Ilusad ilmad. Päike paistab. Kodukontor. Edasi-tagasi ei pea sõitma. Ida ei helista 9679 korda kui ma sekundiga tal järel ei ole. Üks päev helistas ta mulle, et tulgu ma järgi. Ütlesin, et olen tööl, aga et okei, hakkan tulema. “Läheb pool tundi,” ütlesin ma. “Mida? POOL TUNDI, mingi Rootsis oled vä?” tuli vastuseks. Aga praegu on kool viieminutilise autosõidu kaugusel. Ma isegi ei pea planeerima. Ja mul on lõpuks auto, kuhu mahub ka Dexter. Ma saan minna temaga jalutama. La vita è bella!
“Juba kuu aja pärast on mul puhkus!” õhkasin ma kusagil ja sain vastu hämmeldunud pilgu ja küsimuse: “A mida sa siis praegu teed? Milleks sulle veel puhkus?” Ma tundsin, et olen valmis küsijat lööma.
Väga loodan et peale puhkust oled Sa täiesti terve ja rõõmsameelne ja jätkad ka kindlasti oma raamatuga! (Mina sain vahepeal aru et see ongi juba valmis ja hakkab varsti ilmuma). Aga küsiksin hoopis – kuidas läks koristajaga? 🙂
Mul oli raamat umbes poole peal ja plaanisin ta tësti ka välja anda, aga hetkel ei ole mingit isu ega tahtmist tegeleda sellega, seega natukeseks ootele ja ehk puhkus aitab ka selgusele saada endas ja oma tegevustes ning siis vaatan edasi. Koristajaga läks nii hästi, et eks Marek ju nagi ka, et on erinevus kas teeme me ise voi teeb proff ja kui palju aega me kokku hoiame, et päris lahutama ei hakanud ikka selle pärast. Tuleb uuesti uuel nädalal ja ma ekstreemselt tänulik, et teda soovitati.