depressiooni ravi

Mis siis jälle juhtus?

/ Eveliis / 2 Comments

Ausalt öeldes, olen ma endas pettunud, sest just nüüd kui ma olin olukorraga rahu teinud, leppinud ja lõpetanud enesehaletsuse, sest tõepoolest ma ju tean ennast, midagi uut ja põnevat tuleb täpselt siis kui õige aeg on, sattusin ma siia paganama haiglasse. Ja süüdistada ongi mul vaid iseennast, sest jaa, ma võin öelda, et pinge ja stress ja ärevus ja kõik muu, aga tegelikult olen ma selle kõige taga ju ise. Kes mul käskis nii intensiivselt hakata uuesti tööd otsima ja ringi jooksma? Mitte keegi peale mu enda. Normaalne inimene oleks aja maha võtnud ja vaadanud seda kui pikendatud puhkust, mille ajal endale selgeks teha, mida siis edasi teha oma siiski noore eluga.

Ja teada on fakt, et kui ise ei oska aega maha võtta, IKKA veel ei õpi juba juhtunud olukordadest, siis on vaja see mulle puust ja punaseks selgeks teha ning nii ma siis istungi nüüd vähemalt nädalavahetuse PERHis, seljas seksikas roheline kostüüm, küljes erinevad juhtmed ja jubinad.

Kas see on tagasihiiliv depressioon?

/ / 2 Comments

Ma olen end pikka aega megahästi tundnud. Ja olen endamisi uhkust tundnud, et depressiooni niimoodi seljatada suutsin. Samas ei ole see mind otseselt imestama pannud, sest mul ei ole mitte mingit põhjust, mis võiks depressiooni tekitada. Kõik on tundunud olevat hästi. Muidugi on aegajalt pisikesi pingeid, tülisid ja muresid, aga suures pildis pole need midagi sellist, mille pärast pead valutada. Kõik on mööduv ja kui võtta arvesse, mis kõik on läbi ja üle elatud, siis need mured on ikkagi täiesti tühised. Kergesti lahendatavad.

Ent mida aeg edasi, seda nukrameelsemaks olen ma muutunud. Ma tunnen mingit sõnaseletamatut ängi. Rahulolematust.

A milleks sulle veel puhkus?

/ / 2 Comments

Ilusad ilmad. Päike paistab. Kodukontor. Edasi-tagasi ei pea sõitma. Ida ei helista 9679 korda kui ma sekundiga tal järel ei ole. Üks päev helistas ta mulle, et tulgu ma järgi. Ütlesin, et olen tööl, aga et okei, hakkan tulema. “Läheb pool tundi,” ütlesin ma. “Mida? POOL TUNDI, mingi Rootsis oled vä?” tuli vastuseks. Aga praegu on kool viieminutilise autosõidu kaugusel. Ma isegi ei pea planeerima. Ja mul on lõpuks auto, kuhu mahub ka Dexter. Ma saan minna temaga jalutama. La vita è bella!

“Juba kuu aja pärast on mul puhkus!” õhkasin ma kusagil ja sain vastu hämmeldunud pilgu ja küsimuse: “A mida sa siis praegu teed? Milleks sulle veel puhkus?” Ma tundsin, et olen valmis küsijat lööma.

Depressioon vol 1000

/ Eveliis / Leave a comment

Ma pean vabandust paluma. Et olen olnud sõnumitele kehv vastaja. Peale toda Pere ja Kodu usutlust, kus natukene avasime tagamaid, mida depressioon meie eluga tegelikult tegi, sain ma mitmeid sõnumeid ja lubasin endale ka, et vastan homme, aga homsest sai ülehomme ja nii edasi. Oli selline kiire periood ja hiljem kui hakkasin otsima, et kes mulle kirjutas, ei leidnud ma enam neid sõnumeid üles. Päriselt vabandan. Ma ikka püüan vastata alati, aga mõnikord läheb nii, et kiire tuleb peale.

Ühesõnaga. Kahjuks ma nõu ei oskagi anda. Tahaks. Ausalt tahaks, sest ma tean mis tunne on ummikus olla ja nii tahaks, et keegi oskaks midagi tarka öelda. Aga see polegi sugugi nii lihtne.

Ma võin käsi südamel öelda, et depressioon ei lähe kunagi päris üle. Sellega tuleb õppida elama. Seda tuleb ravida. Ja on äärmiselt oluline, et lähedased sellest aru saaksid ning toetaksid. Toetamine ei ole lihtne, tean seda enda pealt. Kuigi ma “aktiivselt” depressioonis enam ei ole, siis on ikka mingid hetked, mingid “triggerid”, mille peale ma plahvatan, mis mu endast välja viivad ning ma võin täiesti ebaadekvaatselt käituda. Ei, ma ei ole hull ja see ei mõjuta igapäevaselt mu elu, kuid on olnud hetki, kus ma tõesti olen mõelnud, et võib olla peaksin minema ravile, nagu päris ravile ravile, sest kui see hoog mind tabab, siis ma võin öelda asju, mida ei mõtle, ses mõttes, et ma näen kõike kõige mustemates värvides, ma ei näe tunneli lõpus valgust ja ma võin end süüdistada kõikides maailma muredes. Tekib selline süütunne ja murekoorem, et ma tegelikult mõistan inimesi, kes on endalt depressioonis elu võtnud. Ei, minu pärast ei pea muretsema, need mõtted on mul ammmmmmmu peast pühitud ja jäänud sinna aega kui ma ei tunnistanud, et psühholoogi ja ravimite abi vajasin ning arvasin ka, et saan hingamise ja positiivsetele asjadele keskendumise läbi ise hakkama. Kõige olulisem asi, mida depressiooni (kahtluse) puhul tuleb arvesse võtta – sellega ei saa ise hakkama, seda tuleb ravida. Need, kes ütlevad, et depressiooni ei ole olemas ja sellga saab ise hakkama, ajavad jama. Ärge kuulake neid, vaid pöörduge spetsialisti poole. See ei ole häbiasi. Samuti ei peaks häbiasi olema ka antidepressandid. Üks mu tuttav ütles hästi – kui meil pea valutab, siis me võtame peavalutableti ega kannata vaikides, miks peaks siis depressiooni valu kannatama kui ravi on olemas. Ma võin eksida, aga ma kasutan antidepressante vist juba kuus aastat. Mul on nii lihtsam oma emotsioone kontrolli all hoida ja see ei tähenda, et oleksin tundetu, kes mind teavad, need teavad, et emotsioone on mul vajadusel palju. Mõnikord liiga palju. Seega ei pea kartma, et antidepressantide tõttu ei ole enam tundeid, vaid stabiilne ükskõiksus. Ei ole. Aga kehakaal tõuseb küll. Vaadake mind kui ei usu.

Teine asi on see partneri või lähedase toetus. Seda on palju lihtsam öelda kui teha. Nüüd ma tean. Oma haiguse nö tipus ma ei näinud kui palju Marek minu haiguse pärast kannatas ja kuidas see ka teda mõjutas, kuid nüüd ta on rääkinud, miks ta muutus kinnisemaks ja hoidis eemale. Ta kartis, et iga valesti öeldud sõna algatab tüli. Ja võiski algatada. Õnneks suutis tema rahulikuks jääda ning oli nii palju tugev, et ei astunud minema. Kohati oleks kindlasti olnud lihtsam käega lüüa, sest milleks selline pidev stress. Eriti kui end ka aidata lasta ei taha. Mina ei tahtnud. Mul oli kõik hästi. Elasin oma fassaadielu ja oma pisikeses mullis, kus kõik tundus ilus, täpselt selle hetkeni kui võisin suvalise asja peale murduda ning ohjeldamatult nutta.

Kuidas me tülitsemise lõpetasime? Ausalt? Ei olegi lõpetanud. Me tülitseme ikka. Pisasjade pärast, suuremate asjade pärast, aga need ei ole enam sellised tülid, kus me läheme isiklikuks ning süüdistame üksteist nii nagu me tegime minu depressiooni ajal. Muidugi ei ole meil ka enam neid muresid, mis meil olid tol hetkel. Seega ma tõesti ei saa anda nõu, kuidas sarnases olukorras “ellu jääda”. Pean olema jõhkralt aus ja ütlema, et ühtegi garantiid ei ole. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. Halva all ma pean silmas seda, et minnakse lihtsalt lahku, sest probleemid ning depressioon on liiga suured. Ainsad soovitused, mis ma oskan anda on väga basic soovitused. 1) Leida hea psühholoog ning alustada ravi. Ja ravi ei tähenda ka vaid seda, et lähete perearstile, täidate ära ankeedi, mille punktid näitavad, et jah olete depressioonis ja lasete endale välja kirjutada AD. AD üksinda ei aita, see aitab fookuses olla. Ilma antidepressantideta ma ei suutnud keskenduda, absoluutselt üksi asi ei huvitanud ja lükkasin isegi olulised asjad edasi, sest ma ei suutnud tegelikkusega tegeleda. Oluline on, probleemides selgusele jõuda, leida enda jaoks rahunemismeetodid (minul aitab jalutamine ja lillede korjamine, kui ma vihastan, siis ma torman metsa ja see rahustab mind täiesti maha). 2) Teine pool peab suutma rahulikuks jääda. Tean, raske teostada, aga kahjuks nii on. Mul on hetkel hea rääkida, sest need suured probleemid on selja taha jäänud ning saan tegeleda vaid enda tervisega, aga kui oleks jätkuvalt probleemid, mis üle pea käivad, siis ma arvan, et mu jutt oleks hoopis teistsugune.

Imevahendeid depressioonist lahti saamiseks ei ole. Lihtsalt ärge häbenege abi küsida ning pidage meeles, et vaimne tervis on kõige alus. Kui ikka “katus sõidab”, siis ei tule välja millestki midagi. Ka probleemid jäävad lahendamata, sest te ei suuda mõelda. Keskenduda. Aga kui fookus paigas ning suudate ka teist inimest, sh ka kriitikat ära kuulata, nii et ei tunne endal süüd ja ei taha ka teist süüdistada, siis on juba suuuuuur samm edasi astutud.

Elu kui seebiooper ehk viis aastat hiljem

/ Eveliis / 1 Comment

Täna hommikul peeglisse vaadates viis mu mälu mind 2016.aastasse. Ma mõtlesin tagasi tollele minale ja mulle tundus korraga ebaloogiline, et see naine, kes vaatab mulle peeglist otsa täna, on see sama “merepõhja vajunud metspart”, kes ma olin viis aastat tagasi. Jäin lappama oma vanu postitusi, et meenutada, milline oli too Eveliis ja leidsin muuhulgas ka sellise postituse, kus ma küsin endalt, kuhu ma viie aastaga jõudnud olen.

2021 aasta on viis aastat hiljem. Kuhu ma olen jõudnud? Ma olen väga kaugele jõudnud.

Kõige olulisem muutus on ilmselt elu depressioonita. See on hämmastav! “Su elul tundub nii mõnus fiil!” kirjutas üks tuttav mulle ja see lause kirjeldabki mu elu kõige paremini. Kogu aastatetagune vaesus ja depressioon pani mind hindama teisi asju ja oma väärtusi, põhimõtteid ehk laias pildis elu ümber hindama. Mul on põhimõtteliselt kaks valikut – keskenduda sellele, mida mul ei ole (a la kuivati) või keskenduda sellele, mis mul on (näiteks ilus kodu). Ma ei võrdle oma elu teiste eludega ja ma ei pea end teistest ei halvemaks ega paremaks. Ma ei kasutanud isegi kuni eelmise aasta lõpuni enam antidepressante. Miks ma neid nüüd söön kui elul nii ilus “fiil” on? Vererõhu ja nende teiste probleemide pärast, teate ju küll, see kena kombo, mis mind oktoobris tabas. Kui ma võrdlen ennast selle ajaga kui ma söön antidepressante ja kui ma ei söö, siis ma julgen ausalt välja öelda, et antidepressantidega olen ma meeldivam inimene. Ma ei ärritu nii kergesti (ka ei tõuse seega mu vererõhk) ja ma suudan asju ilma liigsete emotsioonideta (mitte alati muidugi!) võtta. Isegi Dexteri lollustele vaatan ma pigem läbi huumori (kuigi ajab vihale küll kui ta mõne lille on aknalaualt alla ajanud või õlle diivanile “kallanud”). Mis mind kohati kurvaks teeb, on depressiooni alahindamine või isegi naeruvääristamine, olen kuulnud, et on suunamudijaid, kes väidavad, et depressiooni polegi tegelikult olemas. Sellist asja saab öelda vaid väga rumal inimene. Depressioon on salakaval ja sellest välja saamine vajab korraliku ravi (ja ravimeid). Sellel teemal kirjutades olen ma saanud väga palju tagasisidet, et inimesed on saanud abi minu aususest, aga ma olen saanud ka kommentaare nagu see “Sõltuvus? Küll on hea, kui saab töö ja pere jamade korral imerohtu võtta. Kaua sa võtsid neid ja miks sa ei püüdnud oma elu ilma antidepressamtidega korda seada? KUI suured need mured siis on mis sind vaevavad?” Sellistel kommentaaridel võivad rängad tagajärjed olla, aga selle peale ei mõtle inimesed, kes ei tea, mis depressioon tegelikult on.

Kuigi mu sõbrannal on õigus, et ma tegelikult ei oska end 100% lõdvaks lasta kunagi, ma teesklen seda päris hästi siiski, julgen ma öelda, et ma olen õppinud elu nautima. See on väga oluline muutus ja ma arvan, et ka oluline oskus. Ma ei taha lihtsalt kulgeda, ma tahan mälestusi ja ilusaid hetki ja palju rõõmu. “I don’t want all that much. But I want to be fine. I want to live a simple life with many good moments and a lot of fun,” ütleb Erlend Loe. Nii lihtne ongi. Põhimõte, mida jälgida.

Eneseareng on kindlasti nende viie aasta oluline märksõna. Jah, ma olen jätkuvalt teatud asjades jäik ja järeleandmatu (võib olla see muutub järgmiseks korraks kui kirjutan, kuhu ma viie aastaga jõuda võin. hetkel igatahes ei ole see aeg), võimalik, et ma olen ma muutunud ülbemaks julgemaks. Seda viimast ilmselt seepärast, et ma tean, kes ma olen, mida ma tahan ja mitte vähe, mida ma väärt olen. Kui ma hakkasin psühholoogi juures käima jõudsime me ka sinnani, et üheks põhjuseks, miks ma langesin masendusse, oli see, et ma olen end alati läbi töö identifitseerinud. Ma ei teadnud, kes on Eveliis. Ma iseloomustasin end alati kui see (sisesta ametinimetus) või too (sisesta ametinimetus). Mulle tundus, et lihtsalt Eveliis olla ei ole piisav. Seda tundus lausa häbiväärselt vähe. Osaliselt kipun ma end ikka läbi töö hindama, aga pigem läbi persoonibrändi. On palju asju, mida mu lugejad ei tea (ja ei peagi teadma), mulle meeldib siin olla lihtsalt üks pere/arvamusblogija, aga ma olen aastatega aru saanud, mida mina saan pakkuda ja ma ei häbene seda ka välja öelda. Ma tean oma väärtust ja mis olulisem – seda teavad ka teised. Ma olen selle üle tõeliselt uhke. Kõlab nagu oma saba liputamisena? Teate, teisiti ei jõuagi kuhugi kui iseendasse ise ei usu.

Oma kehakaaluga olen ma jõudud tunduvalt suurema numbrini kui viis aastat tagasi ja ei ole sellega ikka rahu teinud. Ma arvan jätkuvalt, et body positivity on tore küll, aga mitte alati siiras, eriti kui see tuleb inimeste suust, kes endaga silmnähtavalt rahul ei ole. Mu meelest oleks lihtsam enda vastu aus olla, öeldagi, et pole jah rahul, mitte valetada, et tegelikult tunnemegi end sellisena hästi kui samal ajal käime salaja trennis ja püüame kõigest väest kaalu langetada. Kellele selline kahepalgelisus? Olles seda kõike öelnud ja suure osa oma teadlikust elust olnud oma kehas ebakindel ning pidanud end paksuks, tunnen ma nüüd ülekaalulisena end hoopiski enesekindlalt. Go figure. Naise aju on müstiline.

2016. aasta Eveliis oli segaduses, ilma sihita, püüdis lihtsalt ellu jääda. 2021. aasta Eveliisil on siht. Ma tean, mida ma tahan ja ma tean, kes ma tahan olla. Ma olen oma eluga rahul, sellel on mingi mõte, mitte ma ei kulge niisama. Ja ma armastan elu. Pisiasju. Neid, mis varem tundusid tühised ja iseenesestmõistetavad. Nüüd ma hindan neid. Mulle meeldib 2021. aasta Eveliis palju rohkem.

*Päisepildil 2016.aasta Eveliis. Sügavas depressioonis. Aga naeratav.

Moodsa aja haigus – depressioon

/ Eveliis / 6 Comments

Selle pildi taga on peidus minu depressiooni kõrghetk. Kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis mõnikord ma mõtlen täiesti siiralt, aga kuidas ma ellu jäin. Seda küsides ma ei liialda. Enne kui ma totaalselt kokku varisesin, varjasin ma oma depressiooni ja valetasin nii teistele kui endale, et mul ei ole midagi viga. Tegelikkus oli aga see, et ilmselt jõudsin ma arsti ja abini viimasel hetkel. Nii palju oli hetki, kus ma istusin autorooli ja mõtlesin, et sõidaks vastu puud või järve, nii palju oli hetki, kus ma täiesti lohutamatult ja ebaratsionaalsete asjade peale nutsin, nii palju oli hetki kui mulle tundus, et keegi mind jälitab ja ma kartsin välja minna kodust. Kohutav aeg ja hetkel tundub isegi natukene uskumatu. Kas see olin päriselt mina?  Ma sain aru, mida tähendab depressioon päriselt. Muidu oli see nagu selline moodne sõnakõlks, ah, mul on depressioon.

Halb tuju ja muremõtted ei ole depressioon. Mind ajab täiesti vihale, kui inimesed ütlevad iga asja peale, et neil on depressioon või siis teised, kes ütlevad, et asi see depressioon siis on, saa üle. Pole ka imestada, et paljud peavadki seda lihtsalt sõnakõlksuks. Kes ei võta ise tõsiselt ja kes ei võta teiste mõtteid tõsiselt. Piir on ilmselt õrnõhuke, aga mulle ei meeldi üldse depressiooni “naljad” iga raskema olukorra peale. Mina olen oma depressiooni ravinud ja tarbinud antidepressante aastaid, alles sel aastal, paar kuud tagasi, tundsin ma, et elu on nii palju joones, et aitab, ma saan ise hakkama ning ma tundsin end üle pika aja hästi. Tervelt. Siis aga juhtus see tobe “kuuajane katseaeg, milles ma feilisin” (jäägu igaühe enda otsustada, kas õiglaselt või mitte) ja ma tundsin päriselt, kuidas kõik mu pingutused olid korraga nagu maha visatud. Ma nutsin päevi (ilma liialdamata!), ma tundsin end alaväärtuslikuna, kõige kehvema inimesena, mu peas olid jälle need samad muremõtted. Marek ütles, et “sa oled jälle samasugune nagu siis kui sul depressioon oli” ja see oli minu jaoks äratuskõne. Ma ei tahtnud uuesti samasse auku langeda. Kes on seda kogenud, teavad kui õudne see on. Ma olin vihane ja pettunud ning täpselt ühe telefonikõne kaugusel, et lasta end haiglasse sisse kirjutada. Igaks juhuks. See kõne jäi tegemata kolmel põhjusel – Marek toetas mind öeldes, et püha jumal, me oleme hullemateski asjadest läbi tulnud ja see mõjus rahustavalt, ma sain kodus rahulikult puhata, üksi olla ja mõelda, mida edasi ja  ma sain jõudu vaadata suuremat pilti tänu poolvõõrastele inimestele, kes mulle sisestasid, et ma ei ole “väärtusetu rämps”. Selgus, et seda pep-talk´i oli vaja.

Samal ajal kui mina maadlesin oma nö deemonitega, sattusin ma rääkima ka paari tuttavaga, kes oma muresid tahtsid kurta. Ma tean, et iga inimese mured on endale kõige suuremad ning kuna minu enda omad tundusid mulle just kõige suuremad, siis ma ütlesin ausalt, et mul ei ole hetkel aega ega jaksu teiste muresid (mis mulle tõesti tundusid tühised, aga ma ei öelnud seda välja) kuulata. Selle peale inimesed solvusid, sest neil on ka depressioon. Ma püüdsin selgitada, et iga muremõte ei ole depressioon, aga et kui tegu on tõesti depressiooniga, siis tuleb abi otsida ja sellega tegeleda, mitte niisama tähelepanu saamiseks halada ja teha nalju “ma pean ka koos sinuga Jämejalga tulema”. Ma ei hakka teiste inimeste muresid ja vestlusi nendega rohkem blogis avalikult lahkama, aga ma suutsin vähemalt neli korda vihastada.

Kas aastal 2019 on depressioon moeasi? Et see peab olema? Või oleme me tõesti muutunud nii nõrgaks, et kohe kui elu korraks ei ole meelakkumine, vaid vaja on (teinekord ka asja eest) vastutada, siis langeb maailm kokku? Kohe on depressioon ja hullumajja minek? Jube pahaseks teeb see “tõmban nööri kaela”- jutt igal sammul. Juhul kui see ei ole must huumor, mis on omamoodi moodus raskustest üle saada. Ühe tuttavaga, kel on ka hetkel raske periood, naersime, et olukord ajab lausa äädikat jooma, sest mis elu see on, aga see oli meile omane ja (võimalik et vaid) meile arusaadav must huumor. Me saime aru, et see on meie viis üle olla raskustest ja end rumala huumoriga lohutada. Ja siis on inimesed, kel on depressioon ja “jämejalga minek”, sest autoga sai vastu aeda sõidetud, nii et värv tuli maha ja mees on nüüd vihane või “meil on töö juures koondamine, raudselt olen mina ka üks neist ja siis ma kaotan kõik”. Milleks ennustada ja mõelda ette, mis halvasti võib minna?  Ongi nagu moeaasi, et mida rohkem muretseda, depressioonis olla, seda ägedamad oleme? Et justkui otsime põhjust mossitada ning “sitahaisu-näoga” ringi käia? Ma üldse ei imesta, et päriselt ummikus olevad inimesed häbenevad oma raskustest rääkida, sest muidu oled “ah sina ka” või “veel üks”. Päriselt abi vajavad inimesed jäävad tähelepanuta, sest tundubki justkui normaalsus, et kõigil on depressioon ja sellega ei pea tegelema ega seda tõsiselt võtma. Peab küll võtma! Ainult kergekäeliselt ise ei pea endale diagnoosi panema.

Ma tean, et minu kirjutis võib tunduda üleolev ja enda mätta otsast, aga ma oskangi vaid enda kogemuse põhjal rääkida ning tean, et raskused ja depressioon on kaks eri asja. Mul on hetkel raske, aga mul ei ole depressiooni (ptüi ptüi ptüi) ja loodetavasti olen ma saanud nii palju tugeva(ma)ks, et ka ei tule. Sest raskused on ületamiseks. Ma kavatsen need täiega ületada. Elada hetkes ja nautida kõike seda ilusat, mis mul olemas on. Mul on isegi täiesti jõulumeeleolu. Kuigi aknast välja vaadates on tunne nagu oleks kohe munapühad. Viimase kuu aja jooksul on juhtunud nii palju pisikesi asju, mis mind on pannud asjadele teise pilguga vaatama. Usute või mitte.

Kogemus: tol õhtul kui ma hüsteeriliselt nutsin ja tunnistasin endale, et vajan abi, jõudsin ma tegelikult salaja isegi hüvastijätu valmis kirjutada…

/ Eveliis / 3 Comments

Delfi Naistekaga olen ma pikalt koostööd teinud. Kui nad seekord küsisid, kas oleksin nõus oma depressiooni lugu detailsemalt nendega jagama, mõtlesin ma küll korraks, et kas ma olen valmis selleks, et veel rohkem inimesi mind anonüümsetes kommentaariumites hulluks sõimama hakkab. Samas olen ma ju niikuinii üsna avameelselt juba oma depressioonist rääkinud. Nii et mis seal enam vahet on. Paningi kogu oma loo kirja.

Kui mulle praegu peale vaadata, siis ilmselt ei oskaks 98% inimesi aimata, et ma ravin ikka depressiooni, aga depressiooniga ongi selline värk, et ega peale vaadates ei saagi aru.Mul on nii hea meel, et ma tookord abi otsustasin otsida, sest ma ausalt ei oska mõelda, mis minust ja minu pereelust oleks saanud kui ma ei oleks.

Nüüd tollasele olukorrale tagasi vaadates tunnen ma emana piinlikust, et oma lapse õlgadele nii raske koorma panin. Ta pidi lohutama ja toetama oma ema kui peaks olema vastupidi. Samas ei oska ma öelda, mis oleks minust saanud, kui mul ei oleks tol hetkel last olnud. Tema andis mulle jõudu ja hoidis elus. Ma püüdsin tema pärast hakkama saada. Omal jõul.  Olude sunnil pidi ka mu abikaasa meist eemal olema. Mul oli nii palju nõrkusehetki, kus ma tundsin, et ei taha elada. Aga ma ei tunnistanud kellelegi, et mul on probleem. Ma saan hakkama, mõtlesin ma. Tegelikult ei saanud. Edasi loe Delfi Naistekast. Päisefoto: Vahur Pormeister

Elu antidepressantidega volX

/ Eveliis / 13 Comments

Elu on naljakas. 20 aastat hiljem istume vanade sõpradega järve ääres ja räägime elust. Uskuge mind, 16-aastasena ei osanud keegi meist arvata, mis meid ees ootab. Mitte et me keegi kaebaks, aga kui sa oled 16-aastane, siis sa kujutad ette, et hiljemalt 25. eluaastaks on sul olemas maja, lapsed, abikaasa, koerad, kassid, autod, unistuste töö, piisavalt võimalusi reisimiseks ja elu nautimiseks ning see kestab igavesti. Keegi meist ei osanud ette arvata, et elu ei ole vaid muinasjutuline, ette tuleb ka madalseise.

Mina olen antidepressante tarbinud nüüd üle kahe aasta. Ühel korral jätsin ma nende söömise päeva pealt järele, sest mulle tundus, et kõik on korras. Suur viga – palun ärge tehke seda kodus järgi! Ma vajusin tagasi samasse auku, vihahood vaheldusid kurbusega. Ma hakkasin uuesti antidepressante sööma. “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!” on mulle kordi ja kordi öeldud. See ei ole niisama lihtne. Depressioonis inimese aju keemia on teistsugune kui tervel ehk ajukeemia on paigast ära. Depressiooni, ärevushäireid ja läbipõlemist peetakse moodsa aja haiguseks ja tihti on kaks varianti – inimesed ütlevad sõnakõlksuna, et on masenduses või ei saa aru, et depressioon on tõsine haigus, millest omal jõul jagu ei saa. See on haigus nagu suhkruhaigus, kõrge vererõhk…mida iganes. Kui suhkruhaiguse või ükskõik, mis muu haigusega inimene võtab rohtusid, siis seda peetakse täiesti normaalseks. On ju nii? Keegi ei tuleks kõrge vererõhuga inimesele ütlema “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!”, “Sa saad hakkama!” Keegi ei vaata sulle viltu.

Kui sa aga tunnistad, et tarbid antidepressante, vaadatakse sulle viltu, sind peetakse hulluks. Antidepressantide söömine ja depressiooni tunnistamine ning psühholoogi juures käimine on justkui häbiasi. Seda peab kindlasti varjama või kohe kindlasti peab võimalikult kiiresti rohtudest loobuma ja omal jõul hakkama saada. Minu elus on hetkel kõik omal kohal – mul on imeline töökoht, pere, kodu, sõbrad – ma tunnen end hästi. Jah, mul on ikka veel probleeme, aga võrreldes paari aasta taguse olukorraga on mu elus stabiilsus. Ma olen püüdnud oma antidepressantide kogust vähendada, sest “kõik on ju korras ja ma pean ise hakkama saama”. Samas ma tunnen, kuidas mõni päev ärritun ja vihastan täiesti irratsionaalselt, ma ei saa oma negatiivsete tunnetega hakkama. “Aga miks sa püüad rohtude söömist järele jätta?” küsis A., kes töötab meditsiiniõena. “Miks mitte elada täisväärtuslikumat elu tänu keemiale, kui kannatada, sest “nii on õige”?”

Aga tõepoolest. Miks? Miks on antidepressantide võtmine häbiasi?

Jämejala peaarst või peahull*

/ Eveliis / 9 Comments

Ma ei tea kui pikka aega ma nüüd antidepressante söönud olen, aga päris pikalt. Suvel läks meelest ära retsepti uuendada ja nii olin mõnda aega ilma rohtudeta. Täiega tundsin tagasilööki (võttes ka arvesse, et ma jätsin ju rohtude söömise päeva pealt) ja alustasin uuesti. Nüüd said umbes kuu aega tagasi rohud jälle otsa ja  üllatus-üllatus muidugi “unustasin” ma arstile helistada. Tegelikult ei unustanud, aga kogu aeg oli kiire ja mõtlesin, et homme. Eile ajas mind eranditult iga asi täiega närvi. Ma karjusin Mareki ja Ida peale 87998970 korda ja reaalselt tundsin, et need hetked, kus ma tavaliselt hingaks sügavalt sisse ja ütleks “fakk it” ajasid mind nii endast välja, et ma kohe tundsin raevu.

Ma saan ise ka aru, et kõlan nüüd nägu täielik Jämejala peahull, keda peaks kartma, igaks juhuks siis ütlen, et päris nii hull ka ei ole, aga siiski piisavalt hull, et ma täna hommikul kohe esimese asjana arstile helistasin. Uue retsepti saamiseks peaksin ma minema ka arstile, aga ooteajad on ju nagu nad on. Saaks reedel. “Teate, ma reedel sõidan ära, aga ilma rohtudeta kohe kuidagi ei tahaks minna, äkki ma saaks kuidagi ilma,” uurisin ma. Sekretär vastas, et tema ei otsusta, aga saab täitsa aru, et ma ilma ei saa. “Läheb kolmeks nädalaks ära, aga palub väga, et saaks rohud enne kätte…” kirjutas ta arstile, samal ajal kui ma toru otsas ootasin.

“Isver, ma tunnen end nagu ametlikult hull,” naersin ma. Sekretär naeris vastu. “Jah, aga mis teha, selline see elu on, mis me siin ikka ilustame, eksju.” No vot.

Aga kui nali kõrvale jätta, siis mult on palju küsitud, et kas rohtudest võib ka sõltuvusse jääda, et kas ma ei karda. Muidugi kardan. Ma ei taha terve elu antidepressante süüa. Aga ma ei taha karjuv hull ka olla. Hetkel pean ma tunnistama, et ilma antidepressantideta ei saa ma hakkama. Võib olla on ka liiga vara? Depressiooni ravi ei ole niisama, et täna tuvastan probleemi, homme ravin ja ülehomseks on elu lill. Muidugi depressioonist ei ole mul enam haisugi, seda ma tunnen oma enesetunde pealt väga hästi, lihtsalt selleks, aga ravi pooleli jätta ka ei saa veel.

    *Mang iseloomustas kunagi Kalasid, et “see ei ole normaalne tähemärk. Nad on kas Jämejala peaarstid või peahullud.