meie elu Ussipesas

The Kapp ja muud jutud

/ Eveliis / 9 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, kuidas ma pikemat aega otsin telekaalust kappi, mis oleks 1960-1970aastatest, aga ei maksaks 1700 eurot. Selliseid paaritonniseid on mulle ikka aegajalt ette visanud, aga selliseks ostuks vaba raha nagu ei ole. Ja siis ühel päeval jäi mulle ette, et üks mu lemmik instakonto omanik oli müüki pannud väga eripärase kummuti. Vaatasin seda, aga ei olnud päris kindel. Umbes kuu aega hiljem hüppas see mulle uuesti ette, võtsin seda juba kui märki, aga ikka ei olnud kindel. Ma ei tea, miks. Päev hiljem tekkis mul aga tunne, et pean selle kapi endale saama ja lootsin siiralt, et see on alles. Surfasin pool päeva netis, et too kuulutus üles leida (muidugi oleksin võinud otse Elerile kirjutada, aga otsida oli põnevam). Leidsin. Kapp oli alles ka. Ainsaks põhjuseks, et keegi ei viitsinud kolmemeetrise kapi transpordiga jännata. Bronnisin kapi endale ära ja olin Mareki bussiga valmis sellele järele minema.

Minu silmamõõt on legendaarne. Ma olin kindel, et see mahub bussi. Hea on, et Eleri soovitas bussi ikkagi ära mõõta, sest muidugi see ei oleks sinna mahtunud, aga mina oma silmamõõduga oleks lihtsalt Pärnusse kohale uhanud. Ilma asjata. Vana hea. Näitasin Marekile ka kapi pilti ja Marek küsis kohe, et kas see liiga kõrge ei ole. “Muidugi ei ole,” vastasin mina. Hea, et ma talle ei öelnud kapi kõrgust, sest ta oleks koheselt saanud aru, et kapp on liiga kõrge. Nii aga õnnestus mul kapp koju organiseerida ning oma silmaga veenduda, et kapp ONGI liiga kõrge nii nagu Marek oli öelnud. Aga ma tean, et alati on lahendus olemas. Esimese ideena pakkusin ma, et võtame esialgu jalad alt, aga sellele pani Marek kohe veto peale. Tisler temas hakkas rääkima. Siis pole see üldse see kapp ja nii ikka ei saa. Panime kapi ajutise koha peale, et hakata välja mõtlema, mida siis täpselt teha. Kusjuures see ajutine asukoht osutus üsna ägedaks ja mõtlesime seda sinna jättagi, aga see poleks lahendanud olukorda telekaalusega ning triibuline kapp sinna juurde enam ei sobiks.

Kapp ise aga on tõeline kunstiteos, kui ma õigesti mäletan, siis keegi tisler oli selle 60ndatel endale teinud ja seda on näha, et kapp on vanakooli käsitöö. Naeltega tehtud ja puha. Vajab küll putitamist ja tibake restaureerimist, aga see mind ei heidutanud. Ma ju tean, kellega ma koos elan ja peale seda kui avastasime Mareki ema juurest selle lillepostamendi tean ma ka kui palju mööblitislerit Mareki sees elab.

Kui 90% juhtudest läheb Marek närvi kui ma midagi koju vean ilma mõõtmata ja talle lisatööd tekitan (90% juhtudest tekitan), siis seekord oli lugu teistsugune. Kapp kõnetas ka teda. Juba uuris ta, kuidas seda saaks toestada, kuidas pealispinda taastada, kuidas sinna ikkagi oleks vaja must klaas peale panna, kuidas seda ja toda ja kolmandat, oli nõus minuga eile tervet tuba teistpidi tõstma ning täna enne üheksat oli ta juba ehituspoe poole teel, et kapi esialgeseks tuunimiseks materjalid tuua. Vat kui palju elevust tõi üks “väike” kapp meie majja.

Väikese kapi kohale tuleb telekas. Kui mul muidu on telekatest üsna suva, siis nüüd mõtlesin, et ehk oleks õige aeg vaadata uue teleka poole. selle Samsung Frame poole. Siis ei oleks telekas seal nö kunstikogus nagu võõrkeha, vaid ka killuke kunsti. Kellel on see telekas? Millised muljed on?

Igatahes tuba sai ringi keeratud ja meile endale tundub, et väga hästi sobib.

Lisaks sellele (ilma igasuguse minupoolse surveta) arvas Marek, et see on hea lahendus, et siis saab teise poole toa seina ka ära värvida. Kaua me ikka niimoodi elame, et pool tuba on valge ja pool pruun? Kuigi ega ennast enam ei häirigi, aga selline tuhin remonti tegema hakata tuli peale. Temal. Minul on tuhin ammu peal, ainult oskusi pole. Ja nüüd sobib vana vaip ka tagasi, too suur vanaaegne, saab sellest Jyski vaibast (mis hädapärast Dexteri sai asenduseks pandud) lahti. Mitte et mul midagi Jyski vastu oleks, ma olen sealt palju ägedat leidnud viimasel ajal, aga ikkagi. Murelik blogilugeja küsis ka, et kuhu kõik pitslinikud on saanud ja ma võiksin küll vastata, et elu ja turvalisuses ja/või maal vanaema juures, aga tegelikult on nad häbiväärselt sahtlis olnud, sest ma olen jätkuvalt ka diivanilaua otsingul, kuhu linikud uuesti peale sobiks. Ei ole lihtne ülesanne, sest jällegi ma tean, mida ma tahan, kuid nende hinnad ei ole rahakotisõbralikud. Seniks peame nende mustade asenduslaudadega hakkama saama. Kuid et ei tekiks muljet, et ma olen kõik linikud kuhugi ära sokutanud salaja, siis ma mureliku blogilugeja rahustuseks leidsin ikka paar tükki, mis hetkel ka sobisid tuppa ja tõin nad sahtlist välja.

Ei kao see heegelliniku-Eveliis kuhugi. Hytta ja teine korrus ja terrass (mitte talvel eks) on ikka sama pitsiline kui varem.

Kui me eile seda tuba ringi tõstsime, siis sain ma aru, et mulle peab kõik puust ja punaselt ette näitama, et ma saaksin aru, millest jutt. No näiteks selle kapi tõstsime ka teise seina, aga ma ei suutnud näha tervet pilti. Nii ma pidin kohale tõstma ka raamatud, küünlad, lilled ja muu nodi, et saaksin aru, milline üldpilt tuleb. Vähemalt sai Instapilt ära tehtud. Selline see instaelu on. Tõstad toa ringi, teed pildi ära ja siis lükkad diivani kapi ette, sest diivanile tekib õige koht alles täna.

Lisaks sellele on Marek mulle kogu aeg rääkinud, kuidas ta tahab teha esikule viilkatust ja sinna peale siis hoiuruumi, kuhu kõik üleliigne kola peita ning ma päriselt ei ole aru saanud, et mismoodi see välja hakkab nägema. Nädalavahetusel käisime Mareki õe soolaleival ja näitasin Marekile elevusega, et vaata kui äge väikene peidukas neil teisel korrusel on, et nii lahe pesa, kus magada. Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et ma olen ju pikka aega sulle rääkinud, et just sellist ma meile teha tahan. Ta ei olnud seda mõelnud küll lisa “magamistoana”, aga kuna meil on üks tuba puudu, siis sellest tekib väikene lisatuba. “Miks sa mulle varem ei ole rääkinud, et see su plaan on?” küsisin ma. Marek vastas lihtsalt, et edaspidi hakkab ta mulle puust ja punaseks ette joonistama oma ideid, sest selgitustest ei saa ma aru. Ei saa jah kusjuures. Sama rääkis ta mulle suvel terrassi katuse kohta. Ma ei olnud ideest vaimustuses. Siis käisime Varnjas ja kui ma jälle ütlesin, et issand kui lahe, et neil sellised katused on seal terrassil, Marek lihtsalt ohkas. Just seda oli ta mulle püüdnud sõnadega visualiseerida. Midagi pole teha, ma ei ole ruumilises mõtlemises väga tugev. Päriselt ei ole. Aga nüüd ma tean, mis uued tööd teda ees ootavad uuel kevadel. Kuradi kahju, et ma sellest viilkatuse-asjast varem aru ei saanud, tahaks ju kohe. A talvel vist katust lahti ei lammuta? Kuigi… Ilmad on ju soojad?

Ma ei tea, kas me saime inspiratsiooni ja indu The Kapist või Mareki õe uuest majast, aga vahet ei olegi. Jube mõnus uus energia tekkis Ussipessa. Nii palju uusi ideid, nii palju töid, ainult üks Marek. Ma luban pühalikult, et ma vähemalt teesklen, et teen ka tööd, sest te ju olete juba lugenud, kuidas see talle mõjub;)

Remondist

/ Eveliis / 7 Comments

Ilmselt on kõik majaomanikud mingil hetkel tundnud, et krt tahaks korteris elada, oleks poole lihtsam. Või noh ma ei tea, mina mõtlen mõnikord nii, sest mul on vaid üks Marek, kes kas a) on liiga aeglane, et ei saa kõigega valmis, b) liiga laisk, et ei saa kõigega valmis või c) on asju liiga palju ja ühel Marekil ei ole kõigeks lihtsalt aega ja jaksu. Oi, ma juba tean, kuidas tal neid ridu lugedes üks närv näos tõmblema hakkab. Alati kui ta närvi läheb mu “issand, see ka veel tegemata” naljade peale, hakkab tal see närv tõmblema. Õnneks ta väga mu blogi ei loe. Mõistlik, selle ajaraiskamise asemel saaks remonti teha.

Olgu. Nali naljakas. See ei tule kellelegi üllatusena, et mina ei ole kõige suurem töötegija, st ehitusasjades. Iga kord kui Marek mult abi palub, et ma midagi hoiaks või kinnitaks või tõstaks, siis see lõppeb sellega, et tema ütleb, et ma teen valesti, mina lähen vihale ja puhisen, et ma esimest korda teen üht või teist asja oma elus, aga no Marek on Marek – tema jaoks on kõik ehitustööd koos kõige sinna juurdekuuluvaga elementaarne. Minu jaoks ei ole. Ma mäletan, et kui läksin hiljuti uude kohta tööle, siis kaks nädalat hiljem tulin koju ja kilkasin, et ma nüüd tean, mis roovisamm peab olema. Marek vangutas pead ja ütles, et seda teab igaüks, et see on kaasasündinud teadmine. Nojah.

Ühesõnaga. Kuna meil on kodus nii palju poolikuid asju, siis seekord mõtlesime, et teeme nii, et Marek lõpetab õues asjad ära. Mind kõige enam (nüüd) häirib see, et meie majal pole liistud paigas (kusjuures, ainus töö, mida ma ka Mareki standardite järgi peaaegu oskan teha, on värvimine, nii et ma isegi lubasin, et võõpan ise need liistud ära) ja trepp on selline nagu ta on. Ja sokkel. See, et maja sokkel on ikka veel selline nagu ta on. Püüa siis instagrammable nunnut maakodu fotot teha kui igalt polt hakkab kole tuhablokk silma. Sokliga läks lihtsalt, tegin sellele tootele tellimuse ja nüüd on vaja vaid piisavalt Mareki ajudele käia, kuniks tal kopp ees on mu vingumisest ja ta selle ära teeb. Tegelikult oli meil ketserlik plaan, et MINA paigaldan seda soklit, et vaadata, kas see on siis nii lihtne nagu väidetakse, aga olgem ausad, te tunnete mind. Ma ei viitsi. Ja tõenäosus on, et Marek peab ikkagi üle tegema. Selle ajaga, mis ta minu tööd peaks üle tegema, jõuaks ta juba garderoobi remondiga pihta hakata. Ta ise lubas!

Mina samal ajal lubasin, et davai, mina võtan Ida toa remondi käsile. Ei! Hullud olete, mitte ise. Lubasin, et võtan hinnapakkumise ja maksan selle eest ka ise. Esimene hinnapakkumine, mis ma sain, oli minu jaoks ulmeline. Teised küll ütlesid, et kuule, vaata mis aeg hetkel on, pole ehitusmeest saadagi ja kui tahad kohe, siis maksadki, aga ma olen nii palju koi ja harjunud poolikus majas elama, et ma ei raatsinud. Nii lihtne ongi. Vaatasin seda tuba ja vihkasin iga keharakuga, et see poolik on, aga nagu Tõnisson oma sajalisi luftitada ka ei tahtnud. Õieti polegi teisi. Seda enam, et hambaremont ootab juba kuu lõpus suuremat väljaminekut.

Vaene laps peab oma poolikus toas hakkama saama.

Aga siis ümberringi kõik igal pool kolisid ja remontisid ja kõikide Instakontod (pagan, ma neid ilusaid kodukontosid Instas jälgin üldse) olid nii ilusad, et otsustasin uued pakkumised võtta. Esimene pakkumine oli päris hea. Nii mulle tundus, sest mida ma ka hindadest teadsin. 40 eur/h. Ma olin üsna lähedal selle pakkumise kinnitamisele. Paar päeva hiljem sain uue pakkumise. 25 eur/h. Kas ma oleks enda peale vihane olnud kui oleks esimese kinnitanud või kas ma oleks enda peale vihane olnud? Kuidagi aga läks nii, et Marek andis mõista, et see remont tuleb ikka 100% minu taskust ja Tõnisson minus tõstis jälle pead. No ikka ei raatsinud.

Samas tahaks ju ülemist korrust lõpuks ka kenaks saada. Aga mulle tuli mõte. Ma tean üht meest, kes ilma töörahata selle remondi ära teeb. Ma pean vaid kuidagi mulje jätma, et ta ise tahab seda teha või teesklema, et ma ise samal ajal teen ka mingit tööd. Marekil on vapustavalt loll komme töö tegemises võistelda. Kunagi võtsime koos tapeeti maha ja kui ta oli minust tunduvalt rohkem tapeeti maha kakkunud, hüüatas ta rõõmsalt “Vaata, kui palju mul juba tehtud on!” Tol hetkel ma taipasin, et oluline pole kui palju mina teen, vaid et ma näitaksin, et ka teen. Koos temaga. Nii ma siis nokkisin üht seina, samal ajal kui Marek kolm seina tapeedist vabastas.

Aga enne ma ikka tahan, et ta teeks sokli ja garderoobi ära, paneks liistud ja võõpaks üle ahju. Ahjaa, terassi uksepiit oleks ka vaja ära pahtledada, sest muidu on väga raske head Instapilti teha, kogu aeg on näha, et see on poolik. Ja tegelikult oleks vaja kõik elutoa seinad ka heledaks värvida ja esik uuesti üle värvida ning vannitoa kapp ootab riiulit. Tea, kas ta jõuab enne detsembrit kõik need tööd tehtud?

(huumor. ikka huumor. me oleme tegelikult kokku leppinud, et võtame täiesti vabalt. ei taha nii, et vaid teeks tööd. puhata ja mängida on ka vaja. samas Marek võiks ju puhata peale neid töid?)

Kodus

/ Eveliis / 2 Comments

Kuidagi dejavu tunne on. Nagu oleks seda kodus istumise asja ja majast mitte väljas käimise asja juba teinud. Kuidagi veider tunne on. Ise ka ei saa täpselt aru, mis toimub. Oleks nagu kodukontor, et istun pleed varvastel diivanil ja saadan e-maile laiali. Oleks nagu haige, sest vahepeal on halb olla ja pean puhkama. Oleks nagu kodukool, sest Idaga on vaja õppida. Oleks nagu puhkus, sest Marek on ära ja keegi ei tee tööd 24/7. Oleks nagu tavaline argipäev. Oleks nagu pühapäev.

Üks on selge, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla. Alles ma siin kurtsin, et olen väsinud ja kurnatud. Küsi ja sulle antakse. Nüüd olen kodus. Puhkan kogu sellest virr-varrist ja jooksmisest. Nii palju kui puhata saab, sest eranditult iga kord kui ma viskan diivanile pikali, et filmi vaadata, jookseb beebikoer ukse juurde ja nõuab välja. Saab välja ja jääb terrassile seisma. Silmapilk hiljem on toas tagasi. Kaks minutit hiljem kordame seda rutiini. Jumal, kuidas üks koer saab tüütu olla. Aga tüütult nunnu, eksju.

Kui Marek laupäeval Pranglisse läks, naersime Idaga, et nüüd saamegi omavahel rahulikult kakelda. Tegelikkus on aga see, et oleme vaid korra naaatukene tülitsenud ja kui te mind ja Idat tunnete, siis tavapäevadel kakleme me päevas vähemalt kaheksakümmend kolm korda. Ida on olnud fantastiliselt hea laps (kas ma sõnusin nüüd ära?). Ta on toonud mulle hommikusöögi voodisse. Ta on käinud koeraga jalutamas. Ta on mind sundinud rohtu võtma ja sellega ühtlasi mulle selgeks teinud kui tüütu ma emana võin olla kui Ida haige on. Kas sa rohtu võtsid? Ega sa ei unustanud? Kas sa oled end kraadinud? Vaata, et sa jood? Rollid oleks nagu vahetunud. Ta on teinud süüa. Ta on küpsetanud kooki. Ja siis nagu muuseas küsinud, et kas ma talle Toca Bocas (või mis iganes selle nimi on) ühe maja võiksin osta. “Ma olen ju hea olnud?” küsib ta ja pean vastama, et ega see 6,90 mind tõesti vaesemaks ei tee.

Baymax on nag tõeline isiklik tervishoiukaaslane. Ma ei ole teda näinud veel niimoodi nurrumas ja kudrutamas, noh et kohe ronib kaissu ja nurrub. Muidu ta ikka pigem vaatab mulle pahase näoga otsa, et miks süüa ei ole juba antud. Jumal, kus see kass sööb! Ausalt sama palju kui Dexter. Ta oli elanud maal ühe vanema inimese juures ja mul on tunne, et ta on harjunud saama rammusat kodutoitu. Ma ükspäev katsetasin ja ta pani isegi makaronid pintslisse. Ei, ma muidugi ei toida teda makaronidega, lihtsalt tahtsin näha, kas ta sööb ka kodutoitu. Kui ta allkorrusel käiks, siis ta ilmselt istuks vaid külmkapi ees.

Sellel pildil on ta pahane, sest ma võtsin öösel talt ära paberkoti, millega ta mängida tahtis. Mina tahtsin magada. Tugevama õigusega otsustasin ma, et mängimise asemel me magame kõik öösel. Baymax ei olnud otsusega rahul.

Ida koolitöödega ree peale saamine on omaette väljakutse. Selles mõttes, et mul läks ikka aega, et aru saada, kust neid kodutöid leida ja kuidas neid teha ning mida on vaja teha, et hindelisi töid peab ta alles koolis tegema ja nii edasi ja nii edasi. Mul ei ole ju siiani selliste asjadega kokkupuuteid olnud. Saa siis täpselt aru, mis see Opiq on ja kuidas ning kas see peab e-Kooliga olema seotud. Siduskirjast ei hakka ma rääkimagi. Enda kooliaeg tuli meelde kui ma muudkui uuesti ja uuesti pidin kirjutama, sest tähed olid liiga pikali. Veab lastel, et nüüd saavad ise valida, kuidas kirjutavad.

Kas teile tundub ka uskumatu, et Ida on juba nii suur, et käib koolis? Ma vaatan seda pilti ja mõtlen, et vau… Enne kui arugi saan lahendame laua taga 8.klassi keemia ülesandeid? Ma ei saa öelda, et seda väga ootaksin. Ma olen reaalainetes päris kehv. Kuigi kui tagasi mõelda, siis keemia oli ainuke, millega ma hakkama sain ja mis mulle meeldis. Sama ei saa ma öelda füüsika ja matemaatika kohta. Karma, et praeguses töös mõlemat omajagu vaja läheb.

Eile süüa tellides, tellisin ka hunniku puuvilju. Pidin Marekile lausa pildi saatma, sest seda tõesti juhtub väga harva. Parimal juhul ostan ma suvel arbuusi ja viskan selle siis paar nädalat hiljem minema, sest ma ei viitsi seda lahti lõigata ja nii ta kapis halvaks lähebki. Ja nüüd siis ostsin puuvilju. Keegi soovitas, et tehku ma puuviljasalatit jäätise või vahukoorega. Pidin vastama, et ei söö jäätist ega vahukoort. Ja siis lisama, et tegelikult ei söö ma ka puuvilju ega puuviljasalatit. Samas kooliajal sõin ma kogu aeg banaanivõileiba. Panin leivale soolast võid ja viilutasin sinna peale banaani. Banaan cornflakes ide ja keefiriga oli mu teine lemmik. Veidrik. Ma tean. Aa, ärge mulle soovitage puuvilju ka pudru peale panna. Ma ei suuda süüa magusaid pudrusid. Mu meelest on need kohutavad. Puder peab olema tehtud veega ja soolane.

No vot. Nii me siin olemegi. Kodus. Ootame Marekit koju. Nagu oleks meremees, keda mandrile ootad.

Kui mees on lapsega üksinda kodus

/ Eveliis / 2 Comments

See on ikka omamoodu naljakas kui saamatuks mehed muutuvad kui nad korraga üksinda lapsega koju jäävad. Kõigepealt läksin ma paariks päevaks Norra ja Marek pidi olmega hakkama saama. Juba esimesel päeval sain ma kõne, et kuule, kas Idal on telefoninumber ka või ma peangi talle vaid messengeri helistama. Aasta isa tiitlit vist loota ei ole? Hiljem muidugi selgus, et tal on tegelikult Ida telefoninumber, aga ta oli selle nimeks kogemata pannud “Ida kell” ja kuna Idal toda nutikella enam ei olnud, siis ta ka ei hakanud uurima, et mis number see siis on. Järgmisena sain ma kõne, kust mul küsiti, kus Ida sukkpüksid on. Mis sellest, et meil on vaid üks kapp, kus on pesu ja sokid ning suhteliselt lihtne oleks olnud selle kapi sahtlid läbi vaadata. Edasi sain ma kõne, et kuule, mis Ida riiete suurus on, me peame minema talle sukkpükse ostma.

Selle jätame vahele, et Kaari Sillamaa kooli logistikaga ei hakanud ma Mareki pead üldse vaevama. Põhiline, et ta lapse õigeks ajaks kooli sai ja koolist koju. Ka seda pidin ma kordama üle, mis päeval ja mis kellaajal mis tunnid on, kuigi ma olen saatnud Ida tunniplaani Marekile nii meilile kui selle ka seina peale välja printinud. Ja siis ta ütleb, et mina ei süvene. Kõik, mis puudutab sellist olmet ja logistikat, on Mareki jaoks nagu taustamüra, mida ta ignoreerib sel hetkel kui ma seda selgitan. Alles siis kui häda käes, siis pean ma uuesti üle rääkima. Kui tüütu!

Kui ma päevaks Rootsi läksin, sujus neil vist kõik enam-vähem normaalselt. Telefoninumber oli teada, riiete suurus ka, isegi tundide algused ja lõpud. Vaid see läks natuke errorisse, et ma tundsin end tagasitulles tõbisena ning olin vähe maganud ning tahtsin Marekile tooliga virutada, kui ta ütles, et viiks lapse ise kooli, aga tal on töökäsud tegemata ning ma ei öelnud ju, et haigeks jään. Nojah. Mehed ja nende loogika.

Edasijõudnute tasemel jõudsime me nüüd kui ma Taanis olin. Ida on haige ja Marek pidi kodukontorist tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, oli kodust nagu sõda üle käinud. Ida meisterdused olid igal pool laiali, rääkimata kõigest muust, mis laiali vedeles. Küsisin nii muuseas, et kas nad on koristamisoskuse kaotanud ja Marek vastas ahastuses, et issand jumal, ma ju tegin tööd kodust, mitte ei olnud niisama kodus. Karma! Karma ma ütlen. Kui ma kodust tööd teen, siis ta iga kord mainib mulle, et kui mul on aega, siis ma võiksin pesu kuivama panna/kokku korjata/jms teha. Sai nüüd siis tunda, et kodukontor ei tähenda seda, et oleks rohkem vaba aega, vaid lihtsalt seda, et kõik töö tuleb kodus olles ära teha. “Kodus töötamine on õudne,” ütles ta. “Tahaks ju ausalt kaheksa tundi arvuti taga istuda, aga see ajab hulluks!” Muidugi ajab. Õpetasin talle siis, et selle pärast kodukontoris olles tasubki päeva jagada töö ja muude tegemiste vahel. Muidu lähedki hulluks.

Kui ma siis reedel diivanil puhkasin läks Marek demonstratiivselt nagu kangelane kassiliiva vahetama. Noh et näidata, et ta ikkagi on multifunktsionaalne, et oskab teha kodukontorist tööd, tegeleda haige lapsega ning samal ajal ka olmega. “Noh, mis, ühe korra vahetad liiva?” naersin ma. Marek oli solvunud. “Ma olen kõik need kolm päeva liiva vahetanud!” vastas ta sellise uhkusega nagu oleks ta millegi erakordsega hakkama saanud.

Ja mida nad sõid need päevad kui ma ära olen? Alati on kõik need asjad, mille ma olen kappi jätnud ja millest saab süüa teha, alles. Kapp on täiesti tühi. Ma ei mõista, aga kahtlustan pelmeene ja makarone hakklihaga. Et nad ka jaksavad.

Sellel hetkel kui Marek kassiliiva vahetama läks, sain ma aru, miks me abielupaarina tegelikult hästi toimime. Mina teen ära kõik need “tillukesed” olmeasjad, mis mu meelest ei ole märkimisväärsed. Seda ka kodukontoris, haige lapsega või ise haige olles. Marek teeb ära need asjad, mida mulle ei meeldi teha. Koristab kööki ja peseb pesu. Ainult mitte siis kui ta on haige lapsega kodukontris.

Kuna Marek oli kodukontorist ja olmest kurnatud, kupatasime me ta Idaga mõneks ajaks Pranglisse komandeeringusse. Saame rahulikult multikaid vaadata ja keegi ei käi pinda, et noh, mis täna plaanis on. Midagi ei ole plaanis. Lebo on plaanis. Parim osa nädalavahetusest.

(Igaks juhuks ütlen jälle, et see kõik on huumoriga kirjutatud.)

Ringmagamine

/ Eveliis / 2 Comments

“Palun seletage, kuidas on nii,” palus Marek ühel hommikul selgitust, “et ma lähen magama üksinda, mingi hetk öösel vaatan, et naine ka magab kõrval ja siis kui ma hommikupoole vaatan, kes see mulle näkku hingab, siis on voodis hoopis Ida. Tõsi, meie majas ei ole mitte mingit loogikat, kes kus ja millal magab. Normaalsetes peredes on ilmselt vanemate magamistuba ja lapse magamistuba, aga meil on paras segasummasuvila.

Alustame sellest ajast kui Ida vaid meie kõrval magas. Ma olen kehva unega ja kui üks norskab ja teine oma käsi-jalgu mulle näkku lükkab, siis võis mürki võtta, et poole öö pealt kolisin ma Ida tuppa magama. Ida tuba on küll remontimata ja selles mõttes mitte mu lemmiktuba, aga seal tuleb pagana hea uni. Ma ei tea, mis värk on, aga seal kohe magad hästi. Okei, ma magan meie magamistoas ka hästi kui ma üksinda magan, nii et võib olla ei olegi asi toas…

Nädalavahetuseti võib mind leida elutoast diivanilt. Mul on loll komme (perekonna viga, emme ja onu teevad täpselt sama!) öelda, et ma vaatan veel natukene filmi, kui kõik magama lähevad, aga samas me teame, et nii mina kui ka need kaks teist jäävad suht esimese kümne minuti jooksul magama. Aga mõnikord ma ei viitsigi enam üleskorrusele minna ja nii ma ärkan selle peale, et Marek kell kuus kohvi teeb. Laupäeva hommikul. Ühel laupäeva varahommikul ärkasin selle peale, et keegi oli mulle kaissu pugenud. Ei, mitte Dexter. Kuigi ma imestan, et ta seda juba teinud pole. Ta lihtsalt sahistab öösel mööda tuba ringi ja vahepeal käib hingab näkku, justkui kontrollib, et kas ma juba lähen jalutama. Tol laupäeva varahommikul oli Ida mulle kaissu pugenud. Küsisin, et miks. Ida ütles, et käis öösel wc-s ja siis tuli emme-igatsus, nii et nii ta mulle kaissu pugeski. Meil ei ole eriliselt lai diivan…

Ja siis see hommik, mis Mareki hämmingusse ajas. Ma läksin Idat magama panema, aga tema tuba on nagu must auk, üsna kindel on, et see, kes teda magama panema läheb, sinna ka ise jääb. Nii ka seekord. Marek läks kenasti magamistuppa üksinda magama. Poole öö pealt ärkasin ma ja mõtlesin, et koliks ka oma magamistuppa, kus on veidike rohkem ruumi – ma ei viitsi Ida toas voodit lahti teha. Pugesin Marekile kaissu. Mingil hetkel arvas Ida, et tema tahab ka meie juures magada ja nii puges ta meile kaissu. Kordus aga see, mis ikka. Üks norskas ja hingas, teine pani oma käsi mulle suhu, silma, juustesse. Ärksa unega mina leidis, et lihtsam kui ühte nügida ja teist paigale sättida on minna Ida tuppa magama. Nii jäi Mareki kõrvale Ida, kelle saabumist tema tähele polnud pannud…

Täna öösel kolisin mina Idale kaissu. No ei tulnud und ja siis ikka häirib küll teise hingamine. Rahulolev unesegane hingamine. Kui ebaviisakas minu suhtes. Mina vähkren ja loen lambaid, aga ei midagi, samal ajal teine hingab rahulikult ja näeb õndsat und.

“Miks sa öösel minu tekki alati ära võtad?” pahandas Ida hommikul ärgates.

“No ma ei näe öösel hästi, kus mis tekk on ja poen sulle lihtsalt kaissu,” vastasin mina.

“Aga sa võid ju siis kui sa magada ei saa diivanile minna!” pakkus Ida, “siis sul on oma tekk seal ja mul ei ole jalad teki alt väljas.”

Ma räägin Marekile pikemat aega, et ta peab meie maja suuremaks ehitama. Meil on kaks tuba puudu. Minu õndsa une tuba ja külalistetuba. Viimaseta saan ma hakkama. Aga oma õndsa une tuba tahaks küll.

Send help!

/ Eveliis / 5 Comments

Tegin pühapäeva hommikul sõbrannale nalja, et kodu on nii must, et nüüd lähen ostan tumendavad kardinad ja tumeda vaiba, sest see kodu lihtsalt ei püsi puhtana rohkem kui paar minutit. Mitte et me ise nüüd nii otseselt mustad oleks, aga meil on see Aaberkukk (loe: Dexter), kes ei ole aru saanud, et kätte on jõudnud porine aeg ja enne tuppa tulekut oleks vaja käpad lasta üle kasida. Tema lööb käpaga ukse lahti, lendab tuppa sisse, teeb paar tiiru heledal vaibal ja läheb siis oma tumedale vaibale pikutama. Jajaa, ma teadsin, et hele vaip oli juba eos paha mõte, aga no meeldis. Ja siis see pagana tolm, ma ei saa aru, kas tolmujänesed on meie koristushaldja ära söönud või mis värk sellega on, et tolmujäneseid on rohkem kui koristushaldjaid. Ühesõnaga nali naljaks, aga uusi kardinaid ja vaipa me ostma pühapäeval läksime ja tulimegi tagasi pimendavate kardinatega. Muidugi ei olnud nende ostmise eesmärk kodu mustust varjata, ma ikka nii edasijõudnu tasemel ei ole, lihtsalt tundus, et sügisel on tumedad kardinad täitsa hubased.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Minulik pikk sissejuhatus ära rääkida ja siis öelda, et tegelikult tahtsin hoopis teisest teemast rääkida. Kui ma vaatan elutuba, siis sellega võib täitsa rahul olla, ei ole ideaalne, aga hei, mis meie elus üldse ideaalne on? Kas peabki. Küll aga lähen ma hulluks kui ma vaatan neid poolikuid projekte, mis igalt poolt vastu vaatavad. Ma ei pea siin silmas neid pisitöid, mille Marek teeks poole tunniga ära kui tahaks, aga sellistest suurematest, mis võtavad päriselt ka aega (Marekil pole) ja oskusi (mul ei ole).

Näiteks Ida toa remont. Olin ka entusiastlik ja lootusrikas ning panin hange.ee keskkonda üles lastetoa remondi + katusealuse kapi ehituse (pmst riiulid ja mingi lükanduks), sain ühe pakkumise. Maksumusega 2900 eurot! Kas sellised ongi hetkel hinnad? Kui jah, siis no ma ei teaaaa… Laias laastus ei ole Ida toal ju midagi viga, aga ikka ju tahaks, et ta tuba oleks ka lõplikult valmis. Ja see kohutav lõpetamata nurk Ida toa taga. Ideaalis oleks ka sinna tulemas katusealused kapid, aga kui juba Ida toa remont maksaks 2900 eurot, siis ma teise töö pakkumist ei hakka isegi võtma.

Ega muud ei olegi kui ma pean nüüd kuidagi Marekit mõjutama, et ta selle toa ise ära teeks. Samas ma tean, et see on selline riskantne värk ja potentsiaalsed vastuargumendid, mida ta kasutab, on mul juba ette teada. Ühe vastu ma ei saa ka. Meil hakkab Pria projekti lõpetamise tähtaeg kätte jõudma, aga wc, klaasist maja (kuhu vastu kive pilduda?) ja välidušš on veel paika loksumata. Kaks esimest on küll õnneks juba kohale jõudnud, aga kolmas on veel vaja tellida, mis seisab muidugi selle taga, et enne on vaja kätte saada toetus kahe esimese eest. Tore on küll igasugu projekte teha, aga nende täitmiseks peavad finantsid ka olema. Mul ongi kuidagi kopp ees sellest, et asjad ei laabu ja kõik venib. Ja nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis mitte vaid ehitus. Kõik jääb saja asja taha ja tegemata. Selline vastik paigalseismise tunne on. Send help, you guys, ausalt!

Aga palun ärge öelge, et hakka ise tegema, et mis seal siis on “kiire ja lihtne, vaja vaid prioriteedid paika panna” või et võta töömees, sest “tänapäeval kõikidele kättesaadav”.

Mul vist on igal sügisel selline kerge meeleolulangus mõnda aega. Kerge madalseis, kus tundub, et midagi ei laabu (samas ei ole see üldse tõsi, nii palju põnevat ja ägedat on toimumas, aga ikkagi). Lisaks sellele, et koduremont ei edene ja Pria projekt venib, on mul viimasel ajal metsikud kõhuvalud. Kui mul sellised valud viimati olid, siis lõppes see sellega, et mul avastati endometrioos. See on ka krooniline haigus eksju? Jajaa, ma juba käisin arstil ka. Aga no ei meeldi mulle see, et igasugu haigused ligi hiilivad koos sügisese tujulangusega. Hahh, ma just taipasin, et ma ikka olengi nagu tädi Helju. Ma siiani olen arvanud, et kõik need iseloomuomadused, oskused, veidrused ja mitte veidrused on sellest tulnud, et tema juures lapsena nii palju olin, aga kuidas need haigused ka üle kandusid minuni? Mulle üldse ei meeldi mööda arste joosta, aga tundub, et ma aina rohkem seda teen. Nagu tädi Helju.

Aga vähemalt hoovis on ilus. Selles mõttes mulle sügis meeldib. Nii ilus ja värviline.

Baymax

/ Eveliis / 1 Comment

Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis Skype läks Hugo ja Orkuti juurde. Siiani on kurb ja tühi, isegi Dexter käib jätkuvalt kassimajas otsimas ja on segaduses, et seal tühjus on, aga meil ei jäänud muud üle kui ta üle lillesilla saata ja nii ta minu süles magama jäigi. Omamoodi ju armas, et kõik meie kolm lemmiklooma pea üheaegselt lahkusid, aga teiselt poolt oli see veel ekstra raske kõigile järjest head aega öelda.

Me olime seekord kindlad, et uut looma kohe asemele ei võta. Eriti kuna minu soov oli siiski võtta varjupaigast kiisu ja mul üks vale otsus juba on eelmisest aastast hinge peal, ma ei tahtnud sama viga teha. Ja kas Dexter üldse harjuks uue kassiga, st laseks tal rahulikult sisse elada ja kohaneda? Tundes tema iseloomu, siis olime me jõudnud otsusele, et õigem on mingil hetkel võtta kassipoeg, et see kasvaks kohe koeraga koos üles ja ei oleks juba välja kujunenud isiksus või ühel või teisel moel traumatiseeritud. Läks aga nii, et mulle jäi Facebookis ette MTÜ Pets Help kuulutus, et neli kodukassi otsivad kodu, sest neile siiani süüa andnud vanaproua enam oma koju tagasi ei lähe haiguse tõttu. Tegelikult oli mulle enne nende nelja kassi kuulutust jäänud silma üks krapsakas kassipreili Pesaleidjast ja pidimegi Idaga sinna külla minema, aga läks nii, et see nelja kassi kuulutus kuidagi kõnetas mind, et kirjutasin neile, et oleme valmis ühele neist kodu pakkuma. Leppisime kokku, et Dexteri pärast pakume alguses hoiukodu, sest no tõesti – uuesti ei tahtnud viga teha ja looma nö solgutada. Kui te arvate, et mul Lumi pärast ei ole jätkuvalt halb tunne, siis te eksite. Ma olen nii palju mõelnud sellele ja vastik tunne on enda pärast. Samas ma tõesti tahtsin parimat, läks aga nii nagu ikka. Seega seekord tahtsin ma ettevaatlikum ja targem olla.

Esimesed päevad elas Baymax Ida toas voodi all, eriti peale seda kui ta esimesel öösel kohe Dexteriga alumisel korrusel kohtus ja see ta ära ehmatas. Vaikselt hakkas ta välja tulema õhtuti ja paari päeva pärast juba ka päeval. Nurrub ja nõuab pai, isegi voodisse on paar korda kaissu tulnud. Küll hetkeks, aga ikkagi. Ta on jätkuvalt arg ja ettevaatlik, kuid kuidagi nii oma kohe algusest peale. Marek ütles esimesel päeval juba, et no kuidas me ta tagasi anname kui ta juba on meil siin süles nurrunud ja meid karvaseks teinud – valgekarvaline kass ja mustad riided ei ole just parim kombo. Aga see selleks, las olla. Igatahes otsustasime me üksmeelel, et Baymax jääb meie perre. Ta on lihtsalt nii armas suur mõmmik. Vaadake seda käppa! Ma ei kahtle, et ühel õigel hetkel paneb ta Dexteri paika ja tuuseldab majas ringi nagu peremees.

Kahjuks me täpselt ei tea kui vana ta on, pakuti, et 2-3aastane, nime tal ka ei olnud. Minu “Paks Louie” asemel sai talle nimeks Baymax. Miks selline nimi? No kui te olete “Kuus kangelast” multikat näinud, siis te mõistate Kui mitte, siis ta lihtsalt tundub sama armas, kohmakas ja kogukas nagu Baymax – sinu isiklik tervishoiukaaslane.

Issand, kas ma tean liiga palju multikatest?

Tehtud!

/ Eveliis / 2 Comments

Igal aastal olen ma vaadanud oma tuttavate ja sõprade 1. septembri pilte ja mõelnud, et vau kui äge, teil on juba nii suured lapsed ja siis juhtus ootamatult, et kätte jõudis see päev, mil meie nublu ka kooli läks. Ma ei hakka neid esimese päeva emotsioone ümber kirjutama, sest esiteks ega need enam nii ehedat pole ja teiseks tegime me Pere ja Kodu jaoks ühe vahva videoreportaaži, mis päeva kenasti kokku võtab. Seda saate vaadata siit.

Tundub, et Ida on selles mõttes minusse, et ta on kärsitu ja tahab esimesena igal pool kohal olla. Ma olin samasugune. Kui ma kunagi Norrasse kolisin, siis mul olid kohvrid ja kotid kuu aega varem pakitud ja asjad paika pandud. Teatud mõttes olen ma samasugune siiani. Välja arvatud pakkimine. Seda teen ma viimasel minutil. Kohvri lahtipakkimisest ma ei räägigi, nädal ikka läheb enne kui ma need lõpuks lahti pakin. Aga see selleks. Päev algas varakult, lõppes järgmise päeva kooliasjade kokku panemise ja “Paddingtoni” vaatamisega. Ilus päev oli.

Mind huvitas, kuidas järgmine päev läheb. Ärkasime vara ja nii nagu mina lapsena olin kooli jaoks alati liiga vara valmis, oli seda ka Ida. Ma päriselt ei ole teda kunagi näinud ise vabatahtlikult kohe riidesse panemas, isegi juukseid kammimas ja nii ta 7:30 valmis oli ning ootas trepil, et millal ometi minema saab hakata. Kuidagi nii armas oli vaadata, kuidas suvega oli lasteaialapsest saanud tegus koolilaps.

Vaatame, kaua seda soovi püsib. Mul püsis gümnaasiumi lõpuni, ainult füüsika, matemaatika ja kunstiõpetuse oleks ma välja jätnud. Matemaatikat ma lihtsalt ei oska, siiani. Füüsikaõpetaja vihkas lapsi ja eriti mind, ausalt kui mõni inimene ei tohiks olla õpetaja, siis on see meie tookordne füüsikaõpetaja. Talle meeldisid vaid poisid ja kuna me pinginaabriga ikka vahepeal kihistasime eespingis istuvate poistega, siis vihkas ta mind kohe topelt. Ma ei liialda. Ja kuntsiõpetus. Arrrrrgh! Mul tuleb kananahk peale. Ma ei oska joonistada, aga ma püüdsin. Sain alati kehvasid hindeid ja kunstiõpetus oli mul kogu aeg “kolm”. Mul on meeles kord kui ma sain “viie”, sest palusin klassikaaslasel pildi ära teha enda eest. Nagu päriselt – mis kuradi õpetaja see oli? A pilti mäletan siiani – Hannela tegi ära, suusataja oli, mäest tuhises alla. Ilmselt mu elu esimene ja ainus kunstiõpetuse “viis”.

Aga muidu päriselt ma armastasin koolis käia. Ülikoolis armastasin ma hiljem veel rohkem käia. Muidugi oli ka seal aineid, mis mulle ei meeldinud, aga siiski – ülikool oli lahe! Ehk on Ida lisaks minu jonnakusele ja kangusele saanud ka minu nohikliku poole? Kuigi ma näen kui vallatu ja ülemeelik ta on, nii et tegime Marekiga aktusel nalja, et saame uue “Kevade” kirjutada. “Kui vanemad Idale järele jõudsid, oli Ida juba direktori kabinetis”. Noh jah, samas sain ma ka seal mõned korrad ikka käia. Sõnakas olen ma alati olnud ja mõnikord läksin kambavaimuga kaasa ka.

Peale tunde läksin Idale järgi. Tuli koolist välja selline üsna rahulolev ja tähtis koolilaps, aga näha et natuke väsinud Ükskõik, mida ma ei küsinud, sain ma vastuseks, et issand ära küsi, ma olen väsinud, see oli raske. Muigasin natuke ja sain vastuseks, et sulle jah, ehk pole pikk päev, aga mulle oli raske. Lasin tal vaikuses koju sõita. Siis tuli meelde, et mulle on Keilasse üks pakk tulnud ja talle oli ka sokke vaja, pluss veel nipet-näpet. Minu üllatuseks oli veel üks pakk tulnud. Imelik, mõtlesin ma, ei mäleta, et midagi oleks tellinud, aga läksin ootusärevalt pakiautomaadi juurde. Pakis oli ümbrik Ida nimega. Te ei kujuta ette, kuidas selle lapse imestust, üllatust ja siirast rõõmu, kui ta leidis kaardi vahelt 100-eurose kinkekaardi. Issand, mulle tuli endale meelde kui mõnikord onu ja tädi mulle salaja raha andsid, ükskord saingi lausa 100 krooni (ja kaotasin selle samal päeval ära). Ida vaatas mulle otsa ja küsis, et kas ta tohib seda siis kasutada. Rahateema on meil hetkel väga aktuaalne nagu te teate, tegime ka nädala taskurahatabeli ja Ida ise otsustab, mis päeval ja millele ta oma nädala viieka kulutab (ega saa juurde). Hakkasin juba ütlema, et ei ole ju vaja ja blaablaa, kuid siis sain sõnasabast kinni ja ütlesin, et no lähme vaatame, kuna me niikuinii juba poes olime. Järgmine hetk näitas Ida mulle mänguasjariiulil 50-eurost LOL Deluxe üllatuskarpi. Never ever, miljon aasta jooksul ei oleks ma muidu tal lubanud seda valida, jõudsin juba öelda, et mõttetu ja Ida hakkas otsima “mõttekaid” kinke kui tuletasin endale meelde, et see on TEMA kingitus TEMA tähtsaks päevaks ja see, mida ta sellega teeb on TEMA otsus. Surusin hambad keelde ja ütlesin, et valigu ise, mida tahab, sest kinkekaart oli talle. See rõõm ja kerge šokk, et ma vaidlema ei hakanud!

Poest tagasi koju sõites hakkas Ida koolipäevast rääkima. “Saad aru, see on ikka nii raske, ma ei saa üldse mängida!” rääkis ta. Ütlesin, et no natuke ikka ju saad. “Jaa, aga see on kümme minutit vahetund, saad sa aru, KÜMME minutit!” ütles ta sellisel moel nagu oleks kümme minutit vahetundi sama suur inimõiguste rikkumine nagu maskikohustus:D

Siin ta peale esimest koolipäeva oma uhke LOL kohvrikesega kodupoole marsibki. Ja teate, mul on tunne, et see koolivärk ja logistika loksub ise paika. Hommikuti avastasin, et saan ta bussile viia, nii et ise lähen teisele poole tööle, ajad kuidagi klappisid hästi. Juba homme tahtis ta ise bussiga minna (sõidan siiski esimest korda autoga järel bussil) ja lisas lausa, et oota, miks ma pikapäevarühmas pean käima, ma saan ju bussiga koju. Leppisime kokku, et alguses ikka teeme selgeks, mis bussid ja mis kellast sõidavad ja et enamik päevi on ta siiski pikapäevarühmas. Saab kõik õpitud. Ja siis vaatame, kuidas ja mis ja kust. Lootus sureb viimasena ja ma loodan siiralt, et koolibuss hakkab meile lähemale sõitma. Ma igatahes olen sellel teemal oma arvamust juba avaldanud. Öeldi küll,e t sel aastal pole lootust, sest /sisesta sada põhjust/, aga ma olen korraga optimist. Ma loodan.

Megadiip suguvõsa süvaanalüüs

/ Eveliis / Leave a comment

Vähemalt selline mõte mul kirjutada oli peale oma sünnipäeva. Ei. ärge õnnitlege, tegelikult oli mul sünnipäev juba märtsis, aga kui see teatud moodsatel põhjustel kolm korda edasi tuli lükata, siis ma leppisin sellega, et ju pole ette nähtud. Ja oleme ausad, mulle ei meeldi sünnipäevad, sest tähelepanu on liiga palju, mulle ei meeldi. Või nii ma arvan iga kord kui siiski sünnipäeva pean ja pärast ütlen, et isssssand kui äge oli. Võib-olla ma eksin, aga viimati pidasingi ma suurelt sünnipäeva kui ma 30. sain. See pidu on legend, sest need, kes olid, need teavad, kuidas mul draama peale tuli ja ma lokkide lehvides nutta lahistasin, et täitsa p…es pidu.

Seekord draamat ei tulnud. Tuli vaid kokku ports häid sõpru ja sugulasi. Olude sunnil ei saanud emapoolsed sugulased tulla, aga olid kohal isapoolsed. Ja kui me siis hilistel öötundidel rääkisime, kes mida ja kuidas minust mäletab, tekkis mul tunne, et kirjutaks megadiibi suguvõsa süvaanalüüsi. Mitte midagi halba kusjuures, vaid seda, et tegelikult ei teadnud ma neist kuigi palju enne seda kui Ida sündis. Nemad minust ka. Lapsena käisin ma läbi küll palju oma ühe tädi lastega, kuid teistega hakkasime me suhtlema alles kaheksa aastat tagasi. Isegi oma vennaga ei suhelnud ma rohkem kui moe pärast ülikooli lõpetamisel ja pulmas. Ma mäletan, et ta ütles mulle kunagi, et “miks sa varem ei öelnud, et sa nii normaalne oled, me oleks võinud ammu juba suhelda” ja see lause võtabki laias laastus isapoolse suguvõsa megadiibi süvaanalüüsi kokku. “Miks ma varem ei teadnud, et nad kõik nii lahedad on, me oleks võinud palju varem suhelda!”

Samas parem hilja kui mitte kunagi. Sünnipäev kestis varahommikuni. Mina ärkasin Ida kõrvalt voodist täpselt nii nagu ma sinna kukkusin. Tossud olid ka veel jalas. Tugevamad ei olnud veel magama läinudki.

Nii lahedat pidu ei ole ammu olnud. Ja kuna tartlased ei tulnud, siis tekkis meil ketserlik mõte teha afterparty Vasulas. Naersime, et meie võime ju tahta teha, aga kas nemad ka tahavad ja lubavad. Leppisime kokku, et ei küsigi, et lihtsalt vajume üks nädalavahetus kohale. Nali. Samas sellist pidu võiks korrata küll. Isegi ilm oli ilus.

Tilk tõrva ei rikugi meepotti?

/ Eveliis / 4 Comments

Päring. Noor mees Saksamaalt tahab meie juures ööbida kaks ööd. Mõtleme eelmisele kogemusele ja olen juba vajutamas “cancel request” nuppu, kuid otsustan siiski tema profiiliga tutvuda. Pikaaegne kasutaja, mitmed väga positiivsed arvustused (aga teisel oli ju ka?!), kõhutunne ütleb, et võtame vastu.

Meie juurde jõuab pikajuukseline mootorrattur. “Issand, siin on nii ilus, siin on nii tore, see on rohkem kui ma ootasin,” on ta vaimustuses. Olen skeptiline, sest eelmine ütles sama, kuid siiski kõhutunne ütleb, et seekordne külaline on teisest puust. Ja ongi. Ta on mootorrattareisil, sest pole Skandinaaviamaades ja Baltimaades käinud ning enne oma tüdruksõbraga Tšehhis kokku saamist on ta otsustanud nende maadega tutvuda. “Me ei tea Eestist midagi, ma teadsin vaid seda, et te osalete Eurovisioonil, et teil on kiiking, ma lugesin selle kohta laevas ja mu kõige lemmikum bänd on Eestist pärit,” räägib ta. Vaatan teda ja mõtlen, mis bänd see olla võiks. Metsatöll ilmselt? Aga ei, selleks on Vanilla Ninja. Ja kui ma ütlen, et ta on fänn, siis ma mõtlen, et ta on fänn. Ta näitab vestlusi kui ninjad on talle kommentaarides vastanud, kui õnnelik ta oli kui nad uuesti kokku said ja rõõmustab nagu laps kui Tallinnas “Vanilla Ninja” jäätise leiab. See on nii lahe! Ta teab isegi seda, et Kapa-Kohilas on 21.08 festival, kus Lenna esineb. Kahjuks peab ta siis juba vähemalt Poolas olema.

Ta on meie juures kaks ööd. Me istume õhtul meie terrassil ja räägime Eesti ja Saksamaa sarnasustest ja erinevustest, poliitikast, põgenikest, toitudest. Otsustame talle tutvustada nö veidraid Eesti toite. Üllatuslikul kombel ei šokeeri teda isegi hallikas kala kiluvõileival ega kohuke. Kukeseenekastmest saab hitt. Nii majas kui hyttas on tänu uuele külalisele mõnus vaib. Viimasel õhtul istume me terrassil, ta tutvustab meile loogikat jaapani keele taga, räägime veel Vanilla Ninjast ja kiikingust ning isegi natuke kahju on, et ta ära läheb. Nagu vahetusõpilane oleks perre sattunud.

Kui ta on kaks päeva Tallinnas olnud, otsustab ta sealsest korterist välja checkida ning enne teele asumist veel ühe öö meie juures olla. “Te olete lihtsalt nii rikkad, ma ei mõtle rahaliselt, aga ma pean silmas seda luksust ja rikkust, mis teid siin ümbritseb. See on õige rikkus!” selgitab ta. Võib olla on tal tõesti õigus. “Ja mõelda vaid, ma valisin selle koha suvaliselt, lihtsalt et see oleks Tallinnale ja Paldiskile lähedal ja mulle sobivas hinnaklassis, ma ei oleks saanud paremat valikut teha.” Vaatame Marekiga end ümbritsevat, taamalt ostab sookurgede ja ritsikate muusikat ning meile tundub, et võib olla on tal tõesti õigus. Meid ümbritsev on luksus.

Samal aja kui meie külaline tutvub Tallinnaga, skoorin ma täiesti juhuslikult hytta´sse sobiva voodiraami. Asub Keilas ja selle müüja on nii meeldiv, et toob selle kohale ka. Ainus miinus – see on vaja kokku panna, aga Marekit ei ole kodus. Te ju teate mind, ma pean asjad kohe kokku saama. Ma olen kärsitu. Helistan Marekile ja lasen tal end juhendada, milliseid tööriistu ma pean kasutama ja mida üks või teine tööriist tegema peaks. Pool päeva ja palju vandesõnu ning peaaegu allaandmist hiljem olen ma selle paganama voodi koku saanud. Ma ei ole k-u-n-a-g-i oma elus midagi kokku pannud. Great success! Isegi emme on rahul.

Pildid ootavad veel seina panemist. Ma ei hakanud ise riskima. Mul ei ole väga silmamõõtu. Need kaks Ida kunstiteost on ajutiselt kahepoolse teibiga.

Hyttas ON hygge. Lisaks olen ma ühelt blogilugejalt saanud paki. Imeliste heegeldatud linikutega. Olen lummatud ja sõnatu. Kaks neist otsustan meie oma pesas natukeseks kasutusele võtta, kaks lähevad hytta’ sse. Kas tõesti on inimesed ilusad ja head? Tundub nii.

Pühapäeval läheme me Ida ja Dexteriga väikesele jalutuskäigule Keilas. Olen Idale lubanud, et ta võib purskkaevus veits hullata. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga millal see on lapsi seganud. Kui nemad tahavad veega mängida, siis nemad mängivad veega.

Meie külaline on kohale jõudnud. Olen lubanud teda seekord šokeerida Eesti magustoitudega. Tuleb ikka raskekahurivägi välja tuua. Kama ja mannavaht. Mannavaht jätab ta külmaks. “Meil on ka midagi sarnast olemas,” ütleb ta, kuid meie suureks üllatuseks maitseb talle kamavaht (vahukoore ja Vana Tallinnaga). Me jääme kõik arvamusele, et ta on natuke veider. Ka kiikingu on ta Tallinnas ära proovinud. “Ma ei saanud ju minna, ilma et oleksin seda vähemalt proovinud, aga pagan, see oli raske,” ütleb ta.

Järgmisel hommikul teen ma kodukontoris tööd. Külaline tuleb kohvi jooma ja vaatab murelikult vihmaradarit. Kogu päev näitab vihma. “Ma ei armasta vihma, ma olen nagu kass, peale seda kui ma Rootsis 200 kilomeetrit paduvihmas sõitsin, ei taha ma enam vihma näha,” selgitab ta. Radar näitab kahjuks vaid vihma ka Lätis ja Leedus, mis on ta järgmiste päevade sihtpunktid. “Millal teil järgmine külaline tuleb?” küsib ta. Vastan, et neljapäeval. “Aga siis ma jään üheks ööks veel,” otsustab ta. Meile sobib. Mina klõbistan tööd teha, Ida vaatab multikat. “Tahate, ma teen pannkooke?” küsib ta äkki. No ikka tahame, aga piima ei ole ja ma olen autota (see on ka põhjus, miks ma kodust tööd teen).

“Ma käin Keilas ära,” ütleb ta. Mõeldud-tehtud, vihmaradar järgi vaadatud ja nii ta oma mootorrattaga Keilasse piima järele lähebki. Ida on lummatud. Filmib, et sõpradelegi näidata, kes meil külas on.

“Ida, tule ma õpetan sulle,” kutsub ta Idat pannkooke tegema. Ida paneb vastumeelselt TikToki kinni, kuid tuleb õppima. “Kõige olulisem on, et tainas oleks nagu tapeediliim, paks ja kleepuv, selline, ” näitab ta Idale. Ma lähen natukeseks eemale, et mõned telefonikõned teha. Kui ma tagasi tulen, palub ta mul tainast maitsta. “Maitse, maitse ja ütle, mis valesti on?” Saan aru, et see ei tõota head. Näen juba laual olevat purki, mille ma talle andsin, saan aru, et olen suhkru asemel soola andnud. Pannkoogitainas on nässus. Nojah, sinna see jääbki, sest munad said ka otsa. Pagan!

Ma ei ole sellega nõus. Muidugi võiks ta ju uuesti poodi sõita, aga vihmapilved lähenevad. “Tead, ma helistan naabrile, meil on siin tegelikult naabrid ka, äkki me saame kaks muna laenata!” otsustan ma ja guugeldan krossiraja numbri. Pole naabriga aastaid rääkinud rohkem kui Facebookis mõnes kommentaaris, lihtsalt peale seda kui Hugo enam nende juurde ei jooksnud, et oma pruudile külla minna, kadus suhtlus, nagu ikka. Teretame ikka kui näeme, aga noh nagu eestlased ikka, ega siis rohkem naabritega läbi ei käi kui otsest vajadust pole. Nüüd on. Läheme Ida ja Dexteriga läbi metsa naabri juurde. Nagu Punamütsikesed. Mitte küll vanaemale külla, aga mune hankima. Kuidagi nii mõnus idülliline tunne on.

Pannkoogid saavad tehtud. Kuradi hea on. Ühe jätame Marekile.

Sellised külalised on põhjus, miks me seda teeme. Tundub, et see eelmine tõrvatilk ei ole siiski meepoti rikkunud. Hea tunne on, et hygge on tagasi.