Nädalavahetusel olid meil nö talgud. Lihtsalt mina ei oska suurt midagi teha ja Marek üksinda ei jõua, aga kui pool Prangli saart appi tuli, siis said asjad tehtud nii kiiresti, et isegi see ei teinud meelehärmi, et poolest päevast vihma sadama hakkas. Tööd olid niikuinii peaaegu lõpetatud. Mina tulin otse Tartust ja lootsin küll, et saan öelda, et “kui Eveliis Tartust tagasi jõudis, oli maja juba värvitud”, aga nii hästi mul siiski ei läinud. Okei, nali. Värvimine on üks väheseid töid, mida ma teha oskan/viitsin ja kambakesi ei olnud väikese aiamajakese värvimine ka eriliselt kontimurdev töö. Küll aga jäime meie natuke vihma ja tuule kätte, nii et tulemus on selline, et kui ma laupäevaks olin oma nohust-köhast peaaegu lahti saanud, siis täna istun ma jälle tatise ninaga kodukontoris.

Mitte et mul kodukontori vastu midagi oleks, aga kuidagi süümekad tekivad, et kohe kui ilusad ilmad tulid, olen kodus haige, umbes nii nagu tahaks hoopis üürikest suve nautida. Tegelikult muidugi nii ei ole ja eile saadeti mind kontorist koju, sest ei ole kõige parem idee oma külmetusega teiste keskel olla. Jah, mul on vanakooli külmetus, koroonatesti tegin igaks juhuks muidugi ka, aga see oli õnneks negatiivne.

Ühesõnaga. Jätkuvalt haige, aga vähemalt hakkab aiamaja juba ilusamat ilmet võtma. Ei ole enam suvaline töötlemata puit. Mul oleks hea meel kui Marek eilseks sinna terrassi ka jõuaks ehitada, aga olulisem oleks vist enne sinna vesi ja elekter sisse saada. Rõhk sõnal “vist”.

Ja esimesed ööbijad on majas olnud. Väike majake, aga mahutab palju. Viis täiskasvanut. Kaks last. Ja ühe koera. Tõsi, mitte Dexteri suurune. Nii, et Baltic House maju julgen jätkuvalt soovitada, kui ma ei eksi siis meie maja on Artur.

See punane lahtikäiv diivan on peaaegu sama vana kui mina. See oli mu vanatädi juures minu voodi. Mulle nii meeldis seal magada, sest tädi istus alati mu kõrval tugitoolis, vaatas telekat ja ühe käega sügas mu selga. Ma ei ole ju ainus, kellele selja sügamine meeldinud on? Nüüd mõnikord Ida viskab end mulle samamoodi kõrvale ja palub, et ma tal selga sügaks. Alati tuleb siis tädi Helju ja tema Uue tänava korter ning see sama punane lahtikäiv diivan meelde.

Kas seinad peaks ka ära värvima?

Aga tagasi talgude juurde. Lisaks sellele, et kõik vajalikud aiapostid said pandud ning meie õu on vaid paari võrgurulli kaugusel päris valmis aiast, suutis Marek täiendada oma surematute tsitaatide kogu. Kõike situatsioonikoomikat ja muud nalja, mis siin sai, ei saa ümber kirjutada, nii et teistel ka naljakas oleks, kuid natukene siiski. Kui me siis õhtul kambakesi süüa tegime (loe: üks sõber puhastas ja praadis värsket kala ja meie vaatasime pealt) ja sõber ka pliiti söögi tegemise järel puhtaks hakkas tegema, peatas Marek ta lausega: “Stop! Ära puutu mu pliiti, siin majas koristan mina!”. Võttis puhastusvahendid käest ja hakkas ise koristama. Olgu, olgu, tegelikult ta muidugi ütles seda mõttega, et sina tegid süüa, mina koristan, aga välja kukkus nii, et keegi meist ei julgenud rohkem midagi koristada. Marekilt ei tohi tööd käest ära võtta!

Vaikselt hakkab edenema see Ussipesa. Kas te usute,et me oleme siin juba 15 aastat elanud?