Ilusad ilmad. Päike paistab. Kodukontor. Edasi-tagasi ei pea sõitma. Ida ei helista 9679 korda kui ma sekundiga tal järel ei ole. Üks päev helistas ta mulle, et tulgu ma järgi. Ütlesin, et olen tööl, aga et okei, hakkan tulema. “Läheb pool tundi,” ütlesin ma. “Mida? POOL TUNDI, mingi Rootsis oled vä?” tuli vastuseks. Aga praegu on kool viieminutilise autosõidu kaugusel. Ma isegi ei pea planeerima. Ja mul on lõpuks auto, kuhu mahub ka Dexter. Ma saan minna temaga jalutama. La vita è bella!
“Juba kuu aja pärast on mul puhkus!” õhkasin ma kusagil ja sain vastu hämmeldunud pilgu ja küsimuse: “A mida sa siis praegu teed? Milleks sulle veel puhkus?” Ma tundsin, et olen valmis küsijat lööma.