kiire

Isegi kiirtoidu jaoks on liiga kiire

/ Eveliis / 13 Comments

Kui ma ühel päeval avasin Wolt äppi, et tellida minust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvast Balti jaamas  kiirtoidukohast endale lõunaks süüa, sain ma korraga aru, et ma ise olen ka üks nendest “kärsitutest, nõudlikest ja segaduses moodsatest inimestest”, kellest Louise Byg Kongsholm oma loengus alles hiljuti rääkis. Meil on liiga kiire isegi selleks, et minna osta kiirtoitu, mis ongi ju mõeldud selleks, et aega kokku hoida ja kiirelt söönuks saaks, aga meil ei ole seda aega, meil on selle jaoks äpp, mis toidu kohale toob.
Ma ei tahaks öelda, et mul on kogu aeg nii kiire, sest tegelikult mulle tundub, et ma ei tee mitte midagi, ometigi ei jõua ma mitte kuhugi ega saa mitte midagi tehtud. Aasta alguses võtsin ma endale neli projekti käsile. Jagasin peas aja kenasti ära ning tundus, et üldse ei tohiks probleemi olla ajaplaneerimisega. Kuu aega hiljem olin ma omadega nii läbi, et lihtsalt loobusin kolmest. Mõtted teenitavast rahast olid ilusad, aga olukorras, kus ma tundsin, et mul pole enam üldse aega ega jaksu millekski, sain ma aru, et pagan ma ikka ei ole see “ninast veri väljas näitan kõigile kui palju tööd ma teha suudan ja saan rikkaks” inimestest.  Ja aeg on luksus. Luksus, mida enamusel meist polegi, sest meil ei ole ööpäevas nii palju tunde kui palju me sinna sisse ära tahame mahutada. Sinna ei pea mahtuma vaid töö, aga me tahame olla ka täiuslikud vanemad, abikaasad, sõbrad, käia joogas, joosta maratoni, minna suusatama, suvepuhkust nautida, me tahame ilusat kodu ja ilusat aeda – me tahame seda kõike ja korraga. See ei ole võimalik. Kõike seda tahtes, kõigele sellele mõeldes kurname me oma aju lihtsalt ära.

Ma läksin ühel reedel peale tööd poodi ning tundsin, et jalutan riiulite vahel täiesti sihitult. Ma teadsin, et pean ostma midagi süüa, aga mu aju oli totaalselt tühi. Ma ei suutnud ühtegi otsust vastu võtta. Me mõtleme päevas umbes 50 000 mõtet, me peame endaga 75% ajast sisemist dialoogi ning võtame päeva jooksul vastu 2000 otsust, tolleks reede õhtuks olin ma oma 2000 otsust ära teinud ja poeskäiguks ei olnud enam lihtsalt vaba ruumi järel. Korraga mõistsin ma, miks ma teinekord ei suuda restoranis menüüd vaadates mitte midagi ära valida. Loen ja loen, aga lõpuks võtan majaveini ja midagi, mida ettekandja mulle soovitab, sest ma ei suuuuuda valikutes enam orienteeruda. Sellistel hetkedel tahaks, et menüü koosneks vaid kahest tootest. Oleks lihtne – võta või jäta! Ma tollest poeskäigust suurt ei mäleta, aga tõenäosus on, et me sõimegi Idaga õhtusöögiks kartulikrõpse ja šokolaadi. Kõik see, et mu aju end välja lülitas, saan ma ajada selle kaela, et kogu aeg on kiire olnud ja midagi on vaja kogu aeg otsustada.

Samas mind õudselt ärritab see “mul on nii kiire jutt”, sest no millest kiire, kui ma midagi ei teegi. Ometi ei jõua ma kuhugi. Sõbrannadega õhtustama, reisile. Ma olen siiani olnud arvamusel, et see on tegelikult prioriteetide küsimus, aga hetkel ütlen ma ausalt, et vaatan küll kerge kadedusega, kuidas tartlased õhtusöökideks kokku saavad, kuid mõte sellest, et peaksin nädalavahetusest viis tundi maanteel autos istuma, ajab mulle kananaha peale. Mul ei ole aega. Aga mul ei ole olnud aega ka tõlkimiseks, sisuloomiseks (ei, mitte blogimist ei pea silmas) ja muudeks töödeks. Rääkimata kodukoristamisest või pesupesemiseks. Tänan jumalat, et laps on juba nii suur, et saab kenasti ka üksi hakkama ega nõua pidevalt tähelepanu, saan miinimumprogrammiga hakkama. Mida ma siis selle ajaga teinud olen? Vist mitte midagi. Ma olen vist olnud lihtsalt niisama. On see vale?

Eile võtsin tööasjad koju kaasa, sest “nii palju on teha ja päeval pole aega, aga vaja oleks see ja too teha”. Tegin arvuti lahti ja panin teistpidi kinni tagasi. Aitasin Idal onni ehitada (ise hambaid krigistades, sest mulle üldse ei meeldi need laste onnid, tuba on kohe sassis:D), lugesin temaga raamatut, panin ta magama ja läksin istusin diivanile oma mehe kõrvale. Et rääkida. Lihtsalt rääkida (ja või olla kurameerida). Millal ma viimati tegin seda? Nii et ei vaadanud poole silmaga Netflixi, teise silmaga ei lugenud raamatut ja kolmandaga (oot, wait what?) ei skrollinud telefonis (kus niiiiikuiniiiii midagi mõtekat ju ei ole!) Teate kui tore oli. Kiire läks mööda. Tuli küll hommikul tagasi. Aga vahelduseks oli mul aega. Enne magamaminekut sain tuttavalt sõnumi – kas ma teatrisse ei tahaks minna. Issand, muidugi tahan. Eriti veel Theatrumisse. Aga oot, kas mul on aega? Nii palju on ju teha?

Mõtlesin sekundi. Vastasin jaatavalt. Helistasin täna pinginaabrile. Kutsusin ta ka kaasa. Õnneks oli ta Eestis. Ega seda ei juhtu nii tihti, et meil aega on. Igal aastal lubame, et hakkame rohkem kokku saama, aga üllatus üllatus, aega ei ole, aeg läheb nii kiiresti. Täna õhtul on mul aega. Hea tunne on.

 

 

 

 

Mul on nii kiire…mitte millegi tegemisega

/ Eveliis / 4 Comments

Eestlasena saan ma aru, miks me armastame rääkida sellest kui kiire meil on. See on meile sisse kodeeritud, me peame oluliseks rõhutada seda, kui palju meil tööl teha on, kuidas meil puhkuseks aega pole ja kuidas aeg läheb nii kiiresti, sest nii palju on teha. Kui me ei ole tööga rakkes, siis me tunneme end kasutuna, vähem olulise ja  vähem tähtsamana, aga kes see ikka tahaks olla vähem tähtsam ja vähem  olulisem kui naabri-Mari ja naabri-Jaan.

Mõnikord ma siis jään kuulama, kuidas inimesed kurdavad, et kiire on kogu aeg, päev otsa pidi tuli takus ringi jooksma, söömisekski polnud aega ja “issssand kui väsinud ma õhtuks olin, tahtsin vaid diivanil lebada, aga siis need lapsed tahtsid tähelepanu ja mees süüa“. Mitte alati, aga väga tihti paneb mind muigama see, mille pärast siis kiire oli, kui palju oli teha. Juuksuris oli vaja käia, sest juuksed olid välja kasvanud, küünetehniku juurde oli vaja minna, sest küüs oli murdunud, pildistamas oli vaja käia (ma ei pea silmas fotograafiks olemist, vaid enda pildistamist), sõbrannaga kokku saada, sest sada aastat polnud näinud ja tal oli just täna vaba päev ning… Ehk siis inimestel on tihti kiire mitte midagi tegemistega. Õhtuti ei ole ka aega, sest …see kulub seriaalide vaatamisele, aga vähemalt saab öelda, et aeg läks nii kiiresti käest, et üheks või teiseks asjaks ei olnud aega. Njah.

Teine äärmus inimesi on need, kes tööl alati ja igal võimalikul hetkel peavad ära mainima, kuidas nad on hõivatud, ülekoormatud ja kuidas neil ei ole mitte millegi jaoks aega. Töö kasvab üle pea. Kas teile tuleb üllatusena, et väga tihti on sellised “ülekoormatud inimesed” lihtsalt tatraveskid. Siblivad, sagivad ja teevad nägu nagu teeksid tööd, väga olulist tööd ja palju. Ma tean inimest, kes ilma igasugu müügikogemuseta sai müügijuhiks, olla ambitsioonikas ja sellest piisas. Müüke ta ei teinud, sest “issand, siin on nii palju asju enne korda ajada, mul ei ole üldse aega” rõhutas ta igal võimalikul hetkel, et oma puudulikke oskusi välja vabandada. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et kindlasti on talle varsti vaja müügiassistenti, sest müüke on ju ka vaja. Täpselt nii ka läks. Mõni kuu hiljem liikus ta edasi turundusse, ilma turunduskogemuseta, sest tal oli ambitsiooni. Turundusjuhiks. Kas tuleb üllatusena, et tal on olemas alluvad, kes kõik töö ära teevad, nii et tema saab ikka ringi lehvida ja rääkida, et “issand, siin on nii palju asju enne korda ajada, mul ei ole üldse aega” . Kõige klassikalisem mulliajaja, kes midagi ei oska oskab teeselda, et teab, mida teeb. Kas tuleb üllatusena, et sellised “mul on nii kiire”- inimesed on esimesed teiste “vigu” märkama?

Mina olen see õnnetu inimene, et ei saa üldse kiidelda, et mul kiire oleks. Ma lihtsalt teen oma asjad ära, käin oma käigud ära, ajan oma asjad ära. Aasta lõpp on hästi tiheda graafikuga  – mitmete messide ja seminaride vahele peavad mahtuma ka igasugu muud asjad. See tähendas vaid natuke planeerimist ja üllataval kombel sai graafikusse mahutatud veel laugude operatsioon (millega ma mõned nädalad ei ole kõige kaubanduslikuma välimusega), Ida Norra lasteaed, sõbrannadega spaatamine (sellest, kuidas plaan muutus, räägin ma kunagi hiljem eraldi, see on naljakas), kohtumised klientidega Taanis ja Rootsis. Sellegi poolest ei saa ma öelda, et mul oleks kiire. Ei ole. Mu meelest see, et päevad on täis tegemisi (olgu see siis kasvõi juuksur või küünetehnik) on lihtsalt tavaline elu. Kui tegemisi poleks, siis selle nimi oleks ju lihtsalt olemine? Kui sisutud need ülejäänud päevad siis on, kui küünetehniku ja juuksuri juures käimine, poeskäik ja söögitegemine muudab elu nii kiireks? Saate ehk aru, et kõige kiirem on ikka neil, kes 9st 5ni tööl ei käi?

Ainuke, mida ma ei suutnud viitsinud jaksanud hetkel graafikusse panna on Ida Kaunite Kunstide näitering. Sellest on mul küll paganama kahju, aga 90 km sõitu kaks korda nädalas ja töölt varem ära minek ei tundunud hetkel kui palju on teha, lihtsalt aus. Kui Norrast tagasi tuleme, pean selle ülesande Marekile delegeerima, sest kui laps ei saa käia huviringis, mis talle meeldib, sest vanematel “on kiire”, siis see ei ole lapse suhtes aus.

 

 

Miks ma vaid ühe kontserdipileti ostsin?

/ Eveliis / 17 Comments

Aegajalt ma tunnen end nagu mingi wannabe-Knaustgård, kes  “oma võitlust” peab, kirjutab avalikult teemadel, millest normaalsed inimesed ei kirjuta ja nagu vihane puberteet mõtleb aegajalt, et nüüd kirjutan ma küll kohe kõigest, nii nagu arvan. Siis saan ma aga aru, et blogi ei ole mingi relv, millega justkui ähvardada, et kui mulle ei meeldi see või too, siis ma teile alles kirjutan. Uskuge või mitte, mul on päris tugev filter ja enesekontroll, mis puudutab väga isiklikke teemasid, muidugi ma teinekord ületan neid piire, kasvõi seksist kirjutades, aga laias laastus on teemasid, millest ma ei kirjuta. Kümnest võimalikust emotsioonipostitusest kirjutan ja avaldan ma  umbes kaks.

See on ilmselt üks neist emotsioonipostitustest, mis filtrist läbi trügis. Ma olen ümbritsetud inimestest, kel on kogu aeg kiire. Alustades ühest sõbrannast, kellega ma tänaseks ei ole poolteist aastat kohtunud, sest ma andsin alla. Tal oli kogu aeg kiire. Ja midagi oli juba ees. Lõpuks ütlesin ma talle eelmine aasta oma sünnipäeva ajal, et palun broneerida mulle aeg sellel ja sellel kuupäeval sellel ja sellel kellaajal. Kui see kuupäev lähenema hakkas, kirjutas ta mulle, et ei saa ikkagi tulla, sest tal olid juba plaanid. Ma andsin talle kuu aega ette teada! Minu maailmas kehtib reegel, et kui oled ühele üritusele end juba lubanud, siis teisele, isegi põnevamale ei lähe, kui see kutse tuleb hiljem. Ma sain aru, et ta ei taha minuga mingil põhjusel suhelda lihtsalt ja loobusin teda taga ajamast.

Siis on mul õde, kellel on kogu aeg kiire. Kui ta kutsuda aprillikuus reisile, aga et piletid oleks vaja nüüd ära osta, sest need on soodsad, siis vastab ta, et ei oska ette öelda, kuidas aprillis on, et andku ma talle nädalake otsustada. Nädalaga on piletihinnad muutunud. Jah, ma saan aru, et mõnele inimesele ongi töö nii oluline, et ei saa endale näpistada kaht-kolme päeva lühikese etteteatamise peale, aga ma julgen väita, et kui on soov, siis nii pika aja peale on võimalus oma töid planeerida. Ka siin on asi tahtmises. Jaa, oma elu on muidugi ka, aga vaadake, mu õel oli oma elu varem ka, minu meelest töötas ta siis veeeeeel rohkem, kuid oli 98% juhtudest ka olemas. Nüüd on ta olemas 2%. Ma mõistan teda, raske on end jagada töö, elukaaslase ja pere vahel, eriti kui võtta arvesse, et elukaaslane…ah olgu, see on teine teema, mida ma (veel) ei puuduta.

Mul on kodus seina peal silt “My house was clean last week, sorry, you missed it“. Mul on oma õega sama lugu. Iga kord kui ma mõtlen, et äkki saaks õde Idat vaadata, saan ma vastuseks, nähh eile oleks saanud ja tahtnud, aga homme küll ei saa.

Edasi on mul mees, kes on kogu aeg tööl. Ärkab enne kukke ja koitu ja läheb stressi kui peab ise Ida lasteaeda viima ja ta sealt tooma, sest siis ta ei jõua enne kaheksat tööle ja peab töölt kell viis ära tulema. “Tööpäevad jäävad lühikeseks,” ütleb ta. Ega ma ei heida talle seda ette, sest tänu temale on meil arved makstud õigeaegselt. Mina saan tasu arvete järgi, teate ju küll kuidas need hilinevad, üks neist on hilinenud lausa neli kuud. Ma ei saa oma mehe kallal näägutada, aga ta ajab mind närvi oma jutuga, et on stressis ja väsinud peale tööpäeva. Mina nägin eile hilisõhtuni vaeva, et mailchimpiga paari näpuliigutusega ühe korraga 500 meili välja saata, kui ma kolm tundi hiljem ikka selle kallal pusisin, sest mailchimp streikis, andsin ma alla ja hakkasin neid vanakooli-meetodil tavameiliga saatma. Sellest, kui palju mina ka tegelikult päristööd teen, ei saada aru, sest noh…kodune. Blogin ja tsätin ja tööst ei räägi. Oma viga ma tean, aga ma ei taha põhimõtteliselt oma tööst rääkida.

Ja lõpuks pointini. Ma kinkisin Marekile jõuludeks ühe “Raud/Salleri” pileti. Kui Marek selle ümbrikust välja võttis, vaatas ta mulle natukene pettunult otsa, et miks vaid ühe. Kas ma siis ei tahagi koos temaga minna. Tahaksin küll, aga ma ei taha enam kedagi paluda, et nad Idat hoiaks. Mul on tunne nagu ma pean seda kogu aeg kerjama ja inimestele jääb mulje, et ma muidu ei suhtlekski kui vaid siis kui last vaja hoida. Ma ei taha ei sellist muljet ega kerjata, ma ei viitsi. Ja ma ei oska ka planeerida, et uurida kaks kuud ette, et kas keegi saaks Idat 14.02 hoida, ma ei oska nii. Ma oskan maksimaalselt nädal ette planeerida. Nii ma otsustasingi, et ma säästan oma närve ja hoian Idat ise. Marek on hull Smilersi fänn, nii et ma usun, et ta naudib kontserti ka üksinda.

Terve nädal on Ida oma kohvreid ja kotte pakkinud, sest ta tahab vanaema juurde. Teinud vanaemadele kingitusi ja laulnud “tahan minna maaaaale vanaema juuurde”. Ilmselgelt on see inspireeritud “Tõelise muinasjutu” CDst, aga ta tõesti on mulle nädal aega närvidele käinud, et tahab vanaema juurde. Aga ei saa. Üks vanaema on tööl ja teine on Rootsis. Tuleb küll homme, aga tal on palju teha. Õel oleks aga olnud aega last hoida eile, mitte homme.

Ma saan aru, et sellest postitusest saab välja lugeda, mida iganes. Kibestumist ja  etteheidet  ja mulle öelda, et “a oli sul vaja see laps saada kui ei suuda temaga ise hakkama saada”. Siin ei ole tegelikult ei kibestumist ega etteheidet, see on lihtsalt põhjendus, miks ma enam ei palu kellelgi Idat hoida. Minu ideaalmaailmas võiks teised seda ise tahta, siis kui neil ongi vabad hetked ja tahtmist, nii et mina ei peaks end pahasti tundma ja Ida saakski “maaaaale vanaema juuurde”.  Mitte meil jalust ära, vaid sellepärast, et ta ise tahab. Lõpuks ma ei jaksa talle enam selgitada, et kõigil on kiire. Peale emme, kes kodus mitte midagi ei tee.