Ma kirjutasin eile pika postituse teemal #bodypositivity ja “sa oled piisavalt ilus sellisena nagu oled”, aga siis jäin mõtlema selle peale kui paljud minu tutvusringkonnas on end ühel või teisel moel kohendada lasknud ja sain aru, et ma ei mõtle päriselt seda, mida ma kirja hakkasin panema.
Ärge saage minust valesti aru. Meie arusaam ilust ja ideaalsest välimusest on tänu ajakirjadele, instagrami filtritele, photoshopile ja influenceritele, kes räägivad vastupidist oma tegudele, liiga väärastunud. Nii väärastunud, et me oleme sotsiaalmeedias kajastatavast ilust sõltuvuses. Loevad kommentaarid ja südamed. Oleme ausad ja küsime endalt: mitu korda me peale “autoendli” üleslaadimist vaatamas käime palju laike pilt kogunud on? See pole üüüüüldse oluline, vaidlete te vastu. Kellele me valetame? Ja miks? Sotsiaalmeedia ja südamed on sõltuvus. Müüvad kumerad pepud, peened pihad, pikad jalad, säravvalge naeratus. Aga kõik ei ole kumera pepu, peene piha, pikkade jalgade ja säravvalge naeratusega. Me tahame ka. Sest kõigil on. Jah, sotsiaalmeedia ja tuunitud ilu ajakirjades kahjustab tõsiselt meie vaimset tervist.
Aga.
Me tahame ka. Sest kõigil on. Ja teatud vanuses seavad naised endale ilmselt ka mingid nõudmised. Ilu ja vanus muutuvad, mingis vanuses ei taha me endale seda tunnistada, kuid siis see lihtsalt juhtub. Ei jää me keegi 18-aastaseks, kes 30-aastaseid vanaemadeks pidas. Mäletate küll? Või kui ei ole veel nii vana, et mäletada, siis ma lihtsalt ütlen sullem et saad 38 ja tuletad meelde 20-aastase enda sõnu, et pähh, kui ma olen kunagi nii vana, siis pole üldse enam oluline, milline ma välja näen. Mõtled sellele, muigad ja leiad end aina tihedamini külastamas seda lehte, sest ainevahetus on erinevate asjade koosmõjul pekki läinud ja tulemuseks on ebaatraktiivne muffin top. Mina keeldun olemast 40aastane mutt. Ma tahan olla naine. Ja minu jaoks on oluline ka see, et ma tunneksin end oma kehas hästi. Kui on vaja kohendada, kohendame. Muidugi algab kõik seestpoolt ja nooruslik olek on midagi muud kui nooruslik välimus, kuid neid ei pea lahus hoidma. Ma nägin eile ühe oma tuttava fotot, kus ta oli oma 15-aastase tütrega. Ma ajasin nad sassi. Head geenid, aga ka natuke botox´it.
Ma pean ausalt ütlema, et ma olen tänulik kommenteerijatele, kelle silmis ma “appi kui õudne” olen (olnud). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma ma vigadele nii palju tähelepanu pööranud ja oleks nendega edasi elanud, aga teate kui hea tunne on ärgates vaadata peeglisse ja näha seal värskeid silmi, mitte paistes silmalaugusid. See on nii imeline tunne! Ja otsmikku on ka mõnus kergitada ilma, et näeks välja nagu inglise buldog. Muidugi ei ole ma ka varem kott peas ringi käinud ja hiilinud mööda majaservi vaid siis kui on piisavalt pime, aga pagan võtaks kui palju üks väikene korrigeerimine juurde annab.
“Odavam on end armastama õppida,” räägivad sotsiaalmeediastaarid ja influencer´id. See on mu meelest naljakas, sest laias laastus on nende #bodypositivity sõnumite eestvedajad just need samad inimesed, keda saabki otseseslt või kaudselt süüdistada väärastunud iluideaalides. Need on inimesed, kes ise on end juba kohendada lasknud või kes päevad läbi “paastuvad” et säilitada oma sale piht ning kelle iluarsenali hoiustamiseks on vaja eraldi tuba. Eratreener ja Orgu toitumiskava on must have. Seega, andke andeks, kui ma ootan ka selle #lovemybodyasitis hashtagi´iga kuniks olen oma kõhurasvast ühel või teisel moel lahti saanud. Muide, ma käisin ka peki külmutamise konsultatsioonis ja kui töötaja mind seal mudis, tundsin ma, et tahaksin maa alla vajuda, sest uskuge mind, mul on mida mudida. “Siin on mida võtta,” ütles temagi ja lisas, et ega ühest korrast siin piisagi.
Mulle ei pea soovitama, et ole endaga rahul ja õpi end armastama. Ma armastan end. Rohkem kui kunagi varemgi, aga fakt on ka see, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et olen rahul teatud osadega endast. Kui neid muuta ei saaks, siis loomulikult ei hakkaks ma nende osade varjamiseks edaspidise elu kandma vaid burkat, aga kõike saab muuta. Mõned lihtsalt lähevad üle piiri ja ei oska õigel ajal lõpetada.
Mina kusjuures kahetsen, et ma aastal 2016 sellise postituse kirjutasin, kus su geene nii-öelda süüdistasin ja ütlesin, et sa 50-aastane välja näed. Ma tean jah, et mind ajas närvi see, et teiste välimuse kallal võtsid, aga enam päris sellist asja ei kirjutaks. Lihtsalt aastatega olen aru saanud, et pole minu asi öelda, kuidas keegi välja peaks või võiks näha.
Seal pole midagi kahetseda, sest kui aus olla, siis mina jään ilmselt ikka välja ütlema kui keegi näeb mu meelest välja nagu orissaare seeneline ja eks ma pean siis ka valmis olema, et keegi mulle hagu alla paneb.
Minu arvates ei ole tänapäeva 40+ naised enam ilusad .Ma suhtlen igapäev väga paljude naistega ,klientuur on enamjaolt naised ja noored neiud .
Minu arvates see ei ole ilu ,kui põsed on ebanaturaalselt puhvis ,huuled pruntis ja lisaks see kõige tavalisem – vasikaripsmed .
Mulle nii meeldivad naised kel ei ole näos midagi tehtud .
Ma olen seda poolt küll et inimene peaks end hästi tundma kuid et hakata mingi välise surve tõttu end muutma on minu jaoks lihtsalt arg käitumine .
Ma ise ei teeks iial midagi ,lihtsalt mingi surve või ideaali järgi ja mul on kahju neist kes seda teevad .
Ma ei ole nõus ja samas olen ka. Minu meelest hetkel on 40+ naised võrreldes aastatetaguse sebra/tiigermustriste sügavate dekolteedega 40+ bimbode kõrval lausa daamilikud. Muidugi on erandeid, nõus. Vasikaripsmed mojuvad naeruvaarselt igas vanuses naisel kui ta pole artist, aga tavalised kunstripsmed on puhas mugvus. Enda pealt ütlen.
Ma käisin ka peki külmutamise konsultatsioonis, protseduuril pole veel käinud, kogun veidi julgust. Kui juhtud varem minema, tahan kindlasti teada, mis ja kuidas, see mul peamiselt puudu oligi, et saaksin kellegagi arutada, kes on käiud. Guugeldasin ka muidugi kõigis keeltes, mida vähegi lugeda oskan ja kuskilt leidsin ka tüsistusena kudede nekroosi, se eon küll umbe süks miljonist ja kes teab, miks juhtus, aga veidi ajas hirmu nahka (mitte, et ma peki külmutamata jätaksin :-)). Muidu olen täpselt sama meelt (ja ma olen veel vanem kui sina, 38 oleksin väga suure rõõmuga), ma tahan olla naine ja naine, kes iseendale meeldib, noh ja teistele muidugi ka ja selleks peab see, keda peeglist näen mulle meeldima.
Palju tulemuslikum ja tervislikum kui pekki külmutada on tervislikult toituda ja liikuda. Muideks see paneb tihti ka naha ja juuksed särama ilma mingite väliste abideta. Ja see energia ja hea enesetunne, mis sellega kaasa tuleb ületab ma usun küll pekikülmutamise järgse enesetunde. Proovige 😀
Ma toitun 90% tervislikult, liigun tänu matkamisele päris palju, seega ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin laisk või mitteteadlik. On tegurid, mis mu ainevahetust jne muutnud on suunas, mis mulle ei sobi ja paneb mind otsima alternatiive
Kindlasti on ainevahetus igaühel erinev aga lihtne tõde on see, et kui kulutad rohkem kui tarbid, siis ei saa lihtsalt miskit juurde tulla. Kui tihti sa seal matkamas käid? Sellises vanuses on juba oluline just ainevahetuse stimuleerimiseks igapäevane liikumine. Ikka selline tunnike ja piisavalt tempokas, et näiteks samal ajal rääkimine oleks juba ebamugav.
Sellises vanuses? Kõlab nagu ma oleks 80-aastane vanaema😂 ja tead, saab ikka küll juurde tulla kui pilti tulevad ka teatud rohud, mille kõrvalmõjud on ka kaalutõus. Ja ma kirjutasin et tänu matkamisele liigun ma rohkem, mitte et see on mu ainus liikumine üldse. Muidugi ma ei ütle, et ma ei voiks rohkem end liigutada ja vahem suua ning igasugu veinitamise ära jätta, aga elu peab olema ka nautimiseks, mitte vaid enda piitsutamiseks.
Pekikülmutus ei ole sama, mis kehakaalu kaotamine, pigem on see viis figuuri vormimiseks. Minul näiteks on põlve peal pekirullike ja ma võin end surnuks näljutada või hingetuks joosta, AGA tema ei kao kuskile. Küll aga saab teda külmutada ja hoopis teine lugu :-). Muidugi võib öelda, et “armasta end koos pekirulliga”, AGA ma meeldin endale rohkem, kui seda rulli seal ei ole. Ja mis puutub sellesse, et 38 aastane inimene on “sellises vanuses”, siis oeh, ma olen veelgi vanem, kuid keeldun siiski enesele hauaplatsi välja vaatamast ja kavatsen päris tükk aega veel aktiivselt tegutseda ja oma väljanägemise eest hoolt kanda. Eile, kui oma mõnede hallide karvade ülke kurtsin ütles tütar (18) ka, et “aga miks sa lihtsalt kõiki juukseid halliks ei värvi….” Tema maailmas muidugi. On oluline vahe, kas juuksed värvib halliks 16-aastane või keskealine proua. Vaatan kogu aeg Pinterestis “get gray gracefully…” pilte, aga ei oska end lehvivate hallide lokkidega ette kujutada. Kui siis vast aastaküümnete pärast, kui olen ilus vananinimene, nagu mul plaanis.
Liiviga nõus- pekki võid külmutada, aga kui sa oma lihasmassi ei kasvata, siis pole sellest mingit abi. Matkamine ei kasvata lihaseid, see on normaalne, hädavajalik liikumine, mitte sport.
Mitte üks ravim ei tõsta kehakaalu ja ei pane õhust pekki kasvama. Söögiisu võivad ravimid küll tõsta, aga sellisel juhul on süü ikka enda suutmatuses isu kontrollida, mitte ravimites.
Iluprotseduurid on lahedad ja mugavad, aga kõige alust- lihaseid, liigeseid, skeletti selle arvelt ei muuda ega paranda. Suu võib kõrvuni tõmmata ja kõhult rasva välja imeda, aga lõpuks jääb lontis nahk luude peale ja napsutamisest saab kannatada nahk, sest üle kogu keha seda ikka siledaks ei tõmba.
“Selles eas” on just väga õige väljend. 80 a. on hilja hakata oma keha eest hoolitsema, sellega peab alustama just siis, kui keskiga veel ukse taga on, kui on veel lihaseid mida kasvatada, vastupidavust, mida treenida ja nahka, mis pole veel täiesti välja venitatud ega kortsus.
Nagu siin juba ka öeldi, siis peki külmutamine ei ole sama mis kaalulangetamine, vaid figuuri vormimine, seal on vaks vahet mu meelest.
Loen ja mõtlen, et küll on huvitav, kuidas inimesed kogunevad nii selgetesse infomullidesse. Olgu selle põhjuseks siis sotsiaalmeedia või lihtsalt vähene huvi otsida kontakti inimestega, kellega niisama kokku ei puutu. No näiteks, et kui paljud tuttavad-sõbrannad käivadki operatsioonidel ja protseduuridel, siis see justkui ongi normaalne ja nii tulebki käituda.
Siilile ju selge, et ei ole normaalne. Vähemalt pole see mingi normaalsus, mille poole püüelda. Selle nimi on tarbimisühiskond, selle nimi on rahulolematus, mingil sügaval alateadlikul tasandil, mida sõnastadagi raske.
Ma saan aru, et kui keegi väidab, et “tuleb ennast armastada”, siis see tundub klizhee sellele, kes ei mõista nende sõnade sügavust. Aga eks me kõik olemegi veidi erineval eluastmel ja kõike ei saagi mõista. Eriti, kui see infomull, mille sees me ise istume, kinnitab meie enda normaalsust, mida ta reeglina alati teeb… Polegi ju mingit motivatsiooni seda normaalsusemulli muuta, kui ta äägi seda, mida tahame kuulda.
Eks iga inimene leiab viisi, kuidas kompenseerida oma tundetasandi puudujääke füüsiliselt. Kes on emotsionaalne õgija, kes vastupdiselt näljutab ennast, kes teeb meeletuslt sporti, kes laseb end lõigata ja protseduuritab jne.
Tasakaalus inimesi tõesti leidub vähe. Mina see kindlasti ei ole (tervitused emotsionaalselt õgijalt!). Ja võibolla ongi see kompenseerimine normaalne, kui defineerida normaalsus meie enda infomullis enim esineva väärtusega.
Aga ma tahaks siiski mõelda, et eesmärk pole mitte kompenseerida oma emotsionaalseid puudujääke vaid leida ee emotsionaalne tasakaal just sellel sügavamal tasandil ning just nii mõjutada oma keha ning väljanägemist.
Näoga mul muret ei ole, näen eakohane välja, mõned kanavarbad silmade ümber ja naeratades on suu kõrval vaod. Sinna ei saa muud parata kui naeratamine lõpetada, aga sellega ma küll hakkama ei saa. 😀 Kaal on teine teema. Kaalu langetamine ja hea vormi säilitamine on raske töö, kui juhtub olema organism või tervislik seisund, mis kõik igaks juhuks varuks tahab talletada. Minul on just selline organim. Mulle meeldib süüa ka. Häid asju süüa. Õnneks meeldib mulle ka trenni teha. Selles osas olen ma õnnelik inimene, et ma rõõmuga lähen hommikul trenni või õhtul jooksma. On ka halvemaid päevi ja üldse ei tõmba, aga ikka lähen. Kui mõõn tuleb, vaatan 10 aasta taguseid pilte ja ajan end uksest välja. Ma eelistaks näha, et inimesed püüavad end aktiivsuse ja mõistliku menüüga vormis hoida (dieet on vale sõna, igasugune toitumine on dieet) ja igasugused protseduurid ja lisad, mis külge monteeritakse, on minu jaoks liig. Aga kui see teeb inimese enda õnnelikuks, on ju tore. Seal juures ei ole aus suurte sõnadega #armastaennastniinaguoled karjuda, sest kui ikka muudkui kohendad, siis järelikult ise ka eriti ei armasta. Nii et practice what you preach. 😉
See vanuse rõhutamine ei olnud mingi sutsamine, olen ise sama vana. Ei ole päris nii lihtne see vormis püsimine kui 10 aastat tagasi.
Aga siiski, kalorite põletus peab ületama tarbimise, et alla võtta. Ravimid või mitte aga see on lihtne loogika. Mõned ravimid tõesti mõjutavad süsteeme ja muudavad metabulismi aeglasemaks, kuid see ei muuda seda ühte raudreeglit. See ei ole minu väljamõeldis vaid ikka üsna basic teadmine.
Mallukas on ju ehe näide. Peale pekiimu nägi ta mõne aja pärast veel hullem välja kui enne. Nüüd kui toitumine on kontrolli all näeb välja nagu plika jälle. Toimib.
Mis veinitamisse puutub siis mulle ka vanasti meeldis. Siis tulid lapsed ja 3 aastat imetamist ja rasedust panid mind sellest kombest loobuma. Näonahk tänab mind ja energiat on jube palju. Mees otsustas mind vaadates ka veinitamise pidupäevadeks jätta ja ei kahetse samuti. Elu nautimine on suhteline. Hetkel mulle tundub et naudin seda elurõõmu ja jaksu rohkem kui igaõhtust veiniklaasi.
Kuule, ma ka ei kirjutanud et igaõhtuselt veinitan🤔🙄
Mallukas juhtumisi jäi peale rasvaimu ikka rasedaks, mitte ei söönud end paksuks 😀
mutiks olemine on hingeseisund mitte välimuse küsimus. ja naine on midagi rohkemat kui välimus ja seksikas kints. kuniks end hinnatakse pandavuse skaalal ja kinnitatakse endale, et jaaah, sedasi ma meeldin tõesti endale rohkem, seniks pole päris Naisest haisugi.
Ma isiklikult ei kujuta ette et mingi pekieemaldusprotseduur mulle seesmise rahulolu ja hea enesetunde annaks. Aga neiud, kõlab ehk lollilt, kuid tõsi ta ju on – ilu algab ikka seestpoolt.
Kas viimane kommenteerija tahab öelda, et Naine peab ilmtingimata kole olema? Miks ei võiks inimene esteetiline välja näha, et oleks endal ja teistel hea vaadata. Mitte et see ainuke omadus oleks, aga üks paljudest.
Aga miks just kole? Kas on siis ainult kaks varianti, ilus ja kole? Et kui pole nö instagrammi bikiinikeha, siis on kohe kole ja ebaesteetiline? Kas Eveliis näeb praegu välja kole? Kas teda on paha vaadata? No ei ole ju mitte ühestki otsast.
Minu meelest on kurb, et praegu peavad kõik naised nägema välja ühesugused – kõigil ühtemoodi pekitu keha, sirgeks tõmmatud nägu, korralikult rivvi aetud säravvalged hambad, juuksepikendused, võltsripsmed, geelküüned, tumedad kolmnurksed kulmud…Isikupära kipub ära kaduma. Kõik on nii sarnased, et võta üks ja viska teist.
Kui ma loen jätkuvaid jutte insgrami influenceritest, sotsiaalmeedias olevatest ilusate naiste pidevast süüdistamisest milline on ideaalne keha ja ilu mõiste, siis ütlen ausalt, ma tunnen ennast täieliku tulnukana. Ma näen ikka suhteliselt päeviti päris reaalses elus, et on olemas ilusaid naisi, kellel on peenike piht, ilus näolapp ja tõepoolest väga norm keha. Noh kui juba instagramis vaadata peenikest naist poseerimas ja see tekitab depressiiivsed mõtted(ei mõtle otseselt sind, aga siit sealt olen lugenud kuidas ei suudeta endaga rahu teha kuna insagramis see fitness naine on ilusam) siis mida veel päris elus nähtaval olevad ilusad naised tekitavad. Noh et ikka tõsiselt ei ole see puusajoon ja jalad sedasi photoshopitud. Ja nii palju kui ma mäletan siis kui ma teismeline olin ja sotsiaalmeedia polnud veel nii levinud ja algas see rate ajastu ehk siis enam kui kümme aastat tagasi, siis ju ka olid iluideaalid ning sedais on see igal ajastul ja see oli olla lihtsalt eriti peenike(ei treenitud vaid peenike), aga nüüd jällegi on in sellised treenitud ja ilusad vormidega kehad,(ma siinkohal jätaks välja selle ülekaalu propageerimise bodypositivide poolt, sest see on juba lausa haige teema, vormidel ja võdiseval rasval pole ikka midagi seos). Ma vist lihtsalt olen nii kohutavalt kõrge enesehinnanguga naine ja usun päris tõsiselt et teen välimusega silmad ette nii mõnelegi jubedale täissüstitud huultega ja teab mis ime moonutatud nägudega tibidele. Ma päris tõsiselt ei saa aru sellest pardi-huulte maaniast millega ennast on hakanud vaikselt ära rikkuma ka päris paljud Eesti kaunid naised. Jälgin instas mõnda fitness naist ja nende piltide vaatamine ei saaks mu kulmu kasvõi natukenegi liigutama, mu enesehinnaguga ei ole sellel mingit seost, vaatan neid kui sportlikust huvist ilusaid naisi ja mind lausa hämmastab et on nii palju naisi kes lähevad nende naiste pilte nähes patja nutma sest neil ei ole nii ideaalne keha. Nagu wtf! Ma lihtsalt ei oska sellega samastuda kuna ma olen enda välimusega nii rahul, nahk on lausa ideaalne, pole enda mitte ühelegi instagrami pildile kunagi filtrit peale pannud sest pildid näevad ilma selletagi head välja. Meiki kannan suht kerge ripsmeka ja huulepulga piires. Olen vist vähemalt paarikümnelt(kui mitte rohkemalt) inimeselt kuulnud et ma näen 20ndate alguses oleva naisena välja kuigi olen 29. Ma tõesti ei saa sellest aru, et enda välimusega rahulolematusest süüdistatakse sotsiaalmeediat ja kogu muud maailma.
Birx, see et sa tunned end oma kehas-nahas hästi on väga hea. See tähendab, et oled väga tugeva iseloomuga ja õnnelik, et ehk on ka elu andnud sulle teatud eelise, et endaga rahul oled (näiteks vanemate õige väärtuskasvatus vms). Välimusega ei ole sel väga pistmist. Enesekriitilisi naisi on igasuguse välimusega. Ka väga ilusaid.
Ja need, kel selline enesekindlus ja seesmine rahu puudub on loomulikult vastuvõtlikud kõiksugu välisele survele ja influenceritele. Ega ilmaaegu ei alga näiteks anoreksia ravi tihti sellest, et psühholoog soovitab end välja lülitada kõiksugu sotsiaalmeediast ja telekast. See, et sinul on kõik hästi ei tähenda, et probleemi ei ole.
Birx, ma arvan,et sa said minu mõttest valesti aru. Ma püüan selgitada. Ma ei pea end koledaks, pole seda põhimõtteliselt kunagi teinud (teismelise aastad jätame välja, siis ma olin lihtsalt üks ebakindel tobu) ega ei kujuta ma ette, et tahaks püüelda sotsiaalmeedia/influencerite poolt seatud ideaalide poole. Ma olen sinuga nõus, et pardihuuled ja palju muud on pigem kole kui enesekindel ja kaunis, aga vaata see siiski seab mingid standardid, nii et “minusugune tavaline naine” on…hmmm “minusugune” ja keskmine 22-aastane (kommentaaride põhjal) ütleb, et kuule vaata peeglisse, sa oled vana ja kole. Miks ta seda üteb? Sest mul ei ole 90% ajast meiki ja minust ei ole instapoosides pilte. Tema jaoks võrdub ilu just sellega, mida (sotsiaal)meedia on pjedestaalile tõstnud. Tee kollased uudised lahti. Millised on pealkirjad kui juttu noortest naistest.
Nüüd see, et mina leian, et tahan end ühel või teisel moel kohendada, ei tähenda sisemist ebakindlust otseselt, vaid just seda, et mul on ENDALE teatud nõudmised välimuse suhtes. Mulle ei meeldi ülekaal, halvemaks ja vähemväärtuslikuks see mind ei tee ning tõepoolest õigete riietega on seda võimalik varjata nii, et võin olla sama seksikas kui katrikatsi tagumik, aga asi on selles, et ma ei taha, et ma pean nägema vaeva varjamisega. Ja kui minu jaoks ei kuulu naiselikuks olemise juurde kõhupekk ja võdisevad reied ega ka paksud käevarred, siis mul on õigus välja öelda, et tunneksin end oma kehas paremini kui oleksin saledam ja paremas vormis. Kuidas ma selle saavutan, see on iseasi küsimus. Rasvaimu, simeoni dieet, kurgivesi, rohkem liikumist või trenn, sellel pole tähtsust. Aga ma ei näe põhjust endale valetama hakata, et olen endaga rahul, sest #bodypositivity ja igaüks on kaunis sellisena nagu ta on. Ma olen opereeritud silmalaugudega palju ilusam, kas peaksin seda häbenema? Ei pea.
No aga ikkagi tuleb välja, et sinu nõudmised iseendale on põhjustatud justnimelt välistest nö sotsmeedia ja ajakirjanduse poolt seatud standarditest. Ja mida Sa niiväga ikka varjad? Kas tahad öelda, et kui oleksid kõhupekita, võdisevate reiteta ja saledamate käsivartega, siis paneksid üles Katrikatsi poosides/riietes (sorry – riieteta) pilte või? Okei tunneksid ennast veits paremini, aga edasi? Mis see su elule juurde annab? Kas su suhe mehe/lapsega muutub paremaks? Kas leiaksid rohkem sõpru? Parema töö? Mis muutuks suures plaanis?
Ja sa ütlesid, et kuidas sa selle parema vormi saavutad pole nagu tähtis. No kuidas ei ole? Kas sa paned tõesti ühele pulgale läbi õige toitumise ja liikumise saavutatud vormi ja kirurgi noa abil saavutatud vormi? Minu meelest jäägu kirurgia, peki külmutamine ja muud radikaalsed vahendid ikka neile, kus tõesti muud varianti ei ole. Näiteks sinu silmalaugude opp kuulub minu meelest ka sinna valdkonda.
Ma ei varja midagi ja no laias laastus ei muutuks midagi, ses mõttes, et kindlasti mitte ei hakkaks ma endast selliseid pilte postitama, ei saaks ma paremat tööd ega ei hakkaks mu mees ja laps mind rohkem hindama, muutuks vaid enesetunne. Aga samas mis “vaid”, kui ma tunnen end füüsiliselt paremini, siis see on vägagi oluline. Kui mitte kõige olulisem.
Ma ei arva et esimese hooga peaks inimene kirurgi noa alla minema, aga seda tabuks pidada ka ei ole vaja. Kunstrinnad on okei ja tavapärane, aga rasvaimu tabu?
Kunstrinnad ei ole okei. Pigem üks absurdsemaid asju üldse. See, et tavapärane, on jälle mingi väliste tegurite mõjul juurutatud standard, mille taga on suur äri.
Ma ei mõista seda, kuidas saab enesetunne olla hea või tunda end füüsiliselt paremini peale seda kui oled kirurgil oma peki välja lasknud pumbata või külmutada. Lasknud oma kehaga teha midagi ebaloomulikku. Füüsiline enesetunne on hea siis kui oled trenni teinud, toitunud tervislikult ja tänu sellele on sul vastav vorm. Tegelikult, ka hea füüsiline vorm, ükskõik mil viisil saavutatud, ei taga õnnelikku ja rahulolevat inimest kui kahe kõrva vahel on asjad nihkes.
Porgand on hea näide kuidas tegelikult kõik algab mõtlemisest. Inimene, kes on oma keha igal viisil üles kloppinud, kirurgi abil, trenni abil, toitumine käib äärmusest äärmusesse, aga õnnelikku inimest ei paista ikka mitte kuskilt. Üks inin, nutt ja enesehaletsuslik hala käib ühest postitusest teise, lihtsalt masendav.
Jah, nõus, kõik algab mõtlemisest, aga kui ma TAHAN välja nähe parem kui praegu, siis mis selles on halba? Miks see on taunitav? Et olla tõsiseltvõetavam, peaksin ma olema selline nagu olen ja ei tohiks enda juures midagi muuta? Ma tean, millise füüsilise vormi juures ma tunnen end hästi ja millise juures halvasti. Tõesti, minu olemist inimesena, minu töösooritust jms see ei muuda, ma olen ikka sama tearv/mitteterav, aga välimus on minu jaoks oluline ja seda ma ka ei varja
See mis ma tahtsin öelda kokkuvõtvalt oli see, et minu arvates tuua kogu aeg põhjuseks sotsiaalmeediat endaga rahulolematuses või siis põhjuseks miks tehakse iluoperatsioone, on lihtsalt tobe. Ja seda tehakse väga palju. Sotsiaalmeedia ei kao mitte kusagile ja tegelikult on ju meeletult palju juurde tulnud seoses bodypositiviga igasuguseid ülekaalulisi endaga rahul olevaid naisi(üldse ei arva et ülekaalu propageerimine on ok), siis neid vaadates peaks ennast ikka normaalkaalus naine hästi tundma. Aga ikka vaadatakse fitness modelle ja nutetakse enda madala enesehinnangu üle. Ja miks üldse fitness modellid, fitness on ju ka tippsport kus palju aega veedetakse jõusaalis ja toitumine on ka ikka väga näpuga järje ajamine. Miks kõik tahavad olla sellised sportlased. Mina küll ei tahaks olla nt fitness naine, sest mulle ei meeldi nt liigselt lihaseline naise keha. Ei võeta ju sprintereid ega jalgpallureid endale mingika mõõdupuuks. Ilusa keha muidugi saab ka mõõdukalt ja tava inimese moodi treenides. Ok see jutt oli mõeldud rohkem üldiselt mitte sinu pihta, aga sa tõid ka selle sotsiaalmeedia surve välja. Kuid silmalaugude korrigeerimises, et ennast hästi tunda, ei leia ma midagi halba.
Saan sust nagu natuke aru – umbes sinu vanusena oli ka selline deprekas peal – vanadus tuleb ja rasva on igal pool liiga palju jne. Kogu aeg ikka môtlesin, et vot oleks 10-20 kilo kergem, küll siis elu oleks lill. Ühesônaga, mitte millegagi ei olnud rahul.
Iluoperatsioonid jäid tegemata raha puuduse tôttu ja jumal tänatud, et see sinna paika jäi. Nüüd 6-7 aastat hiljem tean, et see poleks mind endaga rahulolevamaks teinud. Peale üht protseduuri oleks järgmine asi mis oleks mind ärritanud.
Praegu 6 aastat hiljem olen vist enam vähem sama kaaluga aga palju rahulolevam. Teen 5 korda nädalas trenni ja mitte sellepärast et kaalu kaotada aga sellepärast et “fun” on. Teeb meele erksaks, tuju heaks ja tunnen ennast täieliku “badass”-na. Käin läbi noorte ja noortemeelsete sama môttelaadiga inimestega, kellelt saan tohtult inspiratsioon ja motivatsiooni. Nüüd saan aru et ei ole oluline milline su keha välja näeb vaid milleks see suuteline on ja see saab järjest olulisemaks kui neid numbreid üha rohkem üle 40 tiksub.
Kui sa vaatad lahedaid 50-tes ja vanemaid naisi, kes näevad head välja ja neist kiirgab rahulolu siis neil enamasti on kôigil üks ühine joon – nad teevad igapäevaselt trenni.
Aga olen ka aru saanud et sa oled isepäine ja teed nii kuinii mis ise tahad (ma oleks ka kui oleks siis vôimalusi olnud aga nüüd on vajadus üle läinud). Kahtlen küll, kas see sind endaga rohkem rahulolevaks teeb vôib olla mingiks ajaks aga mitte püsivalt kui sinus endas sisemist muutust ei toimu.
http://mewkid.net/buy-xalanta/ – Buy Amoxicillin Amoxicillin 500mg Capsules plb.hfcn.estonianwithabackpack.com.nmx.up http://mewkid.net/buy-xalanta/
http://mewkid.net/buy-xalanta/ – Amoxicillin Online Amoxicillin Without Prescription ruw.jnaj.estonianwithabackpack.com.vrd.hj http://mewkid.net/buy-xalanta/