See pole okei

Kohati on mul tõepoolest tunne, et ma enam ei mõista, mis on okei ja mis ei ole. Kohati on mul tunne, et ma olen lausa teiselt planeedilt, sest kui ma vaatan kui tavaliseks on igasugu asjade pärast inimeste sotsiaalmeedia häbiposti riputamine, siis ma lihtsalt ei mõista seda. Jätame kõrvale selle, et trendiks on saanud absoluutselt igast vestlusest screen´ide tegemine ja siis selle sobival hetkel “letti laotamine”, et kedagi häbistada. Muidugi on olukordi, kus ma mõistan, et oma tagalat on vaja nö kindlustada, kuid see pidev “keegi kirjutas, sul on koledad kunstripsmed, teen sellest kuvatõmmise ja panen oma kontole üles koos kommentaariga, et oska elu nautida ja ära ole kade” on minu jaoks lihtsalt nii piinlik. Ma ei mõista seda. Või ei, ma püüan mõista, et tänasel päeval on okei olla selline nagu sa oled, kõike peab tolereerima ja kõik on aktsepteeritud ning oma “kriitikaga” peab ettevaatlik olema, sest iga arvamus võib võrduda solvangu ja mainekahjuga, aga tegelikult ma ei mõista. Kius ja solvangud on minu jaoks midagi muud. Midagi sisulisemat. Kasvõi “lilleke, kust sa siia sattusid”, sest erudeeritud ja intelligentsed inimesed lihtsalt ei ütle nii. Kuigi ma natukene arvan, et ka see teema on nüüd üle võlli keeratud, aga las see olla, ma tean, et nii arvamine on juba väär, ma tea, ma tean, las ta jääb eksju. Kui ma veel siiski natuke selle häbiposti teema kohta midagi tahan öelda, siis ma arvan, et see mainekahju teema on midagi sellist, millega püütakse kas odavat kuulsust (vaadake, mind kiusatakse, see on paha!) või siis püütakse sellega teenida lihtsalt raha. Minu arvamus. On see nii või mitte ma ei tea, aga vägisi selline mulje jääb.

Nüüd aga siis selleni, millest ma rääkida tahtsin. Ma ausalt ei tea, miks ma kõigepealt räägin aiaaugust, kui tahan aiast rääkida. Andke mulle andeks see heietamine.

Nädalavahetusel jäi mulle silma ühe noore ema story, kus ta oli pahane Olerexi peale, et seal vaid naiste wc-s laste mähkimislaud oli, kasutades oma pahameele väljendamiseks muuhulgas teematrelle #seepoleokei (ja vist isegi linkis selle story @seepoleokei instagrami kontoga). Et kas siis aastal 2021 vahetavad mähkmeid vaid emad, et selline suhtumine ei ole okei. Mingil põhjusel see häbiposti panemine ärritas mind. Ma olen üsna kindel, et Olerex ei mõtle aastal 2021, et mähkmeid vahetavad vaid naised ja tahab süvendada stereotüüpe. Ma olen kindel, et Olerex pigem püüab teha lihtsamaks beebidega reisivate vanemate elu, pannes wc-sse üldsegi mähkimislaua. Olerex on tankla. See on esmajoones autole kütuse ostmiseks, mitte mähkmevahetusjaam. Seega sellise asja etteheitmine on minu arvates lihtsalt juba tobe norimine. Olgu, ma saan aru, et beebiga reisib üksinda vaid isa ja tal tekib kimbatus, et kuidas siis see mähe seal tanklas vahetada kui selleks peab minema naiste wc-sse. Võib olla ma eksin, aga minu arvates on üsna paljudes tanklates vaid üks naiste, meeste ja inva-wc, st et ei ole palju kabiine kõrvuti ehk siis mees saab oma beebiga vabalt minna ka sinna tualetti, kus uksel on “naistele”. Aastal 2021 peaks mees olema nii palju mees, et seda ju julgema? Või kui tõesti ei ole muud varianti, siis peaks aastal 2021 mees olema nii palju mees, et koputama naiste wc uksele, vaatama, kas seal on kari naisi ees ja küsima, kas tohib minna sinna lapse mähet vahetama. Kui oma beebiga reisivad koos ema ja isa, siis kas tõesti on see selline asi, mille pärast #seepoleokei teematrelle kasutada ja kütusejaam häbiposti tõmmata? Ma mäletan ise üldsegi, et tihti on mähkimislaud hoopiski invawc-sse pandud, sest seal on rohkem ruumi. Kas see tähendab siis, et lapsevanemaid peetakse invaliidideks või et mähkmeid vahetavad vaid invaliidid? Ei tasu ju iga asja proportsioonist välja tõmmata.

Või mida teie sellest konkreetsest teemast arvate? Kas #seepoleokei, et igas tanklas pole igas meeste, naiste ja inva wc-s mähkimislauda või #seepoleokei, et võrduse nõudmisega minnakse aegajalt üle piiri? Ma olen ka beebiema olnud, ma olen alati väga hinnanud neid kohti, kus on mõeldud väikelaste vanematele, kuid ausalt ei oleks ma kunagi tulnud selle peale, et heita ette Selverile, Olerexile jne, et neil pole olemas eraldi imetamistuba, mähkimistuba, mängutuba, söögitegemistuba, et beebide vanematel oleks mugavam. On tänuväärne kui selliste asjade peale mõeldakse, aga vihastada, et mis mõttes meeste wc-s ei ole mähkimislauda…ma ei tea.

See lasteaed ajab mind hulluks!

“Ida, jääme täna koju!” meelitan ma Idat üle päeva lasteaiast koju jääma. Mitte et mulle ei meeldiks rahu ja vaikus, aga kas te teate kui tüütu on last hommikul lasteaeda viia kui tead, et ise ei pea kuhugi minema ja mis veel kõige hullem, et tegelikult saaks vähemalt kaheksani voodis olla, aga ei. Ida peab saama lasteaeda. Kui muidu ma ikka kuulen muret, et lapsed ei taha lasteaeda, siis meil on risti vastu.

Eile keelitasin ma Idat Tartusse. “Vanaema ja tädid ja Jimmy ja vanavanaema – kõik ootavad sind. Lähme vaatame seda tagurpidi maja ja jõuluturgu,” keelitan ma. Ida ütleb, et okei, lähme, aga reedel, sest tal ei ole enne aega. “Homme ongi reede, ” luiskan ma. Ida pööritab silmi, ütleb et täna on kolmapäev, homme on see teine päev ja alles siis on reede. Pagan!  Hommikul proovin uuesti – jää koju või lähme oleme natuke Tartus. Ei, ei taha ja kõik. “Mis seal lasteaias siis nii erilist on, et üldse ei saa ära olla?” küsin ma. “Seal saab meisterdada,” vastab Ida. Luban, et võtame meisterdamise asjad kaasa, aga lähme ikka. Ei. Enne reedet printsess Hernetera ei taha. Tee või tina. See ajab mind hauda. Mu mõistus on otsas, kuidas teda keelitada koju jääma/kaasa tulema. Jah, ma võiksin ka olla lihtsalt vane, ja öelda, et lähme, eks ta alguses kisaks, aga küll see ka üle läheks, kuid ma ju nii ei taha. Igal õhtul kui ma mõtlen, et no äkki nüüd õnnestub mul ta ära keelitada, et magaks kauem hommikul ja teeme midagi koos, on tema klõpsti üleval enne kukke ja koitu ning nõuab lasteaeda. No mis värk sellega on?

Teine teema, mis mind hulluks ajab on riietumine. Ida ei taha end talveriidesse panna. Samal ajal kui teised käivad talvekombede ja pükstega lehvib tema ikka ringi kummikute, seelikute ja jopede ning õhukeste kinnastega. Muidugi on minust kahepalgeline teda sundida riidesse panema, sest ma ise nagu te teate käin viimase hetkeni paljaste varvastega. St jalanõude sees:) Kindad on käekotis, mütsi ei ole ja heal juhul viitsin mantlihõlmad kinni panna eest. Minu vabandus on, et ma olen täiskasvanu ja minu enda teadlik valik, kas jääda haigeks või mitte, aga mis on Ida vabandus? Olen talle ka seletanud, et ta jääb haigeks, õues hakkab külm, aga ei…Kõik püksid võiksin ma põlema panna, talevpüksid olen suutnud õnneks lasteaiakappi sokutada ja loobunud neid talle hommikuti/õhtuti jalga panemast, paksud kindad pannakse vist ka alles käsu peale lasteaias kätte. Seletan Idale, et teistega võrreldes on ta nagu hilpharakas ja teised võib olla vaatavad, et me oleme napakad, aga ei morjenda see ka. Ma olen ausalt alla andnud. Nii et kui te näete mu last poolpaljalt ringi jooksmas, siis ma ei ole mitte lohakas lapsevanem, vaid ma olen tüdinenud igapäevasest vaidlusest, miks talvel tuleb end riidesse panna. Jääb haigeks, siis ongi kodus (ptüi, ptüi, ptüi). Loomulik tagajärg.

 

Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

  1. Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, keda ma ei tunne kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib  seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.                          IMG_2159.JPG
  2. Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest. IMG_1795.JPG
  3. Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis  nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega.  Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple.  Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on  BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…IMG_1994IMG_1894IMG_1812
  4. Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
  5. Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle.  Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun!  Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)  IMG_2161.JPG
  6. Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè  de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.                                                                                  IMG_2157IMG_2153IMG_2120IMG_2119IMG_2117IMG_1909IMG_1914IMG_1974IMG_1968IMG_2002

  7. Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht  raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.           IMG_1780.JPG
  8. Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)   IMG_1918.JPG
  9. Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.IMG_2102.JPG
  10. Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga  – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. IMG_1802Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!  Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:37536386_2113853655498497_2276597266930204672_n

15 põhjust, miks Disneylandi mitte minna. Ja üks põhjus, miks minna.

Ma võin teile nüüd kirja panna 15 põhjust, miks Disneylandi MITTE külastada. Omal nahal järele proovitud.

IMG_1820.JPG

  1. Ei tule kellelegi üllatusena, et see ei ole odav lõbu. 75 eurot täiskasvanu päevapilet ja 73 lapse päeva pilet. Üks park. Lahendus: Ostke piletid ette ära – täiskasvanu pilet 65 eurot, lapse pilet 63 eurot. Kokkuhoid põhimõtteliselt üks Eiffeli torni pilet. Samas kiire küsimus – kui palju raha kulub teil külastades suvel mõnd vabaõhuüritust/laata Eestis? IMG_1825.JPG
  2. Park on üüratu suur. Ja kui ma ütlen üüratu, siis ma mõtlen üüratu. Me olime ühes pargis 12 tundi. Lahendus: Ärge üritagegi raha kokku hoides ühe päevaga kahte parki külastada. Valige kas Disneyland või Walt Disney Studio park. Kui rahakott lubab, käige Disneylandis kaks päeva.IMG_1834.JPG
  3. Pargis pakutav toit on kohutav. Me oleme Prantsusmaal, kuid menüüdes pole muud kui kananagitsad ja friikartulid. Lahendus: Võtke kaasa piknikukorv või snäkid. Meil oli kott täis snäkke kaasas. Oleks pidanud veidike rohkem olema, aga saime nälja peletatud. Lastele ostsime pargist vaid jäätist ja endale lubasime klaasi õlut. IMG_1840.JPG
  4. Pargis pakutav toit on metsikult kallis. Ma ei maksaks never ever tavalise burgeri ja friikate eest 16-20 eurot. Never! Lahendus: Vaata eelmist punkti. Aitäh, Britt, hoiatamast ja piknikukorvi soovitamast!IMG_1842.JPG
  5. Rahvast on metsikult palju. 2015 aasta statistika teeb keskmiseks külastuste arvuks päevas ca 27 000 inimest, suvekuudel on see ilmselt vähemalt kahekordne. Lahendus: Ärge trügige ja kiirustage, võtke aega – kõlab küll uskumatult, kuid tegelikult on võimalik pargis olla nii, et ei tekigi vastikut küünarnukitunnet. Ilmselt on asi selles, kuidas järjekorrad lahendatud on. IMG_1848.JPG
  6. Järjekorrad on pikad. Ma lugesin enne pargi külastust, et alla tunni aja ei ole lootust ühelegi atraktsioonile saada. Lahendus: Võtke rahulikult. Kui tahate atraktsioonile minna ja vaatate, et ooteaeg on 30 minutit, siis ärge hakake stressama, et issake, siin küll ei jaksa oodata, et vaatame mujale. Leppige sellega, et oodata tuleb ja järjekorrad on pikad. Varuge aega ja olge lihtsalt kannatlikult. Suhelge teiste järjekorras seisjatega ja aeg läheb kiiremini.  Uskuge mind – ooteajad on väärt. Kõik järjekorrad ja atraktsioonidele saamine on väga hästi organiseeritud.IMG_1854.JPG
  7. Pargi külastamine on väsitav lastele. Lõbus küll, aga väsitav. Lahendus: ma ei tea, ma ei julgeks soovitada, et tehke lühem päev. Võtke kaasa süüa, tehke pause, sõitke rongidega jalgade puhkamiseks. Rohkem soovitusi pole. IMG_1858.JPG
  8. Pargi külastamine on väsitav vanematele. Lõbus küll, aga vaata eelmist punkti. Lapsed väsivad, jonnivad, tüdivad. Peate neid süles tassima ja kukil kandma. Lahendus: Vaadake laste rõõmu ja püüdke väsimusest üle olla, võib olla on see üks kord elus kogemus. Te olete täiskasvanud, te saate hakkama kui mõtlete, millise mälestuse ja imelise päeva te oma lastele kingite. Te näete sära ja rõõmu isegi nende väsinud silmadest ja/või pisaratest. IMG_1873
  9. Pargi külastamine paneb proovile vanemate suhted. Üks keelab, teine lubab, üks väsib, teine väsib, palavuses ja järjekordades väsinud lapsega on tülid kerged tulema. Lahendus: Vaadake eelmist punkti!IMG_1890.JPG
  10.  Pargi külastamine paneb proovile teie delegeerimise- ja organiseerimise oskuse. Üks laps tahab näha merineitsit, teine Minni-Hiirt, kolmas sõita Ameerika mägedel. Kuidas otsustada, kuhu esimesena? Kuidas lahendada, et keegi ei solvuks, nutma ei hakkaks? Lahendus: Võtke kindel marsruut, liikuge ühest maailmast teise, ärge hakake huupi jooksma, sest vaadake punkti number 2.IMG_1827.JPG
  11. Pargi külastamine paneb proovile ka sõprade suhted, sest vaadake eelmist punkti. Lahendus: Vaadake eelmist punkti ja selgitage lastele, miks tasub asju teha järjest. Küll nad aru saavad kui kenasti selgitada. Kui nad on piisavalt vanad. Alla viie-aastaste lastega (ma pean Idat põhimõtteliselt viieseks)mina isiklikult siia parki ei tuleks.IMG_1877
  12. Pargi külastamine meestega on nagu oleks teil kaasas veel üks lisalaps. Küll ei taha nad järjekorras seista, küll leiavad nad, et printsessid on nõmedad, küll leiavad nad, et (sisesta suvaline põhjus). Lahendus: Andke neile õlut ja viige nad külastama Kariibi mere piraatide koobast. Nad saavad uut energiat ja on nõus teiega jälle 45 minutit printsessidega kohtumist ootama.IMG_1883
  13. Park paneb proovile teie julguse. Kes läheb Ameerika mägedele suuremate lastega kui kõik kardavad ja ei kannata keerutamist? Lahendus: Ma ei tea. Kõige julgem läheb. Mina võtsin end kokku ja käisin kõikidel atraktsioonidel. Ütleme nii, et kui teil tõepoolest ei lähe süda pahaks sellistel atraktsioonidel, siis tasub ühel sõitu kindlasti proovida. Kogemuse mõttes. Ja õnneks on sõidud lühikesed. Minu soovitus on Star Wars sõit. Jooksin uisapäisa teistega kaasa ja enne kui ma arugi sain, olin ma mingil hullumeelsel kosmosõidul. Uuesti vabatahtlikult ei läheks (või siiski?), sest hull oli, aga kogemusena oli ülilahe. Kui vähegi kannatate kiireid laskumisi, siis proovige!IMG_1844
  14. Parki külastades ei saa te vaadata atraktsioone läbi täiskasvanu silmade. Tahaks peatuda ja midagi vaadata, aga te ei saa, sest lapsed jooksevad ühele ja teisele poole ilma mõtlemata, te peate neil kogu aeg silma peal hoidma, et nad ära ei kaoks. Lahendus puudub. Te jooksetegi neil järel, sest isegi kui te 374038 korda neile sõnad peale loete, unustavad nad selle sekund hiljem.IMG_1894.JPG
  15. Te olete päeva lõpuks surmani väsinud, jalad valutavad, te vannute endale, et te ei teeks seda jama mitte kunagi uuesti läbi. Lahendus:  vaadake oma lapse silmadesse kui ta naudib printsesside etendust või vaimustub Indiana Jones´i Ameerika mägedest ja see, mu kallid sõbrad, ongi see ÜKS põhjus, miks te selle “jama” läbi tegite. See on vaatamata vintsutustele paganama lõbus. Rõõm, mida te näete laste silmades, on hindamatu. Ja te teeksite seda võimalusel ja vajadusel uuesti!137330234_10210175820152473_1220423933640048640_n

“If you think adventure is dangerous try routine, it’s lethal.” – Paulo Coelho

Kui midagi saaks veel minu reisiettevõtmisi iseloomustada, siis just nimelt see tsitaat, sest nagu te aru saite, siis ka seekord ei lähe ma punktist A punkti B otse, vaid läbi punkti C, D, E ja F. Sest lihtsalt saab. Ja on huvitavam. Ja (vist) soodsam. Ma reisi lõpus löön kulud kokku ja vaatame, palju siis soodsam tuli (kui üldse). Kuid oluline ongi just seiklus.  Oluline on reis ise, mitte vaid sihtkoht. Kõik teed viivad niikuinii Rooma või siis antud olukorras Disneylandi.

Riias olles natuke tundsin, et krt seekordne reisiplaneerimatus oli ka minu jaoks natuke liiast, aga mul läks hommik nii kiireks ja ma lihtsalt mõtlesin, et ah küll saab ja on aega, lõppes see aga nii, et kui õhtul sõbrannadele rääkisin, kuidas ma Riiga jõudsin ja nuputasin, kuidas bussijaamast ilma rahata lennujaama saada, ütlesid nad, et vaid mu juttu kuulates said nad seitse miniinfarkti. Mina aga mõtlesin välja plaani B ja lennujaama me jõudsime.  (Igaks juhuks ütlen, et tegelikult olen ma dramaatilisem kui olukord ise, sest kuigi mul 15 minutit enne Riia bussi väljumist ei olnud piletit ja ma ei saanud selle eest maksta, oleks mul aega olnud veel asjad korda saada, sest tegelikult pidime me alles 1,5h pärast väljuvale bussile minema. Lihtsalt saime varem valmis ja väike paus Riias vanalinnas tundus nii ahvatlev, sellest ka see kiirustamine ja paanika, et kas jõuame.

Riia vanalinn oleks lihtsalt külastamata jäänud. Ja sellest oleks natuke kahju olnud, sest Riia on mu meelest nii ilus linn. Huvitav, kas lätlased mõtlevad oma vanalinnast samamoodi nagu mina Tallinna omast? Et ilus küll, aga et liiga palju turiste, ülehinnatud kohad ja pole nagu see. Et Riia ei võrdu vaid vanalinn või midagi sellist? Aga ilus on ikkagi. Mulle meeldib Riia vanalinnas turist olla. Idale ka. Ta sai mööda kirikuid käia. Pole mina veel näinud last, kes niimoodi kirikuid fännab. Kas teie teate mõnda?

36724790_1804739412897928_7946521849377062912_n36744267_1804739396231263_4999857839720628224_n36685989_1804739532897916_7290018725040750592_n

Nynäshamni jõudsime me alles hilisõhtul. Jube tüütu on see, et lend kestab vaid tund, aga emme juurde sõit terve igaviku. Ma sellepärast lähen homme Oslosse ka rongiga, sest hommikuse lennu jaoks peaks me kell kolm öösel juba liikuma hakkama. Ma ei viitsi. Ma parem istun kuus tundi rongis. Pealegi saabki blogida ja lugeda ja natuke tööd ka teha, puhkuse ajal nii kui nii pole nii, et haarad arvuti iga hetk kätte. Puhkus on üks kummaline asi – elu toimub väljaspool internetti. Muide, veel pool tundi tagasi ei teadnud ma, kuidas ma ikkagi Oslosse lähen. Ma ei olnud viitsinud nii kaugele mõelda.

Kui me muidu tormame kohe Stockholmi ja selle lähilinnadesse second hand´e rüüstama, siis seekord jäi see ära. Lihtsalt ei viitsinud. Mis muidugi ei tähendanud, et emme ja Ida ei oleks mind mööda poode jooksutanud. Nad on ikka täiega soulmates mis puutub shoppingusse. Ja kingadesse. Sest no Ida sai kolm paari uusi kingi + veel ühed, mis emme oli juba ette valmis ostnud, aga emma arvas ikka, et äkki võiks veel osta. Ma pidin neid kahte shoppahoolikut lihtsalt taltsutama. Õnneks nad shoppasid suurema osa Lidlist. Kõlab küll nagu läheks Säästumarketisse shoppama, aga ilma naljata sellest poest võib pärleid leida. Vaadake ise neid Pochahontase kingi!

Kleiti ei suutnud mina ühte kohalikku second handi jätta;)

36659442_1804742729564263_4918315995820457984_n

Peale shoppingutuuri koperdasime Nynäshamni sadamas nagu õiged turistid. Ega see linnake muidu midagi ülierilist ei ole, tavaline Rootsi väikelinn, aga sadama osa ja nood kaljud, kus me eelmine kord turnimas käisime, muudavad selle linna mõnusaks ja omanäoliseks. Nii, et ei peagi alati Stockholmi ronima. Soovitan täitsa seda linnakest külastada. Gotlandile minekuks peabki? Igatahes Gotlandi laevad siia sadamasse saabuvad.

36701150_1804741366231066_7238643941153701888_n36707656_1804740639564472_7203241161387933696_n36710740_1804740969564439_4814254079314231296_n36723874_1804741432897726_6984718890429317120_n36724793_1804742356230967_2756162315790319616_n36742208_1804741322897737_4126887474607685632_n36768133_1804742439564292_3344841537086291968_n36744857_1804739976231205_440677555968671744_n

Ilm oli täna nii mõnusalt kuum, et ma olin peaaegu vabatahtlikult nõus Idaga ujuma minna. Ma ei tea, miks see lahesopp mulle alati järve meenutab ja ma saan aru, et see on meri alles siis kui soolane vesi suhu läheb. Jube mõnus on ikka kui mererand on majast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Kergelt kadedaks teeb isegi. Või siis mitte. Sest Idaga mere ääres elades tähendaks see vist vaid rannas passimist. Ja nii palju ma ka ei viitsi.

PS: Minusse see laps ikka üldse ei ole. Vaadake ise kui lähedal ta nendele partidele on.

36623645_1804742519564284_6417636117612331008_n36693045_1804742706230932_5777754679920295936_n36755023_1804742602897609_6652906312893988864_n36817106_1804742632897606_378154982601392128_n36684842_1804742526230950_6890510505073442816_n

Päeva lõpuks tegin mina meile paramadillopadroneid Pimientos de Padrón´e ja Ida suhkru-kummeli-tomati salatit. Viimase “sõin” ma salaja ära ja kiitsin.

Homme 5.40 hakkan ma Oslo poole liikuma. Over and out.

PS: Sain selle kirjatüki valmis ja see meenutab mulle täiega mu põhikooliaegseid kirjadeid teemal “Minu suvi”.

 

Mis juhtub siis kui lennupileteid broneerin mina/ How does an average person book a holiday vs me

Kuidas planeerib puhkust normaalne inimene? Mõtleb aegsasti välja, kuhu minna, vaatab sobivad kuupäevad, leiab (võimalikult otse) lennud ja läheb reisile.

Kuidas planeerin puhkust mina? Keegi mõtleb aegsasti välja, kuhu puhkama minna, et saaks soodsad lennupiletid ja ööbimised broneeritud. Mina jätan erinevatel põhjustel õigel ajal piletid broneerimata ja hakkan sellega tegelema viimasel hetkel. Hinnad on muutunud. Muidugi on. Iga loll teab seda. Kuidas siis saada sihtkohta nii, et ennast vigaseks ei maksa? Mina hakkan uurima erinevaid reisi alguskuupäevi, ööbimisi ja alguskohti väljalennuks.

Ehk siis nagu te aimata võite tegelesin ma  viimasel hetkel lennupiletite broneerimisega. Pariisi. Vaatasin Tallinnast, Stockholmist, Helsinkist, Riiast, isegi Vilniusest, aga nii palju olen ma õppinud oma koonerdamise juures, et kui vahe on väga väike, siis ei ole asjal mõtet, sest no igasugu muud kulutused juurde ja ongi sama hind (või kallim). Aga nüüd olid hinnavahed päris arvestatavad. Ainsaks probleemiks, miks ma kohe läbi Austraalia  (kirjanduslik liialdus, saite ju aru) Pariisi pileteid ei ostnud, on Marek. Tema eelistab seiklustele võimalikult otse ja mugavalt reisida. Ent ometi laseb ta ikka veel minul piletite ja ööbimiste ja planeerimistega tegeleda;)

Ma olin hiirekliki kaugusel seekord Marekile mõeldes otselendu broneerimas, kui mulle meenus, et enne Pariisi minekut olen mina Norras ja Ida Rootsis, et miks pagana pärast meie siis peame Eesti tagasi tulema ja siit OTSE lendama kui me saame Rootsist nende paganama soodsate piletitega lennata (Tallinnast Stockholmi tulekul poleks mõtet, sest laevapiletid on sel perioodil ulmekallid). Näiteks Stockholm-Vilnius. Veeta seal paar ööd. Lennata edasi Vilnius – Pariis ning teistega seal kohtuda. Mõeldud ja peaaegu tehtud. Üks lend kahele 40 eurot, teine lend 100 eurot. Aga MIKS üldse Vilnius mõtlesin ma siis ühtäkki? Ryanair lendab Skavstast ka mujale. Lõin otsingusse Skavsta Varssavi ja Varssavi Pariis ning juba järgmisel hetkel uurisin ma palju ööbimine Varssavis maksab. Maksis vähe. Ühes kohas (tundus piltide ja hinnete järgi väga ok) oli hind KAHELE KOLMEKS ÖÖKS 25 eurot. Samas…tundus ikka liiga odav. Kahtlane värk. Kuigi keskmine hinne oli 9.  Broneersin hinnalt natuke kallima koha. Ja ostsin meile Idaga lennupiletid Stockholm-Varssavi, Varssavi-Pariis. Kaks ööd saame koha peal olla ja Poola pealinnaga tutvust teha. Ma ei olegi Varssavis käinud.

Marekile ostsin otselennu koos teistega Tallinnast Pariisi. Eks ma pärast reisi löön kokku kui mõtekas see minu “kokkuhoid” oli, aga samas ma pean ütlema, et asi oli pigem selles, et nii oli võimalik ja tundus palju põnevam. Pealegi Ida on harjunud minuga koos seiklema.

img_9474

Pariisis valisin ma ka otseloomulikult hotelli asemel Airbnb. Ma olen tööalaselt nii palju hotellides ööbinud, et kui vähegi võimalik, üritan ma leida midagi põnevamat kui tavapärased Scandicud. Siiani on hästi läinud. Hind on ka tihti tunduvalt parem. Ma väga loodan, et selle ööbimiskoha asukoht on seal, kus ma arvan, et on. Õnneks erinevad arvustused annavad lootust: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

Vot nii broneerin pileteid ja reise mina. Võib olla oleks aeg hakata täiskasvanuks ja reise ette planeerima? Aga samas, need ei ole ju mingid reisid reisid. Paapua Uus Guineasse ja Amazonase vihmametsadesse planeeriks natuke rohkem isegi mina, aga sellised lähireisid…Mulle ei ole üldse oluline otselend või transpordivahend. Kui jääbki viimasele hetkele, siis nagu näha, kuidagi ikka saab, ka soodsalt.

//

How does an average person book a holiday? Thinking well in advance where to go, chooses suitable dates, finds as direct flight as possible and goes.

How do I book a holiday? Somebody chooses well in advance the destination to get the flights and accommodation fairly cheap. For various reasons, I delay the booking process and instead start doing that on the last minute. Have the prices changed? Of course they have. Everybody knows that. How to reach your destination then without overpaying too much? Usually I start to play with different departure dates, starting points and places to stay.

As you can guess, I tried to book our tickets on the last minute. To Paris. I checked flights from Tallinn, Stockholm, Helsinki, Riga and even Vilnius. Though I am quite tight with money when it comes to buying flight tickets, I have learnt that if the price difference is small, there is actually no point in going for the cheaper option as you will end up with different additional costs and paying the same amount if not more. This time though the difference was quite remarkable. The only reason, why I didn’t buy tickets via Australia (I am joking here, you do realize that) to Paris the first place, is Marek. He prefers to travel directly and comfortably to avoid any adventures.  Yet he still lets me to take care of all the booking 😉

I was about to click and book direct flights for us, this time thinking of primarily at Marek, when I realized that I will be in Norway and Ida in Sweden before the trip. So why should we come back to Estonia for these direct flights, when we can get cheaper tickets from Sweden to Paris (no point in a ferry trip from Tallinn to Stockholm at that time, as the tickets are just unbelievably expensive). For example Stockholm-Vilnius and spend couple of night there. Then fly Vilnius-Paris and meet up with others. Very good idea and almost booked too. One flight for two people 40 euros, other flight 100. But suddenly I was thinking why Vilnius? Ryanair flys from Skavsta to other destinations too. So I googled Skavsta-Warsaw and Warsaw-Paris and was already looking up prices for accommodation in Paris. It wasn’t dear. One place cost 25 euros for two for three nights and it seemed very okay according to pictures and feedback. But still … it seemed a bit too cheap. A bit fishy, though the average rate was 9. So I booked a bit more expensive accommodation for us and bought tickets from Stockholm to Warsaw and then Warsaw-Paris. We will spend two nights in the capital of Poland to get to know it. I have never been to Warsaw yet.

Marek got his direct flight from Tallinn to Paris with others. I will calculate after the trip HOW cost-effective all this was. I must admit thought that this was more about because it was possible and seemed more fun. Beside, Ida is used to have adventures with me.

Of course I chose Aibnb in Paris instead of a hotel. I have spent too much time in hotels because of my work, so wherever possible I try to find something more exciting than your usual Scandic. So far I have not been disappointed. Usually the price is also better. I really hope the place is where I think it is. Luckily, various feedbacks let me believe, it does: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

So this is how I book our holidays and tickets. Maybe it is time to grow up and starting planning every trip in advance? But these are not your traditional trips. If I was going to Papua New Guinea or rainforests in Amazon, I would plan a bit more. But these sort of short trips … I really don’t care about direct flights or way of transport as a matter of fact. If it is left to the last minute, you can still get there, as you can see. And also save some money.

 

 

 

Kaua veel?/You have no idea how scornfully I used to look at my friends…

Seda te juba teate, et ma olen 20 aastat Norra ja Eesti vahet tilkunud ja et mulle see meeldib. Mingil perioodil on ära väsitanud, olen pausi teinud, kuid ikka ühel või teisel moel tagasi Norrani jõudnud. Nüüd on veel lisandunud Taani ja Rootsi. Pole üldse probleemi oma reisiplaane jooksvalt ümber muuta vastavalt vajadusele.

32073975_2061358274081369_8337977826003124224_n

Ma arvasin, et seekord ma siiski Taani ei jõua, aga eile sain ma kaks kohtumiste kutset (+ rongipilet on soodne) ja muidugi tekkis mul mõte, et peab minema. Sisetunne ütleb, et on õige asi.  Öise rongiga saaks Stockholmi, seal saaks emme kontserdile minna (kes Stockholmi kandis, tulge ka!) ja siis läbi Soome koju Tallinna. Sest soodsam on ja saab boonuspunkte kasutada. Ilma autota on ka suurem tõenäosus kohe järgmisele laevale jõuda.

Sain veel kutse ka ühele kohtumisele Stockholmis ja plaanisin ka selle veel ära teha ja kuigi teoorias on see teostatav, siis see läheb juba liiga üle noatera kiirustamiseks. Me jõuaks 22. hommikul Tallinnasse, aga ma lähen juba teistpidi uuesti lennukile, et Põhja-Norrasse minna. Tahaks ikka Ida koju viia ja no tegelikult võiks ju kohvri ka lennujaamast ära tuua ning puhta pesu sisse panna enne uut reisi.  Ma isegi juba mõtlesin, et võin ju Ida jätta emme juurde Rootsi või üldse tööreisile kaasa võtta, ta on ju harjunud, kuid Idal on Eestis 24. “Printsess hernetera” etendus ja ta on nii oodanud, et saab Kristiina, kristallide printsess olla. Niigi lasteaia etendusest jäi ta minu pärast juba ilma, oleks ebaaus veel ühest peost ta ilma jätta.

32294622_1737998622905341_3332701915103363072_n.jpg

Ühesõnaga ma olen harjunud kohvri otsas elama ja väga nagu teisiti ei oskagi. Ida on samasugune. Täna ütles üks kolleeg mulle, et ma olen õudne sebija, heas mõttes, et kui on vaja mingeid kohtumisi kokku leppida ja läbirääkimistele jõuda, siis ma lihtsalt sebin meid sinna laua taha ning ma sain aru, et Ebapärlikarbil oli õigus kui ta ütles, et ma kurdan, et Ida on aktiivne, aga ise ei püsi pudelis ka paigal. Ja meil pole vahet, kuidas me reisime. Ei ole nii, et vaid lennukiga punktist A punkti B. Ma ALATI vaatan läbi kõik võimalikud variandid, et leida soodsaim. See on juba nagu omamoodi haigus. Kui rong, buss, auto on soodsam kui lennuk, siis vabalt bussiga. Okei, Tromsøsse ei hakanud ma tõesti muid variante peale lennukiga vaatama, aga põhimõtteliselt kui aega ja finantse oleks, siis ilma probleemita võiks ma sinna ka autoga sõita. Ma olen kunagi sealt autoga tagasi Lillehammerisse tulnud, väga põnev oli, aga jaa…aega on vaja.

32231604_1737998756238661_5479055875035365376_n.jpg

Aga kaua ma veel niimoodi jaksan? Selline eluviis on  põnev ja minu teetassike, kuid samas pean ma ausalt tunnistama, et ega väga kaua ilmselt enam ei jaksa. Ja pealegi läheb Ida juba kahe aasta pärast kooli (issand, kuidas aeg lendab!) ja siis tuleb elukorraldust paiksemaks muuta. Polegi enam palju jäänud. Seepärast ma vist naudingi hetkel veel võimalust kohvri otsas elada ja võimalust spontaanselt plaane muuta.

Kui paiksemaks jääme ja natuke veel vanemaks saame, siis ma võtan endale kitsed ja alpakad:) Olgu-olgu, päris uisapäisa sellist asja ikka ei tee, aga mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle selline tulevikuplaan meeldib. Ja te ei kujuta ette KUI põlglikult ma oma sõpru vaatasin kui nad kümme aastat tagasi mulle ütlesid, et “ja kunagi võtad loomad ja…”

//

You already know that I have been going back and forth Norway and Estonia for 20 years now and that I enjoy it. At some points in my life it has exhausted me, I’ve taken a break but one way or another I have always come back to Norway. Now I also often go to Sweden and Denmark. I’ve got no problems changing my travel plans on the go as needs be.

I thought I wouldn’t make it to Denmark this time but yesterday I received two invitations for meetings (+ the train fare was cheap), so obviously I thought that I must go. My gut instinct tells me it’s the right thing to do. I could take the night train to Stockholm, go to my mum’s concert there (whoever else is in town, come as well!) and then go via Finland back home. Because it’s cheaper that way and I can use my collected points. Without a car, there’s a better chance to actually make it to the next ferry.

I also received another invitation to a meeting in Stockholm and I had planned to take it and although in theory, it’s doable, it is actually cutting it too close. We would arrive in Tallinn in the morning of 22nd but I’m then already catching another flight to go to Northen Norway. I’d like to take Ida home and actually collect my suitcase from the airport and fill it with clean underwear. I already considered that I could leave Ida at my mum’s in Sweden or take her with me to the business trip as she is so used to it but Ida has a performance of “Princess and the Pea” on 24th in Estonia and she’s been so excited to be Christina, the Princess of Crystals. She already had to miss out on her play in kindergarten, so it would be unfair to let her miss another party.

Basically, I’m used to living out of my suitcase and I don’t really know another way of living. Ida is exactly the same. A colleague told me today that I’m a huge hustler, in a good way. Whenever any meetings need to be arranged or agreements reached, then I usually manage to get us behind the table. I realised that the blogger Ebapärlikarp is correct when she said that I complain what an active child Ida is whereas I myself am always as busy as a bee. And it doesn’t matter how we travel. It’s not just taking a flight from A to B. I ALWAYS look through all possible ways of travelling to find the cheapest. It’s almost like a disease. If a train, a car or a bus is the cheapest option, then I’d happily take the bus. Okay, I wouldn’t even look at other options except for the plane to get to Tromsø but if I had the time and the means, I’d have no problem driving there. I once drove back to Lillehammer from Tromsø, it’s was really exciting but yes… you need time.

How much longer can I keep it going like this? I find this way of life exciting and it’s exactly my cup of tea but in all honesty, I must admit that I probably can’t keep this up for much longer. Also, Ida starts school in two years’ time (gosh, how time flies!) and then I need to become more settled in my life. So I don’t have that much longer left. I think this is why at the moment I enjoy living out of my suitcase and spontaneously changing my plans as much as I do.

When we become more settled and become even older, I’ll get goats and alpacas 🙂 Okay, okay, I wouldn’t quite go into it thoughtlessly but the more I think about it, the more I like that prospect for future. And you have no idea HOW scornfully I used to look at my friends when they told me ten years ago that someday I’d have animals and…

Reisile minuga. Viperusteta? Of course not.//”The gate to Norwegian flight will be closed in 5 minutes.”

Ma ei tea, miks ma olin täiesti kindel, et meie tänane lend läheb pool kolm. Hea on, et Ida mulle mulle nii kaua pinda käis, et ma vaatasin järgi ja sain teada, et lend läks tund aega varem. Noh vahet ei ole iseenesest, sest Tallinna lennujaam on väike ja niikuinii jõuab.

Hea on, et me siiski varem, mitte viimasel hetkel nagu mul kombeks on, lennujaama läksime, sest nagu te arvata võite algas seiklus. Selgus, et mul oli tellitud vaid käsipagas. Ma oleksin võinud vanduda, et mul OLI lisapagasiga pilet, aga tundes mind ei saanud ma ka sada protsenti kindel olla. Okei, vahet pole, maksame siis pagasi eest juurde. Selgus, et see on 80 eurot. 80!!! Dafaq. Mitte mingil juhul ei maksa ma kohvri eest juurde 80 eurot kui ma olen ostnud piletid (mitmuses) 40 eest. Pühapäevane lend oleks ka vähem maksnud. Aga no me olime juba lennujaamas! Ma päriselt küsisin koristajalt musta prügikoti, sest ma oleks pigem oma asjad prügikotti pakkinud kui maksnud. Õnneks leidsin ma suveniiripoest kümne euro eest koti, kuhu suurem osa meie asjadest ära mahtus. Natuke pressimist ja praakimist ning me läksime käsipagasiga lennukisse. Nägime küll välja nagu mustlased, aga vahet pole. Kohver jäi meid  lennujaama hoiukappi ootama.

Ma olin Idale lubanud, et ta saab lennujaamast osta endale nii mänguasja kui kommi. Me veetsime sada tuhat valgusaastat mänguasjapoes ja kui me sealt lõpuks välja saime, olin ma nii väsinud, et lasin Ida mängualale minna ja ostsin endale klaasi veini. Jõin seda rahulikult, vaatasin kella, et aega ju on – lend väljub ju alles pool kolm. Natuke enne poolt kahte torkas mulle pähe, et pagan…lend läks ju tund aega varem. Jalutasin rahulikult infotabloo juurde. Seal ei olnud Oslo lennu juures midagi kirjas. Ausalt. Istusin maha tagasi ja mõtlesin, et huvitav, kas boarding ei peaks juba hakkama. Sekund enne seda kui ma jõudsin järeldusele, et ehk oleks taibukas väravasse minna, kuulsime me teadaannet. “Värav Norwegian lennule … suletakse viie minuti pärast.” Pagan, meil olid ju kõik asjad laiali. Haarasime kõik oma asjad ja jooksime. Inimesed vist vaatasid meid natuke imelikult, aga kammoon, kes ei oleks paljajalu, kingad näpus, lennukile jooksnud?

Aga saate aru, ma olin sellest pagasijamast nii väsinud, et ma ei pannud tähele kui boarding algas. Ma kuulsin küll poes, et räägiti Norwegiani Oslo lennust, aga mu aju eo registeerinud, et see polnud lihtsalt infoteadaanne, vaid boardingu algus.

32207290_1737433079628562_5155577574163742720_n.jpg32207815_1737433422961861_6466773219243196416_n.jpg

Lennule me igatahes jõusime. Paganama hea, et Tallinna lennujaam on nii pisike ja kodune, et viie minutiga jõuab ühest otsast teise. Ida jooksis ka nagu väike sportlane. Ma olen päriselt hämmingus KUI asjalik ta reisides on ja kui palju ta vastu peab. Kui mina olen väsinud, siis kui väsinud tema tegelikult on? Aga ta ei näita seda kunagi välja. Kuni üleväsimuseni.

Lennukis istus meie kõrvale üks mees, kellega me juttu hakkasime ajama. Ida õhutusel. (NB: Bussiness idea. Ma võin hakata vallalistele inimestele date´e korraldama Ida kaudu.) Tundus minuvanune. Rongis, sest me sattusime ka samasse kanti sõitma, selgus, et ta on kohe pensionile minemas. Uuups. Kompliment talle. Aga mitte mulle. Ida küsis sada korda, et kas onu tuleb meiega kaasa. Naersime ja ütlesime, et ma ei ole kindel, kas issile see meeldiks kui me mingi onu lihtsalt rongist kaasa võtame. Ida aga vaatas onule otsa ja ütles: “Aga ma tahan!” Õnneks onu oli mõistlik ja arvas ka, et äkki issile ei meeldiks selline idee, aga no päriselt, Ida võiks vallaliste inimeste kosjamooriks hakata.

Naljakas oli muidugi see kokkusattumus, et mees, kellega me tutvusime, tegeleb autoremondiga ja tunneb inimesi, kes ka Lillehammeris remondiga tegelevad. Me viimane kord just arutasime, et oleks hea Mondeo korda saada, et oleks siin Norras üks auto, millega vajadusel ringi liikuda. No ja…voila. Vähemalt on meil nüüd inimene, kellelt uurida, kas ja miks ja kuidas ja kui palju eest auto korda saaks.

Lillehammerisse jõudes ootas meid ees talv. Okei, peaaegu talv. 10 kraadi sooja ja paduvihm. Samas ei saa öelda, et päev oleks totaalselt untsu läinud. Ida oli nii väsinud, et juba seitsmest saati nohiseb ta mõnusalt mu kürval diivanil ja me saame rahus “Modern Familyt” nautida. Teleka vaatamine Ida kõrvalt on luksus;)

//

I don’t know why I was so sure that our flight today will depart at half past two. I’m glad that Ida kept going at me until I checked and found out the departure time to be an hour earlier. It actually doesn’t matter as Tallinn airport is small enough and you will make it anyway.

Good thing we went to the airport earlier, not at the last minute like I normally would do, because as you can imagine, the adventure started there and then. It turned out that our tickets included hand luggage only. I could have sworn that I order checked in luggage too, but knowing me, I couldn’t be 100% sure either. Okay, we’ll pay the extra then if needs too. Turned out, it was 80 euros!!! WTF!?!?! There is no way I am paying 80 euros for a suitcase when I have bought the tickets (in plural) for 40. Even the flight on Sunday will have cost less. But since we already were in the airport… I literally asked the cleaning lady for a bin bag, as I had rather pack my things in rubbish bag than paid that extra amount. Luckily I found a bag for 10 euros in the souvenir shop where I could fit majority of our things. A bit of sorting and stuffing and we entered the plane with hand luggage only. Never mind we looked like gypsies. Our suitcase is now waiting for us in locker in the airport.

I had promised to buy Ida a toy and some candy in the airport. We spent ages in the toyshop and once we left it, I was so tired, that I let Ida to run around in the play area and bought myself a glass of wine. While I was really enjoying that glass, I looked at the clock and thought “we still have time” – the flight departs half past two. Just before half past one it suddenly occurred to me “damit – the flight was an hour earlier.” So I walked to check the flight information, nothing was written on the board about the flight to Oslo. Honestly, I sat back down and wondered if boarding shouldn’t have already start. Just before I decided to maybe go to the gate, just in case, we heard the announcement “The gate to Norwegian flight … will be closed in 5 minutes.” Shit, and our things were all over the place. We grabbed everything in our hands and run. People might have looked us a bit weird, but c’mon, who wouldn’t run bare foot to catch their flight?

Seriously, I was so tired of the situation with our luggage, that I missed the call for boarding. When we were in the shop, I did hear announcements about Norwegian flight to Oslo, but my brain never registered, that it was not just information, but the start of boarding.

Anyways, we made it to the flight. I’m so glad, that Tallinn airport is so small that you can make it from one end to another within 5 minutes. Ida was running like a little athlete. I really AM surprised, how efficient she can be on trips and how much she can handle. If I am tired, how tired she might be? But she never shows it. Until she’s over tired.

There was a guy sitting next to us that we started to chat with. On Ida’s encouragement. (PS! Business idea. I can organize dates through Ida to single people). He seemed my age. On the train, as we happened to go to the same area, it turned out that he will be retiring soon. Oh Dear! There is a compliment to him. Not to me though. Ida asked about hundred times, if the uncle is coming with us. I laughed and said that I am not so sure daddy would like if we take a random uncle with us. Ida just looked at the uncle and said “But I want!” Luckily the uncle was reasonable enough and also said that daddy might not like the idea, but seriously – Ida could easily become a matchmaker.

It was a funny coincidence though that the man is a car mechanic and knows people, who fix cars in Lillehammer. It was not long ago when we were discussing how good it would be to get the Mondeo working again, so we will have a car here in Norway to use if needed. And … voila. At least we now know somebody to ask if and how and for how much we could fix the car.

Once we arrived to Lillehammer, it was winter again. Well, almost winter, 10 degrees and pouring rain. I wouldn’t say though that the day was a complete waste. Ida was so tired that she has been sleeping since 7PM on the couch next to me while we are enjoying Modern Family in peace. Watching TV whilst Ida is around is luxury

 

 

Sekspoed & veinibaarid

Aasta emana olen ma sel reisil vedanud Idat kaasa nii sekspoodidesse kui veinibaaridesse. Okei, et keegi kohe lastekaitset ei hakkaks informeerima, siis tegelikult veinibaaris käisime me vaid korra ning tegelikult arvasin ma seal lauda broneerides, et see on rohkem tilluke restoran. Sekspoodidega…no jah, nendega läks küll nii, et mul oli vaja seal kliente külastada (ei midagi kinkyt) ja Ida tuli kaasa võtta. Samas no mis seal siis ikka, lihtsalt paar korda oli endal natuke naljakas kui ta mõnd värvilist lelu haarama hakkas.

Aasta ema muidugi ei teadnud, et Tivoli ka veebruaris avatud on. Sõitsime sealt mööda ja mõtlesin, et näed nii vahva oleks tivolisse ka minna, aga tundus teine nii kinni (kell oli ka vähe). Ida veel uuris, et kuna ja kas. Umbes kümme minutit peale seda kui ma olin keeranud teele, kus oli just olnud silt “last exit to Denmark” ja olin teel Malmösse, sain ma ühelt tuttavalt sõnumi, et Tivoli ka lahti veebruaris, kui ma peaks tahtma Ida sinna viia. Aga no mis Tivoli, sekspoed ja veinibaarid käivad küll lapsele meelelahutuseks.

Tegelikult oli asi muidugi nii, et ma sain varem valmis kui planeeritud ja ei suutnud välja mõelda, mida neli tundi Oslo laeva väljumiseni teha (oleks ma Tivolit teadnud, oleks teine asi). Vaatasin gps-ist palju on maad Osloni ja kuna see näitas vaid 5-6 tundi sõitu oli plaan tehtud. Me ei oota laeva vaid sõidame Oslosse! Pealegi…Selleks ajaks kui laev väljuma pidi, oleksime meie juba Göteborgis! ja üldse, ega need laevasõidud mind väga just ei eruta ega köida. Esiteks ei ole ma kordagi Oslo-Taani laeval korralikult maganud – seal on iga kord ikka korralikult kõigutanud. Teiseks pean ma seal 90% ajast istuma lastetoas ja kuulama lastekisa ning Ida mangumist, et me basseini läheks. Kolmandaks on seal tasuline internet. Neljandaks kulub seal mõttetult raha. Viiendaks…Ah, mis ma neid plusse ja miinuseid kokku löön, olen aus, et tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud enam Kopenhaagenis olla. Selles mõttes, et lihtsalt passida ja oodata. Ilm oli ka kehv. Lihtsam oli sõita.

Ida jäi Kopenhaagenis magama ja ärkas alles Göteborgis. Oli alles uni! Ma teoreetiliselt oleks võinud ka Lillehammerisse välja sõita, aga kuna ma homme hommikul pean Oslos olema, siis tundus see uhamine lihtsalt mõttetu. Ja korraga tundsin ma, et tahaks lihtsalt inimese kombel valges hotelli jõuda. Valisin (ikka hinna järgi) Göteborgis hotelli. Radisson Blu. Ma olen nüüd nädala jooksul elanud neljas erinevas majutusasutuses ning pean täiesti ausalt ütlema, et Radisson on neist…ma ei tea, ma ei oska sõnadesse panna…See on lihtsalt hotell. Ei mingit isikupära. Ei naabriaknaid,millesse piiluda. Ei pererahvast, kelle lugusid kuulata. Ei hubast ja mõnusat söögisaali, nagisevaid taevatreppe…Hotell. Hotelli mõistes muidugi väga kvaliteetne ja korralik, mida oli teada, aga viimase nädala jooksul pugesid mulle hinge sellised teistsugused kohad. Booking.com lehel oli hotelli plussiks välja toodud vann ja vaade. Meie toast on vaade vastasmaja garaažile ja vanni asemel on dušš. Vedamise asi;)

Reisimisest ja hotellidest hakkab nüüd natuke villand saama, aga samas see annab elule nii palju värvi.

123

Lapsega reisil -võib ka niipidi minna

Idaga koos reisimises ei ole minu jaoks midagi uut. Idaga koos tööreiside tegemine ei ole minu jaoks midagi uut. Idaga koos töötegemine ei ole minu jaoks midagi uut. 90% ajast on kõik sujunud ja Ida on väga taibukas laps, kes saab aru, kuna ma pean tööd tegema ja kuna ta peab omaette mängima. Ka hotellides käitub Ida alati hästi. Ei kisu asju, kuulab üldjuhul sõna ja on lihtsalt üks tore laps. Jookseb ringi, suhtleb inimestega ja pakub rõõmu ja nalja.

Kuid võib minna ka teisiti. Eile ja üleeile oli Ida täiesti võimatu! Algas kõik sellest, et hotellis (või noh seda imelist bed and breakfasti on tegelikult lausa patt hotelliks nimetada) pidi ta eputama. Eputades muutus ta loomulikult vallatuks ja ülemeelikuks. Aga kui ta muutub vallatuks ja ülemeelikuks, muutub ta suureks kobakäpaks – nagu elevant portselanipoes. Sõna otseses mõttes. Ja kui igal pool on kallid ja purunevad asjad, siis tuleb pead kinni hoida. Õnneks läks kõik muidugi hästi, aga jumala eest kui palju ma teda keelama pidin. Kõue mõisas, kus ta on harjunud käima ja Satu juures, kus ka palju kalleid ja purunevaid asju, ei ole tal mingi probleem aru saada, kuidas käituda, aga üleeile siin…oeh…

Lisaks tekkis tal mingi jonn. Ja reaalselt ei lasknud ta mul absoluutselt tööd teha. Muudkui kiunus ja nõudis, et ma temaga koos midagi teeksin. Tule ja tee ja ole! Mitte grammigi rahu. “Ida, emme PEAB tööd tegema!” ei mõjunud absoluutselt. Täiesti äravahetatud laps. Mul tekkis juba vahepeal hirm, et keegi on minu lapse endale võtnud ja mingi sõnakuulmatu lapse asemele andnud. Paar korda kaklesime ka, lubasin Ida lennuki peale panna ja vanaema juurde saata. Siis tuli Ida minu juurde ja ütles, et ta ei taha halb laps olla, et emme on kõige kallim. Muidugi me leppisime ära. “Ma ei taha sinu peale kuri olla,” ütlesin ma Idale ja kallistasin teda. Ida puges mulle kaissu ja ütles, et tema ka ei taha jonnakas olla. Nii armas ja nii siiras, et mul tekkis kohe paha tunne, et temaga karm olin olnud. Hetk hiljem aga jonnis ta, et ma temaga 46329 kord pärleid kokku ei pane.

Ma kohe oota hirmuga tänast päeva kui me koos temaga peame pulmamessile mimema. Jumala eest, KUIDAS on võimalik, et sellel reisil on minu muidu vahva ja mõistliku reisiselli asemel väikene monster? Aga võib-olla on ta täna õige jalaga voodist välja astunud ja jonnijuurikas ka välja läinud?