Ega muidu vist ei oleks õige blogija…

…kui korra aastas vähemalt ei mõtleks pilli põõsasesse visata. Peale talvepuhkust, eriti peale seda kui ma ei viitsinud aastavahetusest ühtegi pilti sotsiaalmeedias jagada ega isegi ühte pilti teha (aa, valetan, kolm pilti kolme päeva jooksul siiski tegin), tekkis kohe eriti selline mõte, et üldse ei viitsi enam.

Või äkki on õige sõna, et ei oska. Ma ei teagi, kas ma oskan seda seletada, aga ma mõistan, et olen ise oma kuvandi loonud ning olengi ise süüdi selles, kuidas minu sõnu mõistetakse, aga kohati ma tunnen, et ma ei talu enam kriitikat nii nagu vanasti. Selles mõttes, et jah kriitika kui ma ise kritiseerin kedagi on arusaadav ja omal kohal, see mind ei häiri, see on nagu nö teenitud palk. Ma pean silmas seda, et kui jagan mõnd oma arvamust – on see siis lapsekasvatuse või koera kohta, on ikka kusagil keegi, kes peab halvasti ütlema, sest “Eveliisile peab või võib, sest ta on Eveliis”.

Ma tean, et ma olen ise kõige suurem õpetaja ja kõige targem inimene aastate jooksul olnud, aga ma ei taha enam, et mind iga asja peale õpetatakse. Kui ma kirjutan, et mind häirivad filtreid kasutavad suunamudijad, sest mu laps arvab, et see on päris, saan ma kuulda õpetusi, kuidas oma last internetist ise peaks eemal hoidma. Ausalt, ma ei ole loll, ma ei lase oma lapsel internetis vaid elada ja ma tean, et minu asi on teda kasvatada/eemal hoida ja mida ma ka teen, aga ma ei jaksa/viitsi internetti kõike kirja panna ja nii tekibki mulje, et olen maailma kõige lollim inimene. Ei ole.

Mul oli aastavahetusel jutuajamine sõbrannaga. Ta tunneb mind väääääääga hästi. Peale joodud veini küsis ta, et miks ma niimoodi blogin, et tal tekib error, et kellele ma valetan, kas talle või oma lugejatele. Ma vastasin talle, et ma mõistan, mida ta mõtleb. Minu tuttavad on minult seda varem ka küsinud, aga minu aus vastus on – ma ei valeta kellelegi. Ju ma siis alateadlikult olen tekitanud blogi-Eveliisi, kes mingil määral siiski erineb päris-Eveliisist. Naljakas mulle endale ka. Justkui oleks mingi lõhestunud isiksus. A võib-olla olengi?

Muidugi on üks põhjus, miks ma ei taha väga palju kirjutada, seotud tervisega. Ei, kirjutamine ei ole mulle kuidagi vastunäidustatud, aga on erinevad põhjused, miks ma ei taha vähemalt hetkel väga palju aega arvutis veeta. Samas ma ju tean ise ka, et ega ma seda kirjutamist ei jäta, sest 1) ma siiski tahan kirjutada (jah, ma olen ka mõelnud lihtsalt sahtlisse mõne romaani kirjutada, mul on paar enda arvates päris head ideed) ja 2) ma tunnen, et midagi on puudu, kui ma ei kirjuta. Ikkagi ongi vist minu pärishobi. Teisalt jälle näitas talvepuhkus, et mitte midagi ei juhtu kui kõike ei dokumenteeri, jaga ja elada lihtsalt väljaspool internetti. See on täiesti võimalik:D

Ja lõpetuseks – kuigi ma ausalt ei blogi grammivõrdki selle pärast, et saada nänni, siis pagan võtaks, kohati on ikka nii cool kui saad täiesti ootamatu üllatuse või kingituse, sest “sa oled meiega”.

Ühesõnaga. Minult küsis hiljuti keegi, et miks ma nii kuri olen temaga suheldes. Või tõrges ta vastu. See küsimus tuli mulle kaela nagu ämber külma vett, sest ma enda arvates ei ole suheldes üldse kuri, pigem ikka sõbralik. Aga see pani mind mõtlema, et kuigi ma ehk ise arvan, et ma ei ole enam ka blogis nii kuri, siis kuvand ilmselt jääb. Eveliis ei muutu. Leppida sellega või mitte – selles on küsimus.

Kuhu @estonianwithabackpack konto kadus?

Lühidalt. Deaktiveeriti.

Pikemalt.

Mingi aeg tagasi kirjutasid mulle paar sõpra ja tuttavat, et kas ma tõesti olen Ukrainas ja vajan raha. Et tundus küll kahtlane, et minusugune instasõltlane pole pilte lisanud oma reisist, aga et kiri ja abipalve oli väga usutav. See oli esimene kord kui mu konto kaaperdati.

Kuid tagasi hakkas mu kontol toimuma jõhker jälgijate liiklus. Jälgijaid kadus, tuli asemele ja nii muudkui edasi-tagasi. Suhteliselt kahtlaseks kiskus. Ma reaalselt veetsin oma IG kontol tunde ja kustutasin jälgijaid, kes tundusid kahtlased. Kui te ei usu, et see oli tüütu, siis ma ütlen teile, OLI. Igatahes tekkis vaikus ja tundus, et lōpuks on asi kontrolli all. Ennetan ja ütlen, et jah, mul oli kontol kaheastmeline sisselogimine.

Paar nädalat tagasi sōitsin sōbrannaga Tartusse ja sattusime Instagramist rääkima. Tal juhtus sama asi (ja ta ei ole suunamudija ega keegi tuntud). Tema sai konto tagasi, nii et pidi Instagrami saatma enda foto, kus hoiab paberile kirjutatult koodi, mis Instagram talle saatis.

Vōdistasin ōlgu, et issand kui ōudne, et mul on siis ikka täitsa hästi läinud, aga näete… hōiskasin enne ōhtut. Keset kaunist pühapäeva, samal ajal kui ma Instagrami kasutasin, logiti mind välja. Pidasin seda lihtsalt tehniliseks apsuks, kuni sōbrad hakkasid uurima, et miks kontot ei ole. Siis tundus asi juba kahtlane.

Lōpuks kirjutasin ka Instagrami. Sain sama “ülesande”: saada foto oma näost, hoia paberil koodi, mille saatsime, vaata et mōlemad käed oleks näha. Kusjuures kui ma poleks samal teemal sōbrannaga rääkinud, siis ma poleks julgenud seda teha. Tundus ka nii kahtlane.

Jäin ootama. Midagi ei juhtunud. Nüüd vist on nädal möödas. Kui eile oma kontonime guugeldasin, leidisin sellise pildi:

Ei saa öelda, et väga meeldiv on oma näo ja nimega näha mingit araabiakeelset (või mis iganes keel see on) jura. Muidugi on mul jõhkralt kahju oma konto kadumisest, see on ikkagi ju minu virtuaalne fotoalbum olnud ja täis erinevaid mälestusi. Kui ma ei eksi, siis see oli mu esimene IG foto.

2012 aastast. Kaheksa aastat vastu taevast. Teisalt jällegi, kui seal tõesti mingid teised vennad toimetavad, siis parem olgu deaktiveeritud. Lootus sureb viimasena, äkki ikka õnnestub oma konto endale tagasi saada, kuid 99,9% tõenäosusega jään ma edasi toimetama sellel kontol:

Eesti naine on suss ja samas tugev nagu Suure Tõllu Piret

Blogimisel on teatud varjukülgi või ma ei teagi enam, tegelikult olen ma aastatega vist üsna tuimaks muutunud, et ega õelad kommentaarid enam ei mõjugi, õnneks pean ka ütlema, et neid ei ole kuigi palju viimasel ajal olnudki. Kriitika ja minuga mitte nõustumine on midagi muud – on loomulik, et kõik ei saa minuga nõustuda. Blogimisel on aga ka üks tore teine pool, see kui inimestele läheb kirjutatu korda, nad suhestuvad kirjapanduga ning kirjutavad mulle otse. Ei, ma ei pea siinkohal silmas kiitust. Seda on ka tore saada, muidugi, aga mulle meeldib kui inimesed kirjutavad mulle oma kogemustest, sest teemad, millest olen kirjutavad, puudutavad neid. See on nagu omamoodi teraapiavorm. Mingil määral anonüümne, aga samas isiklik ja vastastikune. Mina saan välja kirjutada oma mõtteid, lugejad oma mõtted.

Aga.

Mõnikord jäävad need “anonüümsed” lood kripeldama. Näiteks paar päeva tagasi rääkisime kolleegiga taga (jah, just nii labaselt) inimesi, kes on oma elus teinud valesid valikuid. Just pereelus. Et elatakse fassaadiabielu, surutakse end alla, et teine pool oleks rahul, ei julgeta tegeleda oma hobidega, kohtuda sõpradega ja siis meie, kel on suhteliselt ideaalilähedased kaaslased, julgeme ikkagi vinguda, viriseda ja rahulolematud olla. Mitte tihti, aga ikka tuleb ju ette, et mõtled, et ahhh, milline jobu. Sellega seoses tuli mulle meelde üks viimase aja nö anonüümseid vestlusi ühe blogilugejaga. Ta lohutas mind Hugo lahkumise pärast ja rääkis oma tunnetest seoses oma koera lahkumisega ning sujuvalt läks jutt üle sellele, et ta saab kodus peksa. “Ära muretse, iga päev ei saa peksa, on lihtsalt vaimne vägivald,” ütles ta nagu muuseas ja rääkis, et on enda jaoks ehitanud oma väikese turvalise mulli, milles ta elab ning kuidas hakkama saab. See tundus nii kohutav lugeda, kuidas üks naine võtab seda kui paratamatust, lihtsalt loomulikku osa elus, et keegi teda peksab. Ja ta ei ole ju ainus. Koduvägivald on hirmus teema, millest me õnneks/kahjuks teame vähe. Õnneks, sest nii on lihtsam. Kahjuks, sest vägivalla käes kannatajatel ei ole lihtsam. Ma küsisin talt, kas saan teda kuidagi aidata ja ta vastas jälle, justkui muretult, et ah tead, mul on ka olnud ilus elu ja Eesti naine on suss, samas tugev nagu Suure Tõllu Piret, ma kannatan kõik ära. No kuidas? Mu süda lihtsalt tahtis murduda, aga mida ma teha saan, peale selle, et olen tema jaoks internetis olemas kui vaja rääkida. Vaatasin huvi pärast ta Facebooki profiili. Sealt vaatas mulle vastu kaunis minuvanune naine ja mitte kusagilt ei paista välja, et tal võiks kodus olla vägivaldne mees. Ta profiil oli täis ilusaid, rõõmu täis fotosid. Ma olen üsna kindel, et tegu on ühe seda tüüpi naisega, kelle kohta keegi ei tea, mis toimub koduuste taga, sest ta ei kurda, ta ei jaga oma muret, ta ei taha teistele tüliks olla. On tugev nagu raudnael. Üksinda. Oma väikeses mullis.

Ma usun, et see naine ei pahanda, et temast kirjutan, sest ma ei kavatse tema isikut paljastada mingil moel, aga ta ei ole ainus, kes mulle on oma muresid jaganud. Selliseid muresid, mida teistega ei ole julgetud jagada. Ma olen tegelikult nii tänulik, et inimesed mind (tegelikult tundmata) niimoodi usaldavad, aga kohati jääb kripeldama, tekib abituse tunne, sest mis kasu on virtuaalsest olemas olemisest kui see tegelikult midagi ei lahenda.

Avameelselt avameelsusest

Ma ei tea, kas see käibki kõikidel blogijatel niimoodi lainetena, et mingil hetkel tunned, et no üldse ei taha blogida. Ma ei pea silmas sellist dramaatilist lahkumist, et enam kunagi ei kirjuta, aga ma olen end leidnud olukorrast, kus ma tunnen, et ma ei taha oma elust avameelselt enam kirjutada. Teha seda, mis minu arvates ( ja teie tagasiside põhjal järeldades) on just selle blogi üks tugevusi olnud. Ma olen alati hästi hinnanud kõiki neid kirju, mis te olete mulle saatnud kui ma olen rääkinud teemadel, mis paljastavad šokeeriva tõe, et elu ei ole alati lill, et need lood on olnud julgustavad, toetavad, mõtlema panevad ja ausad. Mitte et mulle meeldiks see, et paljudel inimestel on probleeme, vaid see, et minu avameelsed postitused on kellelegi tuge pakkunud, äratundmisrõõmu või olnud tõukeks, et midagi muuta/ette võtta.

Ma tunnen, et mul on hetkel täielik madalseis, kerge masendus isegi, ma tean ka, millest, aga ma tunnengi, et ma ei saa sellest kõigest otse ja avalikult kirjutada. Esiteks ma ei taha neid sapiseid ja parastavaid kommentaare, otseselt need ei muuda küll midagi, aga ma ei taha inimestele pakkuda seda rõõmu, et palun, siin on teile täitsa närimata kont, võtke heaks ja lööge hambad sisse. Teiseks ma ei taha, et inimesed loevad ridade vahelt välja hoopis midagi muud, midagi mida ma pole öelnud ega mõelnud ning hakkavad seda analüüsima. Kolmandaks tunnen ma mõnikord, et inimesed teavad minust liiga palju. Ma olen üsna kinnine inimene, kuigi pealt näha jutukas ja pigem rõõmsameelne, siis oma loomult ma väga ei taha end avada. Blogis olen ma end praktiliselt paljaks kiskunud, isegi avatud stringe pole jalga jätnud. Endalegi üllatuseks on see, et inimesed läbi blogi justkui minu sisse on saanud minna, mind häirima hakanud.  Mõnikord kui ma kuulen kelleltki, keda ma vaid pelgalt tean, et jah, ma su blogist lugesin, tuleb mulle peale tunne nagu ma oleks seal samas paljaks kooritud. Ma ei taha, et kõik inimesed teavad, mida ma mõtlen.

Ära siis blogi on lihtne soovitus siinkohal.  Aga see ei ole nii lihtne. See blogi on nagu sõltuvus. Ma tahan kirjutada. Ma tahan olla avameelne. Tahangi tähelepanu ja kommentaare ja kaasarääkimist, isegi negatiivset. Ja siis viskab see kõik mul täielikult üle. Ma tunnen, et inimesed kujutavad mind ette kellegi teisena.  “People´s perception of who Avicii is isn´t who Tim is,” ütles Avicii ühes intervjuus. Mitte et ma end maailmakuulsate muusikageeniustega võrdleks, aga mul on mõnikord seda blogi kirjutades sama tunne. Eriti viimasel ajal.

Saurused ehk vanad kalad ehk suured elulised blogid

Alustame sellest, et mul on äärmiselt kahju, et siin kategoorias nii vähe kandidaate on, kuidagi selline mulje jääb, et meil ongi vaid viis suurt blogi ja ülejäänud on sellised väikesed isetegijad, sellised “neeeh-blogijad”, aga see selleks, see on lihtsalt minu täiesti lamp arvamus. Kui nüüd siit valida oma lemmik, siis ausalt ma annaksin hääle kõigile neile. Nelja neist loen ma vahelduva eduga juba aastaid, viies oli totaalselt uus blogi mu jaoks, kuid grammigi mitte kehvem kui nood teised neli.

  1. Liivi blogi on üks väheseid, kus ma loen tootearvustusi ja reklaame ning usun neid. Ühe erandiga – Heleni kaerahelbed. Ma läksin reklaami peale neid poest ostma ja avastasin, et kõik on lisanditega, mis mulle absoluutselt ei tundunud ahvatlevad. kookos, õun, jõhvikas…prrrr! Ei suutnud end sundida isegi proovima. Aga muidu on minu meelest Liivit ja eelkätt siis tema blogi (kuna ma Liivit ennast ei tunne) võimalik kirjeldada sõnadega  ehe, eluline ja aus. Liivi blogi on nagu hea raamat. Võtad kätte ja unustad end Liivi sidrunite maailma. Ääääääääärmiselt sümpaatne blogi!
  2. Life of Liisa blogist ei olnud ma midagi kuulnud. Tegin siis nüüd lahti ja mõtlesin (tunnistan, natuke üleolevalt), et no mida head sel blogil ikka pakkuda on. Oh boy, kuidas ma eksisin! Kuramus küll, ma lõpuks saan aru, miks mu kohta Perekoolis öeldakse, et vana ja kole ja kibestunud, sest no kui mind ümbritsevad sellised blogijad, siis mida mul enam öelda on. Ainuke asi, mida ma jälle julgen kritiseerida, on blogikujundus. Mul on seda natuke raske lugeda (vanus? silmanägemine?) ja tahaks, et pildid oleks suuremad. Kui need asjad natuke muutuks, siis sellest blogist võiks saada minu üks uutest lemmikutest.
  3. Mallukas. Kas ma pean üldse linkima? Ei pea ilmselgelt, sest kui sa ei tea Mallukat, siis on mul sulle vaid üks küsimus, kus sa elad? Mind teeb tegelikult alati natuke kurvaks, et ma olen suutnud jätta mulje, et vihkan ja/või kadestan teda. Seda ei ole ma kunagi teinud, ei hakka ka kunagi tegema. Ma ausalt ütlen ka seda, et ma ise ei ole aru saanud, et ma teda aastaid järjepidevalt terroriseerinud, mõnitanud oleksin, aga kuna nii näevad paljud, siis ilmselt on tõesti viga minus enda, et ma ise ei näe.  Vist need pinnud ja palgid siis?  Mina tean enda jaoks, kust asi “vihavaenuks” kiskus ja tema teab enda jaoks. Pada ja katel laias laastus. Aga see selleks, las see isiklik vihkamine jääb.  Ma absoluutselt kindlasti pööritan silmi teatud tegude ja väljaütlemiste peale, kuid see on tingitud iseloomu erinevustest, kui blogija leian ma, et Marianni näol on tegu absoluutse fenomeniga, kes on tunnustuse ära teeninud. Ausalt, ma ei kurdaks kui saaksin elu veeta luksuslikult elades (pealtnäha) lillegi liigutamata, aga siin see erinevus ongi, miks ei mina ega kõik wannabe-Mallukad ei saa temaks, mina ei suudaks ja tahaks 24/7 jagada kõike oma elust, mida siin jagadagi ja need kes tahaks, neil jääb “sellest millestki” puudu. Seega inimsuhted, iseloomud ja “I am what you get” või mis iganes see popp lause on, kõrvale jätta. Blogimaailmas on Mallukas tõepoolest tegija, kellele ei ole vastast.
  4. Meie käopesasse olen ma suhtunud igatmoodi. Miiuga kohtusin ma esimest korda kui mul oli vaja kedagi, kes Mon Amie moeshow´d kajastaks oma blogis. Vaatasin tema blogi ja mõtlesin, et on see kindel, et see blogija eestlane on. Tundus nii väljamaalselt khuul värk. Kui ta siis ka oma postituse üles sai, olin ma teist korda rabatud. Kes on see imelise väljendusoskuse, suurepärase maitse ning fantastilise fotograafioskustega inimene? On ta ikka päris? Mõnda aega hiljem tundus mulle, et kõik, mida ta jagab on liiga roosamanna, kuidagi tundus minu jaoks võlts ja ülepingutatud, ma jätsin selle blogi unarusse. Siis hakkasin uuesti jälgima, siis jälle jätsin lugemata, siis jälle hakkasin uuesti jälgima. Nüüd jälgin uuesti juba pikemat aega. Vloge ei vaata, ma ausalt ei ole vist vlogide inimene, aga blogi ja Instagrami jälgin küll. Teate, ma olen küll ja küll kuulnud neid lugusid, et aga issake, sa ei tea, mis inimene ta päriselt on. Ausalt? Kelle kohta ei oleks midagi sellist öeldud? Mind isegi ei huvita, mind isegi ei huvita, kas on fassaad või ei ole fassaad, mulle meeldib jälgida seda õhinapõhisust ja aktiivset pealehakkamist. Ma fännaks Kukupesa poodi ka veel rohkem, aga ma igaks juhuks hoian teatavatel põhjustel distantsi, ja need ei ole kuidagi Miiuga seotud. Mulle meeldib tema perekond, tema stiilsus, tema mõttemaailm, kuigi mõnikord ma leian ka, et see on liiga must ja valge, aga laias laastus ütlen ma, et Miiu on see blogija, kes peaks olema eeskujuks kõikidele nendele blogijatele, kes janunevad koostööde ja tasuta asjade järgi. Meie käopesa perenaine on ideaalne näide sellest, mida peaks blogijate ja turundajate vaheline koostöö tähendama.
  5. Printsessi blogi on minu “Kroonika”. Selline blogi, mida ma ühelt poolt justkui häbenen öelda, et jälgin ja loen, isegi kui aegajalt diagonaalis, aga ikka ja jälle leian end seda külastamas. Täpselt nagu “Kroonika”. Ei tuleks selle pealegi, et seda osta või tellida, aga juuksurisalongis võtan ikka kätte. See on selline teine maailm, minust nii erinev ja minust nii kaugel, aga annab mulle mingi arusaama, et kõik ei peagi niimoodi asjadest aru saama ja niimoodi mõtlema nagu mina. See ei tee neid halvemaks, see lihtsalt tähendab, et on erinevad inimsed erinevate soovide erinevate maailmavaadetega. Mul on üks tuttav, kes ütles, et ta näriks enne käe otsast kui elaks Põlvas, tema eesmärk oli saada nö kõrgseltskonda, kus ta nüüd ka on, minu meelest on see lihtsalt nii kitsarinnaline lähenemine. Mõelda vaid, milline oleks konkurents kui iga põlvakas, tartlane, kambjakas, tahaks sellesse samasse kõrgseltskonda? Ja ma ei halvusta lõuna-eestlasi, ma olen ise, pagan võtaks ju tartlane. Tsiteerides klassikuid, siis mitu meetrit m…i tuleks siis imeda kui kõik  naised näeks vaid Tallinna tulesid? Läks lappama? Läks vist jah. Ühesõnaga Printsess on minu selline ehtne Eesti naine. teda (vist? loodetavasti?) ei huvita absoluutselt, mida teised temast arvavad. Ta lihtsalt on tema. Jaanika Põlvast.

Hästi palju on teemaks olnud fassaadiblogimine. Kui kellelgi fassaadi ei ole, siis minu arvates just täpselt Jaanikal. Mulle meeldib, et tema “koledate piltidega” blogi on nii tuntud ja nii kaugele jõudnud. Minu hääl sellel EBA-l läheb just talle. Ootamatu? Võimalik, aga ma kuidagi loen isiklikest kätsidest sõltumatult. Näiteks on Renti blogi minu arvates ikka üks Eesti parimaid blogisid, kuigi minu “mõnitamise” pärast võiks ma teda ju hoopis vihata.

Päisepildil olen ma blogisid lugemas.Ma mäletan nii hästi seda päikeselist suvepäeva.

Minu lemmikud “väikesed tegijad” ehk elulised blogid (< 5000)

Huhh, selle kategooria läbi lappamine võttis ikka aega, aga pole hullu sest mis mul öösiti ikka muud teha on kui blogisid lugeda. Täielik unetus vaevab juba kolmandat ööd, hommikul ärkan nagu zombie ja ei taha kuhugi minna, aga elu… Homme peab veel ekstravara tõusma, st laupäeva kohta. 6.30. Et laevale jõuda.

Aga siis elulised “pisiblogid”.

  1. Aune blogi on armas, Aune ise tundub armas, Aune Instagram on armas, Aune riietustiil on armas, Aune laps on armas, Aune elu tundub armas. Ühesõnaga kõik selle blogi juures on üllatus-üllatus! armas.
  2.  See blogi on mu meelest hea näide, milline võiks/peaks olema üks elustiiliblogi. Ilusad inimesed, ilusad pildid, vahva jälgida. Otseselt võib olla mitte just lugeda, aga selline mõnus ajaviide ja meelelahutus, mis kohe toob naeratuse suule. Positiivne selle sõna kõige otsesemas mõttes.
  3. Caroly blogist ei olnud ma midagi kuulnud veel mõnda aega tagasi, Instagramis sain tema, tema pere ja tegemistega tuttavaks ja kuigi ma pean ausalt ütlema, et igapäevaselt ma seda blogi otseselt jälgima ei hakka, teemad lähevad minust natuke mööda, küll aga meeldib mulle tema pealehakkamine, särtsakus ja kihvt elu(stiil) Bad Art managerina. Kui teile meeldivad muusika ja lapsed, siis visake pilk peale.
  4. Jummel Juurikas on minu arvates üks blogimaastiku toredamaid blogisid. Tema enda kirjeldus võtab selle blogi olemuse ideaalselt kokku: “Nüüd kirjutan enam-vähem kõigest, mis pähe tuleb – emadusest, veganlusest, toidust, ökomutindusest ja maailmas rändamisest. Emme rõõmuks teen vahel paljude piltidega argielu postitusi. Südames olen minimalist, tegelikkuses ostan liiga palju kleepsuraamatuid.
  5. Ühepajatoit oli lapsepõlves pea ainus toit, mida ma süüa ei suutnud, ajaga muutub palju, nüüd on kapsad ja kaalikad ühed minu lemmikud, nii toidus kui blogides. Jällegi, ma igapäevaselt ei loe ega jälgi, kuid aegajalt leian end jälle tema blogi sirvimas.
  6. Marge blog on viimase aja lemmikleid. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et tegin selle blogiga tutvust alles sel nädalal. Ta ise kirjutab, et “ma usun ja loodan, et Sul ei hakka siin blogis igav.” Vastab tõele – ei hakka igav. On huvitav blogi, adekvaatse täiskasvanud inimese silmade läbi. Kirjastiil on nii nauditav ja kaasahaarav, võib olla mängib siin rolli ka see, et tegu on õpetajaga?
  7. See blogi on lihtsalt nii hea. Punkt. Rohkem ei olegi nagu midagi öelda. Ühtlasi leidsin ka üles, kes oma ilulemmikutest ja räimerullidest kirjutas. No muidugi, kes see teine oleks saanud olla kui Ritsik.
  8. Suhkruprintsessi blogi ei ole ma tegelikult lugenud. Aga kuidas või miks ma ta siis siia lemmikute nimekirja panin? Ma sain selle blogijaga tuttavaks läbi Instagrami, st mitte isiklikult ja otse, aga läbi blogijate konto elasin ühe päeva tema tegemistele kaasa. Ta jättis nii positiivse mulje ja nüüd kui ma ka blogi sirvisin, siis mulle tundub, et see on üks selline blogi, millel tasuks silm peal hoida.
  9. Uusmaakatega on selline värk, et mu meelest jälle õudselt kihvt blogi, aga ma ei saa sinna  midagi parata, et mind häirib selle blogi kujundus ja kuigi ma tahaks selles blogis rohkem aega veeta, siis see kujundus. Muidu aga…uusmaakad noh, minu masti inimesed. Andekad ja tublid.

Siin kategoorias läheb mu hääl…appi, ma tõesti ei tea…no kuna anda saab kolmele hääle, siis: Suhkruprintsess, Ritsik ja Marge blog.

Parim arvamusblogi EBA-l

Täna võtsin ette järgmise kategooria – arvamusblogid. Kategooria, kus ma ka ise kandideerin. Noooh, mis te arvate, kas liputan ise oma saba ja ütlen, et mina olen Liivimaa parim ratsutaja Eestimaa parim arvamusblogi või lasen teil seda öelda? Okei, nali, ei käsi kellelgi enda poolt hääletada ja ei ähvarda, et vot kui minu poolt ei hääleta, siis ei luba teil enam oma bloginurka külastada või panen vapsee blogi kinni, aga kui te tunnete, et minu sarkastilis-särav blogi teile meelelahutust pakub, siis muidugi on tore kui mulle ka oma hääle annate siin. Auhinnad ja kohad ei ole olulised, aga võin ka ausalt öelda, et tunnustus ei jookse kunagi mööda külge maha. Selline sõbralik õlalepatsutus.

Arvamusblogide kategoorias ei ole palju blogijaid, nii et panen kirja oma arvamuse kõikide kohta:

  1. Kohviklatši blogi avastasin tänu EBA-le eelmisel aastal. Kui teile meeldivad restoraniarvustused, toidud ja kaunid pildid, siis see blogi on teile. Ma ei jälgi seda blogi, aga igakord kui satun seda külastama jään mõneks ajaks sinna edasi-tagasi sirvima.
  2. Joshua Starr – langenud täht võiks pigem olla ka tõusev täht. Hoopis teistsugune blogi, huvitavad mõtted ja ei mingit niisama tilulilu. Hetkel jääb blogis lugemist veel väheseks, ma jään põnevusega ootama uusi arvamuspostitusi.
  3. Kui mu tuttav rääkis Kirsti Timmeri taroskoopidest, siis ei osanud ma sellest midagi arvata, tundus kuidagi nii jabur, et ta nüüd horoskoopide, vabandust taroskoopidega tegeles ja sinna paika see teadmine mul jäigi. Mõnda aega hiljem sattusin siiski kuidagi ta blogisse ja lisaks sellele, et ma vaatan läbi ka iga nädala taroskoobi, pakub minu arvates Kirsti põnevat lugemist. “Naine. ära mutistu!” oli mu meelest üks viimase aja parimaid aravmusartikleid.
  4. Laiapea blogi on lihtsalt hea. Intelligentne, arukas, huvitav ja hariv. Igapäevaselt ma seda blogi ise ei loe, sest ütleme ausalt, igapäevaseks meelelahutuseks on minu jaoks liiga intelligentne, kuid kindlasti väga huvitav lugemine, millel tasub silm peal hoida.
  5. Lihtsalt Piiast ei olnud ma enne tänast midagi kuulnud, kuigi oleks pidanud, sest Piia kandideeris blogiauhindadel ka eelmisel aastal. Kuidagi jäi kahe silma vahele – sorry, täiega. Nüüd panen selle blogi endale lugemislisti.
  6. See blogi ei ole just  minu teetassike, ootaksin arvamusartiklites/arvustustes  rohkem sügavust, aga ma siiski kiidaksin noormehe tegusust.
  7. Ka see blogi ei ole kahjuks minu teetassike. Andke mulle andeks, aga see blogi mind ei kõnetanud, pole lihtsalt absoluutselt minu teema ja suure tõenäosusega ongi tegu spetsiifilise blogiga, mida loevad huviga inimesed keda “konvekad” huvitavad. No hard feelings eks?

Arvamusblogide kategoorias annan mina oma hääle Lihtsalt Piiale.

Aasta uustulnukas EBA-l

Eesti blogiauhindade hääletamine on alanud ja siit sealt on juba näha, kuidas inimestel on oma lemmikutele hääled antud. Mulle hästi meeldis Britti postitus sellel teemal. Mind ennast on alati häirinud natuke see “ma annan sulle hääle, sa anna mulle”, sest see kuidagi rikub minu jaoks hääletamise ja auhindade saamise mõtte ära. Veel rohkem häirib mind see, et inimesed ei vaevu teiste blogidega tutvuma, klikivad vaid ühele tuttavale nimele ja ütlevad, et ah, ma teisi blogisi ei loegi. Muidugi on kõigil oma kindlad lemmikud, keda igapäevaselt jälgitakse ja kelle tegemistele kaasa elatakse, aga mulle meeldiks kui kõrvale jääks igasugu skeemitamised, isiklikud suhted ja muu säärane.

Ma olen täna päev otsa niisama logelenud ja nüüd õhtupoolikul hakkasin minagi vaatama, kes siis sel aastal ja kus osalevad (LINK). Esimene kategooria on “aasta uustulnukas”, ma ei jõudnudki kaugemale, sest nii palju toredaid blogisid on tekkinud. Osasid olin ma juba tänu Eesti blogijate ühiskontole Instagramis juba jälgima hakanud, aga ka täna tõdesin ma, et vau…kui palju hästi kirjutavaid inimesi meie ümber on. Ma soovin neile kõigile libedat sulge. Hääle andmine oli keeruline (issand, ma kõlan nagu mingi tobeda muusikasaate žürii, kus valikut on ALATI äärmiselt raske teha, sest tase on nii kõrge), sest mul oli pikalt üks kindel lemmik olemas, kes asendus mõnda aega tagasi uue lemmikuga ja täna vaatasin, et aga kui annaks hääle hoopis kolmandale.

Siin on selle kategooria minu lemmikud suvalises järjekorras:

  1. Tätoveeringud ei ole minu teetassike, kuigi mul on alaseljal üks äärmiselt kole ja kulunud roos, mis sai kunagi Norras 800 NOK-i eest tehtud, sest millegi parema jaoks ei olnud raha, aga see blogi köitis mind täiesti. Mulle ei meeldi üldiselt ühe kindla teema blogid, aga AddiDraws on erand. Kirjutada ja pildistada nii, et see haarab kaasa ka inimese, keda see teema üldse ei huvita, on oskus omaette.
  2. Vana aja lood on nii minu teema. Omamoodi veider, sest koolis ma tõepoolest lausa vihkasin ajalugu. Ajas astudes blogist kuulsin ma täna esimest korda, aga nii vahva, teistmoodi ja põnev blogi. Soovitan kindlasti pilgu peale visata kui teile vana aja lood meeldivad.
  3. Kristi Vaikla blogi. Ütlen vaid vau! Nii ilus blogi, nii professionaalne. Kuidas on võimalik, et see blogi on uustulnukas? Selline tunne nagu tegu oleks aaaastaid bloginud inimesega, sest kõik on kuidagi nii paigas. Samuti kõnetab mind tervislik, liikuv ja jätkusuutlik elustiil, mis on selle blogi teemadeks.
  4. Ma armastan oma kohvi piimaga, aga täna selgus, et oma blogisid armastan ma koorega. Kohvi koorega on hästi armas, lihtne ja mulle ka visuaalselt meeldiv blogi, mida kindlasti plaanin jälgima hakata.
  5. See blogi on minu totaalne uus lemmik. Ma avastasin selle üsna hiljuti, aga nüüd olen päris fänn. Täielikult naudin ma Mari Jaanuse Instagrami, aga ka blogi on nagu värske sõõm õhku blogimaastikul. I-M-E-A-R-M-S-A-D pildid pere pisipreilist on boonus omaette. Minu jaoks on just see blogi blogimaastiku uus täht!
  6. Baari-Madise blogi ei hakka ma ilmselt just igapäevaselt jälgima ja lugema, ometi pean ma tunnistama, et selle blogi juures meeldib mulle siiski midagi. Võib olla just see kollasus, mida kõik praegu nii põlastavad, aga salaja ikka loevad, kes kellega magab ja kes kellega parsjagu tülis on. Selline omanäoline ja omamoodi huvitav blogitoode.
  7. Paksuke, oh paksuke. Kas on veel kedagi, kes oleks blogimaailma nii kihama pannud kui see anonüümne preili. Pikka aega oli blogi mu täääääielik lemmik, see oli jällegi nii mõnus vaheldus vanadele blogipeerudele, aga mingi hetk hakkas ta nii vähe kirjutama, et mida ma ikka seal nii väga jälgin. See aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks tema võrratute toidupiltidega Instagram ja persoon. Viimane on jälle tiba kummaline, sest tegelikult ma ju ei tea, kes ta on. Aga on seal üldse vahet? Mulle Paksuke, isegi kui ta oleks 43 kg kaaluv anorektik, meeldib.
  8. Suletud ringi avastasin ma täielikult tänu blogijate instagramikontole. Aitäh selle eest! Mina püüdlen beebisammudega roheluse poole, Suletud ring blogi on mulle sel teel eeskujuks.

Kellele ma selles kategoorias oma hääle andsin? Mari Jaanusele. Päisepildi napsasin ka tema blogist, loodetavasti ta ei pahanda.

Kas mõni teie lemmik on ka selles kategoorias? Kõiki blogisid näete siit.

Blogisõda päriselt?

Blogijad aegajalt räägivad sellest, kuidas blogijad võiks olla selline ühte hoidev grupp ja olen ma kuulnud ka jutte mingist blogijate liidust, et kõik oleks eetiline ja kokkuhoidev ning üleüldse, et  blogijad ongi selline tore kokkuhoidev punt. Laias laastus olen ma sellega nõus olnud, suhtlen teiste blogijatega ja ei ole kunagi tundnud otsest vaenu minu kui isiku vastu. Jah, oma blogitüübilt olen ma selline kraakleja ja kutsun endale tihti kurja kaela, aga otseselt halba ei ole ma kellelegi soovinud. Sama olen ma tundnud ka enda suhtes.

Täna aga olen ma blogimises, või õigemini osades kaasblogijates nii pettunud, et mul on raske uskuda, et meie väikeses blogitiigis on siiski olemas lausa blogimaffia kui asju dramaatiliselt nimetada. Seda võiks lausa päris blogisõjaks pidada. Nii et kui ma siiani olen mõelnud, et noh päris kokkuhoidev punt võib olla ei ole, ja kas peakski, aga pole ka päris “metsik lääs”, siis täna ütlen ma, et osa blogijaid on ussid. Sellised väljastpoolt pehmed ja nunnud ja toredad nagu trööstiplaastrid, aga maski taga on peidus blogijate Dr.No.

Las ma alustan selgitamisega kaugemalt. Mul ei ole mitte mingit ambitsiooni oma blogist sõltuda, ma ei taha sellest kunagi tekitada elatusallikat ja eluviisi, ma ei kavatse olla vaid blogija. Ma blogin, sest ma tahan. Ma olen blogijana väikene vorst. Küll aga leiab minugi blogist koostöid ja reklaame, sest inimesena meeldib mulle katsetada uusi asju, samamoodi ei ütle ma ära kommirahast, mida blogi mulle sisse toob. Ma nimetan seda kommirahaks, sest ma ei tee reklaame ja koostöid eesmärgiga maksta ära oma laenud ja võlad, see on puhas boonus, millele ma stabiilselt ei looda ega panusta. Minu blogist leiab kolme tüüpi reklaami: reklaampostitused, mille eest on mulle makstud, aga rangelt on need vaid tooted/teenused, mis sobivad minu mõttemaailmaga, koostööd, mille eest mulle makstakse allahindluses või mõnes muus koostööversioonis, ja reklaam, mida ma teen puhtalt enda kogemusest lähtuvalt, ilma igasugu soovi ega tasuta, lihtsalt selleks, et jagada oma kogemusi.  Ehk siis ma rõhutan, et suuremad ja elukutselised blogijad ei pea minus kuidagi nägema konkurenti, kes nende leiva laualt ära võtab. Mul ei ole selleks soovi ega ka publikut.

Kuhu ma tahan jõuda?

Ma olen paar päeva seda infot seedinud, aga sain teada, et on blogijaid, kes ettevõtetel KEELAVAD minuga koostööd teha. Konkreetselt tean ma näiteks juhuseid, kus  ettevõte on palunud erinevatel blogijatel promoda oma tooteid ja kui seda olen teinud ka mina, ilma et keegi oleks seda palunud, aga lihtsalt selleks, et mul on kokkupuude selle ettevõtte toote/teenusega, on blogijaid, kes on ettevõttele kirjutanud KAEBUSE ja JÄRELPÄRINGU, miks ka mina sellest tootest/teenusest kirjutan, et kui see nii jätkub, siis nemad ei ole nõus koostööd tegema ja tahaksid olla AINSAD, kes  ettevõttega koostööd teevad. Kui ma oleksin selle ettevõtte turundaja, siis ma muidugi oleksin öelnud, et puhka jalga, kloun, blogija ei tee mulle ettekirjutusi, kellega ja kuidas ma oma toodet/teenust turundan, aga samas väikeettevõtjana saan ma aru kui oluline on, et õiged inimesed õiges kohas õigele publikule õigeid asju kirjutaksid. See toimib. See on oluline. Ma pööritan silmi, aga samas tean, mida see tähendab.

Blogijana pean ma ausalt ütlema, et olen sellisest kaigaste kodarasse pildumisest natuke šokeeritud. Nagu öeldud, ma olen blogijana või blogireklaamikanalina väikene vorst ja mulle jäävad täiesti arusaamatuks nende inimeste motiivid. Viimasel ajal langenud ka minu Instagrami jälgijate arv, ma ei tea, ei taha ju paranoiline olla, aga kas seal on ka keegi ette öelnud, et hei, sa jälgid minu kontot, mida sa seda estonianwithabackpacki jälgid? Davai, kiiresti unfollow, kui tahad veel minuga koostööd teha. Ma olen päriselt pettunud. On üks asi, et me, blogijad, kraakleme aegajalt ebaolulistel teemadel nagu välimus, imetamine, veganlus, you name it, aga et keegi päriselt näeb vaeva, et minu blogisse jumala eest ei ilmuks koostöid, siis see on minu jaoks juba blogisõja next level. Kurb, aga samas ka natuke piinlik.

Oma lugejale, kellele aknast ja uksest ja igast võimalikust kanalist reklaami peale lendab, tahan ma aga kinnitada, et see reklaam, mis on siin blogis, on 100% selline reklaam, mida ma ostaksin (ostangi!) ja tarbin. Ma ei viitsi hakata otsima, kas olen sellest kirjutanud blogis või jäi see vaid Instagrami, aga toon teile Valio näite. Ida on kohukeste sõltlane, aga ta on väga spetsiifiliselt vaid punaste kassikohukeste sõltlane olnud. Kui me toome poest muid kohukesi, siis ta lihtsalt ei söö. Paar kuud tagasi saatis Valio meilegi koti Delish kohukestega. Alguses ütles Ida, et eip, talle ei maitse (proovimata muidugi!), aga keelitamise peale sõi ikka ühe ära. Täna ostame me poest punase kassikohukese asemel Delish kohukesi (mis ei ole küll päris kohuke, aga see selleks). Niisiis saan ma teile 100% öelda, et kui näete minu sotsiaalmeedias Delish tooteid, siis seepärast, et meie pirtsakas printsess on selle heaks kiitnud ja see ei ole lihtsalt reklaam, sest keegi saatis mulle kotikese kohukestega.

 

VegMachine & lilled ehk tegin-käisin-olin-postitus

Ajasime nädalavahetuseks Mareki ära Pranglile, et saaksime veeta ühe laisa nädalavahetuse, nii et keegi ei teeks ja korrastaks ja koristaks kogu aeg midagi ega paneks niisama logelejaid süümekaid tundma.

Juhtus ka ajalooline hetk, et Ida ärkas laupäeval enne kukke ja koitu (st see osa on tavapärane!), kuid läks ise allakorrusele ning tegeles seal maeiteamillega, nii et ma sain veel kaks tundi magada. Milline õnn! See on õnn, sest siiani on Ida keeldunud üksinda ärkamast ja kui ma midagi vihkan, siis on need varajased nädalavahetuse ärkamised. Kui ma ütlen, et ma ei tea, millega ta tegeles, siis igaks juhuks ma ikka täpsustan, et nii vastutustundetu vanem ma pole (saate ise ju aru, miks;). Ja no ega ta siis haudvaikuses ka ei asjatanud seal: 1) YouTube´ist hakkasid “kiisud tantsu keerutama” nii kõvasti, et seda oli Keilasse ka kuulda ja 2) kui ta sai ise Netflixi tööle, siis ta tuli mulle rõõmsalt teatama, et sai Ladybug´i ja CatNoir´i tööle.

Meie telekas ei lähe internet hästi tööle, laupäeval Idal vedas, aga ma pidin natuke naerma kui pühapäeva hommikul kordus sama stsenaarium, et Ida lasi mul kauem magada ja püüdis jälle ise multikaid käima saada, ent kuna internet jälle ei toiminud, siis ta oli külmkapi pealt isegi wifi-koodid toonud ja püüdnud neid sisse panna. Võib olla isegi pani ja õigesti, aga kuna seda on ka mõnikord vaja teha 376420 korda, et Netflix tööle saada, siis võib olla takerdus ta vaid selle taha. Mu meelest see oli nii armas ja natuke naljakas ka, kui ta seletas mulle, et püüdis interneti tööle panna ja “panin ju kõik need tähed”. Kuidas lapsed nii andekad on nuti-netimaailma suhtes?

Nädalavahetust alustasime me Balti jaama Veg Machine külastusega. Kui te ei ole veel nende beyond meat burksi söönud, siis tõtake kohale. See on nii paganama hea, et ainult nüüd sellelel mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Ma võtsin (mõeldes Idale) lisaks veel ka laetud friikad (vaadake seda portsu!), aga kuna Ida salatit ei söö, siis läks mul nii hästi, et sain seda pakkuda küllatulnud sõbrannadele, kes mind pool tundi ukse taga pidid ootama.

54356007_322631468450022_5455042442300489728_n

Te olete kindlasti lugenud mu varasemaid postitusi veganluse kohta. Et ma ei saa aru ja mulle tundub, et veganid suruvad end peale ja et on kallis ja et kodus vegan söögitegemine nõuab rohkem läbimõtlemist ja teadmisi ja… Täna ütlen ma teile, et isegi kui minust ei pruugi saada ei veganit ega taimetoitlast, siis ma olen nii tänulik selle üle kui palju vegan pereliikmed ja tuttavad on minu silmaringi ja maitsemeelt ja söögilauda avardanud. Ma olen selle üle nii tänulik. Asjad, mille peale ma poleks varem tulnud, mida ma poleks kunagi ise osanud poes vaadatagi, on nüüd minu jaoks täiesti elementaarsed.  Äge on kui (veel nii vanana:D) saab targemaks. Ehk ei suregi ma täitsa lollina.

Sõbranna veel küsis eelmisel õhtul üle, et kas ma olen kindlasti sel ajal kodus, et minu puhul ei tea kunagi, vastasin, et oleme terve päeva kodus, et tulgu aga. Juhtus aga nii, et ma pidin minema ka oma venna õele laevale vastu ja ajaplaneerimine, vahemaade hindamine läks pooletunnise hilinemisega lappesse. Nii need vaesekesed mul seal ukse taga ootasidki lillede ja veiniga. Ma oleks nende asemel veini ära joonud,a aga nemad pole sellised nagu mina. Mul on korralikud sõbrannad.

Ah, valetan, et alustasime nädalavahetust Veg Machine´iga. Tegelikult alustasime me Idaga natuke varem. Õue kaunistamisega. Marek saab ilmselt jõuludeni neid confettisid koristada, aga lõbus oli. Nali on muidugi natuke minu kulul nüüd ka, sest ma ei arvestanud, et need jäävad talla alla ning me tassime neid jalanõudega ka tuppa. Elame üle. Täiega lõbus oli igatahes. Kas keegi teab, miks lapsed Itaalias neid laiali pilluvad? Mida sellega tähistatakse? Lihtsalt lõbu pärast või on see seotud kevade tuleku või millegi muuga?

DSC04624

53020131_2265702396980288_2922147275473944576_n.jpg

Ülejäänud nädalavahetuse tegime vegan-toite, vaatasime multikaid, vaatasime uuesti Queeni filmi, lobisesime poole ööni, käisime lastega kinos. tahtsime Ralphi vaatama minna , aga loomulikult ei taibanud ma enne pileteid osta ja nii saime me kohale jõudes teada, et vaid üks pilet oli. Milline pettumus. Ma ise tahtsin ka seda täiega näha. Et mitte koju tagasi minna niisama, läksime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. Pean ausalt ütlema, et see oli esimene multikas, mis mulle ei meeldinud või noh ei saa ka öelda, et otseselt ei meeldinud, aga see ei pakkunud mulle mitte mingit elamust. Ida õnneks jäi rahule. Koju tagasi jõudes tahtsin ma mõnda ilusat multikat. Vaatasime uuesti “Cocot” ja “Ferdinandi”. Viimase aja kaks lemmikut!

Ahh, ja tänu sünnipäevale (mida ma ei pidanudki) on mu kodu lilli täis. Vaadake neid iludusi!

DSC04648DSC04682DSC04635