Ma tean, et kunagi nooremana olen ma üsna paljudesse asjadesse, kohtadesse, inimestesse suhtunud eelarvamusega. Võib olla isegi halvustavalt või üleolevalt. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem see mind häirima ja ma otsustasin, et pigem püüan asjadesse suhtuda avatud meelega. Kõik ei pea meeldima, ei saagi meeldida, aga pole minu asi halvustada.
Mõnikord aga ikka kipub asjade suhtes eelarvamus olema. Ja siis hammustab see tagumikust. Nagu sel nädalavahetusel.