Maailma parim ämm ja dramaqueenist minia

Hakkasin eile õhtul blogi kirjutama, kirjutasin ja kirjutasin ning panin korraga arvuti kinni ja ütlesin Marekile, et ei taha…”Sa ju just pool tundi kirjutasid midagi,” üllatus ta. Vastasin, et jah, aga siis kustutasin kõik ära, sest “mojot” ei tulnud peale. “Sa oled ikka imelik,” imestas Marek. Ma nõustusin ja ütlesin, et lihtsalt kõik, mis ma kirja panin, tundus nii ebaoluline. Alles hommikul sain ma teada KUI ebaoluline kõik see tegelikult ka oli.

Kehv 2020 aasta sai uue tähenduse. Nii raske on uskuda, et allolevatel piltidel olev alati naerusuine ja positiivne ema, vanaema ja ämm on meiega nüüdsest vaid mälestustes.

Mis mulle temaga seoses alati meelde tuleb, on esimesena Prangli saar. Vist 12 aastat tagasi hakkasime me perega seal käima. Mareki ema oli see, kes meid laupäevahommikuti saare ekskursioonile viis. Ma mäletan seda esimest korda kui ta meid hommikul üles ajas ja lubas, et tegu on lühikese tiiruga. Eve jaoks oligi kümme kilomeetrit lühike tiir. Sellest saare ekskursioonist sai traditsioon, me oigasime ja ägisesime kui Eve kõps kell üheksa laupäevahommikul ukse taga oli ja meid jalule ajas. Me ristisime selle “Erna retkeks”, aga aastast aastasse tegime retke kaasa.

See siin on üks mu lemmikumaid mälestusi. Peale Prantsusmaale tehtud perereisi. Teisel päeval vingerdasime meie Evega end Disneylandi minekust ära ja veetsime päeva mööda Pariisi muuseume ja butiike külastades. LV poes käisime ka. Näitasin Evele käekottide hindasid ja ta oli veendunud, et ma valetan talle, sest ükski kott ei saa ometi nii palju maksta. Sai. Näitasin talle pärast netist uuesti. Parfüümimuuseumist ostsime ühesugused parfüümid. Mul on nii hea meel nende mälestuste üle.

Eve arusaam meie huumorisoonest oli legendaarne. Ta võttis kõike tõsiselt ja me pidime talle alati üle seletama, et teeme nalja. Leidsin vanast blogist ühe sellise seiga.

Istume Prangli saarel. Lahti tehakse veinid, õlled. Kallan endale klaasi “Kellukest”.
“Nooh, nüüd on sul võimalus kõike kainena pealt vaadata,” itsitavad teised. Noogutan ja ohkan: “Ohh, elu alksiga oli ikka palju ilusam, kõik oli nii kena!”
“Kellega?”kiljatas Mareki ema ehmunult nagu oleks kuulnud kõige õudsamat lauset elus. Punastasin ja tundsin end AA liikmena. Jälle. Ja siis ma taipasin.
“Alkoholiga oli elu ilusam,”täpsustan ma.
Janeki ema hingas kergendatult. “Ja mina mõtlesin juba, et…”
Mareki ema oli arvanud, et ma räägin kellestki mehest, kelle nimi on Alks, ja kellega elu on palju ilusam kui tema pojaga.

Ma jään sellest kõigest nii puudust tundma. Sellest suhtlusest, tema üle heas mõttes naermisest ja sellest, kuidas ta mind ikka õpetas kui palju Marekit kiitma peab. Ma vastasin talle alati, et ise ta lasi pojal sellise valiku teha, et sai endale naise, kes ei kiida. Eve vastas alati, et ühe asja üle on tal hea meel. Et lapsed saavad elus hästi hakkama ja on kaasade näol hea valiku teinud. Et ei pea laste pärast muretsema ja nende ellu sekkuma.

This image has an empty alt attribute; its file name is 127.jpg

Eve oli parim ämm, keda endale tahta. Ja mul on Marekist ja ta õest nii kahju, kui ma vaid teaks ja oskaks, kuidas seda valu ära võtta või leevendada.

Lubasin endale hommikul, et olen tugev, et olen Marekile kõiges toeks, tegin Instagramis isegi nalja, et vat kui hea, et leina ja kriisikommunikatsiooni hinneteks ülikoolis “A”-d sain, et nüüd on aeg neid A-väärilisi teadmisi jälle rakendada, et Marekile toeks olla nii palju kui oskan, sest ausalt, ma ei taha teada kui raske temal võib olla. Nad olid nii lähedased. Viimane kord kui ema Marekile helistas rääkisid nad maast ja ilmast, tervisest ja iseloomudest. “Sina oled tugev!” ütles ema Marekile ja Marek vastas, et jah, olen küll. Hommikul nägin ma teistsugust Marekit. Kurba, segaduses ja šokis Marekit. “Sa võid lubada endale nõrk olemist,” püüdsin ma teda lohutada. “Ma olen sulle toeks,” lisasin ma ja juba paar tundi hiljem sõin ma oma sõnu. Ikka pidi Marek tugev olema.

Ma läksin hommikul tööle, et mõtted oleks mujal ja ilmselt ei olnud ka kogu see sündmus mulle veel kohale jõudnud. Korraga tundsin, et kõik mu silme ees läheb mustaks, mu süda oli paha, ma tahtsin oksendada ning mu pea oli plahvatamas. Helistasin Marekile ja ütlesin, et lasen end kellelgi koju viia. Selleks ajaks kui ma alla korrusele jõudsin, tundsin ma, et pean vist endale kiirabi kutsuma. Andsin Marekile ka teada. Mul ei ole ammu nii piinlik olnud, et samal ajal kui teistel on sada muud muret ja asjaajamist, suudan mina ikka panna asjad veel enda ümber keerlema. Aga ausalt, esimest korda elus oli mul hirm. Ma jõudsin kiirabit oodata 20 minutit ning kogu see aeg keerles mu peas vaid üks mõte – minuga ei tohi midagi juhtuda, ma ei saa talle seda teha, ma ei saa seda teha oma lapsele, ma pean vastu pidama. See on hirmus tunne kui süda klopib, käed värisevad, silme ees on must ja iga minut venib nagu tatt. Lõpuks ometi saabus kiirabi. Turgutas mind rohtudega üles ja andis Marekile üle. Marek viis oma drama queeni koju puhkama ning sõitis ise tagasi linna. Asju ajama. Tugevana.

Kui ta koju tagasi jõudis, murdus tema. Näha oma abikaasat sellisena on valus. Mu süda murdus sellest vaatepildist tuhandeks tükiks.

Eesti naine on suss ja samas tugev nagu Suure Tõllu Piret

Blogimisel on teatud varjukülgi või ma ei teagi enam, tegelikult olen ma aastatega vist üsna tuimaks muutunud, et ega õelad kommentaarid enam ei mõjugi, õnneks pean ka ütlema, et neid ei ole kuigi palju viimasel ajal olnudki. Kriitika ja minuga mitte nõustumine on midagi muud – on loomulik, et kõik ei saa minuga nõustuda. Blogimisel on aga ka üks tore teine pool, see kui inimestele läheb kirjutatu korda, nad suhestuvad kirjapanduga ning kirjutavad mulle otse. Ei, ma ei pea siinkohal silmas kiitust. Seda on ka tore saada, muidugi, aga mulle meeldib kui inimesed kirjutavad mulle oma kogemustest, sest teemad, millest olen kirjutavad, puudutavad neid. See on nagu omamoodi teraapiavorm. Mingil määral anonüümne, aga samas isiklik ja vastastikune. Mina saan välja kirjutada oma mõtteid, lugejad oma mõtted.

Aga.

Mõnikord jäävad need “anonüümsed” lood kripeldama. Näiteks paar päeva tagasi rääkisime kolleegiga taga (jah, just nii labaselt) inimesi, kes on oma elus teinud valesid valikuid. Just pereelus. Et elatakse fassaadiabielu, surutakse end alla, et teine pool oleks rahul, ei julgeta tegeleda oma hobidega, kohtuda sõpradega ja siis meie, kel on suhteliselt ideaalilähedased kaaslased, julgeme ikkagi vinguda, viriseda ja rahulolematud olla. Mitte tihti, aga ikka tuleb ju ette, et mõtled, et ahhh, milline jobu. Sellega seoses tuli mulle meelde üks viimase aja nö anonüümseid vestlusi ühe blogilugejaga. Ta lohutas mind Hugo lahkumise pärast ja rääkis oma tunnetest seoses oma koera lahkumisega ning sujuvalt läks jutt üle sellele, et ta saab kodus peksa. “Ära muretse, iga päev ei saa peksa, on lihtsalt vaimne vägivald,” ütles ta nagu muuseas ja rääkis, et on enda jaoks ehitanud oma väikese turvalise mulli, milles ta elab ning kuidas hakkama saab. See tundus nii kohutav lugeda, kuidas üks naine võtab seda kui paratamatust, lihtsalt loomulikku osa elus, et keegi teda peksab. Ja ta ei ole ju ainus. Koduvägivald on hirmus teema, millest me õnneks/kahjuks teame vähe. Õnneks, sest nii on lihtsam. Kahjuks, sest vägivalla käes kannatajatel ei ole lihtsam. Ma küsisin talt, kas saan teda kuidagi aidata ja ta vastas jälle, justkui muretult, et ah tead, mul on ka olnud ilus elu ja Eesti naine on suss, samas tugev nagu Suure Tõllu Piret, ma kannatan kõik ära. No kuidas? Mu süda lihtsalt tahtis murduda, aga mida ma teha saan, peale selle, et olen tema jaoks internetis olemas kui vaja rääkida. Vaatasin huvi pärast ta Facebooki profiili. Sealt vaatas mulle vastu kaunis minuvanune naine ja mitte kusagilt ei paista välja, et tal võiks kodus olla vägivaldne mees. Ta profiil oli täis ilusaid, rõõmu täis fotosid. Ma olen üsna kindel, et tegu on ühe seda tüüpi naisega, kelle kohta keegi ei tea, mis toimub koduuste taga, sest ta ei kurda, ta ei jaga oma muret, ta ei taha teistele tüliks olla. On tugev nagu raudnael. Üksinda. Oma väikeses mullis.

Ma usun, et see naine ei pahanda, et temast kirjutan, sest ma ei kavatse tema isikut paljastada mingil moel, aga ta ei ole ainus, kes mulle on oma muresid jaganud. Selliseid muresid, mida teistega ei ole julgetud jagada. Ma olen tegelikult nii tänulik, et inimesed mind (tegelikult tundmata) niimoodi usaldavad, aga kohati jääb kripeldama, tekib abituse tunne, sest mis kasu on virtuaalsest olemas olemisest kui see tegelikult midagi ei lahenda.

Milline sõit!

Sirvisin öösel kui und ei olnud Perekoolis (jah, influentserite teemas, mis muidugi on 99% TL+J armastuseloo teema), aga muuhulgas jäi mulle silma ka kellegi kahjurõõmus kraaksatus, et Ebapärlikarp jäi ka töötuks kuigi oli just rääkinud töökohavahetusest ning leidsin end mõttelt (lisaks sellele, et inimesed on mõtlemisvõimetud idioodid!), et kui koroonakriis teid (neid) ei puudutanud ega räsinud, siis teil vedas täiega. Mul ikka keeras korraks kogu elu peapeale. Alustame sellest, et ka mina olin alles uues töökohas alustanud ning minu töö ülesandeks oli leida uusi kliente, aga koroonaajal müüa meie tooteid uutele klientidele, kes polnud meist ei kuulnud ega meid näinud, tundus üsna eskimole jää müümisena. Töömahud kukkusid, projektid jäid ootele, messid lükati edasi ja tühistati, ka meie ettevõtet ootas ees koondamine. Kes on need, kes saavad koondamisteate esimesena? Jah, need, kes viimasena on tulnud. Ehk siis teiste seas ka mina.

Õnneks oli mulle samal ajal tehtud ka üks tööpakkumine, mis tundus täiega minu tassike teed (mida ma esialgu siiski ei plaaninud vastu võtta, sest mul oli töö olemas) nii et ma otseselt krokodillipisaraid ei valanud ja ütlesin, et I’m in. Aga ka siin oli üks aga – selle tööga oli lugu selline, et ega suurt midagi teha ei oleks saanud, sest pool tööst oleks olnud Norras, kuid maailm nagu me teame oli lukku pandud, samuti olid lukku pandud need poed, kellega ma seal oleks pidanud töötama. Ühesõnaga ootas mind too töökoht, aga mõne aja pärast. Paar kuud oleks ma pidanud hakkama saama suhteliselt ilma sissetulekuteta. Ikka ei valanud ma krokodillipisaraid, sest Marekil oli ju töö olemas. Tõmbame vöö koomale ja saame ikka hakkama, mõtlesime me. Kuniks Marek koondati. Sellest sürreaalsest kogemusest võite lugeda “hüpoteetiliste lugude”-sarjast. Marek tegi nalja ja ütles, et meil vist käibki nii, et kaotame tööd kriisiajal, ka eelmise kriisi ajal (2008) jäime me koos töötuks. Ei tundunud just kõige lillelisem seis. Okei, Töötukassa toetusega just selle pärast ei pidanud muretsema, et kuuse alla jääks, aga ega muudeks kohustusteks väljavaated väga head ei olnud.

Minu õnneks on mu hobi turundus, ma ei ole seda õppinud ega selles valdkonnas otseselt töötanud, kuid see lihtsalt pakub mulle huvi ning omal kodukootud moel mulle tundub, et mul tuleb ka täitsa okeilt välja. See hobi tuli siin kasuks, sest kui otse müüa ei saa, siis turundada oli koroonaajal ikkagi vaja. Nii õnnestus mul ikkagi poole kohaga tööd teha. Marek nagu me teame läks Pranglisse ehitama. Ehitamine on jällegi tema hobi ja tuli siinkohal kasuks. Nii me selle koroonaaja ära tiksusime ja ellu jäime, mõned kohustused tõepoolest jäid sel perioodil täitmata ja ega neid tagantjärgi lappida lihtne pole, aga midagi muud ka teha ei olnud.

Ja siis korraga sai koroona otsa. Maailm läks natukene lahti ning mulle tuli korraga kaks tööpakkumist, lisaks hakkas vaikselt taastuma elu ka selles töökohas, kuhu olin aasta alguses läinud ning kust, mind oli plaanis koondada (koondamisteade võeti tagasi). Esimest korda elus ei mõelnud ma südamega, nagu tavaliselt teen, vaid mõtlesin rahale ning võtsin vastu tolle Norraga tihedalt seotud tööpakkumise. Mis oleks mul saanud olla selle vastu, et sõita mööda Norrat ringi ja suhelda inimestega? Saada selle eest palka. Kõlas nagu unistuste töö. Kahe nädalaga sai mulle selgeks, et ei ole. Ma ei olnud enne töö vastu võtmist uurinud, kas saan ikka niimoodi kohe Norrasse lennata (ei saanud!) ning minu töö oleks laias laastus olnud üheksast viieni kontorilaua taga telefonikõnede tegemine. Mõte sellest pani mind õlgu võdistama. Kui ma Tallinnasse kolisin, oli mu esimeseks töökohaks kõnekeskus. Palk oli megahea tolle aja kohta, aga tööd sai tehtud hambad ristis ja vaid seepärast, et meil oli supertiim. Pooled meist olid niikuinii kursaõed, sest palju neid norra keele oskajaid tol hetkel ikka oli. Mu uus töö meenutas mulle seda kõnekeskust. See ei ole enam 2020 aastal minu töökoht. Nii mu karjäär selles töökohas kahenädalaseks jäigi.  Vaatasin just kontot, et arve on neil muidugi veel maksmata (vana hea klassika!), loodan, et ei pea siin oma raha taga ajama hakkama nagu eelmisel aastal ühes teises kohas, kuhu ma meeltesegaduses tööle läksin. Ka ei olnud ikka üldse minu koht. Ju mul siis oli eelmisest tööst nii kopp ees, et võtsin vastu kohe esimese suvalise pakkumise.

“Ah, sa leiad niikuinii kohe uue töö,” öeldi mulle kui ma detsembris töötuks jäin ja te ei kujuta ette, kuidas see mind vihastas. Mitte selle pärast, et ma oleks kahelnud, vaid ma kogu aeg mõtlesin, et jaa, kindlasti leian, aga selleks võib ikkagi kuu või paar aega minna ning ma ei taha rahalist auku, mul on niigi veel natuke raske sealt välja ronida, aga ma olen juba nii servani ulatumas, et enam masenduses just ei ole. Seekord sain ma kodus olla tervelt ühe päeva ning olen kenasti tagasi seal, kus aasta alguses alustasin. Jube lahe on.

Tahate ma viskan lõppu ühe klišee? Kui armastad oma tööd, siis ei pea sa kunagi elus töötama. Ma vist olen sellise töö leidnud. Eksport ja turundus käsikäes. Brändi juures, mida olen aastaid varasemalt juba fännanud.

AlinaBirjuk-7232AlinaBirjuk-7384AlinaBirjuk-7514AlinaBirjuk-7758AlinaBirjuk-8155AlinaBirjuk-8012AlinaBirjuk-7887AlinaBirjuk-7908AlinaBirjuk-8204AlinaBirjuk-8220AlinaBirjuk-7212

Fotod eilsest influencer-üritusest: Alina Birjuk

 

 

 

 

Ma tegin rasedustesti

“Kuule, mine osta mulle rasedustest!” palusin ma Marekit ühel ilusal päeval. Marek pööritas silmi ja ütles, et ta on oma elus neid mulle nii palju ostnud ilmaasjata, et tema enam ei viitsi. Ma muidugi ei saanud korraks etteheitest aru, et mismõttes, kas ta oleks tahtnud, et kõik need n+1 korda oleksid positiivsed olnud, aga siis sain aru, et tegelikult mõtles ta, et iga kord kui mu riided enam selga ei mahu ei taha ma endale tunnistada, et olen lihtsalt paks ja kujutan maailma suurima paanikaga ette, et aga äkki ma olen hoopis rase. Ei olnud ka seekord. Just plain fat.

Lisaks paksusele on mul  ka selline väsimus olnud,  et tulin töölt koju ja tundsin, et nüüd ei ole muud kui viskaks vaid teleka ette pikali, lihtsalt ei olnud jaksu mitte millekski muuks. Plaanid igaks õhtuks olid suured,  täide sai neist viidud täpselt suur null. Näiteks on mul plaan oma garderoobis teha totaalne laastamistöö. Osa asju on juba Yaga-s müügis. Mul on absoluuuutselt liiga palju riideid, isegi peale seda kui ma olen kaks korda aastas viinud kottide kaupa riideid taaskasutusse. Ma tahan, et mu garderoob oleks nö õhuke – praktiline, kõigega kombineeritav ja jätkusuutlik. Plaan on hea, aga sinnani ei ole ma lihtsalt jõudnud. Mul ei ole jaksu olnud. Ma olen olnud väsinud. See oli ka üks põhjus, miks ma rasedustesti tegin. Normaalne inimene süüdistaks sügisväsimust, vitamiinipuudust või mõnd muud sellist loogilist põhjust. Mina tegin rasedustesti. Kaks korda! Väsimus ja tüdimus ning depressiooni tagasilöök on olnud märksõnad viimasel ajal.  Ma vaatasin hirmuga oma kalendrit, mis oli täis erinevaid üritusi ja mõtlesin, et ma ei tahaaaaa. Oleks tahtnud kookonisse pugeda ning maailma eest peitu minna.

Täna aga ärkasin ma (siiski äratuskella edasi snoozides) üle pika aja lootusrikkalt ja energiliselt. Tundsin, et tuleb hea päev, millegi uue algus, uus hingamine. Ma ei oska seda otseselt isegi seletada, millest see oli tingitud, aga suure tõenäosusega oli see erinevate asjade kokkulangevus. Ma olin viimase paari päeva jooksul saanud huvitavaid komplimente, tunnustust, tuge. Samuti need üritused. Veel eile tundsin ma, et ei tahaaaa, aga täna tundsin lõpuks, et võtan hoopis väsimuse asemel kalendri ette  ja vaatan, kuhu ma reaalselt jõuan ja kuhu mitte. Just Film, PöFF, emme sünnipäev, isadepäev, taimetoidumess, moeshow, sõbrannadega veini joomine, sõbranna lapse minijuubel, lõunatamised, kohtumised koostööpartneritega, viimaste tööde lõpetamised ja kliendikülastused (kohe vanas) töökohas, Ida sõprade sünnipäevad….

Täna lõuna ajal helises mu telefon. “Palun kergemat karistust, aga ma ei jõua täna lõunale,” ütles mu tuttav telefoni. Ma puhkesin kõva häälega naerma. Mul oli nii hea meel seda kuulda. Mitte et ma ei oleks tahtnud lõunatada, vaid ma olin selle ära unustanud ning olin Tallinnast tunni aja autosõidu kaugusel. Mulle jõudis kohale, et viimased paar kuud on olnud nii hull tempo + uued muutused, et muidugi ei ole ma rase, vaid lihtsalt väsinud olnud.

Ei saa olla õnnetu kui sul on õhupall. Ja jäätis. Ja sõbrad.

Lapse sünnipäev ei ole ammu enam selline nagu omal ajal kui kutsuti kolm-neli sõpra, istuti rahulikult diivani laua taga kartulisalatit süües ja ainus meelelahutus oli morsiklaasi kaunistava suhkruringi limpsimine. Laste sünnipäevad on big business ja vanematele paras peavalu. Isegi stress, sest vaja on leida see õige mängutuba, tellida need õiged kaunistused, see õige tort ja see õige õhtujuht.  Hakkasin minagi mingi hetk mängutubasid läbi vaatama, aga need, mis mulle meeldisid olid kahjuks liiga väikesed. Näiteks vahva Iidama ja Aadama sünnipäeva ruum oli liiga väike, kuigi koristuspidu tundus väga vahva, mõned teise koha jaoks oli Ida veel liiga väike, suure osa mängutubadest praakisin ma ise välja, sest need ei tekitanud minus mingit emotsiooni ja teise osa jätsin ma kõrvale pärast hinnapakkumiste saamist. 250-300 eurot. Kolme tunni rendi eest. Kas te teete minuga nalja, mõtlesin ma. Kui siia lisada veel toit ja õhtujuht, siis läheb KUUEAASTASE lapse peoeelarve kiiresti 500 euroni. See on täielik absurd!

DSC01205.JPGDSC01259.JPG

(HEA) õhtujuht on minu arvates oluline, sest muidu tormavad lapsed lihtsalt niisama ringi ja see ei ole minu jaoks sünnipäeva eesmärk. Sünnipäev on sõpradega koos aja veetmine ja hea õhtujuht suudab lapsed koos mängima panna. Meie oleme kolm aastat kasutanud Ellini teenuseid. Ta lihtsalt on nii lõbus, lapsemeelne ja oskab suurepäraselt hallata suurt gruppi suhkrulaksu üledoosis lapsi. Ma arvan, et ta jääb Ida sünnipäevasid korraldama kuni Ida saab 18. Milleks rikkuda traditsiooni ja toimivat valemit? Kui teil on vaja väga head õhtujuhti, õhupallimeistrit, näomaalingute tegijat, siis Glimm on see koht, kuhu ma soovitan teil pöörduda.

DSC01122.JPGDSC01372.JPGDSC01267.JPGDSC01155.JPGDSC01335.JPG

Ühesõnaga jõudsin ma aina enam veendumusele, et kordame eelmisel aastal väga hästi toiminud valemit ehk siis ma otsustasin koduse peo kasuks. Ühel hetkel võttis üks peodekoratsioone pakkuv ettevõte ühendust ühe mu tuttava blogiga, neile sel hetkel see teema huvi ei pakkunud ja nad suunasid selle ettevõtte minu poole. Kirjutasin neile, et jah, võime koostööd teha küll, et meil just sünnipäev tulemas ja miks ka mitte teha pidu pidzaamapeo stiilis nagu nad soovisid. Vastust ma ei saanud, kirjutasin siis uuesti, et andku teada, mida nad mõtlevad, sest ma pean hakkama pidu organiseerima. Sain vastuseks, et me ei ole siiski sihtgrupp, aga nad jätavad mu andmed alles, et võib olla tulevikus. Siis ei suutnud ma oma sarkasmi tagasi hoida, tänasin ja vastasin, et kui me hetkel ei ole sihtgrupp teenusele, mis on mõeldud pigem väikelastele, siis ilmselgelt ei ole me sihtgrupp ka hiljem. Nii palju siis sellest. Kui ma nüüd etteruttavalt ütlen, et nende teenus maksab 79+ eurot, siis mul kulus dekoratsioonide peale (Tigeri poest) kümme eurot ja mu meelest sai päris lahe. Kui mõned plasttopsid välja arvata, siis ma julgen öelda, et me tekitasime tunduvalt vähem prahti juurde maailma. Ühesõnaga, laiskus ja mugavus on üks asi ning muidugi on hea kui on erinevad teenused olemas, kuid paari õhupalli täispuhumine ei ole ka kuigi konti murdev.   Ülejäänud 69 euro eest rentisime Jätmanist pehme jäätise masina.  See oli hitt! Vaadake ise, Ida ei jaksanud ära oodata, millal jäätis valmis saab ja kui lõpuks jäätis valmis oli meenutas järjekord “vana head” nõuka-aega. Enda lapsepõlv tuli meelde kui sai “Pingiviini” jäätise sabas seistud.

DSC01094DSC01091DSC01173

Tordi valik oli lihtne – juba meie tutvusringkonnas klassikaks saanud Selveri köögi Sajajalgsekook. Ma olen nii laisk vanem, et ma ei viitsiks neid torte tükeldada – kellele lillega, kellele liblikaga, kellele Elsa juustega, kellele krooniga, pisarad ja draama ning lõpuks kook, mida tihti isegi ei sööda. Ussikoogiga on lihtne. Me oleme seda nüüd mitu aastat järjest ostnud ja meie tuttavad samuti, et mulle tundub, et järgmisel aastal tuleb vahelduseks midagi uut (aga sama lihtsat!) välja mõelda.  Üldse olen ma aastatega ikka nii targaks saanud, et toidule väga ei panustagi. Lapsed ei söö suurt mitte midagi ju mänguhoos. Tellisingi Selveri köögist vaid viineripirukaid ja tegime ise Idaga kartulisalatit. Tänapäeval on ka salati tegemine ju nii lihtsaks tehtud. Kõik on hakitud kujul poes olemas. Lisaks see mõnus tunne lapsele, et ta on ise oma sünnipäevaks toidu teinud.

DSC01085DSC01225DSC01227

Ja teate, ma ei tea, kas lapsed ongi juba nii palju suured, aga absoluutselt ei olnud nii, et peale sünnipäeva oleks majast nagu torm üle käinud. Muidugi olid mänguasjad laiali ja paar jäätiseplekki ning natuke limonaadi põrandal, aga rõõm peost oli palju suurem kui see väikene koristamine pärast. Ma olin natuke kaval ka. Kui Ida tahtis kinke lahti tegema hakata, siis tingimuseks oli see, et ülemisel korrusel on asjad kokku pandud. Panidki. Loominguliselt, viskasid kõik asjad Olisse, aga üldpilt oli puhas, nii et mul ei olnud midagi neile ette heita. Kinkide avamine võis alata! Mul oli küll selline tunne nagu oleks vanemad mänguasja poed tühjaks ostnud.

DSC01319DSC01421.JPG

No vot. Niimoodi koduselt trallides see kuues sünnipäev mööduski. Maru lõbus oli. Afterpartyna istusime me onude-tädide-vanaemadega poole ööni üleval filme vaadates.  Enne seda läks veel tormi tõttu mõneks ajaks elekter ära ja tegi selle sünnipäeva kuidagi veel omanäolisemaks ja meeldejäävamaks. Küünlavalgel voodeid teha oli omaette kogemus. Natuke oli lausa kahju, et tunni aja pärast elekter tagasi tuli, aga sama kui poleks tulnud, siis oleks meie filmiõhtu ära jäänud. Hommikul jätkasime samamoodi teleka ees, traditisooniliselt tekkide sisse mähituna, nagu oleks lõputu küünlapäev (olete seda filmi näinud?), et kõik kordub. Õhtu lõppes tordi, Legode ja filmidega. Hommik algas samamoodi. Mõnus laisk “trussikute väel kodus ringi kondamise päev”. Ida ütles, et ta ei panegi täna end riidesse. Aga miks peakski. Ideaalne pühapäev.

DSC01233.JPG

DSC01070DSC01428

Mängutoa mitterentimisest “üle jäänud” raha eest ostime Idale sünnipäevaks Oli. Sellest uuest koduloomast räägin ma varsti natuke lähemalt ka.

DSC01132

Postitus EI OLE sündinud koostöös ühegi siin mainitud ettevõttega, kõik on ise tellitud ja ostetud. 

 

 

Lugu sellest, kuidas mu muidu kasutu rahakott kord ka kasulik oli

Nii palju kui ma tööalaselt olen Taanis käinud, õnneks viimasel ajal üsna palju, siis võin ma oma kogemuse põhjal öelda, et Taanis on igal sammul tunda kurikuulsat hygge´t. Nii ka seekord kui ma Loov Eesti ja Eesti suursaatkonna eestvedamisel sain osaleda 3Days of Design disainiüritusel. See on olnud üks ägedamaid nö messe, kus ma käinud olen, sest reaalselt töö ja hygge käivad selles riigis käsikäes.

Ma pean alustama sellest, et minul, kui inimesel, kel pole absoluutselt ühtegi annet oma kätega midagi teha, oli megasuur au olla andekate Eesti disainerite tiimiliige. Disainifestivali raames said külastajad uudistada tooteid  autoritelt nagu Tõnis Vellama, Raili Keiv, Mihkel Masso, Annike Laigo, Birgit Pählapuu, kaubamärkidelt RADIS, Groveneer, RaSun, SEOS, VERANDA ja Silen Space. Lõpmata tore on olla Eesti disainiga väljas disainimaal ja saada niivõrd positiivset tagasisidet. Ma olin varasemalt alati arvanud, et Taani on raske ja kinnine turg ekspordiks, viimase kolme aastaga olen ma selgeks saanud, et Taani on hoopis tunduvalt avatum uutele asjadele kui ülejäänud Skandinaavia.

DSC07049DSC07041DSC07036

Taani hygge ei puudu otseloomulikult ka töökultuurist. Me käisime kohtumas ühe oma kliendiga ning kuna oli reede õhtu, oli parasjagu tööjärgne hygge täies hoos. Ehk siis neil on kombeks reedeti peale tööd koos mõned dringid teha. Kella kahest avatakse alkoholiga baar ja peale nelja kui tööpäev läbi minnakse edasi vabaajaveetmiseruumi pidutsema. Sealsete töötajatega rääkides ütlesid nad, et kui noored lähevad Taanis töövestlusele, siis nad kohe küsivadki, kas reedesed koosviibimised ka on, kui pole, jääb intervjuu sealkohal ka pooleli. Isegi kui pinge ja tööandjapoolsed ootused on kõrged, siis tööle võib tulla ja minna, millal ise tahad, loomulikult eeldusel, et asjad saavad tehtud. Ma täielikult pooldan Skandinaavia tööstiili, st on ka erandeid, aga põhimõtteliselt mulle meeldib selline vaba suhtumine, mitte formaalsus ja näitamine.

DSC07068

Isegi suursaadikutega suhtlemine ei ole Taanis formaalne, ei teieta sa kedagi, vaid hüüadki üle ruumi “kuule, Märt, mis sa sellest arvad?” Muidugi, Eesti suursaatkond Taanis on üleüldse üks äärmiselt tore koht. Muhe. Eks inimesed, kes oskavad lisaks tööle ka elu nautida ja suhelda, selle selliseks ka muudavad.

DSC07028DSC07079DSC07092DSC07100

Kuigi mul tõepoolest oli plaanis ka teisi väljapanekuid vaatama minna, siis päevad läksid nii kiiresti, et oma saatkonnast suurt välja ei saanudki. Aga sellest natukesest, mis mul oli aega ka teisi külastada, piisas, et saada aimu, et järgmisel aastal tahan ma seal kindlasti uuesti olla. Osaleja või külastajana. Vahet ei ole. Mõlematpidi on seal põõõõõõõõõõõnev! Kui teid huvitab disain, siis see üritus on 110% teile! Põnevaks teeb selle ürituse just see, et paljud kunstnikud ja disanerid on ise välja, et oma toodetest rääkida ja neid tutvustada, see teeb asja nii personaalseks. Nii saime me näiteks tuttavaks Rootsi kunstniku Kristiinaga, kes koos Cooee Designiga ka oma tooteid tutvustas, või Emmaga, kes tutvustas oma vahvaid nahast saapaid.  Saabastest rääkides, siis andke mulle andeks mu võhiklikkus, aga ma olin kogu aeg arvanud, et Ecco on Rootsi firma.

Kui te arvate, et igal pool ei käinud asja juurde ka proseccotamine ja snäkitamine, siis te ei ole Taaniga kokku puutunud. See on maa, kus keegi ei häbene keset päeva veini või õlut juua ning aeg maha võtta. Ja ei, keegi ei trimpa endal nina täis, vaid lihtsalt nauditakse elu. Mina ei viitsinud õhtusest pidudest osa võtta, aga suuremad disainikeskuses muutusid öösel peokeskusteks, kus tasuta mullijooke olla voolanud ojadena.

DSC07115DSC07128DSC07142

Eesti disanerite hulgast leidsin ma mitu uut lemmikut, paar asja, mida ma kunagi hiljem näitan (sest need lihtsalt vajavad eraldi postitust) tulid koju kaasa ka, aga totaalse lemmiku leidsin ma Rootsi saatkonnast. MaxJenny putukad ja kleidid ja jakid ja…See näitus oli võrratu! Suviselt svensk.

DSC07163DSC07170DSC07171DSC07164

Disainfestivali ajaks olid oma uksed lahti teinud veel mitmed teisedki saatkonnad. Portugal, Soome, Rootsi, Sveits, Sloveenia, Itaalia. Itaalia oli uksed avanud lausa saadiku residentsi ning see oli vaieldamatult üks pärle.

DSC07150.JPG

DSC07149DSC07153

Sloveenia saatkonnas oli üsna sürreaalne Vulgaris sari väljas ning kui üdini aus olla, siis ma ei oskagi öelda, kas see pigem meeldis mulle või ei meeldinud. Mida teie tissidega kapist arvate? Mis mulle aga 110% muljet avaldas oli noore disaineri Veronika vaal Oli. Täiesti geniaalne ja multifunktsionaalne telk lastele. Selle toote juures ei ole mitte midagi juhuslikku! Kui laps on väiksem, saab ta seal telgis mängida, kui aga telgis mängimine ära tüütab või laps sellest east välja kasvab, muutub Oli magamiskotiks ja tekiks, mida kaasa võtta reisile. Lisaks veel kõikvõimalikud väikesed detailid. Otseloomulikult ei ole ka see, et Oli on justnimelt vaal, juhuslik. Ma väga soovitan teil Oliga rohkem tuttavaks saada siin.

DSC07177DSC07184DSC07185

Veel üks lemmik tuleb Leedust, kus Lovely Linen tooted valmivad. Ma juba mõnda aega tunnen, et ma tahan linaseid voodlinu, kohtumine Lovely Lineniga tuletas selle mõtte mulle jälle meelde. On ju ilus?

DSC07124DSC07121.JPGDSC07119

Restoranidega oli Kopenhaagenis aga küll kogu aeg mingi kamm. Või mitte otseselt restoranidega, sest meil õnnestus leida kaks väga mõnusat restot + üks kokteilibaar kohe hotelli kõrval, aga maksmisega oli seal küll raskusi. Ühtegi korda ei suutnud ettekandjad arvet mitme inimese peale jagada. Esimese variandina pakuti kuuele inimesele, et aga makske siis 50-50% (mis loogika see üldse on?) ja teiseks anti meile siis kätte tšekk, et lööge ise kokku, kellele mida, et meil küll ei ole aega. See kordus iga õhtu KUIGI me olime peale esimest korda enne sööma asumist uurinud, kas selline võimalus on. Just nagu oli, aga samas ei olnud ka. Nii me siis igal õhtul seal laua taga rehkendasimegi. Õnneks olid meil mõned teravad pliiatsid seltskonnas, mina ilmselt oleksin hommikuni rehkendanud.

Pluto restoran-kokteilibaari soovitan ka soojalt külastada. Nii mõnusa atmosfääri ja kokteilidega koht. Ilmselt isegi liiga mõnusa, sest me suutsime viimasel õhtul seal lausa KUUS tundi istuda. Jah, KUUS!

DSC07195DSC07196DSC07199

A mis seos sellel kõigel on siis minu rahakotiga? Noh mäletate kui mul eelmisel aastal Taanis rahakott ära varastati? Pärast seda kui see oli tühjaks tehtud, visati see minema ja politsei toimetas selle Eesti saatkonda, kes omakorda rahakoti mulle tagasi toimetas. Nad olid EASi esindajaga parasjagu mõtlemas just, et keda veel Eesti disaini võiks tutvustama kutsuda. Tänu minu rahakotile, mis parasjagu seal oli, tuli EASi esindajale meelde, et oot, Eveliis on ju sealt, et kutsume nemad osalema. Nii see kõik läkski. Ilma nende kutseta ei oleks ma ei Loov Eestist ega 3Days of Designist midagi teadnud. Midagi kasu ka minu muidu suht kasutust rahakotist.

 

 

Loba

Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga suviselt soojad ilmad toovad minus esile tõelise romantiku. Ma ei näe muud kui lilli. Kodu on nagu seapesa, sest selliste ilmadega veedame me suurema osa ajast õues, kes see ikka tahab toas kükitada, aga mina ei näe seapesa. Näen vaid seda, et kodu on ilus. Sest lilled!

DSC06843

DSC06870

Isegi mu vanemlik rangus leebub suvise ilmaga ja laps võib endale suhkrut sisse ajada rohkem kui muidu. Noh, et kui mina luban endal klaasi-kaks veini, siis kuidas ma lapsele rõõmu keelan. Pealegi suvi on nii lühike, et seda tulebki täiel rinnal nautida. Mul on hea meel, et meil suvine väljamaareis ära jäi. Sest Eestimaa suvi!

DSC06876

Rohenäpp minus unistab igal aastal, et mul oleks kusagil oma maitseainete – ja köögiviljapeenrad. Sel aastal ostsime Kaisaga terve trobikonna taimi Türi lillelaadalt kokku ja ma olin peenartele lähemal kui varem, aga praktiline Marek teadis, kellele see lisatööd tähendaks. Ta tõi targu lillekastid välja ja ütles, et alustagu ma nendest. Sest mu laiskus kastmisel!

DSC06883DSC06894

Igal kevadel genereerib mu aju välja sadatuhat asja, mis meil aiast veel puudus on. Selle aasta projektid on aiamaja, grillnurk, playscape, terrass, aga ma ei tea, kaugele me jõuame. Sest vaid üks mees!

Muide, kas keegi teab, kes Eestis mängumaastike disainib ja ehitab?

DSC06914

Ma ei mäleta, kas ma teile Hugo lambapatjadest olen rääkinud? Kui Hugo oli noorem koer, siis ta kippus hulkuma, väidetavalt käis naabri lambaid ka kiusamas, no igatahes ühel hommikul tulid lambad tema hoovi peale “kaklema”. Vaatasime aknast välja ja kiviaia taga oli trobikond lambaid. Jäädvustasime need pildile ja trükkisime patjadele. Padjad sai Hugo endale, et ta saaks unes lambaid lugeda. Sest nunnu ju!

DSC06927

Mõned päevad tagasi arutasime mõne blogijaga (jälle) blogireklaami ja eetika üle. Noh et kas on okei ühel päeval reklaamida, et valige Orgu, sest ta võitleb laste ülekaalulisuse vastu, ja teisel päeval reklaamida, et valige Taffel krõpsud, sest need on kõige maitsvamad. Vastuolu much?  Mina ju ei reklaami täna Turblissi ja homme Hiina kosmeetikat. Oleks ju naeruväärne? Blogija võiks ju olla natuke eetiline. Sest valik!

DSC06945

Näete. Katkiste autode kokku ostmine on ilmselgelt mu hobi. Soetasin 30 euroga kriibitud ja katkise Mersu Idale, ma teadsin, et me saame selle töökorda. Sest Marek!

DSC06957

Tänu “kodustatud kreisile veganile” on meie toidulaud paaaaaalju huvitavamaks muutunud. Nii tore on katsetada erinevaid alternatiive lihale. Eriti grillimiseks. Mulle meeldib grillimise protsess, aga oikuikoppees on mul lihašašlõkist. Sest aastast aastasse sama!

DSC06985DSC06991DSC06999

Ma olen unimüts. Vabatahtlikult ma enne üheksat ülesse ei tõuseks. Aga elu. Ma pean tõusma kell seitse. Uskuge mind, see oli alguses paras piin, sest ma ei olnud aastaid kontoris tööl käinud kella pealt. Aegajalt tuleb ette, et ma pean kodust välja liikuma kell 4. Seekord selleks, et minna Taani. Kes Kopenhaagenis, tulge Eesti saatkonnast läbi (LINK). Sest Eesti disain!

Samas tuleb tunnistada, et varahommikusel ärkamisel on oma võlu.

DSC07001DSC07006

Minu meie Ussipesa

Nagu soojemad ilmad saabusid, hakkas meile tulema airBnB päringuid. Siiani oleme me neist kolm ära öelnud, sest need on liiga pikad perioodid olnud. Kaks nädalt, kuu. Olgugi, et mulle väga meeldib kui maja on rahvast täis, mulle kohe siiralt meeldib selline segasumma suvila, siis kaks nädalat võõraste inimestega maja jagada on ka minu jaoks liiga palju. Õnneks on lahendus sellele “probleemile”  kohe-kohe saabumas kui kõik hästi läheb. Hoian pöidlad pihus, et läheks, kohe päriselt oleks see üks minu järjekordse väikese unistuse väikene täitumine. Õnneks on ka Marek minuga ühes paadis. Alguses kui ma talle oma mõtetest rääkisin, kartsin ma, et ta laidab kõik maha, aga võta näpust – on täiesti samal lainel. Lahe.

Kuigi ka paljud meie sõbrad ütlevad, et Ussipesa on selline võrratu koht, kus hing puhkab, siis mõnikord ma mõtlen küll, et mida need inimesed siin Ussipesas leiavad. Mul endal on Ussipesaga kohati armastan-vihkan suhe. Iga kord kui tuleme kusagilt koju, kõik on puhas ja näiteks on veel imeilus suveilm, lilled õitsevad ja mets ümberringi on lopsakalt roheline, arrrrrmastan ma seda kohta rohkem kui midagi muud maailmas. Siis aga olen mõnda aega kodus või vaatan teiste inimeste kauneid kodusid ning tunnen, kuidas Ussipesa mulle närvidele käib. Osati ikka veel poolik, osati juba vana ja lagunenud, osati…Täpselt nagu Tallinna linn, mis mitte kunagi valmis ei saa. Kõikidel teistel tundub nii ilus ja korras ja puhas ja sätitud ja siis oleme meie oma poolikus segasumma suvilas.

Aegajalt mõtlen ma, et pekki meil korter oli vaja maha müüa. Oleks nii mõnus ja mugav kusagile minna, mitte ei peaks planeerima. Istuks trammi peale ja oleks vups Telliskivis mõnes ägedas söögikohas või kondaks mööda kirbuturge. Siis saan muidugi ise ka aru, et no palju me ikka nii käiks, me oleme üsna kodused, olime seda ka linnas elades, miinuseks see, et korteris lihtsalt hakkas igav. Vahtisime telekat ja…issand, ma ei teagi, mida me tegime muud. Muidugi ei osanud ma mõelda, et minust võiks saada inimene, kes unistab oma kasvuhoonest ja muust säärasest. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma vaatasin sõbrannadele nagu tulnukatele otsa kui nad ütlesid, et paar peenart porganite ja kartulitega võiks ju ikka olla. Võeh. Läks 13 aastat ja ma mõtlen, et see oleks täiesti tore. Laiskus muidugi on takistuseks, aga ehk oleks ka mu põllulapp isehariv nagu see isepuhastuv aed ja kodu on. Igaks juhuks mainin ära, et ega ma ikka päris niisama ka teleka ees päevad läbi ei vedele, lihtsalt Mareki agaruse-ogarusega ei anna mind võrrelda.

Olgu selle armastan-vihkan suhtega nagu ta on, kuid tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, südamega vaatama hakata, siis ma saan isegi vist aru, mis siin Ussipesas nii meid kui ka teisi võlub. Ei ole viimseni euroremonditud ja kõik asjad saavad valmis omal ajal või natuke hiljem, kuid selles lihtsuses see võlu vist peitubki. Nagu meie mandripealne Prangli.

DSC06200DSC06196DSC06238DSC06475DSC06526DSC0657558543544_2291163544434173_6344771378960400384_n.jpgDSC06512DSC06520DSC06572DSC06254

Påske. Vasulast Maaemoni.

Kes meist ei oleks lapsepõlves mune värvinud. Kõik oleme. Tore traditsioon, kuid pean ütlema, et munadepühad ei ole minus kunagi mingit erilist vaimustust esile kutsunud. Pole olnud minu püha. Kuni selle hetkeni kui ma esimest korda Haugenis Britt Ida ja Camillaga sain neid tähistada. Siis muutusid munadepühad minu jaoks pühaks. Traditsiooniks. Ma olen pooled oma munadepühadest veetnud Norras, kus neid tähistatakse vaata et suuremini kui jõule ning osalt on mu kahju, et meil Eestis munapühad selline puhkus ei ole kui mujal maailmas. See ei ole vaid niisama vabad päevad, vaid state of mind, vabandan inglisekeelse väljendi pärast, aga ma ei oska seda kuidagi ühegi eestikeelse sõnaga paremini kirjeldada. Mulle näiteks meeldivad munadepühad isegi rohkem kui jõulud.

Sel aastal olid need nii ää-re-tu-lt toredad, Heas seltskonnas ja humoorikad. Ida, Ameerika filmide mõjul, tormas reedel juba varahommikul korviga põõsaste alt mune otsima. Me ei olnud selleks valmis, me arvasime, et Eesti lapsed värvivad vaid mune. Nii pidime me talle selgitama, et lihavõttejänes ei tule nii vara, vaid kusagil pärastlõunasel ajal. Tuligi. Huvitav kokkusattumus, et samal ajal mu õega. Vasula, kus me munadepühi pidasime, on läbi teinud totaalse muutumise. See on nii ilusaks muutumas, et mul tuleb reaalselt kade peale. See on nii ilus ja armas koht. Igaks juhuks mainin, et see on ikka selline hea kade, sest päriselt on mul nii hea meel, et see maja on uue hingamise saanud ning et sellest on saamas koht, kus kogu pere jälle koos käib. Me istusime kaks õhtut järjest poole ööni köögis laua taga, ohtralt veini tarbides (isegi ei kavatse seda varjata!) ja maailmaasjade üle aru pidamas.  Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii toredad munadepühad. Btw, igasugu popid instagrammerid ja juutuuberid hoidke alt, meil on suguvõsas sellise potentsiaaliga noor kutt, et ma usun, et varsti teeb ta teile silmad ette. Sihuke stiiliguru! Kunagi saan ma öelda, et ma tean seda poppi juutuuberit isiklikult;)

Kaks asja, millele ma tahan tähelepanu juhtida. 1) Vaadake, mis mul Vasulas jalas olid. 2) Vaadake, kui säravad ja terved on tulevase juutuuber-staari juuksed.

DSC05637DSC05662DSC05676DSC05689DSC05699DSC05710DSC05720DSC05739DSC05976DSC05984DSC06010DSC06011DSC06014DSC06001.JPGDSC06015

Üle saja aasta sain ma kokku ka oma sõbrannadega. Veendusin, et mul on nendega nii hullupööra vedanud, aga viimasel ajal olen ma nendega nii häbiväärselt vähe kohtunud. Täiega kiire on peale tulnud. Ei tahaks üldse olla see jobu, kes ütleb, et teate, mul lihtsalt pole aega ja mulle ei sobi, aga kuidagi on nii läinud, et viimasest kokkusaamisest oli lausa pool aastat möödas. Samas, nad ise on süüdi, et Lõuna-Eestis elavad. Elaks nad Tallinnas, oleks mul poole lihtsam nendega kokku saada. Nõmedad sõbrannad, elavad vales kohas.  Kui see pisiasi välja arvata, siis nad on ikka megaägedad.

DSC05926DSC05939

Pika nädalavahetuse eelis on see, et oled kaks päeva ula peal ja koju tulles on ikka veel puhkuse aeg, mitte ei pea hakkama mõtlema, et nädalavahetuse tuhises nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi. Mina, laisk ja mugav nagu ma olen, ei viitsi kohe midagi tegema hakata, erinevalt Marekist, kes kogu aeg peab midagi toimetama, meeldib mulle lihtsalt niisama terrassil tšillida ja mõtiskleda, kuhu midagi tuleb. Lillepeenar, mängumaja, külalistemaja. Gardenistast sai veel eelmisel nädalal esimene majakene ära ka tellitud, alustasime sellest, et veenduda suurema ostu tegemisel kõige pealt kvaliteedis.

Peale väikest lillekorjamisretke tegi Ida meile gurmee-lõuna. Meenutas lausa Maaemot. Kas teile ei tundu?

Ussipesas on ka ikka pagama mõnus.

DSC06097.JPG

DSC06030.JPGDSC06022.JPGDSC06041.JPGDSC06059.JPGDSC06075.JPGDSC06067.JPGDSC06091.JPGDSC06094DSC06137DSC06099DSC06084.JPGDSC06103.JPGDSC06126.JPG

Kuidas ma Tuuli Roosma saadet vaadata ei suutnud

Tuuli Roosma reisisaated on alati mu lemmikud olnud. Kuna ma kunagi noorena olen mõelnud, et tahaks Aafrikas vabatahtlikuna tööd teha, on Aafrika saade mulle eriti huvitav vaadata. Vaatan seda nüüd veidike teise pilguga kui 20-aastaselt ja pean tunnistama, et mul on natuke siiski hea meel, et ma sinna ei läinud. Uued kultuurid ja uued elamused ning kogemused on muidugi alati vaid teretulnud, kuid kohati tundub Aafrika mu jaoks liiga intensiivne. Hästi põnev on vaadata ja targemaks saada, ma olen tänulik Tuuli Roosmale ja ta perele, et saan seda turvaliselt läbi televiisori vaadata.  Kohati on mu jaoks see kõik nii võõras ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii vale. Nii vale, et eile ei tahtnud ma saadet isegi vaadata. Lihtsam ja mugavam on pea liiva alla matta, onju.

Naised, kes on meeste orjad ja väikesed tüdrukud, kes müüakse lehmade eest vanadele meestele abieluks. Kuidas ja KUST selline barbaarne traditsioon on alguse saanud? Ma ei hakka ei saadet ümber jutustama ega Samburu tüdrukute lehte ümber tõlkima, saate lehelt ise lugeda, millega organisatsiooni asutaja Josephine võitleb ja miks. Väike katkend “isutekitajaks”:

Josephine decided that she could not sit on the sidelines while young girls where being raped, abused, mutilated and if they got pregnant, forced to kill their own children. She begun by rescuing her own cousin who was married off to a man almost her father’s age. Things quickly went south when she had to call for the intervention of the police when her uncle opted to marry off her rescued cousin’s younger sister as a replacement bride. The backlash from the community was unfathomable. Elders put a curse on her.

57317052_2312036712153161_5372883952765763584_n.jpg

Helmestatud naised/tüdrukud on kaunid küll, AGA kahjuks ei ole lugu nende helmeste taga sugugi nii värvikirevalt kaunis. Samburu traditsiooni järgi määratakse 9-aastased tüdrukud mehele vanemale sugulasele, helmestamine tähistab “kihlumist” seksuaalsel eesmärgil ja traditsiooni kohaselt ehitab tüdruku ema oma maja kõrvale hüti, kus sugulasest “abikaasa” saab oma seksisooviga tüdrukut igal ajal külastada.

Hoolimata ähvardustest ja needmistest jätkab Josephine oma tööd tüdrukute päästmiseks. Ta ei saa mitte mingisugust riiklikku ega kohalikku toetust vaid peab hetkel 300 tüdrukut eraannetustest üleval pidama. Julge nagu Pipi! Meie aasta Aafrikas lehel on üleval Tuuli Roosma pere üleskutse: “Meie pere toetab ka kindlasti Josephinet. Võimalik on ka meie pere toetusega ühineda, võime teha eestlaste ühise välisülekande. Ei oska muud välja pakkuda kui Tuuli Roosma konto EE132200221010059202. Selgituseks: Samburu tüdrukud.”  Ma oleksin tahtnud suurema summaga toetada, aga see kuu on mul rahaliselt natuke keeruline, toetasin aga siiski kasvõi natukesega. Toetage teie ka. Seda oli lihtsalt kohutav vaadata. Samal ajal kui mina kaklen oma lapsega, sest ta ei pane selga neid riideid, mida mina tahan, peab mõni teine sama vana laps alluma seksuaalselt oma vanemale sugulasele.

*Pildid Meie aasta Aafrikas FB lehelt.