Kui ma ühel päeval avasin Wolt äppi, et tellida minust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvast Balti jaamas kiirtoidukohast endale lõunaks süüa, sain ma korraga aru, et ma ise olen ka üks nendest “kärsitutest, nõudlikest ja segaduses moodsatest inimestest”, kellest Louise Byg Kongsholm oma loengus alles hiljuti rääkis. Meil on liiga kiire isegi selleks, et minna osta kiirtoitu, mis ongi ju mõeldud selleks, et aega kokku hoida ja kiirelt söönuks saaks, aga meil ei ole seda aega, meil on selle jaoks äpp, mis toidu kohale toob.
Ma ei tahaks öelda, et mul on kogu aeg nii kiire, sest tegelikult mulle tundub, et ma ei tee mitte midagi, ometigi ei jõua ma mitte kuhugi ega saa mitte midagi tehtud. Aasta alguses võtsin ma endale neli projekti käsile. Jagasin peas aja kenasti ära ning tundus, et üldse ei tohiks probleemi olla ajaplaneerimisega. Kuu aega hiljem olin ma omadega nii läbi, et lihtsalt loobusin kolmest. Mõtted teenitavast rahast olid ilusad, aga olukorras, kus ma tundsin, et mul pole enam üldse aega ega jaksu millekski, sain ma aru, et pagan ma ikka ei ole see “ninast veri väljas näitan kõigile kui palju tööd ma teha suudan ja saan rikkaks” inimestest. Ja aeg on luksus. Luksus, mida enamusel meist polegi, sest meil ei ole ööpäevas nii palju tunde kui palju me sinna sisse ära tahame mahutada. Sinna ei pea mahtuma vaid töö, aga me tahame olla ka täiuslikud vanemad, abikaasad, sõbrad, käia joogas, joosta maratoni, minna suusatama, suvepuhkust nautida, me tahame ilusat kodu ja ilusat aeda – me tahame seda kõike ja korraga. See ei ole võimalik. Kõike seda tahtes, kõigele sellele mõeldes kurname me oma aju lihtsalt ära.
Ma läksin ühel reedel peale tööd poodi ning tundsin, et jalutan riiulite vahel täiesti sihitult. Ma teadsin, et pean ostma midagi süüa, aga mu aju oli totaalselt tühi. Ma ei suutnud ühtegi otsust vastu võtta. Me mõtleme päevas umbes 50 000 mõtet, me peame endaga 75% ajast sisemist dialoogi ning võtame päeva jooksul vastu 2000 otsust, tolleks reede õhtuks olin ma oma 2000 otsust ära teinud ja poeskäiguks ei olnud enam lihtsalt vaba ruumi järel. Korraga mõistsin ma, miks ma teinekord ei suuda restoranis menüüd vaadates mitte midagi ära valida. Loen ja loen, aga lõpuks võtan majaveini ja midagi, mida ettekandja mulle soovitab, sest ma ei suuuuuda valikutes enam orienteeruda. Sellistel hetkedel tahaks, et menüü koosneks vaid kahest tootest. Oleks lihtne – võta või jäta! Ma tollest poeskäigust suurt ei mäleta, aga tõenäosus on, et me sõimegi Idaga õhtusöögiks kartulikrõpse ja šokolaadi. Kõik see, et mu aju end välja lülitas, saan ma ajada selle kaela, et kogu aeg on kiire olnud ja midagi on vaja kogu aeg otsustada.
Samas mind õudselt ärritab see “mul on nii kiire jutt”, sest no millest kiire, kui ma midagi ei teegi. Ometi ei jõua ma kuhugi. Sõbrannadega õhtustama, reisile. Ma olen siiani olnud arvamusel, et see on tegelikult prioriteetide küsimus, aga hetkel ütlen ma ausalt, et vaatan küll kerge kadedusega, kuidas tartlased õhtusöökideks kokku saavad, kuid mõte sellest, et peaksin nädalavahetusest viis tundi maanteel autos istuma, ajab mulle kananaha peale. Mul ei ole aega. Aga mul ei ole olnud aega ka tõlkimiseks, sisuloomiseks (ei, mitte blogimist ei pea silmas) ja muudeks töödeks. Rääkimata kodukoristamisest või pesupesemiseks. Tänan jumalat, et laps on juba nii suur, et saab kenasti ka üksi hakkama ega nõua pidevalt tähelepanu, saan miinimumprogrammiga hakkama. Mida ma siis selle ajaga teinud olen? Vist mitte midagi. Ma olen vist olnud lihtsalt niisama. On see vale?
Eile võtsin tööasjad koju kaasa, sest “nii palju on teha ja päeval pole aega, aga vaja oleks see ja too teha”. Tegin arvuti lahti ja panin teistpidi kinni tagasi. Aitasin Idal onni ehitada (ise hambaid krigistades, sest mulle üldse ei meeldi need laste onnid, tuba on kohe sassis:D), lugesin temaga raamatut, panin ta magama ja läksin istusin diivanile oma mehe kõrvale. Et rääkida. Lihtsalt rääkida (ja või olla kurameerida). Millal ma viimati tegin seda? Nii et ei vaadanud poole silmaga Netflixi, teise silmaga ei lugenud raamatut ja kolmandaga (oot, wait what?) ei skrollinud telefonis (kus niiiiikuiniiiii midagi mõtekat ju ei ole!) Teate kui tore oli. Kiire läks mööda. Tuli küll hommikul tagasi. Aga vahelduseks oli mul aega. Enne magamaminekut sain tuttavalt sõnumi – kas ma teatrisse ei tahaks minna. Issand, muidugi tahan. Eriti veel Theatrumisse. Aga oot, kas mul on aega? Nii palju on ju teha?
Mõtlesin sekundi. Vastasin jaatavalt. Helistasin täna pinginaabrile. Kutsusin ta ka kaasa. Õnneks oli ta Eestis. Ega seda ei juhtu nii tihti, et meil aega on. Igal aastal lubame, et hakkame rohkem kokku saama, aga üllatus üllatus, aega ei ole, aeg läheb nii kiiresti. Täna õhtul on mul aega. Hea tunne on.
Kuidas see projektidest loobumine käib? 🙂
Kas see, kui juba oled mingi projekti võtnud, ei tähenda, et oled kellelegi (inimene või ettevõte, vahet pole) justkui lubanud, et teed midagi?
Olen isegi olnud sellega hädas, et boonuste soovi uimas võtan endale hunniku projekte ja pärast ägan ja vaevlen koorma all… Aga ei mäleta küll, et projektidest loobumine oleks kõne alla tulnud… Mis võetud, peab tehtud saama…
Sul ilmselt teistlaadi projektid, kus asjad paindlikumad?
Kuule Piret, tee oma blogi ja avalda seal iga selles blogis oleva teksti kohta oma arvamus ja vaata paljusid huvitab. Tee statistikat, kes tulevad lugema neid su kommentaare. Kedagi ei huvita!
Muidugi on projektid erinevad ja ma ei pea siin silmas seda, et luban ära tõlkida raamatu/näidendi ja siis kui pool on tehtud, mõtlen et pekki rohkem ei viitsi.
Aga nt saab projektist loobuda ka enne kui oled selle vastu võtnud. Või siis nagu töötajal on katseaeg, saab sama öelda ka teatud projektide kohta. Teed ja tunned nö katseajal, et ei jaksa/ei sobi. Muidugi ei viska kohe pastakat varna, vaid teed ära selle, mis pooleli ja annad korrektselt üle, aga siiski loobudki katseajal. Kolmas variant on isiklik projekt, kus oled ise enda tööandjaks – tead, et kui teed, tuleb tasu, aga kui ei tee, ei juhtu ka midagi, peale selle, et raha ei tule. Kui ei jaksa, tuleb edasi lükata.
Oot… Misasja? 😀
Pireteid saab tõesti vaid üks olla…
Täiega mahe ja südamlik postitus päriselust, ja hea on teada et teistel sama kiire :o)
Aitäh! Probleem ongi selles, et kõigil on kiire, kõik on kärsitud ja siis muutuvad teised samasuguseks, sest kuidas saab, et ei ole kiire, kui see on norm ja kui ei tee/ütle nii, siis oled laisk või ei tee piisavalt
Ma ütlen ausalt – mul ei ole kiire 🙂 Mulle ei meeldi kui on kiire. Mul on vaja aega. Sellepärast nt tõusen hommikul pigem varem, et ma ei peaks kiirustades asju tegema. Ja esikohal on need asjad, mida ma tahan teha. Muud asjad tulevad peale seda alles
Ma tõusen jällegi hommikul nii viimasel minutil kui võimalik, sest isegi nii algab päev mu jaoks liiga vara ja kui ma võtaks veel aega, et ei oleks hommikul kiire, siis ma peaks vapsee kl 5 ärkama ja see ei sobi mitte. Samas see hommikune kiire mulle sobib, ei mingit niisama uimerdamist, vaid kohv-pesu-riidesse-autosse-leekima
Ma kohvi ei joo, mul on vaja süüa ja ma tahan värskelt tehtud toitu 🙂 Ilma söömata ma ei funktsioneeri. Ja kui juuksed ka pesu vajavad, siis selle jaoks ka veidi aega juurde vaja arvestada. Kell 06:15 ärgates jääb kõigeks rahulikult aega.
ma tegin täna silmad lahti kell seitse, 7.40 juba liikusime ja selle 40 minuti sisse mahtus ka pluusi triikimine, muidu oleks 30 minutiga hakkama saanud:D
see kes ütleb, et kogu ta elu on KIIRE on valetaja!!
mul oli selline kolleeg, tal oli pidevalt “issand nii kiire on” jutt, mis oli reaalne situatsioon – iga kahe nädala tagant lapsega haiguslehel, mina tegin meie mõlema töö (viisin oma lapse hommikul kl.7-ks valverühma ja võtsin ta õhtul viimasena lasteaiast ) aga tal oli koguaeg nii KIIRE
vakk, ma läksin juba meenutades seda olukorda, närvi 🙂
ma ärkan kl.7, teen võileivad, lapse viin autoga kooli 7:40, tagasi koju- pesu, riidesse, kreemitamine, koju tagasi ja start linna tööle 8:40- ma arvan, et ma olen laisk ja raiskan aega
Sa blogid nii tihti ja pikalt, palju rohkem kui mina ja mul on aega lademetes, aga ma ei viitsi väga tihti kirjutada. Ma olen mõelnud nendele inimestele, kes räägivad, et neil üldse aega ei ole. Muarust neile meeldibki nii, see on nende turvalisusetsoon ja igapäevane harjumus nii enda kohta mõelda. Mul kunagi oli sõbrants, kes jäi haigeks, kui talle kogemata vaba aeg tekkis. Mulle meeldib mõelda ja öelda, et mulle sobib kokkusaamiseks igasugune aeg, mul on kõik kellaajad vabad. Aga ma ei saa niiviisi kõigile ka öelda, sest kuna terve Tallinn elab kiirrežiimil, kus kellelgi pole kunagi aega, siis ma paistaksin neile kui luuser, imelik inimene ja siis ma pakun neile mingi aja, et mind imelikuks ei peetaks. Muidugi mul pole kõik kellaajad alati vabad, aga ma alati suuresti loodan, et kui teine pakub aja, siis see on vaba, tavaliselt on, kuid on ka juhtunud, et mitu inimest pakuvad sama kellaaega, siis ma pean ütlema, et näe, ikka ei saa, aga tavaliselt ikka saan ja üritan nii sättida, et mul ühele päevale üle kahe kohtumise või asjaliku tegevuse ei tuleks.
On üks imelik harjutus, mis aitab muuta mõtlemist, mul on alati kiire. Tuleb kõndides kõndida spetsiaalselt palju aeglasemalt, kui tahaks. Kohe ikka päris aeglaselt. Alguses on imelik, kui ära harjuda, tekib ka mõtlemises väike muutus.