Elu kapedega. Peaaegu neli kuud.

Need, kes ütlesid, et kapedega on võimalik ära harjuda, valetasid. Tegelikult ikkagi ei ole. Nad segavad päris palju. Aga nendega on võimalik elada ja hakkama saada. Ja see vastas küll tõele, et nende elastikute kinnitamine, mis tundus alguses täiesti võimatu ülesanne ja ma pusisin peegli ees nii kaua esimesed korrad, et arvasin, et lihtsam on söömine järele jätta kui neid suust võtta ja tagasi panna, on muutunud lapsemänguks. Pole jätkuvalt kõige graatsilisem tegevus, kuid käib kiiresti ja nii, et teised ei pane tähelegi. Mugavam on muidugi need enne söömist vannitoas/wc/kusagil nurga taga eemaldada.

Mis mõttes nad kõige enam segavad?

Rääkida ei ole nendega puhtalt võimalik. Selline susin on ikkagi, et kohati on mul hirm, et inimesed, kellega ma rääkima satun, arvavad, et mul on kõnehäire või et ma olen purjus. Igale võõrale ei hakka selgitama ka, et ma tegelikult olen semi-normaalne, lihtsalt kapedega. Kõne on hooooopis teine kui nendeta. Otseselt ju ei ole katastroof, aga kui on vaja palju rääkida, siis ikkagi häirib. Õnneks vähemalt enam ei tee haiget, nagu esimeste kapedega, aga selle põhjusest on lihtne aru saada kui vaatate allolevaid pilte. Kuna hambad olid nii palju ettepoole, siis loomulikult nad nö lõikasid igemesse.

Ja mõnikord ikka jääb keegi vaatama, et mis kurat sul seal hammaste küljes tilpneb. Küsida nagu otse ei julgeta ja siis ma kujutan, ette, mida vestluspartner oma peas mõelda võib? Kas tal on midagi hammaste vahee jäänud? Kas tal tilgub seal ila? Jumal teab, mida veel. Pildistamisel ei taha ma jätkuvalt naeratada ja jään seetõttu paljudele piltidele nunnu hamstrinäoga, kuid siiski olen ma muutunud palju julgemaks. Ei häbene ka, natuke ainult on veider olla 41-aastane kummihammastega.

Kaalulangetamisel nendest kasu ei ole, sest ajapikku muutub nende suust eemaldamine nii lihtsaks, et isegi kui tahad näksida, siis võtad suust ära lihtsalt. Muidugi niisama muuseas midagi suhu jätkuvalt ei pista, sest üheks ampsuks või kommiks ei viitsi neid ära võtta suust. Ah, kellele ma valetan, ma olen kommi suhu pistnud ka koos elastikutega. Kohvi olen ka nendega joonud. Veini ka. Aga suus on nad mul tõesti suurema osa ajast, ära tohib neid võtta max kaheks tunniks päevas ja nii ma enamuse ajast veedan ikkagi oma plasthammastega.

4 thoughts on “Elu kapedega. Peaaegu neli kuud.

  1. Peamine,et ise rahul oled tulemusega.
    Minu arust oled Sa alati ilus olnud- ei tea,kas sisemine ilu on nii suur,et ei ole osanud välimisi pisivigu näha?Igatahes ehtne ja loomulik😊

  2. Mul on raviplaanis 54 kapet, 10-päevase intervalliga. Jäänud veel 100 päeva. Nendega harjub, aga tüütud on ja vahepeal tekib mingi mentaalne blokk ja mul on tulnud sekka petupäevi, kui ei kannagi ja panen alles ööseks. Tundub, et midagi hullu pole see teinud, sest uued kaped muidu peale ei mahuks. Igal juhul eelistan jätkuvalt kapesid breketitele, mis ma enda jaoks välistasin.

    • Tüütud on tõesti ja kuigi ma alguses ajasin ikka breketeid taga, siis täna hea meel, et jõudsin kapedeni. Breketid polnud ka meelakkumine ja see pingutamas käimine… võehh. Kaped on lihtsalt tüütud😁

Leave a Reply to PilleCancel reply