüd vist on nädal möödas. Kui eile oma kontonime guugeldasin, leidisin sellise pildi:
Ei saa öelda, et väga meeldiv on oma näo ja nimega näha mingit araabiakeelset (või mis iganes keel see on) jura. Muidugi on mul jõhkralt kahju oma konto kadumisest, see on ikkagi ju minu virtuaalne fotoalbum olnud ja täis erinevaid mälestusi. Kui ma ei eksi, siis see oli mu esimene IG foto.
2012 aastast. Kaheksa aastat vastu taevast. Teisalt jällegi, kui seal tõesti mingid teised vennad toimetavad, siis parem olgu deaktiveeritud. Lootus sureb viimasena, äkki ikka õnnestub oma konto endale tagasi saada, kuid 99,9% tõenäosusega jään ma edasi toimetama sellel kontol:
Blogimisel on teatud varjukülgi või ma ei teagi enam, tegelikult olen ma aastatega vist üsna tuimaks muutunud, et ega õelad kommentaarid enam ei mõjugi, õnneks pean ka ütlema, et neid ei ole kuigi palju viimasel ajal olnudki. Kriitika ja minuga mitte nõustumine on midagi muud – on loomulik, et kõik ei saa minuga nõustuda. Blogimisel on aga ka üks tore teine pool, see kui inimestele läheb kirjutatu korda, nad suhestuvad kirjapanduga ning kirjutavad mulle otse. Ei, ma ei pea siinkohal silmas kiitust. Seda on ka tore saada, muidugi, aga mulle meeldib kui inimesed kirjutavad mulle oma kogemustest, sest teemad, millest olen kirjutavad, puudutavad neid. See on nagu omamoodi teraapiavorm. Mingil määral anonüümne, aga samas isiklik ja vastastikune. Mina saan välja kirjutada oma mõtteid, lugejad oma mõtted.
Aga.
Mõnikord jäävad need “anonüümsed” lood kripeldama. Näiteks paar päeva tagasi rääkisime kolleegiga taga (jah, just nii labaselt) inimesi, kes on oma elus teinud valesid valikuid. Just pereelus. Et elatakse fassaadiabielu, surutakse end alla, et teine pool oleks rahul, ei julgeta tegeleda oma hobidega, kohtuda sõpradega ja siis meie, kel on suhteliselt ideaalilähedased kaaslased, julgeme ikkagi vinguda, viriseda ja rahulolematud olla. Mitte tihti, aga ikka tuleb ju ette, et mõtled, et ahhh, milline jobu. Sellega seoses tuli mulle meelde üks viimase aja nö anonüümseid vestlusi ühe blogilugejaga. Ta lohutas mind Hugo lahkumise pärast ja rääkis oma tunnetest seoses oma koera lahkumisega ning sujuvalt läks jutt üle sellele, et ta saab kodus peksa. “Ära muretse, iga päev ei saa peksa, on lihtsalt vaimne vägivald,” ütles ta nagu muuseas ja rääkis, et on enda jaoks ehitanud oma väikese turvalise mulli, milles ta elab ning kuidas hakkama saab. See tundus nii kohutav lugeda, kuidas üks naine võtab seda kui paratamatust, lihtsalt loomulikku osa elus, et keegi teda peksab. Ja ta ei ole ju ainus. Koduvägivald on hirmus teema, millest me õnneks/kahjuks teame vähe. Õnneks, sest nii on lihtsam. Kahjuks, sest vägivalla käes kannatajatel ei ole lihtsam. Ma küsisin talt, kas saan teda kuidagi aidata ja ta vastas jälle, justkui muretult, et ah tead, mul on ka olnud ilus elu ja Eesti naine on suss, samas tugev nagu Suure Tõllu Piret, ma kannatan kõik ära. No kuidas? Mu süda lihtsalt tahtis murduda, aga mida ma teha saan, peale selle, et olen tema jaoks internetis olemas kui vaja rääkida. Vaatasin huvi pärast ta Facebooki profiili. Sealt vaatas mulle vastu kaunis minuvanune naine ja mitte kusagilt ei paista välja, et tal võiks kodus olla vägivaldne mees. Ta profiil oli täis ilusaid, rõõmu täis fotosid. Ma olen üsna kindel, et tegu on ühe seda tüüpi naisega, kelle kohta keegi ei tea, mis toimub koduuste taga, sest ta ei kurda, ta ei jaga oma muret, ta ei taha teistele tüliks olla. On tugev nagu raudnael. Üksinda. Oma väikeses mullis.
Ma usun, et see naine ei pahanda, et temast kirjutan, sest ma ei kavatse tema isikut paljastada mingil moel, aga ta ei ole ainus, kes mulle on oma muresid jaganud. Selliseid muresid, mida teistega ei ole julgetud jagada. Ma olen tegelikult nii tänulik, et inimesed mind (tegelikult tundmata) niimoodi usaldavad, aga kohati jääb kripeldama, tekib abituse tunne, sest mis kasu on virtuaalsest olemas olemisest kui see tegelikult midagi ei lahenda.
Ma ei tea, kas see käibki kõikidel blogijatel niimoodi lainetena, et mingil hetkel tunned, et no üldse ei taha blogida. Ma ei pea silmas sellist dramaatilist lahkumist, et enam kunagi ei kirjuta, aga ma olen end leidnud olukorrast, kus ma tunnen, et ma ei taha oma elust avameelselt enam kirjutada. Teha seda, mis minu arvates ( ja teie tagasiside põhjal järeldades) on just selle blogi üks tugevusi olnud. Ma olen alati hästi hinnanud kõiki neid kirju, mis te olete mulle saatnud kui ma olen rääkinud teemadel, mis paljastavad šokeeriva tõe, et elu ei ole alati lill, et need lood on olnud julgustavad, toetavad, mõtlema panevad ja ausad. Mitte et mulle meeldiks see, et paljudel inimestel on probleeme, vaid see, et minu avameelsed postitused on kellelegi tuge pakkunud, äratundmisrõõmu või olnud tõukeks, et midagi muuta/ette võtta.
Ma tunnen, et mul on hetkel täielik madalseis, kerge masendus isegi, ma tean ka, millest, aga ma tunnengi, et ma ei saa sellest kõigest otse ja avalikult kirjutada. Esiteks ma ei taha neid sapiseid ja parastavaid kommentaare, otseselt need ei muuda küll midagi, aga ma ei taha inimestele pakkuda seda rõõmu, et palun, siin on teile täitsa närimata kont, võtke heaks ja lööge hambad sisse. Teiseks ma ei taha, et inimesed loevad ridade vahelt välja hoopis midagi muud, midagi mida ma pole öelnud ega mõelnud ning hakkavad seda analüüsima. Kolmandaks tunnen ma mõnikord, et inimesed teavad minust liiga palju. Ma olen üsna kinnine inimene, kuigi pealt näha jutukas ja pigem rõõmsameelne, siis oma loomult ma väga ei taha end avada. Blogis olen ma end praktiliselt paljaks kiskunud, isegi avatud stringe pole jalga jätnud. Endalegi üllatuseks on see, et inimesed läbi blogi justkui minu sisse on saanud minna, mind häirima hakanud. Mõnikord kui ma kuulen kelleltki, keda ma vaid pelgalt tean, et jah, ma su blogist lugesin, tuleb mulle peale tunne nagu ma oleks seal samas paljaks kooritud. Ma ei taha, et kõik inimesed teavad, mida ma mõtlen.
Ära siis blogi on lihtne soovitus siinkohal. Aga see ei ole nii lihtne. See blogi on nagu sõltuvus. Ma tahan kirjutada. Ma tahan olla avameelne. Tahangi tähelepanu ja kommentaare ja kaasarääkimist, isegi negatiivset. Ja siis viskab see kõik mul täielikult üle. Ma tunnen, et inimesed kujutavad mind ette kellegi teisena. “People´s perception of who Avicii is isn´t who Tim is,” ütles Avicii ühes intervjuus. Mitte et ma end maailmakuulsate muusikageeniustega võrdleks, aga mul on mõnikord seda blogi kirjutades sama tunne. Eriti viimasel ajal.
Alustame sellest, et mul on äärmiselt kahju, et siin kategoorias nii vähe kandidaate on, kuidagi selline mulje jääb, et meil ongi vaid viis suurt blogi ja ülejäänud on sellised väikesed isetegijad, sellised “neeeh-blogijad”, aga see selleks, see on lihtsalt minu täiesti lamp arvamus. Kui nüüd siit valida oma lemmik, siis ausalt ma annaksin hääle kõigile neile. Nelja neist loen ma vahelduva eduga juba aastaid, viies oli totaalselt uus blogi mu jaoks, kuid grammigi mitte kehvem kui nood teised neli.
Liivi blogi on üks väheseid, kus ma loen tootearvustusi ja reklaame ning usun neid. Ühe erandiga – Heleni kaerahelbed. Ma läksin reklaami peale neid poest ostma ja avastasin, et kõik on lisanditega, mis mulle absoluutselt ei tundunud ahvatlevad. kookos, õun, jõhvikas…prrrr! Ei suutnud end sundida isegi proovima. Aga muidu on minu meelest Liivit ja eelkätt siis tema blogi (kuna ma Liivit ennast ei tunne) võimalik kirjeldada sõnadega ehe, eluline ja aus. Liivi blogi on nagu hea raamat. Võtad kätte ja unustad end Liivi sidrunite maailma. Ääääääääärmiselt sümpaatne blogi!
Life of Liisa blogist ei olnud ma midagi kuulnud. Tegin siis nüüd lahti ja mõtlesin (tunnistan, natuke üleolevalt), et no mida head sel blogil ikka pakkuda on. Oh boy, kuidas ma eksisin! Kuramus küll, ma lõpuks saan aru, miks mu kohta Perekoolis öeldakse, et vana ja kole ja kibestunud, sest no kui mind ümbritsevad sellised blogijad, siis mida mul enam öelda on. Ainuke asi, mida ma jälle julgen kritiseerida, on blogikujundus. Mul on seda natuke raske lugeda (vanus? silmanägemine?) ja tahaks, et pildid oleks suuremad. Kui need asjad natuke muutuks, siis sellest blogist võiks saada minu üks uutest lemmikutest.
Mallukas. Kas ma pean üldse linkima? Ei pea ilmselgelt, sest kui sa ei tea Mallukat, siis on mul sulle vaid üks küsimus, kus sa elad? Mind teeb tegelikult alati natuke kurvaks, et ma olen suutnud jätta mulje, et vihkan ja/või kadestan teda. Seda ei ole ma kunagi teinud, ei hakka ka kunagi tegema. Ma ausalt ütlen ka seda, et ma ise ei ole aru saanud, et ma teda aastaid järjepidevalt terroriseerinud, mõnitanud oleksin, aga kuna nii näevad paljud, siis ilmselt on tõesti viga minus enda, et ma ise ei näe. Vist need pinnud ja palgid siis? Mina tean enda jaoks, kust asi “vihavaenuks” kiskus ja tema teab enda jaoks. Pada ja katel laias laastus. Aga see selleks, las see isiklik vihkamine jääb. Ma absoluutselt kindlasti pööritan silmi teatud tegude ja väljaütlemiste peale, kuid see on tingitud iseloomu erinevustest, kui blogija leian ma, et Marianni näol on tegu absoluutse fenomeniga, kes on tunnustuse ära teeninud. Ausalt, ma ei kurdaks kui saaksin elu veeta luksuslikult elades (pealtnäha) lillegi liigutamata, aga siin see erinevus ongi, miks ei mina ega kõik wannabe-Mallukad ei saa temaks, mina ei suudaks ja tahaks 24/7 jagada kõike oma elust, mida siin jagadagi ja need kes tahaks, neil jääb “sellest millestki” puudu. Seega inimsuhted, iseloomud ja “I am what you get” või mis iganes see popp lause on, kõrvale jätta. Blogimaailmas on Mallukas tõepoolest tegija, kellele ei ole vastast.
Meie käopesasse olen ma suhtunud igatmoodi. Miiuga kohtusin ma esimest korda kui mul oli vaja kedagi, kes Mon Amie moeshow´d kajastaks oma blogis. Vaatasin tema blogi ja mõtlesin, et on see kindel, et see blogija eestlane on. Tundus nii väljamaalselt khuul värk. Kui ta siis ka oma postituse üles sai, olin ma teist korda rabatud. Kes on see imelise väljendusoskuse, suurepärase maitse ning fantastilise fotograafioskustega inimene? On ta ikka päris? Mõnda aega hiljem tundus mulle, et kõik, mida ta jagab on liiga roosamanna, kuidagi tundus minu jaoks võlts ja ülepingutatud, ma jätsin selle blogi unarusse. Siis hakkasin uuesti jälgima, siis jälle jätsin lugemata, siis jälle hakkasin uuesti jälgima. Nüüd jälgin uuesti juba pikemat aega. Vloge ei vaata, ma ausalt ei ole vist vlogide inimene, aga blogi ja Instagrami jälgin küll. Teate, ma olen küll ja küll kuulnud neid lugusid, et aga issake, sa ei tea, mis inimene ta päriselt on. Ausalt? Kelle kohta ei oleks midagi sellist öeldud? Mind isegi ei huvita, mind isegi ei huvita, kas on fassaad või ei ole fassaad, mulle meeldib jälgida seda õhinapõhisust ja aktiivset pealehakkamist. Ma fännaks Kukupesa poodi ka veel rohkem, aga ma igaks juhuks hoian teatavatel põhjustel distantsi, ja need ei ole kuidagi Miiuga seotud. Mulle meeldib tema perekond, tema stiilsus, tema mõttemaailm, kuigi mõnikord ma leian ka, et see on liiga must ja valge, aga laias laastus ütlen ma, et Miiu on see blogija, kes peaks olema eeskujuks kõikidele nendele blogijatele, kes janunevad koostööde ja tasuta asjade järgi. Meie käopesa perenaine on ideaalne näide sellest, mida peaks blogijate ja turundajate vaheline koostöö tähendama.
Printsessi blogi on minu “Kroonika”. Selline blogi, mida ma ühelt poolt justkui häbenen öelda, et jälgin ja loen, isegi kui aegajalt diagonaalis, aga ikka ja jälle leian end seda külastamas. Täpselt nagu “Kroonika”. Ei tuleks selle pealegi, et seda osta või tellida, aga juuksurisalongis võtan ikka kätte. See on selline teine maailm, minust nii erinev ja minust nii kaugel, aga annab mulle mingi arusaama, et kõik ei peagi niimoodi asjadest aru saama ja niimoodi mõtlema nagu mina. See ei tee neid halvemaks, see lihtsalt tähendab, et on erinevad inimsed erinevate soovide erinevate maailmavaadetega. Mul on üks tuttav, kes ütles, et ta näriks enne käe otsast kui elaks Põlvas, tema eesmärk oli saada nö kõrgseltskonda, kus ta nüüd ka on, minu meelest on see lihtsalt nii kitsarinnaline lähenemine. Mõelda vaid, milline oleks konkurents kui iga põlvakas, tartlane, kambjakas, tahaks sellesse samasse kõrgseltskonda? Ja ma ei halvusta lõuna-eestlasi, ma olen ise, pagan võtaks ju tartlane. Tsiteerides klassikuid, siis mitu meetrit m…i tuleks siis imeda kui kõik naised näeks vaid Tallinna tulesid? Läks lappama? Läks vist jah. Ühesõnaga Printsess on minu selline ehtne Eesti naine. teda (vist? loodetavasti?) ei huvita absoluutselt, mida teised temast arvavad. Ta lihtsalt on tema. Jaanika Põlvast.
Hästi palju on teemaks olnud fassaadiblogimine. Kui kellelgi fassaadi ei ole, siis minu arvates just täpselt Jaanikal. Mulle meeldib, et tema “koledate piltidega” blogi on nii tuntud ja nii kaugele jõudnud. Minu hääl sellel EBA-l läheb just talle. Ootamatu? Võimalik, aga ma kuidagi loen isiklikest kätsidest sõltumatult. Näiteks on Renti blogi minu arvates ikka üks Eesti parimaid blogisid, kuigi minu “mõnitamise” pärast võiks ma teda ju hoopis vihata.
Päisepildil olen ma blogisid lugemas.Ma mäletan nii hästi seda päikeselist suvepäeva.
Huhh, selle kategooria läbi lappamine võttis ikka aega, aga pole hullu sest mis mul öösiti ikka muud teha on kui blogisid lugeda. Täielik unetus vaevab juba kolmandat ööd, hommikul ärkan nagu zombie ja ei taha kuhugi minna, aga elu… Homme peab veel ekstravara tõusma, st laupäeva kohta. 6.30. Et laevale jõuda.
Aga siis elulised “pisiblogid”.
Aune blogi on armas, Aune ise tundub armas, Aune Instagram on armas, Aune riietustiil on armas, Aune laps on armas, Aune elu tundub armas. Ühesõnaga kõik selle blogi juures on üllatus-üllatus! armas.
See blogi on mu meelest hea näide, milline võiks/peaks olema üks elustiiliblogi. Ilusad inimesed, ilusad pildid, vahva jälgida. Otseselt võib olla mitte just lugeda, aga selline mõnus ajaviide ja meelelahutus, mis kohe toob naeratuse suule. Positiivne selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Caroly blogist ei olnud ma midagi kuulnud veel mõnda aega tagasi, Instagramis sain tema, tema pere ja tegemistega tuttavaks ja kuigi ma pean ausalt ütlema, et igapäevaselt ma seda blogi otseselt jälgima ei hakka, teemad lähevad minust natuke mööda, küll aga meeldib mulle tema pealehakkamine, särtsakus ja kihvt elu(stiil) Bad Art managerina. Kui teile meeldivad muusika ja lapsed, siis visake pilk peale.
Jummel Juurikas on minu arvates üks blogimaastiku toredamaid blogisid. Tema enda kirjeldus võtab selle blogi olemuse ideaalselt kokku: “Nüüd kirjutan enam-vähem kõigest, mis pähe tuleb – emadusest, veganlusest, toidust, ökomutindusest ja maailmas rändamisest. Emme rõõmuks teen vahel paljude piltidega argielu postitusi. Südames olen minimalist, tegelikkuses ostan liiga palju kleepsuraamatuid.“
Ühepajatoit oli lapsepõlves pea ainus toit, mida ma süüa ei suutnud, ajaga muutub palju, nüüd on kapsad ja kaalikad ühed minu lemmikud, nii toidus kui blogides. Jällegi, ma igapäevaselt ei loe ega jälgi, kuid aegajalt leian end jälle tema blogi sirvimas.
Marge blog on viimase aja lemmikleid. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et tegin selle blogiga tutvust alles sel nädalal. Ta ise kirjutab, et “ma usun ja loodan, et Sul ei hakka siin blogis igav.” Vastab tõele – ei hakka igav. On huvitav blogi, adekvaatse täiskasvanud inimese silmade läbi. Kirjastiil on nii nauditav ja kaasahaarav, võib olla mängib siin rolli ka see, et tegu on õpetajaga?
See blogi on lihtsalt nii hea. Punkt. Rohkem ei olegi nagu midagi öelda. Ühtlasi leidsin ka üles, kes oma ilulemmikutest ja räimerullidest kirjutas. No muidugi, kes see teine oleks saanud olla kui Ritsik.
Suhkruprintsessi blogi ei ole ma tegelikult lugenud. Aga kuidas või miks ma ta siis siia lemmikute nimekirja panin? Ma sain selle blogijaga tuttavaks läbi Instagrami, st mitte isiklikult ja otse, aga läbi blogijate konto elasin ühe päeva tema tegemistele kaasa. Ta jättis nii positiivse mulje ja nüüd kui ma ka blogi sirvisin, siis mulle tundub, et see on üks selline blogi, millel tasuks silm peal hoida.
Uusmaakatega on selline värk, et mu meelest jälle õudselt kihvt blogi, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mind häirib selle blogi kujundus ja kuigi ma tahaks selles blogis rohkem aega veeta, siis see kujundus. Muidu aga…uusmaakad noh, minu masti inimesed. Andekad ja tublid.
Siin kategoorias läheb mu hääl…appi, ma tõesti ei tea…no kuna anda saab kolmele hääle, siis: Suhkruprintsess, Ritsik ja Marge blog.
Täna võtsin ette järgmise kategooria – arvamusblogid. Kategooria, kus ma ka ise kandideerin. Noooh, mis te arvate, kas liputan ise oma saba ja ütlen, et mina olen Liivimaa parim ratsutaja Eestimaa parim arvamusblogi või lasen teil seda öelda? Okei, nali, ei käsi kellelgi enda poolt hääletada ja ei ähvarda, et vot kui minu poolt ei hääleta, siis ei luba teil enam oma bloginurka külastada või panen vapsee blogi kinni, aga kui te tunnete, et minu sarkastilis-särav blogi teile meelelahutust pakub, siis muidugi on tore kui mulle ka oma hääle annate siin. Auhinnad ja kohad ei ole olulised, aga võin ka ausalt öelda, et tunnustus ei jookse kunagi mööda külge maha. Selline sõbralik õlalepatsutus.
Arvamusblogide kategoorias ei ole palju blogijaid, nii et panen kirja oma arvamuse kõikide kohta:
Kohviklatši blogi avastasin tänu EBA-le eelmisel aastal. Kui teile meeldivad restoraniarvustused, toidud ja kaunid pildid, siis see blogi on teile. Ma ei jälgi seda blogi, aga igakord kui satun seda külastama jään mõneks ajaks sinna edasi-tagasi sirvima.
Joshua Starr – langenud täht võiks pigem olla ka tõusev täht. Hoopis teistsugune blogi, huvitavad mõtted ja ei mingit niisama tilulilu. Hetkel jääb blogis lugemist veel väheseks, ma jään põnevusega ootama uusi arvamuspostitusi.
Kui mu tuttav rääkis Kirsti Timmeri taroskoopidest, siis ei osanud ma sellest midagi arvata, tundus kuidagi nii jabur, et ta nüüd horoskoopide, vabandust taroskoopidega tegeles ja sinna paika see teadmine mul jäigi. Mõnda aega hiljem sattusin siiski kuidagi ta blogisse ja lisaks sellele, et ma vaatan läbi ka iga nädala taroskoobi, pakub minu arvates Kirsti põnevat lugemist. “Naine. ära mutistu!” oli mu meelest üks viimase aja parimaid aravmusartikleid.
Laiapea blogi on lihtsalt hea. Intelligentne, arukas, huvitav ja hariv. Igapäevaselt ma seda blogi ise ei loe, sest ütleme ausalt, igapäevaseks meelelahutuseks on minu jaoks liiga intelligentne, kuid kindlasti väga huvitav lugemine, millel tasub silm peal hoida.
Lihtsalt Piiast ei olnud ma enne tänast midagi kuulnud, kuigi oleks pidanud, sest Piia kandideeris blogiauhindadel ka eelmisel aastal. Kuidagi jäi kahe silma vahele – sorry, täiega. Nüüd panen selle blogi endale lugemislisti.
See blogi ei ole just minu teetassike, ootaksin arvamusartiklites/arvustustes rohkem sügavust, aga ma siiski kiidaksin noormehe tegusust.
Ka see blogi ei ole kahjuks minu teetassike. Andke mulle andeks, aga see blogi mind ei kõnetanud, pole lihtsalt absoluutselt minu teema ja suure tõenäosusega ongi tegu spetsiifilise blogiga, mida loevad huviga inimesed keda “konvekad” huvitavad. No hard feelings eks?
Arvamusblogide kategoorias annan mina oma hääle Lihtsalt Piiale.
