Võib olla peaks ka emalt vabandust paluma?

Ma käisin pühapäeval teatris. Theatrumis. Jaanuaris on seal uuesti kavas “See laps”. Võib olla ma teen liiga kõikidele teistele Theatrumi lavastustele ja valetan, aga ma ikka tahan öelda, et see kümnest autonoomsest loost koosnev etendus on üks mu lemmikuid.

Esimene kord käisin ma seda vaatamas 2019.aastal, vist suhteliselt peale seda kui keegi murelik blogilugeja oli minu kohta lastekaitsesse kaebuse esitanud. Siiani mõtlen selle inimese peale ja mõtlen, et mis küll tema peas toimus. Sellest teemast sai omamoodi lumepall, kus minust sai lapsepeksja, Marekist naisepeksja, meie pereelust teadsid teised rohkem kui me ise ja praegu mõtlen, et “Pealtnägijasse” oleks pidanud pöörduma. Oli küll valus enda pere kohta lausvalesid lugeda, aga keda see huvitas. Me ei ole kuulsad ja ilusad. Tavaline perekond, kellele keegi soovis käru keerata.

Aga ilmselgelt olin ma tookord üsna haavatavas olukorras. Ma tundsin end halva emana. Ma teadsin, et keegi peab mind halvaks emaks. Ja ma käisin “halbade vanemate koolitusel”, et tõestada, et ma ei ole halb ema. See etendus läks hinge, tekitas ängi, pani päevadeks mõtlema ja kokkuvõttes aru saama, et me kõik oleme omamoodi “halvad” vanemad ja meil on olnud omamoodi “halvad” vanemad. Kas me tahame seda tunnistada või mitte. Isegi kui see halb seisneb vaid selles, et sul ei lubatud lapsepõlves võtta hamstrit. Või see halb seisneb selles, et sa ei ole lubanud oma lapsel enne õhtusööki komme süüa.

Täna ma enam end halvaks vanemaks ei nimetaks. Ma tean, et ma seda ei ole, ka siis kui laps ütleb, et oleme kõige halvemad vanemad maailmas. Alles eile pidin me teda lohutama, sest ta läks kellegagi tülli ja “kõik vihkasid teda” korraga. Ma siis selgitasin, et selliseid asju öeldakse tüli käigus selleks, et teisele haiget teha kui kuidagi muud moodi ei oska oma emotsioone väljendada. “Sina ju oled ka öelnud meile, et sul on kõige halvemad vanemad maailmas, aga tegelikult sa ju nii ei mõtle?” küsisin ma. “Ei mõtle,” vastas ta. “Ma olen lihtsalt nii vihane olnud teie peale.” No vot.

Ma ei ole halb lapsevanem ka siis kui ma lapse arvates “nõuan täiuslik olemist”. Ma ei nõua täiuslikkust, ma nõuan miinimumprogrammi – hoolitsetud välimust ja tehtud koolitöid. Mitte maksimumtulemusi. Lihtsalt suuremat pilti, miks kool oluline on. Ma ei ole halb lapsevanem ka siis kui me tülitseme ja vaidleme. See kõik on lihtsalt osa argipäevast, millega tuleb hakkama saada.

Ma vaatasin seda etendust seekord hoopis teise pilguga. Jah, seal on ikka hetki, kus tunned end ära, seal on ikka hetki, kus tunned ära oma vanemad, muidugi mitte must-valgelt, aga seal on hetki, mis panevad ennast analüüsima. Sunnivad ikka peeglisse vaatama. Aga seekord läksid mulle hinge palju rohkem isade osad. Kasvõi teine pilt, kus viieaastane tüdruk kohtumine isaga, kellega ta ei ela koos. Lapse muretu olek ja ükskõiksus isa vastu, kellest ta on võõrdunud ja isa jonn ning armastuse nõudmine. Minult ei ole küll keegi armastust nõudnud, aga oma isast olen ma võõrdunud olnud küll. Õnneks mitte pöördumatult. Ma olen ise olnud jonnakas ja trotsi täis, aga saanud ka aru, et see ei vii kuhugi. Lahutatud vanemate laps jääb alati teiseks, alati, kuid sellest ei pea kramplikult ja jonnakalt kinni hoidma, saab ka teisiti. On lihtsam ja toredam.

Seitsmenda pildi isa oli seekord kõige hirmutavam. Autoritaarne isa, kes on nii rahul sellega, et tema lapsed on kasvanud hirmu all ning tunnevad isaga suheldes hirmu ikka veel, ka täiskasvanuna. Ma tahan ka, et laps kuulab mu sõna, aga ma ei tahaks kunagi, et ta kardaks oma vanematega suheldes hirmu. Sellist hirmu, mis kasvab vaikseks vihkamiseks. Ma mõistan neid täiskasvanuid, kes on kasvanud (vabandage väljenduse eest) dickhead‘ideks, sest neid on nii kasvatatud, nad on kartnud oma vanemaid ja teinud kõik nii nagu vanemad tahavad, sest vanemad ütlevad nii ja vanemaid tuleb austada. Ma mõistan, kust see kõik tuleb. Aga see teadmine ei tee mulle dickhead‘e meeldivamateks. Ma võib olla vihkan selliseid inimesi grammivõrra vähem.

Ja lõpetuseks jõuame 10. pildi juurde. “Ema palub päriselt andeks. Märkamatult on lavaruumi lisandunud valgust, seda immitseb ülalt seinaluugist, kiirgab eeslava põrandast. Ehkki tütar ei suuda ema päris lähedale lasta, ei mingit puudutust, kallistusest rääkimata, annab ta emale andeks. Ja ütleb aitäh. Ainuke võimalus lähisuhetes, inimlikus maailmas üldse: andeks paluda, andeks anda.” (Pille-Riin Purje)”.

Kui ma koju sõitsin, siis see pilt pani mind mõtlema. Ei, ma ei hakka siin rääkima oma “halvast” emast. Mul ei ole halb ema. On küll omamoodi nõudlik olnud alati ja teab kõike paremini, aga kohati ma mõtlen, et eks me teeme tema kallal lõõpides talle liiga ka. Vanaema ütles viimati nii armsalt, et teised kipuvad tast valesti aru saama, aga mulle ta meeldib. Mulle ka meeldib. Ja ma ei plaani üldse analüüsima hakata neid keelatud hamstreid ja suursaadikuks saamise ootusi, vaid ma mõtlesin, et äkki peaks ema käest hoopis ise vabandust paluma.

Sest vaadake kui Ere mulle kirjutas, kas ma tahaksin seda etendust ise ka uuesti vaatama tulla, siis muidugi vastasin ma jaatavalt. Valisin mängukavast 21.01 kuupäeva. Tundus sobivat. Ja kuna mul oli meeles, et eelmine kord oli ka ema tahtnud seda vaatama tulla, aga ei saanud, siis ma küsisin, kas ta seekord tahaks tulla. Tahtis. Jätsin kuupäeva meelde ja rohkem selle peale ei mõelnud enne kui kuupäev hakkas lähenema. Oot, 21.01 oli ju pühapäev! Minul ei ole vahet, mul on teatrist koju sõita 30 minutit, aga emme peaks ju ekstra Tartust tulema. Ta ei saa ju ometi nii hull olla, et tuleb ekstra selle etenduse pärast Tallinnasse, mõtlesin ma. Kes teeks midagi sellist? Sõita edasi-tagasi, kehvades ilmaoludes, selleks, et vaadata poolteist tundi etendust.

Aga ta tuli. Sõitis hommikul Tallinnasse. Vaatas, kuidas me Ikeas Idaga tülitsesime. Komberdas minuga mööda poode, sest meil oli etenduseni liiga palju aega. Tegi mulle “Pegasuses” söögi välja. Andis mulle auto parkimise eest veel kümme eurot. Vaatas etenduse ära. Sõitis täistuisanud teel pimedas tagasi koju. Ja jõudis koju pool 12 õhtul. Pühapäeva õhtul.

Selle eest peaks vabandust paluma küll. Kes kutsub niimoodi oma ema teatrisse? Vaid halb tütar.

Palun vabandust.

Leave a Reply