kommentaarid

Aga miks on inimesed (just internetis) nii kurjad?

/ / 4 Comments

Surfasin varahommikul netis ja mulle jäi ette uudis, kus Paris Hilton vastab inimestele, kes “muretsesid” tema poja tervise (peakuju) pärast. Mulle on vihkavad või õelad kommentaarid alati jäänud arusaamatuks, aga laste kommenteerimine on mu meelest lihtsalt madalast madalam. Isegi kui lapsel on tervisehäda, siis mis on suvalise inimese asi seda kommenteerida. Ei pea USA-sse isegi minema, meil siin endalgi on tuntumate inimeste lapsi kommenteeritud.

Edasi avasin Marimelli postituse, kus nad reisil burgerit söövad. Muidugi on seal all kohe kommentaar, et no jah, ja siis pärast võtad diabeetikutelt rohu ära eest. Milleks selline kommentaar? Näed reisil olevaid inimesi ja mõtled, et vot see on kommentaar, mida pean kirjutama, muidu suren?

A tead, keda ma linna peal veel nägin ja kas sa kujutad ette, mida ta tegi?

/ / 1 Comment

Kuidas see tsitaat sealt “Siin me oleme” filmist oligi? “Sündimise poolest Muhumaa mees, suiti ikka lastakse siia, aga suurema osa aastast peab hullumajas olema”? Pararaseerides saaks minu kohta öelda, et “Tallinna kolides ikka käis linna peal, nüüd suurema osa ajast veedab Ussipesas, aga mõnikord satub praegu ka linna.” (Ja nüüd peaks keegi siia juurde karjuma: “See naine on hull! Hull!”)

Ehk siis üsna tihti mind kusagil Tallinna või Tartu või mõne muu linna ööelu nautimas tihti ei näe. Kuigi ära sa ütle. Alles sai Kallaste sööklas poole hommikuni tantsu vihutud. Ja Kallaste on ikkagi linn! Siiski miski osa minust ütleb, et see ei lähe nagu arvesse. Seega ei saa minu suust ka tihti selliseid hüüatusi kuulda nagu pealkirjas ära toodud.

Cancelled?

/ Eveliis / 14 Comments

Mul on natuke paha tunne. Ma olen täiesti nõus selle arvamusartikliga, mis võtab olukorra soliidselt ja viisakalt kokku ning ma olen absoluutselt nõus ka nende teiste arvamusavaldustega, mis taunivad valetamist ja vassimist, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida iseendast.

Ma olen teinud halbu otsuseid ja saanud selle eest mitte vähe sugeda, küll aga ei ole kunagi oma tegusid varjanud või õigustanud (või siiski eks ma enda jaoks olen need asjad ära õigustanud). Inimeste pahameel ja kriitika on olnud kohati ärateenitud. Ma tean, et minu selgitused paljudele korda ei läinud, kuid näiteks koera puhul, kelle ka mina varjupaika tagasi viisin, on mul siiani valus. Mina võtsin, mina feilisin ja mina viisin ta tagasi. See on raske taak, mida kanda, usute või mitte. Omalt poolt tegin ma aga seda, et panin kuulutuse üles kõikidesse gruppidesse, võtsin vastu «loomavihkaja» tiitli ja samal ajal viisin ka ise inimesi varjupaika teda vaatama, et ta saaks endale päriselt uue kodu. Kas see kodu on hea, ma ei tea, ja mul on siiani süümekad. Isegi kui te ei usu ja peate mind südametuks. Ma mäletan neid kommentaare ja süüdistusi. Mind on ka varem süüdistatud, et ei hooli oma loomadest. Ma ei tea, miks, ja see on mulle siiani arusaamatu, aga ju siis mõnele inimesele tundus nii. Need kommentaarid ei olnud lihtsad taluda, aga mõistan, miks need tulid. Neid oli valus lugeda, aga ma lugesin, sest tahtsin ausalt nendele ka ise vastata, mitte, et inimesed levitaksid valeinfot. Huvitav osa sellest oli, et ma suutsin neid võtta nö külma kõhuga, nutsin küll, aga nutsin oma teo, mitte kommentaaride pärast. Ma olen hiljem mõelnud, et asi ei ole mitte karastuses ja paksus nahas, mida suunamudijatele soovitatakse kasvatada, vaid selles, et minu elus oli tol hetkel kõik korras. Kui jätta kõrvale süümepiinad ja ikka veel igatsus Hugo järele, olin ma õnnelik. Terve.

Ma olen (god knows why) jagelenud/kakelnud populaarsete suunamudijatega, teades, et see on vana hea ämber, milles kolistada, ja mida ei tasu teha. Ma olen seda ikka teinud ja alati on see lõppenud ühe ja selle samaga – ma ise olen peksa saanud. Teate, ei ole meeldiv lugeda sadu kommentaare, kes sulle lihtsalt ühe postituse pärast kirjutavad – värdjas, debiilik, pane end põlema. Need on vaid leebemad kommentaarid, mis mulle kohe pähe tulevad. Paks ja kole ning kohutavate hammaste ja kõverate jalgadega niikuinii, neid ma isegi ei pane tähele. Jällegi – mul ei ole paksu nahka (samas kui ma olen paks, siis ilmselt ikka on nahk ka paks?), aga ma tean, et need on asjad, mida öeldakse konkreetselt solvamise eesmärgil kui midagi muud pähe ei tule. Ja mis ma siis teen? Vaidlen vastu. Ei saa ju ka, sest tegelikult on need faktid, mida ma peeglist ise ka näen. Okei, kole ma enda kohta ei ütleks siiski, aga muu on lihtsalt faktid. Kui keegi leiab, et mulle on seda vaja meelde tuletada või arvab, et ma ise ei tea, siis olgu nii. Ei ole esimene kord kui mind hobusenäoks on kutsutud. Neid fännide kirju lugeda oli ebameeldiv, veelgi ebameeldivam oli, et kui ma ei lasknud neid üles, joosti kohe Perekooli, et ikka saaks oma salvav märkus ära öelda (ääremärkus: käisin täiesti ise vabatahtlikult Perekoolis, ja käin siiani aegajalt, keegi ei saada mulle screene). Aga ma võtsin ka neid nö külma kõhuga, sest minu elus oli tol hetkel kõik korras. Ma olin õnnelik. Terve. Lihtsalt loll, et arvasin, et igasugu arvamusavaldused suunamudijate kohta (isegi kui nad pärast on osutunud siiski mitte valeks) ei too kaasa mitte midagi head, vaid ainult veel rohkem vihavaenlasi mulle.

Seepärast püüan ma võimalikult palju mitte sõna võtta, aga see ei õnnestu mul alati. Ja iga kord on tagajärjed samad. Kas ma õpin? Ma püüan, aga mõnikord ei saa lihtsalt vait olla, isegi kui arvamus on teatud ringkonnas ebapopulaarne. Ja saan kolinal peksa.

On ka teema, millest ma ei tahtnud liiga palju rääkida. Teate isegi, mis teema. Sel puhul räägiti minu eest. Osa sellest oli tõde, osa sellest liialdus, laim ja vale. Kas see viimane osa kedagi huvitas? Ei. Arusaadav, sest alati sõltub, millise mätta otsast asja vaadata. Kui vaadata minu mätta otsast, siis tunnete mulle kaasa, kui vaatata teiste mätta otsast, tunnete, et neile tehti liiga ja olengi sitapea. Tegelikult ei ole ma sitapea, vaid lihtsalt tegin rea valesid otsuseid, mis lõppes krahhiga. Mulle soovitati palju, et ma seda teemat üldse ei puudutaks ja ka sotsiaalmeediast eemale läheksin. Ma ei teinud kumbagi. Muidugi ma teadsin, et isegi kui ma kirjutan oma loo või selgituse, siis ega midagi ei muutu. Viha minu vastu ei muutu väiksemaks. Ei muutunudki. Ma ei kadunud ka sotsiaalmeediast nagu mulle soovitati, sest ma arvasin, et kui ma kaon, siis ma näitan sellega, et mul ongi midagi varjata. Ma võtsin vastu otsuse elada fassaadi taga. Jagasin ilusaid pilte ja kauneid riideid, kuid tegelikult kui tagasi vaadata, siis isegi paljudest piltidest kumab läbi see, et see ei ole mina, see ei ole õnnelik inimene, see on inimene, kes tahab end veenda, et on õnnelik, inimene, kes tahab veenda teisi, et teda ei huvita, mida temast kirjutatakse. Klassikaline metspart oma eluvalega. Tegelikult huvitas see mind väga. Kui ma täna 80% ajast ei huvitu sellest, mida minust kui blogijast kusagil kirjutatakse, siis tookord ma lugesin ja see kõik läks mulle nii korda. Ma pugesin veel sügavamale fassaadi taha. Miks see nii oli? Ma olin õnnetu, katki ja segaduses, täielikult kaotanud oma pidepunkti ja eesmärgid. Ma ei näinudki ühtegi eesmärki. Kas ma sain sellest ise aru või kuulasin teisi? Muidugi mitte. Ma sain aru alles siis kui ma olin vihasena ja nuttes istunud autorooli ja mõelnud, et mis saaks, siis kui ma sõidaks nüüd sinna jõkke, et midagi on minu enda juures valesti. Ma sain aru, et vajan abi kui Ida oma käed mulle ümber pani ja ütles, emme, ära nuta. Mul on see hetk nii selgelt meeles. Veidike liialdades võin ma öelda, et Ida on mu elupäästja. Ma hakkasin käima psühholoogi juures ja nagu te juba teate ravima oma depressiooni.

Iga negatiivne kommentaar, mis minu kohta kusagilt tuli (ja mul oli jätkuvalt haiglast huvi neid lugeda ja end piinata) lõi mu jalgealuse kõikuma. Ma ei saanud aru, kuidas ma näin nii kohutava inimesena, et inimesed minu kohta selliseid asju kirjutasid. Kas ma tõesti olengi nii kohutav? Lisaks olmemured, mida ma avalikkuse eest varjasin nii hästi kui oskasin, postitades aina õnnelikumaid hetki Instagrami. Ma ei valetanud otseselt, sest sel hetkel kui keegi mind kutsus Idaga õhtusöögile, muuseumi, ostis jäätist või tõi mulle raamatu ja veini, siis ma tundsingi hetkeks, et olen #2blessedtobestressed. Need olid need väikesed õnnelikud hetked ja ma tundsingi, et vahet ei ole, mis juhtus, elu on ilus, vihake mind, ma saan ikka hakkama. Ise kartsin samal ajal Lillehammeris ringi liikuda, sest mul oli tekkinud paranoia, et keegi jälitab mind. Kohutav aeg, kus sa püüad iseennast veenda, et kõik on okei ja ilus ja ma ei hooli teiste arvamusest, ja järgmisel hetkel loed sa enda kohta, milline inimkõnts sa oled ning tahaks vaid surra. Sõna otseses mõttes.

Ilmselt te saate juba aru, kuhu ma tüürin. Kordan igaks juhuks – kassidraama on tõesti kole ja sellel ei ole õigustust, punkt. Aga sama kole on ka see nõiajaht, mis lahti on läinud. Ma olen käinud lugemas erinevaid kommentaare ja kui osa neist on tõesti õigustatud loomainimeste pahameel ja ilmselt ka pettunud toetajate kommentaarid, siis on ka teine osa, see osa, mis virtuaalselt on hangud kätte võtnud, tõrvikud süüdanud ja ei jäta enne kui draama peaosalised on #cancelled. Mida iganes siis selle all mõeldakse. Minus tekitab see hirmu, et inimesed justkui hasardist kirjutavad töökohtadesse ja koostööpartneritele, et kas te ikka teate. Jääb selline tunne, et ei jäeta enne kui maaslamaja on virtuaalselt veriseks pekstud. See tekitab minus hirmu. Aga ettevõtted ju peavad teadma, kellega nad koostööd teevad, on põhiline argument. Andke mulle andeks, aga turundusinimesed peaksid elama kivi all kui nad ei oleks lugenud uudiseid. Isegi kui ei taha midagi neist lugeda, siis see draama kargab silma, ükskõik, millise väljaande lahti teed. Kui turundusinimene seda ei näe, valib mitte näha või koostööd jätkata, siis ütleb see rohkem turundusinimese kohta, kes oma “reklaamikanali” tausta ei uuri. Ma eeldan, et see võiks ja peaks olema esimene asi, mida teha. Kes jätkab, kes ei jätka – ettevõtete otsustada ja tarbijate otsustada, kas ettevõtte tooteid tarbida või mitte. Minu pärast kasutage teematrelle #seejatoocancelled, moodsa aja võimalused ja teatud mõttes ettevõtetel võimalus näidata oma hoiakuid, aga et keegi päriselt istub netis ja kirjutab ettevõtetele, kes varasemalt on koostöid teinud, siis see tekitab minus õudu. Lisaks need kommentaarid, milles enam ei räägita lemmikloomade hülgamisest, vaid millest kumab läbi viha ja tehakse endast kõik olenev, et inimeste elud rikkuda.

Tuletan teile meelde eelmist lõiku. Ma olin depressioonis, segaduses, eitasin, et midagi on valesti, peitsin end fassaadi taha. Mida hullemad olid kommentaarid, seda rohkem tuli fassaadi. Minu õnneks oli mul tõesti olemas toetav abikaasa ja laps, kes suutsid mu segamini maailma kuidagi veel koos hoida, aga nendel negatiivsetel kommentaaridel (ja ma ei pea silmas kriitikat, mis on õigustatud, kuigi ka neid võtsin ma rünnakuna, vaid neid õelaid ärapanevaid parastavaid kommentaare, kust sa tunned, et kirjutaja tunneb puhast rõõmu kui peaks midagi veel halvemaks minema) on nii tugev jõud. Kui sa oled katki ja segaduses. Päriselt mõelge sellele kui te 890. kord kirjutate, milline inimkõnts keegi on.

Täna olen mina terve. Mulle ei meeldi enda kohta negatiivseid asju lugeda, kellele meeldiks, aga ma tean, et see on osa elust, osa olen ma ära teeninud, osa jääb mind saatma, osa on ülekohtune. Ma suudan neist üle olla. Kas mitte lugeda või mitte reageerida. Ma olen otsustanud keskenduda neile, kellele ma meeldin. Viis-kuus aastat tagasi ei oleks ma seda suutnud. Ma olin vaid ohver. Jällegi tibake liialdades, ega palju ei puudunud sellest, et ma oleksin olnud anonüümsete ja mitteanonüümste kommentaaride ohvrikits.

See hetk kui teed vea ehk lased end kommentaaril endast välja viia

/ Eveliis / 12 Comments

Mallukas just üks päev kirjutas, kuidas ta end kommentaarist lasi häirida ja ma veel mõtlesin, et issake, kas tal polegi juba aastatega paks nahk kasvanud, et enam ei peaks küll häirima, et isegi mind enam ei häiri kommentaarid, sest on ilmselge, et ma ei saa kõikidele meeldida ja see on okei, ma ei püüa olla keegi teine kui see, kes ma päriselt olen. Seepärast olen ma ka jaganud neid momente, mis mind ilmselt parimas valguses ei näita, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen teinud vigu ja neid ei saa muuta, saab vaid edasi minna ja püüda ühel või teisel moel asju parandada. Ja siis boom! tegin ma lõunapausi ja mõtlesin käia läbi päevase tiiru Perekoolist. Milline viga! Üle mitme aasta leidsin ma sealt kommentaari, mis oma olemuselt oli nii haiget tegev, et esimest korda üle aastate (pakun, et viimati Diipi ajal) panid kommentaarid mind nutma.

Kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada?

  1. Ma ei ole kunagi olnud lastekaitse tähelepanu all, püha issand jumal. Keegi kaebas mu peale, et ma peksan last, lastekaitsetöötaja helistas ja ütles, et saab aru, et see on ülereageeritud, aga ta peab helistama. Rääkisime ja selle telefoniga oleks ka kõik lõppenud, aga mina ise kutsusin ta külla, et ta saaks meiega tuttavaks ja näeks, et ma ei ole mingi psühhopaat, sest ütlesingi ausalt – et kui keegi niimoodi kaebab, siis ilmselt ei jätaks ta seda sinnapaika kui seda ka ei kajasta blogis. Kui te kõike muud saate järgi uurida, siis huvi ja/või uudishimu korral helistage talle otse ja küsige otse kui “tähelepanu all” ma olin. Meie valla lastekaitse töötaja kontaktid on avalikud, uurige järgi, aga aitab sellest laimust.
  2. Mallukaga tüli EI SAANUD algust sellest, et ma teda (eeldan et siis tema) KATSIKUL rinnaga toitmise pärast kritiseerisin. Ma ei mäleta, aga mul on tunne, et ma isegi ei käinud ta lapse katsikul. Meie tüli sai alguse (vist) sellest, et Mallukas arvas, et see postitus (LINK) on temast. Ma ei ole kunagi olnud rinnaga toitmise vastu, ma olen ise rinnaga toitnud ja kindlasti ei tuleks ma kedagi kritiseerima nende kodus. Minu arvamusartikkel oli avalikus kohas avaliku imetamise kohta. Nt kui ma olin ühel koosolekul Rootsis, kus ema lihtsalt kesest koosolekut tõstis särgi üles ja hakkas imetama oma last. Minu jaoks see ei ole okei. Tõesti ei ole.
  3. Ma tõesti olen oma lapsele öelnud nii üht kui teist, mida ma kahetsen ja kunagi ei kordaks, aga arvata, et ma selle pärast olenb halb ema ja oma last värdjaks pean. Mul ei ole sõnu. Mul ei ole Mallukale ühtegi etteheidet meie tüli pärast, eks me olimegi pada ja katel, kuid jah, lapse oleks võinud sellest teemast välja jätta, sest kui ühelt poolt Eesti loetum ja teiselt poolt vist üks vihatuim blogija tülli lähevad, siis keevad fännidel ja vihjakatel tunded üle ning asjad lähevad proprtsioonist välja.
  4. Ma ei tahtnud teha WW take overit, sest mulle tundus, et mu elu ei ole piisavalt põnev, et seal midagi jagada. Ma ei käi põnevatel kohtumistel, ma ei reisi hetkel, ma käin tööl, püüan kodus olemas olla, lapsega laulmas käia ja nautida elu maal, ei midagi sellist, mida iga teine ei teeks. Pealegi ei ole ma kunagi laive teinud, sest ma ei pea end meediaseksikaks inimeseks. Mul paluti rääkida emadusest ja naiseks olemisest ja kui ma siis mõtlesin, et põrgusse, astun mugavustsoonist välja, tuli mul mõte, et see on hea viis tunnustada ja tänada neid naisi, kes on minust teinud minu. Mind kasvatanud, armastanud, alati olemas olnud, kõikidest raskustest hoolimata. Et emadepäeval saab sellist asja võltsiks pidada murrab päriselt mu südame.
  5. Ma ei ole kunagi laive teinud. Mul oli mõte, kuidas seda teha, kuidas rääkida, mida näidata, aga kõik läks teistmoodi, sest ma ei ole professionaalne suunamudija,sisulooja. Lisaks oli Idal lollitamise tuju. Ma ei mäleta täpselt sõnu tõesti, kuid ta ütles, et “mõnikord oled sa halb ema ka”. Ma olen päevas korra vähealt halb ema, sest ma ei moista TikToki, ma sunnin magama jääma, ma votan karistueks telefoni ära… Kui see Ida ütlus paneb teid arvama, et kustutasin tahtlikult video, sest mu laps peab mind halvaks emaks, siis jällegi mul ei ole sõnu. Ma ei osanud seda alles jätta, sest ma ei teadnud, kuidas seda salvestada nii, et see ei jääks ka feed´i, vaid kuhugi storydesse. Järgmise video ajal sain aru, mida ma vajutama pean.

Aga päriselt mu küsimus jääb, kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada ja välja mõelda? Või veel hullem uskuda?

“EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

/ Eveliis / 8 Comments
Ma oleks natukene pettunud olnud kui keegi Marimelli feikide blogijate postituses mind poleks feigiks nimetanud. Nagu ma ka ütlesin eelmises postituses, küll vaid parooliteadjatele, siis jah blogi-mina on parasjagu feik. Marimellide postituse kommentaarides oli minu kohta kirjutatud “EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

Palun öelge mulle, milline ema ei peaks oma last ülimaks? Kas pole nii, et igale emale on oma laps kõige armsam ja targem ja nunnum? Vähemalt niikaua kuni lapsest ei ole saanud narkomaani, varast, sarivägistajat, Breivikut… Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii oli, aga mu ema on mulle rääkinud, et kui ma sündisin, siis ema ei jõudnud ära imestada, et isssssand kui ilus laps. Vanaema oli mind vaadanud ja öelnud, et mis ilus, vaata kui suured kõrvad tal on. Aga oma emale jäin ma kõige ilusamaks lapseks kõrvadest hoolimata. Ma ise olen ka mõnikord (jah, ma olen just nii palju halb inimene) vaadanud mõnd beebit ja jumala eest, samal ajal kui ema ilu kiidab, näen mina Benjamin Buttonit, aga see pole oluline. Nii nagu igale emale on ka minu laps minu jaoks ülim. Ja ta on tõesti ülim. Selles mõttes, et mul puudub igasugune varasem kogemus lastega ja võib olla ongi kõik lapsed oma loogikaga sama säravad pliiatsid, ma ei vaidle üldse vastu, aga Ida on mulle õpetanud, et lapsed on tihti palju andekamad ja targemad kui me oskame ettegi kujutada. Viie-aastane küll, aga nupp nokib nii, et ma jummmmala tihti lihtsalt jään hämmingus mõtlema, kust lapsed oma teadmised võtavad. Või vankumatu loogika, millele on raske vastu vaielda.

Ida on ka äärmiselt tubli ja tragi laps. Temaga koos reisida on 99% ajast lausa lust, sest ta ei muutu virilaks ega väsi ära. Pikad jalutuskäigud, kirikud,muuseumid – me ei ole pidanud käima vaid  nö laste asju tegemas, sest Idat huvitavad need asjad, kuhu me teda tirime. Muidugi naudib ta nagu iga väike laps üle kõige lõbustusparke ja mänguväljakuid, aga ei ole haruldane juhus kui Ida kirikust möödudes ütleb, et tahab sisse minna. Me oleme külastanud kirikuid Riias, Stockholmis, Kopenhaagenis ja ma olen püüdnud lapsele arusaadavalt selgitada, miks seal on küünlad ja hauakivid ja muud sellist värki. Hariv endale ja hariv talle.  Ida on tubli laulutunnis, näitetunnis, tantsutunnis, lasteaias ronimas käies, ujumas käies, matkamas käies…Jah, ma julgen öelda, et ta on isegi andekas.

Ida on tõesti (mulle kui emale) ÜLIM.

Kui see kõik on öeldud, siis pean ma ka ütlema, et Ida on nagu te teate ainuke laps ja ma näen, et tal on, hoolimata sellest, et me püüame teda mitte ära hellitada, üksiku lapse sündroom. Meil on kodus päris ranged reeglid, kuid Ida on meister reeglite väänamises. Kui diivanil pole lubatud süüa, sest määrib diivani ära, paneb ta pleedi alla ja ütleb, et aga diivanit ja pleedi saab pesta ning pealegi on ta näinud, et mina ju söön. Miks siis tema ei või. Õige. Ma ei ole alati kõige parem eeskuju emana. Kipun olema see “tee mu sõnade mitte tegude järgi” tüüp.   Ida oskab seda ära kasutada.

Ta oskab jonnida, lihtsalt jonni pärast tunde. Ta võib olla nagu Tõnisson, raputa ja sakuta ja pane pärast tunde “see, kes on meie Issand” salmi pähe õppima, aga ta ei ütle, kas tema lasi parve põhja. Ta on meister ignoreerimises ja vaikimises kui ta tahab, st ei taha rääkida ja vastata.

Ida on kangekaelne, isepäine ja enesekeskne, ta ei oska teistega arvestada ja teistega asju jagada. St ma küll üldistan siin natuke ja teen talle liiga, sest see ei ole alati nii, aga kui Ida tahab, et tal jalanõud ära võetakse KOHE, siis see peaks olema KOHE, mitte siis kui ma olen endal 7438029621 poekotti käest pannud. Kui oleks tema teha ja ta ei oleks vaid viie-aastane, siis jääks igas vaidluses tema sõna peale.

Ida on keerulise iseloomuga ja ma juba tean, ette et me hakkame päris tuliselt vaidlema kui ta vanemaks saab, sest no Skorpion ja Kalad…Mu ema on ka Skorpion, ma tean, kui tuliseks nende kahe tähtkuju vahelised vaidlused võivad minna.

Sellest kõigest hoolimata jääb Ida mulle ikka ülimaks. Sest see on loomulik.

Ja mis puutub minusse ja sellesse, et olen endast liiga heal arvamusel. Teate, ma olen olnud väga madala enesehinnanguga ja mul on ausalt hea meel, et ma olen muutunud, selle kallal tööd teinud ja endasse uskuma hakanud aastatega. Ma ei tahaks olla see ebakindel suss. Mulle hakkas täna silma Õhtulehe pealkiri, kus Brigitte Susanne Hunt ütleb, et ta on parem ülbe lits kui odav kuivik. Ma ei ole küll sõnakasutusega nõus, AGA PÕHIMÕTTELISELT olen ma nõus. Parem liiga heal arvamusel kui ebakindel tossike.

Minu arvamus pole kindlasti alati ainuõige, ma ei usu, et ma olen seda ka kunagi väitnud, aga mulle meeldib, et mul on oma arvamus. Kui see on pahe, siis  – põrgus pidigi lõbusam olema;)

Väga häbiväärne juhtum

/ Eveliis / 24 Comments
Ma arvan ka, et …. näo alaosa vajaks plastilist sekkumist. … tarvitab juurde mõnuaineid. Poleks ime siis, kui ta psûhhoosis. Loodan, et eksin. … lapsed, kes väidetavalt kunagi magusat ja muud rämpsu ei saa, Instagrami piltide põhjal vaid küpsistest, maiustustest ja limonaadist toituvadki. Kas ta on igas asjas nii kahepalgeline? Ma ei taha siin diagnoosi panna aga tähendan küll et … käitumine on väga sarnane bipolaarsusega. Pettur/varas … tegi ka kammbäkki…ha ha Teeb paar korda nädalas oma maltsast pilti ja siis ajab endale võileibu ja krõpse edasi näost sisse. Ja siis inimesed õhkavad veel nende piltide peale, et mmmm nii isuäratav, ära narri! Teile tundub paar pakist tulnud köögivilja selge vee sees hulpimas mingi jube maitsev kraam, päriselt ka? Ta ju muud ei tee,kui on rase ja soiub alati kuskil teisest nädalast kui raske ja valus on olla. Kuid näiteks… tundub olevat küll histriooniline isiksushäire- tahab olla pidevalt tähelepanu keskpunktist, on draamatiline, kunagi minevikus pidas seksiblogi (käitus meestega provokatiivselt ja vahetas neid tihti). Ilmselgelt tuleneb see sellest, et tema oma isa tarvitas alkoholi (seda on ta blogis maininud) ja nagu ka blogi kaudu olen aru saanud, siis oli isa ka emotsionaalselt üsna tuim tegelane- sealt ka siis see pidev meeste tähelepanuvajaduse otsimine … poolt täiskasvanu eas. Kommntaar viisaka küsimusega, kas ta on sseesama kerjav mutt ei ilmunud. Või ongi neil selline tore avatud suhe, et … tohib vahepeal meestega ka sebida ja asjatada? Selle kolmekümne minuti sees näppis ta oma juukseid täpselt 74 korda! Jumal, miks inimene peab end koguaeg näppima. Ma ei tea, mulle ta üldse ei sümpatiseeri. Titelik ninnu-nännu, sisutühi, kompleksid.  Omal vanust juba piisavalt, aga näiteks mingid suured läbipaistvate klaaside prillid ees, millel mingi lipsuke küljes jne No mida krdit sa siis paned endast neid näopilte, kui kriitikat ei talu. Kui ise arvad et oled krdima ilus ja värske näed välja, ja kõik teised seda ei näe, siis don’t põe. Talu veits kriitikat ja ole üle.  No see naine pole iial 36! Ma pakuks 55 talle. Need nabapluusid, mida ta armastab kanda on lihtsat jubedad. Tõesti, õigesti ütlesid, nagu lapspruut oma riietusega, mis ei kannata kriitikat.  … on riietuselt pigem neutraalne aga ehted ja kulinad (ja need võltsjuuksed, mida ta mingi aeg väga armastas 🤮) need on küll sellise odava Ida-Euroopa stiili musternäidis. Või kas ta räägib kogu aeg niimoodi, eputades või beibetades või ma nagu ei saagi aru. 4.10-… “jäääää matchä lattät on mäil” “meil on krõpsä.. ja natukene kaaaarbse, saiää hihihi!” “musuu, töölää!” issand kui õudne, räägib nagu autist, vabandust. …tundub vähemalt blogi järgi küll üks jube eksemplar olevat. Ise veel nii uhke oma üleoleva satiiri pärast. Küll elu õpetab. …ongi ülbe, sest ta arvab, et saavutas nii palju oma AJUga. Need on vaid MÕNED ANONÜÜMSED KOMMENTAARID Perekooli foorumist. Puhas tõde ja konstruktiivne kriitika, võib olla isegi meelelahutus. Selliseid kommentaare on seal kümnete lehekülgede kaupa. Siis kirjutab üks blogija oma nime ja näoga midagi põhimõtteliselt sama ja mida ütlevad need samad, ülalpool  kommentaare kirjutanud teadjakäod Perekooli foorumist? Nad kirjutavad: Kui vana on shoppinq blogija? Väga häbiväärne juhtum. Kahjuks tundub küll, et vaimselt on midagi valesti. Are you effing kidding me?  Kuidas need vanasõnad paja ja katla ja pinnu ja palgi kohta olidki? Kui blogija oleks selle postituse kirjutanud anonüümselt Perekooli, siis ilguksid kõik kaasa, et oli jah nii ja oli jah naa, kedagi ei poodaks üles, sest…elu…Aga näed, kirjutas loll oma nimega ja pillutakse virtuaalsete kividega surnuks.

Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata// For the first time in my life I cannot stand the look of myself

/ Eveliis / 35 Comments

Ma olen endaga siiani rahul olnud. Oma välimusega siis. Mind ei heiduta kommentaarid, et ma näen vanem välja, sest ma ise tunnen end noorena. Mõnikord mõtlen küll, et holy shit ma olen põhimõtteliselt 40, et see on ju juba täiesti täiskasvanud inimene, aga ma ei tunne end täiskasvanuna. Vananemine on paratamatu ja mul ei ole laias laastus vahet, kas ma näen välja 30+ või 40+ või 50+.

Küll aga pean ma tunnistama, et viimasel ajal on mind väga häirinud kommentaarid mu kehakaalu kohta. Vahet ei ole, kas see tuleb naljaga pooleks Marekilt või mu emalt või suvaliselt kommenteerijalt blogis. See on häirinud mind sellepärast, et mul on kodus peegel ja kuigi ma teen nalja, et riided on vist pesus kokku läinud, siis ma ju ise tean, et tegelikult olen ma lihtsalt ei rohkem ega vähem kui kümme kilo ülekaaluline. Mind häirivad need kommentaarid, sest need on puhas tõde. Ma olen paks! Ma olen alati nagu vist kõik naised rääkinud, et ma olen paks, aga see on ilmselt olnud selline “pean rääkima, sest olen naine”-pullikaka. nüüd ma tunnen, et ma olen paks. Ja see on nii vastik tunne.

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja on kasutades trimmivat aluspesu. Viimane on iseenesest okei, sest on riideid, mis kohe ei istu kuidagi seljas ilma trimmiva korsetita, aga ma olen endale ette söönud ja joonud kõhu, mis meenutab rasedakõhtu. Kleit on seljas ja tuul puhub valelt poolt ning kohe joonistubki vats välja. See on õõvastav. Ausalt.

Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla panna. Jube lihtne oli öelda, et aahhh, antidepressandid on süüdi, aga kes mul keelas siis rohkem liikuda ja vähem süüa? Ja ka vähem juua. Mul on isegi veini suhtes vastikustunne, sest see on kindlasti ka üks põhjus, miks mu kaal on tõusnud. Ma liigun küll palju, täna olen ma juba kõndinud täis üle 12000 sammu, aga see pole ju trenn. Isegi kui ma tahan end petta ja öelda, et ohh küll ma nüüd olin tubli ja kõndisin palju. Fakt on, et mulle vaatab peeglist vastu ülekaaluline mutt.

Ma saan aru, et praegu on jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada kui äge on paks olla ning leida sellele igasugu vabandusi – sünnitanud naine, depressioonis, soodumusega, blaablaablaaa. Mõni tüsedam naine tõepoolest näeb kena välja ja mõnele mu meelest lausa isegi sobib natuke paksem olla ning samuti ei arva ma, et kõik peaksid olema piitspeenikesed, aga sellest ma ei räägigi. Ma tahan olla normaalkaalus. Istuda nii, et ma ei peaks vastikust tundma oma kõhtu vaadates või häbeneda silmad peast kui näen oma käsivarsi. Ida tegi must eile pilti. Oli see siis vale või just nimelt õige nurk, aga mul oli esimest korda elus ennast vastik vaadata.

//

So far I have been satisfied with myself. That is with how I look. I was not bothered with the comments that I appeared older, because I feel young inside. Sometimes I do think that “holy s**t, I am almost 40” and that means being an adult, but I don’t feel like an adult. You cannot help getting older and in general I don’t care if I look 30+ or 40+ or 50+.

But I must admit I have been very annoyed with the recent comments towards my weight. Doesn’t matter, if Marek or my mother makes fun over me or if it is a random comment in my blog. It has bothered me, because I have a mirror at home and though I joke about my clothes shrinking in the wash, I do know that I am just 10 kilos too heavy. These comments get to me, because they represent the truth. I am fat! Like many women, I have also complaint about being fat before, but that was more like the bulls**t you need to tell since you are a woman. Now I feel I am fat. And that feeling is repulsive.

Horrible feeling and I feel terrible. My clothes don’t fit properly, I feel the fat wobbling on my belly when walking, I can see fat on my back and the only way to look decent enough is to wear trimming underwear. The latter as such is acceptable as there are clothes that won’t look good at all without a trimming corset. My problem is that I have eaten and drank so much that now my belly makes me look pregnant. For example, I wear a dress, the wind is blowing from the wrong angle and straight away you can see my pregnant belly. It’s disgusting, honestly.

I am angry with myself for lacking willpower and not getting this weight gain under control. It was so easy to say it is the antidepressants, but who forbid me to exercise more and eat less? And drink less too. I even feel reluctant towards wine, because that is definitely one of the reasons I have put on weight. I do move around a lot, I have done 12000 steps today already, but that is not exercising, is it? Even if I try to trick and praise myself for being good walker. The fact remains – when I look into the mirror I have one overweight old lady staring back at me.

I understand it is really fashionable to show off and find excuses when you have too many kilos on you – you gave birth, you are depressed, you have tendency to become overweight, bla–bla-bla. Some bigger ladies do look good, I  think being a bit overweight actually suits some people and I don’t think that everyone should be too skinny, but I’m not talking about this anyway. I want to be in normal weight. To be able to sit so that I don’t feel repulsed by my belly, or feel embarrassed when I see my arms. Ida took a photo of me yesterday. Whether it was from the wrong or maybe in fact from the right ankle, but for the first time I couldn’t stand the look of myself.

   

Kas soodsat teenust tohib kasutada?

/ Eveliis / 4 Comments

Metsas elades kasutan ma päris palju takso teenuseid. Kasvõi selleks, et Ussipesast Keilasse rongi peale saada. Keilas on kaks taksojuhti. Üks neist küsib selle sõidu eest 12-13 eurot, teine seitse eurot. Loomulikult kasutan ma seda, kes seitse eurot küsib. Olen juhilt ka küsinud, et miks ta odavamalt sõidab. “Mulle on tähtis, et klient uuesti minu valiks,” vastas ta. Ja nii ongi. Ma sõidan alati selle taksojuhiga.

Mõnikord juhtub, et mul on vaja taksoga linna või linnast koju saada. Siis ma ei vali Keila taksot. Ma valin Taxify. Soodsama hinna tõttu. Ei taha maksta 30 eurot kui saan maksta 15-20 eurot. Eile, täna öösel juhtus siis väikene intsident, millest ka Facebookis kirjutasin juba ja rohkem seda teemat otseselt lahata ei taha, sest asi sai ka juba lahenduse.  Nii nagu ikka tuli teema alla igasugu kommentaare. Ma ei vaidle üldse vastu, et hind on madal ja kulud kõrged, aga olen siiski seda meelt, et kui tariif on selline, siis ei ole minu asi rohkem maksta, see on töötaja ja tööandja  selgeks rääkida, mitte kliendi ja teenuse pakkuja. Ehk siis nagu keegi ka kommenteeris, et ei saa ju olla nii, et lähen restorani, söön oma supi ära ja kokk tuleb hiljem suurema arvega, sest “tead, täna oli ikka selle supi tegemisega natuke rohkem jama”, et maksa kaheksa asemel, mis menüüs on, 12 eurot. Või et tunnen, et elektriku palk on liiga väike ja maksan talle rohkem, sest muidu olen ma vaese inimese ära kasutaja. Nii nagu väidab üks kommentaar:

Just seetõttu natuke häbi peaks olema igal kliendil sellest mitte aru saada ja õigustada orjapidamist, et “aga ise nad sõidavad selle hinnaga” ja “miks mina peaksin ennast halvasti tundma”. Peaksid küll end halvasti tundma. Sina ei ole süüdi, et taksojuhid nii vähe palka saavad, aga natukene mõistmist võiks siiski olla, et elu ei ole must ja valge. Sellel juhil on ka ehk naine ja lapsed kodus ootamas, ta ei saa jääda diivanile istuma, aga kui muud tööd antud hetkel pole?

Ma ei ole idioot, et ma arvaks, et taksojuhi töö on meelakkumine või elu must ja valge, aga aru ei saa ma küll sellest, miks ma peaksin end kehvasti tundma kui kasutan turul olevat soodsamat teenust. Muidugi oleks aus viimase rongiga koju sõita ja oma taksojuhile seitse eurot maksta, aga mis sa teed, mõnikord on soov kauem veinitada. Ja no samas…kell 12 kohalikku taksojuhti tööle ajada on ka ju ebainimlik ja ära kasutamine. Seitsme euro eest. Aus oleks sellises kohas elades üldse mitte väljas käia nii, et tekib ühistranspordi/takso vajadus.

Kas soodsama teenuse ja toote kasutamine on tõesti häbiväärne ja lausa  orjapidamise õigustamine?
Kohelge teist inimest nii nagu te ise soovite saada koheldud. Ehk et kõik me soovime saada oma töö eest leiva lauale. Taxify taksojuhid peavad sisuliselt tegema orjatööd, vaat see on piinlik. Paraku tuleb tunnistada, et antud taksojuht polnud just osavaim suhtekorraldaja, ta oleks olnud targem keelduda. Mitte ennast alandades ja kliendi tuju rikkudes väärilist tasu nuruda.
 

Meile tegelikult meeldib kui teistel halvasti läheb?

/ Eveliis / 11 Comments

Lugesin artikleid selle kohta, kuidas Ronn Mossi kontsert jättis inimesed külmaks ja esineja pidi laulma pooltühjale saalile ning ma pean tunnistama, et MIND (vana küünikut) häiris nende artiklite alatoon.

“Ronn Moss viibis laval kaks tundi ja 20 minutit. Kõrva järgi hinnates kulus sellest ligikaudu pool publikule enda elust, põhimõtetest ja karjäärist rääkides. Vähemalt paarkümmend minutit kogunes kitarride häälestamisele ja umbes 50 minutit igihaljatele klassikutele ehk Simon and Garfunkeli, ZZ Topi, The Everley Brothersi, Badfingeri ja Robbie Williamsi kaveritele. Üks neiu viis lavale raamatulaadse toote, teine neiu viis SUURE lillekimbu. Lillekimbu viinud neiu oli jõuliselt meigitud, kandis väga kõrgeid kontsi ja kandis silmapaistvate embleemidega Armani teksasid. Laulja ja fänn vahetasid õhusuudlusi.” (Õhtuleht)

Ma saan aru, et ajakirjanik teeb oma tööd ja kui aus olla, siis ma ei saa üldse aru, miks Ridge Forrester peaks Nordea kontserdimaja täis müüma, aga mulle tundus, et kohe mõnuga treiti üks halvustav artikkel teise otsa. Vaadake, kui pekki see kontsert läks! Vaadake pilte! Vaadake videosid! Mulle jäi see arusaamatuks, kuni ma hakkasin mõtlema oma blogisse tulnud kommentaaride peale. Meile meeldib tegelikult kui teistel halvasti läheb.

Mõnda aega tagasi rääkisin ma ühe tuttavaga, kes tunnistas, et ta ei oska teiste õnne üle siirast rõõmu tunda. “Mind jätab täiesti külmaks kui kellelgi hästi läheb,” ütles ta, “ma ei oska inimestega koos rõõmustada.” Ma hakkasin mõtlema, kas mina oskan Nii ja naa. Muidugi tunnen ma kerget kadedust kui keegi teostab mõne minu salajase unistuse, aga samas tunnen ma tõepoolest rõõmu kui inimestel hästi läheb. On erandeid, aga suures pildis rõõmustan ma küll ka teiste rõõmude üle. See sama tuttav nentis, et teda teeb palju rõõmsamaks see, kui mõnel inimesel, kes talle ei meeldi, halvasti läheb.

Mingil määral tundus mulle, et ta esindas selle väljaütlemisega päris suurt osa inimestest. Tegin ma selle Diibiga valesid otsuseid, mis ma tegin, neid muuta ei saa, aga inimesed ei elanud kaasa Moepühapäevadele või teistele õnnestumistele, rõõmsaks muutusid inimesed siis kui asi pekki läks. Lugesin kommentaare, kuidas see oligi paras minusugusele inimesele ja ma olin selle ära teeninud. Isegi mu tookord veel sõbranna (oh, mind passiiv-agressiivset värdjat jälle, eksju) ütles, et ahh nüüd ma võingi sulle öelda, et ma ei tahtnud sinna tulla, sest mul ei olnud seal midagi süüa. Ma nägin paljude silmis kahjurõõmu, seda suurimat rõõmu, mis saab olla.

Ka hiljem on nii Perekoolis kui siin samas jäänud mulle silma kommentaarid stiilis “kui millegi ilusaga ei saa lugejad võita, siis tuleb kellestki sitasti kirjutada”. Seda olen ma juba rääkinud, et ma ei planeeri oma blogi ette, ma ei mõtle ette, millest täna või homme kirjutada, küll aga pean ma nõustuma nende kommenteerijatega, kes on öelnud, et aga vaadake, kedagi ei huvita kui ta lilledest ja liblikatest kirjutab, keegi ei kommenteeri nö ilusaid postitusi. Asi ei ole tegelikult minus. Asi ongi selles, et inimesi ei huvita ilusad asjad, inimesi ei huvita kui kellelgi hästi läheb, inimesed kommenteerivad siis kui midagi neid ärritab. Inimestele meeldib lugeda uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kellelgi kehvasti läheb. Ja kui see on inimene, kes on ka ebasümpaatne (nagu mina), siis on see eriline rõõm. Meile meeldib teiste ebaedu.

Seepärast ka Ronn Mossi kontserdist nii palju artikleid kirjutati.

A mis see teadmine mulle annab?

/ Eveliis / 67 Comments

Ma ei teagi, kas tegelikult tohiksin sellel teemal kirjutada, sest võib juhtuda, et pärast süüdistatakse jälle mind soovis ära panna või kedagi halvustada, kuid  ühe postituse KOMMENTAARID, MITTE postitus ega tolle autor, panid mind sel teemal mõtlema. Nimelt kui vähe inimesed huvituvad (Eesti) poliitikast ja selle üle justkui uhkust tunnevad.  Kuna sel blogil on mustmiljon fänni ja jälgijat, siis on teinekord postitustest huvitavam lugeda hoopis inimeste kommentaare – see kommentaarium annab nagu väikese läbilõike Eesti inimestest.

Ma ei saa öelda, et ma poliitikast väga palju tean, kuid minu jaoks on kuidagi elementaarne teada, kes on ministrid, kes on peaminister, kes on president, mis erakonnad on koalitsioonis, millised opositsioonis ehk siis sellist laia pilti ja ülevaadet on minu meelest lihtsalt elementaarne teada. Vanusega olen ma muidugi hakanud poliitikast ka natuke rohkem huvituma ning püüan end kursis hoida uudistega. Ma ei arva sugugi, et poliitika peaks kõiki huvitama, aga uhkustamine, stiilis “ah, ma sain ka täna siit alles teada, et peaminister on vahetunud” või “suht lamp, et Ratas on peaminister” või “mind see klounikamp ei huvita ja ma ei käi valimaski” on minu jaoks piinlik. Mis puutub valimas käimisesse, siis see peaks olema iga täiskasvanud inimese kohus. “Aga midagi ju ei muutu!” ja “mind ei koti” kuulen ma tihti argumente, miks mitte valimas käia. Mu meelest on see vaat et ainus asi, mida üks väike minusugune tähtsusetu inimene üldse oma riigi ja inimeste jaoks teha saab. Aga inimesed valivad Delfis ja mujal kommenteerimise valimaminemise asemel. Ma ütleks popilt selle kohta “suht lamp”.

“Aga mis see mulle annab kui ma tean, kes on Riigikogus ja president?” oli teine küsimus/arutelu, mis mulle tollest kommentaariumist silma jäi. Ma jäin ka selle küsimuse peale mõtlema. Miks on elementaarne teada, kes meie riiki juhivad ja mida see teadmine meile annab? Mida see,et mina neid asju tean, mulle annab? Kas see annab mulle mingi eelise, et ma tean ka une pealt teatud aastaarve, ajaloosündmusi ja ajaloolisi isikuid. Ma tean, kuna oli esimene üldlaulupidu, kuna asutati Tartu ülikool, ma tean, kuna algas II Maailmasõda, ma tean, kuna oli Jüriöö ülestõus, ma tean veel asju, aga mis see mulle annab, sellele küsimusele jään ma vastuse võlgu. Võib olla see, mis minu jaoks tundub elementaarne ei ole tegelikult sugugi elementaarne? Mina tunnen ka, et iga eestlane peaks teadma, kuna on Eesti iseseisvumis- ja taasiseseisvumispäev, kuid ma olen näinud intervjuusid, kust noortelt küsitakse 20.augustil, mis päev täna on ja nad vastavad “vaba päev”. Minu jaoks on oluline ka meeles pidada küüditamise aastapäeva ja tähistada hingedepäeva, paljud vaatavad mulle selle peale otsa ja kehitavad ükskõikselt õlgu, sest “who cares”. Mina pean neid sisimas lollideks ja nemad peavad mind sisimaks lolliks, kes mingeid suvalisi päevi oluliseks peab. Mis olnud see olnud, eks.

Tulles tagasi selle kommentaariumi juurde, siis osake minust (nagu ikka) tahaks ärapanevalt öelda, et kui inimesed peavad iseenesestmõistetavaks, et ei ole oluline teada, kes on peaminister ja olla natukenegi kursis päevakajaliste teemadega, siis nad ongi madala haridustasemega “kanad”. Teine osa minust aga ütleb mulle, et aga võib olla nad teavad ja oskavad hoopis teisi asju. Võib- olla nad oskavad kududa, heegeldada, õmmelda, teha klimbisuppi, raamatupidamist ehk siis kõike seda, mida mina ei oska. Kumb meist nüüd loll on? Kas kõrgharidusega mina, kes peab elementaarseks, et kõik teavad, kes on Sigrid Undset ja kuna sündis A.H. Tammsaare, või need, keda ma halvustan,sest nad ei huvitu grammigi poliitikast ja ei vaata kunagi uudiseid?

No vot ja nüüd ma istungi siin ja mõtlen, et miks me peame mingite faktide teadmist elementaarseks? Aga ei pea elementaarseks oskust sokki kududa?