A milleks sulle veel puhkus?

Ilusad ilmad. Päike paistab. Kodukontor. Edasi-tagasi ei pea sõitma. Ida ei helista 9679 korda kui ma sekundiga tal järel ei ole. Üks päev helistas ta mulle, et tulgu ma järgi. Ütlesin, et olen tööl, aga et okei, hakkan tulema. "Läheb pool tundi," ütlesin ma. "Mida? POOL TUNDI, mingi Rootsis oled vä?" tuli vastuseks. Aga praegu … Continue reading A milleks sulle veel puhkus?

Elu kui seebiooper ehk viis aastat hiljem

Täna hommikul peeglisse vaadates viis mu mälu mind 2016.aastasse. Ma mõtlesin tagasi tollele minale ja mulle tundus korraga ebaloogiline, et see naine, kes vaatab mulle peeglist otsa täna, on see sama "merepõhja vajunud metspart", kes ma olin viis aastat tagasi. Jäin lappama oma vanu postitusi, et meenutada, milline oli too Eveliis ja leidsin muuhulgas ka … Continue reading Elu kui seebiooper ehk viis aastat hiljem

Kogemus: tol õhtul kui ma hüsteeriliselt nutsin ja tunnistasin endale, et vajan abi, jõudsin ma tegelikult salaja isegi hüvastijätu valmis kirjutada…

Delfi Naistekaga olen ma pikalt koostööd teinud. Kui nad seekord küsisid, kas oleksin nõus oma depressiooni lugu detailsemalt nendega jagama, mõtlesin ma küll korraks, et kas ma olen valmis selleks, et veel rohkem inimesi mind anonüümsetes kommentaariumites hulluks sõimama hakkab. Samas olen ma ju niikuinii üsna avameelselt juba oma depressioonist rääkinud. Nii et mis seal … Continue reading Kogemus: tol õhtul kui ma hüsteeriliselt nutsin ja tunnistasin endale, et vajan abi, jõudsin ma tegelikult salaja isegi hüvastijätu valmis kirjutada…