Mallukas just üks päev kirjutas, kuidas ta end kommentaarist lasi häirida ja ma veel mõtlesin, et issake, kas tal polegi juba aastatega paks nahk kasvanud, et enam ei peaks küll häirima, et isegi mind enam ei häiri kommentaarid, sest on ilmselge, et ma ei saa kõikidele meeldida ja see on okei, ma ei püüa olla keegi teine kui see, kes ma päriselt olen. Seepärast olen ma ka jaganud neid momente, mis mind ilmselt parimas valguses ei näita, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen teinud vigu ja neid ei saa muuta, saab vaid edasi minna ja püüda ühel või teisel moel asju parandada. Ja siis boom! tegin ma lõunapausi ja mõtlesin käia läbi päevase tiiru Perekoolist. Milline viga! Üle mitme aasta leidsin ma sealt kommentaari, mis oma olemuselt oli nii haiget tegev, et esimest korda üle aastate (pakun, et viimati Diipi ajal) panid kommentaarid mind nutma.
Kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada?
- Ma ei ole kunagi olnud lastekaitse tähelepanu all, püha issand jumal. Keegi kaebas mu peale, et ma peksan last, lastekaitsetöötaja helistas ja ütles, et saab aru, et see on ülereageeritud, aga ta peab helistama. Rääkisime ja selle telefoniga oleks ka kõik lõppenud, aga mina ise kutsusin ta külla, et ta saaks meiega tuttavaks ja näeks, et ma ei ole mingi psühhopaat, sest ütlesingi ausalt – et kui keegi niimoodi kaebab, siis ilmselt ei jätaks ta seda sinnapaika kui seda ka ei kajasta blogis. Kui te kõike muud saate järgi uurida, siis huvi ja/või uudishimu korral helistage talle otse ja küsige otse kui “tähelepanu all” ma olin. Meie valla lastekaitse töötaja kontaktid on avalikud, uurige järgi, aga aitab sellest laimust.
- Mallukaga tüli EI SAANUD algust sellest, et ma teda (eeldan et siis tema) KATSIKUL rinnaga toitmise pärast kritiseerisin. Ma ei mäleta, aga mul on tunne, et ma isegi ei käinud ta lapse katsikul. Meie tüli sai alguse (vist) sellest, et Mallukas arvas, et see postitus (LINK) on temast. Ma ei ole kunagi olnud rinnaga toitmise vastu, ma olen ise rinnaga toitnud ja kindlasti ei tuleks ma kedagi kritiseerima nende kodus. Minu arvamusartikkel oli avalikus kohas avaliku imetamise kohta. Nt kui ma olin ühel koosolekul Rootsis, kus ema lihtsalt kesest koosolekut tõstis särgi üles ja hakkas imetama oma last. Minu jaoks see ei ole okei. Tõesti ei ole.
- Ma tõesti olen oma lapsele öelnud nii üht kui teist, mida ma kahetsen ja kunagi ei kordaks, aga arvata, et ma selle pärast olenb halb ema ja oma last värdjaks pean. Mul ei ole sõnu. Mul ei ole Mallukale ühtegi etteheidet meie tüli pärast, eks me olimegi pada ja katel, kuid jah, lapse oleks võinud sellest teemast välja jätta, sest kui ühelt poolt Eesti loetum ja teiselt poolt vist üks vihatuim blogija tülli lähevad, siis keevad fännidel ja vihjakatel tunded üle ning asjad lähevad proprtsioonist välja.
- Ma ei tahtnud teha WW take overit, sest mulle tundus, et mu elu ei ole piisavalt põnev, et seal midagi jagada. Ma ei käi põnevatel kohtumistel, ma ei reisi hetkel, ma käin tööl, püüan kodus olemas olla, lapsega laulmas käia ja nautida elu maal, ei midagi sellist, mida iga teine ei teeks. Pealegi ei ole ma kunagi laive teinud, sest ma ei pea end meediaseksikaks inimeseks. Mul paluti rääkida emadusest ja naiseks olemisest ja kui ma siis mõtlesin, et põrgusse, astun mugavustsoonist välja, tuli mul mõte, et see on hea viis tunnustada ja tänada neid naisi, kes on minust teinud minu. Mind kasvatanud, armastanud, alati olemas olnud, kõikidest raskustest hoolimata. Et emadepäeval saab sellist asja võltsiks pidada murrab päriselt mu südame.
- Ma ei ole kunagi laive teinud. Mul oli mõte, kuidas seda teha, kuidas rääkida, mida näidata, aga kõik läks teistmoodi, sest ma ei ole professionaalne suunamudija,sisulooja. Lisaks oli Idal lollitamise tuju. Ma ei mäleta täpselt sõnu tõesti, kuid ta ütles, et “mõnikord oled sa halb ema ka”. Ma olen päevas korra vähealt halb ema, sest ma ei moista TikToki, ma sunnin magama jääma, ma votan karistueks telefoni ära… Kui see Ida ütlus paneb teid arvama, et kustutasin tahtlikult video, sest mu laps peab mind halvaks emaks, siis jällegi mul ei ole sõnu. Ma ei osanud seda alles jätta, sest ma ei teadnud, kuidas seda salvestada nii, et see ei jääks ka feed´i, vaid kuhugi storydesse. Järgmise video ajal sain aru, mida ma vajutama pean.
Aga päriselt mu küsimus jääb, kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada ja välja mõelda? Või veel hullem uskuda?
Perekool on haige koht. Tõsiselt!
Sulle aga pai ❤️
Oled maruäge naine!
Aitäh! Ma ei kirjutanud seds postitust muidugi selleks, et palun nüüd korjake mu killud kokku, aga tundsin kuidas mu vererõhk tõusis, silme ees laks mustaks ja pidin selle endast välja jagama. Kes suudab selliseid asju kirjutada ja miks ometi? On see arvamuse avaldamine?
Selliseid asju kirjutavad/räägivad inimesed, kes on ise katki, ei tule enda emotsioonidega toime. Kes ei ole leppinud, et kõik ei ole ideaalne. Et inimesed on INIMESED. Kes arvatavasti pole nö põhjas käinud. Kellel pole empaatiavõime nii hea. Need inimesed nagu mu 4a poeg armastab öelda, need kellel on kallid otsas. Ideaalses maalimas me võiks need mürgitajad ja sapi pritsijad headuse ja positiivsete vibe’dega ära lämmatada ja nad kokku kleepida aga reaalsus on see, et me ei jõuaks ja see enese tervenemine peab tulema nende enda seest. Lihtsalt püüda vastata hea sõnaga, mitte langeda samale tasemele ja eluga edasi minna🙂
Mul tekib küsimus, et mis on inimesega küll valesti, kui ta sihilikult käib ja otsib kelleski vigu, ainult neid näeb ja neist mõtleb ja viitsib veel ka kuskile perkooli kirjutada?
See on ilmselt ilma lasteta või siis väga väikse lapse vanem, kes sellise kommentaari kirjutab. Mu 8 aastane võib 5 minuti jooksul öelda mulle, et olen parim ema ja siis tuju muutus- ja olen kõige halvem ema 😀 Aga samas kujutan ette küll, et sellist asja lugedes, läheb ikka meel kurvaks.
Phhh. Mul on 3 last. Ja no vähemalt kolm korda päevas arvab neist igaüks, et ma olen halb ema. Halb, sest ma ei osta viimase malli Iphone, halb, et ma ei luba hommikust õhtuni krõpsu/kommi/jäätist jne… süüa. Halb, et ma käsin oma tuba koristada. Halb, et ma käsin tundide ajal arvutis kaamera sisse lülitada, halb, et ma iga päev õppimist kontrollin. Halb, et käsin mustad nõud masinasse panna, halb, et hakklihakastme kõrvale kartuli asemel makarone teen. Vahet pole mis ma teen-ikka olen halb ema. Kui pakun, et no paneme siis asjad kokku ja lähete isa juurde elama siis ka ei sobi. Kui nad mõnele kõrvalisele isikule kaebaks siis mul oleks ka vist lastekaitse ukse taga. Õnneks või kahjuks veel pole seda “õnne” olnud aga võõrastele võib küll vale mulje jääda, kui nad konteksti ei tea.
Viimaste kuudega olen ma saanud aru kui palju on meie ümber inimesi, kes elavad mingis hoopis teises maailmas ja reaalsuses. Sellele on isegi kõhe mõelda tegelikult. Ilmselt on perekooli kommenteerijate hulgas neid ka keskmisest rohkem.
Mul hakkab kurb vaadata neid eelnevaid kommentaare .Kas lapsed ise ütlevadki teile sada korda päevas et olete halb ema või te lihtsalt ”eeldate” seda ,kuna nt kartuli asemes saab makaroni?😬 Sest ausalt ,kui minu lapd mulle ütleks et ma olen halb ema, siis ma ikka väga solvuks (muidugi mitte siis kui ta lollitaks) .Aga kui vihahoos midahi taolist ütleks,et mind solvata , siis ma solvuks ikka pikalt .Selliseid asju ei ole okei öelda ,kui laps just kahe aastane ei ole . Täpselt sama moodi ei ütleks ma iial ”sa oled paha laps” , kõige rõvedam lause maailmas.
Aga perekool ,oeh mis siin enam öelda .Pole seal üle 10 a käinid (arvasin et see ammu maas) . Ei ole hullemat kohta olemas .
Eveliis sa ei kindlasti kohe halb ema ! Ja see et sa laivi üldse teha OSKAD on ikka vöga hästi ju !😃 Ma ei tea isegi kuidas pilte üles panna nii et mitu tükki korraga saaks 😅😅
Sa oled hea ema! Su mees on hea isa! Te olete üliäge pere koos! Ja need selja taga mulajad on ise hinges katki. Reeglina kommenteerivad teiste elu need, kes isegi konkreetse inimesega ei suhtle seega kohe kindlasti on see miski lambimalle, kellega sa pole kunagi isegi kokku puutunud. Haiget teeb kindlasti, oi kuidas teeb aga nii palju kui võimalik, tuleb see asi lasta ühest kõrvast sisse ja teisest välja!
Ps! Kõige lollem tegu on pea norgu lasta just siis kui oled kaelani sita sees. Ehk ära lase pead norgu selle pasamere sees, tõsta hoopis pea üles 🙂
Kurb on seda perekooli teksti lugeda.
Pingback: Nõmedatest kommentaaridest | Jane blogi
Lugesin täna kirjandust, seal oli nii hästi välja toodud, just praegu sobivat. Nimelt- on negatiivne energia ja on positiivne energia. Kui ehitad mäge, siis pead kuhugi ka auku kaevama, et mägi saaks kõrgem. Ja tasakaal saab olla kui kopaga jama saab kaetud sama palju heaga. Mina ütlesin kodus lastele, et nad on parajad sitapead, siis kui asjad olid taas tegemata, just mis nende enda kohustus (kool) ja mina pean see jama ema olema, kes käib ja tänitab, et asjad saaks tehtud, enda järelt koristamine, kaks päeva on meeles ja siis taas “ununeb “. Esimest korda, tunnistan, et ütlesin kurjasti välja, olingi endast väljas. Nüüd suunab 10 aastane mind senti purki pistma, kui ta kuuleb, et ma tasakesi ikka sosistan. “No on sitapead”. Meil kõigil on sellised hetked, palju me aga enda vastu ausad oleme ja tunnistame seda või ehk kõik ei tunnegi, et vaja tunnistada. Kuidas kellele…