Suue tõenäosusega olete te Meik Wikingi “The little book of hygge´t” lugenud, aga kui ei ole siis lühidalt öeldes on see raamat õpetus, kuidas taanlaste moodi elu nautida ja mis on sellise ellusuhtumise saladus. Soovitan.
“Loosely translated, Hygge—pronounced Hoo-ga—is a sense of comfort, togetherness, and well-being. “Hygge is about an atmosphere and an experience,” Wiking explains. “It is about being with the people we love. A feeling of home. A feeling that we are safe.”
Hygge is the sensation you get when you’re cuddled up on a sofa, in cozy socks under a soft throw, during a storm. It’s that feeling when you’re sharing comfort food and easy conversation with loved ones at a candlelit table. It is the warmth of morning light shining just right on a crisp blue-sky day.”
Ma olen Taanis käinud mitmeid kordi ja juba esimesest korrast peale armusin ma sellesse riiki, see on üks minu vaieldamatu lemmiksihtkoht Euroopa. Suure tõenäosusega just selle hygge-vaibi pärast.
Ma olen hygge-vaibi võtnud kaasa ka Ussipessa. Ses mõttes et ma tahan siia luua meie oma hygge. Ma ei ole eriliselt osav, et aidata vajalike töödega, las siis minu panus Mareki töö kõrval, on lilled ja liblikad, et oleks hygge.

Seega ei ole midagi imestada, et meie külalistemaja sai nimeks hyggehytta. Hyttaks sai valitud Baltic House´i Artur. Ma olen saanud mitmeid küsimusi maja maksumuse ja selle kohta, kas soovitan, siis alustades tagantpoolt. Jah, soovitan. Esiteks oli muidugi kiire tarneaeg (samal ajal kui suurema osa majade tarneaeg oli heal juhul septembris, oli neil ka paar maja, sh Artur, võimalik saada kätte kuu ajaga). Teiseks hea hind ja hinna ning kvaliteedi suhe. Kolmandaks väga meeldiv suhtlus ja abivalmid ning kiired töömehed. Ma ei tea, kas ma teile olen juba rääkinud, et mehed panid seda maja kokku kõige hullema kuumusega terve tööpäeva ja siis kui nad olid valmis saanud ning ilmselt tahtsid vaid koju, palusin ma neil ka ühe diivani teiselt korruselt alla tassida.
Selle. Ja nad aitasid. Ilmselt pärast naersid omaette, et mida ta selle diivaniga teeb, et enne on ju vaja viimistlus teha majas, aga seda te juba teate, et sellised asjad mind ei huvita.

Põranda võõpasin ma õliga üle ja plaan oli sama tooni ka seinad teha, kuid eile Kaisaga arutades mõtlesime me, et võib olla see ei ole hetkel siiski vajalik. Vähemalt niikaua kuniks seinad puhtad on. Mul tuleb seintele pilte jm, nii et ma veel mõtlen, kas ja kuidas. Üldsegi milleks kiirustada? Ega need seina ju eest ära ei jookse;)
Loomulikult ei ole siin kõik veel valmis, aga mulle endale tundub, et hygge-tunne on juba olemas. Mu kindel plaan on ka võimalikult vähe asju osta ning siiani on see õnnestunud. Ma ei teadnudki, et meil kodus nii palju asju on, mis siia mu meelest nii hästi sobivad. Peegli leidsin täna hommikul kassmajast, kust see sinna on saanud, kes seda enam mäletab. Lamp on vana Ida toa lamp, mida ma tegelikult plaanisin ära visata, kuid kuidagi jäi see kuuri vedelema. Vedas. Mõned nõud on meile pulmadeks kingitud, teised pulma-aastapäevaks. Kasutanud me ei ole neid ammu, ootasid oma õiget kohta, et uuesti kapist päevavalguse kätte tulla ja uut elu elama hakata. Mis oleks nende jaoks veel õigem koht kui hyggehytta?
Palju hyggehytta siis maksma läks? On seda raha väärt? Absoluutselt! Ma olen üsna kindel, et mõne aja pärast on meil hoovis juba kaks Arturit.

#notsponsored igaks juhuks

ma üritan taibata, kas Hygge on nagu paks naudisklev kass, kellele piisab päikeselaigust, pehmest diivanist ja kooretassikesest pärastlõunal? Küünte teravus, välkkiire refleks puu otsa hüppamisel, hämmastav vaist ja ettevaatlikkus – need on pakitud kuhugi kaugele ja sügavale… oot, kuidas see vana Gren ütleski, lapsepõlve süütud muretud mängud?
Issand kui hösti sa selle ära sõnastasid. Jaa, täpselt see ongi hygge. Hakkan sinu definitsiooni nüüdsest kasutama kui lubad!
See on ju nii soodne. Ma olen juba peaaegu kindel, et selline tuleb hankida meile Pärnu tühjalt seisvasse tagaaeda. Ja poeg ssaab siis programmeerimisõpingute vahelduseks seal kõikide töödega kätt harjutada 🙂