Ma olen end pikka aega megahästi tundnud. Ja olen endamisi uhkust tundnud, et depressiooni niimoodi seljatada suutsin. Samas ei ole see mind otseselt imestama pannud, sest mul ei ole mitte mingit põhjust, mis võiks depressiooni tekitada. Kõik on tundunud olevat hästi. Muidugi on aegajalt pisikesi pingeid, tülisid ja muresid, aga suures pildis pole need midagi sellist, mille pärast pead valutada. Kõik on mööduv ja kui võtta arvesse, mis kõik on läbi ja üle elatud, siis need mured on ikkagi täiesti tühised. Kergesti lahendatavad.
Ent mida aeg edasi, seda nukrameelsemaks olen ma muutunud. Ma tunnen mingit sõnaseletamatut ängi. Rahulolematust.
Ehk tõesti oled enese suhtes liiga kriitiline. Tempo on küll selline,et vahel mõtlen- kuidas küll vastu pead?Aga proovida ju võid,et võtad kõike rahulikumalt. Halba see küll ei tee😚
Tead ausalt ootasin seda nv nagu hingeônnistust, sest tundsin et olen nii väsinud. ja uldiselt ma olen kriitiline ja tundlik kui väsinud. pûüan tempot maha tômmata veidi ja loodan, et see aitab