Ma tean, et kunagi nooremana olen ma üsna paljudesse asjadesse, kohtadesse, inimestesse suhtunud eelarvamusega. Võib olla isegi halvustavalt või üleolevalt. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem see mind häirima ja ma otsustasin, et pigem püüan asjadesse suhtuda avatud meelega. Kõik ei pea meeldima, ei saagi meeldida, aga pole minu asi halvustada.
Mõnikord aga ikka kipub asjade suhtes eelarvamus olema. Ja siis hammustab see tagumikust. Nagu sel nädalavahetusel.
Mida aasta edasi, seda rohkem mulle need “10 kõige paremat jõulukinki” soovitused vastukarva on, sest oleme ausad, suurem osa neist on puhas reklaam ja püüd panna meid ostma midagi, millest meil endal kasu/mille eest reklaamijale on makstud. Aga täna koju sõites juhtusin autos kuulma intervjuud Paul Neitsoviga, kes tutvustas oma uut plaati ja see kuidagi kõnetas nii, et tundsin, et oh see oleks päris hea jõulukink. Et mul oli ühe raamatu kohta veel sama tunne tekkinud, siis mõtlesingi, et teen väikese kingisoovituse postituse.
Rõhutan, et postitus EI OLE reklaampostitus. Kui reklaamiks mitte pidada seda, et Dave Grohli raamatu sain ma “Koolibri” kirjastuselt kingituseks. Paul Neitsov tuli täitsa tasuta Vikerraadiost.