Ilmselged kevade märgid Norras

Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on esimesed õues grillimised, aga siis tuleb mulle meelde, et ma olen grillinud IGA ilmaga ja IGAL aastaajal. Ma võiks öelda, et lumehanged on madalamad kui talvel, aga samas kukkusin ma aia taga just kõhuni lumme. Ma isegi ei liialda. Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on….Hmmm…siin maal polegi kevade ilminguid. On talv ja on natuke vähem talv.

DSC04722DSC04737DSC04740DSC04750DSC04751DSC04753DSC04759DSC04773DSC04776

Testivõitja või -kaotaja

Eks ta ilmselt natuke hilja on pea kevadehakul lapse talveriietest rääkida, aga mulle jäi erinevatest blogidest silma Skogstad talveriiete reklaam ja kuna meie peres on päris palju selle firma tooteid, siis tuli tahtmine kaasa rääkida. Ma olen pikalt olnud Didriksonsi fänn ja kui üdini aus olla, siis Skogstadist kõndisin ma pikalt mööda, sest tundus selline…H&M kaup. Kui siis Ida sai endale teiselt ringilt ühe H&M talvekombe, mis oli absoluutselt imeline, hakkasin ma mõtlema,et võib olla ei peaks odavamatesse brändidesse nii üleolevalt suhtuma.

Skogstadiga sain ma paremini tuttavaks mõned aastad tagasi kui Idale kingiti üks selle brändi jope ning ma pidin tunnistama, et see oli õues käimiseks paganama mõnus ja täitsa ilus. Teise ringi päranduseks on ta aastate jooksul saanud veel teisigi selle brändi riideid ja minu tõrksus hakkas aina vähenema. Tundus täiesti aus kvaliteet. Läks veel natuke aega kuni ma ise Skogstad poodi sisse astusin.

12938123_1715207518696448_7393911570558702736_n.jpg

Eelmisel sügisel ajasin ma Idale taga “lasteaiakombet” – teate küll seda Skandinaavias poppi poolkummiülikonda, mis on lapsel endal lihtne selga tõmmata ja millega saab mudas mütata. Hooaeg hakkas läbi saama ja lasteaiakombesid enam ei olnud, küll aga oli välja pandud uus talvekaup. Kuna Ida on talvel hästi palju väljas, siis kõige olulisem on talvel see, et tal oleksid õiged “kihid” olemas (siin lingil on ka üks lihtne ülevaade, kuidas lapsi kihiti riidesse panna). Eelmisel aastal ostetud fliiskomplekt oli veel paras sel aastal(tänaseks päevaks on Ida suutnud jaki kuhugi ära kaotada ja sellest on kahju!) , nii et vaja oli vaid villapesu ja uut talvekombet. Hinnad olid poes tõesti head ning natuke liialdades võin ma öelda, et tänaseks päevaks oleme me täiesti Skogstad usku. Seda enam, et allahindluste ajal saab kombeka kätte 50 euroga, mõnus kevad-sügisjope kõigest 30 euroga.

Norras on hästi popp teha igasugu teste lasteriietele. Ühes testis on esiotsas Stormberg, Didriksons, Wheat Miley, allotsas Polarn O Pyret, Skogstad ja Lego, teises testis eesotsas hoopis Tenson, Gneis, Helly Hansen ja allotsas Didriksons ja Bergans. Ehk siis neid teste on nii palju ja kõik sõltub sellest, milliseid brände on testitud. Erinevates testides katsetatakse erinevaid brände ja pole siis ime, et ühes tabelis ollakse esirinnas ja teises pole isegi ära toodud. Neid tabeleid ja teste on huvitav lugeda, kuid päris nende järgi elada ja oma otsuseid teha ei saa. Ma näiteks ei olnud pooltest nimedest kuulnudki.

Skogstad on testides üldjuhul “kolmeline” . Kõige nõrgema hinde saab Skogstad alati “slitestyrke” (ehk kui palju kasutamist/kulutamist toode kannatab) eest. Kui parimasse kombesse tekivad augud peale 5000 korda liivapaberimasinast läbi käimist, siis Skogstad kombesse tulevad augud juba peale 500. korda. Ka vetthülgavuses on Skogstad pigem kolmeline. Miinuseks on alati ka see, et põlvedel ei ole tugevdusi. Ma saan nendest miinustest Norra tingimustes täitsa aru, kui te oma silmaga näinud ei ole, kuidas lapsed oma kombedega mööda asfalti nühivad ja kuidas nad neid kulutavad, siis te ei uskuks seda. Te ei usuks ka seda, millist vett ja vatti peavad need kombed vihmaste ilmadega kannatama. Eesti oludes ei ole ma veel näinud, et üksi ema/õpetaja laseks lastel riideid niimoodi kulutada, nii et… Ida on niigi üsna aktiivne rahmeldaja õues ja (kuigi ta kannab vaheldumisi kolme talvekombet, sest agar vanaema tahab neid kogu aeg juurde osta, sest niiii ilusad ju) meie Skogstad ei näita absoluutselt veel kulumisemärke. Mina julgen igal juhul soovitada, seda enam, et hinna ja kvaliteedi suhe on väga hästi paigas.

DSC03291DSC03544DSC03542

Eestis pakub Skogstad riideid Rahe Riided. Norra poest saab allahindluste ajal muidugi kombed kätte 35-60 euroga, Eestist siiski pea 90 euroga, aga see vist on paratamatus ja kõigile ammu teada, et Eestis on hinnad kallimad. Samas on neil hetkel müügil hea hinnaga meriinovillane pesu! Seda soovitan ma iga kell. Kuna ma ise ootamatult hakkasin natuke aktiivsemaks matkahuviliseks, siis ma pean vaatama, kust endalegi praegu üks komplekt soetada.

-17 kraadi & matk

Jällegi. Mina ei tea, kuidas või mis asjaoludel mulle Facebookis HikingEstonia lehekülg ette jäi, aga näete jäi.  Ja just nädal enne seda kui nad olid korraldamas matka Rummu karjääri ümber.  Seitse kilomeetrit matk praktiliselt koduõuel. Muidugi panin ma end kirja. Mingeid plaane mul pühapäevaks ei olnud ja Rummu karjäär on siiski nii põnev paik, et väärib külastust. Muide, eelmisel aastal käisime me Idaga seal ka jaanuaris. Vaadake, kui erinevad on aastad. Täna jõime me teed majakeses, mis eelmine kord oli poolenisti veel all ja kõndisime järvejääl.

Ilm oli täna hommikul krõbe. Kraadiklaas näitas -17 kraadi, aga ma ei lasknud end sellest heidutada. Kui plaan oli matkama minna, siis matkama ma ka lähen. Avastasin, et ega mul päris sobivaid matkariideid polegi, no soe pesu ja muu selline, õnneks olin ma tädilt  laenanud suusapüksid Prangli peo jaoks, lisaks on mul siiski teadmised kihilise riietumise olulisusest ja Ecco saapad olid end juba tõestanud eelmise külmaga kui ma -23 kraadiga nad palja varba otsa lükkasin, et Ida lasteaeda viia, nii et ka riietuse taha ei saanud pugeda.

Matk oli mõnus. Ilm oli karge ja külm, kuid päikeseline. Esimene osa matkast – neli kilomeetrit – läks eriti lihtsalt, pigem nagu jalutuskäik kaunis looduses, samas teine osa matkast läks metsas lumes sumbates, see võttis ikka täitsa läbi. Selline mõnus väsimuse tunne oli parklasse tagasi jõudes, aga mitte liialt. 7,5 kilomeetrit on täiesti mõnus pikkus üheks pühapäevaseks matkaks. Esimese poole matka tempo järgi mõtlesin ma, et oleks võinud Ida ka kaasa võtta, teine osa oleks talle liiast olnud. Vist. Tulevikus vean ta kindlasti kaasa.  Mina olen endale igatahes uue hobi leidnud. Ma ei ole väga sportlik inimene, aga igasugu matkamine ja kõndimine heas seltskonnas, nii et nalja ka saab (Ma ju muidu ei mängi kui nalja ei saa!) on täpselt see, mis mulle meeldib. Läksin täna üksinda ja kartsin natuke, et äkki kõik teised on omavahel juba tuttavad või ikka oma seltskonnaga, et pärast ma ei sulandu sisse. Pähh, rumal kartus. Järgmine kord uuesti. Üksi või kaksi või kolmekesi. Nii mõnus viis veeta pühapäeva!

dsc03232dsc03243dsc03251dsc03244dsc03258dsc03267dsc03269dsc03272dsc03245dsc03274dsc03246dsc03247dsc03259dsc03260dsc03275

Koju jõudes pidin ma Idaga kelgutama minema. Ma olin lubanud ja lubadusest tuleb kinni pidada. Õnneks on mul vedanud sellega, et kelgumägi on praktiliselt maja taga. See on talvel omaette luksus. Elame siin perifeerias, aga mäel kelgutades tundus nagu oleks meie kodu tõelise rekreatsioonikeskuse naaber. Krossirada, jäärada autodele ja suusamägi. Mida sa hing veel ihkad, eksju?

dsc03288dsc03284dsc03279dsc03278dsc03277

Läbi jäätunud klaasi

Ärkan hommikul ja komberdan allakorrusele. Pilkane pimedus. Pagan, elekter vist on läinud. Viskan pilgu pliidikellale ja saan pimedast tabloost aru, et täpselt nii ongi. Panen küünlad põlema. Vähemalt on minu armastusest küünalde vastu metsas elades ka mingi praktiline kasu. Tuba täitub mõnusa creme brulee lõhnaga. Ka Ida on ärganud. “Meil ei ole elektrit,” ütlen ma. Ida vastab “aa”, nagu oleks see kõige tavapärasem asi siin Ussipesas. Viimasel ajal muidugi on neid katkestusi olnud ka omajagu. Kohvi tahaks, hambaid tahaks pesta, pissile tahaks. Ilma elektrita ei saa siin neist midagi. Kahte viimast siiski saaks, aga kõige rohkem tahaks ma ikkagi kohvi. Mu telefon on külmasurma surnud ja nii ei tea ma ka seda, kas on tulnud sõnum, et elekter on ära suurema probleemi pärast või on mul lootus see pime olukord kohapeal lahendada. Hommikumantel seljas tõmban ma jalga talvesaapad, et minna õue eketriposti inspekteerima. Sumpan läbi paksu lume ja tunne, kuidas külm lumi mulle saapasse vajub. Elektriposti kilp on külmunud. Kangutan, lootuses, et minu ennastohverdavast lumes sumamisest on kasu. Saan kilbi lahti ja enda suureks rõõmuks ka elektri tagasi. Tsivilisatsioon! Elagu kohvi! Rõõmustan. Lähen tuppa, klopin varbad lumest puhtaks, annan Idale võileiva ja vajutan kohvimasina nupule. Milline väike ent mõnus luksus. Soojapuhur Õhksoojuspump hakkab uuesti tööle. Toas läheb soojemaks. Õues valgemaks. Ida läheb õue Elsat mängima. Mina jälgin, kuidas Ussipesa päeva jooksul värvi muudab. Ida tuleb tuppa sooja.  Täna on toas soe. Kassid lesivad laisalt diivanitel. Hugo haugub ukse taga. Teda on hetkeks  unustatud. Ussipesal on talvel oma sarm.

dsc03124dsc03125dsc03128dsc03130dsc03133dsc03136dsc03145dsc03149dsc03150dsc03158dsc03165

Kuidas ma enam kunagi üllatussünnipäeva ei korralda. Vist. Või siiski.

Marekil oli jaanuari alguses juubel ja mul oli tegelikult juba ammu peast läbi käinud mõte, et võiks talle üllatuspeo korraldada,  Marek ise hakkas ka mingi hetk rääkima, et ta nii tahaks oma sünnipäeva Pranglis pidada. Jahus sel teemal ikka päris pikka aega, aga hakkas siis kartma, et äkki inimesed ei tule ja ma ei tea mida veel ning andis kõikidele teada, et kahjuks toimub pidu ikkagi kodus Ussipesas. Mulle oli ka jäänud pähe kummitama see sõna “kahjuks”. Pekki küll! Teeme ära, mõtlesin ma ja kirjutasin mõttest Mareki Prangli sõpradele. Piisavalt hullumeelne idee, keset talve saarele pidu korraldama minna, aga kõik olid kohe käpad.  Organiseerimine läks ladusalt. Kuupäev oli paigas juba eelmisel nädalavahetusel ja sõbrad leidsid väga loogilise põhjuse, kuidas  Marek ka saarde meelitada. Sajal erineval põhjusel, muu hulgas ka see, et 19.01 sobis rohkematele, pidime me sünnipäeva lükkama edasi sellele nädalavahetusele.

See oli juba keerulisem, sest Marek tahtis välja saata oma kodus toimuva sünnipäeva kutsed ja ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et ta peaks sünnipäeva veel nädal edasi lükkama. Suurimaks mureks sai, kuidas ta Pranglisse kupatada laupäeval kui ta teab, et tal on kodus õhtul sünnipäev. Lisaks organiseeris ta ise kogu aeg midagi oma sünnipäeva jaoks, mida toimuma ei pidanudki. Ainult tema ei teadnud seda. Ütleme nii, et tänu temapoolsele oragniseerimisele hakkasid kõik juba kahtlema, et kus see pidu siis lõpuks ikka toimub. Ja isegi kui keegi oleks tundnud kiusatust kogemata midagi välja rääkida, siis see oleks suhteliselt võimatu olnud. Keegi ei saanud valede ja kuupäevade rägastikus enam midagi ise ka aru.

Tänu sõpradele sai Marek siiski reede õhtul Pranglisse saadetud. Ka see ei läinud niisama lihtsalt, sest paar päeva varem hakkas Marek “jonnima”, et ta on ikka nii väsinud ja tahaks lihtsalt kodus olla. Ma ei saanud ju hakata sundima ka, et sa pead minema, see oleks kahtlane olnud. Mitte et ma tal väga keelaks minna, aga minul Mareki asemel oleks kahtlus tekkinud, et miks ma ei taha et ta mulle koju appi jääks koristama ja süüa tegema. Viimane ja kõige keerulisem asi oli aga Mareki saarel hoidmine meie saabumiseni. Ma olin valesti aru saanud paadi väljumisest. Arvasin, et mandrilt läheb paat välja 15.30 ja siis 16.30 saarelt ehk et kui Marek hakkab paadile minema tuleme meie paadist talle vastu. Tegelikult tuli aga paat Pranglist välja 14.00, nii et Marek oleks igatepidi enne meid paadile läinud. Kuidas teda nüüd saarel kinni hoida nii et üllatus ka säiliks?Ainsa mõttena tuli mulle pähe, et helistan talle ja ütlen, et mina ka täpselt ei tea, miks, aga ta ei tohi minna 14.00 paadile, et olgu 16.30 sadamas ja mingu mänguga kaasa. Muidugi hakkas Marek muretsema, aga rahustasin teda, et kui sõbrad on lubanud, et ta jõuab õigel ajal oma sünnipäevale Ussipessa, siis ta ka jõuab.

Meie istusime paati ja lootsime, et paat väga ei loksutaks. Meil oli ikka veel viimane Rootsi reisi surmahirm meeles. Ütleme nii, et ikka loksutas küll ja korralikult. Kelle tobe idee see oli pidu saarel pidada?

Lõpuks jõudsime me saarele ja nägime Marekit sadamas ootamas. Kui ta Idat nägi oli sõpradelt küsinud, et kas see on minu laps ja muudkui lihtsalt vaadanud, et no kuidas. Alles siis kui sõbrad ütlesid, et mine siis ometi lapsele vastu, sai Marek aru, et olime talle sünnipäeva saarele toonud. Üllatus oleks kindlasti veelgi suurem olnud kui meid oleks rohkem olnud, aga erinevatel põhjustel jäid viimasel hetkel mõned külalised tulemata. Kahju ikka, aga samas ei muutnud see üllatust. Marek on muidu üsna terav pliiats, aga ta ei olnud viimase hetkeni tulnud selle peale, et me ise saarele tuleme.

Tulime! Väljas puhus kohutav tuul ja talvine Prangli on ikkagi hoooopis midagi muud kui suvine Prangli, aga vahet ei ole – me oleme ju sees soojas. Soe on suhteline mõiste. Mul on natuke hea meel, et Heilyle ka kuupäev ei sobinud, ta oleks külmuks surnud – tal on isegi meie juures, kus meil on toas üle 20 kraadi alati külm – ja see oleks mulle kalliks maksma läinud.

Sünnipäev toimus remonti ootavas sadamakohvikus, mille Mareki sõbrad olid hubaseks muutnud. Toas sees oli tõesti soe, aga millega ma ei olnud arvestanud oli tuul ja torm ning väli-wc. Välivetsus käimine  keset tormi ja pilkases pimeduses on omaette kogemus. Õde lubas mu maha lüüa, et ma sellise pisiasja talle mainida unustasin. Lõppkokkuvõttes jäi ta ellu, isegi nautis seda metsikut saareelu ja järgmisel päeval toimunud lumesafarit.  Mis tal viga oli nautida, ta oli korralik ja käis kogu aeg peo ajal vaatamas, et tema toas ahjus ikka tuli oleks. Nii sai tema magada soojas toas. Meie sõbrannaga unustasime sellisele pisiasjale mõtlemast, sest kui me toast ära läksime oli ahi ja tuba jumalast soe, tuul ja torm aga keerutasid toa nii külmaks, et hommikul ärgates olime me nagu jääkambris. Samas kui äkki Heily oleks ka meiega olnud, siis ta oleks ehk meie toal ka silma peal hoidnud ja me oleks ka ikkagi soojas magada saanud.

Minul ei olnud külm magada, sest Ida oli mul kaisus ja me soojendasime üksteist, sõbranna pidi aga öösel isegi Marekile kingitud koeravillased sokid jalga tõmbama. Oma lollusest magasime me parajalt ekstreemsetes oludes. Mulle tuli meelde raamat, mida ma hiljuti lugesin, kus  üks mees pidi sakslaste eest põgenedes nädalaid ja kuid külmas, lume alla maetuna, magama. Mulle tundus, et me magasime sama ekstreemsetes oludes. Mul oli terve eilse õhtuni sellised külmavärinad, et ma lubasin, et ei korralda enam kunagi ühtegi üllatuspidu. Vähemalt talvel. Vist.

Sest tegelikult kui aus olla ei olnud see olukord nii ekstreemne ka ja kui teile jääb mulje, et ma virisen, siis sugugi mitte, pigem oli see naljakas. Rääkimata vahvatest emotsioonidest, meeleoludest ja naljadest, millest veel pikalt pikalt röökida ja mille üle nalja visata. Nii et kui küsida, kas ma läheksin uuesti sellisele talvisele Prangli sünnipäevale, siis miks ka mitte. Põhiline on soojad riided ja mitte unustada ahju kütta.

dsc03055dsc03058dsc03063dsc03066dsc03099

Pidu oli vägev. Tublimad lõpetasid varajastel hommikutundidel. Oli tantsu, karaoket ja romantikat. Romantikat suure algustähega. Saate aru, mu mehes tärkas selline romantik, et muudkui ajas mind taga ja tahtis musutada. Pole teine selline olnud ka siis kui me alles kurameerima hakkasime. Naersime sõbrannaga, et hea et meist teises majas magas, et muidu oleks veel Idale väikese õe või venna hakkama pannud. Vot mis moodi võib üks üllatussünnipäev mõjuda. Jube värk eksju!

Peo tagajärjeks – ma olin niigi nohune ja külmetunud ning kindlasti ei tulnud kasuks see, et mul mingi hetk oli vaja tuisus ja tormis ilma jopeta Idale järgi minna – on see, et ma istun täna kodus. Totaalselt haigena. Läksin hommikul kenasti tööle, aga seal arvati, et ma võiksin oma asjad võtta ja ära minna. Nüüd ma siis istun kodus saja teki all ja joon kuuma kanapuljongit. Aga ikkagi oli kõik see seda väärt!

Nii tore oli näha kui palju see sünnipäev teda rõõmustas.

 

Parim maa Eestimaal? Muidugi Lottemaa!

Kuidas kirjeldada Lottemaad? Parim maa Eestimaal? Peaaegu nagu välismaal? Peaagu nagu reisil? Nagu teatris? Nagu kinos? Nagu muinasjutus? Nagu multifilmis? Nagu parim meelelahutus siin maal? Lastele ja lapsemeelsetele? Ütleme siis lihtsalt nii, et Lottemaa on täpselt samasugune koht nagu välismaised “peab pidevalt külastama” kohad. Teate küll – Disneyland, Kolmården, Junibacken… Eeliseks see, et see on siin samas koduõue all. 102 km sõitu Ussipesast, aga come on – mis vahemaa see ka on, pealegi mida tarka me nende pühade ajal (peale EV100 matka) teinud oleme. Vaid söönud ja joonud. Muidugi istusime me Idaga täna autosse ja vurasime Pärnu külje alla. Väärt käik nagu ikka.

Olles nüüd seda teemaparki mitu korda külastanud võin ma öelda, et see muutub iga korraga südamelähedasemaks ja armsamaks. Kõik need detailid, kõik need tegelased, kogu see maagia ja lapsemeelsus. Võrratu koht. Kohe kutsub tagasi. Isegi rahvahulk (eriti Lotte majas) ei häirinud enam, aega on, kiiret pole, kõike jõuab.  Ja inimesed ei olnud seekord trügivad ja kiirustavad (vaid paar last karjusid “davaiks, TRÜGIME kohe rongi peale!”). kõik tundusid selle aasta viimast külastust nautivat.

Kohtume 2019 suvel!

DSC02686DSC02692DSC02693DSC02694DSC02702DSC02708DSC02712DSC02722DSC02724DSC02727DSC02730DSC02738DSC02743DSC02746DSC02747DSC02749DSC02751DSC02752DSC02763DSC02767

A mis te jõuluks nõmedat saite?

Ma saan väga hästi aru, et lapsed ootavad jõuluvanalt kingitusi ja et see nende kõik soovid täidaks, aga ma ei suuda mõista täiskasvanud inimesi, kes kohe kui jõulud läbi hakkavad arvustama ja võrdlema oma jõulukinke. Kelle mees ei oska üldse üllatada, kelle mees ei kuula, mida naine soovib, kes tegi oma mehele kalli kingi ja ei saanud vastu midagi sama hinnalist, kelle mees tellis vale asja, hoolimata sellest, et lingid olid saadetud, kelle mees aga oli nii õnnelik, et pani kohe Facebooki üles pildi kingitusest. Loen õigustusi, miks on okei kingi peale solvuda, loen, kuidas kinke kohe ümber hakatakse vahetama. Kõik keerleb ümber kingituste. Seda kõike on lihtsalt nii piinlik lugeda.

Jõulud  muudavad inimesed kahepalgeliseks. Kui midagi ei lähe nii nagu ideaalne stsenaarium ette näeb, variseb maailm kokku ja inimesi hakkavad ärritama teiste kaunid pildid sotsiaalmeedias. Miks nad niimoodi teevad? Kellele nad neid asju näitavad? pahandatakse, sisimas kadedust tundes, et ise samasuguseid pilte ei saanud lisada. Või siis lisavad neid kauneid kuuse- ja jõulupilte inimesed, kelle jaoks on kõige olulisem vaid väline, tegelikkus pildi taga on hoopis midagi muud.  Me kipume unustama, et jõulude eesmärk ei ole kellelegi midagi näidata ega tõestada. Jõulud on midagi, mis on meie sees.

Inimesed kurdavad kui stressirohked on jõulud, sest peab sõitma külla emale, vanaemale, sugulastele ja sõpradele. Kuidas saab selline asi stressi tekitada? Kas ei peaks olema hea meel, et meil on olemas inimesed, kes meid külla ootavad? Jõulustressi ei ole olemas. Inimesed mõtlevad selle mingil põhjusel välja. Ma ei tea, miks, aga tundub, et võidab see, kellel on  kõige suurem stress.

Meil ei olnud stressi. Olid vaid imelised jõulud. Jõuluõhtul olime kodus koos Mareki emaga. Järgmisel hommikul sõitsime Vasulasse ja ma sain parima jõulukingi, mida tahta, milles ma olen aastaid unistanud. Ootamatult oli kogu meie väike suguvõsa koos. Eile käisime me mu venna ja täditütrega nagu te juba nägite matkal, õhtul enne Tallinnasse sõitu käisime läbi mu tädide ja isa juurest ning nii lihtsalt ilma mingi stressita möödusidki meie pere ideaalsed jõulud. Te mõtlete ehk, et ah, mida see “seljakotiga mutt” ajab – endal süda kurjust täis, aga nüüd kui on jõulud, siis tunneb, et peab rääkima kui ilus ja hea elu tegelikult on. Sest nii on kombeks. Tegelikult tunnen ma end jõulude ajal üsna halva inimesena. Ma ei vaata härda jõulumuusikaga annetussaateid, kus rõhutakse minu südametunnistusele, et ma annaks oma panuse ühe või teise aparaadi ostmiseks ja ma tunnen end kehvasti, et ma seda ei tee, aga ma lihtsalt ei mõista, miks peab haiglatele koguma annetusi, samal ajal kui näiteks Riigikogust lahkudes saab kaasa kena hüvitise. Ma tunnen end halva inimesena, kuid jõulud on minu jaoks  oluline aeg, et olla koos perega ja nautida kõike seda, mis meil olemas on. Haugeni Britt-Ida õpetas seda mulle. Tema kinkis mulle päris jõulud. Minu elu parim jõulukink.

DSC02322DSC02359DSC02360DSC02366DSC02406DSC02427DSC02435DSC02443DSC02464DSC02470DSC02475.JPGDSC02638.JPG

Ut på tur

Vaatasin täna tuttavated pilte kevadlilledest ja sulanud lumest ning ei osanudki muud mõelda kui, et mina siin mõtlen, et kas peaks munapühade ajaks endale veel suusapüksid soetama, et õues võimalikult mugav ja soe oleks, saab Eestis juba päevitusriideid välja otsida. Ma muide väga tihti istun juba märtsis suvel õues Ussipesas ja lasen kevadpäikesel oma lumivalgeid jalgu päevitada. Kevadine päike on nii mõnus mu meelest.

Samas ega lume olemasolu ei takista sama ka siin tegemast. Täna ma natuke seda tegingi.  Ja lumes oleks palju mugavam olnud kui mul oleks suusapüksid. Maihaugenisse tulnud norrakad olid traditsiooniliselt varustatud võileibade ja kakaoga, et võimalikult kaua värskes õhus vastu pidada. See pühapäevane “ut på tur” traditsioon on ikka tore.

Muide Lillehammeri künkad on nii libedad, et kõige lihtsam moodus liikumiseks ongi pepukas. Inimesed ehk vaatavad natuke imelikult kui mööda tänavaid alla kulged kiljudes, ent vähemalt on kindel, et ei murra jalgu ära.

29386208_2036331083250755_8945319573553414144_nIMG_6201IMG_6202IMG_6216IMG_6218IMG_6239

Väsinud punapõskne laps/“Look, I can ride (insert the name of a skiing technique)!”

Aasta emana oli mul meelest läinud, et täna oli lasteaias “uteaktivitetsdag”, mis tähendas seda, et lapsed olid terve päeva väljas. Suusad või pepukas pidi kaasas olema. Pepukas on meil iga päev kaasas, sest koju sõites on ju kogu tee allamäge, aga suusad jäid küll maha. Samas…võib olla oligi  nii parem, sest need suusad, mis me Idale ostsime jõuluvana tõi, oleks siin lasteaias olnud nii titekad, et… No parem oli pepukaga varustatud olla.  “Vaata, ma oskan (sisesta siia suusatehnika nimi) sõita!” hüüdis Pernille kui ma Idale lasteaeda järele läksin ja ta minust mööda tuhises oma suuskadel. Nelja ja poole aastased on siin samavõrdsed muude maade sportlastega. Pole siis ime, et neil medaleid muudkui kukub talispordialadel.

fus.jpg

Ja kui ma ütlen, et lapsed olid päev otsa väljas, siis ma mõtlen sõna otseses mõttes päev otsa. Sõid lõunaks lõkkel tehtud vorste ja popcorni ja lõbutsesid lumes. Lund on siin rohkem kui küll. Tuleb aina juurdegi. Ilma naljata maju ei ole enam võimalik hangede vahelt nähagi.

Lasteaiast sain ma kätte punapõskse ja väsinud lapse. Jalad olid ka natuke märjad teisel, nii et ta tunnistas ise, et tal on natuke külm. Nüüd saate ju aru, miks korralikud riided ja oskus last riietada on siin äärmiselt oluline. Märgade jalgade vastu  vist päriselt ei saagi, sest kuigi jalas on korralikud saapad ja villased sokid, siis lumi kipub ikka natuke pükste vahelt saapa sisse minema ja nii need varbad märjaks saavadki. Aga mitte nii hullult, et peaks muretsema.  Ja neil on lõbus, nii paganama lõbus. Vaadake ise:

 

Nüüd tuleb Ida vaid veel suusatama õpetada. Ma olen küll saanud ta peaaegu tasakaalu hoidma ja terve kilomeetri on ta kenasti suuskadel läbi käinud, aga mäest alla suusatamist ma ei oska hästi õpetada. Mind ennast lükati otsemaid mustale rajale ja mul ei jäänud muud kui alla tulla. Samas ma olin ka 17-aastane, mitte nelja poolene.

//

Being the mother of the year that I am, I had of course forgot that it was “uteaktivitetsdag” in the kindergarten. This meant that the kids spent the whole day out. They needed to have their skis or snow pads with them. We take the latter with us always anyway, because all the whole way home is downhill. Perhaps this was better anyway as the skis that we got Santa Claus brought for Ida would have been too amateur in this kindergarten. “Look, I can ride (insert the name of a skiing technique!” Pernille yelled out as I was collecting Ida from kindergarten and she swooshed past me on her skis. Kids who are four and a half years old can ski as well as athletes from some other countries. No wonder the medals just keep coming in winter sports.

And when I say that the kids were outside all day, then I mean literally all day. They had sausages and popcorn cooked on fire for their lunch and had fun in the snow. There’s more than enough snow here. And it keeps snowing. No joke, you can’t even make out the houses between the heaps of snow!

I received a red-cheeked and tired child from the kindergarten. Her feet were a bit wet, so she even admitted to feeling slightly cold. Now you realise why proper winter clothes and the knowledge how to dress your kid are so important. There’s not much you can do to protect your kid from getting wet feet because although they might be wearing good boots and woollen socks, some snow still tends to sneak in from the trousers and into the boots and that’s how you end up with wet toes. But it’s not so bad to warrant worrying about it. And the kids were having fun, so much god damn fun! Have a look yourself:

All there’s left to do now is to teach Ida to ski. Although I have almost managed to get her to keep her balance and even ski for a kilometre, it’s the downhill skiing that I’m not quite sure how to teach. I myself was dragged up to a black slope and I had no other option but to come down it. Then again, I was 17 years old and not four and a half.

Vanadus või suhtumise ja valikute küsimus

Pühapäev.

Veel kümme aastat tagasi oleks ma öelnud, et ei ole midagi igavamat kui Norra pühapäev, eriti Lillehammeri pühapäev, aga seda te juba teadsite. Poed on kinni, telekast tuleb vaid sport ja tänavad on inimtühjad. Mitte midagi ei ole teha! Ega siis ometi norraka kombel kuhugi “på tur” ei lähe!

Aastatega on mu suhtumine muutunud või olen ma lihtsalt vanaks jäänud. Alustades sellest, et minu arvates on täiesti normaalne, et pühapäeviti on kõik poed kinni (ja samal ajal palju õnne, Prisma – 24h pood oli meil õnnest just veel puudu!) ja selleks, et ei oleks igav tuleb midagi ette võtta. Virisemine on kõige lihtsam. Aga kui prooviks seda väljas jalutamise värki?

Lubasin Idale, et lähme kelgutama. Nagu te aru saite, siis selleks ei peaks ma rohkem tegema kui majauksest välja astuma ja olemegi kelgumäel. Põhimõtteliselt võiks ma Ida ka üksinda maja ette lasta ja köögiaknast teda poole silmaga jälgida, aga see oleks olnud igav. Me läksime parki. Edasi Maihaugenisse. Ma ei teadnud, et seal mingi üritus on, läksime lihtsalt küngaste pärast. Selgus, et oli “metsapäev”, kus näidati, kuidas vanasti metsa tehti. Metsategijate majakeses pakuti kohvi, mustsõstra-toddyt ja pruuni juustuga võileibu. Jube lõbus oli. Aga pani mõtlema. Huvitav, kas vanaaja inimesed olid oma eluga rahul? Need, kes metsas pidid rassima? Ei tundnud nende töö just meelakkumine.

Väikesest kelgusõidust sai neljatunnine õues olek. Pühapäeval. Ei ole need pühapäevad midagi igavad. Kümme aastat tagasi oli mul lihtsalt teine arusaam lõbust. Ostukeskused, teleka ees külitamine (siis ei olnud veel kõik netist saadaval, rääkimata saja aasta tagusest ajas kui ma igavlesin ja piinlesin spordiülekannete käes). Nüüd on pühapäevad puhas rõõm. Eriti sellised nagu täna.

Maihaugenisse kõndimine on nagu väikese Munamäe otsa ronimine. Plussiks see, et kodutee on vaid allamäge ja kui ei oleks vahepeal autoteid, siis oleks võinud Ida oma pepuka peale istuda ja vabaõhumuuseumist koduukseni kelgutada. Umbes neli kilomeetrit.

 

IMG_6064IMG_6065IMG_6068

Error
This video doesn’t exist

IMG_6077IMG_6083IMG_6099IMG_6080IMG_6102IMG_6105IMG_6114IMG_6116