Picture this. 2025 aastal Ussipesas. Nagu ikka on Marek ka nädalavahetusel enne kukke ja koitu üleval ning teeb plaane. Kahjuks olen üleval juba ka mina (neljas kuud köha!) ja paratamatult haarab ta mind oma plaanidesse. Enne hommikukohvi. Nagu miks? Aga ta teeb seda ja küsib, et mis ta täna teha võiks – kas õunapuid lõigata või vundamenti krohvida?

Ilmselgelt vundamenti krohvida, sest see on 6373 aastat tegemata JA kole, aga mis kuradima kasu oleks meie kodu välisilmele lõigatud õunapuudest. Kes sellest vahest aru saaks?

Ma siiani olin ikka arvanud, et meie pere kõige veidramate hommikurutiinidega on Dexter. Nii umbes 6.30 paiku tööpäevadel hakkab ta trepi juures niuksuma ja mind üles äratama. Ei, ta ei taha õue, Marek on selle aja peale teda juba 68 korda sisse-välja lasknud, ta päriselt tahab, et ma ka end allakorrusele veaks. Lõpuks ma siis loivan alla ja teen kohvi. Dexter ei lahku mu kõrvalt – ta peab saama viinerit. Edasi peab ta end minuga pressima kaasa wc-sse, kuigi ta isegi ei mahu seal ringi keerama. Aga ta peab. Kui pimeduses ka midagi positiivset on, siis see, et mõnikord õnnestub mul nüüd ka ilma temata wc-sse minna, sest ta lihtsalt magab maha liikumise (ja noh ei näe, eks). Siis tuleb ta minuga kaasa diivaninurgale ja ootab, et ma talle annaks ampsu oma võileivast. 90% ajast mul isegi ei ole võileiba. Aga ta ootab. Ja SIIS KUI ma olen end lõpuks mugavalt diivaninurka istuma seadnud, pleedi sisse mähkinud ja kohvitassi kätte võtnud, läheb ta terrassiukse juurde ja nõuab, et ma ta õue laseksin. IGA JUMALA HOMMIKUL SAMA RUTIIN!

Seda võiks pidada üsna veidraks rutiiniks, aga ta ei ole kaugeltki kõige veidrama rutiiniga meie majas. Mulle tundub, et Marek on veel veidramate rutiinidega. Sellest ma isegi ei räägi, et ta peab ärkama tund aega varem, et lihtsalt istuda ja rahus-vaikuses oma kohvi juua ning uudiseid lugeda. Ma nevvvvveeeer ei ärkaks vabatahtlikult kell 5.30. Ja ma ei läheks ka 6.30 kodust välja, aga tema läheb. Punkt kella pealt. Ei, ta ei pea minema. Ta on harjunud. Aga seegi pole kõige veidram. Kõige veidram hommikurutiin on see, et ta käib duši all, paneb siis jalga püksid JA jalanõud ning ALLES SIIS särgi ning kampsuni. Ma ei tea ühtegi inimest, kes sellises järjekorras end riidesse paneks. Teie? Kordi olen küsinud, et miks ometi ja ta väidab, et muidu hakkab tal palav. Nagu oleks tegu ülekaalulise inimesega, kellele iga liigutus raskust valmistab. Pole ju. Igatahes on see mu meelest üsna veider.

Marek tuli õhtul koju ja ta silmist oli näha, et käes on kättemaksutund. Kiirelt ja poolenisti kugistades sõi ta ära õhtusöögi, ütles, et ei hakka riideidki vahetama ja tõmbas kätte kindad, mis meenutasid ilma liialdamata poksikindaid.

“Milleks need?” küsisin ma.

Eks neid “appi, lahutame” hetki on ka meie abielus ette tulnud ja paljud neist “appi-hetkedest” on ka siia blogiveergudele jõudnud, sest mis sa ikka teed kui suhtes on emotsionaalselt ülesköetud naine ja …noh Eesti mees, kes ei oska mõnikord mõtteid lugeda, aga õnneks on ikkagi nii, et kaine mõistus saab aru, et kus mujalgi parem oleks. Ja ma pean silmas eelkätt ennast, sest kahe vasaku jala, kahe vasaku käega, mitte kõige vastutustundlikuma majandajana ja vanuses, kus isegi popid tuunimisäpid asja paremaks ei teeks, ei ole ma võib olla kõige atraktiivsem pruut.

Aga täna… ei, juba pühapäeval kui ma siin veits ulgusin nutta, jõudsin ma mõelda, et aga vaata kui lihtne elu on lahutatud paaridel ja lastevanematel, kes lapsi jagavad. Sest siis ei oleks olukorda, kus oled nii umbes neli kuud planeerinud ja organiseerinud üht galat ning lõppkokkuvõttes, isegi kui kõik asjad on ette ära planeeritud, ei saa ise sellel galal osaleda.