airbnb

Kui külalised panevad pead vangutama

/ / Leave a comment

Meil on Airbnb kogemust nüüd vist kokku juba kaheksa aastat. Ja kui mõningad ekstreemsused kõrvale jätta nagu see narkar, kes maja segi peksis, või siis “hurmur”, kes mu sõbrannat ahistas, on meil siiani olnud ikka pigem väga positiivsed kogemused külalistega. Pisemaid arusaamatusi on ikka ette tulnud, aga ei midagi sellist, mis võõrustamise soovi ja turistidega tegelemise soovi vähendaks.

Sel aastal kirjutasin ma isegi uue projekti, et asja veidi suuremaks ajada, aga ma tegin seda liiga ambitsioonikalt ja/või kehvasti, et toetust me seekord ei saanud. Oli meel mõru küll hetkeks, kuid see läks kiiresti üle, sest ilmselt ei olnud siis lihtsalt õige hetk ja plaan. Tuleb oma jõududega teha ja mitte siis kohe nii suurelt nagu ma plaanisin.

Ühesõnaga on airbnb värk on siiani hästi töötanud. Inimesed toredad, saavad aru, kuhu nad ööbima tulevad ja mis neid siin ees ootab. Noh et kui on kirjas “väga lihtne aiamajake”, siis ei oota siin lukshotelli teenuseid. Sel aastal hakkas aga kuidagi viltu vedama külalistega. Pean siin ka ütlema, et ma üsna palju usaldan oma kõhutunnet ja kui tunnetan, et klient ei pruugi rahule jääda, siis pigem olen päringu ära öelnud. Mõnel puhul olen teinud erandid ja see on kätte maksnud.

Näiteks broneeris ööbimise üks beebiga pere. Ma eeldasin, et nad said aru, kui suure elamise nad broneerivad. Pildid peaksid mu meelest üsna täpse ülevaate andma toa/majakese suurusest. Kui nad kohale jõudsid, sain ma esimese sõnumi, et siia nad küll jääda ei saa, sest tuba on nii väike ja toas ei ole vett, kraanikaussi ja beebiga on täitsa võimatu olla. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et kuidas ma saaksin veel täpsemalt kirja panna, et majal on väliwc ja välidušš. Ja kui ühtegi pilti pole majas sees olevast kraanikausist, dušinurgast, siis põhjus selleks on väga lihtne – neid lihtsalt ei ole. Ilm olla ka kole ja nad ei saa päevad läbi toas olla. Tõsi, ilm oli tõesti kole tuuline ja vihmane, aga ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks ilma ise mõjutada/tellida, ei ole mul see siiani õnnestunud. Nad “lootsid mu arusaamale”, et nad lahkuvad ja et ma maksan raha tagasi. Muidugi ma tegin seda, asi polegi üldse selles, lihtsalt olin hämmingus, et inimesed justkui ei loe, mida nad broneerivad. Nüüd lisasin maja kuulutuse juurde, et võimalik, et koht pole sobiv beebidega perede jaoks.

Edasi tuli üks paarike, kes pidi olema majas kolm päeva, aga lahkusid päev varem ootamatult. Ei ühtegi etteheidet ega midagi, ühtegi sõnumit, lihtsalt lahkusid. Mitte et inimesed peaks mulle midagi põhjendama, aga tundus lihtsalt veider. Mõtlen, et kui midagi ei sobinud, siis ma oleksin hea meelega teada tahtnud, kuidas ma muidu kohta paremaks saan muuta, aga vaikus. Rohkem ma neist midagi ei kuulnud. Hinnangut nad ka ei jätnud. Võib olla siis saigi puhkus lihtsalt varem läbi.

Ja siis tuli perekond Fruktid. Nende suhtes mul juba oli kuidagi kõhutunne, et nad ei jää siin rahule. Ja nad ka ei jäänud! Muide, (pea) iga kord kui tuleb päring, siis ma viisakalt küsin, et kas inimesed said aru, et tegu on maakohaga, lihtsa aiamajaga ja majas ei ole vett/tualetti, et ma tahan, et inimesed tunneks end siin mõnusalt ja seepärast igaks juhuks täpsustan. Üks kord üks noormees selle peale siis vastas, et omg, see on HIGHLY NOT ACCEPTABLE, no aga miks sa, kallis inimene, siis sellise koha üldse valid? Kuidas saab nii, et inimene üldse ei loe? Ja inimesed vist tõesti ei loe, sest näiteks Airbnb ei lase mul panna korrektset aadressi, saan vaid tee määrata, aga kirjelduses, kuidas siia kohale jõuda on mul detailselt kirjas, kuhu tuleb tulla, mis Google’isse/Waze’i kirjutada, milliste transpordivahenditega siia saab, isegi Keila taksojuhtide telefonid on kirjas, kuid ikka pean ma vastama küsimustele, kuidas siia ilma autota saab ja nii edasi.

Ent siis need Fruktid. Kirjutasin sissejuhatuse ära, et meid ei ole kodus, sõitke kenasti sinna ja sinna, pange aadressiks see ja see, võti on jäetud ukse ette seekord. Esimene küsimus oli, mis asi on Waze? Olgu, kõik ei pea seda tõesti teadma. Pakkusin välja Mapsi, et pangu sinna aadress. Sain vastuse, et APPI, see on ju Tallinnast paari tunni kaugusel. Ussimäesid on Eestis tõesti mitmeid, aga kui sa broneerid ööbimise Saue valda, siis miks sa korraga otsustad mapsi panna Rakveres asuva Ussimäe? Õnneks ei kirjutanud nad mulle siis kui juba Rakveres olid, vaid ikka enne. Saime selle mure lahendatud. Edasi tuli küsimus, et kas ma saaksin pildi teha võtme asukohast, et nad ei saanud päris täpselt aru. Olgu, eks ongi raske aru saada, mida tähendab “võti on ukse ees”. Kuna ma enam kodus ei olnud, leidsin telefonist ühe video ja tegin sealt print screene’i. Siis tuli sõnum, et nad ei saa nõusid pesta. Ma ei mäleta, mis mureks oli (võimalik, et Fairy oli otsas). Vastasin, et jätku kasutatud nõud õue, ma pesen need ise nõudekas ära. Läks veidi aega mööda ja sain märkuse, et rätikuid pole. Värsked rätikud olin ma tõesti unustanud voodile panna. Ütlesin, et mul on väga kahju, et unustasin aga mind ei ole kodus ja ma ei saa mitte kuidagi aidata. “We cannot do without” tuli vastuseks. Vastasin, et mul tõesti ei ole midagi teha ja kuulasin veel natuke torisemist sel teemal. Küsisin lõpuks otse, et kas nad soovivad lahkuda, kannan raha tagasi, sest tõesti rohkem lahendust ei näinud. Ei, ei, nii hull ka pole, muidu on siin väga hea, voodi on supermugav.

Olgu, rahu oli maa peale saabunud. Aga siis tuli ikka uuesti, et rätikuteta ei saa olla. Mulle tuli meelde, et tumbade sees on nii köögi- kui vannirätikud. Ütlesin seda neile ja tegin suure vea. Ma tõesti ei olnud neid kontrollinud ja viimane kord kui Ida oli sõbrannadega, siis nad olid rätikuid oma “floor is lava” mänguks kasutanud, mis tähendas loomulikult ka seda, et rätikud olid pandud tagasi kortsus, neil olid murulibled ja ka muruplekid. Oli küll piinlik kui pildid sain nendest ja küsimuse, et “kas need mustada või???”. Tõesti oli piinlik ja mul ei jäänud muud üle kui selgitada, et lapsed olid mänginud ning mul ei tulnud meelde tumbasid seest kontrollida. Palusin veelkord vabandust ja palusin neil teada anda kui nad siiski otsustavad meie juurde mitte jääda. Ei, ei, all good, saame hakkama, sain vastuseks. Kuidagi nad veetsid öö meie juures ära, aga paar päeva peale seda kui nad olid lahkunud sain ma PIKA kirja KUI kohutav kogemus neil oli. Rätikud olid mustad, köögitarvikuid polnud piisavalt (ma ise arvasin, et paarist potist, pannist, nõudest ja kahvlitest-nugadest, kohvist, teest piisab), vesi oli kaugel ja midagi oli veel. Ma ausalt isegi ei lugenud lõpuni. Kirjutasin lihtsalt vastu, et mul on äärmiselt kahju, et nad nii kohutava kogemuse osaliseks said ja et kannan neile õuduste kompenseerimiseks raha tagasi. See sobis. Sellega oli suhtlus lõppenud. Aga ikka nii kole kogemus oli, et vist läks ära minek nii kiireks, et wc-s ei olnud aega isegi turvast potti visata.

Ma saan täiesti aru, et kõikidele inimestele ei pruugi nii lihtne ööbimiskoht sobida. See on täiesti loomulik ja ma ei eeldagi, et kõik peaks 100% rahule jääma, aga kui inimesed ÜLDSE ei loe, kuhu nad tulevad, siis teeb küll kehv tagasiside meele mõrudaks. Loomulikult on ka okei öelda kui midagi oli puudu ja/või häirib (mustad käterätikud tõesti ei olnud meeldiv leid), aga kui seda tehakse moel nagu tegid seda Fruktid, et kõik oli “täielik pettumus”, siis mu meelest see enam ei ole konstruktiivne kriitika, vaid jorin jorisemise pärast.

Õnneks tulid peale Frukte äärmiselt sümpaatsed külalised. Vanem paar koos kahe imearmsa koerakesega. Sellised soojad ja sõbralikud. Lisaks nendele sattusid siia samal ajal ka jalgratastega matkajad. Panid oma telgi üles, keetsid priimusel kohvi ja nautisid. Sellised külalised on nii toredad ja siis lähevad kõik need kehvad kogemused ka meelest.

Lugu sellest, kuidas ootamatu “hurmur” oma privaatsetsest kehaosadest viis tundi vatras

/ / 7 Comments

Kuna ma seekord tahtsin Mesi Taresse ja Varnjasse minna nii, et ei peaks jälgima ega kartma, kas (või millal?) Dexter jälle mõnest pisikesest aknast välja murrab, moosisin ma oma tuttava Dexterit hoidma. Ootamatult tuli ka üks airbnb päring ja kuigi ma olin selle ära kinnitanud, hakkasin ma pärast kahtlema ja kõhklema,et kas mu tuttav ikka tahab võõra mehega metsas olla koos. No aga nad ei puutu ju kokku, mõtlesin ma, mu tuttav ütles, et tal ei ole selle vastu midagi, et ta saab hakkama ja nii mina reedel Varnja poole suuna võtsingi.

Oi, kuidas me eksisime, et nad ei puutu kokku. Nüüd saab öelda, et selle aastane maasikas on meil külas ära käinud.

Tilk tõrva ei rikugi meepotti?

/ Eveliis / 4 Comments

Päring. Noor mees Saksamaalt tahab meie juures ööbida kaks ööd. Mõtleme eelmisele kogemusele ja olen juba vajutamas “cancel request” nuppu, kuid otsustan siiski tema profiiliga tutvuda. Pikaaegne kasutaja, mitmed väga positiivsed arvustused (aga teisel oli ju ka?!), kõhutunne ütleb, et võtame vastu.

Meie juurde jõuab pikajuukseline mootorrattur. “Issand, siin on nii ilus, siin on nii tore, see on rohkem kui ma ootasin,” on ta vaimustuses. Olen skeptiline, sest eelmine ütles sama, kuid siiski kõhutunne ütleb, et seekordne külaline on teisest puust. Ja ongi. Ta on mootorrattareisil, sest pole Skandinaaviamaades ja Baltimaades käinud ning enne oma tüdruksõbraga Tšehhis kokku saamist on ta otsustanud nende maadega tutvuda. “Me ei tea Eestist midagi, ma teadsin vaid seda, et te osalete Eurovisioonil, et teil on kiiking, ma lugesin selle kohta laevas ja mu kõige lemmikum bänd on Eestist pärit,” räägib ta. Vaatan teda ja mõtlen, mis bänd see olla võiks. Metsatöll ilmselt? Aga ei, selleks on Vanilla Ninja. Ja kui ma ütlen, et ta on fänn, siis ma mõtlen, et ta on fänn. Ta näitab vestlusi kui ninjad on talle kommentaarides vastanud, kui õnnelik ta oli kui nad uuesti kokku said ja rõõmustab nagu laps kui Tallinnas “Vanilla Ninja” jäätise leiab. See on nii lahe! Ta teab isegi seda, et Kapa-Kohilas on 21.08 festival, kus Lenna esineb. Kahjuks peab ta siis juba vähemalt Poolas olema.

Ta on meie juures kaks ööd. Me istume õhtul meie terrassil ja räägime Eesti ja Saksamaa sarnasustest ja erinevustest, poliitikast, põgenikest, toitudest. Otsustame talle tutvustada nö veidraid Eesti toite. Üllatuslikul kombel ei šokeeri teda isegi hallikas kala kiluvõileival ega kohuke. Kukeseenekastmest saab hitt. Nii majas kui hyttas on tänu uuele külalisele mõnus vaib. Viimasel õhtul istume me terrassil, ta tutvustab meile loogikat jaapani keele taga, räägime veel Vanilla Ninjast ja kiikingust ning isegi natuke kahju on, et ta ära läheb. Nagu vahetusõpilane oleks perre sattunud.

Kui ta on kaks päeva Tallinnas olnud, otsustab ta sealsest korterist välja checkida ning enne teele asumist veel ühe öö meie juures olla. “Te olete lihtsalt nii rikkad, ma ei mõtle rahaliselt, aga ma pean silmas seda luksust ja rikkust, mis teid siin ümbritseb. See on õige rikkus!” selgitab ta. Võib olla on tal tõesti õigus. “Ja mõelda vaid, ma valisin selle koha suvaliselt, lihtsalt et see oleks Tallinnale ja Paldiskile lähedal ja mulle sobivas hinnaklassis, ma ei oleks saanud paremat valikut teha.” Vaatame Marekiga end ümbritsevat, taamalt ostab sookurgede ja ritsikate muusikat ning meile tundub, et võib olla on tal tõesti õigus. Meid ümbritsev on luksus.

Samal aja kui meie külaline tutvub Tallinnaga, skoorin ma täiesti juhuslikult hytta´sse sobiva voodiraami. Asub Keilas ja selle müüja on nii meeldiv, et toob selle kohale ka. Ainus miinus – see on vaja kokku panna, aga Marekit ei ole kodus. Te ju teate mind, ma pean asjad kohe kokku saama. Ma olen kärsitu. Helistan Marekile ja lasen tal end juhendada, milliseid tööriistu ma pean kasutama ja mida üks või teine tööriist tegema peaks. Pool päeva ja palju vandesõnu ning peaaegu allaandmist hiljem olen ma selle paganama voodi koku saanud. Ma ei ole k-u-n-a-g-i oma elus midagi kokku pannud. Great success! Isegi emme on rahul.

Pildid ootavad veel seina panemist. Ma ei hakanud ise riskima. Mul ei ole väga silmamõõtu. Need kaks Ida kunstiteost on ajutiselt kahepoolse teibiga.

Hyttas ON hygge. Lisaks olen ma ühelt blogilugejalt saanud paki. Imeliste heegeldatud linikutega. Olen lummatud ja sõnatu. Kaks neist otsustan meie oma pesas natukeseks kasutusele võtta, kaks lähevad hytta’ sse. Kas tõesti on inimesed ilusad ja head? Tundub nii.

Pühapäeval läheme me Ida ja Dexteriga väikesele jalutuskäigule Keilas. Olen Idale lubanud, et ta võib purskkaevus veits hullata. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga millal see on lapsi seganud. Kui nemad tahavad veega mängida, siis nemad mängivad veega.

Meie külaline on kohale jõudnud. Olen lubanud teda seekord šokeerida Eesti magustoitudega. Tuleb ikka raskekahurivägi välja tuua. Kama ja mannavaht. Mannavaht jätab ta külmaks. “Meil on ka midagi sarnast olemas,” ütleb ta, kuid meie suureks üllatuseks maitseb talle kamavaht (vahukoore ja Vana Tallinnaga). Me jääme kõik arvamusele, et ta on natuke veider. Ka kiikingu on ta Tallinnas ära proovinud. “Ma ei saanud ju minna, ilma et oleksin seda vähemalt proovinud, aga pagan, see oli raske,” ütleb ta.

Järgmisel hommikul teen ma kodukontoris tööd. Külaline tuleb kohvi jooma ja vaatab murelikult vihmaradarit. Kogu päev näitab vihma. “Ma ei armasta vihma, ma olen nagu kass, peale seda kui ma Rootsis 200 kilomeetrit paduvihmas sõitsin, ei taha ma enam vihma näha,” selgitab ta. Radar näitab kahjuks vaid vihma ka Lätis ja Leedus, mis on ta järgmiste päevade sihtpunktid. “Millal teil järgmine külaline tuleb?” küsib ta. Vastan, et neljapäeval. “Aga siis ma jään üheks ööks veel,” otsustab ta. Meile sobib. Mina klõbistan tööd teha, Ida vaatab multikat. “Tahate, ma teen pannkooke?” küsib ta äkki. No ikka tahame, aga piima ei ole ja ma olen autota (see on ka põhjus, miks ma kodust tööd teen).

“Ma käin Keilas ära,” ütleb ta. Mõeldud-tehtud, vihmaradar järgi vaadatud ja nii ta oma mootorrattaga Keilasse piima järele lähebki. Ida on lummatud. Filmib, et sõpradelegi näidata, kes meil külas on.

“Ida, tule ma õpetan sulle,” kutsub ta Idat pannkooke tegema. Ida paneb vastumeelselt TikToki kinni, kuid tuleb õppima. “Kõige olulisem on, et tainas oleks nagu tapeediliim, paks ja kleepuv, selline, ” näitab ta Idale. Ma lähen natukeseks eemale, et mõned telefonikõned teha. Kui ma tagasi tulen, palub ta mul tainast maitsta. “Maitse, maitse ja ütle, mis valesti on?” Saan aru, et see ei tõota head. Näen juba laual olevat purki, mille ma talle andsin, saan aru, et olen suhkru asemel soola andnud. Pannkoogitainas on nässus. Nojah, sinna see jääbki, sest munad said ka otsa. Pagan!

Ma ei ole sellega nõus. Muidugi võiks ta ju uuesti poodi sõita, aga vihmapilved lähenevad. “Tead, ma helistan naabrile, meil on siin tegelikult naabrid ka, äkki me saame kaks muna laenata!” otsustan ma ja guugeldan krossiraja numbri. Pole naabriga aastaid rääkinud rohkem kui Facebookis mõnes kommentaaris, lihtsalt peale seda kui Hugo enam nende juurde ei jooksnud, et oma pruudile külla minna, kadus suhtlus, nagu ikka. Teretame ikka kui näeme, aga noh nagu eestlased ikka, ega siis rohkem naabritega läbi ei käi kui otsest vajadust pole. Nüüd on. Läheme Ida ja Dexteriga läbi metsa naabri juurde. Nagu Punamütsikesed. Mitte küll vanaemale külla, aga mune hankima. Kuidagi nii mõnus idülliline tunne on.

Pannkoogid saavad tehtud. Kuradi hea on. Ühe jätame Marekile.

Sellised külalised on põhjus, miks me seda teeme. Tundub, et see eelmine tõrvatilk ei ole siiski meepoti rikkunud. Hea tunne on, et hygge on tagasi.

Algusest peale

/ Eveliis / 4 Comments

Postitus sisaldab koostöölinki

Tunnistan ausalt, ma olen väsinud ja tõesti on terve see nädal olnud selline käega löömise tunne, sest no miks peab kõik nii raskelt tulema. Ma ei taha olla see tammsaarelik eestlane, kes kiitleb sellega kui palju ta tööd teeb, sest siis tuleb armastus. Mul on armastus olemas, tööd tegelikult ka ei karda (lihtsalt ei viitsi liiga palju teha teist), aga tahaks, et mõni asi lihtsalt sujuks. Tahaks soiguda ja halada ja vinguda ja kaevata. Siis aga saab selgeks, et mis see annab. Parastajatele kahjurõõmu ja kaotajaks jääme ikka meie. Ei, sellega ei ole ma nõus. Ja nii alustasime me uuesti algusest.

Kelle jaoks koerakuut, kelle jaoks puukuur, aga mulle tundub, et vaikselt hakkab uuesti looma. Tõsi, minu jaoks on siit veel natukene nö hinge puudu, aga ma pean ka endale tunnistama, et me ei olnud jõudnud asjadega veel poole pealegi kui tuli uuesti alustada ja kõik eesootavad tööd jäid seepärast ootele. Töö kõrvalt ei jõua kõike kohe. Tahaks vahepeal puhata ja mängida ka.

Õhtul kui ma olin vedanud homsete külaliste jaoks hytta´sse viimased alles jäänud Napsie padjad ja tekid ning samal ajal kui Marek veel muru niitis, jäin raamatut lugema ja päikeseloojangut vaatama, siis tekkis samas selline soe tunne sisse. Nimetage seda hygge´ks või tänutundeks. Ma olin tänulik nendele, kes heade sõnadega toetasid, ma olin tänulik emmele, kes küüris ja kraamis ning sundis mind poodi minema, tänu temale saame me nädalavahetusel külalised vastu võtta, ja ma olin tänulik Napsiele. Peale õnnetust kirjutasin ma neile ja küsisin, et kas saaksin supersoodukat, sest absoluutselt mitte midagi ei ole alles. Minu rõõm oli piiritu kui sain päev hiljem vastuseks, et saan kõik uued asjad kingituseks. Öelge, mis tahate, aga kokkulöödud kahju oli ca 1100 eurot ja selline kingitus Napsie poolt nagu päriselt selline kingitus, mis natukene pisara silma tõi. Klišee? On. Aga täpselt nii see tollel hetkel oli.

Häid uudiseid ka. Te olete mult küsinud, kas mul sooduskoodi on pakkuda. Ei ole, AGA hetkel on KÕIK Napsie tooted -30% soodsamad. Eks neid pakkumisi on ikka aegajalt, aga seda, et kõik asjad on nii suures allahindluses ei juhtu iga päev. Kui mitte öelda, et seda juhtub harva. Musta reede ajal ilmselt, kuid sinnagi on veel pikalt aega, nii et ma soovitan hetkel küll pakkumisest kinni haarata. Minu ostusoovitus oleks kattemadrats. Mul oli nädalavahetuseks külalisi vastu võttes kerge hirm, et äkki ei jõua kõik asjad kohale reedeks, aga ma teadsin, et mul on olemas vähemalt kattemadrats ja nii saavad külalised mugavalt magada ka lahtikäival diivanil.

Lisaks on kattemadrats nö paar korda päeva päästnud kui külalisi on rohkem ööbima jäänud. Täitsa vabalt saab sellel öö-paar magada. Muul ajal on see meie enda voodis või siis saab selle mugavalt rulli keerata.

Ja “Loodus” voodipesu. See on lihtsalt nii ilus. Tekke-patju ma kiitma ei hakka. Te teate isegi, et olen nende fänn juba aastaid ning arvamus pole muutunud. Pole niisama promo või nii öelda kinnimakstud reklaam, neid kiidavad ka kõik, kes meil ööbinud on.

Hyggehytta

/ Eveliis / 3 Comments

Suue tõenäosusega olete te Meik Wikingi “The little book of hygge´t” lugenud, aga kui ei ole siis lühidalt öeldes on see raamat õpetus, kuidas taanlaste moodi elu nautida ja mis on sellise ellusuhtumise saladus. Soovitan.

“Loosely translated, Hygge—pronounced Hoo-ga—is a sense of comfort, togetherness, and well-being. “Hygge is about an atmosphere and an experience,” Wiking explains. “It is about being with the people we love. A feeling of home. A feeling that we are safe.”

Hygge is the sensation you get when you’re cuddled up on a sofa, in cozy socks under a soft throw, during a storm. It’s that feeling when you’re sharing comfort food and easy conversation with loved ones at a candlelit table. It is the warmth of morning light shining just right on a crisp blue-sky day.”

Ma olen Taanis käinud mitmeid kordi ja juba esimesest korrast peale armusin ma sellesse riiki, see on üks minu vaieldamatu lemmiksihtkoht Euroopa. Suure tõenäosusega just selle hygge-vaibi pärast.

Ma olen hygge-vaibi võtnud kaasa ka Ussipessa. Ses mõttes et ma tahan siia luua meie oma hygge. Ma ei ole eriliselt osav, et aidata vajalike töödega, las siis minu panus Mareki töö kõrval, on lilled ja liblikad, et oleks hygge.

Seega ei ole midagi imestada, et meie külalistemaja sai nimeks hyggehytta. Hyttaks sai valitud Baltic House´i Artur. Ma olen saanud mitmeid küsimusi maja maksumuse ja selle kohta, kas soovitan, siis alustades tagantpoolt. Jah, soovitan. Esiteks oli muidugi kiire tarneaeg (samal ajal kui suurema osa majade tarneaeg oli heal juhul septembris, oli neil ka paar maja, sh Artur, võimalik saada kätte kuu ajaga). Teiseks hea hind ja hinna ning kvaliteedi suhe. Kolmandaks väga meeldiv suhtlus ja abivalmid ning kiired töömehed. Ma ei tea, kas ma teile olen juba rääkinud, et mehed panid seda maja kokku kõige hullema kuumusega terve tööpäeva ja siis kui nad olid valmis saanud ning ilmselt tahtsid vaid koju, palusin ma neil ka ühe diivani teiselt korruselt alla tassida.

Selle. Ja nad aitasid. Ilmselt pärast naersid omaette, et mida ta selle diivaniga teeb, et enne on ju vaja viimistlus teha majas, aga seda te juba teate, et sellised asjad mind ei huvita.

Põranda võõpasin ma õliga üle ja plaan oli sama tooni ka seinad teha, kuid eile Kaisaga arutades mõtlesime me, et võib olla see ei ole hetkel siiski vajalik. Vähemalt niikaua kuniks seinad puhtad on. Mul tuleb seintele pilte jm, nii et ma veel mõtlen, kas ja kuidas. Üldsegi milleks kiirustada? Ega need seina ju eest ära ei jookse;)

Loomulikult ei ole siin kõik veel valmis, aga mulle endale tundub, et hygge-tunne on juba olemas. Mu kindel plaan on ka võimalikult vähe asju osta ning siiani on see õnnestunud. Ma ei teadnudki, et meil kodus nii palju asju on, mis siia mu meelest nii hästi sobivad. Peegli leidsin täna hommikul kassmajast, kust see sinna on saanud, kes seda enam mäletab. Lamp on vana Ida toa lamp, mida ma tegelikult plaanisin ära visata, kuid kuidagi jäi see kuuri vedelema. Vedas. Mõned nõud on meile pulmadeks kingitud, teised pulma-aastapäevaks. Kasutanud me ei ole neid ammu, ootasid oma õiget kohta, et uuesti kapist päevavalguse kätte tulla ja uut elu elama hakata. Mis oleks nende jaoks veel õigem koht kui hyggehytta?

Palju hyggehytta siis maksma läks? On seda raha väärt? Absoluutselt! Ma olen üsna kindel, et mõne aja pärast on meil hoovis juba kaks Arturit.

#notsponsored igaks juhuks

Hullumeelsed päevad

/ Eveliis / 10 Comments

Mõnikord juhtub, et mul on kiire ja palju teha. Muidugi ei ole ma nii hõivatud nagu paljud sotsiaalmeediastaarid, aga tuleb ette olukordi, kus kõik langeb ühele päevale ja lihtsalt on tunne, et rööprähklemise edasijõudnute koolitust oleks vaja.

Kolmapäeval oli Idal sõbranna külas, mul on nii hea meel, et tal on (vähemalt minu arvates) täpselt selline ideaalne koolieelne suvepuhkus olnud. Palju lustimist, palju sõpru, ka palju suhkrut ja vanemate närvide söömist sellest tulenevalt ning palju ootab veel ees. Meil oli kokkulepe sõbrannaga, et ühe ööpäeva on tüdrukud siin ja siis teeme järgmisel päeval lastevahetuse – st annan lapsed talle kaasa ja järgmise ööpäeva on lapsed tema juures. Ja nad lustisid. Päriselt nii tore oli vaadata seda lapselikku rõõmu ja mängulusti. Kui te arvate, et me pidime tünni sooja panema, siis te eksite. Samas, millal merevesi 25 kraadi on?

Ma otsustasin, et kõige lihtsam on mul järgmisel päeval teha kodukontori päev, sest kuigi Ida käib minuga palju tööl kaasas ja see on õnneks meil okei, siis päris lasteaiaks ei tahtnud ka kontorit muuta. Kodus asjatavad omaette ja mina saan rahulikult tööd teha. Läks natuke teisiti. Selles mõttes, et ma rumal lubasin neile õhtul pannkooke (eeldades et Marek on kodus hommikul), aga tema sindrinahk läks hoopis tööle ja kuigi ma lubasin tüdrukutele, et küll ta teeb kui tuleb, pidin ma neile midagi süüa andma seniks. Aga kas me olime singi ja juustu ja saia ära kasutanud eemisel õhtul snäkilaua tegemiseks ja kas ma olin need ülejäänud tikuvõileivad, mida lapsed süüa nüüd tahtsid, Dexterile andnud? Venitasin niikaua kuni kohalik kohvik lahti tehti. Seal ikka on pannkooke, mõtlesin ma. Ei olnud. Seega lapsed said hommikusöögiks kanapastat. Aga ise valisid! Mina oleks neile omletti pakkunud välja. Oota, aga miks ma seda kodus ei teinud hommikul? Aa, lootuses et kohvikus on pannkooke. Küll tahtsid lapsed veel siia ja sinna, aga õnneks olid nad nii palju arusaajad, et kodukontor tähendab siiski tööpäeva, mitte suvalist puhkepäeva. Ja just sel päeval tulid omamoodi väljakutsuvad ülesanded igalt rindelt. Seda, et ma kodukontoris tööd teen, tuli mul meelde kolleegidele öelda alles lõuna ajal. Uskumatu tüüp.

Alustan oma frustratsiooni jagamisega. Samas mis frustratsioon see ikka on, ma olen ju Norra asjaajamisega harjunud, nii et pigem jagan tragikoomilist seika. Tegin hommikul arvuti lahti ja näen, et klient on kirjutanud mulle ja inkassole, et ta vaidlustab inkassonõude. Ma tahtsin peaga vastu seina joosta. Las ma räägin teile kogu loo ära. Kuu aega tagasi saatsin ma Norrasse näidised, aga unustasin need nö rikkuda, sinna peale kirjutada, et need on näidised ja neid ei tohi muul otstarbel kasutada (mitte et ma saaks aru, mida inimene teeb kahe fassaadiplaadi tükikesega, aga olgu – reeglid on reeglid ja minu viga). Kui tootele pole peale kirjutatud, et see on näidis, siis esiatakse selle eest tellijale tollist arve. Klient oli maruvihane, et pole ju midagi tellinudki, mis mõttes ta nüüd maksma peab mingite deklaratsioonide eest. Vabandasin. Võtsin ühendust tolli ja ekspediitoriga, täitsin ära 348732489 vormi, et saatja olen mina ja meie maksame tolliformaalsuste eest (jätame selle vahele, et vahepeal sain ma ka arve kus oli kirjas et justkui oleksin Saksamaalt üldsegi autovaruosasid saatnud Norrasse) ning andsin ka kliendile teada, et tema arve on tühistatud. (Jätame kõrvale selle kui palju läks aega, et saada IBAN number, sest arve oli tehtud Norra KID-numbriga ja nad ei saanudaru, miks ma ei oma Norra pangakotot kui suhtlen norra keeles). Vaikus. Kuni eilseni kui klient sai kätte inkassonõude, mille oli inkassose andnud sama inimene, kes minuga suhtles, käskis erinevad vormid täita ja ütles, et kõik on korras. Nagu kuidas!!! Saatsin neile kõigile edasi kirjavahetused + maksekorralduse. Nüüd on vaikus. Kauaks ma ei tea. Sest ega Norras ju keegi ei vasta sulle kohe või üldse. Arvad, et asi on lahendatud ja siis selgub, et uups… Nii nagu Rootsis arvete maksmisega. Saadad kaubaga koos arve ja kui maksetähtaeg on juba üle, selgub, et polegi raamatupidamisele esitatud. Vana hea klassika, et jääb seisma lauanurgale.

Järgmiseks tuli sisse üks broneering majutusele. Oli küll viimasel hetkel ja meil on tegelikult juba pühapäeval ka inimesed tulemas, aga mul oli ikka kuidagi soov ka need inimesed vastu võtta. Küll jõuab asjad korda teha. Panin endale logistika ja tegevusplaani paika, et viin lapsed peale tööd sõbranna juurde, siis lähen Marimellide peole, olen paar tundi, tulen tagasi, koristan kodu, vahetan majas voodipesu, aga ükskõik, kuidas ma seda plaani paika ei pannud, jäi tunde ikka väheseks. Otsustasin loobuda peost ja koristada. Sõbranna tuli õnneks ise lastele järgi. Pealegi pidid Ida ja Marek ju reedel Pranglisse minema ning mul oli ketserlik plaan minna õppima Argentiina tangot (ärge küsige! veel. võimalik keskeakriis) ja sõbrannadega Ennu Rattale. Me koristasime, ehitasime, parandasime või noh mina tegelesin pigem tiluliluga ja Marek pani elektrit ja tegi päristöid, nii et õhtuks oli tunne nagu me oleks maratoni läbinud. Ja kes see loll tolle raske valge kapplaua üleskorrusele palus tassida mõnda aega tagasi? Ärge vaadake mulle otsa. Hahhaa, nali! Lubasin Marekile pühalikult, et enam ei tassi me ühtegi kobakat asja teisele korrusele. Selle peale vastas Marek, et ta on seda iga kord kuulnud kui jälle mõnd diivanit, lauda, kappi, voodit kitsast trepist üles veab. Olete näinud “Jääaja” seda osa, kus orav endale pruudi saab ja nad kodu hakkavad sisustama? Meie elu on kohati samasugune.

Siis tuli esimene tagasilöök. Me ei ole jõudnud veel väliwc-d valmis teha, aga olin kindel, et selle probleemi saab lahendada väliwc rentimisega. Mhm, tark mõte, suvel tipphooajal. Mitte kusagil ei olnud ühtegi vaba väliwc-d. Ühe lõpusk läbi sugulase leidsin, aga selle hind osutus koos transpordiga liiga kalliks, st eelarvest väljas. teoreetiliselt oleks me saanud rentida ka vaid boksi ja selle ise puhastada, aga mina üksinda kodus -kui suur on tõenäosus, et ma sellega hakkama saan. Võttes arvesse, et ma pidin guugeldama “how to” videosid, et koormarihm lahti saada. Niisiis oli ainus lahendus, et külalised kasutavad meie majas olevat wc-d. Minul ei ole selle vastu midagi, ma olen harjunud ja mulle meeldib kui majas on rahvast, aga mul oli ju plaanis linna minna . Kuidas suhtub beebikoer Dexter sellesse kui võõrad inimesed majas hakkavad käima? Kas ta üldse laseb neil elada? St ta ei ole kuidagi tige, aga ülevoolavalt sõbralik ja mänguhimuline ning saanud aru et wc-s peab käima kahekesi. Nii et tema on alati see +1. Mis siis muud kui tuli jälle peoplaanid kõrvale jätta ja jääda koju koeravalvesse.

Üks pluss on muidug see, et Kaisa on lõpuks Soomest siia saanud ja mul on hea meel temaga koos aega veeta. Ja no kapp on täis parimat uut vegan stuffi jälle. Kus ma olen tundnud puudust tema kokkamisest. Teravatest naljadest ei hakka rääkimagi. Me hakkame tünni kütma õhtul. Panused, kas saame hakkama?

Eilse õhtu lõpetasime me umbes kell kaksteist. Maja on ikka oma puudustega, aga esimeste külaliste jaoks valmis. Aa, Marek pidi ka terrassi ehitama eelmisel nädalavahetusel, aga terrassilaua hind on hetkel nii ulme, et kolmekordset hinda ikka ie tahaks maksta. Ehk elame üle mõne aja ka terrasita. Maja iseenesest hakkab minu meelest juba looma. Muidugi mul on suured ideed ja tahaks kõike ja kohe, aga nagu ma instagramis juba kirjutasin rahapuu ei läinud jätkuvalt kasvama.

Võib ju juba peaaegu rahul olla majaga?

Kui ma seda kõike kirja panin, siis vaatan nüüd, et mis seal nii hullumeelset oli. Ainult natuke inkassot ja välikäimla tagajamist. Kui aga mõtlen, et päev oli vaja jaotada laste, töö (aga lisaks inkassole saatis üks klient ka 34 küsimust, millele tal eile oli vastust vaja. 34 ei ole liialdus, tal päriselt oli 34 küsimust:) ja kodumajutuse vahel, siis nats ikka oli väsitav küll. Herling kindlasti minestab naeru kätte, et üks väike majake ja juba väsinud. Algajate värk, pidusid ja koosviibimisi sõpradega ei suutnudki päeva sisse mahutada.

Ära puutu mu pliiti! Siin majas koristan mina!

/ Eveliis / 4 Comments

Nädalavahetusel olid meil nö talgud. Lihtsalt mina ei oska suurt midagi teha ja Marek üksinda ei jõua, aga kui pool Prangli saart appi tuli, siis said asjad tehtud nii kiiresti, et isegi see ei teinud meelehärmi, et poolest päevast vihma sadama hakkas. Tööd olid niikuinii peaaegu lõpetatud. Mina tulin otse Tartust ja lootsin küll, et saan öelda, et “kui Eveliis Tartust tagasi jõudis, oli maja juba värvitud”, aga nii hästi mul siiski ei läinud. Okei, nali. Värvimine on üks väheseid töid, mida ma teha oskan/viitsin ja kambakesi ei olnud väikese aiamajakese värvimine ka eriliselt kontimurdev töö. Küll aga jäime meie natuke vihma ja tuule kätte, nii et tulemus on selline, et kui ma laupäevaks olin oma nohust-köhast peaaegu lahti saanud, siis täna istun ma jälle tatise ninaga kodukontoris.

Mitte et mul kodukontori vastu midagi oleks, aga kuidagi süümekad tekivad, et kohe kui ilusad ilmad tulid, olen kodus haige, umbes nii nagu tahaks hoopis üürikest suve nautida. Tegelikult muidugi nii ei ole ja eile saadeti mind kontorist koju, sest ei ole kõige parem idee oma külmetusega teiste keskel olla. Jah, mul on vanakooli külmetus, koroonatesti tegin igaks juhuks muidugi ka, aga see oli õnneks negatiivne.

Ühesõnaga. Jätkuvalt haige, aga vähemalt hakkab aiamaja juba ilusamat ilmet võtma. Ei ole enam suvaline töötlemata puit. Mul oleks hea meel kui Marek eilseks sinna terrassi ka jõuaks ehitada, aga olulisem oleks vist enne sinna vesi ja elekter sisse saada. Rõhk sõnal “vist”.

Ja esimesed ööbijad on majas olnud. Väike majake, aga mahutab palju. Viis täiskasvanut. Kaks last. Ja ühe koera. Tõsi, mitte Dexteri suurune. Nii, et Baltic House maju julgen jätkuvalt soovitada, kui ma ei eksi siis meie maja on Artur.

See punane lahtikäiv diivan on peaaegu sama vana kui mina. See oli mu vanatädi juures minu voodi. Mulle nii meeldis seal magada, sest tädi istus alati mu kõrval tugitoolis, vaatas telekat ja ühe käega sügas mu selga. Ma ei ole ju ainus, kellele selja sügamine meeldinud on? Nüüd mõnikord Ida viskab end mulle samamoodi kõrvale ja palub, et ma tal selga sügaks. Alati tuleb siis tädi Helju ja tema Uue tänava korter ning see sama punane lahtikäiv diivan meelde.

Kas seinad peaks ka ära värvima?

Aga tagasi talgude juurde. Lisaks sellele, et kõik vajalikud aiapostid said pandud ning meie õu on vaid paari võrgurulli kaugusel päris valmis aiast, suutis Marek täiendada oma surematute tsitaatide kogu. Kõike situatsioonikoomikat ja muud nalja, mis siin sai, ei saa ümber kirjutada, nii et teistel ka naljakas oleks, kuid natukene siiski. Kui me siis õhtul kambakesi süüa tegime (loe: üks sõber puhastas ja praadis värsket kala ja meie vaatasime pealt) ja sõber ka pliiti söögi tegemise järel puhtaks hakkas tegema, peatas Marek ta lausega: “Stop! Ära puutu mu pliiti, siin majas koristan mina!”. Võttis puhastusvahendid käest ja hakkas ise koristama. Olgu, olgu, tegelikult ta muidugi ütles seda mõttega, et sina tegid süüa, mina koristan, aga välja kukkus nii, et keegi meist ei julgenud rohkem midagi koristada. Marekilt ei tohi tööd käest ära võtta!

Vaikselt hakkab edenema see Ussipesa. Kas te usute,et me oleme siin juba 15 aastat elanud?

Born hostess

/ Eveliis / 6 Comments

Ilmselt olete te seda blogi lugedes aru saanud, et mulle täiega meeldib kui majas on inimesi ja elu. Selline omamoodi segasummasuvila, kus kõigil on lõbus, aga kõik saavad samal ajal ka puhata ja akusid laadida. Seepärast oligi meie jaoks peale Norrast tagasi kolimist kui me maja airbnb-s välja üürisime, loomulik sellega jätkata ka siis kui me ise majas elame. Kriitikat olen ma muidugi kuulnud. Kuidas ma julgen ja kuidas ma usaldan ja kas ebameeldiv pole.  Eks sellega ongi nii, et osadele sobib ja teistele mitte, mõned on sellised suhtlejad ja otsivadki teistmoodi ööbimiskogemusi, mõnel tuleb kananahk peale kui mõtleb, et majas on võõrad inimesed. Mulle meeldib mõelda, et inimesed on siiski ilusad ja head ning samamoodi olen ma endale selgeks teinud, et kui keegi peaks meie lahkust kuritarvitama, siis ainuke, mis meie kodust saab kaasa võtta, on asjad. Mul ei ole asjadest kahju. Ja mõelge ise, ma sain Satuga tuttavaks raudteejaamas, ta usaldas peale paari õhtusööki mulle oma koduvõtmed, paroolid ja lasi mu oma ellu, ilma et ta oleks mind üldse rohkem teadnud kui see, mis mulje me jätsime. Tema õpetas mulle usaldust.

Hiljuti oli meil majas viis päeva Ameerika päritolu kirjanik. Ta oli nagu sõber, kes on külla tulnud, me käisime koos linnas, restoranis, poes, jõime koos veini ja pläkutasime, tegime plaane, kuidas me majad ühel suvel ära vahetame ja kuidas me teda Seattle´is külastame. Ta oli üks selline külaline, kes tuletas mulle meelde, miks me airbnb-ga tegelema ja miks mina kaugemale unistan. Kui ta lahkus, kirjutas ta meile arvustuse, et “Eveliis on sündinud võõrustaja” ja selle pika sissejuhatusega just sellest ma tahangi rääkida.

See ei ole esimene kord kui ma seda kuulen. Ausalt. Aga ma ei kirjuta sellest selle pärast, et enda saba liputada, vaid sellepärast, et see ajab mind naerma. Mu meelest olen ma ausalt üks kõige kehvem võõrustaja üldse. Näiteks samal päeva kui oli laulupeo rongkäik, kutsusin ma meile külalised. Nii siis juhtuski, et selleks ajaks kui me ise koju jõudsime, olid külalised juba laua katnud ja ootasid meid hea ja paremaga. See on meie majas tavaline. Eelmisel aastal jõudsin ma Tallinna maratonilt koju alles siis kui külalised olid juba majas ja kammkarbid taldrikul ootamas.  Või siis tulevad meile külalised ja meil pole nende jaoks aega. See tähendab kui inimesed jäävad meile pikemaks, siis me toimetame oma tegemisi ja külalised peavad ise hakkama saama. Siiani ei ole keegi muidugi kurtnud, sest meie majas ongi mõnus lihtsalt lebotada, olla ise ja oma mõtetega, tunda end nagu omas kodus. Suur on tõenäosus, et meie külalised teevad meile ka süüa. Mitte vastupidi. Ausalt on olnud ka sellised kordi, kus mina vahin diivanil Netflixi, Marek niidab muru, Ida ajab ülemist korrust segamini ja külalised teevad süüa.

Või koristavad.

Sel nädalavahetusel olime me kodust ära ja ma ei tahtnud, et Hugo üksinda oleks. Mõtlesin, et pakun sõpradele, kas nad ei tahaks seal olla. Õnneks tahtsid. Natuke tundsin piinlikust, et jätsin neile segamini maja, aga ausalt, suvi on nii pööraselt kiire aeg, et ei jõua lihtsalt kõike. Mõnikord tuleme töölt koju ja teame, et peaksime hakkama maja värvima, terassi ehitama, sisetöödest ja koristamisest rääkimata, aga keerame lihtsalt teleka ette pikali. No ja nii ma oma sõpradele segamini maja võtmed jätsingi.

Pühapäeva hilisõhtul tulime koju. Kapis ootas meid võrratu õhtusöök, joogid, vaasides olid värsked lilled, mind ootas üllatus  ja koristatud kodu. Nägi tunduvalt parem välja kui see, mis ma neile jätsin. (Igaks juhuks mainin, et ei ei jääks valemuljet, et otseses sealaudas ei ela me kunagi, aga tolmukiht on raamaturiiulitel suviti küll.) Eile õhtul peale poeskäiku panin asju sügavkülma ja just see hetk kui ma olin seda jalaga kinni löömas, sest see on meil sada aastat nii jääs olnud, et teisiti ei sulgu, mõtlesin ma, et oot-oot, see läks niisama kinni. Kutsusin Mareki kööki. “Jaa, ma tean, et see on jääs,” vastas ta sama tülpinult kui ma talle vastan kui ta mulle seda meelde tuletab. “Ei, see EI ole jääs,” ütlesin ma. Keegi hea inimene oli meie sügavkülma ära sulatanud.

Born hostess, indeed!

Palun rohkem selliseid külalisi.  Samas pean ma tunnistama, et hoolimata sellest, et ma olen laisk võõrustaja, inimesed peavad meie kodus ise hakkama saama, ei saa me kurta selle üle, et keegi meil külas käia ei tahaks. Ikka tullakse. Ikka chillitakse. Ikka tehakse süüa. Ikka koristatakse. Ikka jäädakse pikemaks ja tullakse tagasi. Võib olla siis inimestele meeldibki see, et nad saavad ise toimetada ja end koduselt tunda? Võib olla bad hostess = born hostess?

Täna on meil majas turistid Hiinast. img_4435

You probably have read from this blog that I really like having people in the house. It’s kind of a Pipi Longstocking vibe where everyone has fun but can also relax and charge their batteries at the same time. That is why it was natural for us to continue with airbnb after we moved back from Norway. Of course I have heard critical notes from commentators of the blog. Isn´t it unpleasant? How do I trust people? I like to think that people are still beautiful and good, and  I have made it clear for myself that if someone were to abuse our kindness, the only thing they could bring from our home is things.Just things. And think for yourself, I met Satu at the train station, he trusted me with her house keys, passwords and let me in her life after a few dinners without even knowing me more than the impression we were making. Se taught me trust.

Recently an American-born writer stayed  in the house. She was like a friend who came over, we went to town,   drank wine and talked about life, made plans for how we would change houses one summer and visit her in Seattle. Shee was the kind of guest who reminded me why we were on airbnb and why I dream further. When she left, she wrote us a review saying “Eveliis is a born hostess” and with this long introduction, that’s what I wanted to talk about.

This is not the first time I have heard it. Honestly. But I do not write about it to brag, but because it makes me laugh. I think I’m honestly one of the worst hosts ever. For example, on the same day as the song festival procession, I invited guests. So by the time we got home, the guests had already decorated the table and were waiting for us with good and better. It’s normal in our house. Last year I  got home from the Tallinn Marathon when the guests were already in the house and the scallops were waiting on the plate. Or then guests come to us and we don’t have time for them. That is, if people stay longer, we will do what we do and the guests will have to manage themselves. So far, of course, no one has complained, because in our house it is nice to just relax, be yourself with your own thoughts, to feel at home. There is a good chance that our guests will also cook for us. Not the other way around. Honestly there have been times when I watch Netflix on the couch, Marek mows the lawn, Ida is playing and our guests cook.

Or clean the house.

This weekend we were away from home and I didn’t want to leave our dog Hugo alone. I thought I’d suggest to my friends to stay in the house.  I was a little embarrassed to leave the house in such a mess, but honestly, summer is such a busy time that it just can’t get everything done. Lazy as I am. Sometimes we come home from work and know that we should start painting the house, building the terrace, not to mention the interior work and cleaning, but we  just turn on the TV.  Well, so I left my friends keys to the messy house.

We came home late Sunday night. In the fridge we had a wonderful dinner and drinks waiting, fresh flowers in vases, a surprise for me and a clean home. It looked much better than what I left them. 

Born hostess, indeed!

Please more guests like this. At the same time, I have to admit that, despite being a lazy hostess, people always want to visit us. Could it be that people like the fact that they can feel themselves like at home? Could it be that a  bad hostess =  a born hostess?

Today we have tourists from China in the house.