Ma käisin teisipäeval sõbrannaga teatris - Ugala "Ema" vaatamas, kui aega on, siis kirjutan sellest pikemalt ka, aga hetkel tahtsin rääkida sellest, et peategelasteks olid seal abielupaar, kes olid (vist) 33 aastat koos elanud ja naisel oli oma mehest nii kopp ees, et ta ei pidanud mehele paljuks öelda, et ootab tolle surma, et see … Continue reading Mõõt sai täis
meie elu Ussipesas
Sinimustvalge läbi aastate
Ega ma suurt midagi ei tahtnudki öelda kui et palju õnne meile kõigile! 24.02 sai eelmisel aastal hoopis teise tähenduse ja pean ausalt tunnistama, et ikka kipuvad aegajalt pähe mõtted, et miks just 24. veebruar, miks just see päev, aga mis siis kui... Tead küll, et nii ei tohi mõelda, aga ilmselt ei ole ma … Continue reading Sinimustvalge läbi aastate
Lugu sellest, kuidas Mareki vale välja tuli
Käisime eile teisel pool küla. Ikkagi vastlapäev ja pikad linad vaja välja kelgutada. Mitte et ma teaks, mida need pikad linad tänase päeva kontekstis tähendama peaksid, aga see selleks. Tegelikult on lihtsalt vahva end veidike liigutada ja lapselikult lustida. Süüa veidike hernesuppi ja veel paar kuklit. Kuna ma hernesuppi ise keeta ei viitsi või ei … Continue reading Lugu sellest, kuidas Mareki vale välja tuli
Mis värk on?
Mul on üks väga teatrilembene sõbranna. Okei, valetan. Mul on vist kõik sõbrannad sellised, kes vähemalt korra nädalas teatris käivad. Vaid mina olen see, kes arvab, et on teatrilembene, aga tegelikult käisin ma teatris...aa oot, vähem kui kuu aega tagasi. Samas mu sõbrannadega võrreldes see ongi ammu. Igatahes käisin ma selle sõbrannaga teatris ja järgmisel … Continue reading Mis värk on?
Lugu sellest, kuidas Marek minus süümekaid tekitas
Jõulud said üle elatud. Puhatud. Puhkusest puhatud. Tüdinetud. Haige laps Tartus koju toodud. Juba igavusest tööarvutigi sülle haaratud. Täna oli plaanis (mittevabatahtlikult) Idaga poodlema minna, sest ootamatult selgus, et sel lapsel polevat spordijalanõusid. Ega vist ei ole jah. Või noh on, aga väikseks jäänud. Palju üks laps kasvama peab aastas...Haige lapsega ei lähe aga kuhugi. … Continue reading Lugu sellest, kuidas Marek minus süümekaid tekitas
Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma üldsegi alustama sellest, mis teemasse ei puutu. Oke tahaks maha lüüa. Marek ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, mingid finaalmängud on ilmselt ära vaadanud, aga need ei kesta 78 aastat ja nii olen ma need üle elanud nii, et pole nagu tähelegi pannud. Nüüd aga samal ajal kui … Continue reading Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas
Käbid ja kännud
Esmaspäeva hommik. Minulikult jõuame tanklasse vilkuva kütusetulega. Asetan tankimispüstoli paaki ja hakkan tankima. Aga rahakotis pole kaarti. Ühtegi kaarti. Õigus, meenub, et käisime Padisel laadal ja visaksin kaardid lahtiselt teise kotti. "Ida,palun anna mulle oma pangakaarti!" hüüan Idale. "MIIIIIIIIKS?" tuleb vastus. "Issand jumal, ma kannan sulle kohe raha tagasi, ma ei saa muidu tankida," vastan. … Continue reading Käbid ja kännud
Täiesti suvaline postitus ehk püüdsin podcaste kuulata
Sõitsin eile Viljandisse ja mõtlesin, et olen siis ka popp ja kuulan lõpuks mõned podcastid ära. Ausalt, ei ole varem kuulanud, sest kuidagi ei kõneta mind. Või pole mul aega olnud. Vahet ei olegi. Mööda on nad minust kuidagi läinud. Aga kokku ikkagi neli tundi sõitu ja sattusin kuidagi liikuma just nii, et igast kanalist … Continue reading Täiesti suvaline postitus ehk püüdsin podcaste kuulata
Lugu sellest, kuidas magades 63 eurot kulutada
Viisin Ida hommikul kooli ja tulin viskasin korraks diivanile pikali, vaid hetkeks. Hetkest sai täiesti ootamatult tunnike. Ärkasin Dexteri haukumise ja sussisahina peale. Keegi ütles, et Dexteril on natuke vanaisa vaibi. On küll. Ta sahistab oma sussidega (st karvaste käppadega) mööda parketti nagu vanaisa lohistaks susse järgi. Ma jäin pühapäeva öösel haigeks. Esmaspäeva hommikuks olin … Continue reading Lugu sellest, kuidas magades 63 eurot kulutada
Uute rutiinide paika loksutamine
Uus kooliaasta ja maal elamine tekitab minus parasjagu stressi. Loomulikult loksub kõik lõpuks paika nagu ka eelmisel aastal, aga algus on ikka selline, kus ma mõtlen, et appikene, kuidas me kõik selle käima saame. Selle olen ma välistanud, et Ida käiks Ussipesast kooli ja tagasi ise. Öelge, mis tahate, aga minu jaoks on 1,5 kilomeetrit … Continue reading Uute rutiinide paika loksutamine