Mis siis jälle juhtus?

Ausalt öeldes, olen ma endas pettunud, sest just nüüd kui ma olin olukorraga rahu teinud, leppinud ja lõpetanud enesehaletsuse, sest tõepoolest ma ju tean ennast, midagi uut ja põnevat tuleb täpselt siis kui õige aeg on, sattusin ma siia paganama haiglasse. Ja süüdistada ongi mul vaid iseennast, sest jaa, ma võin öelda, et pinge ja stress ja ärevus ja kõik muu, aga tegelikult olen ma selle kõige taga ju ise. Kes mul käskis nii intensiivselt hakata uuesti tööd otsima ja ringi jooksma? Mitte keegi peale mu enda. Normaalne inimene oleks aja maha võtnud ja vaadanud seda kui pikendatud puhkust, mille ajal endale selgeks teha, mida siis edasi teha oma siiski noore eluga.

Ja teada on fakt, et kui ise ei oska aega maha võtta, IKKA veel ei õpi juba juhtunud olukordadest, siis on vaja see mulle puust ja punaseks selgeks teha ning nii ma siis istungi nüüd vähemalt nädalavahetuse PERHis, seljas seksikas roheline kostüüm, küljes erinevad juhtmed ja jubinad.

Rasedus…

…või terviserike. Kumb, seda ma ei tea, aga fakt on see, et õige see asi ei ole.

Nii nagu normaalne inimene ikka tänapäeval, siis ma ei kurda oma muret mitte arstile, vaid esiteks olen ma nädal aega oodanud, et ehk läheb üle (ei ole läinud!)ja teiseks halan internetis. Sest see on ju loogilisem ja kindlasti saab nii ka abi.

A milleks sulle veel puhkus?

Ilusad ilmad. Päike paistab. Kodukontor. Edasi-tagasi ei pea sõitma. Ida ei helista 9679 korda kui ma sekundiga tal järel ei ole. Üks päev helistas ta mulle, et tulgu ma järgi. Ütlesin, et olen tööl, aga et okei, hakkan tulema. “Läheb pool tundi,” ütlesin ma. “Mida? POOL TUNDI, mingi Rootsis oled vä?” tuli vastuseks. Aga praegu on kool viieminutilise autosõidu kaugusel. Ma isegi ei pea planeerima. Ja mul on lõpuks auto, kuhu mahub ka Dexter. Ma saan minna temaga jalutama. La vita è bella!

“Juba kuu aja pärast on mul puhkus!” õhkasin ma kusagil ja sain vastu hämmeldunud pilgu ja küsimuse: “A mida sa siis praegu teed? Milleks sulle veel puhkus?” Ma tundsin, et olen valmis küsijat lööma.

Mõtteid. Olukorrast. Sõjast. Haigusest. Lastest. Tööst.

Elagu ravimid nagu “Sudafed”! Kui te olete nagu mina, kelle nohu totaalselt rivist välja lööb, siis see on ainus ravim, mis mind aitab ja tänaseks olen end suutnud nii palju kokku klopsida, et saan rahus homme kell 3.30 ärgata, et lennukile minna. Kas see pikas perspektiivis kõige targem mõte on end niimoodi jalule turgutada, kes teab, aga antud hetkel on mul ausalt öeldes suva. Ma olen endale pannud mingid eesmärgid, mida ma tahan saavutada ja nende nimel olen valmis pingutama, kui hakkama ei saa, siis on aega end siin ravida küll ja veel.

Tegelikult on see veider, kuidas me Idaga mõlemad peale eelmisel aastal koroona läbi põdemist oleme siiani üsna kehva tervisega. Iga väiksemgi külmetus niidab maha ja väsimus on pidev kaaslane. Eile hakkasin mõtlema, et minu puhul võib olla ka see, et ma tegelikult ei lasnud oma kehal haigusest taastuda ja hakkasin kohe ringi trallima. Oleks pidanud rahulikumalt võtma.

Algab pihta see kubujussi-hooaeg

Ma saan aru, et inimestel tekib septembri saabumisega  tunne, et sügis on käes ja tuleb mütsid-sallid välja otsida, aga no tunnistage, et on natuke naljakas näha inimesi, kes praegu on paksult jopesse ja salli mähitud. ERITI kui nad liiguvad punktist A punkti B autoga. Miks inimesed nii kiiresti talveriietusele üle tahavad minna? Mina isiklikult kavatsen küll nii kaua ilmasid nautida kui vähegi kannatab. Ja nagu ikka sokid panen jalga alles siis kui inimesed hakkavad VÄGA imelikult vaatama kui ma saapa seest palja jala välja võtan.

Ja siis lapsed. Jumala eest, lapsevanemad, miks te topite oma lapsed JUBA nii paksult riidesse. Ma reaalselt olen näinud hommikul lapsi, kes on jopedes, kombedes, mütsides. Jajaa, ma tean, et on lapsi, kes jäävad jube kiirelt haigeks, aga kas te sellele olete mõelnud, MIKS nad haigeks jäävad? Osa sellest on kindlasti valel riietusel, vähesel karastusel ja liiga soojas elamisel. Kui laps läheb õue mängima, siis lihtne reegel on, et õue minnes võiks olla külm, mitte muidugi nii, et laps lõdiseb, aga et ta ei läheks õue nii, et ta esimese asjana ütleb, et tal on soe. Laps liigub, mitte ei püsi paigal nagu täiskasvanu. Teda ei pea üle riietama. Ma ausalt ei tea ühtegi teist kohta peale Eesti, kus lapsi nii kohutavalt üle riietatakse ja kus ilma nii kohutavalt kardetakse. Veel kord – ei ole halba ilma, on VALE riietus.

img_4019

Ilmselt olen ma ka liiga laisk lapsevanem, aga ausõna ma ei suuda mõista, miks vanemad viitsivad oma lapsi – praeguste ilmadega – jopedesse ja kombekatesse pakkida kui nad lapsed autoga kodust lasteaeda/kooli viivad. Miks? Ma saan aru, et lapsevanemad on hoolivamad kui mina, aga sellest, miks ma arvan, et Eesti lapsed rohkem haiged on kui mujal, olen ma juba kirjutanud (SIIN).

   

Karma. Või laiskus.

Naersin eelmine nädal Mareki üle kui ta nohu ja köha kätte suremas oli. Noh, et mehed on ikka nii nõrgad ja kust ta siis niimoodi haigeks jäi kui isegi veel külm pole olnud. Üllatus-üllatus täna hommikul ärkasin ma üles ilmselt sama viirusega. Nohu kimbutab mind ikka, aga köha ei ole mul küll juba ammu aega olnud. Nüüd olin ise suremas. Ei tea, kas karma on ikka olemas? Naersin siin teise haiguse üle ja voila! Ka Ida oli umbes nädal aega nohune ja köhane. Norra mõistes oleksin ma ta siiski lasteaeda viinud, aga siin hakkasin ma kartma, et pärast arvataksegi, et rongaema, kes haige lapse lasteaeda sokutab. Nii me kodused olimegi. Mitte küll otseselt tubased, aga siiski kodused. Üldsegi, olen ma lühikese aja jooksul juba teist korda sel sügisel haige. Mis värk sellega on? Norras elades polnud ma KORDAGI haige ja siin olen nagu mingi hädavares, keda üks või teine haigus kimbutab. Ma ise arvan, et selles on süüdi laiskus. Ma olen kordi laisem kui Norras. Kui me seal veetsime väga palju aega värskes õhus, matkates või niisama pikniku pidades (jah, ka sügisel), siis siin olen ma laisk. Palju ma värskes õhus väljas käin? Vähe. Kogu aeg on mingi ettekääne, et on vaja tööd teha, midagi kirjutada, midagi lugeda, midagi… Tegelikult on need vaid lollid vabandused. Keegi ei käsi meil 24/7 arvutis istuda. Vaba valik. Ja pole siis ime, et organism nõrgemaks jääb. Või annab mu keha märku, et kipun jälle ületöötama ja peaksin pidurit tõmbama. 

This slideshow requires JavaScript.

Ristisõda tatiste ninade vastu

Igal sügisel hakkab see sama joru pihta. Ärge viige oma tatiste ninadega lapsi lasteaeda! Asi ei ole üldse nendes tatistes ninades. Laps on samasugune nagu me ise. Minu jaoks on kõige suurem haigus üldse nohu. Ma võin vabalt toimetada ka 38kraadise palavikuga, aga kui mul on nohu, olen ma nagu halvatud. Kaks päeva on mul olnud kurk valus ja hommikul ärgates olen ma nagu puuga pähe saanud, mu enesetunne on olnud nii kehva, et ma olen oma tööasjad teinud ära voodis lebades. Ma ei ole haige, aga mul ei ole ka hea olla.  Nina on mul vesine aastaringselt, selline krooniline nohu tüüpi asi, aga see ei sega mul elamist, elamist segab vaid see nina-kinni-paks-tatt-tüüpi nohu. Ma otsustan, kas ma olen töö ja muude toimetuste jaoks haige, oma enesetunde, mitte tatise nina järgi.

Sama on lapsega. Tatine nina sügisel EI OLE haigus. Sellest on sada miljonit korda ka räägitud, aga ikka hakkab igal aastal pihta see nutulaul, et miks osad vanemad oma haiged lapsed lasteaeda viivad. Haige lapse lasteaeda viimine on tõesti väär ja üks normaalne lapsevanem ei poe vabanduse taha, et aga mul on ju vaja tööle minna. Tööle on vaja minna ka nende laste, kes haige lapse poolt nakatatud saavad, vanematel. Ma olen lasteaedaest kuulnud küll lugusid, kus vanemad annavad lapsele hommikul palavikualandajat ja lapse lasteaeda viivad, aga saate ju isegi aru, et kui ma räägin normaalsetest vanematest, siis ma ei pea silmas selliseid vanemaid, kes nii käituksid. Normaalne lapsevanem tunneb oma last ja teab ta enesetundest, kas laps tohib lasteaeda minna või mitte. Kui me oleme käinud reisil või meil on olnud väga aktiivne nädalavahetus, siis ma lasen Idal kodus ühe päeva puhata, sest ma tean, et ta vajab seda. Ma tean, et mul on teiste vanemate ees eelis, mul on see võimalus.

Kuid ausalt jätke see liigne kanaemandus ja ärge mõelge üle iga tatise nina pärast. Ja päriselt, kui te tahate oma lapse immuunsussüsteemi natukene tugevdada, siis õppige oma lapsi õigesti riietama. Kui kalendris tuleb ette keerata septembri lehekülg, ei tähenda see automaatselt, et lapsed tuleb talveriietesse riietada, nii et nad nagu väikesed kubujussid ringi tatsuvad. Ei pea panema selga mitut kampsunit ja jopet ning jumal teab mida veel. Õppige kasutama õigeid materjale  ja riietage laps kihiliselt. Ostke lapsele lasteaeda “lasteaiakombe”, pange sinna alla bambus/meriinovillane pesu ja rohkem ei ole vaja. Lasteaiariided EI PEA olema kaunid, kallid ja viimase mudeli joped, mantlikesed, vaid PRAKTILISED ja vastupidavad riided, milles laps saab aktiivselt liikuda ning milles on mugav ning soe.

Pealegi Eesti lasteaedades, kus ühe töötaja kohta on ilmselgelt liiga palju lapsi, peaks “lasteaiakombe” olema lausa kohustuslik. Seda on lihtne selga panna ja seljast ära võtta, jalad-käed sisse, lukk kinni ja sups ning valmis. Laps saab ise ka hakkama. Ei pea õpetaja vahetama “toapükse” “õuepükste” vastu ja vaeva nägema saja erineva jopekese ning kampsuniga. IMG_5246.JPG   Võib olla kui me õpiks õigemini riietuma, ei kütaks oma ruume 26kraadini, ei hoiaks aknaid kogu aeg kinni ning oskaks iga ilmaga väljas käia, oleks vähem tatiseid ninasid, pisikuid ning igasügisest hala haigete laste üle.  Te ju kujutate ette, kuidas mind vaadatakse kui hoolimatut ja halba ema, kui ma lasen Idal sügisel ja teinekord ka talvel, vaid peapaelaga õue minna;) *Jah, ma tean, et osa lapsi on nõrgema tervisega, aga ma ei räägi eranditest, ma räägin üldiselt. Eesti inimesed ei oska end vastavalt ilmale ja meie kliimale riietuda. Lihtsam on iga sügis ja talv vinguda halva ilma üle.

Kes sa oled ja kuhu sa Eveliisi panid?

Mina ja punane vein oleme üsna head sõbrad. Kui ma reedel kell üks koju jõudsin ja TÄIESTI ÜKSI kodus olin, mõtlesin ma, et pole ma ühti nii unine ja avasin veinipudeli. Kallasin endale klaasi välja ja keerasin diivanile “Gladiaatorit” vaatama (MIKS üldse hea film nii hilja tuleb?). Kui ma kell neli üles ärkasin oli Gladiaator (vist) juba läbi saanud ja veiniklaas seisis puutumatult laual. Mainisin seda hommikul ühele tuttavale ja ta küsis ehmunult, et kes sa oled ja kuhu sa Eveliisi oled pannud. Ma küsisin endalt sama.

Laupäeva hommikul selgus, et Ida ei tule ikka veel koju ja ma tegin endale suuri plaane. Diivanil filme vaadata ja veini juua. Etteruttavalt võin öelda, et see veiniklaas seisis veel täna hommikul ikka veel laual, puutumatult, ja haiseb ning ajab mind närvi, kuid mul ei ole jaksu seda kaugemale viia. Mulle tuli laupäeval ka üks sõbranna külla, jumal tänatud, et mul on sellised sõbrannad, kes mingit teenindamist ei vaja, sest ma lihtsalt vedelesin diivanil teki all ja tundis, kuidas ma olen nii nõrk, sest kõik kehavedelikud, mis kusagilt välja saavad tulla, olid välja tulnud. Ma lihtsalt vedelesin ja ootasin suremist. Olin pahane, et täiesti mahavisatud päev. Sõbranna muidugi arvas, et mulle oligi seda haigust vaja, sest teades mind, ei oleks ma suutnud niisama teleka ees vedeleda ja oleksin midagi toimetama hakanud ning selline haigus oli ainus võimalus mind paigal hoida. Ma väidan küll, et olen laisk ja mugav, kuid pean tegelikult ütlema, et sõbrannal oli õigus. Peale Ida sündi ei suuda ma enam niisama paigal istuda. Varem oli diivanil teleka ees vedelemine mu lemmiktegevus.

Kell üheksa magasin ma juba sügavalt. Täpselt kaheksa minutit tagasi ärkasin ma. Okei, ma tegin silmad lahti ka kell kaheksa, üheksa ja 11, aga hambad pesin ma kaheksa minutit tagasi. Haisva veiniklaasi viisin ka lõpuks kööki.

Saate aru, ma olen KAKS päeva vaid maganud. See on ebareaalne. Mul on natuke hea meel, et Ida eile koju ei tulnud. Ja Marek ka Võhandu maratonil oli. Aegajalt vist ikkagi on sellist täielikku vaikust vaja?

////

When I arrived home on Friday in the middle of the night I thought it would be a sin not to use the moment that I am totally home alone. I opened a wine bottle, poured myself a glass and started watching “Gladiator”. When I woke up three hours later, the glass was still on the table, untouched, and “Gladiator” was also finished. I told what happened to a friend of mine next morning. She was terrified. Who are you and what did you do to our friend, she asked? I had the same question. 

The wine glass was still on the table this morning. Untouched. Smelling so bad but I was too week to take it to the kitchen. I have been sleeping for two days, because all the liquids in my body have come out from all possible holes. I had a friend visiting me yesterday and thank god I have friends who don´t care how I look and what I do. She brought me food (which unfortunately smelled and I couldn´t eat) and managed to make her herself coffee and tea. I was just laying on the couch quietly dying. My friend told that I probably needed a small break and this sudden disease was the only way to keep me still. It may be true. Before Ida laying on the couch chillaxing was my favorite thing to do, but after Ida I cannot sit still, it seems like a waste of time. 

I woke up eight minutes ago. I have been sleeping for two days. It is unbelievable. I haven´t drank wine. It is unbelievable. I have just had a very quiet weekend. Without Ida and without Marek. Perhaps this is what we all need from time to time? I would still prefer it without the sickness. 

Ootamatu haigus. Yeah, right!

Ma usun, et kõik inimesed enamus inimesi, on ühel või teisel hetkel olnud “haiged”, et mitte tööle või kooli minna. Mina küll olen. Ja seepärast ei usu ma ka “ootamatuid haigestumisi”, mis on kuidagi väga hästi ajastatud.

Ma toon näite.

Töötaja soovib kuuendast märtsist minna puhkusele. Lühikese etteteatamisajaga. Teda ei lubata puhkusele. Talle pakutakse võimalust minna puhkusele kaheteistkümnendast märtsist. Ta on nõus. Minu jaoks on juba see kummaline, sest kui mul on puhkuseplaanid teatud kuupäevadeks, siis kuidas neid plaane nii lihtsalt ümber sai muuta. No okei, võib olla tõesti sai puhkust edasi lükata. Kui ei olnud plaani kuhugi kaugele minna, et lennu- või laevapiletid on juba ostetud. Mis aga ei ole enam sugugi usutav on ootamatu haigus. Täiesti ootamatult jääb töötaja haigeks just kuuendal kuupäeval. Kuupäeval kui tal oli plaan esialgselt puhkusele jääda. Peab see ikka kokkusattumus olema, et niimoodi haigestuda. Telefonidele ja sõnumitele inimene ei vasta. Mina ka ei vastanud telefonidele kui ma kodus päriselt haige olin, aga sõnumile, kus midagi pakilist oli, vastasin. Üks kord vihastasin küll kui toibusin just operatsioonijärgsest narkoosist ja mulle töö juurest helistati, aga siis saatsin ka sõnumi, et andke andeks, et ma ei ole töölainel, operatsioonist toibudes ei ole ma kõige säravam pliiats.

Ühesõnaga. Ma ei arva, et haiguse puhul peab töökõnedele vastama, kuid kui tegu on nii kummalise kokkusattumusega kuupäevade suhtes (eeldusel, et töötaja on päriselt haige), siis ma vastaks. Hilisõhtul vastas ka see töötaja lõpuks, et on “vestipulaarse vertigoga” olnud voodis pikali ja ei olnud võimeline vastama.

Mina ei usu, et see töötaja päriselt haigena kodus voodis on. Marek oli minuga sama meelt. Ei kõla usutavalt. Aga paljud uskusid ja tundsid kaasa, et vaesekene, kuidas ta küll niimoodi haigeks jäi. Mis teie arvate sellisest ootamatust haigestumisest? Kas olen mina ebaaus? Töötaja tark? Või tööandja naiivne?

Miks Eesti lapsed nii haiged on?

Ma saan aru, et ilmselt iga kord kui ma panen ühte postitusse sõnad “eesti”, “norra” , “Ida” ja “lasteaed”, siis see on pooltele lugejatele nagu härjale punane rätik, aga seekord ma isegi ei oska kedagi ega midagi kritiseerida, vaid mul on üks lihtne küsimus. Miks on Eesti lapsed kogu aeg haiged?

Ma viisin eile Ida lasteaeda ja rühmas, kus muidu on maeiteamingi 20 last, oli vaid neli-viis last. Sest teised olid haiged. Palavikuviirus. Ja see ei ole vaid Ida lasteaias, vaid igalt poolt kuulen ma, et lapsed on haiged. Ma mäletan juba sellest ajast kui mul endal last ei olnud, siis pidevalt oli üks või teine töökaaslane haige lapsega kodus. See ajas mind tookord nii närvi, sest lastega töötajatel oli alati nagu mingi eelis – laste haigus oli selline mugav ettekääne vabadeks päevadeks. Ja see arvamus, et kui on laps, siis järelikult on töötaja poole ajast lapsega kodus,sest me kõik teame kui palju lapsed haiged on, kumab läbi ka töövestlustest. See häirib mind ka.

Kindlasti on nüüd juba palju neid, kes tahavad mulle öelda, et kas ma ei saa aru, kuidas mul on vedanud, et Ida tugeva tervisega on. Saan küll, aga kuidas need teised siis kõik nii kehva tervisega on? Muidugi tekib siin ka küsimus, et mis on haigus, millega lasteaiast kodus olla. Ida lastehoius oli keelatud lasteaeda viia nohune laps, mis tähendaks laias laastus seda, et pooled lapsed oleksid terve talve kodus, sest neil on nina kogu aeg nohune. Ja ma ei pea silmas sellist tugevat nohu, vaid lihtsalt veidike märga nina. Mina ise olen muide kõige rohkem audis just nohuga, nii et ma ei naeruväärista üldse selle haiguse tõsisust, kuid millegi pärast mulle tundub, et selle nohu suhtes ollakse natuke ülitundlikud.

Nüüd on kindlasti juba palju neid, kes mind vannuvad, et mida sa vead oma nohust last lasteaeda, ta nakatab ju minu last ka. Siit on mul jällegi küsimus, kuidas nad on nii kehva tervisega, et iga väiksemgi külmetus neid ka nakatab? Ma ei suuda sellest aru saada.

Muidugi oli ka Ida Lillehammeri lasteaias aegajalt mõni laps haige ja minagi pidin ükskord palavikus Idale järele minema, kuid nii et terved rühmad oleks mingi viiruse või külmetuse tagajärjel kodus, ei olnud kordagi. Üleüldse ei ole ma ei Norra ega Rootsi laste kohta kuulnud, et nad nii palju haiged on. Ometi jooksevad nad talvel õues kurgud paljad, mütsid peast ära ja meie mõistes lausa “poolpaljalt” ringi. Kas põhjus on selles, et nad on rohkem karastunud? Et neid ei riietata üle? Kliima on ju sama. Ma vaatan vahepeal ka Idat, kes eelistab “poolpaljalt” ringi joosta  ja mul hakkab külm, kuid ma ei saa teda sundida toas sukkpükse kandma, kui ta lihtsalt ei taha. Meil on külm põrand, väga külm põrand, aga ka ma ise ei kanna sokke, kuidas ma siis saan last sundida. Kas põhjus ongi selles, et ta on külmaga harjunud minu mugavuse ja laiskuse tõttu ning tema immuunsussüsteem on sellevõrra tugevam?

Kusjuures. Ma ise olin varem IGAL sügisel ja IGAL kevadel haige, viimased kaks aastat ei ole ma külmetunud olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Peale seda kui ma hakkasin rohkem väljas käima ja teadlikumalt riietuma, olen ma tervem ja vähem stressis. Kas minu enda parema tervise põhjus saab olla vähemas stressis? Kas see võib olla ka laste pidevate haiguste juutres võtmesõna. Stress! Ja vähe värskes õhus viibimist? Ma ei pea silmas lasteaedades õues olemist, sest ega siis lasteaed pole ainus koht, kus laps õues saab olla. Aga paljud meist viitsivad nädalavahetusel lapsega õue minna, niisama jalutama või mängima? Minu meelest tormavad pooled vanemad nädalavahetuse saabudes lapsed näpuotsas hoopis ostukeskustesse.

IMG_5104.JPG