keha

Kas peale Ozempicu kasutamist tõuseb kaal tagasi?

/ / 3 Comments

Mitut dieeti te teate, mille tulemus püsib, kui peale dieeti jätkata täpselt nii nagu enne dieeti? Ma olen proovinud kõiki ja võin julgelt öelda, et ühegi tulemus ei ole püsiv. Ozempicuga oli hoopis teine asi – ma olen ilmselt selle “dieedi” üks väga hea näide, kokku kadus 16 kilo nagu ludinal.

Kui ma nüüd peeglisse vaatan, siis võin ma ka öelda, et olen Ozempicu tagurpidi musternäidis, sest kui nii edasi, siis tulevad need 16 kg ka tagasi nagu ludinal. Aga see on täiesti loogiline.

Teate, mul ei ole isegi söögiisu, aga ma lihtsalt ajan endale toitu näost sisse. Mul ei ole isegi veini isu, aga ma ei jäta seda joomata. Marek muudkui küsib, et miks ma ei söö nagu normaalne inimene õhtusööki, aga siis hetk hiljem muudkui käin külmkapi ja sahtlite vahel ning söön midagi. Vahet pole mida. Eile sõin ma isegi marmelaadikommi (poolkogemata, aga ikkagi). Nii et 62 kg asemel kaalun ma juba 64,5 kg. Ah, mis see kaks kilo on, ütlete te. No aga nii ta ju vaikselt tulebki.

Ahhh, kuidas ma kuulen, kuidas käsi plaksutavad need, kes ütlesid, et no oodake vaid, küllap ta kaalus tagasi juurde võtab, selline asi ei saa olla püsiv, paras talle, trenni ei viitsi teha, kasutab suhkruhaigete eest ära kõik ravimid. Ärge liiga palju siiski hõisake, ma pean ütlema, et ma natukene kirjeldan asju mustemates värvides kui asi tegelikult on. Fun fact – veel paar nädalat tagasi vaatasin ma seda valge pluusiga pilti ja olin (hoolimata pehmest kõhukesest) enda üle uhke, et olen suutnud kaalu hoida siiski, sest no kammoon, kaks kilo siia sinna eks.

Mis siis paari nädalaga muutus?

Väsimus. Tohutu väsimus. Stress. Stressisöömine. Jõuetus. Ebarealistlikud ootused endale töö osas. Pettumus, et pole neid asju tehtud saanud kõigi takistuste kiuste. Väsimus . Väsimus teeb mind vanaks ja kõik see kandub edasi kehasse ja peeglist vaatab mulle vastu mutt – täpselt see, kes ostab endale lillelise trikotaažtuunika, paneb jalga poole põlveni ulatuvad retuusid, istub rullid peas teleka ees, vaatab Mehhiko seriaale ja mugub saia näost sisse. Mõnikord paneb oma kontorikingad jalga ja püüab nooruslikum olla, aga tegelikult on ikka väsinud keskealine. Selline. Ilmekas näide mutist. Hea meelega poleks jaganudki, aga pole enam palju võimalusi Idaga ühele pildile sattuda, nii et selle nimel ikka talletasin oma “veebipäevikusse”.

Huvitav, et minult küsitakse Ozempicuga seotud küsimusi hooti. Pikk pikk vaikus oli ja nüüd on jälle küsimused tagasi. Palju on küsitud, kas kaal on püsinud. Kas ma ei karda, et see tagasi tuleb. Kas ma ei tea, et tulemuse jaoks peaksin elu lõpuni seda süstima. No laias laastus on kaal ju püsinud. Jah, muidugi ma kardan, et kaal tuleb tagasi, milline endine ülekaaluline ei kardaks. Aga tõsiasi on ka see, millest ma alustasin – vahet pole, mis dieet, kui jätkata endistviisi, siis on loomulik, et kaalulangus on ajutine. Ja öelge, mis tahate, ma olen siiani seda meelt, et on okei Ozempicuga oma kaalu alandada. Välja arvatud juhul kui oled 55-kilone ja tahad lihtsalt bikiinides “veidi fitim välja näha”. Ma panin end näiteks uuesti Jaanika juurde trenni kirja. Ja pole sinna ikka jõudnud, sest kogu aeg tuleb mingi olme vahele. Aga ma jõuan. Enne kui me jälle peame hakkama 78 kilo mu seljast ära voolima.

Seniks püüan oma stressisöömist ohjeldada ja feikida, et kõik on kõige paremas korras, ma ei näe väsinud välja, vastupidi – hoopis säravam kui kunagi eales. Sest ega ma siis blogist väljapoole ei näita, et ma end hetkel nagu vanamutt tunnen. Oh ei:)

F**kjuu, sa “paks” sotsiaalmeediastaar!

/ Eveliis / 28 Comments

Vastab tõele, et magamata inimene on kergemini ärrituv ja täna hommikul peale olen mina selle kõige ehedam näide. Sest miks muidu hakkasid mu näpud sügelema, külm higi tuli otsa ette, ninast tuli samal ajal kuuma auru ning ma ei suutnud enne rahuneda kui sain arvuti taha, et oma frustratsioon välja elada. Klassikaline diagnoos võib olla ka kadedus, aga ma ütlen teile, seekord süüdistan ma selles magamatust.

Enne tööle asumist tegin klassikalise Facebooki tiiru ja nii kargas mulle ette ühe meditsiiniajakirja uudis, et üks staar on riided seljast kiskunud ja näitab nüüd enda tõelist keha. Ei, seekord ei olnud tuntud tšellist, tema alasti pildid ei tohiks enam isegi uudisekünnist ületada, vaid üks teine, kes viimasel ajal on siit-sealt silma jäänud oma kehateemaliste postitustega. Muidugi ei tohiks tema riiete seljast viskamine ka midagi uut olla, sest vähemalt nii palju kui mina tean (ei jälgi tõesti igapäevaselt), siis mu meelest on suur osa ta pilte üsna alasti, aga see selleks. Nüüd ta siis viskas riided seljast ja näitab oma tõelist keha. Ridade vahelt võib välja lugeda, et tõeline keha = paks.

Pildil on imekaunis noor naine, sellise kehaga, et ma usun, et paljud oleks nõus selle eest tapma. All klassikaline tekst, et oluline pole dieet, kalorite lugemine, vaid ikka oma keha aktsepteerimine sellisena nagu ta on. Miks see mind ärritas? Vaadake, ma saaksin aru kui seda body-positivity jama ajaks inimene, kes tõesti ei ole ideaalse kehaga. Kuigi te ju ka teate, mida ma sellest body-positivityst arvan.  Aga kui sellist jama toodab inimene, kelle elu keerlebki vaid välimuse ja keha ümber (jah, saan aru, haigus jne jne jne jne), kes sekund tagasi on (peale mingit kommentaari) tulnud lagedale “tõega”, et ongi paks ja nüüd oma TÄIESTI NORMAALSES (VÕI LAUSA ILUSAS) KEHAS kõigile oma “paksust” eksponeerib, siis ma ütlengi f**kjuu. Sellised oma keha ja enesehinnanguga pahuksis olevad suunamudijad, kelle debiilsust debiilne meedia veel omakorda eksponeerib, ongi üks põhjus, miks 1) normaalkaalus tüdrukud/naised tunnevad, et on paksud ja 2) silmnähtavas ülekaalus noored sisendavad endale, et on iga kell enne “sõbralikud vaalad kui üksikud merineitsid”.

Teeks nii, et kõik “paksud” suunamudijad saavad kõigepealt oma enesehinnangu korda ja siis hakkavad teistele eeskujuks?

Kas te olete jätnud kuhugi minemata sest te olete paks/kole?

/ Eveliis / 6 Comments

Pekki, see on tegelikult täiesti sürreaalne, kuidas inimese aju töötab või millele keskendub. Mul oli äärmiselt ilus nädalavahetus, selline idülliline ja armas, kus ma sain üks ühele aega lapsega veeta, nautida kodusolemist ja üleüldse tundsin ma mingit veidrat rahulolu (ja hirmu segu samas).  Ometigi suutsin ma end mingil määral ka masendusse mõelda. Eks neid põhjuseid on küll ja veel, aga ei – mind ei masendanud pärisprobleemid, mind masendas see, et mul ei olnud midagi selga panna, sest kõik asjad on väikesed ja ma jõudsin järeldusele, et ma olen kole nagu öö.

Ma ei tea, kust see otseselt tuli, sest veel kuu aega tagasi olin ma enesekindlusest pikali kukkumas, mind absoluutselt ei kõigutanud, mida keegi arvama peaks, ma tundsin end vastupandamatu, naiseliku ja kaunina. Päriselt! Eelmisel neljapäeval oli mul kutse TFWile, mis on aasta tipp-sündmus igale (kasvõi wannabe) moegurmaanile. Ma võtsin tööle isegi kaasa vahetusriided, aga mida lähemale tööpäeva lõpp saabus, seda rohkem tundsin ma, et ma ei taha minna. Miks? Ma tundsin, et ma ei taha paksu ja koledana ilusate inimeste keskele minna. Ma oleksin võinud ennast minna kuhugi üles klopsima, aga kuhu ma peale tööd tegelikult oleksin viitsinud minna. Õige vastus on et mitte kuhugile. Ja niisama väsinud näo ja räsiud välimusega ilma meigi ja korralikult kammimata juusteta oleksin ma end seal lihtsalt liiga koledana tundnud.

Kolmapäeval on Idal sünnipäev. Uskumatu, et ta saab kuue-aastaseks. Sel aastal jätame me mõiskülastuse vahele, me oleme novembris niikuinii minemas Alatskivi lossi ja ma tunnistan ausalt, et meil ei ole lihtsalt sobivaid vabu nädalavahetusi enne toda Alatskivi külastust. Ma tean, et Ida kibeleb spaasse. Kogu aeg küsib mult, et millal me ometi läheme ja on sada korda ka vihjanud, et tahaks sünnipäevaks spaasse. Ma isegi vaatasin natuke pakkumisi ja hindasid, kuid mis te arvate, kas ma tegelikult tahan minna. Ma ei taha! Sest ootamatult nagu suvi läbi sai tunnen ma end paksu ja koledana.

Kas teie olete kuhugi minemata jätnud, sest tunnete end paksu ja koledana? Ma varem naesrin kui mu tuttavad ütlesid, et nad on spaa, fotosessiooni või mõne ürituse jaoks liiga paksud või koledad. Palju õnne mulle. Nüüd olen ise samasugune.

DSC04190

Valu punanahkadele! Või siiski vaid pekkidele!

/ Eveliis / 7 Comments

Kui ma nädal tagasi uuesti krüolipolüüsis käisin VipMedicumis, ohkas mu venna õde pilte nähes, et issand, milline masohhist sa oled, et kas sa ei mäleta, et eelmine kord oli ju su kõht nii valus peale protseduuri. Vat ei mäletanud ja pealegi soov oma kehakuju parandada oli liiga suur, et isegi mõelda, kas oli siis taastumine ebamugav või valus. Silmade korrigeerimisest taastumine oli ka ebamugav, kas ma kahetsen – hell no! Sama ka krüolipolüüsiga. Ei kahetse ja kuna ma ise näen tulemusi – NB! ma ei ole suve jooksul, mis on jäänud kahe protseduuri vahele, olnud absoluutselt tervislike eluviisidega – siis muidugi läksin ma uuele protseduurile.

Protseduur ei ole absoluutselt ebameeldiv ega valus. Lased  krüolipolüüsiseadmega oma rasvavoldi, mille kudesid elektriga “külmutama” hakatakse, vaakumisse tõmmata  ning peale esimest 2-3 minutilist külmatunnet on järgmised 67-68 minutit lihtsalt pikali telefonis skrollimist või raamatu lugemist. Samal ajal  kontrollib seade valikuliselt rasvarakkude jahtumist, seega neid hävitades. Ühe seansi jooksul saab töödelda maksimaalselt kolme piirkonda. Sõltuvalt külmutatava ala pindalast kestab protseduur 45–70 minutit. Aastas soovitatakse ühte piirkonda töödelda neli korda. Ühe ja sama piirkonna külmutamise vaheline intervall on 6–8 nädalat. Ühe krüolipolüüsi seansiga saab korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Vajadusel võib poolteise kuu pärast protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva.

Ma näitasin teile oma kõhupilte enne esimest protseduuri ja enne teist protseduuri ning juba siis oli vahe märgatav, 66% minu küsimusele vastajatest nägid samuti vahet. Nii et umbluud ma teile tõesti ei aja. Kõige suurem vahe aga oli näha nädal peale protseduuri. Konsultatsiooni käigus hoiatatakse, et kõht võib minna paiste ja olla järgmised nädal aega valulik, sel korral läks minu kõht tõesti nii paiste nagu oleks ma maakera alla neelanud või vähemalt kuuendat kuud rase. See roosa kleit ei ole mul absoluutselt ümber, aga peale protseduuri oli see põhimõtteliselt ainus asi, mis mulle selga läks ja mis kõhule haiget teinud. Me “külmutasime” mu kõhtu seekord natuke kõrgemalt ehk siis täpselt sellest kohast kus muidu on seeliku/pükste vöökoht ning kui see ikka sinna peale pressis, siis pagan – ma ütlen ausalt valus oli. Paistes nagu te näete olin ma korralikult! (püüan teile tõestuseks teha sama kleidiga veel ühe foto instagrami, et näeksite, kuidas tänaseks päevaks on kik kenasti tagasi tõmbunud. Enne-pärast pilte näete enne järgmist protseduuri.)

untitled-25.jpg

Miks ma selle protseduuri kasuks otsustasin? Ütleme ausalt, esimene vastus on – laiskusest. Tundus liiga mugav ja lihtne, et mitte katsetada. Jah, ma olen nõus, et nüüd pean ma tõesti natuke rohkem vaatama, mis suust sisse läheb ja tiba rohkem ka liikuma, sest muidu pole ju saavutatud tulemustest (ja kogetud valust!) tolku, aga pean ütlema ka seda, et ennast on palju lihtsam motiveerida tulemust hoidma, kui tulemust saavutada. Pealegi, ma nüüd saan aru, mida sugulased-sõbrad mõtlesid, et oota kui vanemaks saad, siis on igast kogutud pekivoldist lahti saamine tunduvalt raskem kui 20-aastaselt. Neil oli totaalselt õigus. Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen mõelnud ka rasvaimu peale, aga see tundub siiski liiga radikaalne. Ma lihtsalt ei julge.  Kui ma seekord kui kõht tõesti üsna paistes ja valulik oli, lubasin endale, et pagan, rohkem küll vist ei taha, tuletas mu venna õde mulle meelde, et eelmisel korral ütlesin sama ja et küll ma juba oma sõnu söön. Tal oli õigus. Tänaseks on valu läinud ja kuna ma ise reaalselt näen vahet, siis nüüd järgmise “osakonnana” lähen valu andma sangadele. Ma tean, et taastumine saab jälle olema ebamugav, aga vanasõna teate – ilu nõuab valu!

Täishind protseduuril on üsna krõbe – 289 eurot. Esimene protseduur on -50% ja kasutades koodi “Eveliis15”, saab krüolipolüüsi protseduuri -15% soodsamalt detsembri lõpuni.

Ma ennetan ilkumist, jah, muidugi ma tahaksin propageerida tervislikke eluviise ja kutsuda teid üles trenni tegema (tegelikult teen seda ka, aga näiteks ise ei ole ma aja puuduse tõttu jõudnud armas Kärdi juurde ning üksinda ei ole minust sportijat, mul on vaja utsitajat!), aga vaadake, ma olen lihtsalt inimene. Kohe 40-aastane. Geenid ja vanus teevad mõnel naisel oma töö kui ei liiguta ja iga oma suutäit ei jälgi. Mina ei suuda loobuda teatud sorti kaloritest ja olen teadlikult valinud ka antidepressantide + beebipillide kasutamist, mis mu kehakaalu tõstsid. Ma ei ole ilmselt ainus naine maailmas, kes on selline 40-aastane pallike, aga ei taha seda olla. Krüolipolüüs tuleb appi. Nii lihtne ongi mõnikord.

 

Rullime keha trimmi!

/ Eveliis / 10 Comments

Hiljuti juuksuris olles sattus mulle kätte mingi ajakiri, kus oli kirjas, mis vanusest, mis iluprotseduuridele mõtlema võiks hakata. 30+ naiste “TO-DO protseduurid” olid endosfääriteraapia (näole) ja botuliiniteraapia. Selle artikli järgi võttes olen ma oma iluprotseduuridega täiesti loogilist käiku käimas:)

Krüolipolüüsi ma juba käisin proovimas. Lähen veel. Miks? Ma näen tulemusi peale esimest korda, aga see ei ole minu jaoks piisav, see ei ole see, mida ma saavutada tahan ja kuna ma näen, et see aitab kaasa keha “modelleerimisele”, siis mulle sobib. Muide, võin teile öelda, et nende kolme nädala jooksul, mis sellest protseduurist on möödunud, ei ole ma oma söömis-ja joomisharjumusi grammivõrdki muutnud, nii et ei saa kuidagi öelda, et tulemus ei oleks protseduurist, vaid sellest, et teadlikult muudan oma harjumusi. Püüan täna ka Instastorysse enne/pärast pildi võrdluseks panna. Saate vaadata, kas näete erinevust.

Eile alustasin ma ka Endospheres Therapy kuuriga. Massaaži võib teha ka üks-kaks korda, kuid soovitav on siiski võtta kuuest korrast koosnev kuur.  Kuur võib olla ka 12 korda, aga see tundub minu enda jaoks overkill. Endospheres Therapy on noorendamisteraapia, mis samaaegselt nii silub, toniseerib, parandab mikrotsirkulatsiooni kui ka modelleerib. Seda kui palju ta modelleerib, saame näha pärast kuut korda, kuid ma võin ausalt öelda, et isegi kui ma ei oleks ülekaaluline, siis ma kasvõi aastas korra teeks ikkagi selle kuuri läbi, sest esimesest korrast jäi mulle nii positiivne mulje. Esiteks hästi mõnus, lõõgastav ja tuntavalt toniseeriv. Siit saate näha, kuidas protseduur välja näeb. Kõige mõnusam oli protseduur jalgadele. Talla alt oli siiski jõhkralt kõdi, aga muidu oli nii lõõgastav, et ma oleks võinud magama jääda. Kui ma mõtlen keha (vananemise) peale, siis jalad on see kehaosa, millele ma kõige vähem tähelepanu pööran. Tegelikult on see ju nii vale, sest jalad “lähevad ka vanaks”, nad vajavad samamoodi tähelepanu ja hoolt, et kauem siledad ja siredad (nii palju kui võimalik) oleksid. Seega ma soovitangi võtta kogu keha protseduuri, mitte vaid ühe piirkonna. Kõhupiirkonna massaaž ei olnud nii meeldiv. Ei olnud valus, aga natuke ebameeldiv, võimalik, et ka sellepärast, et mu kõht on veel natukene tundlik krüolipolüüsist. Selline veider tunne oli, mida ma kirjeldada ei oskagi. Nagu midagi tõmbaks, lükkaks ja vooliks üheaegselt. Sürreaalne kirjeldus, aga ausalt kui rullik mu keskkohta mudis, siis ma tundsin end nagu savitükk, millest kunstnik püüab naise keha välja voolida. Saan teile peale teisipäeva, kui mul on uus pekirullimise aeg kinni pandud, öelda, kas siis ka ebameeldiv oli alakõhupiirkond. Kahtlustan, et ei ole.

Hetkel on VipMedicumis “hullud hinnad”, nad on täiega soodukate lainel (vaadake siit). Endosfäärteraapia hinnad on hetkel – esmakordne protseduur 1 tsoon (30 minutit) – 29€, esmakordne protseduur probleemsetele tsoonile (45 minutit) – 55€ (79€).  Tasub ära proovida! Ma olen juba enne kui ise proovisin blogilugejatelt saanud kiitvat tagasisidet selle protseduuri kohta, nüüd lisan enda kiitva tagasiside ka.

Iluprotseduuridest sõltuvuses ehk tere, keskeakriis?

/ Eveliis / 23 Comments

“Marek, ma lähen homme oma pekke külmutama!” teatasin ma õhtul kodus. Marek pööritas silmi ja ütles, et ei tea küll, kelle jaoks ma korraga kõiki neid protseduure teen. “Ikka sinu jaoks,” vastasin mina. Marek kordas oma silmade pööritust. “Kümme aastat ei ole midagi teinud ja nüüd siis järjest…”  Oli minu kord silmi pööritada. “Kallis mees, kümme aastat tagasi ei olnud mul selleks vajadust, ma ei olnud vormist väljas.” Kuigi, tõele au andes, teadsin ma siis oma peas, et olen nii ülekaaluline kui kole.

Nüüd on lood teised.

Iluprotseduuridest sõltuvuses ja keskeakriis jah? Oh ei. Ma ei näe mingit vahet, kas naine käib juuksuris, kosmeetikus, maniküüris või külastab (mõistlikuse piires) ilukliinikuid. Minu arvates on see täiesti tavaline enda eest hoolitsemise rutiin. Lihtsalt erinevas vanuses naiste ilurutiinid on erinevad. 18-aastane mina käis solaariumis, 38-aastane mina ilukliinikus. Elu. Milleks häbeneda?

Keskeakriisist ei tea ma midagi.

Kui ma vaatan ennast kui naist, siis ma ei näe ei ülekaalulist ega keskealist naist, ma näen täiesti normaalset  naist. Ma olen endaga rahul ja meeldin endale. Aga siin on üks aga. Ma meeldin endale kui ma olen riides. Võtame riided ära ja ma ei valeta kui ma ütlen teile, et mu keha tekitab mulle tülgastust. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Ma ei kavatsegi end sellisena armastama hakata, ses mõttes, et ma  ei kavatse endale valetama hakata, et armastan oma pekki. Seepärast muutsin ma oma toitumist, hakkasin liigutama, kuid tundsin ikka rahuolematust ning leidsin end ikka ja jälle uurimas muid variante. Ka rasvaimu, kuigi selle ma esialgu siiski olin enda jaoks välistanud. Instagramis jäi mulle ette vipMedicumi konto, kus parasjagu reklaamiti protseduuri, mida ma alguses ei suutnud kokkugi veerida.

Krüolu…krüolüü…krüolipolüüs. Läksin nende kodulehele, et rohkem teada saada- Lugesin ja ei olnud korraga kindel, kas ma olin segaduses, et mis protseduur see siis selline ikka on, või põnevil, et selline asi olemas on. Kuna konsultatsioon oli (on) tasuta, panin ma pikemalt mõtlemata end kirja, paar päeva hiljem olin ma aja kinni pannud ka protseduurile endale.  Et kõik oleks selgemast selgem, siis ütlen ma siinkohal ka ära, et tegu ei olnud algselt absoluutselt koostööga, ma lihtsalt panin aja kinni nagu iga teine inimene, aga üks asi viis teiseni ning tänase protseduuri ja eesootavad endospheres therapy teostan ma ilukliinikuga koostöös.

Ma olen aegajalt ikka mõelnud, et huvitav, kas blogijad saavad natuke paremat teenindust kui nö tavakliendid. VipMedicumis sain ma sellele vastuse. Mulle konsultatsiooni andnud ja protseduuri läbi viinud Terjel ei olnud õrna aimugi, et ma sellest ka mingi kogemusloo kirjutan, avaldasin talle selle alles täna kliinikust lahkudes, ja võin öelda 100% veendumusega, et siin ei teha klientidel mitte mingisugust vahet.

Kui mulle koostööd pakuti, olin ma kahevahel. Kui ma võtan selle vastu, siis oleks minust aus näidata ka seda, mille pärast ma selle teekonna ette võtsin, aga kas ma tahan seda teha? Riietega annab imesid teha ja ei pea üldse põdema, aga vabatahtlikult oma probleemseid kohti suhteliselt loetud blogis näidata, kas ma olen selleks valmis. Ma ei ole üleüldse kunagi eriline nahanäitaja olnud, miks seda teha siis nüüd. Samas mõtlesin ma, et ma olen rääkinud siis blogis avalikult nii paljudest asjadest, et minust oleks kahepalgeline mitte rääkida sellest, mis võib olla huvitab teisigi minuvanuseid ja vanemaid, kes ei taha mutistuda, vaid lisaks sisemisele ilule olla ka väliselt ilusad. Nii et…kogu mu julgus sai kokku võetud ja siis need probleemsed pildid ongi. Saate nüüd ju aru, et ma ei ole niisama moe pärast kurtnud, et appikene, ma olen paks. See moe pärast vingumine jäi 10-20 aasta tagusesse aega.

Siin on teie ees 70 kilo naiseilu. Peitmata.

Ma täna ei hakkaks krüolipolüüsist väga palju rohkem kirjutama kui ütlen, et tegu protseduuriga, kus  krüolipolüüsiseade  tõmbab vaakumiga otsakusse rasvavoldi, mille kudesid hakkab elektriga “külmutama”. Mulle oli konsultatsiooni käigus selgeks tehtud, et tegu ei ole millegi valusaga, kuid kindlasti ka mitte mugava ja meeldiva protseduuriga. Mina ei tea, kas mina olen nii tundetu, aga ma ei tundnud vähimatki ebamugavust, pigem oli mu meelest äge kui “tolmuimeja” pekid vaakumisse tõmbas. “Äge protseduur,” ütlesin ma lahkudes. Administraator naeris, et selliseid kliente, kes nii ütlevad, ei ole üleliia palju. Käsi südamel, 70 minutit peki külmutamist läks mööda nii, et ma ei saanud arugi. Ainus väga kummaline tunne oli see kui lõpuks seade lahti võeti kõhu küljest ning kõhupekist oli korraks saanud pekine ja väljaulatuv Lego-kuubik. See masseeriti kohe muidugi ära. aga korraks vaatasin küll, et mine pekki, mis siis kui see Lego ei kaogi mu kõhult. Kadus vähem kui minutiga.

Esimesed emotsioonid?

Esimesed tunnid peale külmutamist oli kõht täiesti tundetu ja külm, arusaadav eksju. Mida aga aeg edasi seda rohkem läks kõht paiste ja valulikuks, väga kummardada ei saa ja tunne on selline ebameeldiv, valulik. “Sul on beebi tulemas,” kilkas Ida, “siis läheb kõht nii suureks!” Jah, paistes on kõht küll, aga selle eest ka hoiatati. Osadel pidi paiste minema, teistel ei pidanud üldse midagi välja paistma. Mina olen ikka loomulikult see osa, kes paiste läheb. Ma ei soovitaks krüoteraapiat teha enne mõnda olulist üritust, sest kunagi ei või ette teada, kuidas keha reageerib. Kehad on nii erinevad. Naljakas, et räägin siin, et enne ühteggi pidu ei tasuks protseduurile minna, aga ise tegin täpselt vastupidi. Meil on ettevõttel homme 20. juubeli pidustused. Minu õnn, et ma kannan suhteliselt laia lõikega riideid, nii et ehk ei pea ma kõigile kolleegidele oma beebikõhtu väga palju selgitama hakkama.

“No a oled siis nüüd nii peenike, et ei tunne sind äragi või?” küsis Marek kui ma talle päeval helistasin. Käiks kõik asjad vaid nii kiiresti ja lihtsalt. Tulemusi peaks näha olema umbes 1,5 kuu pärast. Väidetavalt saab ühe krüolipolüüsi seansiga  korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Poolteise kuu pärast saab protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva. Mul on uus aeg juba kinni pandud.

Kahe kuu pärast vaatame, kas näeme erinevusi enne ja pärast piltides.

 

Odavam on end armastama õppida

/ Eveliis / 32 Comments

Ma kirjutasin eile pika postituse teemal #bodypositivity ja “sa oled piisavalt ilus sellisena nagu oled”, aga siis jäin mõtlema selle peale kui paljud minu tutvusringkonnas on end ühel või teisel moel kohendada lasknud ja sain aru, et ma ei mõtle päriselt seda, mida ma kirja hakkasin panema.

Ärge saage minust valesti aru. Meie  arusaam ilust ja ideaalsest välimusest on tänu ajakirjadele, instagrami filtritele, photoshopile ja influenceritele, kes räägivad vastupidist oma tegudele, liiga väärastunud. Nii väärastunud, et me oleme sotsiaalmeedias kajastatavast ilust sõltuvuses. Loevad kommentaarid ja südamed. Oleme ausad ja küsime endalt: mitu korda me peale “autoendli” üleslaadimist vaatamas käime palju laike pilt kogunud on? See pole  üüüüüldse oluline, vaidlete te vastu. Kellele me valetame? Ja miks? Sotsiaalmeedia ja südamed on sõltuvus. Müüvad kumerad pepud, peened pihad, pikad jalad, säravvalge naeratus. Aga kõik ei ole kumera pepu, peene piha, pikkade jalgade ja säravvalge naeratusega. Me tahame ka. Sest kõigil on. Jah, sotsiaalmeedia ja tuunitud ilu ajakirjades kahjustab tõsiselt meie vaimset tervist.

Aga.

Me tahame ka. Sest kõigil on. Ja teatud vanuses seavad naised endale ilmselt ka mingid nõudmised. Ilu ja vanus muutuvad, mingis vanuses ei taha me endale seda tunnistada, kuid siis see lihtsalt juhtub. Ei jää me keegi 18-aastaseks, kes 30-aastaseid vanaemadeks pidas. Mäletate küll? Või kui ei ole veel nii vana, et mäletada, siis ma lihtsalt ütlen sullem et saad 38 ja tuletad meelde 20-aastase enda sõnu, et pähh, kui ma olen kunagi nii vana, siis pole üldse enam oluline, milline ma välja näen. Mõtled sellele, muigad ja leiad end aina tihedamini külastamas seda lehte, sest ainevahetus on erinevate asjade koosmõjul pekki läinud ja tulemuseks on ebaatraktiivne muffin top. Mina keeldun olemast 40aastane mutt. Ma tahan olla naine. Ja minu jaoks on oluline ka see, et ma tunneksin end oma kehas hästi. Kui on vaja kohendada, kohendame. Muidugi algab kõik seestpoolt ja nooruslik olek on midagi muud kui nooruslik välimus, kuid neid ei pea lahus hoidma. Ma nägin eile ühe oma tuttava fotot, kus ta oli oma 15-aastase tütrega. Ma ajasin nad sassi. Head geenid, aga ka natuke botox´it.

Ma pean ausalt ütlema, et ma olen tänulik kommenteerijatele, kelle silmis ma “appi kui õudne” olen (olnud). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma ma vigadele nii palju tähelepanu pööranud ja oleks nendega edasi elanud, aga teate kui hea tunne on ärgates vaadata peeglisse ja näha seal värskeid silmi, mitte paistes silmalaugusid. See on nii imeline tunne! Ja otsmikku on ka mõnus kergitada ilma, et näeks välja nagu inglise buldog. Muidugi ei ole ma ka varem kott peas ringi käinud ja hiilinud mööda majaservi vaid siis kui on piisavalt pime, aga pagan võtaks kui palju üks väikene korrigeerimine juurde annab.

“Odavam on end armastama õppida,” räägivad sotsiaalmeediastaarid ja influencer´id. See on mu meelest naljakas, sest laias laastus on nende #bodypositivity sõnumite eestvedajad just need samad inimesed, keda saabki otseseslt või kaudselt süüdistada väärastunud iluideaalides. Need on inimesed, kes ise on end juba kohendada lasknud või kes päevad läbi “paastuvad” et säilitada oma sale piht ning kelle iluarsenali hoiustamiseks on vaja eraldi tuba. Eratreener ja Orgu toitumiskava on must have. Seega, andke andeks, kui ma ootan ka selle #lovemybodyasitis hashtagi´iga kuniks olen oma kõhurasvast ühel või teisel moel lahti saanud. Muide, ma käisin ka peki külmutamise konsultatsioonis ja kui töötaja mind seal mudis, tundsin ma, et tahaksin maa alla vajuda, sest uskuge mind, mul on mida mudida. “Siin on mida võtta,” ütles temagi ja lisas, et ega ühest korrast siin piisagi.

Mulle ei pea soovitama, et ole endaga rahul ja õpi end armastama. Ma armastan end. Rohkem kui kunagi varemgi, aga fakt on ka see, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et olen rahul teatud osadega endast. Kui neid muuta ei saaks, siis loomulikult ei hakkaks ma nende osade varjamiseks edaspidise elu kandma vaid burkat, aga kõike saab muuta. Mõned lihtsalt lähevad üle piiri ja ei oska õigel ajal lõpetada.

 

 

 

 

“Make peace with your body”-bullshit

/ Eveliis / 23 Comments

Ikka see paganama kaaluteema. Valus teema. Minu jaoks hetkel. Seepärast ka uuesti sel teemal soiun. Eile jäi mulle silma paar postitust kehakaalu teemadel. Ikka seesama vana hea “armasta end sellisena nagu sa oled” ja “tee oma kehaga rahu” ja “ma olen kõhnemana end palju koledamana tundnud”. Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see paras pullikaka või pea liiva alla peitmine, endale valetamine. Ma lihtsalt ei usu seda. Esiteks kui seda räägib sale ja supervormis inimene. Ja teiseks kui seda räägib ülekaaluline. Nagu ma siin mõnda aega tagasi kirjutasin, siis mu enda keha ajab mind hetkel öökima. Paks otseselt ehk ei olegi, aga tõsiselt vormist väljas. Iga hommik nuputan ma, mida selga panna, et neid “kurve” (et mitte ju otse välja öelda “rasvavolte” varjata). Pildile oskan ma vajadusel jääda nii, et keegi ei saa otseselt arugi, et mis ma vingun, aga kõik on vaatenurga küsimus.  Vaadake ise kui erinevad on pildid.

 

Aga see selleks. Miks ma julgen öelda, et see “armasta oma keha sellisena nagu ta on” on jama? Ma arvan, et kui inimene ei ole oma keha(kaalu)ga rahul, siis mitte ei pea seda õppima armastama, vaid tuleb midagi ette võtta. Olgu selleks rasvaimu või dieet ja trenn.

Mina otsustasin rohkema liikumise ja tervislikuma toidu kasuks. Ei saa öelda, et ma hetkel mingeid muudatusi näeks, aga ma püüan. Püüan, et saaksin end peeglist vaadata ilma riieteta nii, et ma ei tahaks nutma hakata. Ja et mu laps ei laulaks mulle “emmel on suur kõht”. Kuigi peab tunnistama, et selle “laulujupi” viis oli üsna kaasahaarav ja jäi pähe kummitama;)

33902775_1755119337859936_8758690686057840640_n.jpg

“Love your body.” “Make peace with your body.” “Love yourself no matter how you look.” “It doesn’t matter if you’re +/-15 kg if you love yourself.” In my opinion it’s just bullshit. Skinny people ot overweight people in denial talking. If you are not satisfied with your body, you don’t have to learn to love it, you have to do something. At the moment I hate my body, it’s not exactly fat, but definately out of shape. I saw myself in the mirror and didn’t like what I saw. So I started to move more and eat in a more healthy way. Hoping to see the results in the end. Not be ashamed in bikinis. Not to have my daughter sing to me “mommy has big tummy” (in a very cathy way btw). Every morning is a battle to find clothes that fit and don’t show the outofshapeness (scored this outfit for 8 euros from @sarapuukirbukastallinn, bag is from another triftshop for one euro) 

Mis siis kui mulle ei meeldi see, mida ma peeglist näen?

/ Eveliis / 5 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et jah, mul on kodus peegel ja kui ma end peeglist vaatan, siis ma tõesti ei näe seal Mama June´i või emavaala, kuid see pilt, mida ma näen ei meeldi mulle samuti. Samal ajal kui inimesed, kes on end väliselt to the max tuuninud, räägivad meile kui oluline on ennast armastada sellisena nagu me oleme, et ilu algab seest, mõtlen mina, et see on kõige kahepalgelisem jutt. Eriti inimeste suust, kes on endale kõikvõimalikku kunsti külge panna lasknud.

Minu ei ole oma kehaga hetkel rahul. Ma vaatan peeglisse ja ma näen vananeva kehaga lodevat naist. Või ei, see pole päris õige, ma näen kui õudne võiks see pilt olla siis, kui ma ka trennis ei käiks. Võdisev kõhupekk paneb mind piinlikkust tundma. Ma süüdistan antidepressante, mis mu kehakaalu suurendasid, mitte ennast. Isegi kui ma nägin, et kaal on tõusnud viis kilo, ei muutnud ma oma ebatervislikke toitumisharjumusi. Isegi kui kaal oli tõusnud seitse kilo ei teinud ma muud kui vaid ohkisin, et midagi ei lähe enam selga. Kaheksa lisakiloga olin ma ahastus ja vihkasin end oma uues kehas. Ma vihkan seda siiani. Ma vihkan, et ma pean garderoobis pead vaevama selle üle, mida selga panna, et see ei oleks kitsas, ei oleks liiga pingul, ei näitaks üleliigseid volte. Ma tahaks lihtsalt riidepuult haarata esimese ettejuhtuva riideeseme ja selle selga panna. Mu kapp ei ole täis ebarealistlikult xs-suuruses riideid. Täiesti tavalisi 38 suuruses riideid. Ja need ei lähe mulle selga!

Ma ei ole sellega rahul. Seepärast palusin ma oma treeneril nüüd mind aidata ka kaalu langetada. Lisaks trennile pean ma nüüd 2-3 nädalas 40 min jalutama (vähemalt 6km/h), samuti alustasime me minu toitumisharjumuste muutmisega. Ma võtan nüüd oma trenni kui projekti. Projekti, mille eesmärgiks on maikuuks mahtuda oma riietesse ja tunda end oma kehas hästi.

Kui trennist rääkida, siis ma olen viimasel ajal saanud päris palju küsimusi EMS-trenni kohta ja selle kohta, et kas see ikka liiga keeruline ja hull ei ole. Ma olen pidanud ausalt tunnistama, et ma ei mäleta enam oma esimest kokkupuudet ja tundeid  selle trenniga ning seepärast vedasin ma eile proovitrenni kaasa oma sõbranna. Sõbranna kartis ja nii tegi treener talle 50% võimsusega kava, et ta harjuks üldse elektriimpulssidega. Ma vaatasin seda trenni pealt ja võin nüüd ausalt öelda, et trenni koormus ja harjutused valitakse täpselt inimese järgi. Seega kui te kuulete näiteks mind karjumas “miks te mind piinate” või mõnd teist inimest puhkimas nii nagu oleks viimne päev ukse ees, siis ärge kartke. Trenn tehakse täpselt vastavaks teie võimetele. Mu sõbranna arvas pärast, et oleks suutnud ka rohkem teha, kuid ei suutnud keskenduda, sest teine inimene oli ka ruumis, kes pealt vaatas. Mul endal oli pärast sama tunne, ma ei keskendunud. Seepärast ongi see individuaaltrenn. 100% sinu ja treeneri aeg – mõlemal üks eesmärk, üks projekt. Sain eile teada, et mõnes klubis tehakse EMS-trenni kahele inimesele korraga. Ma ei soovita seda. Miks? Inimeste tasemed on erinevad. Te ei saa trennist maksimumi.

Minu sünnipäeva puhul on kõigile mu jälgijatel võimalik sel nädalal trenni aja pannes saada esmase proovitrenni koos konsultatsiooniga 29€-ga (tavahind 48€). Kui soovite peale seda ka klubiga liituda, saate seda teha liitumistasuta.

Lisainfot leiate SIIT

Milleks meile 50 halli ja hallimat varjundit?/ Why there is 50 shades of grey?

/ Eveliis / 11 Comments

Te ju teate, et “Viiskümmend halli varjundit” on minu arvates üks maailma kehvemaid raamatuid, “Viiskümmend tumedamat varjundit” veel hullem ja kui just mu sõbranna mulle kolmandat osa ei kingi, siis vabatahtlikult ma kolmandat osa lugema ei hakka ka. Mu sisemine jumalanna ei taha. Ometigi on tegu ühe loetuima (erootilise) romaaniga. Miks see nii on? Milles on selle raamatu fenomen?

Ma usun, et kõik need, kes räägivad midagi sellest, kuidas neid paelub selle raamatu psühholoogiline pool, sest lapsepõlve kannatused on see, mis teeb Christian Greyst sellise “koletise”, valetavad. Sellel raamatul ei ole midagi pistmist psühholoogiaga, nii nagu igal kehval erootikafilmil on mingi lugu, oli lugu vaja ka sellele raamatule. Vaadake, minu arvates on asi väga lihtne – 20aastaselt on naine lihtsalt kaunis, 30+ tuleb mängu panna midagi rohkem ja 40+ tuleb mängu panna kõik.Selle raamatu edu seisneb selles, et mingist vanusest vajavad naised midagi rohkem.

IMG_64851.jpg

Ma olen aru saanud, et mehi ei huvita mitte niivõrd kui sale või vormis on naise keha, vaid kui enesekindlalt naine end oma kehas tunneb. 20aastaselt võisin ma ilma probleemideta kanda odavat pesu, sest olgem ausad, 20aastaselt avaldame me pigem muljet oma kehaga. Ma olen kümme aastat abielus olnud, õnnelikus abielus, kuid abieluga käsikäes käib ka rutiin. Teate, kuna mu mees mind teise pilguga vaatab? Kui mul on seljas kaunis ja kvaliteetne pesu. Ta ei pruugi mehena aru saada materjalist ja kaunistusest, kuid kaunis pesu muudab naise enesekindlaks ja meestele meeldib enesekindlus. Minu keha ei ole ideaalses vormis, ma üldjuhul  püüan seda pigem varjata, kuid kena pesu paneb mind unustama pisikest punnkõhtu ja sangasid, need justkui kustuvad imeväel.  Ma tunnen end jälle nagu 25. Ja sellepärast ei ole mul ka häbi endast poolpaljast pilti siia lisada.

IMG_6534.JPG

Mu kapis ei ole palju pesu. Mul on üks kiiks. Pesu peab olema ilus. Ja kui mul seda endale võimalik soetada ei ole, siis ma jätan pigem ostmata. Nagu öeldud, noorena võib naine endale palju rohkem lubada, mida vanust juurde tuleb seda tähtsam on endale meeldida ja endaga rahul olla – pesu on kõige lihtsam moodus selle saavutamiseks – sealt tuleb seksikus ja enesekindlus. Ärge alahinnake seda!

IMG_65121.jpg

Miks on nii, et püsisuhtes/abielus olles sattume me, naised, mingisse mugavustsooni – me jookseme kodus ringi vanas pesus ja karvaste jalgadega ning võtame kaalus juurde. Kui siis peaks midagi lõplikult vussi minema ning tekib uus suhe, võtab naine end uuesti kätte, investeerib oma pesusse ja võtab 20 kilo alla. Miks naised pahatihti mammideks muutuvad?

Ja kui veel tulevad lapsed, kipuvad naised unustama ära, et esmajoones oleme me naised, mitte emad või vanaemad. Mis te arvate, mis on põhjuseks, et eriti lapse esimestel eluaastatel paljud paarid lahku lähevad? Ilmselt ma ei pea teile vastust ette ütlema.

IMG_64921.jpg

Tangad Bon Bon Lyra (LINK)

Rinnahoidja Bon Bon Lyra (LINK)

You know that “50 shades og grey” is one of the most annoying books in the world, but there are still so many women loving this novel. Why? The ones saying that they love the psychology in the book are just big fat liars, there is no psychology in there. Just like any bad erotic movie needs a srory this book needed somekind of story. The phenomenon of the book lies on the fact that from certain age we need something more. At the age of 20 we are just beautiful, we can wear any lingerie and still feel confident, from the age 30+ we need to use more to feel confident. Lingerie is one of the easiest way to feel sexy and confident, good lingerie erases extra fat from our stomachs and makes us forget about those extra kilos. We don´t notice that and our husbands neither – they see a confident sexy woman. And don´t lie to yourself – we may not like the word sexy, but we sure want to feel sexy. 

This is why from the age 30+ we should not buy cheap underwear, it makes us look cheap. I do not have a lot of lingerie in my drawers, I have this obsession that underwear needs to be pretty and of good quality. When I have no possibilities to buy it, I do not buy any at all. Simple as that.

I have been married for 10 years. And you know when my husband looks at me passionately? When I wear something like this under my conservative boring clothes. It is a small thing, easy to forget, but yet so important. 

img_6481_1

Tanga Bon Bon Lyra (LINK)

Bra  Bon Bon Lyra (LINK)

//Saadud kingituseks//