Kes ütleb, et blogimine on kasutu? Alles ma eelmise aasta juulis kurtsin, et ortodondi aega ei saa enne kui laps ilmselt 18, aga kes käis täna Idaga just nimelt ortodondi vastuvõtul? Ei pidanud aastatki ootama.*
Sest lugejad oskasid soovitada erinevaid hambakliinikuid, kuhu proovida aeg saada.
Päriselt. Pealkirjas on kõik juba ära öeldud ja küsitud.
Okei, ilmselgelt, ma kellegagi magada ei kavatse, aga palun öelge mulle, kuidas on võimalik lapsega ortodondi juurde aega saada?
Mult küsiti hiljuti, kui palju on okei iluprotseduuride peale kulutada ja kui palju mul endal aastas erinevatele protseduuridele kulub. Pean ausalt ütlema, et ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga kui kiiruga püüda kokku arvutada enda näitel, siis julgesin öelda, et ehk 1000-2000 eurot aastas.
Ma ei tea, kas seda on palju või vähe.
Ehk siis sellest postitusest ei leia mitte midagi muud kui neli pilti.
Veidike ikka on muutust küll. Ja nii väikese ajaga. Ikka olen natuke sõnatu, et selline asi võimalik on.
Ma ikka olen Instagramis jaganud oma kapede kandmise protsessi ja küsinud teilt, et kas erinevust ka näha on. Alguses võib olla teistele ei paistnud muutused välja, sest üleöö ju midagi ei muutunud, aga mind pani küll imestama kui kuu aega tagasi küsisin uuesti, et kas on midagi muutunud ja ikka oli neid, kes ütlesid, et mingit vahet ei ole.
Eks see natukene tegi meele mõrudaks. Seda enam, et ma olin jaanuaris kapesid pannes üsna skeptiline, kas see lahendus ikka töötab. Millegi pärast mul suurt usku ei olnud, aga et see oli pea ainus lahendus hambad korda saada, siis tuli risikida.
Need, kes ütlesid, et kapedega on võimalik ära harjuda, valetasid. Tegelikult ikkagi ei ole. Nad segavad päris palju. Aga nendega on võimalik elada ja hakkama saada. Ja see vastas küll tõele, et nende elastikute kinnitamine, mis tundus alguses täiesti võimatu ülesanne ja ma pusisin peegli ees nii kaua esimesed korrad, et arvasin, et lihtsam on söömine järele jätta kui neid suust võtta ja tagasi panna, on muutunud lapsemänguks. Pole jätkuvalt kõige graatsilisem tegevus, kuid käib kiiresti ja nii, et teised ei pane tähelegi. Mugavam on muidugi need enne söömist vannitoas/wc/kusagil nurga taga eemaldada.
Mis mõttes nad kõige enam segavad?
Kaks esimest kapenädalat on möödud ja ma pean küll ausalt tunnistama, et ebameeldivamaid pooli on rohkem kui meeldivaid, aga isegi kui see on öeldud, siis ma loomulikult saan aru, et asi on alles alguses ning ma ei saagi olla veel ära harjunud ning tulemusi on liiga vara oodata. Muidugi suudan nma nendega oma kaheksa kuud ära “kannatada”.
Kõige suurem ebameeldivus ei ole enam nende suust võtmine ja suhu panemine, sellega saan ma tõesti hakkama ilma peeglita nii nagu lubati. Kui midagi saaks probleemiks selles suhtes pidada, siis kindlasti seda, et nende suust ära võtmine on tüütu kui tahad näiteks seltskonnas koos laua taga olla. Ikka ju tahaks siit ja sealt ampsu võtta, midagi proovida, aga ma pean planeerima. Ma ei taha neid terve õhtu suust ära hoida, kuna öeldud on siiski, et neid tuleb 22 tundi suus hoida ja 5000 euroga ma riskima ei hakka. Samuti ei taha ma neid igal hetkel suust ära võtta, juba selle pärast, et teiste ees seda teha oleks ebamugav ning kogu aeg vannitoa vahet joosta ka ebamugav.
Loomulikult ei ole ma veel sellega ära harjunud, et mu suu nagu kondoome täis on topitud ja et marääkides susistan, küll aga pean ma tunnistama, et kapede suhu panemine ja ära võtmine on tunduvalt lihtsam kui ma esimese hooga kartsin. Lihtsalt paganama tüütu on. Või noh mitte isegi tüütu, aga kui teised näksivad pähkleid või kartulikrõpse või kui istud sünnipäevalauas ja tahaks näksida, siis see on välistatud, sest kapedega lihtsalt ei saa süüa ning iga ampsu pärast neid suust ära võtta, tagasi panna ei tundu mõtekas. Vastan kohe ka küsimusele, et küll ma ära harjun ja nendega sööma hakkan. Ei harju, sest need ei ole nagu tavalised breketid, mis on igal hambal eraldi, vaid plastikust kaared. Kas te olete püüdnud plastikust hammastega midagi katki hammustada? Mina nüüd olen. See on võimatu. Miks ma ei pannud breketeid on teine populaarne küsimus. Breketite ootejärjekorrad on 2+ aastat.
Mis mind nende kapede juures hulluks ajab on see, et ma ei tea, kas ma paigaldan seda elastikut valesti või see peabki nii olema, aga see ülemine äär, mille taha elastik kinnitub, kisub pinge all ettepoole, nii et see terav äär käib vastu mu huule sisekülge. Laupäeva ohtul juba tundsin seda eriti kui rääkisin, aga ega mina siis ei suuda vait olla, otsustasin valust hoolimata edasi rääkida, mis lõppes sellega, et hommikul ärkasin täiesti katki hõõrdunud huule siseküljega. See tegi põrgulikku valu kui rääkida. Pluss elastikuga tiris ju see ülemine äär vastu katkist kohta ja ütleme nii, et ei olnud mugav. Koju jõudes ma mõtlesin, et lõikan seda äärt natuke ära. Ühel poolel saingi hakkama, teise poole lõikasin liiga palju ära. See tähendas omakorda, et pidin uued kaped kasutusele võtma. Ega sellest vist ka hullu ei ole, lihtsalt olin juba peaaegu susistamisest lahti saanud, aga uued kaped on tugevamad ja susin algas otsast peale.
Peale õhtusööki läksin ma vannituppa oma kapesid suhu paigaldama. See osa on lihtne. Kõige keerulisem on nende elastikute kinnitamine, see võttis tibake aega, natuke pidin kodulehelt pilte vaatama, et aru saada, kuhu need ülemiste kapede puhul kinnituvad. No oli ikka pusimist, aga sain hakkama. Vannitoast tagasi tulles möödusin köögisaarel taldrikule alles jäänud pitsalõigust. Mul on komme näksida. Tahtsin ka seekord seda teha, aga siis tuli meelde, et ei saa ju. Sinna see minust jäi. Paar tundi hiljem läks Marek kööki. “Ahh, aga mulle meeldib see,” lausus ta rahulolevalt pitsalõiku vaadates, “muidu oleks siin näritud tükk juba ammu, aga nüüd ma saan selle pitsalõigu panna kenasti külmkappi ja selle hommikuks süüa.” Nali on tema kulul, sest hommikul sõin ma ikka selle ise ära, ta oli unustanud selle kappi.
Kindel on, et igasugu näksimine jääb ära. See lihtsalt ei ole võimalik, kapedega ei saa süüa ja neid ära võtta selleks, et hammustada pitsast tükk või pista suhu kaks kartulikrõpsu, ei hakka ma never neid kapesid suust eemaldama. Nagu mingid dieedirauad suus. Välja näevad nad iseenesest sellised.