Lugesin minagi toda abipalvet, mis ühele suunamudijale saadeti. See kiri lõikas nagu noaga. Praegu ka mõeldes tema peale tulevad pisarad silma, sest ma kujutan ette ei, ma ei kujuta ette, mida ta praegu läbi elada ja tunda võib.
Ma tundsin selle loo kirjutaja ära ja seda enam mõjus see lugu nii rängalt.
💔
Üüratult valus.
Ma usun, et kõik, kõik, kaasa arvatud see naine ise, sooviks südamest, et see oleks skämm. 💔
Kallistan oma lapsi ja armsaid. Kõige muuga saab hakkama. Isegi kui endal on halvasti, siis… on ikkagi ju kõik hästi. Katus on pea kohal, toit laual ja armsad inimesed elus ja terved.
Jah, ilmselt nii just ongi, skämm tunduks nii palju lihtsam kui see valu. Mul on samas siiralt hea meel, et ta kirjutas Mallukale, nii hull oleks üksinda jääda oma mure ja valuga
Mul on hetkel raske muid sõnu leida,kui et “aitäh!”. (Ja jumal hoidku perekooli eest. Sinna ma oma nina ei pista).