Mingil veidral põhjusel otsustasin ma eile oma autot koristada. Rõhk sõnal MA. Loomulikult pidi Marek seal kõrval passima ja kui ma porimatte küürisin, pidi ta targutama, et esimest korda elus pesen või. Jah, võib öelda küll, et elus esimest korda koristasin ISE oma autot. Pole varem põhjust olnud. See tähendab, et eelmises elus kui ma ei sõidutanud lapsi ja koera, siis see auto nagu ei määrdunudki ja aegajalt tolmu pühkida ei olnud raske, ja nüüd ka on kuidagi nii läinud, et üldjuhul saab auto kuidagi ise puhtaks. Igatahes eile otsustasin ma autot ise puhastada. Ütle, et sul ei ole kodus olemisest kopp ees, ütlemata, et sul ei ole kopp ees, eksju.

Ja lisaks tavapärasele sodile küljetaskutes ja toolide all tuli autost omajagu üllatusi välja. Alustame sellest põnevamast.

Ma tunnen end nii tähtsa suunamudijana, sest lõpuks on mul ka oma “secret project”, mille kallal ma viimased päevad olen nokitsenud ja ausalt öeldes ajab see mind vaikselt ka hulluks, sest kui midagi on väljaspool minu mugavustsooni, siis kindlasti see “salaprojekt”. Ja see teeb loomulikult kõik palju raskemaks. Aga samas ka põnevamaks.

Väljakutseks või nii.

Mõnikord ma päriselt ise ka imestan enda üle. Selles mõttes, et ma päriselt ei ole täielik käpard, aga on hetki, kus ma mõtlen, et kuidas ma üldse asjadega hakkama saan või miks mu aju mingil hetkel lihtsalt lakkab töötamast. Sest ma suudan teha kõige absurdsemaid asju. No näiteks kui ma kesest suurt ja tühja parklat avastasin, et kõige mõtekam on parkida kõige kitsamasse kohta kahe posti vahele ja loomulikult lõppes see sellega, et ma sõitsin oma autol pool külge maha.

Ja alles see oli kui ma rohud segamini ajasin.

See vist ei tule kellelegi üllatusena, et raskeid tööpäevi tuleb ette ja no ausalt, oleks isegi kahtlane, kui kõik päevad kulgeksid nagu spaas. Aga vot selleks tööpäevaks… ma ei olnud valmis. Mitte üldse. Siiamaani tunnen end nagu puuga pähe saanud ja mitte mingi õrna kevadise oksakesega, vaid korraliku haluga.

Kõik algas täiesti süütult. Esmaspäeva õhtul ronisin voodisse täpselt nagu korralik täiskasvanu, lootuses, et uni tuleb ja viib mind rahulikult teisipäeva. Kahjuks on mu uni viimasel ajal nagu teismelise tuju – tuleb ja läheb nagu jumal juhatab. Öösel läheb vapsee kuhugi seiklema.

Mõnikord on nii, et ei ole mõtet vastu puigelda ja tuleb endale tunnistada, et nüüd on tõesti nii. Märgid hakkasid end ilmutama juba mõnda aega tagasi, aga ma ignoreerisin neid, süüdistasin Marekit, kuid nüüd on asi juba tõsine ja ma ei saa enam kauem seda eitada.

Kui ta nüüd peaks mu uksele ka koputama, siis on asi ametlik. Aga alustame algusest. Sellest, kuidas ma arvan, et Marek süüdi on.

Kuuseis vist selline, et asjad ajavad närvi. Kuigi päääääris otseselt ei saa öelda, et närvi ajavad, aga natuke silmi pööritama ajavad küll. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mõni inimene suudab lihtsa asja väga keeruliseks ajada ja veel rohkem kui see, ajab mind närvi kui need lihtsad asjad kaua aega võtavad.

Mul oleks endal see asi KOLM korda juba ära tehtud.

Mõned päevad tagasi parandasin copy‘s üht üsna sageli esinevat viga ja selleks, et mitte tunduda ninatark, lisasin, et ega ma ise eksisin selle vastu, aga mul on ema, kes mind 7369837 korda on selle sõnaga parandanud, nii et lõpuks jäi meelde. Tal on piinlik kui vigaselt laps internetis kirjutab ja siis ta annab oma parima, et mind harida ja et ma endast targema mulje jätaksin.

Justkui selle tõestuseks sain ma eile 30 sekundit peale blogipostituse avaldamist emalt sõnumi, kus ta peast kinni hoidis, et ma “sisendama” asemel “sisestama” kirjutasin avalikult. Kusjuures ma päriselt ei saa aru, miks ma need kaks sõna pidevalt sassi ajan, aga see selleks. Tegelikult on hea, et on selline ema, kes hoiab silma peal, et laps (isegi kui ta on 44aastane) end internetis rumalaks ei teeks (rohkem kui ta siiski teeb). Kõikidel ei ole sellist ema. Ja ma ei pea silmas üldse vaid ema, kes kontrolliks kirjavahemärke ja õigekirja, vaid üleüldist suhtlust sots.meedias.Nimesid nimetamata, aga mõnele tuntud inimesele kuluks selline ema, kes korrale kutsub, marjaks ära küll. Isegi kui tegu on täiskasvanud inimesega ja vanemad ei puutu enam vapsee asjasse.