Ei ole teema suunamudijatest. Ei saatnud sõbranna linki. Ei eksinud kogemata ära sinna. Läksin puhtast huvist vaatama, mida seal päevakajalistest teemadest kirjutatakse.
Noh Tõnis Niinemetsa “kohatu” 10 miljoni nali. Kaja Kallase otsus mitte presidendi vastuvõtule minna. Ja võib olla ka see pisiasi nagu õpetajate streik. Nende teemade kohta ei hakanud midagi silma, küll aga tõmbas mu tähelepanu teema nimega “reklaamilugejad ei oska elementaarset inglise keelt”.
Ma julgen arvata, et ma olen riietuse mõttes üsna konservatiivne. Mul ei ole küll otseselt mingit probleemi seksikate ja paljastavate riidetükkidega, lihtsalt pole minu stiil ja eks pean tunnistama, et nii mõnigi punase vaiba kleit paneb mind küsima, miks, aga otseselt need kuidagi minu moraalikompassi ka ei häiri.
Maitsed ja valikud on erinevad. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem küsitavad. Kasvõi siitsamast galeriist saate ise vaadata, millised paljastavad kleidid on stiilsed ja millised mitte, ent vaevalt siingi inimeste maitsed iga kleidivaliku juures kattuvad. Nii ka Eesti artistide ja kuulsuste juures.
Surfasin nädalavahetusel Perekoolis ja muude teemade kõrval nägin ka teemat „korjanduse tegemine, kuna kaob toetus“ vms. Kuna see teema mind ei kõnetanud, siis avamata ta minust jäi. Alles eile kui ühest blogist sain teada, millest jutt võib olla, avasin ka tolle Perekooli teema.
Ei hakka rohkem kirjutama kui, et ühel noorel emal suri hiljuti laps ja kui inimesed küsisid, kuidas saab aidata, jagas ta oma kontonumbrit, et rahaline abi oleks kasuks küll. Kõik. Ja mida tegid Perekooli inimesed? Kukkusid materdama, arvustama, eeldama, fantaseerima, kritiseerima, kuidas ta julgeb, kohe peale lapse surma kerjama… Vot neid inimesi, eriti kedagi Tikker111, tahaks mina oma silmaga näha. Küsida otse – MIS SUL VIGA ON?
Kuidas see ütlus ongi, et uudishimu tappis kassi või nii ehk läksin minagi jälle libedale teele ja külastasin vana head Perekooli ajaviitejuttude foorumit. See on täiesti fenomenaalne, kuidas seal “mured” ei hääbu. Küll on pahasti, et keegi viis nohuse lapse lasteaeda, küll on pahasti, et kedagi on nähtud ekspeikaga, küll on pahasti kui keegi kassiraviks abi kerjab, küll on pahasti, et keegi ei käi lapsega rannas. Ühesõnaga ringiratast need “mured” seal käivad.
Juba mõnda aega on aegajalt kõikide huviorbiidis üks noorem naisterahvas, kes armastab pidutseda.
Mul on natuke paha tunne. Ma olen täiesti nõus selle arvamusartikliga, mis võtab olukorra soliidselt ja viisakalt kokku ning ma olen absoluutselt nõus ka nende teiste arvamusavaldustega, mis taunivad valetamist ja vassimist, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida iseendast.
Ma olen teinud halbu otsuseid ja saanud selle eest mitte vähe sugeda, küll aga ei ole kunagi oma tegusid varjanud või õigustanud (või siiski eks ma enda jaoks olen need asjad ära õigustanud). Inimeste pahameel ja kriitika on olnud kohati ärateenitud. Ma tean, et minu selgitused paljudele korda ei läinud, kuid näiteks koera puhul, kelle ka mina varjupaika tagasi viisin, on mul siiani valus. Mina võtsin, mina feilisin ja mina viisin ta tagasi. See on raske taak, mida kanda, usute või mitte. Omalt poolt tegin ma aga seda, et panin kuulutuse üles kõikidesse gruppidesse, võtsin vastu «loomavihkaja» tiitli ja samal ajal viisin ka ise inimesi varjupaika teda vaatama, et ta saaks endale päriselt uue kodu. Kas see kodu on hea, ma ei tea, ja mul on siiani süümekad. Isegi kui te ei usu ja peate mind südametuks. Ma mäletan neid kommentaare ja süüdistusi. Mind on ka varem süüdistatud, et ei hooli oma loomadest. Ma ei tea, miks, ja see on mulle siiani arusaamatu, aga ju siis mõnele inimesele tundus nii. Need kommentaarid ei olnud lihtsad taluda, aga mõistan, miks need tulid. Neid oli valus lugeda, aga ma lugesin, sest tahtsin ausalt nendele ka ise vastata, mitte, et inimesed levitaksid valeinfot. Huvitav osa sellest oli, et ma suutsin neid võtta nö külma kõhuga, nutsin küll, aga nutsin oma teo, mitte kommentaaride pärast. Ma olen hiljem mõelnud, et asi ei ole mitte karastuses ja paksus nahas, mida suunamudijatele soovitatakse kasvatada, vaid selles, et minu elus oli tol hetkel kõik korras. Kui jätta kõrvale süümepiinad ja ikka veel igatsus Hugo järele, olin ma õnnelik. Terve.
Ma olen (god knows why) jagelenud/kakelnud populaarsete suunamudijatega, teades, et see on vana hea ämber, milles kolistada, ja mida ei tasu teha. Ma olen seda ikka teinud ja alati on see lõppenud ühe ja selle samaga – ma ise olen peksa saanud. Teate, ei ole meeldiv lugeda sadu kommentaare, kes sulle lihtsalt ühe postituse pärast kirjutavad – värdjas, debiilik, pane end põlema. Need on vaid leebemad kommentaarid, mis mulle kohe pähe tulevad. Paks ja kole ning kohutavate hammaste ja kõverate jalgadega niikuinii, neid ma isegi ei pane tähele. Jällegi – mul ei ole paksu nahka (samas kui ma olen paks, siis ilmselt ikka on nahk ka paks?), aga ma tean, et need on asjad, mida öeldakse konkreetselt solvamise eesmärgil kui midagi muud pähe ei tule. Ja mis ma siis teen? Vaidlen vastu. Ei saa ju ka, sest tegelikult on need faktid, mida ma peeglist ise ka näen. Okei, kole ma enda kohta ei ütleks siiski, aga muu on lihtsalt faktid. Kui keegi leiab, et mulle on seda vaja meelde tuletada või arvab, et ma ise ei tea, siis olgu nii. Ei ole esimene kord kui mind hobusenäoks on kutsutud. Neid fännide kirju lugeda oli ebameeldiv, veelgi ebameeldivam oli, et kui ma ei lasknud neid üles, joosti kohe Perekooli, et ikka saaks oma salvav märkus ära öelda (ääremärkus: käisin täiesti ise vabatahtlikult Perekoolis, ja käin siiani aegajalt, keegi ei saada mulle screene). Aga ma võtsin ka neid nö külma kõhuga, sest minu elus oli tol hetkel kõik korras. Ma olin õnnelik. Terve. Lihtsalt loll, et arvasin, et igasugu arvamusavaldused suunamudijate kohta (isegi kui nad pärast on osutunud siiski mitte valeks) ei too kaasa mitte midagi head, vaid ainult veel rohkem vihavaenlasi mulle.
Seepärast püüan ma võimalikult palju mitte sõna võtta, aga see ei õnnestu mul alati. Ja iga kord on tagajärjed samad. Kas ma õpin? Ma püüan, aga mõnikord ei saa lihtsalt vait olla, isegi kui arvamus on teatud ringkonnas ebapopulaarne. Ja saan kolinal peksa.
On ka teema, millest ma ei tahtnud liiga palju rääkida. Teate isegi, mis teema. Sel puhul räägiti minu eest. Osa sellest oli tõde, osa sellest liialdus, laim ja vale. Kas see viimane osa kedagi huvitas? Ei. Arusaadav, sest alati sõltub, millise mätta otsast asja vaadata. Kui vaadata minu mätta otsast, siis tunnete mulle kaasa, kui vaatata teiste mätta otsast, tunnete, et neile tehti liiga ja olengi sitapea. Tegelikult ei ole ma sitapea, vaid lihtsalt tegin rea valesid otsuseid, mis lõppes krahhiga. Mulle soovitati palju, et ma seda teemat üldse ei puudutaks ja ka sotsiaalmeediast eemale läheksin. Ma ei teinud kumbagi. Muidugi ma teadsin, et isegi kui ma kirjutan oma loo või selgituse, siis ega midagi ei muutu. Viha minu vastu ei muutu väiksemaks. Ei muutunudki. Ma ei kadunud ka sotsiaalmeediast nagu mulle soovitati, sest ma arvasin, et kui ma kaon, siis ma näitan sellega, et mul ongi midagi varjata. Ma võtsin vastu otsuse elada fassaadi taga. Jagasin ilusaid pilte ja kauneid riideid, kuid tegelikult kui tagasi vaadata, siis isegi paljudest piltidest kumab läbi see, et see ei ole mina, see ei ole õnnelik inimene, see on inimene, kes tahab end veenda, et on õnnelik, inimene, kes tahab veenda teisi, et teda ei huvita, mida temast kirjutatakse. Klassikaline metspart oma eluvalega. Tegelikult huvitas see mind väga. Kui ma täna 80% ajast ei huvitu sellest, mida minust kui blogijast kusagil kirjutatakse, siis tookord ma lugesin ja see kõik läks mulle nii korda. Ma pugesin veel sügavamale fassaadi taha. Miks see nii oli? Ma olin õnnetu, katki ja segaduses, täielikult kaotanud oma pidepunkti ja eesmärgid. Ma ei näinudki ühtegi eesmärki. Kas ma sain sellest ise aru või kuulasin teisi? Muidugi mitte. Ma sain aru alles siis kui ma olin vihasena ja nuttes istunud autorooli ja mõelnud, et mis saaks, siis kui ma sõidaks nüüd sinna jõkke, et midagi on minu enda juures valesti. Ma sain aru, et vajan abi kui Ida oma käed mulle ümber pani ja ütles, emme, ära nuta. Mul on see hetk nii selgelt meeles. Veidike liialdades võin ma öelda, et Ida on mu elupäästja. Ma hakkasin käima psühholoogi juures ja nagu te juba teate ravima oma depressiooni.
Iga negatiivne kommentaar, mis minu kohta kusagilt tuli (ja mul oli jätkuvalt haiglast huvi neid lugeda ja end piinata) lõi mu jalgealuse kõikuma. Ma ei saanud aru, kuidas ma näin nii kohutava inimesena, et inimesed minu kohta selliseid asju kirjutasid. Kas ma tõesti olengi nii kohutav? Lisaks olmemured, mida ma avalikkuse eest varjasin nii hästi kui oskasin, postitades aina õnnelikumaid hetki Instagrami. Ma ei valetanud otseselt, sest sel hetkel kui keegi mind kutsus Idaga õhtusöögile, muuseumi, ostis jäätist või tõi mulle raamatu ja veini, siis ma tundsingi hetkeks, et olen #2blessedtobestressed. Need olid need väikesed õnnelikud hetked ja ma tundsingi, et vahet ei ole, mis juhtus, elu on ilus, vihake mind, ma saan ikka hakkama. Ise kartsin samal ajal Lillehammeris ringi liikuda, sest mul oli tekkinud paranoia, et keegi jälitab mind. Kohutav aeg, kus sa püüad iseennast veenda, et kõik on okei ja ilus ja ma ei hooli teiste arvamusest, ja järgmisel hetkel loed sa enda kohta, milline inimkõnts sa oled ning tahaks vaid surra. Sõna otseses mõttes.
Ilmselt te saate juba aru, kuhu ma tüürin. Kordan igaks juhuks – kassidraama on tõesti kole ja sellel ei ole õigustust, punkt. Aga sama kole on ka see nõiajaht, mis lahti on läinud. Ma olen käinud lugemas erinevaid kommentaare ja kui osa neist on tõesti õigustatud loomainimeste pahameel ja ilmselt ka pettunud toetajate kommentaarid, siis on ka teine osa, see osa, mis virtuaalselt on hangud kätte võtnud, tõrvikud süüdanud ja ei jäta enne kui draama peaosalised on #cancelled. Mida iganes siis selle all mõeldakse. Minus tekitab see hirmu, et inimesed justkui hasardist kirjutavad töökohtadesse ja koostööpartneritele, et kas te ikka teate. Jääb selline tunne, et ei jäeta enne kui maaslamaja on virtuaalselt veriseks pekstud. See tekitab minus hirmu. Aga ettevõtted ju peavad teadma, kellega nad koostööd teevad, on põhiline argument. Andke mulle andeks, aga turundusinimesed peaksid elama kivi all kui nad ei oleks lugenud uudiseid. Isegi kui ei taha midagi neist lugeda, siis see draama kargab silma, ükskõik, millise väljaande lahti teed. Kui turundusinimene seda ei näe, valib mitte näha või koostööd jätkata, siis ütleb see rohkem turundusinimese kohta, kes oma “reklaamikanali” tausta ei uuri. Ma eeldan, et see võiks ja peaks olema esimene asi, mida teha. Kes jätkab, kes ei jätka – ettevõtete otsustada ja tarbijate otsustada, kas ettevõtte tooteid tarbida või mitte. Minu pärast kasutage teematrelle #seejatoocancelled, moodsa aja võimalused ja teatud mõttes ettevõtetel võimalus näidata oma hoiakuid, aga et keegi päriselt istub netis ja kirjutab ettevõtetele, kes varasemalt on koostöid teinud, siis see tekitab minus õudu. Lisaks need kommentaarid, milles enam ei räägita lemmikloomade hülgamisest, vaid millest kumab läbi viha ja tehakse endast kõik olenev, et inimeste elud rikkuda.
Tuletan teile meelde eelmist lõiku. Ma olin depressioonis, segaduses, eitasin, et midagi on valesti, peitsin end fassaadi taha. Mida hullemad olid kommentaarid, seda rohkem tuli fassaadi. Minu õnneks oli mul tõesti olemas toetav abikaasa ja laps, kes suutsid mu segamini maailma kuidagi veel koos hoida, aga nendel negatiivsetel kommentaaridel (ja ma ei pea silmas kriitikat, mis on õigustatud, kuigi ka neid võtsin ma rünnakuna, vaid neid õelaid ärapanevaid parastavaid kommentaare, kust sa tunned, et kirjutaja tunneb puhast rõõmu kui peaks midagi veel halvemaks minema) on nii tugev jõud. Kui sa oled katki ja segaduses. Päriselt mõelge sellele kui te 890. kord kirjutate, milline inimkõnts keegi on.
Täna olen mina terve. Mulle ei meeldi enda kohta negatiivseid asju lugeda, kellele meeldiks, aga ma tean, et see on osa elust, osa olen ma ära teeninud, osa jääb mind saatma, osa on ülekohtune. Ma suudan neist üle olla. Kas mitte lugeda või mitte reageerida. Ma olen otsustanud keskenduda neile, kellele ma meeldin. Viis-kuus aastat tagasi ei oleks ma seda suutnud. Ma olin vaid ohver. Jällegi tibake liialdades, ega palju ei puudunud sellest, et ma oleksin olnud anonüümsete ja mitteanonüümste kommentaaride ohvrikits.
Mallukas just üks päev kirjutas, kuidas ta end kommentaarist lasi häirida ja ma veel mõtlesin, et issake, kas tal polegi juba aastatega paks nahk kasvanud, et enam ei peaks küll häirima, et isegi mind enam ei häiri kommentaarid, sest on ilmselge, et ma ei saa kõikidele meeldida ja see on okei, ma ei püüa olla keegi teine kui see, kes ma päriselt olen. Seepärast olen ma ka jaganud neid momente, mis mind ilmselt parimas valguses ei näita, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen teinud vigu ja neid ei saa muuta, saab vaid edasi minna ja püüda ühel või teisel moel asju parandada. Ja siis boom! tegin ma lõunapausi ja mõtlesin käia läbi päevase tiiru Perekoolist. Milline viga! Üle mitme aasta leidsin ma sealt kommentaari, mis oma olemuselt oli nii haiget tegev, et esimest korda üle aastate (pakun, et viimati Diipi ajal) panid kommentaarid mind nutma.
Kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada?
Aga päriselt mu küsimus jääb, kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada ja välja mõelda? Või veel hullem uskuda?
Sõidan koju. Harjumusest skrollin korra ka Perekoolist läbi. Õnneks on seal ka suvepuhkus. Väga ajuvabasid teemasid, millega see portaal üllatab pimedamal ajal, ei ole juba mõnda aega olnud. Viskan pilgu peale blogijate teemale, loen viimaseid sissekandeid, skrollin üle, sest no ausalt, keda huvitab kui kaua ja milliseid lubasid üks blogija teeb. Las ta teeb, küll ta tehtud saab. Kõik saavad tehtud kui tahtmist on. Isegi mina sain load. Kuigi sõidutunde võtma hakates tundus, et ma ei saa kunagi hakkama. Käigukangi asemel krabasin pidevalt sõiduõpetaja kintsu. Rääkige veel ahistamisest eks. Hea et see vaene õpetaja minu kohta kaebust ei teinud.
Ja siis loen edasi. Lasen tegelikult vaid hooletult silmadega üle, sest ei arva mina küll, et keegi oma lemmikuid piinab ja siis korraga sähvatab – holy shit, allolev lõik on selle kohta, kuidas mina oma loomadest ei hooli. “Samuti ei saa märkimata jätta ühe teise blogija kassid, kes elavad absoluutselt koguaeg õues. Suviti on normaalne, aga elavad ka suurte miinuskraadidega, elavad lumehanges, maa on jäätunud, ööbivad väljas kuuris, sisse sooja neid ei lasta, sest proua meelest on loomakarvad – öööäääk, nagu ta selgelt oma blogis väljendas. Huvitav kas neile üldse juua ja süüa antakse, või peavad igal aastaajal endale ise toidu muretsema. Lumehanges hiiri ei ole ja vesi jäätub sekunditega. Koer elanud terve senise elu kivi peal õues. Alles viimane talv oli vist esmakordne, kui koer (vanaduses) lastakse mõned korrad külmaga tuppa, sest koeral on liigesed haiged selle külma peal olemisest ja elamisest. Samas proua reklaamib end 200 euroses disankleidis ja muidu ka riietehull.”*Mu kassid elavad lumehanges, sest mulle ei meeldi loomakarvad (nagu ma ise olen väitnud selgelt): meie kassid elavad aiamajas, kus neil on oma diivan, oma pesad, oma tekid ja pleedid, et neil ka talvel soe oleks. Krõbeda külmaga lasen neid tuppa, et nad saaksid ahju peal end soojendada. Tegelikkus on aga see, et ega nad väga kaua toas olla ei taha ja nõuavad ise välja. Harjunud ilmselt. Kassid elavad õues – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! sest nad hakkasid ohjeldamatult tuppa roojama. Skype tegi seda algusest saati, kohe kui ta võtsime, Orkut hakkas selle halva harjumusega hiljem. Sai käidud arstil ja sai proovitud erinevaid lahendusi ja rohte, mitte midagi. Lahendusi oli kaks – kas kassikusene maja või kassid õue elama paigutada. Julmurina valisin ma muidugi viimase variandi.
Loomakarvade vastu ei ole mul midagi. Kui loomakarvadest juttu olnud, siis Marek ei taha, et Hugo toas vaibal magab, sest ta ei taha, et toas oleksid koerakarvad.
Kui keegi teab, kuidas kasse ravida, siis olen suur kõrv, sest ma ei tunne mitte millestki rohkem puudust kui nurruvast kassist voodis/diivanil/süles. Kahjuks kassikuse hais mulle toas tõepoolest ei meeldi. Kui keegi teab, kuidas lahendada probleem sellega, et nad oma häda teinekord ka aiamajja teevad, andke teada, ma ei taha kassikaka sisse astuda.
*Mu kassid ei saa süüa ja juua: Talviti saab neile hommikul isegi sooja vahustatud piima antud. Veega sama lugu. Hommikul saavad sooja vett. Õhtul koju tulles vahetame vee uue vastu. Hiiri püüab ja sööb Skype kassipojast saati, ilma liialdamata saba ja karvadega, aga mingil kummalisel põhjusel on mul ikka vaja neile süüa anda. Nojah, Orkut väga suur hiirte sõber ei ole, talle halastan ja siis Skype saab sealt ka natuke lisasüüa.
Palun vabandust, et pole blogijana tulnud selle peale, et kassidele juua andmisest ja nende söögist postitusi teinud ega teile lähemalt nende elamistingimusi tutvustanud. Ei osanud selle peale tulla, et kui pilte ei postita ja ei räägi, siis nii elementaarsed asjad nagu söök ja jook ning korralik pesa, on puudu lemmikloomadel.
*Hugo on terve senise elu elanud kivi peal õues, alles viimane talv oli lasin külmaga mõned korrad tuppa: Hugo on laias laastus toakoer. Päeval on väljas, aga õhtul/öösel toas – nii suvel kui talvel ja nii juba kümme aastat. Õues on tal magamisase aiamajas, kuhu ta keeldub minemast, kuuti ka ei läinud, magas pigem kuudi ees maas, mulla peal. See on kindlasti suurendanud ta liigeste probleeme, AGA – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! liigesed on tal haiged siiski eeskätt jooksmisest. Ahjaa, väga krõbeda külmaga või väga kehva ilmaga keeldub ta õue üldse minemast ja on ka päeval toas. Nii juba kümme aastat.
*Proua reklaamib end disainkleidis ja on riietehull. Palun seletage mulle, kuidas minu kleit või riided minu loomadesse puutub? Et kui mul oleks odavam kleit kapis, siis oleksid loomad Perekooli standardite järgi paremini hoitud või mis see seos on? Ja riietehull? Mina? Päriselt? Ma huvitun moest, stiilidest, trendidest, taaskasutusest, uutest tootjatest, aga mu garderoobis on viimaste aastate jooksul käinud üle nii palju suurpuhastusi, sest ma ei vaja nii palju riideid. Kvaliteet vs kvantiteet. Nüüd on ees ootamas uus tuulutus ja mõtlen, kas veaks end oma kraamiga Tuula sügislaadale või annaks asjad lihtsalt Uuskasutusse ära. Aga issake tõesti, kui mina olen riietehull, siis kes on veel need inimesed, kes pidevalt shoppamas käivad?
Ja nii need jutud tekivadki. Keegi teab kindlalt väita, et see kohutav kohutav inimene ei hooli isegi loomadest. Järgmine ütleb, et aga mis sa muud temast ootad. Kolmas räägib, et olen kassitoidu asemel ostan riideid. Neljas on mind lausa näinud kaubanduskeskustes alede ajal hullumas. Viies… Ühesõnaga, inimesed, ma saan aru, et ma ei ole paljude lemmikblogija, aga palun lugege mu tekstid enne vihast pimestumist läbi. Seda ei ole ju palju palutud. Mind vihata võite ikka, seda ei saa ma teil keelata.
Et ilkumist ära hoida vähemaks tõmmata ütlen 36542793182 kord, et mulle ei saada Perekooli linki sõbranna. Ise käin seda lugemas aegajalt. See on minu meelelahutus. Twisted? Ehk tõesti, aga teate aastatega tulebki nii paks nahk selga, et 98% asjadest ei morjenda. Mis ei tähenda sugugi seda, et blogijal ei ole üldse tundeid. On siiski ka olnud kommentaare, mida ma olen hinge võtnud, aga samas – keegi ei käsi mul seda seal lugeda.
Täna lugesin küsimust ja vastust, aga ma tahaksin sellele hea meelega ise vasta. Perekoolis ma vastata ei saa, hoolimata sellest, et ma kogu aeg seal end reklaamimas käin, ei ole mul seal kontot, ja kuna ma tahtsin niikuinii Airbnb-st kirjutada, aga polnud lihtsalt veel jõudnud, siis võtan selle teema siin nüüd vahele. Las teised “põletavad” teemad ootavad:D
Norras elades tulime me mõttele oma maja välja üürida, aga samas tahtsime me ikkagi, et meil oleks olnud võimalus koju tulla kui tahaksime ja seepärast jäi see mõte teostamata. Üks tuttav pakkus välja Airbnb. Mõtlesime ja kaalusime ning otsustasime, et mida meil kaotada on. Panin pildid üles ja ootamatult saabuski esimene külaline. 585 eurot nädalase ööbimise eest ei olnud just paha teenistus. Palju külalisi ei käinud, ent mõni siiski ja kuna maja oli ka tihti tühi, tundus see täitsa loomulik.
Siis kolisime me Eestisse tagasi. Maja välja üürida enam ei saanud, sinna paika see jäigi. Pildid jäid üles, aga aktiivne kuulutus (vist) ei olnud. Sel aastal mõtlesin, et aga miks mitte üürida välja ühte tuba. Lisaraha ei tee paha kunagi ja me oleme harjunud, et maja on rahvast täis. Samamoodi oleme me ise kasutanud Airbnb teenuseid, nüüd ma isegi väga ei vali ööbimiseks hotelle. Uurisin Marekilt, kas ta on ka nõus ja mõeldud, tehtudOlgu öeldud, et ma ei võta vastu iga külalist, vaid vaatan külaliste kontolt kui kaua nad on lehekülje kasutajad olnud ja mida nende kohta kirjutatakse. Näiteks kui nüüd soovis meil kuuks ajaks tuba rentida meesterahvas Türgist, kellel polnud ka ühtegi soovitust ning ta oli liitunud leheküljega alles nädal enne päringut, vastasin ma eitavalt. Mitte et ma tahaks kedagi diskrimineerida, aga nagu ka Kägu kirjutab, me elame selles majas ka ise ja siis on oluline, et külalised tunduksid mulle usaldusväärsed. Kui tuba üles sai pandud, siis isegi mitte otsese eesmärgiga üldse raha teenida, ma isegi ei arvanud, et keegi soovib pärapõrgusse metsa ööbima tulla, aga läks teisiti – sel suvel on meile tulnud nii palju päringuid, et ma ise ka ei usu. Külastuseks on läinud pooled. Erinevatel põhjustel. Rikkaks ühe toa üürimisega ei saa ja majanduslike probleemide korral oleks palju loogilisem ja lihtsam lahendus (lisa)töö leida, kui et paarikümne euro kaupa probleemi lahendada.
Samas on sellel üürimisel ka üks rahaline eesmärk.Nagu te võib olla teate, siis meie majas ei ole sauna ja minu üks unistusi on saada meile saunamaja/külalistemaja. Esiteks sest no mis maamaja see on, kus sauna pole ja teiseks mulle meeldikski turistide võõrustada. Ma tahaksin, et sellest kasvakski välja konkreetne tegevus, millega raha teenida ja kindlustada oma pensionipõlve. Mul on plaan olemas ja mõtteid rohkem kui küll, aga selleks on vaja kusagilt alustada. Airbnb-s toa välja üürimine seda ongi.
Seega vastuseks Käo küsimusele – ei, majanduslikud raskused ei sunni meid tuba OMA KODUS välja üürima, küll aga on selle taga soov kunagi teenima hakata majutusega.
Palju on üldse küsitud, et kas ebamugav ei ole, et võhivõõrad majas on. Nagu ma ütlesin, siis ma valin külastajaid päris korralikult. Kui meile tahab külla tulla aastase lapsega pere Valgevenest või lastega abielupaar Saksamaalt, siis kirvemõrvareid ei oska ma neis karta. Jah, alati võib juhtuda, et meie ei meeldi, meie maja ei osutu selliseks nagu oodati või et meile ei meeldi külastajad, aga siiani (ptui ptui ptui) ei ole selliseid kogemusi. Hästi palju on hoopis positiivset. Nii huvitav on kuulata inimeste mõtteid ja kogemusi Eestiga. Nii huvitav on kuulata, millega inimesed tegelevad, miks nad Eestisse tulid. Näiteks praegused turistid – abielupaar Moskvast. No nii põnev oli eile nendega vestelda, koos jalgpalli vaadata, minul vene keeles suhelda. Erineva kultuuri, tausta ja keelega külalised mõjuvad nii silmaringi avardavalt. Sõpradeks võib ka saada.
Meie oleme võõrustajad, aga eile tundus korraks, et me olime hoopis ise külalised. Olga kattis meile laua ja kui poleks tööpäeva täna olnud, oleks me ilmselt hommikuni istunud. Täna on minu kord Eesti toitu tutvustada. Soovitusi, mida pakkuda? Lisaks on meil nüüd Moskvas olemas tuttavad, kelle juurde ööbima minna. “Meil on Moskva lähedal datša, tulge külla, kuna teile aga sobib!” kutsus Olga ja näitas pilti “tagasihoidlikust” datšast, mis on samasugune kui meie maja.
See ongi Airbnb pluss, et tutvud inimestega üle maailma ja lisaks teenid veel taskuraha. Kuna me üürime hetkel välja Ida tuba, siis pool summast jääb kontole, kuhu ma Idale lasteraha kogun. Ma arvan, et see ei ole paha mõte? Airbnb miinused? Ma ei teagi. Kui külalisi valida ja ise okei olla ning pakkuda seda, mis välja reklaamitud, ei tohiks kumbki pool pettuda. Lihtsalt inimesed ja suhtlemine peab meeldima. Muidu võib olla päris piin võõrastega koos oma elutoas diivanil telekat vaadata.
Nii lihtne lugu sellega ongi.PS: Perekooli kasutajatele on varem ka soovitatud, et tulge kirjutage blogisse kommentaar, küsige otse, ärge genereerige ise vastuseid välja. See on ausalt lihtsalt sõbralik soovitus.
Uudis: Tanel Padar käis korterit uudistamas.
Kommentaarid: Mõttetu mees oma mõttetute otsingute ja pesa punumisega. Endal tuleb tal juba mulla haisu suust aga ikka kiibitseb. Täielik keigar.
Peder ei julge veel kapist välja tulla
Uudis: Laura Kõrgemäe nõuab kupeldamisskandaali avalikustanud neidudelt vabandust.
Kommentaarid: tola kuubis ei muud -loll ja rahaahne prost.
Olen kunagi Lauraga isiklikult kokku puutunud, ülbemat ja pealiskaudsemat inimest annab otsida.Muidugi maitse asi 🙂
Uudis: Anu Välba peres kasvab tulevane maratonijooksja
Kommentaarid: Reikop ei saa isa olla, Reikopile meeldib see koht, kust tavaliselt välja tuleb. Muttika ei saa ka olla. Nii suurte kõrvadega on Saar-poiss. Räägitakse, et ta on isateenust ka edukalt teistele pakkunud.
Mulle küll libedad tolerastid ei meeldi, anu samuti.
Kolm esimest täiesti suvalist uudist, mis Õhtulehest leidsin ja kaks suvalist kommentaari.
Perekooli ajaviite juttude foorum:
Kirjuta millest ja kellest tahad, ütle, mida ja kui halvasti tahad – pederastid, neegrid, vargad, petised, muidusööjad, sarisigijad, värdjad – kõik on lubatud.
VÄLJA ARVATUD juhul kui räägitakse blogijatest. Blogijate kritiseerimine (mõnitamine, halvustamine, naeruvääristamine, alandamine, kuidas keegi seda nimetada tahab) on keelatud, sest see ei vasta “Perekooli kasutustingimustele ja teemad kustutatakse ning suletakse”.
Ärge saage minust valesti aru, ka minu meelest rapitakse seal blogijaid, ükskõik keda, liigselt ja ärateenimatult, lihtsalt kuidagi nalajakas fenomen.
PS: Mina lähen ka aegajalt närvi kui enda kallal ilkumist loen, aga samas külad ja koerad, eksju. Ja ütlen ausalt, et kui keegi mind kogu aeg niimoodi kritiseeriks nagu Perekoolis tuntumaid blogijaid, siis ma ei kannataks seda välja, aga samas ma ka ei teaks, mida nad kirjutavad, sest ma ei loeks seda.
PS2: Ei saatnud sõbranna linki, lõuna ajal ise käisin vaatamas.