Dexter. Ilma liialdamata kõige tüütum ja kasvatamatum ära hellitatum 65 kilogrammi kaaluv beebikoer. Jah, mina olen üks nendest, kes koera oma beebiks nimetab, ka seda beebit, kes kohe saab viie-aastakse ja kaalub tibake rohkem kui ma ise. Tema kõige tüütumaks iseloomujooneks on kiusamine (riiete varastamine ja sülle ronimine on selle kõrval lausa köömes). Ta läheb välisukse juurde ja tahab õue. Ma tõusen püsti, avan ukse ja Dexter mõtleb ümber, ei liigu kuhugi. Ta ootab kuni ma olen uuesti istunud diivanile ja läheb siis uuesti ukse juurde – alles siis läheb ta uuesti õue. Kui hästi läheb. Mõnikord kestab see mäng kolm kuni mitu korda veel. Eriti armastab ta seda mängu hommikuti. Ilma liialdamata olen ma ta peale 2736180 korda oma elus vihastanud, sest Dexter otsustab ise, millal ja mida ja kuidas ta tahab. Tema iseloomu kangus teeb nii minu kui Ida iseloomule silmad ette.

Ometigi on ta ka maailma kõige armsam koer. Koer, kes arvab, et on üks neist käekoti-koertest, kes ei kaalu midagi ning kelle kõige õigem koht on süles. Kui ta saaks, magaks ta ka ammu juba meie voodis. Õnneks ei oska ta meie trepist käia. Või oota… Kui on ikka vaja, siis oskab ta ka sealt üles minna. Ma ju mäletan küll kui ta ülesse sai, et näha, mis tranglit kassid seal korraldavad ja siis allatulemist kartma hakkas ning minu asi oli ta siis taevatrepist poolenisti süles alla saada. Jah. Dexter pakub meile igasugu särtsakaid hetki oma tegevusega. Kasvõi too kord kui ta ka paadist vette ujuma tahtis hüpata koos meiega ja ehmus siis, et polnudki jalad maas ning me pidime ta uuesti üle paadiserva upitama. Või kui ta läbi Mesi tare tuulutusakna vabadusse otsustas pääseda. Hea et tookord poolt maja endaga kaasa ei võtnud. Igav temaga ei hakka

Kõige selle armsuse juures on ta ka üks õnnetu koer. Tervise poolest. Nagu noorel pensionäril võiks öelda, et tal on raudne tervis, et kõikidele nendele haigustele vastu peab. Kõigepealt see käpaluu, mis on valesti arenenud (ma tõesti neid täpseid meditsiinilisi termineid ei hakka hetkel vaatama järgi). Seedimine. Naha kuivus. Hambad. Kirsiks tordil täielik katarakt. Ja et seegi pole veel piisav, siis ka borrelioos, mis alles kuu aega tagasi ta korraks liikumatuks muutis. Ptui,ptui, ptui, aga vähemalt hetkel on täie tervise juures ja võiks elada elu parimat elu. Seda parimat elu segab ootamatult tulnud pimedus.

Kae ühel silmal avastasime me groomeri juures hilissuvel, aga enne kui me jõudsime sellega midagi ette võtta, oli käes sügis ning Dexter täiesti pime. Ma olen end küll ja veel süüdistanud, et silmi ei kontrollinud varem, aga ausalt, ma ei osanud selle peale tulla. Ta käib regulaarselt arstil, me oleme teinud nalja, et kas sa ei näe oma tuka alt, kuid ma ei osanud aimata pimedust enne kui groomer kaed märkas. Muidugi tema märkab, sest ta tema on ju see, kes Dexterile kaks korda aastas vinks-vonks linnapoisi soengu lõikab ning sügavalt silma vaatab selle protseduuri käigus.

Mina isegi ei saanud sügisel aru, miks Dexter enam jalutama ei taha tulla. Nii rumal koeraomanik olin, et arvasin, et koer on laisk, aga teine lihtsalt ei näinud. Minult on palju küsitud, kuidas see kõik nii kiiresti ja ootamatult käis, ma tõesti ei tea, kuid täna julgen ma arvata, et borrelioos võis sellele kaasa aidata. See kõlab ju loogiliselt. Igatahes kinnitas silmaarst detsembris, et Dexter on täiesti pime. Katarakti diagnoosist saab lugeda siit.

Operatsiooni tehakse vaid välismaal, see on kallis (õnneks Soome kõrval ka soodsam Poola ja tuli välja et ka Läti), riskatne ja ei anna garantiid (kuigi nii palju kui ma olen lugenud ja uurinud, siis öeldakse siiski, et tõenäosus nägemise tagasi saamiseks on 90%). Kõige suurmaks takistuseks operatsioonile minekuks sai muidugi ikkagi selle hind. Selle hind on alates 3500-4000 eurot, lisaks eelnevad proovid, testid, uuringud + reisikulud ning järelravi. Olles Dexteri raviarveid näinud julgen ma karta, et me räägime kokku kaks korda sama suurest summast. Dexteril on kindlustus, lausa Lemmik+ kindlustus, mille kuumakse on suurem kui minu autokindlustuse kuumakse, kuid ka kindlustus hüvitab ravijuhtumi kohta 1000 eurot. Muidu igati arvestusväärne summa ning mul on If kindlustuse kohta vaid kiidusõnu öelda, kuid antud olukorras see ei aita mind kuigi palju edasi. Südame tegi siiralt soojaks kui paljud teist tookord kirjutasid, et kogume koos raha kokku, kuid päris ausalt ma tundsin, et ei ole valmis kommentaarideks, mis selliste rahakogumistega kaasas käivad. Ma arvasin, et me saame ka pimeda koeraga kenasti hakkama.

Ja tegelikult ju saamegi. Pimedana on ta olnud kõigest kolm kuud ja kui vaadata edusamme, mida on teinud nii tema kui ka me ise, siis pole kahtlustki, et aja jooksul läheb see kõik lihtsamaks, kuid siis tulid need hetked, kus ma vaatasin teda ja mul hakkas tast lihtsalt nii kahju. Nagu ma ütlesin on ta tüütu, aga tegelikult see tüütu = mängulusti ja seiklushimu täis. Praegune olukord võtab selle mängulusti talt ära. Ma toon näited, mis panid mind ümber mõtlema nii operatsiooni kui raha kogumise koha pealt.

Me läheme perereisile varsti (reis oli broneeritud ja makstud enne kui saime teada, et Dexter ei näe -me ei oleks muidu hetkel reisi planeerinud). Ka hoid oli talle ammu kinni pandud. Siis tuli välja pimedus ning muutus ka hoiuolukord. Enam ei saanud kindel olla, kas Dexter saab nii pikalt hoius hakkama, isegi kui tegu on talle tuttava kohaga, siis ma nägin Oiu näitel, kuidas uus koht tekitas tas segadust, ebakindlust ja raskust ka temaga hakkama saamisel. Ta ei ole kuri, kuid olukord, kus ta ei saa aru, kus ta on, võib temas tekitada segadust. Ma nägin loomaarstil, kuidas ta õhinaga jooksis ühest uksest sisse, teisest välja, siis läks segadusse ja tardus. Mida sa teed 65 kilo kaaluva tardunud koeraga. Kui sa ei ole omanik. Mina ka ei tea, kuidas ta igas uues olukorras käitub. Üks päev saad hakkama meelitustega, aga kümme? Ja tuletame meelde, et Dexteril on iseloomu. Me tühistasime hoiu.

Õnneks on Tallinnas ka üks teine meile tuttav personaalne hoid, kus hoidja ka koeratreener. Me hakkasime vaikselt harjutama tema juures käimist, koos tema koeraga jalutamist, et olla kindel, et nad saavad hakkama ning kuigi proovipäevad läksid hästi – Dexter sai isegi trepist üles-alla käima, siis oli selle nädala alguses kui proovijalutusel käisime, aru saada, et uus koht, uued lõhnad on tema jaoks liiga palju. Tekitas stressi. Dexter tahtis mängida, teine koer tahtis mängida, aga nad ei saanud teineteise “keelest” aru. Valge koer ei saanud aru, miks must koer valele poole jookseb kogu aeg ning kui must koer siis valge koera poole jooksis, jooksis ta pidevalt nagu tank talle sisse, sest ta ju ei saanud aru, kus on nina, saba, ribid. Valge koer pahandas musta koera kohmakuse ja ebaviisakuse peale, must koer pahandas valge koera mitte mõistmise (ma ju olen pime!) peale. Me otsustasime, et liiga vara on lasta neil kümme päeva koos olla Dexteri jaoks võõras keskkonnas. Kusjuures, läheb selle opiga meil nagu läheb, siis ma olen 100% veendunud, et me jätkame neid valge koeraga proovijalutusi rannas/metsas ning ajapikku kõik laabuks, kuid praegu oli kõike liiga palju kõikide jaoks. Me leppisime kokku, et hoidja käib meie reisi ajal Dexteriga lihtsalt meie juures jalutamas. Pole ideaalne lahendus, kuid siiski lahendus. Kõige kiirem. Hetkel. Kuigi asju ei saa hinnata rahas, siis see ei ole odav ning tuleviku mõttes mitte jätkusuutlik (=rahakotile võimalik) lahendus. Praegu olen ma lihtsalt tänulik, et üldse lahenduse leidsime, sest päriselt – ka kauaoodatud perereis on midagi sellist, mida on vaja.

Muud külaskäigud olemegi me hetkel jaotanud nii, et ükskord läheb üks ja teine jääb koeraga koju, teinekord teine. Detsembris käisime meie Idaga sõpradel külas, nüüd on Mareki kord. Pimedus on eelkätt piin Dexterile, kuid loodan, et te ei pahanda kui ütlen, et ega see ka meile kerge ei ole.

Teine näide oli nädalavahetusest kui meil olid üle saja aasta külas mu ema, õde ja maailma kõige ägedamad õelapsed, meil oli nii tore, nad said koeraga kenasti hakkama, kuigi koer on neist 78 korda suurem, kuid siis olidki need hetked, kus ma nägin, et Dexter oli jälle segaduses. Miks nad kilkavad? Kas see on hea kilkamine, halb kilkamine, kellele tehakse liiga, keda on vaja kaitsta? Ta armastab lapsi, kuid nüüd pimedana tundus mulle (nagu ma oskaks pimedat koera juba tõlkida), et ta tundis end eemaletõugatuna. Miks teised võivad õues joosta, aga tema mitte? Jällegi, ajapikku see kõik ilmselt loksub paika, pimedus muutub lihtsamaks nii talle kui meile ning me oskame sellega paremini hakkama saada, kuid kõik need korrad, kus ma tundsin, et pimedus röövib selle noore beebikoera mängulusti, hakkasin ma mõtlema, et äkki siiski peaks kasvõi proovima ta nägemist taastada. Mis siis kui keegi ütleb midagi minu kohta halvasti? Aga mis siis sellest on? Mitte midagi! Las nad ütlevad. Võimalik, et on palju rohkem neid, kes tahaksid aidata, sest kuidagi on see beebikoer läbi ekraani paljude lemmikuks saanud. Võib olla ikkagi peaks proovima, mõtlesin ma. Juba mitu päeva. Mõtlesin, aga ikka kõhklesin ja loobusin mõttest.

Kuni täna sain ma Läti loomakliinikust vastuse, et enne oppi on vaja teha vereproovid, peast pilt, mingid testid veel ja kuna need saab teha Eestis, siis nende põhjal saaks juba edasi kokku leppida operatsiooniaja. “Is your heart okay?” küsis loomaarst seal meilis ja muidugi ma sain aru, et see oli tõlkeviga ning silmas peeti siiski Dexteri südant, mõjus see küsimus mulle nii, et ma tundsin, et pean instagrami tegema postituse, et olen otsustanud proovida operatsiooni ning vajame nüüd Dexteriga heade inimeste abi. Ma ei oleks osanud ette kujutada kui raske on kuhugi kirjutada oma kontonumbrit ja paluda inimestel sinna raha kanda, aga ma tegin seda siiski.

Ja teen seda ka siin postituses. See konto on EE327700771006445626 • Eveliis Kund-Zujev •selgitus “Dexter”. See on täiesti tühi konto ning selle pealt on väga hea anda hiljem ka ülevaadet, kui palju ja kas üldse sinna midagi kokku saime (pean silmas läbipaistvuse mõttes, et midagi muud sealt maha ei lähe ja on näha, kas raha on kasutatud selleks kogutud eesmärgil). Pole isegi kahtlust, et kui me peaksime Dexteri jaoks operatsiooni raha kokku saama ja sealt peaks midagi üle jääma, siis ülejäänu läheb kindlasti ühele või teisele loomade varjupaigale (mul on püsikoraldus ühele MTÜle, aga ma küsiks teilt, kuhu see ülejääk peaks minema). Kõlab nii tobedalt, et ise ei tea, kas keegi üldse toetab, aga juba jagan raha edasi:)

Teeme koos Dexterile sõbrapäevakingituse? Et ta näeks, mis pluuse ta garderoobist varastab, et ta näeks, kuhu viiner või muu toit maha kukub ja et ta julgeks voodist maha ka tulla kui ta sinna tähelepanusaamiseks roninud on. Mitte ei ootaks, et ma teda süles sealt maha tõstaks. Tema maailmas (sest mäletate ju – ta arvab, et on taskukoera mõõtu) on see lihtne, kuid reaalsus tibake teine. Viimane kord kui ta Oiul olles mulle voodisse ronis, sest miks ma ikka kell kaheksa veel magan ja teda ignoreerin, vajas ta voodist alla saamiseks tugitoolist valmistatud treppi. Nägija Dexter oleks lihtsalt uuesti voodist maha hüpanud ja ukse juurde haukuma läinud.