Jälle see “Pealtnägija”, mis kirjutama paneb, eks. Aga seekord tunnen ma teisi tundeid erinevalt sellest, mida ma tundsin enne Liis Lemsalu saadet. Ühe puhul tundsin ma/tunnen ma, et saadet kasutati nagu “Seenelkäigu” filmis pressikonverentsi, kus valge kampsun seljas räägiti seda, mida oli vaja. Teise puhul… erinevad tunded. Üks neist kurbus või pettumus.

Mitte pettumus Anna Levandi suhtes, vaid meie endi. St meid ümbritsevate inimeste suhtes. Jällegi. Saadet ma ei ole ju näinud. Fakte ma ei tea. Anna Levandit ma ei tunne. Või ei, äkki ma valetan?