Mallukas just üks päev kirjutas, kuidas ta end kommentaarist lasi häirida ja ma veel mõtlesin, et issake, kas tal polegi juba aastatega paks nahk kasvanud, et enam ei peaks küll häirima, et isegi mind enam ei häiri kommentaarid, sest on ilmselge, et ma ei saa kõikidele meeldida ja see on okei, ma ei püüa olla keegi teine kui see, kes ma päriselt olen. Seepärast olen ma ka jaganud neid momente, mis mind ilmselt parimas valguses ei näita, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen teinud vigu ja neid ei saa muuta, saab vaid edasi minna ja püüda ühel või teisel moel asju parandada. Ja siis boom! tegin ma lõunapausi ja mõtlesin käia läbi päevase tiiru Perekoolist. Milline viga! Üle mitme aasta leidsin ma sealt kommentaari, mis oma olemuselt oli nii haiget tegev, et esimest korda üle aastate (pakun, et viimati Diipi ajal) panid kommentaarid mind nutma.
Kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada?
- Ma ei ole kunagi olnud lastekaitse tähelepanu all, püha issand jumal. Keegi kaebas mu peale, et ma peksan last, lastekaitsetöötaja helistas ja ütles, et saab aru, et see on ülereageeritud, aga ta peab helistama. Rääkisime ja selle telefoniga oleks ka kõik lõppenud, aga mina ise kutsusin ta külla, et ta saaks meiega tuttavaks ja näeks, et ma ei ole mingi psühhopaat, sest ütlesingi ausalt – et kui keegi niimoodi kaebab, siis ilmselt ei jätaks ta seda sinnapaika kui seda ka ei kajasta blogis. Kui te kõike muud saate järgi uurida, siis huvi ja/või uudishimu korral helistage talle otse ja küsige otse kui “tähelepanu all” ma olin. Meie valla lastekaitse töötaja kontaktid on avalikud, uurige järgi, aga aitab sellest laimust.
- Mallukaga tüli EI SAANUD algust sellest, et ma teda (eeldan et siis tema) KATSIKUL rinnaga toitmise pärast kritiseerisin. Ma ei mäleta, aga mul on tunne, et ma isegi ei käinud ta lapse katsikul. Meie tüli sai alguse (vist) sellest, et Mallukas arvas, et see postitus (LINK) on temast. Ma ei ole kunagi olnud rinnaga toitmise vastu, ma olen ise rinnaga toitnud ja kindlasti ei tuleks ma kedagi kritiseerima nende kodus. Minu arvamusartikkel oli avalikus kohas avaliku imetamise kohta. Nt kui ma olin ühel koosolekul Rootsis, kus ema lihtsalt kesest koosolekut tõstis särgi üles ja hakkas imetama oma last. Minu jaoks see ei ole okei. Tõesti ei ole.
- Ma tõesti olen oma lapsele öelnud nii üht kui teist, mida ma kahetsen ja kunagi ei kordaks, aga arvata, et ma selle pärast olenb halb ema ja oma last värdjaks pean. Mul ei ole sõnu. Mul ei ole Mallukale ühtegi etteheidet meie tüli pärast, eks me olimegi pada ja katel, kuid jah, lapse oleks võinud sellest teemast välja jätta, sest kui ühelt poolt Eesti loetum ja teiselt poolt vist üks vihatuim blogija tülli lähevad, siis keevad fännidel ja vihjakatel tunded üle ning asjad lähevad proprtsioonist välja.
- Ma ei tahtnud teha WW take overit, sest mulle tundus, et mu elu ei ole piisavalt põnev, et seal midagi jagada. Ma ei käi põnevatel kohtumistel, ma ei reisi hetkel, ma käin tööl, püüan kodus olemas olla, lapsega laulmas käia ja nautida elu maal, ei midagi sellist, mida iga teine ei teeks. Pealegi ei ole ma kunagi laive teinud, sest ma ei pea end meediaseksikaks inimeseks. Mul paluti rääkida emadusest ja naiseks olemisest ja kui ma siis mõtlesin, et põrgusse, astun mugavustsoonist välja, tuli mul mõte, et see on hea viis tunnustada ja tänada neid naisi, kes on minust teinud minu. Mind kasvatanud, armastanud, alati olemas olnud, kõikidest raskustest hoolimata. Et emadepäeval saab sellist asja võltsiks pidada murrab päriselt mu südame.
- Ma ei ole kunagi laive teinud. Mul oli mõte, kuidas seda teha, kuidas rääkida, mida näidata, aga kõik läks teistmoodi, sest ma ei ole professionaalne suunamudija,sisulooja. Lisaks oli Idal lollitamise tuju. Ma ei mäleta täpselt sõnu tõesti, kuid ta ütles, et “mõnikord oled sa halb ema ka”. Ma olen päevas korra vähealt halb ema, sest ma ei moista TikToki, ma sunnin magama jääma, ma votan karistueks telefoni ära… Kui see Ida ütlus paneb teid arvama, et kustutasin tahtlikult video, sest mu laps peab mind halvaks emaks, siis jällegi mul ei ole sõnu. Ma ei osanud seda alles jätta, sest ma ei teadnud, kuidas seda salvestada nii, et see ei jääks ka feed´i, vaid kuhugi storydesse. Järgmise video ajal sain aru, mida ma vajutama pean.
Aga päriselt mu küsimus jääb, kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada ja välja mõelda? Või veel hullem uskuda?