Mult küsiti hiljuti, kui palju on okei iluprotseduuride peale kulutada ja kui palju mul endal aastas erinevatele protseduuridele kulub. Pean ausalt ütlema, et ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga kui kiiruga püüda kokku arvutada enda näitel, siis julgesin öelda, et ehk 1000-2000 eurot aastas.
Ma ei tea, kas seda on palju või vähe.
#koostööpostitus
Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .
Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.
Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.
Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.
Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.
Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.
Koostööpostitus
Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?
Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.
Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.
Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega
Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.
Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.
Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?
Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.
Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.
Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.
Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.
Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb minna tagasi alloleva pildi tegemise aega ehk aastasse 2001, mil ma olin saanud stipendiumi Oslo ülikooli ja elasin kolm kuud Oslos koos oma host-õega Rotary vahetusõpilasaastast. Me olime mõlemad 20-aastased. Te ju mäletate, mida see vanus tähendab? Pidusid, rumalaid otsuseid, veel pidusid ja veel rumalaid otsuseid. Üks neist on just alloleval pildil. Tätoveeringud.
Ma isegi enam ei mäleta, kust meil see mõte tuli, aga ühel laupäeval ärkasime me üles ja mõtlesime, et kuule täitsa lahe oleks ju ning juba mõned tunnid hiljem vedasime me end ühte lähimasse tätoveerimissalongi. Tätokad olid kallimad kui me olime eeldanud, aga kui juba kohale sai tuldud, siis ära ka ei tahtnud ilma minna. Ma mäletan täpselt, et minu oma maksis 500 NOK´i ja kui praegu on see ca 50 eurot suht kommiraha, siis tol hetkel oli see 1/4 mu kuustipendiumist. Üsna kitsas summa, millega Norras ära elada, eriti kui sealt 500 raha tätoka peale ära raisata. Aga tehtud see sai. Valisin sealt kõige odavamate tätokate lehelt enda arvates ühe kõige ilusama ning otseloomulikult lasin selle teha alaseljale. Korralik trampstamp eluks.
Hiljem olen ma seda tätoveeringu tegemist korduvalt kahetsenud. Mitmel põhjusel. Esiteks, ma ei ole tätoveeringuinimene. Mulle ei meeldi tegelikult tätoveeringud üldse. Ei endal ega teistel. Mul on muidugi tuttavaid, kel on armsad tillukesed tähendusega tätoveeringud, kuid need popid ülekeha-tätoveeringud ei ole absoluutselt minu teetassike. Ma ei mõista kedagi hukka, oma keha, oma otsused, lihtsalt mulle ei meeldi (kui mu arvamus midagi muutma peaks). Ja kuigi ma olen arvamusel, et inimesi ei tohiks nende välimuse ja hobide pärast hukka mõista, pean ma olema aus ja ütlen, et mõistan, miks see mees lasteaias õpetajana töö kaotas.
Teiseks on mu tätoveering tähenduseta, see on lihtsalt reaalselt kõige mõttetum tätoveering ever. Kes teab, võib olla olen ma viimased 19 aastat käinud ringi seljal punane roos (mhm, mhm!) + võimalik, et hierogfüüf, mis tõlkes võib tähendada “Pekingi kana”. Või siis “ingi ka” või muud lühendit sellest õnnetust kanast, sest ega see seal seljal päris hieroglüüfi mõõtu ka välja ei anna. On selline poolik.
Kolmandaks on see aja jooksul nii tuhmunud, nii et lisaks sellele, et see on mõttetu, on see ka kole. Kuna see on sellise koha peal, kust ma ise seda väga ei näe, siis 90% ajast mul ei ole meeleski, et see mul olemas on. Küll aga pean ma 90% sõprade-tuttavatega spaas/ujumas käies leidma hüüatusele “oi, sul on ka tätoveering, me ei teadnudki!” leidma vabandusi, et keegi ei arvaks, et ma 39-aastaselt olen 10-aastasel ja/või pimedal lubanud oma alaseljale tramp stamp´i teha. Olete valmis seda kaunitari nägema?
Siit see tuleb! Daamid ja härrad, saage tuttavaks – minu “ngi ka” + roos.
Olete naermise lõpetanud?
Et asja natuke ilusamaks teha, siis alguses sai see tätoveering komplimente, see oli midagi uut ja huvitavat, lausa metsikut, sest ega neid tätoveeritud tüdrukuid tol ajal kuigi palju ei olnud (kui nad just ei olnud mootorratturid või mõne alternatiivse elustiili esindajad). Uskuge või mitte, aga seda peeti isegi seksikaks ja ma näitasin seda rannas ikka uhkusega. Mida aeg aga edasi, seda rohkem see mind häirima hakkas. Iga kord kui keegi hõikas “oi, sul on ka tätoveering” tahtsin ma peaga vastu seina joosta. Mu sõbrannad teavad, et ma olen selle tätoveeringu eemaldamisest või üle tegemisest juba aastaid rääkinud. Ma arvan, et isegi üks kümme aastat.
Miks ma sellega midagi ette ei võtnud?
Ausalt puhtast hirmust valu ees. Medemis kliinik kutsus mind tätoveeringu eemaldamisele juba ammu. Alguses olin ma “jah, muidugi, teeme ära!”, aga siis sai jälle hirm valu ees võitu ja kuna igapäevaselt ta mul silma ees ei ole, siis otseselt ei seganud ka. Marek oli harjunud, väitis ju, et teda ei häiri, et ma meeldin talle sellisena ka. Nii ma seda tätoveeringu eemaldamist edasi lükkasingi. Kuniks ma paar nädalat tagasi end duši alt tulles peeglist oma soengut vaatasin tagant poolt vaatasin ning paratamatult ka tätoveeringut märkasin. Pagan, see oli ikka kole kui öö. Kolm minutit hiljem kirjutasin ma Medemisse, et küsida, kas nad ikka veel on sellest tätoveeringu eemaldamise koostööst huvitatud. Minu rõõmuks ja hirmuks nad olid.
Mida lähemale protseduuri kuupäev tuli, seda rohkem ma kartma hakkasin. Nagu kohe päriselt. Marek ei teinud asja lihtsamaks. “Oot, mis nad nüüd siis hööveldavad sul naha maha sealt või lõikavad ära selle või?” küsis ta. Aitäh, mees! Ma niigi olin poolenisti põnnama löönud ja sõnad “hööveldama” ja “lõikama” ei kõlanud kuigi julgustavalt. Auto ära parkides ja Medemise poole kõndides, tundsin ma päriselt, et ma kardan. Aga mis siis kui on väga valus? Mis siis kui ma valust kedagi jalaga löön? Või kartma hakkan ja loobun? Või… Mul käis peast läbi sada mõtet ja hirm aina kasvas. Hirm ei läinud vähemaks ka konsultatsioonilaua taga istudes, kuigi protseduuri läbi viiv arst kinnitas, et see on valutum kui IPL fotonoorendus, mis mu meelest ei olnud üldse valus, pigem kohati ebameeldiv, ja ma sisestasin endale, et see ei saa kuidagi olla hullem valu kui sünnitus. Ja selle olen ma ometi üle elanud. Lisaks teadsin ma ju ka, et usaldan end oma ala professionaalide käte alla, nii et mida karta .
Ometi läksid mul lahti riietades ja protseduuri oodates peopesad higiseks.
Aga ma olin endaga rahul. Ma olin oma hirmu ületanud. 19 aastat hiljem olin ma sellest nooruse lollusest lahti saamas. Guri, mu host-õde, pidi tätoveeringu tunduvalt varem eemaldama. Kui ta vanemad sellest teada said, lubasid nad ta pärandusest ilma jätta. Sellest pärandusest ilma ei oleks tahtnud jääda.
Kuidas siis tegelikult oli? Oli tunne nagu oleks piinariistal olnud või ei saanud suurt arugi, et midagi tehti? Kirjutan kohe varsti sellest eraldi postituse. Püsige lainel!
Alustame algusest. Kui ma olin 20-25-aastane, siis oli kõige olulisem asi maailmas olla päevitunult pruun. Aastaringselt. Mitte vaid minu jaoks vaid päääris paljude jaoks. See oli justkui ühiskondlik norm. Kui suvepäike otsa sai, tuli appi solaarium. Mis sellest, et vanemad inimesed rääkisid, et see on kahjulik. Keda see huvitas, mida see näonahale 10-15 aasta pärast teha võib, siis olen ma niikuinii muldvana mõtlesin ma, nii nagu 20-aastaselt ikka mõtled 40-aastase kohta. Keda siis enam huvitab, milline ma välja näen.
Ja siin ma siis olen. Kohe 40-aastane ja ikka väga huvitab, milline ma välja näen, sest alles sai ju kirjutatud, et 40 on uus 20. Nii on ka fotonoorendus minusuguste päikesekummardajate uus must. Tõsi, ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et välimus ei ole kõige olulisem. Pole ka minu jaoks kõige olulisem, kuid siiski piisavalt oluline, et ma naudin võimalust oma lolluse (jah, oleks pidanud tädi Heljut ikkagi kuulama kui ta mind päikese eest hoiatas!) tagajärgede parandamiseks. Muidugi ei varjanud ma ennast ka enne Medemise pakkumisi kusagil pimedas, aga olles nüüd näinud, milline on erinevus enne ja pärast fotonoorendust, siis mis ma muud oskan öelda kui, et elagu tehnoloogia areng.
Saage tuttavaks minuga enne mu esimest fotonoorenduse protseduuri. Tedretäpid on üks asi, aga pigemendilaigud tekkisid mul rasedusega. Samuti olid mind viimastel aastatel “vaevanud” kergelt punetavad põsed. Ma panin “vaevanud” jutumärkidesse, sest otseselt ei ole see mulle probleeme valmistanud, aga vähese meikijana on ikka natuke ebameeldiv punetavate põskedega olla. “Joodikupõsed ja – nina,” ütles mu karsklasest vanatädi oma näonaha kohta. Ma olen pärinud tema iseloomu ja paljud kombed, võimalik et siis ka näonaha. Erinevalt temast, kes kunagi näole päikest ligi ei lasknud, ei ole mina nagu juba öeldud päevitamisega tagasi hoidnud. Lisaks oli mu näonahk hästi väsinud.
IPL fotonoorendus ei ole ajamasinasse minek või photoshopimine. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Kui pigment kõrvale jätta, siis umbes nädal peale protseduuri on on nahk tõepoolest tunduvalt siledam ja pringim, kohe nii palju, et ka minusugune äärmiselt kehv selfitaja tundis tungivat vajadust end pildistada. Alloleval pildil on mul küll peal BBkreem, aga te ju teate ise ka, et ükski BB kreem (ega ka IG story filter) ei kataks pigmenti niimoodi.
Tänaseks olen ma fotonoorenduses käinud kaks korda. Kui esimene kord kadus suur osa mu pigmendist, siis teise korraga sain ma lahti punetavatest põskedest. Absoluutselt ilma liialdamata üks minu lemmikiluprotseduur. Eriti juba selle pärast kui värskeks, säravaks ja pringiks nahk umbes nädal peale protseduuri muutub. Minu fotonoorenduse viiest etapist saate lugeda siit.
Üks (mitte nii) naljakas fakt ka. Kui noorena ei läinud ma isegi prügikasti välja viima ilma korraliku meigikihita ning veel mõned aastad tagasi ei oleks ma ilma jumestuskreemita kuhugi läinud, siis nüüd ei ole mul mitte mingit probleemi kodust välja minna vaid päevakreemiga. Osaliselt on see tänu Norras elamisele, suuresti aga ka tänu Medemis nahakliinikule. Allolev pilt NULL meigiga.
Meigiga (jajaa, teeb ikka imesid küll) pildi lisasin sellepärast, et justkui piltlikult anda edasi seda kui särav ja veatu, justkui kümme aastat noorem nahk peale protseduuri on. Kohe reaalselt on tunda kui palju pringim nahk on. Oma kogemusest julgen öelda, et tulemus (tunne) kestab umbes kaheksa kuud. Ilmselt sõltub see palju ka eluviisist ja naha eest hoolitsemisest. Mina olen kehv magaja ja kehv kreemitaja. Pole vist kuigi nahasõbralik?
Tõe huvides lisan siia ka pildi, milline ma näen välja peale meigieemaldust, botuliinisüste, näo mudimist külmakotiga ja palavikuga. Punetus kadus umbes 20 minutiga, nii et vabalt saab enne tööd nt protseduurid ära teha ja jalutada välja, nii et midagi ei saa aru. Zoomige julgelt, kui tahate näha, kas on erinevus “enne” pildiga olemas. 
Miks ma sellest just praegu kirjutan kui mul endal ei ole vajadust uuesti protseduuri korrata? Minult on palju küsitud, kas ma saaksin pakkuda sooduskoodi. Sooduskoodi ei ole mul pakkuda ikka, aga kuni jaanuari lõpuni on Medemises soodushinnaga lausa kolm värskendavat ja noorendavat protseduuri. Tuletan meelde, et kõige tõhusamaid laserprotseduure saab teha vaid päevitamata nahale, nii et just nüüd on nendeks õige aeg. Minu lemmiprotseduur IPL fotonoorendus on hetkel -15% soodsam. Kui oleks olemas iluteenuste edetabel “Eveliis soovitab”, siis see protseduur trooniks vist esikohal. Ma loodan, et enne ja pärast pildid räägivad ka enda eest.
Lisaks on soodushind ka kahel uuel protseduuril.
Fotopeel (hetkel -20%) on protseduur, kus on kombineeritud kaks protseduuri – fotonoorendus ja happekoorimine. “See annab veelgi parema efekti naha noorendamisel ja naha tekstuuri parandamisel ning kõige rohkem kasutame seda meetodit päikesest kahjustunud naha puhul puhta ja klaari jume saavutamisel,” lubab reklaam. Ma ei ole seda ise proovinud, aga ma julgen väita, et sellest võib saada minu uus lemmik. Kuna seda teostatakse vaid pimedal ajal (sügis-talv), siis ärge pikalt oodake aja broneerimisega.
Kolmandana on hetkel eripakkumine (-15%) ka Carbon Peel´ile ehk süsinikuga laserkoorimisele. Protseduur on mõeldud ennekõike akne raviks, aga mõjub ka naha noorendajana. Seda saab teha igal aastaajal, aega on vaja varuda vaid u 30 minutit. Lähemalt saate protseduuride kohta lugeda ja aja broneerida Medemise kodulehel SIIN.
Mäletate eelmisel aastal käisin ma esimest korda fotonoorenduses? Ega ma täpselt aru ei saanud, miks ma seda teen, sest mulle ei tundunud, et mu näonahal midagi viga oleks. Tuli jutuks ja ma mõtlesin, et aga miks ka siis mitte kui juba niikuinii “totaalse muutumise miniversioon” käiku läks.
Mu nägu nägi välja selline. Etteruttavalt ütlen, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma näen kui ebaühtlase jumega muuhulgas mu nahk tegelikult oli. Endale tundus tavaline päevitunud nahk.
Suvega, kui ma küll püüdsin erinevalt varasemast kasutada päevituskreemi, siis ikkagi läks see mul meelest ja päikesega tuli pigment tagasi. Paar nädalat tagasi Medemisse minnes nägi mu nahk meigita välja selline:
Kõige hullem ei ole IPL fotonoorenduse juures mitte valu (see ei ole minu arvates üldse valus, vaid tundlikumate kohtade – nina ümbrus ja ülahuul – ebameeldiv) vaid see, milline sa sama päeva õhtuks kui pigment hakkab nahale tekkima välja näed. Üsna ebameeldiv on sellise näoga ringi käia. Eriti kui jumestuskreemi ka maha unustad. Marek tuli mulle õhtul tööle järele ja pidi ukse peal ära minestama. “Issand jumal, mida sa nüüd endaga teinud oled!” hüüatas ta. Sõbrannad said Instagrami pilte nähes samuti šoki. “Mis sinuga juhtus, sul ei olnud ju viimati kui nägime sellist pigmenti!”
Paar päeva on nahk kaetud nagu kohvipuruga. Ida küsis mult ka, miks mu nägu mudane on. Vaikselt vaikselt koorub see lihtsalt maha ja jumestuskreemiga peites on tulemus juba üsna kena. Suvega tekkis mul ostmikule juuksepiiri juurde “gorbatšovi plekk”, mis hakkas mind õ-u-d-s-e-l-t häirima ja andis tõuke uuele protseduurile minemiseks. Ütlen ausalt, et korraks oli täielik pettumuse moment kui ülejäänud pigment oli kadunud, aga see “gorba laik” oli ikka alles. Näete seda siin pildil ka veel, ilmselt teistele ei ole see nii silmatorkav, aga mind häiris see meeletult. Ikka pea peitekreemiga mässama, vandusin ma omaette. Teate ju küll, ma ei ole eriline meigiga mässaja…
Ja siis ühel ilusal hommikul – nädal ja kolm päeva hiljem oli ka see plekk kadunud. Ma päriselt saatsin Medemisse kirja, et uskumatu, aga ma sain oma vastikust laigukesest ka lahti. Ma olin niiiiii rahul.
Kui te arvate, et IPL fotonoorendus on vaid pigmendi eemaldamiseks, siis te eksite. IPL valgus stimuleerib nahas kollageeni sünteesi, mille tulemusena nahk muutub elastsemaks ja pringimaks, kaovad pindmised kortsud ja pigmendilaigud ning nahk on siledam ja noorem. Samuti väheneb põskede punetus, ahenevad poorid ja paraneb aknest kahjustatud nahk. Ma reaalselt tunnen, kuidas mu nahk on säravam, puhtam ja rohkem pingul. PÄRISELT.
Alumisel pildil ei ole ühtegi filtrit ja vaid BB kreem. Kes näeb erinevust? Ma ütlen teile fotonoorendus on uus must!
Loe ka neid lugusid samal teemal:
Fotonoorendus – kas valus?
Ilu enne vanust
“Kuidas siis nii, et räägid brändilojaalsusest ja ise teed kahe ilukliinikuga koostööd?” küsis üks tuttav mult hiljuti. “Kas ebaaus ei ole?” Vastan ausalt – ei ole ebaaus. Mul on kaks ilukliinikut. Ühes lasen teha ühtesid protseduure, teises teisi. Siis oleks ebaaus kui ma ühtäkki kukuks oma kortse korrigeerima hoopis kolmandas kliinikus ja keha käiks trimmimas neljandas, olles pool aastat ja rohkem kiitnud enne teisi kliinikuid ning vandunud nendele truudust. Siis oleks ebaaus ja ebausutav.
Eelmisel nädalal käisin ma Medemises uuesti oma kurjusekortsu ja horisontaalvaokesi süstimas. Umbes aprillikuus hakkasin ma nägema, et kortsud on tagasi, nii et nüüd võin omal nahal öelda, et botuliinisüstid kestsid kaheksa kuud. Mu meelest on see täiesti piisav aeg. Kiitsin septembris Medemist ja kiidan ka nüüd. Ma ei kujutaks ette, et oma kortsud kellegi teise kui dr. Aet Kösteri kätte usaldaksin. Ei hakkaks kunagi kliinikut vahetama, isegi siis kui keegi maksaks peale. See on brändilojaalsus. Ma olen saanud hea kogemuse, hea teeninduse ning olen rahul, soovitan oma nime ja näoga just selle kliiniku botuliinisüste. Kui te broneerite Medemise kodulehel endale mõne protseduuri, siis hetkel annab kood “eveliis” (see tuleb lisada lisainfo aknasse) – 10% soodustust. Kõikidelt teenustelt.
Teise ilukliiniku, mida ma julgen ka oma näo ja nimega soovitada, leidsin ma kogemata Instagramist. See tähendab, et ma teadsin, et selline kliinik on olemas, aga mul ei olnud vajadust nende teenustega end kurssi viia. Mul oli ju oma kliinik olemas. Krüolipolüüs tundus aga nii huvitav, et läksin VipMedicumi konsultatsioonile. Minu jaoks on kehaprotseduuride puhul hästi oluline, et ma tunneksin, et usaldan tegijat ning et masinad, millega protseduure tehakse, oleksid kvaliteetsed. Konsultatsiooni ajal sain sellele kinnitust ning nii olingi ma endale leidnud veel ühe koostööpartneri iluvaldkonnas. Just eile pidi mul olema teine Endospheres Therapy protseduur, aga te ju nägite, milline mu jalg välja nägi – seda väga mudida ei saa lasta, ma ei kannataks valu välja. Kui jalg korras, lähen uuesti. Krüolipolüüs on hetkel – 35% soodustusega – kasutage võimalust. Kui Medemis oleks sama asja reklaaminud, siis ei oleks ma teise kliinikusse läinud. Loogiline eks? Ei mingit loogika viga ega blogikoostööde eetika (kas selline asi on üldse olemas?) vastu eksimist.
Tulles veel kord tagasi blogijate ja brändilojaalsuse juurde, siis ma olen nõus, et kui olla ühe panga reklaamnägu, siis kaks kuud hiljem ei saa olla teise panga reklaamnägu, aga paljus on blogija täpselt samasugune tarbija kui iga teine. Katsetab erinevaid asju. Annab edasi oma emotsioonid, arvamused. Koostööna või ilma koostööta. Inimesed katsetavad erinevaid tooteid, et leida endale see õige. Ei tähenda blogikoostöö ka seda, et kui ühe brändiga oled teinud koostööd, siis teistele sarnase toote/teenuse pakkujatele pead automaatselt ei ütlema. Lihtsalt on mingid elementaarsed… ma ei tea, kuidas seda sõnastada…käitumisreeglid? Eetika. Noh et kiidan Napsie madratsit taevani (ja kiidangi!), kuid järgmisel hetkel soetan endale Dormeo madratsi, sest keegi maksis selle eest (rohkem). Mitte keegi ei ole mul näiteks palunud kiita Ecorun tooteid, aga rääkisin kaasa, et tõesti head, kui üks teine blogija neid soovitas. Soovitan ka siinkohal. Marek sai sünnipäevaks ämbritäie nende tooteid ja ma olen siiani nendest vaimustuses. Mina, kes ma elan isepuhastuvas kodus ja väga koristamist ei armasta.
No vot. Igatahes on minul kaks ilukliinikut. Selle lause järgi võib mind tõesti keskealiseks pidada. Kui ma oleks 20+, siis mul ei oleks “oma ilukliinikuid”, aga 38-aastasena näete on mul neid lausa kaks. Mitu teil on?Käisin siis täna Medemises rasvaimu konsultatsioonis. Aitab naljast eks. Kommentaarid kirjutasid küll eelmise postituse all, et ilu ja endaga rahulolu algab seestpoolt, aga minu jaoks ei ole kõhurasval mu elus kohta ja kui kuidagi teisti ei saa/ei taha/ei viitsi, siis tuleb kirurgiliselt sekkuda. Ma tahan, et mu välimine ilu vastaks mu sisemisele. Ma tahan olla vastupandamatu. Ma tahan ka olla seksikas. Ma tahan olla ILUS! Aga mitte see ei ole nali, mis tõeks sai, sest see samm oli mul juba pähe võetud ja nii oli vaid aja küsimus, kunas see tehtud saab.
Nali, mis enam ei ole nali, on see, et seal konsultatsioonis näperdasin rinnaimplantaate ja arst tegi nalja, et noh kui juba lõikamiseks läheb, et paneme uued rinnad ka või. Algul naersime ja naersime, kuid mingil hetkel tundus, et see pole üldse nii halb plaan. Järelmaksuga ei tule hind ka midagi sellist, mida maksta ei suudaks. Naljakas, et ma olen terve elu sel teemal rääkinud, et ühel hetkel panen endale rinnad ja nüüd siis järgmisel nädalal saab see teoks. Imelik mõelda. Kahju on vaid pesusahtlist, mis selle operatsioonitulemusena välja vahetamist vajab.
Mul on täna üldse selline iluprotseduuride päev ja peale konsultatsioone Medemises läksin ma maniküüri, Ida oli ka kaasas. Ma ikka võtan teda kaasa kui võimalus on, sest talle meeldib nii väga kui tal ka natukene silmi värvitakse, küüsi lakitakse, juukseid silutakse. Miks mitte eksju. Tüdrukuks olemise rõõmud. Las ta naudib. Seekord aga juhtus nii, et Ida vaatas seal nabarõngaid. Üks oli nii armas põrsas Pepa kujuline. Näitas mulle, et tahaks ka endale. Muidugi ma esimese hooga ütlesin, et issand ei, mitte mingil juhul ei saa sa nabarõngast, aga kosmeetik ütles, et ärgu ma öelgu midagi, et see pole lastele. Selgus, et see on uus trend ja ei pidanud ka üldse ohtlik olema lapsele, et materjalid ka juba hoopis tänapäevasemad. Nojah, kui ma vaatasin neid nabarõngaste valikuid, siis tõepoolest oli olemas täiesti lastevalik. Põrsas Peppast liblikate, südamete ja lipsukesteni välja (valikut saate ise vaadata ka siit). Ei ole sellised suured ja kohe silmatorkavad, aga väikesed nagu kõrvarõngad. Ida mangus, et tema tahab nii väga ja lõpuks ma siis mõtlesingi, et ma olen tegelikult nii kuri ema ja ei luba talle pooli asju, mida ta soovib, et olgu siis nii – lapse soov on mulle käsuks. Õnnelik lapsepõlv on olulisem kui see, mida minust kui emast arvatakse. Niikuinii arvatakse, et ma olen ju selles ametis feilinud. Las siis laps olla õnnelik ja vaatab tagasi, et küll tal oli ikka äge ema.
Ma täna ei saa teile veel Ida kõhurõngast näidata, sest see läks natuke paiste, aga selline pisike lipsuke sai valitud. Ärge muretsege, pildil tundub palju suurem kui tegelikult on.
Ma kirjutasin eile pika postituse teemal #bodypositivity ja “sa oled piisavalt ilus sellisena nagu oled”, aga siis jäin mõtlema selle peale kui paljud minu tutvusringkonnas on end ühel või teisel moel kohendada lasknud ja sain aru, et ma ei mõtle päriselt seda, mida ma kirja hakkasin panema.
Ärge saage minust valesti aru. Meie arusaam ilust ja ideaalsest välimusest on tänu ajakirjadele, instagrami filtritele, photoshopile ja influenceritele, kes räägivad vastupidist oma tegudele, liiga väärastunud. Nii väärastunud, et me oleme sotsiaalmeedias kajastatavast ilust sõltuvuses. Loevad kommentaarid ja südamed. Oleme ausad ja küsime endalt: mitu korda me peale “autoendli” üleslaadimist vaatamas käime palju laike pilt kogunud on? See pole üüüüüldse oluline, vaidlete te vastu. Kellele me valetame? Ja miks? Sotsiaalmeedia ja südamed on sõltuvus. Müüvad kumerad pepud, peened pihad, pikad jalad, säravvalge naeratus. Aga kõik ei ole kumera pepu, peene piha, pikkade jalgade ja säravvalge naeratusega. Me tahame ka. Sest kõigil on. Jah, sotsiaalmeedia ja tuunitud ilu ajakirjades kahjustab tõsiselt meie vaimset tervist.
Aga.Me tahame ka. Sest kõigil on. Ja teatud vanuses seavad naised endale ilmselt ka mingid nõudmised. Ilu ja vanus muutuvad, mingis vanuses ei taha me endale seda tunnistada, kuid siis see lihtsalt juhtub. Ei jää me keegi 18-aastaseks, kes 30-aastaseid vanaemadeks pidas. Mäletate küll? Või kui ei ole veel nii vana, et mäletada, siis ma lihtsalt ütlen sullem et saad 38 ja tuletad meelde 20-aastase enda sõnu, et pähh, kui ma olen kunagi nii vana, siis pole üldse enam oluline, milline ma välja näen. Mõtled sellele, muigad ja leiad end aina tihedamini külastamas seda lehte, sest ainevahetus on erinevate asjade koosmõjul pekki läinud ja tulemuseks on ebaatraktiivne muffin top. Mina keeldun olemast 40aastane mutt. Ma tahan olla naine. Ja minu jaoks on oluline ka see, et ma tunneksin end oma kehas hästi. Kui on vaja kohendada, kohendame. Muidugi algab kõik seestpoolt ja nooruslik olek on midagi muud kui nooruslik välimus, kuid neid ei pea lahus hoidma. Ma nägin eile ühe oma tuttava fotot, kus ta oli oma 15-aastase tütrega. Ma ajasin nad sassi. Head geenid, aga ka natuke botox´it.
Ma pean ausalt ütlema, et ma olen tänulik kommenteerijatele, kelle silmis ma “appi kui õudne” olen (olnud). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma ma vigadele nii palju tähelepanu pööranud ja oleks nendega edasi elanud, aga teate kui hea tunne on ärgates vaadata peeglisse ja näha seal värskeid silmi, mitte paistes silmalaugusid. See on nii imeline tunne! Ja otsmikku on ka mõnus kergitada ilma, et näeks välja nagu inglise buldog. Muidugi ei ole ma ka varem kott peas ringi käinud ja hiilinud mööda majaservi vaid siis kui on piisavalt pime, aga pagan võtaks kui palju üks väikene korrigeerimine juurde annab.
“Odavam on end armastama õppida,” räägivad sotsiaalmeediastaarid ja influencer´id. See on mu meelest naljakas, sest laias laastus on nende #bodypositivity sõnumite eestvedajad just need samad inimesed, keda saabki otseseslt või kaudselt süüdistada väärastunud iluideaalides. Need on inimesed, kes ise on end juba kohendada lasknud või kes päevad läbi “paastuvad” et säilitada oma sale piht ning kelle iluarsenali hoiustamiseks on vaja eraldi tuba. Eratreener ja Orgu toitumiskava on must have. Seega, andke andeks, kui ma ootan ka selle #lovemybodyasitis hashtagi´iga kuniks olen oma kõhurasvast ühel või teisel moel lahti saanud. Muide, ma käisin ka peki külmutamise konsultatsioonis ja kui töötaja mind seal mudis, tundsin ma, et tahaksin maa alla vajuda, sest uskuge mind, mul on mida mudida. “Siin on mida võtta,” ütles temagi ja lisas, et ega ühest korrast siin piisagi.
Mulle ei pea soovitama, et ole endaga rahul ja õpi end armastama. Ma armastan end. Rohkem kui kunagi varemgi, aga fakt on ka see, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et olen rahul teatud osadega endast. Kui neid muuta ei saaks, siis loomulikult ei hakkaks ma nende osade varjamiseks edaspidise elu kandma vaid burkat, aga kõike saab muuta. Mõned lihtsalt lähevad üle piiri ja ei oska õigel ajal lõpetada.
Tänu Perekooli Kägudele, kes mulle kogu aeg meelde tuletasid, et ma olen nii kole inimeseloom (välimuselt eelkätt), et kui pimedas vastu tuleksin ehmatan lapsed ära ja üldse oleks minust vaid aus kott peas ringi käia, sest jumala eest, kuidas üks 37aastane naine julgeb välja näha “nagu mu vanaema” ja “50+ aastane”, viskas mul kopa ette ja ma otsustasin Medemis nahakliiniku abiga end muutma hakata. Ma oleks seda varem juba teinud, aga mingil põhjusel oli minul (ja nagu ma aru olen nüüd saanud ka paljudel teistel) eelarvamus, et botuliinisüstid, IPL fotonoorendus ja laugude korrigeerimine maksab väikese varanduse. Tegelikult on see üllatavalt odav. Oleks pidanud eelarvamuse asemel kodulehelt hindasid vaatama. “Kurjusekortsu” ja otsmiku horisontaaljoonte botuliinisüstid maksavad kokku 349 eurot. Kui mõelda kui palju maksab üks kosmeetiku juures käimine, mille tulemus (olgem ausad on vaid korraks värskem olemine), siis ei saa seda just kuigi kalliks pidada.
Minult on küsitud hästi palju küsimusi. Eelkätt hinna kohta, mis sai juba vastuse (teistest protseduuridest, mis mind ees ootavad ja palju maksavad, räägin siis kui kord nendeni jõuab), aga ka seda kas valus ei ole. Süst on alati ebamugav, aga valus ei ole see protseduur kindlasti mitte. Esimesed tulemused olid näha kolme päeva pärast ja alguses oli äärmiselt imelik tunne, et otsmiku liigutada ei saanud, aga sellega harjub hästi kiiresti ära. Meil on kodus nüüd inside joke, et ma teeks imestunud nägu, aga ma ei saa. Kurjuse korts on veel näha, aga see hakkab ka vaikselt ära kaduma, nii et varsti ei saa ma ka kurja nägu teha.
Mult on küsitud, et kas ma ei karda, et olen oma organismi lasknud panna midagi, mis sinna ei kuulu, et kas ma ei karda, et sellel võivad olla mingid tagajärjed. Ma ütlen ausalt, et ma usun, et need kogused on mikroskoopilised ja pealegi kui lugeda uudiseid siis üle päeva muutub midagi tervisele kahjulikuks. Ma ei oska karta. Praekartul pidavat ka vähki tekitama.
Üks natuke naljakas küsimus oli, et kas ma ei kartnud nahakliinikusse minna, et seal töötavad kindlasti beibed, kes kõikidesse, kes imekaunid ei ole, suhtuvad üleolekuga. Suhtumine selles nahakliinikus oma klientidesse on käsi südamel nii meeldiv, et juba selle pärast tasub sinna minna. Toredad, sõbralikud ja äärmiselt professionaalsed inimesed. Ma isegi ei tea, kust inimestel selline naljakas eelarvamus tulla võis.
Minult on küsitud ka, et miks ma midagi ei teinud oma siniste silmaaluste ja suu ümbruse vagudega. Teate, sellega on selline veider lugu, et mu välimuses on otseselt häirinud mind vaid mu rasked silmalaud ja hambad, ma ei ole end otseselt vana ja koledana tundnud, päriselt. Kosmeetikud ja juuksurid on mind vajadusel suutnud piisavalt üles tuunida ja argipäevadel…noh argipäevadel ei pannud ma ise tähele kui kole ma olin. Random fakt: ma ei kasuta igapäevaselt juba aastaid jumestus- ja peitekreeme, kuigi nende abil saaksin ma end ka igapäevaselt kõiksugu kägudele välimuselt vastuvõetavamaks muuta. Mulle meeldib argipäeviti suhteliselt loomulik olla, nii säilib ka mingi põnevus kui on vaja mõne ürituse jaoks end üles lüüa. Mis mulle Medemises ka meeldis oli see, et nad küsisid, mis mind ennast kõige rohkem häirib ja ei hakanud midagi juurde soovitama, mida jällegi paljud on eeldanud, et igal pool raha teenimise eesmärgil tehakse. “Me teeme täpselt nii palju kui klient soovib, ” oli nende kindel seisukoht, “kui hiljem klient leiab, et tahab midagi veel korrigeerida, siis alati saab kõike juurde teha, kuid esimese asjana on meie mõte välimus hoida võimalikult loomulik.” Mulle meeldis nende suhtumine. Ja seepärast ei ole ka mu otsmik sama sile kui 15aastasel, vaid see on loomulikult sile. Kortsud on näha, aga mitte vagudena.
Kuigi nagu ma ütlesin, ei ole mu välimus mind ennast otseselt seganud, ma olen alati olnud enesekindel ja välimus pole kunagi mind milleski takistanud, aga jaa, kui te küsite, kuidas ma ennast nüüd peale esimest protseduuri tunnen, siis muidugi ütlen ma, et ma tunnen end paremini ja veelgi enesekindlamana. Ma ei oleks uskunud, et see nii palju enesehinnangut tõstab, aga tõstab.
Loomulikult on minult ka küsitud, et aga mis siis saab kui mõju ära kaob. Kas ma siis jäängi ennast nüüd süstima. Vaadake enne ja pärast pilte! Need vist räägivad enda eest. Muidugi jään ma edaspidigi neid süste tegema. Aga kas ma sõltuvust ei karda? Nooh, ega kunagi ei saa 100% kindlusega ju öelda, et ma mingi hetk peast lolliks ei lähe, samas ma ise arvan, et ma olen üsna adekvaatse reaalsustajuga inimene. Pealegi kui rääkida moes olevatest suurtest tagumikest ja suurtest huultest, siis need mõlemad on mul looduse poolt piisavalt lopsakad, et end juba loomulikult moodsana tunda.
//After the constant negative comments at me in our infamous forum Perekool, where I was constantly reminded how ugly I looked, that if you were to meet me in the dark, I would scare the children off. Or I should really be walking around with a bag around my head, because honestly, how does a 37-year old woman dare to look like “my grandmother” and “a 50+ years”. I just had enough at one point and decided to make some changes with the help of Medemis Clinic. I would have done it earlier, but for some reason I was (and now I can see a lot of people were) prejudice that botulinum injection, IPL Photo Rejuvenation and Correction of upper eyelids would cost a small fortune. Surprisingly they are fairly cheap. Instead of being prejudice, I should have just check the pricelist on their website. Getting rid of the frown and horizontal forehead lines costs only 349 euros. If you think how much it costs to get your facial done for just one time, whereas the result is as much permanent as feeling fresh for about an hour, I can’t say it is expensive.
I have been asked many questions about this topic. Mostly about the price which I already told (I will tell more about the other procedures and costs once I have received them). But also whether it is painful. Injection is always uncomfortable, but the procedure itself is not painful. I could see the results already in three days and to be fair, it felt really weird not being able to move your forehead, but you get used to it quickly. We have an inside joke now at home, where I am asked to look surprised, but I can’t. You can still see the frown lines, but these have started to disappear too, so soon I won’t be able to pull an angry face either.
I have been asked whether I am not afraid that after having put something into my body that doesn’t belong there, I might suffer from some consequence. I’m being honest here, by believing that the quantities injected into my body are just too small to have any effect in that sense. Besides, every day there is news about something becoming dangerous to your body. I am not afraid, I don’t know how. They say fried potato can cause cancer too.
There was one funny question about the people working in the clinic – wasn’t I afraid that they will all be tuned up babes, who look down to anyone who is not looking picture perfect. Trust me, that clinic is very kind towards its customers and that alone is a reason enough to visit them. Nice, friendly and very professional staff. I don’t even know, why would anyone think like that.
I have been asked why haven’t I done anything with my blue lower eyelids and corners of the mouth. Well, the funny thing is, that the only area in my face, that has ever bothered me, are my upper eyelids and my teeth. I have never really felt old and tired. If needed, I have always been scrubbed up by professionals and on normal days … well, I didn’t realize, how ugly I was. Here is some useless information for you – I have not been using foundation for years now though, that would probably make me look much more presentable. I like to look fairly natural in my daily life so when there is an occasion, there is something to look forward to. What I also like about Medemis, is that at the very beginning they asked what was bothering myself the most and didn’t start to suggest more procedures. Contrary to yet another prejudice, when people think this is what clinic do to make more money. “We do as much as the client wishes” is their principle “and if the clients wants to do something more later, it is a possibility. But first and foremost we’d like to keep the appearance as natural as possible.” I like their attitude. And this is why my forehead is not as smooth as a 15-year old would have, but it is naturally smooth. You can see the wrinkles, but they are not as deep.
Although I have said before, that my looks have never really bothered me, I have always been self-confident and my appearance has never stopped me from doing something, I must admit, that after having the first procedure done, I do feel better and even more self-confident. I would have never though the boost my self-esteem might get, but the boost has been big.
Of course I have also been asked, what happens if the injections wear off. Do I need to receive the injections for the rest of my life? Look at the before and after pictures, they speak for themselves! Obviously I will keep receiving the injections. Aren’t I afraid to get addicted? You can never say with a 100% confidence that I will never loose my senses, but I’d like to think I am quite adequate and realistic person. If you hint at the big butts and lips that are in fashion at the minute, then I have them quite lush by nature so I am fashionable already.
