Ringmagamine

“Palun seletage, kuidas on nii,” palus Marek ühel hommikul selgitust, “et ma lähen magama üksinda, mingi hetk öösel vaatan, et naine ka magab kõrval ja siis kui ma hommikupoole vaatan, kes see mulle näkku hingab, siis on voodis hoopis Ida. Tõsi, meie majas ei ole mitte mingit loogikat, kes kus ja millal magab. Normaalsetes peredes on ilmselt vanemate magamistuba ja lapse magamistuba, aga meil on paras segasummasuvila.

Alustame sellest ajast kui Ida vaid meie kõrval magas. Ma olen kehva unega ja kui üks norskab ja teine oma käsi-jalgu mulle näkku lükkab, siis võis mürki võtta, et poole öö pealt kolisin ma Ida tuppa magama. Ida tuba on küll remontimata ja selles mõttes mitte mu lemmiktuba, aga seal tuleb pagana hea uni. Ma ei tea, mis värk on, aga seal kohe magad hästi. Okei, ma magan meie magamistoas ka hästi kui ma üksinda magan, nii et võib olla ei olegi asi toas…

Nädalavahetuseti võib mind leida elutoast diivanilt. Mul on loll komme (perekonna viga, emme ja onu teevad täpselt sama!) öelda, et ma vaatan veel natukene filmi, kui kõik magama lähevad, aga samas me teame, et nii mina kui ka need kaks teist jäävad suht esimese kümne minuti jooksul magama. Aga mõnikord ma ei viitsigi enam üleskorrusele minna ja nii ma ärkan selle peale, et Marek kell kuus kohvi teeb. Laupäeva hommikul. Ühel laupäeva varahommikul ärkasin selle peale, et keegi oli mulle kaissu pugenud. Ei, mitte Dexter. Kuigi ma imestan, et ta seda juba teinud pole. Ta lihtsalt sahistab öösel mööda tuba ringi ja vahepeal käib hingab näkku, justkui kontrollib, et kas ma juba lähen jalutama. Tol laupäeva varahommikul oli Ida mulle kaissu pugenud. Küsisin, et miks. Ida ütles, et käis öösel wc-s ja siis tuli emme-igatsus, nii et nii ta mulle kaissu pugeski. Meil ei ole eriliselt lai diivan…

Ja siis see hommik, mis Mareki hämmingusse ajas. Ma läksin Idat magama panema, aga tema tuba on nagu must auk, üsna kindel on, et see, kes teda magama panema läheb, sinna ka ise jääb. Nii ka seekord. Marek läks kenasti magamistuppa üksinda magama. Poole öö pealt ärkasin ma ja mõtlesin, et koliks ka oma magamistuppa, kus on veidike rohkem ruumi – ma ei viitsi Ida toas voodit lahti teha. Pugesin Marekile kaissu. Mingil hetkel arvas Ida, et tema tahab ka meie juures magada ja nii puges ta meile kaissu. Kordus aga see, mis ikka. Üks norskas ja hingas, teine pani oma käsi mulle suhu, silma, juustesse. Ärksa unega mina leidis, et lihtsam kui ühte nügida ja teist paigale sättida on minna Ida tuppa magama. Nii jäi Mareki kõrvale Ida, kelle saabumist tema tähele polnud pannud…

Täna öösel kolisin mina Idale kaissu. No ei tulnud und ja siis ikka häirib küll teise hingamine. Rahulolev unesegane hingamine. Kui ebaviisakas minu suhtes. Mina vähkren ja loen lambaid, aga ei midagi, samal ajal teine hingab rahulikult ja näeb õndsat und.

“Miks sa öösel minu tekki alati ära võtad?” pahandas Ida hommikul ärgates.

“No ma ei näe öösel hästi, kus mis tekk on ja poen sulle lihtsalt kaissu,” vastasin mina.

“Aga sa võid ju siis kui sa magada ei saa diivanile minna!” pakkus Ida, “siis sul on oma tekk seal ja mul ei ole jalad teki alt väljas.”

Ma räägin Marekile pikemat aega, et ta peab meie maja suuremaks ehitama. Meil on kaks tuba puudu. Minu õndsa une tuba ja külalistetuba. Viimaseta saan ma hakkama. Aga oma õndsa une tuba tahaks küll.

Kirjutav blogi on väljasurev kunst/”kunst”?

Aegajalt jääb mulle siit ja sealt silma, et blogijad selle klassikalises mõttes on iganenud nähtus ja väljasurev kunst/”kunst”, sest keegi ei viitsi enam lugeda ja kõik otsivad meelelahutust teistelt platvormidelt. Eks ta nii on tõesti, et need, kes tahavad suunda mudida, on leidnud muud väljundid ja vaid dinosaurused ajavad oma asja pikki postitusi kirjutades ehk tõdesin endale eile, et minu “best before” on ilmselt ka möödas.

Kindlasti on mul grupp lojaalseid lugejaid ja nendest osad tuletavad mulle meelde, et kaua kallid lugejad peavad uut postitust ootama, kui ma ei ole pikalt kirjutanud, aga ma arvan, et nad on samasugused dinosaurused nagu mina. Loodan, et ma ei solvanud kedagi ja sorry kui seda tegin, see polnud üldse nii mõeldud. Näiteks eile sain ma üle saja aasta kokku oma sõbranna Klaudiaga, kes on 30 ja muuseas küsis ta, et kas 40aastaselt ka inimesed ikka seksivad. Oma vastuse jätan ma enda teada, aga samuti vabandas ta ette ja taha, et ega ma jumala eest ei solvunud. Ei, mina ei solvunud ja loodan, et teie ka mitte, et teid dinosaurusteks kutsun. Mul on väga hea meel, et minusugusel dinosaurusel on veel oma nö kari dinosauruseid, kes ei oota minult IG laive ja jumal hoidku, TikTok tantse.

Aga veel vestlusest Klaudiaga. Ta ei ole IG-s enam pikalt aktiivne olnud ja ilmselgelt ta minu eestikeelset blogi ei jälgi, seega tuli talt meie arutelu käigus küsimus, et kas ma enam ei tahagi influencer olla. Esiteks peame me oleme ausad, et influencer ei ole ma kunagi olnud. See et ma panen teid mõnda toodet tarbima enda järgi, on ainult armas, kuid influencer on minu mõistes ikka midagi muud. Ma ei ole ka kellegi esimene valik reklaamikanaliks, nii et mis influencer, eksju. Kõik matid ja kupud ja muu sarnane nodi noh. “Aga blogid ikka?” küsis ta. Muidugi vastasin ma jaatavalt, sest tol hetkel mõtlesin, et “omg, ma olen üle kahe aasta uuesti Norras ja külastan kliente ning mul on nii palju kirjutada”, kuid järgmisel hetkel mõtlesin ma, et hmmm, aga milleks seda kellelegi vaja on, mida annab inimestele teadmine, et ma ärkan kell kaks öösel, sõidan kolme päevaga ca 1000 kilomeetrit, jõuan koju öösel kell kümme, olen surmväsinud, aga nii õnnelik, et jälle “tilbake” olen. Heiheihei, te ei pea vastama, see oli selline “ise küsin ja ise vastan ja ikka kirjutan”-tüüpi küsimus, nii et päriselt vabandust. Ma ikka kirjutan. Kuid tulles tagasi algusesse ja teema püstituse juurde, siis kirjutan palju vähem, sest ka mina arvan, et blogid (kui need just ei ole juba mingist ajast megapopid või ei paku midagi uut ja huvitavat) surevad ajapikku välja ja dinosaurused kirjutavad vaid endale. Või kas surevad? Raamatud on ju jätkuvalt olemas ja popid?

Hea küll. On kuidas on, lihtsalt kohati on huvitav jälgida, kuidas asjad ümberringi muutuvad ja arenevad, aga ise oled selline…vanamoodne, noh. A lähme siis Norrasse? Järgmises postituses. Täna olen ma juba liiga väsinud. Veab teil. Ei tule mammutpikkust heietust.

Oldie but goodie ehk kuidas sokke õigesti kuivama panna

Ave tuletas meelde ja otsisin välja – ema pesu kuivama panemise õpetus aastast 2011. Nagu näha, pole kümne aastaga midagi muutunud. Ikka on ta sama ahastuses, et ma ei õpi.

***

Pesu kuivama panemise õpetus


Nädalavahetusel tuli mul ema juures külas olles ka kodutöödele käed külge panna. Pidin aitama emal pesu kuivama panna (mis minu arvates on üks jubedamaid kodutöid peale põrandapesemise). Mis seal siis ikka keerulist saab olla, mõtlete te? Aga tuli välja, et saab ikka küll.
Kui ma olin viimase sokipaari nöörile riputanud, panin ma tähele, et ema samal ajal kõik minu riputatud pesu uuesti nöörile riputas. Sokipaarini jõudes hüüatas ta ahatusest: “No kes see siis niimoodi sokke kuivama paneb?” Ma ei osanud midagi öelda. Selgus, et sokid tuleb panna kuivama ükshaaval ja soovitavalt nii, et pesulõks jääks talla alla, et pärast kuivamisejälge näha poleks (kuigi kinga sees ei näe seda kuivamisjälge ju niikuinii keegi?). Kõik pluusid ja püksid käis ta ükshaaval üle. Ainult kaks käterätikut jäid puutumata, kuigi…
“Tegelikult paneks ma need ka teistmoodi kuivama,” ei jätnud ema siiski mainimata. Mis seal vahet on, kuidas üks käterätik kuivab, ei saanud mina aru. “Esteetiline peab ka jääma…et oleks ilus vaadata,” selgitas ema, nagu oleks see kõige loogilisem asi maailmas.
“Miks sa siis üldse lased mul pesu kuivama panna, kui niimoodi kulus sul kokkuvõttes kaks korda rohkem aega?” küsisin ma.
“Selleks, et sa õpiks!” lausus ema.
Ta on mind varem ka püüdnud õpetada, kuidas isegi triiksärke niimoodi kuivama panna, et neid pärast triikida ei tule, ometigi ei ole ma seda nippi omandada suutnud.
Aga võib-olla suudan ma nüüd meelde jätta,kuidas sokke kuivatada?

Solvumine

Ma olen viimasel ajal pannud tähele solvumist. Ei, ei, mitte teiste oma, vaid solvumist enda juures. Võib olla ei ole seda õige nimetada solvumiseks, aga pigem ärritumiseks. Ma saan aru, et eks ma ise olen ka piisavalt arvamust avaldanud ja ilmselt ka teisi solvanud ning ega siis ei ole ju justkui õigust solvuda, sest teised ju ka vaid avaldavad arvamust. Ometigi solvun ma kuidagi või võtan hinge. Kuidagi nagu kopp on ees, et igaüks ütleb, mida tahab ja kuna ma tegelikult olen selline inimene, kes väga ei taha konflikte, siis ma lihtsalt olen vait, kuulan ära ja lähen edasi.

Jah, te võite kunagiste sotsiaalmeediamaailma „draamade“ valguses öelda, et mis mõttes ei taha konflikte, kogu aeg kellegagi tülis, aga teate, isegi kui olin, siis enam ei viitsi. Vaatan pealt, kuidas mingid uued „draamad“ lahtirulluvad ja olen vait, sest 1) ka mina olen ajaga muutunud ja 2) sotsiaalmeedia olulisus kahaneb mu jaoks iga päevaga. Ja ega need mu solvumised ei olegi seotud otseselt sotsiaalmeediaga, vaid pigem üleüldiselt.

Kes end puudutatuna tunneb, laske lahti ja ärge hakake mulle kirjutama, et ma ju ei mõelnud niimoodi. Nii nagu teil on olnud emotsioon oma arvamus öelda, on mul emotsioon end pahasti tunda ja vajadus end välja elada.

Ühesõnaga. Panen mina üles pildi puiduvärvi majast, saan kommentaarideks, et küll naturaalne puit on kole. Kuulge, ma tean ju ise ka, et maja tuleb üle võõbata, aga jagan oma rõõmu, et maja on lõpuks kohal. Või et viin mööbli enne põranda värvimist sisse, sest mulle meeldib näha, kuidas asjad sobituvad majja ja juba keegi naerab mu üle. Jällegi, ma olen kohati üsna blond, tõesti, isegi ei vaidle vastu, aga ma ei ole päris loll, et ei saa aru, et siis tuleb asjad ka uuesti välja tõsta. Muidugi ma naeran ise enda üle ka ja olengi endast loonud kuvandi kui lollist ja saamatust, aga kohati ei tahaks, et kõik kaasa naeraks. Ebaloogiline soov, ma tean. No näete, olengi ebaloogiline. Jagan looduspilti või emotsioonipilti, mis ei ole sajaprotsendiliselt fookuses. Ma ei ole loodusfotograaf ega professionaalne fotograaf, ma lihtsalt annan endast parima. Mõnikord tulevad paremini, mõnikord halvemini välja. Mis siis? Kirjutan midagi, kus korrektne väljendus lonkab natukene. Juba tuleb kommentaare, et seda peaks kirjutama kuidagi teisiti, sest muidu saab seda kaheti mõista, et tegelt saab aru küll, aga ma olen keelepede ja tahaks, et sa korrektselt kirjutaks. Tee palun oma  blogi! Pühin kodus põrandalt ära mingi prahi, mis Dexter on toonud tuppa ja keegi (ei,mitte Marek) kommenteerib, et no see on ju ainuke koht, kus tolm oli. Tegelt? Ma ei hakka ju keset pidu põrandaid pesema? Või tuleme vaatame su enda kodu üle? Kas Dexteriga loomaarstil oled käinud, ta tundub lonkavat, sa vist ei tea, et suure koeraga tuleb käia tihti arstil, sest neil on terviseprobleeme palju.  Jah, olen, aga igat asja ei jaga. Võin jagada ka viimast ülevaatust – „Palpeeritav eelkõige paremas esijäsemes valgusdeformatsioon randmes, kodarluu distaalne mediaalne nurk võrreldes vasaku esijäsemega tunduvalt paremini palpeeritav ja esiletulev. Arutatud ka võimalikke operatsioonivariante. Hetkel tulevad 5 kuu möödudes röntenpiltidele“. Saite targemaks? Teed/ei tee vaktsiini? Sada argumenti, miks üks või teine variant hea/parem/õige on. Ma ei taha sel teemal rääkida, st ma ei taha end õigustada, miks ma teen vaktsiini/usun Covid-isse/ei pea maskikandmist inimõiguse vastaseks. Ma ei jaksa avada mulle saadetud linke, kuidas kõik on vandenõuteooria ja inimõiguste rikkumine. Erinevad arvamused on okei, las mõni asi jääb nii. Musta ei pea valgeks argumenteerida. Aga miks sa ei taha vaielda, kas sa ei usu sellesse, mida sa räägid. Mul on palju rohkem olulisemaid asju teha! Aga miks sa telefonile ei vasta. 1) ei viitsi, 2) seda ei ole kaasas 3) ma teen midagi ja ei saa pooleli jätta. Siis ei pea kohe paaniliselt kirjutama ja mind taga ajama, et kus ma olen. Laske olla. Vanasti pidi üldse kirjutama ja vastust ootama päeva/nädala/kuu. Miks sa selfie tegid nii, et lõualott, kõhuvolt, ma ei tea, mis veel peale jäi. Ma ei ole ideaalne, ma olen selline nagu olen, ei viitsi ma õiget nurka otsida ega vaeva näha. Emotsioon on emotsioon. Ja ei, ma ei pea ka siin silmas seda, et tulebki seda nn „päris elu“ jagada. Siin kohal olen ma jätkuvalt 100% üht meelt Mariga.

Ma võiks neid näiteid tooma jäädagi, aga ma usun, et saite pihta pointile, mis mind hetkel ärritavad. Suht kõik asjad ma vaatan. Ju siis on mingi selline periood. Aa, ennetan klassikalist kommentaari –  tabletid võtmata. Ei ole😉 Lihtsalt võtan kuidagi kommentaare hinge ja solvun kergemini. Olen kuidagi haavatav millegipärast. Muidugi läheb see üle, aga ärge siis vastu solvuge kui ma teie arvamusele/kommentaarile lihtsalt ei vasta. Ma ei viitsi hetkel end õigustada. See, et ma ise olen suur arvamuse avaldaja (olnud), ei tähenda, et ma ka päris rauast olen ja mulle võib kõike öelda, sest „ah, ta ei solvu ju, tal on paks nahk“.

12 küsimust 2. osa

7. Kas sa tunned ennast vanana?

Absoluutselt mitte. Võin käsi südamel öelda, et ma tunnen, et hetkel olen kõige paremas vanuses. Tõsi, veel kümme aastat tagasi tundus 40 väga vana, rääkimata siis sellest, mida ma arvasin kui olin 18-aastane. 70-aastane vaatab mind ilmselt ikka veel kui last. Kuigi kui isale sünnipäevaks helistasin ja nimelt ütlesin, et õnne soovib su 40-aastane tütar, et kuidas tundub, siis ta pidi vastama, et seda on naljakas kuulda küll.

Igal vanusel on omad head ja vead. Ma ei ole kunagi vanuse kui sellise peale mõelnud. Mu meelest see päriselt ka on vaid number. 70-aastane Satu oli oma mõttemaailmalt nooruslikum kui teine 35-aastane ja me klappisime nagu üheealised, samuti tundub mõni 20-aastane minuga samaealine. Teine 40-aastane aga oma vanuse kohta liiga “uhuuu” ja mõni tundub vanem kui mu vanaema. Ühesõnaga. Vanuse juures sõltub kõik sellest, kust vaadata.

8. Kas sa käid tööl või elad blogimisest?

Jah, ma käin tööl. Mul ei ole kunagi olnud ambitsiooni olla elukutseline suunamudija. Mulle meeldib blogida, kuid ma ei kujutaks ette, et see oleks mu töö, ma ei tahaks ennast nii palju avada ja minna kaasa teatud moevoogudega sotsiaalmeedias, et oleksin piisavalt põnev selleks, et olla päris suunamudija. Mulle on see jätkuvalt hobi, mis toob ka sisse ja millel on oma eelised, aga kindlasti ka miinused, sest ma pean alati mõtlema, kas ma tahan, et üks või teine inimene, kellega ma tööalaselt kokku puutun, teaks minust kõike alates aluspesust kuni suhtumiseni presidenti. Siiani ei ole see probleemiks olnud ja ma usun, et ma ei ole ka nö maitsekuse piire ületanud.

9. Mis sind kurvaks teeb?

Nii palju ja mitte midagi. Sõltub kõik päevast ja tujust. Alles hiljuti tegi mind kurvaks see Taavi Libe saade, kus näidati kehvades tingimustes elavat last ja sotsiaaltöötajate ükskõiksust. Üleeile tegi mind kurvaks lõhutud Iitala veiniklaas. Kuid tagasi tegi mind kurvaks kui mu Instagrami konto kaaperdati ja ma selle tõttu tuhandeid jälgijaid kaotasin. Muidugi pseudoprobleem, aga ikka teeb kurvaks. Mõni hommik teeb mind kurvaks see, et juuksed hoiavad valele poole. Teisel päeval, isegi nädalal ei kurvasta mind miski, sest kui vaadata suuremat pilti, siis pole selleks lihtsalt põhjust.

10. Kas sul on eeskujusid?

Kindlasti on, aga mitte otseselt nii, et olen püüdnud kellegi moodi olla või jälgin kedagi väga innukalt. Üldiselt võiks öelda, et mu eeskujudeks on andekad ja tegusad inimesed. On need siis kunstnikud, suunamudijad, investorid, pereemad. Igaüks võib olla erinevalt andekas. Riskides sellega, et kõlan imalalt ütlen ma, et mu eeskujudeks on kindlasti olnud mu ema ja onu kui ma peaksin kedagi konkreetset välja tooma. Ema on selline raudne leedi, keda ükski raskus ei murra. Ma olen oma ema moodi ja kuigi Marek ikka ohkab, et issand, ära ole nagu Ülle, siis tegelikult on see omamoodi kompliment. Ja onu on olnud mulle teejuht tööalaselt. “Õpi keeli!” ütles ta väikesele Liisule kunagi, “see viib edasi.” Ja Liisu õppis ja see viis edasi.

11. Mida sa õppinud oled?

TÜ-s Skandinavistikat ja avalikkussuhteid ja teabekorraldust. Norras kunstiajalugu ja Põhjamaade kirjandust. Praegu tunnen ma, et tahaks teoloogiat õppida, aga see tuhin võib üle minna. Seda enam, et sel aastal osalen ekspordijuhtide koolitusprogrammis ja see on päris mahukas.

12. Millest sa unistad?

Hahhh. Ma unistan kogu aeg. Ärge unustage, et ma olen Kalade tähtkujus sündinud – Kalad on unistajad. Nii et ma ei hakka isegi loetlema, millest ma unistan. Lihtsam on öelda, millest ma EI unista.

12 küsimust 1. osa

Mul tekkis ka mingi hetk vastupandmatu soov teha Q&A Instagramis, aga ma olen seal jummalast kehv vastaja, sest ühel hetkel on mul palju aega ja tahan poppide asjadega tegeleda, järgmisel hetkel lihtsalt ei viitsi või pole aega. Nüüd siis tegin hoopis nii, et vastan sealt tulnud küsimustele blogis. Valisin 12 küsimust ja jätsin välja kõik küsimused stiilis “blogija x peika”, “instagrammer x kassid”, “blogija x depressioon”, sest need küsimused saab otse konkreetsetele inimestele otse kirjutada. Kui tunnete, et ei saa elada teadmiseta, mida ma ühest või teisest asjast arvan, siis vol1 palun, teie ees.

  1. Mis sind õnnelikuks teeb?

Rahulik elu, kus asjad on paika loksunud ja ei ole ei stressi, vaidlusi ega tülisid. Lomulikult tuleb kõike seda kodus ette, sest nii mina kui Ida oleme keskmisest emotsionaalsemad ning Marek keskmisest konkreetsem, aga ma olen ka sellel arvamusel, et väikesed vaidlused käivad asja juurde. Ei ole võimalik, et kõik oleks alati ühel meelel. Aga muidu ma pean silmas elu nii üleüldisemalt, suuremas plaanis – ei ole enam jaksu ja viitsimist kellegagi kakelda või vaielda, isegi kui mul mõnikord on mingis asjas oma arvamus, siis ma hoian selle enda teada kui näen, et teine pool on oma veendumustes täiesti vankumatu. Ei viitsi. Olen liiga palju hakanud rahu armastama. Olen õppinud, et mõnikord on lihtsam ka ise taanduda kui mõni asi/inimene stressi tekitab. Hiljuti rääkisime sõbrannaga eelmistest suhetest ja ta ütles, et ei tahtnud õhtul koju minna, sest ei tahtnud oma mehega suhelda. Ma olen õnnelik, et mu kodu on minu kindlus kõige otsesemas mõttes, sinna on hea minna, seal on hea olla, seal on parim seltskond ja ei ole mitte midagi paremat kui jalutada oma kohvikruusiga metsas kuulates linnulaulu ja looduse ärkamist või nautida õhtust päikeseloojangut koduterrasil ning päeva lõppedes pugeda oma voodisse oma pere kaissu. See kõik teeb mind õnnelikuks.

  1. Mida sa arvad depressioonist kui moehaigusest?

Depressioon ei ole kindlasti moehaigus, pigem oma muresest julgetakse rohkem rääkida ning see on vaid teretulnud, sest inimesed julgevad abi küsida ja ei häbene tunnistada, et kõik ei ole alati nii ilus kui pealt paistab. Inimesed, kes kasutavad «depressiooni» sõnakõlksuna või ütlevad, et seda ei ole üldse olemas ning seda saab ravida jalutamise või hingamisega, on minu arvates lihtsalt rumalad. Olles ise olnud depressioonis vähemalt kolm korda, siis ma tean ka, et need avalduvad kõige erinevamates vormides. Kõige hullem neist kolmest on see, kui ise ei saa aru, et midagi oleks valesti ning töötad-elad autopiloodil, kuniks ühel hetkel murdud, see on ohtlik. Mina sain abi õigel ajal või viimasel hetkel ja olen nii tänulik. Olen hoopis teine inimene tänu psühholoogile, ravile ja tööle endaga. Jätsin aasta tagasi ka AD söömise, kuid tänaseks tarbin neid uuesti seoses vererõhu ja sellega seoses tekkinud ärevusega. Kõik, kes ütlevad, et AD on lihtsama vastupanu tee ja «katsu enne teisiti», ei ole depressiooniga kokku puutunud ja ei tea, mida räägivad. AD on samamoodi vajalik nagu valuvaigisti tugeva valu puhul.  Sõltuvusse nendest ei jää. Rohtusid ja ravi ei pea kartma, küll aga oma depressiooniga üksi olemist.

  1. Kas leiad lihtsalt sõpru?

Ma tean, et inimesed ütlevad, et ei saa olla rohkem kui 1-2 tõelist sõpra, aga mina vaidlen vastu – mul on ääretult palju sõpru, ma ei suudaks kunagi valida, kes neist mu parim sõber on. Lihtsalt mõnega käin rohkem läbi ühel hetkel, teistega rohkem, keegi neist ei ole teistest parem. On vist vaid 1-2 inimest, keda olen pidanud sõbraks, aga kellega suhtlus on kas lõppenud üldse või taandunud «tuttavaks».  Ma ise olen kehv sõber ja imestan tihti kui palju on mul inimesi, kes endale minusuguse halva sõbra on valinud. Ma olen nagu E.Loe tsitaadis « I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one”, see oma sõprade “bad one”.

Ma olen omamoodi «ekstravertne introvert». Ühel hetkel olen ma hästi avatud suhtleja ja seetõttu on mul palju tuttavaid ning ka sõpru, järgmisel hetkel olen ma kinnine ja ei lase ühtegi inimest endale ligi. Õnneks need, kes on ligi pääsenud, on jäänud. Ka siis kui pole 20 aastat näinud.

  1. Lemmikvärv?

Automaatselt esimese hooga ütleks ma – must, valge, hall, sest nendes toonides tunnen ma end kõige paremini. Samas ei väljendu see sugugi me kodus. Must-valgeid kodusid meeldib mulle vaadata, kuid ise ei tahaks elada sellises kodus, mis on nö «väga instagrammitav». Mulle meeldib kui asjadel on mingi lugu. Sellest ka palju taaskasutust meie kodus. Läks kuidagi teiseks teemaks üle, aga kui tagasi värvidesse tulla, siis kui nüüd arvestada erinevaid aspekte (kodu, riietus, lilled jne), siis valge, kahvaturoosa ja isegi kollane vist. Mustast me ei räägi. See pole värv, see on elustiil. Välja arvatud sokkide puhul. Need peavad valged olema.

  1. Kodukontor või kontoris töötamine?

Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ma olen aastaid töötanud iseseisvalt ja mul ei ole probleeme enda tööle motiveerimiseks, samuti olen ma harjunud tegema tööd nii lennujaamas, auto kõrvalistmel, nii et minu jaoks ei ole oluline koht, vaid see, et töö saab tehtud. Tulemus. Ma naudin kui tööl on tulemus ja seda hinnatakse. Kodukontoris saan ma oma aega teistmoodi planeerida ja kohati ka rohkem tehtud, kuid kontoris töötamisel on samuti omad eelised – suhtlus kolleegidega, õppimine, kohati lihtsam keskenduda (keegi ei nõua võileiba ega taha õue jalutama). Ideaalne on minu jaoks 50-50 võimalus ja vabadus ning usaldus. Ma ei ole siiani kunagi ühegi tööandja usaldust ära kasutanud.

6. Lemmikud suunamudijad?

Ausalt, ei ole. Viimasel ajal jälgin Instagramis Norra suunamudijatest gay-paari Camilla Lorentzeni (@camillalor) ja Julie Visnesi (@julievisnes) Nagu te teate häirib mind tihti see feik-kehapositiivsus, aga näiteks Camilla konto on just vastupidine. Positiivne ja kehapositiivne. Väga värskendav. Tema kallima Camilla kontol on palju huvitavaid moenippe. Ja kokku on nad mu meelest lihtsalt nii värvikad ja särvad inimesed, et neid on lust vaadata. Eesti suunamudijad kipuvad mind hetkel pigem väsitama ja jälgin väga väheseid nö tuntud mudijaid.

Kui tunnete, et tahate midagi küsida, siis võite oma küsimusi jätta ka kommentaaridesse, aga teeme nii, et püsime viisakad. Ma olen tähele pannud, et anonüümne kommenteerimise ja küsimise võimalus tekitab mõnikord vastupandamatut soovi nõmedaks muutuda.

Freak like me

Minu sõnakasutus postituses tekitas tugeva diskussiooni ja jälestuse sõna “padjakotid” vastu. Muidugi ma tean, et õige on “padjapüür”, aga ma olen terve elu kasutanud toda teist sõna ja natuke intrigeerimise mõttes kasutasin ka selles postituses. Kuigi postituse mõte oli ju hoopiski muus:) Mõtlesin selle sõna ja erinevate kiiksude peale, mis mul on ning jõudsin järeldusele, et ma olen päris friik. Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga kohati paneb ikka imestama, et lisaks sellele valgete sokkide ja sokkide üldse mitte kandmise kiiksule, on mul neid veel ja veel.

  1. Alustame sõnadest. Ma kasutan kummalisi sõnu – too/tolle/toda, poikvil, padjakott, nall, putsu, puks, rõivistu (vaid kooli garderoobi kohta!) on esimesed, mis meelde tulevad. Aga neid on veel. Mulle meeldib. Mind ei häiri ka kui vanemad inimesed ütlevad sukapüksid, pliita ja pluuse, noorte inimeste suust häirib aga küll. Samuti häirib mind teatud släng. Mul on üks tuttav, kellega ma lähen pea iga kord kui suhtleme, kaklema, sest ma ei suuuuuuuuuuda taluda ta slängi. Zekan yle, ei viitsi (koroonaga) pihta saada, tõmban midagi makku, molu, (käin) kraani all, mant põksub (toit valmib). Sry, aga mulle tuleb silme ette 2000. aasta Tartu. Nii et ma saan aru küll, et minu “padjakotid” võib inimestele kananahka tekitada, mul tekitavad need “jõmm(naise)-sõnad” kananahka.
  2. Teate neid niite/nööre(kinnitusi (ma ei tea, kuidas neid nimetada), mille küljes ripub riietel hinnalipik? Mõned neist on nii tugevast materjalist, et tuleb kääridega katki lõigata, eksju. Ma ei viitsi. Ma tõmban hinnalipiku ära ja jätan selle kinnituse rippuma. Alles nädalavahetusel eemaldas Marek mu mantlilt ühe sellise kinnituse ja küsis, et mis mul viga on. Ma ostsin selle mantli jaanuaris ja olen seda ka korduvalt pesnud, aga ikka ei ole viitsinud seda kinnitust eemaldada. Sama on ka ühe pesukomplektiga, see on aastaid vana ja ma kahtlustan, et kinnitus on ikka seal küljes. Kui Marek pole eemaldanud vahepeal. Muud sildid ja asjad ma lõikan kohe ära, aga need kinnitused, ma ei tea, mis värk mul nendega on, et ma ei viitsi neid ära lõigata.
  3. Ma ei joo kunagi veepudeli lõppu ega söö viimast saiaviilu. Kui veepudelis on alla veerandi vett, siis ma jätan selle lihtsalt seisma ja avan uue pudeli. Sama on saiaga. Ja leivaga loomulikult ka.
  4. Pesu peab omavahel mätšima. Nii voodipesu kui aluspesu. St mitte voodipesu aluspesuga, aga aluspesu peab olema ühest komplektist ja voodipesu peab olema ühest komplektist. Selle esimese “kiiksu” pärast ostan ma üldjuhul vaid ühevärvilist (soovitavalt musta) pesu, sest mu lisaboonus-kiiks on, et kohe kui pesu läheb natuke vormist välja, luitub, viskan ma selle minema. Aluspükstega juhtub seda ilmselgelt tihedamini ja ma ei taha, et kappi jääksid üksikuid lillelised, värvilised pesu ülemised osad. Mingeid lemmikkomplekte olen ma kohe mitu paari ostnud (hetkel kahetsen, et ühte lemmikut kaks paari ei ostnud, sest nüüd ongi nii, et rinnahoidja on, pükse mitte). Ühevärvilist pesu saab sobitada ka erinevatest komplektidest, siis pole rohkem vaja kui, et materjal, pits enam-vähem sobituks kokku.
  5. Ma ei suuda vait jääda. Kui mõni teema mind põlema ajab, siis ma vaidlen lõpuni, isegi siis kui ma tean, et mul ei ole õigus. Okei, tegelikult ma viimasel ajal olen täitsa hästi hakanud juba teisi ka kuulama, aga siiski, ma vaidlen, ka siis kui ma tean, et targem inimene annaks ammu järele ja oleks vait. Ma ei suuda oma suud kinni hoida. Seepärast mind teatud inimestest ka eemal hoitakse, sest kõik teavad, et kuigi ma luban vait olla, siis ma ei suuda seda (kehtib vaid nende inimeste suhtes, kelle vastu mul puudub igasugune respekt ja kes minu meelest on käitunud alatult ja ebaõiglaselt).
  6. Saiapuru laual ajab mind hulluks. Samuti asjad aknalaual. Mitte nipsasjakesed, aga asjad, mis sinna ei kuulu – ajaleht, käekott, kell. Ja asjad vales kohas, selles mõttes, et lillevaas ei ole näiteks lauanurgal, kuhu mina olen ta pannud, vaid laua keskel ja muud sellised veidrused. Obsessiiv-kompulsiivsetest asjadest nagu see, et munasid peab külmkapis olema võrdselt reas, nõudepesumasinas peab asju olema nii (selle täitmisel, lõpuks saab ta ju täis ja siis on mul suva, kuidas asjad seal on), et ükski asi ei tunneks end üksikuna, a la, et üks riiul on kruuse täis ja siis üks õnnetu kruus on teises riiulis üksinda. Jne.
  7. Mul on telefon 95% ajast hääletu peal. Veel kaks kuud tagasi olid mul ka KÕIK teavitused maha võtud, seal hulgas ka sõnumid ja vastamata kõned, kuna see maksis mulle valusalt kätte ühel töövestlusel, siis nüüd ma panin need kaks teavitust tagasi. Aga muidu ei olnud harv juhus, et Marek saatis sõnumi, et too poest seda või toda ja ma nägin seda alles kodus kui ta mulle ütles, et sõnumi saatis. Põhjus selles, miks ma need teavitused maha võtsin, on tegelikult lihtsamast lihtsam, aga ma hetkel sellel rohkem ei peatu, sest ma mõtlen juba mõnda aega, kas jagada oma tööotsingu/tööintervjuude kogemust või mitte.
  8. Peaaegu kõik alljärgnev.

Millised teie veidrused on?

Valged kampsunid ja mõttetu loba

Oi, kuidas mulle meeldis kogu selle Repsi-jama juures see vabanduste osa. Kahju vaid, et valgeid kampsuneid seljas ei olnud, muidu oleks täitsa “Seenelkäik” olnud. Istud ja kuulad seda “Noh, eks ma pean ka nüüd lapsi oma isikliku autoga kooli ja lasteaeda viima” juttu Ratase suust ja mõtled, et mida tsirkust. Nagu asi oleks selles olnud, et lapsi ametiautoga tööle minnes ka lasteaeda viiakse. Või, et “muretsen oma laste turvalisuse pärast ja astun selle pärast tagasi” jutt. Keegi ei jälitanud pahatahtlikult kellegi lapsi! Aga tapke sõnumitooja, muidugi, keerake üle vindi asi ja viibutage näppu, et ai kui paha ajakirjandus. Ja tagatippu see “nüüd on hea meel, saite naisministrist ja tublist emast lahti” -kräpp. Aargh! Täielik “Seenelkäik”. Jube piinlik. Mul sõbranna küsis ka, et mida ma selle Repsi kallal hambaid teritan, et maailmas on palju olulisemaid ja päris probleeme. Ma tean väga hästi, et on pärisprobleemid ka ja ausalt tõesti, mu elus ei muutu suurt midagi, kas ma ütlen oma arvamuse välja või mitte, aga ma ei taha kogu aeg tõsistel teemadel rääkiv tõsine täiskasvanud inimene olla. Mulle meeldib ka sellistel “kollastel” teemadel sõna võtta. Nii lihtne ongi. Ja peaministri vabandused ajasid vihale, lihtsalt ajasidki vihale, sest kui lolliks ta õige inimesi peab. Tohin emotsioone välja elada? Või olen liiga pinnapealne inimene, et sellistesse teemadesse süvenen?

Teine teema, millele ma mõtlesin, on Printsessi blogi ja Jesper Parve. Nägin storyt, et Jaanika tahab raamatut kirjutada ja pakkus oma käsikirja muuhulgas ka Jesper Parvele, aga too ütles ära, sest Printsess olla oma blogis ühe tema kirjastuse raamatu kohta kehvasti öelnud. Mul täiega kukkus arvamus Jesper Parvest (hea, et ma ühtegi raamatut ei plaani kirjutada, sest muidu oleks võib olla ka bye bye võimalused, sest julgen kritiseerida). Selles mõttes, et ole mees ja ütle, et tead, ma ei viitsi su jama lugeda ja sa ei sobi mu kirjastuse stiiliga või jumal hoidku mida iganes, aga selline “eidelik” vabandust inimeselt, kes peaks meeste mees olema, on nii mage. Mu meelest raamatuid, filme ja teatrietendusi on alati arvustatud. Mitte kunagi ei ole kõik ühtemoodi kiitvad. Maitsed on nii erinevad. Mulle näiteks abosluutselt ei meeldinud Margus Vaheri “Tee mehe südamesse” raamat, see oli klišeelik ja igav, aga ma tean naisi, kes selle endale sisse ahmisid ja “kui hea raaaaamat” hüüdsid peale lugemist. Või ei tohi tänasel päeval enam raamatuid ka arvustada? Või telesaateid? Nagu “Hingesoojus”. Minule ka see saade ei meeldi, saatejuht saatejuhiks, aga esiteks käib mulle ilgelt pinda see sada korda üle küsimine, et kas te tõesti pole kunagi spaas käinud, kas te tõesti pole kunagi väljas söömas käinud. Äkki ühest korrast piisaks? Ei pea neid inimesi seal veel haledamaks muutma kui nad on. Ja teine asi on see veider tilulilu. Okei, ma saan aru, et vaja on vau-efekti enne ja pärast vahel tekitada, aga mis kasu on nunnust postrist seinal ja põlevatest küünaldest vannitoas kui ilmselgelt on näha, et peredel oleks muid asju rohkem vaja. Ja ma saan aru, miks see saade eetrist kaob. Kehv koopia on. Peredest muidugi on kahju. Sest abivajajaid on nii palju ja noh on see saade, mis ta on, siis tegelikuks kaotajaks jäävad need pered. Sellest on kahju. Loodetavasti tuleb ikka mingi selline heategevussaade asemele või tagasi.

Mingi loba oli veel, millest ma tahtsin kirjutada, aga praegu nagu peast pühitud. Ju siis ei olnud nii oluline (hmm, nagu eelnevad lõigud oleks jube olulised olnud:D) ja aju annab märku, et kao arvuti tagant ära ja tee midagi asjalikku (mitte et ma viitsiks). Nädalavahetused on nii lühikesed. Ma tahaks nii, et kaks päeva saaks lihtsalt vedeleda voodis Netflixi seltsis ja kaks päeva oleks selline asjalik, et koristaks ja peseks pesu ja vahetaks voodilinu. Ehk siis neljapäevane nädalavahetus ei ole ju palju palutud? Olgu. Kolmest päevast piisaks. Aga hea küll, kuna mul meelde ei tule, mida ma rääkida tahtsin, siis lähen voodipesu vahetama. Ma olen seda piisavalt kaua edasi lükanud juba.

Elu & mõtted

Ärkasin ööl vastu neljapäeva üles ja mõtlesin, et issand kui hea, et homme on pühapäev, et saan niisama voodis vedeleda. Siis tuli meelde, et kurat, ei saa ju, koertekool on ja olin täiega pettunud. Mis te arvate kui pettunud ma olin siis kui ma avastasin, et tegelikult on homme alles neljapäev ja vedelemisest ei saa unistadagi. Ei, ma ei taha sellega öelda, et mulle ei meeldi tööl käia ja ma parema meelega vedeleks voodis. Vastupidi. Lihtsalt mul on endal peas hetkel mingi üldine error, võimalik, et tavaline sügisväsimus, et ma olen tundnud end väsinuna ja kergemini ärrituvamana. Kuidagi on mulle tundunud, et tavalise 24 tunni sisse peab mahtuma 27 tunni jagu tegevusi või ma ei teagi… seda mina-aega, millega ma harjunud olen ja kohati vajan, on väheks jäänud.

Ida otsustas, et ta tahab jälle Kaari Sillamaa koolis käia, mul on otseloomulikult selle üle megahea meel, aga minu jaoks tähendab see, et kaks korda nädalas pean ma sõitma linna ja kodu vahet sada kilomeetrit, pluss vaatama, et töö oleks vähema ajaga tehtud. Ma ei kurda, aga see on üks neid kohti, kus ma täiesti ausalt ütlen, et maal elamisel on oma miinused. Jube ilus on küll siin elada, aga kui on linnas tegemist peale tööd, siis logistika on kohati väga väsitav. Üks sõbranna (kas nii saab öelda inimese kohta, keda ma kunagi näinud ei ole, aga lihtsalt tunnen, et me täiega klikime?) saatis mulle ühe seriaali soovituse ja ma vähemalt tunnen, et see kaks tundi, mis ma muusikateatri ukse taga Idat ootan, on hea ajakasutus. Midagi minu hingele. Ja seriaal on hea. Soovitan edasi – vaadata saab siit.

Samuti hakkasime me kolmekesi käima psühholoogi juures. Jällegi, ei kurda, mul on väga hea meel, et me seda teeme, sest mida rohkem ma ellu ja ümbritsevasse süvenen, saan ma aru, et elu üleüldiselt on nii pekkis, et see lihtsalt on vajalik. Ilmselgetel põhjustel ma pikemalt ei räägi, miks me seal käima hakkasime, aga jällegi plusside kõrval on üks miinus pool. Kui õhtul peale tööd minna, siis me jällegi sõidame edasi-tagasi 100 kilomeetrit.

Kui veel ajast rääkida, siis Idal on lasteaias teisipäeviti inglise keel ja neljapäeviti jooga, ehk siis täpselt nendel päevadel kui on ka muusikateater. Ühestki neist ta loobuda ei taha ehk siis me peame nüüd paika panema graafiku, mis päevadel ta, kuhu ringi läheb. Ma üldse ei imesta kui ma mingi hetk päevad ja ringid sassi ajan.

Veel kuu aega tagasi pidasin ma plaani, et lähen Aile juurde postitantsu õppima, lihtsalt väljakutse mõttes, et mida ma vahin pühapäeviti kodus seda tobedat “Maskis lauljat”, parem teen midagi endale, aga juba peale koertekooli olin ma nii väsinud, et tahtsin vaid koju diivanile. Koertekoolist võiks ka palju kirjutada, mulle täiega meeldib, aga nii nagu ka psühholoogi teemast täpsemalt ei kirjuta, ei kavatse ma ka koeralugusid siin blogis väga (või enam üldse) jagada. Nojah, diivani asemel läksime me linna Idale madratsit otsima. Kui keegi teab, kust saada 120×190 suuruses madratsit, siis ma olen üks suur kõrv, meie ei suutnud leida. Plussideks linnas käimisel oli, et käisime Mareki õe perega koos söömas ja lisaboonuseks see, et ma ei pidanud veel õhtul süüa tegema hakkama.

Üle ega ümber ei saa ka koroonast. Minul on ka kopp ees, tõesti on, aga mul on ka kopp ees sellest pidevast vingumisest, et appi appi, mask ei aita ja see on isikuvabaduse piiramine või nendest vandenõuteooriatest, et koroonat ei ole olemas, sest keegi ei tunne kedagi, kel oleks olnud koroona. Mina tean kahte inimest, mitte tuttavat tuttava tuttavat, vaid tuttavat inimest. Ma olen ka seda meelt, et elu ei saa seisma jääda, aga kui mask ja kätepesu on vähim, mida mina saan teha selleks, et me jälle paar kuud kodus isolatsioonis ei istuks, töökohti ei kaotaks, siis mul ei ole probleemi ühistranspordis ja poes maski kanda. Eestlane on ikka üks huvitav inimene – siis kui võiks kokku hoida ja allkirju koguda ja mässata, siis me vaatame pealt, et ah, mis nüüd minu arvamus, aga siis kui soovitatakse maski kanda, siis vot see on küige suurem ahistamine, mis Eestis üldse toimunud on. Ei hakka mina ka kellegagi vaidlema, kas peab või ei pea, ma arvan, et keegi ei teagi täpselt palju kasu on või ei ole, aga minu jaoks isiklikult on see nii lamp teema, mille üle “mässata”.

Mingi teema oli veel, millest ma mõtlesin, et vot täna blogin, et panen jälle kõik mõtted ühte patta, aga hetkel ei tule meelde, mis see oli ja ilmselt õnneks, sest no ma aina enam hakkan mõtlema, et kas ikka üldse on vaja oma arvamust avaldada. God knows, ma tahaks, aga samas ma ei viitsi – või noh mis ei viitsi, mul ei ole aega, inimestega vaielda ja oma seisukohti selgitada.

Ma nüüd ei teagi, kas see “ma tegelikult ei kurda”- postitus oli omamoodi “kurdan ikka küll”-postitus, aga vahet pole, isegi kui oli rohkem seda viimast – hetkel ongi mu peas selline on- ei ole- segadus. Wildwomani taroõhtu kaardid ütlesid sama. Segadus mu peas ja mingite perioodide kriitika hoiab mind tagasi ja paneb käituma nii nagu ma ei tahaks. Selle asemel, et panna jalga oma suure tüdruku püksid ja kasutada ära oma potentsiaal, ma isegi tean, mis valdkonnas ja kuidas, kardan ma ja kahtlen. Olen segaduses. Natuke närviline. Tunne väsimust ja millestki puudust. On see korralik pidu, spaapuhkus, aeg omaette, aeg kolmekesi koos – ma ei tea, aga midagi närib mind. Halvasti ei ole otseselt midagi, pigem on üllatuslikult hästi (ptüi ptüi ptüi!), aga ikkagi. On-ei ole-segadus.

Melanhoolne nädal ja niisama loba

Viimased nädal olen ma olnud suhteliselt kurvas tujus. Mitte pahas tujus, mitte ärritunud, mitte depressioonis ega stressis, vaid kurvas. Osaliselt ma muidugi tean põhjust, aga, sry, sõbrad, ei kirjuta avalikult, hoian enda (ja Mareki) teada. Meil on lähiajal tulemas päris palju üritusi sõpradega ja tegelikult olen ma tundnud, et ma ei taha üldse inimesi näha. Okei, kuhugi üritusele veel vean end viisakusest kohale, aga külalisi ei taha üldse. Seda ütlen ma nüüd kui eile just ema ja õde külas käisid:D Ei, nende külaskäik oli tore, sest ega nad seda liiga tihti ei tee ja siis kui tulevad, siis on ekstrahea näha. Mitte et ma seda otseselt välja näitaks. Ma olen vajanud teatud määral oma aega, lihtsalt endaga olemiseks. Nii ma reedel tegingi kiiremad tööasjad ära, saatsin Ida vanaemaga loomaaeda ja läksin lihtsalt vanalinna jalutama. Ma ei tea, kuidagi oli vaja mõtteid korrastada ja lihtsalt olla. Käisin mööda kitsaid tänavaid, jõin kohvikutes kohvi ja vaatasin kaupluste aknaid. Natuke tegi kurvaks, et suurem osa müüdavatest suveniiridest on kas 1) üldse mitte Eestiga seotud või 2) igav, üksluine, ajast ja arust. Kuidagi jäi selline mulje, et kui me just ei ole merevaiguga end üle katnud, siis meeldib meile kanda vaid halli värvi kartulikotte. Minu Eesti on hoopis teistsugune kui need poekesed, mis meid vanalinnas esindavad. Raekoja platsil astusin sisse ühte poekesse, mis eristus, jäi kohe silma. Oli nunnu ja väike. Nagu hiljem teada sain, oligi poe nimi Linna kõige väiksem pood.  Vot see oli juba sellist Eestit täis, mida hea meelega turistidele tutvustad. Uue looduskosmeetika brändi avastasin sealt ka. Tundus põnev. Tahtsin kreemdeodoranti osta, kahjuks oli see otsas. Ostsin siis intensiivsalvi mõeldes eelseisvatele metsaskäikudele, rabakülastustele, niisama sügisestele istumistele õues kui sääsed tüütult liigset lähedust tahavad. Just nagu tellitult sain seda järgmisel päeval kasutada parmuhammustustest tuleva sügelemise leevendamiseks. Tegi imet. Ei liialda. Lõhnalt oli kamprine ja meenutas mingit lapsepõlve lõhna, mulle meeldis. Kui Ida Pranglisse läheb, annan talle kaasa. On teine kogu aeg sinikaid täis ja kriimuline. Usun, et aitab. Igatahes vahva leid ja vahva pood. Kui vanalinnas teinekord jalutate, astuge läbi.

Päev linnas kolistades läks nii kiiresti, et enne kui arugi sain, pidin Idale järgi minema. Vanaema juurde. Ma ei süvenenud sellesse kui kaua augustis lasteaed kinni on ja ütlesin, et Ida ei tule enne kui oma rühm uuesti tööle hakkab. Õudusega avastasin, et see juhtub alles 19. august. Nii on Ida pidanud minuga tööl kaasas tiksuma ja eks see on mõlemale väsitav olnud. Peab tunnistama, et selline lapsevaba päev vaid iseendale ja oma mõtetele andis energiat ja jõudu.

117774590_590520948297910_5756268703800899434_n

Nii palju energiat, et reedel ütlesin Idale vabatahtlikult, et davai, ajagu aga kark alla ja lähme poodidesse. Ehituspoodidesse (mida ma muidu külastan suht vastumeelselt). Mul oli lillekastidesse vaja sügislilli, võõrasemad elasid oma aja ära. Ütleme nii, et ei läinud lilledega nii hästi nagu tahtsin, sest ihnuskoi lõi minus välja ja reklaamitud hinnad ei olnud üldsegi sellised, mis mind ees ootasid Bauhofis. Lõpuks sain seal mingid kombinatsioonid kokku valitud ja avastasin kassas, et taimed, mille hinnaks mina arvasin 2,49, maksid siiski 4,99. Põhimõtteliselt ei ostnud, viisin tagasi. Nüüd on mul aiakastides nigelavõitu krüsanteemid (väikesed noh) ja üks poolik kast, kuhu hädasti midagi juurde vaja, sest nii näeb lihtsalt koomiline välja.

Tagasiteel avastasin, et Keilas on mingi kohvikutepäev. Ma ei ole enam suur selliste ürituste fänn ega külastaja, aga kuidagi nüüd mõtlesin, et lähme vaatame sinna Vaarikas vahukoorega maja hoovile, kus mulle tundub, et alati midagi põnevat toimus. Toimus seekord ka. Oli nii armas ja hubane ja ilus. Vaadake ometi seda kaunist keraamikat. Ma oleks kõik selle endale kaasa ostnud, aga…mul on eesmärk ja lubadus, mitte midagi uut osta enne kui üks oluline kohustus on täidetud.

117768376_297009198040220_8095209774117172983_n

Ida sai endale pähe roosad punupatsid. Mitte et ma aru saaks, miks neid vaja oli, aga samas andis see mulle võimaluse last kasvõi ühe korra korrektsete ja ilusate patsidega näha. Ma mäletan kui ta väiksemana lasi mul kogu aeg juukseid patsi punuda (no mitte nii uhketesse nagu need), aga mingist hetkest oli see selline võitlus, et andsin alla. Käigu siis lahtiste juuste või hobusesabaga. See on umbes sama raske nagu teha talle selgeks, et mõnikord on okei pükse kanda. Väga harv hetk kui ta on nõus püksid jalga panema. Kõik peab olema lilleline, värviline, soovitavalt mannavahuline ning minu viimase aja õuduseks on selgunud, et kõige popimad riided on üldsegi tiktok või likee logodega. Ehk siis glitter, glitter, glitter.  Okei, tegelikult ei ole nii hull, aga kohati ma tunnen küll, et tahaks tagasi seda last, kes lasi mul enda riideid valida ja vaielnud vastu (ning kohe siis meenub mulle see kohutav velvetseelik, mida mu ema mul lapsena sundis kandma, sest äge. Praegu jah vaatan, et äge, aga siis oli äge “hiina kleit”!, nii et ma püüan, päriselt püüan, mitte sekkuda).

Riietest rääkides, siis mul on üks lahe sõbranna, aga minust nii erinev, et mõnikord täiega põrkume oma mõttemaailmades. Tema ei mõista, kuidas keegi oleks nõus maksma summa X Lagerfeldi kleidi eest ja mina ei mõista, kuidas ta on nõus kulutama spordijalatsitele ja nüüd plaanib osta mootorratta.  Kui ta mulle varustusest rääkis, ohkasin sügavalt ja küsisin talt, kas ta teab palju Gucci sandaale selle raha eest saaks. Ta vastas, et ei tahagi teada, sest mootorrattaga naised on palju khuulimad kui Gucci sandaalidega naised. Jäime teise sõbrannaga eriarvamusele. Või noh ma ei tea, kas ta oleks minuga Lagerfeldi kleidi ja Gucci sandaalide klubis, aga ta arvas, et mootoratturitest naised on totaalselt ebaseksikad. Igaks juhuks ütlen, et see vestlus oli lihtsalt üks 56312780-st, me ei ole nii pinnapealsed ka, et vaid selliseid asju arutame. Mõnikord me vaidleme raseduse, laste, lemmikloomade, uuselamurajoonide, Kalamaja korterite, maja vs korter ja poliitika üle.

117795263_920570795100473_8004098363015566725_n

Koerateemad teevad jätkuvalt haiget, see tähendab ilkumine sel teemal, kuid tegin endaga rahu ja otsustasin üldse mitte enam reageerida, sest kes mõistab see mõistab, kes ei mõista, see jääbki kommenteerima. Aga uut koera ei hakka ka varjama, sest noh…pole tema süü, et ta nö valel hetkel meie teele sattus ja teiseks, teda väga ei varja ka. Pole selline väike koer, keda peita. Ja see siin pildil on alles kuuekuune kutsikas.

117785861_735529930619437_6950344735983620695_n

Laupäeval kui läksin muru niitma, vaatasin, et issand kui veider, et Orkut niimoodi trepiastmel magab, käpad püsti ja nii rahulikult. Et kuidas ta ometi koera ei karda? Mitte et see koer midagi teeks kellelegi (nägin eile, kuidas ta jack russeliga mängis), aga no ei ole meie kassid just sellised, eriti Orkut, et nii rahulikult kohe peesitaks seal, kuhu koer ligi pääseks. Järgmine hetk sain muidugi aru, et midagi on valesti ja nii oligi – Orkut oli läinud pilvepealseid hiiri püüdma. Natukene nagu välk selgest taevast, sest ta oli vaid 13-aastane, aga kui järele hakkan mõtlema, siis ta hakkas kuidagi imelikult käituma peale Hugo lahkumist. Muidugi ei saa me kunagi teada, kas see oli siis kurvastus, vanadus või sai ta kusagil metsas ussilt hammustada (näha ei olnud midagi), aga mul on hea meel, et ta kodus suri.

Orkut oli meie maja attitude’iga loom. Teda ei huvitanud, mida teised tahtsid või tegid. Kui ta tahtis koera kausist süüa, siis ta sõi. Kui ta tahtis sulle sülle pugeda, siis ta puges. Kui ta tahtis sealt ära minna, siis läks. Kui tahtis kellegagi kakelda, siis kakles. Kui ta tahtis laua pealt süüa varastada, siis ta varastas.  Kassibeebina oli ta hästi tilluke ja hädine, kuid puberteedina kõndis mööda õue ringi “oksad laiali” ja peeglist nägi ta end kindlasti vähemalt Hugo suurusena. Samas ta võis olla maailma kõige nunnum kass, pugeda kaissu ja vaadata otsa selliste silmadega nagu Shreki saabastega kass. Kuniks käpaga lõi, sest julgesid hingata/liigutada.

Orkut oli meie maja loomariigi Chuck Norris.

117796661_666833637255542_4836321026558381914_n

Pühapäeva hommikul käisin ma kontserdil, seda te juba teate. Ülejäänud päev kulges minul suhteliselt vegeteerides. Iga kord kui ma magama hakkasin jääma, oli Idal midagi vaja ja takkatippu tulid ju veel külalised ka. Ei lasknud magada. Nõudsid hoopis süüa. Õde nõudis vahuveini ka, et ometi ehk ajab see ta sünnitama. Ei ajanud. Marek tegi samal ajal tööd. Ebareaalne on vaadata, et see kole majaots on lõpuks ometi korras. Läks vaid 13 aastat, et tehtud saaks.

“Ma ei taha pulma-aastapäevaks ühtegi kingitust,” ütlesin Marekile.

“Miks?”

“Sest see paganama majaots on parim kingitus ever!”

(On ehk lootust, et 26. aastapäevaks teeb ta korda teise korruse korstnaümbruse?)

117774937_307721757109773_4459531692398033856_n

Õhtul kui taimi läksin kastma (ema luges sõnad peale, et peab!), avastasin, et mu astelpajupõõsal on esimesed marjad küljes. Mahla ja moosi on vara tegema hakata, aga selline väike rõõm sobis pühapäeva lõppu nii kenasti. Lubasin endale, et kurbus ja melanhoolia jääb eelmisesse nädalasse. Täna tundub muidugi, et valetasin endale, sest kurbus on ikka peal, kuid see on teistsugune kui eelmisel nädalal. Sõnadesse ei oska ma seda pannagi või pigem ehk ei taha hoopis. Püüan leida mooduse, et sellest üle saada. Mul on mingit wow-mõtet vaja. Aga ajus on natuke blokk. Ehk läheb üle?

117750246_347673656611720_4284883607970267348_n