“Öed” laulu teate? Et ma pole linnabeib, maakas everyday ja nii edasi. Laias laastus oleme me just maakad everyday oma ligadi-logadi segasummasuvilas, mis mittttttteeeee kunagi valmis ei saa. PS: Kust teie soovitaksite osta aiamaja/saunamaja? Me ei jõua selle palktare restaureerimisega ilmselt kuhugi, aga järgmiseks suveks on meil siiski plaan airbnb jaoks eraldi maja püsti panna. Külalistel mugavam. Ja loodetavasti tuleb neid siis veelgi rohkem kui sel suvel. See suvi on ikka täitsa lõpp olnud külaliste poolest. Mulle teeb nii siiralt rõõmu, et inimestele siin meie juures keset mittemidagit meeldib. Ja meile meeldivad inimesed, kes meie juurde tulevad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma olen siiani arvanud, et mu blogi on üsna selline nagu meie elu. Väga vähe ilustamist ja väga vähe teesklust. On paremaid ja halvemaid aegu, mida ma üsna (võib olla liigagi) avameelselt olen blogis alati jaganud. Ma ei oska filtreerida. Ma ei tahagi filtreerida kui aus olla. Eile sain ma aru, et tegelikult on see minu blogimaailm ikka üks paras teesklus.  Perekoolgi teab paremini, kuidas meie pere loomad hoole ja armastuseta on, aga seegi pole kõige olulisem.

Kõik selle postituse pildid on tehtud 15 minutit peale seda kui Ida ärkas ja jonnima kukkus. See ei ole erand. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi ei istu ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi istub ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi…ma ei tea, mis ja ta jonnib. Reaalselt kruvib end nii üles, et nutabki nagu maailm oleks kokku kukkunud.  Midagi ei meeldi ja karjub, et issi või emme tuleks tema juurde, isegi kui emb-kumb meist läheb, ei jäta ta jonni, vaid kiunub edasi, seni kuni me uuesti minema läheme, sest närvid…Eile ei läinud kumbki meist – 15 minutit nuttis ta, et ta ei taha üksi olla, aga keeldus ka ise meie juurde tulemast. Ja ta ei olnud üksi, vaid ta teadis, et issi on maja ees õues ja mina olin ülemisel korrusel. Mulle on nii palju öeldud, et ole rahulik ja ära ärritu ja ta on laps ja püüa ikka heaga. Ma ei ole idioot ja täielik imbetsill – me proovime ALATI kõigepealt heaga, agata lihtsalt kruvib nii kaua, et isegi kõige rahulikum inimene läheb endast välja. Ma ei taha oma lapsele liiga teha ja jätta muljet nagu kasvaks meil kodus mingi monster, Ida on tegelikult äääääääärmiselt taibukas ja terane laps, temaga saab metsikult pulli ja koos naerda, ta tahab alati aidata ja on  hästi südamlik, aga…ta on täielik egoist. See teeb mulle muret. Ma saan aru, et “üksiku lapse sündroom”, aga see ei saa ju olla vabandus. Ja EI, ma ei kavatse veel kord rasedaks jääda, vaid selleks, et oma last kasvatada.

Ida tujud ja kangekaelsus on täielik õudusunenägu. Nagu ilmselt ka minu omad.

Ja siis läheb jonn üle. Ma ei räägi vaid Idast. Meil kõigil siin on aegajalt oma jonn. Ka Marekil tuleb ette (täiega tööstress julgen ma saladuskatte all öelda). Aga see läheb üle. Ma klõpsin paar suvalist pilti (kuhu raudselt “kogemata” jäi peale ka Hugo) ning kui ma ei kirjutaks juurde ühtegi sõna Ida tujudest või muudest probleemidest, siis jääks mulje, et me elame siin maailma kõige idüllilisemat elu. Isegi vikerkaar tuleb päeva lõpuks välja.

Mis ma selle postitusega öelda tahan? Blogid peegeldavad päris paljus blogija päriselu, kuid siiski mitte igat detaili. Samas ei ole see teesklus. Kõike lihtsalt ei jaksa jagada. Ei tule selle pealegi, et see võiks lugejat huvitada. Blogi on nagu elu oma tõusude ja mõõnadega. Pisarate ja vikerkaartega. Üks hetk üks ja teine hetk teine. Kõike ja igat detaili ei jaksa jagada. Tihti tähendab see seda, et loetakse välja midagi hoopis muud, sest taust on teadmata. Blogija viga, et sellele ei mõtle. Ja isegi kui mõtleb, kirjutab ja taust on teada, siis ei tähenda see, et kusagil on keegi, kes teab paremini. Lugesin kusagil kommentaari enda kohta, et “isegi võõraste inimeste ees karjub lapse peale”. Andke mulle andeks, et ma nii ei oska, et avalikus kohas olen üks ja kodus teine. Kui laps teeb pahandust avalikus kohas, siis saab ta pahandada avalikus kohas. Ma ei mõtle, et äkki keegi nägi. See on elu. Blogi on ka elu. Aga mitte kogu elu.  Lugege, vaadake, mõelge kaasa, kritiseerige, arutage, aga kasutage natuke ka kainet mõistust.

//

There is a popular song in Estonia at the moment. talking about living in the country side. Sometimes I think we are really living a life from a picture book.  “PS: Where would you recommend to buy a house / sauna house?  For the next summer  we have a plan for setting up a separate house for airbnb. It’s more comfortable for the guests, and hopefully they will be even more than this summer.This summer has been fullybooked and this is so coooooool. I am so  happy that people like it here. And we like the people who come to us.

But I did not want to talk about it.

I have so far thought that my blog is reflecting our life as it is. There are better and worse times that I quite (perhaps overly) openly have always shared in the blog. I can not filter. I do not want to filter to be honest. Yesterday I realized that in fact my blog world is perhaps misleading sometimes. I complain, but this does not mean I am not in love with my life and family in general. And I show beautiful photos sometimes, which does not mean there was not another story behind the photos.  

All pictures of this post are made 15 minutes after Ida woke up and was in a bad mood. This is no exception. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her … I do not know what she may not like.  

But then the bad mood disappears. I take random photos and if only looking at the photos one could get the  impression that we are living the most idyllic life in the world. Even the rainbow comes out by the end of the day.

What do I want to say with this post? The blogs do reflect the  nature of the blogger, but not every single detail. The blog is like life with its ups and downs. Tears and rainbows.  Everything and every detail can not be shared. Read, review, think, criticize, discuss, but use a little common sense.