Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et see ei ole klassikalise blogija tähelepanuvajaduse postitus, ma ei kavatse selle postitusega öelda, et vot nüüd enam ei blogi, ma ilmselt isegi ei peaks sellest üldse kirjutama, aga see teema piinab mind ja on vaja endast välja saada. Kes ei taha hala lugeda, vajutab nüüd selle lehe kinni, ei tule kommenteerima, et oleks siiski aeg, sest sa ei oska kirjutada, aga kui teisiti kuidagi ei saa, siis meil on olemas selline tore keskkond nagu Perekool, kus end välja elada saab.
Ühesõnaga. Kordan end 376843764082 kord, aga ütlen veelkord, et ma arrrrrmastan kirjutamist, kuna blogimine on selle arrrrmastuse suhteliselt ainus võimalik väljund, siis ma arrrrrmastan ilmselgelt blogimist. Kirjutamist nii nagu torust tuleb, ilma üldse pikemalt mõtlemata, mis reaktsiooni postitus kaasa võib tuua. On ilmselge, et kõik arvamused ei saa meeldida ja ma olen sellega leppinud, et kriitikat tuleb. See on okei, kriitika on okei. Nii nagu minu arvates on okei ka oma arvamus kirja panna. Mis mulle aga nii kohutava tõrke viimasel ajal tekitab on see, et ma tean üsna kindlalt, et kui ma julgen kirjutada, et ei poolda avalikku imetamist, ei usu teatud blogijate uuestisündi, ei mõista kõikide maitsemeelt ja riidevalikuid, ei mõista Sünne Valtrit ja nii edasi, on ikka keegi, kes tuleb mulle rääkima peeglisse vaatamisest ja endaga mitte rahulolust, sest end sisemiselt leidnud inimene ei avalda negatiivset arvamust. Mul on sellest nii kopp ees. Mõnikord ma tahan lihtsalt OMA arvamust avaldada, ilma igasugu analüüsita. Ma tean, et selle peale tuleb ka kommentaar, et alati ei pea IGA asja kohta OMA arvamust avaldama, et saab ju vait olla. Ma tean seda. Ma tean, et alati loeb keegi välja midagi muud ja tihti lähevad teemad lappesse hoopis muus suunas, mida ma ei osanud ette aimatagi. Mul on nii kopp ees, et igas mu kirjutises püütakse leida üles midagi, mille pärast saaks mu kallal iriseda. Ma päriselt ei julge enam isegi veini juua, sest jumal teab, kus keegi näeb ning hiljem mind joodikuks tembeldab. Rääkimata sellest, et sinna juured käib vana hea eesliide “vananev ja kole”. Olen siis olen, jumala eest, kas seda peab kogu aeg korrutama, et mõelge,äkki ta ise ei pea end ei vanaks ega koledaks, aga oleks ju vaja talle see tõde pähe raiuda, sest “meie võime ju ka oma arvamust avaldada”. Ma olen kommentaatoritele lausa isiklikult meili vastu kirjutanud, et nad oma arvamust põhjendaks. Kahjuks pooltel juhtudel on muidugi tegu vale meiliaadressiga ja pooltel juhtudel öeldakse, et “oi, mina ei ole küll Teie blogi lugenud ega kommenteerinud”.
Ja nii ma olengi olukorras, kus mul on täielik blogierror. Istun diivanil ja tunnen, et oh sellest tahaks kirjutada ning siis mõtlen, et p…sse küll, ma ei jaksa seda “teiste vastuarvamust” vastu kuulata. Päisepilt on ka selline “cheesy”, sest ma tahtsin kirjutada valentinipäevast, oma tunnetest sellega seoses ja oma külmusest, aga nagu näete ei kirjutanud, kujutasin juba ette, kuidas teema lappama läheb ja jätsin kirjutamata. Nädalavahetust oleks tahtnud kirjutada, aga ma oleks kirjutanud, et Nukuteatri “Röövel Hotzenplotz” pigem ei meeldinud, “Tassikookide” kohvikus pigem pettusin, aga avastasin imelise vegan kohvik-galerii “Toormoor”, kuid jälle ei viitsi. Sest kui kritiseerin, siis pean pärast veel lugema, et olen kade ka. Ei viitsi kade olla.
Sain nädalavahetusel kokku ka ühe väga vana tuttavaga, kellega ka natukene seda teemat lahkasin ja ütlesin talle, et laias laastus on mul nii ükskõik, mida minust arvatakse, aga mingi hetk hakkab see kurnavaks muutuma kui kõik justkui tunnevad mind paremini kui mina ise. Teavad mida ma mõtlen, mida ma arvan, mis on mu ütluste taga. Ja kui seda ütlen, siis on järgmine kommentaar, et no näed, järelikult ei ole end veel üles leidnud ja eitab oma sisemisi probleeme. Ma ei jaksa.
See tuttav küsis muuhulgas, et millest mul ükskõik ei ole. Lisan siis selle suvalise postituse lõppu pildid kahest, kellest mul ükskõik ei ole. Üldse pole ükskõik. Esimene ajab küll oma öiste õuetahtmiste ja muude hädadega närvi, aga jumala eest ma ju saan aru, et ta on vana ja tal on raske/valus. Teise peale karjun (jah, ikka karjun aegajalt kui laine üle pea löövad), aga jumala eest, pole mitte kedagi maailmas, kes oleks mulle olulisem.
Mehest ka ei ole ükskõik. Kodust ka. Tööst ka. Oma plaanidest.
Ma tahaks nii blogida niimoodi, et need, kes mind üldse ei kannata, ei avaks seda blogi, et ma saaksin kirjutada ilma analüüsimata ja mõtlemata. Mul ei ole mitte midagi eriarvamuse vastu, ma ei arva, et minuga peab nõustuma, aga kas on palju paluda, et mind mitte kannatavad inimesed arutaks mu “personaalküsimust” perekoolis või mujal kui minu veebikodus? Samas oleks tõesti ka tore kui aegajalt keegi ka seal kaasa elaks, mitte ei parastaks kui mõni asi ei lähe nii nagu ma oleksin tahtnud ja lootnud, sest “ta on selle ära teeninud”. Ma ei ole midagi ära teeninud, olen lihtsalt teinud halbu või halvemaid valikuid. Ei ole ma mingi “lilleke pasameres”, kus kõik teised on halvad, absoluutselt mitte. Kas tahate teada, miks ma hakkasin tööd otsima? Kuigi selgus, et saaksin ka Töötukassa “kulul” suht okeilt ära elada mõnda aega. Ma tahan ära maksta oma VIIMASE laenuvõla, et saaksin esiteks toetada oma ristitütre õpinguid (sest näete, ei saanud hakkama talle toetajate leidmisega) ja teiseks panustada rohkem heategevusse. Rohkem kui need mõned kümned eurod, mis ma hetkel saan kuus panustada.
Ma ei julge oma tunnetest ja mõtetest enam kirjutada. “Kas üldse peab” ja “keda huvitab” on selle peale klassikalised kommentaarid. Aga ma tahan. Ma tahan blogida. Hetkel olen lihtsalt erroris. Pean vist minema end otsima ja leidma.
Soovitan Nukuteatris etendust Momo, ülilahe, ilus, südamlik, mõtlemapanev ja ootamatu etendus. Pakub palju arutelu hilisemaks.
Aitäh soovituse eest
Ennast lihtne leida, lähedki peeglist mööda ja ütled, et aaa, näe siin ma olengi. Leidsid?
Aga tegelikult ma alati imestan ja imetlen, kuidas kõik vähegi tuntumad blogijad nii palju s.tta kaela saavad ja seda ära kannatada suudavad. Mul endal on ka ülipohh, mida keegi võõras võiks must arvata, aga samas alateadvuses ikka natuke mõjutab ju oma minapilti.
Sul on olnud ju parooliga postitused siin – kas parool enam ei pea õelutsejaid kinni?
Või siis kirjuta postitus valmis, aga avalda 24 tunni pärast, enne loe kaks korda üle :).
Parooliga postitused on puhtalt isikliku iseloomuga postitused;) aga seda ma silmas peangi, et tahaksin et ma voiksin ilma 24h motlemata v paroolita kirjutada, et nt ei moista kesest poodi imetamist ja selle pildistamist, ilma et keegi utleks, omg, sa idioot ja katkine inimene, et ei saa aru, et see on loomulik
Heh, mina ka ei m6ista kuigi pooldan iga j2semega imetamist kui see on v2hegi v6imalik. Ja kuigi mul on ka blogi, siiski v2hem tuntud, siis on teemasid mida ma tean et pole m6tet lahata, sest lihtsalt on kontingent inimesi, kelle jaoks ainus t6de on nende t6de ja kes suudavadki su tekstist lugeda seda, mida sa ise ei ole yldse m6elnudki. Ilmselt kui sa tahad kirjutama yksk6ik millest, siis teegi seda. Lihtsalt v6imalus on ju komenteerimine kinni keerata v6i kui tahad siiski diskusiooni tekitada, lase need stampkomentaarid lihtsalt yhest k6rvast sisse ja teises v2lja. On inimesi, kes n2evadki ainult halba ja virisevad, nii p2riselus kui netimaailmas. Kahjuks netimaailm lubab neil oma negatiivsust veelgi rohkem pritsida.
Tahad või mitte aga turundajana võiksid hetkel olukorda kõrvalt vaadata. Mulje on oluline. Kui ei taha negatiivset tagasisidet, kritiseeri lukustatud postituses. Sul on yks suur vingumise blogi. On ka väga toredaid postitusi, kahjuks need kõik jäävad rahulolematu vingumise varju. Positiivne jällegi on, et jätad endast siiski intelligentse inimese mulje 😜 proovi kuidagi intelligentsemalt vinguda 😁 Kui tahad muuta maailma, alusta endast, eks! Kas maailm muutub paremaks kritiseerimisest? Kõik inimesed tunnetavad teksti ja olukordi erinevalt. Võta vastu väljakutse ja hakka paremaks inimeseks, lõpeta kritiseerimine 🌷
Esiteks ma ei ole turundaja😎 Teiseks, et kui EKRE ei meeldi ja praad oli halb, siis selleks et endast hea inimese mulje jätta, tuleb see enda teada jätta? Ja seda ma toesti ei näe, et “vingublogi” oleks, ju siis olengi ikka mitte intelligentne, vaid puhta rumal;)
Ma olen lugenud seda blogi umbes 3 aastat või 4 või 5 – ja ei ole erilist vingumist märganud. See on ikka üks mu lemmikuid. Kuidas su meelest intelligentsem vingumine peaks välja nägema?
Mina tahaksin ka seda teada või noh näited intelligentsest vingumisest oleks teretulnud
“Proovi kuidagi intelligentsemalt vinguda”😂😂😂😂 ülimalt koomiline soovitus😂😂
Ilmselt ma ei ütle midagi uut ja loodan, et ma ise ei ole tüütu kommenteerija muljet jätnud. Õel ma omast arust pole. Esmalt ma mõtlen, et kui keegi kommenteerib, siis tähendab, et kirjutatu kõnetab. Mis on ju hea. Sest milleks lugeda, kui ei kõneta. On üks tuntud blogi, kuhu aeg-ajalt juhtun ja sealne kohati vägagi elav kommentaarium on valdavalt küll absoluutselt sisutu ja primitiivne. Sinul ju seda muret pole. Siis ma küll kujutan seda massi endale ette ja mõtlen, mis inimesed need küll olla võiks. Teiseks mõtlen, et äkki nii mõnigi, kes oma arvamust siin avaldab ja kelle arvamus Sinu omaga ei kattu, ei mõtlegi midagi halvasti. Lihtsalt ongi teistmoodi (ma ei pea siin silmas “loll-paks-ja-inetu” stiilis kommentaare). Las ta siis olla. Las imetab avalikus kohas. Las valib EKRE’t. Kolmandaks imetlen niigi blogijate julgust end kohati sõna otseses mõttes kogu maailma ees alasti võtta. Eveliis, Sa oled nii kaua bloginud ja nii tugev natuur, et äkki võiks võtta hoiaku, et teatud asjadele a priori ei reageeri, ei huvitu, ei vasta, ei mõtle, ei analüüsi, sest lihtsalt enda meelest ei suhestu. Ja kui on teine arvamus (ja me oleme nii mõneski asjas eriarvamusel, aga see ongi mulle põnev, kuidas teised mõtlevad), siis las ta olla. Sinu arvamus, Sinu mõte on see, mis siin loeb. Ehk et soovitan teatud professionaalset neutraalsust. Ma nt. ise viimasel ajal laskun väga harva mingisse diskussiooni, et oma arvamust kaitsta või mitte sobivat kummutada. Üldse ei viitsi. Ei häiri ka. Las inimesed mõtlevad ja arvavad, mida tahavad. Seltskonnas tihti midagi arutatakse, ma ei viitsi isegi oma arvamust avaldada, sest tundub nii mõttetu. Mis sellest muutub? On palju olulisemaid kohti, kus oma energiat kulutada. Ok, lihtsalt väsinud olen ka tihti. Igaks juhuks lisan, et ma pole mitte kunagi mitte midagi halvasti mõelnud. Aga teksti lugeja ju ei kuule ka, kuidas kirjutatu öelduna kõlab.
Veelkord rõhutan, et väga hea meelega loen ja mõtlen lihtsalt (vahel kommenteerides) kaasa!
Mulle tegelikult hästi meeldibki kui inimesed kaasa räägivad blogi kommentaarides, selles mõttes jubam et isegi kui on eriarvamused, siis hea on kuulda ka teiste arvamust ning on olnud kordi, kus kommenteerijad on pannud mind oma kirjapandu suhtes ümber mõtema või noh nägema asja hoopis teiselt poolt. see on väga teretulnud.
Usu mind on hästi palju teemasid, millest ma ei kirjuta, sest esiteks on sul õigus, mitte midagi ei muutuks, teiseks ei oleks mul nii palju närve, et pärast tegeleda nende kommentaaridega:)
Eks see postitus siin on tegelikult vaid korraks selline hala, et ei jaksa, niikuinii lähen edasi ja suure tõenäosusega ikka väga palju end muuta ei oska. Vana koer ja uued trikid, tead küll:)
Antud teema kontekstis ju ei ole oluline mida Sina arvad. Vaid mis mulje Sinu postitused jätavad inimestele, kes Sind päriselus lähedalt ei tunne ( mõtlen blogi kommenteerijaid). Eksporditöö on ju nagu turundamine? Või marsid potentsiaalse kliendi juurde rannaplätudes õlgkybar peas? Arvatavasti mitte. Ikka mõtled hoolikalt kõikidele detailidele, et kohtumine õnnestuks maksimaalselt. Oma sydames võidki olla hea inimene aga kahjuks enamusele inimestest ei meeldi targutamine ja kritiseerimine. Ja kui on huvi ennast paljaks kiskuda, tee seda enda pere v sõprade turvalises keskkonnas. Nemad mõistavad Sind. Oodata lugejatelt samasugust mõistmust on pehmelt öeldes masohhistlik 🤘
Naljatilk, ma ju ei arvagi et minuga nõus peab olema. Mul on kopp ees sellest kade/õel/ennast leidmata kommentaaridest, sest mu arvamused ei meeldi. Mulle ei meeldi päriselt täpselt kaks inimest, ma ei käi neile rääkimas kui katki nad on voi mis lapsepõlves valesti laks, isegi kui nii arvan, ma lihtsalt ei suhtle nendega. Absoluutselt null suhtlust. Minu blogiga on sama. Ma ju ei sunni siia tulema? Pole ka selline “koik teavad ja nkn koigil kogu aeg nina all”-blogi, et siia kogemata satuvad inimesed. Kui ei meeldi targutamine, siis selle blogi lugemine on ka ausalt oeldes masohhistlik🤘
“Ma tahaks nii blogida niimoodi, et need, kes mind üldse ei kannata, ei avaks seda blogi, et ma saaksin kirjutada ilma analüüsimata ja mõtlemata.”
Kirjuta siis parooli all.
Ei taha kõlada ülbelt, aga teisiti ei kuku välja, aga palun palun ärge tulge seda blogi lugema kui sobiks vaid parooliga blogi
Mina ei kurda üldse, mulle sobib väga hästi just nii, nagu praegu.
Lihtsalt see “kirjutada ilma analüüsimata ja mõtlemata” kõlab nii, et selle tulem oleks ehk patem parooli taga hoida.
Kui ikka üldse ei mõtle, mis kirja läheb.
Ma ei pidanud silmas seda, et ikka üldse ei mõtle. Ega ikka nii hull ka ei ole, et kõike kirja panen mis sülg suhu toob ja meelel, see oleks enesetapp. Ma pidasin silmas, et kui näen uudist, mis mingil põhjusel mind kõnetab, ärritab vms, siis ma tahan oma emotsioonid välja kirjutada sellega seoses. Ilma paroolita ja ilma sisekaemuseta:D
Mulle meeldib see blogi just sellisena nagu on, issver, ma ei loeks ju seda muidu. Soovin lihtsalt paksu nahka ja loodan, et see blogi palju ei muutu.
Ei ta palju muutu, olen püüdnud ja mõelnud seda blogi pidada nii, et ei oleks väga isiklik, aga ajalugu on näidanud, et ei oska
Eelpool kommenteerijale, et mina pole aastate jooksul siit kordagi vingumist leidnud. Väga meeldib su blogi, Eveliis – arvamused, sekeldused ja juhtumised, reisid ja no Peipsi lood mõistagi 😉
Päris müstiline, kui paljud viitsivad igasugu blogides kommenteerida, et mis neile seal blogis ei meeldi, kui valesti blogija ikka elab ning kui paks või kole ta on. Mul on ka mitusetu blogi, mille stiil üldse kohe ei meeldi. Teate, mis? Ma panin nad ristist kinni ja pole rohkem avanud.
Selleks, et ma viitsiks võtta vaevaks kellegile kommentaari jätta, peaks mõni blogija küsimus motiveerima või miski muu mind nii vihastama, et tahaks blogijat toetama tulla (nt praegu). Kui vähe peab inimestel oma elu olema, et kellegi teise virtuaalne elukäsitlus nii korda läheb, et muudkui tänitada selle kallal? JFC.
Aitäh sulle:)
Minul on sama, et loen käputäit blogisid, harva kommenteerin, aga õudselt meeldivad need blogid ja elan kaasa. Need, mis mind närvi ajavad, sest kirjutaja ei meeldi (no lihtsalt on paar sellist, kes pole nö minu inimesed), neid ei loe. Isegi kui aegajalt kiikan nendesse, siis ei tule selle pealegi, et kirjutada, et kuule ole hea, kirjuta teisiti, sest jubedalt närvidele käid:D
Eveliis, sellega ei ole mõtet võidelda! Ainult enda tuju rikud. Lugejatel ju ei ole probleemi 😂
Ma pole ka alati sinuga sama meelt, aga inimestel ongi erinevad arvamused, see teebki elu huvitavaks 😃 samas ei tuleks ma selle pealegi, et sind halvustada seepärast, et MINA teisiti arvan..
Mulle väga meeldib sinu kirjutamise stiil ja julgus arvamust avaldada! Äkki saad osadel postitustel lihtsalt kommenteerimise kinni keerata?
See on täitsa mõte jah, et kommenteerimine kinni keerata, teisalt aga tundub see nii radikaalne, et justkui ma arvaks ja tahakski näidata, et vaid minu arvamus on see, mis õige/loeb
Leahi kommentaarist torgatuna.
Mind jälle räigelt ärritab seisukoht, et arvamuse avaldamine=vingumine! Nagu arvamused tohiksid olla kõik ainult positiivsed ja millegi kohta, mis ei meeldi, ei tohigi arvamust avaldada? Mina ei pea küll Eveliisi blogi vingumise blogiks ja ausalt öeldes just sellised (tihti kriitiliselt) ausad arvamuspostitused on kõige huvitavamad lugeda. Need roosamannavahulised blogid on kõige igavamad ja tüütumad.. Ka maailm ei ole ainult must ja valge, miks siis arvamused (ja blogi) peaks?! Jätkata samas vaimus siiski soovitada ei julge, sest kui kirjutiste tagasiside teeb haiget ja tõesti lõhub sind, siis oleks targem järele jätta. Sind on ainult üks, Eveliis!
Mina mõtlen tihti (mitte vaid siin blogis) sama, et kas arvamuse avaldamine võrdub alati vingumine?
Kas sind lohutab, et mõni õelam lugeja/kommenteerija hoiab oma suu kinni ka? Mina näiteks. Kuigi pidevalt tahaks torgata ja toriseda, sest tunnen, kuidas nii mõnigi su lajatatud laks eksib minu põsele ka.
Aga hoian end vaos, sest saan väga hästi aru, et mida valulisemalt reageerivad kommenteerijad, seda krüpteeritumalt kirjutavad blogijad (kui üldse enam kirjutavad) ja see pole tegelikult ju ühegi püsilugeja soov ega eesmärk. Peab suutma meeles pidada, et blogi on siiski sinu kodu, mitte minu/minusuguste ja kui minu sisse mu enese tõde ära ei mahu, siis võin endale ise blogi teha, selle asemel, et sinu kodus enda mõtteid peale suruda.
Mulle endiselt väga meeldib, kuidas sa kirjutad, seega olen teravatel teemadel olnud kuss ja lihtsalt lootnud, et kirjutad edasi. Sellest hoolimata, et üha rohkem tunnen blogija (sinu) ja lugeja (minu) põhimõtete vahet suuremaks kärisemas.
Ega nõu anda ei oskagi. Inimesed on kurjad, vaevalt, et see niipea muutub.
Ma ei tea, kas sa oled see “päris” Auka voi on teid ka mitu, aga kui oled ikka see minu ōige Auka, siis sa oled üks mu lemmikkommenteerijaid. Kohati ajad mind nii närvi, sest oled justkui nii ōel, aga tegelt lihtsalt eriarvamusel,ja siis järgmisel hetkel oled nii minu poolt ja nii minu mōtetega. Ehk siis ma ei oskagi seda seletada, aga no umbes, et sa ei tule siia vaid nö mölisema ja ara panema, aga teed suu lahti ka siis kui nōus oled minuga. Ma loodan päriselt, et meie pohimōtted nii suureks ei kärise, et sa päris ara kaod
🙂
Seni olen su blogis see üks ja ainus Auka olnud jah, nii et kõik kiitused ja laitused tulevad minu kapsaaeda. Meiliaadress on mul ju kogu aeg üks ja sama (tõsi, see on absoluutselt võlts).
Mul on sinu vastu kogu aeg kahetised tunded olnud, vahel tunnen, et sa oled Minu Inimene – väikeste veidrustega normaalne isik. Ja siis tuleb uus postitus ning ma ei saa aru, kuidas inimene suudab absoluutselt normaalselt väljendudes sellist jampsi ajada. Jah, need ongi lihtsalt erimeelsused.
Ei, mul pole plaanis ära kaduda, loen kogu aeg, ka siis kui ei kommenteeri.
Sul on hea blogi.
No siis meie tunded ongi vastastikkused. Kohati tundud nii normaalne ja siis mōtlen jargmise kommentaariga, et appi kes sa oled 😂🤷♀️🙄
Ma pole kunagi järjepidevalt blogisid lugenud. Ma ei viitsi pidevalt kellegi võõra soovitusi või arvamusi lugeda. Ka parimaid mitte. See on üks käputäiest blogist, mis mulle aegajalt huviga ette satub. Ja mulle meeldib. Loen siis, kui tunnen, et korda läheb ja huvitab. Jumala eest, Sinu blogi, Sinu arvamus ning pole minu asi öelda, kas see peab olema roosa või positiivne, kas Sa peaksid olema vaimukam, kas Sul on õigus. Mulle isiklikult ei meeldi viis bogide kommentaarides isiklike “soovitusi” jagada. Kui ei meeldi, siis edasi ei loe. Asjakohane diskussioon on midagi muud. Kui asjalik olla ei oska kuid kihk kommenteerida võiks inimesed oma blogi pidama hakata ning õpetada selle kaudu teisi elama, endasse vaatama või kooki küpsetama.
Mulle sobib, kõik ei pea minu teetass olema. See on normaalne. Keep going!
Aga elu ongi selline…? Kõigile saab meeldida ainult siis, kui sa ennast mitte mingist küljest ei ava ja oled täielikult seina sulanduv stampinimene. Tuleb lihtsalt leida need inimesed, kellele sa meeldid iseendana ja nende poole hoida. Kõigile EI saa meeldida! Alati on kuskil mõni inimgrupp, kellele sina ja kõik mida sa esindad, on täiesti vastukarva – onu heinod, odini sõdalased, katoliiklased, no kurat teab kes. Anonüümsest kommentaarist võid ka vabalt mõnikord lugeda kriitikat, mida ka sinu lähedal seisvad inimesed oma peas või su selja taga sinu kohta ütlevad või räägivad. Näkku muidugi normaalne sõber ütlema ei hakka, pigem “kannatab ära” selle nimel, et suures plaanis sa siiski meeldid talle. See kõik on inimlik.
Olen 5 või 6 aastat blogi püsilugeja olnud. Mulle Sinu blogi ja Sinu päriselu ettevõtmisjulgus meeldib.
Mulle meeldib lugeda just Sinu arvamuslugusid. Kui ma polegi alati nõus, siis teise vaatenurga lugemine avardab ka minu mõtlemist. Näitab, et saabki teisiti asjadest aru saada ja mõista. Ei võta vingu ega virisemisena. Huvitav on. Aitäh ja jätka!
Sattusin Tulda juures just enam-vähem samal teemal lugema, ja siin Hundi ulg öelnud
29/03/2018 at 08:03
Ma loodan, et eksin, kuid siiski. See on vist paratamatus, kuid ma märkan, et kahjuks Perekooli seltskond on avastanud blogid. Üha rohkem kohtan ajaveebide kommentaaride hulgas just seda PK taset. Õpetatakse, mida kirjutada, kuidas kirjutada, kuidas mõtelda, kuidas elada. On kaks võimalust. Mitte välja teha või lõpetada kirjutamine. Mina kirjutan just kiuste edasi.(Perekooli fenomen oli minu jaoks hämmingut tekitav avastus. Hiljuti oli ühes blogis arutlus, esimese ja teise Eesti kohta. Fakt on kindlasti see, et on olemas perekooli Eesti ehk siis teine Eesti, mille olemasolust polnud mul aimugi.)
Must-valge või roosa-manna – elu on nagu ilm, muutlik. Inimene oma olemuselt (sisemuselt) ei muutu (tegelikult ma ühte tean, kes mitmeid aastaid on tegelenud enesemuutmisega – tõepoolest käitumine, suhtumine on muutunud, ent kes see teise sisse näeb) on võimalik kanda erinevaid maske ja näidata ilusaid momente. Kõigil on oma tõusud ja mõõnad. Sinu tõusud (need 2 esimesel pildil ja abikaasa) hoiavad Sind laineharjal kui tekib mõõn. Eneseleidmine – Sa oled end leidnud, lihtsalt hetkel on periood, kus see, mille poole püüdled, ei tule kergelt…see ongi ebamugavustsoon. Inimene areneb ja vananeb, see ongi elu loomulik osa, samamoodi nagu sünd, kasvamine ja surm lõppvaatuses. Me võime ju põgeneda, ent ühel hetkel saab loodus meid kätte 😉
Hm, loen Su blogi aastaid, kuid “vingumist” ei ole märganud. Hakka või enda lugemis/arusaamise oskuses kahtlema. Tegelikult on ilu (arusaamise oskus) lugeja silmades ja südames. Hoia end ja oma lähedasi!
Oh, jeerum, “vingumise blogi” ja äkki pole koostöid jne. Täiega hea, aus ja ehe blogi, mitte, et kahman kõik koostööd ja ajan ümmargust juttu, et suurele rahvale meelduda. Mina, kui enda koostööpartnereid valiksin, võtaksin kohe kindlasti mõne eheda ja intelligentse blogija ette, see blogi on hea näide. Ma ei näe mingit vingumist, st tavaline elu, mulle just meeldib, kuidas saab aru, mis inimene oled, mitte see üks ja lame pool, vaid ümberringi. Ma olen palju mõelnud, kui kurnavad on solvangud ja arusaamatu arutelud, pole mul ka vahel väga paksu nahka nende osas, piiravad samamoodi kirjutamist, aga tõsi, neid oma mätta otsas istujaid, kellel, andke andeks, pole ei maailmapildist ega intelligentsusest mingit ülevaadet, vastasel juhul ei toimuks teise inimese labast ja sisutut mahategemist, on lihtsalt nii palju. Ja tahaks öelda, et mõttetu, nendele ei kirjutagi niikuinii, sa ei tahagi nende “gängis” olla ja neile meeldida. Igatahes, mina küll mõistan su blogi ja teeks täiega koostöid, sest su koostööpostitused on ühed hoolikamalt ja kvaliteetsemalt tehtud üldse ning neid on huvitav lugeda, tekitavad usaldust, mitte reklaamimaitset. Üleüldse, terves sinu olemuses on sisseehitatud, kaasasündinud teatud klass ja stiil ning täiega stiilne ongi sellele kiunujate massile mitte meeldida 😀
Issand, see oli nüüd siin küll nii armas kommentaar, et ma ei oskagi muud öelda kui natuke kohmetult arvuti taga punastada ja mõelda, et mis sinisest esmaspäevast siin üldse rääkida saaks;)
Ma räägin – jää endale kindlaks ja lase edasi! 😉
Mul on mõned Eesti blogid mida järjepidevalt loen ja sinu oma on uks neist. Kuigi, vahel hoian pead kinni sest mu arvamus asjadest on totaalselt teine aga ma siis jätan lihtsalt kommenteerimata. Sinu arvamus lood on sisukad ja üldjuhul mulle nad meeldivad ei pea neid vingumiseks , ainukesed millest ma eriti lugu ei pea on kui sa kedagi isiklikult ründad või maha teed ,teadmata mis on selle inimese “story”.
Igatahes kirjuta edasi , sul on annet selle peale.
Inimesed vist ise nii perses omadega, ja siis on hea kellelegi teisele sisse käia! Mulle vähemalt tundub nii….
Aga ma mõni aeg tagasi alles avastasin sinu blogi ja insta jne… ja no mulle nii meeldib 🙂 nii et loodevasti need inisejad saavad aru ja lähevad perekooli 😀 ja sina saad jätkata oma elu kajastamist siin kirjutades! Ja no nii äge kuidas sa oma tütrega selliseid weekende ette võtad- võtan eeskujuks’! Heameelega ühineks oma plikaga mõnele väljasõidule! Tundud nii chill “vananev” blogija 🙂
No teretulemast minu virtuaalmaailma, tore, et meiega oled:)
Selle chilliga on nii, et kohati olen ma väga mittechill, no et kui ikka lained üle pea löövad, siis ehmatan inimesed ära oma emotsioonipuhangutega, aga üldiselt ma püüan elu chillilt võtta. Nii et kui julged, siis miks mitte meiega ühineda teinekord;)
Eks meil kõigil löö lained vahest üle pea 😉 hea, kui on võimalus see vàlja endast saada 😉
See on siis diil!, et ühineme 🙂
Aga kui enne seda Saaremaale satute, siis pakun kooki ja kohvi 🙂
“Pole vaja vinguda kõik ajavad oma asju kedagi ei huvita su peas olevad asjad.”
Just sellise kommentaari jättis mulle hiljuti üks tore mees. Või noh, ma olen 99% kindel, et ta on mees, sest väga mehelik lähenemine. Ja oi, kuidas ta vihastas, kui ma juhtisin tähelepanu sellele, et ma näen kommenteerijate IP-aadresse ja saan kõik samalt IP-aadressilt tulnud kommentaarid korraga ette võtta, mis tähendab, et ma TEAN, et ta on vähem kui kahe aasta jooksul jätnud mulle 180 kommentaari. Ja nii kipub see olema IGA inimesega, kes oma kiire elu kõrvalt aega leiab, et sulle öelda, KUI vähe teda huvitab. 😀 Vingu rõõmuga, see, et see kuskil kedagi närvi ajab, on lisaboonus.
Selle viimase lause peaks iga blogija vist endale motoks võtma:D Tnx!
Aga hoia siis blogi valitud seltskonnale nö kinnisena vôi parooli all kui peamine blogimise soov on lihtsalt kirjutada.. saad ju kirjutada ja saavad lugeda need, kes “sinu inimesed”. Alati saad piirata ringkonda vajadusel. Isilikult kirjutan ka aga teatud perioodidel ja pigem sahtlisse, just seetõttu, et kirjutamine maandab ja meeldib (aga puudub vajadus olla nähtav). Tegelikult on ju avalikus blogijas alati ka teatav (alateadlik) soov olla nähtav, olla teatavas môttes arvamusliider..:) Meil kôigil on oma arvamus aga me ei presenteeri seda laialt. Ehk kui juba soovitakse olla rohkem kuuldaval, tuleb paratamatult arvestada ka asjaoluga, et ühiskond võtab samuti kõrval sôna;)
Ma olen selle peale kordi mõelnud, usu mind. Paneks selle siin kinni ja kirjutaks lihtsalt kirjutamise pärast, samas pean ma tunnistama, et tõesti on ka nauditav, et blogile on tekkinud nii palju jälgijaid, kes kaasa elavad ühel või teisel moel. Selles sa muidugi eksid, et blogija (antud juhul mina) tahaks olla arvamusliider. Absoluutselt ei taha, nii ebaadekvaatselt kõrget enesehinnagut mul siiski pole ja üldse on selle teemaga natuke segased lood, sest tegelikult mulle meeldivad tegevused, millega kaasneb tähelepanu, aga samas ma päriselt päriselt päriselt ei armasta tähelepanu. Üks hullemaid üritusi mu jaoks on nt sünnipäev suures kontoris. Sünnipäev on tore ja lilled ja õnnesoovid on toredad, aga see tähelepanu….Huhhh…
Kinnise/vaid natuke teada blogi üheks ohuks ma näen muidugi enda juures ka seda, et siis ma kirjutaks võib olla kõigest, mis hingel ja südamel, et saaks välja elada, ajalugu on aga näidanud, et ikka keegi avastab ning sellest tuleb vaid pahandust. Nö avalik blogi kontrollib minu soovi kõike kirjutada:)
Ja noh sahtlisse kirjutanud olen ma aastaid, pigem terve elu, aga see pole ka see, blogi annab võimaluse suhelda, arutada jne. Ahh, keeruline teema vist sellega, mida ma tahan ja ei taha. Läheb üle. Aastas korra ikka tuleb õigel blogijal ju selline hala ka endast välja lasta:D
Tere Eveliis!
Käin siin ikka lugemas, kuid ei ole siiani kommenteerinud. Mina absoluutselt ei saa aru, millised need inimesed on, kes käivad teiste inimeste blogides halvasti ütlemas. Kas nad käivad ka niisama sõpradele-tuttavatele ja võõrastele ütlemas halvasti? Mina ei kujutaks ettegi, et läheks võõrale (kes blogija ju on) ütlema, et su jutt on jube ja mida sa õige arvad, ise nii kole/paks või mõni muu inetus. Sõbrale ka ei ütleks nii!
Loen päris mitmeid blogisid ning ikka tuleb vahel ette, et mõni teema on mulle vastukarva ja olen täitsa ristivastupidisel arvamusel. Kuid siis ma kehitan õlgu ja panen selle postituse kinni, inimesed ja arvamused on ju erinevad! Miks see kõigil nii ei võiks käia?! Keegi ei sunni ju lugema, kui ei meeldi 😀
Igatahes kirjuta ikka edasi 🙂 jõudu ja jaksu!