Sattusin eile “Sangareid” vaatama. Olen seda filmi küll 628356 korda näinud, aga ikka vaatan uuesti, sest – hahhh, kõlan nagu “Voimix´i” reklaam – lapsepõlv tuleb meelde. Päriselt. Ma mäletan jumalast hästi, et meil olid kodus ilusad punased suusasaapad ja ma kogu aeg mõtlesin, et kui saaks selle otsa kuidagi ära lõigata, saaks vinged tennised. Ma arvan, et ma salaja isegi püüdsin neid maha nüsida. Või esimesed banaanid. Ma olin oma ema peale nii solvunud kui ta 1989.aastal Rootsis käis ja ütles, et tahtis mulle laevast banaane tuua, aga need läksid käekotis koledaks ja ta viskas need minema. Ma mäletan seda pettumust. Mis siis, et läksid koledaks, ma oleks ikka söönud!  Või Herrey´s. Kellele ei oleks Diggiloo Diggiley meeldinud, ah? Eriti meeldis mulle muidugi rootiskeelne variant. See oli mu lapsepõlve üks lemmiklaul. Ma arvan, et ma olin Idavanune kui see plaat mul igal võimalikul hetkel kodus mängis.  Plaadikaas meeldis ka jõhkralt. Nii ilusad ja stiilsed mehed olid mu meelest need kolm venda. Ma muideks hiljuti leidsin selle plaadi ka kusagilt second hand´ist ja pidin ära ostma, mis sellest, et meie vinüülplaadi mängija väga hästi ei mängi. Eino Baskini plaadi ostsin ka. Sest no halloo, kas on minuvanust inimest, kel ikka see plaat poolenisti peas ei oleks. Kunstisaalis, kunstisaalis, seisis seisis see Veenus 2000 aastat ilma heeringata, seisab 10 minutit heeringaga. Mis temaga ikka juhtub? Tal niikuinii kätt ei ole!

Eile jäin ma selle filmi ajal mõtlema kui jabur oli aeg kõigest mõnikümmend aastat tagasi. Praegu mõtled, et oh tuli tuju, läheks Rootsi kruiisile, käiks Junibackenis või ABBA muuseumis või shoppaks allahindluste ajal ning lihtsalt lähed. Või on kiiresti vaja koosolekule jõuda, istud lennukile ja hops, oled kohal. Ei tule ju selle pealegi, et see Rootsi, mis on meist kiviviske kaugusel, oli alles suhteliselt hiljuti meie eest lukus. Välismaal elavad sugulased oli midagi sellist, mille väärtust ei anna 2020 aastal vist isegi enam edasi anda. Vahukommid, Levi´s teksad, krõpsuga tossud, Barbied, välismaiste logodega kilekotid, mis oli ikka nii kõva sõna, et koolikoti asemel sai isegi koolis käidud nii, et raamatud kilekotiga kaenlas. Ulme. Ma täiega mõistsin filmi vaadates “patsaanide” elevust Kungsgatanil jalutades, seljas välismaiselt värviline dressipluus. Ma olen seda elevust kogenud. Sõnaseletamatu tunne, hallist ja vaesest 1990-aastate Eestist, saada välismaale. Rootsi tundus täielik unistuste maa.

Kunagi kolisid ühed meie tuttava tuttava tuttavad Rootsi. Mina ei mäleta, mis nipiga nad sinna said, aga elama nad sinna said ja püha issand jumal, kus see oli uhke värk. Kuidas sellest räägiti lausa legende. Alguses muidugi rääkis vanatädi, et näed elavad kusagil pagulastele mõeldud majas, ma muidugi ei saanud täpselt aru, mis see on, aga sain aru, et see oli midagi nii õudset ja ebainimlikku, et neile tuli kaasa tunda. Tegelikkuses oli see tavaline korterelamu, mis minu silmis (kui ma seda lõpuks ka oma silmaga nägin) oli kordi uhkem kui ma oleksin isegi oma unenäos osanud ette kujutada. Ma veel mõtlesin, et seal elaks küll hea meelega. (mitte nii) naljakas fakt, aga umbes samal ajal oli ka meil selline 50/60 olukord, et oleksime Rootsi kolinud. Hea või halb, et ei kolinud, sellel pole enam üldse tähtsust.

Mul on Rootsiga täiesti oma suhe. Just selle 1990-aastate Rootsiga. Seepärast pole vist üldse ime, et “Sangarid” mulle tõesti meeldib. Aga teile? Ma mõtlen, et peaks täna lausa lõpuni vaatama. Jälle. Sest “Frozen II” ei ole ju veel dvd-l väljas?